Kindlasti on suurem osa lehelugejaist kasvõi korra külastanud elu jooksul New Yorgi Eesti Maja ja imetlenud fuajee kauneid detaile, baaripõrandal asuvat pääsukest, teisel korrusel sinise saali üldse-mitte-eestilikke, aga samas nii koduseid sambaid, mõned õnnelikud on jõudnud ka kolmanda korruse haridusseltsi büroo imelist lage piiluma ja veel üksikumad on salaja hiilinud katusele, et suurlinna ka kõrgemalt vaadata.
Aga Eesti Maja on midagi palju enamat kui kaunid ornamendid. See maja on olnud eestluse keskpunkt New Yorgi piirkonnas. Kui maja osteti 1946. aastal, ei osanud toonased eestlased ilmselt kunagi ette kujutada, millist rolli hakkab mängima see maja saabuva nõukogude okupatsiooni eest põgenevate eestlaste elus. Sellest sai neile teine Eestimaa – koht, kus püsti panna oma organisatsioonid, kool, ajaleht, koorid, rahvatantsugrupid, näiteringid ja palju muud. Koht, kus saada kokku kaasmaalastega ja rääkida eesti keeles ja meeles ning jääda eestlaseks. Aga samas ka koht, kus pidada vabadusvõitlust ja seada suuremaid eesmärke eestluse alalhoidmiseks.
Nüüd on ajad muutunud ja ka maja on muutunud. Arhiivides leidub palju materjale, mis kirjeldavad organisatsioonide tegevust, sageli kuivalt ja üksikasjalikult protokollide kujul, aga on ka üksikuid kirju vms, mis lubavad heita pilku tollaste eestlaste omavahelistesse suhetesse ja värvikatesse olukordadesse. Tagantjärgi vaadates on tihti just need viimased olulisemad aasta-arvudest ja koosolekutel vastuvõetud otsustest.
Meie seas on veel inimesi, kes neid aegu ise mäletavad, olles olnud osalised või kaudselt vanemate juttude põhjal. New Yorgi Eesti Haridusselts alustas suulise pärimuse kogumise projektiga, talletamaks isiklikke meenutusi Eesti Maja hiilgeaegadest.
Äsjalõppenud New Yorgi Eesti Kultuuripäevade viimasel päeval viis Torontos asuva Välis-Eesti Muuseumi (VEMU) peaarhivaar Piret Noorhani läbi koolituse huvilistele. Nn soojenduseks sai eelmisel päeval vaadata festivali programmis olnud Kaisa Pitsi dokumentaalfilmi “Meie Tartu”, mis kindlasti inspireeris ka New Yorgi kogukonda suulist mälestust korjama. Piret Noorhani kirjeldas intervjueerimisele eelnevat protsessi, jagas näpunäiteid, kuidas kõige tulemuslikumalt intervjueerida ning viis läbi ka näidisintervjuu Liivia Westerveltiga. Kaisa Pitsi jagas omaltpoolt filmitegijana mõtteid.
Kohaletulnud 14 huvilist tegid usinalt märkmeid ja küsisid küsimusi. Kuna koolitus ka lindistati järelvaatamiseks ning Piret Noorhani on valmis tegema ka Zoomi vahendusel uue koolituse, siis Eesti Maja ootab projekti ka teisi huvilisi, kes sel korral ei saanud koolitusel osaleda. Ka eesti keele vähene rääkimine ei ole probleem, intervjuusid saab teha edu-kalt inglise keeles.
Kindlasti on antud ettevõtmine väga huvitav ja hariv noorematele ja ka kodueestlastele, kes soovivad end rohkem kurssi viia väliseestlusega ja selle muljetavaldava ajalooga. Ka üliõpilased, sh mitte-eestlased, kes soovivad teha praktikat, on teretulnud. Huvilised saavad rohkem infot Eesti Maja manageri Katrin Albazi käest meiliaadressil [email protected]).
Mõnusat meenutamist ja kes teab – ehk tuleb sellestki Toronto Tartu College’i sarnane film välja?
Merike Barborak
