|
Suri Venemaa esimene president Boris Jeltsin
Venemaa hilisem president Boriss Jeltsin kõnelemas rahvale soomuki otsast Moskvas augustis 1991. Foto: Postimees
Venemaa esimene Nõukogude Liidu järgne president Boriss Jeltsin suri 23. aprillil 2007 Moskvas südame seiskumise tõttu, Jeltsin oli 76-aastane. 25. aprillil toimus Moskvas president Jeltsini matuse-tseremoonia, millel osales ka president Ilves.
Boriss Jeltsin oli Venemaa esimene president kaks ametiaega järjest 1991 – 1999. 1991. aasta juunis tuli ta ülekaalukalt võimule, olles Venemaa esimene demokraatlikult valitud president ja saades 57% häältest.
Esialgsest populaarsusest jäi president Jeltsin küll üsna ruttu ilma, kuna 1992. aasta alguses asus ta tegema radikaalseid majandus-reforme, mis jätsid inimesed vaesusse. Selleks ajaks, kui Jeltsin 1999. aastal ametist lahkus, oli ta ülimalt ebapopulaarne. 1990. aastate keskpaigaks oli Venemaa SKP langenud 50% võrra, terved majandussektorid olid hävinud, palkade ebavõrdsus ja töötus järsult kasvanud.
Eesti taasiseseisvumisel mängis Jeltsin kahtlemata väga olulist rolli, kirjutab Postimees oma juhtkirjas. Tema hulljulge lend Tallinnasse 1991. aasta jaanuaris, ajal, mil Vilniuses ja Riias märatsesid Nõukogude tankid ja eriüksuslased, oli võtmetähendusega ning suurelt tänu Jeltsinile jäi veresaun Tallinnas 1991. aasta jaanuaris olemata.
Ent veelgi tähtsam – ja mitte ainult Eestile – oli Jeltsini otsustav tegutsemine 1991. aasta augustiputshi ajal, mil hetkeks võimu haaranud tagurlased tahtsid ajalugu tagasi keerata. Kaadrid tanki peal seisvast Jeltsinist on läinud ühe eredaima kaadrina 20. sajandi ajalukku. Kuid kui Eesti peab seda momenti oma iseseisvuse taastamise seisukohalt üheks olulisimaks, on praegune Venemaa oma presidendi Vladimir Putini suu läbi öelnud, et Nõukogude Liidu lagunemine on 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Ja Jeltsin oli selles “katastroofis” kindlasti üks peasüüdlasi.
“President Jeltsinil oli tähelepanuväärne osa NSV Liidu kui totalitaarse rezhiimi lagunemisel ja uue Venemaa sünnil, millega ta aitas kaasa demokraatlikele muutustele Euroopas 1980. ja 1990. aastatel,” kirjutas president Ilves president Putinile saadetud kaastundeavalduses. “Mäletan tänutundega president Jeltsini rolli Eesti iseseisvuse rahulikule taastamisele kaasa-aitamisel 1991. aastal ning tema panust Vene Föderatsiooni vägede väljaviimisel Eestist 1994. aastal,” kirjutas president Ilves.
Sõlmides 1994. aastal Vene vägede väljaviimise lepped, sillutas Jeltsin tegelikult teed Eesti saamisele NATO-sse ja Euroopa Liitu, ilma Vene vägede välja-viimiseta poleks olnud Eestil suurt võimalust taotleda nendes ühendustes liikmestaatust.
Kuid Jeltsini ajal algasid ka nähtused, mis viisid praeguse autoritaarse Venemaa tekkele. Kuni 1992.aasta juunini täitis Jeltsin ise ka peaministri kohta ning hiljem valis sinna oma soosikuid. Sinna aega jääb ka uue põhiseaduse vastuvõtmine, mis andis presidendile määramatult suuremad volitused ning mille vilju naudib praegu president Putin.
Ka andis Jeltsin käsu 1993. aastal pommitada parlamenti, mis tähendas Venemaa demokraatiale kõrvalekallet normaalselt arenguteelt. Ning sama saatuslik Venemaa edasisele arengule oli Jeltsini otsus 1994. aasta lõpus alustada sõda Tshetsheenias. Just sõda Tshetsheenias on võimule lennutanud Putini ja muutnud põhjalikult Venemaa arengut.
1999. aasta septembris tagandas Boriss Jeltsin peaministri ja saatis valitsuse neljandat korda laiali. Uueks peaministriks nimetas ta toona võrdlemisi tundmatu Vladimir Putini. Lisaks andis Jeltsin teada, et soovib Putinit oma järglasena näha.
1999. aasta vana-aasta õhtul tegi Boriss Jeltsin üllatuskäigu: ta teatas televisiooni otse-eetris, et lahkub ametist ja annab presidendikohustused üle Vladimir Putinile. Sellel tele-esinemisel palus Boriss Jeltsin Venemaa rahvalt andestust oma valitsemisel tehtud vigade eest: „Ma tahan paluda andestust selle eest, et teie unistused ei saanud tõeks. Ja ma tahan paluda andestust ka selle eest, et ma ei ole õigustanud teie lootusi.”
Jeltsin nautis oma valitsemisajal lääne toetust, mis oli kohati silmi kinni pigistav ja valimatu. Siit said samuti alguse ebakõlad, kuid kurvem on see, et lääs pole Jeltsini toetamisest suurt midagi õppinud. Ka nüüd kostab läänest hääli, et stabiilsuse nimel on vaja toetada praegust Vene juhtkonda.
Boriss Jeltsin oli samas 20. sajandi väljapaistvamaid poliitikuid, osaliselt tänu kellele lõppes külm sõda. Loodetavasti leidub Venemaal ka edaspidi Jeltsineid, kes suudavad seista demokraatlike väärtuste eest ja hakata vastu autoritaarsele juhtimiskorrale.
VES/EPL/Postimees
Tõnismäel läks märuliks
26. aprillil varahommikul politseioperatsiooni käigus piirati Tallinnas Tõnismäel asuv pronkssõduri haljasala aiaga ning ligi üheksa tunniga püstitati sinna hiiglaslik telk, mille all hakkavad toimuma edasised väljakaevamistööd.
Lehe trükkimineku ajaks (neljapäeval, 26. aprillil) oli Tõnismäele kogunenud märatsev mitmetuhandepealine rahvajõuk, kes kandis venekeelseid plakateid ning ründas politseid veepudelite ja kividega. Lisaks olid protesteerijad valmis meisterdanud plakati Andrus Ansipist, kes hoiab käes verist sääreluud, taustaks paistmas mitmed pealuud ning kõrval kiri “Welcome to Estonia”. Ka laulsid meeleavaldajad nõukogude hümni ning karjusid mööduvatele politseinikele vene keeles “Häbi! Häbi!”.
Politsei hakkas meeleavaldajaid laiali ajama, mille peale viimased hakkasid ümbruskonna aknaid ja autosid lõhkuma.
Rahvuslane Jüri Liim ütles Päevaleht Online’ile, et kaitseliit on hetkel kõrgendatud valves ning valmis vajadusel kohe reageerima. Liimi kinnitusel ei ole kasu ka tugevdatud piirikontrollist, kuna üle Läti piiri tullakse kõrvalisi teid pidi. Tema arvates peab valmis olema ka tõsisemateks aktsioonideks nagu näiteks prügikastipommid jms.
Õhtuks oli märatsemine kandunud üle Tallinna kesklinna, laamenavad jõugud lõhkusid valimatult kõike, mis ette jäi.
VES/EPL
  
Nancy Bush Connecticutis
Nancy Bush eesti sokkide kudumise klassis Westportis. Autori foto Westport’is.
Kudumise eriteadlane, ameeriklanna Nancy Bush, kes tutvustab Ameerika mandril eesti käsitööd, viibis märtsi lõpul ja 1. aprillil Meriden ja Westport Connecticutis, kus ta pidas loenguid ja andis kudumise õppetunde. Päevapikkused koolitused olid spetsiifilised: Eesti vikkelkoed, Pitskoed, Põhjamaised värvid ja Eesti sokkide kudumine. Allakirjutanul oli võimalik pealvaatajana osa võtta eesti sokkide kudumise õppetunnist Westport’is. Nancy Bush’i kohta ilmus pikem kirjeldus VES nr.11 15. märtsil Helgi Leesmentilt.
Nancy Bush’i isikus on tegemist ühe erakordse ameeriklasega, kes 13 aastat tagasi päris juhuslikult avastas Eesti, kui ta Utah Ülikooli raamatukogus tegi uurismitööd Interweave Pressi kirjastusele raamatu kohta sokkide kudumisest. Nancy Bush oli lõpetanud ülikooli kunsti-ajaloo alal ja täiendas oma teadmisi kangakudumise alal Rootsis. Ta on elanud Prantsusmaal ja tunneb hästi Euroopa kultuuri. Raamatukogus sattus ta kätte okupatsiooniajal Eestis 1957.a. vene keeles väljaantud raamat eesti rahvarõivastest. Kuigi raamat oli viletsas okupatsiooniaegses väljaandes, köitsid teda pildid eesti rahvarõivastest ja tekkis huvi suurendada oma teadmisi Eesti kohta. Ta luges ja uuris Eesti ajalugu ja peagi olid tal eesti sõbrad, kes laiendasid ta teadmisi. 1995. aastal sai teoks esimene reis Eestisse. Ta oli nii sisse võetud Eestist, et kui ta Tallinnas esimest korda laevalt maale astus, oli tal tahtmine suud anda Eesti pinnale.
Nüüd on Nancy Bush juba kaksteist korda külastanud Eestit. Järgmine reis toimub juunis, kus teda oodatakse jaanipäevaks Padisele. Eestis tahab ta sel suvel lõpule viia oma uurimistööd Haapsalu rätikute kudumise kohta, et ta viies raamat saaks ilmuda septembris 2008.
Nancy Bush’i kudumisloengud ja õppetunnid on mõeldud edasijõudnud kudujaile. Praegu on Ameerikas üle miljoni värske kudumise entusiasti. Konverentsi-ruum kauni Knitting Centeri poe kõrval Westport’is oli täidetud viimase kohani. Iga päev oli osavõtjaid üle kahekümne, igast vanusegrupist. Mõned tulid kauguste tagant. Eelmisel päeval oli üks osavõtja tulnud Buffalo lähedalt NYst. Kursuste osavõtu kulud ei näi takistavat kudumishuvilisi. Mõnikord on ka meesterahvaid klassis. Kudumine on terapeutiliselt rahustav. Ka enamikele lennukeile võib kaasa võtta kudumisvardaid ja lennu ajal kududa. Nädalapäevad varem kui registreerisin, öeldi et Nancy Bush’i klassid täituvad varakult, ta on väga otsitav lektor üle Ameerika.
Nancy Bush’il tulid pisarad silmi, kui astusin klassiruumi pühapäeva hommikul 1. aprillil ja ilus eesti “tere” tuli ta suust. Laud oli kaetud eesti sokkidega. Ta alustas oma klassi Eesti tutvustamisega, millele ta pühendas tund aega. Huvitavalt ja põhjalikult andis ta sisuka ülevaate Eestist. Siis hakkas eesti mustritega “Linda sokkide” kudumine. Igaüks sai lektorilt trükitud juhised “Estonian Inspired Socks”, mis mulle kui päris võhikule näis üsna keeruline (üle poole sajandi tagasi olin Blombergi Eesti algkooli käsitöötunnis kudunud eesti mustriga salli). Liigutav oli, kui kudujad võtsid välja lektori raamatu “Folk Knitting in Estonia”, jälgisid lektorit ja uurisid lektori raamatut. Autori neli raamatut olid välja pandud ja müügil. Poes on müügil ka Toronto lähistel elava eestlanna Maie Landra poolt värvitud hea kvaliteediga kaunid kudumislõngad. Märkamatult kadusid hommikupoolsed tunnid kuulates Nancy Bush’i huvitavat ja elavat ettekannet, ta näpunäiteid ja ta tähelepanekuid külaskäikudest Eestis. Talle meeldib Eesti, eriti Hiiumaa ja Kihnu saar, kus naised kannavad ikka edasi eesti rahvarõivaid. Kursusest osavõtjad väitsid, et kudumine on nakatav! See on tõsi, kui Nancy Bush on õpetajaks. Temal on erakordselt põhjalikud ja suured teadmised Eesti kohta, eesti käsitöö, eriti eesti mustritega sokkide kudumine on talle südamelähedane. Üle kuuekümne isiku rikastas oma teadmisi Eesti kohta kolmel kudumis-õppekursusel sel nädalal Connecticutis.
Pärast õppepäeva järgnes huvitav keskustelu. Kunsti-ajaloolased on väitnud, et Eesti kujutavas kunstis ei leidu palju suuri kuulsusi nagu neid on produtseerinud Holland, Prantsusmaa, Itaalia ja teised Kesk ja Lõuna Euroopa maad. Nancy Bush leiab, et meil ei ole Monet’d ega Picassot, aga eesti originaalne käsitöö on ainulaadne Euroopas ja seda tuleb tutvustada ja seda peab jäädvustama. Selleks on tal käsil viies raamat, pühendatud Haapsalu rätikutele. Huviga uuris ja vaatas ta meie kodus naiste kootud talviseid tanudele sarnanevad peakatteid, mida kooti Eestis 1940. aastatel ja Saksamaal põgenikelaagrites. Neid sooje mütse võime näha tütarlaste ja naiste peas isegi fotodel 1944 a. põgenemisest. Nancy Bush on huvitatud nendest kootud naiste peakatetest nagu ka Haapsalu rätikutest. Tema kontakti-info ilmus VES nr.11.
Lisa infot Nancy Bush’i kohta võib leida tema koduleheküljelt: www.woolywest.com
Aire Salmre
PRANTSUSMAA SUURUS JA VÄIKSUS
Ilmar Mikiver
Rahvas, kes elab meie planeedi ühes õnnistatuimas maa-omandis, leebes parasvöötme kliimas, viljakaimal põllupinnal, mis toodab parimaid veine ja delikatesse – lisaks maastikule, mida rikastavad pitoresksed ranna- ja mägi-kuurordid ning kunsti ja vaimukultuuri kuulsaimad monumendid, – see rahvas ei saa lugeda end muuks kui saatuse pailapseks.
See rahvas on prantslased.
Prantsusmaa on ümmarguselt 600 aastat domineerinud elu ja tegevust meie planeedil nii poliitiliselt ja kultuuriliselt kui ka teaduslikult ja tehniliselt. Nüüd näib see aeg olevat läbi.
Teadagi, prantslased on algatanud rea kadestusväärseid projekte, mis kindlustavad neile esikoha mõneski kitsamas sektoris veel tänapäevalgi: reisirong, mis ületab 357 miili tunnis; õhubuss, mis kannab 857 reisijat ja – nagu kurtis kunagine president Charles de Gaulle – toiduainetetööstus, mis toodab 246 eri sorti juustu. Aga kuskil oma ajaloo käärkambrites näib Prantsusmaa kannatavat mingi pisiku all, mis ta suurust nurjab. Ons see vast ehk liigne kiindumus omaenda väärtusesse?
Näiteid prantsuse suursaavutuste varjukülgedest võib loetella kasvõi alates Prantsuse Revolutsioonist, mida sageli peetakse moodsa ajastu alguseks, kuid mis andis inimkonnale ka riikliku terrori (1793), giljotiini ja massimõrvad. Prantsusmaad võib ka vaevalt lugeda mingi püsivama poliitilise rezhiimi sünnimaaks, kuna tal on Napoleoni päevist (1799) saadik olnud kaheksa erinevat riigikorda, nende seas viis vabariiki, kaks keisririiki ja üks kommuun.
Praegu elab prantslane Viiendas Vabariigis, mille kuulutas välja president kindral Charles de Gaulle a. 1958 pärast kapitulatsiooni Alzheeria sõjas. See on osutunud samasuguseks pettumuseks kui kõik eelmised. Rahva enamik ei saa enam leppida selle majandusliku stagnatsiooniga, mis on iseloomustanud viimast tosinat aastat president Jaques Chiraci valitsusajal. Majanduskasv on olnud vaid pisut üle nulli, ja palju reklaamitud 35-tunnine töönädal ei ole suutnud – nagu loodeti – luua juurde uusi töökohti kuni 20-protsendilise töötuse all kannatavale nooremale sugupõlvele.
Lühidalt – prantslase praegust enesetunnet ei tõsta võrdlus Euroopa edukamate majandusmaade nagu Suurbritannia või Iirimaaga, rääkimata Ameerika Ühendriikidest. Pigem süvendab see seda rahvuslikku „meelehaigust“ (malaise), mida Jimmy Carter omal ajal omistas ameeriklastele. Associated Pressi John Leicester kirjutab selle kohta Washington Timesis tänavuste presidendivalimiste taustal:
„Sellest malaise’ist kujunes heitlik ja vormitu valimiskampaania täis pinevust ja üllatusi, eesotsas kandidaatidega, kes lubavad küll tuua muutusi, kuid (ei söanda pakkuda) midagi sellest shokiteraapiast, mida Prantsusmaa vajaks oma hiilgepäevade taas ellu äratamiseks (WT, 15. aprill.)
Gigantsed tehnika imed Eiffeli tornist Airbus’ini näitavad, et prantslased võivad jätkuvasti pälvida kogu maailma imetlust. Kuid stagnatsioon on nagu vähktõbi ajanud oma haarmed paljudesse eluavaldustesse, isegi kunsti ja kirjandusse, mis on olnud prantsuse kultuuri lipulaevadeks. Prantsuse sõjajärgse kirjanduse paremik ei küüni möödunud sajandi tasemeni. Ei eksistentsialistide nagu Sartre või Camus proosa ole võrreldav 19. sajandi hiilgeteosega nagu Flaubert’i „Madame Bovary“ või Maupassanti novellid – ega ka anglo-ameerika silmapaistvaimate sõjajärgsete autoritega nagu James Joyce, William Faulkner või John Steinbeck.
Keskajast saadik on Prantsusmaa kandnud kaunist hellitusnime „“La douce France“ – „Magus Prantsusmaa“. Silmas pidades selle ainulaadse asuala looduslikke ja inimlikke õnnistusi, ei saa sellele epiteedile vastu vaielda. Ühtlasi tähendab see aga ka „leebet“. Kuid prantsuse ajaloos on vähe leebet, rohkesti karedat, ekstreemset ja mässulist.
On tõsi, et „magusal Prantsusmaal“ on hea elada. Aga suur osa prantslastest on vihased, et ei ole veel palju parem.
Piiriprobleemid ja suhted Venemaaga
Vello Helk 21.04.2007
Eesti pole ainuke riik, millel on piiriprobleeme Venemaaga. See kehtib näiteks peale Jaapani ka Norra kohta. Taani Rahvusvaheliste Uurimiste Instituudi teadur Hans Mouritzen ütleb oma analüüsis, et Venemaa välispoliitiline eneseusaldus, mis tugineb naftale ja gaasile, on tuntav ka kaugel Põhjas. Norral ja Venemaal on ühine piir Barentsi meres, kus on tülipunktideks nafta, kalapüük, nukleaarsed jäätmed ja just mitte kõige vähem mõlemapoolne piiritõmbamine. Esmakordselt külmast sõjast saadik räägitakse Norra ametlikes analüüsides Venemaast kui võimalikust julgeolekuriskist.
Norra välis- ja julgeolekupoliitika on sõltuv kolmest võimukeskusest: USA, Venemaa ja EL (kus Norra pole liige). Ühise piiri tõttu on Venemaa palju tähtsam Norra kui näiteks Taani jaoks. Seepärast on Norra olnud tagasihoidlik Balti riikide avaliku toetamisega, soovides vältida Venemaa provotseerimist. On püüdnud ilma eduta kaasa haarata EL-i Barentsi mere probleemidesse. Norra on ka NATO liige, aga NATO pole siin sobiv Venemaa tasakaalustamiseks. Külm sõda on möödas ja NATO ning USA jaoks on olulisemad probleemid terrorismiga Lähis-Idas.
Pealegi arvab USA, et Norra pole täitnud oma kohust Iraagis. Saatis küll väeosa, aga alles pärast ÜRO rohelist tuld ja kutsus üsna ruttu tagasi. Seepärast seisab Norra üsna üksi Venemaa vastu. Inglismaa ega EL-riigid pole tahtnud toetada Norra seisukohta piiri asjus. Vene suurvõimuarrogants on tugev. Näiteks ei tohi Norra uurimislaevad siseneda vene tsooni Barentsi meres kalapüügi kontrolliks. Seepärast on juba kuulda hääli, et peaks saatma sõdureid Lõuna-Afganistani, kus käib tõeline sõda, sest USA ja Lääne heatahtlikkus on hädavajalik.
Selle taustal tuleb möönda, et Eestil on veelgi vähem võimalusi Venemaa mõjutamiseks. Selle valitsejad oskavad ainult seda, mida oleme näinud sajandeid. Venemaa on ründaja ja Eesti kaitsev pool, kellel pole kompromissiks ruumi, sest see on enesetapp enne viimast lahingut. Ainult rahast mõtlevad küünilised ärimehed võivad loota ja uskuda, et Venemaaga saab diili teha. Ortodokslikul Venemaal on oma moraal, mille juurde see ka jääb. Selleks ju Venemaa end suletuna hoiabki, et kardab kaotada oma traditsioone ja võimu.
Eesti venelaste peamine probleem paistab olevat, et nad elavad võõral maal, aga ei suuda seda endale tunnistada. Asja ei tee paremaks ka Venemaa president, kes nimetab Eestis elavaid venelasi jätkuvalt oma kaasmaalasteks. Eesti ühiskonda hästi sulandunud venelasi sõimab vene kogukonna häälekas (loodetavasti) vähemus reeturiteks.
Kadri Liik ütles kord tabavalt, et Venemaale ei ole võimalik mitte kunagi ega mitte millegagi meele järgi olla. On ise agressor ja provokaator ning tema ambitsioonid on vallutused. Oma väikesi naabreid ei jäta ta iialgi rahule, sest kui põhjust torkida pole, siis luuakse see põhjus mingi provokatsiooniga. Sõjahaudade olukord on Venemaal endal haletsusväärne. Tõnismäe pronksmees on tähtis, kuna on muudetud vene imperialismi kultuspaigaks võõral maal ja võõra rahva seas. Tuleks ennetada provokatsioone ja otsida abi rahvusvaheliselt üldsuselt, selgitades ja tutvustades olukordi Eestis ja meie lähimineviku ajalugu.
Venemaa seisukoha Eesti suhtes ütles välja Aleksander Nevzorov kümmekond aastat tagasi enne Riigiduuma valimisi (mille järel eestivenelased hääletasid tema poolt): Ei ole tähtis, millised hõimud elavad Vene Baltikumis, peamine on, et see ala kuuluks Venemaale.
Vajame tõde nagu õhku, sest 50 aastat toimus kohutav valetamistöö, mis paljud ajud olematuks pesi. Normaalsete suhete loomine sõltub ainult Venemaast. Eestlased ei lähe tavaliselt tänavale demonstreerima. Eelistavad istuda vaikselt arvuti taha kommenteerima, kus ühed nõuavad Tartu rahulepingu järgse seisu tunnustamist, teised aga soovitavad siiralt Venega mitte jännata ning teha, nagu see tahab. Tulemus on ikka sama – suur naaber pole kunagi kavatsenud ega kavatsegi sõna pidada. Enne 1940. aastat tehti kõik, mis Venemaa soovis, kaasa arvatud baasid. Tulemus on teada. Alandlikkus ja allaheitlikkus ei ärata kelleski lugupidamist ja ei paranda suhteid, lisandub vaid põlgus. Kes ise ennast ei austa, seda ei austa ka teised. Väärikus maksab ka midagi, isegi kaotades. Abraham Lincoln on öelnud: Võit ei sõltu mitte nii palju teiste abist kui usaldusest iseendale.
Viimaste sündmuste taustal on Kreml võimaldanud maailmal hinnata oma demokraatiapüüdlusi mitte sõnade, vaid tegude järgi. Venemaa suveräänse demokraatia põhialusteks on kaks vabadust – vabadus vait olla ja vabadus nõustuda (Postimees 16.04.2007). Putinil on pealegi vabadus ”demokraatlikult” asutada ”opositsiooniparteisid”, mille ettepanekuid duuma saab maha hääletada.
Tagasi Eestisse?
Rotalia liikmetest on kodumaale tagasipöördunud kümmekond meest, teist samapalju omavad siin kinnisvara, veedavad Eestis enamiku oma ajast ja käivad “ülelombi” talvitumas ning jooksvaid äriasju ajamas. Valdav osa on siiski neid, kes lihtsalt külastavad Eestit, tavaliselt suviti suuremate rahvuslike ürituste, näiteks laulupidude ajal või näiteks meie juubelikommerssidel. Miks siiski isegi meie kaasvennad – kahtlemata rahvuslased, tugeva eestimeelse kasvatusega haritud ja edukad Eesti Vabariigi kodanikud – ei kiirusta valdavas enamuses repatrieeruma? Või teistpidi – miks tullakse ja jäädakse ning millised probleeme seejuures kohatakse? Vastuse saamiseks intervjueerisin enamikke meie tagasipöördunud kaasvendi, erinevas vanuses ning sotsiaalses positsioonis edukaid inimesi.
Eestisse asumise motiivid on erinevad: vanematel koduigatsus, noorematel sageli lihtsalt teadmine ja kasvatus, et oled eestlane ja sinu koht on vabas Eestis. Alahinnata ei maksa nooremate puhul ka seiklusmomenti – 90-ndate esimesel poolel oli Eesti ühiskond kaugel tänapäevasest põhjamaisest igavusest, oli metsiku lääne stiilis aeg nii poliitikas, äris kui tavaelus. Noorele riskialtile adrenaliininarkomaanile, kel lisaks labidaga julgust, pealehakkamist ja mõistust, oli Eestisse asumine ning siin kiire karjääri tegemine kahtlemata magus võimalus. Vaevalt Kanadas või Rootsis õnnestuks noortel praktiliselt nullist ennast mõne aastaga sama kindlustatuks ja jõukaks töötada. Nii mõnedki kaasvennad tulid noore Eesti riigi teenistusse, tehes läbi kogu pika ja keerulise arengu ühes oma teenistusega. On tuldud ka “tüüpilise väliseestlasena” pensionipõlve pidama ning lõppeks tsiteerides ühte toredat noort kaasvenda: tulin, sest Eestis on lihtsalt hea elada.
Mõneti üllatav on asjaolu, et sisseelamisel ning argielus praktiliselt probleeme ei esine. Tulijad on teadnud, kuhu nad tulevad ning halbu üllatusi on vähe. Osatakse rõõmu tunda sellest, millest võõrsil puudus: ilus loodus, emakeel, omad inimesed ümberringi. Kui sellele lisada kiiresti arenev infrastruktuur, suhteliselt tugev haridus- ja tervishoiusüsteem ning siiski odavam elu võrreldes arenenud lääneriikidega, pole elukesel Eestis häda midagi. Arvatust vähem on “kodueestlaste” seas levinud vastumeelsus “väliseestlaste” suhtes. “Mida te ronite siia, jääge oma Ameerikasse, mis te tulete siia meid õpetama, nagunii ei saa te meist aru jne” suhtumine on õnneks harv, eestlaste ühtsustunne vähemalt siinkohal aga rõõmustavalt tugev.
Mis siiski häirib? Eesti keele ja kultuuri kommertsialiseerumine ja amerikaniseerumine. Maitselageduse vohamine, emakeele risustamine russitsismide ning eriti anglitsismidega. Samas ei ole see kindlasti ainult Eesti, vaid kogu globaliseeruva maailma probleem. Kodanikuühiskonna nõrkus, mis väljendub nii rahva passiivsuses ja pessimismis kui poliitilise eliidi korruptsioonis ning küünilisuses: “Juriidiliselt on kõik korrektne! Meie siin Toompeal teame paremini, mida teil vaja on!” Kõik sõimavad valitsust, kuid järgmistel valimistel valitakse ikka samad näod tagasi ning kogu tants jätkub vanaviisi edasi. Viisakuse, aususe, eetika ja vastutustunde puudus kõigis eluvaldkondades. Samas räägivad seda ka vanemad inimesed Eestis kui võrdlevad praegust elu ennesõjaaegsega ning huvitaval kombel vanemad väliseestlased kui võrdlevad oma asukohamaa eluolu “enne ja nüüd”. Ilmselt on siingi tegemist mitte mingi Eestile omase probleemi, vaid üleilmastumise ning massikultuuri vohamisega kaasneva moraalse allakäiguga igas maailma nurgas. Noorematele või kooliealiste lastega tulijatele on probleemiks Eesti suhteliselt tugeva haridussüsteemi jäikus ja kitsarinnalisus. Väljastpoolt tulnutelt nõutakse kohe sama taset ja teadmisi, mis kohalikelt, arvestamata nende tausta ja eelnevaid õpinguid. Kahtlemata tekitab see ka parimates õppurites raskusi ning sellega seoses pettumust ja trotsi.
Mida Eesti riik peaks tegema repatrieerujate heaks? Pea kõigil väliseestlastel on oma asukohamaal lapsed-lapselapsed, lisaks majad-korterid, tasuv töö, kassid-koerad, golfi- ja tenniseklubid ning ilus terendus õnnelikust pensipõlvest Florida sooja päikese all. Miks peaksidki nad oma ilusa turvalise elu juurest Eestisse tulema? Seda enam, et siiani on riigi toetus tulijatele olnud olematu või piirdunud parimal juhul mõne poliitiku sooja sõnaga konkreetsele isikule konkreetse teo eest. Kõik tulijad on ise hakkama saanud ja oma elu paika loksutanud. Siiski oodatakse riigilt mõistvamat suhtumist, eriti kui ollakse huvitatud jätkuvast eestlaste repatrieerumisest. Vaja oleks eraldi ametkonda, mis abistaks saabujaid eelkõige erineva nõustamisega, aga ka näiteks sobivate töökohtade leidmisel. Samuti on oluline abi keeleõppe korraldamisel, eriti nooremate puhul, kellel teinekord kõnekeelgi viletsavõitu, rääkimata juba kirjakeelest. Eesti riik peaks tegema reklaami suuremates eestlaste keskustes, eriti noortele, selgitamaks elamis-, õppimis- ning töö-võimalusi kodumaal. Vanematele inimestele tuleks seletada, et Eesti tervishoiusüsteem pole oluliselt kehvemal tasemel kui nende asukohamaal, elu on odavam, loodus ilusam ja kontesoojendav päike soojal saarel kõigest mõne lennutunni kaugusel ning seda isegi kõige külmemal talvekuul. Rahvuse kestmise seisukohalt ei tohi ära unustada ka neid tuhandeid, kes siit uue iseseisvuse ajal on parema elu otsinguil lahkunud ning teha pingutusi nende kojumeelitamiseks. Eesti võiks siinkohal õppida palju näiteks Iisraeli kogemustest, kus juutide kojumeelitamise ning integreerimise süsteem on arenenud aastakümneid.
Teisest küljest on arusaadav, et Eesti riigi selline käitumine, eriti noorte väliseestlaste kojukutsumine, oleks kabelimats eestluse kestvusele välismaal. Ühest ja positiivset vastust eestlaste repatrieerumise probleemile ei saagi olla. See teema on nii lai ning samas vastuoluline, et vääriks käsitlemist eraldi konverentsil, kuhu kaasata kõik asjast huvitatud pooled.
Karl Arro,
korporatsioon Rotalia vilistlane
LUGEJA KIRJUTAB:
Okastraadist ja gaasitrassist
Oleme juba hakanud unustama aega, kui meie riiki ümbritsesid mitmekordsed okastraataiad, millede vahel oli hoolikalt rehitsetud liivaribad. Miks see sai juhtuda?
Kui Vabadussõja ajal oli Läänemerele vaba sissepääs ja Suurbritannia laevad tulid meile appi, siis 1940. aastal nad enam Soome lahte ei pääsenud.
Nüüd valmistutakse uue tõkke rajamiseks ümber meie kodumaa ja isegi meie majandustsooni, mida hakkavad valvama Venemaa sõjalaevad. See on hoopis uus tase võrreldes okastraataedadega.
Oleme unustanud Nõukogude Liidu sõjajõudude tegevuse äsja NL-ga sõpruslepingu sõlminud Eesti Vabariigi vastu: Eesti sõjaväeliste objektide pommitamise Nõukogude lennukitelt 1939. aasta 1. detsembril ning Eesti Vabariigi vetes uputatud laeva Kassari ja allatulistatud Tallinn-Helsingi liinilennuki 1940. aasta juunis.
Peale seda, kui Nõukogude Liit Eesti Vabariigi okupeeris, leidsid märja ja külma haua ka need meremehed, kes olid Eesti laevadel välisvetes.
Kui Nõukogude Liit ja Soome tegid relvarahu 1944. a. septembris, alustati kohe Naissaarelt Mäkiluotoni rajatud allveelaevade tõkke lõhkumist Soome vetes. Relvarahu tingimuste tõttu pidid Soome ohvitserid NL laevu ohutult juhtima Läänemerre, mis tõi endaga kaasa väga raskeid tagajärgi – kümneid tuhandeid Ida-Euroopa põgenikke hukkus laevades, mis NLi laevade poolt põhja tulistati.
Täna, kus me oleme niisuguste ajalooliste kogemuste võrra targemad, teame, et sõjalaevadega valvatav gaasitrass on kaasaegne viis meid “okastraadi” taha panna.
Sel ajal, kui üldsuse tähelepanu on hõivatud pronkssõdurist “söödaga”, me ei märkagi, kuidas meid jälle Saksamaa ja Venemaa kokkuleppel sõjalaevadest “okastraataeda” mässitakse.
Laine-Astrid Bils
Kui tahame – siis saame!
Eetika puudumine Eesti poliitikas on üks tõsine valu-punkt. Võimulolijate poliitikute käitumine ja ja võimu isiklikes või erakonmdlikes huvide ärakasutamine ei ole kooskõlas rahva väärtustega või õigustundega ja on seetõttu rikkunud usalduse poliitikutesse ja võõrandanud kodanikud poliitikast. Usalduse puudus riigi poliitilise juhtkonna suhtes on õõnestanud usalduse ja lojaalsust ühiskonna vastu, mille tagajärjeks on, et igaüks peab ise oma huve kaitsma ja ühiskond on seetõttu muutunud nagu Eestis tänapäeval on näha – egoistlikuks, tooreks ja vaenulikuks.
Et eetika kriis on tõsine, näitab kas või see, et vabariigi peaminister oma justiitsministriga on pidanud avalikult nentima eetika ja moraali kriisi Eesti poliitikas. Eriti tekitab muret teadmine, et peaminister ei oska midagi ette võtta olukorra parandamiseks. Võiks loota et peaministri saamatus on tingitud oskuse ja mitte tahtmise puudusest.
Kui poliitikutega probleem üles võtta, kaitsevad nad endid, et kui vaadata teisi riike, siis ei ole Eestis halvem kui mujal. Küsimus on muidugi esiteks selles, kellega meie endid tahame võrrelda ja teiseks, mis meil korda läheb kuidas teistel on, kas meie ei ole peremehed oma enda riigis ja kodus?
Mida teha?
Mulle tundub, et usalduskriisi lahendada ei ole poliitikute huvides. Probleem on seega kodanike lahendada.
Mida me siis peaksime tegema, et olukorda parandada ja Eestit poliitiku usaldust ja mainet tõsta või taastada?
Kuidas ja kunas tekib usaldus?
Usaldus on inimestevaheline asi. Me õpime üksteist tundma käitumise ja tegu-viiside kaudu. Käitumine on tingitud meie hoiakust ja suhtumisest, mis omakorda peegeldavad meie väärtushinnanguid ja tõekspidamisi, seega meie eetikat. Kui me suhtleme inimestega siis õpime neid tundma ja neist aru saama. Kui tunneme kooskõla hoiakus, siis võivad meie väärtushinnangud ja tõekspidamised ühineda. Kui tunneme et meil on samad eetilised vaated tunneme kindlust ja siis usaldust.
Kui keegi käitub meie väärtushinnangute ja tõeks-pidamiste vastu, leiame, et ta käitub ebaeetiliselt ja meil kaob usaldus tema vastu.
Olgugi, et usalduse kadumine on tingitud poliitikute käitumisest, ei ole meiegi kodanike ja valijatena ise täitsa süütud. Kui poliitikud käituvad meie arusaama järgi ebaeetiliselt, kas oleme siis poliitikutele selgeks teinud, missugust käitumist me nendelt eeldame või nõuame, et neid saaks usaldada? Kahjuks mitte, nii et oleme oma passiivsuse tõttu ka ise süüdi. Kui asjaolud ei ole meile meeldinud, ei ole me asju kätte võtnud, vaid olnud passiivsed, silmad kinni pigistanud ja kindluse mõttes isegi pea liiva sisse toppinud, et kõrvale hoida ja mitte näha ega asjaoludesse sekkuda.
Kui meie leiame, et asi on rööpast väljas, peame passiivsusest lahti saama, teadvustama, et meil kui valijail on võim ja võimalus valimiste kaudu olukorda parandada, poliitikutele selgitama, mis käitumist ja mis väärtusi meie nendelt nõuame, et neid usaldada, ja valida neid, keda usaldame. Keda me ei usalda, seda enam ei vali.
Eesti Demokraatia Uuendamine
Olen veendunud et usalduse puudumist, mis kodanikel poliitikute suhtes on tekkinud tänapäevases Eestis on võimalik parandada, sest olen kindel, et Eesti rahvas on põhiliselt aus ja sügavate eetiliste tõeks-pidamistega. Asutasin 2005.a. Eesti Demokraatia Uuendamise Seltsi (E-D-U) ja suhtlemisportaali www.-e-d-u.ee, et sellele protsessile kaasa aidata.
E-D-U suhtlemisportaal on avalik, sõltumatu ja erapooletu kodanikualgatus ees-märgiga kaasa aidata poliitikute ja valijate vahelisel suhtlemisel. Esimeseks sammuks oli välja arendada kodanike ja poliitikute vahelist ühist ”keelt” eetika- koodeksi näol, mis põhineb rahva väärtusehinangul ja tõekspidamisel.
Näide, kuidas koodeks võiks välja näha, arendati välja koostöös Tallinna Ülikooliga ja Tartu Ülikooli juures asuva Teaduse ja Kultuuri Sihtasutusega Domus Dorpatensis ning on eksponeeritud kodanikele avalikus debatis ja edastatud poliitikutele nii kohalike (3 116 kohaliku volikogu liiget) kui riigitasandil (101 riigikogu saadikut ja 975 riigikogu kandidaati), et saada kommentaare, krii-tikat ja soovitusi koodeksi kohta.
Saabunud kommentaarid ja seisukohad eetika koodeksi kohta, mille maht ületab 1000, on portaali poliitikute andmebaasi sisse kantud ja kättesaadavad kõikidele kes portaali külastavad. Andme-baasi andmete põhjal on meil lähemal ajal ette nähtud välja kirjutada hea tahte poliitiku eetikakoodeksi sõnastus, mis peegeldab nii kodanike kui poliitikute arusaama ja peaks seega saama rahva omaks.
Hea tahte poliitiku eetikakoodeksiga ja suht-lemisportaaliga www.-e-d-u.ee on vahendid loodud konstruktiivseks dialoogiks valijate ja poliitikute vahel. Valijad/kodanikud esitavad poliitikutele küsimusi, polii-tikud vastavad ja alustalad koostööks on rajatud. Küsimused ja vastused jäävad suhtlemisportaalis iga poliitiku juurde üles ja neid näitab andmebaas. Seega on kodanike ja poliitikute vaheline mõttevahetus avalik ja kättesaadav kõikidele, kes portaali külastavad. Et E-D-U portaal jääb interneti ka pärast järgmisi ja ülejärgmisis valimisi, saab esitatud küsimustele ja neile antud vastuste kaudu alati meenutada valijatele antud lubadusi.
Vastuste avalikustamine julgustab nii poliitikuid kui kodanikke/valijaid kasutama oma kodanikuõigust, et avaldada arvamust, et selle kaudu omakorda otseselt osaleda nii üleriigilise kui kohaliku kodanikuühiskonna arengu kujundamisel.
Huvitav ja väga lootustandev, mida võib välja lugeda portaali andmebaasist, on et 20-25 % poliitikutest suhtuvad väga positiivselt eetika koodeksisse. Poliiti-kutesse ja poliitikasse nii negatiivselt suhtumine, mis tuleb nii tavaliselt ette avalikus debatis Eestis ei peegelda seetõttu faktilist olukorda. Probleem tundub olema selles asjaolus, et need ”ausad ja õiglased” poliitikud ei paista välja ega neil ei lasta esile tulla. E-D-U eesmärk on, et neid usaldusväärseid ja ka ausaid poliitikuid, kelle eetika ja tõespidamised on rohkem kooskõlas rahva arusaamaga tuleks rohkem esile tõsta ja seega esimesed sammud teha, et eetikat Eesti polii-tilises keskkonnas tõsta ja poliitikute suhtes nii mainet kui usaldust taastada.
E-D-U annab põhjuse astuda dialoogi, mida juba kodanike poolt aktiivselt ka kasutatakse. Seda näitavad pidevad kodanikuühiskonna teemat puudutavad kommentaarid E-D-U portaalis, samuti külastajate arvukus. E-D-U portaali www.e-d-u.ee on portaali avamisest saadik enne viimaseid kohalikke valimisi sept 2005 külastatud rohkem kui 675 000 korda või üle 1000 külastust päevas. Meie arvates näitab niisugune külastamise maht, et portaalis on midagi, mis kindlasti pakub huvi ja täidab üht väga vajalikku ülesannet meie ühiskonnas.
Tähtis samm mis E-D-U´l seisab ees, on üleriigiline Road-show, kus kohalikel kokkukutsutud üritustel kohalike valijate ja poliitikutega tutvustame lisaks demokraatlikule ja valimist ergutavatele ideedele E-D-U suhtlusportaali ja seda, kuidas portaali saab kasutada poliitikute ja valijate vahelises suhtlemises. Toome nö E-D-U „koju” nendele inimestele, kel omaalgatuseks ja julguseks oleks tarvis tõuget. Viimasel ajal on E-D-U juurde tekkinud huvigrupp Noorte Foorum, kes hakkavd E-D-U portaali kasutama po-liitikutega suhtlemiseks nendes valdkondades, mis eriti noori Eestis huvitab.
Mida rohkem küsimusi esitakse, seda tähtsamaks ja mõjukamaks muutub portaal ja seda rohkem peavad polii-tikud arvestama sellega, mida lubatakse küsimustele vastustega.
Olete kõik teretulnud poliitikutega koostööle nii kodumaal kui mujal maailmas!
Kujutagem ette, kui Eestit juhiks riigikogu ja valitsus, keda meie kui kodanikud usaldame ja austame – mis lojaalsus võiks siis meil tekkida ühiskonna vastu ja mis panust meie kui kodanikud oleksime siis valmis tegema oma riigi arendamiseks.
Umbusaldus poliitikute suhtes ei ole ainult probleem Eestis, vaid paljudes teistes riikides. Miks ei võiks Eesti olla ka teistele riikidele eeskujuks, kus rahvas valitseb ennast ise valitud parlamendi kaudu?
Lubage, et lõpuks esitan palve toetuseks. Eesti Demokraatia Uuendamised tegevus ja portaali haldamine on siiani peale väikese Hasartmängumaksu nõukogu toetuse rahastatud minu poolt isiklikult. Kah-juks pean tõdema, et panus hakkab üle jõu käima ja et E-D-U tegevust jätkata ja arendada, on kõik toetused teretulnud ja vajalikud ning lubage, et juhin selletõttu tähelepanud portaalis www.e-d-u.ee menüüle Toetajad.
Tõive Kivikas
Florida esimene vabariigi aastapäeva pühitsemine
21. veebruaril 2007 tähistati Leedu ja Eesti 89. vabariigi aastapäeva McDill Airforce baasis Tampas, kus asub USCENTCOM’i peakorter. Kolonelleitnant Viktor Lääts, kes esindab Eestit CENTCOM’is, koos Leedu esindajaga korraldasid lõunasöögi, kus osalesid 62 rahvusest kõrgemad sõjaväevalased, kaasaarvatud 16 kindralit. Leedu aukonsul ja Kesk-Florida Seltsi esindajad võtsid sõna. Üritus võimaldas tutvustada meie riikide ajalugu ja tänapäevast osalemist Iraagis ja Afganistanis.
Pildil vasakult: Leedu esindaja CENTCOM’is, Leedu aukonsul, Maare Kuuskvere, KFES abiesimees Jaan Kuuskvere ja kolonelleitnant Viktor Lääts. Foto: CENTCOM
„Tagasi koju?”
Korporatsioon Rotalia konverents eestlaste repatrieerumisest
Käesoleva aasta 17. mail algusega kell 12.00 toimub Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis korporatsioon Rotalia poolt korraldatav konverents „Tagasi koju?”, mis käsitleb eestlaste repatrieerumist. Korporatsioon Rotalia on ka varem Eesti ühiskonna jaoks olulistel teemadel kaasa rääkinud. Aastatel 2000 ja 2004 käsitleti meie lähiajaloo sõlmküsimusi ajalookonverentsidel Jüri Uluotsast ja Otto Tiefist – mõlemad üritused leidsid laialdast vastukaja.
Konverentsi eesmärgiks on edendada arusaamist repatrieerumisest ning sellega kaasnevatest mõjudest. Üha tiheneva rahvusvahelise integratsiooni, rahvastiku vähenemise ja teiste ühiskondlike protsesside taustal on laiem diskussioon repatrieerumisest vägagi vajalik. Konverentsi eesmärgi täitmiseks plaanitakse vaadelda repatrieerumise erinevaid aspekte, repatrieerumise sotsioloogilisi, majanduslikke, kulturoloogilisi, demograafilisi jt tahkusid. Ettekannetega esinevad nii oma eriala tunnustatud teadlased kui ka repatrieerunud.
Konverentsi ettekanded koondatakse konverentsikogumikku, millele lisatakse ka repatrieerunud korporatsioon Rotalia liikmete elulood. Kogumik tehakse kättesaadavaks ka väljaspool Eestit.
Konverentsil osalemiseks ei ole vajalik registreerumine ning kõik kuulajad on väga teretulnud. Konverentsi kava on kättesaadav järgneval veebiaadressil:
http://www.rotalia.ee/konverents2007.html
Täiendav informatsioon:
Oliver Lukason (korporatsioon Rotalia vilistlane)
[email protected], tel: +372 51 196 74
USA fond kingib Võru talupidajatele loomi
Ameerika Ühendriikide Heiferi fond toetab Võrumaa talunikke rohkem kui poole miljoni krooniga koduloomade ostmisel.
Inimesed, kes loomad kingituseks saavad, on kohustatud looma esimese emase järeltulija suguküpseks kasvatama ja mõnele teisele kogukonna elanikule kinkima, kirjutab Võrumaa Teataja.
Kolmapäeval, 25. aprillil, osalesid Haanja ja Rõuge kandi talunikud Heiferi fondi koolitusel, mida juhtis leedulanna Grazhina Mongirdiene. Leedus on fondi toel töös juba palju projekte. Eestisse on Heiferi fond alles jõudnud, pakkudes toetust peale Võrumaa ka Saaremaale ja Hiiumaale.
Leedulanna rõhutas, et fondi eesmärgiks ei ole üksnes inimesi koduloomadega varustada, vaid ühiskonda arendada. Balti riikide puhul on sihiks ka kogukondade koostöö, mistõttu saavad kõik kogukonnad ainult mõnda liiki loomi.
Fond on sõlminud Võrumaa talupidajate liiduga lepingu 47 106 dollari – umbes 542 000 krooni annetamiseks loomade ostuks. On kokku lepitud, et selle raha eest muretsetakse 50 lammast, 30 lihaküülikut, viis oinast, kolm lehma ja kaks hobust.
Praeguseks on end projektis osalemiseks kirja pannud tosin Võrumaa peret, kellest suurem osa tegelevad turismitalu pidamisega.
Postimees
Neivelt: euro kasutuselevõtt on realistlik 2025. aastast
Arengufondi nõukogu esimehe Indrek Neivelti sõnul on ennustused euro kasutuselevõtust alates 2011. aastast väga optimistlikud ja realistlikum tähtaeg on alates 2025. aastast.
“”2011 pluss” on väga optimistlik. Realistlikum on “2025 pluss,”” ütles Neivelt Eesti Päevalehele euro kasutuselevõtu tähtaja kohta.
Neivelti sõnul euro kasutuselevõttu takistava inflatsiooni aeglustamiseks tehtavad üleskutsed “Ära tarbi” ei toimi, kui raha on odavalt palju saada.
Neivelt ei usu, et Eesti majandus kriisi satub. “Mis võib tulla, on see, et majanduskasv langeb kümnelt protsendilt viiele, aga see pole kriis,” ütles ta.
Majanduse olukord ei ole Neivelti sõnul viimase aasta jooksul praktiliselt muutunud. “Muutunud on vaid välismaailma suhtumine meie majandusse,” ütles ta. “Tegelikult on Eesti Pank sellist juttu (majanduse ülekuumenemise ohust) rääkinud viimased kolm-neli aastat, aga neid pole kuulatud.”
Palgatõusus Neivelt majandusele ohtu ei näe, sest Eesti palgatase on suhteliselt madal ja palgatõusu surve tuleb väljastpoolt.
Majanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks peaks Neivelti sõnul paljud ettevõtted ekspordi lisaväärtust suurendamiseks end ümber kujundama, nagu tegi näiteks Baltika. Neivelti sõnul seisab majanduses ees ümberstruktureerimise aeg ning seoses sellega on vaja rohkem kõrgharitud insenere.
VES/ETV24
Venemaa esitas Eestile pronkssõduri asjus noodi
Vene välisministeerium esitas Eesti saadikule Moskvas Marina Kaljurannale noodi, milles avaldatakse vastuseisu kavale kaevata Tallinnas välja Nõukogude sõdurite säilmed, teatas agentuur Interfax.
Kaljurand kutsuti 23.aprillil Vene välisministeeriumisse, kus talle esitati noot üleskutsega loobuda sõjamonumendi ja säilmete teisaldamisest. Moskva hinnangul olevat selle eesmärk ümber hinnata Hitleri-vastase koalitsiooni riikide roll fashismi alistamises. Selline tegevus aga minevat vastuollu nii rahvusvaheliste õigusnormidega kui ka inimliku moraali ja humanismi elementaarsete põhimõtetega.
“Seejuures juhiti Eesti poole tähelepanu asjaolule, et ühe sõjamonumendi juurde maetu tütar on pöördunud Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese poole palvega takistada tema isa ja teise Tõnismäele sängitatud sõjameeste hauarahu rikkumist,” seisab dokumendis.
Noodi järgi loodab Venemaa välisministeerium, et Eesti võimud hoiduvad sammudest, millel oleks Venemaa ja Eesti suhetele kõige tõsisemaid tagajärgi.
BNS
Suri Venemaa esimene president Boris Jeltsin
President Jeltsini ametlik matustalitus toimus Moskvas Lunastaja Kristuse kirikus. President Jeltsinit maeti nagu tsaari. Viimati korraldati kõrgele riigitegelasele niisugused matused 1894. aastal, kui suri tsaar Aleksander III. Lunastaja kiriku lasi Stalin maha kiskuda ning Jeltsin ehitas selle 90ndatel aastatel uuesti üles.
Boriss Jeltsini matusejumalateenistusest võttis osa ka hulk maailma praegusi ja endisi kõrgeid aukandjaid. Kuna matused peeti nii kähku – kuigi õigeusu järgi on matuste korraldamine kolmandal päeval pärast surma korrektne – jäi külaliste arv oodatust väiksemaks.
Riigipeadest olid peale Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese kohal Leedu riigipea Valdas Adamkus, Kasahstani president Nursultan Nazarbajev, Valgevene liider Aleksander Lukashenka ja Armeenia president Robert Kotsharjan. Leedut esindas veel ekspresident Algirdas Brazauskas.
Kohale saabusid ka endised USA presidendid Bill Clinton ja George Bush, Suurbritannia ekspeaminister John Major ja prints Andrew.
Samuti sõitsid Jeltsini matustele Poola ekspresident ja Solidaarsuse liikumise juht Lech Walesa, Saksamaa liidupresident Horst Köhler, Euroopa Komisjoni välisvolinik Benita Ferrero-Waldner, Prantsusmaa endine välisminister Philippe Douste-Blazy ja Kanada ekspeaminister Jean Chretien.
Soomet esindas ekspresident Mauno Koivisto, Rootsit välisminister Carl Bildt, Gruusiat parlamendi spiiker Nino Burdzhanadze, Lätit ekspresident Guntis Ulmanis, Ukrainat peaminister Viktor Janukovitsh ning ekspresidendid Leonid Kutshma ja Leonid Kravtshuk, Itaaliat ekspeaminister Giulio Andreotti. VES/Sloleht
Vanalinna Päevadel peetakse 12 tunniga
13 kontserti
Tallinna Vanalinna Päevadel algab 2. juunil alates kella 12.00 kuni 24.00 igal täistunnil klassikalise muusika kontsert, kus astuvad üles Eesti parimad interpreedid.
“Klassikapäev algab sümboolselt ning samaaegselt nii all-linna Raekoja saalis kui Toompeal ajaloolises Toomkirikus kell 12.00 päeval ning lõpeb sarnaselt algusega üheaegselt all-linnas Eesti Õigeusu kirikus ning üla-linnas Eesti Teaduste Akadeemia saalis täpselt südaööl,” kommenteeris programmi klassikapäeva kunstiline juht Andres Uibo.
Kokku toimub 12 tunni vältel 13 kontserti Eesti parimatelt kollektiividelt ja solistidelt. Klassika päeval astuvad üles teiste hulgas Andres Mustonen, Ivo Sillamaa, Mihkel Mattiisen, Robert Jürjendal ja Weekend Guitar trio, Ka Bo Chan, RAM, Voces Musicales, Vox Clamantis, Orthodox Singers, Tetr Archi keelpillikvartett.
VES/BNS
Paul Hillieri mantlipärijaks saab hollandi dirigent Daniel Reuss
Daniel Reuss allkirjastab Eesti Filharmoonia Kammerkooriga lepingu tuleval kuul.
Reuss asub peadirigendi ja kunstilise juhi ametisse järgmise aasta septembris. Eesti filharmoonia kammerkoori direktori Anneli Undi sõnul alustati praegusele peadirigendile Paul Hillierile, kelle leping lõpeb, sobiva mantlipärija otsimist juba eelmisel sügisel. Reussi, kes saabub tuleval kuul Tallinna lepingut allkirjastama, saab enne tema ametisse astumist kammerkoori ees dirigeerimas näha tõenäoliselt järgmise aasta märtsis.
“Reuss on väga hea ja hinnatud dirigent, kelle tööstiil ja muusikalised taotlused meile sobivad,” põhjendas Unt uue peadirigendi valikut. “Oluline on ka see, et ta on plaadistanud sama plaadifirmaga, millega meiegi – Harmonia Mundiga. Sealtkaudu oli meil juba ühendus.”
Hollandi dirigent Daniel Reuss (sündinud 1961), kes juhatas filharmoonia kammerkoori Eestis esimest korda eelmisel kuul, on õppinud Rotterdami konservatooriumis. 1990. aastatel juhtis ta Hollandi kammerkoori Capella Amsterdam, mis muutus professionaalseks ja hinnatud kooriks just tema käe all. 2003. aastast on ta töötanud Berliini RIAS kammerkoori peadirigendina ning külalisdirigendina juhatanud paljusid mainekaid Euroopa koore ja orkestreid, sh Nieuw Ensemble’it, Concerto Kölni, Schönberg Ensemble’it jt.
Filharmoonia kammerkooriga on ta varem koostööd teinud väljaspool Eestit, kuid märtsis kandis koor tema juhtimisel Niguliste kirikus ette Brahmsi, Griegi ja Martini teoseid.
VES/BNS
Ameerika koor võitis Eestis koorifestivali
21. aprillil toimus Estonia kontserdisaalis X rahvusvahelise koorifestivali “Tallinn 2007” lõppkontsert, kus kuulutati välja ka koorikonkursi tulemused, Eesti kooridest pälvis kaks auhinda legendaarne Ellerhein.
Konkursi Grand Prix läks Ameerikasse – selle pälvis Delaware’i ülikooli segakoor. Sama koor võitis ka II preemia segakooride, kaasaegse muusika ja vanamuusika kategoorias, vahendas festivali korraldaja.
Teine edukaim koor konkursil oli meeskoor Svanholm Singers Rootsist, kes võitis nii vanamuusika kui kaasaegse muusika kategooria ning lisaks III preemia nais- ja meeskooride kategoorias.
Laste- ja noortekooride kategooria võitis Marryatville’i keskkooli noortekoor Austraaliast, nais- ja meeskooride kategooria esikoha sai legendaarne Ellerhein ning segakooride kategoorias võidutses Hansapanga segakoor Lätist.
Kammerkooride kategoorias esikohta välja ei antud, II koha pälvis Tartu Ülikooli kammerkoor, mille dirigent Triin Koch sai ka dirigendi eripreemia.
Eesti Raadio eripreemia läks Ellerheinale, zhürii eripreemia Rapla noortekoorile Mitte-Riinimanda.
Konkursi zhüriis töötasid tunnustatud dirigendid Gary Graden (Rootsi), Marjukka Riihimäki (Soome), Josep Prats (Hispaania), Alfonsas Vildzhiunas (Leedu) ja Eri Klas (Eesti). Eri Klasi sõnul oli festivali tase kõrge ning osalejad hämmastavalt mitmekülgsed esinejad.
Konkursil osalejad valis festivali kunstinõukogu 58 registreerunud koori seast, otsustavaks sai saadetud plaatide tase.
Tallinnas võistles 2 päeva jooksul 43 koori üheteist-kümnest riigist kokku üle 1600 lauljaga.
BNS
RAAMATUARVUSTUS
Ühest nimekast eestlasest
Heiki Raudla: “Edmund Valtman –
Eestlane, kes võitis Pulitzeri”; 202 lk.
Kirjastus Ilo, 10612 Tallinn; 2006
Toimetanud Mari Vallikivi
Eelmise aasta lõpus ilmus Eestis Edmund Valtmani (1914 – 2005 kohta ülalmainitud põhjalik mälestusteos. Teatavasti oli Edmund Valtman – ainuke eestlane, kes on võitnud Pulitzeri auhinna – üldtuntud poliitiline karikaturist, töötades aastaid USA-s “The Hartford Times” (Hartford, CT) juures ning hiljem vabakutselisena samal alal. Lisaks USA ajakirjandusele ilmusid Valtmani karikatuurid ka teistes riikides, samuti nägi neid tihti Välis-Eesti ajalehtedes. Nn. külma sõja ajal oli Valtmanil ameerika karikaturistide hulgas eriline eelis, sest nendest ainsana oli ta ise kommunismi terrorit tunda saanud ning mõistis selle olemust.
Edmund Valtman sündis Tallinnas 1914, kuid ta koolipõlv jagunes Tallinna, Türi ja Viljandi vahel, tänu perekonna mitmele kolimisele. Juba varakult ilmnes Edmundis huvi ning anne karikatuuride joonistamise alal. Seda annet jagas ta karikaturistist vanema venna Helmutiga, kes aga hukkus 2. maailmasõja keerises. Edmundi esimene töö ilmus 1931. aastal ajakirjas “Laste Rõõm” ning siit peale läks tee tasa-pisi ülespoole. Ehkki tuli leiba teenida joonestajana, hakkasid Valtmani karikatuurid ilmuma ajalehtedes ja ajakirjades. Lisaks õppis ta kunstikoolis. Kuidagi elati üle esimene kommunistide aasta ning sakslaste ajal sai Valtmanist karikaturist ajalehtedele “Eesti Sõna” ja “Maa Sõna”. Perekondlikuks suursündmuseks oli abielu Helmi Grünbergiga juulis 1943.
Põgenemisteekond tõi neid Saksamaale, Geislingeni suurlaagrisse. Siin illustreeris Valtman rea lasteraamatuid ning joonistas hulga karikatuure pagulasajalehtedele. 1949. a. septembris saabusid Edmund ja Helmi USA-sse. Nagu teised, pidid nemadki algama üsna madalalt. Siis aga avanes 1951. aastal võimalus asuda Connecticut’i pealinna Hartfordi, kus Edmund võeti karikaturistina tööle ajalehe “The Hartford Times” juurde. Sellest saigi tema kutsealaline kodu järgmiseks 24 aastaks, 1951-1975. Haripunktiks oli Edmund Valtmanile Pulitzeri auhinna määramine tema karikatuuriloomingu eest aastal 1962. Peale 1975 töötas E. Valtman vabakutselisena, jatkates samal ajal õpinguid kunsti-koolis. Suureks kaotuseks oli abikaasa Helmi surm mais 2002. Valtmani päevikus seisab siin sügavasisuline fraas: “Näib, et meie põlvkonnal on lõpp, kõik ümberringi pudeneb nagu vana müür.” Edmund ise suri jaanuaris 2005. Mõlemate urnid on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Raamat on suures osas Edmund Valtmani enda poolt kirjutatud, ehkki raamatu tegelik koostaja on viljandlane Heiki Raudla, kes ‘90-te aastate alguses märkas teoses “Who Is Who in America” Valtmani nime ja võttis temaga kontakti. Esimeseks sammuks oli intervjuu kirja teel, kuid Raudla õhutusel hakkas Valtman aastal 2004 ise kirjutama oma elulugu, seda järjest suurema innuga. Ta ei piirdunud ainult oma isikuga, vaid leiame peatükke mitme kaasaegse kohta – Erika ja Endel Kalam, Pedro Krusten, Asta Willmann ja Erich Ernits. Nii moodustab see materjal, millele on lisatud katked Valtmani päevaraamatust 1992-2004, teose põhiosa. Kursiivkirjas on Raudla poolt teksti vahel täiendavad andmed ja kommentaarid.
See pole aga kaugeltki kõik. Suurekaustaline teos sisaldab 79 Valtmani karikatuuri, lisaks reproduktsioonid tema poolt illustreeritud eesti lasteraamatutest ja tema maalidest. Neile lisandub ulatuslik ja ajalooline fotomaterjal. Peatükis “Epiloog” on ära toodud Valtmani elukäik daatumites, mitmed tema artiklid ja kõned, tema poolt illustreeritud või kujundatud raamatute loetelu, ülevaated näitustest, kus Valtmani töid esitati, viis tema luuletust jpm. Raamatu koostajale siinkohal suurim tänu.
Valtman ei unustanud oma sünnimaad. Peale abikaasa surma annetas ta Eesti Rahvuskultuurifondile kaks mälestusfondi, üks abikaasa nimega ja teine omanimeline. Esimene on määratud Eesti Muusikaakadeemia klaveriala parimale lõpetajale ja teine Eesti Kunstiakadeemia parimale graafikule.
Leidsin raamatus ainult mõned ebatäpsused. Lk. 99 on segi aetud Bloomfield, Connecticut (kus Valtmanid elasid ) ja Bloomfield, New Jersey. Lk. 104 olev karikatuur ei ole “karikatuur endast ja abikaasast Helmist” nagu allkiri väidab. Ta kujutab hoopis Windsori hertsogit ja selle abikaasat. Lk. 107 on juttu Endel Kalamist. Minu teada ei mänginud Endel Bostoni Sümfooniorkestris (raamatus nimetatud Filharmoonia), vaid oli Boston Pops orkestri kauaaegne liige. Viimaks, lk. 194 ära toodud tabelis “Karikatuurid avalikes kogudes” on vead osariikide nimedes: “University of Hartford, CO” peaks muidugi olema “CT”. Samuti pealinn Washingtoni asukohaks pole WA vaid DC.
Raamatu kujundus (Hille Jääger) on tähelepanuväärselt kaunis. Nii kaaned, trükk kui fotod-illustratsioonid on maitsekates hele- ja tumepruunides värvitoonides. Teos on järjekordne tunnistus tänapäeva eesti raamatukunsti kõrgest tasemest.
Raul Pettai
Kultuur ja rahvuskultuur
Läbi aegade on aset leidnud debatt kultuuri mõiste üle. Ma puudutan oma ettekandes rahvusromantilist kultuuri, inimkultuuri ja tänapäevast globaal-kultuuri.
Sõna “kultuur” on kasutatud ja kasutatakse mitmes erinevas tähenduses. Sõna kui niisugune tuleneb ladinakeelsest nimisõnast “cultura” ja pöördsõnast “colo”, nende koostähenduses “harima, kultiveerima”.
Hinnates inimgruppide eriomadusi sotsiaalseil ja vaimseil aladel ja nende suhteid teiste maailma tsivilisatsioonidega, liigitatakse tänapäeval viit suurt kultuurikompleksi.
Nii Briti ajaloolane Arnold Joseph Toynbee (sündinud 1898) kui ka ameeriklane Samuel Huntington (elab Bostonis) kirjeldavad neid järgnevalt: Kaug-Ida, India, Islami, Ida-Ortodoksi ja Lääne kultuur.
Tihti lahutatakse maailm: Ida ja Lääs. Inglise kirjanik-poeet Rudyard Kipling (1865-1936) ütles: “Oh East is East and West is West, and never the twain shall meet”.
Huntington kirjutab oma “Foreign Affairs”-i artiklis: “Endises Nõukogude Liidus võib kommunistist saada demokraat, rikkad võivad saada vaesteks ja vaesed rikkaks, kuid venelased ei saa hakata eestlasteks — klassi- ja ideoloogilises võitluses oli peaküsimus, millisel poolel sa asud. Tsvilisatsioonilistes konfliktides on küsimus, kes sa oled?”
50-aastane Nõukogude okupatsioon ei suutnud kaotada Eesti kultuuri, ei muinasaegset ega ärkamis-ajal tekkinud kultuuri. Meie kuulume Läände.
Nüüd oleme jõudnud kolme Lääne kultuuri juurde.
I – Rahvusromantiline
Rahvusromantilise kool-konna eesotsas oli Saksa poeet ja filosoof, kes õppis ka arstiteadust ja teoloogiat, Johann Gottfried von Herder, elas (1744-1803). Aastaarvud suulise ettekande korral ei ole täielikult tajutavad, seepärast asetan Herderi eluea Euroopa ja Eesti ajaloo raami. Herder oli 45-aastane Prantsuse Revolutsiooni alguses 1789; Herderi surmaasta 1803 oli 10 aastat enne maarahva pärisorjusest vabastamist Liivimaal ja 16 aastat enne pärisorjuse kaotamist Eestimaal.
Kui “Eesti Asja” algaastaks arvata Eesti Laulupidu Tartus 1869, siis see oli kaks aastat enne seda, kui Bismark ühendas Saksamaa; Suurbritannia oli kümme-kond aastat varem asunud parlamentaarsele riigikorrale. Nii et “Eesti Asi” algas Euroopa kõrgkultuuri ajal.
Rahvusromantiline filosoofia leiab, et iga inimene on unikaalne, aga ta on ikka ka läbi imbunud oma rahva üldkultuurist (Volksgeist), see paneb aluse ta hingele ja nii tuleneb täiuslik inimene (Volksseele). See andis alguse saksluse aariale. Herder ei olnud natsionalist, Goethe, Fichte ja eriti Nietzsche (1844-1900) viisid selle filosoofia natsismi tekkele ja seda kasutas aastal 1933 Hitler.
Herder väitis, et iga rahvas peaks tundma oma minevikku, virgas olema olevikus, et minevikust leida õpetust tulevikule. Eriti rõhutas ta rahvaluule tähtsust.
Aastail 1764-69 elas Herder Riias kui õpetaja ja pastor, kus tutvus läti ja leedu rahvaluulega. Ta hakkas hindama elamusluule väärtust senise klassikalise reeglipärase mõistusluule kõrval ja kirjutas sellest saksa kirjanduses. Herderi rahvaluule antoloogias ilmus ka kaheksa eesti regilaulu. Baltisaksa aadlikud hakkasid huvi tundma nn. maarahva suulise pärandi vastu.
Pärast Riia aega, aastal 1770, Herder kohtus Strasbourgis Goethega, kellele ta avaldas valdavat mõju. Nad lõid koos koolkonna “Torm ja tung”. Herderi mõju avaldus ka Soomele ja Eestile “Kalevala” ja “Kalevipoja” ilmumiseks (1857). Need teosed taasavastasid ja panid aluse rahvuslikule vaimule. On teada, et Kreutzwald tundis Herderi filosoofiat ja oli sellest mõjutatud. Ajalooliselt Eestis 1887 ärkamisajale järgnenud venestusajale vastukaaluks algas rohke ja innukas rahvalaulude kogumine. Jakob Hurt, kes oli Herderist vaimustatud, kuulutas: “Rahvus inimesele on samavõrd loomulik omadus, kui puule koor või lillele värv ja lõhn”.
II – Inimkultuur
Aastal 1882, prantsuse ajaloolane ja filoloog Ernest Renan (1823-1894) Sorbonne’i ülikoolis oma loengul esitas järgmise kultuuri kriteeriumi, mille kaja ei ole vaibunud tänase päevani.
“Ärgem hüljakem põhi-printsiipi, mille järgi inimene on kõigepealt mõistuslik ja moraalne olend ja alles seejärel piiratud selle või teise keelega, selle või teise rassi liige, osaline selles või teises kultuuris. Enne prantsuse kultuuri, saksa kultuuri, itaalia kultuuri oli ja on olemas inimkultuur.” Ta küsib: “Mis on rahvus”? Vastab: “Rahvus on hing, vaimne printsiip”. Suurim muutus inimkultuuris Läänes on mees- ja naissoo võrdsustamine.
Lydia Koidula tänapäevase Betty Frieden’i teose “Female Mystic” järgi pidanuks olema Eesti Kirjanduse Seltsi esimees või vähemalt juhatuses. Laulupeo korraldas ta isa Johann Woldemar Jansen, kes oli hea “manager”. Koidula oli luuletaja, aga – tänapäevani lauldakse “Mu isamaa on minu arm, kel südant andnud ma”. Kes vastaks küsimusele, mis on tähtsam, kas “management” või kunst. Mitte mina.
III – Globaal-kultuur
Tänapäeval, infoajastul, on tekkimas globaalsus, mis isikuid ja rahvaid ühendab peamiselt majanduslikus aga ka kultuuri osas ja eriti suuremalt jaolt nooremaid põlvkondi: Euroopas ei ole piire, igal kodanikul on õigus elada ja töötada soovikohaselt ja harrastada kultuuri, mis talle on meelepärane. 50- aastasel Euroopa Liidul on palju muud teha kui mõjutada teatava rahva kultuuri ja keelt; isiklikku olemust ja rahvaste omapära austatakse.
Nüüd tsiteerin Toomas Henrik Ilvese ja Jüri Luige seisukohti Eesti Vabariigis töötanud prantsuse suursaadiku Jean-Jacques Subrenat’i poolt koostatud raamatust “Eesti identiteet ja iseseisvus”, ilmunud 2001 aastal, tõlgitud mitmesse võõrkeelde.
Toomas Hendrik Ilves: “Identiteet pole mulle kunagi olnud intellektuaalselt huvitavaks küsimuseks. Ei ole otsinud juuri ega käinud täienduskoolis või osalenud pagulaspoliitikas, ega pea vajalikuks põdeda, mis või kes ma siis olen. Mulle on alati olnud selge, et olen eestlane. Eestialaliste artiklite kirjutamine, uurimistöö, diplomaatia on olnud huvitavam, kui miski muu, see-pärst ma sellega tegelen.” Nüüd Eesti Vabariigi presidendina soovime ta tegevusele edu.
Jüri Luik: “Vaadates praegu näiteks Hansapangas töötavaid noori, kes on õppinud lisaks Tartu Ülikoolile ka Pariisis või Washingtonis või mõnes teises välisriigis, siis tõenäoliselt on mul raske äratada neis sama intensiivset rahvustunnet, kui vanemas põlvkonnas. See ei tähenda aga, et nad oleksid vähem eestlased või suhtuksid Eesti saatusesse külmemalt. Noored näevad oma rahva arengut lihtsalt meist erinevalt, teistes kategooriates. Eestlaseks olemise tähendus muutub praegu üldse väga kiiresti ja tõenäoliselt muutub ka prantslaseks või inglaseks olemise tähendus. Olukorras, kus infovahendid on hõivanud kogu meie elu ja me elame tõelises info-ühiskonnas, on sellel otsustav mõju nii meie eluviisile kui ka identiteedile.”
Meie seisukohalt on küsimus, kuidas ja mil viisil areneb eestlaste kokkukuuluvus – Globaalne-Eesti? Kuidas suhtuvad meie nn. pagulased (õigem termin oleks eksiil-patrioodid) nüüd 15-aastasesse taas-iseisvunud Eestisse? Kuidas suhtuvad nn. kodu-eestlased (õigem termin eestlased) väliseestlastesse? On selge, et igasugune kontakt on vajalik. Rõõmuga võib nentida, et täna oleme siin saalis meie üheskoos. Nii on need Kultuuripäevad ülimalt teretulnud ettevõte.
Olgu teadmiseks, et New Yorgi Eesti Maja omanik NY Eesti Haridusselts oma hiljutisel aastakoosolekul võttis vastu otsuse, et USA-s olevail töötavatel ja õppivatel eestlastel ei ole enam tarvis kahe seltsiliikme soovitust seltsi liikmeks astumisel. Seelaadne otsus on positiivne, see on üheks aluseks koosolemiseks ja koostööks.
Väliseestlastel ja kodueestlastel on eriarvamusi nii ühiskondlikes kui polii-tilistes tõekspidamistes, mis on loomulik olenevalt asukohamaast; aga need seisukoha vahed ei ole suured ega ületamatud. Geneetilise pärinevuse ja rahvuskultuuri põhjal tunneme kõik rõõmu Eesti edu üle.
Nüüd lubatagu mul anda minu seisukohad tänase peateema kohta – “Väliseestlus – kas väljasuremisele määratud?
Otsustamiseks on tarvilik defineerida väliseestluse sisu. Lihtsalt teadmise põhjal, et olen eesti päritolu võib väita, et enamik väliseestlastest tunnustavad eestlust, kaasaarvatud isegi nooremad põlvkonnad.
Kui väliseestluse nõuded on: hea eesti keele valdamine nii kõnes kui kirjas, selle pidev kasutamine, teatav Eesti ja eesti kultuuri tundmine ja Välis-Eesti eestluse kohane tegevus – siis noorema põlvkonna juures on seda vähe. Raske on tänapäeval leida organisatsioonide esiisikuid.
Immigratsioonile järgnev väliseestlus ei kao. Saab ikka olema eestlasi, kes immigreeruvad, juba nendegi hulgast, kes praegu välismail töötavad või õpivad.
Minu arvates peaks kaduma mõningate Ühend-riikides elavate väliseestlaste pagulus-mentaliteet. Pagulasajal tekkisid siin mitmed poliitilised “ülemaailmsed” keskorganisatsioonid. Neid oli tol ajal tarvis.
Nüüd, mil Eesti Vabariik on olnud 15 aastat taasiseseisvunud ja oma olemise enam-vähem edukalt korraldanud, on Euroopa Liidu ja NATO liige, poliitika toimub Eesti põhiseaduse ja Euroopa Liidu sätete alusel, nüüd ei ole poliitilisi organisatsioone välismail enam tarvis.
Arvestades seda olukorda ei peaks väliseestlaste tegevus, pärandused, annetused mitte kuuluma poliitilistele organisatsioonidele, vaid eesti majadele, ajalehtedele, täienduskoolidele ja rahvuslikule ja kultuurilisele suhtlemisele Eestiga.
Esimese ESTO, aastal 1972, korraldajaks olid Välis-Eesti organisatsioonid Kanadas. Hiliseimaid ESTO-de asukohti hakkas otsustama Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) ja ESTO-sid korraldasid vastava asukohamaa pagulas-organisatsioonid.
Nüüd, peale taasiseseisvunud Eestit on olukord muutunud. Nüüd on olemas ESTO-de korraldamiseks kaks komponenti: Kodu-eestis “Eesti Vabariigi Väliseestlaste Ühing” (s.t. Välis-Eesti päevade esimese iseseisvus-aegne nimetus) ja Välis-Eesti organisatsioonid (väliseestlased).
Nii peab aset leidma asjalik ja sõbralik koostöö ja ESTO-de asukohaks loomulikult Tallinn või Tartu, ajaliselt võimalikult Laulu-peo ajal.
Miks on ÜEKN korraldanud ESTO Riias ja kavatseb järgnevat korraldada Londonis?
Miks hoidutakse eemale Eestist?
Kas jäädakse ikka pagulasteks määramata ajaks?
Nii ei teki Globaal-Eesti.
ÜEKN-il on teatavasti suuresummaline kapital, seda peaks otstarbekalt kasutama.
Tänased Kultuuripäevad peaksid survet avaldama, et ESTO korraldataks Eestis.
Peaksime vastu võtma vastava ESTO-alalise resolutsiooni ja paluma, et see avaldatakse ajalehtedes. Võiks vastu võtta ka resolutsiooni välismail asuvate Eesti majade toetamiseks.
Lõpetuseks: ma olen kasutanud termineid nagu: pagulane, eksiilpatrioot, poliitiline väliseestlane, väliseestlane, kodueestlane, aga peame endid tundma ainult ühel alusel – OLEME EESTLASED!
Oleme uhked oma rahvuskultuuri ja olemuse üle, vaatamata asukohamaale.
Loen kirjanik Hando Runneli luuletuse “Üks väga vana rahvas – ära toodud raamatus “Eesti identiteet ja iseseisvus”.
Üks väga vana rahvas,
kel muldne tarkus suus,
meid teretas aegade tagant
ja ütles, me olla elus,
me päevad veel olla ees.
Ning seda õnne kuuldes
meil olid silmad vees.
Olev Olesk
Ettekanne New Yorgi Eesti Kultuuripäevade 2007 foorumil “Väliseestlus – kas väljasuremisele määratud?” 31. 03. 2007
* The Front Page reports on the death of former Russian President Boris Yeltsin. The article gives an overview of President Yeltsin’s tenure during a time of radical change as Russia adopted Democracy over Communism. The article notes how he was also an instrumental part in the re-independence of Estonia, and may have been the key in avoiding the bloodshed that Latvia and Lithuania suffered at the time. Quotes are cited from the letter sent by Estonia’s President Ilves to Mr. Yeltsin’s widow, in which he outlines similar thoughts.
* The second item on the front page discusses Nancy Bush, an expert on Estonian knitting. The unexpected story of how an American became an expert on Estonian knitting is given in the article, as well as an overview of her recently-held lectures on knitting techniques. Her interest was piqued when, during college, she chanced on an occupation-period book about Estonian folk-costumes.
* Ilmar Mikiver writes about France, and how a nation with such a long, varied, and influential history can continue to live in a “malaise.” The word, used by Jimmy Carter back in the 1970s to describe the US, can now be used to describe France. History aside, the country continues to suffer from economic woes, diplomatic problems, etc. Since the French Revolution, France has undergone eight different periods of unique governments. Even the current France is in what it calls the Fifth Republic. France may have the best foods in the world, some of the most beautiful an varied scenery, and the top wines – it may have produced the Eiffel tower and the Airbus super-plane, but the country still seems like its in a slump, muses Mr. Mikiver.
* Vello Helk discusses Estonia’s border-problems with Russia. Estonia is not the only country that has problems – Japan and Norway have long had issues as well. The situation with Norway is delicate, and has led to the same kinds of belligerence from the Russians that Estonia has endured. And if a larger country has difficulties, Estonia has little better chance. But added to their problems is the ongoing belief by many in Russia that the area, regardless of who lives there, is part of Russia. All this independence is just temporary. Estonia should continue to stand firm, and stand even firmer. The mistakes of the past should not be repeated.
* Page 3 discusses the legacy of Boris Yeltsin. Among the issues discussed is the sobering dichotomy that while Mr. Yeltsin may have been a key player in the collapse of the Soviet Union, his legacy also opened the door to Vladimir Putin.
* The Art and Culture page reports on an American choir from Delaware University that won the Grand Prix at the Tallinn 2007 Choir Festival. In addition, the choir also garnered prizes in other categories.
The Tõnismäe Second World War Memorial
Estonia, like other EU member states, honours all victims of the Second World War and values the contribution made by those nations who helped defeat Fascism in Europe and the world. Estonia also condemns the activities of all individuals –whether Estonian citizens or representatives of a foreign power – who committed crimes against humanity and carried out mass repressions on Estonian territory. Crimes against humanity must be treated as international crimes without a statute of limitations in the hope that they can be prevented in the future.
In Estonia, there are 217 known grave sites for Soviet soldiers and 18 German military cemeteries all of which are national heritage landmarks. The exact number of military grave sites changes as new sites are found and reburials are carried out. The burial sites of Soviet soldiers are being cared for by local governments across Estonia.
–––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––
World War II was a tragic page in Estonia’s history. In 1940, Estonia was occupied and illegally annexed by the Soviet Union for more than 50 years. Estonians were forcibly drafted to fight in the ranks of foreign armies on both sides of the front. The generally accepted principle that a military draft may not be enforced in an occupied territory was breached and male residents of Estonia were mobilised into the armed forces of both occupying regimes. As a result of these occupations and massive deportations, Estonia suffered great human losses during the war. Russian, Jewish, Swedish and other minority cultures that had flourished in Estonia before the war were nearly annihilated. The celebration of Second World War victories and liberations is therefore highly controversial in Estonia.
The Tõnismäe Second World War memorial was erected in central Tallinn in Tõnismäe Park on 22 September 1947. As an obligatory component of Soviet city planning, a Red Army memorial had to be erected in a public place in the city centre and surrounded by a spacious square where it would be possible to carry out large-scale events on Soviet and Red Army anniversaries. The entire location, as a burial site for those who fell in the Second World War, was later designated as a cultural landmark.
The memorial has a dual meaning for Estonians – on the one hand, it is a painful reminder of Estonia’s occupation by a foreign army. On the other hand, it commemorates those who gave up their lives fighting against Nazi Germany. The glorification and celebration of Estonia’s illegal occupation is, of course, unacceptable for Estonia. The second meaning is the only possible one, and similar in content to that of memorials elsewhere in Europe.
According to an historical study conducted by the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity titled “The Soviet Army Troops’ Common Grave and Memorial in Tallinn’s Tõnismäe”, it is believed that 12 coffins were buried for propagandistic purposes in Tõnismäe on 14 April 1945. Existing archives and documents do not contain information on the exact burial spots. Nor do they give a clear picture of who was buried in Tõnismäe and why. Indeed, existing sources provide somewhat contradictory information and not all archive materials, primarily those in Russia, are accessible. There is therefore a need to investigate the site in more detail.
Estonia has a moral and international obligation to ensure the security and peace of military graves and their adjoining markers. The War Graves Protection Act was passed on 10 January 2007 with this very purpose. The Act observes international principles (the corresponding Geneva Convention) and practices. According to the act, a War Graves Commission was established by the Ministry of Defence. The Commission’s task is to present proposals to the Minister of Defence on matters concerning the security of burial spots of soldiers who were killed in action and the possible reburial of remains.
On the basis of the aforementioned convention and common decency, it is not acceptable that people are buried in unmarked graves in a park in central Tallinn and that public events are held on these unnamed graves. The existing location is inappropriate as a last resting place as unhindered pedestrian traffic crosses the probable burial site.
In recent years, numerous gatherings have taken place at the Tõnismäe grave site. Several of these meetings have been hostile towards the Estonian state and have clearly disturbed the peace of the grave. The site no longer symbolises a memorial for the fallen, but has turned into a location where various political groups gather to demonstrate and incite hostility, where laws are broken and the criminal Communist regime is praised. Moving the remains and the grave marker from Tõnismäe Park to a suitable location – a cemetery – would help restore order and dignity. The grave marker could then become a true memorial to those who were killed in action during the Second World War.
On 9 March 2007, the War Graves Commission made a recommendation to the Minister of Defence that any remains located in Tõnismäe should be reburied in the Garrison Cemetery in central Tallinn. In the commission’s view, this is an appropriate location where the fallen can rest in peace. Servicemen and soldiers killed in action, including Estonian, British and Russian soldiers, have already been buried in the Garrison Cemetery.
All the steps that are to be taken in this matter will be in accordance with Estonian and international laws as well as European principles. The National Heritage Board, as well as other appropriate experts, will be involved in the reburial process. Representatives of the Lutheran, Orthodox, and Catholic churches, as well as the Jewish community, have approved of organising reburials.
The situation in Estonia is by no means exceptional. Throughout Eastern Europe, the remains of those having fallen in war have been reburied in cemeteries so as to ensure that their final resting place is peaceful. For example, this was done on an especially massive scale in Hungary at the beginning of the 1990s. A Soviet War Memorial was relocated in the Czech Republic, where war memorials can only be located in cemeteries.
The Tõnismäe war grave site has sparked a widespread debate in Estonian society over the meaning of the site and its present location in Tallinn’s metropolitan space. Tallinn City Council has organised meetings on this subject. Over 30 organisations and political alliances, including war veterans’ groups, have participated. At the last session, on 6 March 2007, the participants found that one possibility would be to find an appropriate location for the grave monument located at Tõnismägi. This is a step towards a more mature society, that shares democratic values, in which attempts are made to solve the problems confronting society at a common conference table, where the multiplicity of opinions are taken into consideration.
Estonian Ministry of Foreign Affairs
President Toomas Hendrik Ilves goes to Boris Yeltsin’s funeral
April 25 — President Toomas Hendrik Ilves travelled to Moscow today to attend the funeral of Boris Yeltsin, the first President of Russia.
“We are indebted to President Yeltsin for one of the greatest geopolitical good deeds of the 20th century, because his bravery and determination in August 1991—during the attempted putsch—proclaimed the disappearance of the Soviet Union as a totalitarian regime and granted freedom to tens of millions of people,” said the Estonian Head of State.
“President Yeltsin opened the door to democracy for Russia, introduced freedom of speech, and a market economy—everything that the Russian people had lacked previously,” said President Ilves. “His many reforms could even set an example for Russia today.”
President Ilves said that Estonia is thankful to President Yeltsin for his help and support in the restoration of Estonia’s independence and the recognition thereof.
“President Yeltsin demonstrated, and this is especially important to recall today, how a large nation can understand the aspirations of its small neighbour and Boris Yeltsin was also big enough to acknowledge Russia’s history like it was,” said the Estonian Head of State.
President Ilves: Boris Yeltsin played a significant role in the birth of a new Russia
April 23 — President Toomas Hendrik Ilves sent condolences today to the Russian Head of State Vladimir Putin in connection with the death of Boris Yeltsin, the former President of the Russian Federation.
“It was with profound sadness that I learned today of the death of Boris Yeltsin, the first President of the Russian Federation,” the Estonian Head of State wrote. “President Yeltsin played a significant role in the dissolution of the Soviet Union as a totalitarian regime and the birth of a new Russia, whereby he contributed to democratic changes in Europe during the 1980s and 1990s.”
“I recall with gratitude President Yeltsin’s role in assisting in the peaceful restoration of Estonian independence in 1991 and his contribution to the removal of Russian Federation forces from Estonia in 1994,” wrote President Ilves in his expression of condolences. He expressed his profound sympathy and that of all of Estonia to Boris Yeltsin’s family and the entire Russian nation.
Office of the President
|
