“Eesti elu” pole selle 30 aasta kestel, mil ma siin elanud olen, kunagi päris maha rahunenud, ega ka paika loksunud. Ennustasin juba alguses, et kulub vähemalt 30-40 aastat, enne kui taandub okupatsioonist tingitud mahajäämus ning siinsed eluolud lääneriikide omadega ühtlustuvad. Oli ka selge, et teravate nurkade ärasilumiseks kulub palju aega. Ka see ei tulnud eriti suure üllatusena, et kuna Vene hegemoonia siin kaua kestnud oli, siis tagasiminek lääneliku asjaajamise juurde ei tarvitsenud kõikides küsimustes valutult juurduda ega kulgeda. Neid püüdeid muutis veelgi komplitseeritumaks see, et lääs (õigemini küll Lääs suure algustähega) on vahepeal ise igasuguseid lainetusi kogeda saanud.
Eesti majandus, osalt küll tasakaalust väljas ja vildak, on nüüd jõudnud sellise punktini, et paljud noored pered, eriti Tallinnas, on küllaltki heal järjel. Ent mitmete teiste Eesti elu aspektide paranemisväljavaadete suhtes olin 30 aasta eest liiga optimistlik.
Viimasel ajal sajab meile kaela mitte vihma, vaid halbu uudiseid “nagu oavarrest”. Skandaalid on olnud enamvähem pidevaks osaks me eludest taasiseseisvumisest saadik, kuid praegune asjade seis on lausa nihelemapanev.
Esiteks ei suuda meie ikka veel suhteliselt uus valitsuskoalitsioon rahvale kindlus- ega rahutunnet tagada. Viimase suure sõja eelsed ebastabiilsuse nähtused on tagasi tulnud, vähemalt mis puutub immigratsioonivastase erakonna EKRE võimetusse määrata ministreid ametisse, kes suudaksid püsida sadulas rohkem kui mõni kuu.
Eriti ebameeldiv oli saada detsembri algul teada kaitseminister Jüri Luige käest, et Balti riikide ja Poola kaitseplaanide uuendamine ei tule arutusele NATO valitsusjuhtide ja riigipeade tippkohtumisel Londonis.
Üldisemalt võttes on Balti riikide ja eriti Eesti maine rahvusvahelise avalikkuse silmis viimasel ajal korduvalt materdada saanud. Teatas ju veel üks suur Rootsi pank (Rootsi pangad ongi aga enamalt jaolt need, kes oportunistlikult täitsid siinses rahaoperatsioonide valdkonnas esinenud nö “vaakumi” pärast Baltimaade taasiseseisvumist), et ka nemad – st SEB pank – on kahtlase vene päritolu raha pesemisega Eestis veel alles mõne aasta eest agaralt tegelenud.
Äsja ilmnes, et Balti riigid pole ikka suutnud omavahel kokku leppida selle suhtes, kuidas tuleks ehitada suurt Rail Balticu nime kandvat 900 kilomeetri pikkust raudteeliini. Antud juhul on tegemist viimase saja aasta kõige laiaulatuslikuma infrastruktuuriprojektiga Balti regioonis. Projekti juhtkonnas valitseb sõna otseses mõttes kaos. Kõik kolm riiki on äkki paanikasse sattunud. Ega Brüssel ei keera selle projekti rahakraanid nüüd lihtsalt kinni? Kaalul on miljarditesse eurodesse ulatuvad summad.
Eesti elu segab ka veel “listeeria hüsteeria”, millest ka muu maailm praeguseks teadlik on (vt 3. lk). Selle ümber puhkenud draama oli üheks teguriks, mis põhjustas maaeluministri Järviku hiljutise ametist lahkumise. Vastavat järelevalvet teostav Veterinaar- ja Toiduamet on jätnud viimasel ajal suhteliselt otsustusvõimetu, kui mitte ütelda kobakäpliku mulje siinse listerioosipuhangu suhtes.
Hiljuti karistas rahvusvaheline suusaliit viit suusatamissporti häbistanud eestlast, kes olid keelatud ergutite kasutamisega vahele jäänud. Kuid dopinguga jäävad vahele ju ennekõike tagurlikud riigid, nagu Venemaa! Kas me tõesti ei suuda siis venepäraseid halbu kombeid maha raputada?
Või võtame näiteks Eesti “establishment’i” erinevate tippfiguuride püüdeid Venemaaga iga hinna eest sõprussuhteid sisse seada. Pean silmas EELK peapiiskop Urmas Viilma kohtumist Moskvas sealse Õigeusu kiriku patriarh Kirilliga, kus viibis ka EV suursaadik Moskvas Margus Laidre (vt lk.9). Kaks usujuhti kinnitasid, et nende kogudused “jäävad konservatiivsetele seisukohtadele”.
Siinkirjutaja peab end ise küll konservatiivseks paljudes küsimustes, kuid Vene KGB (FSB) sorti nn konservatiivsus on minu arust küll viimane asi, millele EV suurima kiriku juht hea näoga vaatama peaks. Pole mingi saladus, et Venemaa Õigeusu kirik kujutab endast väga tihti tööriista Kremli kahtlastes ja imperialistlikes üritustes. On äärmiselt kahetsusväärne, et hr Laidre ehitab virgalt sildu Venemaa KGBliku riigikirikuga. Nimeta seda kuidas tahad: kas peapiiskop käis Moskvas president Kaljulaidi sõiduvees või siis Hillary Clintoni stiilis “reset’i” tegemas, kuid karukoobas on selline koht, millest oleks targem eemale hoida. Küsimus: kas Eesti läändepürgimine on vähehaaval asendumas Ungari stiilis tagasilangemisega Moskva gravitatsioonivälja?
Ja veel: mure kliima soojenemise pärast on tekitamas probleeme Eesti põlevkivisektorile. Meie väike Eesti seisab praegu küll vastakuti õige mitme probleemiga. Tegelikult kuluks maailmale, Läänele ja Eestile viimasel ajal ära vist veidi õnnetusabiteenust!
Kuid lisaks sellele, et “into each life a little rain must fall”, “a little sun has to also shine”. Neil päevil on toonud esiteks üks sündmus ning teiseks üks uudis meie eludesse pisut rõõmu ka.
Eestlased adusid – kas vaistlikult? – juba ärkamisaja paiku, et hariduse omandamine on üks peamisi asju, mis võib üht väikest talurahvast edasi viia. Õnneks mõistavad eestlased selle tähtsust ka praegu veel.
Tartu Ülikool tähistas 1. detsembril suurejooneliselt oma, st eestikeelse ülikooli sisseseadmise 100. aastapäeva. Mind on alati kurvaks teinud selliste tillukeste rahvaste ja kultuuride lood, kelle hulgast pole võrsunud rohkem kui üks või paar kirjameest ja -naist, ehk tõelist haritlast, ja millised rahvakillukesed on hiljem kustunud. Õnneks on see karikas meist mööda läinud. “Emajõe Ateena” ei olnud ju varem eestikeelne ega eriti eestimeelne, kuni selle eestikeelseks ümberlülitamiseni 100 aasta eest, vahetult enne meie edukalt peetud Vabadussõja lõppu. Eesti keelele üleminek tollases Tartu ülikoolis ei olnud alguses kerge ülesanne.
Tänaseks on TÜ Baltimaade juhtiv ülikool, kuuludes ainukesena regioonis maailma 1,2% parima sekka. Pole vist põhjapanevamat tõde olemas kui see, et just järeltulevate põlvkondade õlul lasub Eesti edasiviimise oluline, põnev ja armas kohustus. Elagu, õitsegu ja kasvagu ka edaspidi Tartu Ülikool, koos teiste koolide ja kõrgkoolidega Eestis!
Et eestikeelsel haridusel jätkuvalt häid väljavaateid on, seda näitavad uusimad PISA (Program for International Student Assessment) testide tulemused. Äsja saime teada, et Eesti oma koondtulemustega paikneb teiste OECD riikide seas PISA programmis 3. kohal, ehk nagu Eesti Rahvusringhääling seda kirjeldas: “Eesti tõusis PISA tulemustega arenenud riikide tippu.”
Jüri Estam