Kahe suurriigi surve – seekord Rootsile
Nii, nagu Vladimir Putin helistas oma Taani peaministrist kolleegile vahetult enne, kui Taani andis nõusoleku gaasitorule, nõnda juhtus ka nüüd. Mida kõike Putin Rootsi peaminister Fredrik Reinfeldtile täpselt ütles, pole avalikkuseni jõudnud, kuid uudisteagentuur TT andmeil “mainis” Vene juht Reinfeldtile (kes on ka Euroopa Liidu eesistujamaa juht), et võib EL’i Ukraina kaudu viivate gaasitorude kraanid kinni keerata ka sel talvel. Ajaleht Sydsvenskan kirjutab: “On võimatu öelda “ei”, kui kaks võimsat naaberriiki – Vene-maa ja Saksamaa – survet avaldavad.” Saksamaa juht Angela Merkel on samuti Rootsit mõjutanud. Sydsvenskan’i kommentaar: “Venemaa ja Saksamaa on tegelikult ainsad riigid, kes tahavad Läänemeres asetsevat gaasitoru”.
Rootsi keskkonnaminister oleks pidanud võtma ette kohtutee. Balti riigid jäid Rootsi toetuseta
Mitmed rootsi lehed heidavad ministritele ette argust. Aftonbladet süüdistab keskkonnaministeeriumi väheses poliitilises tahtes ja passiivsuses. Minister Carlgren varjavat end seadusesätete taga. “Pole õigustatud, et valitsus ei nõudnud Nord Stream’ilt gaasitrassi vedamist mööda maad. Kaasaegne keskkonnaõigus ja Rootsi seadused lausa nõuavad alternatiivide võrdlevat kõrvutamist, et oleks võimalik hinnata erinevate projektide erinevaid mõjusid looduskeskkonnale. Valitsus oleks pidanud panema NS’ile kohustuse visandada maad mööda kulgev alternatiivne juhe, et kaitsta Läänemerd. Sellega oleks toetatud ka Balti riike, kes soovisid just sellise versiooni uurimist.” Oma juhtkirjas avaldab Aftonbladet arvamust: “Kui Carlgren oleks asunud Rootsit Nord Streami eest kohtus kaitsma, oleks ta selle asja tõenäoliselt võitnud.”
Västerbottens Kuriren’ile ei tulnud valitsuse “ja” ootamatult, kuid peab seda õnnetuks otsuseks. Ajalehe Allehanda arvamuslugude autor Anders Rönmark kirjutab, et “valitsuse otsus oli kurb, kuid etteaimatav. Koguni möödapääsmatu”. Pärast fatalistlikut algust muudab Rönmark kiiresti tooni. “Vene riigi areng Vladimir Putini käe all on läinud täiesti vales suunas. Kui on üldse üks riik, kelle vastu EL peaks välja astuma, on see Venemaa. Nüüd on militaarne suurriik saanud õiguse hakata oma huve kaitsma vahetult Gotlandi saare läheduses.”
Göteborgs Posten: “Valitsus oleks pidanud seletama sakslastele, et juhe pole teretulnud, kuid jättis selle töö hooletusse”.
Göteborgs Posten nendib, et NS on peamiselt poliitiline probleem. Nord Streami tõttu saab Venemaa Ida Euroopa kätt aina jõulisemalt väänata, ilma, et Lääne Euroopal oleks tarvis külmetada. “Keskkonnaminister Carlgren tegi mida suutis. Seda ei saa öelda peamister Fredrik Reinfeldti ega välisminister Carl Bildti kohta. Kumbki neist pole tahtnud tõsta Nord Stream’i teemat nimetamisväärsel viisil tarvilikule poliitilisele tasandile.”
Blekinge Läns Tidning kirjutab: “Nord Streami rahaga priiskav lobitöö Rootsis on jätnud erakordselt kehva maitse suhu. See on arrogantne ja näitab, et NS on täiesti kurt demokraatlike protsesside suhtes. NS on võimendanud ettekujutust suurriikidest, kes lähevad vajaduse korral üle laipade et saada oma tahet. Ta ei hooli muljest, mida jätab väikeriikidele, kes on jäänud neile jalgu. Venemaa oskab rääkida vaid toore jõu keeles. NS on mitmed kohalikud omavalitsused (kellede aladel valitseb tööpuudus) lihtsalt ära ostnud. Need lühiajalistest plussidest huvitatud valitsused on jätnud võimalike pikaajaliste probleemidega arvestamata.”
Gaasijuhe möödub uppunud parvlaeva “Estonia” hauarahu platsist vaid 8 kilomeetri kauguselt
Nagu Dagens Nyheter on varem maininud, ei anna NS rahu isegi surnutele. Kuid meie, kelledel on hinged ikka veel sees, peame vaatama tegelikkusele silma siin ilmas. N.ö. “miljoni dollari küsimuse” esitab ühes Interneti portaalis Uppsala ülikooli teadur Tomislav Dulic, kes nendib: “nüüd, et projektile on antud käivitusluba, seisab Rootsi riik uute julgeolekurealiteetide ees, milledest ei tohi mööda vaadata. Just energeetikapoliitika on aidanud Vladimir Putini Venemaal teha ootamatult kiiret majanduslikku ja militaarset “comeback’i”. “Rootsi valitsus on lausa kohustatud süvenema gaasiprojekti otsuse mõeldavatesse julgeolekutagajärgedesse. “Kas Rootsi on tõesti majanduslikult, poliitiliselt ja militaarselt valmis uuteks realiteetideks, mis tulenevad sellest, et Saksamaa ja Itaalia asuvad tegema ülitihedat energeetikakoostööd Venemaaga?”
Rootsi on ainus Läänemere riikidest, kus on esinenud küllalt mehisust käsitleda NS-i kõikide nurkade alt, kaasaarvatud küsimus sellest, kas gaasijuhtmestiku rajamine ei too endaga kaasa Läänemere ühepoolset militariseerimist Venemaa poolt? Kuid minu teada ei ole keegi, isegi Rootsis, püstitanud küsimuse sellest ohust, et halvimal juhul ei tarvitse Läänemeri jääda vabalt laevatatavaks veekoguks. Ka pole ma teadlik, et oleks kusagil avalikult käsitletud Balti riikide blokaadi mõeldavat stsenaariumi.
Rootsi on igatahes vabam ja julgem Soomest, kus rahvas on suuresti konformistlik ja valitsus kinnitab rahvale, et Nord Streamiga on kõik hästi ja et selle kaks gaasitoru on Soomele koguni vajalikud. Üks nimekas taani sotsiaalteadlane ütles mulle hiljuti, et sajast taanlasest teavad vaid kaks mis asi NS üldse on.
Kogu Baltoskandias on vaid Rootsi julgeoleku-analüütikud ja meedia suutnud korduvalt suhteliselt valju häälega kahelda selles, kas NS-i vedamine Balti mere läänekalda ja idakalda vahelt läbi ja selle mere ühepoolne militariseerimine on piirkonna rahvastele hea, ning meie regionaalse tasakaalu säilitamise huvides.
Nord Stream võimaldab heaolumaade eurooplastel Venemaa “lähivälismaad” rahus hüljata
Eksisteerivad gaasijuhtmed Ida-Lääne teljel lähevad läbi Valgevene, Poola, Ukraina ja veel mõne riigi. Kui Venemaa peaks jätkama pinge tekitamist näiteks Ukrainas põliselanike ning sinna asunud ja asustatud venelaste vahel, on maagaasist olenevuses oleva Lääne Euroopa jaoks mugav, et arvestatav osa tema gaasist jõuab tulevikus kohale ilma tõrgeteta Balti mere kaudu, mille veealuseid rajatisi valvab Vene sõjalaevastik. Siis muutuvad tulevased mõeldavad konfliktid Ukrainas (ja miks ka mitte Balti riikides) “kohalikeks probleemideks”, mis lähevad paljudele lääneeurooplastele korda vaid silmanurgast. Ametlik Euroopa ei näinud ju Gruusiale tehtus sisuliselt aggressiooni. Nord Stream’ita, saades maagaasi jätkuvalt Ukraina kaudu, oleks nn. vana Euroopa sunnitud tulevikus tähele panema, kuidas Venemaa Ukraina suhtes käitub. EL elanike gaasiga varustamine võik sel juhul isegi oleneda Venemaa taltsutamisest. Pärast Nord Streami teket võib juhtuda, et ukrainlaste huvid ja vajadused pressitakse Lääne kaasosalemisel lihtsalt kalevi alla. “Rahu, ainult rahu”.
Rein Sikk: Eesti-balti totaalsest tegevusetusest kui meie välispoliitika fiaskost
Vanemtoimetaja Sikk kirjutas Eesti Päevalehes 12. novembril: “See, et Rootsi ja Soome valitsus ütlesid… Saksa-Vene gaasijuhtmele Nord Stream oma jah-sõna, näitab Eesti välispoliitika absoluutset abitust.” NS on sellises suurusjärgus asi, mida “üksikisik ka parima tahtmise juures ei peata”. Olid suured lootused meie välispoliitika kujundajate suhtes, “et nemad ohuteadet ka kõige sinisilmsematele naabritele jagaksid.” Rahvas ootas tegusid. Tõelist välispoliitikat, naabritega rääkimist ja nende mõjutamist. “Kuhu jäid Balti ja Poola välisministrite ühisarutelud ja jõulised ühisavaldused Nord Streami kohta? Miks ei kuulnud me midagi Eesti ja naabermaade roheliste parteide ühisaktsioonidest?” Sikk pärib: “kuhu jäi parlamendiparteide koostöö oma sõprus-erakondadega mujal maailmas?” Miks pole Euroopas paisatud tuhandeid eksemplare meie teadlaste arvamusi? Pole toimunud Läänemere-äärsete riikide parlamentide koostööd, pole ühisavaldusi NS asjus. Rein Sikk arvab, et Riigikogu keskkonnakomisjon oleks pidanud “käima läbi” Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa ja teiste riikide komisjonid. Parlamentide mõjuvõimu toel pole kokku viidud eri riikide mereuurijaid, et luua jõuline sõltumatu teadlaste konsiilium. Kuhu on jäänud endised ja praegused europarlamendi liikmed; milliseid rahvusvahelisi konverentse korraldas meie keskkonnaministeerium, kuhu oleks tulnud kutsuda Läänemere riikide peaministrid? Miks pole me gaasitoru küsimuses kuulnud Baltimaade presidentide ühist ja kõva häält? Sellist, mis paneks vastu kajama kogu Euroopa? Sikk pole esimene, kes küsib: “kas nüüd on ehitamisel uus Berliini müür?”
Eesti Ekspressis hiljuti ilmunud arvamusloos “Kes varastas meie presidendi?” avaldas Meelis Kubits arvamust ootuste suhtes, millede jaoks Toomas Hendrik Ilvesel pole aega ja energiat olnud. “Kus on lubatud integreerumine põhjamaadega? Ühisavaldused… näiteks ühine positsioon Nord Streami küsimuses?”
Põhjala ja eriti Rootsi juhtidel – meie suurimal lootusel kui läks otsustamiseks – oli üpris kerge Nord Streami geostrateegilise ohu küsimust ignoreerida, kuna valdav osa Balti riikide juhtidest sillutasid oma tegevusetusega selleks teed. Kuidagi maha vaikitud on ka Euroopa Liidu (ja NATO) teema, sest alternatiivse plaani eksisteerimise ja Brüsseli vastava tahte esinemise puhul jäeks NS lihtsalt ehitamata.
© Jüri Estam 2009
All rights reserved
