|
45 aastat Lääneranniku Eesti Suusapäevi
Lääneranniku Eestlaste Suusapäevade noorimad osavõtjad. Foto: Greg Romerosa
China Peak, Sierra Summit, Kalifornias toimusid 9.-12. märtsini traditsioonilised lääneranniku eestlaste suusapäevad. Üle saja viiekümne inimese tuli suurtes, kettidega varustatud maastikuautodes läbi suure lume- ja jäätormi China Peak’ile. Osavõtjaid oli kohal Torontost, Washington, DC’st, New Yorgist, Seattle’ist, Portlandist ja enamus üle laia Kalifornia.
Vastlakuklid, sealihapraad ja must leib olid kõik saadaval Lääneranniku Eesti suusapäevadel.
Robert Anderson ja Heidi Reynolds olid 2006. a. suusapäevad hästi organi-seerinud. Urmas Kärner tõi kaasa oma bändi ”Puus Bros.” ja nad mängisid baaris varahommikuni. ”China Peak” oli suusa-kuurordi esimene nimi ja kui eestlased hakkasid seal käima, kutsuti mäge “China Peak”. Aastaid hiljem osteti see kuurort Snow Summit’i poolt ning seda kutsutakse nüüd “Sierra Summit”. Aga eestlastele on see suusakoht siiani tuntud kui “China Peak”. Sierra Summit’i mäetippu on ka kutsutud China Peak.
Lääneranniku Eesti Suusapäevadest osavõtjad. Fotod: Greg Romerosa
Lääneranniku eestlased on käinud China Peak’is koos suusapäevadel 45 aastat. Setu rahvariideid kandev Tiina Tamm Dudley rääkis, kuidas ta isa, Otto Tamm, alustas suusapäevi China Peak’is 45 aastat tagasi. Ta oli suusaõpetaja ja “ski patrol’i” mees ja ta kutsus Kalifornia eestlased Fresno Eesti Seltsi nimel sinna. Esimesel aastal tuli 53 eestlast sinna kokku ja see arv on nüüd tõusnud ligi kahesajale. Robert Anderson, Eesti Suusaklubi president on suusapäevi organiseerinud nüüd juba 25 aastat. Robert hoolitses majanduse ja muusika eest ning korraldas osavõttu Lõuna Kaliforniast. Heidi Reynolds, kes on käinud mitmeid aastaid suusatamas, organiseeris kuuendat korda Põhja-Kalifornia eestlaste osavõttu. Heidi tegi ja müüs ka toredaid värvirikkaid eesti mustritega suusaklubi särke ning Armas Sootaru poolt disainitud T-särke.
Sel aastal olid suusapäevad pikemad kui tavaliselt. Harilikult kestavad need kaks päeva, aga seekord oli kolm toredat päeva suusatamist ja lumelauasõitu (”snowboardi-mist”). Esimest korda toimus ka sel aastal murdmaasuusa-tamine Tiina Kaskla juhtimisel. Iga päev sadas lund. Tavaliselt saab sõita teksastes, T-särkides ja “bikini-toppides”, aga sel aastal oli vajalik talvine suusariietus.
China Peak’i restorani ameerika kokk oli nii vaimustatud, et eestlased on jälle suusatamas ning tegi ja müüs eesti toite. Vastlakuklid olid saadaval rõdul ja õhtul tantsusaalis ning seapraad ja tume leib tehti reedel õhtusöögi jaoks ja pakuti restoranis. Peeti ka sünnipäevi: Matti Laan sai 45-aastaseks. Karin Nukk oli teinud pirukaid ja Silvi Otsmaa oli valmistanud lõhevõileibu. “Puus Bros.’i” kitarrimängija Henno Heitur’i sünnipäeva peeti rõdul suure tordiga.
Pühapäeval toimus pidulik mäest alla suusatamine uhketes balli-kleitides ja frakkides. Kui suusatajad sõitsid alla, nägid nad välja nagu James Bond filmist välja astunud “debonair” suusatajad. Palju nalja sai ja palju pilte tehti. Laupäeva õhtul toimus suur rahvapidu, kus sai ka loteriis õnne proovida ning eesti laule laulda ja “rock ja roll” bändi saatel tantsida. Paljud tõid oma sõbrad ja perekonnad suusatama. Mudilased kelgutasid.
Näeme järgmisel aastal China Peak’il, 9. – 11. märtsil 2007.
Pia Salmre
Grupp suusapäevadest osavõtnuid.
Ilusat Emadepäeva kõigile emadele!
Igal emadepäeval kuulutatakse Eestis välja Aasta Ema. Eelmisel aastal sai selle austava tiitli Viljandimaa külavanem ja mulgi keele hoidja Aili Laande Viljandimaalt, kellel on 5 last ja 5 lapselast. Pildil Aili Laande perekond. Seisavad vasakult Riina Narusk (minia), Avo Laande (poeg) ja tema süles Ada Laande (pojatütar), Lii Laande (tütar), Vallo Visor (väimees), Ave Visor (tütar), Ahti Sarap (väimees), Age Sarap (tütar), Kimmo Birkavs (tütre elukaaslane), Ade Laande (tütar). Istuvad vasakult: abikaasa Harri Laande, kelle süles on tütrepojad Ahto Sarap ja Asko Sarap, Aili Laande (Aasta Ema 2005), tema süles Ane Laande (pojatütar) ja kõrval Valdo Visor (tütrepoeg). Foto: Postimees
Rahvuskultuuride Nädal Upper Deerfield’is
Noored tantsijad ja lauljad David Virunurm, Briana Bevacqua, Spenser Burlew, Brianna Carter ja tagareas Jack Burlew.
Foto: Emmi Bajars
Seabrook’i eestlased paraadil. Vasakult Helve Hindre, Jacqlyn Hall, Ivi Hall, Emmi Bajars, Eevi Truumees, Helle Jürisson, Anne Heinik, Merike Bierbrunner, Aleksandra Pilberg ja ees Brianna Carter. Foto: Olav Hindre
Seabrook’i Eesti Seltsi rahvatantsurühm esines järjekordselt Upper Deerfield Township Annual Community Day pidustustel, mis toimusid 29. aprillil 2006. Pidustuste eesmärgiks oli esile tuua kõiki rahvusi, kes elasid ja veel elavad Cumberland’i maakonnas ning nende rahvuste kultuuri ja kunsti.
Eestlasi tutvustas hr. George Moore, kohapealse raadio teadustaja, tuues esile eestlaste põgenemist kodumaalt ja teekonda Seabrook’i.
Rahvatantsurühm esines viie tantsuga ja noorterühm kolme tantsuga ning kahe eesti rahvalauluga. Ette-kanded said suure aplausi osaliseks. Rahvatantsurühm võttis osa ka paraadist, milles eestlaste sõiduk oli ehitud USA ja Eesti lippudega.
Hr. George Moore tutvustas ka pr. Selma Kissat, kelle raamat “Hajunud vikerkaar” või ingliskeelne “Pilgrimage” oli müügil koos tema maalidega SECC muuseumis, kus autor kirjutas teostele pühendusi.
Eesti Selts lõpetas oma hooaja tegevuse emadepäeva lõunaga Seabrook’i Eesti Majas.
Helgi Viire
SES sekretär
Selma Kissa oma raamatutega. Foto: Erik Kissa
Augsburglaste kokkutulek 28.aprillil 2006 hr. Gunnar ja Vera Eemani kodus Delray Beach’is, Floridas.
Vasakult paremale Gunnar Eeman, Allan Pensa, Vera Eeman, Astra Parts, Juta Pensa, Paul Vesterstein, Arno Kallas, Heiki Parts..
Foto: erakogu
NY Eesti Kooli lapsed kirjutavad:
Raamatud
Mulle meeldib palju raamatuid. Minu lemmikraamatud on spordiraamatud ja fantaasiaraamatud. Mulle meeldivad spordiraamatud selle pärast, et ma teen sporti. Ma mängin korvpalli ja ameerika jalgpalli. Mul meeldivad fantaasiaraamatud selle pärast, et meeldib. Fantaasiaraamatuid on alati naljakas ja huvitav lugeda. Ma loen spordi ja fantaasiaraamatuid väga palju.
Minu vanaema
Minu vanaema on kuuskümmend kuus aastat vana. Nüüd ta elab Toms River, New Jerseys. Ta on elukutseliselt Poliitik. Ta oskab inglise ja eesti keelt. Ma abistasin teda kui tal oli “stroke”. Ma tahaksin, et minu vanaema elab palju rohkem. Ta sündis Tallinnas, 1939. Vanaema töötab New Jersey loteriiga. Minu vanaemal oli üks kass aga see kass suri ära.
Ta teeb palju asju. Ta puhastab tema kodu, ta töötab lilleaias ja ta keedab toitu. Mulle meeldivad kõik toidud, mis minu vanaema keedab. Ma armastan minu vanaema väga palju.
Stefan Skonberg
The Raid
Lakewood’i laagris see aasta, mina ja mu hea sõber Lili Puskar, kes elab Maryland’is, tegime üks “raid” hundudele. See on väga kena lugu, et kuulda. Aga enne kui ma hakkan, ma lihtsalt tahan ütelda, et kõik mis ma hakkan ütlema praegu on tõsi.
Õhtul enne kui viimane päev lõppes laag-ris, mina ja mu sõber Lili Puskar tahtsime teha üks “raid” koos. Me saime palju abi meie juht Hillevi käest, sest tema andis meile varustust Rite Aid’ist või Duane Reed’ist, kus meie ei saanud minna. Sel õhtul mina ja Lili ärkasime üles kell neli hommikul ja panime mustad riided selga. Siis me kirjutasime üks kiri nendele. Siis meie läksime hundu laagrisse ja varastasime kõik nende kingad ja sidusime lipuvarda külge. Siis kui saime tagasi, tädi Hillevi ärkas üles ja andis meile tema “digital camera”, et võtta pilte. Seal sai palju nalja. Nad kunagi ei teadnud, et need olime lihtsalt mina ja Lili, kes tegime “raid”. Me alati mäletame seda õhtut.
(*Me tegime natuke dekoreerimist ka. Meie panime puude peale roosad kikilipsud ja me panime igale poole väikesed “glow-in-the-dark smiley-face” pallid.)
Aleksa Kärner
Minu Kool
Sügisel, minnes viiendast klassist kuuendasse klassi, ühest koolist teise, tõi kaasa palju erinevusi. Meil ei ole enam klassi- juhatajat, vaid on erinevad õpetajad, õpetades erinevaid aineid ja igal õpetajal on oma klassiruum.
Algkoolis igal klassil oli oma ruum ja klassijuhataja. Söögiraha maksime seal iga kahe nädala järgi, nüüd aga maksame seal iga päev.
Mulle meeldib selles koolis rohkem, sest me arendame rohkem enesedistsipliini, vastutustunnet ja kohusetunnet.
Minu Sõber
Minu koolisõbra nimi on Melanie Pinkas. Ma kohtasin teda peale kooli “cheerleadingus”. Ta seisis minu kõrval ja oli minu grupis. Ta ema räägib vene keelt ja tal on üks õde. Igal aastal tal on Kadripäeva pidu ja mina olen kutsutud. Ta on täis energiat, tallegi meeldib teha matemaatikat, sporti, tantsida ja küpsetada. Me mõlemad armastame loomi.
Carine Hallikäär
Karate Strikes
Mulle meeldib “Karate Strikes”. See on St. Thomas’i raamatukogust. See on hea karateraamat. Sellel raamatul on viis peatükki ja nelikümmend kaheksa lehekülge. Selles raamatus seletatakse karatelöökidest, jalalöökidest ja ka rusikahoopidest. Igast löögi sordist on palju pilte, et sa tead kuidas seda õieti teha. Mulle meeldib karate.
Ainar Lane
New Yorgi Eesti kooli lõpupidu ja emadepäeva tähistamine
toimub 20. mail kell 11.30 NY Eesti Majas.
NY Eesti Koolil on tänavu kaks lõpetajat, Lia Vaska ja Peeter Sõrra, kes said ilusti 3 ja 1/2-tunnisest lõpueksamist läbi.
Eesti Kooli lapsed on ette valmistanud näidendi “Mutionu pidu”, sellele järgneb kohvilaud.
Kõik on oodatud!
Aastaga langes töötute arv ligi 40 protsendi võrra
Tänavu 1. mail oli Eesti tööturuametis registreeritud 17 627 töötut, mis on mulluse sama ajaga võrreldes 39,6 protsenti vähem. Kokku on Eestis töötuid 2,1 protsenti tööealisest elanikkonnast.
Töötuse tase on endiselt kõige kõrgem Ida-Virumaal, kus on registreeritud töötuna 5,3 protsenti maakonna tööealisest elanikkonnast ja Valgamaal, kus see näitaja on 3,9 protsenti. Kõige väiksem ehk 1,1 protsendiline töötuse tase on Pärnu maakonnas.
Kõige suurem töötutoetuse saajate osakaal tööealistest elanikest oli Ida-Virumaal (osakaal on 1,7 protsenti tööealistest) ja Valgamaal (1,4 protsenti). Kõige väiksem on osakaal Pärnumaal, Tartumaal ja Harjumaal (0,6 protsenti).
VES/BNS
Estonian Air lõpetab lennud Manchesteri ja Dublinisse
Otselennud Manchesteri lõpevad 1. juulist, Dublinisse lendamise lõpetab Estonian Air 1. septembril. Estonian Air lubab samas tihendada lende Skandinaavia maadesse ja Kiievisse. Ettevõte on sel aastal avanud uued regulaar-liinid Ukraina linna Simferopolisse ja Horvaatia linna Dubrovnikusse ning mai keskpaigast algavad Tallinnast otselennud ka Barcelonasse. Estonian Airi asepresidendi Mart Relve sõnul on lennuplaani uuendamine majanduslik otsus: otselennud Manchesteri ja Dublinisse ei ole ennast piisavalt õigustanud.
Sügisest lähevad talve-puhkusele ka Estonian Airi Pariisi ja Hamburgi otse-liinid, mis avatakse jälle tuleva aasta suviseks lennuhooajaks. Estonian Air sai eelmisel aastal 1 1435 miljardi krooni suuruse käibe juures 65,9 miljonit krooni kasumit.
Estonian Airi omanikeks on Eesti riik, SAS Grupp ja investeerimispank Cresco.
VES/BNS
?Jaan Kross on Aasta Eurooplane
Jaan Kross koos abikaasa Ellen Niiduga. Foto: Postimees
Mittetulundusühing Eesti Euroopa Liikumine valis Aasta Eurooplaseks kirjanik Jaan Krossi tema panuse eest Eesti kultuuri ja ajaloo tutvustamisel Euroopas ning euroopalike väärtuste tutvustamisel Eestis.
Täna annab Eesti Euroopa Liikumise president Riivo Sinijärv andis 11.mail tiitli pidulikult Jaan Krossile üle.
Eesti Euroopa Liikumise poolt üle antava Aasta Eurooplase tiitliga soovitakse tunnustada neid eestlasi ja organisatsioone, kes on andnud väärika panuse Eesti ja Euroopa suhete kujundamisse, toetanud kodanikuühiskonna arengut ning aidanud kaasa Eesti ühiskonna teadlikkuse tõstmisele Euroopast.
Auhind ja tiitel kuulutati välja 9.mail Euroopa Päeva raames.
Eelmisel aastal pälvis Aasta Eurooplase tiitli Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA). Varem on Aasta Eurooplase tiitli pälvinud muu hulgas Eesti põllumeeste esindaja Brüsselis Aivar Niinemäe, Avatud Eesti Fond ja Saare maakond.
VES/BNS
Laar läheb Gruusia presidendi nõunikuks
Eesti kahekordne peaminister Mart Laar hakkab nõustama Lääne-teel kiirendust koguva Gruusia presidenti Mihhail Saakashvilit, tema töö maksab kinni ÜRO.
Alates maikuu lõpust aeg-ajalt nädalaks Tbilisi lendav Laar muutub president Saakashvili nn. reforminõunikuks. “Ülesanne on aidata koordineerida Gruusia ministeeriumide erinevaid reforme,” ütles Laar, kes sai hiljuti mainekalt CATO Instituudilt Milton Friedmani auhinna vabaduse edendamise eest.
Üleeile oma missiooni välisminister Urmas Paetiga arutanud Laar sai Eesti diplomaatilise ametkonna toetuse. Paet ütles, et tema ametnikud annavad Laarile võimalikult mahuka taustainfo, samuti Eesti-poolsed soovitused Gruusia juhtkonnale.
Laar võrdleb Gruusias alustatud riigi ja majanduse reforme Eestis 1990. aastatel algusega ning on nimetanud Gruusia 1990. aastate alguse veaks seda, et tollased – iseenesest rahvuslike loosungitega võimukandjad – ainult rääkisid Läände orienteerimisest ja selleks vajalikest reformidest, midagi sellel alal korda saata aga ei suutnud.
BNS
Lang ei poolda 27. märtsi muutmist riiklikuks tähtpäevaks
Justiitsminister Rein Lang ei toeta langenud vabadusvõitlejate päeva kümnenda aulakonverentsi ning akadeemilise vabadusvõitlejate, inimõiguslaste ja repressiooniohvrite mälestuskeskuse ettepanekut keh-testada uus riiklik tähtpäev, langenud vabadusvõitleja päev, mida tähistataks 27. märtsil.
Lang meenutas ettepaneku autoritele saadetud kirjas, et Eesti riiklike tähtpäevade nimistus on juba 14. juuni leinapäevana. “Kuigi leinapäeva kitsam tähendus seisneb juuniküüditamise ohvrite mälestamises, sümboliseerib see päev laiemalt ka muudes okupatsioonivõimude ebaseaduslikes repressioonides hukkunute mälestust,” nentis ta.
Minister lisas, et riigikogu menetluses on praegu pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise eelnõu, millega soovitakse nimetada 22. september, mil Nõukogude väed Teise maailmasõja ajal taasokupeerisid Tallinna, okupatsioonikannatuste päevaks või vabadusvõitluse päevaks. Ka selle päeva tähendus kattuks vähemalt osaliselt aulakonverentsi ja mälestuskeskuse pakutud tähtpäevaga.
Lang teatas ka, et valitsus andis 30. märtsil justiitsministeeriumile ülesande töötada välja riigikogu otsuse eelnõu, milles antakse õiglane hinnang Eesti kodanike võitlusele NSV Liidu sõjalise okupatsiooni vastu. “Meie arvates on eelnimetatud sammudega praegu piisavalt tagatud võõrvõimude vastu võidelnud ja seeläbi kannatanud isikute, sealhulgas Jüri Kuke, mälestuse hoidmine,” kirjutas minister. “Jüri Kuke mälestamine iga aasta 27. märtsil on kujunenud südamlikuks traditsiooniks, mille jätkumine ei ole millegagi takistatud ka ilma vastava riikliku tähtpäeva loomiseta.”
Uue riikliku tähtpäeva loomist soovis aprilli alguses Tartus nõukogude vangilaagris surnud Kuke mälestusele pühendatud aulakonverents. 27. märts valiti välja seetõttu, et just sel päeval 1981. aastal hukkus Vologda vangilaagris vabadusvõitleja, Tartu ülikooli keemiadotsent Jüri Kukk. “Nimetatud kuupäeval soovime esile tõsta ja jäädvustada kõigi Eesti vabariigi eest võidelnud kangelaste ja märtrite mälestust,” seisab ettepanekus. “See päev hõlmaks otseselt kümnete tuhandete vastupanuliikumisest osavõtnute ja kommunismiohvrite mälestust, neid, kes võideldes on kaotanud oma elu või osa sellest, kaudselt puudutades kogu eesti rahvast.”
VES/BNS
Fred Kudu ja Heino Lipp
Sain üle aasta tagasi kirja Heino Lipult tema abikaasa surma kohta, kuid pärast seda ma ei ole Heinolt kirja saanud. Eesti Spordiveteranide organisaator Enno Akkel teatas minu järelpärimistele, et Heino asub mälu kaotanult vanadekodus. Mulle tundus, et Henno kannatused ja saavutused vajavad tähelepanu. Nimetasin Enno Akkelile, et praegused Eestis toimuvad rahvusvahelised kümnevõistlused kannaksid Heino Lipu nime. Iga spordisõber toetas seda ideed, kaasa arvatud Bob Mathias, kes võitis kuldmedali nii 1948. a. Londoni ja ka 1952. a. Helsingi Olümpial ning kellega ma olin koos mõlemil olümpiamängudel. Kuid siis tuli Akkelilt täiesti uskumatu teade, et need Eestis toimuvad suurvõistlused olevat juba nimetatud Fred Kudu mälestusvõistlusteks. Oleks huvitav teada, kes iganes sellist absurdsust esitas. Kuna ma olen üks väheseid, kes tundis mõlemaid asjaosalisi, siis ma esitaksin selgitusi sel alal.
FRED KUDU 4. JAAN. 1917 – 29. SEPT. 1988
Fred Kudu oli värske lõpetajana 1940. aastal Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudis abiõppejõuks suusatamise ja kergejõustiku alal. Eesti oli N. Liidu osa ja ülikoolis olid kõik alad sunduslikud, kaasa arvatud vene keel ja kompartei ajalugu. Mina puutusin Fred Kuduga kokku kahel lühikesel kursusel suusalaagris Otepääl 1940. a. lõpus ja traagilises 1941. a. suvelaagris Narva Jõesuus Villa Capriccios, mis kunagi ei unune. Villa Capriccio asus mere ääres ja me elasime kaheinimese tubades. Fred oli vahepeal abiellunud tõkkejooksja ja võimleja Ella Lukk-Kuduga. Minu toanaabriks juhtus olema Aadu Birk ning meie kõrvaltubades olid Salum, Raag, Karikosk, Riisik, Erikson ja teised. Kokku oli meid umbes 15 meest ja kümmekond naiskursuslast.
Siis saabus see saatuslik juuni 1941, kui kuulsime Villa Capriccio teenistujatelt teateid vangistamisest ja küüditamisest. Laenasime jalgrattad ja läksime Aaduga Narva jaama, kus nägime pikki loomavagunitest koosnevaid ronge. Nendest kostis meeleheitlikke appihüüdeid, mis mul kunagi ei unune. Kui saksa sõjavägi lähenes, hakkas voolama põgenikke Venemaa poole. Aeg oli ärev ja Instituudi juhataja Herbert Niiler soovitas meil liikuda vähemalt kahekesi ja jääda paigale, kuna kodukohtades olime me tõenäoliselt küüditamisele määratud. Kuid sellest hoolimata valis Fred teise tee. Paar Villa Capriccio teenistujat olid Fredi näinud Venemaale pöörduvate põgenike hulgas. Paigale jäämine oli meile ühendavaks teguriks, mis aitas ka Ellal sellest shokist üle saada. Paar tundi enne saksa vägede saabumist toimus venelaste pommirünnak just sinna, kus me alati käisime saksa sõjaväge ootamas. Aadu Birk tegi nalja, et Fred saadab tervuseid!
Sellega lõppes minu otsene ühendus Fred Kuduga. Edaspidised andmed sellest ajastust on saadud alles pärast N. Liidu kokkuvarisemist. Head ülevaadet andis nõukogudelik kiidulaul Kudu surma puhul 28. septembril 1988. a., milles on üles loetud umbes tosin „Punatöölipu“ ordenit tema teenete eest N. Liidule. Samuti on rõhutatud tema võitlemist „Laskurkorpuse“ ridades, mis koosnes suurelt osalt ülejooksjatest. Need tegutsesid samas rajoonis, kus mina käisin koolitöö kõrval Eesti politseüksusega kodumaa piiri julgestamas. Seega on võimalik, et Kudu ja mina võisime teineteist püssi-sihikule võtta. Fredi eluloo osas ei ole Herbert Niilerit ja Tartu Ülikooli üldse nimetatud, mis on väga tavaline N. Liidu teguviis. Kuulsin, et Fred oli lasknud ennast Ellast lahutada ja abiellunud Ethel Bochman’iga, kes oli Instituudis minust nooremal kursusel. Mõlemad olid Saksa okupatsiooni ajal Venemaal paremat aega ootamas.
See parem aeg ka neile saabus. Need, kes olid saks-laste eest Venemaale põgenenud, olid nüüd kangelased, võttes üle küüditatute majad ja varandused. Fred ja Ethel elasid väga head elu, kaasa arvatud välisreisid. Fred oli juba siis nii mõjukaks muutunud, et temalt küsiti arvamust välismaale saadetavate sportlaste kohta. Sel ajal asetas Heino Lipu probleem Fredi väga täbarasse olukorda. Fredi õnneks jäeti 1948. a. Londoni Olümpiamängidel käimata, kuid sama probleem kerkis uuesti esile 1952.a. Helsingi Olümpiamängude puhul. N. Liit oli aru saanud, et nende Spartakiaat ei suuda võistelda olümpiamängide populaarsusega ja otsustati saata nõukogudelikult kontrollitud võistkond Helsingisse. Ka seal oleks olnud Heino medalikandidaat, kuid Heino-taolist meest ei saanud Fred Kudu maailma avalikkuse ette lasta. Fred selgitas N. Liidu võistkonda koostavale komiteele, et Heino Lipp on endine metsavend, kes ei ole usaldusväärne, kes nõuab vene okupatsiooni lõpetamist Eestis, räägib ainult eesti keelt ja võib kergesti põgeneda Rootsi, kus asuvad suured Eesti põgenike grupid. Sellisest võimalusest tuli iga hinna eest hoiduda ja Lipp tõmmati vägisi Helsingi lennukist välja. Fred Kudu rääkis jälle kahepoolset juttu vastavalt eestlastele ja venelastele.
See alatu ja ebasportlik käitumine Fred Kudu poolt tegi häbi kogu N. Liidu spordile. Selle olukorra parandamiseks olid Fred ja Ethel välismaareisidel rohkem vabadust saanud. Ethel peatus 1972. a. Müncheni Olümpiamän-gudel oma Münchenisse asunud endise kooliõe perekonnas, kuhu juhuslikult ka mina oma tuttavatega juhtusin sisse astuma. Oli kena Ethelit jälle näha, kuid seltskonnas ei olnud kohane ebameeldivusi esile tuua. Hiljuti sain Ethelilt kirja teatega, et ta kavatseb tähistada Fredi 90-ndat sünnipäeva ning palub selleks ka minult häid mälestusi Fredist. Kahjuks mul neid ei ole. Kuid loomulikult saadan ma Ethelile oma head soovid tema abikaasa mälestamiseks.
HEINO LIPP, sünd. 21. juunil 1922 a., praegu mälu kaotanult vanadekodus. Kohtusin Heinoga 1938. a. suvel Tartus Tamme staadionil kümnevõistluses. Osavõtjaid oli umbes tosin ja meid kui kõige nooremaid oli sinna saadetud vist juurdekasvu huvides (mina olin sündinud 1. sept. 1920.a.). Heino tugevad alad olid hei-ted ja tõuked ning mina eelistasin hüppeid. Olime võrdlemisi tasavägised, mõlemal veidi üle 5000 punkti, kuid Heino kogus siiski minust mõned punktid rohkem. Heino koordinatsioon ei olnud veel tema füüsilise arenguga sammu pidanud, kuid oli ilmne, et tal oli haruldane potentsiaal. Vahetasime aadresse (tema oma oli lihtsalt „Kiviõli“) ja lootsime edaspidi jälle kohtuda. See lootus täitus alles 25 aastat hiljem.
Algasid ärevad ajad. N.Liit liitis Balti riigid Venemaa külge ilma püssipauguta ja ründas 1939. aasta lõpul Soomet, mis oli N. Liidule suureks häbiplekiks. Ka meil oleks ehk olnud kohased vastupanu osutada ja meid oleks respekteeritud nagu Soomet. Vähemalt seal säilus iseseisvus ja ei toimunud küüditamisi. Paljud eestlased hakkasid metsavendadeks ning mõned suutsid koguni soomlastele appi minna. Kuid kahjuks kõik see ei aidanud. N. Liidu hirmuvalitsus ja küüditamised kestsid edasi kuni saksa väeosade saabumiseni 1941. aasta suvel. Kuna eestlasel oli venelastega palju arveid õiendada, siis võeti vastu abi ka saksa sõjaväelt, moodustati Eesti võitlusüksused nagu Leegion, Politseipataljonid, Töökompaniid ja isegi metsavendade grupid. Loodeti asjatult abi välismaalt, eriti USA-st, kuid seda ei tulnud. Balti riigid elasid nagu raudse eesriide taga, kus ei olnud mingit ühendust välismaailmaga.
Alles pärast II Maailmasõja lõppu kevadel 1945. a. hakkas N. Liit olümpiamängude vastu huvi tundma, kuna nende senised Spartakiaadid ei olnud populaarsed. Eriti Heino Lipu arvel taheti saata tugev võistkond 1948. a. olümpiamängidele Londonis, kus Lipp oleks olnud ülekaalukaks võitjaks. Kuid paljudest Balti atleetidest koosnevat võistkonda ei soovitud vabasse maailma saata ning seati sihid 1952. a. Helsingi Olümpiamängudele. Heino Lipp oli ka siis veel heas medalivormis, kuid sellist patriootilist ja avameelset suursportlast oleks olnud kardetav vabasse maailma saata. Eht-nõukogudelikult talutati Lipp Helsingi lennukist välja.
Pärast 52 aastat sain Heino Lipuga uuesti kokku. Olin just käinud oma USA-s sündi-nud abikaasa ja pojaga Viljandi Maakonna Gümnaasiumis 1940.a. lennu 50. aasta kokkutulekul, mis oli minu esimeseks kodumaa külastamiseks pärast Eesti okupeerimist 1944 a. septembris. Seattle’s olid just algamas „Hea Tahte Mängud,“ kuid ma ei eeldanud seal näha osavõtjaid Eestist. Siiski oli seal 2 osavõtjat, kes vahelduva eduga peatusid nädal aega minu perekonnas. Esimene oli Ants Paju, kettaheitja, endine Eesti Riigikogu liige ja praegune Jõgeva linnapea. Ants oli delegaadiks looduskaitse konverentsil. Viisin Antsu igal hommikul kohale ja olin talle tõlgiks. Ants ei usaldanud venelaste tõlkimist.
Ootasime Heino saabumist, mille tõttu oli Ants valinud hilisema tagasilennu, et seda haruldast kohtumist kaasa elada. Võistluste keskuste lettide eest nägime teineteist umbes samal ajal. Mina olin selleks kaasa võtnud ühe ekstra kuldmedali, mis ma igal aastal kohalikel seeniorite võistlusel olin saanud. Panin selle pidulikult Heinole kaela. Vastutasuks pistis Heino mulle midagi pihku. Ma arvasin, et ta teeb nalja ja annab mulle ühe sellise väikese vene rublase rahatähe, kuid see oli vaid luitunud sedel, millele oli kirjutatud „Tartu tän. 25, Viljandi.“ See oli aadress, mille ma olin Heinole andnud meie kohtumisel Tartus aastal 1938. Ta selgitas, et oli selle kindlas kohas alles hoidnud.
Delegaadid ja võistejad olid paigutatud mõjukamatesse Seattle’i perekondadesse, kuid ma korraldasin, et Eesti de-legaadid peatuksid minu kodus ja et ma viin nad igaks kohustuseks kohale. Ants Paju asus koduteele ja kuna Heinol oli pärast avatseremooniat rohkem vaba aega, siis kasutasime seda siinse eluga tutvumiseks. Heino oli eriti huvitatud siinsetest võimlatest ja spordivõimalustest. Tegelikult talle oli kõik uus ja huvitav – lumiste tippudega lähedane kõrgmäestik, ärid ja poed täis kaupu jne. Viisin Heino meie maja lähedasele spordiplatsile, kus mina oma treeningut teen. Vanuseklassi kuul ja ketas on mul alati autos ja tahtsin näha, kui palju ma nendel aladel Heinost maha jään, kuid see puudutas nähtavasti väga valusat närvi. Ta andis mulle soovitusi, kuid ise ta ei puudutanud ei kuuli ega ketast. See näitas mulle kui sügava ja valusa haava oli see Helsingi lennukist mahatõstmine talle jätnud. Heino austas sporti, oli hea treener ja inspiratsiooniks kõigile.
Mina tegin oma esimese vastukülaskäigu Heino koju juba järgmisel suvel. Topeltkodakondsuse alusel võtsin aktiivselt osa nii EM- kui ka MM-võistlustest ja peatusin sellistel reisidel Heino külastamiseks ka Tallinnas. Heino ja ta abikaasa Helle olid mõlemad pensionärid, kui Heino jätkas oma algatusel nooremate õpetamist ja treenimist Tallinna Tehnikaülikoolis ja Kilehallis. Sellega ühines ka endine teivashüppaja Anton Jürisson. Sellest kilehallis on võrsunud enamik Eesti kümnevõistlejaid. Pärast nende pensionileminekut sai uueks spordiosakonna juhiks nende senine abiline, kaugushüppaja Tõnu Lepik.
Heino abikaasa Helle oli arst, kuid võttis äärmistel juhtudel vastu ka mõningaid endiseid patsiente. Neil ei olnud lapsi. Heino ja Helle täiendasid teineteist ideaalselt. Eriti suvel meeldis neile veeta nädalalõpud nende suvilas Võsul Viru ranna läheduses. Selle oli Heino ise ehitanud ja see sai ka minu eelistatud peatuskohaks oma haruldase suitsuahju ja saunaga. Tegime ringsõite Heino suure Volgaga, püüdsime kalu ja suitsetasime angerjaid. Helle oli meiega alati kaasas. Ma saan aru, kui sügavalt Helle kaotus Heinole mõjus, eriti kui tal olid ikka veel meeles tema endised kibedad pettumused. Ma kavatsen lähemal ajal Heinot külastada. Ehk aitab see rahustada ta mälu.
KOKKUVÕTE
Eestist on võrsunud häid kümnevõistlejaid alates Aleksander Kolmperega, kes võitis pronksmedali 1924. a. Pariisi Olümpiamängudel, ja jätkudes Erki Noole kuldmedaliga 2000 aastal. Kuid kõige selgema pildi Eesti kümnevõistlejate alal annab Heino Lipu elukäik. Heinol ei olnud pidevat treenerit, kuid tal oli haruldane loomulik and. Tal ei olnud saada Musta mere kaaviari ega Krimmi shampust nagu Fred ja Ethel Kudul. Tal tuli tihti ennast varjatult elatada metsloomadest ja marjadest. Kuid need raskused karastasid teda erakorralisteks saavutusteks. Täpselt Londoni Olümpiamängude kümnevõistluse ajaks korraldasid Vene kohtunikega asendatud Eesti Spordiliidu liikmed Tallinnas kümnevõistluse, kus Heino Lipp ületas juba 9 alaga Londoni võidutulemuse. Heino jätkas sportlikku tegevust Tallinna Tehnikaülikooli spordiosakonnas õppejõuna. Teda paluti aupatrooniks mitmetele olümpiamängudele ja suurvõistlustele vabas maailmas, kus tema nimi oli muutunud legendaarseks. Heino Lipp väärib meie kõikide tänu ja lugupidamist.
Fred Kudu annab sel alal hoopis vastupidise pildi põgenedes N. Liitu egoistlikel ja majanduslikel põhjustel. Ta teadsid, et läänemaailma haridus oli isoleeritud N. Liidus kõrgelt hinnatud, mis lubanuks tal seal head karjääri teha. N. Liidu usalduse võitmiseks tegi Fred eesti võistlejatele ekstra kitsendusi lubades neil võistelda heal juhul vaid N. Liidu kõige tugevamates mõjupiirkondades. Heino Lipu eemaldamine Helsingi lennukist tegelikult isegi suurendas Kudu usaldamist. Võeti arvesse, et Fred oli maha jätnud oma abikaasa, spordi- ja ülikoolikaaslased ning asunud võitlema Laskurkorpuse ridades Eesti väeosade vastu. Fred sai peagi „treenerite treeneriks“ nagu tema järelhüüdes on mainitud. Sellisena oli tema peamiseks kohustuseks võistkondade skriinimine ja nende viimine välismaa võistlustele, kaasa arvatud olümpiamängud. Kommunismi lagunemine ei toonud kaasa erilisi muudatusi ja ka Quislinguid (reetureid) ei puudutatud. Tuhandeid eestlasi küüditati Siberisse, kuid kedagi ei ole vastutusele võetud. Selle asemel, et Heino Lipule tunnustust avaldada, kavatsetakse nüüd austada N. Liidu käsilast Fred Kudut, kelle teeneks oli Heino Lipu eemale jätmine Helsingi Olümpiamängudelt. Seda ei tohiks ükski normaalne inimene lubada.
Ma olen püüdnud eeltoodult kirja panna kõike olulist Fred Kudu ja Heino Lipu alal, kuna ei ole enam palju neid, kes seda ajastut mälestavad. Mulle jääb arusaamatuks, miks nüüd korraga tahetakse kadunud Fred Kudule austust avaldada, kui meil leidub teisi, kes väärivad eestlaste tänu ja austust palju rohkem. Kõikidest nendest seisab palju kõrgemal Heino Lipp, kes nüüd mälu kaotanult vajab meie poolehoidu ja kaastunnet. Ma saadan koopiad ja emailid oma avaldusest kõikidele tuttavatele ja palun seda teha ka neil.
Kenneth M. Gorshkow
Viimistletud Mahler Riverside’i kirikus
Ehtne külluslik mahlerlik meeleolu valitses teisipäeva õhtul Riverside’i kirikus, kus Neeme Järvi juhtis suurt ansamblit esitades Mahleri Ülestõusmise sümfooniat (“Resurrection” Symphony). Kontsert toimus osaliselt tähistamaks kiriku 75. aastapäeva ja ka kiriku toetuseks. Samuti oli see osa kiriku Püha Nädala (Holy Week) tähistamisest ning austuseks Neeme Järvile.
Väga oluline oli esituse juures, et seda filmiti dokumentaalfilmi „The Resurrection of Gustav Mahler“ tarvis, mis kajastab Mahleri teist tema üheksast lõpetatud sümfooniast.
Järvi orkester koosnes New York Philharmonic’u, Philadelpia Orchestra, New Jersey Symphony, Detroit Symphony, Met Orchestra ja mitme teise ansambli orkestrantidest, kes vabatahtlikkuse alusel osalesid projektis. Selline ad hoc kokkupandud kooslus hõlmas suurt riski, eriti just sellise tohutu töö jaoks nagu Mahleri sümfoonia. Kuid see töötas. Mis iganes põhjusel – kaamerate olemasolu, ürituse tähtsus, armastus töö vastu või kes teab, mis veel – andis orkester rikkalikuma, põhjalikumalt viimistletud esitluse kui mõni täiskoosseisuline orkester viimaste aastate jooksul. Avaosa „Todtenfeieri“ jooksul kõlasid keelpillid lopsakalt ja sametiselt ning läbi esitluse andsid puhkpillid spetsiifilise te-ravuse, mis eristab Mahleri käekirja. Raskeloomuline vaskpuhkpillide esitlus oli laitmatu. See resoneerus läbi kiriku ning akustika andis löökpillidele finaalis äikesetormi tugevuse.
Ilmselt oli kõige rabavamaks elemendiks Järvi käsitluse kergus, millega ta liikus Mahleri hiigellikkuse ja delikaatsuse vahel. Ta andis ka kindlalt fokusseeritud Andante Moderato esituse, mis kõlas peaaegu schubertlikult.
Finaalis andsid New York Choral Artists ja Riverside Choir kaunilt voolitud kõla ning solistid – Suzanne Mentzer, metsosopran ja Twyla Robinson, sopran – laulsid Mahleri mediatsioone kestva graatsilisusega.
Viieminutiline paus Mahleri esimese poole lõpus jäi tähelepanuta. Muidugi võiks palju hullemaid asju juhtuda ja Järvi ei ole üldse ainus, kes ignoreerib seda vanamoelist juhist, kuid siiski oli see kaotatud võimalus – kui publikult ei eeldata mõnda hetke vaikse meditatsiooni jaoks kirikus, siis kus veel?
Allan Kozinn
Artikkel ilmus ajalehes The New York Times 13. aprillil 2006.
EÜSL-i projektkoor/Saksamaa
EÜSLi (Eesti Ühiskond Saksamaa Liitvabariigis) projekt-koor on segakoor ning on loodud 2003.aastal eesmärgiga ühendada üle Saksamaa elavad eestlased ja osa võtta 2004. aasta üldlaulupeost Tallinnas.
Eesmärk sai suurepärastelt täidetud. Tänu korralikule organiseerimistööle, fantastiliselt vitaalsele dirigendile, lauljate entusiasmile ja laululustile ning EÜSL-i poolsele materiaalsele toetusele on koor aktiivselt tegutsenud tänaseni, tehes plaane juba 2008.a. ESTOks ja 2009.a. XXV üldlaulupeoks.
Koori nimekirjas on lauljaid 62.
Põhiettevalmistus käib koorilaagrites, selleks tullakse kokku üle Saksamaa, aga ka Belgiast/Brüsselist. Meie nö „kodusadamaks“ on Bonnis asuv Annabergi loss. Oleme plaaninud suured laululaagrid aasta algusesse Bonnis, suvise Eestis ja sügisel taas Saksamaal – juba aasta oleme tihedat koostööd teinud Brüsseli eestlaste kooriga (BEENE) – siia lisanduvad veel 2 laululaagrid Belgias, lisaks väiksemad kogunemised/harjutamised ja muidugi esinemised.
EÜS-Li projektkoori selleaastane esimene koorilaager toimus jaanuari lõpus Bonnis/Annabergis. Kohal olid ka BEENE koori lauljad . Kokku koos mõnede pereliikmetega oli meid üle kuuekümne. Laululaagri lõpetasime pühapäevase kontserdiga. Koori ees oli taas kaks dirigenti: Kalev Lindal ja Lauri Breede (mõlemad Eestist). Lauriga tehti ka hääleseadet. Loodetavasti saame sama teha ka suvises koorilaagris, igatahes lubas Lauri oma tihedas ajagraafikus meile koha planeerida.
Pidasime maha ka koori aruandekoosoleku. Koori ajutise juhatuse tegevus ja majandamine aastal 2005 kiideti heaks. Samas koosseisus valiti ka koori uus juhatus, st juhatuse esinaine/ koorivanem – Mare Rahkema, kassapidaja – Merike Miländer ja juhatuse liige – Evelyn Eichhorst.
Aprilli eelviimasel nädalavahetusel oli taas kahe koori ühine laululaager Belgias Oteppe’l, kus töö käis Düsseldorfi Euroopa Päeva (toimub 13. mail) esinemiskava kallal.
Eelmisel suvel korraldasime pea nädalase suure laululaag-ri ja esinemised esmakordselt aga Eestis.
Ka käesoleval, 2006.a. juuli viimasel täisnädalal peame taas laululaagrit Varbusel, Lõuna-Eestis. Laagrisse on tulemas ka Belgia, Ukraina ja Läti eesti kooride esindajad. Laululaagri vastu on huvi tuntud ka Soomest ja Rootsist.
Oodatud on siia ka teiste väliseesti kooride esindajad. Kuna kohtade arv on piiratud, siis huvilistel palume ühendust võtta allakirjutanuga.
Andsime märku nii ÜEKN-i aastakoosolekul 1. aprillil Bocholtis kui ka varem juba Inglismaa Eestlaste Ühingule, et Saksamaa eestlaste segakoor “EÜSLi projektkoor” on valmis igati kaasa aitama ESTO 2008 laulupeo ettevalmistamisel.
Ühena paljudest tööetappidest pakume välja laululaagri väliseesti kooride esindajatele 2007.a. juuli viimasel täisnädalal Eestis, Tartu lähedal. (Selleks ajaks peaks olema restaureeritud ka Reola vana koolimaja, mis oma funktsioonilt saabki olema Tartu-lähedane ööbimis- ja musitsee-rimis- ning esinemisvõimalustega kultuurikeskus.)
Mare Rahkema,
EÜSLi projektkoori juhatuse esimees / koorivanem
E-Mail: [email protected]
Koori koduleht: www.eestikoor.de
Uno Liivaku. Eesti raamatulugu.
Uno Liivaku Eesti raamatulugu. Monokkel, 1995 (Jyvaskyla, Gummerus kirjapaino OY, 1995) 310 lk., illustreeritud.
Autor vaatleb Eesti ajaloo taustal eestikeelse raamatu arengut. Eesti ajalugu on läbi teinud mitmed suuremad perioodid ja ka raamat on muutunud vastavalt selle perioodi poliitilisele ja sotsiaalsele olukorrale. Sealjuures on võrreldud eesti raamatut ja tema levikut meie naabermaade läti, leedu ja soome omaga.
Raamat on mitmetahuline asi, seda võib vaadelda mitmesuguse huvinurga all. Millist trükist võiks siis nimetada raamatuks? Enamasti on raamatute hulka arvatud ka broshüürid, kui neil on vähemalt 4 lehekülge. Kuid see standard kõigub aegade jooksul ja ka eri maades. Samuti on kõikuv trükiste arv, olenedes vajadusest ja majanduslikest võimalustest. Ka trükise levik on üheks raamatu definitsiooni aluseks. Kuid ka see kriteerium on kõikuv, sest andmed ei ole kindlad. Kõige rohkem on raamatut hinnatud tema sisu järgi ja ka see pole objektiivne.
Autor tarvitab kõiki neid kriteeriume eesti raamatuloo puhul. Ta alustab oma vaatlust kronoloogilises järjestuses, alates esimese eestikeelse raamatuga 1525.a., milleks oli reformatsioonijutlustajate palveraamat. See hävis Lüübekis ja sellest on ainult teated Lüübeki linnaarhiivis. Kümme aastat hiljem trükitud Wanradt-Koelli katekismusest on säilinud 11 lehte. Selle ilmumise aasta 1535 loeti eestikeelse trükitud kirjavara alguseks ja Eesti Vabariigi ajal tähistati selle sündmuse 400-aastast juubelit 1935. aastal.
Sel ajal trükitud eestikeelsed raamatud olid mõeldud baltisakslastest kirikuõpetajatele, mõisnikele ja linnakodanikele, kõigile, kellel oli tegemist talurahvaga. Kuid autor arvab, et näiteks Wanradt-Koelli kate-kismuse 1500 trükitud eksemplarist oleks pidanud ka mõnda jätkuma lihtrahvale, sest eestlastest linnakodanikkude hulgas oli ka juba kirjaoskajaid.
Reformatsiooni tulekuga levis ka talurahva seas lugemisoskus, sest luterlik kirik nõudis igalt koguduse liikmelt jumalasõna tundmist ja lugemisoskust.
Raamatu statistika järgi ilmus 17. sajandil aastas 10 kuni paarkümmend tiitlit, seal hulgas ka esimene piltidega aabits, esimene atlas, esimene reisikirjade kogu, esimene raamatute kataloog.
Oluliseks sündmuseks oli esimese eestikeelse piibli ilmumine aastal 1739. Selle müümine läks aeglaselt suhteliselt kalli hinna tõttu. Siiski ilmus piiblist ka teine trükk 1773.a.. Piiblit peeti mõnes perekonnas uhkuseasjaks ja sinna kanti sisse kõik tähtsamad perekondlikkud sündmused. Peale piibli ja teiste usuliste raamatute ilmusid ka mõned õpetliku sisuga juturaamatud.
Tehti algust ka ajakirjandusega. 1766. aastast ilmus Põltsamaal nädalalehet P.E. Wilde arstirohtude kohta.
Tõeline ajakirjandus algas 1857 J.W. Jannseni “Pernu Postimehega”. Esimese katse koondada kogu seni ilmunud eestikeelset kirjavara tegi J.H. Rosenplänter, alustades oma ajakirjas “Beiträge” eesti raamatute jooksvat bibliograafilist registree-rimist.
Nõutavateks trükisteks rahva hulgas olid aabitsad, kooliraamatud ja kalendrid, viimased just oma lisade tõttu, kus pakuti praktilisi nõuandeid, perenaistele toiduretsepte ja naljajutte.
Koos Eesti Vabariigiga kujunes raamatu-elus uus olukord. Ümmarguselt kahekümne aastaga suurenes raamatute kirjastamise maht ligi 5 korda. 1939. aastal ilmus umbes 1700 raamatu tiitlit. Arvatakse, et aja-vahemikul 1918-1940 ilmus umbes 2700 trükist, keskmise tiraazhiga 1500 eksemplari, kokku 10 miljoni raamatu ümber. Autori hinnangul jäid paarkümmend aastat Eesti Vabariiki pikaks ajaks ainsaks eesti raamatu vaba arengu perioodiks.
Vene okupatsiooni tulekuga sattus okupeerijate viha kõigepealt raamatute peale. 1940. aastal anti käsk hävitada suur osa trükitud raamatuist. Jõhkraim neist raamatute hävitamistest oli Tartu Ülikooli ette kokkuveetud raamatute lugu. Neid purustati, hakiti, põletati koormate viisi. Esialgu toimetati keelatud kirjanduse hävitamist avalikult, kuid hiljem tehti seda purustamist varjatult.
Kommunistid korjasid ära kõik väärtuslikud raamatud raamatukogudest ja sundkorras ka isiklikest raamatukogudest. Välismaaalt kirjandust sisse ei toodud. Algas kirjanduse kontroll, mida toimetas tsensuur. See oli põhjalik, väiklane ja tihti naeruväärne. Trükiti palju propagandakirjandust, mis jäi ostjate puudusel lattu seisma. Raamatute tiraazhi püüti kunstlikult kõrgel hoida. Suur tiraazh pidi näitama Nõukogude kõrget kultuuri. Mida suuremad trükiarvud, seda rohkem muutus raamat tarbekaubaks. Kui midagi muud polnud poodide tühjadelt riiulitelt saada, siis osteti raamatuid.
Raamat lõpeb statistikaga kuni 1993. aastani.
See raamatulugu vaatleb raamatud kui eset, kui objekti, raamatut per se. Arvudel ja statistikal on seal suur osa. Eesti raamatu trükkimist, ostu, müüki ja levitamist rahva hulgas on võrreldud meie naabrite omaga. Viidete rohkus näitab töö põhjalikkust.
Teatmeteosena on see raamat väärtuslikuks lisaks meie seni ilmunud kultuuriloole.
Hildegard Rink
* The Front Page reports from the West Coast Estonian Ski days, where over 150 people gathered from all over the United States and Canada to enjoy a traditional ski weekend. The majority were from California, though. The annual event was held at China Peak, in Sierra Summit, California at the beginning of March. In addition to skiing, traditional Estonian foods like dark rye bread was offered. Urmas Kärner brought his band, the “Puus Bros” along to entertain guests into the early morning hours. The event was organized by Robert Anderson and Heidi Reynolds. This year marks the 45th anniversary of Estonians gathering at China Peak to ski.
* The second photo on the Front Page shows a group of young people performing at the Upper Deerfield Folk Festival with Jack Burlew. The article appears on page 5, and describes the events of the festival, held in what is more commonly known to Estonians as Seabrook, NJ.
* Ilmar Mikiver questions whether Solzhenitsyn is an apostate. After years of being an ardent anti-communist, it seems that Mr. Solzhenitsyn is changing his tune by turning on the West and defending Russia. Mr. Mikiver analyzes his words and notes that it seems that less an apostate, Mr. Solzhenitsyn has become a fanatic. His defense of the Russian Orthodox church leads him to advocate that rule of Russia and its sphere of influence in a former czarist manner, and that NATO is encroaching on this unprovoked. NATO, thus, is seen as destroying the faith.
* Ilmar Mikiver’s second op-ed piece discusses the suicide of a people. With declining birth rates across Europe and the United States, the fear is of Islamic and Hispanic immigrants, respectively. Birth rates in these regions continue to hold steady on the positive side. All forms of theories have been proposed on what the impact of such immigration is causing. But, Mr. Mikiver notes, it was not the immigrants who rioted in the streets of France, but rather the people of France. Thus, the real focus should be on how to solve the internal problems of these countries rather than worrying about outside.
* Vello Helk discusses the many ways that a monument can be erected. With regard to the Bronze Soldier in Tallinn, a monument to the so-called liberation of Estonia by Soviet forces, there has been much controversy. In fact, although there is much talk of building a monument to the liberation of Estonia from the Soviets, or Estonia’s freedom, as a counterpoint, nothing has yet been done. Sometimes, notes Mr. Helk, the best monuments are created when another monument is removed entirely.
* A review of Neeme Järvi’s direction of Mahler’s symphony appears on the Art and Culture page. The article notes that a large number of musicians and singers were gathered from all over for the performance at Riverside Church in Manhattan. The reviewer notes Maestro Järvi’s ease with the material, but does note, however, that a directed five-minute pause in the music, written in by the composer, was, as it seems always, ignored once again.
* The students of the Estonian School in New York write short pieces in Estonian about a variety of personal subjets. These write-ups appear at the bottom of page 5, and include descriptions of family members, favorite books, and a description of a scout-camp escapade.
Estonian Parliament ratified Constitutional Treaty for Europe
Estonia’s Riigikogu ratified the Constitutional Treaty for Europe on May 9, 2006. 73 MPs voted for the Treaty, 1 was against and nobody abstained.
According to Estonian Foreign Minister Urmas Paet there is no doubt that the Constitutional Treaty for Europe is, at the moment, the best treaty available. “It is a good treaty for Europe, and for Estonia,” Paet said. Foreign Minister emphasised that the ratification of the Constitutional Treaty for Europe clearly shows that Estonia wishes to proceed towards a stronger, more efficient, and more democratic European Union. “Estonia is declaring that we must increase the efficiency of common endeavours in spheres where it would benefit the security and welfare of the people living in the European Union,” Minister Paet stated. “We are showing that we are prepared to face the challenges confronting the EU,” he added.
As of today, the CTE has been ratified by 14 States and approved by the European Parliament. In two Member States [Netherlands and France] the Treaty was rejected with a referendum.
Estonian MEP: Russia Still Acting Like in Cold War
ER – Speaking before the European Parliament, Estonian Socialist Member of European Parliament (MEP) Marianne Mikko criticized what she described as carrying on of Cold War mentality by the Russian leadership.
“Russia’s behaviour is punitive action calculated in a cold-blooded manner, which derives from the Cold War policy of spheres of influence,” she said, speaking of the Russian embargo on the import of wines from Moldova and Georgia.
As head of the European parliament’s Moldova delegation,
Ms. Mikko presented a declaration that was sent to all of the parties, which condemns the use of economic means of influence for political ends.
FM: Iraq Mission Likely to Continue in 2007
ER/ves – In an interview to the daily Postimees Estonian Foreign Minister Urmas Paet said that the Estonian soldiers’ mission in Iraq would in all likelihood have to continue ito 2007.
Mr. Paet said that keeping in mind the present situation the defence forces should be ready to continue their mission. “It is my opinion that with great probability presence of the Estonian mission in Iraq will be necessary also next year,” he said.
The minister said he was convinced that although the parliament should extend the mission four months before the parliamentary elections next spring important foreign and security policy issues would not become part of the election campaign. “I hope that if there are very clear arguments caused by safeguarding Estonia’s own long-term security, they will not be outweighed by domestic policy aims,” he said.
Mr. Paet said continuation of the Estonian defence forces’ mission would depend on developments in Iraq, where the new government would hopefully be installed as soon as possible and the interim period of turbulence would be over. “This means that the new government will start to restore and then increase security that has meanwhile deteriorated,” he said.
At the beginning of December the Estonian parliament decided to extend the Estonian defence forces’ mission in Iraq until the end of this year. Estonian soldiers have been in Iraq since June 2003.
Fight against Expressions of Neonazism
ER/ves – The head of the Estonian delegation to the Parliamentary Assembly of the Council of Europe Marko Mihkelson expressed concern over the growing tendency of xenophobic murders and violent attacks in member countries of the European Union and called for intolerance against such acts.
During a discussion on the rebirth of Nazi ideology at the assembly, Mr. Mihkelson said that the greatest danger lays in countries and societies where democracy and the civil society are weak. “Neonazism and xenophobia find more support in societies where democracy is under attack, where the civil society is weak and where the rulers are inclined towards authoritarian leadership,” Mr. Mihkelson said, speaking on behalf of the European People’s Party.
Mr. Mihkelson said expressions of xenophobia and neonazism should be the concern of all democratic parties in Europe as a whole and separately in nation states. He said it was particularly important not to tolerate situations where openly fascist organizations are permitted to act freely, sometimes even with the government’s support.
Mr. Mihkelson added that equally with condemnation of Nazi crimes and ideology it was important to remember crimes of Communist regimes. “It is possible to build a united and democratic Europe only then and based only on those values that rely on a strong and uniformly shared historical memory,” he added.
Russian-Speakers More Keen to be Socially Active than Estonians
ER/ves – Russian-speaking young people in Estonia are more eager to be socially active than ethnic Estonians, a survey by Civic Education Study (CivEdEst) has found.
“Russian-speaking young people are much more eager to have a say in local affairs,” the survey concluded. In the course of the six years that have passed since the previous similar survey was conducted, young Russian-speakers have moved away from positions favouring a socially-oriented state with a big degree of redistribution of wealth and their positions have become similar to those of ethnic Estonians, seeing rapid economic growth as a priority.
Offering greater social security to residents, which was by far the most important expectation from the state in 1999, is now being viewed as one of the least important things.
Russian-speaking young people’s readiness to participate has also risen significantly in election-related behaviour, such as joining a political party and running for a local council seat. But working as a volunteer and collecting money for joint actions is also seen as important.
In general, the percentage of young people interested in politics has grown from 31 percent to 38-45 percent.
The survey was carried out by interviewing 5,842 students. Arranged in 28 countries, the study was organized by the International Association for the Evaluation of Educational Achievement (IEA). In Estonia the study was conducted by researchers at Tallinn University and financed by the Ministry of Education and Science.
-News Hits-
More vodka, anyone? – Estonian businessman Toomas Sildmäe is hoping to conquer the US market with a new vodka brand, Brid. The premium brand is expected to cost about $30-. Thirteen US states have been selected to launch the brand, and Mr. Sildmäe has set the target at 2 to 3 percent market share in the quality vodkas class on the US market.
But can it do as well as Skype? The internet communication firm Skype, set up with the participation of Estonians, has crossed the line of 100 million registered users. It took the company 2.5 years to reach that number. “Skype has madly grown, because it allows you to do what only recently looked impossible: to speak with a person anywhere in the world, regardless of how long, without having to pay anything,” said Skype managing director and co-founder Niklas Zennstrom.
|
