VES 18 – 8. mail, 2007

Ilusat emadepäeva!

Vaba Eesti Sõna soovib palju rõõmu, armastust ja südamesoojust kõikidele emadele!
Kaunist emadepäeva Teie perele!

NATO toetab Eestit

NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer. Foto: Sloleht.ee

NATO tegi 3. mail Eesti-Vene suhteid puudutava ametliku avalduse, kus tunneb sügavat muret Eesti diplomaatiliste töötajate füüsilise julgeoleku, sh Eesti saadiku pärast Moskvas, nagu ka Eesti saatkonna ähvardamise pärast.
Need teod on vastuvõetamatud ja tuleb koheselt lõpetada; pinged nõukogude sõjamälestusmärgi ja haudade üle Eestis tuleb lahendada kahe riigi vahel diplomaatilisel teel.
NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer kinnitas 2. mail peetud telefonikõnes president Toomas Hendrik Ilvesele alliansi toetust Eestile ning tõsist muret Venemaa käitumise üle oma naaberriigi suhtes.
“Teise maailmasõja haua-tähise või monumendi ümberpaigutamine on Eesti siseasi,” ütles NATO peasekretär. Ta mõistis hukka Venemaa algatatud Eesti-vastase propagandakampaania nagu ka Vene Föderatsiooni sekkumise Eesti siseasjadesse.
VES/BNS
Schefferi sõnul peaks Venemaa koheselt vabastama Eesti Moskva-saatkonna piketeerijate piiramisrõngast, lõpetama Viini konventsiooni rikkumise ja tagama Eesti diplomaatide julgeoleku.
NATO peasekretär avaldas muret Eesti riigiasutusi tabanud küberrünnakute üle.
President Ilves informeeris de Hoop Schefferit, et osa neist rünnakuist lähtuvad Venemaa valitsusasutuste arvutitest.
EV Presidendi Kantselei

Rünnates Eestit, ründab Venemaa Euroopa Liitu EV välisministri avaldus

Euroopa Liit on rünnaku all sest Venemaa ründab Eestit.  Pronkssõduri küsimus ja vandalism Tallinnas oli Eesti siseasi, aga Venemaa koordineeritud tegevus Eesti vastu on kogu Euroopa Liidu asi.  Seega on Euroopa Liidu ja Venemaa suhted väga keerulises olukorras. 
Rünnak on ühtaegu virtuaalne, psühholoogiline ja reaalne. 
Tallinnas ja teistes Eesti linnades enne rahutusi kohtusid vene saatkonna esindajad vägagi kummalistes kohtades, nagu näiteks Tallinna botaanikaaed, rahutuste peamiste organisaatoritega. 
On tuvastatud IP aadresside kaudu, et küberterroristide rünnakud Eesti valitsusasutuste ja Presidendi kantselei internetisaitidele on tulnud konkreetsetest arvutitest ja isikutelt Vene valitsusorganites, kaasa arvatud Vene Föderatsiooni Presidendi administratsioonis. 
Euroopa Liidu eesistuja vahendusel Eestit külastav Vene riigiduuma delegatsioon nõuab valitsuse tagasiastumist ning keeldub koostööst ja dialoogist, vaid esitavad nõudmisi ja valeväiteid.  See on sekkumine Eesti siseasjadesse.   
Noorteorganisatsioon Nashi on Eesti saatkonna Moskvas, kus ka saatkonna töötajad elavad,  täielikult sisse piiranud, sisuliselt on töötajad pantvangis.  Vene parlamentäärid on täna öelnud, et kui oleks soov, teeks miilits kolme minutiga saatkonna esise puhtaks – kuid miilits on öelnud, et neil on antud ülesanne tagada vaid miinimumkaitse.  Täna rebiti saatkonna territooriumilt, saatkonna hoonelt Eesti lipp. See kõik on Viini diplomaatiliste suhete konventsiooni rikkumine.
Vaenu õhutavate vene noorteorganisatsioonide, nagu Nashi ja Molodaja Gvardija, otsesed seosed Kremliga on üldteada, nagu ka see, et Moskva saatkonda täielikus piiramisrõngas hoidjatele makstakse selle tegevuse eest Kremlist palka – 550 kuni 1000 rubla korra eest.
Vene telekanalid, mille „vabadusest” teab terve maailm, ei näita mitte tänaval laamendavaid marodööre, vaid politseinike terrori käes vaevlevaid „süütuid” vene rahvusest kodanikke ning edastavad  uudiseid, nagu tapaks Eesti politsei kinnipeetavaid ning Eesti sõjaväele olevat antud käsk tulistada venelasi. See on jäme vale. 
Kinnitan teile – kõigi nende väidete tõestamiseks on meil piisavalt tõestusmaterjali. 
See kõik näitab selgelt, et vene rahvusest inimeste tulevik Eesti Vabariigis on vaid retooriliseks ettekäändeks „aktiivsetele meetmetele” ja neidsamu meie kaasmaalasi kasutatakse ära palju suuremas poliitikas. 
Viin neljapäeval valitsusse ettepaneku, milliseid meetmeid Euroopa Liit Eesti arvates Venemaa suhtes kehtestama peaks.  Need meetmed  peavad mõjuma Venemaale nii, et Venemaa lõpetab rünnakud ja siseasjadesse sekkumise ning asub täitma Viini diplomaatiliste suhete konventsiooni.  Meetmed peaksid puudutama Euroopa Liidu ja Venemaa suhteid täies ulatuses. 
Peame vajalikuks, et Euroopa Liit reageeriks Venemaa käitumisele maksimaalselt tugevalt. See võib tähendada erinevate kõneluste peatamist või nende mittealustamist Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Tõsiselt tuleb kaaluda Euroopa Liidu-Venemaa tippkohtumise edasi-lükkamist.
Kui olukord Moskva saatkonna ümbruses homme kella üheksaks ei normaliseeru, lõpetab Eesti kõigi konsulaarteenuste osutamise, v.a. konsulaarabi osutamise Eesti Vabariigi kodanikele, Moskva konsulaadist kuni olukorra normaliseerimiseni. Jälgime ülimalt tähelepanelikult julgeolekuolukorda ka teiste esinduste juures Venemaal.
Urmas Paet
välisminister

Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides üleskutse Ameerika eestlastele

Pronkssõduri ümberpaigutamisega seotud venelaste rüüstamised Eestis, Tallinnas ja mujal, ning Vene valitsuse valed ja ülbe käitumine Eesti Vabariigi, Moskva Eesti saatkonna ja eestlaste vastu, vajavad selgitamist ja taunimist. ERKÜ kutsub kõiki eestlasi üles kirjutama lugejatekirju ajalehtedele ja samuti kirju oma esindjatele Ameerika Ühendriikide Kongressis, USA presidendile ja välisministeeriumile. Kirjad peaksid selgitama praegust olukorda, ning nõudma Ameerika valitsuse tugevat reageerimist Venemaa ülbe käitumise kohta. Lisatud on olulised aadressid ja ingliskeelne informatsioon mida võite väljavalitult kasutada oma kirjades. Eriti võiksite rõhutada Moskva Eesti Saatkonna rasket olukorda.
Praeguses olukorras on iga eestlase kiire panus vajalik!

Marju Rink-Abel
ERKÜ esinaine
Aadressid:

U.S. Senate: www.senate.gov
Office of Senator (Name)
United States Senate
Washington, D.C. 20510
Telefon: U.S. Capitol switchboard: 202-224-3121.
Senate Baltic Freedom Caucus liikmed: Senators Richard Durbin (IL), Gordon Smith (OR), Joseph Lieberman (CT), Dianne Feinstein (CA), Charles Grassley IA), George Voinovich (OH), Barbara Boxer (CA) , Debbie Stabenow (MI), Barbara Mikulski (MD), Ben Nelson (NE), Robert Bennett (UT).
Senate Foreign Relations Committee: Senator Joseph Biden, Chair; Senator Richard Lugar, Ranking Minority Member
U.S. House of Representatives: www.house.gov
Office of Representative (Name)
U.S. House of Representatives, Washington, DC 20515
Telefon: U.S. Capitol switchboard – 202-224-3121.

U.S. House Baltic Caucus: Rep. John Shimkus (Illinois) and Rep. Dennis Kucinich (Ohio), co-chairs. (http://www.house.gov/shimkus/baltic/membership.shtml)

President:
The White House
1600 Pennsylvania Avenue NW
Washington, DC 20500

Comments: 202-456-1111
Switchboard: 202-456-1414
FAX: 202-456-2461
Email to: [email protected]

State Department:
Secretary of State Condoleezza Rice
U.S. Department of State
2201 C Street NW
Washington, DC 20520
202-647-4000

Kirjades kasutamiseks informatsioon:
In 1940, Estonia was occupied and illegally annexed by the Soviet Union for more than 50 years. As a result of this occupation and massive deportations, Estonia suffered great human losses. During this time, large numbers of Russians were moved to Estonia, most of them remaining there after Estonia regained its independence. The Bronze Soldier Memorial was erected by the Soviets in 1947 as a memorial to the Red Army. The celebration of Second World War victories and liberations is therefore highly controversial in Estonia. To Estonians this statue symbolizes a 50-year Soviet occupation of repression, deportations, bloody murders, and the attempted annihilation of the Estonian people and the Estonian language.
The Bronze Soldier Memorial was erected in the center of the capital city of Tallinn. The Estonian government’s aim in moving it was to place the memorial in a cemetery, which is a more fitting location for the commemorations held by the Russian population in Estonia. This action has been used as a pretext for the extensive rioting and looting in Tallinn by Russian protesters, starting on April 27.

The Memorial and remains buried with it have been relocated with due honor and respect. The statue was opened to the public on April 30, and was already visited that day by a few hundred people.

Russia has used the relocation of the memorial to a military cemetery to launch a misinformation campaign aimed at discrediting Estonia. Russian diplomats in Estonia have also actively led and organized the activities of political fringe groups. The Estonian security services have ascertained that the memorial is being used as a pretext for inciting hatred.

The upper house of Russia’s parliament called on President Vladimir Putin to break off diplomatic ties with Estonia, and the Kremlin has warned of “serious consequences.” Some of the 1,000 rioters arrested arrived only in recent days from Russia.

The Estonian ambassador to Russia, Marina Kaljurand, has ordered Embassy workers in Moscow not to come to work, as their safety is not guaranteed by the Russian police. The Embassy has been surrounded for several days by Russians who block its entrances. Russian youth organizations are attacking the embassy building in a variety of ways. Embassy staff is effectively being held hostage inside the building. Estonia sent a strongly worded note to the Russian government demanding that it fulfill its responsibilities to protect Estonian diplomats and the Embassy.

Attacks against Estonian government web servers beginning on April 27 are coming from Moscow government IP-addresses. Estonian Minister of Justice Rein Lang stated that the attacks are meant to impede the work of Estonian government agencies, and because of that, the home pages of government organizations cannot be accessed from outside of Estonia.

An underground terrorist group under the name “Kolivan,” Army of Russian Resistance, asked on the internet on April 28 for president Vladimir Putin to send the Russian army into Estonia….”Our purpose is to create an independent Russian state on the territory of Estonia … We call on all Russian men living in Estonia … to follow our example, and to begin to form independent groups of that Army. We will strike blows on all communication systems, electric, gas, and gasoline supply lines, on rail communications, airports, and water systems of large cities. We will burn houses and property.”

Since the restoration of its independence, Estonia has been the object of an extensive long-term Moscow-led misinformation campaign aimed at discrediting and destabilizing Estonia. Russia’s unconstructive policy towards Estonia has unfortunately impeded the development of pragmatic and good neighborly bilateral relations.

Finnish Prime Minister Matti Vanhanen has spoken out against Russia’s demands that Estonia’s government resign. He stated that should pressure such as the demands of the Russian Duma be addressed to Estonia, it would be natural for Finland and all the other European Union nations to show solidarity and support for Estonia. Several other countries, including Poland, Latvia and Lithuania, have also condemned the riots and expressed support for Estonia. European Union’s Javier Solana told President Toomas Hendrik Ilves that the European Union understands and supports Estonia, and condemned the violence in Tallinn.

We strongly urge the United States to demonstrate firm support for Estonia at this critical time; in particular:
– to protest Russia’s deliberate inaction and lack of protection against attacks on the Estonian embassy in Moscow, thus endangering the lives of Estonian diplomats there;
– to openly condemn Russia’s misstatements, disinformation, and actions regarding Estonia’s rights as a sovereign nation; and
– to reiterate, as a member of NATO, its commitment to protect Estonia in the event of any threat to its sovereignty.

Eesti Moskva saatkond piiramisrõngas

Saatkonna ees valvas korda vene eriüksus OMON. Foto: EPL

6 päeva ja ööd Moskvas asuvat Eesti saatkonda piiranud noorteorganisatsioon Nashi (Meie) teatas 3. mai pärastlõunal, et lõpetab saatkonna ees piketeerimise.
Kõik need päevad oli saatkond ümbritsetud meeleavaldajatega, kes hõikusid ööpäev läbi Eesti-vastaseid loosungeid, sodisid saatkonnahoone seinu ja kogusid allkirju Eesti saatkonna kui “fashistliku” lammutamiseks. Meeleavaldajad takistasid igati suursaadik Marina Kaljuranda, pidades kinni tema autot ja takistades tema teed. 2. mail rünnati suursaadikut ka füüsiliselt, ründe ohvriks langes ka saatkonda külastanud Rootsi suursaadik Johan Molander. Eestipoolsetele korduvatele nootidele Venemaa ei reageerinud.
3. mail teatas välisministeerium, et suursaadik Kaljurand tuleb kaheks nädalaks Eestisse plaanilisele puhkusele. Saatkond suleti juba mitu päeva tagasi, töötajate pered evakueeriti Eestisse.
Nashi kinnitas, et jätkab Tallinnalt vabanduse nõudmist, vahendab Interfax. „Me tegime Eesti saadikule ausa ja kaaluka ettepaneku vabandada Vene riigi ees tapetute mälestuste solvamise eest, aga Eesti ja selle saatkond valisid teise tee,” ütles Nashi avalduses.
VES

PRONKSMEHE VÕIM

Kui kaugele küünib ühe kuju võim? Kas suudab üks vaenulik jõud lõpmatuseni kasutada ühe sõduri pronks-skulptuuri laimuks ja ässituseks demokraatliku Eesti Vabariigi vastu? Kui kaua peab maailm kuulma ühe suur-riigi kavakindlat propaganda-kampaaniat, mis iseloomustab eesti rahvast “fashistidena” ja süüdistab Eesti valitsust Teise maailmasõja jätkamises?
Tahaks öelda, et mitte enam kaua.
Neile küsimustele on hakanud saabuma vastuseid lääne massiteabes, viimati tänu verisele rahutusele 26. aprillil Tallinna Vabaduse väljakul, mis leidis kajastust mitmes ameerika ajalehes. Rahutuse tingis mõnesaja vene aktivisti kokkupõrge Eesti valitsuse poolt kohale saadetud töörühmaga, kelle ülesandeks oli toimetada Nõuk. Liidu sõduri pronksist kuju Tõnismäelt riiklikule sõjaväekalmistule. Kuju on aastaid kutsunud välja samalaadseid meeleavaldusi, kuigi teadaolevalt ilma surmaohvriteta. Seekord pussitati surnuks üks inimene ning haavata sai kümneid eraisikuid ja politseinikke, kes olid kohale saadetud rahutusi summutama. Kuidas kajastus sündmus siinses trükipressis?
Esimesena märkis selle ära Wall Street Journali reedene väljaanne (27. aprill), küll esileheküljel, kuid ainult paari napi reaga. Laupäevane Washington Times pühendab uudisele 28 veerurida 7. leheküljel. Times näeb sündmust pahaendelisena, eriti vene kasvava jõukuse taustal, mis võimaldab Moskval oma agressiivsele välispoliitikale rohkem raha kulutada. Times kirjutab:
“Paljud vene keelt kõnelejad väidavad end kannatavat (Eestis ) diskrimineerimise all ja neid toetab vastselt naftamüükidest rikastunud Venemaa, kes arendab selles piirkonnas üha pealetungivamat poliitikat“.
Pika ja väga tasakaaluka reportaazhi koos mitme värvifotoga toob Tallinna sündmusest Washington Posti välisreporter Peter Finn. Suur osa tema reportaazhist käsitleb Vabaduse väljaku mürgli arengut ja üksikasju. Associated Pressi hinnangul algas see umbes kolmesaja vene protestija kogunemisega meeleavalduseks pronkskuju ümberpaigaldamise vastu. Finn ütleb, et Eesti ametivõimud püüavad esmajoones tuvastada, kas see on õige, et pronksskulptuuri alla on maetud 14 nõukogude sõdurit. Lehe välisreporter Finn kirjeldab piisavais üksikasjus pronkssõduri ajaloolist tausta ning põhjusi, miks eestlaste ja venelaste hinnangud ajaloole nii teravalt erinevad. Finn peatub tänuväärselt ka Vene ja Saksa okupatsioonide eellugudel kuni Molotovi-Ribbentropi lepinguni välja. Ta refereerib Eesti valitsuse seisukohta, kirjutades:
“Valitsus kinnitas oma reedeses avalduses, et kuju teisaldamise vastaste tõeliseks eesmärgiks oli märatsemine, lõhkumine ja rüüstamine. Nende aktsioonid kinnitavad, et neil ei ole midagi ühist nende (sõjameeste) mälestuse kaitsmise ja austamisega, kes Teises maailmasõjas langesid”.
Finn meenutab, et alles mõned päevad tagasi maeti Moskva eeslinnas Himkis ümber kuue sõjas langenud nõukogude lenduri põrmud ning et asja-omastel Vene ametivõimudel oli selle üle vaidlus kohalike kommiunistidega, kes olid teisaldamise vastu. Huvitaval kombel panid Himki kommunistid pahaks, et ametivõimud mõistavad hukka Tallinna pronksmehe teisaldamise, kuid omal maal on ümbermatmise küsimuses silmakirjalikult vakka. Finn jätkab:
“Eesti ametivõimud ei jäta mingit kahtlust, et nende eesmärgiks on oma ajaloost välja puhastada igasugused jäänukid Nõuk. Liidu okupatsiooni ajast. Nad süüdistavad oma suurimat naaberriiki jätkuvais püüdeis säilitada ühe totalitaarse riigikorra kõige halvemaid omadusi.” Ameerika ajakirjanik annab lõpuks sõna Eesti Vabariigi presidendile Toomas Hendrik Ilvesele, kes ütleb möödunud kuul Vene valitsuse ajalehele Rossiis-kaja Gazeta antud usutluses:
“Käib üle minu mõistuse, miks Venemaa, kes nimetab end demokraatiaks, ei suuda omaenda ajaloole otse näkku vaadata. Ta mängib oma minevikuga üha pimesikku” (WP, 28. aprill)
Kas võime loota, et nüüd, kus pronksmees on leidnud endale adekvaatsed koordinaadid suveräänse Eesti sõjaväekalmistul, hakkab vähenema ta maagiline võim Eesti vene soost (lojaalsete) kodanike üle?
Ilmar Mikiver

Hullumeelne päev ja hullumeelne öö

Rahutuste algus Tõnismäel 26. aprillilil 2007.a. Autori foto

26. aprill ja öö vastu tänast (27. aprilli) olid hullumeelsed. Juba kell 8-ks hommikul oli pronkssõdur politseinikest ümbritsetud ja suure telgi all peidus.
Kui ma päeval Tõnismäel ringi jalutasin, ei kuulnud ma sõnagi eesti keelt, kuigi kohal oli ligi sada inimest. Kaarli kiriku juurde olid parkinud välismeedia autod, enamasti Vene telejaamade reporterid olid kõige ak-tiivsemad parimate kohtade leidmisel, et kogu aktsiooni pildile saada.
Kogu päeva oli õhus tunne, et midagi ärevat on juhtumas. Iga tund tõi Tõnismäele juurde üha enam vene rahvusest inimesi. Suures enamuses olid need vene noored. Usaldusväärsest allikast kuulsin ma, et vene tudengitele Peterburis, kellel oli Eesti viisa, maksti selle eest, et nad tuleksid Tallinna ja osaleksid protestis pronkssõduri teisaldamise vastu. Need olid ühe kolmandiku meie kodumaal elavate inimeste pojad, tütred ja sugulased.
Rahva hulgas oli palju purjus löömamehi. Oli selgelt tunda pinge tõusu õhtu lähenedes. Karjuti Ansipi-vastaseid loosungeid – vene keeles – ja loobiti politseinikke pudelite ning kividega. Politseinikud seisid külg külje vastas ümber Tõnismäe platsi. Kuid politseinikke oli kõikjal ja oli selge, et nad olid ette valmistunud: valmis oli pandud pisargaas ja veekahur, mis läksid käiku kella 10 ajal õhtul.
Jalutasin ümber taraga piiratud platsi ja läksin Rahvusraamatukogu terrassile, kust avanes ümbrusele hea vaade. Venelasi oli kõikjal – suur osa neist lihtsalt uudistasid. Kuid näha oli ka mitmeid purjus noori, kes viskasid rahva hulka tühje pudeleid ja siis kadusid kiiresti massi hulka.
Äkki ilmusid välja paar noormeest, kes tahtsid murda läbi tara, et nende enda sõnul viia lilli pronkssõduri juurde. See neil muidugi ei õnnestunud. Rahvas hakkas muutuma rahutuks ja vihaseks. Politseinikud aga ei rünnanud kedagi, vaid seisid rahulikult oma kohtadel, kuid vajadusel oldi väga resoluutsed ja efek-tiivsed.
Kui asjad hakkasid aga kontrolli alt väljuma, lükkas politsei rahva pronkssõduri ja Rahvusraamatukogu juurest kaugemale. Seejärel suundus suur jõuk vene rahvusest noori Tallinna linna peale, hakati lõhkuma, laamendama, põletama ja rüüstama. Lükati ümber autosid, mis olid pargitud Pärnu maantee äärde, lõhuti sisse ja tehti tühjaks 99 poodi ja kioskit kesklinnas, isegi lõngapood langes rüüstajate ohvriks. Siis mõtlesin ma küll, et venelastelt pole tõesti oodata mingit ratsionaalset käitumist.
Pärast kella 2 südaööl jalutasin ma linnas ringi ja võtsin mõned fotod. Nägin, et politseinikke oli igal pool ja olukord oli saanud kontrolli alla. Mina isiklikult olin väga uhke oma Eesti politsei ja Eesti valitsuse üle, et nad olid nii resoluutselt toiminud.
Ja kell 2 öösel ei teadnud ma veel, et valitsus otsustab oma öisel kriisiistungil teha veel üks kindel samm – kell 5 hommikul viidigi pronkssõdur Tõnismäelt ära. Kiiremini, kui algul plaanitseti.
Eesti ajalugu pole kellelgi õigust ümber kirjutada.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Eesti eest võitlemise aeg

On lausa hämmastav, et pärast mitut kristalliööd levib Eesti meedias ikka veel süüdistavaid, ennast haletsevaid ja parastavaid targutusi, mille sisu taandub lühidalt kokku võttes ühele: ise keerasime endale käki kokku.
Inimesed, kes nii arvavad ja räägivad, lihtsalt keelduvad silma vaatamast tõsiasjadele, millest kaalukaim on Venemaa permanentselt agressiivne poliitika Balti riikide, eriti logistilis-strateegiliselt ülitähtsate Eesti ja Läti suhtes. See poliitika on nn uue Venemaa lühikese eksistentsi vältel raamatusse raiutud lähivälismaa doktriini näol, mis selgesõnaliselt sätestab, et Moskva peab hoolt kandma vene rahvusest viienda kolonni säilitamise ja oma infoväljas hoidmise eest endistes liiduvabariikides.
Seega eksivad Eestit, eestlasi või ka üksnes Andrus Ansipit rumalas Vene-poliitikas süüdistavad taskufilosoofid kõige põhilisemas: selles, et konflikt ei lähtu mitte meie valest toonist suhtlemisel Moskvaga, vaid on meile Moskva poolt lakkamatult otsitavate ja leitavate ettekäänete alusel peale surutud. Võiks ükskord ometi aru saada, et selle konflikti vundamendiks on geopoliitika ja Venemaa suurriiklikud ning majanduslikud huvid.
Vastavalt tuleb objektiivselt hinnata ka Venemaa tegevust Eestis viimase viieteistkümne aasta jooksul. Õigupoolest algasid Moskva ettevalmistused meie hoidmiseks oma lõa otsas juba enne, kui Nõukogude Liit lõplikult laguneda jõudis. Oluline element nendes ettevalmistustes oli sealjuures 1990. aastal sõlmitud Savisaare-Bakatini leping, mille alusel viidi Eestist minema KGB arhiivid. See leping tagas Venemaale võimaluse oma endiste kaastööliste baasil alustada uute mõjuagentide tekitamist ja panna sel niiviisi alus aina laienevatele koostöövõrgustikele. Viimaste loomise eesmärgiks pole muidugi olnud huvi sportlikuks jõukatsumiseks Eesti vastavate organitega, vaid infiltreerumine Eesti ühiskonda määral, mis tagab kriisiolukorras Venemaale võimalikult efektiivse mänguruumi.
Nagu praegu näeme, on see küllaltki suurel määral ka õnnestunud. Tänu aastate vältel tehtud eeltööle on Vene saatkonnal Tallinnas võimalik üliefektiivselt ja selle juures varju jäädes dirigeerida mitte ainult teatud erakondade tegevust, vaid ka arvestatavat hulka siinseid venelasi. Viimased ööd ja päevad ongi demonstreerinud, kuidas Moskva taktika Eestis toimib. Poliitikas on Venemaa vahetuks suuvoodriks Keskerakond ja eriti selle juht Edgar Savisaar, kelle tegevus kõigub praeguseks juba riigireetmise piiril, tänavatel koondavad ja juhivad märatsevaid jõuke aga saatkonnalt otseseid instruktsioone saavad palgalised brigadirid.
Marodööritsevaid venelasi haletsevad Eesti vasakpoolsed võiksid taibata, et küsimus siinsete vene noorte õigustest, heaolust ja perspektiividest pole Moskva jaoks tegelikult absoluutselt päevakorral. Moskvale on nad statistid, keda kasutatakse selleks, et Eestit Venemaa ette põlvili suruda. Kui see ei õnnestu — ja see ei õnnestu! — hülgab Venemaa oma “kaasmaalased” silma pilgutamata.
Savisaarel on kogu tema praeguse kriisi ajal ilmutatud alatuse juures õigus ühes: viimaste päevade sündmused Eestis tähendavad nn integratsiooni lõppu. Aga mitte selles mõttes, nagu tema seda arvab. Kuigi märulid mõnda aega veel jätkuvad ja tõenäoliselt 9. mail senisest veelgi suurema ulatuse omandavad, on venelased Eestis praeguseks ometi juba kaotanud — moraalselt. Iga järjekordse vandalismiaktiga süvendavad nad kõigi korralike kodanike viha ja põlgust enda vastu, iga ründega Eesti riigi vastu eraldavad nad ennast üha kaugemale Eesti ühiskonna äärealadele. Ja sealt surutakse nad pikkamööda täiesti Eestist välja. Muide, otsustavat rolli mängivad selle juures need venelased — ja viimaseid on märatsejatest oluliselt rohkem — kes mõistavad, et eestlased on tegelikult suuremeelselt andnud neile siin ilusa ja aina rikkamaks ning meeldivamaks muutunud kodumaa, mida nad Venemaa ja putinismi vastu mitte mingil juhul vahetada ei soovi.
Tegelikult seavadki tänavatel laamendavad venelased oma rahulikud rahvuskaaslased praegu alternatiivi ette: kas assimileeruda või lahkuda. Sest niisugust rahulikku kooseksisteerimist nagu enne, pärast praeguseid sündmusi enam ei tule.
On mõistetamatu, et selles olukorras leidub ikka veel eluvõõraid kohvikufilosoofe, kes usuvad, et kiire ja põhimõttelage järeleandmiste tegemine venelaste rahustamiseks võib anda sama kiireid ja positiivseid tulemusi. Kohvikufilosoofid võiks oma silmad avada ja mõista, et Moskva on praegu siinseid venelasi küüniliselt tulle visates alustanud hasartmängu, mille ta vältimatult kaotab. Sest Moskva on 1939. aasta kogemusest lähtuvalt arvestanud, et Eesti ei hakka vastu. Eesti on aga kõigi siinsete vasakpoolsete liberaalide kiuste vastu hakanud. Ning rahva vastupanuvalmidus — ja tahe — selgelt kasvavad. Kui valitsus suudab seda vasturinda tarmukalt juhtida, on Eesti võitmatu. On meil ju piisavalt reserve, et isegi Moskva pikaajaline kurnamisstrateegia nulliks teha. Mõelgem vaid oma kümnele tuhandele praeguseks võitlushimust juba põlevale kaitseliitlasele.
Igale patrioodile on selles olukorras seepärast imperatiiviks valitsust oma-poolselt toetada. Vaidleme ja süüdistame üksteist hiljem. Praegu on aeg ühiselt Eesti eest seista. Ja meie iseseisvuse vaenlasi võita.
Mart Helme
suursaadik Moskvas 1995-1999
DELFI .ee

?Me suudame kokku leppida ühises tulevikus

EV president Toomas H. Ilvese avaldus 2. mail 2007 Kadriorus

Head kaasmaalased,
Soovin tänasel kevadpäeval rääkida teiega väga otsekoheselt.
Viimane nädal on tekitanud minus pettumustunde. Ma olen pettunud, et Eestis leidub inimesi, kellel puudub austus ja lugupidamine oma kaaskodanike vastu ning selle riigi ja ühiskonna suhtes, kus nad elavad. Minu pettumust ei leevenda ka teadmine, et selliseid inimesi on kokkuvõttes ju väga vähe, ja et nende tegevus on valdavalt kellegi poolt provotseeritud või õhutatud.
Peame endale ausalt tunnistama, et tüliõhutajate eesmärk on alatu soov – eestlased ja venelased ei tohiks omavahel hästi läbi saada. Aga tüliõhutajad peavad pettuma, sest meie ei lase end tülli ajada. See on parim võimalus näidata oma üleolekut neist, kes meiega manipuleerivad. Ma tean, et meie riik on rikas nii tarkadest eestlastest kui ka tarkadest venelastest, ning ma tean, et kumbki osa neist ei ole nii rumal, et lasta ennast mõjutada hambututest tülinorijatest.
Paar päeva tagasi leidsin ühelt veebilehelt Eestis elava Maria nimelise noore naise ülespandud Tallinna-teemalise fotorea, millel on väga täpne pealkiri – „Me oleme venelased, aga meie kodumaa on Eesti”. Tänan, Maria!
Vaadakem ausalt, enamus meie venekeelseid kaasmaalasi oli viimase nädala ärevatel päevadel ja öödel Eestiga. Te olite meie kõigiga, korra ja turvalisuse poolel, ning ma ütlen selle eest aitäh. Ärgem laskem end eksitada ööhämaruses tegutsenud poerüüstajaist, kes oleks leidnud võimaluse varguseks varem või hiljem. Nendega tegeleb väga tõhusalt meie politsei ja kohus.
Viimastest päevadest on õppida kõigil, kes peavad Eestit armsaks. Eestlastena peame mõistma, et NSV Liidu ajal Eestisse tulnud inimesed, kes nüüd elavad Eesti Vabariigis, ning nende lapsed ja lapselapsed, on meie kaasmaalased. Kutsun oma rahvuskaaslasi sellest väga selgelt aru saama. Samuti kutsun ma kõiki kaasmaalasi Eesti riiki enda omaks pidama.
Tõde on lihtne: meie kõik, kes Eestis elame, jääme siia elama. Hoolimata viimasest nädalast. Üheskoos. Kõrvuti.
Eestis elavad teised rahvad peavad mõistma ja tunnistama, et eestlastel on omad ajaloolised ülimalt valusad kogemused elust möödunud sajandi kolme järjestikuse okupatsiooni all. Meie kõik peame oskama näha ja mõista ka teiste tragöödiaid. Kui me seda suudame, siis tean kindlalt, et oleme võimelised kokku leppima ühises tulevikus.
Head kaasmaalased,
ma kutsun teid olema kõigutamatud, väärikad ja sõbralikud. Kui teil on tunne, et ei saa alati üksteisest aru, siis rääkige omavahel. Me ei vaja selles suhtlemises vahendajaid, kelle tegelik eesmärk on meid üksteise vastu ässitada. Eesti riik räägib kõigiga, välja arvatud märatsejate ja vaenu õhutajatega, kellega räägivad uurijad ja kohtunikud.
Andkem uus tähendus ilusale sõnale „nashi”, „meie omad”, mida täna kahjuks kasutatakse Kremli propagandas selleks, et külvata valeinfot ja vaenu. Kõik need, kes Eestit enda riigiks peavad, on meie „nashi”.
Just teile ma ütlen, et õppige eesti keelt, olge edukad, tundke rõõmu! Ja riik aitab teid. Riigil on teie ees kohustused nagu ka teil on riigi ees kohustused.
Pronkssõduri lugu on lõppenud. Pronkssõdur ja selle juurde maetud langenute säilmed leiavad endale kalmistul uue väärika koha. Nüüd on aeg lõpetada sõja-ohvrite mälestuse kasutamine poliitilistel või muudel sobimatutel eesmärkidel.
Eesti on vaba ja demokraatlik maa. Eesti valitsuse otsuseid võib alati kritiseerida ja vaidlustada seaduslikul teel. Küll aga luban presidendina, et ka edaspidi tõrjutakse ilma kõhkluseta kõik katsed astuda ebaseaduslikult välja Eesti Vabariigi vastu. Eesti riik oskab endast lugu pidada ja ei salli nüüd ega edaspidi enda vastu suunatud rünnakuid.
Lõpetuseks pöördun Eesti naabri Venemaa poole ning ütlen selgelt – püüdke jääda tsiviliseerituks! Euroopas pole kombeks nõuda suveräänse riigi demokraatlikult valitud valitsuse tagasiastumist. Euroopas pole kombeks korraldada riigiasutuste arvutitest küberrünnakuid teise maa riigiasutuste vastu. Euroopas nagu mujal tsiviliseeritud maailmas ei arvata, et Viini konventsiooni võib rikkuda kui tegemist on piisavalt väikese riigi saatkonnaga.
Euroopas on kombeks, et erimeelsusi, mida riikide vahel ikka juhtub, lahendavad diplomaadid ja poliitikud ning neid ei lahendata tänavatel ega arvutisõjas. Sel moel käitub riik kusagil mujal, aga mitte Euroopas.

ERKÜ toetuskiri peaminister Andrus Ansipile

Presidendi büroo
9814 Hill Street
Kensington, MD 20895
[email protected]
www.ESTOSITE.ORG

29. aprill 2007
Lgp. EV Peaminister Andrus Ansip!

Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides nimel tervitan Teid ja avaldan Ameerika eestlaste toetust ja usaldust Eesti valitsusele ja riigile Pronksõduri ümberpaigutamise otsuse läbiviimisel. Kahjuks on sellest kinni haaranud huligaanide hulk, kes on momendi ära kasutanud rüüstamiseks. Samal ajal on Venemaa valitsus oma aluseta süüdistusega proovinud olukorda Eestis teravdada ja mõjutada välismaailma oma valedega.
Oleme valmis abiks olema Eesti valitsusele olukorra selgitamisel USA-s, kui see tarvilikuks osutub. Peame kontakti Eesti Suursaatkonnaga Washingtonis, et kursis olla sündmustega Eestis.

Parimate tervitustega,
Marju Rink-Abel
Esinaine

cc: EV Presidendi kantselei
Eesti Suursaatkond Washingtonis

USA toetus Eestile

USA riigisekretär Vabariigi Presidendile: Ühendriigid toetavad Eestit
Ameerika Ühendriikide riigisekretär Condoleezza Rice kinnitas 3. mail telefonikõnes president Toomas Hendrik Ilvesele USA toetust Eestile ning tõsist muret Venemaa käitumise üle oma naaberriigi suhtes.
Rice avaldas heameelt, et Tallinnas on olukord taas rahulik ja tervitas president Ilvese eilset (2. mai)  avaldust, milles Eesti riigipea rõhutas Eesti-sisese dialoogi tähtsust tekkinud probleemide lahendamisel.
Ühendriikide riigisekretär avaldas ka lootust, et Eesti Moskva saatkonna piiramine meeleavaldajate poolt lõpeb peagi ja Venemaa järgib edaspidi Viini konventsiooni.
Kommenteerides Venemaa küberrünnakuid Eesti riigi-asutuste vastu tõdes Rice, et “sedalaadi surve sõltumatule riigile ei ole aktsepteeritav”.
Presidendi kantselei

USA kongresman John Shimkus: kui vaja, toetan Eestit USA esindajatekojas
USA kongresman John Shimkus kutsus 1. mail Venemaad üles lõpetama Eesti kiusamist ja lubas, et viib Eesti toetamise küsimuse vajadusel USA esindajatekotta.
USA Illinoisi osariigi kongeresman John Shimkus andis täna Eesti toetuseks välja järgmise avalduse:
Ma mõistan rängalt hukka Venemaa teod ja ootan, et Venemaa muutuks Eesti suveräänsust austades koostööaltimaks. Ma kutsun üles kohe lõpetama blokaadi Eesti saatkonna ümber Moskvas ja samuti kutsun üles lõpetama kõiki teisi katseid õõnestada Eesti valitsust.
Kui vaja, siis olen valmis tõstatama selle küsimuse ka USA esindajatekojas. 
BNS

NY Eesti Haridusseltsi toetuskiri peaministrile

2. mail 2007
Lp. EV Peaminister Andrus Ansip!

Tervitan Teid New Yorgi Eesti Haridusseltsi nimel ja avaldan sellega New Yorgi piirkonna eestlaste toetust Eesti riigile ja valitsusele nii praegustel kriitilistel päevadal kui ka tulevikus.
Arvame, et EV valitsuse otsus Pronkssõduri ümberpaigutamise kohta oli vajalik samm eesti rahva jaoks oma ajaloo paika panemiseks.
Toimunud rüüstamised ja vandaalitsemised, Venemaa valitsuse reaktsioonid ja ka mõnede isikute avaldused selle suhtes on veel selgemaks teinud käesoleva üldpildi ja näidanud ka, keda Eesti riik saab usaldada.
Soovime igati toetada EV valitsust ja riiki, kus iganes meie abi peaks vajalik olema.

Parimate tervitustega,

dr. Toomas M. Sõrra
New Yorgi Eesti Haridusseltsi esimees

cc: EV Presidendi Kantselei

E.E.L.K. USA Esimese Praostkonna toetuskiri

28. aprill 2007

Eesti Vabariigi Valitsus
Austatud härra peaminister Andrus Ansip

Toetusavaldus
Lakewood, NJ

Käesolevaga meie, Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku USA Esimese Praostkonna Sinodist osavõtnud, avaldame täielikku toetust Eesti Vabariigi Presidendile ja valitsusele meie põhiseadusliku korra kaitsel ning kodurahu kindlustamisel.
Samas mõistame hukka vandalistlike kuritegelike jõudude provokatsioonilise tegevuse Tallinnas ning rahvustevahelise vaenu õhutamise katsed.
Palvetasime täna kõigi viga saanud politseiametnike eest, kes langesid tänavaterroristide jõhkrate rünnakute ohvriks. Palvetasime Presidendi, Riigikogu, Valitsuse ja kõigi korrakaitseorganite eest, palvetasime eesti rahva eest. Palvetasime ka korrarikkujate eest, et nad lõpetaksid vandaalitsemise.
Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed. Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu Teie vihastumise üle! Ärge andke ka maad kuradile! Kes seni varastas, ärgu varastagu enam, selle asemel tehku tööd oma kätega, teenides ausalt elatist, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus. Ühtegi nurjatut sõna ärgu tulgu teie suust, vaid rääkige ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu. Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.
Efesose 4:25-29, 31-32
Hoia Jumal Eestit!

Eesti kaitseks sekkus Euroopa Liit

Saatkonna piiramine Moskvas, diplomaatide julgeolekuprobleemid ning Rootsi saadiku auto ründamine viisid selleni, et Eesti kaitseks sekkus EL-i masinavärk.
Ühenduse eesistujariik Saksamaa tegi avalduse, milles väljendas toimuva üle sügavat muret. Euroopa Komisjon võttis vastu omapoolse deklaratsiooni ning EL-i delegatsioon taotleb kokkusaamist Vene välisministeeriumi esindajatega diplomaatilise demarshi esitamiseks.
Brüsseli meetmete hierarhias ongi kaalukaim demarsh ehk formaalne diplomaatiline seisukohavõtt kogu ühenduse nimel. Viimase esitamiseks taotlevad Venemaa välisministriga kohtumist praeguse ja järgmise eesistujariigi Saksamaa ning Portugali saadikud koos Euroopa Komisjoni Moskva esinduse juhiga.
Nii demarsh kui ka Saksamaa ja komisjoni avaldused nõuavad Venemaalt Viini diplomaatiliste suhete konventsiooni austamist ning Eesti diplomaatide ja vara julgeoleku tagamist.
2. mail arutasid Brüsselis olukorda ka liikmesriikide saadikud. Eesti esindaja Väino Reinart teavitas ühe välisallika andmeil kolleege põhjalikult toimunu tagamaadest. Tema sõnul on Eestil andmeid selle kohta, et Tallinna vägivaldse protestilaine võtmeisikud kohtusid varem kõrvalistes söögikohtades Vene võimude esindajatega. Eesti saadik mainis ka nimeliselt Vene ametiisikuid, keda peetakse vastutavaks küberrünnakute eest Eesti ameti-asutuste veebilehtede vastu.
Teised sõna võtnud saadikud avaldasid Eestile toetust. Rootsi saadik – kelle Moskva kolleegi autolt rebiti 1. mail Eesti saatkonna ees lipp ja murti peegel – nõudis ühenduse solidaarsust Viini konventsiooni kaitseks.
Leedu ja Soome avaldasid samuti Eestile toetust. Brüsselis kõnelejate seas polnud samas Lätit. President Vaira Vike-Freiberga tegi eile küll Eestit tingimusteta toetava avalduse, kuid ametliku Riia suhted Venemaaga on praegu ebatavaliselt head – ning tuntavat rolli mängib Eesti kõrvaltvaatajaks jäämine varasemates teravates Läti–Venemaa tülides.
Ka Euroopa Komisjonis varjutas 2.mail Venemaa-poliitika debatti Eesti teema. Komisjoni asepresident Siim Kallas ütles Eesti Päevalehele, et tema olukorratutvustusele vastasid kolleegid ühtse toetusega.
“Prioriteediks number üks, mida kõik üksmeelselt järgisid, oli see, et tähtsaim on solidaarsus liikmesmaaga,” märkis Kallas.
Vene välisministeeriumi pressiesindaja tõrjus etteheited, väites, et saatkonna ümber toimuvas on süüdi Eesti. Tema sõnul on esinduse kaitset tugevdatud ja Viini konventsiooni täitmine tagatud.
Kui olukord saatkonna ümber ei parane, on pall taas Eesti poolel. Varasem kogemus rahvusvahelisi reegleid rikkuvate riikidega lubaks tõstatada näiteks viisasanktsioonide jms võimaluse. Võtmeküsimus on, milles suudetakse veenda Saksamaad kui EL-i eesistujat.
Kui Eesti Moskva saatkonna piiramise küsimuses on Brüsseli tugi Eestile praegu üksmeelne ja maksimumilähedane, siis pronkssõduri küsimuses on positsioonide vahel veidi ruumi.
Saksamaa 2. mai avaldus soovitab Nõukogude sõjahaudu ümbritsevat “emotsionaalselt pingelist atmosfääri” arvestades pidada mõlemal poolel antud küsimuses “kirevaba dialoogi”. Tekkinud probleemid tuleb Berliini sõnul lahendada üksteisemõistmise ja vastastikuse austuse vaimus.
Ka Euroopa Komisjon soovitas eile sellel teemal veel dialoogi pidada.
Eesti seisukoht on olnud, et tegemist on siseasjaga rahvusvahelisest õigusest tulenevate piirangute raames.
VES/EPL

Sulge aken

Ülevaade väliseesti ajalehtede olukorrast 2007.a. alguses

Tugineb Jüri Estami ettekandele, mille ta esitas New Yorgi Eesti Kultuuripäevadel 31. märtsil 2007.
Taustinformatsiooni
Tänavustel Kultuuripäevadel, milliseid on korraldatud New Yorgis igal kevadel alates 70. aastate algusest, keskenduti mitmele teemale. Üheks, mille kohta käesoleva kirjutise autor andmeid kogus ja andmete analüüsiga publiku ette astus, oli väliseesti ajalehtede tulevik. Algupäraselt oli teema püstitus laiem, hõlmates ka küsimust väliseesti kirjandusest, aga mina oma ettekandes keskendusin ainult perioodika ja peamiselt ajalehtede hetkeolukorrale väljaspool Eestit.
Asjakohane on märkida ka seda, et väliseesti ajalehtede või siis õigemini kirjasõna tuleviku küsimuse arutelu ei piirdunud ainult minu sõnavõtuga. Seda küsimust puudutati ka näiteks samal päeval (31. märtsil) toimunud laudkonnavestluse raames, mida juhtis Heino Ainso, kus diskuteeriti Eesti organisatsioonide tulevikku. Arvestagem sellega, et New Yorgis keerles jutt arvestataval määral ameerika eestlaste situatsiooni ümber. Samas viibis kohal Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimees Jaak Juhansoo, ja julgen väita, et osa arutusel olnud küsimustest riivavad ka mujal maailmas elavate eestlaste huve, võides ka nende jaoks aktuaalsed olla.
Pagulus on surelik
Kui kadunud ühiskonnateadlane Tõnu Parming juhtis umbes veerandsaja aasta eest pagulaskonna tähelepanu sellele, et paguluse päevad on demograafilises tähenduses loetud, ei mõelnud tollased eksiilis elavad eestlased vist kuigi teadlikult, et me mööda maailma laiali pillatud sõprade ja tuttavate ring lakkab kunagi olemast. Nendele, kes võtsid osa näiteks Ülemaailmsetest Eesti Päevadest Stockholmis aastal 1980 võis tunduda, nagu meid on väga palju, aga aeg on vahepeal viinud sisse oma korrektiivid.
Pagulasajakirjanduse hiilgeajad
Teadmatus on seisund, mida ükski olevus ei salli, ja eriti käib see inimolendite kohta. Pagulaslaagrite elanike jaoks oli akuutselt oluline saada teavet. Mis on mu sugulastest ja sõpradest saanud? Kes on kus? Kuidas tööd leida? Kuidas toime tulla, kuidas kokku hoida, mis sünnib kodumaal?
Ammu pole enam laagrilehti nagu „Eriksdali Teataja“. Kaua pole enam ilmunud Rolphtoni asulas Kanadas Pembroke’i lähistel „Nädalalehte“, ja enam kui 50 aastat on möödas sellest, kui New Yorgis ilmus poliitiline ajakiri „Võitlev Eesti“. Kes tahab saada süstemaatilise ülevaate sellest, kuidas maapaos elavate eestlaste ajakirjanduslik maastik nägi välja siis, kui meid oli rohkem ja eesti keele lugemiseoskus noortel inimestel parem kui praegusel ajal, peab võtma riiulilt sellised teosed nagu „Välis-Eesti Perioodika 1944-1975“ (Hugo Salasoo ja Vello Salo, Maarjamaa, 1976), või siis „Eestlaste Kirjastustegevus Välismaal 1944-2000“ (1. köide, Anne Valmas, Tallinna Pedagoogikaülikool, Tallinn, 2003.) Hugo Salasoo kirjutas: „Suhteliselt väike arv väliseestlasi on loonud aukartustäratava hulga perioodilisi väljaandeid.“ Kokku esineb Salasoo ja Salo raamatus enam kui 500 väljaande nimetust. Valmas omakorda konstateerib, et pagulaste jaoks oli perioodika „otsekui õlekõrs, mille kaudu püüti säilitada sidet kaotatud kodumaaga”, olles oluline nii nostalgilistel kui praktilistel põhjustel. Alguses oli omakeelne kirjasõna oluline ka veel selle tõttu, et uute asukohamaade keelte selgeks saamine ei toimunud üleöö. Tuleb nõustuda Anne Valmase nendinguga, et pagulasühiskonna väljaannetel oli suuresti oma spetsiifika, asetades arvestatava osa rõhust pagulasprobleemidele.
Üks probleemidest, millega Anne Valmas puutus kokku oma uurimistöö käigus oli see, et tiraazide kohta puudub tihti teave. Ka käesolevas artiklis ei ole toodud andmeid selle kohta, kui palju lugejaid suurematel pagulaslehtedel oli siis, kui nad oma lugejaskondade arvu poolest tipus olid. Teame näiteks seda, et aastail 1947-1948 üllitati Geislingenis eesti, inglise ja saksakeelset väljaannet „Our Life“ trükiarvuga 12 000, aga paraku ei ole käesoleva loo autoril peast teada, kui suur võis olla näiteks Rootsis ilmunud „Teataja“, „Välis Eesti“ ja „Eesti Päevalehe“ kombineeritud trükiarv siis, kui tellijaid oli kõige rohkem. Huvitav oleks välja uurida ka see, kui mitu koopiat ajalehti „Meie Elu“ ja „Vaba Eestlane“ Kanadas laiali saadeti iga nädal, kui Kanada pagulaskond oli parimates aastates. See jäägu siiski teiseks korraks.
Võõrsil sündides-kasvades ei omandanud „pagulapsed“ (President Ilvese neologism pagulaste teise ja kolmanda jne. generatsiooni kohta) nii head eesti keele oskust, et oleks suutnud eesti keeles ladusalt kirjutada. Seegi vajutab pagulaseestlaskonna kirjastustegevusele oma pitseri. Mis puutub raamatute kirjutamisse, nimetab Valmas 1940. a. sündinud Aarand Roosi noorimaks eesti keeles vabalt kirjutavaks väliseesti (õigemini pagulas-) kirjanikuks. Seega ei ole olnud kusagilt võtta ka pealekasvavaid „pagulaspäritolu“ noori ajakirjanikke. Sellest ilmselt piisab sissejuhatuseks.
Järgneb ajalehes avaldamiseks mõnevõrra kohandatud ja täiendatud variant ettekandest, mida Jüri Estam esitas Eesti Kultuuripäevadel New Yorgi Eesti Majas k.a. 31. märtsil: Kunagiste pagulasajalehtede, nüüd siis väliseesti ajalehtede hetkeseisust 2007. a algul.
„Pole midagi parata, kallid kaasmaalased. Pagulasajakirjandus, mis oli kunagi küllaltki uhke, kui arvestada meie arvulist tagasihoidlikkust, on kokku kuivand ja närbumine jätkub. Paljud väljaanded on poe kinni pannud – näiteks ajalehed Teataja ja Välis-Eesti Stockholmis, naisteajakiri Triinu, ja paljud teised. Lääneriikide raadiosaated, mis olid meie kodumaale suunatud, tuginesid suhteliselt suurtele ja tugevatele toimetustele, ja nendegi puhul võib rääkida pagulasettevõtmistest, vähemalt algaastatel, mis puutub toimetuste koosseisudesse. Ameerika Hääl, Rootsi Raadio, ja Vabadusraadio-Raadio Vaba Euroopa – ka kõik need hääled on tummaks jäänud.
Väljaspool Eestit ilmuv eestikeelne kirjasõna on siiski visa hingega ega mõtle veel tegevuse lõpetamisele. Kui palju me teame eksiilis sündinud järelejäänud ajalehtede praegusest käekäigust?
Ega meil muud peale ajalehtede eriti ei ole, selles tähenduses, et väliseesti televisiooni pole kunagi olnud, ja paikkondlikke raadiosaateid keegi meie hulgast tänapäeval vist enam ei tee. Küberruumiga on juba teine lugu. Esineb märke sellest, et rajatagused eestlased on jõudnud küber-ajastusse, aga selles valdkonnas jätkub diasporaa jaoks arenguruumi küllaga. Seega tiirleb käesolev materjal peamiselt paari-kolme küsimuse ümber. Palju kunagisi pagulasajalehti veel ilmub? Kas lugejaid on? Millised on lugejate olulisimad sotsioloogilised näitajad? Vastused nendele küsimustele ei ole süvenda just lootust tulevikku, aga see mida ma teada sain seda teemat uurides ei ole ka täiesti paha.

Kust andmed pärinevad (töömeetodi kirjeldus) : kontakteerusin kuue toimetusega ja küsisin põhilisi küsimusi. Mulle tuldi vastu, mu küsimustele vastati lahkelt. Saadud informatsiooni alusel sündis järgmine koondportree eestikeelsete ajalehtede hetkeseisust väljaspool kodumaad.

Väljaannete ilmumissagedus: kolm suuremat väliseesti ajalehte ilmuvad korra nädalas. Need on Eesti Elu (Toronto), Vaba Eesti Sõna (New York) ja Eesti Päevaleht (Stockholm). Teistel on erinev ilmumistempo ja nad sattuvad selle tõttu inimeste lugemislaudadele harvemini. Saksamaa eestlaste leht Eesti Rada (kõikidest pisim) ilmub näiteks kuus korda aastas.

Välismaal ilmuvate suuremate eestikeelsete üldteemaliste (kogukondlike) inverteeritud püramiid riikide järgi, vastavalt tellijate arvule, alates suurimast

∑ Kanada
∑ Rootsi
∑ USA
∑ Austraalia
∑ Inglismaa
∑ Saksamaa

Toimetused: pagulaspäritolu toimetajaid on pidevalt vähemaks jäänud. Vaid Inglismaal, Austraalias, Rootsis on peatoimetaja endiselt sellest grupist, mis läks maapakku 1944. aastal. Rootsi Eesti Päevalehe puhul on näiteks Ülo Ignatsi näol tegemist maapaos sündinud inimesega. Enamasti on need isikud kas pensionil või pensionile jäämas. Noorimatest „pagulapstoimetajatest“ on üks neljakümnendates ja teine viiekümnendates eluaastates. Praktiliselt kõikides kunagistes pagulaslehtedes avaldatakse palju uudiseid ja materjale kodumaalt, seega tundub, et pärast Eesti taasiseseisvumist lakkasid diasporaa lehed olemast puhtal kujul pagulaskondade ajalehed.
Üldine trend on, et n.ö. „uue laine“ eestlased hakkasid mõne aasta eest asendama endisi pagulaspäritolu toimetajaid. Just eriti viimaste aasta vältel on kõnesolevate ajalehtede toimetamine läinud arvestaval määral n.ö. uustulnukate kätte. Osal on varasem ajakirjanduslik kogemus, osadel mitte. See on nii praktiliselt kõikjal maailmas. Stockholmi Eesti Päevalehe juures on näiteks mitu naist kes on tulnud Eestist uuemal ajal, ja kaks pagulaste järeltulijat Ülo Ignatsi ja Rein Liivi näol. Liiv juhib ajalehe talitust. Eestist uuemal ajal Rootsi elama asunud Eesti Päevalehe töötajatest (Katrin Käärik, Pille Rihvk ja Kristel Sarrik) on ainult üks täie kohaga. Kanadas ja USA-s ilmuvad nädalalehed suurelt osalt tänu sellele, et vastutuse on enese peale võtnud uuema aja väljarändajad – Torontos Elle Puusaag ja New Yorgis Kärt Ullman. Ka Austraalias on ajalehel Meie Kodu Eestist tulnud abiline. Saksamaa eestaste lehte Eesti Rada lausa toimetatakse osaliselt ja trükitakse Eestis.

Suuremate lehtede tellijate statistikat – a. 2007 algus

∑ Eesti Elu (Toronto): 2 500
∑ Eesti Päevaleht (Stockholm): Aastal 2005 oli 2 000, 2 aastaga langenud
1 830 peale
∑ Vaba Eesti Sõna (New York): 1 700

Väiksemate lehtede tellijate arvud:

Meie Kodu (Darlinghurst, Austraalia) 600, Eesti Hääl (London) 300, Eesti Rada (Saksamaa) ca. 250.

Lugejaskonnad: lugejaid on mõistagi rohkem kui tellijaid. Osa lehenumbritest saadetakse organisatsioonidele, raamatukogudele ja teistele ajalehtedele. Ühe toimetuse esindaja arvas, et neil olla 3-4 lugejat iga tellimuse kohta, aga on see realistlik? Päris alguses, kui pagulaspered olid suuremad ja lapsed valdasid eesti keelt, võis see nii olla. Realistlikum, minu arust, oleks ehk 1,7 lugejat tellimuse kohta, aga see on täiesti tunnetuslikult välja mõeldud arv, nii et seda ei maksa puhta kullana võtta.

Eestikeelseid lehti lugevate endiste pagulaste „loendus“: kui lüüa kokku ülaltoodud arvud, jõuame järgmise statistikani välja: väliseesti ajalehtede tellijaid on kokku rohkem kui 7 000, ja lugejaid 12 000 – 25 000, olenevalt millise koefitsiendiga tellijate arvu korrutada – kas 1,7 või 3,5 inimest igas leibkonnas. Arvestage sellega, et osa lehtede numbreid saadetakse asutustele, ja et lugejate hulgas on ka uuemate väljarännu lainete esindajaid.

Väliseesti ajalehtede tüüpilised lugejad ei ole kuigi noored. Sotsioloogilisi näitajaid. Tellijad on reeglina üpris kõrges eas. Eesti Päevaleht Rootsis omab täpseid andmeid. Stockholmis ilmuva ajalehe lugeja keskmine vanus on 75 aastat. Viidi nimelt läbi uurimus, kus kontrolliti 900 inimese andmeid. Teisiti öeldes, tüüpiline väliseesti ajalehe tellija on sündinud Eesti ajal, vahemikus umbes 1925-1935. Inglismaal arvati, et sealne tüüpiline lugeja on 70.- 80. aastane. Mõned on 60. aastased. Torontost vastati: „meie keskmise lugeja vanus ületab kuutkümmet aastat.“
Aga kas on ka nooremaid lugejaid, ja kas „uue laine“ liikmed loevad samuti neid eestiaegsete inimeste väljaandeid? Eesti Päevaleht Stockholmis arvab, et temal on 150-200 „pagulapsest“ lugejat, seega kümnendik tellijaist. Tüüpiline selline lugeja on keskealine. Austraaliast öeldi, et emigratsiooni uue laine lugejaid on päris vähe. Ometi võiks olla rohkem lugejaid Eestist hiljuti väljarännanud inimeste hulgas, kui väljaanded vastaksid nende nõuetele ja ilmuksid moel, mis neile loomulik on, mis tähendaks ilmselt vajadust luua uusi võrguväljaandeid või siis teha olemasolevad atraktiivsemateks. Kanada keskorganisatsiooni EKN andmeil olevat Kanada eestlaste absoluutarv tõusnud viimase 15. a. jooksul, mitte kahanenud! Paljud uued inimesed – enamasti noored – tulevad raha teenima. Uustulnukate arv, kes loevad Eesti Elu Kanadas olevat näiteks tagasihoidlik. Mine millisesse riiki tahes – seal ei lävita eriti palju varasemate sinna elama asunud eestlastega, kuigi on märke siit ja sealt, et see tasapisi muutuda võib. Suuremast omavahelisest suhtlemisest Stockholmis kirjutas hiljuti Ülo Ignats Rootsi eesti lehes. Ka Kultuurpäevadel oli näha, et „uue laine“ liikmed suhtlevad nüüd kuidagi otsesemalt 1944 a. Eestist lahkunute ja pagulaskonna järeltulijatega.
Kanadas on nii, et ajalehest saadetakse mitmed eksemplarid kohalikku kooli, kus lapsed selle lugemise ja materjalide arutamisega tegelevad. Tuleb nentida sealjuures, et ka Eesti Algkool Stockholmis on elujõuline. Või kui tutvuda Saksamaa eestlaste koduleheküljega, on näha, et Münchenis käib koos eesti laste mängugrupp. Võib see see nii olla, et vajadus uuendatud eestikeelse kirjasõna järele võõrsil eksisteerib, aga seda vajadust on vaid osaliselt täidetud?

Majanduslikud eeldused jätkamiseks. See, kuidas keegi suudab asukohamaade „keskajalehtede“ jätkuvat kirjastamist rahastada paistab erinevat asukohariigist asukohariiki. Jääb mulje, et näiteks Eesti Elu seotus Tartu Kolledziga Torontos annab sellele lehele suhteliselt head väljavaated jätkamiseks. Eesti Päevalehe juures Rootsis eksisteerivad aga segased ajad: kas riik jätkab lehe doteerimist, ja kuidas suhtub asjasse Euroopa Liit? Riikliku dotatsiooni tulevik, millega Rootsis elavad eestlased harjunud on, on selgusetu ja seal arutatakse palju, kas leht peab äkki paari-kolme aasta pärast tegevuse hoopis lõpetama? Eesti Hääle toimetaja Aili Eistrat Londonis ütles: „Puudujäägiga töötame, väga raskes olukorras“.

Internetiseeritusest. Suurematel eestikeelsetel ajalehtedel võõrsil on kõikidel internetileheküljed, aga lähenemised ja interneti rakendused on erinevad. Eesti Päevaleht Stockholmis on kõige konservatiivsem. Selle interneti sait on küllaltki staatiline, sealt leiab ajalehe kontaktandmed ja mõne kirjutise. Võimalik, et toimetus, millele tellijate arv on eluliselt tähtis, mis puutub kvalifitseerumisse riikliku toetuse saamiseks, ei julge riskeerida sellega, et paberajalehe abonentide arv langeda võiks. New Yorgis ilmuva Vaba Eesti Sõna sisu on see-eest suurel määral loetav internetis. See juurdepääs VES sisule on teretulnud, samas piirdub kontseptsioon sisu võrgus ülesriputamisega, mida võiks ka pelgaks elektrooniliseks avaldamiseks nimetada. Interaktiivsust selline lähenemine otseselt ei taotle. Eesti Elu Torontos – väliseesti ajalehtede „emalaev“ on kõige väljaarenenum kontseptuaalselt, ja selle tõttu ka kõige operatiivsem, kõige kasutajasõbralikum. EE online külastatavus on lausa üllatavalt suur. Kanada eestlaste ajalehte käiakse vaatamas 20,000 erinevast arvutist iga kuu, ja aastane saak on miljon külastust ehk „hitti“ aasta vältel.

Käesoleva artikli tähelepanukeskmes on olnud need ajalehed, mis ilmuvad võõrsil elavate eestlaste suuremates keskustes, ja mis kujutavad endast n.ö. universaalseid väljaandeid ehk iga asukohamaa „keskajalehti“. See ei tähenda veel, et eestlaste kirjastustegevus välismaal nende väljaannetega piirduks. Ilmumist jätkavad sellised perioodilised väljaanded nagu Rahvuslik Kontakt (Rootsi), Eesti Kirik (USA) ja Võitleja (Kanada), ja mitmeid teisi. Selliste väiksemate või spetsiaalsete väljaannete koguarv on vähenenud võrreldes kuldsete aegadega, aga siiski… Ka olen hüpanud siin suuresti üle kohalikest lehtedest ja ringkirjadest, nagu Estonia By the Bay San Franciscos, Londoni Eesti Seltsi liikmetele paljundusmasinal tehtud ringkiri, LA eestlaste veebilehekülg ja palju teisi veebilehekülgi, mis varieeruvad väga. Vancouveris ilmub Läänekaare Postipoiss, Austraalias omakorda antakse Adelaide‘i Virgatsit välja korra kuus, Melbourne’i teateleht ilmub kord kolme kuu tagant, jne. jne.

Summa summarum: väliseesti lehtede tüüpilised lugejad on küllatki kõrges vanuses. Kõrgemas vanuses, kui oodata oskasin. Nad on sellises eas, et see vajutab paratamatult pitseri pagulaskultuurist välja kasvanud paberväljaannete tulevikule. Õigemini öeldes lõpp paistab, ja saabub ilmselt järgmise paari kuni kümne, võibolla viieteistkümne aasta vältel, vähehaaval. Erinevates asukohamaades on pilt erinev. Teatud kombinatsioone rakendades oleks ilmselt võimalik aega võita. On ka võimalik, et mõnes riigis läheb teatepulk täiel määral üle noorematele inimestele, kellel pole pagulusega enam otsest pistmist. Mulle öeldi aga mitmest toimetusest, et praeguseks peavad need ajalehed või nende enamus end endiselt kunagisele pagulaskonnale orienteeritud väljaanneteks. Paistab, muide, et loetletud ajalehtedes kasutatakse teadlikult veidi vähem keerulist keelt kui kodumaal paaril põhjusel, vähemalt nii see on Rootsis ja Kanadas. Üks põhjus on see, et eesti keel on ise muutunud aastatega ja kunagistel pagulastel on sellega mõnikord raskusi, teine on see, et väliseesti oludes võrsunud nooremad inimesed pole omandanud päris seda keeleoskuse taset, mis kodumaal tavaline on.
Osalt selle tõttu, et vanad tegijad nagu Harald Raudsepp ja Juhan Kokla ja Harri Kiisk on meie hulgast lahkunud, ja Eesti jälle vaba, ja arvestatav osa Eestist pärit materjalidest sobivad ka võõrsil avaldamiseks, aga ka selle tõttu, et kunagine pagulasideoloogia on hägustunud ja osaliselt ajast ja arust, ja kuna neid lehti aitavad luua kodumaalt tulnud inimesed, kelledel – teiste asjade hulgas – pole samu teadmisi ja kokkupuuteid olnud varasema väliseesti värgiga, võib öelda, et kunagiste pagulaslehtede spetsiifika on muutunud õige palju. Sellegi poolest ei ole see oma varasemat karakterit ka päriselt minetanud. Endiselt tehakse ühiskondlikku-seltskondlikku reportaazi, endiselt ilmuvad mõned materjalid, mis on olemuselt spetsiifiliselt diasporaa ja isegi kunagise pagulaskonna ainelised. Mis jääb paratamatuks on pagulaseestlaste ja nende järeltulijate arvu jätkuv vähenemine, nagu Tõnu Parming, nüüd ise muld suus, kunagi ennustas. Pagulasajakirjanike, õigemini „pagulapsajakirjanike“ read on niigi hõredad ja seega muutuvad ajalehed aina rohkem sarnasteks ajalehtedele Eestis, ja ei ammuta ainest sama palju kui vanasti 1944. aastal Eestist lahkunute meelsusest. Tugevaima väliseesti lehe toimetuse esindaja Kanadas ütles, et „10. a. pärast ilmume ilmselt ikka veel, ainult et nägu ei ole siis enam sama“.

Tulevikuväljavaated: selles ei ole mingit kahtlust, et kui üks või rohkem väliseesti ajalehtedest ei orienteeri end ümber näiteks „uue laine“ väljarändajatele, surevad kunagised pagulaslehed üksteise järel järgmise ühe või kahe dekaadi vältel välja, kui nad ei ühine, või kui ei minda internetipõhiseks sellisel viisil, mis tekitaks lugejaid juurde. Internet ei sobi aga igale vanemas eas kasutajale, nii et tuleb püüda kirjastada pabervariante (või siis osalt paberil ja osaliselt online) seni kaua, kui jaksame. Ent isegi üheks väljaandeks ühinedes ei ela pagulaspõhine perioodika igavesti.
Ise küsimus, millised eksisteerivatest väliseesti ajalehtedest profileerivad end ümber (Eesti Elu paistab seda juba teinud olevat, vähemalt osaliselt, tänu tugeva võrguväljaande loomisele).
Äkki sünnib koguni uus ajaleht või portaal, mis oleks sellise sisu ja orientatsiooniga, et uuema aja väljarändajad Eestist näeksid selles midagi kasulikku ja huvitavat. Seda sedavõrd, et uued diasporaa kihid selle ka omaks võtaksid. Räägitakse, et lätlastel Iirimaal on oma kohalik ajaleht olemas, nende kogukonna suurus seal pidavat küündima lausa mitmekümne tuhandeni.
Kõikjal kurdavad ajalehed – ükskõik kui suured ja ükskõik mis keelt nad kasutavad – et nende lugejate arv langeb. Trükiväljaanded ei sure ilmselt välja, aga hakkavad elama kahte küllatki erinevat elu, nagu on juba sündimas. Üks vorm on meile vana tuntud vorm, paberil ja passiivselt, teine vorm on sama väljaande reageerimisvõimelisem, portatiivsem ja interaktiivsem, ning selle tõttu ühistegelikum ja sotsiaalsem variant küberkeskkonnas.
Suurema internetipõhisusega väljaannete puhul kergituvad paratamatult küsimused, kuidas neid majandatakse, kes maksab arved, ehk: kas suudetakse säärase väljaande toimetajale või toimetajatele palka maksta? Organisatoorsetest küsimustest nagu „kes, mis, milleks, kuidas“, jne. ei tule mingit puudust.
Mis puutub praeguste ajalehtede jätkamisse praegusel kujul, siis kõige optimistlikuma intervjuu andis Eesti Elu toimetaja Tõnu Naelapea Torontos. Selle pagulaseestlaste tugevaima kantsi toimetaja arvates jätkub neil jaksu veel kümneks aastaks ja enamakski. Kaks varasemat Toronto ajalehte läksid kokku ja nende najal moodustati Eesti Elu aastail 2001-2002. Torontos on muidugi selline haruldane koht võõrsil, kus saab piltlikult öeldes kõiki asju eesti keeles ajada, alates pangaskäimisest kuni hambaarsti külastamiseni.
Aga kuidas jääb pisemate väljaannetega? Aili Eistrat, kes toimetab Londoni ajalehte, lausus: „Lugejaid jääb vähemaks, ega meile palju aega antud pole. Punnime. Eesti Hääl ilmub veel 2-3 aastat, võibolla isegi 5. Kevad saabub, talunik vaatab ringi, heina pole, ja lehm on surnud.“

Lõpetuseks: 75. aastane Helle-Mall Risti Sydneys ütleb, et ammu oleks aeg lõplikult pensionile minna, aga teda tõukab endiselt tagant kodumaal sisse sündinud kohusetunne.
Kõige kurvemaks selle materjali kogumise ajal tegi mind kunagine masinakirjutaja Tallinna Kaubanduskoolist, londonlanna Aili Eistrat. Aastaid on tal rohkem kui 80. Need on „boonusaastad“, nagu ta ise ütleb. „Teised Inglismaa ajalehe tegijad surid ükshaaval, nüüd olen mina jäänud seda üksinda tegema“.
Sellised on asjalood meie maapaos sündinud ajalehtedega. Ometi usun mina, et küberajastu pakub meile uusi võimalusi, mis võiksid mõjuda virgutavalt nagu vereülekanne. Kui ma kirjutan „uutest võimalustest“, siis pean silmas ka täiesti uusi lausa rakenduslikke võimalusi. See on teema, mida võiks „soojana hoida“ ja edaspidi edasi arendada.“

####

Ühine arutelu. Pärast seda, kui Jüri Estam ja teised Kultuuripäevade loengutepidajad esinenud olid, toimusid New Yorgi Eesti Majas ka mitu ümarlauavestlust erinevatel teemadel.
Ühe foorumi tähelepanu keskmes oli „Eesti organisatsioonide tulevik“, mis arusaadavatel põhjustel võttis teema luubi alla suresti pilguga, nagu see paistab ameerika eestlaste perspektiivist. Foorumi moderaatoriks oli Heino Ainso, kes oli enne seda esinenud ettekandega Globaalse eestluse kohustuste kohta.
Ainso nentis, et võõrsil elavate väliseestlaste noorem põlv on peaaegu täielikult kaotatud, ja et ei ole suudetud neile pakkuda seda, mida nad vajavad. Põhiküsimuseks, nagu laudkonnas diskuteeriti, oli: „peame leidma seda, mis seoks noori eestlusega.“ Oma sõnavõtu oli Ainso rajanud arvestaval määral Walter Ranna mitme aasta tagustele mõttekäikudele erinevate inimeste „eestluse määra“ kohta, kusjuures Rand ise leidis, et eestlus on suuresti vaadeldav kui looming. Niisiis: noorte parem sidumine eestlusega ja nende tagasimeelitamine kui loominguline väljakutse.
Enne Kultuuripäevade ettekannete ja diskussioonipäeva lõppu võttis Ainso suure saali ees ümarlauas arutatut kokku, öeldes, et teiste asjade hulgas vajavad ameerika eestlased (aga võibolla ka eestlased globaalselt?) üht ühtlustatud arvutikeskkonda kuhu teave koondub, mitme eraldi veebikeskkonna asemele. „Selline ettevõtmine oleks küll majandusresurssi nõudev,“ nentis Heino Ainso, „aga järgmine generatsioon on ju palju arvutikesksem.“ Kaks võtmesõna Ainso kokkuvõttes olid „veebileht“ ja „noorteorganisatsioon“, kusjuures ta leidis ka, et üliõpilaskond vajaks elustamist.
Praegu on vara öelda, kas sellised üleskutsed vilja kannavad, ja mis kujul ning millise skeemi alusel, kui üldse. Igatahes New Yorgis viibides oli täitsa selge, et päris mitu Kultuuripäevadel 2007 osalenud inimest peavad soovitavaks diasporaa efektiivsemat internetiseerimist, mida võiks ja „rajataguseks tiigrihüppeks“ nimetada. Selliste ettepanekutega on Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides poole ka kirjalikult pöördutud. Pole teada, kas ERKÜ näeb vajadust rakendada arvutipõhist suhtlemis- ja teabemiljööd oma vankri ette (või külge), selles tähenduses, et selline lähenemine võib tunduda ühe eestlaste asukohamaa keskorganisatsioonile harjumatuna. Teiste asjade hulgas ei pruugi see esimesel silmapilgul tunduda, nagu see oleks osa ühe keskorganisatsiooni mandaadist. Asi on aga selles, et uued suhtlemiskeskkonnad pole passiivsed, nagu trükitud ajalehed vanasti, vaid muutuvad – kord juba aktiviseerituina – tööriistadeks ehk vahetuks tööd edendavaks osaks sellest, mida me saavutada tahame ja kuidas me seda saavutame.
Seega tundub väliseestlus seisvat „paradigma nihke“ ees, mida on kutsunud esile arvutikommunikatsioon ja aina laiemale ja sügavamale leviv võrgustatus. Virtuaalsed kogukonnad ja uus tase sotsiaalses võrgustatuses lausa vohab ja keeb passiivsevõitu väliseestluse ümber. Aga kui kauaks? Kindlasti oskab väliseesti vana koer õppida vähemalt ühe triki veel juurde. Sest nagu ettevõtluses öeldakse, need firmad mis ei uuene surevad. Avatud arhitektuuriga eestikeelne sotsiaalse suhtlemise võrgustik mõjuks ilmselt pagulusest järele jäänud veel elujõulisele osale ja väliseestlusele laiemas laastus kui toniseeriv ja uut elu andev süst. Kuid kuidas selleni jõuda on juba teema, mis nõuab ajuraju ja eesmärke defineerivat kavandamist. Käesolev kirjutis on pikaks veninud, aga homme on ka päev. See on teema mille juurde tuleks ühiselt tagasi pöörduda. See ongi sotsiaalse võrgustatuse atraktiivsuse võti – et asju tehakse koos, vanas heas talgude ja ühisabi vaimus, mis on saanud endale uue ja kirka elektroonilise kuue.

===========

Jüri Estam on ettevõtja ja kunagine raadio- ning televisiooniajakirjanik. Sündinud Saksamaal pärast sõda, võrsus Estam USA-s, kus sai rahvusvaheliste suhete ja elektroonilise meedia alase hariduse. Olles naasnud Euroopasse aastal 1979, elab Jüri Estam Tallinnas alates 1991. a. augustist, kus ta töötab kommunikatsioonikonsultandina.

Põhjamaade Luulefestival seekord Eestis

Tänavuse Põhjamaade Luule-festivali juhtmõte pärineb Soo-me kirjanikult Bo Carpelanilt (pildil): “….sõnade all liiguvad maskid”. Foto: EPL

Seekordne, järjekorras seitsmes Põhjamaade Luule-festival toimub 4.-5. maini Tallinnas ja Rakveres. Põhjamaade Luulefestivalil on 16 autorit 8 maalt ja astuvad üles ühtekokku 7 kohas.
“Põhjamaade Luulefes-tival on Eesti ja Põhjamaade kõige pikaealisem ja suurim luulefestival. Seda viimast eelkõige oma geograafilise haarde, festivaliautorite tuntuse ning poeesia ja teiste kunstiliikide sünteesimise poolest,” sõnas Madis Tilga Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esindusest.
Festivali näol on ühelt poolt tegemist kirjandus-sündmusega, mis on kohtumispaigaks kirjanikele, luuletajatele ja tõlkijatele. Teisalt annab aga eesti kultuurihuvilistele võimaluse vahetult osa saada kaasaja parimate autorite loomingust nende endi esituses. Läbi aastate on püütud festivaliluulet panna kokku kõlama teiste kunstiliikidega, nagu näiteks tants ja muusika. Luule ettekandmisest on saanud luule-etendused. Seekord otsib luule ühisosa ka filmikunstiga.
Ühtekokku on Põhjamaade Luulefestivalil osalenud juba ligi sada suurnime läänemere äärest.
Festivaliautorid on Heli Laaksonen, Bo Carpelan (distantsilt) – Soome; Mor-ten Søndergaard (Taani), Ingibjörg Haraldsdóttir (Island), Carl Jóhan Jensen (Fääri saared), Anna Auzina (Läti), Rolandas Rastauskas (Leedu), Erzsébet Tóth (Ungari), Karl Martin Sinijärv, Liisi Ojamaa, Mathura, Jan Kaus, Maarja Kangro, Leelo Tungal, Igor Kotjuh, Aare Pilv ja Indrek Koff (Eesti).
Festivali muusikalise poole eest hoolitsevad Helin-Mari Arder ja Teet Raik, Villu Veski iLife, Braz Luiz Lima, Anneli Ka-dakas, Hele-Riin Uib, Marvi Vallaste Group/-groove, Ansambel Noorkuu.
VES/EPL

Kaks mälestust emast

Kadunud emast on mulle jäänud palju mälestusi. Täna tooksin nendest ainult kaks väga lihtsat pilti, mis mulle eriti on jäänud meelde. Nendes ei ole palju värvirikkust ega sära, kuid need on mulle pühad, sest on pildid mu emast.
Me kodutalu aias, sauna taga puukooli ja põlluaia vahel, oli kreegivõsa, kus lastena tihti armastasime mängida. Sealsel suurel saarekännul istudes oli ka hea harutada lahti oma lapselikke südame- ja muremõtteid. Seda võsa keegi ei harinud, aga ometi kandis palju vilja.
Ühel laupäeva õhtul linnakoolist tulnuna, millal sadas tihedat sügisvihma, me ei leidnud ema ei toast, köögist, ega karjalaudast. Teda otsima minnes leidsin ema keset vihma libedal kiviaial seistes korjamas kreeke padrikust välja ulatuvate puude okstelt. Vana pa-litu ta seljas oli märg ja pearätik kleepunud juustele, aga käsi ikka tõusis otsima kõige valminumaid ning paremaid marju, et meile lastele nendega rõõmu valmistada. Need kreegid mu ees laual aga muutusid otsekui ema armastuse kalliskivideks, nii et neid vaevu julgesin puudutada. Imelikult soojaks muutus meie kivine kodutare sel õhtul ning nagu valgus oli löönud särama ema pea kohal, kes aina toimetas, seadis ja korraldas, et meie kodust laupäevaõhtut teha ilusaks ja kauniks.
Teine pilt on aastaid edasi, millal olin lõpetamas gümnaasiumi Kuressaares. Elasime õega omaette õemajas endise hobusetalli kõrval. Seales väikeses köögis muide astusime ka esimesed sammud söögitegemise vallas, kui jätta arvestamata laagri kogemused.
Ühel õhtul peale koolipäeva olin jällegi õiendamas oma nooruse seiklusradadel ja tulin koju hilja, saapad poriga koos, riided märjad ja külmavärinad seljal. Ema  oli tulnud linna meid vaatama, valmistanud söögi ja ootas. Ma olin ära teeninud ning ootasin, et ema minuga pahandab või mind noomib. Ta aga ainult vaatas nukralt mu saapaid, tõusis, et panna toitu lauale, aitas mul märjad riided seljast, pani need hoolikalt, otsekui paitavate  kätega kuivama ja kõneles kodutalu uudiseid.  Ma tean kui palju vaeva ema pidi nägema meile lastele koolitee võimaldamiseks ja kui väga ta tahtis, et meist saaksid korralikud inimesed.
Ma ei saanud magada sel ööl. Läksin ema voodi juurde. Ta kuivatas mu vägisi silmitikkuvad pisarad. Me ei rääkinud sõnagi. Ometi oli see ilusaim ning veenvaim emaarmastuse kõne, mida olen kunagi kuulnud.
Nii on emad meiega kõnelenud emaarmastuse tegudes põlvest põlve.

Rein Neggo
(Kõnest emadepäeva lastepeol 1957 Los Angeles.)
Väljavõte raamatust “Muistseid jutte eakatele lastele”, Santa Ana 1996

Rootsi lehed: Eesti-Vene kriis mõjutab EL-i ja Vene suhteid

Rootsi juhtivad päevalehed jätkavad Eesti toetamist ning asetavad Eesti ja Venemaa suhted maailmapoliitika laiemasse konteksti.
“Ajalugu annab Eesti valitsusele täieliku õiguse väärikal moel ümber paigutada niinimetatud pronkssõduri mälestusmärgi ja tundmatute sõdurite säilmed,” kirjutas Svenska Dagbladet oma juhtkirjas.
Leht nentis, et taasokupatsiooni ajal on Tallinna “vabastamisele” pühendatud kuju olnud vastupidise sümboliks, sest muidu poleks pidanud tuhanded inimesed riskima eluga, et üle Läänemere põgeneda.
“See, mis praegu toimub, on poliitilise kampaania kulminatsioon,” tõdes leht. “Monumendi ümberpaigutamisest on saanud Putini Eesti-vastaste süüdistuste sümbol ja tõestus.”
Lehe hinnangul muutub Venemaa käitumine mõistetavaks, kui seda vaadelda välispoliitilise strateegiana, mille eesmärk on laiendada ala ala järel Venemaa võimupositsiooni.
Svenska Dagbladeti sõnul teeb Venemaa seda ümbritseva maailma poolt aktsepteeritud piiride ületamise teel. Venemaa teeb seda ka olukorras, kus kaks Euroopa Liidu kaalukat liiget on liidrit vahetumas ja USA on nõrgenenud Iraagi sõja tõttu.
“Seda arvesse võttes tuleb nõustuda Rootsi peaministriga, kes pisut jahedalt ütles, et Eesti-Vene konfliktile ei tohi anda suuremaid proportsioone, kui see juba on saanud,” lisas leht.
Oma poliitilises analüüsis kirjutas Svenska Dagbladet, et Moskva on eriliselt tundlik selles suhtes, mis temale tundub ebaõiglusena lähiregioonis, eriti väikestes riikides, nagu Eesti ja Gruusia, kus Moskva varem valitses ja juhtis.
“Paljudel Vene poliitikutel on endiselt raske tunnistada uut ajastut, kui Eesti on EL-i ja NATO liige ning Gruusia taotleb NATO liikmelisust,” tõdes leht.
Svenska Dagbladet lisas, et olulised on siin ka lähenevad parlamendi- ja presidendivalimised Venemaal. “Tugevad jõud võitlevad omavahel Kremlis ja natsionalism paistab selles võitluses olevat relvaks,” nentis leht.
Väljaanne tõdes, et esitades Eestile liiga ägedaid väljakutseid, mängib Venemaa kõrget mängu.
“Koos Gerhard Schröderi ja peagi ka Jacques Chiraci kadumisega on Moskva kaotanud oma kaks truud sõpra Euroopa Liidus,” nentis ajaleht. “Euroopa Liidu ja Venemaa suhted pole Putini kaheksa-aastase valitsusaja jooksul kunagi varem olnud nii halvad ja Euroopa Liit on ju Venemaa üks tähtsaimaid kaubanduspartnereid.”
Dagens Nyheteri hinnangul saabus Eesti ja Venemaa suhete kriis EL-ile ebasobival ajal, sest umbes kahe nädala pärast toimub ühenduse ja Venemaa kohtumine, kus hakatakse arutama koostöö süvendamist.
Lehe hinnangul ei saa EL jätta kritiseerimata puudulikku pressivabadust ja inimõiguste rikkumisi Venemaal, samal ajal soovides Venemaa näol säilitada koostööpartnerit ja olles sõltuvuses Vene energiast.
Dagens Nyheter tõdes, et kolmandik EL-i energiast tuleb Venemaalt. “See annab Venemaale võimu, mis võib mõjutada EL-i energiavarustust,” tõdes leht.
Väljaanne lisas, et Venemaad on süüdistatud mõju ärakasutamises ja EL-i maade mängimises teineteise vastu.
“Selle ärahoidmiseks soovib Euroopa Liit sõlmida uue koostöölepingu Venemaaga,” tõdes leht. “Ent kui olukord Eesti ja Venemaa vahel jätkub pingelisena, on oht, et muud küsimused võtavad [koos-tööleppe asemel] võimust.”
BNS

Tallinn sai rüüstamiste kahjunõudeid 30 miljoni eest

Tallinna linnavalitsusele laekus 2. maiks rüüstamiste käigus te-kitatud kahju korvamiseks nõudeid ligi 30 miljoni eest, kokku on esitatud 296 avaldust.
Justiitsministeeriumi Tõnismägi 5a hoone hinnanguline kahju on ligi 43 000 krooni ja Tõnismägi 8 hoone hinnanguline kahju on veidi üle 31 000 krooni.
Suurim kahjukannataja on senistel andmetel kolme miljoni krooniga Westmani pood. Endla 6 asuv korteriühistu hindas kahjuks 2,5 miljonit, Hugo Bossi kauplus kaks miljonit, Armani kauplus 1,8 miljonit ja Norber Grupp OÜ 1,2 miljonit, Endla 4 asuv AS Datel 1,5 miljonit, jne.
VES/BNS

IN VABA EESTI SÕNA TODAY

* The Front Page summarizes some of the events of the past week, including images of protesters outside the Estonian embassy in Moscow. A statement from the Estonian American National Council is printed at the bottom of the page, which also includes contact information for relevant people in the United States government. Estonian-Americans are encouraged to contact their representatives and clearly explain the situation that Estonia finds itself in, with regard to Russian aggression.
* Setting aside the crisis in Estonia, the Front Page also takes a moment to remember all mothers with a special Mother’s Day wish.
* Ilmar Mikiver writes about the power of the Bronze Soldier. Considering that its relocation has, however indirectly, resulted in the unpleasantness, Mr. Mikiver takes a moment to discuss what various newspapers in the West have written about. He also takes a moment to point out how, as so many have already said, the soldier and/or gravesite had nothing to do with the problems. Only days earlier, the Russian government had exhumed and reburied a number of soldiers’ bodies near Moscow. There was no looting or rioting as a result. Mr. Mikiver hopes that once the statue finds a new place at a military cemetery, its power will be diminished.
* President Toomas Hendrik Ilves’ speech of 2. May is reprinted on the second page. In his remarks, the President notes that he is disappointed that in the Estonia of today, there are people with so little regard for their fellow countrymen. It is the tradition of Europe to settle differences between countries by diplomatic means. To riot and cause such disruption is the way it may be done elsewhere, but not in Europe.
* Viido Polikarpus writes a first-hand account of the events near the Bronze Soldier, as well as his observations of the aftermath. He writes about the growing number of people around the site of the Bronze Soldier, and how many young and drunk people were inciting violent action. He concludes his day with a 2 am walk through Tallinn, where he saw the direct results of the marauding and looting.

US Dept of State urges Russia to reduce tensions and avoid escalation

VES — United States Department of State Deputy Spokesman Tom Casey issued a press release on 2. May urging Moscow “to do everything possible to reduce tensions” after reports surfaced that Estonian diplomatic personnel in Moscow were harassed, and reports of violence continued to be made. Moscow should “carry out responsibilities under the Vienna Convention concerning diplomatic premises and diplomats, and avoid harsh words and escalation,” the press release concluded.
The statement began by welcoming the restoration of calm in Tallinn, and noted the support of the US in the belief that the relocation of the Bronze Soldier is an internal Estonian decision. “Throughout the past week’s controversy following the Estonian Government’s relocation of the Soviet-era memorial, we have urged the Estonian and Russian governments to maintain dialogue and respect for the strong feelings on both sides,” Mr. Casey stated.
The United States embassy in Tallinn issued warnings to US citizens, noting that May 9, the so-called “ World War II Victory Day” in Russia “is often marked by large gatherings and/or demonstrations at the site” and “even demonstrations intended to be peaceful can turn confrontational and possibly escalate into violence.”
Citizens of the United States are urged to avoid large demonstrations and to exercise caution in areas near such demonstrations. Since the exhumation and identification of graves near the former site of the Bronze Soldier is expected to continue for about two weeks, the embassy warns that there is potential for further outbreaks of violence.

EU Presidency Statement on the situation in front of the Estonian Embassy in Moscow

The Presidency of the European Union is gravely concerned about current developments in relations between Estonia, a Member State of the European Union, and the Russian Federation. At the present time the situation of the Estonian Embassy in Moscow gives cause for concern. The Presidency of the European Union strongly urges the Russian Federation to comply with its international obligations under the Vienna Convention on Diplomatic Relations and protect the staff and premises of the Estonian mission and ensure unimpeded access to it.
In talks with all parties the Presidency is endeavouring to help de-escalate the situation.
Given the emotionally charged atmosphere surrounding the Soviet war graves in Estonia, it would be advisable to have a dispassionate dialogue on the matter. The Presidency of the European Union strongly urges that the problems that have arisen should be addressed in a spirit of understanding and mutual respect.

Paet expressed protest to the Russian Foreign Minister over the attack against Estonian Ambassador to Moscow

Foreign Minister Urmas Paet spoke to Russian Foreign Minister Sergei Lavrov over the telephone on Wednesday, 2 May.
Foreign Minister Paet voiced strong protest over the attack against the Estonian Ambassador, which took place this morning in Moscow.
Russian Foreign Minister Lavrov affirmed that after last Friday’s telephone conversation, the number of law enforcement officers positioned around the Estonian Embassy has been increased and several attacks have been prevented.
According to Foreign Minister Paet, the increased security measures have been insufficient and they need to be decisively increased.

Statement by Foreign Minister

Urmas Paet

The European Union is under attack, because Russia is attacking Estonia. The Bronze Soldier and the vandalism in Tallinn was Estonian domestic matter, but Russia’s coordinated actions against Estonia are a European Union problem. Thus, European Union-Russia relations have entered a very complicated situation.
The attacks are virtual, psychological and real.
Before the riots, representatives of the Russian Embassy met with the main organisers of the riots in Tallinn and other Estonian cities. The meetings took place in very strange locations such as the Tallinn Botanical Garden.
It has been established that cyber terrorist attacks against Estonian governmental institution websites and that of the President’s Office’s have been made from IP addresses of concrete computers and by concrete individuals from Russian government organs including the administration of the President of the Russian Federation.
The Russian State Duma delegation, which visited Estonia through the intermediation of the European Union’s Presidency, has demanded the resignation of the government and refuses to cooperate or enter into dialogue with Estonian officials. The visiting delegation only made demands and false allegations. This is interference in Estonian internal matters.
The youth organisation Nashi has surrounded the Estonian Embassy in Moscow, which also is the residence for all the employees. In essence, the employees are being held hostage. Today, Russian parliamentarians indicated that if there was a desire on Russian side, the special police would be able to free the Embassy in three minutes – however, the special police have said that their orders are to ensure only the minimum of security. Today, the Estonian flag was torn from the Embassy building. These actions are all in breach of the Vienna Convention.
The direct links of hostile Russian youth organisations like Nashi and Molodaja Gvardija to the Kremlin are well known. Just as well known is the fact that each person holding Estonian Embassy in Moscow under siege is being paid 550-1000 roubles per day by the Kremlin.
Russian television channels, whose “freedom” is well known throughout the world, do not show clips of rioters in the streets, but rather of “innocent” citizens of Russian descent being “terrorised” by police officers. They also broadcast news of Estonian police killing detainees and that the Estonian Defence Forces have been given the command to shoot Russians. These are gross lies.
I affirm to you that we have sufficient material to prove our accusations.
This all clearly shows that the future of people of Russian descent in the Estonian Republic is only being used as a rhetorical pretext for “active measures” and our compatriots are being used for greater political gains.
On Thursday, I will make a proposal to the Estonian Government as to which measures Estonia believes that the European Union should apply to Russia. These measures have to influence Russia so that it ends the attacks and its interference in internal matters of Estonia as well force Russia to fulfil its obligations under the Vienna Convention on Diplomatic Relations. The measures should affect EU-Russia relations in its entirety.
We believe it to be essential that the European Union react in full strength against the behaviour of Russia. This might result in the suspension or cancellation of negotiations between the European Union and Russia. The postponement of the European Union-Russia Summit must be seriously considered.
If the situation at the Estonian Embassy in Moscow has not normalised by nine o’clock tomorrow morning, Estonia will end all consular services except for consular assistance to Estonian citizens in its Moscow consulate. The services will be resumed once the situation has returned to normal. We will continue to monitor the security of our other representations in Russia.
SPOKESMAN’S OFFICE