|
Kultuuripäevadel kõlas hea eesti muusika
Vasakult: Helin-Mari Arder, tema taga Ain Agan ja Siim Aimla esinemas NY Eesti Majas 30. märtsil 2007 NY Eesti Kultuuripäevade avamisel. Pildilt puudub ansambli neljas liige, kontrabassimängija Mihkel Mälgand. Foto: Maris Vaga
Esinevad Robert Annus ja Uku Uusberg regilaulukavaga.
Foto: Sasha Kheyfets
Tänavustel NY Eesti Kultuuripäevadel oli üheks tunnusjooneks eesti algupärane muusika suurepärases ja kõrgetasemelises esituses.
Neljapäevasel kontserdil Eesti Maja baaris mängis kitarrist ja helilooja Rainer Jancis omaloodud improvisatsioonilist meeleolumuusikat, teda toetamas Eesti üks paremaid trummareid Toomas Rull ja noor kontrabassimängija Mihkel Mälgand, kes on lühikese ajaga kujunenud üheks eesti tugevamaks bassimängijaks.
Reedel sai paari laulu näitel aimu, milline suurepärane kontsert on laupäeval tulemas, kui kultuuripäevade avamisel esinesid eesti üks huvitavamaid jazzlauljatare Helin-Mari Arder ja teda saatev ansambel koosseisus Ain Agan (kitarr), Siim Aimla (saksofon) ning Mihkel Mälgand. Kõik nad on professionaalsed muusikud ja tuntud nii eesti muusikaringkondades kui ka rahvusvaheliselt.
Vaade NY Eesti Maja suurde saali Kultuuripäevade ajal.
Foto: Sasha Kheyfets
NY Eesti Maja sinises saalis oli Kultuuripäevade ajal avatud raamatunäitused “Eesti 25 kauneimat raamatut” ja “Eesti 5 kauneimat lasteraamatut”. Juba mitmendat aastat vahendab seda näitust New Yorki Kirsi Ansper Eestist.
Foto: Maris Vaga
Laupäevane kontsert “Väike päike” koosnes ainult eesti heliloojate loomingust, paar lugu eesti jazziklassikult Raimond Valgrelt, paar lugu ka Helin-Mari Arderilt, enamuses aga eesti tuntud heliloojate vähetuntud palu, mis mõjusid enneolematult värskelt ja huvitavalt. Pärast kontserti oli nii mõnegi kuulaja suust kuulda üllatust, et kui kaunis oli see eesti heliloojate senitundmatu looming, mida just kuulata sai.
Ja muidugi lauljatar ise on äärmiselt huvitav ja sensuaalne, tal on harukordne omadus haarata publik oma hääle ja interpretatsiooni võimusesse ning tänu sellele tekib otsekontakt laulja ja kuulaja südamete vahel.
Kuid Helin-Mari Arderist pikemalt veel edaspidi.
Reede õhtu lõpetas iidne regilaul, lauljateks/jutuvestjateks seekord noored mehed – Linnatearti näitlejad Veiko Tubin ja Alo Kõrve ning kõrgema teatrikooli lõpetavast lennust Robert Annus ja Uku Uusberg. Vanade pärimusjuttude vahele sai kuulda ehtsat regilaulu trummide saatel, mis viis kuulajad kaugele ajas tagasi, sinna iidsesse muinas-eestisse, kust meie kõigi juured kord alguse said.
Kärt Ulman
Järgneb
Seattle’is avati taas aukonsulaat
Pildil vasakult EV aukonsul Los Angeles’is Jaak Treiman, EV aukonsul Seattle’is Paul Aarne Raidna, EV peakonsul Peeter Restsinski ja emeeritus aukonsul Mart Kask. Fotod: erakogu
Loe edasi
EUROOPA – IDEE VÕI IMPEERIUM
Ilmar Mikiver
Euroopa Liit (EL) seisab nüüd silmitsi pöördeliselt tähtsa valikuga; kas sündida ümber või hääbuda? Paari nädala pärast Prantsusmaal toimuvad valimised võivad otsustada, kas Euroopa kui impeerium on iganes võimalik – kujul nagu seda on visalt ärgitanud Prantsusmaa juhtkond kindral Charles de Gaulle’i valitsusest saadik aastast 1958. Või jääb see ainult Euroopa eliidi meeliskujutelmaks, nagu seda sõnastab nüüd “Berliini Deklaratsioon” EL-i 50 a. juubelipidustustelt Saksamaa pealinnas 26. märtsil k.a.?
Euroopa mandri ühiskondlikus struktuuris on sajandite kestel toimunud üks pika-ajaline muundumine, millest massiteabes on märksa vähem juttu kui kiirematest, kataklüsmilisematest sündmustest nagu maailma- ja muud sõjad. Kuid saaga Euroopa baasiga impeeriumide tekkimisest ja kadumisest nõuab tähelepanu just praegu – kus nt. Venemaa on hakanud looma uut impeeriumi ja Euroopa impeeriumide üks suuremaid emamaid, Prantsusmaa, on ise langemas kolonialiseerimise ohvriks araablaste poolt.
Uudisteteeninduse Prelude kolumnist Barry Casselman pakub Washington Timesis lühida ja täpse kokkuvõtte sellest, mis Euroopas on toimumas. Kirjeldades euroopa romaanikirjanduse üht tippteost (austerlase Robert Musili “Mees omadusteta”, 1928), leiab Casselman, et selles on kirja pandud ennustus Euroopa tulevikust lähtudes Euroopa minevikust. Tsiteerin:
“Kirjutades seda romaani Viinis aastal 1928, vaatas Musil tulevikku vaadates ligi 600 aastat minevikku, ja jälgides üht pika-ajalist sügavale juurdunud nihet Euroopa ühiskonnas. mille toimel majanduslik ja poliitiline võim vähehaaval libiseb ära Euroopa aristokraatliku eliidi käte vahelt ja valgub hulkade kätesse”.
See sajanditepikkune trend toimib ka praegu ja seletab, miks elitaristide, st. Prantsuse presidendi Jacques Chiraci ja tema ustava adjutandi, ajutise peaministri Dominique de Villepini poolt koostatud EL-i põhiseaduse eelnõu referendumitel Prantsusmaal ja Hollandis läbi kukkus. Põhjuseks oli nende juhtide väärkalkulatsioon, et Euroopast saab teha uue Prantsusmaale alluva impeeriumi. See oli asjatu lootus nagu kindral de Gaulle’ilgi 50 aastat varem.
On nimelt võimalik tõestada, et viimase poolsajandi kampaania Euroopa ühendamiseks ei kujuta endast mitte esimest sammu sillal uude ajastusse (nagu mõned vaatlejad on väitnud), vaid Euroopa impeeriumide lagunemise lõpp-produkti. Meie planeedi suurte koloniaalriikide eluiga on kestnud ümmarguselt pooltuhat aastat, alates 15. sajandi maadevallutustest (meenutagem aastat 1492!) ja lõppedes massiivse asumaade kaotamisega pärast Esimest maailmasõda (1914 -1918). Viimase sajandi annaalid on küllastunud näiteist, kuidas mitte üksnes Inglismaa, Prantsusmaa, Holland ja Belgia, vaid ka Saksamaa ja Vene tsaaririik on oma valduste lagunemisega hakkama saanud (või mitte saanud).
Selles perspektiivis omandavad nt. natsismi tähelend Saksamaal ja kommunismi vastupidavus Venemaal uue tähenduse kui „tule ja mõõgaga“ loodud hiigelriikide lagunemise tülgastav, kuid paratamatu väljaheide ehk nagu Casselman ütleb, „inimsuse varjukülg“. Ta küsib: mis on need juurteni tunginud defektid, mille all moodne Lääne kultuur kannatab? Kuid ta vastus piirdub vaid nendinguga, et need on midagi põhilist. „Ei kahe maailmasõja ega Külma sõja palangud suutnud maailmast totalitarismi ega terrorit välja puhastada. Need on need inimsuse varjuküljed, millele 20. sajand andis ainult uued avaldusvormid ning mis veelgi pahaendelisemalt jätkuvad käesoleval sajandil“ (WT, 30. märts.)
Casselmani rahustuseks võib öelda, et viimase poolsajandi kestel on Euroopa siiski suutnud hoiduda „tule ja mõõga“ tarvitamisest samuti kui ka tagasi tõrjunud Prantsuse eliidi katsed uue impeeriumi loomiseks. Prantsuse eelseisvad presidendivalimised, millistega Chiraci ametiaeg tõenäoliselt lõpeb, võivad seda arengusuunda veelgi tugevdada.
Eestlased on okupandid?
Vello Helk 01.04.2007
Üha tugevnev mõjuagentide ja teiste moskvameelsete kommentaaride laine, esialgu võrgus, aga vilksamini juba ka paberilehtedes, on loomas uut Eesti ajaloo versiooni, mis läheb kaugemale okupatsiooniaegsest. Siis rõhutati vähemalt kestvat sõbralikku koostööd eestlaste ja venelaste vahel, mille vastaseid peeti reeturiteks, keda tuli elimineerida.
Nüüdse versiooni kohaselt, mis on veel kujunemas, aga selge tendentsiga, on praegune Eesti venelaste põlisala, kus juba muinasajal tunnustati Venemaa ülemvõimu. Polnud ju ka Eesti ega eestlaste mõistet, see on hilisem leiutis. Olid ainult mingid venelastest sõltuvad alaarenenud suguharud. Venelaste kirsasaabaste eelkäijad olid juba selle maa pinnale jätnud sügavad jäljed, vene kaupmeeste kapital mängis Kolõvanis tähtsat osa.
13. sajandil tulid aga saksa fashistide eelkäijad ristirüütlid ja vallutasid selle ala, viisid ka Moskva õige usu asemel sisse oma vale usu. Kuna Venemaal oli tollal palju tegemist oma idavaenlastega, ei saadud kahjuks seda takistada, kuid Aleksander Nevski tõkestas 1242 Peipsi jäälahingus tollaste fashistide edasitungi. Vabastamine pidi jääma ootama paremaid aegu, aga venelased pole unustanud varem ega unusta ka täna oma põlisvaldusi.
Nende taasvallutamine võttis aega. Vahepeal orjastasid tookordsed vallutajad kohaliku rahva, kelle tööjõudu kasutati nende võimu konsolideerimiseks. Eralduse markeeringuks leiutati neile koguni oma keel, kindluse mõttes selline, mida kultuursetel inimestel, eriti venelastel, on peaaegu võimatu õppida.
Taasvallutamise katsetel oli tähtis tappes ja küüditades elimineerida seda rahvast, kes orjatöö kollaboratsiooniga hoidis üleval oma võõraid isandaid. Sellist vastase nõrgendamist viidi näiteks läbi Liivi sõja ajal, eriti edukalt Põhjasõjas, mille tulemusena see ala tuli tagasi Venemaa rüppe ja sai nautida paarisaja-aastast rahuaega. Kahjuks lubas heatahtlik tsaar kohalikel võõrvallutajate esindajatel säilitada osa privileege (Balti erikord), millega nad jätkasid nende poolt orjastatud alamrahva ekspluateerimist. Seda püüdis tõkestada vene tsaarivalitsus, valgustatud monarh Alexander I vabastas talurahva pärisorjusest.
Kartes kontrolli kaotamist leiutasid saks-lastest eelfashistid, nn. estofiilid, eesti rahva ja panid aluse nn. ärkamisajale. Selle eesmärgiks oli kohaliku rahva ülesässitamine suure sõbraliku vene rahva vastu, kelle alal see ju elas ja tegutses. Need, kes nimetavad end eestlasteks, on ju tegelikult saksa mõisnike esimese öö õiguse produktid ja igalt poolt sisse rännanud kahtlased elemendid, keda seob nende ühine, teiste jaoks raskesti mõistetav keel. Kahjuks on suur vene rahvas talunud neid liiga kaua oma põlisalal.
Neil õnnestus lääne imperialistide abiga Venemaa kaotust I maailmasõjas kuritarvitades nn vabadussõjas, mis tegelikult oli kodusõda, luua midagi, mida nad nimetasid Eesti Vabariigiks. Seda soodustas Venemaa suure geeniuse Lenini järeleandmine, kes oma põhjatus tarkuses nägi ette, et see moodustis nagunii pole elujõuline, vaid peagi leiab tee tagasi suure Venemaa rüppe. See läks ka täide, sest kui selle juhtkonnas lõid läbi saksa võõrvallutajate pärilikud geenid ja viidi sisse fashistlik diktatuur, likvideeriti see 1940. aastal N. Liidu abiga, mida toetas suurem osa rahvast, kellel polnud veel kadunud arusaam loomulikust kuulumisest suure vene rahva külge.
Alustati ka rahvakeha puhastamist fashistlikest elementidest, mida katkestas kahjuks Saksa okupatsioon, mille ajal võimutsesid jälle fashistid ja hävitasid palju suure vene rahva sõpru. Hoolimata nii saksa fashistide kui ka nende kohalike mõttekaaslaste ägedast vastupanust vabastas võidukas Punaarmee 1944. aastal selle ala ja taastas normaalse olukorra. Fashismi pisikud olid aga tugevalt juurdunud. Nende väljarookimine kestis üsna kaua ja pole täiesti õnnestunud, nagu näitab Eesti nn. taasvabanemine 1991. aastal. Nüüd tuleks teha hoopis puhtam töö, nii et kaoks see fashistlik rahvaliik, kes on liiga kaua okupeerinud Venemaa põlisala ja jääks ainult puhas venekeelne ja -meelne, kes võiks end asukoha nime säilitades nimetada tõelisteks eestimaalasteks.
See pole kahjuks mingi aprillinali, vaid on lapitekilised nopped eestikeelsetest võrgukommentaaridest, mõningate omapoolsete samalaadiliste ebaloogiliste täiendustega. Lõpuks üks ilmekas tsitaat vene Delfist: ”Sõltumatust ei ole ja ei saa ka kunagi olema niisugusel räpasel lamelõustalisel rahvusel nagu tshuhnaa… Ronisid metsast välja ja arutavad kosmilistes mastaapides ja samasuguse kosmilise tobedusega, lihtsalt vastik.” Kapo arvates pole see ka vaenu õhutamine, vaid ainult normaalne kommenteerimiskeel?
Ameerika Hääl 4
Drastilised ajad nõudsid drastilisi meetodeid. Oli president Fordi ajastu, mitte sobiv Ameerika Häälele. Eriti mitte tema eelarvele.
President Ford oli probleemiks nii balti pagulastele kui Ameerika Häälele. Fordi ja Carteri ajad tegid meile kõigile palju peavalu. Kuid see on teine teema.
Mõtlen koduteele, kui telefon mu töökabinetis heliseb. AH asedirektor on ärevil: “Vello, aeg on saabunud paariks õluks!” Rumeenias sündinud Serban Vallimarescu häälest oli selge, et käes on jälle mingi kriis. Paar õlut tähendas vaikset nurka üle tee asuvas kreeka restoranis. Seal said õllekannu juurde kamaka musta leiba, millele kreeklasest omanik isiklikult, sinu nähes, lõikas suure tüki sinki.
“Lugu niisugune,” ütles Val, närviliselt keerates õllekannu ja kannatlikult oodates singiviilu. “Valge Maja eelarvebüroo on teatanud infoagentuurile (USIA, millele AH allus), et see peab oma järgmise aasta eelarvest kärpima üle kaheteistkümne miljoni dollari. Agentuur omakorda teatas Ameerika Häälele, et see tähendab kümne miljonilist kärbet.” Kuna AH eelarve tollal (välja arvatud erifond saatejaamade ehitamiseks) oli veidi üle kuuekümne miljoni, tähendas see kümmet protsenti. See oleks toonud AH-le hiigel-kahju. Kuid nagu teada, president Ford ei olnud Ameerika Häälest huvitatud.
“Mida teha?” muretses Val. Mina olin sel ajal, nagu tihti nii varem kui hiljem, Euroopa osakonna juhataja kohustetäitja, sest juhataja kohad olid ametlikult määratud USA-sse tagasipöörduvatele välisteenistujatele (Foreign Service Officer). Neid aga ei pandud kohe kohtadele või kui pandi, nad jätsid valdava osa programmilistest ja administratiivsetest kohustustest oma proffidest abidele. Nii tekkis ka kaks käsuliini, sest AH kõrgemad profid ei võtnud tihti välisteenistujate arvamusi kuulda. FSO’d olid oma karjääri nimel valmis täitma välisministeeriumi ja infoagentuuri otsuseid. Nii ka eelarvega. Serban Vallimarescu aga oli enne välisteenistusse asumist olnud Ameerika Hääle toimetaja, teadis selle tähtsust ja oli alati valmis raadiot kaitsma.
Neil aegadel kõikus Ameerika Hääle keelte arv tavaliselt neljakümne ringis, neist rohkem kui pooled euroopa ja nõukogude keeled. Minule allus neist seitseteist, nende hulgas balti saated. Varem, uudisteosakonna Euroopa uudiste peatoimetajana, pidin hoolitsema kõikide, s.t. kahekümne-kahe, osakonna eest.
Kell ei olnud veel viis, kui teise poole õlle pealt vaatasime üksteisele otsa – ja teadsime kohe, mida teha.
Okey, ütlesin, mängides pastaka ja paberiga. Lihtne: teatame ametlikult, et kui eelarve kärped sunnivad, peame sulgema kõik kolm balti osakonda ja lisaks veel tshehhoslovakkia oma. Kärbime pooled poola, ungari, rumeenia ja bulgaaria osakondadest. See annaks välja kümme miljonit, arvutasin.
“Minu arvamus ka,” ütles Val. “Kirjutame siinsamas memorandumi valmis, ma viin ta kontorisse, kus mu sekretär paneb ta ametlikule paberile.”
Veidi hiljem, tagasi töölaua taga, tõi sekretär mulle sellest paar koopiat. Oli aeg koju minna ja ma “unustasin” need oma lauale. Varsti oli ka aeg varahommikuste saadete koordinaatoril tööle tulla, kes tavaliselt kasutas minu bürood.
Läks paar päeva mööda, kui helistati AH direktor Ken Giddensile Valgest Majast: “Kas te olete hulluks läinud, tahate kinni panna need saated, millistele meil on kõige rohkem poliitilisi toetajaid? Meile on tulnud suurel hulgal telegramme ja telefonikõnesi, mis lausa vihaselt on selle vastu!” Direktor vastas, et sel juhul peate leidma kärpimisteks mõne teise mooduse.
Jäigi nii, et AH eelarvest kärbiti vähem kui miljon, mis ei seganud euroopa osakondade tööd. Ülejäänu pidi agentuur leidma oma “nahast.”
Meie kui valitsuse ametnikud, ei tohtinud ise teha lobitööd. Aga Val, mina ja meie “abilised” noil aegadel teadsid juba ette, kuidas see lugu lõpeb, tänu balti ja ida-euroopa rahvusgruppidele. Teadsime, et lauale jäetud memorandum paljundatakse ja rändab õigesse kohta. Ka direktor Giddens teadis meie “konsultatsioonidest” kreeka restoranis. Meil ei olnud mingit kartust, et Valge Maja meie “ettepanekut” tõsiselt võtab. Washingtonis peab tundma poliitikat!
Mõni aasta hiljem, koos kõrvalasuvate laohoonetega, lammutati ka meile nii hubane ja “poliitiliselt oluline” kreeklase restoran. Toda lammutamist me kahjuks pidurdada ei saanud.
Vello Ederma
Algus eelmises VES-s
Täiendusi Irboska asjus
Ülal: kol-lt Jaan Lepp vanglas. Fotod: erakogu
All: kol-lt Jaan Lepa mahalaskmise otsuse täideviimise tõend.
Ametühingute Kongressi liikmete hukkamine kui väljasaatmine oli ESNV Siseasjade Rahvakomissariaadile (SARK) suure tähtsusega. Eestis koostatud dokumentidel esinevad nii Kummi kui Kingisseppa allkirjad. Ülekuulamisprotokollid on enamuses venekeelsed, kokkuvõtlikud ja suvalise esitusega. Näiteks neljatunniline ülekuulamine on esitatud neljal käsitsi kirjutatud leheküljel. Protokolle lugedes ilmnevad ülekuulamiste jooksul varem esitatule vastupidiseid seisukohti.
Nii näiteks esimeste üle-kuulamiste protokollis leidsin isa väited keeldumast omavoliliselt maha lasta süüdistatuid, kuid hilisemates protokollides on see välja jäetud. Varasemas protokollis esinenud väide sõja-välikohtu tegevusest ja kahe võimaliku sõjavälikohtu liikme suhtes on hilisemates protokollides maha vaikitud. Samuti ei märgitud hilisemates protokollides, et isa ei osalenud otseselt ei otsuste langetamistel ega otsuste täide viimistel.
Ülekuulamistel selgus, et Soomusrong Nr 2 meeskonnast oli raskusi leida sõdureid, kes olid nõus kohtuotsust – mahalaskmist täide viima. Ainult lubadusega, et mahalastavate isiklik vara jagatakse mahalaskjate vahel, saadi kokku meeskond, kes viis täide kohtuotsuse. Mahalaskmine toimus umbes pool kilomeetrit rongist eemal metsatuka varjus kahes astmes, esmalt 15, teinekord 11 inimest.
Üle rinde Nõukogude Venemaale saadetavaid isikuid saatis vahtkond rinde lähedusse ning sealt näidati neile tee üle piiri minekuks. Saatevahtkond lahkus ja asus tagasi teele soomusrongi suunas. Nagu nad ülekuulamistel tunnistasid, siis nad kuulsid hiljem üksikuid laske, kuid ei teadnud mis üle piiri saadetutega juhtus. Hiljem kohtus kinnitati, et lahkuvaid ei tulistatud soomusrongilt. Kommunistlikus kirjanduses on jätkuvalt kasutatud väljendust, et saatemeeskonnast või soomusrongist tulistati saadetavaid isikuid.
Kohtuistung seitsme süüdistatu suhtes – Jaan Lepp, Hugo Lepp, Arnold Tols, Jaan Poska, Jaan Parkja, Ferdinand Rebane, Lembit Paap – toimus Kirovi Uurali sõjaväeringkonna sõjatribunali kinnisel istungil 6. septembril 1940.a. Kohtuprotsessi protokollis süüdistati kol-lt Jaan Leppa ja teisi omavoliliselt otsustamast 26 inimest maha lasta ning 72 saata üle piiri.
Kohus kestis 10 tundi ja otsustas, et kõik süüdistatud on süüdi – “kes võtsid osa Eesti Ametühingute kongressist osavõtnute kallal toimepandud julmusest, lastes maha 26 inimest ja saates 76 inimest läbi rindejoone NSV Liidu poole seades nende elu ohtu. Olles kontrarevolutsiooniliste organisatsioonide liikmed, aitasid nad kodanlikul valitsusel maha suruda Eesti revolutsioonilist liikumist.” Kohus otsustas “karistada kriminaalkaristuse kõrgeima määraga – mahalaskmisega.”
Kol-lt Jaan Lepa suhtes viidi kohtuotsus täide 9. detsembril 1941.a. kell 18.55.
Võrdlähedase esituse Ametiühingu Kongressi suhtes esitas Pekka Erelt Eesti Ekspressis 23. septembril 1999.a. pealkirjaga “KOHTUOTSUSETA – 1919.a. hukkasid eestlased Irboskas 25 aluspesus kommunisti – SALALASUD IRBOSKAS”. Kirjutises on märgitud, et tegemist oli Eesti sõjalise vastase Nõukogude Venemaad toetava üritusega. Siseminister Hellati käsuga arreteeriti kõige aktiivsemad kommunistid ning saadeti nad erarongiga kinnistes vagunites Irboskasse, kus nad anti Soomusrong Nr 2 valve alla.
Huvitav on vaheseik, et rongil oli olnud ka kaks isikut, kes ekslikult olid oma samanimelise isikuna arreteeritud. Need kaks isikut vabastati Valgas peale nende isiksuse tuvastamist.
Pekka Erelti kirjutises on allpealkiri “Mõrv saab teoks” – milline vihjab mõistele, et hukkamine toimus kohtuotsuseta ning seega näiliselt soomusronglaste omaalgatuslikult. Kirjutises on nimetatud kindralstaabi ohvitser Veem, kes olevat salga üle piiri toimetamisel osalenud, kuid kes ei kuulunud soomusrongi koosseisu. Veemi nimi ei esinenud ülekuulamise protokollides. Ajalehe kirjutisega kaasus ka pilt väljasaadetutest Petrogradis septembris 1919, seega kinnitades, et kõik jõudsid eluga Nõukogude Venemaale.
Kuna arhiivimaterjalid 1919.a. Irboska sündmuse suhtes on väga napid ning teatud mõistes üldsõnalised, julgen loota, et olen suutnud seda küsimust natuke valgustada. Kokkuvõttes – nii üle piiri saatmine kui mahalaskmine leiab igas allikas ühtset käsitlust. Erinevaks on küsimus – kas mahalaskmine toimus omavoliliselt kohtuotsuseta või kohtuotsusega.
Kohtuotsuse poolt räägivad nii ülekuulamise dokumendid kui kol. Jaan Unti selgitus Laidoneri VR I järgu risti mitteannetamisest kol-lt Jaan Lepale, kes nõudis hukkamiseks kohtu otsust. Kahtlemata mahalaskmine on tänapäeva mõistes väga karm lahendus, kuid samas peame silmas pidama, et sõjaväljakohtu otsus ja käsk anti sõja olukorras.
Jaan Lepp
Seattle’is avati taas aukonsulaat
Pildil vasakult EV aukonsul Los Angeles’is Jaak Treiman, EV aukonsul Seattle’is Paul Aarne Raidna, EV peakonsul Peeter Restsinski ja emeeritus aukonsul Mart Kask. Fotod: erakogu
Vasakult EV peakonsul Peeter Restsinski, pr. Ene Restsinski, pr. Katre Raidna ja dr. Linda-Reet Kask
Eesti Vabariigi välisministeerium avas laupäeval, 10. märtsil Seattle’i aukonsulaadi, nimetades Paul Raidna Eesti Vabariigi aukonsuliks Washingtoni osariigis.
Aukonsulaadi avas Eesti Vabariigi peakonsul New Yorgis, endine suursaadik Poolas hr. Peeter Restsinski. Avatseremoonia toimus Paul ja Katre Raidna kodus, taustaks panoraamvaated Puget Sound’ile ja Olümpia mägedele.
Tseremoonial osalesid külalised Seattle’i konsulaarkorpusest, samuti viibisid üritusel mitmed kohalike äri-ja poliitika-ringkondade esindajad ning Pauli ja Katre sõbrad. Kohal viibisid ka Eesti Vabariigi aukonsul Los Angeles’is hr. Jaak Treiman ja Soome Vabariigi aukonsul San Franciscos.
Aukonsulaat Seattle’s avati esmakordselt juba 1991. aastal, mil endine Eesti Vabariigi president hr. Lennart Meri, tol ajal Eesti Vabariigi välisministrina, määras hr. Mart Kase EV aukonsuliks Seattle’is. Mart Kask teenis aukonsulina kuni pensionile minekuni 2003. aastal.
Aukonsulaadi avamine ja sulgemine on väga keeruline ja aeganõudev protsess, mis nõuab ulatusliku tausta-uuringu tegemist nii Eesti Vabariigi kui Ameerika Ühendriikide valitsuste poolt.
Aukonsulid on asukoha-riigi kodanikud, kes määratakse ametisse EV välisministri poolt. Lisaks konsulaarteenuste ja konsulaarabi osutamisele EV kodanikele Washingtoni osariigis, edendab aukonsul ka Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahelisi suhteid nii äris, kultuuris, investeeringute tegemisel kui ka teistes elutähtsates valdkondades.
Aukonsulid on tavaliselt isikud, kes omavad silmapaistvat erialast karjääri, kellel on head suhted kohalike äri- ja poliitikaringkondade juhtidega ning kelle majanduslik olukord võimaldab täita aukonsuli kohustusi ilma Eesti riigilt hüvitist saamata.
Seattle’i aukonsulaat asub aadressil: 9133 View Avenue NW, Seattle, WA 98117 ning aukonsuliga saab ühendust telefonil 206-310-2153 ja eposti aadressil:
[email protected]
Aukonsul Paul Aarne Raidna on lõpetanud Washingtoni Ülikooli ärijuhtimise alal ning töötab praegu finantsdirektorina külmetusseadmetega tegelevas ettevõttes SCS Refrigirated Services, LLC. Aukonsul Raidna räägib eesti keelt ning on aktiivne eestluse alahoidja ja edendaja Seattle’is. Ta on praegu Seattle’i Eesti Seltsi esimees. Akadeemiliselt kuulub ta korporatsioon Rotaliasse.
Mart Kask
Trieste pagulaskongress oli edukas
29 – 31. märtsil 2007 toimus Triestes, Itaalias, esimene rahvusvaheline Euroopa Pagulaste ja Väljasaadetute Kongress, mille korraldas 60 000 liikmeline Itaalia organisatsioon Unione Degli Istriani, Libera Provincia Dell`Istria in Esilio ehk “Eksiilis olev Vaba Istria Maakond”, mis esindab endise Itaalia, tänase Kroatia ja Sloveenia aladelt, Teise Maailmasõja järel vägivaldselt ümberasustatud, ca. 300 000 itaallase õigusi ja nõuab nende taastamist. Itaalia valitsus toetab organisatsiooni tegevust 1,4 miljoni euroga aastas. Lisaks panid Kongressi toimumisele õla alla ka Trieste linn ja maakond.
Teise Maailmasõja tagajärjel küüditati või oli sunnitud lahkuma oma kodudest Euroopas, jättes maha kogu oma vallas- ja kinnisvara, enam kui 18 miljonit inimest. Miljoneid inimesi viidi orjatööle, suur osa neist hukkus. Deporteerituteks ja ümberasustatuteks osutus enam kui 30 rahvuse või rahvakillu esindajad. Riigipiire muudeti vägivaldselt ning enamikele neist ja nende järeltulijatele on tänaseni võimatu hallata, saada tagasi oma seaduslikku omandit või naasta kodupaikadesse. Täna, rohkem kui 60 aastat hiljem pole II MS tagajärjel tekkinud ülekohus ikka veel likvideeritud ega kompenseeritud. Osa maid, nagu näiteks Venemaa, ei tunnista endiselt nende poolt kordasaadetud inimsusevastaseid kuritegusid.
Trieste kongressi peaeesmärgiks oli kaardistada erinevate maade, represseeritud rahvaste ja isikute probleeme ning asutada rahvusvaheline Euroopa Pagulaste ja Väljasaadetute Liit, mille ülesandeks on akrediteerida end ja esindada liidu liikmeid ning nende ühiseid huve ja õigusi nii rahvuslikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, ÜRO-s, EN-s, EU-s, Euroopa Inimõiguste kohtus, erinevate riikide valitsustes jne. Euroopa Pagulaste ja Väljasaadetute Liit on rangelt nn. nongoverment ja parteideväline organisatsioon, mis esindab otseselt vähemalt viite miljonit inimest. “Tahame, et EL tunnistaks küüditamised ja sellega seonduvad kuriteod genoksiidiks”, kinnitas Unioni Degli Istriani juht Massimiliano Lacota.
Kongress toimus ajaloolises ja auväärses Vanas Börsihoones, Borsa Veccias, 18. sajandil ehitatud suurepärases klassitsistlikus stiilis palazzos, Trieste kesklinnas. Töö tõrgeteta sujumiseks oli korraldatud simultaantõlge inglise, saksa ja itaalia keelde.
Kongressist võttis osa ca. 150 delegaati erinevatest Euroopa maadest. Eriti rohkearvuliselt oli kohal sakslasi. Esindatud oli 35 organisatsiooni – Soomest, Eestist, Saksamaalt, Austriast, Itaaliast, Küproselt, Inglismaalt, Kreekast ja ka USA-st, jne, kes said endale Liidu asutajastaatuse. Peale organisatoorsete tööde lõppemist ja põhikirja kinnitamist on alates 2008. aastast Euroopa Pagulaste ja Väljasaadetute Liit avatud ka kõigile uutele liitudasoovijatele.
Eesti oli esindatud nelja organisatsiooni poolt: Eesti Memento Liit – prof. Enn Tarvel; Eesti Demokraatlik-Rahvuslike Jõudude Koostöökoda (ühendab kolmteistkümmet erinevat Eesti organisatsiooni ja erakonda) ja Tartu Rahu Põlistamise Selts – Henn Põlluaas; Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus – prof. Vello Salo ja Seto Kongress – Õie Sarv, Maarja Sarv, Anti Lillak. Vastavalt eelnevale kokkuleppele esinesid Eesti delegaadid kongressil ühtsete seisukohtadega.
Eriti tihe ja mõlemapoolne kasulik koostöö Triestes tekkis meil naabermaa Soome organisatsioonidega: ProKarelia, Karjalan Klubi, Tarton Rauha Ry, Aluepalautus ja Suomen Karjalan Pakolaiset, kellega sidusid meid suures osas sarnane ajalugu ja probleemid. Soome esindajate prioriteediks oli sundloovutatud alade, Karjala, Petsamo, Salla jne., tagasisaamine. Eesti delegatsioonide esmaseks küsimuseks oli samuti okupeeritud Petserimaa ja Narva jõe tagused alad. Ühesõnaga – mõlemate maade delegatsioonid lähtusid Tartu rahulepingute järgsete piiride taastamise vajalikkusest.
Eestit ja meie tähtsamaid küsimusi tutvustava sõnavõtuga esines prof. Vello Salo, kes oma ettekandes tõstis esile ka vajaduse tunnistada NLKP kuritegelikuks Saksa Natsionaalsotsialistliku Parteiga pariteetsel alusel, kompensatsioonide nõudmist Venemaalt küüditamiste ja orjatöö eest ning tõese ajaloo käsitlemise vajalikkust Euroopa riikide ajalooõpikutes. Elevust ja eriti TV kaamerate suurt huvi tekitas Õie Sarve sõnavõtt, kes esines kongressi avapäeval uhketes seto rahvarõivastes. Kongress oli pidevalt pressi huviorbiidis ja selle kulgu kajastati Itaalia üleriigilise televisiooni kõigis uudistesaadetes.
Laupäeval 31. märtsil võeti üksmeelselt vastu ja allkirjastati Trieste Deklaratsioon, milles rõhutati kõigi II Maailmasõjas ja selle järgselt tehtud ülekohtu tunnistamise, heastamise ja hüvitamise nõuet; mõisteti hukka küüditamised, väljasaatmised ja ümberasustamised, nõuti õigust omandile, selle tagasisaamisele või kompenseerimisele; rõhutati vajadust teadvustada maailmale tõest ajalugu ja probleeme; kutsuti maailma riike ja rahvusvahelisi organisatsioone üles toetama neid põhimõtteid ja distantseeruma jõududest, kes ei aksepteeri üldinimlikke printsiipe ning teevad takistusi organisatsioonidele, kes pürgivad õigluse taastamisele; jne. Samuti tehti deklaratsioonis ettepanek luua rahvusvaheline mälestuspäev 18 miljoni pagulase ja küüditamisohvri mälestamiseks.
Esimene Euroopa Pagulaste ja Väljasaadetute Kongress tegi ajalugu. Esimest korda peale Teist Maailmasõda loodi ühtne, laiapõhjaline rahvusvaheline organisatsioon Euroopa Pagulaste ja Väljasaadetute Liit, kelle ees saavad olema rasked ja pikaajalised ülesanded, kuid ka suur üleeuroopaline toetus ja jõud. Oleme kindlad, et vahetu osalemine selles protsessis annab olulist kaalu ka Eesti ja represseeritud eestlaste õigustatud nõudmistele ning aitab oluliselt kaasa meie probleemide teadvustamisele maailmas ja nende lahendamisele.
Henn Põlluaas,
I Euroopa Pagulaste ja Väljasaadetute Kongressi delegaat.
Kandali tantsijate külakost Florida eestlastele
Teatavasti saabub aprillis Ühendriikidesse Kandali rahvatantsu rühm Eestist. Nende esinemistest Virginias Washingtoni tantsijate korraldatud simmanil ja mujal idakaldal on juba teada. Nüüd on kinnitatud nende külaskäik Kesk-Floridasse. Enne esinemisi põhja pool teeb tantsurühm automatka idakallast mööda Florida lõunatippu Key West’i. Tagasiteel teevad tantsijad peatuse Sarasota-Bradenton-St.Petersburg piirkonnas, kus nad on ööbimiseks paigutatud eestlaste kodudesse. Nii osutus võimalikuks korraldada rühma esinemine Trinity Lutheran Kiriku seltskondlikus saalis. Samas kirikus toimuvad ka EELK jumalateenistused. Tantsu-etendusega seotult korraldavad Trinity õpetaja ja eesti koguduse õpetaja dr. Priit Rebane ühise eesti-inglise jumalateenistuse algusega k. 10:00 hommikul. Kirikule järgneb tantsuetendus seltskondlikus saalis, kus on ka lava ja siis ühine koosviibimine einelauas. Kohapealse üldkorralduste läbiviimise vaeva eest väärivad palju tänu Monika Craig-Orumaa ja Maare Kuuskvere. Järgneval esmaspäeval esinevad tantsijad veel ühes Sarasota koolis suurele õpilasperele tutvustamaks eesti kultuuri ka ameerika noortele.
J.Linask
ÜEKN-i teated
Veebruaris toimunud ÜEKN-i (Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu) juhatuse koosolekul arutati ESTO 2008 seisundit. Info on otseselt saadav korraldava toimkonna esimehelt hr. Avo Hiiemäelt: [email protected].
Pikemalt puudutati Torontos 20.-21. aprillil 2007 toimuvat täiskogu koosolekut. Vaadati üle ja kinnitati rahalised aruanded esitamiseks täiskogule. Juhatus soovitab ÜEKN-i eelarve viia 120 tuhande USA dollarile, millest 60 tuhande dollari ulatuses on Margot M. ja Herbert R. Linna nimelise stipendiumi fondi rahad. ÜEKN-i fondide 31. jaanuari 2007 seis oli rahuldav, kogusummas üle 2 miljoni dollari.
Stipendiumikomisjon teatas, et väljamaksed 2006/2007 õppeaastaks 54 000 USA dollari suuruses on stipendiaadid kätte saanud. Järgmise, 2007/2008 õppeaasta stipendiumide nõuded koos sooviavalduse väljatrükkimise võimalusega on võrgus – vaata: www.uekn.org.
ÜEKN-i liikmesmaade tegevuste ülevaadetest selgus, et Rootsi Eestlaste Liidu juhatuse koosolek peeti 18. veebruaril ja uus Esinduskogu astub kokku 11. märtsil. Austraalia Eesti Seltside Liidul oli võimalus kohata nendepoolset Eesti Rahvuskomitee juhatuse liiget oma AESL-i üldkoosolekul. Austraalia Eesti Päevad toimusid sel korral Melbourne’is. Inglismaa Eestlaste Ühingul on augustis 60. tegevusaasta juubel, Catthorpe Manoris. Juubelit tähistab ka EÜSL septembris Saksamaal. Läti Eesti Seltsil on ikka käigus sealse Eesti Maja ümberehitus koos lifti paigaldamisega. Sankt Peterburis on käigus pikemaajaline Jaani kiriku taastamine. Kiievi eestlaskond oli esmakordselt kutsutud burjaatide uue aasta peole 17. veebruaril. Sevastoopolis on ettevalmistused Georg Otsa mälestusõhtuks.
Lisainfo saadaval: Jaak Juhansoo 508-553-2820 või Ylo Anson 860-742-7868.
Prantslased võtsid üle Balti õhuturbemissiooni
30.märtsil Leedus Zokniai lennuväebaasis toimunud tseremoonial võttis Prantsusmaa ametlikult Belgialt üle NATO õhuturbemissiooni Balti riikides. Belglased andsid missiooni üle täpselt samal kuupäeval, mil nad kolme aasta eest alustasid esimest NATO õhuturbemissiooni Balti riikides.
Tseremoonial osalenud õhujõudude ülema kolonel Valeri Saare sõnul valvavad Prantsuse õhujõud Balti õhuruumi esimest korda, kuid nende esindajad andsid mõista, et see ei jää viimaseks korraks.
Kolonel Saare sõnul lubasid prantslased ära hoida kõik võimalikud konfliktid Balti riikide õhuruumis. Samuti lubasid Prantsuse õhujõudude esindajad, et Mirage’i hävitajad sisenevad järgmisel nädalal Eesti õhuruumi ning lähitulevikus maanduvad hävitajad Tallinnas.
Neli Prantsusmaa hävitajat Mirage 2000 saabusid Zokniai lennuväebaasi 29. märtsil. Kuna Prantsusmaa esitab oma välismissioonidele erakordselt kõrgeid nõudmisi turvalisuse ja operatiivvõimaluste osas, saatis riik Leetu ka rekordiliselt suure kontingendi ehk 120 sõjaväelast.
Prantslased võtsid osaliselt üle isegi lennujaama valve ning tõid kaasa ka valvekoerad. Tavaliselt on niinimetatud kiirreageerimistsooni, kus paiknevad NATO maade väekontingendid, valvanud Leedu sõjaväelased.
Belgia hävituslennukid F-16 lahkuvad Leedust sel nädalavahetusel.
VES/BNS
Endine fashismivang nõudis taas piketil Venemaalt toetust
Eestis elav Vene kodanik Viktor Nartov pikettis neljapäeval, 5.aprillil kolmandat korda Vene saatkonna ees ning nõudis talle kui endisele alaealisele fashismivangile ette nähtud igakuise toetuse maksmist.
Nartov ütles, et pikett möödus rahulikult, kui välja arvata pisike vahejuhtum. “Saatkonna vastas asuva kohviku töötajad palusid mul mitte seista kohviku ukse ees, mistõttu ma pidin üle tee saatkonna juurde minema. Ent sealt astus kohe välja turvamees, kelle sõnul seisan ma Venemaa territooriumil ning segan diplomaatilise asutuse tööd. Nii ma siis seisin sõiduteel,” selgitas Nartov.
Nartov taotleb 1000 rubla ehk veidi enam kui 450 krooni suurust igakuist toetust, mille saamise õiguse annab endistele alaealistele fashismivangidele Vene presidendi Vladimir Putini seadlus 2005. aastast.
15. veebruaril sai täis aasta, kui Nartov saatis Venemaa pensionifondile toetuse saamiseks vajalikud dokumendid.
Venemaa Föderatsiooni pensionifondi esindaja ütles veebruaris, et väljaspool Venemaa piire elavatele endistele alaealistele fashismivangidele toetuse maksmise osas on Vene seadustes auk.
Pensionifondi ametniku sõnul saavad Venemaa seaduste järgi toetust need endised alaealised fashismivangid, kellel on Venemaa ametivõimude välja antud dokument. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal välismaal endistele alaealistele fashismivangidele välja antud tunnistusi Vene ametivõimud ei tunnista.
Probleem puudutab ligi 700 inimest Eestis elavast 3500 endisest fashismivangist.
VES/BNS
Eesti uue valitsuse 10 eesmärki
Andrus Ansip. Foto: Postimees
Peaminister Andrus Ansip esitles täna riigikogule oma uue valitsuse peamisi eesmärke, millest kõige olulisemana tõi ta välja Eesti iibe pööramist positiivseks.
Ansip märkis oma kõnes, et Eesti viimase 15 aasta lugu on edulugu, kuid meil pole põhjust edust eufooriasse sattuda.
“Vaatamata suurele ja vaieldamatule majandusedule on endiselt meie suurimaks probleemiks tippudega võrreldes suhteliselt nõrk majandus. Jõukust ei ole tohutult ja meie põhiülesanne ei seisne jõukuse laialijagamises,” kõneles peaminister.
Ansipi sõnul on meil veel küllaga lahendamist vajavaid sotsiaalseid probleeme.
“Täna riigikogult volitusi taotleval valitsusel on selge siht, selged Eesti tulevikueesmärgid. Me püüdleme Eesti poole, mis kuuluks Euroopa jõukaimate hulka, hoiaks ühte ja üksteist ning oleks õnnelik,” lubas Ansip.
Eesti uue valitsuse selgroo moodustab tegevuskava toimetulekuks kümne Eesti ees seisva suure väljakutsega.
Esimese ja olulisima eesmärgina tõi Ansip välja iibe pööramise positiivseks.
Teine uue valitsuse suur ülesanne on energeetilise sõltumatuse ja julgeoleku tagamine.
Kolmandaks peab Eesti Ansipi sõnul püsima globaalses maksu- ja ettevõtluskeskkonna konkurentsis.
Neljandaks suureks väljakutseks on hea hariduse kättesaadavus ning majandusstruktuuri muutmine inimmahukalt tootmiselt teadmismahukaks, innovatsiooni taganttõukamine kõigi vahenditega.
Viiendaks on Eestile eluliselt oluline endast aktiivse eestvedaja ja vaimse liidri rolli kujundamine Euroopa Liidu ja NATO tugevdamisel ning läänemaailma ühtsuse taotlemisel.
Kuuendaks oluliseks käsuks valitsusele on eesti keele ja kultuuri hoidmine ja arendamine.
Seitsmendaks: ökoloogiliselt puhta ja kauni, säästliku ja uuendusliku Eesti hoidmine ja arendamine.
Kaheksandaks ülioluliseks väljakutseks on kvaliteetse ja elujõulise tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi edasiarendamine, mis ei teeks inimesi riigi sõltlasteks, vaid jätaks ruumi ka vabade kodanike omavastutusele, kuna see on peaministri sõnul ainus tee tulla toime rahvastiku vananemise ja vähenemise survega.
Üheksandaks käsuks on riigi nüüdisajastamine ja kodanike kaasamine ning siseturvalisuse suurendamine.
Viimasena, kümnendaks (kuid mitte mingil moel vähem olulisena) on valitsuse sihiks Eesti säilitamine ja arendamine liberaalse ühiskonna ja elukeskkonnana.
Samas ei piirdu valitsuse ülesanded ei piirdu üksnes ülaltoodud eesmärkidega ning valitsustel on ka oma sümboolne sõnum.
“Valitsuse sõnum on ikka ja endiselt ühene: me püüdleme Eesti poole, mis kuuluks Euroopa jõukaimate hulka, hoiaks ühte ja üksteist ning oleks õnnelik. Kindlasti pole me veel päral. Kuid iga järgnev päev on parem,” ütles Ansip.
Postimees
Kolme erakonna koalitsioonileping sai allkirjad
Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE) sõlmisid 2.aprillil ametlikult koalitsioonilepingu.
Võimuleppele andsid Toompea lossi Valges saalis allkirja Reformierakonna esimees Andrus Ansip, IRL-i liider Mart Laar ja SDE-d juhtiv Ivari Padar.
Ansip ütles koalitsioonilepingu allkirjastamise järel, et Eesti on saanud väga hea valitsusliidu programmi ning kui koalitsioon selle järgi järgmisel neljal aastal töötab, jätkub Eesti senine särav areng ka tulevikus ja sellest saavad osa kõik Eesti elanikud.
Ansip kinnitas ajakirjanikele, et tema hinnangul ei olnud Reformierakonna, IRL-i ja SDE koalitsiooni sünd raskem kui eelmise valitsusliidu oma, mille läbirääkimised olid väga teravad ja märksa emotsionaalsemad ka isikute osas.
“Samas me teame, et praegu ametist lahkuv valitsus oli Eesti läbi aegade kõige usaldusväärsem valitsus, mis on teinud head tööd vaatamata sellele, et tema sünd ei olnud kerge,” lausus ta.
Praeguses valitsusliidu programmis on Ansipi sõnul arvestatud nii Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu, sotsiaaldemokraatide kui ka roheliste seisukohti ning see on üksmeelselt heaks kiidetud.
Tema kinnitusel on erakonnad loonud valitsusliidu eeldusel, et see kestab järgmised neli aastat. “On teada, et näiteks Soomes võttis 70 aastat, enne kui valitsus püsis kogu valimistevahelise perioodi. Loodan, et Eestis nii palju aega ei lähe,” ütles ta.
Ansip lisas, et koalitsioonivalitsused kestavad teadupärast ainult siis, kui kõik otsused langetatakse konsensuslikult, ning seda põhimõtet kavatseb järgida ka praegune võimuliit.
Laar ütles lepingu allkirjastamise järel, et erakond on koalitsioonilepinguga rahul. Tema sõnul võeti võimuleppe koostamisel eesmärgiks püsida võimul neli aastat. Kas nii ka läheb, näitab tema sõnul aeg.
Laari kinnitusel on tavaline, et koalitsiooni ametisse astumisel seda kritiseeritakse ja ennustatakse valitsuses suuri lõhesid, kuid pigem tähendab see tema sõnul valitsusele just pikka eluiga.
“Minu esimesele valitsusele ennustati elueaks kolme kuud ja teisele valitsusele mitte kuigi palju kauem, samas osutusid mõlemad Eesti aegade kõige pikemateks valitsusteks,” märkis ta ja meenutas, et koosmeele koalitsiooniks kutsutud liit ei pidanud vastu isegi kaht aastat. “Need asjad lähevad pigem vastupidi ja ma loodan väga, et ka selle valitsusega.”
Padar ütles pärast lepingu sõlmimist, et kuigi koalitsioonileppeid on sündinud ka kiiremini ja lihtsamalt, tehti praeguse programmiga tõsist tööd ning see peaks andma edasiseks koostööks hea aluse.
“Kui kõik täidavad seda, mis on kokku lepitud, ei näe ma koalitsiooni toimimises probleemi. Praegu tuleb anda koalitsioonile edu ja elujõudu,” lausus ta
VES/BNS
Maailma täpsuselt neljas vibukütt on Pärnumaa kaitseliitlane
Gunnar Vahtra
Foto: Pärnu Postimees
Lõuna-Saksamaal toimunud vibulaskmise MM-võistlustel siselaskmises (WIAC 2007 – World Indoor Archery Championships) saavutas Pärnu Maleva kaitseliitlane Gunnar Vahtra neljanda koha.
“Ikka kripeldab, et medal jäi toomata,” tunnistab Vahtra, kuid on tulemusega siiski rahul.
Eestis juba mitmeti tunnustatud vibulaskja võistles MMil esimest korda, vahendas kaitseliidu pressitalitus. Kolmandal võistluspäeval kogutud punktisumma läks kirja Eesti siselaskmise rahvusrekordina.
Eelmisest aastast on tema nimel kaks kehtivat Eesti rekordit Jahivibu klassis. Kahel korral on ta osalenud EM-il ja tulnud esikümne hulka.
Vahtra selgitas, et laias laastus võib tänapäevase vibulaskmise jagada kahte suuremasse harrastussuunda. Need on staadioni või platsilaskmine ning maastiku- ja jahilaskmine.
Kuigi vibustaadionid on samuti maastikul, on tegemist siiski tasasel väljakul sihtmärkide laskmisega mõnelt kindlalt laskekauguselt ringikujulistesse märklehtedesse.
Maastiku- ja jahilaskmises liigutakse aga liigendatud maastikul oma tõusude ja langustega ning seal kasvava metsaga.
“Laskenurgad ja kaugused on väga erinevad nii nagu on sihtmärgidki väga mitmekesised alates ringikujulistest pabermärkidest lõpetades kolmemõõtmeliste või koguni liikuvate loomakujutistega,” selgitas Vahtra.
Maastiku- ja jahilaskmise harrastajaid on kogu maailmas hinnanguliselt 25 miljonit. “Seda harrastust peetakse golfi kõrval üheks maailmas enim harrastatavaks vabaõhu individuaalalaks jättes kõrvale meeskondlikud pallimängud,” teadis Vahtra.
Siselaskmine toimub siseruumis – tavaliselt suures hallis, kuhu mahub kõrvuti ühte vahetusse laskma 25 kuni 50 laskurit. Võistlusformaadi kaugus on 18,2 meetrit (20 jardi). Ühe võistluspäeva jooksul lastakse 40 cm läbimõõduga ringikujulisse märklehte 10 proovi ja 60 võistluslasku. Lastakse 5 nooleliste seeriate kaupa, aega ühe seeria soorituseks 4 minutit. Kokku 4 päeva – 4 x 60 võistluslasku.
Võitja kogub kõige rohkem punkte. Võistlust korraldab rahvusvaheline organisatsioon IFAA (International Field Archery Association), mis ühendab vibu maastiku- ja jahilaskjaid Euroopast, Ameerikast, Aasiast, Aafrikast ja Okeaaniast.
IFAA egiidi all korraldatakse kontinentide- ja maailmameistrivõistlusi maastikulaskmises, jahilaskmises ja siselaskmises. IFAA-s registreeritakse ka kõik kontinentide- ja maailmarekordid.
Eesti on IFAA liige alates 2003.a. maist.
VES/Postimees
Väljakaevamiste ettevalmistamine Pronkssõduri juures algab aprillis
Kaitseminister Jürgen Ligi teatas Tallinna linnavalitsusele, et ministeerium kavatseb alustada Tõnismäel sõjahaudade väljakaevamise ettevalmistamisega aprillikuu jooksul.
Ligi saatis 2. aprillil Tallinna linnapea kohuseid täitvale abilinnapeale Taavi Aasale kirja, milles teatas, et kaitseministeerium kavatseb sõjahaudade kaitse seaduse alusel hakata aprillikuu jooksul Tõnismäe 13 asuval haljasalal tegema sõjahaudadesse maetute väljakaevamiseks ja identifitseerimiseks vajalikke eeltöid ja tegevusi, ütles kaitseministeeriumi pressi-esindaja.
Sõjahaudade komisjon soovitas märtsis kaitseministril Tõnismäel asuvad säilmed ümber matta.
Sõjahaudade komisjoni esimehe Mati Raidma sõnul leidis komisjon, et praeguses asukohas pole hauarahu tagatud ning selle tagamiseks tuleks pronkssõduri lähistel asuvad säilmed ümber paigutada Tallinna kaitseväe kalmistule.
Peaminister Andrus Ansip ütles eelmisel nädalal, et ettevalmistused pronkssõduri äraviimiseks juba käivad ning ausamba uueks asukohaks saab Tallinnas Filtri tee ääres asuv sõjaväekalmistu.
Ligi ütles eelmisel nädalal, et pronksmehele on uus plats juba valmis vaadatud ning käivad ettevalmistustööd kuju sinna viimiseks.
VES/BNS
Algus eelmises VES-s
Õuduste öö 1949: ööl vastu 25. märtsi algas küüditamine
Vanaema palus põlvili
Lastetuba rüüstasid ka sõdurid, kes tulid küüditama Türi lähedal Käreveres elanud Elvi Bluumi perekonda. Võib-olla oli küüditajaid instrueeritud otsima lapsevoodite alt end varjavaid pereliikmeid.
“Seni kuni loeti ette teadet meie ärasaatmise kohta, tormasid püsse laskevalmis hoidvad sõdurid meie magamistubadesse, kus me lapsed alles magasime.
Tääkidega tõsteti tekid pealt, torgati madratsid ja kapid läbi. Manulised pidid aitama asju pakkida, kuid neid huvitas rohkem, mis maha jääb – üks tahtis omale peeglit ja teine villaseid uksekardinaid.
Ema ei suutnud keskenduda, sest 13-aastane vend oli palavikuga haige. Ema palus meid maha lasta, et milleks vedada jumal teab kuhu. Lubati ka 1 km kaugusel elav vanaema kohale tuua, kes nuttis ja palus põlvili sõjameeste ees.
Mina olin end juba riide saanud, ema riietas haiget venda ja 7-aastast poissi, kui ohvitser tagasi jõudis polnud meil midagi pakitud,” kirjutab Bluum.
Küüditajad olid erineva stiiliga. Mõnel pool anti asjade pakkimiseks aega mitu tundi, teisal napp pooltund. Mõnel pool jagasid sõdurid nõu, milliseid riideid ja tarbeesemeid kaasa võtta, ning aitasid pererahval pampe autole tassida. Teisal krabati vähesedki esemed inimestel käest ära ja keelati nende kaasavõtmine.
“Küüditajad olid 4-5 vene sõdurit ja naaberküla Sagevere kommunist Arge,” meenutab ERMile saadetud kaastöös toona Viljandimaal Kabalas elanud Kulla Merkulova. “Sõdurid olid automaatidega, vormis. Nägin aknast, kui sõdurid piirasid maja ümber. Arge tuli sisse. Ema hakkas nutma, ta oli just haiglast tulnud ja nõrk. Ema läks Argele rusikatega kallale. /-/ Koduõuel oli veoauto. Asju lubati pakkida umbes 1 tund. Pakkisime riideid, tekke. Väike õde võttis pissipoti ja nuku.”
“Laenake meile leiba!”
Viljandimaal Võisikul elanud 15-aastane Loniida Bergmann ärkas sel hommikul kellegi nutu peale ning arvas, et midagi on juhtunud tema emaga. Kuid köögis pliidi ees nuttis hoopis naabrinaine, kelle õue oli saabunud küüdiauto.
“Aga kallis naabrimemm, ole nõnda hea ja laenake meile leiba,” palus naabrinaine. Ta sai kaasa kogu leiva, mis naabritel pakkuda oli.
Küüdiautole asudes palusid naabrid Bergmanni vanemaid, et need talitaks maha jäävaid loomi. Kuid mahajääjaid halvanud hirm muutis selle palve täitmise erakordselt raskeks.
“Õhtul kuulsime küll, kui loomad hakkasid karjuma, koerake haukus ja ulus õues. See õudsus on meelde jäänud, tahtsime minna õhtul loomi talitama, aga külast tulid jutud, et valvatakse – kes sinna läheb, kohe võetakse kinni. Esimesel päeval jäid loomad kõik talitamata, lehmad lüpsmata, kõik, kõik kes oleks süüa tahtnud,” kirjeldab Loniida Bergmann.
Loomad karjusid külas ka teistes tühjaks jäänud taludes. Viimaks kogunesid julgemad külainimesed kokku, võtsid südamed rindu ja hiilisid pererahvata jäänud loomi aitama.
“Söötsime neid loomi nädal aega. Siis tulid igasugused mehed, et nemad on kolhoosi moodustajad. Esimeheks oli Põltsamaa ligidalt Kamarist üks Angerja-nimeline mees.
Kõik mis kõlbas ja mahtus viidi ära Põltsamaa poole. Vilja seeme, herneid, jahu, mööbel, sigu ja nii et seda võib igaüks kes loeb, arvata. Neil oli väga korras kodu, siit oli ka võtta härradel või seltsimeestel. Loomad jäid kolhoosile. Kolhoosi nimi oli “Tasuja”,” jutustab Bergmann.
Röövlid jagasid saagi
Naine, kes oma nime avaldada ei soovi, oli 1949. aasta märtsis sattunud 20-aastase neiuna tööle Jõhvi valla abimaksuinspektorina. Juba mõne nädala pärast tuli tal üle elada kõige jubedam öö oma elus.
“1949. a küüditamise ööle eelneval päeval oli valla nö reatöötajatel (sekretär, raamatupidaja, kultuuri- ja raamatukogu töötaja, statistik, abimaksuinspektor) mingi eelaimdus või kumu, et midagi halba on teoksil. Muidugi hoiti saabuvat saladuses juhtkonna poolt.
Sama päeva õhtuks oli kogu vallamaja personal ja piirkondlikud töötajad (agronoomid, zootehnikud jne) kutsutud kevadkülviks ettevalmistamise nõupidamisele Jõhvi keskkooli ruumidesse (praegune Jõhvi koolinoorte maja). Mina sellest koosolekust pääsesin õnneks tänu minu valvekorrale vallamajas. /-/ Siiski kujunes see öö mullegi õuduste ööks, kui autod nutvate küüditatutega hakkasid mööduma Tallinn-Narva maanteed pidi Jõhvi raudteejaama,” kirjutab naine ERMile saadetud mälestustes.
“Koolimajja koosolekule oli kogunenud muidugi valla juhtkond, parteilased ja püssimehed. Saali uksed olevat lukustatud ja siis moodustati komisjonid küüditamiseks, millised saadeti püssimeeste saatel hobuküüdiga äramärgistatud taludesse.
Ükski küüditatu ei peaks süüdistama nendes komisjonides osalenud reatöötajaid – kõik nad olid saanud psüühilise trauma! Kui järgmisel hommikul valla töötajad tööle tulid, valitses majas tõeline kaos: kes nuttis, kes vandus, mõnel oli julgust juhtkonda sõimata, mingiks tööks polnud keegi võimeline. Selles kaoses mäletan tänaseni valla täitevkomitee esimehe kahjurõõmsat naeru ja kommentaare “kulakute” aadressil.”
Vara võeti arvele
Abimaksuinspektorina määrati naine küüditatutest maha jäänud vara hindamise ja realiseerimise komisjoni. Järgneva kuu aja vältel käis ta läbi kõik 30–35 majapidamist oma vallas, kust pererahvas minema viidud.
Hooned, põllutööriistad ja -inventar, transpordivahendid, loomad, loomasöödad, seemned ja kolhoosi kontorite jaoks sobiv mööbel anti üle vastmoodustatud kolhoosidele. Vähesed masinad said masina-traktorijaamade omaks. Muu inventar, majapidamistarbed ning riided müüdi aga maha Tarbijate Kooperatiivi kaupluste kaudu.
Viivi-Ede Timmi elas toona teise klassi õpilasena koos ema, venna, kahe õe ning vanaemaga Palupera lähedal Mitti külas. Küüditajad saabusid nende koju ajal, mil ema oli läinud meiereisse piima viima.
“Sõime praekartuleid, kui sõdurid sisse tulid ning ütlesid, et pakkige asjad, teid viiakse ära. Kuhu ja mille pärast viiakse, ei põhjendatud. Isa oli olnud Saksa sõjaväes ning sellepärast tembeldati “rahvavaenlasteks”,” kirjutab Timmi.
“Kui ema koju jõudis, oli shokis, ning tahtis paljusid asju mitte võtta (pakkis tagasi lahti). Näiteks võtsin mina ilusa rebasekrae, linaseid kangaid – ema jättis kõik maha,” kirjeldab Timmi vapustust, mis tabas küüditamise ohvriks langenud inimesi.
Enne ärasõitu lõikas ema igalt pereliikmelt juuksetuti ning peitis need majja, uskudes, et nõnda tullakse kord veel tagasi. Tuldigi, ehkki vahepealsete aastate jooksul lagunenud ja rüüstatud kodumaja tuli kolhoosilt kalli raha eest tagasi osta.
Alo Lõhmus / Postimees
Kultuurfondi kunstikogu alustas ametlikult teekonda kodu poole
Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriiges leidis Kultuurfondi kunstikogule väärika hoolduse Eesti Teaduste Akadeemia (TA) Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses, mis asub Tallinnas Nõmmel majas, kus kunagi elasid nii Marie Under ja Artur Adson kui ka hiljem Friedebert ja Elo Tuglased. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus on TA teadus-ja arendusasutus, kes hooldab majas elanud kirjanike kultuuripärandit. Kirjanduskeskuses on ka suurepärane maalikogu, milles on mitmeid Eesti kunsti tipptaieseid.
Pildil: Eesti Teaduste Akadeemia (TA) Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor Jaan Undusk, Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriiges esimees Kaare Kolbre ja Kirjanduskeskuse näituste osakonna juhataja Eha Rand allkirjastavad Kultuurfondi kunstikogu loovutuspaberid 17. märtsil 2007 NY Eesti Majas toimunud kirjandus-kultuurilise õhtupooliku ajal.
VES
Tallinnas peeti Lennart Meri mälestuskonverentsi
Tallinnas 29. märtsil alanud esimesest Lennart Meri mälestuskonverentsist võtsid peale Eesti ja Soome riigipea osa mitmed tuntud tipp-poliitikud ja analüütikud.
Kahepäevase konverentsi keskne teema oli Euroopa, tema identiteet ja julgeolek; paneeldiskussioonid olid pühendatud veel transatlantilistele suhetele, Lähis-Idale, Venemaale ning energiajulgeolekule, teatasid korraldajad. Hommiku- ja õhtusessioonidel tulid jutuks arengud Ukrainas, Gruusias, Kosovos ning Valgevenes.
Seekordse konverentsi peaesinejate hulgas olid president Toomas Henrik Ilves, Soome president Tarja Halonen, endine NATO sõjaväejuht kindral Wesley Clark ning endine Taani välisminister Uffe Ellemann-Jensen.
70 väliskülalise hulgas oli endisi ja praeguseid ministreid, suursaadikuid ning poliitikategijaid, samuti poliitikaanalüütikuid ja ajakirjanikke nii Euroopast kui Ameerikast.
Tegemist oli esimese Meri mälestusele pühendatud konverentsiga, mis on kavas kujundada iga-aastaseks traditsiooniks.
Konverentsi korraldas Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus koos Lennart Meri Euroopa Sihtasutusega. Konverentsi patroon on president Ilves.
VES/BNS
Priit Pärn vajutab pedaali põhja
Tallinnas avati bioloogi-haridusega maailmakuulsa filmimehe kunstinäitus
Et meie tiitlitega pärjatud animafilmide tegija Priit Pärn on ka hea joonistaja, selgus alles 1988. aastal, mil ta astus oma joonistustega avalikkuse ette. Ilmselt jäi tal animafilmide ja pildiraamatute tegemisest nii palju energiat üle ja tegelikult ongi need paljuski teises võtmes kui seni tuntud põhilised loomingulised valdkonnad.
Iga kunstnik valib enda väljendamiseks sobivad vahendid ja materjali. Animafilmides on Pärn vaimukas jutustaja ja see kandub üle ka tema staatilistesse piltidesse. Ka söejoonistustesse. Siin näeme pöörast kujundite kaskaadi: kujundid sulanduvad, üks vorm kasvab üle teiseks, üks kontrast vahetub teisega. Erilist leidlikkust ilmutab Pärn, konstrueerides nn ambivalentseid kujutisi, mille puhul võime ühes pildis näha kahte erinevat asja. Kõige tuntum selline kujutis on tuttav pilditaju psühholoogiast, kus pildil on võimalik näha kord kahte vaasi, kord kahte nägu. Pärnal toimub muidugi keerulisem mäng. Ambivalentseid kujundeid on seletatud taju valivuse ja pöördumisega. Üldse on meie nägemistaju tunduvalt keerulisem kui me arvame. Tuntud psühholoog Rudolf Arnheim räägib sellest, et nägemistaju suudab sooritada samasuguseid operatsioone, mida omistame verbaalsele mõtlemisele: taju eristab ja üldistab ning lahendab isegi süllogisme. Pärn armastab paradokse ja groteski, pannes kokku mõeldamatuid asju. Tugev on ka erootiline varjund: rinnakad naised on tal läbiv motiiv. Siin oleks vaja juba kogenud psühho-analüütiku silma.
Kunagi kirjutas Jaak Olep Pärna joonistuste kohta, et need olevat rämedad. Olep kirjutab: “Koomilisus Priit Pärna taiestes on huumori, mitte aga satiiri nägu. Ja ometi tahan väita, et Pärna põhiomadus, see, mis eristab teda teistest meie graafikuist ja annab tema taiestele nende ainu-omase võlu, ei ole mitte huumor, vaid rämedus. Rämedus mahutab endasse ka koomilisuse, kuid on sellest avaram mõiste.” Lisaksin siia veel ühe dimensiooni – tragi-koomika. Selle võtme annab Pärn ise, kirjutades ühele pildile saksa keeles Tragi-komisch. Tema joonistused kujutavad anonüümseid väikesi inimesi, kes on sattunud piinlikesse olukordadesse, kus nad näevad välja armetud.
Kui algul sai öeldud, et iga kunstnik valib enda väljendamiseks sobiva materjali, siis peab rääkima ka Pärna joonistuste vormikäsitlusest. Süsi on materjal, mis võimaldab jõulist joont ja vormi, pealegi libiseb ta hoogsalt mööda paberit ja kohe nõuab suurt formaati. Siit ka Pärna ekspressiivsus. Eesti kunstis on talle selles suhtes kõige lähemal Andrus Kasemaa. Pärna “Suur kolmapäev” ongi väga kasemaalik, kuna seal on abstraktsiooniaste suurem kui ülejäänud piltides, kus askeldavad Pärnale ainu–omased figuurid ja tüübid, mis läbivad kogu tema loomingut.
On hea, et Pärn näitab meile ka “musta materjali” – joonistusi, mis on olnud ilmselt aluseks söejoonistustele. Siin näeme loomeprotsessi kõige vahetumat etappi. Mõned joonistused on omamoodi psühhogrammid, mis on sündinud vahetult nagu sürrealistide “psüühilises automatismis”.
Ma ei tea, kuidas suhtuvad Pärna loomingusse teised graafikud-joonistajad. Eks tal ole ju karikaturisti maine küljes. Kuid kindlasti on ta poetanud Eesti graafika estetistlikku üldpilti oma tõrvatilga, demonstreerinud oma jõudu mitmes tähenduses. Esiteks tehes oma põhitöö kõrvalt töömahukaid joonistusi ja teiseks näidates oma ekspressiivsusega, milliseid energiaressursse temas leidub.
Ants Juske/Postimees 29. märts 2007
* The Front Page reports on the new government that has taken seat in Estonia’s parliament. The first meeting has been called by the President, and will occur on April 2, 2007. At this time, the Members of the Parliament will take the oath of office, and the new leadership will be selected.
* The second item on the Front Page reports on the visit of the Vice President of the European Commission, Siim Kallas, to the Estonian House in New York.
* Ilmar Mikiver points out an interesting similarity between the United States and Islamic states. The US has dealt on occasion with the Constitutional amendment of separation of church and state, attempting to interprete its exact meaning, the same situation is occurring on fundamentalist Islamic states. While the US has effectively separated the two and keeps religious laws from affecting civil law, many Islamic states continue to combine the two. If a constitutional amendment were in effect, as is advocated by some moderate Islamic groups that recently met, the problems of Islamic state-control could be avoided, and democracy would flourish.
* Vello Helk writes about the rewriting of Estonia’s history. As many historians with left-leaning sympathies look back on Estonia’s history, they are often seen changin Estonia’s history in subtle ways. A popular statement is that the Soviet occupation saved Estonia from genocide — never mind that Estonia suffered under oppressive rule and tens of thousands were forcibly deported.
* Page 3 commemorates the March deportation of 1949 with several articles and some statistics. The first article shares first-hand accounts of people who either witnessed the tragic events, or were themselves victims of deportation. At the bottom are statistics of those deported in Estonia, Latvia, and Lithuania. The article on the right discusses the deportations with Tartu University professor Tõnu Tannberg, who places the event into the context of the many similar events purpotrated by the Soviets.
* Henn Põlluaas writes on page 5 about attempting to place a crown of thorns on the Bronze-soldier (or occupant, as he calls it). The adventure, where Russian-sympathizers attempt to stop them, is described in detail. Sadly, despite police presence, the emblem of suffering was stolen and taken away by some hysterical Russians, while others cursed the Estonians. While some continued their claim that they were liberators, others said that all Estonians should have been lined up and shot.
* Estonians in southern Florida came together to celebrate Estonia’s independence with a gala. An article with a photo appears on page 7.
The President of the Republic has invited the new members of Riigikogu to the opening session on 2nd April 2007
President Toomas Hendrik Ilves signed a resolution today whereby he convenes the XI composition of Riigikogu, elected on 4th March, to the opening session on 2nd April at 3PM.
“I hope that new Riigikogu will be characterised by exemplary political culture, diligence, co-operation and mutual respect between the opposition and coalition in power,” declared President Ilves after signing the resolution. “As well as the due fastidiousness regarding the executive power, appropriate for the distinguished legislators of a parliamentary republic. Furthermore, I believe that new Riigikogu will sharpen their vision directed to the future – future beyond the four years of authority, helping us further towards the greater Estonia.”
According to the Head of the State, there are no doubts whatsoever in the new parliament’s ability to pay attention to the very events surrounding Estonia and how they have impact on us, and to distinguish what Estonia in turn can be involved in.
The President of the Republic will open the first session of the new composition of Riigikogu and present a commencement address.
Office of the President, Public Relations Department
Estonia and Russia Signed Memorandum on Fight Against Economic Crime
ER – The Estonian Tax and Customs Board and the Russian Interior Ministry signed a memorandum of understanding in Moscow aimed at intensifying cooperation between the two countries in the fight against economic crimes. The memorandum lays the groundwork for cooperation in areas of mutual interest, such as exchanges of information about tax crimes and other kinds of economic crime, arranging of common events aimed to help solve, prevent and combat crimes. The cooperation would be based on valid national laws. As one of the most important goals, the document names strengthening of cooperation within the framework of such international organizations as Interpol, Europol, and the Council of the Baltic Sea States.
Commemorating the March deportation
In March 1949 an extensive deportation campaign was conducted in Estonia, Latvia and Lithuania by the Soviet authorities. In 1946, the topic was discussed in the Central Committee of the Estonian Communist Party (ECP), and preparations lasted over two years. By March 1949, the occupation forces were ready to carry out a new deportation. The deportation was approved by Resolution No 014 of 14 March 1949 of the Council of Ministers of the ESSR, but the final choice of those to be exiled depended on the local party and soviet activists. The decision was made to deport 22,326 people from Estonia to the remotest areas of the USSR. The total number of innocent people intended to be deported from the three Baltic States amounted to 100,000.
The deportation was demanded by the Communist Party in order to “eliminate the kulaks as a class” and to complete collectivization.
This extensive operation was called “Priboi” (Breakers) and to conduct it directly, a temporary headquarters of the internal forces of the USSR was established in Riga. More than 76,000 people were involved in the deportation campaign, the majority of whom were constituted by local Soviet activists. This included numerous Estonians, Latvians, and Lithuanians with strong communist sympathies. In order to round up the deportees, 1987 detachments were formed. 16 loading sites and 19 troop trains were also planned to transport the detainees away from their homes.
In Estonia deportation began early on the morning of March 25. Eyewitnesses recall Soviet troops, local communist leaders, and recruited youth banging on doors and windows before dawn, demanding entrance into houses where the intended deportees lived. Deportation was indiscriminate. In several cases, entire families, including women, children, and the elderly, were taken away, despite the absence of the head of household or husband.
The transportation of the deportees to the loading sites proceeded very slowly at first and the completion of troop trains and loading of people dragged on until March 29. In the fear of not fulfilling the prescribed plan, the task forces took with them people who were not even included in the deportation lists, which often included the elderly and those seriously ill, as well as minors without parents.
In the words of Party Secretary Nikolai Karotamm, other families were “grabbed” in order to “fill the quota”. Sixty-five percent of the 1949 deportees were supposedly the families of so-called “bandits, henchmen and bourgeois nationalists” – those taken into custody earlier.
Deportees were given a very short time to gather any belongings. The deportees, with their small baggage, were then handed over to the commandant-security officers at loading sites. After checking their personal data, the deportees were disposed by some twenty or thirty into the freight-carriages that were standing on rails.
At the same time the party activists were cataloging all the deportees’ possessions in their now deserted homes; in ten days’ time the belongings had to be claimed by a family that was now half-way to Siberia, or be distributed to local collective farms.
The last trains of deportees left Estonia on the evening of March 29.
Although almost a third of the people initially entered in the lists succeeded in escaping, more than 20,000 people were taken from their homes to Siberia in a couple of days; this number constituted about 2.5% of the total population of Estonia at that time. Most of them were deported to Krasnoyarsk Territory and Novosibirsk oblast. The majority of the deportees were women and children; as a rule, the heads of families had already been arrested earlier. This was not always the case, and in some situations, the husband arrived at an empty house, unaware of his family’s plight.
In the course of the operation “Priboi” in March 1949, more than 92,000 people were sent to exile from the Baltic states. The major crime against humanity, prepared jointly by the communist party, state security organs and the Soviet-Estonian Ministry of the Interior, had been brutally put into practice.
Includes information from Tartu City Museum website, Ministry of Foreign Affairs, as well as other sources.
|
