|
Lääneranniku eesti suusapäevad China Peak’is
Lääneranniku Eesti Suusaklubi on kogunenud ühispildile. Foto: Reet Rand
Vahel on tunne, et kogu maailm on Kaliforniasse kogunenud. Nagu mujal ruumi poleks. Nüüd aga saan aru ahvatlusest, mis seda maailma seal koos hoiab. Tahan suve, sõidan pool tundi ookeani äärde, tahan kõrbe, sõidan paar tundi sisemaale ja tahan talve, sõidan kolm tundi mägedesse.
Igal märtsikuu teisel nädalavahetusel on Lääneranniku eestlastel talv. Kogunetakse Sierra Summit’s China Peak’is, kus saab kokku Eesti Suusaklubi. Nii juba 46 aastat järjest! Päike on kõrgel taevas, lumised mäed võtavad päikesest pimestavalt silmanägemise ära. Kõvemad tegelased liuglevad mäe tipu mustadel nõlvadel, isehakanud suusklejad jäävad rohelistele radadele. Igale oma.
Kati Tamm, Eesti Suusaklubi China Peak’ kohtumiste algataja Otto Tamme tütar, Portlandi segakoori dirigent.
Esimest korda kogunesid eesti suusatajad China Peak’ 1961 aastal. Otto Tamm töötas sel ajal China Peak’s suusainstruktorina. Oma mõlemad tütred Kati ja Tiina tõmbas ta kaasa suusasporti. Sisuliselt oleme meie õega ainsad, kes olid toona lastena suusapäevade alguse juures ja siiani aktiivselt nendes osalejad.
Kuidas on omavahel seotud suusatamine ja muusika? Juhatad ju Portlandi eesti segakoori. Kas tulid suure laulga mäest alla, mis laulu laulsid?
Olen loomult väga detailne. Kui suusatan, siis ma muu peale ei mõtle kui suusatehnika peale. Kuidas ma suuskadega lund kandin ja kuidas raskust jaotan. Dirigeerimisega on aga teine lugu. Kunagi seda õppinud ei ole. See käib tunde järgi. Peaasi, et koor aru saab, nii minust kui muusikast. Kui aga laulaksin, siis ehk midagi seitsmekümnendatest!
Kas Lääneranniku Eesti Päevadele tuled? Muidugi tulen! Tuleme kogu kooriga!
Robert Anderson, Eesti Suusaklubi esimees, Los Angelese eestlane.
Kui kaua oled Suusaklubi kokkusaamisi korraldanud?
Sel aastal korraldan Suusaklubi kokkusaamist juba kahekümne viiendat korda. Tookord olin veel noor ja rumal, saanud just 19-aastaseks, kui leiti, et minus on piisavalt energiat, et korraldustööd enda peale võtta. Õnneks on mul väga hea abiline Heidi Reynolds, kellega koostöös koordineerime Põhja-Kalifornia suusatajate suusapäevadel osalemist. Läbi aastate on osalejate arv olnud erinev. Monel aastal ei ole osalejad hotelli äragi mahtunud, on tulnud kasutada ümbruskonna teisi hotelle. 150-180 osalejat ei olnud mingi ime. 2006 aastalgi kogunes 163 inimest! Aastate jooksul on suusapäevade iseloom muutunud. Vanadel headel aegadel käis pidu hommikuni ja oli teinekord üsna metsiku loomuga. Tassiti madratsid koridori ja magati kui üks mees kitsas koridoris põrandal. Hüpati katuselt lumehange ja joodi baar tühjaks. Kuid hommikul olid kõik mäel ja suusapäevad jätkusid. Kuid üks traditsioon on jätkunud kuni tänase päevani. Nimelt pühapäeval suusatavad kõik pidulikus riietuses. Naised lendavad mägede nõlvadelt alla maani pidukleitides, mehed lipsustatult soliidses ülikonnas.
Kuidas endal suusad libisesid?
Mäele ma sedakorda ei saanudki. Korraldajana on kogu aeg midagi toimetamist.
Kas traditsioon läheb edasi?
Usun, et kindlasti. Praegu teismelised suusatajad on oma emade-isadega käinud suusapäevadel juba aastaid. Neil on siin lõbus! Aeg läheb edasi. Peagi saavad korraldamise teatepulga nemad. Traditsioon jätkub.
Kas Lääneranniku Eesti Päevadele tuled? Muidugi. Kohtume salakõrtsis!
Pühapäeva pärastlõunal on jäänud võtta veel traditsiooniline grupipilt. Siis suusad ja saapad mööda mägesid kokku korjata ja koju ära. China Peak asub poolel teel Los Angelese ja San Francisco vahel. Edasi on igaühe enda otsustada, kas suvise ookeani äärde, kõrbesse või jälle talvistesse mägedesse tagasi.
Eesti suusaklubi elab edasi!
Kõige kaugem suusataja Tiina Piirsoo New Yorgist.
Kõige vanem suusataja 77-aastane Karl Mihkelsaar Los Angeles’ist.
Kõige noorem suusataja 2-aastane Justine Reynolds Santa Cruise’st.
Reet Rand
Los Angelese eestlane
Vabariigi aastapäev Havail
Honolulu ümbruskonna eestlased koos talvitajatega mandrilt tähistasid ka sel aastal EV aastapäeva Irja ja Jüri Talva kodus troopilises Hawaii-kais. Nauditi pererahva poolt kaetud peolauda kodumaiste toitudega, kuulati päevakohast muusikat ja oldi mõtteis kodustega kaugel Läänemere kaldal.
Pildil ees Irja ja Jüri Talva, taga vasakult Aili Madissoo, Harry Madissoo, Tiff Lawyer, Viiu Lawyer (Viljur), Ivar Sarapuu, Tiiu Talva, Jyri Laats. Foto: erakogu
EESTI – POST-SOTSIALISTLIK IKOON
Ilmar Mikiver
Üha tihemini võib Washingtoni suurlehtedes leida viiteid Eestile kui etalonile taasiseseisvunud Ida-Euroopa riikide peres. Ei ole enam haruldus, kui vaatleja võrdleb Eestit Euroopa uusimate majandusimedega nagu Iiri ja Island. Vabaturumajandust ja kasvusõbralikku kapitalismi pooldavate analüütikute seas on Eesti omandanud lausa ikooni staatuse. Eriti kujukaid näiteid sellest pakuvad sagedased artiklid, kus Vene demokraatia taandarengut võrreldakse Eesti demokraatia edukusega.
Tüüpiline viimases zhanris on Washington Posti kolumnisti Fred Hiatti äsjane arutlus pealkirjaga “Keda süüdistada Vene demokraatia luhtumises”? Hiatt seletab põhjust erinevustega Venemaa ja Eesti poliitilises arengus pärast Nõuk. Liidu kokkuvarisemist a. 1991:
“Eesti pidas valitsuse ülesandeks aidata oma kodanikel jõukust luua; venelased seevastu kasutasid valitsusvõimu oma maa loodusliku jõukuse (st. nafta ja gaasi) röövimiseks. ..Ühelt poolt on teil siis Eesti, ühe-koma-kolme miljonilise elanikkonnaga demokraatia, kes a. 2004 valis vabalt liitumise teiste omataoliste demokraatiatega (st. NATO-ga); teiselt poolt on teil Vladimir Putin, kes tühistab nii kohalikud kui ülemaalised valimised, suukorvistab meedia ja paigutab oma poliitilised vaenlased vanglasse. Vene juhid teavad väga hästi, et Eestist ei tule neile mingit sõjalist ohtu ei nüüd ega kunagi tulevikus. Aga kuna nad jätkuvalt käsitavad (poliitilist) suurust kui võimet riigistada ja kontrollida kõiki omandeid, eelistavad nad näha oma naaberriikidena pigemini vaesunud ja sõltlaslikku Valgevenet kui õitsvat ja autonoomset Poolat” (või – lisagem – õitsvat ja autonoomset Eestit).
Ameerika ajakirjanik möönab, et Vene valitsejail tuli pärast rezhiimi muutust hakkama saada mitmete neile tundmatute raskustega:
“On tõsi, et venelastel tuli läbi teha raskeid katsumusi, kui kommunism kokku varises. Hinnad tõusid. Rahvale lubatud pensionid kadusid ja kahtlase minevikuga isikud olid järsku miljonärid. Aga sama juhtus ka Eestis, Ukrainas, Poolas ja mitmel teisel maal”, (kus demokraatia on nüüd õitsele löönud). (WP, 12. märts.)
Peab tõele au andma, et Putin on kehtestanud uued maksumäärad ja muud eeskirjad, mis soosivad lääne kapitali paigutamist vene ettevõtteisse. Pärast tema võimuletulekut a. 2000 on Vene sisemajanduse kogutoodang isiku kohta neljakordistunud, kirjutab Wall Street Journalis analüütik Guy Chazan.
Siin tuleb hetkeks peatuda nähtusel, mida võib nimetada „Ida-Euroopa tulumaksu-revolutsiooniks“. See maailmaosa on nimelt ellu viinud nn. proportsionaalse tulumaksu, mis vastupidi astmelisele tulumaksule soosib kapitali investeeringuid ja hülgab protektsionistlikke kaubanduskitsendusi. Tänu suurelt osalt proportsionaalsele tulumaksule (flat tax) on Ida-Euroopa postsotsialistlikud riigid Eesti eeskujul vabanenud Külma sõja ja nõukogude diktatuuri tagajärgedest.
Eesti oli nende hulgas esimene, kehtestades a. 1994 tollase peaministri Mart Laari väsimatul pealekäimisel muutumatu proportsionaalse tulumaksu (24%), mis Wall Street Journali sõnul vallandas Ida-Euroopas ajaloolise „proportsionaalse tulumaksu liikumise“. Peatselt järgnesid Eestile Läti, Leedu, Ukraina, Poola ja teised lõuna-poolsed maad (kaasa arvatud Shveits) kuni Makedooniani. Jääb mõistatuseks, miks sama ei ole suutnud Euroliidu suurriigid eesotsas Saksa- ja Prantsusmaaga, kes vaevlevad näiliselt parandamatus stagnatsioonis. Nii Euroliidu kui ameerika ekspertide hinnangul oleks Lääne majanduse taaselustamiseks muu hulgas vajalik maksureform Ida-Euroopa stiilis, kuid nende seisukoht on seni jäänud „hüüdjaks hääleks kõrbes. “
Tähendusrikas oli president Bushi sõnavõtt möödunud aasta novembris, kui ta Tallinnas antud pressikonverentsil mitmel korral esile tõstis Eesti maksureformi kui taasiseseisvumise aastate üht tähtsamat saavutust.
USA presidendi hinnang Eestile kaalub loodetavasti rohkem kui Moskva iseloomustus Eestist kui kontrabandi ja vanaraua transiitjaamast. Seda enam, et praktiliselt on Eesti osutunud Moskvale ikkagi ikooniks, ükspuha kas viimane seda tunnistab või mitte.
Märtsi muljeid
Vello Helk 17.03.2007
Eestis hakkab kevad sisse murdma, lumi sulab, aga võib veel tulla tagasilööke. Sama kehtib ka valitsuskoalitsiooni kõneluste kohta. Ligineme kevadisele pööripäevale, mis ei toonud küll kaasa sama tugevat muutust kui möödunud aasta sügispööripäev, aga siiski annab lootust.
Läbirääkimiste kommentaarides on palju juttu välisministri koha täitmisest. Välisministeeriumi ülesandeks on ka valgustada Eesti poliitikat rahvusvahelisel areenil, mida seni pole kuigi palju tehtud, mispärast on tulnud pronksmehe temaatika puhul taluda arusaamatuid rünnakuid Eesti riigi vastu. Pole tehtud elementaarset selgitustööd, välja arvatud Margus Laidre sõnavõtt. Siin Taanis pidin ise seda selgitama, sain sõna suurimas hommikulehes, ka positiivset vastukaja, misjärel see teema on huvitandrilt kadunud. Suuremate kogemustega välisminister oleks Eestile kindlasti kasulikum. Loomulikult püüavad vene eriteenistuste mõjuagendid Eestis seda takistada.
George Orwelli tabava tähelepaneku kohaselt peab iga totalitaarne süsteem mälu oma peamiseks vaenlaseks. Kes kontrollib olevikku, see peab kontrollima ka minevikku, sest ainult sel kombel saab kontrollida tulevikku.
Oleme jõudnud Eesti iseseisvuse teise kümnendisse. On tekkinud grupp tegelasi, kes ilmutavad halvasti varjatud autoritaarset võimuiha, kõnelevad vajadusest kontrollida meediat, katsuvad põhjendada Eesti okupeerimist ning annavad endast parima, et Eesti inimestes tekiks pidev kodusõja tunne. Nad saavad selle eest varjatud või avalikku toetust suurelt idanaabrilt Venemaalt.
Võib ju öelda, et pole ju midagi halba, kui Eestis on erakond, kes saab läbi vaenulikult meelestatud suure naabriga. Sellega võib nõustuda, kui suhted lähtuksid partnerite võrdsusest. Seda meenutades jätkavad aga Keskerakonna esindajad vassimist, teistele külge pookides venemeelsust, kuigi Moskva on kuulutanud avalikult, et see erakond on ainuke koostööaldis Eesti partei.
Nende häälekandjas Kesknädal on N. Liidu nostalgia segatud eestlaste halvustamisega. Ilmekaks näiteks on Urmi Reinde 14. märtsi juhtkiri, mille ajalookäsitlus lähtub Bruno Sauli meenutustest „Meie aeg”. See on hääl sügavast minevikust, millel on tihe seos suure naabri olevikuga.
Samas lehes kirjutavad ka mõned ajaloolased, nende hulgas Kaido Jaanson, kes arutles samas numbris teemal ”Kas Eesti-Hiina sõda?” Kas ajaloo uurimine läheb edasi või tagasi? 11 aasta eest avaldasin pikema analüüsi ”Eesti ajalugu on mitmetahuline” (Looming 1996/2, lk. 225-241). Selle lõpus tsiteerin just Kaido Jaansonit: ”kõik me oleme leninlik-stalinistlike käibetõdede vangid ja taastoodame seega tahtmatult nõukogudelikke stampe” (Postimees 14.08.1993).
Taasvabanemise kulgedes hakkasid vana nomenklatuuri esindajad pärast sümboolset Karl Vaino ohverdamist oma punast taaka katma sini-must-valgega. See kehtib osalt ka nende ajalookirjutajate kohta. 1987. aastal avaldas Kaido Jaanson teose ”Draakoni hambad. Rootsis ja Taani palgasõdurid Eestis 1919. aastal”, mis ilmus järgmisel aastal ka inglise keeles, tiitliga ”Soldiers of Fortune. Swedish and Danish volunteers in the Estonian Civil War, 1918-1920”.
Nagu ilmneb eespoolsest tsitaadist, ruttas ka tema end katma sini-must-valgega ja kirjutas vastavaid uurimusi ja artikleid. Tema huvi keskendus Lenini asemel Aleksander Keskülale, kes omal ajal juhtis tähelepanu Leninile. Nüüd väidab ta, et Vabadussõja ajal kehtis komme, et kõik eestlased ja lätlased, kes olid punaväes, lasti kohe maha. Venelased aga võeti vangi, kust nad läksid valgete väkke ja, kui meelsus vastav, putkasid esimesel sobival juhusel punaste poole tagasi. Ta rõhutab, et tegelikult oli Vabadussõja ajal lõunarindel aastail 1918–1919 tegu puhtakujulise Eesti–Läti sõjaga – vastamisi olid läti punased ja eesti võidukad valged. Ainult et sellest pole kunagi olnud paslik rääkida – ei omal ajal, ei nõukaajal ega praegugi, sest poliitika segab. Lisaks olevat Eesti Vabariigi esimese presidendi Lennarti isa Georg Meri, kes juhtus millalgi 1919. aastal saanis sõitma läbi eestlaste poolt punaväelastest puhastatud Läti territooriumi, talle pikalt ja faktirohkelt rääkinud, kui vaenulikud olid lätlased: metsast tuli alatasa kuule ja süüa-juua ei saanud kusagilt.
Siin on tegemist räige üldistamisega, mis pole ajaloolase vääriline. Kas lasid eestlased maha 2000 vangi, enamuses eesti punased kütid, kes võeti Pihkva operatsioonis 1919. aasta mais? Kuidas pääses hilisem Läti välisminister Vilhelm Munters eluga? Jaansoni poolt tsiteeritud taanlane Borgelin annab hoopis teise pildi Läti operatsioonist 1919. aasta kevadel, aga ilma saanideta, Läti punaarmee osalemisest on olnud palju juttu jne.
See on laiahaardeline teema, mille käsitlemist kavatsen jätkata, kuigi sellel pole just kevade värskust, pigem talve hõngu.
Kui kaugel on Eesti majanduskriis?
Hanno Lindpere, Ernst & Youngi vastutav partner
Varem või hiljem ootab Eestit majanduslangus, mis loodetavasti ei kasva üle majanduskriisiks. Küsimus on, millal ja kuidas see saabub ning kas 20. sajandil omandatud ja õpitud vahendite ning mõtlemisega on võimalik ette näha (võib-olla ka ennetada) 21. sajandil juhtuvat. Ennustada ju saab, kuid kui pädev on see ennustus?
Viimane tõsisem kriis oli Eesti majanduses kümmekond aastat tagasi. Selle põhjustest on kõikidel asjaosalistel oma arvamus, kuid paar neist on ilmsed. Esiteks oli tegemist majanduskriisi mõjudega mujalt maailmast ehk väliste teguritega.
Teine oluline komponent oli Eesti ettevõtete tehtud üleinvesteeringud nii uutesse turgudesse kui ka sisseseadesse. Esimesse tegurisse võiks suhtuda pigem optimistlikult, kuid muret teeb teine – ilmselt on teatud sektorites ka nüüd üle või valesti investeeritud.
Tänapäevase majandusteooria häda on, et see ei suuda enam väga arusaadavalt selgitada üleilmse majanduse toimimis-mehhanisme. Näiteks baseerub kinnisvara hindamise mudel rendihindadel, mis aga ei suuda seletada hindade pikaajalist kasvu 21. sajandil.
Ilmselt on põhjused mujal, näiteks inimeste kõrgenenud nõudmistes, et neil oleks rohkem elukohti ja ruumi, või siis üldises jõukuse kasvus.
Olen juba aastaid kuulnud Skandinaaviast hoiatusi meie kinnisvaraturu kohta. Ja kuigi seda tuleb tõsiselt võtta, on mul südamest kahju neist inimestest, kes on näiteks koduostu edasi lükanud ja tõdevad nüüd, et hinnad ainult tõusevad. Äkki hinnad jäävadki tõusma ega kuku kunagi? Ka see stsenaarium on reaalne.
Majandusteooria peamisi hädasid seisneb fundamentaalses küsimuses, et kui majandusteooria areng liigub üha suurema kvantitatiivse ja matemaatilise analüüsi ja modelleerimise suunas, kuidas suudab selline teooria seletada sotsiaalseid nähtusi ja tegevust, mis majandust selgelt mõjutavad ning kujundavad. Väide, et turg on rumal, on ka ise pisut rumal.
Toota või teenindada?
Eestis on käimas mitu huvitavat diskussiooni majandusteemadel. Üks räägib innovatsioonist, teine tootmisest. Innovatsioon on väga keeruline teema ning lihtsustatult kõneldakse sellest viimasel ajal piisavalt – nii et keskendugem siinkohal ainult tootmisele.
Ka president mainis oma aastapäevakõnes, et Eestis oleks vaja rohkem tootmist. Selles väites on üks fundamentaalne probleem: kui tahame säästlikumaks muutuda nii Eestis kui ka üleilmselt, siis tähendab see tootmise vähenemist, mitte kasvu. Väga vähe on kasu elektriautoga sõitmisest, kui selle tootmine ja utiliseerimine kasutab tõenäoliselt tunduvalt rohkem ressursse, kui sellega sõitmine kokku hoiab.
Kas teenindussektor on pääsetee? Lühi- ja keskmi-ses perspektiivis kindlasti. Seda näitab kas või spa’de täitumus. Lisaks on teenused oma olemuselt tunduvalt kõrgema lisandväärtuse protsendiga kui tootmine.
See on lausa naeruväärne, kui vähe me tegelikult riiklikult teenindussektorisse ehk siis inimestesse investeerime.
Mis kasu on köögimööblist, kui keegi ei suuda seda paigaldada või tehnikat hooldada? Isiklikust kogemusest: üllatuslikult ei saa ka enam autot osta!
Kuna seda kas ei osata, taheta või ei suudeta müüa. Liialdades võiks niisiis väita, et suunates kõik Eesti ressursid tootmisesse, olemegi varsti maailma kõige keskkonnasõbralikum riik, sest asjad, mis kahjustaksid keskkonda, ei toimi.
On selge, et häid töömehi on alati vaja. Kiiduväärt puusepp või lukksepp on vaieldamatult väärtuslik ning hädavajalik ühiskonnaliige. Seepärast tuleks luua riiklikult võimalused, et turumehhanismid saaksid adekvaatselt toimida.
Praegu need ju tegelikult toimivad nagu iseenesest – ehitustööline on väga hästi tasustatud amet. Häda on lihtsalt selles, et nüüd on iga viimanegi ehitusmees «tegija» ja hästi tasustatud.
Soss-seppade kuldaeg
Õigetes konkurentsi-tingimustes saaksid hästi tasustatud olla ainult korralikud töömehed, mitte kõik soss-sepad, kellel kellu käes seisab. Seepärast võiks riiklikult kehtestada karmid kvaliteedistandardid ja järelevalve nii mõneski eluvaldkonnas – tagamaks, et turg toimib ja ressursid ise õiges suunas arenevad.
Kas majanduskriis on tulemas? Võib öelda, et Eesti majandus on struktuurilt selgelt teeninduskesksemaks muutumas. Kahjuks nõuab teenindussektor oskusi ja isikuomadusi, mida meil praegu Eestis napib.
Probleem pole mitte selles, mida teha 18-aastase inimesega – á la muretseda, mida ta nüüd õpib ja mida teeb ja miks ta õlut joob. Probleem on selles, et 18. eluaastaks peab noorel inimesel olema võimalikult hea pagas, et teha ise otsuseid, kas olla näiteks keskpärane valgekrae või tipptegijast töömees-sinikrae, kes tõenäoliselt teeniks ka paremini.
Ma olen väga skeptiline plaanide osas, mis üritavad tulevikuarenguid ette näha. Suundumusi võib aimata. Kuid kes oleks arvanud 25 aastat tagasi, et Bill Gates saab maailma rikkaimaks inimeseks õhku müües?
Palju targem tundub suunata raha ja ressursid näiteks lasteaiakasvatajate või kooliõpetajate palkadesse ja haridusinvesteeringutesse. Paari pügala võrra noorte IQ tõstmine on tunduvalt kasulikum ettevõtmine, kui raha suunamine ebamäärastesse innovatsiooniprojektidesse või ettevõtlustoetusteks.
Teenindussektori kasv ja seega ka suure tõenäosusega majanduskriisi vältimine on kinni isikuomaduste arendamises ja seda just noores eas.
Ja lugupeetud automüüja, saada palun viimaks ka see pakkumine ja alusta teenindussektori edu algust!
Riigikogu valimised 2007
2007. aasta Riigikogu valimised on tänaseks ajalugu. Kuidas kõik poliitiliselt välja kujuneb, seda on veel raske ütelda. Üllatuslik on siiski Reformierakonna võit Keskerakonna ees, sest enne valimisi ennustati esikohta viimasele.
Mulle meenub üks anekdoot lapsepõlvest. Seda rääkis mu isa, kui ta tahtis näidata, kuidas töötas vene propaganda. Eestlane ja venelane tegid võidujooksu, eestlane võitis. Vene ajalehed kirjutasid esilehel suurte tähtedega: Venelased tulid teiseks, aga eestlased ületasid finishijoone vahetult enne viimaseid tulijaid!
Keskerakond oli valimistules nagu suur Vene rahadega ostetud auruvedur, mis pidi vastastest lihtsalt üle sõitma. Paljud, kes ka oleksid enne selle veduri areenile astumist oma hääle Keskerakonnale andnud, keerasid Savisaare erakonnale selja veel üheteistkümnendal tunnil, sest neid hirmutas Keskerakonna hüsteeriline kampaania. Mulle tundus, et sellel auruveduril sai poole mäe peal teel Venemaa poole lihtsalt aur otsa ja ta jäi stoppama. Kui Maa gravitatsiooniseadus ikka kehtib, siis peaks vedur hakkama kohe allamäge veerema ja jõudma sinna, kust ta tuli.
Olles kindlad oma võidus, pidas Savisaare partei suurt valimispidu restoranis Mercury Grand Hotel. Lauad olid pidusöökide all lookas, peol esinesid tuntud artistid. Oodati tsaari ilmumist, kes oli peitunud hotelli ülemise korruse ühte tuppa koos oma lähemate seltsimeestega. Kui tulemused olid teatavaks saanud, siis tuli tsaar ülakorruselt alla oma rahva sekka. Aga et teine koht oli selgelt kaotus, lahkunud parteijuht peolt salaja hotelli tagaukse kaudu… Kogu see lugu meenutab mulle muinasjuttu alasti kuningast.
Huvitav oleks muidugi teada, kui kaua veel usuvad teatud välisrahastajad Keskerakonda ja selle esimehesse, et viimased saavad võimule ja esindavad siis Eestis oma rahastajate huve? Ilmselt peab Savisaar oma piiritagustele toetajatele, kes seda juba aastaid on teinud, tõsiselt aru andma, sest paistab, et ta on igas pulmas küll peiupoiss, aga temast ei saa kuidagi peigmeest.
Ilma Savisaareta pole minu meelest aga Keskerakonda olemaski. See ei ole partei tugevus, vaid nõrkus, kui ta püsib vaid ühe inimese jõul. Keskerakonnal puudub igasugune tuleviku filosoofia. Sinna kuuluvad inimesed, kelle sooviks oleks taastada vana nõukogude kord, kus korteri eest üüri peaaegu ei tulnudki maksta ja odavat viina sai juua lõpmatuseni.
Enne valimisi esinesin ma koos Kuldar Kallustega Sõmerpalu vallamajas. Sama peoõhtu raames tegime me kampaaniat olümpiavõitja Erki Noolele, kes kandideeris Riigikokku Isamaa ja Res Publica nimekirjas. Mul on väga hea meel, et lõuna-eestlased valisidki Erki parlamenti.
Juba teisel päeval peale valimistulemuste teatavaks saamist alustasid koalitsiooniläbirääkimisi parempoolsed erakonnad – Reform ning Isamaa ja Res Publica Liit. Kaasa haaratakse ka sotsid. Kui abielu sõlmitakse, siis jääb küsimuseks, kui kaua see liit kestab. Reform on seni näidanud, et tal pole lahutuste vastu midagi ja et ta võib kerge südamega astuda uude, poliitiliselt kasulikumasse abiellu.
Loodetavasti nimetatud abielu, kui see sõlmitakse, kestab nii kaua, “kuni surm meid lahutab”…
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Augsburglaste kokkutulek
Jaanuari lõpus oli Augsburglaste ja ka teiste eestlaste kokkutulek Paul Vestersteini korterikompleksis Palm Beach, Floridas. Pildil on ainult endised Augsburgi laagri elanikud.
Vasakult: Gunnar Eeman, Vera Paadimeister Eeman, Astra Parts, Arno Kallas, Heiki Parts, Leon Sibul, Helle “Ungenson” Williams, Maare Kuuskvere, Paul Vesterstein. Foto: erakogu
Cleveland tähistas väärikalt Eesti Vabariigi aastapäeva
Helikunstnikud Anne-Mai ja Heiki Palm koos 2-aastase Johannesega.
Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine Clevelandis on juba aastaid tavaks saanud kombe kohaselt toimunud kahes osas. Nii algas ka seekord pidupäev 24. veebruaril kell 1 p.l. jumlateenistusega Ungari luteriusu kirikus, millele vahetult järgnes pidulik aktus sama kiriku seltskondlikus saalis.
Kirikulistel oli hea meel teavitada külalisõpetajat Nelli Vahterit Chicagost, kelle südamlik avapalve tõi kõikidele kodumaa lähedale. Teenistust saatis Peeter Orro orelil. Õpetaja meenutas eesti rahvast, kes on talunud raskeid aegu ja keda Jumal on siiski läbi viinud katsumustest. Ta pööras tähelepanu Eesti ajaloole, mis vajab arutlust ja tunnustust, et meie õigust nii pärivusele kui ka olemasolule kinnitada. Pöörates mõtted lähenevatele Riigikokgu valimistele, leidis õpetaja, et Eesti poliitiline maastik on kirju ja on tähtis, et valimistel tehakse õige valik, mis aitaks määrata meie rahva enesemäärmise õigust ja tulevikku. “Jumal on toonud meid meie katsumustest välja. Issanda abiga oleme võinud säilitada oma rahva ja riigi – meie kohus on nüüd seda kindlustada”. Õpetaja mälestas südamliku tänuga kõiki neid, kes on aegade vältel oma elu andnud Eesti vabaduse kaitseks. Kiriklikku teenistust kaunistas helikunstnik Heiki Palm tshellosoologa esitades meisterlikult J. S. Bachi ”Sarabande” süidist Es-duur.
Kirikust siirduti peosaali, kus külalisi ootasid rahvusvärvidega ja elavate lilledega dekoreeritud lauad. Tähelepanu äratas lavakujundus, mis kujutas Suure-Jaani kihelkonnas püstitatud Vabadussõjas langenute mälestussammast, mille pjedestaalil on muistse iseseisvusaja kuulsa väepealiku Lembitu elusuurune kujutis. Reproduktsiooni sellest ajaloolisest sambast valmistas mitu aastakümmet tagasi kunstnik Heino Oro (suri 1994 a.), kes elas siis Columbuses, Ohios. Lippude ja lavadekoratsiooni eest oli hoolitsenud Toomas Tubalkain.
Lühikesele avapalvusele õpetaja Nelli Vahteri poolt järgnes aktuse avamine ja tervitussõnad külalistele. Seda toimetas sujuvalt Peeter Orro, kes oma ingliskeelses sõnavõtus rõhutas iseseisvusepäeva aegumatut tähendust eestlastele, tervitas kõiki külalisi ja tutvustas kohalviibivaid Leedu rahvusgrupi esindajaid, Lithuanian American Council presidenti Al Pautienist abikaasaga ja Leedu ajalehe Dirva peatoimetajat Algirdas Matulionist. Järgnevalt palus kõneleja kõiki, nii Eesti Vabadussõja kui ka hilisemate võitluste kangelaste ja inimohvrite mälestuseks leinaseisakuks tõusta.
Seeejärel tutvustas teadustaja aktusekõnelajat Ain Lintermani, kes sündis Põltsamaal, Eestis 1959. aastal. Ain lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli 1982 aastal. Töötas Tallinna (Nõmme linnaosa) ehitusvalitsuse era-elamute hooldus-korrashoiu peainsenerina kümme aastat. Emigreerus USA-sse 1996. aastal. On siin tegutsenud mitmesugustel tehnilistel tööaladel, kaasaarvatud äritegevus kinnisvarade ostul, renoveerimisel ja müügil. Elab koos abikaasaga Clevelandis alates 2004. aastast. Võeti vastu USA kodanikuks 2006 a. sügisel.
Kuna seekordne kõneleja oli sündinud, üles kasvanud ja koolis käinud okupatsiooniaegses Eestis, oli tema kõne erinev seni siin kuuldud E.V. aastapäva kõnedest. Kõneleja keskendas oma kõne Nõukogude okupatsiooniaja esimesele poolele iseloomustades seda ajajärku enesesäilitamistungiga ja sooviga ellu jääda. Kõne tõi kokkuvõtlikult ära vaated repressiooniajastule, nähtuna sealelanud eestlase aknast.
Clevelandi eestlaskonnal oli järjekordselt võimalus kuulda ja kaasa elada muusikakunstilisele elamusele, mida pakkusid Akroni Ülikooli juures oma muusikalist karjääri edendamas muusikakunstnikud Heiki ja Anne-Mai Palm. Hingestatud kaasaelamisega esitatud päevakohasele Juhan Aaviku hümnile “Hoia Jumal Eestit”, järgnes J. S. Bachi tshellosoolod “Arioso” ja “Conrante” süidist Es-duur, C. Saint-Saens “Luik” ja D.van Goens “Scherzo”. Esinejaid, Heiki Palmi tshellol ja Anne-Mai Palmi klaveril tänati kauakestva aplausi ja lilledega, mida jagas ka perekonna kõige noorem muusikant, kahe aastane Johannes.
Häsitõnnestunud aktuse lõppsõna kuulus aktuse peakorraldajale, Cleveland-Ohio EELK koguduse kauaaegsele esinaisele Karin Ruusile. Viimane oli kõikide teiste kaasaaitajate kõrval ära teeninud kõige suurema tänu ja lugupidamise, et ka seekordne rahvuslik üritus tõi kokku suure osa meie rahvuslikust ühiskonnast, kes lõpetasid aktuse ametliku osa lauldes “Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm”.
Rikkaliku valikuga külmlaua korraldajatele, eesotsas Karin Ruusi ja June Lintermaniga ei oska muud ütelda kui suur “aitäh”. Samad tänusõnad kõikidele alates Rita Tubalkainist, kelle hoole all oli peopäeva kassa, Peeter Orrole maitsekate kavakaante valmistamise eest, Aavo ja Erika Puussaarele, Hans Ruusile, Marit Uustalule ja kõikidele teistele, kes ühel või teisel viisil aitasid kaasa peopäeva heaks kordaminekuks.
Andreas Ants Traks
Juhan Simonson – Elva linna aukodanik
Juhan Simonson Elva raekoja ees 2004. aasta suvel, kui Juhan Simonson Eestimaal laulupeol käis. Foto: erakogu
Tuntud Eesti väikelinn Elva, Tartumaal, austas hiljuti sealt pärinevat Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides endist esimeest ja paljudes USA eestlaskonna organisatsioonides ja ette-võtetes tegutsevat Juhan Simonsoni Elva linna aukodaniku tiitliga. Vastav otsus võeti vastu Elva linnapea Urmas Kruuse ettepanekul 29. jaanuaril linnavolikogus, mille esimeheks on Leelo Suidt.
Juhan Simonson on sündinud Tartus 1933. aastal, kuid veetis lapsepõlve Elvas kuni perekonna põgenemiseni 1944. aasta suvel lähenevate Nõukogude Liidu punavägede eest. Tema isa Jaanil ja ema Erikal oli Elva kesklinnas pood, mille tarbijateks olid kohalikud elanikud, ümbruskonna talurahvas ja kaugemalt saabunud suvitajad ja talvespordi harrastajad. Juhan, kes oli ainuke laps perekonnas, õppis esimesed kolm aastat oma kooliteekonnas Elva algkoolis.
Elva linna aukodaniku statuudi alusel omistatakse aukodaniku nimetus üksikisikule Elva linnale osutatud teenete eest või linnapoolse erilise austusavaldusena. Aukodaniku nimi kantakse Elva linna auraamatusse, aukodanikule antakse Elva linna auaadress ja Elva linna teenetemärk. Aukodanike austamistseremoonia korraldab linnavalitsus Eesti Vabariigi aastapäeval või Elva linna aastapäeval.
Aukodanikuks valimise põhjenduseks on toodud Juhan Simonsoni kauaaegne tegevus Eesti iseseisvus- ja vabadusvõitluse areenil ja Eesti ja eestlaskonna laiahaardeline tutvustamine Ameerika ühiskonnas. On rõhutatud, et Juhan Simonson on pidanud tihedat sidet oma lapsepõlve kodulinnaga ja selle juhtkonnaga ning külastanud seda korduvalt taasiseseisvumisest saadik. Ta on kirjutanud artikleid kohalikus ajalehes “Elva Postipoiss” oma lapsepõlve mälestustest ja hilisemast tegevusest eesti ühiskonnas Ühendriikides. Samuti on ta muretsenud Elvas asuvale Tartumaa Muuseumile ajaloolisi materjale, mis käsitlevad endiste elvalaste rahvuslikku tegevust Ameerikas. Erilise teenena Elva linnale tuuakse ette tõika, et Juhan Simonson on aastate jooksul annetanud Elva Linnaraamatukogule arvukalt pagulaskirjadust ja ka teaduslikke ingliskeelseid teoseid, nii et nendest on korjunud raamatukogus omaette kogu. Üle kõige iseloomustatakse värsket aukodanikku kui oma kodulinna patriooti.
Seekordne Elva aukodaniku austamine ja Teenetemärgi ning Kultuurpreemiate üleandmine toimus Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril Elva linnavalitsuse saalis. Kahjuks ei saanud Juhan Simonson isiklikult kohale minna, kuid ta loodab jällegi Elvat külastada nii pea kui võimalik. Oma tänukirjas Elva linna juhtkonnale Juhan Simonson märkis, et olgugi et ta on saatuse tahtel olnud üle poole sajandi võõrsil, on tema lapsepõlve kodulinn olnud järjekindlalt tema mõtetes, südames ja tegudes. Ta rõhutab, et armastus ja austus oma lapsepõlve kodukoha vastu inspireeris ja õhutas teda võitlema siin kaugel Ameerikas Eesti riigi ja rahva eluõiguse ja vabaduse taassünni saavutamiseks.
Elva linna aukodaniku valimise traditsioon algatati juba 1988. aastal, mil aukodaniku tiitli sai Elvas üleskasvanud maailmakuulus jalgrattur ja mitmekordne olümpiavõitja Erika Salumäe. Temale järgnesid tuntud kirjanik ja luuletaja ning kauaaegne prestiizika ajakirja “Akadeemia” peatoimetaja Ain Kaalep, Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja literaat Karl Muru ja teised tuntud elvalased. Juhan Simonson on kümnes, kelle nimi on kantud Elva linna auraamatusse.
Juhan Simonsoni valimine Elva linna aukodanikuks on ühtlasi ka tähelepanu ja tunnustuse avaldamine kogu Ameerika eestlaskonnale ja elavaks tõendiks, et meid pole unustatud oma sünni- või päritolumaal.
Soovime edu ja õnne värskele aukodanikule.
Airi Vaga
In Memoriam
Õpetaja emeeritus REIN NEGGO
13.05.1918 – 12.03.2007
Esimesed soojad suvetuuled tõid meile kurva teate: lahkus igavikku E.E.L.K. Los Angelese koguduse kauaaegne ja armastatud õpetaja Rein NEGGO.
Ta sündis 13. mail 1918.a. Pihtla vallas Saaremaal. Peale Saaremaa Ühisgümnaasiumi lõpetamist 1937.a. astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda, kus sai õppida kuni 1940 aastani, mil punane okupatsioonivõim teaduskonna sulges.
1944.a. septembris põgenes koos perega Saksamaale, kus viibis Murnau ja Geislingeni laagrites. Emigreerus Ameerika Ühendriikidesse 1949.a. Uueks koduks sai Los Angeles, Kalifornias.
Siin, Inglitelinnas, tegi lahkunud Rein Neggo oma elutöö. Rajas Taevaisa abiga ning paljude aktiivsete eestlaste osavõtul Los Angelese eesti koguduse, mille teenimist alustas 1949.a., pidades jõuluõhtu jumalateenistuse. Jätkas õpinguid konsistooriumi poolt moodustatud komisjoni järelvalvel, kuhu kuulusid Tartu Ülikooli endised õppejõud peapiiskop dr. Johan Kõpp, dr. Jaak Taul ja prof. dr. Arthur Võõbus. Peale prooviaasta lõpetamist San Francisco õpetaja Karl Lippingu järelvalvel, sooritas konsistooriumi eksamid peapiiskop Johannes O. Lauri ning assessorite Jakob Aunveri ja Richard Koolmeistri ees. Ordineeriti peapiiskop Lauri poolt Stockholmis 20. märtsil 1966.a. Los Angelese koguduse õpetajaks.
Rein Neggo kutsus ellu Los Angelese Eesti Segakoori, mille kauaaegseks dirigendiks ta oli palju aastaid. Kuulus mitmesse organisatsiooni. Oli ka Los Angelese Eesti Täienduskooli üks asutajaid ja kauaaegne õpetaja. Oli Eesti Organisatsioonide Liit Läänerannikul (EOLL) asutajaid ja mitmekordne juhatusliige. Olles ise olnud noorkotkaste juhtkonnas, õhutas ta Los Angelese noori skautlikule tegevusele. Oli Los Angelese skautüksuse Troop 21 asutajaid, skautkomitee liige ja rühmavanem.
Avaldas rea trükiseid jutlustest, palvustest ja mälestustest, ajaloolisi märkmeid Los Angelese Eesti Segakoori asutamisest ja algaastatest ning Los Angelese Eesti Täienduskooli tegevusest.
Akadeemiliselt kuulus korp! Vironiasse.
Koguduse ja kõikide Los Angelese eestlaste ning Rein Neggo paljude sõprade nimel avaldame sügavaimat kaastunnet abikaasa Ilsele , tütar Tiiule abikaasaga ja poeg Raivole.
Vana kirikulaulu sõnad jutustavad:
Lühikene, üürikene on meie elu!
Nii kui udu ruttu tõuseb Ja ka varsti jälle vaob,
Nii ka meie elu kaob.
Üürikesed, lühikesed On siin meie päevad.
Nii kui jõed alla jooksvad, Lained ruttu mööda läevad,
Kaovad ka meie päevad.
Õndsad on surnud, kes nüüdsest peale surevad Issandas! Jah, Vaim ütleb, et nad võivad hingata oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega kaasa.
Ilm. 14:13b
Koguduse juhatus
Allan läks koju.
Meie perekonna südamlik tänu kõigile, kes võtsid osa Allan Pensa mälestusteenistusest. Oleme tänulikud kõigile, kes lähedal või kaugel avaldasid kaastunnet leinakuulutustel, kes saatsid kauneid lilli, või tegid rahalise annetuse meie Florida Eesti kogudusele, Eesti Arhiivile Ühendriikides, või Eesti Ameerika Fondile. Tänu omaaegsetele Eesti kooli õpilastele ja skautlikele noortele, kes mälestasid Allanit meelde tuletades Long Islandi Eesti kooli ja leeritunde.
Eriline tänu kuulub minu õele ja õemehele, kes Allani pikaajalise haiguse ajal minu eest ennastsalgavalt hoolitsesid. Oleme tänulikud meie lastele, lastelastele ja noortele sugulastele, kes saabusid kaugetest osariikidest, et jumalaga jätta onu Allaniga ja kaasa aidata kirikuteenistuse läbiviimisel. Südamlik tänu õpetaja Kangrole, kes oli Allani juures tema viimaste päevadeni ja matuse läbiviimiseks pikendas oma Floridas viibimise aega. Lauluga kaunistas teenistust meie armastatud lauljanna, proua Anadie Allik. Meie lapselapsed, Kristjan ja Micahel Allan, esitasid viiulil ja kitarri saatel laulu “Jumal sul ligemal” Allani mälestuseks võtsid sõna meie poeg Eric Allan ja koguduse esimees Heiki Parts. Piduliku lõunasöögi organiseeris meie tütar Linda. Tütrepoeg Kristjan näitas ekraanil pilte meie perekonna minevikust. Enamik piltidest olid Allani võetud aastate vältel. Allan armastas meie väikest kogudust. Ta hindas igat liiget ja palus alati õnnistust meie tegevusele. Aitäh, Allan!
Südamliku tänuga,
Juta Pensa, Eric Pensa ja
Linda Melders perekondadega
Üks vara murdunud elu
Ellen Ingrid Purasson’i (1955-2007) mälestamine
Lexington Ave kirikus 4. veebruaril 2007.
Öeldud on, et elu on üks alaline hädade meri, kuni surm selle lõpetab. See tõestus varalahkunud Ellen Ingrid Purassoni puhul New Yorgis 2. veebruaril, kelle elu oli kui vilksatav valgusevine, mis murdus keset parimaid eluaastaid. Selle kohta ütles õpetaja praost Uudo Tari mälestustalitusel muuhulgas järgmist:
Elleni elu võib jagada kahte ossa – 33 aastat õnnelikku loovat elu, mis kulges paljutõotavalt – lõpetanud Hunter College’i (with honors) töötas Ellen New Yorgi ja Bostoni kirjastustes, toimetades muuhulgas ka tolleagse Speaker of the House Newt Gingrich’i raamatut. Tulevik näis helge. Ja siis see juhtus. Optilise närvi põletik, mis arenes polü-skleroosiks (multiple sclerosis), raskeks haiguseks, millele senini pole ravi leitud. Lahkunu ja tema perekond tegid kõik, mis võimalik, maadeldes komplikatsioonidega, kuni Kõige-vägevam ta kannatused 2. jaanuaril 2007 lõpetas. Leinama jäid ema, vend, sugulased Eestis ja sõbrad Ameerikas.
Järgnes järelhüüe vend Erikult hella noorusmälestustega lapsepõlvest.
Eeltoodud kurb murtud elu jättis matuselistele palju vastamata küsimusi: “Miks… miks?…” Õpetaja leidis sellele järgmised vastused: me küsime ikka, et miks sellised rasked kannatused headele inimestele juhtuvad? Miks see väärtuslik ühiskonna liige meilt nii ruttu võeti, enne kui ta oma unistusi ja potentsiaali sai teostada? Paralleeli leiame Jeesuse elust, kui ta oma ristil kirjeldamatus mahajäetuses kisendas: “Eloi, eloi lama sabachtani?” (Mu Jumal, miks oled Sa mind maha jätnud?) See ahastus on kajastunud ka miljonite ja miljonite humaansust taotlevate rahvaste karjeis. Vastuse sellele leiame Jeesuse alistumise sõnades “Isa, Sinu kätte annan ma oma vaimu”. Täna meie ütleme samuti “Isa, Sinu kätte me anname ka Ellen Ingrid Purassoni elu ja vaimu”.
Juta Kurman
Portaal: Kossatshov on soostumas pronkssõduri teisaldamisega
Riigiduuma väliskomitee esimees Konstantin Kossatshov on soostumas pronkssõduri teisaldamisega, kuid tema hinnangul peab see toimuma nii, et Venemaa ei kaotaks oma nägu, teatas portaal Regnum.
Regnumi kinnitusel esines Kossatshov sellise mõttekäiguga esmaspäeval, 19. märtsil riigi-duuma juures tegutseva erakondadevahelise nõupidamise istungil.
Istungil osalenud teatasid portaalile, et kokkusaamise põhiküsimusi oli, kuidas välja töötada parteide ühtne seisukoht pronkssõduri võimaliku teisaldamise suhtes.
Anonüümse allika kohaselt ütles Ühtse Venemaa liige Kossatshov istungil, et parteid peavad niinimetatud Eesti küsimuses lähtuma vajadusest päästa riigi nägu.
Tema sõnul tähendab see, et pronkssõduri teisaldamine ei toimuks mitte Venemaa tahte vastaselt, vaid Venemaaga kooskõlastatult.
Kossatshovi sõnul arutatakse praegu Eestiga mitteametlikke liine pidi võimalusi kokkuleppe sõlmimiseks, kinnitas Regnum.
Selle kokkuleppe kohaselt teisaldataks pronkssõdur ja Tõnismäele maetute põrmud väärikal moel, Venemaa aga annab selleks nõusoleku ja osaleb pidulikel üritustel, refereeris portaal.
Regnumi teatel ei nõustunud istungi teised osalejad selle mõttekäiguga. Nende meelest peaks Venemaa Tallinna kavatsusele pronkssõdur teisaldada jäigalt vastu seisma ning valmistama ette konkreetsed majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed survemeetmed.
VES/BNS
Eesti eurole üle-mineku aeg pole teada
Lahkuva ja tõenäoliselt ka uue valitsuse peaminister Andrus Ansip ütles 22. märtsil valitsuse pressikonverentsil, et praegu pole võimalik ennustada aega, millal Eesti saavutab valmisoleku eurole üle-minekuks.
Ansipi sõnul ei suuda Eesti kontrollida kütuse maailmaturu hinda ega Vene Gazpromi poolt Eestile müüdava gaasi hinda.
Ansip kinnitas korduvalt, et ka loodav valitsus jätkab ülejäägiga riigieelarvete koostamist ja sellel aastal võiks ülejääk moodustada 3,7 protsenti sisemajanduse koguproduktist.
Peaministri sõnul tuleb Eestis eesootavad aktsiisimäärade tõstmised läbi viia 2008. aastal, et pärast seda oleks hinnatõus laugem.
Lähiaastatel ei suuda Eesti täita eurole ülemineku eelduseks olevat inflatsioonikriteeriumit. Ansipi hinnangul võiks eurole üleminek reaalseks muutuda alates aastast 2010.
Ansip kinnitas samuti, et kindlasti ei ole põhjust Eestis krooni devalveerimiseks. Varem on ideena kõneks olnud devalveerimine, kuid ka see pole enam päevakorral. VES/BNS
Rahandusministeeriumi värske prognoosi kohaselt kujuneb tänavu inflatsiooniks 4,9 protsenti, tuleval aastal 5,2 protsenti ning aastaks 2011 peaks hinnakasv pidurduma 3,3 protsendini. /BNS/
Koalitsioonikõnelused takerdusid ministriportfellide taha
Suurte erimeelsuste tõttu ministriportfellide jaotamisel katkestas Reformierakonna esimees ja praeguse valitsuse peaminister Andrus Ansip neljapäeval, 22. märtsil läbirääkimised tulevase koalitsiooni üle.
Samal päeval enam ühise laua taha ei istuta, lisas peaminister Andrus Ansip pressikonverentsil. Ansip ei kutsunud küsimuse arutamiseks kokku ka Reformierakonna juhatust.
Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) läbirääkimisdelegatsiooni juht Mart Laar ütles, et peaministri selline käik oli ootamatu. “Ma loodan väga, et Reformierakond mõtleb tekkinud olukorra üle hoolega järele ning pöördub läbirääkimistelaua juurde tagasi.”
Peaminister Andrus Ansip ütles pressikonverentsil, et katkestas läbirääkimised, sest IRL tahtis liiga palju. Ansip väitis, et IRL soovis saada nii riigikogu esimehe kohta kui õigust esimesena valida ministrikohti.
IRLi liider Mart Laar teatas, et sellist nõuet pole olnud – IRL nõuab vaid välisministri koha saamist ning ülejäänud nelja jagatava koha osas on nõus läbi rääkima.
Ansip nõudis läbirääkimiste jätkumise eeltingimusena, et IRLi delegatsioon saaks partei eestseisuselt volitused ka välisministrikoha osas järeleandmisi teha. Ansip jätaks välisministri posti oma parteikaaslasele Urmas Paetile.
“Urmas Paet – väga hea välisminister, väga selge sõnakasutusega, ei ühtegi lapsust mitte kunagi, väga hästi hakkama saanud, väga ettearvatava käitumisega.” Ansipi sõnul usub ta ka, et Rein Lang jätkab justiitsministri kohal.
“Täiesti selge on olnud kogu aeg, et välisministri koht peab igasuguste loogikareeglite kohaselt kuuluma Reformierakonnale. Teadupärast Reformierakond võitis valimised. Reformierakond võtaks hea meelega endale ka peaministri portfelli,” ütles Andrus Ansip täna ajakirjanikele.
“IRL hindab oma positsiooni ning seega on arusaadav nende soov ministrikohtade üle kaubelda,” ütles peaminister Andrus Ansip ajakirjanikele.
Ansipi pakkumise kohaselt saab Reformierakond endale peaministri koha ja viis ministri kohta. IRL saab Ansipi sõnul riigikogu esimehe koha ja neli ministrikohta. Sotsiaaldemokraatidele jääb kolm ministrikohta ja rohelistele üks ministrikoht.
Peaminister nimetas suures osas tõele vastavaks Eesti Raadio pakutud ministrijaotust, mille kohaselt saab Reformierakond peaministri, majandusministri, välisministri, keskkonnaministri, kultuuriministri ja justiitsministri kohad. IRL saab pakkumise kohaselt siseministri, kaitseministri, sotsiaalministri ja põllumajandusministri kohad.
“Esitasime läbirääkimistel oma eestseisuse seisukoha vastutuse jagunemise kohta koalitsioonis,” ütles Isamaa ja Res Publica Liidu peasekretär Margus Tsahkna. “Andrus Ansip teatas, et tehtud ettepanek on Reformierakonnale täiesti vastuvõetamatu ja arutamisele ei kuulu. On loomulik, et koalitsiooni moodustavad erakonnad esitavad oma seisukohti, kuid Ansip ei pidanud IRLi seisukohta isegi arutamisvääriliseks.”
Keskerakonna peasekretäri Kadri Musta hinnangul jätkuvad koalitsiooniläbrirääkimised samas koosseisus üsna pea.
“See on vaid hammaste näitamine,” ütles Must. Musta sõnul ei kiirustaks Reformierakond ka Keskerakonnaga koalitsiooni, sest seal ei saaks ellu viia niipalju oma lubadusi kui sotsiaaldemokraatide, Isamaa ja Res Publica liidu ja roheliste koalitsioonis.
Isamaa- ja Res Publica Liidu eestseisus on andnud oma koalitsiooniläbirääkimiste delegatsioonile siduva ülesande taotleda moodustatavas valitsuses erakonnale välisministri koha. “IRL-i selge esimene valik valitsuses on välisministri positsioon, mis on ka parim valik Eestile. Koalitsioonivalitsusi moodustatakse alati kindlate ja kokkulepitud reeglite järgi, “ütles IRLi peasekretär Margus Tsahkna Päevaleht Online’ile.
Viimastel andmetel edastas Reformierakonna koalitsiooniläbirääkimiste delegatsioon Isamaa ja Res Publica Liidule, sotsiaaldemokraatidele ja rohelistele moodustatava valitsusliidu ministrite jaotust puudutava uue pakkumise.
Reformierakonna aseesimees Meelis Atonen ütles pakkumise sisu kommenteerides, et IRL-i seisukohast võetuna on tegu väga hea pakkumisega.
VES/EPL/Postimees
Euroopa Liit kaebab Eesti sidealaste puuduste tõttu kohtusse
Euroopa Komisjon kaebab telekommunikatsioonieeskirjade võimaliku rikkumise pärast kohtusse kuus riiki, sealhulgas Eesti, kes pole tähtajaks läbi viinud kohustuslikku turuanalüüsi.
Lisaks Eestile lubab Euroopa Komisjon kohtusse anda Itaalia, Leedu, Hollandi, Portugali ja Slovakkia, kuna neil esineb praktilisi puudusi seoses hädaabinumbrile 112 helistaja asukoha andmetega.
Samuti on komisjon algatanud uue rikkumismenetluse Küprose suhtes seoses teeservituudiga mobiilsideturul.
“Liikmesriigid on kohustatud tagama Euroopa hädaabinumbri 112 täieliku toimimise ja kättesaadavuse. On kahetsusväärne, et mitmed riigid asetavad hädaohtu nii oma kodanikud kui ka teiste EL-i riikide kodanikud, kes nende riiki reisivad, kuna nad ei suuda tagada, et teave hädaabikõne tegija asukoha kohta on täielikult kättesaadav,” ütles EL-i infoühiskonna ja meedia volinik Viviane Reding.
“Samuti kaebame Euroopa Kohtusse Eesti, kuna ta ei ole suutnud õigeaegselt viia läbi turuanalüüsi. Ma kutsun Eestit üles kiirendama EL-i telekommunikatsioonieeskirjade põhinõuete täitmist, ilma milleta kannatavad tõhus konkurents ja tarbijaõigused,” lisas Reding.
Euroopa Komisjon hoiatas Eestit telekommunikatsiooniturgude analüüsiprotsessi aegluse pärast juba eelmisel aastal, kui Eesti sideamet oli suutnud läbi viia ühe turu-analüüsi 18 nõutavast.
Sideameti juht Ando Rehamaa ütles toona, et Eesti alustas kõige keerukamate turgude analüüsimisega. Nüüdseks on sideamet valmis saanud veel mõned analüüsid.
BNS
Jalakas: Rohelised nõuavad keskkonnaministri kohta
Eestimaa Rohelised eestkõneleja Peeter Jalakas kinnitas 22. märtsil, et rohelised ei soostu keskkonnaministri kohata moodustatavasse valitsusse minema.
“Ühe ministrikoha pakkumine valimistulemusi arvestades tundus mõistlik. Kuid täpsem ministrikoht küll mõistlik pole,” ütles Peeter Jalakas Päevaleht Online’ile.
Jalakase sõnul on tegemist esialgu tema isikliku seisukohaga, kuid ta kavatseb seda kaitsta nädalavahetusel erakonna juhatuse nõupidamisel.
Reformierakond pakkus rohelistele eile regionaalministri kohta täpsema nimetusega avaliku halduse ja kodaniku-ühiskonna minister.
Jalakase sõnul oleks tal koalitsiooniläbirääkimiste nurjumise üle väga paha meel, kuna valminud koalitsioonilepe sai väga hea.
Küsimusele, kas Reformierakonna poolt 22.märtsi hilisõhtul esitatud uus koalitsioonikohtade jaotus tähendas midagi uut ka roheliste jaoks, ütles Jalakas: “Idarindel muutusteta. Meie jaoks polnud seal midagi uut.”
VES/BNS
Vanemuine teeb suvel Muhumaal Pädaste mõisas teatrit
Pädaste mõis. Foto: internet
Vanemuise teater on otsustanud anda juunis ja juulis Muhumaal Pädaste mõisas üheksa etendust Paul Barzi elegantse komöödiaga „Võimalik kohtumine”.
„Vanemuine jätkab tänuväärset traditsiooni, otsides oma suvelavastustele uusi ja põnevaid mängupaiku,” ütles teatrijuht Paavo Nõgene. “Kaks suve etendasime Setumaal Obinitsas ülimenukalt “Taarkat”, seekord läheme Muhumaale imekaunisse Pädaste mõisa parki. Ikka eesmärgiga minna oma publikule võimalikult lähedale,” lisas Nõgene.
Komöödia “Võimalik kohtumine” tõlkis Maarja Jakobson, lavastab Raivo Trass ning kunstnikutöö teeb Vanemuise peakunstnik Kristiina Münd. Näidendis mängivad Aivar Tommingas, Raivo E. Tamm ja Ao Peep. Etendustel musitseerib Tartu Keelpillikvartett.
Muusikamaailma kaks suurkuju, ühel ja samal 1685. aastal sündinud Johann Sebastian Bach ja Georg Friedrich Händel, ei kohtunud tegelikult mitte kunagi. Pädaste vabaõhulaval toimuv komöödia on näitekirjaniku fantaasia vili – ehkki kõik see oleks võinud ju ka Leipzigis 1747. aastal just täpselt niiviisi juhtuda.
Pidulikul õhtusöögil avaneb välise aupaklikkuse varjus kummagi geeniuse egoistlikum loomus – isekus, loominguline kadedus, väiklus. Leebe, kuid teravmeelne komöödia kõneleb geeniuse positsioonist, kunstiloomingu müümisest ja müüdavusest, aga ka gurmaanlusest ja muudest meelelistest naudingutest.
“Vanemuine on suvelavastusega “Võimalik kohtumine” Muhu saarel väga oodatud. Pädaste mõis oma lihtsa stiilsusega on sajandeid olnud sobivaks keskkonnaks kultuurilistele delikatessidele,” ütles Pädaste mõisa üks omanikke Martin Breuer.
„Oleme Pädastes väga rõõmsad, et Vanemuine jätkab seda traditsiooni, tuues eeloleval suvel külakostiks elegantselt kergemeelse komöödia,” lisas Breuer.
“Võimaliku kohtumise” etendused toimuvad Muhu saarel Pädaste mõisas 29. ja 30. juunil ning 1., 3., 4., 8., 12., 13. ja 14. juulil algusega kell 20.00
VES/EPL
Muusika- ja teatriakadeemia rektorina jätkab Peep Lassmann jätkab Peep Lassmann
 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) nõukogu valis järgnevaks viieks aastaks akadeemia rektoriks professor Peep Lassmanni.
Lassmann on muusika-akadeemiat juhtinud alates 1992. aastast.
EMTA nõukogu koosneb 28 liikmest, kellest kuus on üliõpilaste esindajad. Rektori valimisel osales 21 liiget. Peep Lassmann sai 20 poolthäält, üks valimissedel oli rikutud.
Lassmann oli ainuke ülesseatud kandidaat.
Valitud rektori ametiaeg algab 1. septembril 2007.
BNS
Ülikoolide õppejõud pöörduvad palga-tõusuks riikliku lepitaja poole
Eesti ülikoolide õppejõud ei ole rahul oma praeguse palga ja ülikoolide rahastamisega ning lähipäevil esitab kõrgkoolide, teadus- ja arendusasutuste ametiliitude ühendus Universitas oma nõudmised riiklikule lepitajale.
Tallinna tehnikaülikooli ametiühingu ja Universitase juht Toivo Roosimaa ütles raadio Kuku Tartu toimetusele, et õppejõudude palganõue peegeldab laiemat probleemi, milleks on kõrghariduse alarahastamine.
Roosimaa lisas, et Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni TALO kuuluv Universitas jäi TALO ja riigi palgaläbirääkimistel eriarvamusele, lisaks lõppesid tulemusteta Tallinna tehnikaülikooli juhtkonna ja ametiühingu vahelised palgaläbirääkimised.
Seetõttu otsustas Universitas pöörduda palgatõusu asjus rektorite nõukogu ja riikliku lepitaja poole. Tehnikaülikooli ametiühingu algatust toetasid Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli ametiühing.
Roosimaa sõnul on ülikoolide palgasüsteemid küll erinevad, kuid raha palkade maksmiseks tuleb ikkagi ühest kohast ning see on üliõpilaskoha baasmaksumus, mis on püsinud samal tasemel 1999. aastast saadik.
Tartu Postimees kirjutas 22.märtsil, et mitmed Tartu ülikooli töötajad valmistuvad juba streigiks, sest madal palk ja suurenenud töökoormus on muutnud inimesed rahulolematuks.
Roosimaa sõnul on pöördumine riikliku lepitaja poole vajalik võimaliku streigi ettevalmistamiseks, teiseks annab see praegu moodustatavale valitsusele märku, millised on ülikooli töötajate nõudmised.
VES/BNS
NY Eesti Kultuuripäevad
29. märts-1. aprill 2007
Neljapäev, 29. märtsil
kell 7 Marcus Kolga (Kanada) film Gulag 113.
kell 8 eesti film Tühirand.
kell 9 esineb uue muusika ansambel Eestist – Rainer Jancis (kitarrr), Toomas Rull (trummid), Mihkel Mälgand (kontrabass).
Reedel, 30.märtsil
kell 7 avatakse Kultuuripäevad. ja kunstinäitused – Rutt Tulvingu erootiline graafika, fotonäitus “Valgus” ja Maarja Unduski “Rohuvärsid” Eestist. Raamatunäitused “Eesti 25 kaunimat raamatut” ja “ 5 kaunimat lasteraamatut” EV peakonsuli New Yorgis Peeter Restsinski tervitus. Kultuurfondi auhinna väljaandmine.
kell 7.30 vastuvõtt shampuse ja maasikatega, esinevad Helin-Mari Arder, Ain Agan, Siim Aimla, Mihkel Mälgand.
kell 9 noortelt Eesti näitlejatelt regilaulukava “Vanade aegade hääled ehk õhtutäis laulu, juttu ja pärimust”, esitatakse Eesti pärimuslugusid ja rahvalaulu. Esinevad Linnateatri näitlejad Veiko Tubin ja Alo Kõrve ning kõrgema teatrikooli lõpetavast lennust Robert Annus ja Uku Uusberg.
Laupäeval, 31. märtsil
kella 11-4 toimub foorum “Väliseestlus – kas väljasuremisele määratud?” Esinejad Heino Ainso, Jaak Rakfeldt, Kaja Kumer- Haukanõmm (Eestist), Jüri Estam, Olev Olesk. Toimub arutelu diskussioonigruppides.
kell 5 loengud Eesti kaasaegsest kunstist (kunstikriitik Heie Treier Eestist), 100 aastat Eesti teatrit “Eesti teater sõnas ja pildis” (teater “Endla” dramaturg Kiti Põld).
kell 7 esinevad jazzmuusikud Helin Mari Arder, Ain Agan, Mihkel Mälgand ja Siim Aimla kavaga “Väike päike”
kell 10 esineb eesti lauljatar Eda-Ines Etti.
Eesti filmid laupäeval:
kell 11 “Leiutajateküla Lotte “ (lastele) – baaris
kell 13 “Ruudi” (koguperefilm) – keldrisaalis
kell 3 Jaan Tätte “Meeletu” – keldrisaalis
kell 8 “Müümise kunst” – keldrisaalis
Pühapäeval, 1.aprillil
kell 2 esinevad Lexington Avenüü kirikus Helin Mari Arder, Ain Agan, Mihkel Mälgand ja Siim Aimla eesti vaimulike laulude kavaga “Mu süda, ärka üles…”.
NY Eesti Majas eesti uued filmid.
kell 2 “Kõrini” (Eesti -Saksa koostöö)
kell 4 “Igavese amastuse sõdalane – Jade Warrior” (Soome-Hollandi -Hiina-Eesti koostöö)
kell 6 “Müümise kunst”
kell 8 “Meeletu”
Kavas on võimalikud muudatused!
Info 917 608 9313 või [email protected]
* The Front Page reports from Sierra Summit’s China Peak, CA, where west coast Estonians gathered for their annual ski outing. The event, held every year since 1961, brings together the Estonian community from up and down the coast. The article describes the unique advantage of California living, where an endless summer waits at the ocean, the desert is 1/2 hour inland, and the mountains and skiing waits only three hours away. Some statistics round out the article, noting that the oldest skier was 76, and the youngest was 2.
* The photo on the Front Page shows the Hawaiian Estonian community coming together to celebrate Estonian Independence Day in island style.
* Ilmar Mikiver writes about Estonia as a post-socialist icon. Estonia is commonly used as an example of a country that quickly shook off the yoke of socialism/communism and became a model of free-market success. Mr. Mikiver makes comparisons, asking why Estonia succeeded in its democracy, while Russia continues in its post-socialist woes. One of the strongest arguments for Estonia’s success its flat tax, which has also brought prosperity to other Eastern and Central European countries. Why Western European nations like Germany and France, which continue to have economic woes, won’t adopt the same approach, is questioned.
* Vello Helk shares some March-time thoughts. Among the thought shared is the idea of those who formerly worked for the occupier cloaking themselves in the blue-black-and-white. After some symbolic gestures to show their loyalty, they continued on their way. One of the outcomes is that they continue close relations with Russia, while almost every other party in Estonia looks to the West. Another factor of this cloaking is the re-writing of Estonia’s history to subtly change perceptions.
* The article on page 3 describes the recent honoring of Juhan Simonson, who, among his many accomplishments in the Estonian community in the US, served as the president of the Estonian American National Council. Mr. Simonson was given honorary citizen of the town of Elva in Estonia. While Mr. Simonson was born in Tartu, he spent his youth in Elva where his parents owned a store. They remained there until they joined the many others fleeing the Soviet invasion.
* Page 7 reports from Cleveland, OH, where the local Estonian community gathered to celebrate Estonia’s independence. Ain Linterman gave the keynote speech at the festivities, which were preceded by a worship service.
Reform Party Started Coalition Talks with IRL, Social Democrats and Greens
ER – The governing board of the Estonian Reform Party decided to open formal coalition negotiations and started talks with Pro Patria and Res Publica Union (IRL), the Social Democratic Party and Greens of Estonia.
Before the decision about opening of coalition negotiations was made the negotiating delegation of the Reform Party met on three occasions with representatives from IRL, Social Democrats and Greens, and on one occasion with the Center Party.
After the outcome of the March 4 parliamentary elections became clear, the leader of the Reform Party, Prime Minister Andrus Ansip indicated that they were in favour of a coalition with IRL, whose platform is much closer to that of the Reform Party than the platform of the Center Party. Ansip also said the new coalition should include a left-wing force for greater balance.
Reform Party won 31 seats, Center 29 seats, the nationalist conservative IRL 19 seats, Social Democrats 10 seats, and Greens and People’s Union six seats each in the 101-seat legislature.
President Ilves has promised that he would make the proposal to become the candidate for prime minister to the head of the party that received the most votes in parliamentary elections.
Estonian Center Party Will Join Parliament Opposition
ER – Estonia’s Center Party will join the ranks of parliamentary opposition, the leader of the party said.
The future governing coalition is in fact already decided and Center faces going into opposition, Edgar Savisaar declared at the government’s news conference.
In his words, at this point the Center Party still has a chance of becoming part of the future governing coalition.
The head of the Centrist group in parliament, Ain Seppik, said Center intended to negotiate with the Social Democratic Party, but Social Democrats said they take part in one set of talks at a time.
Estonia and Finland are fertile grounds for each other’s enterprise — Ilves
On Wednesday at a formal dinner organized in his honor by Finnish President Tarja Halonen, President Toomas Hendrik Ilves spoke about the strong ties connecting the two countries throughout history.
“Trust is born between people The cooperation between the Estonian and Finnish civil societies has been very close—it is difficult to find a choir, school, or congregation, who has not visited friends-from-across-the-bay,” said President Ilves in his remarks.
According to the Head of State, Estonia and Finland are also closely connected economically. “Finnish investments in Estonia form a fifth of the total investment volume and Estonian companies are increasingly interested in expanding their operations to Finland,” noted President Ilves, adding that in order to maintain the economic upturn in the Baltic Sea Region, all innovative efforts should be united.
“A good example is the research bridge between the Tallinn University of Technology and University of Helsinki for procuring and using laboratories and equipment.”
In closing the speech at the Presidential Palace, President Ilves said that as member states of the European Union, the efforts of both Estonia and Finland are directed at expanding the area of peace, well-being and security in the world.
Office of the President, Public Relations Department
Hasso Krull, voice of a new Estonia
As Estonia prepares to celebrate independence from the USSR, poet and intellectual Hasso Krull explains why Russian will never be an official language
Giovanni Angioni
I meet Hasso Krull, the iconic poet of new Estonia, at the back of a small chocolate shop tucked away at the end of a veritably Parisian walkway in Tallinn’s old town. At 43, he can already boast of being among the few intellectuals who have followed the transformation of this tiny Baltic republic after the 1991 independence from the Soviet Union. As a writer he is studied across the world, and his work is performed by local artists like the eclectic Mirjam Tally. In his hallmark versatility Krull juxtaposes poetry with photography or jazz music.
‘EU – question of survival’
It is probably also thanks to the bizarre atmosphere of this bar – with its velvet cushions and myriad candles – that we are soon touching on all possible aspects of life in a country which is getting used to life as a member of the sprawling European family.
‘We were fast at changing and even faster at destroying all that went before,’ says Krull. ‘But it probably wasn’t the best way to dismantle everything that the Soviet leadership had created. With hindsight, I don’t think we reflected enough on the significance of the reforms we were running into headlong.’
And the symbol of this change is the European Union, which in 2004 welcomed Estonia as a member state. ‘I always liked the idea of the EU. Having to live side by side with Russia, Europe becomes a question of survival. But the bureaucracy of the Brussels institutions is a real problem.’ As if Estonians had not already lived through enough heavy bureaucracy in the past. ‘In other countries these European directives’ – he says this rolling his eyes in disbelief as if he could see them piled up all around – ‘are discussed and often adapted to local realities. Not in Estonia. Here everything is simply applied to the last detail. How can you tell a rural family, with one cow in the yard, that they can no longer use the milk because someone in Brussels has decided that it’s not alright to do so?’ According to a Eurobarometer poll, 56% of Estonians declare themselves in favour of EU membership. Less than in Poland, but more than in Italy.
No concessions to Russian ‘fascism’
The more cups of tea we empty, and the more they warm us up on this biting autumn afternoon in Tallinn, the closer I feel to being able to broach that most delicate of subjects – the relationship with Russia and with the Russian-speaking minority, which is around 26% of the population. All at once, without even the darkening of expressions, the atmosphere becomes heavier and more serious.
It is probably my fault, since I just cannot resist asking why Russian should not become the second official language. ‘Impossible,’ is Krull’s reply. ‘It is a question of domestic security – if we offered Russians the option of just speaking their own language, they would never learn Estonian.’ And by default, neither would they ever fully recognise the emancipation of a country which has chosen never to revert to being a conquered territory and just a holiday destination. ‘But not only that. Such a step would give the wrong idea of Estonia trying to cosy back up to Russia, as if we were reconsidering our independence from a country where a new fascism is now developing.’
Krull – the meek and timid poet – indeed uses the word ‘fascism.’ ‘In Russia everything now passes through the hands of the Putin family, and the Parliament is nothing but the futile remains of a beautiful dream of democracy.’ It is just when the atmosphere begins to feel almost red hot, that the last cup of tea and the chimes of the clock put out the fire before it has really started. It is time to leave this ephemeral refuge and return to the freezing cold which for days has gripped the new frontier of old Europe – which for a Sardinian like the undersigned, is hard to bear. ‘But it’s not as bad as previous years!’ consoles Krull.
Giovanni Angioni – Tallinn – 26.2.2007 | Translation : Gemma Parkes
Reprinted with kind permission of the author.
|
