|
Eesti sai uue valitsuse
28. märtsil sai uus koalitsioonilepe kolme partei liidri allkirjad. Pildil Reformierakonna esimees Andrus Ansip, Isamaa ja Res Publica Liidu liider Mart Laar ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Ivari Padar pärast allkirjastamist shampuseklaase kokku löömas. Foto: Postimees
Reformierakonna esimehe peaminister Andrus Ansipi hinnangul võib uus Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsus alustada tööd juba järgmisel nädalal.
Ansip ütles 29. märtsil valitsuse pressikonverentsil, et ta esitab praeguse valitsuse tagasiastumispalve esmaspäeval, 2.aprillil, kui koguneb riigikogu uus koosseis.
Isamaa ja Res Publica Liidu liider Mart Laar otsustas vastupidiselt peaminister Andrus Ansipi soovidele loobuda valitsusse minemisest ning kandideerida erakonna esimehe kohale.
“Isamaa ja Res Publica Liit vajab oma juhilt täit pühendumist, et võtta järgmistel valimistel valimisvõit. See-tõttu loobun ka kõikidele teistele ministripositsioonidele kandideerimisest ning kandideerin üldkogul erakonna esimehe kohale, et keskenduda meie organisatsiooni ülesehitamisele ja tugevdamisele,” kirjutas Mart Laar erakonnakaaslastele.
Loodavas valitsuses välisministri kandidaadiks peetud Mart Laar nimetas lõppenud koalitsiooniläbirääkimiste protsessi väga pingeliseks.
Peaminister Andrus Ansip on viimastel päevadel korranud oma varasemat seisukohta, et ta näeb hea meelega valitsuses kõigi koalitsioonierakondade juhte ja ka endist peaministrit Juhan Partsi.
VES/BNS
NY Eesti Maja külastas Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas
Pildil Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas, EV peakonsul New Yorgis Peeter Restsinski ja NY Eesti Haridusseltsi esimees Toomas Sõrra 24. märtsil NY Eesti Majas. Foto : Eve Martinson
Intervjuu Siim Kallasega järgneb.
ISLAMI UMMIKSEIS
Ilmar Mikiver
Mõnelegi võib olla üllatuseks, et probleem, mis tõsiselt komplitseerib Islami olevikku ja võibolla otsustab ta tuleviku, on sama, mis on põhjustanud raugematut debatti Ameerika Ühendriikides üle 200 aasta. See on riigi ja kiriku lahususe probleem algselt sõnastatud USA põhiseaduse 1. Täiendseaduses (First Amendment) a. 1789 ning seejärel diskuteeritud usklike ja ilmlike vahel tänase päevani. Teatavasti muhamedi usk ei tee vahet kirikliku ja ilmliku võimu vahel. Islami vaimulikud (imaamid ja mullad) on moslemi kogukondades ühtlasi “seadusi” (nn. fatwasid) ehk dekreete andvaks võimuks. Kuidas oleks mõeldav nende rahulik ko-eksistents Lääne vabadele valimistele rajatud riigikorraga?
See probleem oli aktuaalne ka märtsi algul St.Petersburgis, Floridas, aset leidnud Islami reformistide (õpetlaste, kirjanike jt.) tippkonverentsil. Üks osalejaist, American University emeriitprofessor Arnold Trebach, kirjeldab kokkutuleku mõtet Washington Timesis järgmiselt:
“Tippkonverentsi tuumikuks oli püüdlus murda see range ühenduslüli, mis valitseb Islami usu ja ilmliku valitsusvõimu vahel igas moslemi riigis… Delegaadid allkirjastasid ajaloolise tähtsusega dokumeni — St.Petersburgi Deklaratsiooni — mis nõuab moslemi riikidelt “avatust, dialoogi, demokraatiat, sugupoolte võrdõiguslikkust ja (asjade arutamist) mõistuspäraselt ja rahumeeles”.
Deklaratsioon on ilmselt sihitud autoritaarsete islami-riikide võimuhimuliste sheikide ja printside vastu. Veel selgemini ilmneb see ühe teise osaleja, Süüria päritolu psühhiaatria professori, Wafa Sultani sõnavõtust, mis järsult hülgab Harvardi guru Samuel Huntindoni teesi, nagu oleks Lääne konflikt Islamiga mingi “tsivilisatsioonide kokkupõrge” (clash of civilizations). Vastupidi: “See on kokkupõrge ühelt poolt inimõiguste ja teiselt poolt nende rikkumiste vahel. See on kokkupõrge nende vahel, kes kohtlevad naisi kui elajaid ja nende, kes kohtlevad naisi kui inimolendeid”, ütleb pr. Wafa Sultan.
Seni ei ole see reformiliikumine suutnud kaasa haarata laiemaid moslemite hulki. Nende silmis asetub “St. Petersburgi grupp” Islami tõekspidamiste spektrumi äärmuslikule “ilmlikustamise” (secularization) tiivale, millel ei ole suuremat kõlapinda mõõduakama enamuse seas. Trebach jätkab:
“Ilmlik Islam püüab luua visiooni muhamedi usu tulevikust, nii nagu seda näevad läänlased… Usuline reform on läbi imbunud lääne väärtustest, see tähendaks usu privatiseerimist, läänelikku demokraatiat ja ilmlikke, mitte usulisi poliitikuid”.
Ja halvem veel, reformeeritud islam pakuks ühtlasi suuremat toetust õigeusklikele moslemeile, nt. neile, kes õigustavad ebainimlikke Sharia seadusi koos nende võigaste surmanuhtlustega. (“Sharia on Jumala poolt türanniale hõbekandikul serveeritud unelm”, ütleb Wafa Sultan.) Samuti ei tarvitse Islami demokraatlik reform tähendada Islami eliidi paremat läbisaamist lääne poliitikutega, nagu märgib Trebach.
“Araabia maailma poliitilise tuleviku kujundavad pigemini parteid, kel on hoopis vähem sallivust USA välispoliitika vastu Lähis-Idas selle seni praktiseeritud kujul ning kes oma sisepoliitikas on senisest rohkem valmis ühel või teisel määral rakendama ka sharia-seadusi”.
St. Petersburgi kokkutulek oli siiski tervitatav ja julgustav — ka neile, kelle kainel hinnangul demokraatlik või reformitud Islam on praegu lihtsalt meeliköitev illusioon. Neile, kes on näinud moslemi kogukondade palvedrilli viiskorda päevas, võib selle religiooni muutmine isiklikuks era-asjaks ja ainult “koduseks pruugiks” tunduda lausa võimatusena. Kuid idee on pandud idanema. Lõpetuseks sobib “vastu iga lootusi” siiski tsiteerdia kaht põhilise tähtsusega lauset St. Petersburgi Deklaratsioonist:
“Meie nõuame Islami vabastamist totalitaarsete ambitsioonidega võimunäljas meeste vanglatest ja õigeusu jäikadest eeskirjadest… Meie ütleme kõigile moslemi usklikele: Islamil kui isiklikul usutunnistusel, ja mitte kui poliitilisel doktriinil, on üllas tulevik” (WT, 16 märts.)
Veel märtsi muljetest
Vello Helk 24.03.2007
Eelmistes kommentaarides oli juttu ajaloo ümberhindamisest. Seda tehakse vähehaaval, taktikaga ”gutta cavat lapidem” – tilk uuristab kivi, järjekindlalt ja tasapisi, sest muidu tekib vastureaktsioon. Alguses kardeti, et loosung ”plats puhtaks” viiakse läbi okupatsioonile järgnenud tavade kohaselt. Seda aga ei sündinud, isegi Gustav Naan võis oma surmani 1994. aastal mõnitada Eesti Vabariiki. Kuna endistel tegelastel õnnestus sini-must-valge abil mitte ainult säilitada, vaid koguni tugevdada positsiooni, osaliselt isegi kuulutades end tõelisteks vabadusvõitlejateks, siis on see maskeering muutumas ülearuseks. Nüüd tikitakse ajaloopilti üha rohkem episoode, mis peaksid määratlema ja õigustama okupatsiooni vennaliku abina eestlaste tungivale tahtele kooseluks suure vene rahvaga. See tendents on näidanud kasvu koos Putini võimu tugevnemise ja demokraatlike vabaduste piiramisega Venemaal. Nagu ütleb üks kommentaator: praegu on veel “arvamusliidrite” hulgas palju neid inimesi, kes kasvasid üles unistades sellest, et kõik inimesed elavad ühes suures ruumis, ning pärast päevatööd tuleb suur traktor ja tõmbab kõigile korraga teki peale.
Nii Vene välisminister Lavrov kui ka mõned eestlased väidavad juba, et Eesti okupeerimine päästis eesti rahva genotsiidist, unustades lisamast, et andis vene võimudele võimaluse ise läbi viia seda genotsiidi. Pealegi on tülikate inimeste kõrvaldamine totalitaarses riigi normaalne tegevus. Läänes, kus inimeste ajud on demokraatiaga ära harjunud, sellest muidugi aru ei saada.
Imbi Paju ütleb, et suheldes ajaloolastega selgub, et ka meie põlvkond ja meist vanemad ei tea, kuidas meid on karistatud. Lugedes mingit ajaloolist teksti tundub, et mentaalselt elame kõik Nõukogude narratiivi mõju all. mis ongi selle õigussüsteemi omapära (Postimees 29.12.2006, vt ka VES 15.02.2007). Ajalugu õpetab meile nähtavasti ainult seda, et keegi ei õpi vigadest. Kui mõni rahvas ühte ämbrisse juba kord astub, siis see ämbrikolin enam ei lõpegi.
Veel üks näide ajaloolistest tilgutajatest. Seekord „ajaloohuviline filoloog“ Heino Kään, kes varem on esile tõstnud ENSV positiivseid külgi (vt. VES 11.05.2006). Ta pole nõus Toomas Suumaniga, kes 12. jaanuaril Postimehes artiklis “Uhkusest, aust ja riigist”, kirjutas: “Kui tulla… eestlaste riigi ning riigiuhkuse juurde, siis läheb asi hämaraks ja sogaseks. Pean silmas üldaktsepteeritavat suhet meie riiki ja tema lukku”. Ja edasi välihallis meestest, kelle üle piisavalt uhkust ei tuntavat. See “üldaktsepteeritus” hakkas Kääni torkima. Seekord ei saanud ta sõna Postimehes, vaid pidi leppima Kesknädalaga (Ajaloo paletil on rohkem värve, 7.03.2007).
Tal on poisipõlve (sünd. 1935) mälestusi, ka ”Lili Marleen”, aga ta rõhutab, et polnud need tollased rindemehed ise ega neid sõjateele saatnud kodused kaugeltki nii üht tegu ja nägu, nagu praegused sangarimüüdid ühel häälel pajatavad. Julgegem tunnistada, et kaugeltki kõik ei säranud ega hiilanud ühtlasest isamaalisest vaimustusest noil Narva ja Sinimägede lahingute aegadel. Ta tsiteerib kolonelleitnant Alfred Lutsu raamatust “Heitluste keerises”: “Väejooksikute arv ulatus meil 1944. a. augustikuu keskel mitme tuhandeni.” Polevat olnud Vabadussõja vaimu.
Siin on jälle tilgake tõtt. Värvitoone on aga palju, kuid on tähtis, kas nende esitaja on Eesti kui vaba riigi poolt või vastu. Siit saab mulje, et ta on pigem vastu. Ka Vabadussõja ajal oli desertööre, mobilisatsioonist kõrvalehoidjad ja isegi mässajaid, vist rohkem kui 1944. aastal. Nii on olnud alati, igal pool ja kõigis sõdades, isegi ja eriti Punaarmees, kus ametlike andmete kohaselt viimase sõja ajal karistati 376 000 desertööri. Sellest hoolimata õnnestus üsna kaua tõkestada Eesti taasokupeerimist. Ei saa ka lähtuda arvamusest, et kõrvalehoidjad seda eelistasid.
Nii kerkib üha enam üles neid, kes ei pannud pahaks, kui 50 aastat kujutati nii II Maailmasõda kui Vabadussõda vastupidiste värvidega, aga nüüd heidavad ette ühekülgest ajalookäsitlust. Lõpuks saadakse värviline pilt mitme erineva värvi vastavas vahekorras kokkusobitamise teel. Probleem ongi vaid selles, kust leida seda “õiget” vahekorda, seepärast olgu neid “värve” võimalikult erinevaid ja mõtlemisvõimeline inimene oskab ka siit õige lõppvärvi välja lugeda. Aga mitte just need, kes vahepeal kannatasid värvipimeduse all ja nüüdki eelistavad punaseid nüansse.
Üsna mitu ajaloolast on kompartei jäänuki Vasakpartei liikmete nimekirjas. Peale Heino Kääni on neist tuntumad Olaf Kuuli, Malle Salupere, Karl Siilivask ja Herbert Vainu. Ka Vaino Väljas on ajalookandidaat. Kõik pole siiski sama agarad taasotsima vanu värvinüansse. Nende garandiks on kompartei viimane juht Enn-Arno Sillari, kes pärast taasvabanemist lootis edukat jätkamist, 1992. aastal oli veel umbes 5000 liiget (Eesti Aeg 17.06.1992). Kuigi pärandi hooldaja viimastel valimistel sai ainult 607 häält, on seda häälekamad mõned selle ajaloolased.
Pronksokupant sai okaspärja
On küüditamise aastapäev, 25. märts. Kell on 12.50. Möödun perega Tõnismäest, peatan auto. Pronksokupandi esine punetab lilledest, selle ümber askeldab sada-kakssada eri vanuses inimest, nende seas mitu vene jalgpallisärkidega noormeest. Tundub justkui tähistataks siin mingit püha. Meie leinapäeval! Ümber Tõnismäe tiirutab auto, milles istujal seljas punane särk suure kirjaga CCCP. Näha on kümmekond politseiautot ja kollastes vestides politseinikke. Õhus on ärevat ootust.
Näen, et saabub Jüri Böhm, kes on politseid ja linnavalitsust informeerinud kavatsusest asetada oma vanemate mälestuseks pronksokupandi juurde okaspärg. Kell saab 13.00 ja Jüri läheb üle ristmiku. Pärga on märgatud. Temaga kaasasolnud plakatiga vanahärrat ei lase politsei edasi tulla. Provokaatorid tulevad, kostab venekeelne hüüe ja tundub, et igast ilmakaarest saabub inimesi juurde. Ühinen Jüriga, sest ei saa teda lasta sinna herilasepessa ometi ihuüksi minna. Pealegi pean okaspärja panekut küüditajale igati õigustatuks. Kuue-seitsme meetri kaugusel kujust tõkestab meie tee süngete ja ähvardavate nägudega inimmüür. Nende vaenulikkust on lausa füüsiliselt tunda.
Uroodid (värdjad), fashistid, kostab sõimu. Uidite (laske jalga)! Püüame neist läbi minna, kuid meid rünnatakse hulgakesi ja püütakse pärga, millest nüüd juba mõlemad peame kinni hoidma, käest ära kiskuda. Leinalindid ja kiri Eesti rahva mõrtsukale rebitakse puruks. Oleme ümber piiratud.
Meie kõrvale ilmuvad politseinikud, kes tõrjuvad aktiivsemaid ründajaid. Rahulikud selgitused, et püüame viia pärga küüditamise ohvritele, saavad meie tõkestajatelt vaid sõimu osaliseks. Teid tuleks kõiki seina äärde panna ja õieti tehti, et küüditati, on sõnad, mis trükimusta kannatavad, teisi ma ei hakka edastama. See sõdur tappis ja mõrvas Eesti rahvast, püüame valjuhäälselt selgitada, kuid asjatult. On näha, et osa kohalolnuid politseid eriti ei karda ja kipuvad nendelegi kallale.
Laske läbi, ma tahan oma vanemate mälestuseks pärga asetada, hüüab Jüri ja me trügime edasi. Igast suunast kisutakse ja rebitakse. Tunnen, kuidas mu jope käriseb ja käed vermele kistakse. Õnneks on politsei ülesannete kõrgusel ja me saame siiski mõne meetri edasi, kuni TV-st tuttav venelannast aktivist klammerdub meie külge ja püüab end aheldada okaspärja külge. See ei õnnestu, kuid nüüd ei lase meid edasi ka politsei. Kas tõesti võivad Eesti riigi ja rahva kannatuste üle irvitavad venelased pidada tükikest Eestimaad provokatiivselt enda omaks, kuhu eestlaste jalg astuda ei tohi? Kas tõesti on politsei nende poolel?
See ehmatus on aga asjatu. Vilkuvate tuledega on saabunud märulipolitsei, kes tungib märatsevasse rahvamassi ja ahelikku moodustades jagab nad kaheks. Proovime edasi minna, kuid politsei ütleb, oodake. Rahulikumat hetke kasutavad ära mõned vähem-agressiivsed inimesed, kes püüavad meile vene keeles selgeks teha, et punaarmee vabastas Eesti, muidu oleks fashistid teid kõiki tapnud. Kas Nürnbergist olete üldse midagi kuulunud, küsib ärritunult soliidne hallipäine vanahärra. Nähes, et meie selgitused langevad kurtidele kõrvadele, vaikime. Fashistid, me veel näitame teile kuratõ, maha tappa, oodake vaid, karjuvad teised.
Kuulen, kuidas keegi annab eestikeelse korralduse, tehke neile teed ja märulipolitsei asub rahvamassi laiali suruma. Nüüd, sosistab üks politseinik ja me suundume tekkinud koridori, mis viib pronksokupandi juurde. Veel hetk ja me oleksime päral, kuid raevunud venelased ründavad uuesti. Neil õnnestub politseiahelikust läbi tungida. Jüril on mitu tükki kallal, tema edasi ei pääse, mina jõuan kohale. Saan vaevalt pärja paigale asetada, kui ka mind rebitakse mitmekesi tagasi. Enda üllatuseks näen, et üks mulle selja tagant kallale karanu on seesama härra, kes Nürnbergist rääkis. Säh sulle rahulikku vanainimest. Silmad põlevad peas. Huvitav, kas kunagi nooruses oli ka tema üks Eesti rahva küüditajatest? Jüri ja ka minu vanemate küüditaja?
Märulipolitsei ja koerad saavad olukorra hetkega kontrolli alla, tean, et ka kriminaalide rahustamiseks vanglas on koerad parim vahend. Kuid pärg on jõutud juba ära varastada. Mulle näidatakse autot, kuhu see viidud on. Teatan sellest ühele politseinikule, kes vastab, et nad teavad ja asjaga juba tegeletakse. Tore! Ometi tõstetakse pärg varsti teise autosse ümber ja eesti koolipoisile, kes seda pildistab tehakse ähvardavalt käega kõri läbilõikamist imiteeriv liigutus. Ma ei tea, mis pärjast edasi saab. Naisaktivist karjub kuidas Jumal karistab. Kahju, et ta ei saa aru, et hoopis vene rahvas ise on Jumala karistuse endale tõmmanud, luues sellise ebainimliku ja kohutava süsteemi, milles inimelu kopikatki väärt ei olnud. Ka venelaste endi elud.
Hõikame aitähh politseinikele ja lahkume kallaletungijate kohta avaldust tegema. Selgub, et politsei on juba vahistanud neist mitu. Kiire töö. Avaldust tehes mõistan, kui raske on toimunud möllu ja segadust kirjeldada.
Pronksokupant sai, mida ta väärib – okaspärja. Kas saab olla veel paremat sümbolit, mis sümboliseeriks Eesti rahva kannatusi, küüditamist, vangilaagreid ja okupatsiooniaastaid. Eesti Rahvusliku Liikumise poolt 23. veebruaril algatatud okaspärja viimine peaks saama tavaks näitamaks eesti rahva põlgust meie pealinnas laiutava ja kommunismikuritegusid ülistavasse monumenti ning selle räuskavatesse ja vägivaldsetesse kaitsjatesse. Jüri on tubli, et ei lase end ümber veenda ja hirmutada. Okaspärgi peaks viima sinna niikaua kuni pronksokupant veel kohal püsib.
Üks politseinik küsis minult, et ega ma politsei tänasesse tegevusse kriitiliselt ei suhtu. Sugugi mitte. Ma arvan, et siinkohal on kohane avaldada tänu Eesti Politseile tõeliselt professionaalse tegutsemise eest. Ilma nendeta ei oleks me pääsenud pronksokupandi juurde ja saanud okaspärga asetada. Mul on tõesti hea meel kõiki neid tublisi mehi ja ka naisi kiita ja veel kord tänada.
Henn Põlluaas
Eesti Vabariigi aastapäev Lõuna-Floridas
Vasakult paremale: Maire Riisma, Gunnar Eeman, Kirsti Roosmaa, Heiki Parts, Oswald Riisma, Arno Kallas, Helle Orav-Reiman, Evi Kallas, Taavo Virkhaus, Anadie Allik, Tiiu Migula, Helve Parts.
Foto: Maire Riisma
25. veebruaril 2007 tähistas Lõuna-Florida Eesti Koondis Eesti Vabariigi 89-dat aastapäeva. Pidulik koosviibimine toimus Boynton Beach’i elegantses Benvenuto restoranis. Kohale oli saabunud 80 inimest. Lisaks Lõuna-Florida elanikele oli külalisi teistest osariikidest, Kanadast ja Eestist. Eesti sõjaväe vormis oli meie keskel kolonelleitnant Viktor Lääts, kes viibis ameerika sõjaväe juures ametiasjus.
Heiki Parts alustas aktuse avasõnaga, milles ta tervitas kõiki koosviibijaid. Ühtlasi luges ta ette tervitused teistelt eesti organisatsioonidelt. Järgnes ameerika hümn, mida esitas Kristi Roosmaa, klaveril saatis meie tuntud dirigent Taavo Virkhaus. Kristi Roosmaa on noor, andekas ja sharmantne lauljanna, kes on esinenud mitmetes ameerika muusikalides. Lõuna-Florida Eesti Koondisel oli väga hea meel, et ta meile esinema tuli. Ta kaunistas aktuse kava ilusate isamaaliste lauludega ja esitas hiljem rõõmsaid operetiviise. Eettekanded said tugeva aplausi osaliseks.
Gunnar Eeman esitas päevakohase palve, paludes Jumala õnnistust Eesti riigile ja rahvale. Peokõne oli koostatud Evi Kallase originaalse idee alusel, mille teemaks oli põimik: Eestlane läbi aegade. Evi ja Arno Kallas, Tiiu Nigola, Helve ja Heiki Parts osalesid põimiku esitamisel. Meisterlikult kujundatud ajalookroonika viis meid muistsetele ajaradadele. Elavalt meenusid meie esivanemate kangelaslikud võitlused 13. sajandil Saksa ja Taani orduvägede vastu. Ka viimane esiisade ülestõus, Jüriöö Mäss (1343) lõppes kaotusega, aga eestlaste vabaduse soov ei kustunud iialgi. Sajand hiljem, pärast võidukat Vabadussõda vene Punaarmee ja Saksa Landesweeri vastu, sai Eesti iseseisvaks demokraatlikuks riigiks (1918).
Kroonika oli huvitavalt põimitud isamaaliste luuletuste ja tsitaatidega, mis tegid ajaloo käigu elavaks ja lähedaseks. Anna Haava, Henrik Visnapuu, jt. sisukad luuletused olid vaimustavalt deklameeritud Helve Partsi poolt. Sütitavalt kõlasid sõnad “Kalevipojast”. Hästi esitatud “peokõne” sai publikult tugeva kiiduavalduse.
Järgnevalt sopran Anadie Allik laulis langenute mälestuseks “Puhake paremad pojad” Tiiu Nigola klaveri saatel. Lõppsõna ütles Koondise esimees Osvald Riisma. Aktus lõppes Eesti hünmniga.
Järgnes dr. Helle Orav-Reimani poolt korraldatud edukas loterii. Siinjuures tuleb rõhutada ka abielupaar Osvald ja Maire Riisma tõhusat tööd aastapäeva läbiviimisel. Maitsva lõunasöögi ja tantsumuusikaga möödusid pärastlõunased tunnid rõõmsas meeleolus. Mälestus ilusast ja tähtsast päevast jääb veel kauaks meelde.
Gunnar Eeman
Lakewoodi eesti seeniorid reisil lõunanabale
Kolmapäeval, 21. märtsil oli Lakewoodi eesti seenioridel võimalus teha kiirreis Lõunanabale Ellen ja Toomas Tehve valguspiltide saatel. Huvitav oli vaadata jäämägesid lõuna-naba suvekuudel, tutvuda pingviinidega, mitmesuguste hüljestega ja lõunanaba karge loodusega.
Seenioride aastakoosolek toimus veebruaris. Esinaisena jätkab Airi Vaga, abiesinaisena Ingrid Walter, sekretärina Irene Verder, laekurina Imbi Sepp. Pereemana Mitsi David ja abilistena Ellen Tehve ja Maie Palango. Lydia Kesse aitab sünnipäevalastega kontakti pidada, sest Lakewoodi Eesti Seenioride Ringi kombe kohaselt toovad vastava kuu sünnipäevalapsed võileivad ja küpsetised kohvilauale. Tehniliste abilistena jätkvad Elmar Koppel ja Uno Taps. Kõik toimib eeskujulikult tänu Lakewoodi seenioride jätkuvale energiale.
Järgmine koosviibimine toimub 18. aprillil ja siis on kavas videofilm ning maikuu kokkutulekul on ees reis Aafrikasse Ellen ja Toomas Tehve saatel.
Airi Vaga
NY Hellakesed uisutamas
“Linnutee” hellakesed, gaidid ja vanemgaidid käisid 3. märtsil koos vanematega uisutamas Wollman Rink’is, New Yorgi linnas, nautides kevadist soojust. Foto: Monica Truumees
Pidupäev
Kuulge kutset!
“Musta mundri mehed”, ja eesti rahva suguvõsa!
12. mail 2007 Lakewoodi Eesti Majas kell 3:00 pl.
Pildil Eesti noored sõdurid Ameerika tööpataljonis Saksamaal. Paremal kiivriga on Ferdinand Rikka. Foto: erakogu
Aastail 1946-1951 ulatas Sakasmaal
Ameeriklane meile sõbra-käe ….Noormees,
vabaks sõjavangist, välja DP laagri koikust.
tõmba selga munder must, sammud Nürnbergi säe!
Süüpingil oli pruun valitsus, süüdistajaks punavõim.
Eesti mees sa tule, korda pea! Kohtu-vangimaja
vahel Nürnbergi 4221 kompaniis marssis mustas
mundris sinu vanaisa, isa, abikaasa vend või kallim –
püssi õlal kandis – Ida suunas pilk
lõppenud me maal ei olnud sõjavärk.
Armas eesti rahvas, noor ja vanem
Ära unusta meid! Kalendrisse kirjuta 12. mai!
Tule! Kõnnime koos, nii sõnas kui pildis
möödunud aegada rajal Lakewoodi Eesti majas,
Keerutame tantsu, laseme laulul kõlada
austuseks isamaa poegade tegudele.
Nooruse muredest vabana, vanuse valudest hoolimatta
jääme ustavaks Eestile,
valvesse Isade Maa vabaduse eest.
F.Rikka
Läti ja Venemaa allkirjastasid piiri-leppe
Läti peaminister Aigars Kalvitis ja Vene valitsusjuht Mihhail Fradkov allkirjastasid teisipäeval, 27. märtsil Moskvas Läti-Vene piirileppe.
Piirilepe koosneb leppest endast, piiri kirjeldusest ja kaardist. Selle allkirjastamine tähendab, et kahel riigil pole üksteisele territoriaalseid pretensioone.
Lätis on piirileppe allkirjastamine tekitanud vastakaid arvamusi.
Rahvuslikult meelestatud jõud heidavad Kalvitise valitsusele ette Abrene maakonna loovutamist Venemaale, võimuliit on veendunud, et territooriumi tagasisaamine on niikuinii võimatu ning et piirileppe allkirjastamine tähendab uue ajastu algust suhetes Venemaaga.
Piirilepe parafeeriti kümme aastat tagasi pärast enam kui poolteist aastat kestnud kõnelusi, millel saavutati edu alles pärast seda, kui Läti loobus nõudmisest lisada leppesse viide 1920. aasta rahuleppele.
2005. aasta mais keeldus Venemaa allkirjastamast piiri-lepet Lätiga, kuna Läti valitsus lisas sellele ühepoolse deklaratsiooni, milles viidati 1920. aasta Läti-Vene rahulepingule, mille järgi kuulub Lätile Abrene maakond ja kuus ümberkaudset valda, mis praegu moodustavad Venemaa Pihkva oblasti Põtalovo rajooni.
Läti erakonnad Uus Aeg ja Kõik Lätile! on valmis Läti-Vene piirileppe Konstitutsioonikohtus vaidlustama.
Uue Aja esindaja seimis Karlis Zadurskis ütles BNS-ile, et partei on juba ette valmistanud kaebuse, millel on 20 saadiku allkirjad, ning esitab selle 28.märtsil Konstitutsiooni-kohtule.
“See [piirileppe allkirjastamine] on üle mõistuse käiv reetmine riigi suhtes,” ütles BNS-ile Uue Aja saadik Inguna Ribena.
Kõik Lätile! kavatseb piiri-leppe vaidlustada mitte kui erakond, vaid iga selle liige teeb seda individuaalselt.
Konstitutsioonikohtu endine esimees Aivars Endzins selgitas BNS-ile, et protseduur, mille käigus antakse hinnang lepingu vastavuse kohta põhiseadusele on sama mis seaduste hindamisel.
VES/BNS
Peterburis tähistati Eestile autonoomia andmise aastapäeva
25. märtsil tähistati Peterburis 90 aasta möödumist Venemaa Ajutise Valitsuse poolt Eestile autonoomia andmisest.
Eesti peakonsulaadi Peterburis, Peterburi Jaani koguduse ja Peterburi Eesti Kultuuriseltsi koostöös korraldati aastapäeva tähistamiseks Peterburi soomlaste Püha Maria kirikus eestikeelne jumalateenistus.
Tervitussõnad kokkutulnuile ütles peakonsul Lauri Bambus ja päevakohase sõnavõtuga esines kultuuriseltsi esindaja Boriss Gorbunov. Kontserdiga astus üles Rapla laulustuudio tütarlastekoor Thea Paluoja juhatusel.
8. aprillil (vana kalendri järgi 26. märtsil) 1917. aastal kogunes ligi 40 000 eestlast Peterburi Jaani kiriku esisele tänavale. Sealt liiguti edasi mööda Nevski prospekti Tauria palee juurde, kus tegutses Venemaa Ajutine Valitsus. Eestlased andsid Venemaa Ajutise Valitsuse esindajatele üle autonoomia nõudmise.
Neli päeva hiljem, 12. aprillil (vana kalendri järgi 30. märtsil) 1917. aastal kinnitas Venemaa Ajutine Valitsus oma otsusega Eesti autonoomia seaduse.
Selle üks tulemus oli Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühendamine.
VES/BNS
Õuduste öö 1949: ööl vastu 25. märtsi algas küüditamine
125. märtsi öösel 58 aastat tagasi paiskasid kommunistid ja Nõukogude sõdurid jäädavalt segi tuhandete Eesti perekondade saatuse. Varahommikune koputus uksele tähendas senise elu lõppu enam kui 20 000 inimesele, paljudele neist ka elu lõppu üldse, kirjutab Alo Lõhmus Postimehes 25. märtsil 2007.
Märtsi lõpp 1949. aastal oli erakordselt lumine. Keskpäevane päike andis küll juba aimu kevade saabumisest, ent ikkagi olid paljud maanteed ja linnatänavad hangedesse mattunud ning raskesti läbitavad.
Võrumaa Vastseliina valla Möldri küla läbiv tee aeti 24. märtsil ootamatult täies ulatuses lahti.
Koolivaheajaks Võrust vanematekoju tulnud Lea Seim oli juba linnast lahkudes kuulnud jutte, et midagi on teoksil ning tasuks olla ettevaatlik. «Ei osanud arvata, et see meie peret oleks puudutanud,» kirjutab Seim aga oma mälestustes, mis talletatud Eesti Rahva Muuseumis (ERM) ühes sadade teiste meenutustega. «Küüditamist me ei kartnud, sest isa ja ema arvates polnud nad midagi riigivastast teinud ning teiseks arvati, et vanainimesi keegi kimbutama ei tule.»
Nii ei aimanud keegi, et kutsuvalt lahti aetud külatee oli julm ähvardus.
Sama päeva, 24. märtsi õhtupoolikul ootasid Läänemaa Silla mittetäieliku keskkooli õpetajad Kullamaal bussi, et sõita Haapsallu õpetajate kevadisele nõupidamisele.
«Ilm oli sombune. Helvetas laia lund. Äkki köitsid meie tähelepanu tugevakasvulised kirjuis nahkkasukais vene keelt kõnelevad mehed, kes isesuguste tumedate kammitsatega autode vahel sebisid. Mehed olid relvis,» meenutab samuti ERMi kogusse saadetud mälestustes koolidirektor Anni Teidearu. Õpetajad tundsid venelaste nägemisest küll kõhedust, ent ei osanud arvata midagi enamat.
Kuid õhtul Haapsalus vennanaise poole Posti tänavale öömajale suundudes nägi Teidearu, et tänav kubises samadest autodest.
Hirmutav ootamine
Viljandis koguneti sel õhtul tookordsesse Ugala saali Jakobsoni tänaval, et kuulata Koidu koori kontserti. Hämmastusega märkasid lauljad, et ehkki saal oli viimseni välja müüdud, ilmus publikut kohale vaevalt pool saalitäit.
Kontserdile järgnes meeleolukas pidu. Nagu oma mälestustes kirjutab laulja Helmi Hillermaa, ei pööranud tantsumöllus ja lauluhoos keegi suuremat tähelepanu linna peatänavalt kostvale ebatavaliselt valjule mootorimürale.
«Kui hommikupoole ööd väljusime, siis olime küll nagu puuga pähe saanud,» jätkab Hillermaa. «Kogu tänav oli lumelobjakat täis, selles undasid suured veomasinad, öeldi olevat Studebakerid. Need olid masin masinas kinni, suunaga linnast välja, terve Jakobsoni tänava täielt.»
Helmi Hillermaa sai järgmisel päeval kuulda, et tema maal elav kodurahvas oli nende autodega rongile viidud ja Siberisse küüditatud. Lea Seim võeti Vastseliinas koos vanematega kaasa, ehkki ta küüditatavate nimekirja ei kuulunudki, ning sõidutati lahedalt lahti aetud teed mööda Võrru, laaditi haruteel seisvasse trellitatud akendega loomavagunisse ning saadeti sama teed.
Koolidirektor Teidearu valvas koos vennanaisega kogu öö üleval ning piilus kardina vahelt tänaval askeldavaid küüditajaid. «Tumm vaikus. Ainult kella tiksumine kottpimedas toas. Ja siis… Rautatud saabaste kaja trepil teatas, et tullakse meile. Trepp oli pikk, sest elasime teisel korrusel. Haarasime kramplikult teineteise käest…
Koputus. Vaikus. Taas koputus. Helmi tõusis ja läks avama. Ei küsitud meid, vaid Vooremaad, kes elas üle koridori. Kuulsin, kuidas Helmi ütles, et ta ei tea Vooremaast midagi, tõmbas ukse paukudes kinni ja keeras lukku.
Aga üles nad oma ohvri leidsid, sest varsti kuuldus üle koridori kõrval korteris paanilist tegevust ja venekeelset kamandamist.»
Sissetung kodudesse
25. märtsi varahommikul prõmmisid kommunistid, kommunistlikud noored, nende kaasajooksikud ning Nõukogude sõdurid seitsme ja poole tuhande eesti perekonna uksele ja akendele, tungisid nende kodudesse, kiskusid veel unesoojad lapsed vooditest välja ning kamandasid ehmunud vanemad asju kokku pakkima, et saata need perekonnad määramata ajaks Siberi avarustesse.
«25. märtsi hommikul umbes kell 6 hakati kloppima uksele ja akendele. Kuna isa ei olnud kodus, avas ema ukse. Sisse tulid külanõukogu esimees Milda Grünfeld, O. Vent, A. Kartsepp, V. Pettai, A. Jalak ja mõned sõdurid. M. Grünfeld ja mõned temaga kaasas olijad istusid toas laua juurde, ka ema pandi sinna istuma. Algul pandi kirja kõik, kes peres elavad, siis teatati emale, et pere on määratud asumisele saatmisele kui kulaklik perekond,» kirjutas ERMile Leili Kristian, keda küüditamine tabas Võrumaal Haanja vallas Hämkoti külas.
«Samal ajal tegid sõdurid tubades, pööningul ja mujal läbiotsimisi. Seejuures keeras üks sõdur minu natuke üle kahe aasta vanuse magava venna Mati koos voodiriietega ümber, nii et vend jäi voodiriiete alla, näoga vastu voodi põhja, ja jättis nii. Nägin seda kõike oma silmaga.»
Perekonna isa oli kodust ära, kuid küüditajaid see ei häirinud. Ema koos nelja lapsega – teismelised õde ja vend, kuueaastane väikeõde ja kaheaastane väikevend – viidi minema.
«Kui loeti otsus Siberisse sundümberasustamise kohta, läks ema täitsa endast välja ja lükkas lillelauad koos lilledega ümber (meil oli kodus palju toalilli). Läks tükk aega, enne kui ta rahunes. Ema ei olnud üldse võimeline kaasavõetavat kraami kokku korjama ega pakkima.»
Siberis Hramtsovski kivisöekarjääri rasketes tingimustes suri ema Selma juba 1949. aasta detsembri alguses ning kõigest mõne päeva pärast järgnes talle väikevend Mati. «Tema surmale võis kaasa aidata sõduri julm käitumine 25. märtsil; tal hakkas kõrvadest mäda jooksma, aga arstiabi ei olnud ju saada,» kirjutab Leili Kristian.
Järgneb
Ajaloolane: küüditajaid oli terve armee jagu
Märtsiküüditamisse oli kaasatud kümneid tuhandeid inimesi ehk väike armee, ütleb ajaloolane, Tartu Ülikooli dotsent Tõnu Tannberg. Mundrikandjaid oli neist vähem kui pool. Tõnu Tannbergi küsitles Alo Lõhmus Postimehest.
Millisena paistab 1949. aasta märtsiküüditamine toonase Nõukogude Liidu üldiste massirepressioonide kontekstis?
Meil ei maksa unustada, et eestlased polnud ainus rahvus, kes langes massirepressioonide ohvriks. Uuemad uurimused on välja selgitanud, et aastatel 1920–1953 oli NSV Liidus vähemalt 130 küüditamisoperatsiooni.
Ühtset malli ei rakendanud Moskva ka näiteks Baltikumi suhtes. Leedus toimus sõjajärgsel ajal kolm suuremat küüditamist, Lätis ja Eestis piirduti ühega, kui väiksemad deportatsioonid kõrvale jätta.
Teisalt on kindlasti probleemiks tollaste massirepressioonide tegeliku ulatuse kindlakstegemine, sest meie käsutuses olevad andmed on puudulikud ning sageli ka vasturääkivad. Suur osa julgeolekuorganite dokumentatsioonist ei asu Eestis ega ole uurijatele kättesaadav. Nii saame tänini ka sõjajärgsete massirepressioonide kohta näiteks arreteeritute arvu puhul teha vaid üsna oletuslikke järeldusi.
Puudub ka adekvaatne võrdlus Läti ja Leeduga ning laiemalt nende piirkondadega, mis Moskva aastatel 1939–1940 okupeeris.
Seetõttu tasub tähelepanu juhtida ehk nendele andmetele, mis koguti repressioonide ulatuse kohta vahetult pärast Jossif Stalini surma 1953. aasta kevadel-varasuvel, mil Kremli võimuladvikus hakkas juhtivat rolli etendama Lavrenti Beria. Tema «uus kurss» liiduvabariikide suhtes võttis revideerimisele ka võimude senise repressiivpoliitika.
Tollase Eesti NSV siseministeeriumi kokkuvõtete järgi iseloomustasid Eestis teostatud repressioone järgmised arvud.
Aastatel 1944–1953 arreteerisid julgeolekuorganid 18 772 isikut (eestlasi 17 886), kellest 6732 kuulusid nn natsionalistlikku põrandaalusesse ühendusse. Lisaks arreteeris miilits 26 264 inimest. Seega ulatus arreteeritute arv nendel aastatel üle 45 000 inimese.
Arvepidamise järgi küüditati Eestist 20 919 inimest. Sõjajärgse vastupanuliikumise mahasurumiseks viidi läbi 9210 operatsiooni ning nendesse oli kaasatud vähemalt 94 000 sõdurit. Metsavendluse mahasurumisel tapeti 1495 inimest, võimude endi kaotused olid 887 surnut ja 185 haavatut.
Säärased andmed on tollest ajast olemas ka teiste Balti liiduvabariikide, samuti Lääne-Ukraina kohta (vt kõrvalolevat graafikut). Selgub, et aastatel 1944–1953 langes repressioonide ohvriks nimetatud aladel ligi miljon inimest, kellest üle 390 000 olid küüditatud.
Need andmed näitavad kõnekalt, et mida ulatuslikum oli vastupanu rezhiimile, seda suuremad olid repressioonid: Ukrainat Eestiga võrreldes on vahe rohkem kui kümne-kordne.
Mida uut on teada küüditamise korraldusest?
Viimaste aastate uurimused midagi väga uut esile pole toonud ning üldises plaanis on see aktsioon meil üsna hästi dokumenteeritud. Hoopis enam on lahtisi otsi 1941. aasta küüditamisega seoses.
Uurimise seisukohalt on mõlema küüditamise puhul veel küllalt võimalusi ja kasutamata allikaid, et teemat edasi uurida kas või kohaliku ajaloo tasandil.
Minule oli märtsiküüditamise osas üheks suuremaks üllatuseks n-ö küüditajate armee koosseis, mille kohta saame täpsemaid andmeid tänu H. Strodsi uurimistööle Moskvas. Kui kolmest Balti liidu-vabariigist saadeti 1949. aasta varakevadel välja üle 90 000 inimese, siis selle aktsiooni elluviimisse oli kaasatud üle 76 000 inimese. Tegu polnud ainult sõjaväelastega, vaid suures osas kohalike hävituspataljonlaste ja parteiaktiiviga.
1949. a märtsiküüditamise ulatus Balti liiduvabariikides:
eshelone perekondi mehi naisi lapsi kokku
Eesti 19 7471 4566 9866 6048 20 480
Läti 33 14 173 11 135 19 535 11 038 41 708
Leedu 24 8985 8929 11 287 8440 28 656
kokku 76 30 629 24 630 40 688 25 526 90 844
Allikas: A. Rahi-Tamm. Teise maailmasõja järgsed massirepressioonid Eestis: allikad ja uurimisseis. Tartu, 2004, lk 48 Postimees
Ebaõnnega seotud tulekustutamine Vändra vanas apteegihoones
Täpselt aasta tagasi, 18. märtsil 2006, langes vana apteegihoone Vändra alevis tuleroaks. Päästeteenistus kahtlustab süütamist. Avaldus kriminaalmenetluse alustamiseks on tehtud Cloud Nine OÜ ühe juhatuse liikme poolt. Apteegihoone oli seisnud aga tühjana.
Tulekahju pani tähele 10 meetri kaugusel elav naaber, kes teatas tulekahjust tuletõrjesse.
Tuletõrje auto oli minutiga kohal. Vändra Tugikomando pealik rääkis, et tuletõrje saabudes maja oli juba leekides, 10 ruutmeetrit katust põles, hetk hiljem ka maja teise otsa alumine pool. “Nagu oleks süüdatud mitmest kohast.”
Tulekahju kustutamine toimus järgmiselt: “Väljas seisnud autol, mis oli veest tühi (muidu külmuks talvel ära), põles üks vaakumtoru vee imemise käigus läbi ja auto oligi kasutuskõlbmatu, samas saadi koheselt kasutusele võtta Rootsist abina saabunud auto, mis ei olnud küll tegelikult veel lahinguarvestuses, aga üldjuhul toimiv. Mehed tõid ka mootorpritsi samas tänavanurgal oleva veehoidla peale, said vee kätte ja kõik toimis, kuni pumba korpus lõhkes. Põhjuseks võis olle see, et keegi sõitis näiteks autoga üle vooliku – selles on kõrge surve ja väga kiire vee liikumine, tonn vett minutis, voolik on elastne ja ei lõhke nii lihtsalt, aga raud andis järele hüdraulilisele löögile. Veehoidla on olnud kogu aeg pooltühi. See peaks olema veekindel, aga katsetuste käigus on ikka vajunud poole peale tühjaks. Hoidla imeti tühjaks ja oligi vesi otsas. Pauguse baari seinalt oli keegi kuri inimene ära rebinud hüdrandi tähistuse märgi. Selle pealt saab lugeda suuna ja meetri täpsusega, kus tänavasillutises asub õige luuk, millest vett võtta. Jääga kaetud tänaval avati kolm kaevuluuki, kuid õiget ei leitudki. Autode imivoolikud ei ulatunud ka lahtise jõeveeni. Pump viidi keset jõge, puuriti auk ja alles siis saadi vesi kätte. Tuletõrjemajast võeti trassivett, mille kogus ja surve küll hirmväike, kuid sai kasta kõrval asuvat maja. … ”
Nii kirjeldas tule kustutamist Vändra Tugikomando pealik. Ta märkis ka, et päästetööde juht ei suuda siiski kõike tähele panna. Ta teab, mida teeb tema meeskond, kuid seekord keegi vabatahtlikest abilistest oli hakkanud uksi-aknaid lahti lõhkuma, mida poleks mingil juhul tohtinud teha. Kuna pikas koridoris polnud uksi ega laeluuke ees, piki maja tekkis väga tugev tuuletõmme, mis soodustas ülikiiret tulelevikut üle kogu hoone.
Ohtlikku olukorda sattus ka üks tuletõrjuja, kes jäi katusel kustutades tulevangi – voolik läks katki, vett ei tulnud, luugist ulatusid välja tuleleegid ja joatoru sulas käes, see tähendab, et põlesid kindad ja käed said põletushaavu.
Vändra tugikomandos töötab 14 päästjat. Komandol on kasutada hetkel 4 tuletõrjeautot, millistest kolm uuemat olid kasutuskõlblikud.
Lisajõududena olid kohal Pärnust paakauto, Pärnu-Jaagupist meeskonnaauto ja paakauto. Väljas oli 16 tuletõrjujat.
Meie tähelepanu köidab see mahapõlenud apteegihoone Vändras just selle pärast, et Vabariigi ajal kuulus maja apteeker Johansonile, kelle mõlemad tütred sündisid ja elasid selles majas, kuid praegu elavad USA-s: Silva Pool Lakewood, New Jerseys ja Helgi Michelson Minnesotas.
Sünnimaja, isa apteegihoone, taastati iseseisvuse taastanud Eestis Johansoni tütardele, kes müüsid selle hiljem ja asutasid majast saadud rahaga oma isa, Johansoni- nimelise stipendiumi Vändra gümnaasiumis, tingimusega, et gümnaasiumis õpetatakse kooliõpilastele Eesti hümni. Ja seda on tehtud ja tehakse tänapäevani. Stipendiumi saavad taotleda tublid, vaesed õpilased.
Vändra gümnaasium on võtnud kingituse tänuga vastu ja peab stipendiumi asutajat meeles jõulukaardiga praegugi.
Airi Vaga
Täiendusi Irboska asjus
Jaan Lepp
Väga huvitav oli lugeda Jüri Estami küsitlust Enn Nõu-ga 15. veebruari Rootsi Eesti Päevalehes. Seal hr. Nõu tõstis esile Ametiühingute liikmete mahalaskmist soomusrong-laste poolt Irboskas septembris 1919.a. Olen ka selle küsimusega tutvunud, ning sooviks esitada omapoolseid teadmisi. Lubage, et esitan seda kolmes osas – nii nagu neid ise avastasin.
Juba nooruses oli mulle arusaamatu miks minu isa kol-lt Jaan Lepp-al kes oli Vabadussõjas LR Soomus-rong Nr. 2 ülemaks oli “ainult” kaks vabadusristi, nimelt vaprusristid VR II/3 ja II/2. Teistel soomusrongide ülematel olid kolm – lisaks nendele kahele vaprusristile ka kolmas sõjaliste teenuste rist – VR I/3. Küsimusele sain osalise vastuse umbes kolmkümmend aastat tagasi. Vastuse sain kol. Jaan Unt-ilt VR1/2 ja II/3 kes Vabadussõjas teenis Kuperjanovlaste Parti-sanide Pataljonis – alguses roodu ülemana ning hiljem pataljoniülemana. Kol. Unt teadis selgitada, et VR 1 liigi annetamisel oli vaja kindral Laidoner-i toetus, kuid vaprusristide suhtes kindral Laidoneril ei olnud eitamise õigust. Minu isa suhtes ta ei andnud oma toetust VR 1 liigi annetuseks.
Keeldumise põhjuseks oli sündmus ehk “käsukuulmatus” Vabadussõja ajal. Kui Irboskas asuvale Soomus-rong Nr 2-le saadeti 102 arreteeritud Ametiühingu I kongressi liiget, siis nendega kaasuvalt anti ka otsene salajane sõjaväeline korraldus kinnises ümbrikus – kõik maha lasta. Nagu aru saan, siis oli see olnud kindral Laidoneri otsus. Tollal kapten Jaan Lepp keeldus omavoliliselt hukkamast 102 inimest ilma kohtuotsuseta. Kiirkorras moodustatud sõjaväevälikohus otsustas hukata 26 isiku ning ülejäänud 76 saata üle piiri Venemaale. Nii ka toimiti. Kapten Jaan Lepp ei osalenud sõjaväekohtu istungil, isikute valikul, mahalaskmisel ega üle piiri toimetamisel.
Kol. Unt-i info Ameti-ühingust oli mulle uudiseks. Ka on selle kohta suhteliselt vähe informatsiooni meie ajaloolistes raamatutes. Küll on rohkem informatsiooni leida kommunistlikus kirjanduses kaasa arvatud Eesti Entsüklopeedias. Ameti-ühingute Kongressil Tallin-nas oli algselt 417 delegaati, nendest 379 kommunistide poolehoidjat. Kongressi käigus kõrvaldati vähem usaldatavad isikud. Seega minister Hellati käsuga vahistatud 102 olid sisuliselt Kongressi delegaatide seast kõige jõulisemad eesti kommunistlikud usaldusinimesed. Kongressil võeti vastu riigivastaseid otsuseid, sihiga kukutada Eesti valitsus ja liituda Nõukogude Vene-maaga. Kongress algas 30. augustil 1919.a. siis kui sõjatandril oli Punaarmee tõrjutud väljaspoole Eesti piire ning eestlastel oli rindel kindel võit nii Punaarmee kui sakslaste üle.
Olen järjekindlalt otsinud oma isa jälgi. Ta arreteeriti Tallinnas 23. juulil, 1940 aastal ENSV SARK korraldusel – seega esimeste arreteeritute seas. Peale kaudset sidet emaga Patarei vanglas, ei ole meie perekond saanud mingit teavet isa saatuse kohta. Küll üteldi vanglas emale mõnitades – küll ta lastakse maha! Sakslaste ajal toimunud väljakaevamistel isa põrmu ei leitud.
Peale Eesti taasiseseisvumist olen külastanud Tallinnas asuvaid arhiive. Sealt olen leidnud palju huvitavat, eriti ENSV SARK toimikuid kol-lt Jaan Leppa ülekuulamise protokollidega ja kohtukäiguga. Peamiseks süüdistusteks oli Ametühingute liikmete omavoliline mahalaskmine ja üle piiri toimetamine Soomusrong Nr. 2 liikmes-konna poolt.
Ülekuulamise protokolle lugedes ilmnevad mõningad huvitavad omapärad. Esiteks süüdistati, et kol-lt Jaan Lepp oli omavoliliselt langetanud mahalaskmise otsused ilma uurimiseta ja kohtuotsuseta. Lisandus veel kahe punaväelasest vangi hukkamine. Viimane süüdistus tühistati kohtuistungil kui tuli teatavaks, et hukkamine, millest isa polnud teadlik, toimus ajal kui ta oli rindelt ära haiglas.
Ülekuulamisel ilmnes järjekindel otsing Ameti-ühingute kongressi liikmetega seonduvate isikute ja nende tegevuste suhtes – kes osalesid ja kuidas need isikud olid seotud kas siis mahalaskmisega ehk üle piiri saatmisega. Kui alguses protokolliti isa vastuväited, et tema pole omavoliliselt otsustanud mahalaskjate suhtes vaid täitis sõjaväli-kohtu otsuseid, siis hilisemates protokollides on see mõiste järk-järgult esitatud kui tema otsus – nii mahalaskmise kui väljasaatmise suhtes. Ka on hilisemates protokollides esitatud, et see oli kapten Jaan Leppa valik kui paljusid ja keda maha lasta. Ülekuulamisprotokollid olid isa eest salastatud.
Järgneb
Kultuurfondi kunstikogu alustas ametlikult teekonda kodu poole
Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriiges leidis Kultuurfondi kunstikogule väärika hoolduse Eesti Teaduste Akadeemia (TA) Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses, mis asub Tallinnas Nõmmel majas, kus kunagi elasid nii Marie Under ja Artur Adson kui ka hiljem Friedebert ja Elo Tuglased. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus on TA teadus-ja arendusasutus, kes hooldab majas elanud kirjanike kultuuripärandit. Kirjanduskeskuses on ka suurepärane maalikogu, milles on mitmeid Eesti kunsti tipptaieseid.
Pildil: Eesti Teaduste Akadeemia (TA) Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor Jaan Undusk, Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriiges esimees Kaare Kolbre ja Kirjanduskeskuse näituste osakonna juhataja Eha Rand allkirjastavad Kultuurfondi kunstikogu loovutuspaberid 17. märtsil 2007 NY Eesti Majas toimunud kirjandus-kultuurilise õhtupooliku ajal.
VES
Tallinnas peeti Lennart Meri mälestuskonverentsi
Tallinnas 29. märtsil alanud esimesest Lennart Meri mälestuskonverentsist võtsid peale Eesti ja Soome riigipea osa mitmed tuntud tipp-poliitikud ja analüütikud.
Kahepäevase konverentsi keskne teema oli Euroopa, tema identiteet ja julgeolek; paneeldiskussioonid olid pühendatud veel transatlantilistele suhetele, Lähis-Idale, Venemaale ning energiajulgeolekule, teatasid korraldajad. Hommiku- ja õhtusessioonidel tulid jutuks arengud Ukrainas, Gruusias, Kosovos ning Valgevenes.
Seekordse konverentsi peaesinejate hulgas olid president Toomas Henrik Ilves, Soome president Tarja Halonen, endine NATO sõjaväejuht kindral Wesley Clark ning endine Taani välisminister Uffe Ellemann-Jensen.
70 väliskülalise hulgas oli endisi ja praeguseid ministreid, suursaadikuid ning poliitikategijaid, samuti poliitikaanalüütikuid ja ajakirjanikke nii Euroopast kui Ameerikast.
Tegemist oli esimese Meri mälestusele pühendatud konverentsiga, mis on kavas kujundada iga-aastaseks traditsiooniks.
Konverentsi korraldas Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus koos Lennart Meri Euroopa Sihtasutusega. Konverentsi patroon on president Ilves.
VES/BNS
Priit Pärn vajutab pedaali põhja
Tallinnas avati bioloogi-haridusega maailmakuulsa filmimehe kunstinäitus
Et meie tiitlitega pärjatud animafilmide tegija Priit Pärn on ka hea joonistaja, selgus alles 1988. aastal, mil ta astus oma joonistustega avalikkuse ette. Ilmselt jäi tal animafilmide ja pildiraamatute tegemisest nii palju energiat üle ja tegelikult ongi need paljuski teises võtmes kui seni tuntud põhilised loomingulised valdkonnad.
Iga kunstnik valib enda väljendamiseks sobivad vahendid ja materjali. Animafilmides on Pärn vaimukas jutustaja ja see kandub üle ka tema staatilistesse piltidesse. Ka söejoonistustesse. Siin näeme pöörast kujundite kaskaadi: kujundid sulanduvad, üks vorm kasvab üle teiseks, üks kontrast vahetub teisega. Erilist leidlikkust ilmutab Pärn, konstrueerides nn ambivalentseid kujutisi, mille puhul võime ühes pildis näha kahte erinevat asja. Kõige tuntum selline kujutis on tuttav pilditaju psühholoogiast, kus pildil on võimalik näha kord kahte vaasi, kord kahte nägu. Pärnal toimub muidugi keerulisem mäng. Ambivalentseid kujundeid on seletatud taju valivuse ja pöördumisega. Üldse on meie nägemistaju tunduvalt keerulisem kui me arvame. Tuntud psühholoog Rudolf Arnheim räägib sellest, et nägemistaju suudab sooritada samasuguseid operatsioone, mida omistame verbaalsele mõtlemisele: taju eristab ja üldistab ning lahendab isegi süllogisme. Pärn armastab paradokse ja groteski, pannes kokku mõeldamatuid asju. Tugev on ka erootiline varjund: rinnakad naised on tal läbiv motiiv. Siin oleks vaja juba kogenud psühho-analüütiku silma.
Kunagi kirjutas Jaak Olep Pärna joonistuste kohta, et need olevat rämedad. Olep kirjutab: “Koomilisus Priit Pärna taiestes on huumori, mitte aga satiiri nägu. Ja ometi tahan väita, et Pärna põhiomadus, see, mis eristab teda teistest meie graafikuist ja annab tema taiestele nende ainu-omase võlu, ei ole mitte huumor, vaid rämedus. Rämedus mahutab endasse ka koomilisuse, kuid on sellest avaram mõiste.” Lisaksin siia veel ühe dimensiooni – tragi-koomika. Selle võtme annab Pärn ise, kirjutades ühele pildile saksa keeles Tragi-komisch. Tema joonistused kujutavad anonüümseid väikesi inimesi, kes on sattunud piinlikesse olukordadesse, kus nad näevad välja armetud.
Kui algul sai öeldud, et iga kunstnik valib enda väljendamiseks sobiva materjali, siis peab rääkima ka Pärna joonistuste vormikäsitlusest. Süsi on materjal, mis võimaldab jõulist joont ja vormi, pealegi libiseb ta hoogsalt mööda paberit ja kohe nõuab suurt formaati. Siit ka Pärna ekspressiivsus. Eesti kunstis on talle selles suhtes kõige lähemal Andrus Kasemaa. Pärna “Suur kolmapäev” ongi väga kasemaalik, kuna seal on abstraktsiooniaste suurem kui ülejäänud piltides, kus askeldavad Pärnale ainu–omased figuurid ja tüübid, mis läbivad kogu tema loomingut.
On hea, et Pärn näitab meile ka “musta materjali” – joonistusi, mis on olnud ilmselt aluseks söejoonistustele. Siin näeme loomeprotsessi kõige vahetumat etappi. Mõned joonistused on omamoodi psühhogrammid, mis on sündinud vahetult nagu sürrealistide “psüühilises automatismis”.
Ma ei tea, kuidas suhtuvad Pärna loomingusse teised graafikud-joonistajad. Eks tal ole ju karikaturisti maine küljes. Kuid kindlasti on ta poetanud Eesti graafika estetistlikku üldpilti oma tõrvatilga, demonstreerinud oma jõudu mitmes tähenduses. Esiteks tehes oma põhitöö kõrvalt töömahukaid joonistusi ja teiseks näidates oma ekspressiivsusega, milliseid energiaressursse temas leidub.
Ants Juske/Postimees 29. märts 2007
* The Front Page reports on the new government that has taken seat in Estonia’s parliament. The first meeting has been called by the President, and will occur on April 2, 2007. At this time, the Members of the Parliament will take the oath of office, and the new leadership will be selected.
* The second item on the Front Page reports on the visit of the Vice President of the European Commission, Siim Kallas, to the Estonian House in New York.
* Ilmar Mikiver points out an interesting similarity between the United States and Islamic states. The US has dealt on occasion with the Constitutional amendment of separation of church and state, attempting to interprete its exact meaning, the same situation is occurring on fundamentalist Islamic states. While the US has effectively separated the two and keeps religious laws from affecting civil law, many Islamic states continue to combine the two. If a constitutional amendment were in effect, as is advocated by some moderate Islamic groups that recently met, the problems of Islamic state-control could be avoided, and democracy would flourish.
* Vello Helk writes about the rewriting of Estonia’s history. As many historians with left-leaning sympathies look back on Estonia’s history, they are often seen changin Estonia’s history in subtle ways. A popular statement is that the Soviet occupation saved Estonia from genocide — never mind that Estonia suffered under oppressive rule and tens of thousands were forcibly deported.
* Page 3 commemorates the March deportation of 1949 with several articles and some statistics. The first article shares first-hand accounts of people who either witnessed the tragic events, or were themselves victims of deportation. At the bottom are statistics of those deported in Estonia, Latvia, and Lithuania. The article on the right discusses the deportations with Tartu University professor Tõnu Tannberg, who places the event into the context of the many similar events purpotrated by the Soviets.
* Henn Põlluaas writes on page 5 about attempting to place a crown of thorns on the Bronze-soldier (or occupant, as he calls it). The adventure, where Russian-sympathizers attempt to stop them, is described in detail. Sadly, despite police presence, the emblem of suffering was stolen and taken away by some hysterical Russians, while others cursed the Estonians. While some continued their claim that they were liberators, others said that all Estonians should have been lined up and shot.
* Estonians in southern Florida came together to celebrate Estonia’s independence with a gala. An article with a photo appears on page 7.
The President of the Republic has invited the new members of Riigikogu to the opening session on 2nd April 2007
President Toomas Hendrik Ilves signed a resolution today whereby he convenes the XI composition of Riigikogu, elected on 4th March, to the opening session on 2nd April at 3PM.
“I hope that new Riigikogu will be characterised by exemplary political culture, diligence, co-operation and mutual respect between the opposition and coalition in power,” declared President Ilves after signing the resolution. “As well as the due fastidiousness regarding the executive power, appropriate for the distinguished legislators of a parliamentary republic. Furthermore, I believe that new Riigikogu will sharpen their vision directed to the future – future beyond the four years of authority, helping us further towards the greater Estonia.”
According to the Head of the State, there are no doubts whatsoever in the new parliament’s ability to pay attention to the very events surrounding Estonia and how they have impact on us, and to distinguish what Estonia in turn can be involved in.
The President of the Republic will open the first session of the new composition of Riigikogu and present a commencement address.
Office of the President, Public Relations Department
Estonia and Russia Signed Memorandum on Fight Against Economic Crime
ER – The Estonian Tax and Customs Board and the Russian Interior Ministry signed a memorandum of understanding in Moscow aimed at intensifying cooperation between the two countries in the fight against economic crimes. The memorandum lays the groundwork for cooperation in areas of mutual interest, such as exchanges of information about tax crimes and other kinds of economic crime, arranging of common events aimed to help solve, prevent and combat crimes. The cooperation would be based on valid national laws. As one of the most important goals, the document names strengthening of cooperation within the framework of such international organizations as Interpol, Europol, and the Council of the Baltic Sea States.
Commemorating the March deportation
In March 1949 an extensive deportation campaign was conducted in Estonia, Latvia and Lithuania by the Soviet authorities. In 1946, the topic was discussed in the Central Committee of the Estonian Communist Party (ECP), and preparations lasted over two years. By March 1949, the occupation forces were ready to carry out a new deportation. The deportation was approved by Resolution No 014 of 14 March 1949 of the Council of Ministers of the ESSR, but the final choice of those to be exiled depended on the local party and soviet activists. The decision was made to deport 22,326 people from Estonia to the remotest areas of the USSR. The total number of innocent people intended to be deported from the three Baltic States amounted to 100,000.
The deportation was demanded by the Communist Party in order to “eliminate the kulaks as a class” and to complete collectivization.
This extensive operation was called “Priboi” (Breakers) and to conduct it directly, a temporary headquarters of the internal forces of the USSR was established in Riga. More than 76,000 people were involved in the deportation campaign, the majority of whom were constituted by local Soviet activists. This included numerous Estonians, Latvians, and Lithuanians with strong communist sympathies. In order to round up the deportees, 1987 detachments were formed. 16 loading sites and 19 troop trains were also planned to transport the detainees away from their homes.
In Estonia deportation began early on the morning of March 25. Eyewitnesses recall Soviet troops, local communist leaders, and recruited youth banging on doors and windows before dawn, demanding entrance into houses where the intended deportees lived. Deportation was indiscriminate. In several cases, entire families, including women, children, and the elderly, were taken away, despite the absence of the head of household or husband.
The transportation of the deportees to the loading sites proceeded very slowly at first and the completion of troop trains and loading of people dragged on until March 29. In the fear of not fulfilling the prescribed plan, the task forces took with them people who were not even included in the deportation lists, which often included the elderly and those seriously ill, as well as minors without parents.
In the words of Party Secretary Nikolai Karotamm, other families were “grabbed” in order to “fill the quota”. Sixty-five percent of the 1949 deportees were supposedly the families of so-called “bandits, henchmen and bourgeois nationalists” – those taken into custody earlier.
Deportees were given a very short time to gather any belongings. The deportees, with their small baggage, were then handed over to the commandant-security officers at loading sites. After checking their personal data, the deportees were disposed by some twenty or thirty into the freight-carriages that were standing on rails.
At the same time the party activists were cataloging all the deportees’ possessions in their now deserted homes; in ten days’ time the belongings had to be claimed by a family that was now half-way to Siberia, or be distributed to local collective farms.
The last trains of deportees left Estonia on the evening of March 29.
Although almost a third of the people initially entered in the lists succeeded in escaping, more than 20,000 people were taken from their homes to Siberia in a couple of days; this number constituted about 2.5% of the total population of Estonia at that time. Most of them were deported to Krasnoyarsk Territory and Novosibirsk oblast. The majority of the deportees were women and children; as a rule, the heads of families had already been arrested earlier. This was not always the case, and in some situations, the husband arrived at an empty house, unaware of his family’s plight.
In the course of the operation “Priboi” in March 1949, more than 92,000 people were sent to exile from the Baltic states. The major crime against humanity, prepared jointly by the communist party, state security organs and the Soviet-Estonian Ministry of the Interior, had been brutally put into practice.
Includes information from Tartu City Museum website, Ministry of Foreign Affairs, as well as other sources.
|
