|
Tallinnas Vabaduse platsi alt avastati vanad kindlusemüürid
Arheoloogilised kaevamised (1) Vabaduse väljakul tõid välja jupi 18. sajandil rajatud kaitsemüürist, mis vanadel kaartidel jookseb kolmnurgana üle platsi. Peagi kaevatakse veel üks prooviauk (2), mis peaks tõestama ka teise kaitsemüüri olemasolu. Fotole on märgitud müüride oletatav asukoht. Foto: Postimees
Tallinna kesklinnas Vabaduse väljaku alt arheoloogiliste uuringute käigus avastatud vanad müüriosad annavad alust eeldada, et ilmselt on sajanditevanune müür sadu meetreid pikk.
Eelnevalt teada olnud informatsiooni põhjal oletati, et Vabaduse väljaku alused müürid võivad olla suures osas säilinud. Nende hea olukord oli aga üllatuseks ka kaevetöid teostanud arheoloogiafirmale.
“Õieti see ei ole jupp, see ei ole fragment,” märkis kaevetöid läbi viinud ettevõtte AGU-EMS arheoloog Villu Kadakas. “Tõenäoliselt on see bastionaalsüsteemi eskarpmüür niimoodi sikksakina olemas terve Vabaduse väljaku all, alates Harju mäe küljest kuni Jaani kirikuni.”
Tegemist on enam kui kaks meetrit paksu ja viis-kuus meetrit sügava müüriga, mis kunagi oli valli-kraavi linnapoolseks servaks. Vallikraav ise kulges Jaani kiriku poolt, kusjuures kraav lükati 19. sajandil täis ja sinna peale ehitati vaiadele kirik.
Kui Rootsi bastion (Lindamägi) ja Ingeri bastion (Harjumägi) on 17. sajandil Rootsi riigi rajatud, siis Vabaduse platsi alal kulgenud kaitsemüürid ehitas Vene tsaaririik 18. sajandi keskel.
1857. aastal kustutas tsaaririik Tallinna aga maakindluste nimestikust ja kaitsemüüri tähtsus vähenes. See lammutati maapinnaga tasa ja müüri ees olnud vallikraav aeti täis.
Agu EMSi arheoloogi Villu Kadakase sõnul on omaaegse vallikraavi alal massiliselt 19. sajandist pärit taldrikutükke. “See oli kõige ehtsam prügimägi,” lisas ta.
Praegu kitsa siiluna lahti kaevatud müür asub maa-pinnast vaid meeter allpool ja ulatub ligi viie meetri sügavusele. Kui kõrge müür ehitamise ajal oli, ei osanud Kadakas öelda. “Kindlasti polnud see nii kõrge kui bastionid,” lisas ta.
Linnavõimu esialgse plaani kohaselt pidi tänavu valmima maa-aluse autoparkla ja Vabaduse väljaku ümberehituse projekt, parkla ise pidi valmima 2009. aastal. Parkla rajamist komplitseerib ka asjaolu, et tegemist on niiske pinnasega, mistõttu kahekorruselise maa-aluse parkla rajamisel tuleb mõelda ka sisseimbuva vee tõkestamisele.
“See pinnas on niiske, lisaks sellele on varasel keskajal olnud seal piirkonnas üks madal veekogu,” märkis Kadakas.
Lähinädalatel teevad arheoloogid veel paar proovikaevamist ning seejärel peab kultuuriväärtuste amet otsustama, kuidas parklat ja ajalugu ühendada.
VES
Los Angelese Eesti Teater kutsub Eesriide ees ja taga
Pildil: Leila McLaughlin ja Johannes Nukk (Karu) proovis. Foto: Paula Riivald
Loe edasi
KÜLLALT TULEST
Ilmar Mikiver
Prantslased peavad valima endile uue presidendi mai algul. Need valimised toimuvad senise, kaks korda ametisse valitud riigipea, Jacques Chiraci, üksmeelse hukkamõistu tähe all.
Iga kandideerija lootuseks näib olevat võita lipukirja all “mina teen kõik teisiti”. Teisiti küll, aga kuidas ja mida?
Kampaanial ei puudu oma pitoresksed momendid. Üks aspireerijaist, keskparempoolne Francois Bayrou, esitleb end valimiskampaanias kui talumeest (tal on hobusekasvandus) ja teine, sotsialistide suurim lootus Segolene Royal, laseb end pildistada Pariisi põllumajandusnäitusel, patsutades premeeritud lehma. Ons siin tegu rustikaalse nostalgiaga “Tagasi tallu!” nagu Tammsaare “Tõe ja õiguse” Indrekul, kes pärast linnaelu vintsutusi naaseb Vargamäele? Võib-olla. Aga ehk on see vaid “silmade tegemine” prantsuse farmereile. Tahavad nad ehk lihtsalt rahustada neid suveräänseid veini- ja juustumeistreid, kes ootavad valitsuselt järjekordset kinnitust oma mugavaile riiklikele subsiidiumele, mida WTO (Maailma Kaubandusorganisatsioon) juba aastaid üritab tühistada? Ka see on võimalik, kuid teisejärguline.
Prantsuse 2007.a. valimiste absoluutne mõjutegur Number Üks on nimelt see 5 miljonit muhameedlast, kes on teinud Prantsusmaast suurima islami vähemusrahvusega riigi Euroopas. Erakonnad võistlevad nüüd selles, kes pakub kõige rahustavamat kompromissi islami äärmuslastega. Kõige tõenäolisemaks presidendikandidaadiks võib seetõttu osutuda praegune siseminister Nicolas Sarkozy, kelle maine põhineb seaduse ja korra jaluleseadmisel pärast 2005.a. tänavarahutusi ja autode põletamisi kümnete linnade araabia aguleis.
Sarkozy võib osutuda nende valimiste üllatusmeheks ka oma siiruse tõttu. Tema asja trükist ilmunud autobiograafia “Tunnistus” algab tänapäeva prantslasele uskumatult ketserliku lausega: “Ma armastan Ameerikat”. Sellega on vaenukinnas heidetud senisele presidendile Jacques Chiracile, kelle suhtumist Ameerikasse (ja Ameerika-sõbralikesse Ida-Euroopa riikidese, kaasa arvatud Balti riigid) võib iseloomustada kahe sõnaga: ülbe põlgus. Sarkozy, kes on holokausti eest Ungarist Prantsusmaale põgenenud immigrandi-perekonnast, ilmsesti ei jaga kõiki Euroopa moevoole, nagu praegu näiteks islami terroristide ülistamine ja anti-semitism. Ta on järsult vastu astunud ka sellele “Küllalt tulest!” nimelisele liikumisele, mis püüab kõiki vasakpoolseid grupeeringuid koondada kommunistide programmi taha “rahu ja korra” kilbi all.
“Küllalt tulest!” tuleb prantsuskeelsest akronüümist ACLEFEU – assez le feu! See kõlab nagu üleskutse rahule ja korrale, kuid tegelikult tähistab see kampaaniat etttevõtete riigistamiseks, varade ümberjaotamiseks rikkailt vaeseile, tasuta transporti jms. vanast tuntud kommunistide agendast. Liikumine on meelitanud sellele alla kirjutama hulga pahempoolseid presidendikandidaate, kaasa arvatud sotsialistide liidri pr. Royali, kuid Sarkozy ja Bayrou keeldusid.
ACLEFEU-d tuleb võtta aja märgina – kui püüet mööda minna “ametlikest” erakondadest ja kui tõendit, et prantsuse rahvas tahab muutust, võib-olla jälle midagi “ühiskondliku lepingu” taolist nagu see, mis 18. saj. lõpul kutsus välja Prantsuse Revolutsiooni.
Sarkozy võiks presidendina tuua mitte üksnes prantsuse, vaid ka Euroliidu ja kogu maailma poliitikasse hulga väga olulisi muutusi. Oma autobiograafias “Tunnistus” asetab ta reformide pearõhu sisepoliitikale ja majandusele, eesmärgil muuta Prantsusmaa mitte sõltumust, vaid jõukust edendavaks riigiks.
Kuid ka tema välispoliitiline toime võiks olla määratu. Prantsusmaa uus president astub ametisse 6. mail. Juunis jõuab lõpule Ameerika-sõbraliku Saksa liidukantsleri Angela Merkeli ametiaeg Euroopa Liidu täidesaatva võimu, Euroopa Nõukogu, presidendina, mis on suurelt osalt olnud pühendatud suhete parendamisele USA ja Euroopa riikide vahel.
Kui Prantsuse uus riigipea võtab omaks Sarkozy kursi, võib sellesuviselt USA ja Euroliidu juhtide ühiselt tippkonverentsilt Washingtonis oodata erakordselt head sõnumit – seda, et Euroopa kaks tähtsamat suurriiki, Saksamaa ja Prantsusmaa, on valmis sõbralikuks koostööks Ameerika Ühendriikidega.
Laiahaardeline opositsioon
Vello Helk 11.04.2007
Eestis on ometi kord kokku pandud valitsus. Probleeme on aga palju, isiklikke ja muid vastuolusid. On vist parem, et Mart Laar jäi välja, muidu ei oleks Ansipil olnud kerge. Peale selle saab Laar vältida populaarsuse langust, mis tihti on seotud ministriametiga. Tuleks meenutada, et Rüütel pärast suurt valimisvõitu 1995. aastal ei läinud ka valitsusse, vaid leppis Riigikogu aseesimehe kohaga. Temast oleks võinud ju saada põllumajandusminister. Eks ta kartnud kahjulikku mõju populaarsusele. Presidendina on lihtsam, võib ajada ilusat juttu ja viidata puuduvale võimule.
On veel vara võtta seisukohta uue valitsuse suhtes, tuleb ära oodata tegusid. 9. mai ligineb, mida kavatsetakse või suudetakse ette võtta? President on hakanud energilisemalt tegutsema, paneb muuseas ette põhiseaduse muutmist kaitseväe juhtliini kindlaksmääramise osas.
Negatiivseks uudiseks on opositsiooni väljalülitamine Riigikogu komisjonide esimeeste kohtadelt. Demokraatias on valitsusvõim ainult laenuks, on vajalik teatud koostöö. Tänased valitsejad võivad homme sattuda opositsiooni. Seepärast pole just tark jälgida deviisi: võitja võtab kõik.
Pealegi on seekord tegemist tugeva opositsiooniga, mille juhiks on Eesti poliitikas end kindlalt maksma pannud viimase valitsuse majandusminister ja Keskerakonna liider Edgar Savisaar. Temast ei saa ümber, üle ega mööda. Läks Tallinna linnapeaks, kus tema partei on võimul, tasakaalustab pealinna kaudu Eesti riigi poliitikat, ning teatas, et linna juhib kõigevägevama tahtmine. Jagab valitsusele häid õpetusi ja teravat kriitikat. On väga andekas populist, kes oskab ära kasutada oma päritolu ja positsiooni. Pole ka just probleemiks, nii kaua kui see toimub demokraatia raames.
Ka on Keskerakond Eesti kõige laiahaardelisem partei. Selles on ruumi nii venelastele, kellele ei meeldi Eesti iseseisvumine, kui ka aktivistidele, kes nõuavad tagasi Tartu rahu piire. Selle liikmeks oli kord ka Dmitri Klenski. On aga veel näiteks Vladimir Velman ja Mihhail Stalnuhhin, kes meenutasid Narva ”vabastamist” ja ei taha kuuldagi okupatsioonist. Kaitsevad loomulikult pronksmeest: esimene ajas asju Notshnoi Dozoriga, viimane tahab rajada Narva Peter I mitte sõdiva, vaid mõtleva kuju. On veelgi vanemaid endise süsteemi esindajaid. Kui Elmar Sepp veebruaris peatas oma liikmelisuse Tallinna linnavolikogus kolmeks kuuks, sai tema asendajaks 89-aastane Semjon Shkolnikov (Eesti Päevaleht 22.2.). Seejärel tekkis sotsiaaldemokraatide sõnul halenaljakas olukord, mil Keskfraktsioon hoidis riigikeelega kimpus olevat kolmekordset Stalini preemia laureaati Shkolnikovi oma ruumes kinni, et ta ei peaks istungit juhatama. Ta lahkus volikogust ”isiklikel põhjustel” enne Elmar Sepa naasmist 22. mail (EPL 4.4.).
Viimasel Jüri Kuke mälestusaktusel (24.03.) pidas ettekande Setomaa toimetaja Ilmar Vananurm, kes paistab olevat aateline mees. Kuidas saab ta aga olla samas parteis kui näiteks Stalnuhhin ja Velman? Rääkimata eespool mainitud Shkolnikovist! Petserimaast ja Tartu rahust rääkides ei kritiseeri ta ka ühtegi parteikaaslast, kuigi tuleks meenutada, et Eesti-Vene kontrolljoon pärineb nende valitsemise ajast. Pealegi on tema parteil koostööleping putinlastega, seega vastupidine seisukoht. Miks süüdistab ta ainult Eesti riiki, näiteks: ”Rahvas, kes laseb oma riigi juhtidel rikkuda inimõigusi, on varem või hiljem ise määratud kandma kaotusi ja kannatusi”? See näiliselt väga patriootiline ja aateline kõne tõstatab palju küsimusi. Tema hoiak toob vist parteile hääli juurde, nagu ka Narva ”vabastamise” tähistamine?
Sama laiahaardeline on partei häälekandja Kesknädal. See on vist ainuke Eesti ajaleht, kus vahel harva avaldatakse minu siin ilmunud artikleid – kui olen seda tsiteerinud, viimati 29.03. juhtkiri (4.04.). Võrgukommentaarides ei võeta seisukohta arvamuste suhtes, vaid rünnatakse isiklikult, nimetades põgenikke reeturiteks. Väliseestlaste lehed kasutavad tihti Eesti omade artikleid, aga nende endi juhtkirjanikud on Eestis peaaegu olematud. Siiski on Kesknädal kasutanud ka Ilmar Mikiveri sõnavõtte, aga kui palju tuntakse Eestis nimesid nagu Elle Puusaag ja Ülo Ignats?
Kesknädal on kindlalt parteileht, põhihoiak ilmneb juhtkirjades. Igal parteil on ju vajadus ja õigus propageerida oma seisukohti. Ajaleht on ka informatsiooniks kasulik, mõteldes lugedes saab palju asju selgemaks. Ajaloo alal on eelistatud teemaks Vabadussõda, lugejakirjades praegu pronksmehe kaitsmine ja sundüürnikute kurtmine. Tehakse maha teisi parteisid, antakse ka sõna nostalgikutele, kelle ülistusartiklid koos fotomaterjaliga ajendavad parafraseerima ühte neile tuntud hümni:
Meil tormidest helendas vabaduspäike, / suur Edgar me rahvale valgustas teed.
Ta õiglasse võitlusse tiivustas kõiki, / tööks, kangelastegudeks ühendas meid.
TALLINN – AHOI!
Miks ei räägi inglased enam “Poola torulukseppadest” (“Polish plumbers”)?
Oli aeg, ainult paar-kolm aastat tagasi, kui Ida-Euroopa riikide ühinemine Euroliiduga (2004) kutsus Läänes esile hirmujutud töökohtade kaotamise ohust idariikide odavapalgaliste oskustööliste eelseisva invasiooni tõttu. Nüüd kõnelevad inglased ühest hoopis teistpidi invasioonist – abiellu astuvate lääne noormeeste ja neidude taltsutamatust ihast lennata oma vallalispõlvest lahkumist pühitsema idariikide pitoreskseisse pealinnadesse, eelkõige Tallinna.
Need linnad on leitud eriti sobivad olevat pruudi ja peigmehe laulatuseelse õhtu separaatpidudeks, milliseid Eestis vanasti saksa eeskujul nimetati “polterabenditeks”, see on: õhtuiks, mil võib palju mürglit teha. Wall Street Journal on seda rahvaliikumist uurinud ning avaldab oma (arv. briti) kaastöölise Cassell Bryan-Low reportaazhi Tallinnast. Nentides, et traditsioonilised turismimekad neid noori enam ei võlu, kirjutab Bryan-Low:
“Briti abielluma asunud noormeeste ja neidude lahkumispeod (vastavalt kas “stag-do’d” või “hen-do’d”) on nüüd siirdumas kaugemale. Lennud linnadesse nagu narkootikumi ja seksi vaba Amsterdam või Barcelona on juba saanud liiga igapäevasteks. Nüüd, kus lennupilet Ida-Euroopasse maksab tihti vähem kui paar inglise naela, on populaarseks saanud teised reisi-sihid – Riia, Bratislava,Vilnius, Budapest ja Krakow” (WSJ, 10. aprill.)
Kuid pidutsejad ei ole neile linnadele mitte alati õnnistuseks. Meenuvad möödunud aastate intsidendid, kus inglise jalgpalli-fännide küllasõidud mandri matshidele kutsusid esile massimürgleid ja isegi surmajuhtumeid teiste maade pealinnades. Näib, et praegused briti pulma-eelikud on oma meelelahutuste osas mõnevõrra mõõdukamad. Kuid ka Tallinnas või Riias võib nende käitumine esile kutsuda nii ametivõimude kui kohalike kodanike meelehärmi. Briti reporter tunnistab:
“Siin Tallinnas, kus ajaloolist vanalinna tähistab munakivisillutis ja kaunistavad keskaegsed kirikud, on välismaiste noormeeste lärmakad jõugud tavaline nähtus. Ühel lõunatunnil hiljuti tagus grupp inglise mehi, õlletoobid pihus, jalgpalli otse linna 15. sajandist pärineva raekoja ees, aeg-ajalt tabades ka teisi turiste ja kohalikke elanikke”. Nende entusiastide meelisharrastuste hulka kuuluvad mõnedki detsibelli-rikkad hobid nagu kalashnikovi automaatide või Glocki püstolite paugutamine Tallinna lasketiirul või ilmumine restorani või tänavale kirjudes supelkostüümides. Populaarne on ka meeste esinemine naiseriietes. Üle kõige meeldivad neile aga lakkamatud ekspeditsioonid baaridesse, kus juuakse ja tantsitakse hommikuni. Kärarikas tänavateater kuulub nende leiuretkede juurde eo ipso.
WSJ on uurinud ka kohalikke reageeringuid nende lärmakate külaliste tegemistele ja olemistele. Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli seletab usutlejale:
“Eestis kui me joome, me ei tee nii palju lärmi”. Mutli soovib, et briti pidutsevad turistid peatuksid Eestis kauem kui vaid paar-kolm päeva ja kulutaksid rohkem raha muudele asjadele kui joomapeod. Briti suursaadik Tallinnas Nigel Haywood on teadlik sellest, et kõnealust laadi turismil võivad olla negatiivsed tulemused – et mõnedki eesti ärimehed on mures, kuna lärmajad võivad teised turistid eemale peletada. Tüüpiliselt inglasliku alahinnanguga ütleb suursaadik:
“Üldiselt peab möönma, et paljud ei saa aru, miks mõned brittide grupid sedamoodi käituvad”.
Üks, kel on seletus olemas, on Londoni ametnik Mandeep Baura. Tema õigustab pidutsemist Ida-Eroopas omapärase väitega, et töö ja koduelu Inglismaal ei jäta muusuguseks meelelahutuseks aega. Baura, keda Bryan-Low intervjueeris Riias, ütleb, et nii temal kui ta sõpradel on nii palju ametialaseid ja perekondlikke kohustusi, et praktiliselt ainus võimalus kokku saada “on meil siis, kui keegi abiellub”.
Baura tüpiseerib ühtlasi nende pidutsejate sotsiaalmajanduslikku klassi. Ta kulutas möödunud aastal $3500 kahele “stag-do” lennule. Asjatundjad on välja arvestanud, et lahkumispidude seltskonnad kulutavad pidu-nädalalõpu kestel keskmiselt $600-kuni $800 isiku kohta, kaasa arvatud lennupilet ja hotell. Ilmsesti erineb see klass möödunud aastate “socceri”-mürgeldajaist. Tegu on ju oma kodu looma hakkavate, suhteliselt jõukate noorte vabakutseliste, mitte jalgpalli-väljakute proletariaadiga.
Tuntud Wall Streeti firma Morgan Stanley analüüs näitab, et inglased kulutasid a. 2004 pulmaeelseile pidulendudele ümmarguselt 1 miljard dollarit.
Ilmar Mikiver
Eesti Vabariigi Aastapäev Lakewoodis
Rahvatantsurühm “Sügis” tantsuhoos. Fotod: Salme Parming
Oli 25. veebruar. Eesti Maja suur saal oli nägusalt kaunistatud. Rahvuslikud lauakatted Imbi Sepa ja Anita Pallopi poolt ning Ferdinand Rikka poolt eesti ja ameerika rahvuslipud seintel. Aktus algas lippude defileega, lippuriteks gaid Alex Pillion ja skaut Ivan Kovaleff. Klaveril mängis Luule Prima USA hümni, kes ka kõiki laule saatis. Õpetaja Markus Vaga pidas palvuse, rõhutades suurepärast imet, mis on teoks saanud peale iseseisvuse taastamist. Eestlased töötavad hoolikalt, et edendada ja parandada elustandardit. See kõik on olnud võimalik ainult Jumala abiga, et nii väke maa on end vähem kui paarikümne aastaga nii heale järjele tõstnud, mis on näide moodsast päris imest.
Haiguse tõttu puuduva Lakewoodi Eesti Kooli juhataja Aino-Liis Tõõtsovi avasõna luges ette teadustaja Ilmar Vanderer. Langenute austamise neile vapraile isikuile, kes aitasid luua Eesti Vabariigi ja neile, kes kaotasid oma elu vabaduse taotluseks Teise Maailmasõja keerises ja sellejärgsetel aastatel, juhtis Endel Pool. Hardunult lauldi ühislaul “Hoia Jumal Eestit”. Laine-Lya Pals deklameeris Hendrik Visnapuu “Võidutuled”.
Eesti Skautide Ühingu büroo juhataja Hele-Mai Madisson ja aktuse peakõneleja skm. Kristjan Pomm.
Eesti Vabariigi nimel tervitas EV peakonsul USA-s hr. Peeter Restsinski, kes ütles: “Meil on põhjust olla uhked meie riigi ja rahva üle. Oleme viimase 16 aastaga suutnud end taas maailma kaardile tuua. Tänuga mõtleme neile kaasmaalastele, kelle pingutuste ja sageli ka elu hinnaga on meie oma-riiklus taastatud. Meenutagem täna neid, kes tõid võidu Vabadussõjas ja kes võitlesid ja langesid Eesti omariikluse taastamise eest II Maailmasõjas, mis Eestile lõppes 1. setpembril 1994, kui lahkus viimane vene sõdur.” Peakonsul tsiteeris Eesti Vabariigi presidenti Toomas Hendrik Ilvest: “Eesti võib 20. sajandi üle uhke olla, sest ta on kaks korda võitnud. Lisaks Vabadussõjale ka Külmas sõjas. Eesti on jäänud võitjale poolele.” Mehiselt kõlas ühislaul “Eesti lipp”.
Aktuse kõne pidas Eesti Skautide Ühingu peaskaut (1997-2006) skm. Kristjan Pomm. Ta mainis oma kõnes, et on uhke olla eestlane, sest oleme püsinud väikerahvana, hoidnud oma keelt ja kultuuri ning saanud ka maailmas nähtavaks. Kogesin seda kõneluses ameeriklasega, kes oli eestlastest teadlik, kuna tundis meie helilooja Arvo Pärdi loomingut. Eestlased on osanud kokku hoida ja ka võõrsil elades eestlaseks olemist oluliseks ning auasjaks pidanud. Praeguse üleilmastumise lainel olles on äärmiselt vajalik, et meile omast edasi kantaks ja hoitaks. Selles osas on oluline roll täita noorteorganisatsioonidel. Kokkuvõttes haaras K. Pommi kõne noorteorganisatsioonide olulist rolli noortekasvatuses, eriti skautlust, kus Eesti Skautide Ühingu üheks osaks on just rahvuslik kasvatus, et noored teaksid meie riigi ajalugu ja tunneks ning oskaks väärtustada Eesti rahvuskultuuri. Kuna skautlus on avatud ka mitte-eestlastele on skautlusel eriline roll ja ülesanne, et ka eesti keelt mitte-emakeelena rääkivad noored sirguksid tublideks kodanikeks ning austaks Eesti riiki. Eesti Skautide Ühingu rahvuslust kandvateks ettevõtmisteks on näiteks Erna matka korraldamine, mille üheks eesmärgiks on ka skautluse tutvustamine ja skautidele omase tegevuse pakkumine mitte-skautidele. Scoutspataljoniga koostöös toimub koolitus vanemskautidele ja ränduritele, skautide osalemine lipuvalves riiklikel tähtpäevadel ning skaudijärkude kaudu õpitavad teadmised Eesti ajaloost.
Skautluse eesmärgiks on aidata kaasa noortel sirguda tublideks täiskasvanuteks, kes on oma riigile head kodanikud, ning kellest võivad kasvada ka head juhid oma riigile. Hea näide sellest on just siin Lakewoodis skaudiradadel seigelenud Põhja-New Jersey Kalevipoja lipkonna Pesukarude salga liige, tänane Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, kes Eesti Skautide Ühingu liikmetega kohtumisel tänutundes meenutas oma skautlikku tegevust ja juhte.
Eelmise sajandi alguses Inglismaal toimunud esmasest skaudilaagrist on arenenud üks maailma suurimaid noorte-liikumisi, mille üheks oluliseks osaks on skautide omavaheline rahvusvaheline suhtlus. Nii on skaudid omal moel ka oma riigi saadikuteks ja tutvustajateks maailmas. Rahvusvaheline suhtlemine aitab noortel tundma õppida ja suhtuda sallivalt kultuuride erisustesse, avardada noorte silmaringi ja aidata kaasa, et maailma rahvad üksteist austaks ja sõpruses ja vastastikuses austuses läbi saaks. Kuna tänavu a. 2007 tähistatakse skautluse 100. aastapäeva ja Eesti skautluse 95. juubelit, ning kuna praktiliselt üle kogu maailma on pea 30 miljonit skauti, näitab see, et liikumisel on lisaks traditsioonidele ka oskus ajaga kaasas käia
Deklamaator Laine-Lya Pals.
Kõneleja nentis, et olulisimaks teguriks on vabatahtlike panus organisatsiooni tegevuses. Heaks näiteks on selles osas ka võõrsil elavate eestlaste koondumine organisatsioonidesse, et säilitada eestlust ja ühistegevuse vormis oma kogukonda teenida. Eesti taasiseseisvuse aastail 90-date alguses oli ühiskonnas valmisolek vabatahtlikuks tööks kõrge. Hiljem muutus paljudele olulisemaks oma isikliku heaolu kindlustamine. Õnneks viimastel aastatel on toimunud positiivsed muutused ja taas näeme suuremat valmisolekut panustada ühiskonna arengusse tööd vabatahtlikkuse põhimõttel. Sellise tendentsi hoidmiseks on kindlasti võtmetähendusega ühiskonna ja riigi tunnustus vabatahtlikele ja ühiskondlikel alustel tehtava töö väärtustamises……
Tulles tagasi skautluse arengu juurde Eestis avaldas kõneleja tänu paljudele toetajatele, kes on võimaldanud skautluse arengut Eestis. Ta ütles, et ka Eesti riik on hakanud väärtustama noorsootöö tegevust suuremal määral, mida tõestab Haridus- ja Teadusministeeriumi kasvav toetus Eesti noorteorganisatsioonidele. Samuti toetavad erinevad fondid ja eraisikud skautlust, mille eest avaldas kõneleja suurimat tänu kõigile eestlastele Ameerikas, Kanadas, Rootsis ja Austraalias. Samuati tänu Eesti-Ameerika Heatahtlikule Seltsile, Eesti Ameerika Fondile, võõrsil elavaid skaute koondavale Eesti Skautide Liidule ja veel paljudele teistele eesti organisatsioonidele välismaal. Selline toetus on heaks märgiks eestlaste kokkuhoidmisest. Suur tänu toetuse ja sõpruse eest ja head Eesti Vabariigi 89. aastapäeva, lõpetas kõneleja.
Järgnes ühislaul: Priit Veebeli koostatud “Kalevite kants”. Lakewoodi seenioride rahvatantsurühm “Sügis” esinemine Ferdinand Rikka juhtimisel, mis vastu võeti marulise aplausiga. Lõppsõna ja tänu korraldajatele oli LEU esimehelt Tõnu Vandererilt. Järgnes pildistamine, Imbi Sepa poolt korraldatud loterii ja õhtusöök, peaperenaiseks Virve-Kai Bulla koos abiliste, kes olid Tiina Rebane ja Lida Parming. Külaliste janu rahuldasid Matti Prima ja Andres Simonson. Siis langesid lumehelbed ning külalised tõttasid kodu poole.
Priit Parming
(Kokkuvõte VES)
Jazzmuusika vaimulik debüüt Lexingtoni Ave kirikus
Vasakult: Mihkel Mälgand, Siim Aimla, Helin-Mari Arder ja Ain Agan esinevad Lexington Ave kirikus 1. aprillil 2007. Foto: Paco Ulman
Palmipuude püha, 1. aprill 2007
Kaastegevad: praost Uudo Tari (sõnas), Indrek Laul, Ph.D. (orel, külaliskunstnikena kuulus jazzband Eestist – (Helin-Mari Arder – laul, Siim Aimla – saksofon ja flööt, Ain Agan – kitarr, Mihkel Mälgand – kontrabass).
Laulusolist, sopran Helin-Mari Arder on tuntud Estonia ooperilaulja ja E.V. Riikliku Konservatooriumi õppejõu, bariton Aleksander Arderi pojapoja Jaan Arderi tütar. Tänu nende külakostile äsjalõppenud Kultuuripäevadel sai siinne suurem kogudus meeldiva debüüdi osaliseks.
Eestikeelne vaimulik laul ja rahvalaul sai heas esituses kauni kuldse kunstilise kuue, kutseliste kunstnike ettekandes. Milline uudne idee see oli. Kuulajaskond kuulas tummas imetluses, andes külaliskunstnikele spontaanselt kiitva aplausi. Kava huvitavad palad olid: Gerhardi “Mu süda ärka üles”, Neanderi “Võta nüüd Issandat ..”, Bermanni “Sind austagu kõik lauluhääled”, Tompan-Lattiku “Kalla kallis isa käsi”. Eesti rahvaviisidest: “Au kiitus olgu igavest” (Kolga-Jaani), “Rahva Õnnistegija” (Suur Pakrilt). Siis traditsiooniline Doris Kareva “Õhtu eel” ja M. Körberi “ Ma olen väke karjane.
Laulude kunstiline töötlus oli paeluvalt uudne ja esitlus kõlavalt ideerikas. Solist Arder, enesekindla rütmitäpse musikaalsuse ja loomuliku tõlgitsusega. Kõik laabus peast ja hästi. Teised ansambli liikmed olid suurepärased nii saates kui vahepalade soolodes.
Mis on jazzmuusika? Ajalookroonika vihjab kolooniaaegsele New Orleansile. Variatsioonidena (boogie-woogie, bepop, swing ja blues) levis Ameerikas ajapikku orjastatud neegrite vaba fantaasia viljana kõiki ideid rakendades, kui impromptu produkt. Esimene dirigent, kes jazzi kontsertsaali tõi oli Paul Whitman (1920). Sealt levis see ka Euroopasse. Tulised jazzloomingud, nagu Gershwini “Rhapsody in Blue”, Copland, Morton Gould, jpt. on tänapäevani kõrges hinnas. Varemalt konventsionaalsest muust muusikast väljaspool seisnud jazz on kuldse krooni pärinud nüüd ka kirikuis.
Koguduse õpetaja, praost Uudo Tari sõnaline osa oli Palmipuude pühale mõeldud esitlus (lk. 19:35-40), mil Jeesus rahvahulkade Hosianna saatel eeslil linna sõitis, kontrastiks opositsiooniliste variseride kadetsevale silmakirjalikkusele ja valedele. Ja see kõik sündis ainult 5 päeva enne Jeesuse traagilist ristilöömist! Milline peab olema meie tänapäevane vastukaja sel tähtsal palmipuude pühal? Mõtelgem.
Kaunis päev lõppes koosviibimisel kohvilauas koos tänu ja kuue buketi punaste rooside jagamise ja tagasikutsega muusikutele.
Juta Kurman
Priit Parmingu ettekanne märtsiküüditamise mälestamise üritusele Lakewoodi Eesti Majas 24. märtsil 2007
1949.a. aset leidnud suurküüditamisele ei saa vaadata kui ühekordsele ega iseseisvale juhtumile. Pigem on tegemist kommunistide võimustruktuuride pika-ajalise ja süstemaatilise plaaniga jäädavalt hävitada iseseisva Eesti riigi toetajaskond.
Juba 30-ndatel aastatel kogusid kommunistid Eestis andmeid rahvuslikult meelestatud eestlaste kohta. Peale Juunipööret hakati süstemaatiliselt täiendama andmestikku Vabadussõja võitnud kaitseväe, Piirivalve, Kaitseliidu, Politsei ja poliitilise politsei ohvitseride, kõrgemate riigi-tegelaste, välis-, sise- ja justiitsministeeriumi ametnike, Naiskodukaitse ja Isamaaliidu liikmete kohta. Selle alatu töö tagajärjel vahistati ja küüditati 1941.a. Eestist umbes 10 000 isikut ning üle 30 000 mehe saadeti mobilisatsiooni korras Nõukogude Venemaale, kus nad virelesid ebainimlikes tingimustes ning paljud neist näljutati surnuks.
Selle sortside arhiivi täiendamine jäi pooleli, kuna “seltsimehed” põgenesid 1941.a. sügisel N. Venemaale, kuid töö jätkus Kirovi linna ümbruses, kuhu arhiiv oli evakueeritud. Selles nimekirjas olid lõpuks 37 000 eestlase nimed. Punaarmee kannul N. Venemaalt naasnud kommunistid viisid Eestisse jõudes läbi sundmobilisatsioonid Laskurkorpuse ridade täiendamiseks, seda eriti peale Saaremaal toimunud lahinguid, kus Laskurkorpus kandis tohutuid kaotusi, arreteerisid ja saatsid N. Venemaale ligi 10 000 isikut, peamiselt mehi, kes relvaga olid võidelnud Punaarmee vastu või olid teeninud Omakaitses. Umbes pooled neist surid. 1945.a. sept.-dets. ajavahemikus küüditati 92 peret. Järjekordne küüditamislaine toimus 1947.a. Ajavahemikus 1948-1950 saadeti Eestist välja ingerlased.
Kuna eesti taluperemehed ei astunud vabatahtlikult kolhoosidesse, siis rakendati nende vastu igasuguseid survevõtteid – suurematelt taludelt tükeldati ära osa maad, korduvalt tõsteti põllumajandusmakse, kehtestati sunduslikud suured metsalõikamise normid ja sunduslikud punase ajakirjanduse tellimise nõuded jne. Normide mittetäitmise eest määrati 2-3 aastane vabaduskaotus. Kuna paljudes taludes puudusid perepead (nad olid kas sõja ajal langenud, arreteeritud või küüditatud), siis pandi maarahvas sageli võimatusse olukorda. Töökad pered või need, kelle liikmed olid relvaga võidelnud Punaarmee vastu, tembeldati kohalike kommunistide poolt kulakuteks, mis reaalselt tähendas Siberi reisi või lihtsalt üleöö talust väljatõstmist. Säärastes tingimustes hakati rajama kolhoose.
Kommunistid taipasid, et Eestis tegutsevad põrandaalused organisatsioonid ja metsavendade salgad olid võimelised osaliselt nurjama küüditamist. Aastal 1948. toimus Balti riikides laiahaardeline N. Liidu julgeolekuorganite operatsioon nende kommunismivastaste gruppide hävitamiseks. Sellel ajal purustati Relvastatud Võitluse Liidu üleriiklik struktuur Eestis. N. Liidu juhtkond ühtlasi kartis, et Eestis võib osa 1949.a. küüditamisele määratuid pääseda ja põgeneda Põhjaranniku kaudu Soome ja Rootsi. Selle vältimiseks toodi N. Venemaalt ranniku-äärsetele aladele lisajõude.
1950.a. mais küüditati Petserimaalt 425 eesti peret (kokku 1563 hinge). Viimane suurem küüditamine toimus 1951.a., kui Eestist viidi ära 281 inimest.
Operatsioon “BRIBOI” (“Murdlaine”) Baltikumi küüditamise staap rajati Riiga. Seda juhtis NSV Julgeoleku Sisevägede ülem. Tallinna saabus küüditamist juhtima NSV Julgeoleku ministri asetäitja kindral-leitnant Elinov. Venemaalt toodi meie kodumaale 1200 NKVD-last ja 4350 siseministeeriumi sõjaväelast. Küüditamiseks määratud 1050 loomavagunit koondati Pihkva ja Gatsina jaamadesse. Eestis määrati küüditamise läbiviimiseks 2700 veoautot. Kuna küüditamine toimus talve- tingimustes ja paljud väljasaadetud viidi maalt ära, siis rakendati selleks 12 000 hobust.
Eestis moodustati selle jubeda ettevõtte läbi-viimiseks 1987 operatiivgruppi, mida tüüpiliselt juhtisid NKVD, miilitsa või kohalike täitevkomiteede juhid. Ülejäänud gruppide liikmed koosnesid siseministeeriumi sõduritest, hävituspataljonlastest ja kohalikust EKP kaadrist. Maakondlikul tasandil täitsid juhtivaid kohti kõrgemad NKVD, Miilitsa või maakondlikud täitevkomitee esimehed. Terve tookordne EKP kaader osales ühel või teisel moel küüditamise läbiviimisel.
Väärib mainimist, et Hiiumaalt küüditatud 18 perekonna küüditamist juhtis NL kangelane alampolkovnik Arnold Meri (hilisema EV presidendi lellepoeg), kes plaani täitmiseks tõi lennukiga Hiiumaalt ära Tallinnasse Kõrgessaare vallast 22-aastase Õie Ojaääre, tema 2-aastase poja Toivo ja kolme-päevase (tookord veel nimeta) tütre Anne, kes suri 13 kuud hiljem Siberis. Tegemist on eesti Anne Frankiga.
Kommunistide terrori-plaani alusel oli küüditamisele määratud 31 000 eestlast. Osa neist jäeti lõplikust nimekirjast välja, teisi hoiatati ja nad põgenesid metsadesse (vahest terve perega) või hajutasid oma pere kaugemate sugulaste juurde laiali. Suur osa viimastest tabati hiljem ja saadeti Siberisse teistele järele. Kui 1941.a. küüditamine hõlmas umbes 10 000 inimest 9 küüditamise rongis, siis 1949. a. küüditamine algas 25. märtsi varahommikul ja kestis kolm päeva ning selleks kasutati 19 rongi. Siberisse saadeti 20 700 hinge, neist 4500 meesterahvast (22,3%), 9890 naisterahvast (48,2%) ja 6600 last (32%). Vanim küüditatu oli Abjast pärit 93-aastane naisterahvas, noorim 3-päevane Anne Ojaäär. Siberi teekonnal suri 42 inimest. Umbes 2/3 üle 60-aastastest surid Siberis. Kogusummas küüditati Balti riikidest 95 000 hinge: Lätist 42 ,000 ja Leedust 32 000 inimest. (Leedus oli toimunud suurem küüditamine ka 1948. a.) Paljaks rööviti 7500 eesti kodu. Mitme inimpõlve jooksul raske tööga korjatud vara konfiskeeriti. Sageli läks see küüditajate isiklikku valdusse. Näiteks Järvamaa täitevkomitee esimees Nahkur tühjendas endale kolme Paidest küüditatud pere vara. Augustikuul autasustati küüditamist läbiviinud kurjategijaid ENSV juhtkonna poollt.
Nagu esitatud andmed selgitavad, küüditati 1949.a. just rahvuslikult meelestatud (Nõukogude pruugis “natsionalistid”) ja metsavendade toetajate (Nõukogude pruugis “bandiitide”) perekonnaliikmed, nende seas palju alaealisi lapsi ja vanureid.
Mis olid 1949.a. suurküüditamise tagajärjed? Paljud talud rüüstati küüditajate poolt ja lagunesid, osa põletati maha. Külad jäid tühjaks, koolimajad lasteta. Küüditamise tagajärjel sunniti maarahvas kolhoosidesse, teine osa põgenes võimatust olukorrast linnadesse. Metsavennad kaotasid suure osa oma toetajaskonnast, kelle käest nad omandasid toitu, riideid, varustust ja vahest ka peavarju. Selle tagajärjel metsavennad hakkasid röövima riigikauplusi ja rahasaadetisi toidu muretsemiseks. Metsavendade read ajutiselt suurenesid, kuid pikaajaliselt oli võimatu suurematel salkadel nendes tingimustes säilida. Metsavennad võtsid võimaluste piirides ette kättemaksuoperatsioone kohalike täitevkomiteede, miilitsa ja NKVD tegelaste ning nende perekonnaliikmete vastu. Neist olulisem oli NKVD SMERSH-i (vastuluure) alampolkovnik Eduard Sisase tapmine 23. septembril 1949. a. Rõuge ümbruses. Sisas astus 1918. a. Punakaarti, võitles Eesti Vabariigi kaitseväe vastu, astus peale Vabadussõja lõppu NKVD-sse, teenis paljudes kohtades Venemaal selle terroriorganisatsiooni ohvitserina, oli Teise maailmasõja ajal Krimmi poolsaarel punaste partisanide SMERSH-i ülem, lähetati tagasi okupeeritud Eestisse pärast Teist maailmasõda ja viibis esmakordselt peale Punakaarti astumist oma kodukohas venna juures külas, kui metsavennad ta hukkasid. Analoogilisi juhtumeid toimus paljudes maakohtades.
Aastaid levitati legendi nagu Nikolai Karotamm ei olekski tahtnud oma rahvuskaaslasi Venemaale saata. Valel on lühikesed jalad! Seda selgitab piltlikult Karotamme 22. aprillil 1949.a. koostatud kirja sisu, mille ta edastas Malenkovile Moskvas ja palus nende küüditamise ajal vangis viibivate eesti perepeade, kes küüditamisest maha jäid, saatmist Siberisse.
Sageli öeldakse meile kodumaa eestlaste poolt: unustame ära ja andestame, oli kaua aega tagasi. Ütlen teile, armsad kuulajad: Nii kaua kui meil on hing sees, me ei unusta ega andesta midagi. See, mis toimus ajavahemikus 1940-1950 oli genotsiid eesti rahva vastu, mille tagajärjel näljutati surnuks, hukati või küüditati 50 000 eestlast. Säärast kaotust ei ole eesti rahvas üle elanud Suurest Põhjasõjast saadik. Ja selle eest vastutab terve tookordse Eesti Kommunistliku Partei koosseis.
Dokumentide allikmaterjal “KULTUUR JA ELU” 2/3/1999)
1. ENSV Ministrite Nõukogu (Täiesti salajane) Määrus 014 kulakute ja nende perekondade väljasaatmise kohta ENSV piiridest (14. märts 1949.a.)
2. ENSV Julgeolekuministri Boris Kummi asetäitja polkovnik Mihhailovi aruanne Nikolai Karotammele (Täiesti salajane) 16. aprillil 1949.
3. NSVL Siseministeeriumi kindralmajor Rogatini aruanne (Täiesti salajane) NSVL Siseministri asetäitja kindralleitnant Rjasnovile Moskvas küüditamise läbiviimisest Eestis 31. märts 1949.
4. ENSV Võrumaa MVD osakonna ülema kapten Soonda ettekanne ENSV Siseminister kindralmajor Reservile (Täesti salajane) küüditamise läbiviimine Võrumaal 29. märts 1949.
5. Küüditamise eselonide plaan
6. Võru linnast ja maakonnast küüditatute üleandmise akt Irkutski saadetud eestlaste kohta 16. aprillil 1949.
7. Nikolai Karotamme kiri (Salajane) Malenkovile soovitusega küüditada Siberisse need eesti perekonnapead, kes küüditamise ajal istusid kinni vanglates
8. Mitmesuguseid Võrumaa täitevkomitee dokumente
Viimne jumalagajätt Hildegard Kuura’ga
1910.a. Kudinas, Eestis -8. IV E.Helmhurst,NY
Mälestusteenistus EEVLU Funeral Home.
Matus, Kensico, Valhalla, NY 13. IV 2007
Hildegard Kuura süda vaikis tema 97. eluaastal, Ülestõusmise püha hommikul. Ta oli kauaaegne koguduse sekretär ja rahvusorganisatsioonide alaline toetaja. Tema ärasaatmisel jätsid temaga jumalaga sõbrad ja tuttavad. Tema õpetaja, praost Uudo Tari alustas talitust järgmise piiblisalmiga: “Ma olen head võitlust pidanud. Ma olen oma jooksmise lõpetanud. Ent nüüd jääb usk, lootus ja armastus…”
Lahkunu hooldaja, kauge sugulane, õpetaja Endel Ulp märkis mälestusi lahkunu eluloost järgnevalt: Hildegard oli olnud abielus EV sõjaväe kapten Raivo Kuuraga († 1981), kes omas Mikitamäe mõisa Võrumaal, lahkunu oli seal perenaine. 1949 a. küüditajad olid juba talu piiri ääres, kui Kuurad tulema said. Õpet. Tari märkis veel, et Hildegard suri just Ülestõusmise püha hommikul. Tal oli palju ülesandeid veel lõpetada aga aeg sai täis…Leina-muusikat esitas organist Erik Veski. Järelhüüdeks laulis Anne Kips: “Igavene rahu “, Laine Tigane luges salmi õpet. A.Abeli vaimulikust luuleraamatust. Koguduse nimel oli järelhüüe esimees Voldemar Lundrelt, siis läks leinarong Kensicole, abikaasa kõrvale lillepärgade alla… Maha-jääjaile jäid mälestused …
Juta Kurman
Õpetaja dr. Jaak Taul – IN MEMORIAM
18. aprillil lahkus ajast igavikku õpetaja Jaak Taul.
Jaak Taul sündis 21. mail 1905. aastal Viljandimaal. Tartu ülikooli usuteaduskonna lõpetas ta 1928. aastal, samast aastast kuulub EÜSi. 1. aprillil 1929 ordineeris piiskop Jakob Kukk Tallinna Toomkirikus Jaak Tauli õpetajaks. Esimene töökoht oli Tartu Ülikooli koguduse abiõpetaja. Eesti esimese kirikuõpetajana saadeti ta Inglismaale Cambridge’i ülikooli edasi õppima ja doktorikraadiks valmistuma. Tagasi kodumaal, teenis ta mõnda aega Petseri kogudust ja oli Võru praosti kt. Oma 30. sünnipäeval, 21. mail 1935 kaitses doktoriväitekirja “Kristluse jumalariigi õpetus”.
Piiskop Rahamägi saatis teda korduvalt kirikuvahelistele konverentsidele välismaale. Kui EELK-le saabus kutse Canterbury peapiiskopilt tulla Lambethi paleesse läbi-rääkimistele kirikutevahelise armulaua osaduse üle, võttis piiskop ta endaga kaasa. Vastav leping kirjutatigi alla 1938. aastal. Kuni kodumaalt lahkumiseni 1944. aastal teenis Jaak Taul Tartu Peetri koguduse õpetajana.
Eestist lahkumisele järgnes kolm aastat Saksamaal, kus ta teenis nii põgenikelaagrites kui ka saksa kogudustes. 1947. aastal valiti ta Londoni eesti koguduse õpetajaks, mõni aasta hiljem sai temast 40 aastaks E.E.L.K. Inglismaa praost ja konsistooriumi liige. Viimase ametitalituse pidas ta Eesti Vabariigi uue saatkonnahoone pühitsemisel 1990ndatel aastatel, olles siis juba üle 90 aasta vana.
Jaak Taul asutas Briti Luterliku Nõukogu (Lutheran Council of Britain) ja oli 30 aastat selle esimees, oli Luterliku Maailmaliidu asutajate hulgas. Külastades LMLi konverentse, kohtus ta salaja ka Eesti tollaste peapiiskoppide Jaan Kiiviti (sen), Edgar Hargi ja Alfred Toomingaga. Ta korraldas pakkide saatmist Eestisse – peaaegu kõik tollased õpetajad kandsid Jaak Tauli saadetud riidest õmmeldud talaare.
100. sünnipäeval autasustas Kaitseliit Jaak Tauli II klassi Valgeristi märgiga. Kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõutsi ja peapiiskop Andres Põderi õnnitlused luges ette ja andis juubilarile üle peakaplan Nõmmik. Kirjaliku sünnipäevaõnnitluse oli saatnud kuninganna Elisabeth II.
Õpetaja Jaak Taul oli Eesti vanim luteri kiriku vaimulik ja vanim Eesti Üliõpilaste Seltsi liige.
Jaak Tauli saadavad tema viimsel teel tema tütred Virge ja Tiina peredega Inglismaalt ning poeg peapiiskop Andres Kanadast.
Tiit Salumäe
assessor praost
Eesti on euro-liidus üks suuremaid saastajaid
Eesti on kasvuhoonegaaside heitkoguste poolest Euroopa Liidu suuremaid saastajaid ning põhjavee kasutajaid, kuid samal ajal üks eeskujulikumaid taimekaitsevahenditega ümberkäijaid, teatab statistikaamet.
Kasvuhoonegaaside heit-koguste poolest elaniku kohta on Euroopa Liidu 27 riigi hulgas vaid Iirimaa ja Luksemburg Eestist suuremad saastajad.
Statistikaameti andmetel peaks ainuüksi tekkinud süsinikdioksiidi koguste sidumiseks iga Eesti elanik istutama aastas 45 puud. Eestis aasta jooksul kütuste põletamisel tekkiva 18,5 miljoni tonni süsinikdioksiidi sidumiseks oleks vaja istuda aastas kokku ligi 60 miljonit puud.
Samuti on Eesti Euroopa Liidus üks suuremaid ohtlike jäätmete tekitajaid. Kui aasta jooksul Eestis tekkinud ohtlike jäätmete kogused Eesti territooriumile laiali laotada, siis kataksid need maapinna ligikaudu kaheksa sentimeetri paksuse ühtlase kihina. Euroopa Liidu 27 riigi hulgas on vaid Saksamaa Eestist suurem ohtlike jäätmete tekitaja.
Eesti elanike mageveevajadustest rahuldab põhjavesi kolmandiku. Eestis pumbatakse aastas välja üle 300 miljoni kuupmeetri põhjavett, sellest üle 80 protsenti moodustab kaevandusvesi.
Ühe elaniku kohta pumbatakse Eestis maa seest välja 600 liitrit põhjavett päevas. Euroopa Liidus kulutavad Eestist rohkem põhjavett vaid Portugal ja Kreeka.
Eesti kasutab teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes keskkonnasäästlikult taimekaitsevahendeid, ent kogused on aasta-aastalt suurenenud. Eestis kasutatakse põllukultuuride töötlemisel aastas ligikaudu 350 tonni taimekaitsevahendeid ehk ligi 80 veoauto kastitäit.
Positiivse näitena kuulub Eesti Euroopa Liidu viie kõige metsarikkama riigi hulka. Iga Eesti elaniku kohta on ligikaudu 15 000 ruutmeetrit metsa.
Brüsseli tippkohtumisel märtsi alguses leppisid EL liikmesriigid kokku, et aastaks 2020 peab 20 protsenti EL -s kasutatavast energiast pärinema taastuvatest allikatest.
VES/BNS
Põhiseaduse muudatusega sätestati eesti keele kaitse
President Toomas Hendrik Ilves kuulutas kolmapäeval, 17. aprillil välja põhiseaduse preambuli muudatuse, mis sätestab eesti keele kaitse.
Riigikogu kinnitas põhiseaduse muudatuse eelmise nädala neljapäeval, kui seda toetas 93 parlamendiliiget.
Eelmine parlamendikoosseis võttis seaduse 66 häälega vastu juba 20. veebruaril, kuid kuna toona otsustati muuta põhiseadust kahe koosseisu poolt, tuli seadus kinnitada ka uuel riigikogul.
Seadusega lisatakse põhiseaduse preambulisse täiendus, mis sätestab eesti keele kaitse. Muudatuse algatajate sõnul on see vajalik, kuna seni on põhiseadusliku keelekaitse õiguslikuks aluseks vaid üksikud riigikohtu lahendid, mis kuulutavad keele kultuuri osaks.
Põhiseaduse muutmise algatanud saadikute hinnangul peaks eesti keele põhiseaduslik väärtustamine tõstma riigikeele õppimise ning selle igapäevase kasutamise prestiizhi ka nende Eesti elanike hulgas, kelle emakeel on mõni teine keel.
Seadus jõustub kolm kuud pärast Riigi Teatajas avaldamist.
VES /BNS
Euroopa Nõukogus algatati resolutsioon fashismi vastu võitlemiseks
Pronkssõdur, mida rahvasuu tunneb ka “Aljosha” nime all.
Foto: Postimees
11 parlamendisaadikut algatas Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assamleel (ENPA) resolutsiooni, mille eesmärgiks on algatada uurimine mitmete liikmesriikide suhtumise kohta eemaldada fashismi vastu võitlejatele mõeldud monumendid.
Resolutsiooni algatasid 11 parlamendisaadikut, kes on pärit Venemaalt, Serbiast, Küproselt, Ukrainast, Belgiast ja Suurbritanniast. Tuntumateks nimedeks neist on Vene parlamendi alam-koja väliskomitee esimees Konstatin Kossatshov ja föderatsiooninõukogu välissuhete komitee esimees Mihhail Margelov, selgub Euroopa Nõukogu kodulehelt.
Resolutsiooni eelnõus tuuakse esile Eestis, Poolas ja Ungaris asetleidnud sisepoliitilised radikaalsed muutused rahvusgruppide vahelistes suhetes, mis on põhjustanud ksenofoobilist ning kättemaksuhimulist käitumist.
Dokumendis mainitakse esimesena Eesti riigi kavatsust eemaldada Tallinna kesklinnast fashistide vastu sõdinud tundmatute sõdurite hauale püstitatud monument – pronkssõdur.
Teise probleemina tuuakse välja Ungaris alustatud kampaania pealinna Budapesti kesklinnas asuva Teises maailmasõjas hukkunud nõukogude sõdurite mälestuseks.
Kolmanda laituse teenis välja Poola, kus Auschwitzi (Oswiecim) koonduslaagri muuseumi juhtkond sulges külastajatele näituse Vene vabastajate kohta, põhjendades seda sellega, et ekspositsioonis nimetatakse Nõukogude kodanikeks ka neid koonduslaagri ohvreid, kes olid pärit aladelt, mis aastail 1939-1941 olid Puna-armee kontrolli all.
“Meil on tõsist alust eeldada, et assamblee juhtkond toetab meie seisukohta,” väitis Kossatshov. Ta lisas, et ENPA istungjärgul pööratakse suurt tähelepanu ka olukorrale massilise kodakondsusetusega Lätis. Kossatshov väitis, et Euroopa partnerid ENPA-st on valmis toetama Venemaa algatust monitooringu taasalustamisest Lätis.
Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee Eesti delegatsiooni juhi, Marko Mihkelsoni sõnul on resolutsioon selgelt Venemaa nägu, kirjutas riigikogulane oma blogis.
Mihkelsoni arvates tegelevad Venemaa kolleegid Strasbourgis jätkuvalt “halastamatu” võitlusega ajaloo ja “ekstermistidega”.
“Seekord tehakse seda pealtnäha teiste kätega. Briti liberaali Michael Hancocki algatatud resolutsiooni projekt on selgelt kirjutatud Vene delegatsiooni näpunäidete järgi,” ütles Mihkelson.
Venemaa välisminister Sergei Lavrov nimetas pronkssõduri teisaldamiskava pühaduseteotuseks ja hoiatas, et selle tagajärjed saavad olema tõsised.
Uudisteagentuuri Interfax teatel ütles Lavrov pressikonverentsil, et kava teisaldada Tallinnas Tõnismäel asuv monument ei saa nimetada teisiti kui pühaduserüvetamiseks ning Euroopa fashisimist vabastanute mälestuse mõnitamiseks.
Venemaa välisministri sõnul on pikemas perspektiivis see kava nende huvides, kes soovivad Teise maailmasõja ajalugu ümber kirjutada.
VES/BNS
Selle tagajärjed võivad olla vägagi tõsised, sõnas Lavrov.
/BNS/
Ansipi uuel valitsusel on eestlaste hulgas ülisuur toetus
Reformierakonna esimehe Andrus Ansipi juhitavat uut valitsust toetab värske uuringu järgi ligi 80 protsenti eestlastest, pooled mitte-eestlastest pole aga uue valitsusega rahul, kirjutab Postimees.
Postimehe tellimusel aprilli alguses uuringufirma TNS Emor korraldatud küsitluse kohaselt on Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsuskoalitsiooniga väga rahul 18 ning pigem rahul 59 protsenti eestlastest.
Emori arvamusuurija Jaanika Hämmali sõnul on küllaltki tavaline, et uued valitsused naudivad rahva seas suurt populaarsust.
Mitte-eestlastest on uue koalitsiooniga väga rahul vaid üks ning pigem rahul 20 protsenti vastanutest. Pooled mitte-eestlased on uue valitsusega aga vähem või rohkem rahul-olematud.
Muulaste vähest toetust uuele koalitsioonile seletas Hämmal sellega, et uuest valitsusest jäi välja Keskerakond kui mitte-eestlaste seas populaarseim partei.
Sama arvas ka uue valitsuse rahvastikuminister Urve Palo, kes vastutab muu hulgas mitte-eestlaste integratsiooni eest. “Ka varasemate valitsuste puhul on toetus valitsusele eestlaste seas olnud kõrgem kui mitte-eestlastel,” sõnas Palo.
Samuti usuvad ligi pooled nii eestlastest kui mitte-eestlastest, et uus valitsus peab vastu neli aastat kuni järgmiste riigikogu valimisteni.
“Suurem osa inimesi on selle koalitsiooniga rahul ning tahaksid olla positiivsed ja uskuda, et see peab ka vastu. Esialgu pole pessimismiks põhjust,” nentis Hämmal.
Küsitluse käigus päriti Eesti inimestelt, milliste küsimustega peaks uus valitsus esmajärjekorras tegelema. Nii eestlaste kui venelaste seas mainiti enim iibe- ja pereprobleeme ning pensione.
Hämmali sõnul on need teemad tihedalt seotud tavainimesele käegakatsutavate sotsiaaltoetustega ning seetõttu neile tähtsad.
Mitte-eestlased pidasid samas eestlastest tunduvalt olulisemaks pronkssõduri-temaatikat ning Venemaaga paremate välissuhete loomist.
Üheks vähema tähtsusega probleemiks osutus aga Euroopa Liidu ühisraha euroga seonduv, mida pidas oluliseks vaid üks protsent kõigist küsitletutest.
“Euro on pigem asi, millest räägivad poliitikud, rahva jaoks ei ole see aga mingi teema,” nentis Hämmal.
BNS
Eesriide ees ja taga
Aeg on Elu – Elu on Teater – Teater on Elu!
Eestlastele on alati meel-dinud teatrit teha. Nii selle otseses kui kaudses mõttes.
Los Angelese eestlased ei ole selle poolest erinevad. Sedakorda on juba üle viiekümne hooaaja koos käiva Los Angelese eesti teatri pühapäevastel kokku-saamistel eriline tähendus. Tahame oma Lääneranniku Eesti Päevade külalistele anda tõelise teatrielamuse! Etendamisele tuleb kirjanik Arvo Mägi näidend “Kihlus”- lustakas komöödia eesti inimese väike-kodanlikust mõttemaailmast. Arvo Mägi on oma mahlase sõnavara valikuga suutnud loo siduda humoorikalt kaasakiskuvaks tervikuks. Kindlasti tuletab nii mõnigi tegelaskuju meelde kas iseennast või vähemalt oma naabrimeest.
Aeg läheb edasi, kuid inimtüübid jäävad samaks.
Nii saab igapäevaelus kooliõpetaja ametit pidavast Eevest Sork’st pirtsakas kunstitudeng, lastega tegelev Leila McLaughlin kehastub ümber tõeliseks prouaks, kogemustega ehitusmeest etendab lava ankur Johannes Nukk (Karu), bariton Mati Riivaldist saab kaval kinnisvaraametnik, insener jääb ka laval inseneriks – Aivar Kokamägi, professorikraadiga Helena Seli hakkab pidama sekretäri ametit, kuid ajakirjanik jääb ajakirjanikuks – Reet Rand. Lavalt käib elumehena läbi ka Lääneranniku Eesti Päevade korralduskomitee juht Jüri Tint. Kogu seda väge hoiab koos lavastaja Astra Shore kriitiline silm ja kõrv, teda toetamas suurte näitlejakogemustega Johannes Nukk (Karu). Lavataguseks jõuks on etteütlejana Mall Arusalu. Kostüümide kujundus Lya Kaukilt. Teatri direktor Valdur Kaskla.
Autorist: Arvo Mägi sündis 13. juunil 1913 a Tartumaal, Kavastu vallas, Koosa külas, pärinedes Mulgimaalt Põhja-Tartumaale ümber asunud esivanematest. Kooli- ja kõrgkoolihariduse omandas ta Tartus ning elas kuni elu lõpuni paguluses Stockholmis. Kirjanduslikud nõksud sai Arvo Mägi kätte Tartu Ülikooli filosoofia-teaduskonnas. Nende tähiste vahele mahub aga palju, lausa uskumatult palju ühe inimese kohta. Arvo Mägil on olnud õnne peaaegu täienisti oma elu pühendada kirjatööle, ja selle töö viljaks on mahu poolest olnud 26 proosaraamatut, 2 luule-kogu, 1 näidendiraamat ja terve rida kirjandusloolisi teoseid. Kaastöid ajakirjandusele ja koguteostele, kaas-autorluses sündinud ja küllap ka avaldamata jäänud töid on raske kokku arvatagi. Arvo Mägi suri 27. novemb-ril 2004 Stockholmis.
Los Angelese eesti teatri ajaloost: Los Angelese eesti teatri alustamiskoosolek peeti 12. märtsil 1950. Selle elluviimiseks kutsuti kokku kolmeliikmeline komitee koosseisus Ed Kikas, Rein Neggo ja Egon Altman. Esimeseks lavastuseks sai E. Vilde “Pisuhänd” 1951. a., lavastajaks Magda Raik.
Los Angelese eesti teater kutsub kõiki osalema Lääneranniku Eesti Päevadel, mis toimuvad 9.-12. augustil 2007 Los Angeleses. Ürituse raames astub teater üles Arvo Mägi näidendiga “Kihlus”. Piletite ettetellimine on juba alanud.
Infot Lääneranniku Eesti Päevade kohta leiab veebilehelt www.lep2007.com
Reet Rand
Tule Lääneranniku Eesti Päevadele!
http://www.lep2007.com
Väliseestluse saatus selgub lähima kümne aasta jooksul
Tartu Ülikooli Väliseesti Uuringute Keskuse teadur Kaja Kumer-Haukanõmm. Fotod: Rein Linask
Nii nagu New Yorgi Eesti Majas aset leidnud Kultuuripäevadel asetati välismaal elavate eestlaste olemuse ja tuleviku küsimus intrigeerivalt „Väliseestlus – kas väljasuremisele määratud?“, sarnaselt võtaksin pealkirjas nimetatult kokku vastuse – loengute ja töögruppide vastus võiks kõlada – see selgub lähima kümne aasta jooksul.
Siiski on see ainult osaline tõde. Foorumil toimunud loengupidajate ja töögruppides osalenute arvamuse kokkuvõte on täpsemalt selline: väliseestluse väljasuremine pole lähima kümne aasta teema, selle aja jooksul selgub lihtsalt kuidas ja kuhu väliseestlus areneb.
Kultuuripäevadel esinesid loengutega Heino Ainso, Jaak Rakfeldt, Jüri Estam, Kaja Kumer-Haukanõmm ja Olev Olesk. Neljas töögrupis, mida modereerisid väliseesti kogukondades tuntud ja tunnustatud inimesed (Jüri Estam, Jaak Rakfeldt, Heino Ainso, Jüri Tint), osales rohkearvuliselt nii kodu- kui väliseestlasi.
Foorumi loengute teemad puudutasid välis-eestlust kui mõistet erinevatest vaatepunktidest.
Näiteks Kaja Kumer-Haukanõmm (Tartu Ülikooli Väliseesti Uuringute Keskuse teadur) kasutas enda ettekandes välis-eesti kogukonnale uusi mõisteid eraldamaks enne ja pärast II Maailmasõda Ameerikasse elama asunud eestlaste kohta (vanad ja uued eestlased) ning nimetas selle loogika jätkuks ka taasiseseisvumise järel Eestist välismaale asunud eestlased väliseestlaste sekka (II maailmasõja tulemusel on pagulusse saabunud ning nende järeltulijad vanad välis-eestlased ja pärast Eesti taasiseseisvumist välismaale rännanud niinimetatud uued välis-eestlased). Oluline on Haukanõmme ettekandes kõlanud tõde, et poliitlises mõttes lääne välis-eesti folkloori kogumine on olnud väga puudulik ja selle väärtus oleks väga suur Eesti kultuuripärandile.
Kaks ettekannet rääkisid konkreetsemalt eestlaseks olemise identiteedist välismaal elavate eestlaste seas. Jaak Rakfeldt nimetas identiteeti kirjeldavalt identsust ja Heino Ainso rääkis globaalsest eestlusest.
Rakfeldt rõhutas, et eestluse kui identiteedi osa marginaliseerimisest päästmisel oleks vajalik tihedam kultuuriline kontakt kodu-eestlastega, mis väljenduks eelkõige noorte välis-eestlaste (ka nende järeltulijate) Eestis külaskäimisel ja seeläbi nende rahvusliku identiteedi rikastamisel.
Heino Ainso suunas globaalse eestluse perspektiivist lähtudes mõtte vajadusele toetada inimesi välismaal, kes peaksid saama tuge enda rahvuslikule identiteedile. Ainso kirjeldas, et eestlus ei pea olema ainult keeles kinni, et eestlus on laiem mõiste ning seeläbi peaks olema välismaal välis-eestlaste kogukonnad avatumad ka asukohamaa keelt kõnelejatele sarnaselt teiste rahvusgruppide praktikale.
Jüri Estam esindas praktilisemat lähenemist teemale. Tema loeng algas analüüsiga väliseesti ajakirjanduse hetkeolukorrast, kus paljud välis-eestlaste ajalehed ja ajakirjad ning raadiosaated on kas lõpetanud ilmumise, on suletud, kiratsevad või siis väheneb lugejate arv. Oluline on tuua välja, et senine ajakirjandus, mis peaks olema suunatud vanematele välis-eestlastele, on täna nii-öelda uute välis-eestlaste toimetada. Vanemaid välis-eestlasi jääb järjest vähemaks ning seeläbi lugejate arv väheneb, samal ajal väheneb ka Välis-Eesti ajakirjanduse uudisväärtuste olulisus, sest palju kopeeritakse Kodu-Eesti ajakirjanduse uudiseid. Just sellest mõttekäigust lähtudes tõstatas Jüri Estam väite: et Välis-Eesti ajakirjanduse saatus selgub lähima 10-15 aasta jooksul.
Estami teine loengu pool, mis rääkis eestlusest teemal „Kaks rahvust?“ rõhutas, et me ei peaks täna rääkima Välis-Eesti ohustatud olekust, vaid pigem muretsema, et emamaal toimuks progress. Just selles ettekande osas saab ka vastuse võimalik Välis-Eesti ajakirjanduse areng: Estami hinnangul pole olemas mitut eesti rahvust. On olemas üks eesti rahvus, kus on palju subkultuure. Ning subkultuuride üks omadusi on nendesse kuuluvate inimeste viibimine erinevates ajarännakute etappides. Oluline oleks leida ühisosa ning seda suurendada ning nii tagada elujõulisus.
Estam rõhutas võrdluses Kodu-Eestiga, et USA ametliku rahvaloenduse andmeil ei eksisteeri vaesust välis-eestlaste seas, samas kui kodu-eestlased on täna ennast lõhki laenanud ning majanduses annab tooni inflatsioon.
Lääneranniku Eesti Päevade peakorraldaja Jüri Tint. Foto: Rein Linask
Lahendusena näeks Estam, et välis-eestlased toetaksid kodueesti väikeettevõtlust, selle tulemusel areneks kogukondlik tegevus, mis aitab Eesti majanduse liftil tõusta, liita rohkem samast rahvusest inimesi ning emamaal asenduks iga hinna eest rikkaks saamise suunas rabelemine rahuloleva eesti perega kus on rohkem lapsi ning vaadatakse kindlamalt tulevikku.
Siin kordas Estam, et järgmised 10-15 aastat on otsustavad nii Eestis sees kui välismaal, kuidas eestlus areneb, ning välis-eesti saaks väikeettevõtluse toetamisel Eestis elajate jaoks palju ära teha.
Olev Oleski ettekanne jätkas praktilist tuleviku arutelu. Olesk tõi esile, et varem Eesti iseseisvuse idee toetamiseks ellu kutsutud välis-eestlaste poliitilised organisatsioonid ei peaks täna ja tulevikus, kus iseseisvus on saavutatud, enam tegelema välis-eesti kogukondade päranditompude haldamisega. Selle tegevuse peaks suunama Eesti Majadele ja miks mitte ka Välis-Eesti ajakirjandusele, mis on täna välis-eestlust toetavad ühendused. Samuti avaldas Olesk arvamust, et ESTO on varem olnud välismaal, sest kodumaa oli suletud. Täna peaks ESTO jääma toimuma Eestisse, sest üritus ise on eestluse pühitsemiseks ellu kutsutud ning kodumaa peaks olema loogiline paik selle toimumiseks ning üle ilma eestlaste kokku kutsumiseks.
Foorumi teema üldiselt andis samuti erinevaid reaktsioone publikult: mõnda niiöelda välis-eestlast (pagulase järeltulijat) häiris, et kuidas saab üldse nii küsida, kui tema ise on elus ja ka tema järeltulijad ei kavatse lähiajal surra. Teine sarnast päritolu välis-eestlane arvas aga, et siin ei olegi enam midagi küsida, kõik tuttavad on surnud ja välis-eestlus ongi juba hääbumas, välja surnud. Kolmandad aga ehmatasid, kui loengupidajate ettekannetest selgus, et uued väliseestlased on hoopis nemad ise, kes siia nüüd taasiseseisvunud Eestist saabunud on ning küsimus puudutab neid päris isiklikult.
Sel ajal kui välis-eestluse töörühmas kütsid kirgi üles Kaja Kumer-Haukanõmme uurimuses kasutatud mõisted, mis märgistavad välismaal elavaid eestlasi minevikus ja tänapäeval: kes siis on välis-eestlane ja kas see tähendab positiivse või negatiivse märgiga nimetust, keskenduti näiteks Eesti Majade töörühmas olevikule ja tulevikule, kus räägiti Eesti Majade arengusuundadest ning vajadusest üksteise headest tegudest õppust võtta ning ühiste huvide eesmärgil rohkem enda tegemistest rahvale teada anda.
Viimases tutvustasid kolme USA-s tegutsevate Eesti Majade juhatuste esimehed Eesti Majade finantsolukorda ning rääkisid kui oluline on leida infolevitamise võimalus, et kõigi Eesti Majade tegevusest oleks inimestel ühest kohast info kättesaadav. Samuti räägiti Eesti Majade igapäevaste ruumide kasutamise kitsaskohtadest ja arenguvõimalustest, viimases on Eesti Majad sõltuvalt asukohast erinevatel teelahkmetel. Kui New Yorgi Eesti Maja väärtus on tema asukoht ning seepärast ei ole vaja iga hinna eest kaasata teisi organisatsioone tegevusi läbi viima, sest siia ikka välismaal elavad eestlased ja kodu-eestlased kokku tulevad, siis Lakewoodi Eesti Maja peab plaani laiendada enda kogukonna mõistes Eesti Seltsilt hoopis Eesti-Ameerika Seltsiks, et välis-eestlaste ingliskeelsed järeltulijad tunneksid ja tahaksid rohkem ennast Lakewoodis tegutseva seltsi ja tegemistega siduda. Los Angelese Eesti Maja juhatuse esimehel aga ei ole plaani seltsi tegevust laiendada seltsi põhikirja muutes või väliseestlasi ümbernimetama hakates, vaid huvi tundus olevat Kodu-Eestist kutsuda rahvusvaheliselt huvitavat kultuuriüritusi, mis tooks kohale nii Eesti päritolu kui ka nende asukohamaalastest kogukonna.
Foorumi töörühmade kokkuvõtetest selgus loengutes püstitatud küsimustele ühesed arvamused. Välis-eestlus on laias plaanis elujõuline, vaja on vaid suuremat empaatiavõimet nii üksteise kui ka kodumaa suunal. Välis-eestlased ei peaks muretsema kuidas hakkama saadakse Eesti Majade haldamisel, vaid koondama sinna inimesi ja tegevusi nende enda huvidest lähtudes. Samuti saavad välis-eestlased enda kultuurilist olemist tugevdada kui luua noortele nende huvisid kaitsev ja esindav katusorganisatsioon, mille kaudu toimuks ka aktiivne kultuurivahetus Kodu-Eestiga, luua digitaalne infovõrk Välis-Eesti elu kajastamiseks, toetada ja arendada eesti keele õpet, toetada väliseestlastelt suulise pärandi ja folkloori kogumist, tihendada kultuurilisi kontakte Eestiga.
Ülal: välis-eesti organisatsioonide tuleviku töögrupp ning all kult-uuri töögrupp tööhoos. Fotod: Rein Linask ja VES
Vesteldes inimestega, kes osalesid erinevates töörühmades ja kuulasid foorumi ettekandeid suure huviga, on selge, et kõik foorumil peetud loengute teemad on olulised, kuid puudutavad välis-eestluse mõistet erinevast vaatepunktist ning seetõttu võib jääda mulje, et toimub erinevatel radadel käimine. Mulle siiski tundub, et foorumil kajastatud erinevad teemad näitavad foorumi koostajate head enda kogukonna tundmist, sest välis-eestluse teemal arutleda oli tänu sellele võimalik just erinevate seisukohtadega inimestel. See ongi kultuuripäevade foorumi trump, et oli arvestatud nende inimeste, eestlaste enda huviga, millest välis-eestluse teemal rääkida oleks vaja. Ning foorum ise tundub olevat järjekordne verstapost, mis kinnistab, et rääkimine minevikust ja tulevikust on õige kursi hoidmine. Sest sellest lähtuvad inimeste valikud ja tegevused.
Olin ise neljandat korda New Yorgi Eesti Kultuuripäevadel ning taas tõin kaasa Eesti Kujundusgraafikute Liidu koos-töös Eesti Kirjastuste Liidu ja Eesti Rahvusraamatukoguga väga kõrgel tasemel koostatud raamatunäituse „25 Kaunimat raamatut“ ja „5 Kaunimat lasteraamatut“. Just nende aastate jooksul saadud kogemused ja kontaktid kinnitavad foorumil kõlamajäänud mõtteid. Saan aru, et välis-eesti kogukonnad saavad omavahel koostööd ja info-vahetust tihendada ning organisatsioonide eesmärkide muutmise näol tegevusi ümber korraldada. Samuti olen veendunud, et välismaal elavate eestlaste suurem majanduslik investeering või toetus Eesti väikeettevõtlusesse oleks väga teretulnud. Ise tooksin juurde veel lisamõõtme: ärme räägime ainult väikeettevõtluse toetusest vaid ka kolmanda, mittetulundusliku sektori toetusest ja arendamisest, millel näiteks Ameerika Ühendriikide ühiskonnas on pikk traditsioon. Meie, Kodu-Eesti poolt on tõesti pakkuda kultuurilist rikkust ja seda mitmes kihis alates pärimuskultuurist lõpetades rahvusvaheliselt kõnetava kõrgkultuuriga.
On oluline märkida, et Kodu-Eesti poolt on täpselt sama suur huvi ja põnevil pilgud suunatud igas suunas piiritaga elavatele eestlastele. Üks verstapost on sel teisipäeval Tartu Ülikooli Välis-Eesti Uuringute Keskuses alanud loengute sari „Väliseestlased“, mille käigus räägitakse välismaal elavate eestlaste minevikust, kirjandusest, kunstist, keelest, identiteedist nii idas kui läänes ning välis-eestlusest võrdlevas kontekstis.
Kirsi Ansper
Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurikorralduse IV kursuse üliõpilane
* The Front Page reports from Tallinn, Estonia, where archaeologist are investigating how much of the hundreds-of-years old fortification walls still exist under the Vabaduseplats [Freedom Square]. Recent evidence suggests that the medieval walls may be well preserved under the blacktop covered square that serves as a parking lot for visitors to the Old Town. The photo shows areas where digs have occurred, or are planned for the near future, as research goes on. Plans show that the area had three walls meeting in a triangle.
* The photo on the Front Page announces an invitation from the Estonian Theater of Los Angeles. The article appears on page 4, the Art and Culture page, and invites attendees of the West Coast Estonian days to come to a performance. The group has performed plays for over 50 years, and continues the tradition to this day. A list of the many productions staged is given after the article.
* Ilmar Mikiver writes about the upcoming elections in France. Whichever way it goes, it may prove to be a dramatic departure from the presidency of Jacques Chirac. Both the center-right candidate Francois Bayrou and socialist Segolene Royale have made it a point to be seen in “agricultural” settings. Perhaps this is to placate farmers, who continue to be subsidized by the French government despite attempts by the WTO to discontinue the practice. A big question is who will placate the millions of muslims that live in France? Then there is Nicolas Sarkozy, who may well be the one that has the most chance. Mr. Mikiver discusses some of Mr. Sarkozy’s views, especially with regard to his positive view of the United States.
* Vello Helk discusses the many factions in Estonian politics, and how the roles that the people in the new coalition play may affect them later on. Using Edgar Savisaar as an example, Mr. Helk points out how he has quite effectively used his position to maintain a strong place. Mr. Helk also discusses the numerous political positions held within the center party, from staunch defenders of the old guard, to those who want to see the original Tartu-peace treaty borders restored.
* Ilmar Mikiver writes a second article on page 3, where he discusses young British people taking pre-wedding party trips to Eastern Europe. Tallinn is a favorite destination. Mr. Mikiver describes some of the antics, especially by men celebrating stag parties, which include the expected drunkenness. But these men have also been seen parading in bathing trunks and drag! While it may give British tourists a bad name, there is no denying that the amount of money these revelers spend is great.
* Page 7 has an article from Lakewood, NJ, where Estonians gathered to celebrate Independence Day at the end of February. An overview of the event-rich day is given, along with photos from the event. Even though many key people were unable to attend due to illnesses, the event went well, and was enjoyed by all.
* Jazz joined the Palm Sunday service at the Lexington Avenue Estonian service in New York. An article on the unique event, featuring musicians from Estonia, is printed on page 9.
Swiss President Calls Estonia Brightest of New EU Members
ER – Meeting with Estonian Prime Minister Andrus Ansip, the Swiss president and foreign minister, Micheline Calmy-Rey, described Estonia as the most effulgent of the new EU member states.
Calmy-Rey, who was in Estonia on a one-day visit, hailed Estonia’s reforms and rapid development, saying that Switzerland wishes to promote cooperation with Estonia in the fields of economy, environment, science and social development.
Ansip said that cooperation with Switzerland and especially development of economic relations with that country are important also for Estonia, as Switzerland ranks as the second largest trading partner for the EU after the United States and is a world leader in a number of areas of technology.
The prime minister thanked Switzerland for the financial support offered to the new EU members that joined the union on May 1, 2004. Switzerland extended a billion Swiss francs to the fresh EU members, including the equivalent of some 400 million kroons for Estonia.
Calmy-Rey also met with Foreign Minister Urmas Paet. Both parties stated that the relations between Estonia and Switzerland are very good, although there could be more political contacts.
“Communication between the two countries could be more intense. Particularly in the field of economic relations by far not all possibilities have been made use of,” Paet said. He added, that the projects financed by Switzerland are expected to contribute to Estonia’s overall rapid development and add momentum also to cooperation between the two countries,” Paet said.
Paet and Calmy-Rey exchanged thoughts also about the situation in Western Balkans. Speaking about the status of Kosovo, the parties found that the solution must be in harmony with the Europe outlook of the entire region. They also expressed their support for the proposals of Martti Ahtisaari, special envoy of the UN secretary general, as regards the future status of Kosovo.
President Ilves Met with the New Government
ER – President Toomas Hendrik Ilves received the Government of the Republic led by Andrus Ansip, who had given their oath of office in the Riigikogu.
The Estonian Head of State wished the members of the new government cabinet success and team spirit. “Cooperate closely with the civil society, the intelligentsia, and the opposition. Make Estonia larger so that it would be a good place to live for all residents,” President Ilves urged the ministers.
“I hope the Government will endure solidly for the next four years, but this is only possible if you work as an integrated team,” added the Estonian Head of State.
Prime Minister Andrus Ansip told the president that the new government would work hard and all the ministers would succeed both separately and together in the government. The prime minister promised that the government would not reject any good idea of the opposition just because it had been presented by the opposition.
President Ilves hosted a luncheon for the members of the new Government after the meeting.
President Ilves: Estonia’s Citizenship Policy More Liberal Than of Many Other EU States
ER – Answering questions from BBC Russia and readers of the Russian portal Rambler.ru, Estonian President Toomas Hendrik Ilves explained that the citizenship law of Estonia was significantly more liberal than the respective laws of many other EU states.
“When it’s asked why we couldn’t make our laws more European, I would answer: If you take the laws of Sweden, Germany, the laws of many other countries, you can see that there’s no European law that we are violating,” Ilves said.
The president said Estonia wouldn’t have been able to join the EU if it didn’t meet EU standards. Other countries have much stricter requirements as regards command of the official language than Estonia and significantly tougher requirements concerning the time that a person must have lived in the country, he added.
When asked why Estonia isn’t granting citizenship to all people who lived in its territory when independence was restored, the president said that the behavior of people who had come to live in Estonia during 50 years of occupation and hadn’t bothered to learn the language caused fear.
Estonians are firmly convinced that a citizen of the country must respect the state and learn the language to at least a small degree, he said.
“By the way, it’s not so very deep knowledge of the Estonian language that is being required. The command of the language that is required from people wishing to acquire citizenship is minimal indeed,” he said.
Minors born in Estonia after 1992 whose parents are not citizens of the country can get citizenship automatically, on the basis of an application written by their parents, Ilves said.
“Then there’s the category of people who have opted for Russian citizenship. Why have they decided that way? Obviously there are many reasons, such as not needing a visa to travel to Russia, maybe some other reasons as well, but these people have themselves chosen that citizenship,” the President said.
New Government Takes Oath of Office
ER – The new Estonian government headed by Reform Party Chairman Andrus Ansip took its oath of office this morning in parliament.
Prime Minister Andrus Ansip read out the oath of office, promising to remain loyal to Estonia’s constitutional order and signing the text of the oath, upon which all the ministers of the new government signed the oath. By taking the oath of office the government officially took over governance of the country.
The Reform Party is represented in the new government by Foreign Minister Urmas Paet, Justice Minister Rein Lang, Culture Minister Laine Jänes, Social Affairs Minister Maret Maripuu and Environment Minister Jaanus Tamkivi.
The ministers of the Pro Patria and Res Publica Union (IRL) in the new government are Helir-Valdor Seeder (agriculture), Tõnis Lukas (education and science), Juhan Parts (economic affairs and communications), Jaak Aaviksoo (defence) and Vallo Reimaa (public administration).
Finance Minister Ivari Padar, Interior Minister Jüri Pihl and Population Minister Urve Palo represent the Social-Democratic Party in the ruling coalition.
|
