Selles – sarja neljandas osas – tutvume põhjalikumat sellega, mida Nord Streami gaasijuhe endast kujutab ja lugeja saab vastuse küsi-musele, miks Nord Stream võib osutuda õige ebameeldivaks või lausa ohtlikuks eestlastele enne kõiki teisi.
Eelmine kord oli juttu Nord Streamist kui kingitud hobusest. Venemaa doteeris pikemat aega mitmeid varem nõukogude impeeriumi kuulunud naaberriike, müües neile Gazpromi maagaasi alla maailmaturu hinna.
Meisterlikult kirjutatud artiklis “Energiapokker Lää-nemaade ja Venemaa vahel – kes keda?” (Postimees, 12.01.2008) nendib Lauri Linnamäe: “Tervelt kolm-veerandi oma toodangust müüb Gazprom kahjumli-kult. Nii varustab energia-hiid Vene tarbijaid ja ette-võtteid viis korda odavama gaasiga kui eurooplasi, lee-vendades sotsiaalseid pin-geid sisemaal. Vastutasuks valitseb Gazprom täielikult Venemaa gaasieksporti ning teenib kaks kolmandikku oma tulust kõrget hinda maksvate eurooplaste pealt.”
Miks maksab Venemaa Nord Streami ehitamisele peale, vaatamata sellele, et seda maismaad mööda teha maksaks mitu korda vähem? Kui “tasuta lõunaid” pole olemas, siis millega siin tegemist on? Üks rahvas, kes antiikajal unustas vaadata kingitud hobusele suhu, olid troojalased. Linnamäe kirjutab: “mängu (valitseda) selles osalematagi – piisab, kui su sõrme all on lüliti, millega tuled surnuks ja tuba pimedaks teha”.
Nord Stream – täiendavaid detaile selle firma kui ka samanimelise gaasijuhtme enese kohta.
Nagu varem kirjutatud, kuigi Nord Stream on vaid üks haru vene gaasimonopoli Gazpromi paljudest haru-dest, on just Nord Stream Läänemere riikidele huvi-pakkuv.
Nord Stream AG on rahvusvaheline ühisettevõte, mis moodustati sama-nimelise uue gaasi torustiku planeerimiseks, konstruee-rimiseks ja haldamiseks. 51% aktsiapakist kuulub Gazpromile, teised aktsio-närid on saksa BASF/Wintershall, E.ON Ruhrgas ja hollandlaste Gasunie.
Nord Streami ja selle emafirmaga on seotud hulk probleemseid isikuid, alustades Nord Streami tipp-juhist – Ida Saksamaa pärit-oluga Matthias Warnigust. Endine Stasi agent Warnig kuulus DDR’i salapolitsei Felix Dzerzhinski brigaadi, olles sama üksuse luurekooli lõpetanu. Warnig tegeles tööstusspionaazhiga. Teiste ülesannete hulgas jälgis Stasi töötaja energeetikasektorit Saksa Liitvabariigis. Minevikus Raadio Vaba Euroopa-Vabadusraadio ukraina osakonna pea-toimetajana töötanud uurija Roman Kuptshinski andmeil on tõenäoline, et Stasi Hauptmann Warnig ja KGB alampolkovnik Vladimir Putin tegid Dresdenis koos-tööd. Hiljem sai Warnigist Dresdener Panga Vene osa-konna juht, arendades edu-kat koostööd Gazpromi ning maaõli firma Rosneftiga.
Mälu värskendamiseks geograafia suhtes: gaasitoru Nord Stream marsruut algab Siberi maagaasimaardlate juurest. Venemaal asuva maapealse osa ehitamisega alustati nelja aasta eest, ja see on nüüd valmis saanud. Viiburi linna lähistel kaob gaasijuhe tulevikus vee alla ja ilmub uuesti nähtavale Saksamaa kirderannikul. Harud viivad Saksamaalt edasi Hollandisse, Bel-giasse, Prantsusmaale, Itaa-liani, Inglismaale, Tsehhi-maale ja mõningate teiste riikideni.
Nord Streami “kontsep-tuaalseks isaks” on suures osas soomlased. Nord Strea-mi projektiga alustati a. 1997, mil Gazprom ja Soo-me kompanii Neste moodustasid ühisfirma nimega North Transgas Oy. Nestest sai hiljem Fortum, aga Fortum langes Nord Streami mängust välja. Nord Strea-mi teostatavuseuuringud viidi läbi ajavahemikus 1997 kuni 1999.
Tulevikus vee all kulgema hakkav 1.4 meetrilise (ca. 4.5 jalga) läbimõõduga Nord Streami trass saab koosnema sajast tuhandest kokkukeevitatud torujupist. Mitmed selle segmendid on juba praegu kai ääres Kotka linnas ja ootavad vettelaskmise alustamist. Tege-likult rajatakse kaks toru kõrvuti. Esimene neist peaks valmima a. 2011, ja teine a. 2012. Veealuse konstruktsiooniga, tähendab toruosade paigutamise ja keevitamisega alustatakse juba tuleva aasta kevadel, kui sellega ei hilineta. Torud pidavat andma 55 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas. Nagu näha, on see hiiglaslik projekt, pealegi veel keeruline. Euroopa Komisjon omistas sellele TEN ehk Trans-Euroopa ehk strateegilise võrgu staatuse juba a. 2000.
Akadeemik Endel Lippmaa andmete kohaselt on tegemist tehniliselt ekstreemse projektiga, kuna torujuhe saab olema suure rõhu all. Lippmaa on öelnud: “Ühtegi praegu merepõhjas olevat gaasitoru ei ole 1 200 km pikkuses, kus üldse ei ole ka vahe-pumpamisjaamu. Rootslased ei luba seda jaama teha ei Gotlandile ega ka teenindusplatvormile. Toru peab töötama 225 atmosfäärise surve all. Aga selleks, et gaas välja tuleks 225 atmosfääri all, tuleb ta sisse pumbata märksa suurema survega. Nii suure survega jämedat toru, ma küll arvan, ei ole see maakera veel näinud. Kuidas see toru elama hakkab, eks elame-näeme.” (Eesti Ekspressis 20.09. 2009 ilmunud intervjuu – “Akadeemik Lippmaa: gaasitoru täielik plahvatus võrduks 50 Hiroshimaga”).
Juulis sõlmis Nord Stream gaasitrassi esimese etapi ehitamiseks miljardieurose lepingu Itaalia firmaga Sai-pem. Kava kohaselt Saipem kasutab kahte erilaeva toru vette asetamiseks.
Nord Streami latentsed julgeoleku ja militaarsed ohud
Nüüd, et Venemaa merevägi on viinud läbi operatsiooni väidetavasti kaaperdatud kaubalaeva “Arctic Sea” meeskonna vabastamiseks ja võtnud kinni „eesti” ja “läti” mereröövlid, kes laeva hõivanud olevat, on Kreml märgi maha pannud. Jätkates samas vaimus – esimesena tegutsedes – võidakse loovutatada Lääne-mere isandate ehk siis politseiniku roll siinkandis üldse Vene mereväele. Kas Arctic Sea lugu osutub korduma hakkavate sündmuste eelvaateks, nagu mingi kinodes näidatav treiler?
Venemaa Duuma andis juba a. 2007 Gazpromile ja naftamonopolile Rosneft õiguse moodustada firma-sisesed relvastatud struk-tuurid oma rajatiste turva-miseks – samm, mida vastavasisulisele seadusele vas-tu hääletanud rahvaasemik Gennady Gudkov nimetas “Pandoora laeka avami-seks”.
Alates sellest päevast, mil Nord Streami toru valmib, ja isegi varem, tekib Venemaal “põhjendatud huvi” selle kaitsmise vastu, ehk legi-tiimne õigustus igasuguste nn. kaitsemeetmete kasutuselevõtmiseks. Ütleme näiteks relvastatud meeste rühmade reisi-, kauba- ja kalalaevade pardale saatmiseks, profülaktika mõttes.
Balti riikidel võib olla põhjust karta mitut sorti musti stsenaariume. Üks mitmest võiks olla seotud Moskva tahtega Pri-baltikasse asustatud rahvus-kaaslasi “abistada”. Kuid veel otsesemalt võib Vene-maa Läänemere idapoolse osa lihtsalt oma de facto kontrolli alla võtta päise päeva ajal.
Terrorismiohust on tehtud tont, millega saab igasuguseid nõudeid õigustada. Näiteks seda, et lennuväljal on reisijatel vaja kingad isegi mitu korda jalast võtta. Laevade pardale minemine ja nende inspekteerimine kuulub asja juurde. Somaalia vetes on piraadid muutnud kaubalaevade omanike ja laevaperede elu põrguks. Laevade inspekteerimist rahvusvahelistes vetes ei peeta enam miskiks. Kuid kui Venemaa enesele sellist tegevust korduvalt lubab, kujuneb sellest kiires korras eraldusjoon keset Balti merd, kus Lääne poole jäävad Soome, Rootsi ja Taani, kes toimuvat teatud ebamugavustundega pealt vaata-vad, ja Ida poole vene inspektsioonide joont jäävad end juba õige halvasti tundvad Eesti, Läti, Leedu ja Poola.
Kuid kui Putini Venemaa ütleb, et mõneks päevaks või kauemaks ei tohi laevad või koguni lennukid Nord Streami joont üldse ületada? Pinget rohkem üles kruvides, oleks Balti riikide territoriaalvete blokaad juba järgmine tõsisem samm. Ning kõige halvemal juhul ei ole välistatud Kaliningradist Valgeveneni viiva ida-lääne raudtee- ja maanteetran-siitkoridori sulgemine vene vägede poolt, ise midagi pomisedes Venemaa eluliste huvide kohta. Mis asetaks Eesti, Läti ja suurema osa Leedust lihtsalt kotti.
Eesti asub aga kõige kaugemal nii Euroopa Liidu südamikust kui ka NATO maavägede suurtest kontingentidest Mandri-Euroopas. Meid toetada on logistiliselt veel raskem, kui leedulasi ja lätlasi abistada.
Ma ei väida, et nii kindlasti juhtub. Kuid sobiv aeg selle peale mõelda ja sellest rääkida on praegu.
© Jüri Estam
2009 All rights reserved
