Jüri Estam
Tänane lugu tuleb jälle popurrii ehk päevakajalisest katkenditest kokkuliidetud kirjatükk.
Enne aastavahetust käis vikatimees paraku jälle pagulaseesti kodude ustel koputamas. Ma pole ilmselt ainus, kes jääb sügavalt mõtteisse, kui saabuvad järjekordsed sõnumid lahkunud teekonnakaaslastest.
Ma ei oma kahjuks isegi ülevaadet nendest meie saatusekaaslastest, kes on läinud hiljuti vanajumala juurde. Kas keegi tänapäeval üldse omab kunagise pagulaskonna kontekstis sellist “täit ülevaadet”? Kaks konkreetset surmateadet kurvastasid mind hiljuti kindlasti küll.
Nimelt lahkus meie hulgast Stockholmis juba möödunud aasta 25. septembril rahvatantsujuht ja silmapaistev sportlane Udo Tohver. Sündinud 10. veebruaril 1932 Tallinnas viis sõjakeeris Udo koos perekonnaga Rootsi, kus temast sai kehalise kasvatuse õpetaja ja üks esimesi eestlasi tolle riigi korvpalli rahvuskoondises.
1961 esindas Udo Rootsit Euroopa meistrivõistlustel Belgradis. Kokku võttis ta osa 21 maavõistlusest.
Udo oli 1980. a. Ülemaailmsete Eesti Päevade raames toimunud Estival Gala suure rahvatantsupeo üldjuht. Ta pani käed külge igal pool, kus teda vaja oli – näiteks skautlikus elus ja eesti organisatsioonides.
Eriti jääb ta aga meelde rahvatantsurühma Kassari ühe asutaja ja nõudliku, kuid samas ka rahuliku juhina. Tohver ja teised temasugused võõrsile sattunud tantsupedagoogid viljelesid stiliseerimata ning liialdatud paatoseta klassikalist eesti rahvatantsu, mille jäljed on tänapäeval lausa traagilisel kombel kas välja surnud või väljasuremise äärel. Udo ise oli hästi tore ja sõbralik, teisi inspireerida oskav inimene.
Teine lahkunu, keda ma ise ei tundnud, kuid kellest olen palju kuulnud ja kelle kuulsus ulatus tema kodukandist New Englandist tublisti kaugemale, oli USA kaitseväe (eru-) kolonelleitnant Jüri Martinson.
Ka tema puhul on tegemist inimesega, kelle tegevusi ja saavutusi mõne lühikese lausega kokku võtta pole lihtsalt võimalik.
Sündinud 12. juulil 1936 Tallinnas, kulges Martinsoni elutee Geislingeni kaudu Ameerikasse, kus ta Connecticutis enne 2019 a. lõppu meie hulgast lahkus.
Kolonel Martinson mängis varem ka juhtivat rolli Vaba Eesti Sõna ja seda nädalalehte kirjastava Nordic Pressi tegevuses, nii et tema puhul tuleb kurbusega tunnistada, et lahkus meie väljaande pereliige.
Olgu muld Udole ja Jürile kerge, ja jääge te siis Jumalaga! Teid ma veelkord näha tahaks… Meie maailm võib küll olla tasapisi koomale tõmbumas, kuid tegelikult jääme mõtlema Tohverile ja Martinsonile nii nagu nad elus olid ja talitasid – suure missioonitundega eestlastena, kellesugustest pagulus ei olnud siis – ega ole praegugi veel – üldse vaene.
Kui me säärasel lainepikkusel juba asume, siis rõõmustan väga, et Eestis taaselustati tänavu sümpaatne ja tarvilik eestiaegne komme.
Reedel, 3. jaanuaril kell 10.30 mälestati nimelt üle kogu Eesti saja vaikusesekundiga Vabadussõjas võidelnuid, kuna sel hetkel saja aasta eest hakkas EV ja Nõukogude Venemaa vahel kehtima vaherahu, millega sõjategevus tegelikult ka lõppes.
Konkreetsemalt mälestasime 3. jaanuaril inimesi, kes Vabadussõjas võideldes olid valmis meie iseseisvuse eest andma oma elu ning tänu kellele saab eesti rahvas nüüd elada meie 101-aastases vabariigis. Vahemikus 1918-1920 andis selle vabaduse eest elu üle 6000 inimese.
Elan ja töötan Pääsküla raudteedepoo ligidal ja tean, et rongivilesid oli Nõmmel hästi kuulda. Nii nagu enne 1940. a. Nõukogude okupatsiooni, kõlasid Vabadussõjas võidelnute mälestuseks jälle terves Eestis kirikukellad, veduriviled ja laevapasunad.
Kuid nüüd pööran tähelepanu eesti sisepoliitikale.
Eestit pole küll võimalik üksühele Ameerikaga võrrelda, kuid paistab, et ka meil on vallandunud või õigemini küpsenud ligikaudu samasugused pinged parem-vasak skaalal, nagu näeme juba mitmendat aastat järjest USAs.
Kui küsida “kes on kes”, siis perekond Helmede poolt juhitud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) pole juba pikemat aega varjanud, et tema puhul on tegemist nö modernse populist-pooleldi-parempoolse ja pooleldi-vasakpoolse või koguni natsionaalsotsialismi kalduva parteiga, mis on Donald Trumpilt üpris palju õppinud. Või vähemalt, mis puutub Trumpi võtetesse.
EKRE puhul esineb teatud Putini-lembelisi jooni, nagu ka Trumpil. Kõva käega juht ikkagi, see Putin!
Mis oli aga suhteliselt ebaselge veel alles 3 aasta eest oli küsimus Kersti Kaljulaiust. Seda siis, kui temast – musta hobusena (või koguni “valge laiguna”) – Eesti president sai. Teadsime vaid, kuna ta pikki aastaid Brüsselis Euroopa süsteemis bürokraadina töötanud oli, et teda aitas Kadrioru lossi upitada sotsiaaldemokraatide vana äss Eiki Nestor.
Võiks peaaegu väita, et see, mis toimus Riigikogu vanematekogu kinniste uste taga 2016. a. sügisel Nestori eestvedamisel oli äärepealt presidendi valimisega manipuleerimine.
Möödunud aastatega on selginenud päevapoliitikasse erapoolikult tihti sekkuva Kaljulaidi poliitiline värving ehk tema “true colors”, nagu anglosaksid väljendavad. Meie presidendi poolvend Raimond Kaljulaid on igatahes Eestis karjääri tegemas sotsdemmide tõusva tähena.
Kui meie president USAs käib, tunduks ta nagu rohkem Nancy Pelosi kui Donald Trumpiga seltsivat. Mõnikord meenutab Kersti Kaljulaidi trotslik käitumine (eriti EKRE suhtes) rohkem jalgu trampiva Greta Thunbergi kui Eesti Vabariigi kehastaja ja väärika ning neutraalsust hoidva käilakuju oma (käilakuju = figurehead).
Nüüd keeldub haavunud peaminister Ratas minemast presidendi 24. veebruari pidulikule vastuvõtule ja Helmed suunduvad selle asemel hoopis pruunjana mõjuvale tõrvikurongkäigule.
Tegelikult oleks minu arust parem, kui EV presidendi elitaarne soomlastelt õpitud vastuvõtt, mis lõhnab tegelikult keiserliku Venemaa arhailiste traditsioonide järele, jääks edaspidi üldse ära. Lätlased selliseid show’sid igatahes ei korralda.
Väga kahju on aga vabariigi aastapäevast, kui tegelikult rahvale kuuluvast pidupäevast, mis peaks teostuma väärikalt, rõõmsalt, rahvalähedaselt ning poliitikaüleselt.
Millal normaalsus meie eludesse neis asjus tagasi jõuab, jääb teadmatuks. Õli on tulle valanud nii EKRE kui ka president. EKRE valmistab mulle vähemalt mõnikord rõõmu (näiteks mis puutub Tartu Rahu teemasse ja Eesti-Vene piiri küsimusse), kuid võib ka piinlikkust tekitada.
Kuid kes suudaks õpetada – õnnetul kombel ka rahvast mõnevõrra kaugele jääva – pr Kaljulaidile presidendiks-oleku põhireegleid?
Parem oleks, kui meie Vabariik leiaks enesele praegusest sobivama presidendi aastal 2021.
