Viido oma lemmikasendis – istudes tööd tegemas. Foto Peter Feldmann
Väsimus teeb mind tavaliselt närviliseks ja kuna 70. eluaasta ei ole minust enam kaugel, siis juhtub seda sageli.
Minu naine Heli tuli linnast nädalaks maale ja ta tahab teha talus ära võimalikult palju töid, enne kui ta läheb tagasi tööle. Tema puhkused on minu jaoks kõvad töönädalad. Ma armastan teda väga ja tahan kõik ta soovid täita, aga ei lähe kaua, kui ma väsin ja ärritun lihtsalt seepärast, et minu igapäevarutiin on rikutud tema väsimatu energia ja toimetamiste tõttu.
Igasugune liikumine on minu jaoks tahtevastane tegevus, mida tuleb sooritada, kuna vastupidine oleks veelgi hullem. Tean paljusid, kes on muutnud oma elustiili pärast tõsist terviseriket. Nad on jätnud maha joomise ja suitsetamise, mõned on loobunud rasvase liha söömisest ja liha grillimisest. Mina ei joo ega suitseta, kogu oma elu olen olnud taimetoitlane. Mis tähendab, et oma arvutuste kohaselt peaksin ma elama 125-aastaseks, vähemalt, kui ma end natukene ka liigutaksin.
Naised joovad teist moodi kui mehed, ja sellel on oma mõte. Nimelt on naised enam teadlikud oma tegude tagajärgedest ja pole nii varmad hüppama tundmatusse kohta või otsustama teatud asjade üle. Võtame näiteks laste saamise küsimuse. Otsuse lapse saamise kohta teeb vähemalt 18-aastane naine. Naise kehas on teatud kindel arv munarakke, mitte rohkem. Naine peab olema ettevaatlik sellise mehe valimisel, kes oleks tema jaoks õige ja aitaks teda järglast saada. Mehele aga on loodus jaganud iga päev miljoneid uusi spermatosoide, seepärast võivad mehed pea ees tundmatusse vette hüpata ja muretseda tulemuse pärast hiljem.
Kaasaegses moodsas ühiskonnas tähendab kiirus kõike. Öeldakse, et kui koer on paks, siis on ta peremees laisk ja peab end rohkem liigutama. Minul on kaks paksu koera.
Minu naine teeb igal hommikul plaane, milliseid töid ta päeva jooksul tahab ära teha. Seejärel püüab ta minu lõksu teatamisega, et mina muidugi aitan teda. Ja seda just siis, kui ma olen põgenenud oma muruniiduki peale, et natuke sellel istuda ja puhata.
Olen elus avastanud põhitõe, et pole olemas lõplikku tõde ja lõplikku valet. Iga otsus toob endaga kaasa uued otsused ja pakub alati uusi võimalusi. Sageli on juhtunud, et minu meelest õige otsus on olnud tegelikult väär või ei ole ma osanud saada oodatud tulemust. Ja teisalt on algul väärana tundunud otsused toonud minu ellu positiivseid pöördeid.
Naistega on nii, et kui nad hakkavad mehi suunama, siis tekib meestel tavaliselt tõrge, nad ei taha neid suuniseid kuulata ja nad teevad täpselt vastupidi naiste soovitule. Minu puhul võib asi minna nii kaugele, et ma teen end lausa lolliks ja jään kangekaelselt oma otsuse juurde.
Igatahes on naised märksa pragmaatilisemad kui mehed. See toob mulle meelde ühe anekdoodi. Pere istub laua taga ja sööb tohutu suurest pajast suppi. Äkki tõstab perepea potist välja suure roti ja viskab selle aknast välja. Kõik on endast väljas, mõnel on isegi süda pahaks läinud ja kõik jätavad söömise katki. Peale vanaema, kes vaikselt suppi edasi luristab ja pomiseb: „Imelik, et rotiga sobis küll suppi süüa, aga ilma rotita mitte.“
Viido Polikarpus
