Kui väljas päike särab ja kuumakraadid kutsuvad hoopis randa, siis iga laps ja õpetaja teab, et õppimisest, eriti laupäeviti, ei tule midagi välja.
Just nimelt selline olukord oli eelviimasel koolipäeval New Yorgi Eesti Koolis ning õpetajad otsustasid hoopis spordipäeva teha. Olid lapsed ju väga tublilt aasta läbi grammatikat õppinud, lugenud raamatuid ja õppinud kirjutama.
Nii mindigi pärast lõunasööki terve kooliperega suurde saali, kus pisematele oli Mutionu olümpiamängud ja lõpuklassi lastele, kes hommikul tegid oma lõpueksamit, hoopis Kalevipoja mängud.
Nooremate laste jaoks olid ülesanded, mida nad pidi jooksvalt läbima. Nendeks oli näiteks Unine karu, kus kinniste silmadega kleebiti karule nina otsa (vaene karu ise oli teibiga seina külge kleebitud); Kiire mutt, kus kartulikotis hüpati saali teise otsa ja tagasi; Vudivas siilis said lapsed näidata oma kukerpallioskusi ning Väledas jäneses kiirust ka siksak- ja tõkkejooksus. Kaval rebane ja Täpne orav nõudsid aga tasakaaluoskusi. Kõik lapsed said suurepäraselt ülesannetega hakkama ja nii mõnigi läbis takistusraja mitu korda. Kõige pisemaid aitas õpetaja Ivi tõkkejooksus takistusi ületada. Kõik lapsed väärisid auhindu ning said kaela sinimustvalgete paeltega shokolaadimedalid.
Lõpuklassi lapsed, kes olid aasta jooksul läbi lugenud Kalevipoja eepose (õnneks küll Eno Raua poolt ümber kirjutatud laste-eepose), said proovile panna oma oskusi, läbides Kalevipoja enda katsumusi. Nagu Kalevipoeg enne Sarviktaadiga jõukatsumist jõid ka lapsed kõigepealt heledat või tumedat märjukest, et oma jõudu kas suurendada või vähendada.
Järgmisena vaadati, kes jõuab Kalevipoja mõõgaga joosta ilma oma jalgu maha raiumata. Õnnekombel jäid kõik jalad alles. Kõhuli maas puhuti sortside kombel paberist laevukesed saali teise otsa – ka Kalevipoja ja tema sõprade laev nimega Lennuk sattus tänu igasuguste pahalaste ja tuuslarite tempudele tormidesse ja jõudis vaevu sihtpunkti. Me kõik teame, kuidas Kalevipoeg kuningaks valiti – vennad otsustasid visata kivirahne üle Saadjärve. Õpetajad Kati ja Merike tassisid suured kivid (tegelikult küll õhupallid) kujutletava Saadjärve äärde ning iga laps sai proovida, kui kaugele tema kivi lendab. Õhupallide viskamine osutus keerukamaks kui arvati, aga kuningaks krooniti Lily, kelle “kivi” lendas kindlasti sama kaugele kui Kalevipojal. Edasi kehastusid lapsed erinevatesse rollidesse – põrgupiigad, Soome tuuslar, Linda, Kalevipoja sõbrad Olevipoeg ja Sulevipoeg jt – ning proovisid üksteise ülestõmbamisega jõudu. Viimaseks katsumuseks oli üle Soome lahe ujumine – hüppenööriga tehtud “lainetest” läbi ujudes jõudis teisele poole ainsana Daniel.
Sellisel lõbusal kujul saigi eelviimane koolipäev mööda saadetud, loodetavasti suvel uurivad lapsed juba iseseisvalt Kalevipoja radu Eestis.
Merike Barborak
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu