Küüditamise aastapäeval Lakewoodis, 26. märtsil 2011
Läinud 90 aasta jooksul on toimunud meeleheitlik võitlus nende eestlaste vahel, kelle hinges on iseseisva eesti rahva olemasolu ja nende vahel, kelle elukutse ja elutee on olnud meie rahva allutamine kommunistlikule Venemaale. Selle võitluse keerises on toimunud eesti rahva kallal laastav genotsiid, mille järjepidevaks eesmärgiks on olnud Maarjamaa rahva rahvusliku juhtkonna täielik hävitamine nii vahistamiste, küüditamiste kui mõrvamiste näol, lootuses sellega hävitada rahva tahe iseseisvusele.
Täna mälestame 1949. a. märtsis asetleidnud suurküüditamise ohvreid. Täiusliku pildi selgitamiseks on vajalik kokku võtta kõiki seostatavaid kommunistide poolt sooritatud kuritegusid.
Vabadussõja eel oli ainult murdosa eesti rahvast kommunistliku meelsusega, aga nad olid hästi organiseeritud. 1918. aasta veebruaris, kui saksa okupatsiooniväed maandusid Eesti mandril, põgenes suurem osa kommuniste Venemaale. Üksikud jäeti Tallinna põrandaalust tööd juhtima tsekist Viktor Kingissepa eestvedamisel. Punaarmee ja selle ridades võitlevad eesti kütipolgud okupeerisid üle poole Eesti territooriumi. Töörahva Kommuuni juhtimisel toimusid otsekohe laiahaardelised rahvuslikult meelestatud eestlaste mõrvamised Rakveres, Tartus, Valgas ja Võrus. Täpne ohvrite arv on teadmata, kuid võib ligineda tuhandele hingele. Suuremast veresaunast pääses rahvas ainult tänu EV kaitseväe edukale vastupealetungile ja kommunistide piiri taha peletamisele.
1. detsembril 1924. a. aset leidnud kommunistide relvastatud riigipöördekatse keerises mõrvati või langes 21 EV kodanikku. Seda juhtisid vahepeal Venemaalt Kingissepa asemele saadetud Jaan Anvelt ja GPU ja Punaarmee erikoolituse saanud ja Vabadussõja kaotanud Punakaardi juhtisikud. Ükski Tallinna tööline ei ühinenud punaste mässumeestega. Surmasaanute hulgas olid teedeminister Karl Kark, kol. leitnant Rösslander, kapten-major Karl Stern, kolm nooremohvitseri, neli Tondi Sõjakooli kadetti, neli kordnikku jt. Oleks kommunistidel see üritus õnnestunud, oleks kindlasti toimunud suur veresaun. Mässajad üritasid tappa riigivanemat, aga see neil ei õnnestunud.
Kolmekümnendatel aastatel koostasid põranda all tegutsevad kommunistid hukatavateks märgistatud rahvuslikult meelestatud eestlaste nimekirju. Selles nimekirjas oli 1939. a. 37,000 eestlast.
President Päts andis vanglas olevatele kommunistidele amnestia 1938. a. Need asusid kohe Tallinnas oleva Haigekassa varjukatte all kavandama EV kukutamist, mis toimus Juunipöörde nime all 1940. aastal. Peatselt vahistati president Päts ja ülemjuhataja kohalt vallandatud kindral Laidoner ning saadeti Venemaale. Samuti vahistati juba 1940. aastal seitse kindralit, kellest kindralmajor Aleksander Tõnisson hukati juba Tallinnas ja teised saadeti Vene vangi- ja orjalaagritesse. Nende süü: iseseisvuse saavutamine võitlustes Vabadussõja lahinguväljadel.
Eesti kaitsevägi viidi üle Punaarmee koosseisu; kõige rahvuslikumalt meelestatud ohvitserid vallandati. Kõrgemad ohvitserid saadeti 1941. a. täienduskursuste ettekäändel Venemaale, kus nad vahistati. Värskas ja mujal arreteeriti üle 300 ohvitseri. Süüdimõistmiseks piisas tribunali märkest: kuulus Kaitseliitu, kuulus Isamaaliitu, võttis osa Vabadussõjast, jne.
14. juunil 1941. a. viidi läbi esimene, ligi 11,000 inimese loomavagunites Venemaale küüditamine EKP 1. sekretäri Karl Säre, NKVD ülema Boris Kummi ja Siseasjade Komissariaadi ülema Andrej Murro juhtimisel. Hukkamisele tuli eesti rahva eliit: riigitegelased, kohtunikud, haritlased, sõjaväelased, kaitseliidu ohvitserid, politseijuhid, ärimehed. Erilist raevu tunti Vabadussõja võitnud ohvitseride vastu. Vähesed küüditatutest elasid need jubedused üle. Sõja puhkemisel hakkasid märatsema, rüüstama, põletama ja mõrvama kommunistide poolt juhitud hävituspataljonid, kus politrukkideks olid Vabadussõja ajal Venemaale põgenenud punakaartlased ja 1. detsembri mässumehed, Ohvrite arv ei selgu kunagi. Suuremad mõrvamised toimusid Kuressaare lossi õuel, Tartus ja Tallinnas Scheeli suvilas.
Eesti kaitseväest moodustatud Territoriaalkorpus viidi sõja puhkemisel rindele Venemaale. Umbes pooltel meestel õnnestus põgeneda ja üle tulla sakslaste poole ning jõuda tagasi kodumaale. Suvesõda 1941. a. nõudis 2,000 mehe elu.
Põhja-Eesti mobilisatsiooni käigus viidi Venemaale umbes 35,000 reservväelast. Osa neist saadeti tööpataljonidesse, osa orjalaagritesse, osa kolhoosidesse. Ebainimlikes tingimustes hukkus tuhandeid eesti mehi. Neid tingimusi on kõige tabavamalt kirjeldanud kunstnik Johann Saarniit oma raamatus “Läänest itta ja idast läände”. Ellujäänud koondati Siberi jalamail Punasesse Eesti Laskurkorpusse ja paisati kahurilihaks Velikije Luki lahningus. Sellega saavutati kaks eesmärki; tuhanded eestlased hävisid kahuriliha ohvritena sakslaste vastases lahingutes: samaaegselt saadi lahti tülikatest eestlastest.
Punaarmee Eesti uuesti okupeerimisel 1944. a. osales Laskurkorpus lahingutes, kandes tohutuid kaotusi Saaremaal ja hiljem Kuramaal. Laskurkorpuse täienduseks korraldati mitu mobilisatsiooni ja nii langesid paljud mehed hilisemates lahingutes.
Tshehhi kommunistide tegevuse tagajärjel nõudis Tshehhi põrgu paljude elu. Vangilangenud eestlased saadeti Venemaa orjalaagritesse. Pealesõjaaegne metsavendlus nõudis samuti mitme tuhande mehe ja nende toetajate elu. Vangilangenud metsavendadele määrati 25 + 5 aastat Siberis.
Eesti noorus oli 1945. a. väga rahvuslikult meelestatud. Koolides organiseeriti igasuguseid vastupanu gruppe, heisati eesti lippe ja toetati metsavendi. Umbes 2000 noort arreteeriti ja saadeti Venemaale. Aastatel 1944-45 arreteeriti “kodumaa reetmise” eest üle 10,000 isiku, kellest surid Venemaa orjalaagrites pooled esimese kahe aasta jooksul.
15. augustil 1945 küüditati 560 eesti sakslast. 1948-1950 aastate ajavahemikus toimusid ingerlaste küüditamised. Petseri ja Narva tagustelt aladelt küüditati 1950 a. 1,563 isikut. 1. aprillil 1951. a. küüditati 390 Jehoova usklikku. Aastatel 1940-1953 küüditati veel üksikisikutena 1,690 inimest.
Suurim küüditamine toimus 25. märtsil 1949. See oli Kremli juhtkonna ja kohapealsete punaste kvislingute hiigelkatse hävitada vastupanu kommunistlikule rezhiimile Baltikumis ja Ukrainas. Baltikumis juhtis operatsiooni “Priboi” NKVD kindral Riias ja osales 76,000 küüditajat. Okupeeritud Eestis juhtisid seda EKP 1. sekretär Nikolai Karotamm, NKVD kindralmajor Boris Kumm ja miilitsakindral Aleksander Resev. Mõnigad faktid sellest õudsest ettevõttest:
Eestis oli küüditavate nimekirjas üle 22,000 isiku, ära viidi üle 20,000. Mõned tabati hiljem.
Küüditajaid oli Eestis üle 20,000, iga küüditatava kohta üks. Terve EKP kaader osales selles häbiväärses ettevõttes. Operatiivgrupid moodustati ja koosnesid 10-12 liikmelistest parteilastest, NKVD kaadrist, hävituspataljonlastest, miilitsast ja sõjaväelastest. Abijõudu kohapealsetele juudalastele toodi Venemaalt.
Maakondades juhtisid küüditamist EKP juhtkonna volinikud. Näiteks Hiiumaal tõi kurikuulus alampokovnik Arnold Meri kuulekaks plaani täitmiseks oma lennukiga Tallinna vastsündinud kolmepäevase lapse.
Ametlikel andmetel küüditati 10,450 naist, 5,682 last ja 4,582 meest. Naiste ülekaal oli tingitud sellest, et paljud mehed olid juba Siberis või langenud kommunistide vastases lahingutes. Vanim küüditatu oli 95-a. Maria Räägel Abja vallast. Teel Siberisse suri 51 inimest.
Operatsiooni läbiviimiseks koondas Venemaa juhtkond Gatsina ja Pihkva jaamadesse 19 rongi, 1,079 vaguniga.
“Eeskujuliku” operatsiooni läbiviimise eest anti NKVD kindral Boris Kummile teine Punalipu orden. Kindral Resev autasustas “edukalt” ülesannet täitnud miilitsaohvitsere.
Küüditamise teiseks tähtsaks eesmärgiks oli kolhoosikorra kehtestamine
Nõukogude Eesti võimumehed jätkasid ja kirjutasid alla paljude eestimeelsete isikute arretee-rimiskäskudele kuni 1980-te aastateni. Nende hulgast on tuntumad Jüri Kukk, Mart Niklus, Enn Tarto, Lagle Parek, jt. Aastaks 2000 ei tohtinud elus olla enam ühtki isikut, kes pooldaks iseseisvat Eesti Vabariiki. NL putshi ajal olid Peipsi taga jälle valmis loomavagunid. Õnneks see võimuhaaramine ebaõnnestus. Vastasel korral oleks jälle keegi eesti rahvusest parteitegelane, NKVD kindral ja miilitsajuht toppinud Eesti Kongressi juhte ja nende perekonnaliikmeid loomavagunitesse.
Me ei unusta iialgi meie rahvamõrva, mis meie rahva kallal on toime pandud. Me ei unusta iialgi neid ohvreid. Me ei unusta ka, kes selle genotsiidi läbiviimise eest vastutavad.
Eriülesande täitmisel eriti silma paistnud Eesti NSV Siseministeeriumi ohvitseride ja juhtkonna nimekiri:
1. Baranov, Ivan Vassiili p., miilitsaleitnant, Tallinn
2. Barkov, Leonid Ivani p., leitnant, op-töötaja, Tartu-maa
3. Eka, August Ivani p., miilitsaleitnant, Läänemaa
4. Grauberg, Nikolai Al.-dri p., n.-seersant, miilitsakooli kursant
5. Kanep, Peeter Al.-dri p., n.-leitanant, Tallinn
6. Karisoo, Oskar Madise p., miilitsavanem, miilitsakooli kursant
7. Käuar, Alfred Augusti p., leitnant, Võrumaa
8. Laus, Heini Peetri p., miilitsa n.-seersant, Saaremaa
9. Leemet, Al.-der Juhani p., miilitsa n.-leitnant, v.-op.-töötaja, Tallinn
10. Lepik, Karl Hansu p., n.-leitnant, op.-töötaja, Tartumaa
11. Lõhmus, Karl Hendriku p., miilitsa n.-leitnant, Saaremaa
12. Lätt, Bernhard Juhani p., miilitsa n.-leitnant, Saaremaa
13. Madisoo, Al.-der Augusti p., miilitsa n.-leitnant, op.-töötaja, Harjumaa
14. Oja, Heino Jaani p., miilitsa n.-leitnant, Võrumaa
15. Orav, Karl Jaani p., miilitsa n.-leitnant, Järvamaa
16. Paltman, Vello Jüri p., leitnant, op.-töötaja, Hiiumaa
17. Pann, Karl Juhani p., n.-leitnant, piirivalveväed
18. Paukson, August Jaani p., miilitsa v.-leitnant, ministeeriumi juhtkond
19. Purk, Teodor Jaani p., miilitsa n.-leitnant, Virumaa
20. Rae, Vladimir Semjoni p., miilitsa n.-leitnant, op.-töötaja,
21. Rajalo, Ralt Gustavi p., miilitsa n.-leitnant, osak. ülema asetäitja , Pärnumaa
22. Reikop, Johannes Peetri p., miilitsa n.-leitnant, Võrumaa
23. Ralm, Mikolai Ivani p., miilitsa n.-leitnant, Viljandimaa
24. Rummi, Heino Ivani p., miilitsa n.-leitnant, Järvamaa
25. Saluste, Voldemar Jaani p., miilitsa n.-leitnant, miilitsakooli kursant
26. Sutt, Karl Tõnise p., miilitsaleitnant, Viljandimaa
27. Volke, Paul Jaani p., miilitsa n.-leitnant, osak. ülema asetäitja, Hiiumaa
Miilitsakindral Aleksander Resev
Priit Parming
