|
Baltimore Eesti Täienduskooli emadepäev ja lõpupidu
Pildil: Baltimore Eesti Kooli lasteaed: Lukas Jester, Alex Popa, Lukas Einberg Fotod: Anne Sarapik
All: Baltimore Eesti Kooli õpilased (3 puuduvad).
Laupäeval, 12. mail lõpetati kena kevadise peoga Baltimore Eesti Kooli 51. õppeaasta. Septembrist saadik on igal pühapäeval koos käidud, et õppida lugemist, emakeelt, kodulugu, ajalugu, laulmist, usuõpetust, kirjanduslugu ja rahvatantsu. Nüüd võib alata kauaigatsetud suvevaheaeg.
Baltimore Eesti Maja esikus mängis Baltimore Eesti Kooli 50. aasta juubeliprogrammist koostatud film, mille autoriks on sama kooli vilistlane Karl Kaseoru. Filmi ehk DVD-d on võimalik ka tellida. Reet Kaseoru “Birch Grove” müügilaualt võis emadepäeva kingituse valida igasuguste kenade eesti- ja skandinaaviapäraste kinkeesemete hulgast.
Programm algas vaimuliku ühislauluga “Mu süda, ärka üles”. Seda saatis kitarril Andres Põdra. Baltimore koguduse uus õpetaja praost Tiit Salumäe alustas palvuse sõnumiga koosviibijaile. Kooliõpetajaid manitses ta tegema tööd austusega. Teie käes on väga hea ja tundlik materjal; austage oma õpilasi, ütles praost. Õpilastele oli tal järgmine sõnum: Tulete vabast päevast kohale, kuna tahate tunda et olete eestlased, tahate ammutada jõudu ja rõõmu Eesti Koolist. Koolitöö on nagu rahasumma, mis pannakse panka kasvama.
Sel kooliaastal on Baltimore Eesti Kooli “pankurid” ehk õpetajad: Andres Põdra, Anti Küünal, Anu Grabbi, Kristina Jõgi, Lea Kiik, Lili Põldmäe, Marika Pedak-Kari, Tiia Vann, Tiit Salumäe Tiiu Ling ja Anne Sarapik.
Kauni ja huvitava programmi kestel näitasid rahvariideisse riietunud noored, mida nad selleks päevaks olid ette valmistanud. Mitme klassi õpilased esitasid üheskoos huvitava lavapildi, mis lõppes tõotusega emale: “Luban olla terve järgmine aasta tubli, korralik ja hoolas laps”. Lasteaia kolm vallatut poissi (Alex Popa, Lukas Einberg, Lukas Jester) esinesid luuletusega “Kallis emakene”, ning viisid ettekande lõppedes emale lilli, millega laval oli suudetud juba parasjagu vehkida ja teineteist torkida. Kümnes klass (Aili Puskar, Delis Kruup, Helvi Sarapik) kandis ette luuletuse “Minu ema”; 1. klassi õpilased (Magnus Põldmäe, Maili McClafferty, Tia Puskar) aga näitasid, kuidas nende “Väikesed käekesed” oskavad ema aidata. Peeti meeles ka vanaemasid 7. klassi (Eerik Kari, Karl Grabbi, Kristina Laukaitis, Maria Laukaitis, Markus Malmgren) luuletusega “Vanaema”. Tublid 3. ja 4. klassi õpilased (Heili Deaton, Laine Jõgi, Aksel Põldmäe, Lukas Deaton, Teele Jõgi) esitasid kevadiste tegevuste kohta luuletuste popurii ja 5. klass (Devin Kruup, Liivia Malmgren, Lili Puskar, Viivianne Malmgren) kandis ette luuletuse “Emale”. Eesti keele õppijate eriklass (Angela Svensson, Anne Svensson) näitasid oma hästi arenevat keeleoskust luuletustega “Ema” ja “Koolikell”.
Ülal: BEK lõpetajad: Helvi Sarapik, Delis Kruup ja Aili Puskar
All: Endine koolijuhataja Anne Sarapik ja uus koolijuhata Kristina Jõgi.
Üheskoos lauldi traditsioonilise ühislaulu “Ema süda” kohalviibivatele armsatele emadele. Kooli laululapsed lauluõpetaja Andres Põdra juhatusel esinesid kahe lauluga: “Kui ma ükskord suureks kasvan” ja “On jälle kevade”. Neid saatis Andres Põdra kitarril ja klaveril ning John Jester kitarril. Kooli vanem rahvatantsurühm (juht: Lea Kiik) esines kolme tantsuga: “Kadrel”, “Oige ja vasemba” ja “Galopp”. “Paarisrongiga” liitusid ka nooremad rahvatantsijad; Eesti Maja lava kippus arvukale tantsurühmale väikeseks jääma. Ka publikut kutsuti ette tantsu lööma; mõned üksikud julged tantsulõvid koperdasid “Kaera Jaani” koolinoorte laulu saatel.
Emadepäeva puhul olid koolipere isad valmistanud üllatusettekande. Andres Põdra kitarri saatel laulsid papad tuntud sõdurilaulu “Erika”.
Traditsioonilise “Koolijuhataja minuti” ajal tervitas koolijuhataja Anne Sarapik kõiki kohalviibijaid ja andis edasi Eestist, endise ajalooõpetaja Tiia Vanni käest tulnud tervitused. Koolijuhataja teatas, et tema kavatseb ameti maha panna, kuna samal päeval lõpetab Baltimore Eesti Kooli tema noorim laps Helvi. Anne on Baltimore Eesti Koolis töötanud õpetajana 22 aastat, neist viimased ka koolijuhataja mantlit kandes pärast kauaaegse koolijuhataja Ants Põldmäe ootamatut surma. Anne Sarapik tutvustas oma mantlipärijat: Kristina Jõgi, kelle ema Ester Ulm oli aastate eest BEK juhataja. Kristina Jõgi tänas Annet suure panuse eest ja kinkis talle tänutäheks pildialbumi kõikide koolilaste allkirjadega. Ette kutsuti veel kaks kauaaegset õpetajat, kes on teatanud oma kavatsusest loobuda õpetamisest. Baltimore Eesti Kooli lasteaia õpetaja Tiiu Lingi eesti laste õpetamise karjäär on kestnud juba 40 aastat; selle tööga alustas ta Toronto Eesti Kooli lasteaias, jätkates seda New Yorgis ja lõpuks Baltimores. Reet Kaseoru on Baltimore Eesti Kooliga olnud seotud 50 aastat, kuna tema on BEK esimese lennu esindaja, kes on hiljem pikki aastaid õpetanud nii laulu, usuõpetust kui ka teisi aineid. Tiiu Ling ja Reet Kaseoru said ilusad suured lillebuketid ja aplausi tasuks nii pikkade aastate jooksul nii truuilt tehtud töö eest.
Lõpuks jõudis kätte tunnistuste jagamise aeg. See oli tähtsaim moment kolmele lõpetajale – Aili Puskar, Delis Kruup ja Helvi Sarapik. Koolijuhataja sõnul on see esimene kord, kui ühe lennu liikmed ei hakanud ühel ajal Eesti Koolis käima. Klassi-kaaslasi on mitmel põhjusel tulnud ja läinud, kes Eestisse kolinud, kes mujalt juurde tulnud. Anne Sarapik luges ette koolidiplomi eestikeelse osa, sealjuures mainides, et selle tõendi alusel antakse USA ülikoolides ainepunkte. Igale lõpetajale kingiti marmoralusel seisev laua-lipp. Sellega lõppes kolme noore koolitee ja ka senise koolijuhataja kohustused. Anne Sarapik andis üle hea tuttava koolikella, mis iga tunni lõpul heliseb, uuele juhatajale Kristina Jõgile.
Kava lõppes kogu koolipere kogunemisega lavale, et laulda “Maa tuleb täita lastega” Andres Põdra juhatusel ja John Jesteri kitarri saatel.
Emadepäeva tähistamine jätkus Kuld Lõvis, kus lastevanemad olid katnud rikkaliku einelaua. Ei puudunud ka õnne õngitsemine ja loterii. Endine koolijuhataja Ester Ulm oli Anne Sarapikule küpsetanud koogi, mille andis üle uus koolijuhataja. Pärast meeldivat koosviibimist lahkuti teadmisega, et koolilapsed, õpetajad ja lastevanemad on ka sel kooliaastal hea töö ära teinud.
Tiina Ets
Baltimore Eesti Kooli vilistlane ja endine õpetaja
TAAVET JA KOLJAT
Ilmar Mikiver
Mis on ühist järgnevail nimedel: (a) Aleksandr Litvinenko, (b) Anna Politkovskaja, (c) Viktor Jushtshenko, (d) Mihhail Khodorkovski, (e) Garry Kasparov?
Vähestele võib see veel olla saladuseks, et neid isikuid ühendab sama saatus kas mõrva (a ja b), mõrvakatse (c) või tagakiusamise (d ja e) näol Vene julgeolekuteenistuse (FSB) agentide poolt. Näib, et Venemaa hakkab üha enam sarnanema FSB nõukogude-aegse eelkäija, KGB-ga.
Ühe riigi samastumine oma julgeolekuteenistusega on tõsine sündmus. Kas me ei mäleta, millist rolli mängis Saksa okupatsioonipäevil Eestis kurikuulus SD – Hitleri Sicherheitsdienst („Julgeolekuteenistus“)?
(Ja kui me ei mäleta, siis lubatagu mul nooremaile lugejaile meenutada, et SD-l oli vaba voli tappa ükskõik keda. Mida ta ka tegi.)
Koljat Putin on nüüd muutmas Venemaad üheksainsaks määratuks SD-ks, alias KGB-ks. Ja Eesti, see eimilleski süüdi väike Taavet, seisab esikohal tema tapalavale määratute “mustas listis”, nagu näitas Vene küberneetilise arsenali massiivne kallaletung Eesti ühiskonna elektronilisele infrastruktuurile 27. aprillil.
Kuid American Enterprise Institute’i (AEI) resident-teadur, Vene revolutsiooni ekspert Leon Aron leiab Wall Street Journalis, et Putin on end nurka mängimas.
Aroni ennustuse kohaselt toob Putini lahkumine presidendiametist (kui see toimub) kaasa hävitava võitluste perioodi nende paljude vahel, kes pretendeerivad hästitasuvaile tipp-positsioonidele Vene riigiaparatuuris. Ta kirjutab:
(Venemaal) on tegelikult üks kasinate, võiks koguni öelda ebapiisavate ressurssidega poliitiline struktuur. Vene poliitikas ja selle päev-päevalt üha paisuvas riiklikus majandussektoris lihtsalt ei ole piisaval arvul olemas end-äratasuvaid ametkondi, et garanteerida töökohti kõigile praegustele presidendiameti pretendentidele, ega ka vajalikul arvul Duuma komisjonide esimehe- või piirkondlikke kuberneri-kohti või tipp-positsioone tolli- või maksuametis või peadirektorikohti nafta-, gaasi-, metalli-, auto- või lennukitööstustes“ (WSJ, 18. mai.)
Kuid troonipärijate võimuvõitlused on ainult üks osa Vene Koljati muredest. Teiseks osaks on Venemaa materiaalse infrastruktuuri allakäik pea kõigis sektoreis peale nafta- ja gaasitööstuse. Naftast tuleneb vähemalt üks kolmandik Vene riigieelarvest. Selle jõukuse varjus on Putin lasknud käest ära minna inimkapitali eest hoolitsemise – arstide ja õpetajate palgad, rahvatervishoiu ja hariduselu – puudujäägid, mida AEI teadur nimetab „viitsütikuga pommideks“. „Ja need pommid tiksuvad üha valjemini“, lõpetab Leon Aron. Tema käsituse kohaselt on Venemaa niisiis vaid savi-jalgadel seisev Koljat.
Teisal arvamusteveerul arutab Wall Street Journal Venemaa suhteid Euroopa Liidu (EL-iga):
„Euroopa Liit, (mis annab Venemaale 56% tema väliskaubandusest), on viimastel aastatel olnud teravalt lõhestatud selle üle, kuidas kohelda Venemaad, kusjuures Saksamaa ja teised „vanad“ EL-i liikmed on olnud irriteeritud Poola ja Balti riikide Vene-vastastest – nagu nad ütlevad – „eelarvamustest“. EL-i uued Ida-Euroopa liikmes-riigid leiavad, et EL on Venemaa suhtes liiga pehme, lastes Moskval Euroopas arendada oma “jaga ja valitse” poliitikat, st. soosida mõningaid riike ja karistada teisi“.
WSJ jätkab: „Seni on Moskval õnnestunud kasutada neid lahknevusi enda hüvanguks, sõlmides kahepoolseid leppeid nende liikmesriikidega, kes üle kõige tahavad vaid kindlustada endale energiavarusid. Kuid pelgalt juba tema naaberriikidega tekkinud tüliküsimuste suure arvu tõttu on suhtumine Venemaasse hakanud jäigistuma“.
Lasta Venemaal oma kütusekliente ükshaaval ekspluateerida ei ole Euroopa huvides. Leht tsiteerib selle kinnituseks Euroopa parlamendi asepresidenti Marek Siwiecit, kes rõhutab:
„Keegi ei soovi Venemaaga konflikti. Kuid tuleb aeg, kus need suured riigidki hakkavad mõistma, et oleme kõik samas paadis“ (WSJ, 18. mai.)
Ei ole ju võimatu, et kivi, mis Koljati langetab, tuleb ta enda lingust.
Teadlik ja teaduslik enesepiitsutus
Vello Helk 18.05.2007
Pronksmehest on vist liigagi palju juttu olnud. Probleemide analüüsis lähtutakse aga tihti ekslikest premissidest. Näiteks, et rüüstamine algas pärast teisaldamist, kuigi see oli äraviimise kiirenduse ajendiks. Nüüd on ka palju tagantjärele tarku, kes teavad täpselt, mida valitsus ja politsei oleks pidanud tegema. Põõsasse pugejaid on mitmet sorti. On tavalisi argpükse, aga ka ettevaatlikke tegelasi, kes arvavad, et kui Venemaa peaks peale jääma, tuleb see neile kasuks, ja kui mitte, siis on ju demokraatlikus ühiskonnas lubatud eriarvamused.
Viimaste kilda kuulub vist ka Kaitseuuringute Keskuse juhtteadur sotsioloog Juhan Kivirähk, kes pärast rahutusi väitis, et need olid valitsuse poolt ette planeeritud pronkssõduri kaitsjate naeruvääristamiseks (Eesti Päevaleht 30.04.) Kas olid ka Moskva demonstratsioonid organiseeritud eesti „fashistide“ poolt Venemaa ”demokraatia” naeruvääristamiseks? Oma kiirülevaates väidab aga sama keskus, et Venemaa osa Eesti viimase aja sündmustes oli suurem, kui vahetult pärast rahutusi arvati. Sellega esitab ta eriarvamusi, kritiseerib sõnavabadust kasutades ka valitsust. Ta läheb veelgi kaugemale, nõuab peaministri tagasiastumist. Sellega saab teadlasest poliitik, sest see pole üksi Ansipi, vaid kogu valitsuse vastutus. Kuna tema hoiak ühtus Moskva duumadelegatsiooni ja Keskerakonna nõudmisega, ütles ta hiljem, „et vabandan väljenduse pärast, aga mõte jääb samaks“. Ta lisas, et „rahvas ühines eelkõige Venemaa rünnakute vastu. See aga on libe tee, kui samastame Venemaad ja kohalikke venelasi, kes omakorda jagunevad väga mitmeks erinevaks grupiks. Meie räägime venelastest, aga kriisi taga on Eesti poliitikute omavahelised suhted ja konkurents. Äkki oleks linna kokku kutsutud ümarlaud jõudnud sügiseks tulemuseni?“ (SLÕhtuleht 16.05.)
Nii jääb ikka kaudne toetus Savisaarele ja pronksmehe kohalejätmise kaitsjatele, sest nagu senine areng on näidanud, võib ümarlaudades, kus on tugevalt esindatud Eesti iseseisvuse vastased, ainult saavutada midagi jätkuvate järeleandmistega Moskva soovidele. Tal on õigus, et ka eestlased pole ühel meelel. Keskerakonna hoiakut mõjutab koostööleping Putini parteiga. Kontaktid on tihti saladuskatte all. Just nagu duumadelegatsiooni külastuse puhul, mille järel Seppik ja Savisaar andsid vastukäivaid seletusi „juhuslikest“ kohtumistest selle liikmetega.
Eestil pole teed tagasi, tuleb jätkata. See annab loodetavasti selgust, võimaldab edasiminekut. Eeldab ka, et Eesti venelaste esindajad täpsustavad oma hoiakut. Samuti intensiivsemat olukorra tutvustamist välismaal. Pronksmees on aga juba uuel paigal. Tema jumaldajad on pettunud, sobib sinna paremini kui kesklinna.
Positiivseks tulemuseks võib lugeda Savisaare enesepaljastust. Saab selgema pildi, lahendus oleks võimuvahetuses, kus tema saaks venelaste toel Moskva asehalduriks. Kohati üritab ta siiski sõnades enda eestlust rõhutada, ütleb 28. aprillil oma blogis: “Ma olen rohkem eestlane kui Ansip või Ligi, sest meie vabariigi pealinna elanike turvalisus, tervis ja heaolu lähevad mulle palju enam korda kui vanad nõukogudeaegsed monumendid”. Kui ta oleks peaminister ning Moskva nõuaks vene keele kehtestamist riigikeelena ja vihjaks, et varsti võivad tulla tänavarahutused ja küberrünnakud: kas annaks ka siis järele, sest turvalisus läheb talle muust rohkem korda? See väide ei ole vist küll tõend eestlusest. Neile, kes omal ajal Eesti iseseisvuse N. Liidule loovutasid, läks vist samuti turvalisus rohkem korda kui omariiklus. Praegu tundub, et Eesti iseseisvusest huvitatud eestlased sama järeleandlikkust ei toeta ning on pigem valmis kannatama ära mõne mässu kui laskma Kremlil endale ettekirjutusi teha (Markus Leppoja EPL 17.05.)
Eestit külastanud riigiduuma delegatsioon ei suhtunud Eestisse kui päris riiki. Nõuti valitsuse tagasiastumist – nagu oleks tegemist Venemaa provintsiga. Eesti käitus aga Moskva üllatuseks iseseisva riigina. Venemaa jõudis seisu, kus ei ole enam võimalik nurga taga salaja Eestit torkida ja pärast konverentsidel maailmale heast tahtest ja sõbrasuhete arendamisest rääkida. Paljastas oma eesmärgid. Nii aidati kõhkleval läänel meenutada, kellega Venemaa näol on tegemist. Kuigi alguses edastati Venemaa valesid, sai lääne kolumnistidele pikapeale tõde selgemaks. Nagu kirjutas üks taani kommentaator Jaltast, kus tema ukrainlasest sõber soovitas tal silmad sulgeda: ”seda ei kavatse ma teha. Vastupidiselt, seistes Lenini samba ees, kujutan ma ette, et natsid võitsid Teise maailmasõja ja terroriseerisid Taanit 1991. aastani. Kas me poleks soovinud siis puhastada oma maad vahepealsetest monumentidest ja haakristidest? Kas me poleks õigusega oodanud, et sisserännanud sakslased, vähemalt miljon, oleksid käitunud rahulikult ja olnud lojaalsed?” Sama küsimust ei esita aga Eesti teaduslikud enesepiitsutajad, kes eelistavad otsida vigu eestlaste juures.
Ettepanek: nimedemüür Vabadussõjas hukkunutele
Pronkssõdurile leitud koht Tallinnas algselt tsaariarmee garnisonile rajatud surnuaial on ilmselt põhjendatud.
Kuid sellest on kerkinud üha teravamalt päevakorda hoopis teine probleem, mida eestlased teavad juba ammu, kuid mille lahendamiseks pole ei Tallinna linnal ega ka Eesti riigil seni tahtmist olnud.
Nimelt käis Nõukogude võim hauarahu rüvetades üle ka sellest surnuaiast. Vabadussõjas hukkunute ja teiste Eesti sõdurite haudadele maeti peale Nõukogude sõdurid, vanemad hauakivid enamasti hävitati, vaid mõni üksik neist säilis. Langenud Vene sõdurite haudadel on kivid ja tähistused, nende alla maetud eestlaste probleemil pole aga mingit lahendust.
Kas kaevata punasõdurid pealt välja ja matta mujale? Või kaevata eestlased nende alt välja ja paigutada mujale? Või panna eestlaste hauakivid Vene sõdurite hauakivide vahele? Võiks ju leppida, et algne Vene sõdurite surnuaed sobib siiski kõigile kirstudele. Kuid sel juhul tuleb leida lahendus, et sinna maetud eestlaste omastel oleks võimalik meenutada ka oma vaarisasid, mitte ekselda nördinult Ivanovide ja Vassiljevite hauaplaatide vahel, otsides ähmase mälestuse järgi omaste hauda.
Nimedemüüri kõigile Vabadussõjas hukkunutele ei tohiks olla kuigi keeruline rajada. Näiteks Washingtonis voorib inimesi katkematult Vietnami sõjas hukkunute nimedemüüri juurde. Pole isegi vaja pompoosseid vabadussambaid, kui on olemas koht, kus iga kangelane isiklikult mälestamist leiab. Ja see koht võiks meelitada kooliekskursioone enamgi kui pronksmees. Miks ei viitsi eestlased oma monumentidele lilli viia?
Eesti häbeneb oma langenuid
Vabadussõjas langenud sõdurid on Eesti riigile siiski esmase tähtsusega isikud. Nende ohvrita poleks meil olnud 22 iseseisvusaastat enne okupatsioone ega olnuks ka midagi 1991. aastal taastada. Nende mälestus väärib igal juhul midagi suurt, mitte vaid eraalgatuslikku mälestust.
Vabadussõja mälestusmärkide taastamisest algas suuresti ka Eesti vabanemine 1988. aastal. Kuid vabadussõja sammaste taastamine käis enamasti eraalgatusel. Tallinnas on siiani olemas vaid kuju reaalkooli ees.
Eesti häbeneb ikka veel oma langenuid. Kunagise sõjakooli ees Tondil peaks kõrguma monument 1924. aastal hukkunud Eesti kadettidele, kuid sealt leiame hoopis mingi punatähekese põgenevale Nõukogude garnisonile. Ja praegust kaitsekolledzhit ei paista Tondi saatus enam üldse liigutavat.
Ja kus on sammas tundmatule Eesti sõdurile, kes andis represseerituna elu Siberi vangilaagris? Lihula samba ja Tõnismäe samba vahelises kakluses on Eesti vormis sõdur üldse ära unustatud. Soomepoistele on küll eraldi plats Metsakalmistul, kuid ka neid võiks suuremalt mälestada. Pitka-poisid vääriksid oma sõdurikuju.
Vabadussõja algusest möödub järgmisel aastal 90 aastat. Kas me võimud jäävad ka seekord planeerimisega hiljaks ja suudavad vaid avada mõne pisikese kiviplaadi? Või asutakse lõpuks ka oma kangelasi hindama, avatakse midagi suuremat ja räägitakse Vabadussõjast nii, nagu ta tegelikult oli. Mitte et mõni linnaisa tuleb küll viisakusest midagi avama, kuid mõtleb ikka veel Viktor Kingissepa terminites.
Heiki Suurkask
Eesti saatus
Hiljutine pronksmehe monumendi üleviimine Tallinnas on vallandanud suure poleemika maailma ajakirjanduses. Äratab aga tähelepanu, et monumendivastase meeleolu õigustuseks mainitakse peamiselt Eesti taasokupeerimist Nõukogude Liidu poolt peale 2. maailmasõda. Minu arvates on see ebaküllaldane, sest sõna “okupatsioon” ei väljenda kaugeltki seda mis toimus Eestis. Eks olnud ju ka Norra ja Taani sõja ajal okupeeritud – karmi rezhiimi all jah, aga mitte elukardetavas seisundis. Seepärast, ainult okupatsioonist rääkides ei pruugi Eesti veel erilist kaastunnet maailma silmis saavutada.
Teisiti on olukord kui meenutada päevi vahetult peale Punaarmee naasmist Eestisse. Need olid õudsed sündmused. Noh hästi, paneme nad sõjalise virr-varri arvele, sest sõjaoludes võib juhtuda ebatavalist. Aga millega õigustada terrorit peale sõja lõppu? Siis ju alles suurküüditamised algasid!! Siin oli tegemist otsese rahva hävitamise kampaaniaga. Seda aspekti pole Eesti valitsus ega muud info-allikad küllaldaselt esile tõstnud, kui üldse. Minu arvates peaks Eesti välispropaganda just siia panema rõhu ning kvantitatiivselt näitama mis oli tookordse okupatsiooni tegelik hind.
Raul Pettai
Integratsioonist
Kogu jutt sellest, mida Eesti peaks tegema, et integreerida vene kogukonda, paistab olevat lihtsalt tühi kära. Meie, eestlased, oleme olnud tolerantsemad kui isegi Jumal ise oleks olnud Eedeni aias. Me pole oma vene vähemusel keelanud midagi, välja arvatud asjaolu, et me oleme soovinud nende lojaalsust Eesti riigile.
Kui Shimon Peres viibis Tallinnas juudi sünagoogi avamisel, külastasid mõned Ameerika turistid ka Eesti Maja. Enamasti ma vestlen turistidega, kui nad meie majja tulevad. Üks turist rääkis mulle, et talle tundunud kummaline, kuidas keegi noormees uhkusega teatanud, et ta olevat kolmandat põlve venelane, kes elab Eestis. Noormees ei öelnud, et ta on Eesti venelane. Mina sündisin Saksamaal, elasin pikki aastaid Ameerikas ja kinnitan senini, et ma olen Ameerika eestlane. Ameerika turistigrupis oli Lakewoodist, New Jerseyst pärit inimesi. Teatavasti on Lakewoodis suur ortodokssete juutide kogukond. Minult küsiti uue juudi sünagoogi kohta ja Peresi visiidi kohta palju küsimusi. Shimon Peresi seisukohtpronkssõduri kohta, mida ta Tallinnas tugevalt väljendas, oli selge – Eesti käsitles pronkssõduri küsimust väga professionaalselt ja see ongi Eesti siseasi.
Juba fakt ise, et Peres tuli Eestisse, näitab, et juudid ei pea Eestit fashistlikuks riigiks. Kui mult küsiti juudi kogukonna kohta Eestis, siis ma vastasin, et juudid on siin õppinud ära eesti keele ja sulanud meie ühiskonda. Eesti ühiskonna kõige lugupeetavamate liikmete seas on palju juute, nad räägivad puhast eesti keelt ja sellepärast peetakse neid eestlasteks.
Ma mäletan ka, et Eesti konsulaadis New Yorgis töötas kaunis noor must tüdruk, kes saadeti sinna Tallinnast ja kes rääkis puhast eesti keelt. Ta oli sama tume kui Dave Benton, kes mõni aasta tagasi võitis Eurovisiooni koos Tanel Padariga.
Eestlased on pragmaatilised ja võtavad rõõmsalt omaks kõige parema osa sellest, mis peitub igas rahva. Nii oleme me alati teinud, see ongi eesti rahva sügav olemus. Meid on vallutanud nii taanlased, rootslased, sakslased kui venelased ja me oleme neilt kõigilt midagi head ka üle võtnud. Täna oleksime uhked, kui siin elavad venelased hakkaksid eestlasteks – on selles midagi halba? Kõik, mida me soovime, on see, et nad oleksid Eesti riigile lojaalsed.
Kui lülitada sisse televiisor, võib sealt leida üle 10 venekeelse kanali, mis sisaldavad uudiseid, sporti, filme või mida tahes, nii et võime öelda, et miski pole vene keelt kõnelevale inimesele Eestis keelatud. Tegelikult – kuigi Eesti on EL-i liige, on mul üha raskem leida ingliskeelseid kanaleid, mis pole vene keeles üle dubleeritud, välja arvatud Euronews.
Eestis koolis käivad vene lapsed võivad valida, kas nad soovivad õppida vene või eesti koolis, seda kuni keskkooli lõpuni välja. Ma ei tea küll ühtegi riiki, kus niisugune võimalus oleks vähemusrahvusele antud.
Eesti politseinikud, poemüüjad, teenindajad etc räägivad kõik ka vene keelt, seda nõuab neilt seadus. Aga samal ajal töötab lennujaamas, sadamas või raudteel palju venelasi, kes ei ole senini õppinud ära eesti keelt. Ja see on seaduse-vastane.
Hiilivat kakskeelsust on juba ammu märgata paljudes väikestes asjades. Näiteks teadaandeid kaubamajades antakse edasi nii eesti kui vene keeles, toidupakkidel on kirjad eesti ja vene keeles, reklaam potsatab postkasti tekstiga, mis on nii eesti kui vene keeles, panka helistades kuuled lindilt teksti nii eesti kui vene keeles.
Praegu räägitakse palju venekeelsest telekanalist, mis peaks hakkama siinsetele venelastele Eesti kohta infot edastama. Ma arvan, et see on maksumaksja raha raiskamine, sest venelased ei huvitu Eestist, nad ei taha midagi teada meie ajaloost või kultuurist. Äsja avaldatud uurimus näitas, et suurem osa siinseid venelasi usub, et Eestit ei okupeeritud 1944. aastal, vaid Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu. Ma ei usu, et venelased hakkaksid seda kanalit vaatama. Pealegi edastab juba praegu riigitelevisioon venekeelseid uudiseid. Mis mulle meelehärmi teeb, on see, et venekeelsetel uudistel pole all subtiitreid nende jaoks, kes seda keelt ei mõista, aga tahaksid ka neid uudiseid jälgida.
Paar päeva tagasi juhtus raske õnnetus Rakveres Tivoli lõbustuspargis, viga sai 45 inimest, pooled nendest olid lapsed. Eesti uudised kajastasid seda põhjalikult. Rakverest pidi Tivoli aga minema Sillamäele, mis on teatavasti venekeelne linn. Kas poleks võinud juhtuda nii, et kuna sealne elanikkond Eesti uudiseid ei vaata ega kuula, siis poleks neil aimugi, kui ohtlik meelelahutus nende linna jõuab. Kuigi seda on kurb öelda, aga siiski võib olla nii, et just selliste õnnetuste läbi näevad ka venelased, et on kasulik jälgida selle riigi televisiooni, mis on nende kodumaa.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Kilde II Maailmasõja ajaloo tandrilt
Vaskult: Ferdinand Rikka, Andres Kurrik, Endel Pool, Heino Maasikas, Endel Lindepuu ja Harold Karu. Foto: Ülle Saluri
Teame, et II Maailmasõja ajastu paiskas eesti mehi ja noori nii läände kui itta, nii metsa kui sõtta, igasse ilmakaarde, mis maamunal leida. Väntsutatud mitte ainult Eesti vaid ka võõrastel sõjatandritel, sunnitööl, tembeldatud äraandjateks, isamaa reeturiteks või sõja-süüdlasteks, sest nad olid püüdnud takistada venelaste sissetungi kodumaale. Osa neist leidis endid kapitulatsiooni-järgsel Saksamaal vangilaagrites.
Killukesele neist sõdalasist sai Saksamaal sõjavangide laagrist vabanemisel järgnevaks eluetapiks kuulumine Musta Mundri Meeste (MMM) ehk Ameerika vahi- ja töökompanii kaadrisse, kandes USA armee mustaks värvitud rohelist mundrit. Sellest ajajärgust esitasid 12. mail 2007 mälestusi endised MMM-ed Lakewoodi Eesti Maja kenasti Eesti lippudega ehitud ja paljude selleaegsete piltidega seintel olevas saalis. Hästi korraldatud õhtupoolik algas lippude defilee, USA hümni, palvuse ja LEÜ abiesimehe Priit Parmingu avasõnaga. Oma tolleaegseist isiklikest elamustest rääkisid Ferdinand Rikka, Heino Maasikas,Endel Pool ja Andres Kurrik. Tervitusi olid saatnud veel kaks endist MMM-st, Heino Arras ja Abel Pintson.
Tolleaegsed Saksamaal põgenike abistamisega tegutsevad organisatsioonid olid läbi imbunud kommunistlike võimumeeste poolt, kes soovisid vallutatud aladelt põgenenute ja Saksa sõjaväes teeninute tagasi kodumaale siirdumist. Nii sõeluti ja heideti (skriiniti) DP laagritest välja kõik Saksa sõjaväkke, lennuväe abiteenistusse ja algselt tööteenistusse värvatud mehed ja saadeti vangilaagritesse. Suure panuse andis kpt. Puurand oma teadmiste ja kontaktidega vangilaagrist eesti sõdurpoiste vabastamiseks Itta saatmise vältimisel. Samas hakkas USA sõjavägi värbama oma kojupöörduvate sõdurite töökäte asendamiseks suurel hulgal Poola ja Balti riikide endiseid sõdureid Valve- ja Töökompaniidesse.
Huvitavaid pilte oma Musta mundri päevadest tõid meile F. Rikka, E. Pool ja H. Maasikas.
Püüan anda väga lühikese ülevaate esitatud mälestustest-kogemustest tolle-aegsete noorte meeste elus. On kahju, kui neid pikemalt üles ei kirjutata, sest vaevalt seda seika kuskil ajalooraamatutes nimetatakse. Ometi mängis see tähtsat osa paljude noorte pärast-sõjaaegses ajajärgus.
F. Rikka mainis, et tagant-järele vaadates tundub see ajajärk kui mingi näitemäng paljudes piltides. Jutustus oligi läbipõimitud iga-päevase sõduripoisi elu-olu piltide ja huumoriga. Ta jõudis vangilaagrist Bambergi moodustatud Baltlaste vahikompanii 2047 aastal 1946, kus algas sõdurielu otsast peale oma “püsti ja pikali” treeninguga ja ühe kuu vältel tuli ka ameerika sõjaväe määrustikuga tutvuda, mis mitmetele oli vähemalt juba kolmas sõjaväe- määrustik nende noores elus. Tip-top mustas sõduri-mundris, kümme padrunit ja pool automaatpüss õlal ning sõbralik kohtlemine tõi sõjavangist vabanenud noormeestele tagasi ka tunde, et “oleme inimesed”. Valvati mitmeid sõjaväeasutusi. Mõni kõrgemas aukraadis ameerika sõjaväelane pani ka poisid postil proovile, püüdes siseneda ilma määrustiku kohaselt raamatusse sisse kirjutamata. Kui Rikka oli nõudnud veel kritseldatud nime ja auastme loetavat uuesti kirjutamist, siis anti talle selle eest hiljem isegi kõrgendust. Mõni teine sai ekstra puhkust, jne. 1948. a. loodi 4221 eestlaste rügement, kes läks valvele Nürnbergi, kus valvati kohtu- ja vangimaja telefonikeskjaama. Vabal ajal aga harrastati ja tutvustati eesti kultuurielu nagu koorilaulu ja rahvatantsu. 1951 a. tõi mõnedki ilma vanemateta noored sõdalased lõpuks Ameerika mandrile ja eraellu, mis oli nagu täielik hüvastijätt vana mandri ja kodumaaga.
Osa Vahikompaniisse astunud eesti poisse selle asemel, et astuda 4221 ridadesse, otsustasid minna viieaastase kokkuleppega Belgia söekaevandusse, lootuses rohkem normaalse elujärje peale saada. Seda teed läks ka Heino Maasikas, kuid peale kuut kuud ränka maa-alust ”musta kulla” kaevamist, mis eraeluks palju ei pakkunud ega aega jätnud, põgenes Antverpeni, kus oli eesti sadamakõrts, mida pidas keegi eestlanna, kelle mees oli meremees. Rootsi eestlaste laevad ei võtnud peale, küll aga üks Rootsi laev ja nii reisiti 6 päeva söömata-joomata Stockholmi. Seal Eesti komitee aitas leida metsa-tööd, mis kestis 3-4 nädalat. Pabereid ei olnud, kuid ettevõtlik noormees sai kuidagi Panama passi ja laevale. Kui ükskord jõuti Londoni, sai ta esmakordselt isikuttõendavad paberid. Reisid viisid Hispaania, Saudi Araabia naftaväljadele ja tagasi Rootsi, sealt tagasi Saksamaale ja tutvuse kaudu uuesti Vahikompaniisse, sest see andis võimaluse saada Ameerikasse, kui astusid USA sõjaväkke. Pärast ilmnes, et ka selles osas oli tehtud järelpärimisi Rootsis, jne. Kuid aastal 1953 vahetas ta oma musta mundri rohelise vastu ja saabus Ameerikasse. Peale sõjaväeteenistust, kunagi 1957 a. külastas ta uuesti Belgiat ja kohtas seal vaid üksikuid endiseid kaaslasi, kes olid jäänud, asutanud pered, kuid ei kaevanud enam “musta kulda”.
Esinevad Aadu Rein ja Ferdinand Rikka. Foto: Ülle Saluri
Endel Pool nimetas, et püss anti temale Pärnumaal 18-aastase poisina, kui ta 1941 a. juuni lõpus vabatahtlikult Liivamäe lahingusse läks, mundriks koduvillane kuub ja nimeks metsavend, partisan või bandiit, olenedes, kelle vaatevinklist vaadatud. Järgneva 11 aasta jooksul, aja-vahemikus 1941-1956 oli tal õigus relva kanda 6-s eri mundris, millest viimane oli USA armee 77 Special Forces. MMM-te ajajärk algas, kui peale 6-kuulist Geislingeni DP-laagris viibimist ta sealt välja heideti (skriiniti) ja ami eskordiga sõjavangilaagrisse saadeti. Kpt. Puuranna abiga maandus ta Würtenbergi väikese küla ühes ärklitoas töökohaks “baueri” sõnnikulaut. Enne tööle asumist aga tegi ta veel ühe sõidu Geislingeni ja kuulis, et Nürnbergi kaudu värvatakse mehi USA armee juurde tööle. Mõne päeva pärast oligi ta USA armee kpt. Moxley ees intervjuul, kus tõlgi abil kiired otsused tehti ja seekord umbes 20 eesti poissi vastu võeti. See oli ajajärk, kus USA Armee viis vägesid Euroopast koju ja mahajäävad varustuslaod vajasid valvamist, vajati autojuhte, ehitajaid-parandajaid, jne. Enamus MMM-i olid noored endised sõdurid, kes otsisid järgmist kõhutäit ja peavarju, mis puudus. “Miks meid endiseid saksa sõjaväes teeninuid Nürnbergis vangivalvuriteks usaldati, ei ole minul ega ka vist kellelgi teisel selge” ütles Endel Pool. Spekuleerida võib palju. Tõsi on, et USA armee vajas tööjõudu ja esialgu olid selleks peamiselt poolakad, kui mehed sõja võitja poolelt, siis ka baltlased ja mõned aastad hiljem juba sakslased – hiljutised surmavaenlased. Hiljem sai 4221 vahikompanii ka teisi ülesandeid nagu asutuste ja ladude valve ja isegi MP-dega korravalves kaasasõitmine. See poolsõjaväeline teenistus kestis mitmeid aastaid, kooseisu ja juhtkonna muutudes, mis olenes, kuidas kellelgi oli õnne väljarändamisega. Õnne on olnud, et täna saan veel seista teie ees ja sellest jutustada, lõpetas Endel Pool oma sõnavõtu.
Lisana esitas Juhan Simonson mõned pildid oma silmaga nähtud eesti MMM-te panusest Berliini õhusilla ajal transportlennukite laadimisel. Ta teadvustas ka sellekohase lennuk-muuseumi “Spirit of Freedom” külastusvõimalusi. Muuseum asub Lakewoodi lähistel ja lendab suvekuudel üle Ameerika. Kuigi lendavasse muuseumi sisenemisel on vajalik kasutada redelit, mis võib vanemale põlvkonnale olla ebamugav, oleks see huvitav noorematele. Samuti on muuseum valmis oma väljapanekuteks vastu võtma sellega seotud olevaid mälestuskirjutusi, dokumente ja pilte ehk koopiaid. J.Simonson on sellest varem kirjutanud pikemalt 1999 a. VES-is #20, mis ilmus 13. mail. Kus muuseum suvel peatusi teeb ja muuks informatsiooniks kontakteeruda: Berlin Airlift Historical Foundation, P.O. Box 782, Farmingdale, NJ 07727. Telefon: 732-818-0034. (Isiklikult arvan, et vanemskaudid oleks vast sellest ülimalt huvitatud.)
Järgnes deklamatsioone Krista Tammarult ja ühislaule Luule Priima, F. Rikka ja Aadu Reinu eest-vedamisel ning suurepärane õhtusöök, mis valmistatud Karin Lichteri, Maia Palango ja Ellen Tehve poolt. Tantsuks mängis “Scandinavian Delight”. Suur tänu suurepärase õhtu korraldajale F. Rikkale, kes ka kõik sissetuleku Lakewoodi Eesti Ühingule annetas.
Aime Andra
Enna Jaakson 95!
Juubilar Enna Jaakson. Foto: erakogu
Enna 90. sünnipäeval mainisin, et aastad ei loe midagi, kui süda on soe ja hell, hing noor ja tervist ka paras jagu. Samad sõnad ütlen täna!
Enna Jaakson (sünd. Kont) sündis 3. mail 1912. aastal Küti talus, Vändras, Pärnumaal. Peres oli seitse tütart ja üks poeg. Nendest on alles peale Enna õde Ilma, kes on neli aastat vanem ja elab Tartus. Sirgunud nooreks neiuks töötas Enna raamatupidajana Viisu mõisas. Lähedal oleva Jänesselja mõisa valitseja oli Ado Jaakson. No eks siis Ado silm jäi peatuma naabri-mõisa kena raamatupidaja preili peale ja lõpuks võluski Enna ära ja nad abiellusid.
Sõjakeerises sattusid nad Saksamaale ja sealt edasi Ameerikasse. Nad olid New Yorgi osariigis Andes’e linnakese lähedal ühe talu töölised ja raskusi oli palju. Olles töökad ja Ado suurte kogemustega talupidamise alal, kujunes nii, et nad ostsid selle talu omale ja see on veel praegugi nende oma! Neil oli eeskujulik piima-karja talu. Lisaks oli see talu veel kuulus suvituskoht ja seda just 50-ndatel ja samuti 60-ndatel aastatel. Sel ajal ei tehtud reise välismaale – mindi puhkusele Jaaksoni tallu! Alati oli seal külalisi – sugulased, sõbrad, tuttavad ja tuttavate tuttavad! Kõiki võeti suurepäraselt vastu ja seda tehakse tänapäevani. Olid ajad!
See oli kord … Ado on lahkunud, aga neil on haruldaselt tore pere. Poeg Juhan ja tema kaasa Ülle. Neil on neli last – Kiki, Lukas, Kalev ja Olev. Noorem võsu on Epp ja tema kaasa Maano Milles. Lapsi on kaks – Aili ja tema kaasa Beda ning Taivo.
Lapsed ja lapselapsed korraldasid Ennale vägeva sünnipäevapeo 5. mail. Sööke ja jooke külluses. Lilli oli nii palju et oleks võinud lillepoe avada. Külalisi oli rohkesti. Kõige kaugemad külalised Eestist – Talvi Hiir ja Riina Luhamaa. Kanadast sõitsid kohale Ilme Pentre ja Liisu Laas. Ilusa ilma puhul peeti pidu väljas. Sünnipäeva last tervitas kõigepealt Urve Põhi, kes rääkis kokkuvõtlikult Enna elust. Tervitajad olid veel Mari ja Peeter Teedla – rääkisid lühidalt ja hästi. Tütar Epp ütles südamlikke sõnu emale. Tütretütar Aili tervitas ja tuletas vanaemale meelde, et tema oli see, kes ta vanaemaks tegi. Ka Taivo võttis sõna ja kõik lapselapsed koos tervitasid vanaema ja andsid kingituse üle.
Kõned peetud, siis oli aeg kringli ja kohvi jaoks. Kringlil oli peal 95 küünalt! Neid andis ära puhuda aga abiga tuldi toime!
Pimeduse saabudes mindi lõkkele. Kuna sünnipäevalapsel ei ole kõndimine just väga lihtne ja seda eriti pimedas, siis tema jaoks oli ehitatud nn “troon” ja ta kanti lõkkele. Väimees Maano on tuntud skautjuht ja kohal oli ka praegune skautmaleva juht skm. Gunnar Tamm. Nende eestvedamisel kujunes lõke väga hoogsaks. Kui sünnipäevalaps soovis lahkuda, siis tehti sõprusring ja lauldi unelaul. Nii lõppes ametlik pidu, aga lõkke ümber istujaid jätkus veel mitmeks tunniks.
Hommikul ootas kõiki rikkalik hommikusöök. Vesteldi veel ja siis oli aeg asuda teele kodu poole. Tänu ilusa peo eest – kauni mälestuse eest.
Kallis Enna – andku Taevaisa Sulle tervist ja jõudu eluteed edasi astuda. Kohtume 100. sünnipäeval!
Urve Põhi
20. mai 2007
Tribulations and Victory
Lydia Loigu Virkmaa 4. XII 1914 – 29. IV 2007
Kevade kauneimal õitsmise ajal lahkus siit rahutust maailmast NY hooldus-kodus kuus nädalat elu ja surmaga võidelnud tuntud ja lugupeetud rahvuskaaslane – disainer ja moe- kunstnik Lydia Loigu Virkmaa (sünd. 4. XII 1914 Tartus – surn. 29. IV 2007 New Yorgis).
Leinama jäid pojad Rein ja Andres Olav perekondadega ja pojapojad Aleksander ja Christopher.
Matusetalitus toimus 5. mail Beckeri leinamajas New Yorgis rohkete eesti- ameerika sõprade osavõtul, organist Ingrid Desisto leinamuusika saatel. Teemal Tribulations and Triumph oli poeg Rein valmistanud trükitud essee, ema rikkalikult kannatuste, murede ja võiduga põimitud elukäigust koos fotodega.
Eesti-ingliskeelne leinateenistus praost õpetaja Thomas Vagalt esitas järgmisi katkendeid piiblist: Kui mu liha ära lõpeb oled Sina, mu Jumal, mu kalju. Õpeta Sina meid meie päevi ära arvama, et me saaksime targa südame. Kui meie maine keha maha murtakse, jääb meile alles hing ja vaim (spirit). Edasi jutustas õpetaja ka lahkunust kui sõbrast, kellega koos töötati omal ajal Seabrookis. Tseremoonia lõppes eesti hümni kolmanda salmiga. Eluloost loeme trükitud kavast kokkuvõtlikult järgmist: Sündinud 4. detsembril Tartus kaksikuna (vanem kaksik varem surnud). Pärast gümnaasiumi lõpetamist lõpetas Tartu Naiskutsekooli 1936 kiitusega. 1939 a. täiendas Lydia end Tartu Ülikoolis Kaunite Kunstite Koolis. Tartu Linna Oskuste ja Kaubanduse Komisjonilt saadud Meistritunnistus disaini ja moe alal määras Lydia edaspidise elukutse. Järgnes amet moesalongis Tartus. Siis tuli Eestile holokaust, mil perekonnal õnnestus ellu jääda. 1944 a. asuti kabuhirmus põgenemisteele tagasipöörduva kommunismi eest. Saabunud Saksamaale, leidis Lydia peagi tööd Geislingeni laagri eesti teatris operetiprimadonnade kostümeerimisega. Sama töö jätkus hiljem Bridgetonis ja New Yorgis Madisson Avenüül mustrijoonistaja–disainerina. Samaaegselt töötas lahkunu väsimatult ka eesti ühiskonnas eesti rahvusliku kultuuri tutvustamisel ja arendamisel, nii Saksamaal, kui ka New Yorgis Eesti Haridusseltsi Naisosakonna esinaisena. Uhke eestlasena, Eesti õiguste eest veendununa, siiski optimistlik naisõiguslane andis neid põhimõtteid edasi ka noortele. Huvitav meenutus anti sel puhul ka Lydia abikaasast Leost, kelle vanaisa oli Eesti esimese Tartu Laulupeo pasunakooride juhataja. Teistest perekonnaliikmeist mainiti venda Valdeko Loigut ja Jyri Korki jt. Järelhüüdes Naiskoori ja sõprade nimel jättis jumalaga NK esinaine Epp Virkmaa. Lahkunu matusetalitus eestlaste surnuaial, Kensicol, toimus nädal hiljem, 12. mail õpetaja ja omaste juuresolekul. Tuhandele hauale liitus üks juurde. Rahulikku puhkamist vaba maa mullas !
Juta Kurman
In Memoriam
KARL LAANTEE ulatuslik tagapõhi võimaldas tal anda maksimaalset panust oma kodumaale mitmel alal. Kui näiteks Vancouveris esines ajutine puudus Eesti kirikuõpetajast, võttis Karl Laantee selle kohustuse oma kanda. Ta otsis alati võimalusi, kuidas oma kodumaale kasulikum olla. Minule oli kõige meeldejäävam Karl Laantee panus Seattle’s tegutsevale Rotalia Fondile, mis jagas stipendiume eesti üliõpilastele. Esialgu valiti Fondi stipendiaate sissetulnud sooviavalduste alusel Seattle’s, kuni Karl Laantee soovitas seda valikut teha Eestis. Selleks ta organiseeris vastava Rotalia Fondi Stipendiumite Komitee, mille liikmeteks said Karl Laantee juhtimisel 5 aktiivset haridustegelast, kaasa arvatud endine Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste.
Karl Laantee oli Rotalia Fondi Stipendiumite Komitee esimeheks 5 aastat (1996 – 2000), mille jooksul Fond andis välja 176 tuhande-dollarist stipendiumi. Tsekid anti igal aastal üle pidulikul aktusel koos kerge eine ja muusikaliste ettekannetega. Oma korporatsioonilise ja rahvusliku tegevuse eest ei võtnud Karl Laantee kunagi mingit tasu, ja seda ei võtnud tema eeskujul ka teised Fondi juhatusliikmed.
Karl Laantee esindas truudust ja isamaalikkust. Tahaksime loota, et need omadused kanduksid edasi.
Kenneth M. Gorshkow
Rotalia Fondi ex-esimees.
Eestis võetakse kasutusele biomeetrilised passid
Alates teisipäevast, 22. maist võeti Eestis kasutusele senisest turvalisemad biomeetrilised passid, mida on dokumendi kaanes asuva kiibi tõttu pea võimatu võltsida.
Kodakondsus- ja migratsiooniameti (KMA) teatel väljastatakse uus kiipi sisaldav reisidokument kõigi alates 22. maist esitatud taotluste puhul. Varem välja antud dokumente saab kasutada kuni neis märgitud kehtivusaja lõpuni.
Biomeetrilise reisidokumendi taotlemisel esitatavate dokumentide hulk ning taotlemise viisid ei muutu, küll aga suureneb teisipäevast dokumendi riigilõiv tavadokumendi puhul 450 kroonile.
Biomeetrilise dokumendi kaanes asetsevale kontakti-vabale kiibile kantakse samad andmed, mis on dokumendi isikuandmete lehel, aga ka digitaalne näokujutis.
Ühese isikutuvastuse tagamiseks on biomeetrilise dokumendi trükkimisel ja näokujutise kiibile kandmisel vaja kvaliteetset fotot. Seetõttu kehtivad juba 1. veebruarist dokumendifotode osas varasemast täpsemad ja karmimad nõuded.
KMA peadirektori Mari Pedaku sõnul on biomeetria rakendamise eesmärk tagada paremini turvalisust. Tema kinnitusel on üks seniseid põhilisi võltsimisviise olnud foto või andmete vahetamine passis, tänu kiibile kantavale informatsioonile on biomeetrilist passi aga praktiliselt võimatu võltsida.
Biomeetria rakendamise teises faasis 2009. aastal hakkab KMA välja andma dokumente, mille kiibile kantakse ka digitaalsed sõrmejäljekujutised. Selle rakendamisel tuleb dokumendi taotlemiseks pöörduda isiklikult KMA teenindusbüroosse.
VES/BNS
Tugevdatud piirikontroll saatis Eesti piirilt tagasi 99 inimest
Ajavahemikus 24. aprill kuni 10. mai, mil Eesti riigipiiril kehtis tugevdatud kontroll, saadeti piirilt tagasi 99 inimest, kelles nähti ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
Narva piiripunktis tõkestas piirivalve Eestisse sisenemise 27 inimesel, kes kõik olid Venemaa kodanikud, ütles Postimees Online’ile piirivalve pressiesindaja Lauri Luht.
Kagu piirivalvepiirkonnas ehk Luhamaa, Koidula ja Valga piiripunktides ei lastud Eestisse 27 inimest, Ikla piiripunktist saadeti tagasi 45 inimest.
Kõik need inimesed saadeti tagasi riigipiiriseaduse alusel, mille järgi on piirivalveametnik kohustatud tõkestama välismaalase riiki sisenemise, kui viimane ohustab Eesti avalikku korda, riigi julgeolekut või Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmist.
Piirivalveametnike ja tagasi saadetud välismaalaste vahel mingeid intsidente ei toimunud, samuti pole seni laekunud ühtegi kaebust piirivalve otsuste peale.
Piirivalveameti peadirektor Roland Peets andis 24. aprillil korralduse karmimaks piirikontrolliks seoses mais toimuvate erinevate avalike sündmustega. Tugevdatud kontrolli lõpptähtaega Peets ei määranud ning karmim kord kehtis 10. maini.
VES/PM Online
Tartu Ülikooli teadlane sai 15-miljoni krooni suuruse uurimistoetuse
Tartu ülikooli vanemteadur Arnold Kristjuhan pälvis rahvusvaheliselt heategevuslikult biomeditsiinifondilt Wellcome Trust 15 miljoni krooni suuruse uurimistoetuse.
Maailma suurim heategevuslik biomeditsiinifond Wellcome Trust määras TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi vanemteadur Arnold Kristjuhani uurimisprojektile 15,3 miljoni krooni suuruse International Senior Research Fellow stipendiumi, teatas ülikooli pressiteenistus.
Arnold Kristjuhani teadusprojekt, mille eesmärgiks on tulevikus kaasa aidata geneetiliste haiguste ravile, selgitab, kuidas on reguleeritud geneetilise informatsiooni avaldumine rakkudes.
Tartu ülikoolist on International Senior Research Fellow stipendiumi saanud veel kaheksa teadlast.
„See on ülikoolile suur tunnustus, et niivõrd mainekas välisorganisatsioon on otsustanud toetada meie teadusprojekte. See näitab, et Tartu ülikoolis tehakse tippteadust,” ütles ülikooli teadusprorektori Ain Heinaru.
Toetus katab projekti teostamiseks vajalike materjalide, seadmete ja palga-rahade vajaduse järgneva viie aasta jooksul. Arnold Kristjuhan alustab tööd projektiga alates 2008. aasta jaanuarist.
EPL
Eesti kroon sai 15-aastaseks
“Meie majandusedu ühed allikad: stabiilne rahasüsteem ja vastutustundlik konservatiivne eelarvepoliitika peavad jääma paika ka edaspidi,” ütles president Toomas Hendrik Ilves 23. mail Tallinnas Eesti krooni taaskehtestamise 15. aastapäevale pühendatud konverentsil “Euroopa majanduse võimalused üleilmses konkurentsis”.
Meenutades Eesti krooni taaskehtestamist 15 aastat tagasi, ütles riigipea, et siis ei arutatud Eestis Euroopa majanduse võimalusi üleilmses konkurentsis. “Selle asemel murti pead Eesti väljavaate üle majanduslikult ise hakkama saada. Puudus oli kõigest, välja arvatud ehk rubladest, mis enam ei maksnud,” kõneles president Ilves.
“Seda siiram võiks olla me rõõm selle üle, et vaid 15 aasta jooksul on meilt vastuseid ootavad küsimused nii kardinaalselt muutunud. Ei, need vastused ei pruugi olla alati lihtsamad. Pigem vastupidi. Aga eelduse, et me saame küsida arenenud riigile omaseid küsimusi, on meile ühest küljest loonud prognoositust suurem majanduslik edu,” ütles riigipea. “Teisalt aga arusaam, et tänapäeva maailmas ei sõltu väikeriigi edu mitte ainult temast enesest, vaid hoopis avaramast meid ümbritsevast ruumist. Ses mõttes pole Eesti edu võimalik käsitella lahus kogu Läänemere regiooni heast käekäigust kitsamas ning Euroopa Liidu edust laiemas geograafilises mõttes.”
Nimetatud suurte muutuste kiuste on ka tänase Eesti põhiküsimus jäänud laias laastus samaks, jätkas president Ilves: “Kuidas hakkama saada üha tihenevas konkurentsis? Milline on Eesti optimaalseim tee, arvestades meie siiski üsna nappe ressursse, võrreldes globaalse majandusruumi suurte tegijatega? Tänane Eesti pole veel rikas, kuid ka kaugeltki mitte enam vaene riik. Jõukuse ja elatustaseme kasv on võtmas meilt seniseid arengueeliseid, näiteks odavat tööjõudu.”
Riigipea tervitas ja tänas kõiki neid, kelle tarkus ja sihikindel töö viisid vastselt oma iseseisvuse taastanud Eesti riigi 15 aastat tagasi oma rahani. “Just neid võib nimetada Euroopa viimase paarikümne aasta ühe kirkaima majandusliku eduloo autoreiks. Nii nemad toona, nagu ka meie täna ju teame, et raha on üksnes vahend, aga mitte eesmärk. See on vahend, mis aitab Eestil ja Eesti rahval areneda ja õitseda, end hästi ja turvaliselt tunda,” ütles president Ilves.
Ilves lisas: “Oma väärtustega ja poliitiliselt oleme me juba täna Euroopa Liidus. Nüüd on aeg jõuda sinna ka monetaarselt,” lõpetas riigipea.
VES/BNS
Riigikohus mõistis Jüri Liimi õigeks
Riigikohus mõistis Tallinnas Tõnismäel asunud pronkssõduri õhkida lubanud tuntud rahvuslase Jüri Liimi õigeks.
Riigikohus rahuldas 21. mail Liimi (65) ja tema kaitsja vandeadvokaat Vaike Eerma kaebuse ning tühistas varem Harju maakohtus ja Tallinna ringkonnakohtus langetatud süüdimõistvad otsused.
Riigikohus märkis, et Liimi tegu ehk kahe avaliku intervjuu andmine, ei täida karistusseadustikus kirjeldatud süüteokoosseisu ning Liim mõisteti kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks.
Kuigi kriminaalasjas on tuvastatud, et tegelikult Liim monumendi õhkimist ei kavandanud, ei ole sellel intervjuudele õigusliku hinnangu andmise seisukohalt tähendust, nentis riigkohus.
Kriminaalkolleegium märkis, et isegi juhul kui Liimi tegelik eesmärk oleks olnud monumendi õhkimine, oleks see tegu olnud karistatav alles alates õhkimisteo vahetust alustamisest.
Samuti ei ole kriminaalkolleegiumi hinnangul Liimile süüksarvatud tegu vaadeldav ka niinimetatud näiliku pommiähvardusena.
Mullu novembris leidis Tallinna ringkonnakohus, et Liimi süüdimõistmine Harju maakohtus avaliku korra raske rikkumise süüdistuses on põhjendatud, kuid vähendas talle määratud rahatrahvi.
Ringkonnakohtu hinnangul oli Liimi ebaseaduslik käitumine ajendatud riigi tegevusetusest monumendi teisaldamise kavandamisel.
Liimi arvates rikkus punamonument eestlaste au ja väärikust ning meenutas eestlaste korduvat küüditamist ja talurahva sundkollektiviseerimist.
Ringkonnakohus vähendas seetõttu Liimile maakohtus määratud 25 300 krooni suurust trahvi 15 180 kroonile.
Kohtuotsuse järgi peab Liim trahvi maksma ositi kümne kuu jooksul 1518 krooni kaupa.
Süüdistuse järgi rääkis Liim Kanal 2 uudistesaates “Reporter” mullu 10. ja 17. mail ning 11. mail TV3 saates “Kahvel”, et kavatseb pronkssõduri kuju õhku lasta, kui seda ära ei viida.
Liim selgitas, et teab, kust saada õhkimiseks vajalikku lõhkeainet, ning selle hankimine polevat talle probleem.
Samuti kinnitas Liim avalikult, et teab, kuhu on vaja paigutada lõhkeaine, et kuju õhku lendaks, kuna ta on mälestise selles osas juba varem üle vaadanud.
BNS
Eesti Raudtee saatis Moskvasse esimese konteinerrongi
Moskvas Oktjaberskaja jaama saabus 21. mai pärastlõunal 18. mai hilisõhtul Tallinnast teele lähetatud esimene ainult konteineritega laetud kaubarong. Eesti Raudtee turundus-direktor Rene Vareki sõnul on reede hilisõhtul Tallinnast Ülemiste kaubajaamast teele saadetud 40 platvormile 86 TEUd (TEU – twenty-foot equivalent unit) laetud rong esimene omataoline kogu Eesti Raudtee ajaloos.
Rong pidi sihtpunkti graafiku järgi jõudma 42 tunniga, kuid esimene kord see ei õnnestunud.
“Rongi teekond kulges graafiku alusel kuni Petseri jaamani, kus Vene poole tollipunkt töötles rongi tavapärase kolme tunni asemel 18 tundi ning seetõttu jõuab kaup sihtkohta alles täna pärastlõunaks,” nentis Varek 21. mail.
Seni on transpordi logistilises ahelas Eesti Raudteed harjutud pidama ennekõike kaupu vastuvõtvaks lüliks. Esimene konteinerrong ja järgnevad tõestavad, et Eesti Raudteel on tulevikku ka kauba lähetajana.
Vareki kinnitusel kavandab Eesti Raudtee alates juunist Moskva suunal teele saata regulaarselt ühe täismahus komplekteeritud konteinerrongi nädalas. Samuti jätkuvad ettevalmistused analoogilise iganädalase konteinerrongi lähetamiseks Kasahstani suunal alates suvest.
VES/ETV 24
NATO eksperdid uurivad küberrünnakuid Eestile
NATO on uurinud küberrünnakuid Eesti ametlikele veebi-lehtedele, milles Tallinn süüdistab Moskvat, ning leidnud, et tegemist on tõsiste, hästi organiseeritud ja kooskõlastatud rünnakutega, ütles alliansi ametnik reedel agentuurile AFP.
“Me peame seda tõsiseks, sest see on kooskõlastatud. See ei ole kindlasti sedalaadi asi, mida teeksid kaks teismelist, millised ka ei oleks nende motiivid,” lisas ta. “Jutt käib üsna hästi organiseeritud asjast.”
Eesti valitsusasutuste võrgulehekülgi on rünnatud alates aprilli lõpust, mil puhkesid pronkssõduriga seotud rahutused.
Eesti ametiisikud, nende seas peaminister Andrus Ansip, on väitnud, et osa küberrünnakutest on tulnud Vene valitsuse, ka president Vladimir Putini büroo arvutitest.
Eesti ärgitab Euroopa Liitu ja NATO-t rünnakutele reageerima.
Eesti president Toomas H. Ilves võttis ühendust NATO peasekretäri Jaap de Hoop Schefferiga ja palus talt probleemide lahendamiseks abi, ütles alliansi ametnik. Pärast abipalve esitamist on NATO eksperdid pidevalt kontaktis Eesti kolleegidega ning Eestisse on saadetud olukorraga tutvuma NATO arvutiintsidentidele reageerimise keskuse asjatundja.
Ka Tallinna eksperdid on käinud Brüsselis, lisas ametnik.
“See on tõsine asi ja me käsitleme seda sellisena, tehes igapäevast koostööd,” lausus ta. “Rünnaku ulatuse tõttu on tegemist erakorralise juhtumiga. Nii et liitlased loomulikult aitavad ja me ei käsitle seda lihtsalt Eesti probleemina, loomulikult on see NATO probleem.”
Venemaa seotus rünnakutega ei ole ametniku sõnul selge.
VES/BNS
New Yorgi Eesti Naiskoori kevadkontsert
NY Eesti Naiskoori kevadkontsert 28. aprillil 2007.a. Foto: Al Brownell
Kaastegevad: 14-liikmeline kammerkoor, Maestro Andrejs Jansons’i juhatusel. Solistid: sopran Kristi Roosmaa ja Tiia McGovern. Klaver: Ingrid DeSisto.
Eesti rahvuslik poeet A. Rannit on kunagi öelnud, et Eesti uuendamiseks ja hoidmiseks me vajame kolme faktori: püsivat rahvuslikku kasvu, meie vaimsuse kaitsmist ja selle pidevat propageerimist. Naiskoor on ustavalt neid tähiseid silmas pidanud vaatamata raskustele, mis meid selles maailma pealinnas koormavad.
Käesolevaga rõõmustas koor oma kuulajaskonda (kuigi hõredat) kauni kevade-värvilise helibuketiga eesti klassikast. (Säbelman, Härma, Aavik, Kasemets, Ritsing, jt.) Rikastuseks Soome ja Läti rahvalaulud roosidest ja toomedest. Kõik õnnestus kenasti, tänu hõiskavaile kaunihäälseile sopranitele ja koorijuhi ekspertiisile.
Leinava noodina mälestati püsti seistes Rootsis äsja-lahkunud heliloojat, impressionist Salme Purret (+100 a.), kelle heliloomingust esitati kaks laulu: “Üle kodumäe” ja “Sireli”. Tänu Anna Haava hõõguvale armastuslüürikale ja Ritsingu kaasajastunud loomingulisele meisterlikkusele (bel canto) sai publik ka romantika osaliseks. Kontsert lõppes kaasaegse helilooja U. Naissoo ”Mu kodu” hella meenutusega.
Meid kestvalt rõõmustanud noor sopran Kristi Roosmaa Broadway teatri-koolist, on ilmselt Raimond Valgre fän, kes oma kannatusaastatel ülitundlikuks heliloojaks kujunes, olles eelnevalt vaid meeleolulauljana tuntud. Järgnes Ülo Vinteri bagatell “Majakene mere ääres”. Väga moodsaks ja populaarseks on kujunenud noorte lauljate puhul Alo Matiiseni “Eestlane olen ja eestlaseks jään” patriootiline deklaratsioon. Roosmaa esitas selle veenvas tõlgitsuses.
Koorisolistina esines ka metsosopran Tiia McGovern – sümpaatselt, nagu alati. Ingrid DeSisto klaverisaade oli korrektne ja tõlgitsuslikult tagasihoidlik. Sopranilt jääme ootama tema repertuaari laienemist, ka eesti klassikaliste helimeistrite lavaletoomist.
Kuulajaskond kviteeris ustavalt vapra koori püüdlusi ja õhtu tulemusi üksmeelse kiitva aplausiga, meie naaberrahva professionaalset koorijuhti Andrejs Jansons’i eriliselt hinnates.
Esimesena ruttas roosidega tervitusi tooma sõpruskoori, Meeskoori esimees Urmas Kärner. Sellele järgnes, “kinnise ümbrikuga” käes, EAK eksekutiiv sekretär Virve Vaher, seejärel Eesti Maja mgr. Liisi Lascarro ja Seenioride Klubi esinaine Laine Tigane, kõigil head soovid suus…. Koori esinaine Epp Vinkman jagas omapoolselt tänulilli maestrole ja solistidele ning dekoreeris pr. Vanaselja’t 15. lauluaasta nimel. Kontserdile järgnes maitsev kohvilaud, kooriliikmete enda kätetööna.
Vivat, Crescat Floreat! Ka Eesti Helikunsti Keskuselt USA-s.
Juta Kurman
Algus VES’s # 18
Ülevaade väliseesti ajalehtede olukorrast 2007.a. alguses
Iseküsimus, millised eksisteerivatest väliseesti ajalehtedest profileerivad end ümber (Eesti Elu paistab seda juba teinud olevat, vähemalt osaliselt, tänu tugeva võrguväljaande loomisele).
Äkki sünnib koguni uus ajaleht või portaal, mis oleks sellise sisu ja orientatsiooniga, et uuema aja väljarändajad Eestist näeksid selles midagi kasulikku ja huvitavat. Seda sedavõrd, et uued diasporaa kihid selle ka omaks võtaksid. Räägitakse, et lätlastel Iirimaal on oma kohalik ajaleht olemas, nende kogukonna suurus seal pidavat küündima lausa mitmekümne tuhandeni.
Kõikjal kurdavad ajalehed – ükskõik kui suured ja ükskõik mis keelt nad kasutavad – et nende lugejate arv langeb. Trükiväljaanded ei sure ilmselt välja, aga hakkavad elama kahte küllaltki erinevat elu, nagu on juba sündimas. Üks vorm on meile vana tuntud vorm, paberil ja passiivselt, teine vorm on sama väljaande reageerimisvõimelisem, portatiivsem ja interaktiivsem, ning selle tõttu ühistegelikum ja sotsiaalsem variant küberkeskkonnas.
Suurema internetipõhisusega väljaannete puhul kergituvad paratamatult küsimused, kuidas neid majandatakse, kes maksab arved, ehk: kas suudetakse säärase väljaande toimetajale või toimetajatele palka maksta? Organisatoorsetest küsimustest nagu „kes, mis, milleks, kuidas“, jne. ei tule mingit puudust.
Mis puutub praeguste ajalehtede jätkamisse praegusel kujul, siis kõige optimistlikuma intervjuu andis Eesti Elu toimetaja Tõnu Naelapea Torontos. Selle pagulaseestlaste tugevaima kantsi toimetaja arvates jätkub neil jaksu veel kümneks aastaks ja enamakski. Kaks varasemat Toronto ajalehte läksid kokku ja nende najal moodustati Eesti Elu aastail 2001-2002. Torontos on muidugi selline haruldane koht võõrsil, kus saab piltlikult öeldes kõiki asju eesti keeles ajada, alates pangaskäimisest kuni hambaarsti külastamiseni.
Aga kuidas jääb pisemate väljaannetega? Aili Eistrat, kes toimetab Londoni ajalehte, lausus: „Lugejaid jääb vähemaks, ega meile palju aega antud pole. Punnime. Eesti Hääl ilmub veel 2-3 aastat, võibolla isegi 5. Kevad saabub, talunik vaatab ringi, heina pole, ja lehm on surnud.“
Lõpetuseks: 75-aastane Helle-Mall Risti Sydneys ütleb, et ammu oleks aeg lõplikult pensionile minna, aga teda tõukab endiselt tagant kodumaal sisse sündinud kohusetunne.
Kõige kurvemaks selle materjali kogumise ajal tegi mind kunagine masinakirjutaja Tallinna Kaubanduskoolist, londonlanna Aili Eistrat. Aastaid on tal rohkem kui 80. Need on „boonusaastad“, nagu ta ise ütleb. „Teised Inglismaa ajalehe tegijad surid ükshaaval, nüüd olen mina jäänud seda üksinda tegema“.
Sellised on asjalood meie maapaos sündinud ajalehtedega. Ometi usun mina, et küberajastu pakub meile uusi võimalusi, mis võiksid mõjuda virgutavalt nagu vereülekanne. Kui ma kirjutan „uutest võimalustest“, siis pean silmas ka täiesti uusi lausa rakenduslikke võimalusi. See on teema, mida võiks „soojana hoida“ ja edaspidi edasi arendada.“
EESTI ORGANISATSIOONIDE TULEVIK
Ühine arutelu. Pärast seda, kui Jüri Estam ja teised Kultuuripäevade loengutepidajad esinenud olid, toimusid New Yorgi Eesti Majas ka mitu ümarlauavestlust erinevatel teemadel.
Ühe foorumi tähelepanu keskmes oli „Eesti organisatsioonide tulevik“, mis arusaadavatel põhjustel võttis teema luubi alla suresti pilguga, nagu see paistab ameerika eestlaste perspektiivist. Foorumi moderaatoriks oli Heino Ainso, kes oli enne seda esinenud ettekandega Globaalse eestluse kohustuste kohta.
Ainso nentis, et võõrsil elavate väliseestlaste noorem põlv on peaaegu täielikult kaotatud, ja et ei ole suudetud neile pakkuda seda, mida nad vajavad. Põhiküsimuseks, nagu laudkonnas diskuteeriti, oli: „Peame leidma seda, mis seoks noori eestlusega.“ Oma sõnavõtu oli Ainso rajanud arvestaval määral Walter Ranna mitme aasta tagustele mõttekäikudele erinevate inimeste „eestluse määra“ kohta, kusjuures Rand ise leidis, et eestlus on suuresti vaadeldav kui looming. Niisiis: noorte parem sidumine eestlusega ja nende tagasimeelitamine kui loominguline väljakutse.
Enne Kultuuripäevade 2007 ettekannete ja diskussioonipäeva lõppu võttis Ainso suure saali ees ümarlauas arutatut kokku, öeldes, et teiste asjade hulgas vajavad ameerika eestlased (aga võibolla ka eestlased globaalselt?) üht ühtlustatud arvutikeskkonda kuhu teave koondub, mitme eraldi veebikeskkonna asemele. „Selline ettevõtmine oleks küll majandusresurssi nõudev,“ nentis Heino Ainso, “aga järgmine generatsioon on ju palju arvutikesksem.“ Kaks võtmesõna Ainso kokkuvõttes olid „veebileht“ ja „noorteorganisatsioon“, kusjuures ta leidis ka, et üliõpilaskond vajaks elustamist.
Praegu on vara öelda, kas sellised üleskutsed vilja kannavad, ja mis kujul ning millise skeemi alusel, kui üldse. Igatahes New Yorgis viibides oli täitsa selge, et päris mitu Kultuuripäevadel 2007 osalenud inimest peavad soovitavaks diasporaa efektiivsemat internetiseerimist, mida võiks ka „rajataguseks tiigrihüppeks“ nimetada. Selliste ettepanekutega on Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides poole ka kirjalikult pöördutud. Pole teada, kas ERKÜ näeb vajadust rakendada arvutipõhist suhtlemis- ja teabemiljööd oma vankri ette (või külge), selles tähenduses, et selline lähenemine võib tunduda ühe eestlaste asukohamaa keskorganisatsioonile harjumatuna. Teiste asjade hulgas ei pruugi see esimesel silmapilgul tunduda, nagu see oleks osa ühe keskorganisatsiooni mandaadist. Asi on aga selles, et uued suhtlemiskeskkonnad pole passiivsed, nagu trükitud ajalehed vanasti, vaid muutuvad – kord juba aktiviseerituina – tööriistadeks ehk vahetuks tööd edendavaks osaks sellest, mida me saavutada tahame ja kuidas me seda saavutame.
Seega tundub väliseestlus seisvat „paradigma nihke“ ees, mida on kutsunud esile arvutikommunikatsioon ja aina laiemale ja sügavamale leviv võrgustatus. Virtuaalsed kogukonnad ja uus tase sotsiaalses võrgustatuses lausa vohab ja keeb passiivsevõitu väliseestluse ümber. Aga kui kauaks? Kindlasti oskab väliseesti vana koer õppida vähemalt ühe triki veel juurde. Sest nagu ettevõtluses öeldakse, need firmad mis ei uuene surevad. Avatud arhitektuuriga eestikeelne sotsiaalse suhtlemise võrgustik mõjuks ilmselt pagulusest järele jäänud veel elujõulisele osale ja väliseestlusele laiemas laastus kui toniseeriv ja uut elu andev süst. Kuid kuidas selleni jõuda on juba teema, mis nõuab ajuraju ja eesmärke defineerivat kavandamist. Käesolev kirjutis on pikaks veninud, aga homme on ka päev. See on teema mille juurde tuleks ühiselt tagasi pöörduda. See ongi sotsiaalse võrgustatuse atraktiivsuse võti – et asju tehakse koos, vanas heas talgude ja ühisabi vaimus, mis on saanud endale uue ja kirka elektroonilise kuue.
Jüri Estam
Jüri Estam on ettevõtja ja kunagine raadio- ning televisiooniajakirjanik. Sündinud Saksamaal pärast sõda, võrsus Estam USA-s, kus sai rahvusvaheliste suhete ja elektroonilise meedia alase hariduse. Olles naasnud Euroopasse aastal 1979, elab Jüri Estam Tallinnas alates 1991. a. augustist, kus ta töötab kommunikatsioonikonsultandina.
Due to publication timelines, we are unable to bring you this week’s review of the Estonian portion of the paper. We apologize for any inconvenience.
Results of Tõnismägi remains
VM – Today, the Bureau of Forensic Medicine of Estonia conclu-ded the research of the remains of the 12 adult individuals who were buried at Tõnismägi. On the basis of the DNA analysis, the remains of one individual were confirmed as being female, and eleven were confirmed as being male. All of these 12 individuals were buried at the same time.
When compared, the positions of the remains and grave markers correspond to the burial positions shown in photographs dating to the original interment. Therefore, we can confidently assume that the recently exhumed remains found at Tõnismägi belong to the twelve individuals buried there in 1945, according to a certificate commissioned by the Ministry of Foreign Affairs and compiled in 2006, which also provides fourteen probable names for the individuals.
The DNA profiles of the 12 individuals have been forwarded to the Embassy of the Russian Federation in Tallinn.
To date, the Bureau of Forensic Medicine of Estonia has not received any identification requests from probable relatives in Estonia. The Ministry of Foreign Affairs has requested the Russian Federation to inform Estonia about probable close relatives living in Russia by the 7th of June.
Estonia has not received any definite identification request from close relatives through the Estonian Red Cross. However, the Estonian Red Cross has had contacts with two probable close relatives who live in Archangelsk.
The Estonian Red Cross has had contacts with the Russian and Ukrainian Red Cross and exchanged relevant information with these organisations.
Estonia is committed to identifying the remains, which can be achieved by comparing the DNA of the remains with those of close biological relatives. To this end, Estonia is seeking Russia’s aid in providing the DNA profile of two close relatives for each of the exhumed individuals. Estonia will reimburse the expenses of colla-ting and analysing these DNA profiles.
Additionally, Estonia will provide for any DNA analysis of likely close relatives residing in this country. These persons living in Estonia should contact the Estonian Red Cross for more detailed information.
The Ministry of Foreign Affairs expects the Russian Embassy in Tallinn to forward all information concerning close relatives living in the Russian Federation.
President of Estonia: There are no faraway countries in the world today
“The Estonian soldier in the Balkans, Afghanistan, and Iraq is a well-trained, brave, and dedicated warrior, whose mission is to bring security to places where hate, chaos, and violence rule,” said President Toomas Hendrik Ilves at a meeting in Paldiski today with the members of the defense forces leaving for Iraq with the ESTPLA-15 infantry unit.
“I, and probably also you, have been asked many times, ‘Why are Estonian soldiers in Iraq? Why should Estonia be interested in what happens in that faraway country?’” said the Head of State. “The answer is simp-le—Iraq is not a faraway count-ry. In today’s world, there are no faraway countries, in the 21st century everything is interconnected. An unstable and internally violent Iraq endangers its region and thereby the rest of the world. Therefore, also Estonia.”
If we here on the shores of the Gulf of Finland want to have a more secure world around us, we could just wait for the larger democratic countries to make the world safer for us, said President Ilves, and adding, “However just waiting would be amoral and unethical. It would also be short-sighted, and would be sawing the branch we are sitting on.”
“Estonia is not unethical, quite the opposite, to the best of our abilities, we try to make a contribution to make the world more peaceful in the Balkans, Af-ghanistan, and Iraq, where you are now going on a mission,” said the Head of State. “Estonia is not short-sighted. Our participation in international coalitions increases our security because those who help others can be sure that if necessary they also will be helped. Estonia has seen that this hope is not written on sand, but it actually happens.”
According to President Ilves, there are situations when it makes no sense to discuss how some war developed, whether the reasons were good or bad, actual or far-fetched.
“These are situations in which one must improve what is pos-sible and stand between the hostile parties, even in conflicts that resemble civil wars, that are lacking clear battle lines,” said the Head of State.
“I want you to understand very clearly that you have the support and respect of the Estonian parliament, the Estonian government, the Estonian president, and most important—the Estonian people,” President Ilves affirmed.
Japanese emperor experiences Estonian song
VES – Emperor Akihito of Japan, and Empress Michiko were introduced to the rich tradition of Estonian song at a special concert at the famed outdoor song grounds in Tallinn.
About 4000 people joined the Japanese monarchs and President and Mrs. Ilves to hear about 3700 singers from 117 choirs.
Seven songs were performed, giving the honored guests an introduction to the tradition of the Estonian song-festival.
Aarne Saluveer, Hirvo Surva, and Tiia-Ester Loitme directed the choirs.
Artistic director Aarne Saluveer told the Estonian daily Postimees that the concert, named “Joy of Song” was not only an opportunity to perform for the Japanese monarch, but also good practice for this summer’s Youth Song Festival. «Keeping the song festival choir together is not easy,” he said, “it needs practice.”
Mariann Sudakov from the Foreign Minister’s office invited all Estonians to enjy the concert with the Japanese guests. “Everyone is invited to the song festival grounds,” she said. “It is a great opportunity to see the Emperor and Empress.”
Following the concert, the Emperor and Empress, and the Presidential couple, drove to Raekoja, where people were able to see the them again.
President Ilves greeted the honored guests with warm wishes, noting that Estonia and Japan are united in the respect for each other, and in the pride they take in their own land and people. “but we also care for our environment and our society,” the President added.
“In the 21st century, Estonia and Japan are working together in several international organizations and it no longer matters if we are thousands of kilometers apart — we are united by a concern for our home-planet’s preservation,” President Ilves noted.
The Japanese monarch’s official visit to Estonia ended on Friday.
THE U.S., BALTICS AND VOA
PART I
Vello Ederma
For some time now, there have been claims in Estonia by some people that the Voice of America, specifically its Estonian Service, supposedly said that the United States had promised to “help” or liberate Estonia (and Latvia and Lithuania) from Soviet occupation during or after World War Two. In fact, the latest rumor is that British ships were supposed to arrive in Estonia and liberate the country.
Those claims are not true. The Voice of America never made such promises and neither did the United States Government.
The British ships rumor is eerily akin to the rumors spread by Soviet propaganda that certain “white ship” was coming to rescue Estonia from a renewed Soviet occupation.
It is easy to assume the origin of those rumors both then and now. That is, from Moscow, regardless how often they deny it. Their lies are well known and in concert with trying to malign and discredit the U.S. and the West.
The propagandists have known full well how to spread false hopes among desparate people. In 1940-41, the unfortunate Baltic peoples had to live through torture, murder and deportations by Soviet Communists, in short, genocide. Their homes were confiscated or burned, their countries militarily occupied and forcibly annexed into the Soviet Union. The Estonians were not free of the Russian military until 1994, thus the Second World War did not end for them until that year.
It is quite understandable that for the Estonian populations and for the Freedom Fighers in the forests there was no hope except for help from the West. The Forest Brothers fought valiantly until 1956, when it became clear that the Freedom Fighters in Hungary were doomed for lack of help. The West, most specifically the United States, had drowned the hopes for freedom across the Baltics and all of Eastern Europe.
Desparate people cling to desparate hope. Listening to radio, it is natural to hear what they want to hear or think they hear. In the end, it is just as na-tural to blame someone.
Listening to people, especially the surviving Forest Brothers, who suffered so much, evokes sympathy and makes one sad. One would almost hope that they had been right and that there had been Western help, but none of it was true.
So the truth has to be spelled out.
It should be made very clear that the Voice of America would never make claims that are cont-rary to the policies of the United States Government. That would violate its Charter and result in a scandal and major dismissals.
Any claims that the U.S. would provide material help to the occupied Baltics, help in its liberation or actually go to war, were totally false.
First, many blame the United States for false claims in the Atlantic Charter, signed by F.D. Roosevelt and Churchill on August 14, 1941. Note that Stalin was not a party to that document. It was nothing more than a statement of principles by the two democracies. They simp-ly said that “they desire to see no territorial changes that do not accord with the freely expressed wishes of the people concerned.” No specific actions should be read into it.
Second, from the continental European point of view, one of the greatest war criminals of them all, at par with the two who concluded the Nazi-Soviet Pact, was Franklin Delano Roosevelt. He aided in unleashing Stalin’s terror on millions of innocent people without ever trying to curb it and perhaps unwittingly encouraged it. His own diplomats reported to him atrocities throughout Eastern Europe, but he ignored them, as he ignored repeated reports about the slaughter of Polish officers in Katyn Forest.
Third, history will be silent about what would have been the U.S. Baltic policy had Secretary of State Cordell Hull been on the job. Roosevelt wanted to be his own Secretary of State and despised him. In July 1940, Hull’s Deputy, Sumner Welles, had the historic fortune to be Acting Secretary when he received protests from Baltic diplomats in Washington about the Soviet annexations and issued the famed non-recognition policy that became of pivotal importance for half a century.
Continues
|
