VES 15 – 18. aprillil, 2007

25 aastat Idaranniku Eesti Suusapäevi

Üleval: Peeter Jakobson ja Eric Riivald …. Mount Mansfield Vermont’i kõige kõrgem mägi on tagaplaanil.
All: Taimi, Erko, Christian ja Tanel Sepp ning Silja Melts. Fotod: erakogu

Eesti pered ja sõbrad kogunesid ühel märtsi nädalalõpul Põhja-Vermondis asuvasse Smugglers Notch suusakeskusesse iga-aastasele Eesti Suusaklubi üritusele. Kokku oli inimesi üle 170 ja kolmepäevane nädalalõpp oli õnnistatud suurepärase ilma ja heade suusatamistingimustega ning après ski üritustega.
Eesti suusanädalalõpp (Esto Ski Weekend) algas karaoke-peoga Bootleggersi pubis. Me suhtlesime, registreerisime sõitudeks ning vapraimad proovisid oma lauluhäält.
Võistlejad alustasid reede õhtupoolikul Siim Vanaselja organiseeritud murdmaasuusatamise võistlusega ning laupäeva hommikul mäestlaskumisega, mille korraldas Andrus Ers.
Laupäeva õhtul toimus auhindade kätteandmine koos fantastilise õhtusöögiga. Seal pakuti parimaid sööke üle aastate! Õhtu läks sujuvalt üle tantsuõhtuks, kus DJ “Good Time Charlie” keerutas plaate kõikidele vanuseastmetele!
Tormilise heakskiidu teenis lasteprogramm: suusakool ja Aarete päev (Treasures Day Care). Hästi meeldisid ka Teismeliste Keskus (The Teen Center), Vahva Peretsoon (Family Fun Zone) ning ujula koos kuumaveevannidega. Suusakeskuses oli kerge orienteeruda tänu nende fantastilisele ja täpsele transpordisüsteemile.
Smugglers’i suusakeskus teab, kuidas perede ja suurte gruppide eest hoolt kanda! Siiamaani on tagasiside osalejatelt olnud väga positiivne, ainukese palvega lisada järgmiseks aastaks veel üritusi nii lastele kui täiskasvanutele.
Üle 60 võistleja vanuses 5 kuni 79 osales erinevatel võistlustel. Medalisaajad kuulutati välja pidulikul õhtusöögil laupäeval koos 5 parimaga erinevates kategooriates. Kõik nad viisid koju rändkarikad.
Aini Maripuu

Tulemused

Parim poiss – Tanel Sepp
Parim tüdruk – Lia Vaska
Parim naine  – Liisa Shimabukoro
Parim mees – Riho Melts
Parim noor suusataja – Hendrik Jakobson – 10-aastane
Parim lumelaudur – Curren Fallon
Best Senior Golfer from Lakewood Spordpäev – Riho Melts

LUMELAUD (Boarding)
Kuldmedalid
Ian Martins -12
Aleks Martins -14
Martin Lehesalu – 18
Alexandra Fallon -29
Mihkel Toome – 27
Curren Fallon – 29
Peter Bodtke-46
Ingrid Martins-46
Ingrid Nagy-50
Hõbemedalid
Joe Hannon – 21
Lia Kaljurand
Peeter Nielander
Taivo Milles-31
Pronksmedalid
Heili Furniss – 24
Schuyler Huva-31

LASTE SLAALOM
Kuldmedalid
Andrew Vasila -7
Hendrik Jakobson – 10
Henno Einola – 13
Tanel Sepp – 16
Katie Vasila – 5
Kati Smith – 8
Lia Vaska – 13v
Hõbemedalid
Christian Sepp – 8
Eedu Otsa – 10
Peeter Laupa – 13
Markus Poldma – 17
Pronksmedalid
Timo Einola – 11

SUURTE SLAALOM MEHED
Kuldmedalid
AJ Laupa – 21
Henrik Vasila – 38
George Ashford – 44
Rein Aasmaa – 51
Peeter Teedla – 60
Riho Melts – 71
Hõbemedalid
Mairo Notton – 29
Siim Vanaselja – 34
Marcus Vaska – 49
Peeter Jakobson – 59
Maano Milles – 63
Hans Huva -79
Pronksmedalid
Peter Birkenbaum – 24
Mark Kiiss – 37
Eric Leslie – 47
Andrus Ers – 53

SUURTE SLAALOM – NAISED
Kuldmedalid
Kaja-Kai Ojamaa – 25
Liisa Shimabukuro – 31
Ly Kilm – 46
Silja Melts – 66
Hõbemedalid
Vicki Leavitt – 37
Mari Teedla – 61
Pronksmedalid
Susi Holmberg – 40
Epp Milles – 63

KONTINENTAALNE ALANDATUS

Ilmar Mikiver

Kahest uudisest piisas, et täita massimeedia veeruruum pilgeni aprillikuu esimeste nädalate vältel. Nendeks oli esiteks USA Kongressi Esindajatekoja spiikri Nancy Pelosi hämmastav turnee läbi viie Lähis-Ida riigi ja teiseks viieteistkümne briti mereväelase pantvangi võtmine ja siis vabastamine Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadi poolt. Kaaperdamine toimus Iraagi-Iraani vahelistes küsitava kuuluvusega territoriaalvetes. Esmapilgul võib näida, et nende kahe sündmuse vahel ei ole suuremat seost. Kuid samas ei saa jätta kahe silma vahele, et mõlemad paljastavad Lääne ühiskonna õiguskorra tõsiseid ja võib-olla saatusraskeid rikkumisi.
Washington Posti teravmeelsel ja -keelsel kolumnistil Charles Krauthammeril ei ole kahtlust, et Iraani pantvangide intsident on Läänele alandav, kuid sedakorda mitte Ameerika Ühendriikidele, vaid esmajoones Euroopa Liidule ja Suurbritanniale. Krauthammer meenutab, et briti pantvangide vabastamisele Iraanis oli eelnenud Ühendriikide otsus anda vabaks üks Bagdadis vangistatud Iraagi diplomaat (arvatavasti Iraani agent) ning võimaldada Iraani saadikule kohtumine viie teise Iraagis kinnipeetava iraanlasega. Kui Ahmadinejad oma suuremeelsushoos kuulutas viieteistkümne inglase vabaksandmise oma “ülestõusmispühade kingiks” brittidele, siis Krauthammeri analüüsi kohaselt tuli see kink tegelikult Ameerika poolt. Ei Euroopa Liit, ÜRO ega nelja suurriigi erikomisjon suutnud päästa Inglismaa au. Krauthammer kirjutab:
“Pantvangide intsident illustreerib järjekordselt meie nn. “rahvusvahelise ühiskonna” mannetust. Soovid päästa oma kodanikke pantvangistusest? Pöördu Euroopa Liidu poole ja – vastust ei tule. Pöördu ÜRO Julgeolekunõukogu poole – ja saad vastuse, mis ei avalda isegi mitte kahetsust selle mereröövlite akti puhul (nad lubavad küll tunda “tõsist muret”). Lõpuks pöördu ikkagi vihatud ameeriklaste poole. Nad astuvad mõningaid samme. Sa oled päästetud” Krauthammeri artikkel kannab pealkirja „Britannia – ja kogu Euroopa – alandus“ ning jõuab järeldusele, et Iraani diktaatorlik president Ahmadinejad on kogu Läänt ja eriti silmapaistvalt just Euroopat alandanud (WP, 6.aprill.)
Teateis brittide pääsemisest ülestõusmispühadeks koju – tänu Uncle Sami „mõningaile sammudele“ – ei ole kuskil meenutatud Inglise maailmariigi kunagise võidulaulu „Rule, Britannia“ üleskutsest valitseda maailmameresid:
„Rule Britannia! – Britannia, rule the aves! – For Britons never, never, never shall be slaves“.
Teiseks alandavaks intsidendiks – sedakorda Ameerika Ühendriikidele – oli Kongressi Esindajatekoja spiikri Nancy Pelosi ringreis läbi Palestiina, Iisraeli, Süüria, Saudi Araabia ja Iraagi. See toimus tavade vastaselt ilma presidendiga konsulteerimata ja välisministeeriumi heakskiiduta. Muuhulgas osutus Pelosi seletus Süüria presidendile Bashar Assadile – et ta on algatanud Iisraeli ja palestiinlaste vahel uued rahuläbirääkimised – valeks. See vallandas hulga negatiivseid reageeringuid ameerika massimeedias. Washington Posti juhtkirjanik ütleb näiteks:
„Nagu iga diplomaat, kes kõnealust piirkonda tunneb, võinuks Pelosile ütelda, on Assad korrumpeerunud kõrilõikaja, kelle primaarseks huviks praegu on mitte rahu tegemine Iisraeliga, vaid oma naha päästmine ÜRO süüdistustest, mille kohaselt tema on see, kes organiseeris Liibanoni endise peaministri Rafiq al-Hariri mõrvamise“ (WP, 5. aprill.) Lisagem, et Süüria on USA ametlikul hinnangul terrrorismi mahitav riik, kellega suhtlemine on seadusvastane akt.
Veelgi tõsisema hinnangu annab Washington Timesi kolumnist Thomas Sowell, nimetades Pelosi turneed destruktiivseks nii president Bushile kui Ameerika põhiseadusele:
„Kuid ükskõik millist ajutist kahju see (reis) tegi Bushile, on see siiski võrdlemisi vähene võrreldes selle jääva kahjustusega, mida see on teinud presidendiametile kui institutsioonile“… kuna sellega on nüüd põhistatud, et on täiesti “korras” rikkuda ühe riigi seadusi ja traditsioone ning hüljata põhimõte, et Ühendriigid kõnelevad teiste riikidega ühel häälel“ (WT, 5. aprill.)
Spiikri sekkumist USA välispoliitikasse on nimetatud ka „välisministri valimiseks Kongressi poolt“. Nii või teisiti on see tõsiseks mõraks demokraatia idees, mille mõju-ulatus on rohkem kui kontinentaalne. See on ülemaailmne.

Sümboolne või reaalne taasiseseisvumine

Vello Helk 07.04.2007

Ülestõusmispühade eel tekkis taani teoloogide hulgas vaidlus: kas tuleb Kristuse ülestõusmist vaadelda sümboolselt või konkreetselt? See meenutab arutlusi Eestis: kas on taasvabanemise seos Eesti Vabariigi järjepidevusega sümboolne või reaalne – mõne arvates koguni olematu, ainult ENSV legaliseerimine?
Kui ristiusk pärast umbes 300-aastast tagakiusamist sai Rooma riigiusundiks, tähendas see ka faktilise ülestõusmise võitu. Nii kaugele pole Eesti veel jõudnud taasvabanemise rakendamisel. Probleemiks on  asjaolu, et endise süsteemi teenrid, moodsad Saulused, kes nüüd muutusid Paulusteks, osalt pole unustanud oma endist rolli. On just nagu nende variseride mantlipärijad, kes omal ajal saatsid Kristuse Kolgatale, mille tulemuseks oli julm kristlaste tagakiusamine. Nad andsid Eesti Moskvale, millele järgnes iseseisvuse eest võitlejate likvideerimine. Sellest ei taheta nüüd rääkida. Sauluse mantlit kannavad veel vähesed, nende hulgas oma nime säilitades Bruno Saul.
Nende hulgas valitseb aga ebakindlus. Eerik-Niiles Kross on edastanud ühe seda illustreeriva anekdoodi, mille ta oli kuulnud isa käest: ”Kaks Moskva teadlast arutlevad Nõukogude Liidu tuleviku üle. Üks küsib: “Mis Sa arvad, milline on meie tulevik nii umbes viie aasta pärast?” Teine vastab: “Kuule, me ei tea isegi seda, milline saab viie aasta pärast olema meie minevik” (Eesti Päevaleht 21.01.2006).
60-ndatel aastatel leidus veel aatelisi kommuniste, kes tahtsid parteid seestpoolt parandada, nagu ka 80-ndatel astusid mõned parteisse Gorbatshovi uutmise lainel. Paljud astusid aga parteisse mitte usust mingisse kommunismiideesse, vaid et saada kehtivat süsteemi kasutades hüvesid teiste arvelt, ka paremini ligi riigivaradele ja võimu inimeste üle. Olid pigem eetikata saamamehed, kes veel praegugi rakendavad varemat taktikat. Loomulikult ei taha nad piinliku mineviku meenutamist.
Selle kohta ütleb Mihkel Mutt, et kui kommunistide tegevusele hakatakse andma hinnangut, kerkivad end kaitsvate isikute huultele kõigepealt sõnad nõiajaht ja inkvisitsioon. […] Järele mõeldes on selge, et tegemist on pahatahtliku võrdlusega, püüdega kohe alguses panna vastaspoolele silt: ebaõiglane, vägivaldne, piiratud (Eesti Päevaleht 31.03.2006). Pealegi kõlab marksistlik-leninliku poliitharidusvõrgu koolituse põhireegel umbes nii, et otsustava võitluse kõige vastutusrikkamas etapis on kõige õigem taktika vastase süüdistamine oma-enese pattudes. Kas okupatsiooniaja õudustest rääkides ei tohigi meenutada peagi nende korraldajaid? Nagu ütleb üks anonüümne äsja ilmunud Pearu Kuuse uurimuse kommenteerija: intelligentne ei saa olla ükski inimene ega rahvas, kes tõde oma minevikust ei tea ega austa. Selline inimene ja rahvas ei saa intelligentselt oma tulevikku kujundada. Vene rahva näol on selle kohta ilmselge tõendus olemas.
Valetamist nimetasid kommunistid dialektikaks. Ametlikult kehtis põhimõte, et eesmärk pühendab abinõud. Enda vabandamiseks ja eristumiseks jesuiitidest lisati sinna lause, et heal eesmärgil ei saa olla halbu vahendeid selle saavutamiseks.
Paljud praegused tegelased pärinevad 50-aastasest töötlusest, kuigi osal rahvast on välja kujunenud immuunsüsteem, mis kaitseb ajuloputuste eest. Peaks aegamööda selle töötluse taagast vabaks saama, nii et eesti rahvas ükskord taas tegelikku minevikku tunneks ja oma vabal maal tulevikku võiks ehitada. Võtab aga aega, sest Saulustest saanud Paulustel pole kerge. Vaclav Havel ütleb näiteks oma autobiograafias Dubceki kohta: ta oli aumees, aga lootusetult takerdunud kommunistlikus ideoloogias ja fraseoloogias, rääkis alati väga pikalt ja oli raske välja leida, mida ta tegelikult tahtis öelda. Pole ju võimalik läbi näha, mis seisab üksikute tegelaste meelemuutuse taga, kas on see tõeline või konjuktuurne. Minevikust vaikimine tekitab kahtlust, ka ei ühtu teod ja sõnad.
Eesti olukord pole erandlik, sama kehtib teiste endiste N. Liidu võimu ja mõju all olnud riikide kohta. Suurejoonelist lubadust ”plats puhtaks” ei olnud võimalik läbi viia. Vahepeal on mitmed endised tegelased positsioone kindlustanud, nii et neid ei saa enam kangutada. Nende aeg hakkab siiski täis saama. Tuleb ära oodata järgmise põlvkonna pealekasvu, kellel on omad eeldused ja puudused, mis peaks tooma ka selgust iseseisvuse kohta. Selles võib küll olla ajaloolist järjepidevust, aga ka maailma arengust sõltuvaid erinevusi, mis ei meeldi dogmaatikutele.
Eestis sündis suurte valudega uus valitsus, milles on esindatud värske veri. Ministrite hulgas pole enam kõrgnomenklatuura esindajaid, Riigikogus suureneb nooremate osatähtsus. On põhjust optimismiks. Kui palju on aga Paulus-Ansip sõltuv oma Saulus-minevikust?

Putin ja Savisaar pärast riigikogu valimisi

Putin Savisaarele pärast viimase kaotust valimistel: “Sa tantsisid küll hästi, Edgar, aga publik jooksis minema. Mul on üks teine akt siin juba ootamas.” Autor: Ernst O. Tarien

Kuidas musta valgeks rääkida

Aeg-ajalt käin ma Eesti Elu online-lehekülgedel vaatamas, kas minu artiklitele on kommentaare. Mind on süüdistatud selles, et vahel olevat mu kirjutised banaalsetel teemadel. Kuna ma ei pretendeerigi sügavale filosoofiale, siis jätkan ma oma tavapärasel moel.
Eesti tuntud allilmategelasest narkodiiler Toomas Helin lastakse vanglast ennetähtaegselt välja sellepärast, et ta on käitunud hästi, teatas prokurör Triin Bergmann. Nii et kui sa vanglas olles ei müü ega tarbi narkootikume, siis oled sa olnud eriti eeskujulik.
Toomas Helin on organiseerinud laiaulatuslikku narkoäri ja hoidnud seda oma kontrolli all. See on mees, kes ei tööta kunagi kellast kellani. Kui ta vanglast välja pääseb, on see nagu aamen kirikus, et ta jätkab narkootikumidega äritsemist.
Meie Kurenurme talul hoiab silma pea Vello, sel ajal kui me seal ei ole. Ta teeb ka kõike hädapäraseid töid. Vellol on küljes joomise viga. Seni püüdsin ma sellest kuidagi kõrvale vaadata, sest mul polnud kedagi tema asemele võtta. Kui Vello on kaine, aga seda on ta siiski enamuse ajast, on ta tubli, puhas, töökas ja igati korralik inimene. Tal on kuldne süda ja tema kätte võid sa usaldada ka perekonnajuveelid. Aga kui ta tunneb ürgset viina kutset, muutub ta täiesti teiseks inimeseks ja kahjuks on seda viimasel ajal üha sagedamini juhtunud.
Kui minu äi veel elas ja oli haigevoodis, siis hoolitses Vello ka tema eest. Äi suutis oma hooldajat kontrolli all hoida. Kui Vello tahtis viina võtta, siis kadus ta meie silme alt. Minu mure oli vaid küla pealt talle asendaja otsida. Enamasti lõppes asi sellega, et pidin ise autole hääled sisse panema ja Kurenurmele sõitma. Vello joomatuurid kestsid kuskil kolm nädalat.
Hiljuti suri mu äi ja pärast seda on Vello talus omapäi olnud. Loomulikult pole pidanud ta vajalikuks meid teavitada, et ta hakkas jälle jooma. Kui kaua see oli juba kestnud, ma ei tea, aga ühel päeval helistas meile kohalik postimees ja teatas, et tal on kahju vaadata, mis toimub meie talus – maja ja kogu õu on täis ümbruskonna joodikuid ja kõik kohad on ära lagastatud.
Helistasin kohe naabrile, keda ma usaldan. Ta läks meie tallu ja lõi korra majja. Vello, kes pidi kohapeal kõigel silma peal hoidma, oli sohva peal täis nagu tinavile ja ei saanud midagi aru, mis toimub.
Ma ei jätnud oma vana Lada võtmeid kunagi nähtavale, vaid peitsin need ära. “Külalised” olid maja ümber pööranud, leidnud üles mu võtmed ja käinud viina ning sigarettide järel, igatahes bensiinipaak oli täiesti tühi.
Meie jõudsime abikaasaga kohale hilja õhtul. Meie kena naaber oli jõudnud suurema osa prahist ära koristada.
Tänaseks oleme Vellost lahti saanud.
Oma naabrile Bennole rääkisin ma, kui hea töömees on Vello, kui ta on kaine. Benno vastas mulle oma toredas Võru murdes, kuidas tal kord oli lehm, kes andis tohutu palju kõrgekvaliteedilist piima, aga iga kord, kui ta hakkas lüpsikut lehma alt ära võtma, lõi lehm selle ümber. Ja Benno küsis: “Mis kasu mul sellest lehmast siis oli?”
Jah, kui ma seda tõde ise ei arvesta, siis kuidas saan ma loota, et Eesti kohus ei räägi musta valgeks?

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Märtsiküüditamise mälestamine Lakewoodis

Vasakult: Tõnu Vanderer, L.E.Ü esimees, Laine Lya Pals, Ferdinand Rikka, Priit Parming, Marcus Kolga, Viiu Vanderer. Foto: Salme Parming

Laupäeval, 24. märtsil 2007, toimus Lakewoodi Eesti Majas 1949. aasta suurküüditamise mälestamine, mida meenutama oli saabunud üle poolesaja kaasmaalase. Ürituse avas Viiu Vanderer, kes ka tutvustas esinejaid: peakõnelejaks oli Lakewoodi Eesti Ühingu (LEÜ) abiesimees Priit Parming, delameerijaks Laine-Lya Pals ja käskkirjade esitajaks Ferdinand Rikka ning “Gulag 113” filmi esitajaks filmi tegija ja tootja Marcus Kolga Kanadast.
Selgitava ettekande märtsiküüditamise üksikasjadest esitas LEÜ abiesimees Priit Parming, kes koos Ferdinand Rikkaga vaheldumisi luges ette Nikolai Karotamme Täiesti Salajase Küüditamise Käsu (ENSV Ministrite Nõukogu määrus 014 kuupäevaga 14. märts 1949). Masendavalt kõlasid arvud eesti perede kohta, kes olid määratud maakondlikul alusel maalt väljasaatmiseks. (Ettekanne ilmub järgmises VES-s.)
Laine Lya Pals kandis ette kaks luuletust: “Sunnitöölise laul”, Ivar Hagi ja “Kojutulek” Helgi Michelson.
Pärast sisukaid ettekandeid toimus õhtusöök, mille valmistajaks oli Lia Parming abilistega. Sellele järgnes Marcus Kolga helifilmi “Gulag 113” näitamine. Koosolijad jälgisid filmi suure keskendumisega ja emotsiooniga. Kui film oli vaadatud, andis filmi autor Marcus Kolga lühikese ülevaate filmi tekkimise kohta, retkest vanaisaga vaatama seda Siberi vangilaagrit, kus vanaisa vangina viibis. Ta vastas täiendavalt mitmeile publiku küsimusile. Ürituse head kordaminekut tänati kiitvate aplausidega.
Lõppsõna ütles LEÜ esimees Tõnu Vanderer, tuletades meelde esimese okupatsiooni julmusi Virumaal ning pääsemist esimesest küüditamisest. Leiti, et selliste holokausti-taoliste filmide tootmist ja tegemist peab toetama, peab rõhku panema ingliskeelsele sõnastusele, et meie rahva kannatuste lugu saaks tutvustada ka ameeriklastele ja teistelegi rahvastele.

Tõnu Vanderer

Eesti Vabariigi aastapäev Lõuna-Floridas

Lõuna-Florida Eesti Koondise vabariigi aastapäeva aktusel esines sopran Kristi Roosmaa, keda klaveril saatis dirigent Taavo Virkhaus. Foto: Heiki Parts

ÕIENDUS
Artikkel “Eesti Vabariigi aastapäev Lõuna-Floridas” ilmus VES # 13 29. märtsil ja toimetuse süül on seal mitu trükiviga: keskmise veeru alt 8. rida peab olema “sajandid” ja parempoolse veeru 1. lõigu ülevalt 9. reas ei pea sõna “peokõne” olema jutumärkides.
Foto allikirjas peab kolmas nimi olema “Kristi Roosmaa” ja eelviimane “Tiiu Nigola”.
Toimetus vabandab.

Pühadenädal Washingtonis algas kirsilumes

Kirsiõites Washington. Foto: Postimees

Palmipuudepühal ja vaikse nädala alguses oli Washingtonis kirsside õitsemise kõrgaeg. Sajad tuhanded inimesed tulid lähedalt ja kaugelt, et osaleda 95. kirsside õide-puhkemise festivalil. 1912. aastal kinkis Jaapan Ameerika Ühendriikidele 3021 kaksteist eri sorti kirsipuud. Palju kirsipuid istutati veekogu ümber, mille ääres on kolmanda presidendi Jeffersoni memoriaal. Kirsid on ka lähedal oleva Washingtoni monumendi, Kapitooliumi ja kogu linnasüdame haljasaladel. Suurepärane elamus oli peale talvekülma imetleda looduse tohutu kiiret puhekemist. Päev oli palav nagu südasuvel. Seda ilu ei saa kirjeldada, seda peab nägema.
Mulle meenus esimene Washingtonis käik poolteist tosinat aastat tagasi. Olin siis pidamas palvusi, palusime rahu pärast maailmas, palusime vabadust ikestatud rahvastele. Võtsin siis koos eestlaste, lätlaste ja leedulastega Kapitoolimi ees osa ka ühest meeleavaldusest balti riikide iseseisvuse heaks. Vabanemiseni oli jäänud veel aasta. Mäletan, et Ameerika Hääles intervjuud andes tuli ennast tõsiselt kokku võtta, et tugevaid tundeid kuidagi ohjata. See oli kaunis aeg, meie rahva ülestõusmise aeg peale pikka talve. Nüüd mõtlesin sellele, kui Washingtoni eesti koguduse õpetaja, kõndides kirsipuude all koos tuhandete rõõmsate ja vabade inimestega.
Suurepärane, et just nüüd, kui kristlik maailm meenutab Issanda tulemist Messiana Jeruusalemma ja kõiki sellele järgnevaid sündmusi kuni ülestõusmiseni, on loodus loorinud ennast kõige kaunima õitekrooniga.
Kümned Washingtoni kirikud kutsuvad sellel nädalal osa saama lunastusloost, universumit muutvast sündmusest. Meile, eestlastele on oluline, et ülestõusmispüha sõnum kõlab siin maailmalinnas ka eesti keeles. Pean neid pühi koos kaasmaalastega ja kuulutan: Kristus on üles tõusnud. Eesti kogudused võõrsil on umbes minuealised. Eesti kogukond on alles hoidnud ennesõjaaegse usulise ja kultuurilise järjepidevuse. President Toomas Hendrik Ilves on kusagil öelnud, et ta on säilitanud oma rahvuse tänu eesti kogukonna ja eesti luterliku kiriku mõjule. Nõnda on peetud jõulud ja lihavõtted ikka eesti vaimus ja eesti kommetega. Elu ei ole olnud lihtne, tühjast tuli alustada. Aga alati õigesti: esmalt rahvuse kestmise tingimuste loomiseks koolide ja koguduste asutamine, siis majandusliku jõukuse taotlemine.
Suurel nädalal seame silmade ette inimese muutliku meele ja Jumala igikestva armastuse. Kuigi Palmipuudepüha hosianna vahetus Suureks Reedeks hüüetega – poo risti, ei jäänud võidutsema inimloomus, vaid Jumala armastus. Surmal ei ole viimne sõna – ülestõusmispüha kuulutab, et elu on tugevam kui surm. Paarsada aastat tagasi oli keegi Hannoveri linna kodanik Saksamaal teinud oma testamendiga korralduse, et tema hauale tuleb asetada suur marmorist tahvel, mis on kettidega seotud hauakambri külge. Plaadile käskis ta asetada kaks tonni kaaluva kivirahnu, millesse tuli raiuda tekst: “See haud on ostetud igaveseks, seda ei tohi keegi avada.” Hauakivi all aga hakkas idanema paplipuu seeme ja see tegi endale teed valguse poole. Aastatega kogus ta jõudu, murdis katki raudahelad ja surus lõpuks kõrvale ka kivirahnu.
Elu võidab surma nagunii. Headus on võimsam kui vihkamine. Armastus on tugevam kui surm.
Rõõmsaid ülestõusmispühi.
Tiit Salumäe
Praegu Ameerika Maarjamaa (USA Maryland) Eesti koguduste õpetaja

Shveitsi president: Eesti on kõige säravam EL-i uus liikmesriik
9. aprillil Tallinnas kohtumisel peaminister Andrus Ansipiga nimetas Shveitsi president ja välisminister Micheline Calmy-Rey Eestit kõige säravamaks EL-i uueks liikmesriigiks ja kinnitas soovi koostööks mitmel alal.
Valitsuse kommunikatsioonibüroo teatel keskenduti kohtumisel põhiliselt kahe riigi suhete arendamise ja maksundusega seotud küsimustele.
Eestis ühepäevasel töövisiidil viibiv Calmy-Rey kiitis Eesti reforme ja kiiret arengut öeldes, et Shveits soovib Eestiga edendada koostööd nii majanduse, keskkonna, teaduse kui ka sotsiaalse arengu valdkonnas.
Ansip märkis, et koostöö ja eriti majandussuhete arendamine Shveitsiga on oluline ka Eesti jaoks – Shveits on USA järel Euroopa Liidule olulisuselt teine kaubanduspartner ja mitmes tehnoloogiaharus kogu maailmas juhtival kohal.
Ühtlasi tänas peaminister Shveitsi 2004. aasta 1. mail EL-iga ühinenud liikmesriikidele, nende seas Eestile, osutatud finantstoetuse eest. Shveits eraldas uutele EL-i liikmetele majandusliku ja sotsiaalse sidususe edendamiseks Euroopas miljard Shveitsi franki, millest Eestile saab osaks umbes 400 miljonit krooni.
Lisaks muudele teemadele oli kõne all Eesti-Shveitsi vahelise koostöö tugevdamine rahvusvahelistes organisatsioonides, näiteks ÜRO-s.
Kohtumisel välisminister Urmas Paetiga andis Micheline Calmy-Rey ülevaate Shveitsi sisepoliitilistest ja majanduslikest arengutest. Urmas Paet tutvustas omakorda pärast Euroopa Liiduga liitumist Eestis toimunut.
Mõlemad tõdesid, et Eesti ja Shveitsi suhted on väga head, ehkki poliitilisi kontakte võiks olla rohkem. “Kahe riigi vaheline suhtlemine võiks olla tihedam. Iseäranis majandussuhete vallas ei ole veel kaugeltki kõik võimalused ära kasutatud,” märkis Paet.
Shveitsis roteerub presidendiamet valitsusliikmete hulgas – president valitakse valitsuse liikmete seast üheks aastaks ning tänavu on Shveitsi Konföderatsiooni president välisminister Micheline Calmy-Rey. VES/BNS

Kelam: Venemaa ja EL suhted on jõudnud kriitilisse faasi
Euroopa Parlamendi väliskomisjoni liikme Tunne Kelami sõnul on EL-Venemaa suhted jõudnud “kriitilisse faasi”, mis avaldub vastastikuse usalduse vähenemises.
Euroopa Parlamendi Välis-asjade komisjon võttis 12.aprillil vastu arvamuse Venemaa ja Euroopa Liidu suhete olukorrast.
Väliskomisjoni suhtumise võtmesõnaks on seisukoht, mille järgi EL – Vene suhted on “kriitilises faasis”, kommenteeris Tunne Kelam. Tema sõnul kajastab see rahvaesindajate tugevasti kasvanud muret Venemaa arengute pärast, aga ka märksa suuremat realismi seal toimuva suhtes.
Kelam viis ERP-ED nimel dokumenti sisse mure vastastikuse usalduse puudumisest, mida pole suudetud siiani ületada.
Kelam rääkis oma kõnes, et on aeg lõpetada heausklik teesklemine, nagu liiguksid asjad ikka veel üldiselt paremuse suunas, piirdudes rutiinsete mureväljendustega ning lastes selle kattevarjus pragmaatilistel kaubandushuvidel domineerida euroopalike väärtuste suhtes.
VES/EPL

Intervjuu Siim Kallasega

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas ja VES toimetaja Kärt Ulman 29. märtsil 2007 New Yorgis. Foto: Paco Ulman

Euroopa Komisjoni ase-president Siim Kallas viibis New Yorgis seoses ÜRO-s korraldatud Euroopa Liidu juubelipidustustega. 25. märtsil möödus 50 aastat Rooma leppe ehk Euroopa Majandusühenduse (EEC) asutamislepingu allakirjutamisest, mis sai alusdokumendiks Euroopa Liidule. EL-u poolt pidas ÜRO-s juubelikõne eestlane Siim Kallas – ja kes oleks seda kasvõi 5 aastat tagasi veel võinud ette kujutada!
Siim Kallas kohtus New Yorgi Eesti Majas kohalike eestlastega ning leidis aega ka anda intervjuu Vaba Eesti Sõnale.
Olete siin lisaks juubelipidustustele ka koostööprojekti arendamas ÜRO ja EL-u vahel. Kuidas võrdleksite neid organisatsioone?
Sarnasus on selles, et mõlemad on riikidevahelised koostööorganisatsioonid, neil on liikmesriigid, kes määravad ühenduste poliitikat ja on mingisugune täitevaparaat, mis seda poliitikat ellu viib. Nad on üles ehitatud samadele põhimõtetele, EL alusdokumendi koostamisel lähtuti ÜRO põhikirjast ja ÜRO alusdokumendist.
Põhiline erinevus ei ole aga mitte liikmete arvus (ühel on 192 ja teisel 27 liiget) vaid selles, et EL-s kehtib nn. ühenduse meetod (community method). On vastu võetud teatud põhimõttelised suured otsused ning neid otsuseid viivad ellu autonoomsed asutused. EL liikmesriikide koostöö on läinud sügavuti palju kaugemale kui ÜRO koostöö.
Kuna olime siin haldusalast koostööd arendamas, siis meie vaatevinklist vaadatuna on vahe ka selles, kui palju liikmesriigid sekkuvad täidesaatva asutuse töösse ja siin on ÜRO täidesaatval asutusel olukord palju keerulisem kui EL. Euroopa Komisjon on oma volituste piires suhteliselt autonoomne. Initsiatiiv haldusalaseks koostööks tuli ÜRO poolt ning mõtlesime, et kui juba huvi on, teeme siis ulatuslikuma koostöö vormi ja see on olnud üllatuslikult huvipakkuv ka meie poolele – näha oma haldusküsimusi laiemas kontekstis. Võtame näiteks asutuste julgeoleku küsimus – siin on ÜRO muidugi palju keerulisemas olukorras, selles on Euroopa Komisjonil neilt palju õppida. Mõnes teises asjas on Komisjon jälle palju kaugemale läinud. Põhiküsimus on aga see, et me peame kõik korraldame õigesti rahade kasutamist ja kuidas tagada seda, et see raha, mis nende organisatsioonide kätte on antud, leiab õige kasutuse ja jõuab sinna, kuhu kavandati.
Teie tegeletegi Komisjonis korruptsioonivastase võitluse ja läbipaistvuse küsimustega. Kuidas sellest seisukohast neid organisatsioone hindate?
Meie EL-s oleme sammukese kaugemale jõudnud – ja see läbipaistvuse algatus, see on üks meie armas laps! Nimelt eelmise aasta lõpus otsustasid EL liikmesriigid teha kohustuslikuks avalikustada kogu teave EL toetuste saajate kohta –  riigid peavad kõik põllumajandustoetuste ja muude toetuste saajad panema avalikult internetti üles.
Siin ÜRO-s olid nad väga huvitatud meie algatusest. ÜRO abirahade kohta tahaks avalikkus ka märksa paremat ülevaadet saada. Aga see ilmselt on poliitiliselt väga keeruline küsimus, samas see läbipaistvuse algatus EL-s oli ja on siiani väga keeruline poliitiline küsimus.
Kas võib siis öelda, et EL-s on läbimurre toimunud?
Jah, kindlasti. Mina poleks seda iialgi uskunud, et meil see niimoodi õnnestub. Ma arvasin, et umbes pooled riigid avalikustavad selle teabe omal initsiatiivil, arvasin, et me lihtsalt teeme nii palju avalikkuse pressingut kui võimalik, ajakirjandus oli väga toetav.
Aga eelmise aasta lõpp oli murranguline, murrangu element oli ka väga selge, see oli Saksa valitsuse seisukoha muutus. Saksamaal oli väga tugev vastuseis sellele, pidin sõitma Bundestagi esinema sellel teemal neljapäeval. Esmaspäeval aga otsustas Saksa valitsus tingimusteta seda initsiatiivi toetada. See samm pani selle initsiatiivi tugevad vastased nagu Kreeka, Soome, Austria väga ebameeldivasse olukorda…
Soome ometi on ju Põhjamaa riik, kus haldusdokumendid on alati olnud avalikud?
Aga mitte põllumajandustoetused.
Kuidas Eesti paistab Brüsselist?
Paistab hästi, Eestit loetakse väga positiivseks maaks, aga ta on nii väike ja tal on kerge jääda märkamatuks. Praegu pole tegelikult põhjust kurta, kuid eriti alguses oli kogu Eesti suund selline, et vaadati eelkõige, kuidas oma asja ajada ning mis on endale kasulik ning see tekitas kohati riigist väga halva mulje – et see riik mõtleb ainult enese peale. Kuid siis valitsus muutis seda hoiakut ning Eesti on siin demonstreerinud ka koostöövalmidust ja toetanud olulisi poliitilisi samme.
On oluline olla hästi aktiivne ja mitte teha seda viga, mida Eesti tegi Rahvasteliidus, kus ta jäi kõikidest asjadest kõrvale ega tahtnud võtta mingeid riske, ei osalenud milleski ja lõpuks unustatigi ta ära. Mina rõhutan kogu aeg seda, et see Euroopa Liidu asja-ajamine käib ikka nii, et kui sa tahad, et sinu mure oleks minu mure, siis peaksid sa ka arvestama sellega, et ma tahaksin, et minu mure oleks ka sinu mure.

Siim Kallas. Foto: Paco Ulman

Olete kõrge EL ametnik, kui tuleks vastu võtta Eestile kahjulikku otsust, kas tekitaks teis dilemmat?
Dilemmat tegelikult ei ole. Meie kõik komisjoni liikmed oleme kohustatud järgima EL huve ja mitte oma riigi omi ehk võtma mingeid korraldusi oma riigi valitsustelt, mis tähendab seda, et meie (mina) mingit suhkrutrahvi asja ajada ei saa.
Aga teisest küljest, seda ei panda pahaks, seda isegi sult oodataksegi, et sa tooksid oma maa nägemuse kõikide küsimuste juurde, seda peetakse väga loomulikuks ja tervitatavaks.
Mul pole siiani ühtegi niisugust küsimust olnud, kus komisjon oleks midagi otsustanud, mis oleks Eesti jaoks kahjulik. Aga Eesti pole ka suurriik. Suurriikidel on rohkem selliseid väga ebamugavaid juhtumeid, kus nõutakse valitsustelt miljarditesse ulatuvaid sanktsioone – ja on näha, et sellised juhtumid on väga ebameeldivad suurte riikide valitsustele.
Meil on ka vist EL väga väikene lobby-grupp?
Meie esindus toimetab tublilt ja meie esindus polegi nii väike. Olen sellest ka kirjutanud, et seda esindust peaks varustama piisavalt, nii inimeste kui rahaliste ressurssidega, sest kui Eestil on olemas seisukoht, siis see esindus saab selle ka igale poole viidud. Pigem võiks ärimaailm rohkem kohal olla ja ka ajakirjandus.
Näiteks oli siin suur viina määratluse diskussioon, Põhjamaad võitlesid selle eest, et viin oleks ikka ainult see, mida tehakse teraviljast ja kartulist. Meile saadeti pool aastat signaale, aga eesti viinatootjad ei reageerinud kuidagi, ärkasid alles viimasel hetkel, et mis toimub. Ja viinalahing kaotati – see on praegu parlamendis arutusel. Tundub aga, et sealt tuleb sellline lahja kompromiss, et “mitte viljast või kartulist pärit ainetest tehtud viina võib kutsuda ka viinaks, aga see tuleb eraldi sildil ära märkida”. Lõplikku otsust veel ei ole.
Millal teil endal tekkis huvi Euroopa Liidu vastu? Kas juba lapsena teadsite, et ühel päeval tahate EL tööle minna?
Oo ei. Kui ma peaministri ametist loobusin, jõudsin juba ametlikult öelda, et mind ei huvita EL tööle minna, mis oli ka täiesti tõsi. Siis hakati mind veenma – Verheugen (EK asepresident Günter Verheugen, vastutas Prodi komisjonis EL laienemise eest – toim.) oli üks, kes saatis sõnumi, et ärgu nüüd niisugust asja ka ütelgu. Siis ma hakkasin juba nagu ümber mõtlema ja pärast referendumit otsustasin, et miks ka mitte.
Aga üks huvitav episood on sellega seotud: sügaval nõukogude ajal, kui ma õppisin Tartu ülikoolis 60-te lõpus, siis soovitati võtta kursusetöö teemaks midagi, millega hakkate ka edaspidi tegelema. Ja siis, mis seal salata, mulle sooovitati võtta teema Euroopa Liidust ja ma ka ise tundsin selle vastu huvi. Aga ma loobusin sellest, sest mingit kirjandust polnud saadaval ja oli väga selge ka see, et tuleb prantsuse keelt osata – selleks ei olnud tollal ei valmisolekut ega võimalustki. Ainult venekeelse kirjanduse põhjal hakata seda tegema tundus mõttetu.
Mis mulle aga eredalt meelde jäi, et kui negatiivne oli nõukogude ametlik hoiak EL suhtes. Nad ei saanud uskuda seda, et Euroopa Liit läheb käima ja hakkab toimima. Ühes prantsuskeelses Euroopa ajaloo raamatus oli põhjalik ülevaade NL ametlikust majandus- ja poliitikateaduse raportist, et see EL eksperiment lõpeb ebaõnnestumisega. Seda on nii huvitav takkajärgi meenutada. Ja et ma siis selle asja vastu huvi tundsin, see on fakt.
Kui nüüd NL lõpus neid majandusprogramme kirjutasite, siis ka ei olnud ju kirjandust saada? (IME ehk IseMajandav Eesti oli 26. septembril 1987 ajalehes Edasi ilmunud Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma välja pakutud majandusprogrammi idee Eesti NSV iseseisvaks majandamiseks Nõukogude Liidu koosseisus – toim.)
Eks me kõik olime tollal ahned iseõppijad. Ma praegu loen palju raamatuid, kuid siis lugesin ma veel palju palju rohkem. Sai loetud kõike. NL-s ilmus palju ajakirju, kus tegelikult ilmus väga palju huvitavat materjali. Mingi üldine ettekujutus rahapoliitikast ja majanduspoliitikast oli muidugi olemas. Aga võiks öelda, et rahareform oli suuresti meie endi väljamõeldis, sest Milton Friedmani raamatut lugesin mina alles peale seda, kui mind juba peeti suureks Friedmani ideoloogia järgijaks.
Kust saite ideed rahareformi läbiviimiseks?
Väga raske öelda. Nii ta sündis. Sündis väga lihtsatest põhimõtetetst – on vaja välja mõelda projekt, mida on võimalik ruttu teostada ja mis kohe, esimesest päevast peale loob usaldusväärsuse. Selletõttu pidi see olema väga lihtne ja väga töökindel. Tegelikult me mõtlesime, et kõige lihtsam oleks kulla standardile tagasi minna, aga seda ei osanud nagu ette kujutada, et 20.saj lõpus seda teha saaks. Siis tuli see idee, mida ka Jeffrey Sachs tõsiselt ergutas, et 100% valuutareserv taha luua. Nii ta läks.
Eesti ja euro – kui oleme ikka nii edukad ja turvalise rahapoliitikaga, miks me siis euro-tsoonist välja jäime?
See on tõesti väga ebaõiglane, aga jõudu selle muutmiseks pole. Eesti avalik rahandus on kindla peale Euroopa kõige turvalisem, kõige väiksema riskiga. Mis valitsus saab teha, on hoida eelarve tasakaalus ja välisvõlg madalal – ja see on Eestis tehtud.
Kuivõrd euro projekt on väga saksa-põhine, siis algusest peale panid sakslased paika, et ei kunagi enam Weimari vabariiki ehk siis seda hüperinflatsiooni. Sakslased panid selle eesmärgiks ja viisid selle ka eurosse üle. On erinevaid rahapoliitika kontseptsioone, ameerika ja anglosaksi rahapoliitika eesmärk ei ole hindade stabiilsus.
Ma arvan, et mõne aasta pärast see Eesti majanduskasv ei jää nii suureks kui praegu (10-11%), ma arvan, et ta langeb kuskil 5-6% juurde, siis lähevad need protsessid iseenesest paika.
Kas me kaotame sellega palju?
Ei. Me oleme 15 aastat juba üles ehitanud usaldusväärset rahapoliitikat ja kui eurole üle minna, siis oleks see usaldusväärsus lihtsalt veel palju suurem. Kõik need reitingud, millega määratakse krediite, saaksid üks pool punkti plussi juurde, kui oleks euro.
Kuidas mõjutab eurole mitte üleminek eesti majandust ja seal tekkinud “kinnisvaramulli”? Kas on oodata langust?
Ei taha olla negatiivne ettekuulutaja, kuid probleem on minu meelest täiesti olemas. Kui vaatame majandusajalugu, siis ei maksa unustada, millest algas peale 1929.a. suur majanduskriis – see algas Florida kinnisvarahindade äkilisest kukkumisest. Siis hakkasid kukkuma pankade tagatised – see oli nagu ahelreaktsioon. Aktsiakursi langus New Yorgi börsil oli tegelikult juba protsessi tagajärg. Kinnisvarahinnad võivad muutuda väga äkki. Ühel hetkel võib juhtuda, et mingil põhjusel on tarvis hakata neid tagatisi müüma ning siis tulevad kõik korraga neid müüma, nende hind langeb ning pankade aktivates tekib auk, mis tähendab, et kohustused ületavad aktivaid ja kohe tekib probleem.
Kärt Ulman

Eestlaste leiutis tõotab läbimurret kadunuksjäänute otsingul

Ettevõtja Neinar Seli ja teadlase Mati Karelsoni koostöös loodud kilemar-ker muudab katastroofi-piirkonnas viibivad inimesed helikopteri infrapunaseadmele nähtavaiks helendavateks täpikesteks.
Detsembris 2004 tappis hiidlaine Kagu-Aasias 216 000 inimest. Jääb üle loota, et eesti teadlaste leiutis aitab tulevikus päästa maailmas tuhandeid elusid.
Keerulisemalt öeldes re-gistreerib infrapunakiirgusega pulseeriv laser spetsiaalsete infomarkerite fluorestsentsi ja peegeldust. Tegu on kõigest keha külge kinnitatava paari ruutsentimeetrise kiletükiga, ent lisaks helendamisele on iga kilemarker varustatud ka numbrikoodiga, mis võimaldab inimese eksima-tult identifitseerida.
Praegu 39 riigis kaitsmisel olev patent ei ole veel katsetootmiseni jõudnud, ometi usub Tallinna Tehnikaülikooli keemiainstituudi professor ja eelkõige eesti molekulaardisaini koolkonna juhina tuntud Karelson, et sellest võib saada läbimurre inimotsinguis. Aga mitte ainult – lisaks inimestele võib mar-keriga varustada ka esemeid.
Juhul kui otsitav on lume all või sügaval vees, ei aita tema leidmisel ka marker, sellest hoolimata olnuks kiletükist tohutu abi nii Estonia katastroofi ja Aasia tsunami puhul kui ka metsa eksinu otsimisel.
Karelsoni sõnul on patendi kaitsmine pikaajaline protsess. “Praegu tegeldakse formaalsustega, aga meile on antud prioriteet, mis tähendab, et keegi teine sel-list materjali teha ei saa,” lausus ta. “Materjal on veel katsetusjärgus. Kõigepealt tuleb ennast patentidega ära kaitsta.”
Karelsoni hinnangul võib marker parimal juhul jõuda masstootmisse paari aasta jooksul.
Paljude leiutistega üritatakse Karelsoni sõnul re-volutsiooni teha. “Markerit ma revolutsiooniks ei nimetaks. Revolutsiooniline leiutis on minu silmis näiteks laser,” ütles ta.
Keerulisem ja seni vastamata küsimus on see, miks peaks inimene endale kilemarkeri käe külge kinnitama.
Võibolla muudetakse kilemarker teatud piirkonnis reisijaile või näiteks ekstreemturismi harrastajaile kohustuslikuks. Või siis võtab hoolitsev naine enne mehe soomatkale minekut sahtlist markeri ja kinnitab selle oma kaasa käele. Või on markerid laeva või lennuki päästevestide küljes. Kõik variandid on võimalikud.
Kiletootmisega tegeleva Estiko Plastari juhataja Triin Anette Kaasiku hinnangul ei ole markerit vaja ilmselt kinnitada inimesele, kes linnas oma igapäevaasju ajab. “Esmajärjekorras võiks seda kanda katastroofipiirkonda mineja.”
Kaasik pakub välja, et kui inimene läheb ajakirjanikuna Iraaki, siis võiks tal marker käel olla. Ta loodab, et infomarkerist kujuneb maa-ilmas otsingutes kasutatav standard. Markeril olevate andmete lugemiseks on vaja helikopteritele paigaldada eriseadmed.
“Kui marker on läbinud viimased laboratoorsed katsetused, tahame teha katsed tootmistingimustes,” lisas Kaasik.
Postimees

Eesti Muusika Päevad on Tormise nägu

Vasakult: heliloojad Arvo Pärt, Olav Ehala ja Veljo Tormis. Foto: EPL

11.-18. aprillini Tallinnas toimuva festivali peahelilooja on Veljo Tormis, kes on juba 1970. aastate algusest tugevalt mõjutanud eestlaste suhtumist regilaulu ja soome-ugri pärandisse laiemalt. Festivali ametlikul avakontserdil “Tormise ring 2007” esitabki Eesti Filharmoonia kammerkoor Tõnu Kaljuste dirigeerimisel peamiselt Tormise regilaulul põhinevat loomingut, sealhulgas nii tuntumaid teoseid ja teosekatkeid kui ka vähem kuuldud muusikat.
Tormise varasemast, rahvalaulust puutumata loomingust on eesti muusika päevade kavas ooper “Luigelend”, kooriteos “Kullervo sõnum” ja vokaaltsükkel “Kümme haikut”, mida saab seekord kuulda kandle saatel.
Festivaliks valmib ka Aivar Tõnso produtseeritud Ulmeplaatide kogumikalbum, millel põhiliselt elektronmuusikud töötlevad Tormise teoseid. Festivalil tutvustatakse plaati mitmel õhtul.
120. sünniaastapäeva puhul on tänavustel eesti muusika päevadel spetsiaalset tähelepanu pööratud Heino Ellerile. Temale pühendatud autorikontserdil kõlab ka Elleri-nimelise muusikaauhinna laureaadi Mart Siimeri muusika. Lisaks näitab festival end üsna uuest küljest, olles tellinud Indrek Hirvelt Heino Ellerist kõneleva mononäidendi “Pauluse kiriku kellad”.
Ühe temaatilise liinina jookseb eesti muusika päevadelt läbi elektro-akustiline muusika. Eesti riiklik sümfooniaorkester tuleb Risto Joosti dirigeerimisel välja Urmas Sisaski, Mirjam Tally, Tauno Aintsi, Peeter Vähi ja Margo Kõlari uudisteostest koosneva kavaga, milles sooloinstrumendid on elektroonilised või orkestri enese kõla live-elektroonika abil rikastatud.
Väljakutse on festivali kunstilised juhid esitanud heliloojatele, kes kirjutasid uusi teoseid klavessiinile. Kontserdil “Klavessinissimo!” tulevad ettekandele René Eespere, Alo Põldmäe ja Rein Rannapi klavessiiniteosed, lisaks Liis Jürgensi helitöö tshellole, kandlele ja klavikordile.
Rahvusvahelise mõõtme annab festivalile eesti ja saksa muusikutest moodustatud Ensemble Bipolar, kelle kavas on Kerri Kotta, Kristjan Kõrveri ja Malle Maltise esiettekanded.
Palju on esiettekandeid – näiteks vokaalansambli Heinavanker ja Eesti rahvusmeeskoori kontserdil ja loomulikult iga-aastasel Mammutkontserdil, mille märksõna on tänavu “vaba-lava”.
Eesti muusika päevad toimuvad 11.–18. aprillini Tallinnas, kontserdid toimuvad ka Tartus, Viljandis, Viimsis, Haapsalus. festivali kunstilised juhid on Timo Steiner ja Ülo Krigul. Kava ja info: www.emic.ee
VES/EPL

Meenutusi Kultuuripäevadest

Kunstnik Rutt Tulving (pildil vestlemas Aime Andraga) pani NY Eesti Kultuuripäevadel välja oma erootilise graafika näituse “What is Man”. Reedel, 30. märtsil, Kultuuripäevade 2007 avamisel sai publik kuulata ka pikka ja põhjalikku ettekannet (luges Kaare Kolbre) selle huvitava graafikaprojekti sünniloost ning kunstniku mõtetest selle loomisel. VES

Leigo Järveteatris esietendub augustis Shakespeare`i “Rooside sõda”

Leigo Järveteatris etendub augustikuus “Rooside sõda”, milles teeb kaasa täiskoosseisus ansambel Ultima Thule.
Teose on William Shakespeare’i tekstide põhjal näidendiks kirjutanud Andres Keil. Ajakirjanikuna tuntud Keil teeb lavastuses ka näitlejadebüüdi, kehastudes Prantsusmaa kuningaks Louis’ks.
Tõnu Lensmenti sõnul räägib lavastus võimust, rahast, armastusest ja naistest, armastusest võimu, raha, naiste ja iseenda vastu. Rahast mis aitab osta võimu, võimust, mis toodab raha ja armastust.
“See on lavastus välistest asjadest, mis ometigi sünnivad kellegi seest. Pole vahet, kas laval toimetavad suured Inglismaa kuningad või keegi meie endi hulgast. Kui me vastust otsides seda ei leia, siis on ehk hetk aega, mil endalt küsida: kas tormis murdunud puu on odav ja lihtne küte või looduse igikestev, mõneti kurb ringkäik? Lavastuse lahingustseenid on vaatemängulisemad ja ehedamad, kui Eesti lavadel seni nähtud. Kaasatud on militaarne rasketehnika, “pommid” lõhkevad, kuulid vinguvad,” räägib Lensment.
Osades on Janek Joost (Rich), Sulev Teppart (Buckingham), Viire Valdma Eesti Draamateatrist (Margaretha di Napoli), Uku Uusberg (Eddy), Kersti Heinloo (Elisabeth), Maarja Jakobson (Anna), Riho Sibul Ultima Thule’st (Heinrich), Andres Keil (Louis), Meelis Rämmeld Ugalast (valge roos), Aarne Soro Ugalast (punane roos), Tarmo Prangel (Georgie) jt.
Leigo Järveteater sai alguse 2005. aastal kui Tõnu Lensmenti ja Kristiina Küti ideel ja eestvedamisel etendus “Suveöö unenägu”, mille lavastajaks oli Tõnu Lensment. 2006. aastal toodi Leigo metsatuka lavalaudadele Rudolf Reimani näidend “Painaja ja tundmatud”, mille lavastajateks olid Anne Türnpuu ja Jaan Tooming.
Vabaõhuetendused toimuvad 2.-9. augustini Leigo talu laval algusega kell 20.00. Pääs territooriumile avatakse kell 17.00. Etenduse kestvus on ligi kolm tundi, lisaks vaheaeg 20 minutit.
Pilet maksab 10. aprillist kuni 31. maini 175 krooni, pensionäridele, õpilastele, tudengitele soodushinnaga 150 krooni. Alates 1. juunist maksab pilet 200 krooni, pensionäridele, õpilastele, tudengitele soodushinnaga 175 krooni. Kohapeal on pileti maksumus 250 krooni, pensionäridele, õpilastele, tudengitele soodushinnaga 250 krooni.
Leigo Järveteatri kodulehelt (www. leigo.ee): Meie vabaõhukontserdid toimuvad täielikult looduskeskkonnas Otepää kõrgustiku kuppelmaastikul. Kõik, mida siin kuulete, kuulub kokku sellega, mida näete. Nimetame seda Leigo Järvemuusikaks ja nii juba 1998. aastast alates. Esinejad paiknevad järvesaarel, tuhanded kuulajad kaldanõlvadel. Iga kontsert on kui etendus või film, milles pildi ja helide maailm sulandub ühtseks audiovisuaalseks tervikuks. Ühendame muusika- ja maastikuelamuse, taotleme tule, vee ja helide harmooniat. Vastavalt muusikalistele meeleoludele tuli kord lõõmab ja ragiseb intensiivselt, kord vaibub rahulikuks hõõgumiseks või mattub tihedasse suitsupilve. Õigel hetkel süttivad hiiglaslikud tulepüramiidid ja laiuvad tulevööndid mäenõlvadel. Tulevärk Leigo moodi kulmineerub mitmesaja küünla hõljumisega öisesse taevalaotusesse.
VES/EPL

* The Front Page reports from Smuggler’s Notch in Vermont, where Estonians from the East coast gathered to celebrate their annual ski weekend. Over 170 people gathered at the three-day event, the 25th anniversary, which was blessed with perfect spring-skiing weather. The weekend was kicked off with a karaoke party at the Bootlegger’s Pub, and also featured a party on Saturday night with DJ “Good Time Charlie.” But partying was not what the people were there for, but skiing. And there were plenty of opportunities for that as well. In addition to free-time to ski as one pleased, events were organized around cross-country, downhill, and slalom skiing. Kids and teens also had special events organized. And once people had enough of the snow, a heated pool waited at the hotel for everyone’s enjoyment.
* Ilmar Mikiver writes about two incidents that have humbled the West. The first, the detainment of 15 British sailors by Iran, humbled Britain, the UN, and the EU. Mr. Mikiver cites articles that discuss how only intervention by the United States, through the release of an Iraqi diplomat in Baghdad (a suspected Iranian agent) did the wheels begin to turn. A humbling moment for the US came with the unsanctioned visit of House Speaker Nancy Pelosi to the Middle East. Mr. Mikiver discusses how commentators have viewed this trip, and especially her visit to Syria, as damaging not only to President Bush, but also to the United States.
* Vello Helk debates a real versus symbolic re-independence. Drawing an analogy to the conversion of the Apostle Paul, Mr. Helk asks how many former Saul’s truly converted and became Paul’s, and how many continue to carry the overcoat of the old way. So many former Party members continue to hold positions of power in Estonia that it is far too late to clean house. But, Mr. Helk notes, patience is something that Estonia does have, and soon enough, all the former “Sauls” will be gone, and the young Estonians who have no concept of the Soviet days, and owe absolutely no loyalty to Moscow, will be in charge. This has already begun to happen.
* The cartoon on Page 3 shows Russian President Putin cutting the strings that he controlled Edgar Savisaar with. The caption reads “You danced well, Edgar, but the people have all run away. I have another act waiting here.” An angry bear peers over the wall.
* The third page begins an interview with Siim Kallas, the Vice-President for Administrative Affairs, Audit and Anti-Fraud at the EU. Mr. Kallas was the former Minister of Foreign Affairs in the Estonian government, and prior to that the head of the Bank of Estonia.
* The Art and Culture page reports from Tallinn, where the Estonian Music Days were held in April. The event took on the influence of Veljo Tormis, who has long been a strong influence on Estonian music. The concert series began with a concert of Tormis’ songs, with the Estonian Philharmonic Choir directed by Tõnu Kaljuste.
* The Art and Culture page also brings a picture of artist Rutt Tulving at the opening of her exhibit ‘What is Man” during 2007 NY Estonian Culture days.

The President Designated Andrus Ansip as the Candidate for Prime Minister

ER – President Toomas Hendrik Ilves signed a resolution which designates Andrus Ansip, the Chairman of the Reform Party as the candidate for Prime Minister and gives him the assignment of forming a new Government.
At the subsequent meeting with Andrus Ansip, the Head of State said that he believes in the birth of a good Government. “I hope to see a Government which is characterized by internal unanimity and team spirit. A Government, where the outwardly directed glance is characterized by objectivity, openness, parliamentary principles and respect for the nature of civil society,” Mr. Ilves said.
“It is important that the Government being created understand the concerns of Estonia as a country and Estonia as a people and provide them with good solutions,” the President added.

Estonian Three-Party Coalition Agreement Officially Signed

ER – The Estonian Reform Party, the Pro Patria and Res Publica Union (IRL) and the Social Democratic Party (SDE) officially signed the coalition agreement. Reform Party Chairman Andrus Ansip, IRL leader Mart Laar and the head of SDE Ivari Padar signed the document in the Parliament’s White Hall.
After the signing of the agreement Mr. Ansip said that Estonia had received a very good program of the ruling coalition and if the coalition worked in accordance with it during the next four years, Estonia’s bright development would continue in the future and all residents of Estonia would benefit by it.
Mr. Ansip told reporters that in his opinion, forming the coalition of the Reform Party, IRL and SDE had not been more difficult than of the previous coalition where the negotiations were very sharp and much more emotional.
“But we also know that the outgoing government was the most reliable Estonian government of all times, and did good work regardless of the fact that its birth was not easy,” he said.
Mr. Ansip said that the program of the present coalition program included views of the Reform Party, the Pro Patria and Res Publica Union, the Social Democrats and the Greens and it had been unanimously approved.
He said the parties had set up the coalition with the resumption that it would work for the next four years. “We know, for example, that it took 70 years in Finland for a government to last through the electoral period. I hope it won’t take that much time in Estonia,” he said.
Mr. Ansip added that coalition governments would last only if all decisions were made by consensus and the present coalition was planning to observe that principles.
The new ruling bloc has 60 seats in the 101-seat parliament. The Reform Party has 31, IRL 19 and SDE 10 seats. Of the opposition parties the Center Party has 29 seats and the People’s Union and the Greens six seats each.

New Fellowship Opportunity becomes available

Hildegard & Gustave Must Graduate Fellowship in Estonian-American Studies

The Must Fellowship was established in 2003 with a major gift from the Estonian Archives of the U.S., Inc. in conjunction with the transfer of a vast segment of that institution’s archival holdings to the Immigration History Research Center. Its objective is to promote the study of any aspect of the Estonian diaspora, particularly in North America. In addition to pursuing graduate study, fellows will participate in the development, research and promotion of activities relate to the IHRC’s Estonian American collections. (For further information on the collections and the origins of the funds, please see the web page for the IHRC.)
The Fellowship varies in amount and duration, with a maximum award of $15,000 US for a full academic year, subject to United States tax law. The Must Fellowship may be awarded more than once to the same student during her/his enrollment in the University. Departments in which graduate students are enrolled arrange individual financial assistance packages of varying terms and amounts, often applied to the second and third years of study, usually through research or teaching assistantships.
The criteria for eligibility are: applicants must be admitted to, or currently enrolled in a Masters or Ph.D. degree program in the University of Minnesota Graduate School; applicants must be pursuing studies in the arts, humanities, or social sciences; applicants must have research interests which relate to the history and culture of Estonians in the United States or the Estonian Diaspora more broadly. Applicants must have reading proficiency in the Estonian language
Selection process: The Must Fellowship is administered jointly by the Immigration History Research Center (IHRC) and the Department of History. Fellows officially are selected by the Dean of College of Liberal Arts,following a recommendation by the Director of the IHRC. This recommendation is derived through consultation with a Fellowship Selection Committee composed of members of the IHRC Faculty Advisory Committee (including chair of the Department of History).
Fellows are nominated by their department of graduate enrollment. Prospective first-year graduate students who wish to be considered for the fellowship must apply for admission to the department that will be the focus of their studies and ask the department to consider nominating them for the fellowship. Previously enrolled students may also request that their departments nominate them for the award. In both cases, students indicate their interest in being nominated by completing and sending to the department a Request for Departmental Nomination form (available as pdf via link or on paper from the IHRC at the address below no later than December 15, 2006. Nominations from departments must be submitted to the Fellowship Selection Committee no later than February 1, 2007. (For considering enrollment in the University and being a candidate for this Fellowship: Elmer L. Andersen Library, Suite 311-21st Ave S., Minneapolis MN 55455. Telephone: 612-625-4800 or fax 612-626-0018)

Estonian Parliament Elected Ene Ergma for Speaker

The Estonian parliament elected Ene Ergma from the Pro Patria Union (IRL) as speaker. Ms. Ergma was supported by 91 lawmakers in the voting by secret ballot in the 101-seat body, with six votes against and one ballot found to be invalid. Ms. Ergma, 63, was speaker of the parliament also in 2003-2006. During the last year of the previous parliament’s term of office she served as second deputy speaker.
The post of speaker went to IRL under the coalition agreement. On the basis of the same document, the post of the first deputy speaker will go to the Reform Party, whose candidate for it is Kristiina Ojuland. The post of the second deputy speaker will go to the opposition by tradition.
The parliament will elect the deputy speaker by secret ballot after the election of the speaker.