Gaasijuhtme võimalikest halbadest mõjudest Läänemere looduskeskkonnale
Teave keskkonnakahjustuste kohta, mida NS põhjustada võiks, võib anda argumendid ühele või teisele riigile keeldumiseks ehitusloa andmisest aktsiaseltsile NS. Argumendid argumentideks – need ohud on objektiivselt sellised, et võivad meile tulevikus halvasti mõjuda. Keskkonnakaitsjate argumente on mitmeid, käsitleme siin vaid üht osa neist. Alustada võib sellest: kui gaasijuhtmestiku käigushoidmise aeg saab ümber – kui kogu gaas on pumbatud ning kasum välja võetud – kes likvideerib vanaraua?
Läänemeri on habras veekogu, rohkem suure järve kui ookeani moodi. Balti merele vajalikku värskendavat ookeanivett voolab Läänemerre harva. Selle vesi pole ei mage ega korralikult soolane. Linnadest ja põllumajandusest pärineva reovee tõttu on Läänemeri arvestavalt eutrofeerunud ja selle põhjas on suured surnud vööndid. Tänu mõningate riikide jõupingutustele on Läänemere tervis näidanud viimasel ajal väikeseid paranemiskalduvusi. Põhjataimestik on Stockholmi lähistel tervenemas ja laienemas, tursk on tagasi tulemas ja isegi pringleid ehk “seakalu” on tagasi tulnud sinna-tänna, kus neid vahepeal ei olnud. Pringel on inglise keeles porpoise, rootsi keeles tummlare.
Venemaa linnade kanalisatsioonitorude sisu lastakse kas suuresti või täiesti puhastamatult otse merre. Eriti kehv on situatsioon Peterburis ja Kaliningradis. Viimane asi, mida kurnatud Läänemeri vajab, on veel üks ärritaja uue gaasijuhtme näol. Ei julge isegi mõelda selle peale, milline situatsiooni tekib, kui selles praktiliselt suletud veekogus peaks aset leidma Venemaalt maaõli transportiva laeva avarii, midagi näiteks “Exxon Valdez” vahejuhtumi suurusjärgus.
Nord Stream: “vanale Euroopale” näiliselt kasulik, teistele kahjulik
Inglise keeles on selline kasulik mõiste nagu “eksternaalsused”, tähendamaks igasuguseid looduskeskkonda mõjutavaid kahjusid, milledeks tavapärases raamatupidamise bilansilehtedes kohta pole. Teisiti öeldes: vene firmad, Vene valitsus, oligarhid ja NS lobistid teenivad lääne raha oma gaasitorustike ja maaõli eksportivate äridega. Briti, taani, hollandi, saksa, tsehhi ja veel mitme riigi elanikud saavad toasooja ja köögis toitu valmistada tänu NS-ile. Läänemere ökotoop ja kõik Balti mere kallastel elavad inimesed ja olendid jäävad aga kandma NS-ist tulenevaid poliitilisi, ökoloogilisi, julgeoleku- ja isegi eetilisi “eksternaalsusi”. Ühed rikastuvad teiste arvelt. Julgeolekuriskide seisukohalt on poolakad ja baltlased, eriti aga eestlased kõige täbaramas situatsioonis.
Mitmed soome-ugri rahvad löögi all
Osa Lennart Meri klassikalistest dokumentaalfilmidest keskendusid looduskatastroofidele, mida nõukogude aja nafta- ja gaasirajatised on toonud meie sugulasrahvastele kaela mitmekümne aasta vältel kaugel külmas Kirdes. Internetis on üles riputatud allkirjade kogumise sait isikutele, kes on NS gaasitrassi ehitamise vastu http://www.balticsea.lt/ee/all Sealt ka järgmised read: “Gaasitootmise aladel, nende vahetus läheduses või aladel, mida läbib trassi maapealne osa, elavad soomeugri põlisrahvad (Koola saamid, neenetsid, handid-mansid, karjalased, ingerisoomlased, isurid jt.) satuvad veelgi suurema surve alla (venelaste migratsioon, maast ilmajäämine jne.), nende väljasuremise oht kasvab veelgi. Näiteks on hinnatud, et neenetsid kui rahvus sureb lähema 50 aasta jooksul “tänu” vene nafta- ja gaasitööstusele välja.”
Eraldi teemaks on suur kogus metsa, mida on vaja langetada peamiselt Leningradi oblastis ja igasugused muud suured maapealsed tööd, mida on vaja läbi viia Venemaal Grjazovets–Viiburi liinil NS tõttu.
Läänemere otseselt häiritava ala suurusest
Vilniuse ülikooli genotoksikoloogia laboratooriumi juhataja doktor Janina Barsiene andmete kohaselt paisatakse gaasijuhtme ehituse käigus segi 2 400 ruutkilomeetrit merepõhja. Gaasitrassi tarvis kaevatakse merepõhja 50 meetri laiune kanal. Ehitustöid tehakse põhjas kuni 150 meetri laiusel alal. Kogu trassitsooni laiuseks on kaks kilomeetrit. Torud kaevatakse kohati merepõhja alla, teisal aga kaetakse nad tugevdatud betoonist kaitserajatistega. Kuna merepõhi on ebatasane, tuleb lisaks kanali kaevamisele teisaldada teele ette jäävad veealused liivaseljandikud, puruks lasta kaljutükid ning pinnasega täita augud ja lõhed. Pinnase ühtlustamiseks ja stabiliseerimiseks paigutatakse mere põhja 320 000 tonni kive.
Mürgiste setete probleem
Põhjasetetesse on aegade jooksul ladestunud igasugust ohtliku materjali, alates raskemetallidest ning lõpetades kahjulike orgaaniliste ainetega, mis kaevandades levivad hoovustega üle kogu Soome lahe ja teiste Läänemere osade. Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjoni liikme Ivar Puura ja klimatoloog-geograaf-poliitik Andres Tarand on mõlemad juhtinud tähelepanu sellele, et dioksiinide ja metüülelavhõbeda vabanemine gaasitoru ehitamise ajal tekitaks kalade mürgisuse uue laine, mis hävitaks tõe-näoliselt Eesti kalanduse ekspordivõimalused ja vähendaks võimalusi Läänemere kala süüa. Soome lahe reostus dioksiinidega pärineb peamiselt Kymijoki jõe kaudu merre kantud põhjasetetest. Kymijoki suudme reostatuse aste on üks kõige hullematest maailmas. Saaste ise on pärit puidutöötlemistehastest, mis lasksid varasematel aastatel mürkaineid Kymijoki vette, kuni selle keelamiseni. Soomes on uuritud arvukaid laste hammastes dioksiinist tulenevaid väärarenguid. Mürgid võivad mõjutada ka luustiku arengut. Ometi pole Nord Streami Espoo keskkonnamõjude aruandes dioksiine üldse käsitletud. Soome ametlikus keskkonnamõjude aruandes on dioksiinidest põgusalt juttu.
Surnud tsoonide laienemisest, lõhkekehadest ja mürkgaasist
“Halvimal juhul tekitavad (Nord Streami töödest tingituna) üha hoogsamalt levivad vetikad ja märgatav hapnikukoguse vähenemine Läänemeres uusi surnud tsoone,” hoiatab Maailma Loodusefondi (WWF) Läänemere büroo juht Jochen Lamp.
Janina Barsiene nendib omakorda: “Tegemist on maailma kõigi aegade suurima veealuse ehitusega, mille trass läheb läbi miiniväljade ja merre uputatud mürgiste jäätmete hoidlate.” Oluliseks keskkonnaohuks on Teise Maailmasõja järel Läänemerre uputatud kümned tuhanded tonnid keemilisi relvi, millede suskimine paiskaks vette mürkained nagu sinepigaas ja väävelipriit, jms.
Mürgine pesuvesi
Probleemiks võib osutuda mürgise aine glutaaraldehüüdi kasutamine AG Nord Stream poolt Rootsi vetesse kavandatavate gaasitorude puhastamisel. Sel juhul lastakse Rootsi ajakirjanduse andmeil Gotlandi saare lähedal vette 2,4 miljardit liitrit mürgist pesuvett. NS juhtide kinnituste kohaselt oleks selle mõju merekeskkonnale ühekordne ja lokaalne. Andres Tarand kirjutab aga, et see biotsiid, mida Nord Stream on pakkunud “toru pesemise” kemikaalina, on Rootsi ökotoksikoloogide andmeil ning ka USA riikliku keskkonnaagentuuri EPA andmebaaside kohaselt väga mürgine mereelustikule, hävitades nii vetikaid, mereselgrootuid kui ka kalakoelmuid.
NS-i torud ise, eriti aga selle kaitsekihid, lisaks keemilistele vahenditele millega neid loputatakse – ka need ei jäta mõju avaldamata Läänemere õrnale ökosüsteemile.
Kaladest, teistest elusolenditest ja NS-ist
Merepõhja süvendamine, kaevamine, täitmine ja tasandamine ning süvendamisest tekkivad setted mõjutavad negatiivselt mitte ainult kalapüüki, vaid ka kalavarusid. Soome kalateadlase Harri Kuosa sõnul ohustab Läänemere põhja kavandatav gaasijuhe merelõhe- ja räimevaru, kuna ehitamise käigus merepõhjast tõusvad mürkained jõuavad toiduahelat pidi kaladeni. Sellele lisaks seavad ehitustööd mitmel pool ohtu ka kilude ja turskade kudealad. Ohtu sattuvate kalade nimekiri on pikk. Probleemid mõjutavad ka läänemere loomi ja lindusid. Andres Tarand muretseb näiteks Läänemere hüljeste käekäigu pärast.
© Jüri Estam 2009
All rights reserved
