Unistus ühisest Euroopa kodust koos Venemaaga, või hoopis halastamatu “kes-keda” pokkerimäng?
Kavatsen oodata Gazpromi ja Nord Streami kui orga-nisatsioonide kirjeldamisega – eelnevas artiklis siin sellest alustada – ja lõpetaksin selles Nord Streami puutuvas materjalis eelloo kirjutamise. Võtan siin käsile “gaasitorustike sõja“ teema nagu see Euroopasse puutub. Olulisena tundub ka Vladimir Putini varasem spetsialiseerumine energeetikale, ning kirjeldan, kuidas vene maagaas Euroopasse aja jooksul sisse imbunud on.
“Gaasitorude sõda” Euroopa ümber ja pärast
Kui bipolaarseks või mitmepolaarseks muutuvas maailmas on puhkenud uuesti “suur mäng” – s.t. konkureerimine positsioo-nide pärast, nii nagu Vene ja Briti impeeriumid vedasid vägikaigast Afganistani ja India pärast 200 a. eest, siis Euroopa ümber käib praegu „gaasitorustike sõda“, mille Läänemere regiooni kesk-mes asub Nord Streami projekt, ja seda pealegi veel uhkes üksilduses. Lõuna Euroopas ja selle lähistel pistavad teatavasti rinda mitu võistlevat gaasimagist-raali projekti korraga. Ühed on vene kuuluvuses, teised mitte. Erinevalt situatsioo-nist Lõuna Euroopas, ei osale Läänemere “gaasitorumängus” ühtegi teist konkurenti peale Venemaa. On küll neid, kes ei soovi näha Nord Streami ehitamist, kuid keegi ei kavanda paraku alternatiivset trassi, mis oleks „õigetes kätes“ (näiteks Norrast Baltikumi ja Saksamaa suunas).
Suure tõenäosusega terav-nevad n.ö. “energeetikasõjad“ kõikjal maailmas sel sajandil. Maikuus avaldati Venemaal julgeolekualane tulevikuuuring president Medvedevi allkirjaga, kus konstateeritakse, et „ei saa välistada relvajõudude kasutamist Venemaa perifeerial eelseisva aastakümne vältel,“ pidades silmas just süvenevat rahvusvahelist energiakriisi.
Mis Euroopasse puutub, siis USA Maaväe Sõja-kolledzhi professor Stephen Blank (üks kõnelejatest Washingtonis maikuus toi-munud JBANC’i kongressil) on kirjutanud: „Heitlus on pinev, kuna Venemaa ra-kendab energiat poliitilise relvana. Venemaa püüab kasutada energeetikat kõrgetel positsioonidel asuvate ametnike mõjutamiseks rahaga, aga ka selleks, et domineerida vene energiat tarbivate riikide üle majanduslikult ja poliitiliselt, ja saavutada juhtivaid positsioone valdkondades nagu maagaasi võrgustikud ning finantssektor. Venemaa strateegilisteks eesmärkideks on peamiselt: parandada riigikassa bilanssi ja tasuda oma riigiametnikele hästi, säilitada oma priviligeeritud positsioon Kesk-Aasia energiaturgudel, ja arendada suutlikkust Euroopa riikide santazheerimiseks gaasitarnete läbi, s.t. tarnides gaasi või keeldudes selle tarnimi-sest“. Mäng ise on karm, kui mitte öelda, et jultunud. Lääne Euroopale on NSV Liit/Venemaa olnud siiani üpris usaldusväärne partner. Aga mitte Ida Euroopale.
Vladimir Putin: energee-tikagurust peaminister
Et Venemaa endine president ja praegune peaminister Putin oskab sellistele nuppudele vajutada ei tohiks tulla üllatusena. Putini 1977. a. kandidaaditöö käsitles just nimelt Venemaa maapõuevarade “reprodutseerimise” küsimust, mis lahtiseletatuna tähendab investeerimist maapõuevarade ammutamise ja transportimise logistikasse. Seda selleks, et kogu see kaadervärk ei ta-kerduks ega seisma jääks. Mõned analüütikud väidavad, et Putin ei olnud selle traktaadi tegelik autor, ka plagieeriti selles pikalt Läänes ilmunud teatmeteoseid, aga see ei tähenda veel, et Putin poleks omaenda doktoritööd lugenud!
Samal ajal, kui Balti riigid olid taasiseseisvumas, punus Gazprom hiiglaslikku gaasitorude levivõrku selleks, et mässida Ida Euroopa riigid monopoolsesse sõltuvusse vene maagaasist (Judy Dempsey, New York Times, 01.10.2004). Nüüd püüab Venemaa samasugust tegevust lõpuni läbi viia Lääne Euroopas. EL punnib osaliselt sellele vastu, samal ajal mil osad EL’ist – loe Saksamaa ja veel mõned riigid – aitavad sellele hoo-pis jõuliselt kaasa.
Üks parimatest energeeti-kajulgeoleku küsimuste asja-tundjatest Põhja Euroopas on Robert Larsson Rootsi Kaitseuuringute Keskuse juures. Oma analüüsis „Russia’s Energy Policy: Security Dimensions and Russia’s Reliability as an Energy Supplier” (a. 2006) kirjutab Larsson, et kuigi Venemaa energeetikahoobadega kangutakse esmajoones endisi Nõukogu-de vabariike, võib see tegevus mõjutada Euroopat tervikuna. Larsson arvab, et koostoimes negatiivsete väljavaadetega demokraatia jaoks Venemaal võivad Vene struktuuriline ebastabiilsus ja teadmatus selle suhtes, mis tulevikus sündima hakkab, muuta tulevikustsenaariumid kohe „märgatavalt keerulisemaks, kui esimesel pilgul tunduda võib“. Nord Streami eluiga saab olema 50 või rohkem aastat. Selle aja jooksul võib võim Venemaal minna ühe presidendi käest teise kätte kümnel eri korral. Seejuures pole kahtlust selles, et ka praegune peaminister Putin on piisavalt drakooniline, aga ka etteaimamatu “tegude mees”.
Venemaa gaasitarned Euroopasse – veidi ajalugu
Gazpromi alused pandi kohe pärast Teist maailmasõda. Nagu ajakirjanikud Valeri Panjuzhkin ja Mihhail Zõgar (raamatu “Gazprom. Putini relv” autorid) kirjutavad, on Gazprom vahend, mille abil saab santazheerida, muuta inimesi eimiskiks või miljardäriks ja pidada ideoloogilist sõda. See on “võimas vene relv, mille on sepitsenud Beria ja Hrushtshov, mida õppisid ära kasutama Brezhnev ja Kossõgin ning mille Tshernomõrdin ja Vajhhirev andsid Putini kätesse.”
Olles maagaasi ekspor-timisega alustanud a. 1973 Brezhnevi ajastul – seda Saksamaa kantsleri Willy Brandti „Idapoliitika“ suhete soojendamise poliitika egiidi all – jõudsid vene „kombitsad“ end mõne aastaga sirutada sügavale kapitalistlikusse Lääne Euroopasse.
Nende jaoks, kes soovivad Venemaad Euroopa külge nabanööriga liita või vice versa, on kogu see lugu ilusa unistuse täideminek, kuid teiste inimeste jaoks õudus-unenägu. Praeguseks katab vene gaas 25% EL gaasivajadustest ja selle osakaal on suurenemas. Nii Venemaa kontrolli all olevat kui ka sellest olenevuses olevat üüratult suurt energeetika-võrku laiendatakse praegu, tugevdades ning põlistades poliitilisi ja energiasuhteid Ida ja Lääne vahel. Vene-maa veresooned põimuvad Euroopa infrastruktuuriga, ja saksa ning paljudele EL poliitikutele just nagu ei läheks korda, millega-kellega põimutakse. Paraku on just paljud Saksamaa polii-tikud minevikus ja praegu olnud ükskõiksed inim-õiguste rikkumise ja ärieetika küsimuste suhtes. USA uuringutekeskus Stratfor kirjutas äsja, et Vladimir Putin on muutnud Venemaa 10 aastaga ebastabiilsest, kuid tollal siiski samm-sammult demokraatia suunas liikunud ühiskonnast maaks, mis on praeguseks kujune-nud riigikeskseks autoritaarseks struktuuriks. “Ühis-konnast, kus veel suhteliselt hiljuti idanesid demokraatia võrsed, on uuesti saanud politseiriik.” Kas on tõesti teretulnud, et Venemaa veenid ja arterid põimuvad Euroopa omadega maagaasi, altkäemaksu ning onupoja poliitika kaudu? Kas enne, kui Venemaa saab vähehaaval Euroopa osaks (või hoopis Euroopa Venemaa osaks!) poleks ikkagi vaja, et Venemaa muutuks enam-vähem demokraatliku riigi sarnaseks? Ei maksa unustada, et Euraasia “ühiskodu” loomine on mäletatavasti Mihhail Gorbatshovi ja veel mõningate poliitikute lemmikeesmärke.
Järgmises artiklis kirjeldab Jüri Estam Gazpromi ja Nord Streami, andes ülevaate sellest, millised struktuurid need on. Tutvume olukorraga, mis puutub Euroopa kasvavasse vaja-dusse maagaasi väljast sisse tuua. Peaksime jõudma otsapidi ka selleni, miks Nord Stream just nimelt Balti riike ohustada võib.
© Jüri Estam 2009
All rights reserved
