New Yorgis peeti esmakordselt emakeelepäeva

Kui Eestis tähistatakse emakeelepäeva juba alates 1996. aastast, siis New Yorgis peeti seda esmakordselt suuremalt käesoleva aasta 18. märtsil.

Eesti Vabariigi Peakonsulaadi New Yorgis, New Yorgi Eesti Maja ning Eesti Kultuurifondi Ameerika Ühendriikides korraldusel toimus seminar, kus lahati keele arengu küsimusi ja käivitati esmakordselt keelekohvik.

Seminari esimeseks esinejaks oli videosilla vahendusel Eesti Vabariigi kultuuriminister Piret Hartman, kes tervitas New Yorgi eestlasi emakeelepäeva puhul ja avaldas rõõmu, et eesti kultuurikeskus suurlinnas püsib tugevana.

Esimese loenguga andis ülevaate Ameerika eestlaste keele arengust Piibi-Kai Kivik Indiana Ülikoolist. Ta alustas oma ettekannet rääkides üldisest suunast eesti keele lihtsustumisel ja indoeuroopa keeltega sarnasemaks muutumisel. Aga kuidas me siis räägime? Mõned mõtted, mis kõrvu jäid:

Meie keelestruktuur on omane sageli inglise keelele – kui eesti keeles pole oluline alati alust kasutada ja sõnade järjekord võib olla üsna paindlik, siis Ameerika eestlased järgivad subject verb object reeglit. Käändevormide asemel kasutatakse tihti kaassõnu – pani raamatu laua peale (mitte lauale). Erialased terminid on enamasti inglise keeles. Samuti on palju murrete elemente kasutusel, eriti vanematel.

Mis siis mõjutavad meie keelekasutust – haridus, olemasolev suhtlusvõrgustik ja selle suurus, eesti keele õpetamine nt oma lastele, ja identiteet. See viimane tegur on ilmselt kõige põnevam ja vääriks rohkemat uurimust. Kuidas suhestuvad kolmanda või isegi neljanda põlvkonna eestlased või nende järeltulijad eestlusesse? Kuivõrd nad peavad end eestlasteks või on täielikult assimileerunud kohalikku ühiskonda? Ilmselgelt on tugeva identiteedi puhul ka keeleoskus parem.

Kuna Indiana Ülikool on üks väheseid kohti, kus saab USA-s õppida eesti keelt, siis siinkohal soovitaksin tungivalt uurida sealseid võimalusi https://languageworkshop.indiana.edu/languages/online-hybrid/index.html

Teise esinejana rääkis noortekeelest Kristiina Praakli Tartu Ülikoolist. Kuna eelmises kahes VES-i numbris rääkis sama töögrupi juht Virve-Anneli Vihman juba uurimuse tulemustest, siis siinkohal tõin välja ainult mõned mõtted.

Esiteks, seda et noored eesti keele ära rikuvad, räägiti murelikult juba 1930ndatel. Kuid antud uurimus kinnitas, et tänapäeva noored on teadlikud keelekasutajad, nende sõnavara on rikas ja hoolimata hirmust inglise keele mõju ees, on nende sõnakasutuses vaid 3% ingliskeelseid sõnu. Kristiina rõhutas ka, et ingliskeelsed sõnad, mida noored kasutavad, on omandanud eesti keeles veidi teise tähenduse. Näiteks sõna “love” viitab pigem meeldimisele kui armastamisele. Sageli tulevadki ingliskeelsed väljendid sisse eelkõige emotsioonide puhul, samas kui nn intensiivistajad (nii, kohutav, äge) on siiski eestikeelsed.

Loengute lõppedes oli aeg humoorikaks viktoriiniks, kus saalitäis publikut sai ennast proovile panna nii kultuurilis-ajalooliste küsimuste alal, murdekeele, uudissõnade ja palju muu teemal.

Emakeelepäeva lõpetas keelekohviku esimene kokkusaamine. Keelekohvik on levinud keeleõppemeetod, kus vabas vormis ja mõnusas õhkkonnas saab harjutada keeleõpet. Kohviku juhendaja Marika Jõksi läbiviimisel räägiti sel korral eesti toitudest ja vanasõnadest/kõne-käändudest. Edasi on plaanis kohvikut pidada kord kuus New Yorgi Eesti Majas ja huvilised on kõik oodatud.

Merike Barborak