Eesti Rahva Muuseumiks klaasist sild vene lennuväljal
Eksperdid heidavad võidutööle ette, et hoones puudub suur osa hoidlateks vajalikku pinda ning et klaasist hoone küttekulud on põhjamaises kliimas liiga suured.
All: hoone linnulennult.
Tartus asuva Eesti Rahva Muuseumi uue hoone arhitektuurivõistluse võitis töö märgusõnaga “Memory Field”, mille autoriteks on Pariisis ja Londonis elavad Itaalia päritolu arhitekt Dan Dorell, Liibanoni päritolu Lina Ghotmeh ja Jaapani päritolu Tsuyoshi Tane.
Võidutöö autorite ideeline lähtekoht on Eesti dramaatilise lähiajaloo taustal mõneti ootamatu ja üllatav — autorid pakuvad, et üle poole sajandi kestnud laastavat Nõukogude okupatsiooniperioodi ei saa ega või tõrjuda rahva mälust, eitades sellest ajast allesjäänud märke; pigem antagu neile uus, lootust sisendav tähendus.
Võistlusala piiresse jäävat kunagist lennurada — märki okupatsiooniajast — võib selle mahajäetuses ja kasutamatuses vaadata kui dramaatilist ruumi. Et see ruum “kõneleks” jõulisemalt, tehakse projektis ettepanek ruumi pikendada uue, lennurajaga samale teljele jääva pika avatud hallina projekteeritud muuseumihoonega, mille kerge kallutatusega katus moodustaks nn katusväljaku, kust avaneb vaade ümbritsevale maastikule. Katusväljaku kallutatus lisab keskkonnale taotluslikku dramaatilisust, olles vihjeks lähiminevikus toimunule.
Muuseumihoone on projekteeritud pika avatud hallina, mida on võimalik väga erineval moel liigendada ja osadeks jagada ning mida saab käsitleda kui alust erinevatele “lavastustele”, mida muuseumiväljapanekud oma olemuselt on.
700 000-kroonise peapreemia võitnud töö poolt oli 8-liikmelisest zhüriist 5 ja vastu 3 liiget. Komisjoni kuulusid kultuuriminister Raivo Palmaru, Jaanus Plaat, Tiit Sild, Peeter Mauer, Veljo Kaasik, Winy Maas, Andres Alver ja Rein Murula.
500 000-kroonise teise preemia sai võistlustöö märgusõnaga “Gems”, mille autorid on Helsingi arhitektid, ning 300 000-kroonine kolmas preemia anti võistlustööle märgusõnaga “Estonia is on the verge of a new millenium”, mille taga on Austria arhitektid.
Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula nimetas võidutööd muuseumiks sobimatuks ning taandas end arhitektuurivõistluse eksperdi kohalt.
Võistluse korraldasid Eesti Rahva Muuseum, kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Eesti Arhitektide Liit. Konkursile laekus 108 tööd.
Eesti Rahva Muuseumi uus hoone ehitatakse Tartusse Raadile 2009. aastaks.
1909. aastal asutatud Eesti Rahva Muuseumi ülesanne on koguda, säilitada, uurida ja tutvustada eesti ja teiste soome-ugri rahvaste ning Eesti vähemusrahvaste kultuuri ja ajalugu. Praegu asub muuseum Tartu kesklinna erinevates hoonetes.
VES/BNS
KARIN HALLAS-MURULA — Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurikonkursi ekspert, Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor: Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurivõistluse võidutöö on vastutustundetult valitud.
Võidutöö kujutab endast Raadi veneaegse sõjalennuvälja pikenduseks mõeldud 70 m laiust ja 350 m (!) pikkust klaaspaviljoni, mis jätkub 1,1 km pikkuse platoona “lõpmatusse”. Kokku võtab ehitis enda alla 1,5 kilomeetrit.
Abstraktse grandioossuse kõrval oleks nagu pisiasi, et selle projektiga kinnistatakse Jakob Hurda mälestuseks loodud Eesti Rahva Muuseum ühes rahvuslike soome-ugri etnoloogiakogudega igaveseks nõukogude kaugpommitajate lennuvälja külge. Seda nii füüsiliselt kui ka sisuliselt. Muuseumitöötajad ja külastajad hakkavad läbi klaasseinte sundkorras kunagisi Nõukogude lennutrajektoore imetlema ning sadadele muuseumi külastajatele räägitakse ikka ja jälle haledat lugu Tartu linna arengupeetusest Nõukogude okupatsiooni ajal.
Sellise muuseumi ehitamiseks võiks lausa Putinilt endalt raha küsima minna — ettemaksuks kõikide punaste nelkidega ürituste eest, mida annab edaspidi hästi korraldada otse Eesti Rahva Muuseumi lävel.
Muidugi on tore virgutada vaimu puhtteoreetilise ajugümnastikaga. Kui aga tellija (kultuuriministeerium koos ERM-iga) moodustab zhürii, et leida parim teostatav lahendus muuseumile, on absurdne tõsta kilbile visionäärne urbanism.
Lisaks okupantide lennuväljaga flirtimisele on võiduprojekt ka siseruumide osas lootusetult puudulik: fondiruume kõvasti vähem, näitusesaalid valged ja tööruumid akendeta (peaks olema vastupidi), dubleeritud sissepääsud (topeltkaader), vead projektis jpm. Selle ekspluatatsioon on teistest tunduvalt kallim (käidav klaaskatus; klaasseintega köetavad, ent kasutamata suured õhuruumid jms). Tagatipuks ulatub “muuseum-lennuväli” alale, mille tuleviku üle ei otsusta zhürii, vaid Tartu linn ja vald. ERM peaks nüüd hakkama Tartu linna piiride laiendamist taotlema!
Nii minu kui ka Kanada eksperdi Barry Lordi jaoks oli võiduprojekt viimases kategoorias märkega “mitte mingil juhul”. Muidugi on iga projekti võimalik ümber teha (kahtlen, kas välisautorid on nõus oma ideedest loobuma, need tunnistati ju parimaks!). Ent miks määratakse esikoht tööle, mida tuleks nullist alustada, kui kõrvalt on võtta terve hulk võistluse kriteeriumidele vastavaid töid?
Lennuajaloo mälestis?
“Muuseum-lennuvälja” kasuks kostis argument, et sõjaväebaaside all oli ka eestiaegne lennuväli, mistõttu tegemist oleks rahvusliku järjepidevusega! Absurdsemat tõlgendust on raske leida. Raadi ajalugu algas ja lõppes vene sõjaväelastega. 1912. aastal maandus Raadi Krasnojarski polgu lennuplatsile Vene katselendur Sergei Utotshkin. Tema järel saabusid 1914. aastal lennukid Peterburi sõjaväeringkonna lennuroodu Gatshina polgust. Eestiaegne lennuväli oli rohuplats, mis asus hulk maad linna pool. ERM tahetakse liita 1952–1956 rajatud kaugpommitajate lennuväljaga, millega koos ehitati Luunja pommilaod ja Kärkna kütusebaas.
Lennuvälja imetlevad arhitektid otsustasid pöörata uue lehekülje Eesti ametlikus ajalootõlgenduses.
VES/BN
Väike elupäästja
13-aastane Kehra gümnaasiumi õpilane Tõnis Pill päästis uppumissurmast kaks väikest poissi, kes Jägala jõel mängides läbi jää vajusid, kirjutab Postimees.
Pühapäeva, 14.jaanuari pärastlõunal mängisid kaks väikest Kehra poissi, kuueaastane Misha ja seitsmeaastane Andrei nagu palju kordi varemgi oma kodu lähedalt läbi voolava Jägala jõe kaldal. Kuigi eelmise nädala sulailmad ja kiire vool olid jõe jääkaane mitmest kohast avanud, otsustas noorem poisike keelust hoolimata siiski jääle kõndima minna. Kui ta läbi jää vajus, tormas aasta vanem sõber talle appi, kuid kukkus samuti vette.
Poiste karjeid kuulis ainsa inimesena 13-aastane Tõnis, kes õnneliku juhuse tõttu oma jõe kaldal seisva kodu hoovis parajasti tormiga maha langenud oksi kokku korjas.
«Viskasin jope ja kindad jooksu pealt maha, roomasin üle jää nende juurde ja ulatasin käe,» meenutas Tõnis. «Kuid nad olid nii rasked ja jää oli nii libe, et ma jõudsin neid vaid vee peal hoida.»
Kellelegi õnnetusest teada anda Tõnis ei jõudnud, sest väiksem poistest hakkas juba üleni vee alla vajuma ja appi tormates ei saanud sekunditki kaotada. Kui Tõnise ema poleks juhuslikult aknast välja vaadates poja tormijooksu märganud, oleks kogu lugu võinud siiski traagiliselt lõppeda.
Abikaasa häirekella peale jooksis lastele ülepeakaela ja toasussides appi Tõnise isa. Selleks ajaks oli väike Misha külmast nii kangestunud, et ei suutnud enam liigutadagi. «Vesi käis talle näkku, kartsin, et ta ei jõua enam kinni hoida ja vool viib ta jää alla,» meenutas Tõnise isa Toomas Pill.
Samuti hakkas jää taas pragunema ning tekkis oht, et ka Tõnis vette sulpsatab. «Viskasin Tõnisele jope. Mina tirisin jope abil Tõnist, tema omakorda lapsi, lõpuks õnnestus nad üksteise järel õnnelikult jää peale saada.»
«Toas koorisime poisid paljaks, mässisime tekkidesse ja andsime kuuma teed,» meenutas Tõnise ema Aino Pill. Kohale kutsutud kiirabiarst mõõtis laste kehatemperatuuriks vaid 32 kraadi. «Poisid olid näost sinised ja vappusid külmast,» rääkis Aino Pill. «Suuremal hakkas varsti parem, kuid väiksem oli shokis, vaid värises ja kordas, et tal on hirmus külm.»
Haiglaravi lapsed ei vajanud, pärast ülessoojendamist ja massaazhi andis kiirabi nad vanematele üle. Natuke tegi külm suplus siiski poistele liiga, sest praegu on mõlemad haigevoodis. Mööda ei ole veel läinud ka emotsionaalne vapustus — nii poisid kui ka nende vanemad on endiselt shokis ja ei soovinud juhtunut meenutada.
Läbi Kehra linna voolav Jägala jõgi on seal piirkonnas oma 15–20 meetrit lai, suhteliselt sügav ja kiire vooluga. Nagu magnet tõmbab see ligi kohalikke lapsi, kes nii suvel kui ka talvel jõe äärde mängima kipuvad.«Suudan meenutada vähemalt kümmet korda, kui mõni laps on siin läbi jää vajunud,» märkis kohaliku lasteaia Lepatriinu juhataja Jana Lass.
Dr. Toomas Sõrra jagas New Yorgi eesti seenioridele juhiseid tervislikuks eluviisiks
Vasakul pildil, dr.Toomas Sõrra ja “patsient” praost Thomas Vaga improviseeritud vastuvõtul.
Paremal pildil: vasakult praost Thomas Vaga, NY Seenioride esinaine Laine Tigane, dr.Toomas Sõrra ja Eesti Maja uus mänedzher Eve Saar.
Uus aasta algas New Yorgi eesti seenio ridele 10. jaanuari kokkutulekuga. Ilm oli ilus ja mitmed seeniorid olid saabunud kohale kuulama NY Eesti Haridusseltsi esimehe, lugupeetud arsti, dr. Toomas Sõrra ettekannet, sest tervis on seenioride ikka jõudnule üks tähtsamaid kõneaineid.
Kokkutuleku avas rõõmsalt esinaine Laine Tigane, soovides kõikidele head uut aastat, head tervist ja elurõõmu. Lühikese palvuse pidas kohal viibinud praost Thomas Vaga ning siis oli sõna dr. Sõrral, kes improviseeris kiirelt doktorikabineti, kus patsiendiks oli praost Vaga. Tema oligi just mõne minuti eest kaevanud kohal viibinud arstile oma kõhuvalusid ja nii sai arst ja ka publik teada patsiendi käest tema haiguste kohta mõndagi. Kui patsient oli siirdunud tagasi oma kohale laua äärde, rääkis doktor, et sellised vaevad, mida ta patsient oli kirjeldanud, tulenevad sageli viltu läinud toitumisharjumustest. Eriti soodustab liigsete maohapete tekkimist hiline söömiskomme. Mida rasvasem toit, seda rohkem tekib maohappeid, mis võivad öö hommikutundidel väga häirivaks muutuda, põletades söögitoru ja saates vahel ka suhu mõrudat vedelikku. Seda tekitab söögitoru sulgursüsteemi rike, mis on tingitud ebatervislikest söögiharjumustest ja rasvaste toitude nautimisest. Arst soovitas 3-4 tundi enne magamaminekut kõikidel hoiduda söömast midagi muud kui vahest mõned porgandid.
Kui vaev on juba tekkinud, aitavad selle leevendamiseks mitmed rohud, milliseid saab ka ilma retseptideta. Rohud nagu “Tums” ja “Maalox” aitavad koheselt, kuid et sümptomid ei korduks, oleks neid vaja võtta iga 20-30 minutiliste vahedega. Teise gruppi kuuluvad rohud, mis blokeerivad maohapete tekkimise, nn. “H2 blockers”. Kolmandasse rühma moodustavad nn. PPI gruppi kuuluvad rohud, milliseid on palju ja milliste kohta tehakse palju erinevat reklaami. Eriti mõjukat reklaami teeb Nexium, kuid sama mõjuvõimsad on mitmed teised rohud, kui neid järjekindlalt võetakse. PPI gruppi kuuluvate rohtude mõju pole kohene, vaid võtab 2-3 tundi, enne kui nad mõjuma hakkavad , kuid sellised rohud võivad olla isegi parandava võimega. Kõige odavam ja sama mõjuvõimas kui mitmed teised vastavasse gruppi kuuluvad rohud on Prilosec OTC, märkis referent.
Oma ettekande lõpetas dr. Sõrra oma erialalise teemaga, milleks on jämesoole vähk. Kõige efektiivsem moodus tervisele on haiguste profülaktiline ehk preventiivne hoolitsus. Jämesoole vähi, mis on üks tõsisematest vähihaigustest, ärahoidmiseks tuleks lasta jämesoolt läbi vaadata teatud perioodide tagant. Samasugust preventiivset meetodit kasutatakse näiteks rinna- ja emakavähi varajaseks leidmiseks. Vastanud mõnedele küsimustele, lõpetas dr. Sõrra oma ettekande, soovides kõikidele head uut aastat ja head tervist.
Esinaine tutvustas siis kogunenuile New Yorgi Eesti Haridusseltsi uut mänedzheri, Eve Saart, kes viibis kohal ja tervitas seeniore südamlikult ja soovis, et nad tunneksid rõõmu, kui nad NY Eesti Majas viibivad. Ta lubas selle heaks ka oma parima anda.
Esinaine Laine Tigane lõpetas koos-viibimise ja märkis, et järgmine kokkutulek toimub teisipäeval, 31. jaanuaril kell 11:30.
Airi Vaga
Jõulud Lõuna Floridas
?Pildil Lõuna-Florida jõulukoosviibimisel esinejad.
Vasakult: Ester Saarniit (sopran), Ülo Reivik (akordion), Laine Kelly (endine laekur), Aleks Eist (bajaan), Osvald Riisma (akordion), Endla Komi (deklamaator). Foto: Allan Pensa
Kui detsembri kuus möllavad lumetormid ja tuisud Ameerika põhjaosas, siis Floridas on ikka soe ja mugav. Temperatuur on 70 ja 80 kraadi vahel. Orkaanid on unustatud. Mõned ikka meenutavad, et kuidas jõuluajal Eestis sõideti kirikusse aisakellade kõlinal ja kuidas aiateibad paukusid, kui Siberi külmaline oli jõudnud Eestisse. Seda me nimetame nüüd nostalgiaks. Jah, kui väljas paugub pakane, siis südames on ikka soe, eriti siis kui saame aru, et jõulud tähendavad Jeesuse sünnipäeva pühitsemist.
Lõuna Florida Eestlaste Koondise poolt korraldati traditsiooniline igaaastane jõulukoosviibimine detsembri alguses, kohalikus restoranis nimega “Tropical Acres”. Hubases saalis tervitas meid dekoreeritud jõulupuu. Jõulurahvast oli kokku tulnud 30-40 kaasmaalase ümber. Peale kohalike pensionäride olid kohal ka esindajad kodumaalt ja Kanadast. Koondise abiesimees Osvald Riisma esitas humoorika tervituse kohal-viibijatele. Kuna kohalik õpetaja, praost Valdeko Kangro oli tegevuses Connecticuti kogudusega, siis Allan Pensa andis edasi jõulusoovid, rõhutades, et ärgem langegem ärimeeste orjadeks ja ärgem unustagem, mis on tõeline jõulurõõm. Järgmiseks esitas meile tuntud lavastaja Torontost, Endla Komi, Marie Underi “Jõulutervitus 1941”. Olgugi, et jõulud on rõõmupühad, ei tohi me unustada eesti rahva mureaastaid. See luuletus kajastas seda aega hästi. Siis kuulasime sopran Ester Saarniidu sooloettekannet, “Sõitsid saanid, sõitsid reed..” Osvald Riisma esitas akordionil popurrii populaarsetest ameerika muusikalidest. Vahepeal serveeriti sooja lõunasööki, mida pidulised lasksid hea maitsta. Aleksander Eist esitas bajaanil mitmesugust muusikat. Oleme õnnelikud, et meil on 3 muusikameest. Siis algas jõululaulude laulmine. Nii tore oli jälle laulda vanu armsaid jõululaule. Laudades sai vestelda vanade ja uute sõpradega. Vanavanemad näitasid lastelaste pilte ja kiitsid oma järeltulijaid. Täname Eestlaste Koondise juhatuse liikmeid selle meeldiva perekondliku koos-viibimise korraldamise eest. Niisusugsed üritused toovad kokku ja hoiavad koos meie väheneva eestlaste ühiskonna..
Lõuna Florida jõuluprogrammi kuulus veel Jõulu-jumalateenistus, mis toimus 18. detsembril Peace Lutheran kirikus, Ft.Lauderdale’is. Teenistuse pidas praost Valdeko Kangro.
Allan Pensa
Lõuna-Florida Eestlaste Koondise juhatusest
Lõuna-Florida Eestlaste Koondise juhatus.
Ees vasakult: Maire Riisma (laekur), Villu Maldur (esimees), Helle Orav (loteriid). Seisavad vasakult: Allan Pensa (koordinaator), Hilda Kaepa (rev.komisjon), Osvald Riisma (abiesimees). Pildilt puuduvad Evi Kallas (sekretär), Edith Erton (rev.komisjon).
Foto Allan Pensa kogust.
Paljude eesti organisatsioonide kurbloolus on tänapäeval liikmete kahanemine ja raskus leida juhatuse liikmeid, see on tingitud meie ühiskonna vananemisest. See oleks ka peaaegu meie Koondisel elu välja võtnud. Kaks juhatuse liiget lahkusid ja nende kohtade täitmisega oli suuri raskusi. Kõne alla tuli juba Koondise likvideerimine. Lõpuks andsid 2 lojaalset eesti prouat nõusoleku kandideerida juhatusse. Koondise elu oli päästetud. Need elupäästjad olid Maire Riisma ja Evi Kallas. Novembrikuul peetud koosolekul kinnitati uus juhatus ühehäälselt järgmises koosseisus:
Esimees – Villu Maldur, abiesimees – Osvald Riisma, laekur – Maire Riisma, sekretär- Evi Kallas, loteriide korraldaja – Helle Orav, koordineerija – Allan Pensa. Revisjoni komisjoni valiti Hilda Kaepa ja Edith Erton. Eestlaste Koondis koos kohaliku Eesti kogudusega koondavad kohalikke kaasmaalasi ja korraldavad mitmesuguseid seltskondlikke üritusi. Järgnevalt korraldab Eestlaste Koondis Eesti Vabariigi aastapäeva pühitsemise 26. veebruaril.
Lõuna-Florida Eestlaste Koondis
Edith Reinfeldt 100
Fotol juubilar Edith Reinfeldt (ees paremal) ühel oma 90-ndate aastate sünnipäeval siis veel oma kodus. Õde Asta Nakan ees vasakul.
Foto Maret Valk’i kogust.
Pärnus 1. veebruaril 1906 nägi esmakordselt päevavalgust Edith Reinfeldt, kelle 100. aasta sünnipäev on ligidal. Eestis tegeles ta “keelte peal”, nagu ütles juubilari õde, New Yorgi Eesti Seenioride Keskuse liige Asta Nakan. Keeled on jäänudki Edith Reinfeldt’i peamiseks harrastuseks kuni tänaseni. Keelte hulgas on peale eesti keele oskuse veel vene, saksa, prantsuse, inglise ja hispaania keel. Pika elutee jooksul on juubilar jäädvustanud ka pilte lõuenditele. Oma 100. sünnipäeva tähistab Edith Reinfeldt Regal Hts. Nursing Home’is, 35. Avel. Jackson Hts’is.
Airi Vaga
Algus eelmises VES’is
Kokkuvõte Lakewoodis toimunud Eesti Vabadussõja aktuse peakõneleja Priit Parmingu sõnavõtust
Operatsioon “Tallinna” üheks suuremaks raskuspunktiks oli Punase Eesti Laskurkorpuse rünnak üle Kavastu Alatskivi, Mustvee-Torma Avinurme teeristi suunas. Rünnaku starteegiline eesmärk oli ära lõigata Narva rinde lõunalõigus asuvate peamiselt eesti üksuste taganemistee Läände. Ainuüksi Laskurkorpuse lõigus tulistati 7. septembri varahommikul välja 70 000 kahuri ja miinipilduja mürsku, mis suurelt osalt langesid jõe põhjakaldal kaitsel oleva 1. Piirikaitse rügemendi lõiku. Selle turmtule tagajärjel hävis 1. Piirikaitse rügement ja surma sai umbes 2 000 eesti meest. Esimesene ületas Emajõe Punase 7. laskurdiviisi EV kaitseväe reeturi Nikolai Trankmanni poolt juhitud 27. polk. Seejärel polkovnik Vassili Võrgu 354. polk ja viimati EV kaitseväe reeturi alampolkovnik Ilmar Pauli poolt juhitud 300. polk. Järgnesid 249. laskurdiviisi osad. Diviisiülem kindralmajor Johan Lobak sai jõe ületamisel haavata. Laskurkorpuse jalavägi ja sellele järgnenud tankiüksused jõudsid juba esimesel õhtul Alatskivisse. Rinde sügav läbimurre põhjustas Eesti loovutamise Punaaarmeele ja saksa väejuhatus alustas varem kavandatud taandumisplaani rakendamist. Eesti Vabariigi Rahvuskomitee esindajale ja kindral Soodlale teatati, et saksa üksused tõmmatakse Eestist välja.
Rünnaku kolmandal ja neljandal päeval jõudsid Laskurkorpuse 7. laskurdiviis Avinurme ümbrusse ja 249 diviis Porkuni ümbrusse lõigates ära Narva rinde lõunalõigus asuvate eesti üksuste taandumistee. Tartust ida pool asuvatest eesti üksustest pääsesid piiramisrõngast ainult Rebase võitlusgrupp, Soomepoiste I pataljon ja üks1. Piirikaitse rügemendi kompanii. Kotti jäid veel üleolev osa 5. Piirikaitse rügementi ja 42. Piirikaitse pioneerpataljon. Narva rinde lõunapoolsetest üksustest jäid kotti kolm Eesti Diviisi pataljoni, 2, 3, 4. ja 6. Piirikaitse rügemendid ja kolm politsei pataljoni. Kokku umbes 15 000 meest. 6. Piirikaitse rügemendi ülem kolonelleitnant Paul Lilleleht üritas Avinurme juures punaste kaitset purustada, aga see katse ebaõnnestus. Avinurme kiriku juures laskurkorpuslased sooritasid oma rahvuskaaslaste vastu uskumatuid toorusi, sõites tankidega üle haavatute ja pildudes granaate haavatute sekka Avinurme kirikus.
Selles kaootilises olukorras otsustas Otto Tiefi valitsus Tallinna kaitseks koondada kõiki eesti üksusi. Valitsuse kullerid, keda lähetati üksusi otsima, ei leidnud neid üles ja ei taibanud, et üleolev osa üksusi oli lahingutes hävinud. Järgijäänud üksused olid kahanenud väikesteks võitlusgruppideks. Emajõe läänepoolsest rindelõigust pääsesid ka 37. ja 38. politseipataljonid, mis taandusid Lätisse. Otto Tiefi poolt ülemjuhatajaks määratud kindralmajor Jaan Maidel õnnestus Tallinna kaitseks tuua ainult Omakaitse, Soomepoiste II pataljon, Eesti Diviisi tagavarapataljoni ja Pitka võitlusgrupi mehi. Selleks oli muidugi vähe diviiside suuruse Punaarmee üksuste tõrjumiseks. Raskesti haige Jüri Uluots viidi laevaga Rootsi. 22. septembri varahommikul lahkus Tallinnast Otto Tiefi valitsus jäädes ootama Rootsist väljasaadetud paati, mis jäi tulemata. Valitsuse liikmed langesid NKVD küüsi. Tallinn langes 22. septembril.
Kõneleja poolt esitatud andmete seas oli palju uut ja huvitavat. Parming rõhutas, et Punaarmee kõrgjuhtkond kasutas Vabadussõjaaegsete Punakaartlaste juhtimisel 1941. a mobilisseerituid eesti reservväelasi kahurilihaks Velikije Luki lahingu aeg ja uuesti Emajõe lahingute aeg Eesti okupeerimiseks ja rahvuslikult meelestatud jõudude hävitamiseks. Parmingu sõnul võrsus Laskurkorpuse ridadest kuus NKVD kindralit, nende seas hilisem ENSV KGB ülem kindralmajor Pork. NKVD Miilitsavalitsuse ülem kindralleitnant Kikas ja veel 1991. a. EV välisministeeriumis NATO peaspetsilistina tegutsenud kindralmajor Vello Vare, kes oli 1941. Virumaa hävituspataljoni liige. Laskurkorpusest said paljud ministriteks, EKP Keskkomitee liikmeteks, täitevkomiteede esimeesteks, ajalehtede toimetajateks, NKVD/KGB ja miilitsa juhtivateks ohvitserideks ja ülikoolide õppejõududeks. Mõned, nagu Laskurkorpuse politrukist alampolkovnikud Arnold Meri ja Arnold Green tegutsevad tänapäevani. Kahjuks säärased kommunistliku mõtteviisiga põikpead nagu Jaan Kaplinski ja Rein Ruutsoo omandasid oma ajaloo teadmised endiste Laskurkorpuslaste käest, kes sõimasid eesti rahva huvide kaitsjaid reeturiteks ja “fashistideks”.
Surnutepüha New Yorgi EELK kirikus
Peeter Jürgenstein – külalissolist Californiast
Üheks traagilisemaks päevaks – teiste hulgas – on surnute mälestamise püha. Mitte üksnes kirikus, vaid ka eesti surnuaial, Kensico’l – kus oleme üle tuhande kaasmaalasega leinapisarais jumalaga jätnud.
Ka seekord praost Uudo Tari kantslikõne üllatas-ehmatas teemaga “Jeesus nuttis” (JH 11:1-44) Laatsaruse ülesäratamise loos. Miks? Õpetaja lisas kohe järgneva lahenduse – Inimkonna ajaloos on nii rõõmu- kui leinapäevi. Täna, surnutepühal, mõtleme tagasi päevadele, mil kaotasime oma armsad sugulased, sõbrad, rahvuskaaslased… Miks me aga nutame surnu juures? Ta seisab ju elu uueestisünni lävel ülestõusmisega? küsis kõneleja, lisades – Me peame oma kaotusest üle saama varem või hiljem. Peame naerma naerjatega, nutma nutjatega. Jeesus nuttis oma sõbra Laatsaruse pärast, keda ta hiljem hauast üles äratas. Ta nuttis sellepärast, et Pühaduse kõrval oli Jeesusel ka inimlik loomus. Ta oli Jumal-inimene, kes tunnetas ka inimlikke mõtteid ja tundeid. Jeesus nuttis, kuna Laatsarus oli tema lähedane sõber… ja kuna tema enda lõpp oli ka lähenemas. Meie kogudus on kaotanud sel aastal jälle 10 elu, kuid Jeesus on ütelnud “Mina olen ülestõusmine ja elu, kes minusse usub, see elab”, lõpetas õpetaja lohutavalt.
Muusikalises osas esines Peet Jürgenstein Californiast, ending populaarne bariton Estonia ooperist. Leinapäeva valikus kuuldi külaliselt: “Meie Isa palve”, Üürike elu”, “Rändur, ütle kuhu lähed?”, Schuberti “Ave Maria” ja palveliselt kodumaale – hümni III salm. Bariton Jürgensteinil on tenorlikult kõlav, jõuline baritoni. Orelil saatis koguduse organist Dr.Indrek Laul. Esitus sai hea vastuvõtu osaliseks, kuna harva kuuleb tänapäeval head meessolisti.
Teenistus lõppes mälestuslike rahva-viisidega orelilt, milles eriti meelde jäi leinav lause… “Ja tihti siiski leian su silmis pisaraid…”
Seltskondlik osa jatkus hästi võõrustatud kohvilauas, koguduse tubli naistoimkonna teenimisel.
Juta Kurman
Venemaa tahab Eestiga uusi piirikõnelusi
Venemaa soovib Eestiga piirileppe üle täiesti uusi kõnelusi, teatas välisminister Sergei Lavrov teisipäeval, 17.jaanuaril. “Me oleme valmis kõnelusi taasalustama, ent tingimusel, et me alustame sisuliselt puhtalt lehelt ning mitte mingit sidumist nende põhimõtteliste kokkulepetega, mille oleme Eestiga saavutanud, ei tule,” ütles Lavrov Moskvas ajakirjanikele.
Uudisteagentuuri Interfax teatel lisas minister pressikonverentsil, et Eesti lisas piirileppe ratifitseerimisseadusesse Moskva jaoks vastuvõetamatud avaldused, mistõttu võttis Venemaa oma allkirja leppelt tagasi.
Ta kinnitas, et kuigi Venemaal ei ole Läti ega Eestiga õiguslikult kinnistatud piiri, mingeid praktilisi rikkumisi Läti ega Eesti poolt ei täheldata.
Eesti ja Venemaa allkirjastasid piirilepped mullu 18. mail ning riigikogu ratifitseeris need 20. juunil. Kaks päeva hiljem kuulutas president Arnold Rüütel ratifitseerimisseaduse välja.
27. juunil teatas Venemaa, et võtab oma allkirja piiri-lepetelt tagasi, tuues ettekäändeks riigikogus ratifitseerimisseadusele lisatud preambula.
Venemaa väitel annab preambula Eestile võimaluse esitada tulevikus Venemaale territoriaalseid pretensioone. Eesti on need väited korduvalt tagasi lükanud.
VES/BNS
President Pätsi surmast möödus pool sajandit
Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS) ja Konstantin Pätsi muuseum tähistasid kolmapäeval, 18.jaanuaril president Pätsi surma-aastapäeva. Eesti vabariigi esimene peaminister ja esimene president Päts suri 18. jaanuaril 1956 Venemaal vangipõlves Burashevos Tveri lähistel, meenutas EMS-i esindaja.
EMS-i ja muuseumi korraldusel toimus sel puhul kell 11 riigipea haual Metsakalmistul mälestustalitus, kus osalesid paljude isamaaliste, akadeemiliste ja teiste organisatsioonide esindajad.
Esinesid Eesti Meestelaulu Seltsi Tallinna meeskoor ja kaitseväe orkester. Päevakohase kõne pidas muinsuskaitse seltsi au-esimees Trivimi Velliste. Üles rivistati auvahtkond.
Pärgade asetamise ja küünalde süütamise järel siirduti botaanikaaeda, riigipea kunagisse kodutallu, kus sõnavõttudega esinesid ajaloolased Heino Arumäe, Peep Pillak ja teised.
Eesti riigi rajaja sünnikohas Tahkurannas asetati pärjad küünlavalguses kell 18. Pärnu Kuninga tänava põhikoolis, kunagises Pärnu poeglaste gümnaasiumis, kus noor Päts õppis, oli kell 11 aktus, kus kõneles ajaloolane Lauri Vahtre.
EMS tõi riigipea säilmed Burashevost kodumaale 1990. aastal, aasta varem taastas selts ausamba Tahkurannas.
VES/BNS
Ligi 200 Eesti kodanikku asus kodumaale elama
Rahvastikuregistri andmetel registreeris möödunud aastal 193 Eesti kodakondsusega inimest esmakordselt oma elupaigaks Eesti, teatas siseministeeriumi pressi-esindaja.
Selles arvus ei kajastu möödunud aastal Eestis ja välismaal Eesti kodanikel sündinud lapsed.
VES/BNS
NATO tippkohtumine tuleb Riias 28.-29. novembril
Läti välisministeeriumi teatel jõudsid sellise kokkuleppeni alliansi liikmesriigid.
Välisminister Artis Pabriksi sõnul on ministeerium “suure vastutustundega alustanud ettevalmistustöid, mis kuuluvad ministeeriumi kompetentsi”.
VES/BNS
Ministeerium aitab vene lastel eesti keelt omandada
Haridusministeeriumi vastloodud rahvusvähemuste osakonna juht Cilja Laud ei näe oma ülesannet vene laste assimileerimises eestlasteks, vaid selles, et nad keskkooli lõpuks valdaksid vabalt riigikeelt ning oleksid tööjõuturul konkurentsivõimelised. Laud ütles ajalehele Vesti Dnja, et osakonna ees on kaks suurt ülesannet.
“Neist esimene on seotud vene koolide üleminekuga kakskeelsusele. Mulle ei meeldi termin “üleminek eesti õppekeelele”, see kannab endas algselt negatiivset laengut,” seletas Laud.
Teiseks tegevussuunaks on tema sõnul rahvusvähemuste kultuuri ja keele säilitamine.
Laudi hinnangul on kõige valusam küsimus vene koolide õpetajad, kellest paljud ei suuda tulevaks aastaks riigikeelt nõutaval tasemel omandada ega hakata oma ainet eesti keeles õpetama.
“Ootame sotsiaalministeeriumilt mõistvat suhtumist, et need inimesed ei saaks kannatada. Kui õpetaja ei suuda näiteks 11. klassis ühiskonnaõpetust eesti keeles anda, siis tuleks ta ümber õpetada ning suunata tööle alg- või põhikoolis,” ütles Laud.
VES/BNS
Eesti eakatele kerkib villa Benita
2007.aastal kerkib Tallinna lähedale Niitväljale eakatele mõeldud kodu. Saja-kohaline Villa Benita läheb maksma 100 miljonit krooni, esimesed elanikud kolivad sisse 2007.a. kevadel, kirjutas Eesti Päevalehe Ärileht.
Tegemist on kaua planeeritud projektiga, mille uurimis- ja eeltööd on tehtud juba kümme aastat. Rahastajad Margus Linnamäe ja Terje Kross ühekordse investeeringuna tehtavast panusest kiiret kasu ei looda. Ettevõtmise kasuks räägivad pikad hooldekodu järjekorrad ja loomulikult inimväärsete elamistingimuste loomine.
Eesti rahvas vananeb. Demograafide prognoosi kohaselt on 2050. aastaks Eesti elanikest üle 65-aastasi 38%. Mitme arvestuse kohaselt eeldab selline seis ligikaudu 6300 hooldus- ja hooldusravikoha olemas-olu. Sotsiaalministeerium soovib selle eesmärgi saavutada juba kümne aasta pärast.
35 aastat eakate hoolduse ja põetamisega kokku puutunud OÜ Koduõde juhataja Ilve-Teisi Remmeli sõnul on aeg hooldekodude turu hüppeks igati küps. “Ma ei saa aru, miks peavad vahvad võimalused ainult välismaal olema,” oli Remmel Villa Benita suhtes optimistlik.
Niitvälja eakate kodus jaguneb teenus tinglikult kolmeks: eakatele mõeldud villasse on võimalik soetada iseseisev elamine, samamoodi pakutakse ka toetatud elamise teenust, kus inimene teatud toimingutes villa personali teenuseid kasutab. Kolmandaks villas osutatavaks võimaluseks on põetamine.
Kolmele põhiteenusele lisaks tekivad hinnakirja ka teised vajalikud lisateenused, alates nõustamisest ja lõpetades eakate klubilise tegevusega.
Kui siiani käib vanadekodu-laadsete asutustega kaasas jalust ära saadetud memmede ja taatide hõng, siis Villa Benita eesmärk on koidest puretud arusaamale põhjalik tõrje teha. “Igal elanikul on oma väike korter, kuhu saab mõistagi tulla oma asjadega,” selgitab Kross.
Villasse kavandatakse ka ühiskasutuses olevaid ruume – fuajee, kaminad, mugavad istumisruumid, raamatukogu, suur ja väike söögisaal. Krunti ümbritseb mets, aiandushuvilistele rajatakse peenramaa, lähim suurasula Keila jääb kinnistust mõistlikku kaugusse.
Uudne projekt on intervjueeritud eakates nii palju elevust tekitanud, et pole kindel, kas sajakohalises villas kõigile huvilistele isegi kohti jagub.
Huviliste küllusele vaatamata on Terje Krossi suurim hirm, et Eesti-aegse arhitektuuriga uut hoonet hakatakse ekslikult vaid väljavalitud jõukurite vananemispaigaks tembeldama. “Kindlasti ei ületa Villa Benita hooldekodu Eestis senilevinud hinnataset,” ütleb Kross. Paindlikud maksetingimused ja lai pakettide valik loovad olukorra, kus igati ajakohastes tingimustes on korterikasutusõiguse ostnul võimalik hakkama saada ka umbes 6500 krooniga kuus, mis on näiteks praegugi hooldekodude turul keskmine hind.
Kross ja partnerid oma tulevastele klientidele planeerinud erinevaid rahastamisvõimalusi. Villas elamiseks võib raha tekitada näiteks olemasoleva kinnisvara üürimisest, samuti võib osta endale ühe- või kahetoalise korteri Villa Benitas või loota lähedaste finantsabile.
Terje Kross on avalikkusele tuntud heategevusega, korraldanud narkovastaseid kampaaniaid. Professionaalse Psühholoogia Erakooli psühholoogia eriala ning EBS-i majanduse ja ärijuhtimise lõpetanud Kross on muuhulgas töötanud ka Paljassaare sotsiaalmajas ning siseministeeriumis koolitusjuhina.
Margus Linnamäe on avalikkuse ette kerkinud eelkõige Eesti suurima ravimite hulgi- ja jaemüügi ettevõtte Magnum Medicali nõukogu liikmena (praegu sellel kohal ei tööta). Jätkab aktiivselt nii äri- kui ka hobimaastikul. Näiteks kuulub Linnamäele pool Lasnamäe tervisekeskusest, vabal ajal kasvatab aga Herefordi veiseid. Muuhulgas on Linnamäe ka Setu Kultuurifondi nõukogu liige.
Nimi Benita pole valitud juhuslikult: see vanaproua nimi oleks ühtlasi eakate kodu kliendi koondnimi. Tegu on naisvormiga ladinakeelsest nimest Benedictus, mis tähendab “õnnistatud”, ladina tüvi bene tähendab “hea”,”hästi”, “headus”.
Kogu Euroopa Liidus ja ka Eesti sotsiaalministeeriumis arvestatakse, et keskmiselt peaks tuhande 65-aastase ja vanema elaniku kohta olema 20 hooldekodukohta ning kümme hooldusravikohta. 2000. aasta Eesti eakate toimetuleku uuringu järgi ei ole 54% eakatest mõelnud, kuidas nad lahendavad olukorra, kui enam iseseisvalt toime ei tule.
Ainult 10% on mõelnud eakate maja või hooldekodu peale. 18% arvab, et läheb kellegi juurde elama. Ainult 2% arvab, et palkab hooldaja.
Euroopa Liit ärgitab USA-d kiiremini viisa-vabadust laiendama
Euroopa Liit kutsus 14.jaanuaril Washingtoni kiirendama jõupingutusi viisavabaduse laiendamiseks Euroopa Liidu uusliikmetele, teatas Reuters.
Euroopa Komisjoni raporti kohaselt ei ole USA, Kanada ja Austraalia teinud edusamme vastastikuste lepete sõlmimiseks EL-i uustulnukatega, et tühistada viisanõue.
“Liikmesriigid ei soovi alustada vaidlust USA, Kanada ja Austraaliaga, samuti ei taha seda meie (Euroopa Komisjon),” ütles Komisjoni justiits- ja julgeolekuvolinik Franco Frattini ajakirjanikele EL-i justiitsministrite kohtumisel Austrias Viinis.
Frattini möönis samas, et neil riikidel on legitiimsed julgeolekumured.
Komisjon soovib näha edusamme juuliks, mil esitatakse uus raport, ning võib teoreetiliselt soovitada ka sanktsioone.
USA viisavabadusskeem ei hõlma EL-i vanadest liikmetest Kreekat, samuti ühenduse uusliikmeid, välja arvatud Sloveenia.
USA ei nõua viisat EL-i teiste liikmesriikide kodanikelt, kui neil on masinloetavad passid.
Washington on tunnistanud vajadust lahendada küsimus, mis võib hakata kahjustama EL-i ja USA suhteid.
Eelmisel aastal moodustasid Eesti ja USA töörühma, mis arutab viisa-vabaduse küsimust. Samalaadse töörühma on USA loonud ka teiste EL-i uusliikmetega, näiteks Leeduga.
Töörühm on jõudnud pidada kolm kohtumist, neist viimase novembris, mil USA konsul Rodger Deuerlein nimetas Eesti passi ja ID-kaarti tehnoloogiliselt eesrindlikuks ja usaldusväärseks.
Eesti on täitnud peaaegu kõik USA viisavabaduse programmiga liitumiseks vajalikud tingimused, kuid takistuseks on liiga kõrge viisast keeldumise protsent.
BNS
India võimud kahtlustavad Eesti elanikku kuriteos
Ajalehe Times of India andmeil paljastas India politsei rahvusvahelise jõugu, mis tegeles krediitkaardiandmete varastamisega, jõuku kuulub väidetavalt ka Eesti elanik.
New Delhi politsei majanduskuritegude vastu võitlemise osakonna juhataja Prabhakar ütles ajalehe teatel, et juurdluse käigus vahistati reedel serveriteenust pakkunud kompanii direktor.
“Nexus IT Solutionsi direktor Deepak Mehta võeti Rohinis vahi alla,” lisas Prabhakar. “Süüalused olid spetsialiseerunud häkkimisele ning kuulusid jõuku, mille teised liikmed on Indias, USA-s, Eestis ja Indoneesias.”
Prabhakari sõnul tegeleb politsei praegu jõugu teiste liikmete väljaselgitamisega. Samuti uuritakse, millele kurjategijad saadud raha kulutasid.
BNS
Pilk maestro Neeme Järvi muusikalisse loometöösse
New Jersey Symphony Orchestra avalike suhete juhataja Philip Leininger’i korraldusel toimus huvitav intiimne kokkusaamine maestro Neeme Järvi ja mõnede New Jersey sümfooniaorkestri mängijatega 13. jaanuaril NJ Performing Art Center’is, Newark, NJ. Saabusin kohale hilinemisega ega saa öelda, millist informatsiooni kokkutuleku alul jagati, kuid allakirjutanu saabumise ajal oli kõne all aasta 2006-07 programm, mille teemaks on “Beethoven’s Nine Symphonies”. Kontsertide seeria algab 20. oktoobril 2006, mil NJ sümfooniaorkester esitab koos Montclair State University Chorale’ga Beethoveni 9. sümfoonia.
Beethoven oligi maestro vestluses üheks peamiseks kõneaineks. Huvitavalt selgitas ta kuulajatele, kui tähtis on koostöö orkestrijuhi ja orkestriga; kuidas ta soov on juhendada orkestrit mängima Beethoveni muusikat ta loomingu kohaselt. Isegi sõrmede puudutus keelpillidel on suure tähtsusega. Kui kõikidel mängijatel on samasugune puudutus, kõlab mängitu ka paremini, ühtlaselt. Kõige tähtsam on, rõhutas maestro, et orkestrile meeldib harjutada ja mängida ettenähtud muusikat koos oma dirigendiga. Muusikatüki mängimine peaks orkestriliikmele olema loomulik ehk nõnda isikule omane, et selle mängimine on esitajale nagu iseenesest selge. Samuti kogeb seda siis ka publik. Maestro Järvile on tähtis, mida ka komponist Mahler rõhutas, leida kompositsioonist meloodiat, mitte vaid nootide perfektset mängimist, ja seda saab orkester luua, kui nad muusikale kaasa elavad ja oma dirigenti järgivad. Ja tähtis on ka kontakt publikuga. Orkestri esitused peavad meeldima publikule, rõhutas kokkusaamisel osalenud NJ sümfooniaorkestri timpanist ehk keteltrummide mängija Randal Hicks, kes kiitis Neeme Järvi muusikalist panust, tema geniaalsust ja tundis siirast rõõmu ja tänulikkust oma osalemisest NJ sümfooniaorkestris. Huvitav oli kuulda tema märkusi oma lugupeetud dirigendi kohta, kuidas ka maestro tunded ja vahetuvad näoilmed võivad esitatut mõjutada.
Keegi päris maestrolt, kas teda ei häiri orkestri keelpillide vähesus, millele maestro vastas diplomaatiliselt, et ei häiri, kuid orkestrit võib suurendada, lisades iga aasta ühe või kaks mängijat, kuid kõige tähtsam maestrole on, et orkester mängib hästi, tunneb end mängides rahuldatult ja et orkestri esitused publikule meeldivad. Hea mäng toob sisse ka suuremaid toetusi, märkis maestro .
Küsiti ka, kas maestrol on plaanis tihedam koostöö noorsoo muusikalise kasvatusega, mis tegi maestro peaaegu murelikuks. Tema arvates praegu Ühendriikides puudub igasugune laste ja noorte tutvumine klassikalise muusikaga. Varem, eriti Bernsteini ajal, harrastati seda, nüüd aga mitte. Noorte klassikalise muusika kasvatuse peaks maestro arvates tegema sunduslikuks, millele keegi oskas märkida, et praegu on tendents jätta kõik klassikalisele muusikale osutavad programmid ära ja kasvatada noori teatud määral nagu muusikalises kastis, kuhu mahub vaid teatud tüüpi muusika. Selle kohta märkis ka maestro Järvi, et mingisugune kompuutriga vahendatud muusika ei ole võrreldav elava muusika tegemisele. Koolilapsi peaks viima orkestritega tutvuma. Peaks tegema kokkuleppeid orkestritega, kes mängiksid lastele lühikesi palasid klassikalistest kompositsioonidest, tutvustaks nende mängimisel kasutatavaid instrumente ja nõnda saaks lapsed ja noored huvituma klassikalisest muusikast.
Konkreetselt tuntav oli maestro Järvi suur armastus muusika vastu, lootus panna rohkem ja rohkem noori armastama muusikat, elavat muusikat, seda kuulama ja seda tegema. Nagu ta ütles, et iga kontsert on ainukordne. Iga esitus on üksteisest erinev.
New Jersey on saanud suurepärase kingituse dirigent Järvi näol. Intiimne kokkusaamine maestroga veenas osalejaid, et ees ootab tõesti viljakas koostöö New Jersey muusikapublikuga ja New Jersey sümfooniaorkestriga.
Airi Vaga
Erakordne kunstinäitus
New Yorgi ümbruse kunstihuvilistel on võimalus Metropolitan muuseumis nautida üht “once in a lifetime” üritust (kuni 29. jaanuarini!). See on vararenessansi suurkuju, maalikunstnik Fra Angelico koondnäitus. Fra Angelico (1387? — 1455), kodanikunimega Guido di Pietro, oli üks kuulsamaid tolleaegseid meistreid. Tema tegevusväljaks kujunes peamiselt Firenze, kuigi aastal 1445 kutsus paavst Nicolas V teda Rooma, kus talle anti ülesanne kaunistada Vaticani ja (vana) Peetri kirikut.
Sügavalt usklikust Guidost sai varakult dominikaani munk ning sellest tulenes edaspidine nimi – Frate Giovanni da Fiesole. Tänu ta suurele kuulsusele hakati teda peale surma nimetama Fra Angelico – “ingellik ideaal”. Kui ma ei eksi, kuulutas katoliku kirik teda kümmekond aastat tagasi pühakuks.
Fra Angelico tähtsus seisab selles, et ehkki ta algtreening pärines keskaegsest gootikast, omandas ta (endast noorema!) vararenessansi innovaatori Masaccio (1401-1428?) perspektiivitehnika, valgusega modelleerimise kunsti ja aine realistliku käsitlusviisi paremini kui ükski kaasaegsetest. Grupistseenides, näiteks, on üksikud kujud asetatud veenvalt kolmedimensioonilisse ruumi. Ka kujud ise, nii inimesed kui inglid, pole enam ebamääraselt üksteise kohal hõljuvad, pinnapealsed olendid (nagu keskaegsetes bütsantsi maalides), vaid neil on tajutav keha, tajutav kaal. Kuigi seda viimast arendas välja esimesena kuulus eelkäija Giotto di Bondone (1267-1337), oli Fra Angelicole kehalisuse, materiaalsuse tunnetus algusest peale endastmõistetav. Keskaegset pärandit Fra Angelico töödes märkame peamiselt vaid pühakute aupaiste (halo) kujutamises. Need on alati ringikujulised, s.t. halo on maali tasa-pinnas. Juba Masaccio maalis nad perspektiivis, ovaalselt, rääkimata kaasaegsetest nagu Fra Filippo Lippi jt.. Kahel esitatud maalil on küll ovaalne halo, kuid kuna Fra Angelico ja Masaccio vahel koos töötasid, võib oletada siin noorema kolleegi mõju.
Kaunid on esitatud maalid, nii suured kui väikesed. Erakordne ilu – niihästi sädelev värv kui haarav tunnetus – leidub kõikides töödes. Vaadelge istuvate madonnade kujusid ja nende rõivavoltide mängu, vaadelge profiilis kujutatud naispühakute ilmeid, vaadelge üksikute stseenide uskumatu peensusega välja töötatud tagapõhju. Alles see oli kui maalide tagapõhjaks tarvitati monotoonset kuldseina – ei vähimatki viidet taevasinale, veel vähem loodusele. Pandagu eriliselt tähele, millise oskusega on Fra Angelico maalinud kujude käed ja sõrmed. Saksa keeles on väljendus: “beseelte Hände” – hingestatud käed. Näo maalimisega tuleb enamus maalijaid toime. Aga alles käte elavaks tegemine lahutab suured kunstnikud tavalistest. Olgu rõhutatud näituse erakordsust ka sellega, et paar sealset väljapanekut avastati alles nädal peale näituse avamist 2005 varatalvel!
Arusaadavalt puuduvad näitusel Fra Angelico freskod. Kui juhtute Itaalias külastama Firenzet, ärge jätke vahele San Marco kloostrit, kus Fra Angelico kord elas ja mille seintele ta maalis rea freskosid. Sealse “Maria kuulutuse” ilu – eriti sügav-tõsine ilme Maria näol kui ingel talle ilmub – ületab minu jaoks kõik teised selleteemalised kunstiteosed.
Kuna Fra Angelico üheks õpilaseks, kaastööliseks ja lähedaseks sõbraks oli Benozzo Gozzoli (1420-1497), siis on näitusel mitu teost ka temalt. Jälle – Firenze külastajad ehk mäletavad Medici-Riccardi palee kabelis leiduvat monumentaalset “Kolme kuninga karavani” freskot.. Lõpuks, kui juba olete Metropolitanis, siis otsige Euroopa maalide osakonnas üles Antonello da Messina (1430-1479) valiknäitus. See pole suur, vahest kümmekond tööd. Igaüks neist on aga omaette juveel. Antonello oli üks neist kes aitas Itaalias levitada flaami koolkonna, Jan van Eyck jt., poolt leiutatud õlimaali tehnikat. Viimane asendas kiirelt senise temperatehnika, kus värvi sidematerjaliks tarvitati munavalget.
Raul Pettai
Asutamisel praost em. Herbert Kuurme nimeline stipendium
Praost em.Herbert Kuurme teenis Põltsamaa kogudust üle 60 aasta. Töö ei olnud kerge, sest enamiku sellest ajast oli Eesti okupeeritud Nõukogude Liidu poolt ja kirikuhoone oli maha põlenud Teises Maailmasõjas. Õp.H.Kuurme algatusel ja eestvedamisel ehitati kirik uuesti üles. Allakirjutanu teada oli see esimene kirik, mis Eestis peale II Maailmasõda taastati. Peale hingekarjaseameti oli H.Kuurme gümnaasiumis ladina keele ja usuõpetuse õpetaja, lühikesel perioodil ka kooli juhataja.
Peale sõda teenis ta oma koguduse kõrval lühemat aega Kolga-Jaani ja Kursi kogudusi ja Pilistvere kogudust üle kümne aasta. Tema rahulik, lepitav loomus koos suure töövõime ja tarkusega andis talle üldkiriklikke kohustusi Usuteaduste Instituudis kateheetilis-homileetilise seminari juhatajana 1972. aastast , 1977. aastast assessorina ja kevadest 1979 Viljandi praostina. Kõige kõrval oli ta agenda-ja piiblitõlke komisjoni liige. Herbert Kuurme on alates 13.nov. 1995 Põltsamaa linna aukodanik ja 20.veebr. 1997 ka Riigivapi II klassi ordeni kavaler.
2005.a. 16.aprilli hommikul kutsus Taevane Isa ustava sulase oma palge valgusesse ja igavesse rahusse.
Endised Põltsamaa koguduse liikmed USA-s mälestasid endist õpetajat leinakuulutusega kohalikus ajalehes “Vaba Eesti Sõna”. Samas kerkis üles küsimus, kuidas teda ka edaspidi mälestada ja austada. Heino Puhk soovitas asutada õp.Herbert Kuurme stipendiumi usuteaduskonna üliõpilastele, kellel on raskusi õppekulude tasumisel. Kuna aga siin ümbruses elab vaid 11 peret, kes on Põltsamaalt pärit, siis tundus see ettevõte võimatuna. Veidi hiljem sai allakirjutanu informatsiooni Tartu Kultuurkapitali juhatajalt pr. Ülle Koppelilt, mis selgitas, et nende vahendusel on see siiski võimalik. Tõhusama ja kiirema abi saamiseks selles küsimuses pöördume kõigi kaasmaalaste poole ja kutsume ettevõtmises kaasa lööma. Annetused saadame siit Eesti Abistamiskomitee kaudu Tartu Kultuurkapitalile, kes need kannab üle õp. Herbert Kuurme nimelisse stipendiumifondi. Nimetatud organisatsioonid on riigimaksudest vabastatud.
Me kõik teame, et väliseestlastel on kirikuõpetajatest puudus ja ka Eestis on õpetajaid vaja. Miks siis mitte seda probleemi üheskoos lahendada. Õp.Herbert Kuurme perekonnaliikmetega on ühendust võetud ja nad on sellega nõus.
Palun toetage seda aktsiooni!
Üheskoos suudame suuremadki raskused võita. Jääme teie kõigi kaasabile lootma.
Ütleme juba ette teile suure ja südamliku tänu.
Parimate tervitustega
Endel Reinpõld,
siinsete põltsamaalaste nimel.
In Vaba Eesti Sõna Today
- The Front Page reports on the winner of the international architecture competition for the design of the new Estonian National Museum building. The winner was an international group of architects. It also features a picture and story about 13-yr old Tõnis Pill who rescued two kids from drowning in icy waters of river Jägala.
- Ilmar Mikiver writes about the actor Mikk Mikiver, who passed away several weeks ago. Mikk Mikiver was Ilmar Mikiver’s great-uncle’s grandson, which makes for a distant relation. In any case, his views on life, acting, staging and directing are brought forth in quotes. In the end, he lived a life of his own, free from the controls of both the Soviet period and the re-independence of Estonia.
- In his editorial, Ilmar Mikiver writes about the KGB, and how they do not have any more chances. If the media is to be believed, the position of the United States on the world stage is at its lowest in many years. It brings to mind the early 70s, when, according to Christopher Andrew of Cambridge University, the Soviet Union was in a strong position to try and seize power around the world. Examples of how the KGB was attempting to win the third world to the Soviet side are given. But those that make the parallel in the media are mistaken, because the situation the US finds itself in now is far from the internal and external problems it faced at the time of the Vietnam war.
- Vello Helk discusses how the Russian gas pipeline could potentially be used as a weapon in the energy war. Russia has power to wield with their natural resources, especially with regard to situations such as the current one with the Ukraine. The West’s response, so far, has been muted, as they rely on the gas. They are also taking a quite lenient approach to Russia, hoping that an optimistic outlook will occur. There is little experience with life under Soviet rule in Western Europe. Much like the arms race, the energy race pits West against East, but it is unclear whether the only one who knows this is occurring is President Putin of Russia.
- The Art and Culture page reports on a press conference and meeting with Maestro Neeme Järvi, arranged by the New Jersey Symphony Orchestra. Members of the NJSO were also on hand to meet people. The topic of the evening was the 2006-2007 season, which will feature all 9 symphonies Beethoven. Maestro Järvi discussed his method of working with the orchestra, stressing that above all, the orchestra must enjoy practicing and performing the music with the conductor. The music must be such a part of the musicians, that performing it becomes natural. The meeting relayed the love that Mr. Järvi has for music and his passion for sharing this love with others. He noted that each performance is unique and different from another.
- Raul Pettai writes on the Art and Culture page about the unique opportunity for people in New York to see an exhibition of the work of Fra Angelico, a master artist of the 15th Century. The exhibition is at the Metropolitan Museum of Art.
Estonian prosecutors close case of WWII crime suspect
ER/ves – The Estonian State Prosecutor’s Office has closed a criminal case against Harry Männil, an Estonian businessman who has lived in Venezuela for most of the post-WWII period, for crimes allegedly committed by him during the Nazi occupation of Estonia.
The director of the Jerusalem office of the Simon Wiesenthal Centre, Efraim Zuroff, had accused Mr. Männil of persecuting and killing civilians during the German occupation.
Estonia’s security police opened a criminal case in March 2001 on the basis of Mr. Zuroff’s petition to investigate whether Mr. Männil was connected with the persecution and killing of civilians between 1941 – 1942, when he worked as an assistant with the wartime political police in Tallinn.
Security police officers, who examined thousands of pages of materials in German and other countries’ archives and interviewed dozens of witnesses, have not found any proof linking Mr. Männil to crimes against humanity.
In spring 2005 the security police drew up a resolution on closing the Männil case and sent it to the State Prosecutor’s Office for endorsement.
The Simon Wiesenthal Center – a Jewish organisation that tracks down Nazi war criminals – rejected the findings of the Estonian government’s investigation. “It is obvious that Estonia, which has hereto failed to convict a single local Nazi war criminal since it regained its independence, still lacks the political courage to face the practical implications of the active complicity of its nationals in Holocaust crimes,” said the Center’s chief Nazi-hunter, Israel director
Dr. Efraim Zuroff.
Mr. Zuroff called the finding “a pathetic whitewash for political reasons of an active Nazi collaborator.”
Mr. Männil is barred from entry into the United States on the grounds of his alleged wartime activity.
But the Associated Press reported that Mr. Männil, a former importer and art collector who has donated works to Estonian museums, insists he only worked for Estonia’s political police for four months and fled in 1943 rather than cooperate with the Nazis.
“This is absurd and completely unfounded,” he was quoted as saying in an Estonian newspaper.
His son, Mihkel, repeated the denial.
“My father was forced to flee Estonia for refusing to work with the Nazis. He escaped when they were about to arrest him,” Mihkel told the AP. “Those who accuse him are lying and they have no proof.”
According to the Wiesenthal Center, at least 5,000 Jews died in Estonia during the Nazi occupation of the Baltic country. Dr. Andres Kasekamp notes that about 1000 Estonian Jews were murdered by the Nazis.
“While the murder of the Jews of Estonia is relatively well-documented, the fate of the foreign Jews from Central and Eastern Europe who were shipped to Estonia by the Nazis between 1942-44 is much less clear. The camps in Estonia mostly served as way-stations on the road to the death camps in Poland. The best known case is the camp at Klooga where 2000 inmates were hastily executed before the Germans retreated in 1944,” writes Mr. Kasekamp.
Estonian government determined to preserve favourable tax environment
ER/ves – The Estonian Cabinet has approved a list of Estonia’s goals during the period of Austria’s presidency of the European Union and has decided to send it to the parliamentary European Affairs committee to await its stance.
Estonia’s goals for the first half of 2006 focus on the improvement of Estonia’s and Europe’s competitiveness.
During the Austrian Presidency, Estonia plans to initiate an amendment of the EU’s Parent-Subsidiary Directive in order to preserve a tax environment supportive of corporate investment following the end of the transition period.
Estonia wishes the EU to go on rapidly with the opening of the services market. The goal is to achieve adoption and implementation of the services’ framework directive as quickly as possible. That would make the EU business environment simpler for providers of services and boost economic growth and the creation of new jobs, thus significantly improving the functioning of one of the EU’s main freedoms, the Estonian government finds.
Cabinet members expressed hope that the Estonian parliament will ratify the EU constitutional treaty during the first half of 2006. The government will also continue preparations for adopting the Euro and joining the Schengen space.
The Estonian National Museum’s New Building
Winners Announced in International Open
Architecture Competition for the New Estonian National Museum Building Complex
VES – The Estonian National Museum in cooperation with the Estonian Ministry of Culture and the Union of Estonian Architects announced last year an international architecture competition for the new Estonian National Museum building complex.
The goal of the architecture competition was to achieve the best architectural solution for the new Estonian National Museum building complex, including planning of the grounds. The future building site is in Tartu: the Raadi manor and immediate surrounding area.
The Estonian National Museum was founded in 1909. The museum’s mission is the collection, preservation, research and presentation of the culture and history of the Estonian people, other Finno-Ugric nations, and minorities in Estonia. The Estonian National Museum is currently housed in different buildings in the city centre of Tartu. The new Estonian National Museum building is to be a visitor-friendly and attractive modern museum and cultural complex whose sphere of influence will not be confined to Tartu, but rather will extend to all of Estonia and its populace.
The competition began on June 22 and ended on November 10, 2005. In all, 108 entries were received from all over the EU.
The competition was open to members of architects associations or corresponding specialist or professional associations in European Union member states. The languages of the competition are Estonian and English.
The competition jury was made up of Chairman Raivo Palmaru (Minister of Culture of the Republic of Estonia); and members Dominique Perrault (architect, France), Winy Maas (architect, Netherlands), Andres Alver (architect, Estonia), Rein Murula (architect, Estonia), Jaanus Plaat (director of the Estonian National Museum), Tiit Sild (Tartu city architect, Estonia) and Peeter Mauer (Ministry of Culture, advisor on museums).
The winner of the competition, with a work entitled “Memory Field,” was an international group of architects based in Paris and London. The lead architects were Dan Dorell, Lina Ghotmeh and Tsuyoshi Tane, with a work group of Deidre O’Neill, John G Williams, Niccolo Baldassini. The grand prize was about 121,000 EUR (or 700,000 EKr).
Second place went to the work entitled “Gems,” designed by Finnish architects Juho Grönholm, Antti Nousjoki, Janne Teräsvirta and Samuli Woolston of ALA Architects, and third to a work entitled “Estonia is on the verge of a new millennium”, designed by Austrian architects Alfred Bramberger, Thomas Pucher, Heidrun Steinhauser, Martin Mathy and Christa Pucher of BRAMBERGER [architects] — Atelier Thomas PUCHER.
The area, near Tartu, is situated next to an old Soviet-era military airfield. Much of the region is being planned for new developments, including a new winter-sports center.
The Estonian National Museum hopes that the museum will be ready by 2009, the centenary of the founding of the museum.
The exhibition of best works in the architecture competition will be open from Jan 18 to Feb 26, 2006 in the Exhibition House of the Estonian National Museum in Tartu (J. Kuperjanovi 9) and from March 3-26, 2006 at the Estonian Museum of Architecture in Tallinn.
©2006 The Nordic Press, Inc. – All rights reserved.
Eesti Rahva Muuseumiks klaasist sild vene lennuväljal
Eksperdid heidavad võidutööle ette, et hoones puudub suur osa hoidlateks vajalikku pinda ning et klaasist hoone küttekulud on põhjamaises kliimas liiga suured.
All: hoone linnulennult.
Tartus asuva Eesti Rahva Muuseumi uue hoone arhitektuurivõistluse võitis töö märgusõnaga “Memory Field”, mille autoriteks on Pariisis ja Londonis elavad Itaalia päritolu arhitekt Dan Dorell, Liibanoni päritolu Lina Ghotmeh ja Jaapani päritolu Tsuyoshi Tane.
Võidutöö autorite ideeline lähtekoht on Eesti dramaatilise lähiajaloo taustal mõneti ootamatu ja üllatav — autorid pakuvad, et üle poole sajandi kestnud laastavat Nõukogude okupatsiooniperioodi ei saa ega või tõrjuda rahva mälust, eitades sellest ajast allesjäänud märke; pigem antagu neile uus, lootust sisendav tähendus.
Võistlusala piiresse jäävat kunagist lennurada — märki okupatsiooniajast — võib selle mahajäetuses ja kasutamatuses vaadata kui dramaatilist ruumi. Et see ruum “kõneleks” jõulisemalt, tehakse projektis ettepanek ruumi pikendada uue, lennurajaga samale teljele jääva pika avatud hallina projekteeritud muuseumihoonega, mille kerge kallutatusega katus moodustaks nn katusväljaku, kust avaneb vaade ümbritsevale maastikule. Katusväljaku kallutatus lisab keskkonnale taotluslikku dramaatilisust, olles vihjeks lähiminevikus toimunule.
Muuseumihoone on projekteeritud pika avatud hallina, mida on võimalik väga erineval moel liigendada ja osadeks jagada ning mida saab käsitleda kui alust erinevatele “lavastustele”, mida muuseumiväljapanekud oma olemuselt on.
700 000-kroonise peapreemia võitnud töö poolt oli 8-liikmelisest zhüriist 5 ja vastu 3 liiget. Komisjoni kuulusid kultuuriminister Raivo Palmaru, Jaanus Plaat, Tiit Sild, Peeter Mauer, Veljo Kaasik, Winy Maas, Andres Alver ja Rein Murula.
500 000-kroonise teise preemia sai võistlustöö märgusõnaga “Gems”, mille autorid on Helsingi arhitektid, ning 300 000-kroonine kolmas preemia anti võistlustööle märgusõnaga “Estonia is on the verge of a new millenium”, mille taga on Austria arhitektid.
Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula nimetas võidutööd muuseumiks sobimatuks ning taandas end arhitektuurivõistluse eksperdi kohalt.
Võistluse korraldasid Eesti Rahva Muuseum, kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Eesti Arhitektide Liit. Konkursile laekus 108 tööd.
Eesti Rahva Muuseumi uus hoone ehitatakse Tartusse Raadile 2009. aastaks.
1909. aastal asutatud Eesti Rahva Muuseumi ülesanne on koguda, säilitada, uurida ja tutvustada eesti ja teiste soome-ugri rahvaste ning Eesti vähemusrahvaste kultuuri ja ajalugu. Praegu asub muuseum Tartu kesklinna erinevates hoonetes.
VES/BNS
KARIN HALLAS-MURULA — Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurikonkursi ekspert, Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor: Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurivõistluse võidutöö on vastutustundetult valitud.
Võidutöö kujutab endast Raadi veneaegse sõjalennuvälja pikenduseks mõeldud 70 m laiust ja 350 m (!) pikkust klaaspaviljoni, mis jätkub 1,1 km pikkuse platoona “lõpmatusse”. Kokku võtab ehitis enda alla 1,5 kilomeetrit.
Abstraktse grandioossuse kõrval oleks nagu pisiasi, et selle projektiga kinnistatakse Jakob Hurda mälestuseks loodud Eesti Rahva Muuseum ühes rahvuslike soome-ugri etnoloogiakogudega igaveseks nõukogude kaugpommitajate lennuvälja külge. Seda nii füüsiliselt kui ka sisuliselt. Muuseumitöötajad ja külastajad hakkavad läbi klaasseinte sundkorras kunagisi Nõukogude lennutrajektoore imetlema ning sadadele muuseumi külastajatele räägitakse ikka ja jälle haledat lugu Tartu linna arengupeetusest Nõukogude okupatsiooni ajal.
Sellise muuseumi ehitamiseks võiks lausa Putinilt endalt raha küsima minna — ettemaksuks kõikide punaste nelkidega ürituste eest, mida annab edaspidi hästi korraldada otse Eesti Rahva Muuseumi lävel.
Muidugi on tore virgutada vaimu puhtteoreetilise ajugümnastikaga. Kui aga tellija (kultuuriministeerium koos ERM-iga) moodustab zhürii, et leida parim teostatav lahendus muuseumile, on absurdne tõsta kilbile visionäärne urbanism.
Lisaks okupantide lennuväljaga flirtimisele on võiduprojekt ka siseruumide osas lootusetult puudulik: fondiruume kõvasti vähem, näitusesaalid valged ja tööruumid akendeta (peaks olema vastupidi), dubleeritud sissepääsud (topeltkaader), vead projektis jpm. Selle ekspluatatsioon on teistest tunduvalt kallim (käidav klaaskatus; klaasseintega köetavad, ent kasutamata suured õhuruumid jms). Tagatipuks ulatub “muuseum-lennuväli” alale, mille tuleviku üle ei otsusta zhürii, vaid Tartu linn ja vald. ERM peaks nüüd hakkama Tartu linna piiride laiendamist taotlema!
Nii minu kui ka Kanada eksperdi Barry Lordi jaoks oli võiduprojekt viimases kategoorias märkega “mitte mingil juhul”. Muidugi on iga projekti võimalik ümber teha (kahtlen, kas välisautorid on nõus oma ideedest loobuma, need tunnistati ju parimaks!). Ent miks määratakse esikoht tööle, mida tuleks nullist alustada, kui kõrvalt on võtta terve hulk võistluse kriteeriumidele vastavaid töid?
Lennuajaloo mälestis?
“Muuseum-lennuvälja” kasuks kostis argument, et sõjaväebaaside all oli ka eestiaegne lennuväli, mistõttu tegemist oleks rahvusliku järjepidevusega! Absurdsemat tõlgendust on raske leida. Raadi ajalugu algas ja lõppes vene sõjaväelastega. 1912. aastal maandus Raadi Krasnojarski polgu lennuplatsile Vene katselendur Sergei Utotshkin. Tema järel saabusid 1914. aastal lennukid Peterburi sõjaväeringkonna lennuroodu Gatshina polgust. Eestiaegne lennuväli oli rohuplats, mis asus hulk maad linna pool. ERM tahetakse liita 1952–1956 rajatud kaugpommitajate lennuväljaga, millega koos ehitati Luunja pommilaod ja Kärkna kütusebaas.
Lennuvälja imetlevad arhitektid otsustasid pöörata uue lehekülje Eesti ametlikus ajalootõlgenduses.
VES/BN
Väike elupäästja
13-aastane Kehra gümnaasiumi õpilane Tõnis Pill päästis uppumissurmast kaks väikest poissi, kes Jägala jõel mängides läbi jää vajusid, kirjutab Postimees.
Pühapäeva, 14.jaanuari pärastlõunal mängisid kaks väikest Kehra poissi, kuueaastane Misha ja seitsmeaastane Andrei nagu palju kordi varemgi oma kodu lähedalt läbi voolava Jägala jõe kaldal. Kuigi eelmise nädala sulailmad ja kiire vool olid jõe jääkaane mitmest kohast avanud, otsustas noorem poisike keelust hoolimata siiski jääle kõndima minna. Kui ta läbi jää vajus, tormas aasta vanem sõber talle appi, kuid kukkus samuti vette.
Poiste karjeid kuulis ainsa inimesena 13-aastane Tõnis, kes õnneliku juhuse tõttu oma jõe kaldal seisva kodu hoovis parajasti tormiga maha langenud oksi kokku korjas.
«Viskasin jope ja kindad jooksu pealt maha, roomasin üle jää nende juurde ja ulatasin käe,» meenutas Tõnis. «Kuid nad olid nii rasked ja jää oli nii libe, et ma jõudsin neid vaid vee peal hoida.»
Kellelegi õnnetusest teada anda Tõnis ei jõudnud, sest väiksem poistest hakkas juba üleni vee alla vajuma ja appi tormates ei saanud sekunditki kaotada. Kui Tõnise ema poleks juhuslikult aknast välja vaadates poja tormijooksu märganud, oleks kogu lugu võinud siiski traagiliselt lõppeda.
Abikaasa häirekella peale jooksis lastele ülepeakaela ja toasussides appi Tõnise isa. Selleks ajaks oli väike Misha külmast nii kangestunud, et ei suutnud enam liigutadagi. «Vesi käis talle näkku, kartsin, et ta ei jõua enam kinni hoida ja vool viib ta jää alla,» meenutas Tõnise isa Toomas Pill.
Samuti hakkas jää taas pragunema ning tekkis oht, et ka Tõnis vette sulpsatab. «Viskasin Tõnisele jope. Mina tirisin jope abil Tõnist, tema omakorda lapsi, lõpuks õnnestus nad üksteise järel õnnelikult jää peale saada.»
«Toas koorisime poisid paljaks, mässisime tekkidesse ja andsime kuuma teed,» meenutas Tõnise ema Aino Pill. Kohale kutsutud kiirabiarst mõõtis laste kehatemperatuuriks vaid 32 kraadi. «Poisid olid näost sinised ja vappusid külmast,» rääkis Aino Pill. «Suuremal hakkas varsti parem, kuid väiksem oli shokis, vaid värises ja kordas, et tal on hirmus külm.»
Haiglaravi lapsed ei vajanud, pärast ülessoojendamist ja massaazhi andis kiirabi nad vanematele üle. Natuke tegi külm suplus siiski poistele liiga, sest praegu on mõlemad haigevoodis. Mööda ei ole veel läinud ka emotsionaalne vapustus — nii poisid kui ka nende vanemad on endiselt shokis ja ei soovinud juhtunut meenutada.
Läbi Kehra linna voolav Jägala jõgi on seal piirkonnas oma 15–20 meetrit lai, suhteliselt sügav ja kiire vooluga. Nagu magnet tõmbab see ligi kohalikke lapsi, kes nii suvel kui ka talvel jõe äärde mängima kipuvad.«Suudan meenutada vähemalt kümmet korda, kui mõni laps on siin läbi jää vajunud,» märkis kohaliku lasteaia Lepatriinu juhataja Jana Lass.
Dr. Toomas Sõrra jagas New Yorgi eesti seenioridele juhiseid tervislikuks eluviisiks
Vasakul pildil, dr.Toomas Sõrra ja “patsient” praost Thomas Vaga improviseeritud vastuvõtul.
Paremal pildil: vasakult praost Thomas Vaga, NY Seenioride esinaine Laine Tigane, dr.Toomas Sõrra ja Eesti Maja uus mänedzher Eve Saar.
Uus aasta algas New Yorgi eesti seenio ridele 10. jaanuari kokkutulekuga. Ilm oli ilus ja mitmed seeniorid olid saabunud kohale kuulama NY Eesti Haridusseltsi esimehe, lugupeetud arsti, dr. Toomas Sõrra ettekannet, sest tervis on seenioride ikka jõudnule üks tähtsamaid kõneaineid.
Kokkutuleku avas rõõmsalt esinaine Laine Tigane, soovides kõikidele head uut aastat, head tervist ja elurõõmu. Lühikese palvuse pidas kohal viibinud praost Thomas Vaga ning siis oli sõna dr. Sõrral, kes improviseeris kiirelt doktorikabineti, kus patsiendiks oli praost Vaga. Tema oligi just mõne minuti eest kaevanud kohal viibinud arstile oma kõhuvalusid ja nii sai arst ja ka publik teada patsiendi käest tema haiguste kohta mõndagi. Kui patsient oli siirdunud tagasi oma kohale laua äärde, rääkis doktor, et sellised vaevad, mida ta patsient oli kirjeldanud, tulenevad sageli viltu läinud toitumisharjumustest. Eriti soodustab liigsete maohapete tekkimist hiline söömiskomme. Mida rasvasem toit, seda rohkem tekib maohappeid, mis võivad öö hommikutundidel väga häirivaks muutuda, põletades söögitoru ja saates vahel ka suhu mõrudat vedelikku. Seda tekitab söögitoru sulgursüsteemi rike, mis on tingitud ebatervislikest söögiharjumustest ja rasvaste toitude nautimisest. Arst soovitas 3-4 tundi enne magamaminekut kõikidel hoiduda söömast midagi muud kui vahest mõned porgandid.
Kui vaev on juba tekkinud, aitavad selle leevendamiseks mitmed rohud, milliseid saab ka ilma retseptideta. Rohud nagu “Tums” ja “Maalox” aitavad koheselt, kuid et sümptomid ei korduks, oleks neid vaja võtta iga 20-30 minutiliste vahedega. Teise gruppi kuuluvad rohud, mis blokeerivad maohapete tekkimise, nn. “H2 blockers”. Kolmandasse rühma moodustavad nn. PPI gruppi kuuluvad rohud, milliseid on palju ja milliste kohta tehakse palju erinevat reklaami. Eriti mõjukat reklaami teeb Nexium, kuid sama mõjuvõimsad on mitmed teised rohud, kui neid järjekindlalt võetakse. PPI gruppi kuuluvate rohtude mõju pole kohene, vaid võtab 2-3 tundi, enne kui nad mõjuma hakkavad , kuid sellised rohud võivad olla isegi parandava võimega. Kõige odavam ja sama mõjuvõimas kui mitmed teised vastavasse gruppi kuuluvad rohud on Prilosec OTC, märkis referent.
Oma ettekande lõpetas dr. Sõrra oma erialalise teemaga, milleks on jämesoole vähk. Kõige efektiivsem moodus tervisele on haiguste profülaktiline ehk preventiivne hoolitsus. Jämesoole vähi, mis on üks tõsisematest vähihaigustest, ärahoidmiseks tuleks lasta jämesoolt läbi vaadata teatud perioodide tagant. Samasugust preventiivset meetodit kasutatakse näiteks rinna- ja emakavähi varajaseks leidmiseks. Vastanud mõnedele küsimustele, lõpetas dr. Sõrra oma ettekande, soovides kõikidele head uut aastat ja head tervist.
Esinaine tutvustas siis kogunenuile New Yorgi Eesti Haridusseltsi uut mänedzheri, Eve Saart, kes viibis kohal ja tervitas seeniore südamlikult ja soovis, et nad tunneksid rõõmu, kui nad NY Eesti Majas viibivad. Ta lubas selle heaks ka oma parima anda.
Esinaine Laine Tigane lõpetas koos-viibimise ja märkis, et järgmine kokkutulek toimub teisipäeval, 31. jaanuaril kell 11:30.
Airi Vaga
Jõulud Lõuna Floridas
?Pildil Lõuna-Florida jõulukoosviibimisel esinejad.
Vasakult: Ester Saarniit (sopran), Ülo Reivik (akordion), Laine Kelly (endine laekur), Aleks Eist (bajaan), Osvald Riisma (akordion), Endla Komi (deklamaator). Foto: Allan Pensa
Kui detsembri kuus möllavad lumetormid ja tuisud Ameerika põhjaosas, siis Floridas on ikka soe ja mugav. Temperatuur on 70 ja 80 kraadi vahel. Orkaanid on unustatud. Mõned ikka meenutavad, et kuidas jõuluajal Eestis sõideti kirikusse aisakellade kõlinal ja kuidas aiateibad paukusid, kui Siberi külmaline oli jõudnud Eestisse. Seda me nimetame nüüd nostalgiaks. Jah, kui väljas paugub pakane, siis südames on ikka soe, eriti siis kui saame aru, et jõulud tähendavad Jeesuse sünnipäeva pühitsemist.
Lõuna Florida Eestlaste Koondise poolt korraldati traditsiooniline igaaastane jõulukoosviibimine detsembri alguses, kohalikus restoranis nimega “Tropical Acres”. Hubases saalis tervitas meid dekoreeritud jõulupuu. Jõulurahvast oli kokku tulnud 30-40 kaasmaalase ümber. Peale kohalike pensionäride olid kohal ka esindajad kodumaalt ja Kanadast. Koondise abiesimees Osvald Riisma esitas humoorika tervituse kohal-viibijatele. Kuna kohalik õpetaja, praost Valdeko Kangro oli tegevuses Connecticuti kogudusega, siis Allan Pensa andis edasi jõulusoovid, rõhutades, et ärgem langegem ärimeeste orjadeks ja ärgem unustagem, mis on tõeline jõulurõõm. Järgmiseks esitas meile tuntud lavastaja Torontost, Endla Komi, Marie Underi “Jõulutervitus 1941”. Olgugi, et jõulud on rõõmupühad, ei tohi me unustada eesti rahva mureaastaid. See luuletus kajastas seda aega hästi. Siis kuulasime sopran Ester Saarniidu sooloettekannet, “Sõitsid saanid, sõitsid reed..” Osvald Riisma esitas akordionil popurrii populaarsetest ameerika muusikalidest. Vahepeal serveeriti sooja lõunasööki, mida pidulised lasksid hea maitsta. Aleksander Eist esitas bajaanil mitmesugust muusikat. Oleme õnnelikud, et meil on 3 muusikameest. Siis algas jõululaulude laulmine. Nii tore oli jälle laulda vanu armsaid jõululaule. Laudades sai vestelda vanade ja uute sõpradega. Vanavanemad näitasid lastelaste pilte ja kiitsid oma järeltulijaid. Täname Eestlaste Koondise juhatuse liikmeid selle meeldiva perekondliku koos-viibimise korraldamise eest. Niisusugsed üritused toovad kokku ja hoiavad koos meie väheneva eestlaste ühiskonna..
Lõuna Florida jõuluprogrammi kuulus veel Jõulu-jumalateenistus, mis toimus 18. detsembril Peace Lutheran kirikus, Ft.Lauderdale’is. Teenistuse pidas praost Valdeko Kangro.
Allan Pensa
Lõuna-Florida Eestlaste Koondise juhatusest
Lõuna-Florida Eestlaste Koondise juhatus.
Ees vasakult: Maire Riisma (laekur), Villu Maldur (esimees), Helle Orav (loteriid). Seisavad vasakult: Allan Pensa (koordinaator), Hilda Kaepa (rev.komisjon), Osvald Riisma (abiesimees). Pildilt puuduvad Evi Kallas (sekretär), Edith Erton (rev.komisjon).
Foto Allan Pensa kogust.
Paljude eesti organisatsioonide kurbloolus on tänapäeval liikmete kahanemine ja raskus leida juhatuse liikmeid, see on tingitud meie ühiskonna vananemisest. See oleks ka peaaegu meie Koondisel elu välja võtnud. Kaks juhatuse liiget lahkusid ja nende kohtade täitmisega oli suuri raskusi. Kõne alla tuli juba Koondise likvideerimine. Lõpuks andsid 2 lojaalset eesti prouat nõusoleku kandideerida juhatusse. Koondise elu oli päästetud. Need elupäästjad olid Maire Riisma ja Evi Kallas. Novembrikuul peetud koosolekul kinnitati uus juhatus ühehäälselt järgmises koosseisus:
Esimees – Villu Maldur, abiesimees – Osvald Riisma, laekur – Maire Riisma, sekretär- Evi Kallas, loteriide korraldaja – Helle Orav, koordineerija – Allan Pensa. Revisjoni komisjoni valiti Hilda Kaepa ja Edith Erton. Eestlaste Koondis koos kohaliku Eesti kogudusega koondavad kohalikke kaasmaalasi ja korraldavad mitmesuguseid seltskondlikke üritusi. Järgnevalt korraldab Eestlaste Koondis Eesti Vabariigi aastapäeva pühitsemise 26. veebruaril.
Lõuna-Florida Eestlaste Koondis
Edith Reinfeldt 100
Fotol juubilar Edith Reinfeldt (ees paremal) ühel oma 90-ndate aastate sünnipäeval siis veel oma kodus. Õde Asta Nakan ees vasakul.
Foto Maret Valk’i kogust.
Pärnus 1. veebruaril 1906 nägi esmakordselt päevavalgust Edith Reinfeldt, kelle 100. aasta sünnipäev on ligidal. Eestis tegeles ta “keelte peal”, nagu ütles juubilari õde, New Yorgi Eesti Seenioride Keskuse liige Asta Nakan. Keeled on jäänudki Edith Reinfeldt’i peamiseks harrastuseks kuni tänaseni. Keelte hulgas on peale eesti keele oskuse veel vene, saksa, prantsuse, inglise ja hispaania keel. Pika elutee jooksul on juubilar jäädvustanud ka pilte lõuenditele. Oma 100. sünnipäeva tähistab Edith Reinfeldt Regal Hts. Nursing Home’is, 35. Avel. Jackson Hts’is.
Airi Vaga
Algus eelmises VES’is
Kokkuvõte Lakewoodis toimunud Eesti Vabadussõja aktuse peakõneleja Priit Parmingu sõnavõtust
Operatsioon “Tallinna” üheks suuremaks raskuspunktiks oli Punase Eesti Laskurkorpuse rünnak üle Kavastu Alatskivi, Mustvee-Torma Avinurme teeristi suunas. Rünnaku starteegiline eesmärk oli ära lõigata Narva rinde lõunalõigus asuvate peamiselt eesti üksuste taganemistee Läände. Ainuüksi Laskurkorpuse lõigus tulistati 7. septembri varahommikul välja 70 000 kahuri ja miinipilduja mürsku, mis suurelt osalt langesid jõe põhjakaldal kaitsel oleva 1. Piirikaitse rügemendi lõiku. Selle turmtule tagajärjel hävis 1. Piirikaitse rügement ja surma sai umbes 2 000 eesti meest. Esimesene ületas Emajõe Punase 7. laskurdiviisi EV kaitseväe reeturi Nikolai Trankmanni poolt juhitud 27. polk. Seejärel polkovnik Vassili Võrgu 354. polk ja viimati EV kaitseväe reeturi alampolkovnik Ilmar Pauli poolt juhitud 300. polk. Järgnesid 249. laskurdiviisi osad. Diviisiülem kindralmajor Johan Lobak sai jõe ületamisel haavata. Laskurkorpuse jalavägi ja sellele järgnenud tankiüksused jõudsid juba esimesel õhtul Alatskivisse. Rinde sügav läbimurre põhjustas Eesti loovutamise Punaaarmeele ja saksa väejuhatus alustas varem kavandatud taandumisplaani rakendamist. Eesti Vabariigi Rahvuskomitee esindajale ja kindral Soodlale teatati, et saksa üksused tõmmatakse Eestist välja.
Rünnaku kolmandal ja neljandal päeval jõudsid Laskurkorpuse 7. laskurdiviis Avinurme ümbrusse ja 249 diviis Porkuni ümbrusse lõigates ära Narva rinde lõunalõigus asuvate eesti üksuste taandumistee. Tartust ida pool asuvatest eesti üksustest pääsesid piiramisrõngast ainult Rebase võitlusgrupp, Soomepoiste I pataljon ja üks1. Piirikaitse rügemendi kompanii. Kotti jäid veel üleolev osa 5. Piirikaitse rügementi ja 42. Piirikaitse pioneerpataljon. Narva rinde lõunapoolsetest üksustest jäid kotti kolm Eesti Diviisi pataljoni, 2, 3, 4. ja 6. Piirikaitse rügemendid ja kolm politsei pataljoni. Kokku umbes 15 000 meest. 6. Piirikaitse rügemendi ülem kolonelleitnant Paul Lilleleht üritas Avinurme juures punaste kaitset purustada, aga see katse ebaõnnestus. Avinurme kiriku juures laskurkorpuslased sooritasid oma rahvuskaaslaste vastu uskumatuid toorusi, sõites tankidega üle haavatute ja pildudes granaate haavatute sekka Avinurme kirikus.
Selles kaootilises olukorras otsustas Otto Tiefi valitsus Tallinna kaitseks koondada kõiki eesti üksusi. Valitsuse kullerid, keda lähetati üksusi otsima, ei leidnud neid üles ja ei taibanud, et üleolev osa üksusi oli lahingutes hävinud. Järgijäänud üksused olid kahanenud väikesteks võitlusgruppideks. Emajõe läänepoolsest rindelõigust pääsesid ka 37. ja 38. politseipataljonid, mis taandusid Lätisse. Otto Tiefi poolt ülemjuhatajaks määratud kindralmajor Jaan Maidel õnnestus Tallinna kaitseks tuua ainult Omakaitse, Soomepoiste II pataljon, Eesti Diviisi tagavarapataljoni ja Pitka võitlusgrupi mehi. Selleks oli muidugi vähe diviiside suuruse Punaarmee üksuste tõrjumiseks. Raskesti haige Jüri Uluots viidi laevaga Rootsi. 22. septembri varahommikul lahkus Tallinnast Otto Tiefi valitsus jäädes ootama Rootsist väljasaadetud paati, mis jäi tulemata. Valitsuse liikmed langesid NKVD küüsi. Tallinn langes 22. septembril.
Kõneleja poolt esitatud andmete seas oli palju uut ja huvitavat. Parming rõhutas, et Punaarmee kõrgjuhtkond kasutas Vabadussõjaaegsete Punakaartlaste juhtimisel 1941. a mobilisseerituid eesti reservväelasi kahurilihaks Velikije Luki lahingu aeg ja uuesti Emajõe lahingute aeg Eesti okupeerimiseks ja rahvuslikult meelestatud jõudude hävitamiseks. Parmingu sõnul võrsus Laskurkorpuse ridadest kuus NKVD kindralit, nende seas hilisem ENSV KGB ülem kindralmajor Pork. NKVD Miilitsavalitsuse ülem kindralleitnant Kikas ja veel 1991. a. EV välisministeeriumis NATO peaspetsilistina tegutsenud kindralmajor Vello Vare, kes oli 1941. Virumaa hävituspataljoni liige. Laskurkorpusest said paljud ministriteks, EKP Keskkomitee liikmeteks, täitevkomiteede esimeesteks, ajalehtede toimetajateks, NKVD/KGB ja miilitsa juhtivateks ohvitserideks ja ülikoolide õppejõududeks. Mõned, nagu Laskurkorpuse politrukist alampolkovnikud Arnold Meri ja Arnold Green tegutsevad tänapäevani. Kahjuks säärased kommunistliku mõtteviisiga põikpead nagu Jaan Kaplinski ja Rein Ruutsoo omandasid oma ajaloo teadmised endiste Laskurkorpuslaste käest, kes sõimasid eesti rahva huvide kaitsjaid reeturiteks ja “fashistideks”.
Surnutepüha New Yorgi EELK kirikus
Peeter Jürgenstein – külalissolist Californiast
Üheks traagilisemaks päevaks – teiste hulgas – on surnute mälestamise püha. Mitte üksnes kirikus, vaid ka eesti surnuaial, Kensico’l – kus oleme üle tuhande kaasmaalasega leinapisarais jumalaga jätnud.
Ka seekord praost Uudo Tari kantslikõne üllatas-ehmatas teemaga “Jeesus nuttis” (JH 11:1-44) Laatsaruse ülesäratamise loos. Miks? Õpetaja lisas kohe järgneva lahenduse – Inimkonna ajaloos on nii rõõmu- kui leinapäevi. Täna, surnutepühal, mõtleme tagasi päevadele, mil kaotasime oma armsad sugulased, sõbrad, rahvuskaaslased… Miks me aga nutame surnu juures? Ta seisab ju elu uueestisünni lävel ülestõusmisega? küsis kõneleja, lisades – Me peame oma kaotusest üle saama varem või hiljem. Peame naerma naerjatega, nutma nutjatega. Jeesus nuttis oma sõbra Laatsaruse pärast, keda ta hiljem hauast üles äratas. Ta nuttis sellepärast, et Pühaduse kõrval oli Jeesusel ka inimlik loomus. Ta oli Jumal-inimene, kes tunnetas ka inimlikke mõtteid ja tundeid. Jeesus nuttis, kuna Laatsarus oli tema lähedane sõber… ja kuna tema enda lõpp oli ka lähenemas. Meie kogudus on kaotanud sel aastal jälle 10 elu, kuid Jeesus on ütelnud “Mina olen ülestõusmine ja elu, kes minusse usub, see elab”, lõpetas õpetaja lohutavalt.
Muusikalises osas esines Peet Jürgenstein Californiast, ending populaarne bariton Estonia ooperist. Leinapäeva valikus kuuldi külaliselt: “Meie Isa palve”, Üürike elu”, “Rändur, ütle kuhu lähed?”, Schuberti “Ave Maria” ja palveliselt kodumaale – hümni III salm. Bariton Jürgensteinil on tenorlikult kõlav, jõuline baritoni. Orelil saatis koguduse organist Dr.Indrek Laul. Esitus sai hea vastuvõtu osaliseks, kuna harva kuuleb tänapäeval head meessolisti.
Teenistus lõppes mälestuslike rahva-viisidega orelilt, milles eriti meelde jäi leinav lause… “Ja tihti siiski leian su silmis pisaraid…”
Seltskondlik osa jatkus hästi võõrustatud kohvilauas, koguduse tubli naistoimkonna teenimisel.
Juta Kurman
Venemaa tahab Eestiga uusi piirikõnelusi
Venemaa soovib Eestiga piirileppe üle täiesti uusi kõnelusi, teatas välisminister Sergei Lavrov teisipäeval, 17.jaanuaril. “Me oleme valmis kõnelusi taasalustama, ent tingimusel, et me alustame sisuliselt puhtalt lehelt ning mitte mingit sidumist nende põhimõtteliste kokkulepetega, mille oleme Eestiga saavutanud, ei tule,” ütles Lavrov Moskvas ajakirjanikele.
Uudisteagentuuri Interfax teatel lisas minister pressikonverentsil, et Eesti lisas piirileppe ratifitseerimisseadusesse Moskva jaoks vastuvõetamatud avaldused, mistõttu võttis Venemaa oma allkirja leppelt tagasi.
Ta kinnitas, et kuigi Venemaal ei ole Läti ega Eestiga õiguslikult kinnistatud piiri, mingeid praktilisi rikkumisi Läti ega Eesti poolt ei täheldata.
Eesti ja Venemaa allkirjastasid piirilepped mullu 18. mail ning riigikogu ratifitseeris need 20. juunil. Kaks päeva hiljem kuulutas president Arnold Rüütel ratifitseerimisseaduse välja.
27. juunil teatas Venemaa, et võtab oma allkirja piiri-lepetelt tagasi, tuues ettekäändeks riigikogus ratifitseerimisseadusele lisatud preambula.
Venemaa väitel annab preambula Eestile võimaluse esitada tulevikus Venemaale territoriaalseid pretensioone. Eesti on need väited korduvalt tagasi lükanud.
VES/BNS
President Pätsi surmast möödus pool sajandit
Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS) ja Konstantin Pätsi muuseum tähistasid kolmapäeval, 18.jaanuaril president Pätsi surma-aastapäeva. Eesti vabariigi esimene peaminister ja esimene president Päts suri 18. jaanuaril 1956 Venemaal vangipõlves Burashevos Tveri lähistel, meenutas EMS-i esindaja.
EMS-i ja muuseumi korraldusel toimus sel puhul kell 11 riigipea haual Metsakalmistul mälestustalitus, kus osalesid paljude isamaaliste, akadeemiliste ja teiste organisatsioonide esindajad.
Esinesid Eesti Meestelaulu Seltsi Tallinna meeskoor ja kaitseväe orkester. Päevakohase kõne pidas muinsuskaitse seltsi au-esimees Trivimi Velliste. Üles rivistati auvahtkond.
Pärgade asetamise ja küünalde süütamise järel siirduti botaanikaaeda, riigipea kunagisse kodutallu, kus sõnavõttudega esinesid ajaloolased Heino Arumäe, Peep Pillak ja teised.
Eesti riigi rajaja sünnikohas Tahkurannas asetati pärjad küünlavalguses kell 18. Pärnu Kuninga tänava põhikoolis, kunagises Pärnu poeglaste gümnaasiumis, kus noor Päts õppis, oli kell 11 aktus, kus kõneles ajaloolane Lauri Vahtre.
EMS tõi riigipea säilmed Burashevost kodumaale 1990. aastal, aasta varem taastas selts ausamba Tahkurannas.
VES/BNS
Ligi 200 Eesti kodanikku asus kodumaale elama
Rahvastikuregistri andmetel registreeris möödunud aastal 193 Eesti kodakondsusega inimest esmakordselt oma elupaigaks Eesti, teatas siseministeeriumi pressi-esindaja.
Selles arvus ei kajastu möödunud aastal Eestis ja välismaal Eesti kodanikel sündinud lapsed.
VES/BNS
NATO tippkohtumine tuleb Riias 28.-29. novembril
Läti välisministeeriumi teatel jõudsid sellise kokkuleppeni alliansi liikmesriigid.
Välisminister Artis Pabriksi sõnul on ministeerium “suure vastutustundega alustanud ettevalmistustöid, mis kuuluvad ministeeriumi kompetentsi”.
VES/BNS
Ministeerium aitab vene lastel eesti keelt omandada
Haridusministeeriumi vastloodud rahvusvähemuste osakonna juht Cilja Laud ei näe oma ülesannet vene laste assimileerimises eestlasteks, vaid selles, et nad keskkooli lõpuks valdaksid vabalt riigikeelt ning oleksid tööjõuturul konkurentsivõimelised. Laud ütles ajalehele Vesti Dnja, et osakonna ees on kaks suurt ülesannet.
“Neist esimene on seotud vene koolide üleminekuga kakskeelsusele. Mulle ei meeldi termin “üleminek eesti õppekeelele”, see kannab endas algselt negatiivset laengut,” seletas Laud.
Teiseks tegevussuunaks on tema sõnul rahvusvähemuste kultuuri ja keele säilitamine.
Laudi hinnangul on kõige valusam küsimus vene koolide õpetajad, kellest paljud ei suuda tulevaks aastaks riigikeelt nõutaval tasemel omandada ega hakata oma ainet eesti keeles õpetama.
“Ootame sotsiaalministeeriumilt mõistvat suhtumist, et need inimesed ei saaks kannatada. Kui õpetaja ei suuda näiteks 11. klassis ühiskonnaõpetust eesti keeles anda, siis tuleks ta ümber õpetada ning suunata tööle alg- või põhikoolis,” ütles Laud.
VES/BNS
Eesti eakatele kerkib villa Benita
2007.aastal kerkib Tallinna lähedale Niitväljale eakatele mõeldud kodu. Saja-kohaline Villa Benita läheb maksma 100 miljonit krooni, esimesed elanikud kolivad sisse 2007.a. kevadel, kirjutas Eesti Päevalehe Ärileht.
Tegemist on kaua planeeritud projektiga, mille uurimis- ja eeltööd on tehtud juba kümme aastat. Rahastajad Margus Linnamäe ja Terje Kross ühekordse investeeringuna tehtavast panusest kiiret kasu ei looda. Ettevõtmise kasuks räägivad pikad hooldekodu järjekorrad ja loomulikult inimväärsete elamistingimuste loomine.
Eesti rahvas vananeb. Demograafide prognoosi kohaselt on 2050. aastaks Eesti elanikest üle 65-aastasi 38%. Mitme arvestuse kohaselt eeldab selline seis ligikaudu 6300 hooldus- ja hooldusravikoha olemas-olu. Sotsiaalministeerium soovib selle eesmärgi saavutada juba kümne aasta pärast.
35 aastat eakate hoolduse ja põetamisega kokku puutunud OÜ Koduõde juhataja Ilve-Teisi Remmeli sõnul on aeg hooldekodude turu hüppeks igati küps. “Ma ei saa aru, miks peavad vahvad võimalused ainult välismaal olema,” oli Remmel Villa Benita suhtes optimistlik.
Niitvälja eakate kodus jaguneb teenus tinglikult kolmeks: eakatele mõeldud villasse on võimalik soetada iseseisev elamine, samamoodi pakutakse ka toetatud elamise teenust, kus inimene teatud toimingutes villa personali teenuseid kasutab. Kolmandaks villas osutatavaks võimaluseks on põetamine.
Kolmele põhiteenusele lisaks tekivad hinnakirja ka teised vajalikud lisateenused, alates nõustamisest ja lõpetades eakate klubilise tegevusega.
Kui siiani käib vanadekodu-laadsete asutustega kaasas jalust ära saadetud memmede ja taatide hõng, siis Villa Benita eesmärk on koidest puretud arusaamale põhjalik tõrje teha. “Igal elanikul on oma väike korter, kuhu saab mõistagi tulla oma asjadega,” selgitab Kross.
Villasse kavandatakse ka ühiskasutuses olevaid ruume – fuajee, kaminad, mugavad istumisruumid, raamatukogu, suur ja väike söögisaal. Krunti ümbritseb mets, aiandushuvilistele rajatakse peenramaa, lähim suurasula Keila jääb kinnistust mõistlikku kaugusse.
Uudne projekt on intervjueeritud eakates nii palju elevust tekitanud, et pole kindel, kas sajakohalises villas kõigile huvilistele isegi kohti jagub.
Huviliste küllusele vaatamata on Terje Krossi suurim hirm, et Eesti-aegse arhitektuuriga uut hoonet hakatakse ekslikult vaid väljavalitud jõukurite vananemispaigaks tembeldama. “Kindlasti ei ületa Villa Benita hooldekodu Eestis senilevinud hinnataset,” ütleb Kross. Paindlikud maksetingimused ja lai pakettide valik loovad olukorra, kus igati ajakohastes tingimustes on korterikasutusõiguse ostnul võimalik hakkama saada ka umbes 6500 krooniga kuus, mis on näiteks praegugi hooldekodude turul keskmine hind.
Kross ja partnerid oma tulevastele klientidele planeerinud erinevaid rahastamisvõimalusi. Villas elamiseks võib raha tekitada näiteks olemasoleva kinnisvara üürimisest, samuti võib osta endale ühe- või kahetoalise korteri Villa Benitas või loota lähedaste finantsabile.
Terje Kross on avalikkusele tuntud heategevusega, korraldanud narkovastaseid kampaaniaid. Professionaalse Psühholoogia Erakooli psühholoogia eriala ning EBS-i majanduse ja ärijuhtimise lõpetanud Kross on muuhulgas töötanud ka Paljassaare sotsiaalmajas ning siseministeeriumis koolitusjuhina.
Margus Linnamäe on avalikkuse ette kerkinud eelkõige Eesti suurima ravimite hulgi- ja jaemüügi ettevõtte Magnum Medicali nõukogu liikmena (praegu sellel kohal ei tööta). Jätkab aktiivselt nii äri- kui ka hobimaastikul. Näiteks kuulub Linnamäele pool Lasnamäe tervisekeskusest, vabal ajal kasvatab aga Herefordi veiseid. Muuhulgas on Linnamäe ka Setu Kultuurifondi nõukogu liige.
Nimi Benita pole valitud juhuslikult: see vanaproua nimi oleks ühtlasi eakate kodu kliendi koondnimi. Tegu on naisvormiga ladinakeelsest nimest Benedictus, mis tähendab “õnnistatud”, ladina tüvi bene tähendab “hea”,”hästi”, “headus”.
Kogu Euroopa Liidus ja ka Eesti sotsiaalministeeriumis arvestatakse, et keskmiselt peaks tuhande 65-aastase ja vanema elaniku kohta olema 20 hooldekodukohta ning kümme hooldusravikohta. 2000. aasta Eesti eakate toimetuleku uuringu järgi ei ole 54% eakatest mõelnud, kuidas nad lahendavad olukorra, kui enam iseseisvalt toime ei tule.
Ainult 10% on mõelnud eakate maja või hooldekodu peale. 18% arvab, et läheb kellegi juurde elama. Ainult 2% arvab, et palkab hooldaja.
Euroopa Liit ärgitab USA-d kiiremini viisa-vabadust laiendama
Euroopa Liit kutsus 14.jaanuaril Washingtoni kiirendama jõupingutusi viisavabaduse laiendamiseks Euroopa Liidu uusliikmetele, teatas Reuters.
Euroopa Komisjoni raporti kohaselt ei ole USA, Kanada ja Austraalia teinud edusamme vastastikuste lepete sõlmimiseks EL-i uustulnukatega, et tühistada viisanõue.
“Liikmesriigid ei soovi alustada vaidlust USA, Kanada ja Austraaliaga, samuti ei taha seda meie (Euroopa Komisjon),” ütles Komisjoni justiits- ja julgeolekuvolinik Franco Frattini ajakirjanikele EL-i justiitsministrite kohtumisel Austrias Viinis.
Frattini möönis samas, et neil riikidel on legitiimsed julgeolekumured.
Komisjon soovib näha edusamme juuliks, mil esitatakse uus raport, ning võib teoreetiliselt soovitada ka sanktsioone.
USA viisavabadusskeem ei hõlma EL-i vanadest liikmetest Kreekat, samuti ühenduse uusliikmeid, välja arvatud Sloveenia.
USA ei nõua viisat EL-i teiste liikmesriikide kodanikelt, kui neil on masinloetavad passid.
Washington on tunnistanud vajadust lahendada küsimus, mis võib hakata kahjustama EL-i ja USA suhteid.
Eelmisel aastal moodustasid Eesti ja USA töörühma, mis arutab viisa-vabaduse küsimust. Samalaadse töörühma on USA loonud ka teiste EL-i uusliikmetega, näiteks Leeduga.
Töörühm on jõudnud pidada kolm kohtumist, neist viimase novembris, mil USA konsul Rodger Deuerlein nimetas Eesti passi ja ID-kaarti tehnoloogiliselt eesrindlikuks ja usaldusväärseks.
Eesti on täitnud peaaegu kõik USA viisavabaduse programmiga liitumiseks vajalikud tingimused, kuid takistuseks on liiga kõrge viisast keeldumise protsent.
BNS
India võimud kahtlustavad Eesti elanikku kuriteos
Ajalehe Times of India andmeil paljastas India politsei rahvusvahelise jõugu, mis tegeles krediitkaardiandmete varastamisega, jõuku kuulub väidetavalt ka Eesti elanik.
New Delhi politsei majanduskuritegude vastu võitlemise osakonna juhataja Prabhakar ütles ajalehe teatel, et juurdluse käigus vahistati reedel serveriteenust pakkunud kompanii direktor.
“Nexus IT Solutionsi direktor Deepak Mehta võeti Rohinis vahi alla,” lisas Prabhakar. “Süüalused olid spetsialiseerunud häkkimisele ning kuulusid jõuku, mille teised liikmed on Indias, USA-s, Eestis ja Indoneesias.”
Prabhakari sõnul tegeleb politsei praegu jõugu teiste liikmete väljaselgitamisega. Samuti uuritakse, millele kurjategijad saadud raha kulutasid.
BNS
Pilk maestro Neeme Järvi muusikalisse loometöösse
New Jersey Symphony Orchestra avalike suhete juhataja Philip Leininger’i korraldusel toimus huvitav intiimne kokkusaamine maestro Neeme Järvi ja mõnede New Jersey sümfooniaorkestri mängijatega 13. jaanuaril NJ Performing Art Center’is, Newark, NJ. Saabusin kohale hilinemisega ega saa öelda, millist informatsiooni kokkutuleku alul jagati, kuid allakirjutanu saabumise ajal oli kõne all aasta 2006-07 programm, mille teemaks on “Beethoven’s Nine Symphonies”. Kontsertide seeria algab 20. oktoobril 2006, mil NJ sümfooniaorkester esitab koos Montclair State University Chorale’ga Beethoveni 9. sümfoonia.
Beethoven oligi maestro vestluses üheks peamiseks kõneaineks. Huvitavalt selgitas ta kuulajatele, kui tähtis on koostöö orkestrijuhi ja orkestriga; kuidas ta soov on juhendada orkestrit mängima Beethoveni muusikat ta loomingu kohaselt. Isegi sõrmede puudutus keelpillidel on suure tähtsusega. Kui kõikidel mängijatel on samasugune puudutus, kõlab mängitu ka paremini, ühtlaselt. Kõige tähtsam on, rõhutas maestro, et orkestrile meeldib harjutada ja mängida ettenähtud muusikat koos oma dirigendiga. Muusikatüki mängimine peaks orkestriliikmele olema loomulik ehk nõnda isikule omane, et selle mängimine on esitajale nagu iseenesest selge. Samuti kogeb seda siis ka publik. Maestro Järvile on tähtis, mida ka komponist Mahler rõhutas, leida kompositsioonist meloodiat, mitte vaid nootide perfektset mängimist, ja seda saab orkester luua, kui nad muusikale kaasa elavad ja oma dirigenti järgivad. Ja tähtis on ka kontakt publikuga. Orkestri esitused peavad meeldima publikule, rõhutas kokkusaamisel osalenud NJ sümfooniaorkestri timpanist ehk keteltrummide mängija Randal Hicks, kes kiitis Neeme Järvi muusikalist panust, tema geniaalsust ja tundis siirast rõõmu ja tänulikkust oma osalemisest NJ sümfooniaorkestris. Huvitav oli kuulda tema märkusi oma lugupeetud dirigendi kohta, kuidas ka maestro tunded ja vahetuvad näoilmed võivad esitatut mõjutada.
Keegi päris maestrolt, kas teda ei häiri orkestri keelpillide vähesus, millele maestro vastas diplomaatiliselt, et ei häiri, kuid orkestrit võib suurendada, lisades iga aasta ühe või kaks mängijat, kuid kõige tähtsam maestrole on, et orkester mängib hästi, tunneb end mängides rahuldatult ja et orkestri esitused publikule meeldivad. Hea mäng toob sisse ka suuremaid toetusi, märkis maestro .
Küsiti ka, kas maestrol on plaanis tihedam koostöö noorsoo muusikalise kasvatusega, mis tegi maestro peaaegu murelikuks. Tema arvates praegu Ühendriikides puudub igasugune laste ja noorte tutvumine klassikalise muusikaga. Varem, eriti Bernsteini ajal, harrastati seda, nüüd aga mitte. Noorte klassikalise muusika kasvatuse peaks maestro arvates tegema sunduslikuks, millele keegi oskas märkida, et praegu on tendents jätta kõik klassikalisele muusikale osutavad programmid ära ja kasvatada noori teatud määral nagu muusikalises kastis, kuhu mahub vaid teatud tüüpi muusika. Selle kohta märkis ka maestro Järvi, et mingisugune kompuutriga vahendatud muusika ei ole võrreldav elava muusika tegemisele. Koolilapsi peaks viima orkestritega tutvuma. Peaks tegema kokkuleppeid orkestritega, kes mängiksid lastele lühikesi palasid klassikalistest kompositsioonidest, tutvustaks nende mängimisel kasutatavaid instrumente ja nõnda saaks lapsed ja noored huvituma klassikalisest muusikast.
Konkreetselt tuntav oli maestro Järvi suur armastus muusika vastu, lootus panna rohkem ja rohkem noori armastama muusikat, elavat muusikat, seda kuulama ja seda tegema. Nagu ta ütles, et iga kontsert on ainukordne. Iga esitus on üksteisest erinev.
New Jersey on saanud suurepärase kingituse dirigent Järvi näol. Intiimne kokkusaamine maestroga veenas osalejaid, et ees ootab tõesti viljakas koostöö New Jersey muusikapublikuga ja New Jersey sümfooniaorkestriga.
Airi Vaga
Erakordne kunstinäitus
New Yorgi ümbruse kunstihuvilistel on võimalus Metropolitan muuseumis nautida üht “once in a lifetime” üritust (kuni 29. jaanuarini!). See on vararenessansi suurkuju, maalikunstnik Fra Angelico koondnäitus. Fra Angelico (1387? — 1455), kodanikunimega Guido di Pietro, oli üks kuulsamaid tolleaegseid meistreid. Tema tegevusväljaks kujunes peamiselt Firenze, kuigi aastal 1445 kutsus paavst Nicolas V teda Rooma, kus talle anti ülesanne kaunistada Vaticani ja (vana) Peetri kirikut.
Sügavalt usklikust Guidost sai varakult dominikaani munk ning sellest tulenes edaspidine nimi – Frate Giovanni da Fiesole. Tänu ta suurele kuulsusele hakati teda peale surma nimetama Fra Angelico – “ingellik ideaal”. Kui ma ei eksi, kuulutas katoliku kirik teda kümmekond aastat tagasi pühakuks.
Fra Angelico tähtsus seisab selles, et ehkki ta algtreening pärines keskaegsest gootikast, omandas ta (endast noorema!) vararenessansi innovaatori Masaccio (1401-1428?) perspektiivitehnika, valgusega modelleerimise kunsti ja aine realistliku käsitlusviisi paremini kui ükski kaasaegsetest. Grupistseenides, näiteks, on üksikud kujud asetatud veenvalt kolmedimensioonilisse ruumi. Ka kujud ise, nii inimesed kui inglid, pole enam ebamääraselt üksteise kohal hõljuvad, pinnapealsed olendid (nagu keskaegsetes bütsantsi maalides), vaid neil on tajutav keha, tajutav kaal. Kuigi seda viimast arendas välja esimesena kuulus eelkäija Giotto di Bondone (1267-1337), oli Fra Angelicole kehalisuse, materiaalsuse tunnetus algusest peale endastmõistetav. Keskaegset pärandit Fra Angelico töödes märkame peamiselt vaid pühakute aupaiste (halo) kujutamises. Need on alati ringikujulised, s.t. halo on maali tasa-pinnas. Juba Masaccio maalis nad perspektiivis, ovaalselt, rääkimata kaasaegsetest nagu Fra Filippo Lippi jt.. Kahel esitatud maalil on küll ovaalne halo, kuid kuna Fra Angelico ja Masaccio vahel koos töötasid, võib oletada siin noorema kolleegi mõju.
Kaunid on esitatud maalid, nii suured kui väikesed. Erakordne ilu – niihästi sädelev värv kui haarav tunnetus – leidub kõikides töödes. Vaadelge istuvate madonnade kujusid ja nende rõivavoltide mängu, vaadelge profiilis kujutatud naispühakute ilmeid, vaadelge üksikute stseenide uskumatu peensusega välja töötatud tagapõhju. Alles see oli kui maalide tagapõhjaks tarvitati monotoonset kuldseina – ei vähimatki viidet taevasinale, veel vähem loodusele. Pandagu eriliselt tähele, millise oskusega on Fra Angelico maalinud kujude käed ja sõrmed. Saksa keeles on väljendus: “beseelte Hände” – hingestatud käed. Näo maalimisega tuleb enamus maalijaid toime. Aga alles käte elavaks tegemine lahutab suured kunstnikud tavalistest. Olgu rõhutatud näituse erakordsust ka sellega, et paar sealset väljapanekut avastati alles nädal peale näituse avamist 2005 varatalvel!
Arusaadavalt puuduvad näitusel Fra Angelico freskod. Kui juhtute Itaalias külastama Firenzet, ärge jätke vahele San Marco kloostrit, kus Fra Angelico kord elas ja mille seintele ta maalis rea freskosid. Sealse “Maria kuulutuse” ilu – eriti sügav-tõsine ilme Maria näol kui ingel talle ilmub – ületab minu jaoks kõik teised selleteemalised kunstiteosed.
Kuna Fra Angelico üheks õpilaseks, kaastööliseks ja lähedaseks sõbraks oli Benozzo Gozzoli (1420-1497), siis on näitusel mitu teost ka temalt. Jälle – Firenze külastajad ehk mäletavad Medici-Riccardi palee kabelis leiduvat monumentaalset “Kolme kuninga karavani” freskot.. Lõpuks, kui juba olete Metropolitanis, siis otsige Euroopa maalide osakonnas üles Antonello da Messina (1430-1479) valiknäitus. See pole suur, vahest kümmekond tööd. Igaüks neist on aga omaette juveel. Antonello oli üks neist kes aitas Itaalias levitada flaami koolkonna, Jan van Eyck jt., poolt leiutatud õlimaali tehnikat. Viimane asendas kiirelt senise temperatehnika, kus värvi sidematerjaliks tarvitati munavalget.
Raul Pettai
Asutamisel praost em. Herbert Kuurme nimeline stipendium
Praost em.Herbert Kuurme teenis Põltsamaa kogudust üle 60 aasta. Töö ei olnud kerge, sest enamiku sellest ajast oli Eesti okupeeritud Nõukogude Liidu poolt ja kirikuhoone oli maha põlenud Teises Maailmasõjas. Õp.H.Kuurme algatusel ja eestvedamisel ehitati kirik uuesti üles. Allakirjutanu teada oli see esimene kirik, mis Eestis peale II Maailmasõda taastati. Peale hingekarjaseameti oli H.Kuurme gümnaasiumis ladina keele ja usuõpetuse õpetaja, lühikesel perioodil ka kooli juhataja.
Peale sõda teenis ta oma koguduse kõrval lühemat aega Kolga-Jaani ja Kursi kogudusi ja Pilistvere kogudust üle kümne aasta. Tema rahulik, lepitav loomus koos suure töövõime ja tarkusega andis talle üldkiriklikke kohustusi Usuteaduste Instituudis kateheetilis-homileetilise seminari juhatajana 1972. aastast , 1977. aastast assessorina ja kevadest 1979 Viljandi praostina. Kõige kõrval oli ta agenda-ja piiblitõlke komisjoni liige. Herbert Kuurme on alates 13.nov. 1995 Põltsamaa linna aukodanik ja 20.veebr. 1997 ka Riigivapi II klassi ordeni kavaler.
2005.a. 16.aprilli hommikul kutsus Taevane Isa ustava sulase oma palge valgusesse ja igavesse rahusse.
Endised Põltsamaa koguduse liikmed USA-s mälestasid endist õpetajat leinakuulutusega kohalikus ajalehes “Vaba Eesti Sõna”. Samas kerkis üles küsimus, kuidas teda ka edaspidi mälestada ja austada. Heino Puhk soovitas asutada õp.Herbert Kuurme stipendiumi usuteaduskonna üliõpilastele, kellel on raskusi õppekulude tasumisel. Kuna aga siin ümbruses elab vaid 11 peret, kes on Põltsamaalt pärit, siis tundus see ettevõte võimatuna. Veidi hiljem sai allakirjutanu informatsiooni Tartu Kultuurkapitali juhatajalt pr. Ülle Koppelilt, mis selgitas, et nende vahendusel on see siiski võimalik. Tõhusama ja kiirema abi saamiseks selles küsimuses pöördume kõigi kaasmaalaste poole ja kutsume ettevõtmises kaasa lööma. Annetused saadame siit Eesti Abistamiskomitee kaudu Tartu Kultuurkapitalile, kes need kannab üle õp. Herbert Kuurme nimelisse stipendiumifondi. Nimetatud organisatsioonid on riigimaksudest vabastatud.
Me kõik teame, et väliseestlastel on kirikuõpetajatest puudus ja ka Eestis on õpetajaid vaja. Miks siis mitte seda probleemi üheskoos lahendada. Õp.Herbert Kuurme perekonnaliikmetega on ühendust võetud ja nad on sellega nõus.
Palun toetage seda aktsiooni!
Üheskoos suudame suuremadki raskused võita. Jääme teie kõigi kaasabile lootma.
Ütleme juba ette teile suure ja südamliku tänu.
Parimate tervitustega
Endel Reinpõld,
siinsete põltsamaalaste nimel.
In Vaba Eesti Sõna Today
- The Front Page reports on the winner of the international architecture competition for the design of the new Estonian National Museum building. The winner was an international group of architects. It also features a picture and story about 13-yr old Tõnis Pill who rescued two kids from drowning in icy waters of river Jägala.
- Ilmar Mikiver writes about the actor Mikk Mikiver, who passed away several weeks ago. Mikk Mikiver was Ilmar Mikiver’s great-uncle’s grandson, which makes for a distant relation. In any case, his views on life, acting, staging and directing are brought forth in quotes. In the end, he lived a life of his own, free from the controls of both the Soviet period and the re-independence of Estonia.
- In his editorial, Ilmar Mikiver writes about the KGB, and how they do not have any more chances. If the media is to be believed, the position of the United States on the world stage is at its lowest in many years. It brings to mind the early 70s, when, according to Christopher Andrew of Cambridge University, the Soviet Union was in a strong position to try and seize power around the world. Examples of how the KGB was attempting to win the third world to the Soviet side are given. But those that make the parallel in the media are mistaken, because the situation the US finds itself in now is far from the internal and external problems it faced at the time of the Vietnam war.
- Vello Helk discusses how the Russian gas pipeline could potentially be used as a weapon in the energy war. Russia has power to wield with their natural resources, especially with regard to situations such as the current one with the Ukraine. The West’s response, so far, has been muted, as they rely on the gas. They are also taking a quite lenient approach to Russia, hoping that an optimistic outlook will occur. There is little experience with life under Soviet rule in Western Europe. Much like the arms race, the energy race pits West against East, but it is unclear whether the only one who knows this is occurring is President Putin of Russia.
- The Art and Culture page reports on a press conference and meeting with Maestro Neeme Järvi, arranged by the New Jersey Symphony Orchestra. Members of the NJSO were also on hand to meet people. The topic of the evening was the 2006-2007 season, which will feature all 9 symphonies Beethoven. Maestro Järvi discussed his method of working with the orchestra, stressing that above all, the orchestra must enjoy practicing and performing the music with the conductor. The music must be such a part of the musicians, that performing it becomes natural. The meeting relayed the love that Mr. Järvi has for music and his passion for sharing this love with others. He noted that each performance is unique and different from another.
- Raul Pettai writes on the Art and Culture page about the unique opportunity for people in New York to see an exhibition of the work of Fra Angelico, a master artist of the 15th Century. The exhibition is at the Metropolitan Museum of Art.
Estonian prosecutors close case of WWII crime suspect
ER/ves – The Estonian State Prosecutor’s Office has closed a criminal case against Harry Männil, an Estonian businessman who has lived in Venezuela for most of the post-WWII period, for crimes allegedly committed by him during the Nazi occupation of Estonia.
The director of the Jerusalem office of the Simon Wiesenthal Centre, Efraim Zuroff, had accused Mr. Männil of persecuting and killing civilians during the German occupation.
Estonia’s security police opened a criminal case in March 2001 on the basis of Mr. Zuroff’s petition to investigate whether Mr. Männil was connected with the persecution and killing of civilians between 1941 – 1942, when he worked as an assistant with the wartime political police in Tallinn.
Security police officers, who examined thousands of pages of materials in German and other countries’ archives and interviewed dozens of witnesses, have not found any proof linking Mr. Männil to crimes against humanity.
In spring 2005 the security police drew up a resolution on closing the Männil case and sent it to the State Prosecutor’s Office for endorsement.
The Simon Wiesenthal Center – a Jewish organisation that tracks down Nazi war criminals – rejected the findings of the Estonian government’s investigation. “It is obvious that Estonia, which has hereto failed to convict a single local Nazi war criminal since it regained its independence, still lacks the political courage to face the practical implications of the active complicity of its nationals in Holocaust crimes,” said the Center’s chief Nazi-hunter, Israel director
Dr. Efraim Zuroff.
Mr. Zuroff called the finding “a pathetic whitewash for political reasons of an active Nazi collaborator.”
Mr. Männil is barred from entry into the United States on the grounds of his alleged wartime activity.
But the Associated Press reported that Mr. Männil, a former importer and art collector who has donated works to Estonian museums, insists he only worked for Estonia’s political police for four months and fled in 1943 rather than cooperate with the Nazis.
“This is absurd and completely unfounded,” he was quoted as saying in an Estonian newspaper.
His son, Mihkel, repeated the denial.
“My father was forced to flee Estonia for refusing to work with the Nazis. He escaped when they were about to arrest him,” Mihkel told the AP. “Those who accuse him are lying and they have no proof.”
According to the Wiesenthal Center, at least 5,000 Jews died in Estonia during the Nazi occupation of the Baltic country. Dr. Andres Kasekamp notes that about 1000 Estonian Jews were murdered by the Nazis.
“While the murder of the Jews of Estonia is relatively well-documented, the fate of the foreign Jews from Central and Eastern Europe who were shipped to Estonia by the Nazis between 1942-44 is much less clear. The camps in Estonia mostly served as way-stations on the road to the death camps in Poland. The best known case is the camp at Klooga where 2000 inmates were hastily executed before the Germans retreated in 1944,” writes Mr. Kasekamp.
Estonian government determined to preserve favourable tax environment
ER/ves – The Estonian Cabinet has approved a list of Estonia’s goals during the period of Austria’s presidency of the European Union and has decided to send it to the parliamentary European Affairs committee to await its stance.
Estonia’s goals for the first half of 2006 focus on the improvement of Estonia’s and Europe’s competitiveness.
During the Austrian Presidency, Estonia plans to initiate an amendment of the EU’s Parent-Subsidiary Directive in order to preserve a tax environment supportive of corporate investment following the end of the transition period.
Estonia wishes the EU to go on rapidly with the opening of the services market. The goal is to achieve adoption and implementation of the services’ framework directive as quickly as possible. That would make the EU business environment simpler for providers of services and boost economic growth and the creation of new jobs, thus significantly improving the functioning of one of the EU’s main freedoms, the Estonian government finds.
Cabinet members expressed hope that the Estonian parliament will ratify the EU constitutional treaty during the first half of 2006. The government will also continue preparations for adopting the Euro and joining the Schengen space.
The Estonian National Museum’s New Building
Winners Announced in International Open
Architecture Competition for the New Estonian National Museum Building Complex
VES – The Estonian National Museum in cooperation with the Estonian Ministry of Culture and the Union of Estonian Architects announced last year an international architecture competition for the new Estonian National Museum building complex.
The goal of the architecture competition was to achieve the best architectural solution for the new Estonian National Museum building complex, including planning of the grounds. The future building site is in Tartu: the Raadi manor and immediate surrounding area.
The Estonian National Museum was founded in 1909. The museum’s mission is the collection, preservation, research and presentation of the culture and history of the Estonian people, other Finno-Ugric nations, and minorities in Estonia. The Estonian National Museum is currently housed in different buildings in the city centre of Tartu. The new Estonian National Museum building is to be a visitor-friendly and attractive modern museum and cultural complex whose sphere of influence will not be confined to Tartu, but rather will extend to all of Estonia and its populace.
The competition began on June 22 and ended on November 10, 2005. In all, 108 entries were received from all over the EU.
The competition was open to members of architects associations or corresponding specialist or professional associations in European Union member states. The languages of the competition are Estonian and English.
The competition jury was made up of Chairman Raivo Palmaru (Minister of Culture of the Republic of Estonia); and members Dominique Perrault (architect, France), Winy Maas (architect, Netherlands), Andres Alver (architect, Estonia), Rein Murula (architect, Estonia), Jaanus Plaat (director of the Estonian National Museum), Tiit Sild (Tartu city architect, Estonia) and Peeter Mauer (Ministry of Culture, advisor on museums).
The winner of the competition, with a work entitled “Memory Field,” was an international group of architects based in Paris and London. The lead architects were Dan Dorell, Lina Ghotmeh and Tsuyoshi Tane, with a work group of Deidre O’Neill, John G Williams, Niccolo Baldassini. The grand prize was about 121,000 EUR (or 700,000 EKr).
Second place went to the work entitled “Gems,” designed by Finnish architects Juho Grönholm, Antti Nousjoki, Janne Teräsvirta and Samuli Woolston of ALA Architects, and third to a work entitled “Estonia is on the verge of a new millennium”, designed by Austrian architects Alfred Bramberger, Thomas Pucher, Heidrun Steinhauser, Martin Mathy and Christa Pucher of BRAMBERGER [architects] — Atelier Thomas PUCHER.
The area, near Tartu, is situated next to an old Soviet-era military airfield. Much of the region is being planned for new developments, including a new winter-sports center.
The Estonian National Museum hopes that the museum will be ready by 2009, the centenary of the founding of the museum.
The exhibition of best works in the architecture competition will be open from Jan 18 to Feb 26, 2006 in the Exhibition House of the Estonian National Museum in Tartu (J. Kuperjanovi 9) and from March 3-26, 2006 at the Estonian Museum of Architecture in Tallinn.
©2006 The Nordic Press, Inc. – All rights reserved.
