|
Vabariigi aastapäev Connecticutis
Siin kõige pisemad tantsijad – alates 2-aastastest – esinemas korraliku “Kaerajaaniga”. Vahva oli ka näha nende “liblika samme” “Kuppari muori” esitamisel. Fotod: Rein Linask
All fotol: CT Eesti koolinoorte koor esinemas Laine Kingo juhtimisel ja saatel. Laulud kõlasid selgelt ja hoogsalt.
Fotod: Rein Linask
Connecticuti ühiskond on juba aastaid pühitsenud rahvuslikku suursündmust avaras ukraina klubis N. Windhamis, Willimanticu ligidal – viimane olles olnud siinsete eestlaste suurim keskus 1950-/1960-datel aastatel, kuigi ta seda enam palju aastaid pole olnud. Neid tähtpäevi on siiski traditsiooniliselt siin edasi peetud nn. “eestlaste algpunktis” mida paljud elanikud tunnevad “Romantic Willimantic” nime all. Varasemalt peeti peod poola klubis ja nüüd ukrainlaste soodsas “rahvuslikus kodus”. Globaalselt laialt levitatud arvamustest hoolimata, et “väliseestlus on suremas”, on siinsete eestlaste osavõtt neist tähtpäevadest hoopis aga tõusul olnud. 150 osavõtja suhtes 17. veebruaril oli silmapaistev, et suur osa olid võõrsil sündinud täiskasvanud, õpilased ja lapsed. Seda olemasolu võidakse mitmel viisil ehk seletada, aga kindlasti on teguriteks grupi hea omavaheline läbisaamine, positiivne kaasatõmbamine ja aktiivsed selts, kogudus, eesti kool ja skautlus/gaidlus.
Aktuse osa oli mitmekesine ja osavõtjatele meeldiv: selle avas koos ameerika hümniga eesti seltsi esimees Indrik Linask, millele järgnesid palvus õp. Valdeko Kangrolt ja veteranide austamine, mida juhtis võitlejate ühingu esimees kol. Ylo Anson. Kolmele kohalolevale II maailmasõja veteranile – V. Ruubel, M. Ulpus ja H. Põhi – kinnitas pr. Linda Linask rinnale lilled tänuavaldava aplausi saatel, mille osaliseks ka peatselt olid teised kommunismi vastases üksustes teeninud veteranid.
Edastati Eesti Kaitseväe eriteenete rist – noorele pr. Leelo Linaskile, kes teenis Eesti Kaitsevägede peastaabis kui avalike suhete juht ja pressiülem, ning on nüüd tagasi Connecticutis, kus tegutseb skautrühm “Vikerlased” juhina ja CT Eesti Koolis õpetajana. Talitus oli koosolijaile eriti liigutav, sest Leelo oli/on siinsetele vanematele eestlastele üks “oma tütardest”.
Järgnesid pr. Kristi Rakfeldti poolt juhatatud CT Eesti Kooli õpilaste meeldivad esinemised. Esiteks koorilaul pr. Laine Kingo juhtimisel, kes esitasid “Eesti on mu isamaa” ja “Meie koome kangast”. Sellele järgnesid vaimustusega esitatud rahvatantsud, kus osalesid kõik vanusegrupid publiku suureks rõõmuks ja heakskiidul. Noori juhtisid tantsus pr. Leelo Linask ja hr. Erik Linask järgnevate tantsudega: “Kaera Jaan”, “Kükita”, “Oige ja vasemba”, “Kuppari moori”, “Kolmeksi kaarasim” ja “Jooksu polka”. Laste rõõmsad näod särasid ning rahvarõivad, vööd ja sõled aina sätendasid ringtantsus ja laevalgustuses!
Aktuse kõneleja gdr. Urve Põhi rääkis meie noorte tegevusest ja rollist väliseestluses.
Päevakohane aktusekõne oli tuntud noorsootegelaselt, gdr. Urve Põhilt New Jerseyst, kes eriti noorematele põlvedele rõhutas Eesti iseseisvuse sünni ja hilisema vabadusvõitluse mõtet ja tähtsust. Kõigile ta tuletas meelde, “et ilma kangelasteta 20. sajandil, ilma nendeta, paljud kes andsid oma elu või tervise, poleks ükski meist täna siin “.
Peale kõnet kogunesid väljaspool Eestit sündinud praegused ja ka endised gaidid ja skaudid, et üheskoos laulda viisi, mida eriti Välis-Eestis sündinud/kasvanud on omaks adopteerinud – Peeter Kopvillem-i “Läbi päeva ja öö”.
Esitati ERKÜ esimehe Marju Rink Abeli läkitus eestlaskonnale. (Selle tekst ilmus VES-s).
Muusikalises osas esinesid meile tuntud endine Yale School of Music õpilane ja ka lõpetaja ning praegune New England Conservatory of Music õpilane hr. Hando Nahkur klahvpillil, esitades oma seadistes “Ei oli üksi, ükski maa” (Alo Mattiisen), “Vaiki süda” (Eedo Karrisoo), “My Way” (Paul Anka); ning koos külalissopran Epp Soniniga Bostonist – “Mu noorepõlve kodu” (rahvaviis), “Sind Surmani” (Alo Mattiisen) ja lisapalana “Kaitse, Jumal, Eestit”.
Enne Eesti hümni laulmist ja õhtusööki ütles lõppsõna seltsi abiesimees Erik Linask. Ta tänas osalejaid ning kaasaaitajaid. Peale eelnimetatute olid veel ametis: Merike Siismets ja Kia-Liis Martinson – saali seade; Margus Laan – kassa ja loterii; Liz Kõiva, Anneliis Kuusik, Tina Kõiva, Liinia Elmend, Silvia Peckham, Leena Kangro, Lia Triantafylitis, Lisa Kõiva – õhtusöök; Erik Linask – tantsumuusika; Rein Linask – tehniline seade.
Aktusele järgnes maitsev rootsi stiilis pidulik õhtusöök soojade ning külmade toitudega, millele järgnes tants mitmekesise DJ muusika saatel. Tantsupõrand lausa kees noorte jalgade all. Samuti lustisid ka vanemad jalakeerutajad. Järjekordselt oli mitmekesiselt tähendusrikas aktus ning tore pidu.
Enn Kõiva
Vabariigi aastapäev Seabrookis
Pildil vasakult: Eevi Truumees, Inge Lindepuu, Maire Seniuk, Tiiu Keder ja Ülle Ederma.
Foto: Emmi Bajars
Pühapäeval, 18. veebraril 2007, algusega kell 12 p.l. toimus Seabrooki Eesti Majas Eesti Vabariigi 89. aastapäeva tähistamine. Aktus avati Ameerika Ühendriikide hümniga. Esinaine Eevi Truumees tervitas kõiki külalisi ning aktuse peakõnelejat pr. Ülle Edermad. Ta rõhutas koostöö vajadust kõigi eesti organisatsioonide vahel, et säilitada eesti keelt ja traditisioone. Toimus palvus ja langenute mälestamine õp. Markus Vaga poolt, ühislaul Hoia, Jumal, Eestit, pr. Angelika Loperi klaverisaatel. Aktuse kõnelejat pr. Ülle Edermad tutvustas pr. Helgi Viire, SES sekretär, kes tuletas meelde oma noorepõlve kohtumisi ja kauaaegseid sõprussidemeid Üllega Seabrookis.
Ülle Ederma mainis heameelt ja au olla endiste tuttavate ja südamelähedaste seltsis ja kohal, kus sageli ennemalt tema isa ja ema olid seisnud. Ta alustas oma sõnavõttu ühe okupatsiooniaegse sabasseismise naljaga, näitamaks, kuidas rasketel aegadel on ikka leitud tee, kas või läbi huumori pingeid maandada. Ta leidis, et kõige sobivam aeg meenutada neid raskusi ja pingeid, mida kogeti Eesti Vabariigi saavutamisel on aastapäeva tähistamisel. Seejärel andis ta linnulennulise ülevaate ajastust, kui “Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele”, kuulutati Eesti iseseisvaks ja erapooletuks demokraatlikuks vabariigiks, mille saavutas ajutise valitsuse (Päästekomitee – Päts, Vilms ja Konik) iseseisvuse väljakuulutamine 24. veebruaril 1918 Tallinnas ning sellele järgnevatest vabadussõja aja raskustest. Kuid 2. veebruaril 1920 sõlmitud rahuleping Eesti ja Venemaa vahel näitab seda määratud tahet, mis oli rahval võõra surve alt pääsemiseks. Iseseisvus tõotas rahvuslikku ja ühiskondlikku vabanemist. “Olgu see kõikumatu tahe meile eeskujuks, sest teatud mõttes on ka tänapäeval Eesti Vabariigil võõrast survet. Meil, eesti rahval, on kohus meeles pidada ja mälestada patrioote, kes andsid oma elu. Peame hindama ja meie noortele selgitama neid pingutusi, mida eesti rahvas tegi Eesti Vabariigi tekkimiseks. On tähtis austada neid vapraid eesti vabadusvõitlejaid.” Väga lühidalt nimetas kõneleja ka iseseisvusajal saavutatuid arenguid mitmetes eluvaldkondades nagu maareform, haridus, kirjandus, kunst…
Kuna pool sajandit iseseisvuse 89-st aastast on Eesti olnud võõrvõimu all, siis suur osa kaasmaalasi, neil lootusetuil aastail, ei saanud tähistada isamaa sünniaastapäevi. Kuid nad suutsid säilitada eesti keele ja kultuuri. Aga vabas maailmas, kus vähegi oli võimalik, kogunes eestlane seda päeva tähistama. Seejärel tsiteeris Ülle Ederma “Siberi lood” raamatust Villu Randoja kirjutusest: “on… üks grupp inimesi, kellest ei taheta rääkida, kuid neist peab tingimata rääkima. Need on inimesed, kes sõja möllus… olid sunnitud Eestist põgenema, jättes maha oma kodud, vara ja ka lähedased inimesed. Neid ähvardas otsene arreteerimise ja hävitamise oht… Neid nimetati paadipõgenikeks ehk pagulasteks. Hiljem… väliseestlasteks… Pagulaste elutee ei kulgenud kergelt, neil tuli leida uus kodumaa, pidada ränka olelusvõitlust, üles ehitada uued kodud ja luua omad pered. Ja nad tulid sellega toime. Au ja kiitus neile! Nende väliseestlaste hindamatu teene on selles, et kaugel Kodu-Eestist suutsid nad säilitada eesti keele ja meele ning teadvustada meid kogu tsiviliseeritud maailmale.”
Neile kiitvatele sõnadele lisaks loetles kõneleja veel paljusid tegevusi, mida väljaspool kodumaad püüti ja tehti Eesti järjepidevuse säilitamiseks ja vabaduse nõudmiseks. Tähtsamaiks neist oli ameeriklastele Eesti ja eesti olukorra tutvustamine. Ameerika valitsusisikute poole pöördumised tuhandete kirjadega nii eraisikutelt kui organiseeritult, demonstratsioonid, vabadusnõuded ESTO-del, jne. Ta mainis meie heameelt ja uhkust, kui Eesti lipp võis lehvida ÜRO lippuderivis ja NATO liikmeks saamist. “Meie tegevuse tagantlükkajaks oli meie isamaa armastus”, ütles kõneleja.
Pöördudes praegusesse aega ütles kõneleja, et meie töö ei ole lõppenud, sest meil on ees ikka ja jälle uusi kohustusi. Esiteks keele säilitamine, traditsioonide edasikandmine, meie tähtpäevade tähistamine, eesti koolide ja suvelaagrite toetamine ja korraldamine. Eesti kultuuriliste ürituste korraldamine ja neil osalemine, mida on nüüd palju kergem teha, sest side kodumaaga võimaldab kergemalt materjalide saamist. Erilist tähtsust omavad filmid, videod ja raamatud, mis käsitlevad eesti lähiajalugu ja milliseid saaks ja tuleks levitada nii Eesti kui Ameerika koolides. On vajalik teha selgitustööd ka Eestis kasvavate noorte ringkondades. Sageli juteldes kaasmaalastega kodumaalt leiame, et nende teadmised, miks me Eestist lahkusime, oli soov luua paremat elu oma perele, sest see on paljude Eestist lahkujate eesmärgiks praegu. Nende arusaamine põgenemisest on piiratud. On tähtis kirja panna ja õpetada noortele nii siin kui Eestis meie traagilist lähiajalugu Molotov-Ribbentropi paktist peale ja kaasnevalt toetada noorsootööd Eestis – koole, kodutütreid, noorkotkaid, jt. “Kõik need sihid on ka osaliselt Rahvuskomitee sihid. Mitmete porjektide toetamine võiks toimuda Rahvuskomitee kaudu”. “Kasva õitse ja ela veel kaua, Eesti Vabariik ja “Su üle Jumal valvaku…..” lõpetas kõnleja haarava kõne.
Kõnele järgnevalt esitas pr. Jean Pianini klaveril põimiku eesti rahvatantsu viisidest. Lõppsõnas pr. Emmi Bajars, SES abiesinaine tänas aktuse kõnelejat huvitava ja sisurikka kõne eest ja kõiki külalisi ning abivalmis liikmeid, kes koosviibimise heaks kordaminekuks kaasa aitasid.
Aktuse kava oli pühendatud pr. Selma Kissa mälestusele, kava esikaanel Selma Kissa maal “Ketraja”. Koostatud pr. Ivi Järve-Hall poolt.
Eevi Truumees
Eesti ajalugu piltides
Peakõneleja hr. Priit Vesilind.
Foto: Maare Kuuskvere
Kesk-Florida Eesti Selts pühitses 89. Vabariigi aastapäeva Countryside Country Club’is, Clearwater, Floridas, laupäeval, 24. veebruaril 2007. Osavõtjaid oli 70, kes nautisid aktust ja maitsvat lõunat.
Peakõneleja oli hr. Priit Vesilind, National Geographicu ajakirjanik, kelle ettekanne hõlmas tema isiklikke kogemusi Eesti ajaloo tutvustamisest. Kõne oli illustreeritud piltidega, mis peamiselt andsid ülevaate laulvast revolutsioonist ja Eesti vabanemisest Vene okupatsioonist. Aktusel osalesid ka ettekannetega pr. Ellen Parve Valdsaar, Väino Aare ja Jalbert Trio, kes on kolm ameeriklannat kaunites Eesti rahvariietes.
Maare Kuuskvere
LIITLASED?
Ilmar Mikiver
Sedamööda, kuidas on laienenud sõjavastane liikumine nii Uuel kui Vanal Mandril, on muutunud ka ameeriklaste ja eurooplaste suhtumine teineteisesse. Kui 3-4 aastat tagasi oli massimeedias esikohal eurooplaste küsimus : mis õigus on ameeriklastel nõuda meilt panust oma sõtta Iraagis, siis nyyd võib, kord või teine, kuulda ka ameeriklaste kaebust: mis õigus on eurooplastel meile selga pöörata nüüd, kus neil oleks hiilgav võimalus tasuda meile oma auvõlga?
See küsimus ei ole arrogantne norimine. Seda küsivad suurima õigusega need veel elavad Teise maailmasõja veteranid – nii ameerika Gi-d kui briti Tommid, kes a. 1944-45 aitasid vabastada Prantsusmaad natsiokupatsioonist. Nemad – kuigi mitte paljud teised – mäletavad hästi seda sõda (tuntud kui World War Two), mille eest Prantsusmaa ise ei maksnud pennigi, kuid Ameerika kaotas miljardeid dollareid ja kümneid tuhandeid inimelusid. See sai pretsedendiks, mida Euroopa liberaalitsev eliit on võinud nautida kõigis järgnevates sõdades: „Küll jänki maksab kinni“.
Briti ajakirjade Observer ja New Statesman kolumnist Daniel Johnson väidab ajakirjas The American Spectator, et Euroopa parasiitlus Ameerika kulul sai massiivse süsti Külma sõjaga (1947-89). Ta kirjutab:
„Euroopa kaitsevõime pehastumine (rot) algas Külma sõjaga. See oli esimene kord ajaloos, kus Euroopal endal ei tulnud kanda midagi oma riigikaitse-kuludest“ (TAS, märts 2007). Need maksis kinni USA.
Johnsoni käsituses moodustavad Põhja-Ameerika ja Euroopa ühise kaitseruumi – piirkonna, mida me mõistame termini all „Lääs“ – ja leiab, et praeguses konfliktis, mis ohustab suurt osa meie planeedist, lasub Euroopa kohal märksa suurema katastroofi äikesepilv kui Ameerika kohal. Ta rõhutab:
„Kuid kui me kohuseks on säilitada Euroopat kui Lääne tsivilisatsiooni südamaad, ei ole Euroopal muud valikut kui järgida oma juhina Ameerikat, sest Ameerika lootused ja kartused on – või peaksid olema – ka Euroopa lootused ja kartused“.
See tundub olevat täpne diagnoos, kuid tõstatab kaks küsimust. Esiteks: kas Euroopal on samane arusaamine praegusest olukorrast? – Ja teiseks: kui on, siis – kus on see tahe ja mis oleksid need vahendid, millega ta võiks ründavale islamile vastu astuda? Et rünnak on tulemas, tundub paratamatu, kuid Euroopa ei näi tajuvat oma eesliini-positsiooni. Meenutagem, et Ameerika jäi praktiliselt puutumatuks, kui Euroopa kahel korral alistus oma aja suurimale ohule – Hitleri natsismile ja Stalini kommunismile. Ka islam ähvardab Euroopat märksa tõsisemalt kui Ameerikat. Johnson lisab:
„Ei NATO ega Euroliidu laienemine suuda varjata fakti, et need Külma sõja jäänukid ei sisalda enam kasutuskõlblikke ideid. Mõlemad meenutavad, mida president Trumani välisminister Dean Acheson ütles Suurbritannia kohta … “et see on üle võtnud ühe impeeriumi, kuid kaotanud impeeriumi rolli (maailmapoliitikas)”… Igas mõttes ja tähenduses on Euroopa lakanud olemast Ühendriikide usaldusväärne liitlane. Vana Mander on lagunenud selliste grupeeringute ja hoiakute padrikuks nagu eksisteeris enne Külma sõda, kusjuures islam kui uus, valdav poliitiline tegur on omandanud polariseeriva rolli“.
Briti ajakirjaniku hinnang eriti Euroopa noorte kaitsevalmidusele on paralleel praegu USA valimisvõitluses käibele läinud loosungile “toetagem oma kaitseväelasi, kuid olgem sõja vastu!“ Johnson kirjutab:
„Enamik eurooplasi ei ole enam valmis panema oma elu kaalule oma kaasmaalaste — või õigemini öelda – ükskõik mille või kelle eest. Euroopal ei ole ei laevu, sõdureid ega raha mingi sõja, kõige vähem islami terrori vastase sõja pidamiseks“. Seega on niisiis prohvet Muhamedil õnnestunud teha oma peavaenlane – Lääne judeokristlik tsivilisatsioon – tuhande neljasaja aastase viivitusega impotentseks.
Kuivõrd tõsine on islami oht ilmnes kujukalt paavst Benedictus XVI-nda möödunud-sügisesest kõnest Regensburgis. Kaaludes Lääne shansse integreerida oma üha kasvavaid moslemi rahvusvähemusi, pidi kirikupea tunnistama, et Koraan ei lase end kuidagi ümber tõlgendada, ta on eo ipso muutumatu. Seega on jalad alt löödud lootusel, et moslemid kunagi võiksid alistuda ameerika kuulsale „sulatustiigli“ (melting poti) protsessile, kuna see eeldab immigrandi tõekspidamistes teatava arengu võimalikkust.
Parimal juhtumil peab võitlus Lääne usu ja kultuuripärandi säilitamise eest läbi ajama ilma USA tähtsaimate liitlasteta ehk nagu ütleb The American Spectatori ühe teise kolumnisti, ajakirjanik Mark Steyni raamatu pealkiri:
„America Alone“.
Valimiste muljeid ja võimalusi
Vello Helk 11.03.2007
Valimised toimusid rahulikult. Välisvaatlejate imestuseks kedagi ei arreteeritud ja politseid polnud praktiliselt nähagi (EPL 05.03.). Võitjaks osutus väikese üllatusena Reformierakond 27,8 %-lise toetuse ja 31 mandaadiga, sai lisaks 12 mandaati. Teise tulemuse saanud Keskerakond kogus 26,2 %, mis andis 29 kohta – 1 lisamandaadi. Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) sai 17,8 %, millega saavutati 19 kohta. Neli aastat tagasi kogusid Isamaaliit ja Res Publica kahe peale kokku 35 mandaati (7 + 28). Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poolt hääletas 10,7 % – 10 mandaati – 4 enam kui neli aastat tagasi Mõõdukate nime all. Rahvaliidule anti 7,1 % – tulemus 6, kaotus 7 kohta. Sama palju toetust ja mandaate said uustulnukad Rohelised.
Künnise taha jäänud parteidest said kõige enam Kristlikud demokraadid: 9440 häält (1,7 %) ja konstitutsioonierakond 5462 häält (1,0 %), teised, nende hulgas kaks vene parteid, 0,2 % ja veelgi vähem. Näiteks sai Vasakpartei ainult 607 häält, kuigi ametlikult on liikmeid 1041. Miks ei tulnud valima 434 liiget? Eesti Iseseisvusparteil on 1045 liiget, hääli 1270 – suutis vaevalt ületada künnise.
Tulemused pakuvad mitu võimalust. Savisaar ei saanud ootuspärast valimisvõitu, kaotas jälle initsiatiivi ja Ilvesel on kergem: saab teha ettepaneku Ansipile. RE ja KE said koos enamuse, polegi Rahvaliitu vaja. Ansip katsetab esiteks teisi võimalusi. See võib olla taktikaline samm: alustada läbirääkimisi nendega, kellega tegelikult ei tahetagi valitsust moodustada, misjärel vastuvõtmatutele tingimustele viidates pöördutakse oma vana partneri poole. Ei tähenda midagi, et see enne valimisi iseloomustas Ansipit natsimeelsena. Pronksmehest pole enam juttu. Seda probleemi saab ümarlaudade ja komisjonide kaudu edasi lükata.
Toetus Keskerakonnale on püsinud aastaid stabiilsena, mis näitab lojaalse püsivalijaskonna olemasolu. Selle aluseks on poolehoidjate piiritu usk erakonna ”pühasse mehesse” Edgar Savisaaresse. Kõiki päevavalgele kistud vanu patte peetakse pahatahtlikeks rünnakuteks erakonna vastu, mis partei toetust ei vähenda, vaid pigem tugevdavad.
Isamaaliidu ühinemine Res Publicaga pole kuigi palju hääli kaasa toonud, koguni osa ära viinud. RP-il oleks tulnud lasta loomulikult laguneda, üle võttes paremiku. Valimistest osalemine oli kõrgem ja pisiparteidele anti vähe hääli.
Ära nähes, et vene erakondadel pole väljavaateid, on Moskva panustanud Savisaarele, lootes tema jätkamist koalitsioonis. Andrei Zarenkov süüdistab Keskerakonna edus Konstitutsioonipartei arvelt Venemaa võimumehi Grõzlovi, Stepashinit ja Levitinit, kes Savisaare reklaamikampaaniat ohjeldamatult toetasid. Ta võrdleb oma parteid valgekaartlastega, kes on meeleheitlikult püüdnud kaitsta lähedasi ning oma ettekujutust aust ja õiglusest. “Kahju on Eestist, kust hakkab Euroopasse aina sagedamini kanduma neonatslike meeleolude haisu,” kurvastab Zarenkov.
Taktikaliselt on see palju otstarbekohasem ja kavalam samm. Pärast sõda kehtis mõnda aega Moskva mõju alla sattunud riikides midagi demokraatia taolist. Tingimuseks oli politsei ja julgeolekuorganite allumine komparteile, kes hõivas vastava ministeeriumi, tavaliselt siseministeeriumi. Selle kaudu valmistati ette täielikku võimuhaaramist, näiteks Prahas 1948. aastal Jan Masaryki aknast väljakukkumisega, ”vabatahtliku enesetapuga”, mida harrastas hiljuti ka üks Moskva ajakirjanik. Soomel vedas, kuna siseminister Yrjö Leino oli rohkem soomlane kui kommunist. On huvitav paralleel, et Keskerakond hoiab Eestis siseministri ametit. Nii on ka loomulik, et rahvuslikku esinemist, isegi sini-must-valge kasutamist pronksmehe juures loetakse provokatsiooniks, venelaste ähvardusi mitte, kuigi neist kubiseb eriti vene Delfi.
Neid ridu kirjutades on aktuaalne nelikliit, mis oleks paberil tugev, aga praktiliselt habras. Eestis pole kombeks pidada kinni valitsuskokkulepetest. Ka nõrgendavad kompromissid väiksemate koalitsioonipartnerite usaldusväärsust valijate juures, on kasuks Ansipile, kes võib seda ära kasutada taktikaliselt, pöördudes tagasi endise koalitsioonipartneri juurde. Pärast tulemuste avaldamist nõudis Vene riigiduuma väliskomisjonide juhtkond (Konstantin Kossatshov ja Mihhail Margelov) avalikult Keskerakonna kaasamist uues valitsuses. Riigiduuma ülemkogu esimees Sergei Mironov andis mõista, et varem või hiljem kõrvaldab eesti rahvas ”härrased” riigitüüri juurest (Interfax 05.03.) – kas nagu 1940. aastal? Seekord pole asi nii lihtne, aga rahva hirmutamine ”sõbraliku naabri” poolt on hea mõjutusvahend. Kui Venemaa soovib nüüd või hiljem Savisaare jätkamist võimu juures, lepib Keskerakond järeleandmistega, sest Moskvat ei huvita ametnike palgatõus ega astmeline tulumaks, vaid oma Trooja hobune. Loodetavasti suudetakse seda vältida.
VÕITLUS MANDRI PÄRAST
Hiljuti tuli siinsel veerul juttu võitlusest maailma suurima mere pärast (VES #9) , täpsemalt, Vaikse ookeani saare- ja ranna-riikide demokratiseerumise väljavaadetest. Ei puudu eeldused, et see nn. Okeaania manner, eesotsas India ja Hiinaga, mis hõlmab ümmarguselt poolt meie planeedi rahvastikust, valib turumajanduse (vastandina sotsialismile) ja liitub üldjoonis ameerika majandusmudeliga.
Nüüd on aga tänu president Bushi äsjasele turneele kerkinud fookusse planeedi “teine pool”, Lõuna-Ameerika manner, kus näib olevat toimumas vastupidine areng – taandumine ligi veerand sajandit kestnud demokratiseerumise protsessist ja tagasi-pöördumine diktatuuride rüppe.
Ladina-Ameerika demokratiseerumine algas president Ronald Reagani valitsusajaga (1980) ja – nagu meenutab Washington Timesi kolumnist Oliver North – aastaks 1991 oli „maakera meie poolel“ järele jäänud vaid üksainus diktatuuri-rezhiim – Fidel Castro Kuuba. Viimase kuue aasta jooksul on aga USA abi ja mõjuvõim tunduvalt vähenenud; seevastu on ilmnend uute diktaatorite esiletõus ja seda koguni vabade demokraatlike valimiste teel nagu Venezuelas Hugo Chavez, Bolivias Evo Morales ja Nicaraguas Daniel Ortega.
Oliver North loeb selles süüdlaseks Bushi valitsust, kes on lihtsalt jätkanud eelmise presidendi Clintoni do-nothing-poliitikat. North kirjutab: „Kahjuks on Clintoni valitsusaja poliitika (Ladina-Ameerika) suhtes viimase kuue aasta jooksul vaevalt muutunud, hoolimata sellest, et (mainitud piirkonnas) on Ameerika-vastane meeleolu ja majanduslikud väärarengud üha suurenenud samuti kui ka ilmselge tõendusmaterjal selle kohta, et Hiina, Venemaa ja Iraan on asunud Ameerika poolt jäetud tühikut üle võtma.
USA senaatoril Kay Bailey Hutchisonil ei ole kahtlust selles, et Ladina-Ameerika on jälle tagasi triivimas autoritaarsete vasak-poolsete rezhiimide kilda. Tsiteerin:
„President Chavez on saanud rohkem julgust, ta on sekkunud mitme Ladina-Ameerika maa valimistesse, tema revolutsiooniline poliitika (toim. nn. „uus sotsialism“) on mõnel neist maadest leidnud kõlapinda. Äsja valitud Boliivia president Evo Morales nt. on natsionaliseerinud energeetikatööstuse, ümber kirjutanud põhi-seaduse ning lubanud koos Venezuela Chavezi ja Kuuba diktatori Fidel Castroga rajada uue Ameerika vastase rinde, nn. „Headuse telje“ (WT, 7. märts.)
See termin peab ilmsesti naeruvääristama president Bushi nn. „Kurjuse telge“, millega ta tähistas Lähis-Ida antiameerikaliku rinde tähtsamaid tugipunkte Iraani, Süüriat ja Põhja-Koread. Chavezi „uus sotsialism“ seevastu ei tähenda palju rohkemat kui Lõuna-Ameerika väiksemate ja vaesemate riikide äraostmist ülirikka Venezuela miljardite naftadollarite eest – luksus, mida kütusevaestel lääneriikidel on raske dubleerida, rääkimata ületamisest.
Käimasolevas võidujooksus meie lõunamandri soosingule on Chavez nt. Boliiviale eraldanud üle miljardi dollari, samas kui USA tuleva-aastane abi Boliiviale on kärbitud vaid 98 miljonile. USA saab Venezuelalt 1-koma-1 miljonit barrelit naftat päevas (14% meie naftaimpordist) ning iga kümne-protsendiline tõus nafathindades tähendab saja viiekümnele tuhandele ameeriklasele töökoha kaotust.
President Bushi turneed läbi viie Ladina-Ameerika riigi jälitasid Chavezi naftadollaritega üles köetud Ameerika-vastased meeleavaldused Brasiilias, Boliivias, Uruguays, Columbias ja Mehhikos, kuid nende mõju peab esialgu jääma küsitavaks, kuni reageeringud selguvad. Mis on aga praegugi selge, on president Bushi Ladina-Ameerika turnee tungiv põhjus: nimelt vajadus vastu astuda meie koduplaneedi ühe suure osa päevselgele bolsheviseerumisele. Ehk nagu Washington Timesis kirjutab Senati vabariiklaste poliitilise komitee esimees Kay Bailey Hutchison presidendi reisi eelõhtul:
„President Bush on nüüd sisenemas ühte piirkonda, mis on meie julgeolekule suurema tähtsusega kui ükski teine Külmast sõjast saadik“ (WT, 7. märts.)
Ilmar Mikiver
Naistepäev
Eestis tähistati – mitteametlikult – 8. märtsil naistepäeva. Läänes seda päeva ei tähistata, selle asemel pühitsetakse emadepäeva. Naistepäev tundub Eestis iga aastaga üha tähtsamaks muutuvat. Näiteks Kaitseväe Peastaabis korraldatakse 8. märtsil alati kontsert, mis on pühendatud naistele. Tänavusel kontserdil oli peaesinejaks tuntud laulja Koit Toome. Mulle väga lähedasest ja kindlast allikast kuulsin, et Koit olnud äärmiselt üllatunud, nähes Peastaabis töötamas nii palju naisi. Veelgi enam – nii palju nii kauneid noori naisi.
Kahtlemata on eesti naised kõige ilusamad, keda mina olen näinud. Seda on kinnitanud mulle ka arvukad turistid, kes on külastanud Eesti Maja.
Saksa ja Poola poliitik, marksist ja revolutsionäär Rosa Luxemburg ning Saksa sotsialist ja naisõiguslane Clara Zetkin on need naised, kelle eestvõttel sooviti hakata 8. märtsi tähistama rahvusvahelise solidaarsuspäevana. Seepärast ei tunnusta paljud kodu-eestlased 8. märtsi pidupäevana, vaid hoiduvad sellest kõrvale. Rosa Luxemburg pidas ennast proletaarlaseks. Ta elas rahvusvahelist elu kui sotsialistist “rändur”, kes uskus, et ainult sotsialism saab rahvastele tuua tõelise vabaduse ja sotsiaalsed õigused. Meenutagem tema kuulsat lauset, et “kodanliku klassi domineerimine on kahtlemata ajalooline paratamatus, aga samuti on seda töölisklassi ülestõus selle vastu. Kapital on ajalooline paratamatus, nagu on paratamatu, et töölisklass on selle hauakaevaja”.
Ma arvan siiski, et tänapäeval ei mõtle keegi naistepäeva tähistamisel Rosa Luxemburgile, vaid meeles peetakse naisi üldse.
Naised esindavad igal pool mehi. See pole kunagi olnud saladus. Tõepõhi on all ütlusel, et iga eduka mehe taga otsi naist. Naised on need, kes tegutsemisplaane välja mõtlevad, kes väikestest kildudest tervikpildi kokku panevad ja kes ka kavatsusi ellu viivad. Meestel on ideed, naised on nende praktilised elluviijad. Mees soovib last, aga pärast esimest kiresööstu jätab ta kõik järgneva naise hooleks – olla ema, halastajaõde, õpetaja, sekretär, armuke ja naine. Töötav naine peab hoidma korras ka kodu ja pereelu. Kui naine lesestub, märkab ta tihti, kui kergeks ta elu on muutunud. Lesknaised ei kipu enamasti uuesti abielluma, nagu teevad seda leskmehed. Kui mees jääb üksikuks, siis on ta tihti hädas igapäevaelus toime tulekuga, sest tal pole aimugi, kuidas sokid puhtaks ja särgid triigitud saab.
Ma ennustan, et naistepäeva tähtsus tõuseb iga aastaga veelgi ja jaanipäevast saab aasta tähtsuselt teine päev. Viva la difference!
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Vabariigi aastapäev koguduses
Praost Uudo Tari kogudus jõudis 18. veebruaril esimesena kroonikasse E.V. 89. aastapäeva tähistamisel. Kõik oli valmis, kõne, muusika ja koguduse laul. Üllatavaks pettumuseks oli vaid hõre osavõtt. Koguduse 400-st liikmest oli isamaa sünnipäeva tähistama ilmunud vaid 17 hinge. See oli hämmastav ükskõiksus ja shokeeriv hoolimatus oma isamaa või esivanemate sünnimaa vastu. See on ju ainult kord aastas.
Teemal “julge pealehakkamine on pool võitu” andis praost Tari kantslikõnes ammendava ülevaate eesti ajaloost, kattes tagasivaatavalt mitmeid seiku eestlaste kangelaslikust ajaloost kuni usu ja julgusega iseseisvuse väljakuulutamiseni 1918. Järgnevalt kirjeldas kõneleja usu väärtust meie isiklikus argielus. Eluraskuste võitjad on kõik isiklikud kangelased. Ka eesti rahvas on usu läbi saavutatud kangelane kõigis tema ajaloolistes kannatustes, ütles kõneleja hästi läbimõeldud näidetega Eesti elust. Jäägem vahvaks ja tugevaks, lõpetas õpetaja.
Muusikalises osas esines Ameerika muusikali starlet sopran Hanna-Liina Võsa järgmise valikuga: “Sind surmani” – A. Kunileid, “Hoia Jumal Eestit” – J. Aavik, “Puhake paremad pojad” – koos tenor V. Lundrega unisoonis ja “Ta lendab mesipuu poole” – Indrek Laulu orelisaatel. Meeleolulise puändi post-luudiumis andis Indrek Laul improvisatsioonis Koidula/Ernesaksa “Mu Isamaa on minu arm”. Koguduse laulust jäi meelde kirjanik-õpetaja Einar Kiviste:
“Oh Jumal, tõsta üles käsi, me eesti rahvast õnnista!
Siis meie võitluses ei väsi, kui sina, Jumal, meiega!
Kell’ rinnas tuksub eesti süda, neid kõiki võta ühendada!”
Üllatusena esines Hanna-Liina Võsa oma mälestustega. Ta ütles: “Olen liiga noor, et rääkida midagi vabariigi sünnist ja esimesest vabariigi ajast. Võin aga rääkida, kuidas minu vanaisa perekond küüditati Siberisse. Ühe hetkega oli isa vaene orb, kes ei tohtinud oma majas elada ja kes piilus puu tagant, kui kohalik parteiboss tema isa mootorrattaga sõitis. Emapoolne vanaema kasvatas minu isa üles. Minu jaoks oli väga tähtis päev, kui heisati Pika Hermani torni esmakordselt uuesti sini-must-valge lipp. Läks veel poolteist aastat, kui kuulutati välja Eesti Vabariigi taasiseseisvumine. See oli nagu trellide tagant pääsemine.”
Päev lõppes traditsioonilise kohvilauaga naistoimkonna kohusetruu hoole all.
Juta Kurman
Helga Lain 100
Juubilar Helga Lain. Foto: Uudo Tari
Ameerikas on 63 miljonit seeniori. Tänu moodsa aja elutehnikale kohtume aina sagedamini ka 100 eluaasta saavutanud super-juubilare. Nende hulgas ka eestlasi. Olles sündinud 5. märtsil 1907 Eestis, saabus kõrge tähtpäev New Yorgis ka prl. Helga Lainile, elukohaga Mary Manning Walsh Nursing Home, NY, kus Helga elab alates 12. detsembrist 2003.
Erakordse suurjuubeli puhul käisid – lillede ja maiustustega – sünnipäevalast õnnitlemas tema koguduse praost, õpetaja Uudo Tari abikaasaga, hoolekande nõunik, Agnes Morrison ja Väliseesti Naisliidu ning Naisklubi esinaine Juta Kurman. Helga Lain on elukutselt endine raamatupidaja Eestist ja ühiskonnategelane USA-s oma koguduses ja Naisklubi juhatuse ringes. Käesolevalt jalutab walkeriga hoolduskodu koridorides, väljaarvatud dementia (mälunõrkused).
Kõigevägevama abiga jääb juubilar vanaeestlasest rahvustegelase Linda Dreymani eeskujul optimistlikult vastu pidama kuni 102. aastani, nagu viimanegi. Palju õnne!
Juta Kurman
Eksperdid: Venemaalt tuleb võtta võim energiavarude üle
Eestlased US-Baltic Foundation’i peol pärast JBANC’i konverentsi 10.veebr. 2007. Eespool vasakult ja minnes tahapoole: Mati Kõiva (endine ERKÜ esimees), Eric Suuberg (ERKÜ juhatuse liige), Rein Abel, Imbi Paju (Eesti-Soome ajakirjanik), Marju Rink-Abel (praegune ERKÜ esimees), Tiiu Kera (USA kindralmajor, ERKÜ esinduskogu liige), Allar Viinamäe (Korp! Frat. Estica vil! Kanada koondis), Helju Sõrmus-Droppa, Lya Karm (ERKÜ ja JBANC juhatuse liige), Maria Kivisild-Ogrydziak (USBF juhatuse liige), Krista A. Tassa (EACCI president) ja Karl Altau (JBANC’i direktor). Foto: erakogu
Ainuke võimalus Euroopa energiajulgeolekut suurendada on luua otsetransiit Kaspia mere piirkonnast Euroopasse, mis läheks Venemaast mööda, tõdesid energiaeksperdid Washingtonis toimunud USA-Balti Rahvuskomitee konverentsil „Nafta ja veri”.
Jamestowni Fondi analüütik Vladimir Socor kinnitas, et Venemaa sooviks on koondada enda kätte transiidimonopol. „Venemaa tahab haarata enda võimu alla ka Kesk-Aasia energiavarud ning kui see juhtub, siis on Euroopa energeetikajulgeolekul lõpp,” tõdes Socor.
Socori kinnitusel on ainuke lahendus tuua Kaspia regiooni naftat Euroopasse Venemaast mööda minnes. Socori hinnangul on Balti riigid, Poola, Kasahstan, Aserbaidzhaan, Gruusia, Poola, Ukaina jt maad selles küsimuses loomulikud liitlased, sest kõik peavad kannatama Venemaa hirmutaktika all.
Ka Zeyno Baran Hudsoni Instituudist hoiatas Venemaa püüdluste eest luua gaasikartell ja märkis, et ELis valitseb kahjuks tänini arusaam, et Venemaaga tuleb ikka mingit sõbralikku kompromissi otsida. „Järgmised kuus kuud on kriitiline aeg,” sõnas ta.
Washingtonis USA presidendi George W Bushiga kohtunud Leedu president Valdas Adamkus tõdes konverentsil esinedes, et alternatiivide puudumine lubab Venemaal muuta väiksed probleemid suurteks poliitilisteks küsimusteks ning ELil pole alternatiivsete energiaallikate puudumisel läbirääkimistel erilist jõudu. Adamkuse sõnul lubab Balti riikide ja Poola ühine energeetikaprojekt ennustada paremat tulevikku.
Kõige otsekohesem oli oma ettekandes Keith Smith, praegune Strateegiliste ja Rahvus-vaheliste Uuringute Keskuse (CSIS) analüütik ning endine USA suursaadik Leedus ja chargé d’affaires Eestis, Ungaris ja Norras. Smith meenutas Venemaa kommet Balti riigid energiavarudest ära lõigata iga kord, kui talle midagi ei meeldinud. Kui näiteks leedukad ei tahtnud Ventspilsi terminali ja Mazhekiu Naftat Venemaale müüa, siis tekkisid kohe „tehnilised probleemid” ning tagatipuks pääses Mazhekiu Naftas valla tänaseni lahendamata salapärane tulekahju. „Ja samal ajal kuulen ma Euroopa pealinnades, et Venemaa on usaldusväärne energeetikavarustaja,” ironiseeris Smith „kokkusattumustele” viidates. „Öelda, et energeetikaküsimus on ülepolitiseeritud, on EList naeruväärne,” lisas ta.
Smithi hinnangul tuleks Transneft ja Gazprom tuua monopoli loomise eest samamoodi kohtu ette nagu Microsoft või Honeywell. „EL muretseb Microsoft XP pärast, kuid samal ajal maksavad Euroopa tarbijad miljoneid dollareid Gazpromile ja Transneftile, mis samuti on Rooma lepingu järgi seaduserikkujad,” sõnas ta. Peamine probleem ei ole tema sõnul siiski mitte Euroopa Komisjonis, vaid selles, et Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia on Venemaaga neljakesi asju arutanud ja erilepinguid sõlminud. Samuti on Venemaa presidendil Vladimir Putinil olnud tema sõnul komme külastada paljusid Ida- ja Kesk-Euroopa riike, nt Ungarit ja Leedut, vahetult enne valimisi ning rahastada endale meelepäraste parteide kampaaniaid.
Pärast energiajulgeoleku teemalist konverentsi toimunud galaõhtul austati Leedu presidenti Valdas Adamkust ning teisi baltlasi. Balti hea ärimehe tiitli võitis seekord SEB Vilniaus Banka. Kuna Adamkuse naine Alma Adamkiene sai konverentsi ajal 80-aastaseks, siis laulsid galakülalised talle ka sünnipäevalaulu.
Kertu Ruus
Washington/Äripäev
USA senat võttis vastu viisavabadust soosiva seaduse
USA senat võttis teisipäeval, 13. märtsil vastu sisejulgeolekut puudutava seaduse, mille eesmärk on tugevdada riiki terrorirünnakute vastu ning mis võib teisalt tuua viisavabaduse paljudele Washingtoni liitlastele.
Vabariiklasest senaatori George Voinovichi esitatud parandus näeb ette viisa-vabaduse andmist riikidele, mis aitavad USA-d terrorismivastases sõjas, vahendas AFP.
Praegu on USA-l viisavabadus 27 riigiga, uue meetme kohaselt võiks see laieneda ka Rumeeniale, Bulgaariale, Küprosele, Tshehhile, Eestile, Kreekale, Ungarile, Lätile, Leedule, Maltale, Slovakkiale ja Lõuna-Koreale.
Seadust toetas 60 ja selle vastu oli 38 senaatorit.
USA viisavabadusprogrammiga pole alates 2001. aastast liitunud ühtegi uut riiki, kuna seoses 11. septembri terrorirünnakutega karmistas USA viisa-rezhiimi tingimusi. VES/BNS
Eesti avas Seattle’is aukonsulaadi
Nädalavahetusel avas Eesti peakonsul New Yorgis Peeter Restsinski Eesti 101. aukonsulaadi Seattle’is.
Eesti uus aukonsul Seattle’is on Paul Aarne Raidna, kelle konsulaarpiirkond on Washingtoni osariik.
Aukonsulaat asub aadressil: 9133 View Avenue NW, Seattle, WA 98117 ning aukonsuliga saab ühendust telefonil 206-310-2153 ja e-postil [email protected].
Paul Aarne Raidna on õppinud ärijuhtimist Washingtoni Ülikoolis ning töötab praegu finantsdirektorina külmutus-seadmetega tegelevas ettevõttes SCS Refrigirated Services, LLC. Ta räägib eesti keelt ning on aktiivne eestluse alalhoidja ja edendaja Seattle´is.
VES/vm pressitalitus
Estonian Air avab suvel Kuressaare-Stockholmi liini
Estonian Airi teatel avab firma juunikuus lennuliini Kuressaare ja Stockholmi vahel, mida hakkab teenindama 33kohaline lennuk Saab 340.
Estonian Airi kommertsala asepresident Peter Arvidsson rääkis, et kompanii liisib kaks uut lennukit Saab 340, mille suunab uutele liinidele lähi-riikidesse, vahendas Saare maakonna päevaleht Meie Maa.
Esimesena avab Estonian Air lennuliini Tallinna ja Peterburi vahel ning Kuressaare ja Stockholmi vahel.
Juba kolmandat hooaega on samal suunal lende alustamas ka Rootsi lennufirma Skyways, kes teeb koostööd reisifirmaga Grand Tours ja Saaremaa Spa Hotellidega.
Kommenteerides Estonian Airi sisenemist Skywaysiga samale suunale märkis Kuressaare lennujaama direktor Mati Tang, et iga firma teeb ise eelnevalt omad turu-uuringud ja küllap ta peab liini avamist otstarbekaks.
“Rootsi turg on piisavalt suur, mistõttu seal konkureerimist väga ei tule ja kliente jätkub mõlemale. Atraktiivsust on Saaremaal Rootsi kliendi jaoks piisavalt,” nentis Tang.
etv24
Eesti kohus loovutas kõik arvatavad juveeliröövlid Itaaliale
Harju maakohus otsustas loovutada kohtumõistmiseks Itaaliale kõik 21 juveeliröövides kahtlustatavat eestlast. Riigiprokurör Eve Oleski sõnul tegi kohus viimased loovutamise määrused teisipäeval, 13. märtsil ning viis kahtlusalust on juba lennukiga Itaaliasse saadetud. Sel nädalal lisandub neile veel kaks.
“Seni on seitse kahtlustatavat loovutamise määruse ringkonnakohtus vaidlustanud ning on võimalik, et neid lisandub veelgi. Ringkonnakohus arutab esimesi kaebusi lähipäevil,” ütles Olesk.
Veebruari keskel tabasid keskkriminaalpolitsei töötajad kaks päeva väldanud suuroperatsioonil Eesti eri paigus 21 isikut, keda kahtlustatakse Itaalias toimepandud juveeliröövide seerias. Üks kahtlusalune vabastati hiljem kahtlustusest. Üks kahtlustatav viibis operatsiooni ajal juba teiste kuritegude eest vahi all. Europoli teatel on vahistamisi toimunud ka Leedus, Soomes, Hispaanias, Prantsusmaal ja Saksamaal.
Riigiprokurör Oleski sõnul jätkavad Itaalia ametivõimud pärast eestlaste kohalejõudmist juveeliröövide süüasja uurimist, misjärel otsustavad, kes saadetakse kohtu ette. Kahtlusalused saavad võtta Itaalia kulul endale kaitsja, samuti on neile tagatud tõlk. Juhul kui kuritegude toimepanemises kahtlustatavad Itaalias süüdi mõistetakse, tuleb neil tulla Eestisse karistust kandma.
Eesti Ekspressis toodud nimekirja järgi on seoses Itaalia juveeliröövidega kahtluse all Jüri Eisma, Timo Orm, Gennadi Safonov, Virgo Raudsepp, Tarmo Kellam, Indriko Nurmoja, Marek Grosberg, Olari Kikas, Ahti Quelle, Ats Pärnaste, Janar Rahumeel, Ardo Ardoja, Jevgeni Vodopjanov, Rait Elenurm, Sulev Ainer, Franek Bondarev, Gleb Bozko, Marko Haasma, Carol Jaagu, Kaius Jaanis, Rait Jõemets, Robert Kallikorm, Andrus Kase, Aivar Kruusamägi, Renee Lees, Argo Mölder, Tarmo Olup, Toomas Ots, Nargus Reidolf, Alar Selge, Ülar Tamsalu, Igor Verestsastsin ja Heigo Maimjärv. Eesti ja Itaalia ühisoperatsiooni tulemusena paljastatud 33 Eesti kodaniku ja ühe leedulase hingel võib olla lisaks Itaalias sooritatud 15 relvastatud röövile veel ligi 200 juveeliäriröövi üle Euroopa.
VES/BNS
Kagu piirivalvepiirkond sai hõljuki
Eesti piirivalve hõljuk Griffon Hovercraft. Foto: Postimees
Kagu piirivalvepiirkond sai kuu algul kätte oma esimese hõljuki, mis võimaldab piirivalvuritel paremini veekogudel töötada. “Hõljuk võimaldab meil lihtsamini piiririkkumisi tõkestada ja veekogudelt inimesi päästa ajal, mil me ei saa teisi ujuvvahendeid kasutada,” ütles Kagu piirivalvepiirkonna logistikajaoskonna ülem kapten Toomas Pindis Võrumaa Teatajale.
Hõljukiga saab reostust avastada ja tõrjuda ning Piirissaarel teenivat toimkonda välja vahetada. Kui saare-elanikel on kiiresti erakorralist arstiabi vaja, tuuakse abivajaja hõljukiga mandrile või viiakse tohter saarele. Kaldal olijad saavad kohe hõljukile astuda, ilma et nad peaksid seda vette lükkama.
Et Eestis jääb korralikku talveaega aina napimaks, on hõljuki kasutusaeg pikk. See algab sügisel ja lõpeb korraliku kevade saabumisega, kui piirivalvurid hakkavad kaatriga sõitma.
Ta lisas, et oma hõljuk võimaldab Kagu piirkonna piirivalvuritel senisest operatiivsemalt juhtumitele reageerida, sest seni pidid nad vajaduse korral abi paluma Kirde piirivalve-piirkonnast, kus asub Eesti piirivalvurite esimene hõljuk. Alajõelt jõudis hõljuk Kagu piirivalve-piirkonda kolme-nelja tunniga.
2005. aastal piirivalveameti välja kuulutatud hõljuki hanke võitis Inglismaa firma Griffon Hovercraft. Võitja selgus mullu aprillis. Hõljuk maksis 10,5 miljonit krooni, raha tuli Schengen Facility programmist.
Hõljuk seisab Mehikoorma kordoni kõrvale ehitatud spetsiaalses angaaris. “Ta jääb sinna sellepärast, et kordon asub sõna otseses mõttes veekogu ääres,” sõnas Pindis. Samuti Schengeni programmi rahaga ehitatud angaar maksis 2,6 miljonit krooni.
Mehikoorma kordoni ülem leitnant Arbo Sillaots ütles, et hõljukit teenindab kaks kaheliikmelist meeskonda. Ühes meeskonnas on masina juht ja mehaanik.
“Inglased õpetasid meeskondi märtsi alguse nädalal Mehikoormas, nendepoolne väljaõpe oli juba hankelepingus sees,” lisas Sillaots.
Veesõidukis võib korraga olla 12 inimest, neist kaks on meeskonna liikmed. Hõljukil kulub signaali saamise järel 15-20 minutit angaarist väljumiseks. Selle ajaga kontrollitakse masin üle, puhutakse talle õhupadi alla, käivitatakse ja sõidetakse angaarist välja. Kui paak on diislikütust täis, saab hõljukiga järjest kuus tundi sõita.
Pindise sõnul võib hõljuk vastu pidada vähemalt 15 aastat.
VES/etv24
President Ilves: olen kurb, et Eesti oli liiga nõrk, seismaks ennast kaitsva Soome kõrval
Soomes kahepäevasel riigivisiidil viibiv president Ilves pidas Helsingi Ülikoolis 14. märtsil aulakõne, kus rääkis Eesti ja Soome ühistest juurtest, Euroopa tulevikust ja Läänemere julgeolekust.
“Mõned minu tuttavad eestlased nimetavad Soomet ideaalriigiks, kus nad tahaksid ka ise elada. Miks? Sest Soomes on küllaga järel veel seda, mida ka Eesti nagu iga teinegi riik rohkem vajab. Need on identiteeditunnetus, tingimusteta isamaa-armastus, solidaarsus, turvalisus,” ütles president Ilves.
President Ilvese sõnul olid Eesti ja Soome 1930. aastate lõpus või 1940. aastate alguses kui üks peatükk ajalooõpikust, jutustamaks, mida oli väärt väikeriikide neutraalsus Teises maailmasõjas. “See neutraalsus oli väärtusetu, suurte painutada ja tallata,” ütles ta.
Vaikiva ajastu Eesti osutus siis eriti nõrgaks. President Ilvese sõnul luges ta piinlikkustundega Eesti saatkonna käskjala Endel Kingo mälestustest, kuidas Talvesõja lõpupäeval rääkis Eesti saadik Soomes Aleksander Warma, et Eesti oli NSV Liiduga baaside lepingut sõlmides väga tark, sest ei kaotanud nii palju maad kui Soome.
“Ja mul on veel piinlikum, kui mõtlen Eesti valitsuse poolt Nõukogude Liidule antud lennuväljadele, näiteks Kuusikule, kust tõusid õhku viisnurkadega pommitajad, mis lendasid pommitama Lõuna- ja Lääne-Soomet,” ütles Eesti riigipea. “On valusalt õpetlik teada, et sõja-eelne Eesti oli ise teinud esimesed mööndused demokraatiale, mistõttu meilt vabaduse võtmine käis kiiresti ja jäägitult. Mul on kurb meel, et toonane Eesti oli siis nii nõrk, mis võttis meilt võimaluse seista väärikalt ennast kaitsva Soome kõrval.”
President Ilves on enda sõnul uhke nende 60 eestlase üle, kes läksid Eesti toonaste võimude kiuste Talvesõtta ja nende ligi 3500 vabatahtliku eesti mehe üle, kes kuulusid Jätkusõja ajal Soome sõjaväkke. “Aga – osa Soome jäänud eesti meestest anti pärast sõja lõppu NSV Liidule välja, kus nad langesid repressioonide ohvriks. Poliitika alus oli siis geograafia, kui Paasikivi tsiteerida, ja see jäi kehtima pooleks sajandiks,” kõneles Eesti riigipea.
“Mida on õppida jalge alla tallatud või painutatud neutraalsusest?” küsis president Ilves. “Eesti vastus on kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse. Eesti vastus on liitlaste otsimine ja ühine panustamine ühise julgeoleku loomisse.”
President Ilves tundis Helsingi Ülikooli aulakõnes erilist muret peaaegu Euroopa sisemereks muutunud Läänemere üle. Üleüldine kliima soojenemine toob Läänemeres kaasa ettearvamatuid muudatusi: osa kalaliike võib kaduda ning viimastel aastatel täheldatud eutrofeerumise tõus kasvab veelgi.
“Meie merd, mare nostrum’it, ähvardavad ka kohalikud ohud,” märkis Eesti riigipea, meenutades Venemaa kavatsust suurendada oma Läänemerel sõitvate allveelaevade arvu kümneni. “Seda rahulikus piirkonnas, kus vaid mõni protsent rannikust ei kuulu Euroopa Liitu,” sõnas president Ilves, nimetades ohtlikuks ka Vene valitsuse plaani muuta Läänemeri oma naftatransiidi koridoriks, laskmaks Primorskist läbi kuni 150 miljonit tonni naftat ja naftasaadusi aastas.
President Ilves sõitis Soome riigivisiidile mereväe lipulaevaga “Admiral Pitka”. See oli esimene kord taasiseseisvunud Eestis, mil president sõidab riigivisiidile mereväe laevaga, kuigi Läänemere maades on see riigipeadele traditsiooniline küllasõiduviis.
Nii on Eestis käinud näiteks Rootsi kuningas ning Eestist mujal peaminister Mart Laar ning riigivanemad Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts.
VES/BNS
Ameerika meisterkuduja otsib infot haapsalu sallide kohta
Nancy Bush. Foto: erakogu
Raamatu kaas. Avaldatud kirjastuse Interweave Press loal.
Eesti kultuur ja teadus aina levivad maailmas, kas eestlaste või teiste rahvaste esindajate juhatusel. Maailma orkestrid ja laulukoorid esitavad eesti muusikat, naisrühmad harrastavad Idla stiilis võimlemist, Põhjamaades puuritakse jääplatformidelt naftat ja lõunamaadel niisutatakse kõrbepõldusid eesti inseneride kavade järgi, arvutimaailm peab sidet Skype ja hotmail’ga, mõlemad on eestlaste poolt loodud tarkvara.
Edasi, Kudumine.
Jah, lõngakera- ja varrastega. Igal pool kootakse eesti kindaid, sokke ja Haapsalu rätikuid. Propageerijaks on ameeriklanna Nancy Bush, kellel ise pole mingit ühendust eestlusega, ainult et ta on Eesti ja eesti kudumisest sügavas, tõsises, pidevas vaimustuses. Ta on seda uurinud ja õppinud niivõrd põhjalikult, et õpetab kursustel mitte ainult eesti kudumise kunsti, vaid ka eesti kultuuri üldse. Ja saab kiidusõnu oma teadmiste ja õpetamise kohta. Ta on mitmel korral Eestit külastanud, kohates kultuuritegelasi ning kudujaid. Nancy Bush on isegi õpetanud hästi tuntud Viljandi Kultuuri-akadeemias. Sealse rahvusliku käsitöö osakonna juhataja Ave Matsin lausub: „Nancy Bush viis läbi nädalase silmuskudumise kursuse 2006. aasta kevadel. Nancy on väga pühendunud ja positiivne õpetaja, kes suudab oma õpilasi innustada. Loodame, et Nancy saab aega tulla meile järgmisel aastal taas kursust läbi viima.”
Nagu ülalpool mainitud, on Nancy Bush kirjutanud eesti kudumitest mõnes oma raamatus. Tema arvutist on ilmunud ka puht eesti kudumise raamat Folk Knitting in Estonia: a garland of symbolism, tradition and technique, Interweave Press, 1999. Peale selle on ta eesti kudumisest kirjutanud veel kolmes raamatus: Folk Socks, Knitting on the Road, Knitting Vintage Socks. Tööd pälvivad laialdasi kiidusõnu kasutajailt ja niisama lugejailt. Nüüd teeb Nancy Bush eeltööd järgmise eesti kudumite teemaliseks raamatuks, nimelt Haapsalu rätikust. Ta palub abi eestlastelt, kes on Haapsalu rätiku kudujad ehk selle ala teadlased.
Eesti kultuuri ajakiri Triinu, ilmunud aastatel 1952 kuni 1995 korda- mööda neljas riigis, on Nancyle üks mitmeist informatsiooni allikatest. Tänu abilistele on tal võimalus kõik numbrid läbi sirvida ning saada tõlkeid kudumise teemal valitud kirjutistest.
Nancy on ka teadlik hästi tuntud Haapsalu rätiku tegijatest Helve Poskast, Mari Loosmest, Linda Pahk-Rõõmusmägist ja Salme Puusist. Tänu Aire Salmre otsingutele Connecticutis on kontakt Helve Poskaga saadud, mille üle on Nancyl suur rõõm. Kahjuks on selgunud, et viimased kaks neljast kudujast on siitilmast lahkunud. Kas keegi lugeja teab midagi Mari Loosmest?
Nancy Bush soovib kuulda isikutest, kellel on ülal -mainitud nelja poolt valmistatud esemeid, perekonnaliikmeid ehk teisi, kes neid hästi tundsid, kellel on mingeid kirju, kudumise alal märkusi, fotosid, joonistusi ehk muud sobivat, mida ta saaks oma teadmiste laiendamiseks ning võimalikult raamatu koostamiseks tarvitada.
Nancy teadmised eesti kudumitest ja Haapsalu rättidest ületab enamuse meie oma teadmistest. Mida ta siis veel otsib? Ta otsib mustreid, spetsiifilisi kudumise tehnikaid, kudumise ja Haapsalu rätikute ajaloo killukesi, igapäevaseid asju, mida keegi mäletab oma emast või teistest pereliikmest. Ka sellest, kuidas rätikuid valmistati, täpsemalt, kuidas ääriseid tehti. Tal on palju küsimusi, mida ainult teine kuduja oskaks vastata. Ta palub luba ehk õigust kudujailt või vastavalt teistelt, et esitada mustreid oma raamatus ning kursustel. Kas Austraalias, USAs, Kanadas ja mujal arhiivides on vastavat materjali? Kui jah, siis Nancy palub Teilt kuulda. Kui ei ole, kas ehk kaaluks sellise ala materjali kogumist?
Kontaktinfo ilmub käesoleva artikli lõpus.
Kuidas on ameeriklanna Utah osariigist saanud eksperdiks eesti kultuuri alal? Huvi tekkis, kui Nancyle juhuslikult sattus Salt Lake City raamatukogus kätte raamat: Eesti Rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1957. Selle vaatamine äratas silmapilkselt Nancys tema peasihi – tegeleda Eesti kudumitega oma ülejäänud elu. Esimesel Eesti reisil armus ta tervesse maasse, tõestades „ I am interested in knitting history. My passion is Estonia; the knitting, the landscape, the traditions.” Kõigist ebatavalistest paikadest, kus Nancy Bush on kudunud, on tema lemmik Hiiumaa rand. Eesti keelt ta ei valda aga tunneb kudumisega seotud termineid ja alati leiab lahkeid abilisi, kes tõlgivad, tutvustavad ja viivad teda huvitavatasse kohtadesse. Istudes ja jälgides eesti kudujat, isegi kui kumbki ei oska teineteise keelt, leiab Nancy Bush, et toimub teatud kahekõne, teatud ühendus. Nancy väidab, et tema on nüüd emotsionaalselt seotud eesti rahvaga, veendunult tundes, et temal on kohus kaitsta eesti kultuuri ja traditsioone.
Eesti kudumine on suure variatsiooniga nii mustri ja värvi kui ka esemete poolest ning kasutab igapäevaselt omapärast tehnikat, mis ülejäänud kudumismaailmale on siiani vähe tuntud. Seda kõike toob Nancy Bush esile oma raamatus.
Tõepoolest on sissejuhatus Folk Knitting in Estonia raamatus üks paremaid ingliskeelseid lühikokkuvõtteid Eesti kohta. Edasi tulevad Eesti Rahva Muusemi fondist valitud fotod ning rahvakombe kirjeldused. Viimased viivad edasi selgete juhiste juurde kinnaste ja sokkide kudumiseks. Mõnda illustratsiooni täiendavad maitsekalt eestipärased rahvakunsti esemed ja toidud.
Nancy on töötanud disaineri- ja konsultandina lõngafirmades, peab posti kaudu tellimise äri Wooly West ja kirjutab ajakirjades, lisaks on ta kudumise spetsialist Piece Work ajakirja juures. Ta on väga oodatud ja otsitud seminaril esineja USAs, Kanadas ning Euroopas. Detailseid kavasid saab kätte artikli lõpus esitatud aadressidel. Käesoleval aastal on Nancy Bush eesti kudumisest loenguid pidanud juba Spring, Texases; Santa Clara, Californias ja Boulder, Colorados. Järgnevad seminarid Meriden, CT 27.-29. märtsini – Eesti vikkelkoed, Ülevaade eesti pits-koest, Põhjamaised värvid; 31.märts- 1.aprill Westport, CT Eesti sokkide kudumine ja 19.-22. aprill Denver, Colorados Eesti pitskoed, Ülevaade Eesti pitskoest ja Eesti pitskoe äärised.
Internetis on kuuldav pooletunnine kava, mille keskel toimub 12 minutiline intervjuu Nancy Bushiga Eesti ja tema tulevase raamatu kohta: http://www.cast-on.com/?p=44, valida allpool „Download episode 24”. Kommentaar kava kohta:
“It is so good to hear the interview with Nancy Bush. I am of Estonian heritage and love the fact that Nancy is bringing to me what my Great Grandmother could have given to me had she still been alive. I am way over in Australia…”
Tõendeid, et Nancy Bushil on suur mõju Eesti ja eesti kultuuri levitamisel, leidub internetis sadu. Lõpetan ühe kuduja poolt kommentaariga:
„We all owe Nancy Bush a big ‘thank you’ for gifting us with the pictures and patterns of Estonian socks and mittens – socks and mittens, I might add, which are heart-stoppingly exquisite in their design and achingly beautiful in the love that has gone into making them. This is a knitting tradition that is as alive to the song nature sings us as it is to the beauty and meaning of Estonian culture and tradition. Wonderful, wonderful stuff!“ www.knittersbookshelf.com
Nancy Bush loodab kontaktivõttu paljudelt eestlastelt.
Helgi Leesment
Kontakt: Nancy Bush epost [email protected]
veebileht http://www.woolywest.com/
Kes eelistab eesti keelset kontakti:
Aire Salmre [email protected]
Helgi Leesment [email protected]
Nancy Bush’i raamatud on saadaval:
USAs – Barnes & Noble, Borders, käsitöö ärides ja mujal, Kanadas – Indigo & Chapters, käsitöö ärides ja mujal, internetis – www.interweave.com
Kes on kes NY Kultuuripäevadel 2007
Esinejad foorumil “Väliseestlus – kas väljasuremisele määratud?”
HEINO AINSO
“Globaalne eestlus ja selles tulenevad kohustused ja arusaamad”
Heino Ainso sündis Tallinnas. Koolitee algas Saksamaal, kus lõpetas eesti algkooli. Gümnaasiumi ja ülikoolid lõpetas juba New Yorgis. Dr. kraad on tal rakendus-mehaa-nikas, Polytechnic University of Brooklyn.
Oli professoriks Clarkson University-s aastatel 1975-1981. Lisaks erialalisele tegevusele on Heino Ainso palju aega pühendanud eesti kultuuriliste ja poliitiliste organisatsioonide tegevusele ja juhtimisele nagu Eesti Üliõpilaskond USA-s ning selle vilistlaskogu referaat sümpoosionid, Kanada Metsaülikool, „Pocono Seminar”, USA Eesti Üliõpilaste Toetusfond ja Kultuuripäevad New Yorgis.
Heino Ainso oli BATUN-i (Baltic Appeal to the United Nations) asutajaliige ja esimees 1969.a. ning 1985-88. Selle tegevuse eest pälvis 1987. a. Stockholmis tegutseva Eesti Rahvusnõukogu välisvõitluse stipendiumi.
Ta valiti Eesti Kongressi liikemeks USA-st, kuid oli üks neist seitsmest, keda tolleaegne NSV valitsus ei lubanud Eestisse, kuid sellele vaatamata valiti Kongressi juht-organi, Eesti Komitee liikmeks. Sai Nõukogude Liidu viisa alles kolmandale kongressile.
1991-1995 oli ministernõunik Eesti alali-ses ÜRO esinduses New Yorgis ja Eesti Vabariigi delegaat ÜRO Kongressidel Genfis, Viinis ja Beijingis. Peale New Yorki töötas EV Välisministeeriumis ÜRO eksperdina kuni 1997. a. suveni. Teenete eest Eestile, sai president Lennart Merilt 2000.a. Riigivapi teenetemärgi V klassi ordeni.
Praegu on ta oma konsultatsioonifirma Ainso & Associates, Inc president. Akadeemiliselt kuulub Korp! Rotaliasse.
JAAK RAKFELDT
“Põhja-Ameerika eestlaste identsusest”
Jakk Rakfeldt on sündinud Stokholmis. Tuli koos perekonnaga Kanadasse 1949.a. Edasi Ühendriikidesse 1950.a. Alghariduse omandas ta Newfane Central School’i (1964), Buffalo, NY, lähedal. Edaspidise hariduse sai SUNY Geneseo’s (B.A. 1968), Syracuse’i ülikoolis (M.S.W. 1972, M.Phil. 1982, Ph.D. 1983, sotsiaalteaduste aladel) ja Yale’i Ülikoolis (Postdoctoral Fellow, School of Medicine 1986-1988).
Käesoleval ajal töötab Jaak Rakfeldt professorina, School of Health and Human Services, Southern Connecticut State University’s ja Assistant Clinical Professor of Psychiatry Yale University’s.
Jaak Rakfeldt on avaldanud üle 40 teadusliku artikli (ka eestikeelseid) oma alal. Pidanud loenguid Tartu Ülikoolis, Tallinna Pedagoogika Ülikoolis, Kultuuripäevadel, Tartu Instituudis, Metsaülikoolis, KLENK-i päevadel, Korp! Fraternitas Estica 90. aastapäeva aktuse kõneleja, aktusekõned NY Eesti Haridusseltsi korraldatud EV aastapäeva aktusel ja Tartu Ülikooli aastapäeva aktusel. Oli E.L.L.A. (Estonian Latvian Lithuanian Alliance) juhatuse liige.
Organisatsiooniliselt kuuluvuselt on ta olnud Rootsi delegaat Ülemaailmses Eesti Kesknõukogus (ÜEKN) Esinduskogus ning juhatuseliikmena Saksamaa esindaja asemikuna, VI Ülemaailmse Eesti Rahvuskongressi korraldava toimkonna liige (laekur) ja ERKÜ XV, XVI, XVII ja XVIII Esinduskogu liige.
Akadeemilisel kuulub Korp! Franternitas Esticasse.
KAJA KUMER-HAUKANÕMM
“Väliseestlusest kodueestlase silme läbi”
Kaja Kumer-Haukanõmm on sündinud Eestis, Pärnus. Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo erialal ja omab nii bakalaurusekraadi kui ka magistrikraadi.
Praegusel hetkel töötab ta Tartu Ülikooli Välis-Eesti uuringute keskuses teadurina. Tema teaduslik tegevus hõlmab uurimusi Teise Maailmasõjast tingitud baltlaste (rõhuasetusega eestlastele) põgenemisest Saksamaale ja Saksamaa poolt okupeeritud aladele, elust laagris ja ümberasumisest kolmandatesse riikidesse; USA välispoliitikast Balti küsimuses 1945-1952 läbi Balti põgenike problemaatika; väliseestlusest. Tema uurimusi on avaldatud mitmetes publikatsioonides.
Kaja Kumer-Haukanõmm on korraldanud Tartu Ülikoolis loengusarja “Väliseestlased” (2006/2007 õppeaasta), konverentsi “Suur põgenemine 1944. Eestlaste lahkumine läände ja selle mõjud” (2004).
Olev Olesk
“Kultuur ja rahvuskultuur”
Olev Olesk sündis Põlva lähedal talu-omanike peres, ta isa oli vallavanem Timo vallas. Olesk lõpetas 1941 Tartu Õpetajate seminari ja jätkas haridusteed Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Järgnes pagulusteekond Rootsi, kus Olesk kohe rakendus rahvuslikule tööle, olles 1945.a. üks Stockholmi Eesti Kooli rajajatest ja esimestest õpetaja-test. Pärast vastavate kursuste lõpetamist sai Olesk Rootsi algkooliõpetaja õigused ning täiendas end sotsioloogia alal.
Olesk osales aktiivselt Rootsi pagulasühiskoonnas, organiseerides ja juhatades eesti laste suvekodusid, osaledes Eesti Komitee ja Eesti Õpetajate Keskühingu juhatuses, töötades samal ajal panganduses, Svenska Handelsbankenis.
1956.a. elab Olev Olesk New Yorgis, USA-s. Siin töötas ta mitme panga juures, viimased aastad kui Vice President, International Trade Finance. Olesk oli ka ärijuhtimise lektor NY University Graduate School’is. 1956.a. kutsuti Olev Olesk American Academy of Political and Social Sciences liikmeks.
Ka New Yorgis on Olev Olesk olnud ak-tiivselt tegev eesti organisatsioonides. Üle 40 aasta on ta olnud juhtivalt seotud NY Eesti Haridusseltsiga, mille eest valiti ta NYEHS auliikmeks. Sama aktiivselt on ta osalenud the Nordic Pressi töös, nii juhatusliikmena kui aktsiaseltsi presidendina. Alates 1986.a. kuulus Olev Olesk Rootsis loodud eksiilvalitsusse, täites 1990-1992 välisministri koha.
Olev Oleskile on annetatud EV teene-temärk IV klass (1993.a.). Akadeemiliselt kuulub Olev Olesk Eesti Üliõpilaste Seltsi, aastatel 1974-75 oli ta EÜS-i USA Koonduse esimees.
NY Eesti Kultuuripäevad
* The Front Page continues with reports from Estonian-American communities around the country celebrating Estonian Independence Day. Connecticut, Seabrook, NJ, and Central Florida are featured in this week’s issue.
* Ilmar Mikiver discusses the historical situation between the United States and Europe, and its relation to present day. Reminding readers that France never paid for the costs borne by the US and Great Britain for its liberation from Nazi Germany, Mr. Mikiver notes that there are even other expenses never paid for. During the Cold War, the defense of Europe was undertaken almost entirely by the United States. The European states paid little if anything for their defense. But now, with a new era, they may find themselves against a new threat – islamofascism – and are not prepared for a proper defense. The US is not in Europe to defend it, and attempts by her to bring European nations along in combatting terrorism and extreme Islamo-fascism has met with scepticism and hostility. He concludes with the name of an article which sums it up: “America Alone.”
* Vello Helk writes his analysis of the recently held elections. The Reform party’s victory, and gain of 12 seats, was a small surprise. The Center party gained only 1 seat. Pro Patria Union/Res Publica came in with 19 seats, and Mr. Helk surmises that the combination hurt them. He feels that Res Publica should have been allowed to fade away. The other parties came in with decent showings. But since no clear winner is present, a coalition must be formed, and Mr. Helk feels that this could cause problems. Coalition governments tend to be weaker, as there is no clear mandate. While some from Estonia’s large neighbor see the return of the Center party to power, Mr. Helk hopes that this will not happen, and the mistakes of 1940 will not be repeated.
* The Art and Culture page bring readers a Who’s Who of people who will be performing or presenting at the Estonian Culture Days, to be held in New York. Short biographies for each person is given,
* The article on page 5 continues from the front page, where a photo showed some of the guests at this years Estonian Independence Day in Seabrook, NJ. The keynote speaker at the event was Ülle Ederma, whose speech is summarized.
* Page 7 continues the article on the Connecticut celebration. The keynote was given by Urve Põhi.
Senate passes bill that may ease visa requirements
VES – The United States Senate, in a vote of 60 to 38, passed the Homeland Security Management Bill (S.4). Among the provisions of the bill is section 401, the Modernization of the Visa Waiver Program.
The provision, based on Sen. George Voinovich’s (R-OH) legislation, the Secure Travel and Counterterrorism Partnership Act of 2007, would provide for comprehensive modernization of the Visa Waiver Program by combining travel security enhancements with the flexibility to expand visa-free travel privileges to additional countries, specifically those that are aiding the United States in the war against Terrorism. Estonia is one of these countries, along with a number of other Eastern European nations that currently require visas for US entry. Sens Ted Stevens (R-AK) and Daniel Akaka (D-HI) co-sponsored the amendment.
“This is wonderful news for the United States and its allies and a strong signal to the enemies of democracy,” Sen. Voinovich said. “I strongly believe we must maintain strong relations with our friends who are helping us fight the Global War on Terror. This legislation will improve both our national and economic security while helping to solidify relationships and improve good will toward the United States for years to come.”
Representatives from Estonia have long requested that the United States re-evaluate their policies for visa requirements regarding Estonia. The passage of the bill will allow the possibility of a visa waiver to be all that more real.
Kristjan Järvi and the Absolute Ensemble to appear in New York
The Town Hall will present the Absolute Ensemble, the new-music group called by Time Out New York “absolutely fabulous, absolutely innovative” on Saturday April 7 at 8 PM in the New York Premiere of Absolute Arabian Nights, a combination of classical music and jazz infused with the sound and spirit of the Middle East. Directed by Kristjan Järvi, described by the New York Times as “a kinetic force on the podium, Leonard Bernstein reborn as a conductor of fusion bands,” and created by Mr. Järvi and Swiss composer and saxophonist Daniel Schnyder, the program will include traditional Middle Eastern instruments such as the nye (wood flute), oud (Arabian lute), various traditional percussion instruments and vocalists. Guest soloists include Marcel Khalife on oud and vocals, Bachar Khalife on hand percussion and Bassam Saba on nay. The concert will be an exclusive New York appearance.
The Absolute Ensemble was founded by Kristjan Järvi in 1993 to integrate, not segregate categories of contemporary music. Fusing its classical roots with everything from jazz and rock to world music and hip-hop, their inventive and daring combinations of styles have won exciting attention from audiences worldwide and the music press.
Guest artists with the Absolute Ensemble have included classical pianists Vladimir Feltsman and Joseph Kalichstein, and also jazz stars such as Paquito d’Rivera, Dave Taylor and Kenny Drew. The group has toured Europe, Central America and Australia, and has performed in New York at such venues as Carnegie Hall, Merkin Concert Hall and Alice Tully Hall. The ensemble continues to generate new projects, including the current Absolute Zawinul with the veteran composer/musician Joe Zawinul. They have released eight albums, and won the German Record Prize and a Grammy nomination.
Estonian-born Kristjan Järvi studied at the Mozarteum at Salzburg, the Manhattan School of Music and conducting at the University of Michigan. He then began his career as assistant conductor to Esa-Pekka Salonen at the Los Angeles Philharmonic, and guest-conducted with the Netherlands Philharmonic and the Radio Turin Symphony in Italy, after which he became the music director of the Norlands Opera Company and Symphony Orchestra in Umea, Sweden.
Eesti Energia Eager to Start Selling Energy in Lithuania
ER – Eesti Energia, the Estonian stateowned energy utility, wishes to start selling electricity on Lithuania’s open energy market. “The Lithuanian energy market was opened in 2002, and it’s open to different energy suppliers. That offers Eesti Energia the opportunity to fulfill one of its strategic goals — to develop new products, markets and links,” Eesti Energia CEO Sandor Liive said.
Eesti Energia as a partner to Lithuania has several important energy projects and the Lithuanian subsidiary will help boost regional cooperation and promote consolidation of the energy sector, Mr. Liive said.
Ice Cricket?
VES – It’s hard enough for Americans to understand the game of cricket, but to combine that with ice and snow makes things really confusing. The first-ever Ice Cricket tournament was held in Estonia, on Tallinn’s Harku lake, and ended in a draw. The tournament, held on March 4, featured the Surrey’s Polygon versus Upminster 2nd team. The event was held to raise money for the Comic Relief, a UK organization that raises money for global children’s charities
Estonian House, Inc.
243 E. 34 St
New York, NY 10016-4852
An Open Letter
The liquidation (voluntary dissolution) of the Estonian House, Inc. was decided by a general meeting of shareholders on February 8, 2000. On August 3rd, 2000 two “notices”, one in English and one in Estonian, appeared in the Estonian Weekly “Vaba Eesti Sõna” published in New York, requesting that shareholders notify the Estonian House, Inc. of their current address for subsequent disbursement of liquidation funds.
In November of 2003 it became known that Estonian House, Inc. (Tõnis Mets, Chairman) had not been legally liquidated and that a New York bank had transferred the corporation’s assets as “abandoned property” to the State of New York.
The shareholders’ meeting on November 20, 2003 elected a new Board of Directors: Keith Siilats – chairman, Endel Reinpõld – treasurer and Olev Olesk- secretary. The new Board of Directors, assisted by lawyers and a tax expert filed then delinquent tax returns. After payment of the delinquent taxes for the past 10 years the State of New York Department of Taxation and Finance “released monies held” on September 2005, which amounted to US $39,398.41.
Subsequently the Estonian Educational Society, Inc. presented their certificates for 130 shares and after an outstanding loan of US $9,000.00 to the Estonian House, Inc. was deducted, the Estonian Educational Society, Inc. received an advance payment of US $17,258.00 based on the following:
The Estonian House, Inc. was created in 1933 (100 shares @$50.00 a share). However, a number of the original shareholders (and also transferees) may no longer be alive today and/or the shareholders’ certificates are permanently lost (for example: the corporation’s records include some Estonian seamen with addresses in Asian seaports as shareholders). The Board of Directors has calculated a current value of one share to be US $202.00.
The Estonian House, Inc. current Board of Directors has also voted that the value of all unclaimed certificates shall be donated to the Estonian Educational Society,Inc.
In accordance with the State of New York regulations, all shareholders are allowed to present their certificates for redemption within seven years from the date of the Corporation’s notice of eventual dissolution, which in this case is from August 3, 2000 to August 3, 2007.
In addition to informing the shareholders of the Estonian House, Inc., this letter also serves as a reminder to the shareholders that THEY HAVE TO PRESENT THEIR CERTIFICATES TO THE ESTONIAN HOUSE, INC. NO LATER THAN AUGUST 3, 2007, in order to receive payment. Any organization or individual who presents the owned certificate(s) for payment should state in writing whether the check be made out to them or if they wish to donate the funds to the Estonian Educational Society.
The value of the certificates not received by the Estonian House, Inc. before or on August 3, 2007 shall be transferred to the Estonian Educational Society.
Sincerely,
Olev Olesk, secretary
|
