|
Kevadball– Tuluõhtu
NEW YORGI EESTI MAJAS
NYEHS Tuluõhtu kunstioksjon. Vasakult NYEHS esimees Toomas Sõrra, abiesimees Peeter Teedla ja mänedzher Merike Pärtel, kes näitab külalistele Ilse Leetaru graafilist lehte. Foto: VES
New Yorgi Eesti Maja ja Kevadpeo külalised olid peoriides ja peotujus, sest oodata oli tore õhtu aukülalistega ja toredate esinejatega.
Kokteilvastuvõtuks varutud tund Eesti Maja restoranis kulus kiiresti. Vaikne oksjon kogus rohkesti huvitatud kunstiarmastajaid ja võidud said neile, kes kõige rohkem olid pakkunud taieste ja teiste annetatud võitude eest.
Pidustusteks ehitud suur saal oli ilus. Väga hea valik olid riidest katted muidu nii koledatel metallist toolidel. Kenasti kaetud laudadega saal täituski peatselt õhtu külalistest. Haridusseltsi esimees Toomas Sõrra ütles teretulemast ja tänas kõiki, kes olid tulnud sellele Haridusseltsi toetusõhtule, kevadpeole. Huvitava detailina märkis T. Sõrra, et aastaid tagasi paigutasid Eesti Maja (siis Civic Club) renoveerinud itaallased söögisaali põrandale logo, kus on selgesti näha pääsulind, mis on hiljem Eesti Maja omanikuks saanud eestlaste rahvuslind. Sellest logost oli Haridusselts teinud kõikidele külalistele magnetid, mis tulijaid istekohal ootasid. Hr. Sõrra tutvustas Talllinna linnavalitsusest saabunud külalisi, Toomas Seppa ja Väino Olevit. Toomas Sepp tervitas peorahvast südamlikult ja märkis, et juba 15 aastat tagasi kuulas ta selle õhtu solisti Peeter Kopvillemi esinemist Eestis. Eriti sooja tere tulemast ütles Toomas Sõrra aukülalistele: Juta Kurmanile ja Virve Vaherile, kelle tutvustamiseks andis esimees sõna austatute koguduse õpetajale, praost Uudo Tarile, kelle lühendatud sõnavõtt on toodud järgnevalt:
Me oleme jõudnud tänase kava tipp-punkti, kus me tutvustame ja esitleme teile meie tänaseid aukülalisi – prouad Juta Kurman ja Virve Vaher. Mul on eriline õnn ja au seda teha president Toomas Sõrra soovil. Need meie eesti grand-daamid on olnud meie seltskonna tugisambad, olles toetunud nendele kõik need aastakümned. Nende elulood ja saavutused on ära toodud lühidalt tänases mälestusvihikus. Tegelikult, nendest võiks kirjutada mahukad ja huvitavad biograafilised teosed. Lubage, et ma esitlen neid kahte daami teile lühidalt, tõstes esile ainult tähtsama, lisades juure mõningad isiklikud tähelepanekud ja jättes ülejäänu teile endile lugemiseks.
Valmistudes ette tänaseks, ma märkasin, et need kaks daami, kuigi olles iseseisvad indiviidid, omavad nii mitmeidki ühiseid omadusi. Kõigepealt, nad mõlemad on tulised ja siirad eestlased, eestluse tutvustajad võõrsil ning selle eest võitlejad. Nad mõlemad on auväärsed eesti emad ja vanaemad, kes kasvatasid üles oma lapsed eestlastena, olles kaugel oma kodumaast. Nad on energilised, töökad ja viljakad, tegutsedes palju noorematena, aastaarvudele vaatamata. Nad on mõlemad usklikud ja truud kirikuinimesed, võttes aktiivselt osa meie Lex Ave koguduse tegevusest ja juhtimisest.
Juta Kurman tänusõnu ütlemas. Foto: Paul Vaher
Kes on Juta Tomberg Kurman?
Sündinud 7. nov. 1912.a. Pärnu maakonnas Johann August ja Maria Tombergi lasterikkas perekonnas noorima lapsena. Ema suri, kui Juta oli 2-aastane. Kasuvanemaiks said sugulased, agronoomid Alma ja Adolf Martin. Kasuema soovitusel läks 13-aastane Juta elama tädide juure Tallinna. Tädid nõudsid, et Jutal peab olema elukutse.
Juta õppis alul Läänemaa õpetajate seminaris Haapsalus, siis Tallinna Pedagoogikumis, mille lõpetas 22-aastaselt, olles saanud pedagoogi kutse. Juta süda aga kiskus muusika poole ja nii astuski ta Riiklikku Konservatooriumi, laenates selleks kasuonult, kindral Lossmannilt, 60 krooni. Juta oli tuntud kuulsa muusiku Aleksander Arderi õpilane ja lõpetas tema klassi 1940. a. viimase Eesti Vabriigi diplomiga.
Nooruseas on Juta Eestis olnud raadio solistiks, esinenud Viljandi Sümfooniaorkestriga, laulnud sisse heliplaadi ja esinenud Estonia Kontserdisaalis.
Esimene abielu Tartu arsti Aleksander Poomaniga sept. 1938, lõppes 3 kuud hiljem mehe surmaga difteeria tagajärjel. Natuke rohkem kui aasta hiljem abiellus 27-a. lesknaine 16 aastat Ameerikas elanud inseneriharidusega Hugo Kurmaniga. Abielupaar sai õnnistatud kahe pojaga, Jaani ja Jüriga.
Septembris 1944 põgenes Juta kahe väikese pojaga Saksamaale, kuhu mees hiljem järele jõudis. Mees siirdus peatselt tagasi Ameerikasse, kui Ühendriikide kodanik. Aasta hiljem, 1947. a. juunis, sai pere jälle kokku Manhattani kail.
Ameerikasse jõudnuna asus Juta aktiivset ühiskondliku elu elama. Olulisematest tegevustest tuleb ära märkida: Välis-Eesti Naisliidu asutamine 1963. aastal, olles ka selle esinaine. E. V. Naisliit tunnustas teda, nimetades teda oma auliikmeks 10. dets. 2005.
Ta oli Eesti Helikunsti Keskuse USA-s liige alates 1956.a. ning 1973. a. peale esimees.
Ülemaailmse Eesti Ühendatud Naisklubi esinaine 51 aastat.
NY Eesti Täienduskooli õpetaja 6 aastat.
Sopran-solist: NY TVs, Raadios ja kirikus (1952-1980): Te ehk ei tea, et Juta esines Maj. Bowes Original Amateur Hour, Radio City, NY ja Claire Mann Show-l, Channel 5, NYC.
Ta on olnud VES-i muusika kriitik-reporter alates 1948. a. peale.
Eesti keele kursuse lektor NY-s alates 1993. a.
1990-ndate aastate keskpaik kujunes Jutale välja traagiliseks ajaperioodiks – lühikese aja jooksul lahkusid mõlemad pojad: meremehest Jaan 1994. a. ja professorist poeg Jüri järgmisel aastal, abikaasa Hugo suri juba 1986.a.
Juta positiivne ellusuhtumine, huumorimeel ja keskendumine lootusrikastele hetkedele aitasid tal sellest raskest ajast üle saada. Toeks on olnud lapselapsed ja nende lapsed Ursula, Melba, Iris ja Lulu, kelle üle Juta on väga uhke.
Eestlus on olnud Jutale väga oluline ja seda on ta alati läbi oma tegevuse rõhutanud, kas Välis-Eesti Naisliidu esinaisena, aktiivse liikmena Am. Vabariikliku Partei ridades või siis oma igapäevases elus. Selle eest tunnustas teda Eesti Vabariigi President Valgetähe V klassi ordeniga. Juta on Lex Ave koguduse nõukogu liige ja meie kiriku tegevuse korrespondent.
Akadeemiliselt kuulub Juta naismuusikute korp! Fidentia perre.
Tiiu Tari kinnitab Virve Vaherile rinda orhideeõie. Foto: Silvia Vaher
Kes on Virve Leppik Vaher?
Sündinud 11. dets. 1931. a. Tartus Tartu Ülikooli prof. Elmar Leppiku ja abikaasa Lilli Hanssoni esimese lapsena. Lapsepõlv oli muretu ja ilus. Mälestusterikkad suved veetis Virve emapoolsete vanavanemate talus, Tänassilma vallas, Viljandimaal. Virvel oli õde Marja ja kaks venda, Avo ja Ülo. Alghariduse sai Virve Tartu Õpetajate Seminari Algkoolis.
1944. a. sügisel perekond põgenes Punaarmee eest Saksamaale, kus jätkusid Virve õpingud maa-algkoolis Lõuna-Saksamaal, Baieris. Hiljem lõpetas ta Freisingi Tütarlastegümnaasiumi Saksamaal.
1950.a. jõudis perekonnd USA-sse. Uueks elukohaks sai Sioux Fall’i linn Lõuna-Dakota osariigis, kohapealse Norra kiriku eestkostmisel. Seal lõpetas Virve Augustana College’i 1954. a. bakalaureuse kraadiga.
Virve abiellus 24-aastaselt mag. Voldemar Vaheriga. Jumal õnnistas neid kahe pojaga, Elmari ja Pauliga, ning tütre Silviaga. Elmar on abielus Juliaga ja neil on 3-a. poeg William; tütar Silvia on abielus olnud Joe Videttoga 10 a. Virve abielu kestis 47 aastat, kuni abikaasa Voldemari surmani 6 a. tagasi, 9. mail 2001.
Me tunneme Virvet, kui hoolitsevat ning armastavat ema ja uhket vanaema, kes leiab aega, et hoolitseda armastusega ka oma üksiku õepoja Andy eest.
Me tunneme teda ka gaidide ja Long Islandi Eesti Laste Suvekodu juhina.
Veel enam, me kõik tunneme teda, kui NY Eesti Abistamiskomitee sekretäri ja laekurit.
Virve on väsimatu Eesti ja eestluse heaks töötaja.
Virvet austas E.V. President Valgetähe V klassi ordeniga.
Virve on olnud Lex Ave koguduse põline liige ja on praegu koguduse sekretär.
Akadeemiliselt kuulub ta korp! Filiae Patriae’sse, olles selle esinaine.
Praost Tari lõpetas oma sõnavõttu järgneva piiblisalmiga:
Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi ega seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas, vaid kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad. Siis ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik, mis ta teeb, läheb korda. Ps 1:1-3
Pärast praosti sõnavõttu austasid praost ja tema abikaasa Tiiu orhidee-õiega aukülalisi Juta Kurmanit ja Virve Vaherit. Preili Tigane tervitas mõlemat austatut New Yorgi Seenioride Keskuse nimel ja Peeter Teedla koos esimehe dr. Sõrraga andis austatud daamidele kristall-klaasist auplaadid. Sellised said ka eelmise aasta aukülalised Agnes Morrison ja Endel Reinpõld.
NY Eesti Maja valge saal oli Tuluõhtul rahvast täis.
Nii Juta Kurman kui ka Virve Vaher tänasid südamlikult New Yorgi Eesti Haridusseltsi, selle esimeest ja juhatust neile osutatud austusavalduse eest. Juta Kurmani sõnutsi eestluse viljelemine New Yorgis poleks võimalik, kui poleks Eesti Maja, kus eestlased saavad kokku tulla, oma keeles vestelda ja “eestlust teha”. Samas tutvustas ta ka oma kohal- viibivaid eesti keele kursuse õpilasi. Oma keelekursuse kohta märkis Juta Kurman, et tal on olnud õnn õpetada eesti keelt New Yorgi eesti Majas juba 13 aastat ja kursused jätkuvad. “Eesti keel on kõige ilusam keel maailmas,” rõhutas Juta Kurman, saades kohal viibinutelt kiitva aplausi.
Kanadast oli NYEHS-i Kevadpeole esinema tulnud meeleolulaulja Peeter Kopvillem, kes ühe õhtu külalise sõnutsi oli oma isa nägu ja laulis sama võluvalt kui ta meeleolulauljana tuntud isa, kelle lauluga Peeter alustas oma programmi. Ilus oli ka “Videvik” ja minilaul. Eriti huvitavalt tutvustas laulja eesti “blues’i”, mis kostis ehtne nagu iga ameerika blues. Peeter Kopvillem meenutas oma Eesti külastamist Rein Langi kutsel 1989. a., millal ta 14 päeva jooksul andis 10 kontserti. Oma ilusa programmi lõpetas Peeter Kopvillem liigutavalt patriootilise “Üle maade ja mere” ning lisapalaga “Saaremaa valss”.
Haridusseltsi abiesimees Peeter Teedla oma lõppsõnas tänas peo praktiliste korralduste eest hoolitsenud Eesti Maja mänedzhere Liisi Lascarrot ja Merike Pärtelit, seltsi esimeest ja praost Tarit ning õhtu aukülalisi, esinejat Peeter Kopvillemit, liikmeid, sõpru ja Tallinna külalisi. Ta märkis veel, et sel aastal oli Haridusseltsi esimeest austatud Ellis Islandi aumedaliga. Selle kohta toob VES eraldi kirjutise.
Pidulikkust lisamas oli Eesti Maja kokkade pidulik menüü, millest lugesime, et eeltoitudeks olid: “Mushroom Quiche, Smoked Salmon Mousse on Puff Pastry, Meatballs with Lingonberry” ja peatoiduks rootsilaua moodi: “Hot Smoked Salmon with Dill Sauce, grilled Skirt Steak with Chimichurri Sauce, Fingerling Potatoes with Chive Butter, Green Asparagus with Pana Fried Prosciutto, Scandinavian Shrimp Salad, Tomato-Basil Salad, Mesclun Salad with mango and Goat Cheese, Bread Basket, Tropical Fuits with Thum Marinade, Whipped Cream and Coconut Crumb Cake” ja muidugi kohvi ja tee ning laual valge ja punane vein.
Tantsuks mängis toredat kõikidele meeltmööda muusikat Mike Barry Band.
Kevadpeo kava oli nägus. Selle väljaandmist olid suurtoetajatena kuldleheküljega toetanud: Ilmar Tamm, dr. Toomas M. Sõrra, Elaine Kukapuu-Kanas, Katherine ja Rein Aasmaa, NY Eesti Abistamiskomitee, North Fork Bank ja AS Kalev.
Tunnustust väärib selle õhtu korraldus ja korraldajad. Oli nähtud palju vaeva õhtu heaks kordaminekuks ja see tasus end mitmekordselt ära.
Airi Vaga
RIIK VÕI RAHVAS?
Ilmar Mikiver
Oleme nüüd jõudnud nii kaugele, kus ei ole enam kerge meie lastelaste sugupõlvele selgeks teha, kui rõõmus ja rahulik oli maailm siis, kui puhkes (või ka lõppes) Teine maailmasõda, st. aastail 1939 resp. 1945. Nüüd kuulutab maailma tulevikku sõjakas islam minarettide tornidest, nõudes inimkonnalt valikut – kas aktsepteerida Muhamedi kalifaat või kõrbeda Teherani aatomipommide tules. Kas mõistab praegune noorim sugupõlv, kui ohutu – praegusega võrreldes – näis maailm siis, kui teda ähvardasid “ainult” Stalini tankid ja Hitleri lennukid?
Tänapäeva reaalsuse-taju ei näi suutvat praegust ohtu hinnata, seda iseloomustab pigem lääne eliidi soov Teheraniga tehinguid teha, mis tegelikult tähendaks – sõjaka islami nõudmistele järele anda. Teheran näeb Iraani salgamatult tulevase maailma keskpunktina ehk möödunud sajandi terminiga – uue impeeriumina. Meie päevade probleem on selles, et valitsev eliit mõjuvõimsamates suurriikides kaldub samuti nägema impeeriumis sobivaimat mudelit rahvaste rahulikuks kooseksisteerimiseks. Aga mis seal imestada, nad on ise kõik minevikus impeeriumid olnud.
Nii võib Prantsuse eelmise (Chiraci) valitsuse luhtunud katset Euroopa Liidu ümberloomiseks samuti kui Vene president Putini käimasolevat kampaaniat demokraatia hävitamiseks panna suurelt osalt nostalgia arvele. Mõlemal juhtumil näib eeskujuks olevat kummagi riigi imperiaalne minevik. Aga rahvas ei mõtle alati nii. Washington Timesi kolumnist Jack Kelly kommenteerib äsjaseid presidendivalimisi Prantsusmaal järgmiselt:
“(Kesk-parempoolne Nicolas) Sarkozy võitis, kuna Prantsuse rahva soliidne enamus oli tülpinud sellest sklerootilisest majandusest, mille prantsuse sotsialism on sünnitanud, ning on hirmunud ja vihane kasvava kuritegevuse üle, eriti moslemite poolt domineeritud agulites”. (WT, 10. mai.)
Tähelepanuväärt on, milliseks uus president Sarkozy näeb Prantsusmaad kujunevat tema valitsuse all. Washington Posti väliskorrespondent Molly Moore iseloomustab seda järgmiselt:
“Sarkozy tõus positsioonile, mida ta on kannatamatult ihaldanud suurema osa oma poliitilise karjääri vältel, on lühidalt kokku võetud tema presidentuuri lipukirjas: “Päästa prantsuse rahvas tema tusatundest (‘malaise’) ning taastada tema rahvusvaheline ja majanduslik võim suurriigina.”” (WP, 17. mai.)
Kas ei ole see täpselt sama, mida Moskvas taotleb president Vladimir Putin – ennistada Venemaa tsaari- või nõukogude aegse impeeriumina? Erinevalt Prantsusmaast ei ole Putini modus operandi’ks mitte sisepoliitiline ülesehitustöö, vaid endiste okupatsioonivalduste nagu Gruusia, Poola, Balti riigid etc. tagasivallutamine. Posti juhtkiri nendib:
“Vene üha sõjakamaks muutuva välispoliitika üheks elemendiks on ajada kiil Lääne-Euroopa riikide nagu Saksa- ja Prantsusmaa ning (teiselt poolt) nende Ida-Euroopa uute lääneliitlaste vahele, kes varem olid osad Nõukogude Liidust või Varssavi Paktist” (WP, 19. mai.) Leht tsiteerib Venemaal toimuvate muutuste iseloomustamiseks prantsuse politoloogi Therese Delpechi, kes lähtub vene luureagendi Aleksandr Litvinenko möödunud-sügisesest mõrvamisest Londonis, kirjutades:
“Jultumus, millega Putin tagasi lükkas Briti võimude nõudmise (Litvinenko mõrvas kahtlustatava vene luureagendi väljaandmiseks), tähendab, et Venemaa on jälle muutunud ette-arvestatamatuks ning sattunud ühe kitsa kliki kontrolli alla, mille arusaamine maailmast ja Venemaast endastki on väär.“(WP, 27. mai.)
Ka lääneriikide impeeriumi-nostalgias on üheks elemendiks kitsa võimukliki domineerimine laiade rahvahulkade üle. Saksa ja Prantsusmaal domineeris aastakümneid sotsiaaldemokraatide eliit, Inglismaal samuti vasakpoolne Labour. Need klikid on nüüd kõik lüüa saanud, Mandri-Euroopas keskparempoolseilt jõududelt, Briti saartel – Shoti rahvusparteilt, kes taotleb koguni lahkulöömist Commonwealth’i emamaast. Rahvas on kõnelnud ja langetanud oma liisu imperiaal-eliitide vastu.
Venemaal – ainsa erandina – on eliit, st. Putini klikk, endale manipuleerinud hiilgava rahvahulkade toetuse, suurelt osalt võltsitud valimistulemuste abiga. Kuid sel on oma hind: Putin on nüüd kaotamas oma võimet ajada kiilu Euroopa Liidu vanade ja uute liikmete vahele. Washington Posti välispoliitiline ekspert Jim Hoagland, pidades silmas Moskva suhteid Inglise-, Saksa- ja Prantsusmaaga, ennustab:
„Isiklikud suhted ja kogemused hakkavad nüüd Euroopa “Kolme Suurt” rõhuma Moskvast eemale, mitte enam Moskvale lähemale“.
See oleks teretulnud uudis Euroliidu noorliikmeile nagu Eesti.
Venemaa hooldab N. Liidu pärandustompu
Vello Helk 26.05.2007
Seekordne Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumine toimus ühes Samaara sanatooriumis, aga ei mõjunud suhetele tervendavalt. Konfliktid kujunevad kroonilisteks, üha selgemate sümptomitega.
Samaara (1935-1990 Kuibõshev ühe arvatavasti mürgitatud tippkommunisti mälestuseks) asutati 1586.a. piirikindlusena ja on ajaloo jooksul olnud kahe talupoegade ülestõusu keskuseks. Vallutati 1670. aastal Stepan (Stenka) Razini vägede poolt ja oli 1773. aastal esimene linn, mis läks üle Jemeljan Pugatshovi poolele. Nii oli Putinil põhjust tõkestada teda kritiseerivaid demonstratsioone.
Kohtumisel rõhutas Venemaa Eesti „soovi” Teise maailmasõja ajalugu ümber kirjutada, viitas ka politseivägivallale ning Vene kodaniku hukkumisele „pronkssõduri kaitsmisel”. EL taunis Viini konventsiooni rikkumist, küberrünnakuid ning varjatud majandussanktsioone Eesti vastu. Barroso kinnitas jälle ELi solidaarsust. Venelasi ärritab eriti eestlaste rahulik meel. Ei läinud lööminguks venelaste ja eestlaste vahel. Moskva ei saanud ettekäänet sekkumiseks ”kaasmaalaste” kaitseks. Rüüstajad pidid leppima politsei kumminuiadega, mida kasutasid ka nende lojaalsed kaasmaalased. Provokaatorid püüavad iga viga ära kasutada lamendiks, toetab ka Moskva propaganda kahurvägi. Seekord lasti aga märgist mööda. Maailm saab aru, et asi polnud pronkssõduris, vaid Venemaa uues välispoliitikas. Ei tohi aga alahinnata Venemaa soove ja suundumusi.
Kriisiolukorras näitasid eestlased üles imetlusväärset ühtsust ja lojaalsust oma riigile. Tõendiks on ka rahva tung abipolitseinikuks ja kaitseliitu. Ainult venemeelsed jõud üritasid kriisi haripunktis valitsust rünnata, kuna kõik teised — isegi kõige suuremad rahvuslased — toetasid vana kommunisti Ansipi valitsust ja tegevust. Eestlased kaitsesid oma riiki ja riigikorda, mis ka tähendab, et soovi korral ei pruugita Ansipit sugugi taas valida.
Kui tõsiselt saab võtta Venemaa välisministri sõnu euroopalikust kultuurist, kui Venemaa hävitas Eestis kõik vabadussõja kalmud ja ausambad? Venemaale on Baltimaade iseseisvus pinnuks silmas, selle kaitsjaid nimetatakse fashistideks ja bandiitideks.
Moskva poliitika komponentidest nii Eesti kui ka Euroopa Liidu suunal on näha, et Venemaa kombib nagu omal ajal N. Liit ühelt poolt oma võimalusi, kuidas Eestit hõivata, seekord aga kasutades ära siinset venekeelset elanikkonda; teiselt poolt katsetab lahendusi, kuidas Euroopal oma energiapoliitikaga suu kinni panna. Nii on Eesti Euroopa poliitika aususe proovikivi ja aeg näitab, kas energiajulgeolek kaalub selle üles või mitte. Riisumist ja märatsemist on aga väga raske fashismivastase võitluse pähe serveerida.
Eesti on katalüsaator, millega on orkestreeritud konflikt. Varem või hiljem esitatakse nõudmised, et ainuke viis olukorra stabiliseerimiseks on viia sisse keeleseaduste muudatused jne.
Ahto Lobjakas näeb, et EL-i ja NATO toetus Eestile on küll olnud monoliitne, kuid lisaga, et peame ise püüdma oma tülisid siluda. Integratsioonivaegus on probleem (EPL 15.05). Mitme kommentaatori arvates on „kahepoolne integratsioon“, millele viitab samas keskerakondlane Olga Sõtnik, häda-ohtlik peibutussööt. Sellega peaksid eestlased hakkama vabatahtlikult poolvenelasteks. Kuni jänes on urus, on ta karu eest kaitstud. Kui aga otsustatakse kahe-poolselt integreeruda, peab jänes ju urust lahkuma, et karule poolele teele vastu tulla. Kust tal siis kaitset otsida on?
Jürgen Ligi ütleb, et võib õpetada keelt ja harida, pakkuda inimlikumat elukvaliteeti kui Venemaal, kuid veri jääb paksemaks ja sümbolid ei allu mõistusele. Heatahtlik kooseksisteerimine näib realistlikum siht kui integratsioon. Eesti pinnal ei saa vene elu-korralduse keele ja kultuuri säilimine toimuda eesti keele, kultuuri ja elukorralduse hinnaga (EPL 15.05.)
Kui eestlased ja teiste demokraatlike riikide esindajad räägivad kommunismi kuritöödest, võtavad venelased seda isikliku solvanguna ja rünnakuna. Miks samastavad venelased end nõukogude inimesega ja Venemaad Nõukogude Liiduga? Nii sülitavad nad näkku oma vanematele ja vanavanematele, kes hukkusid kommunistliku rezhiimi terroris. Mis masohhism sunnib venelasi kaitsma rezhiimi, mis kümnetele miljonitele inimestele Venemaal ja teistes idabloki riikides nii palju kannatusi valmistas? See, mida peame suuremeelsuseks, on Venemaa juhtkonna arvates poolemeelne ja näitab nõrkust. Moskva kohaselt on kompromiss, kui mõlemad pooled ütlevad, mida soovivad ja Venemaa saab oma tahtmise. Dialoog aga, kui Venemaa räägib ja kõik nõustuvad.
Millal pannakse Läänes mitte ainult tähele, vaid taunitakse resoluutselt, et Putini Venemaa sanatooriumis on taastusravil N. Liit? Kui oodatakse liiga kaua, ei aita ka kiirabi. Läänes kandis N. Liit nagunii juba varem Venemaa nime.
New York Times: Eesti tuli küberrünnakutega hästi toime
USA päevaleht The New York Times kirjeldab 29. mai numbri esiküljeloos pikalt Eesti vastu korraldatud küberrünnakuid, märkides seejuures, et Eesti sai nende tõrjumisega hästi hakkama.
Kui Eesti võimud asusid Tallinnas teisaldama nõukogude sõduritele pühendatud pronkskuju, võisid nad eeldada et kohalikud vene pärit-olu inimesed tulevad tänavatele meelt avaldama, alustab The New York Times oma artiklit Eestit tabanud küberrünnakutest.
Samamoodi teati aga kogemusest ka seda, märgib ajaleht viitega CERT Eesti juhi Hillar Aarelaiu sõnadele, et “kui tänavatel käib võitlus, siis hakkab võitlus käima ka internetis”.
Lõppude lõpuks on internet inimestele siin peaaegu sama oluline kui vesi kraanis: seda kasutatakse rutiinselt hääletamiseks ja maksude maksmiseks, aga ka mobiiltelefonide abil ostu-tehingute sooritamiseks või parkimise eest maksmiseks, tutvustatakse ameeriklastele Eesti olusid.
Pronksõduri teisaldamisele järgnenut võib väljaande sõnul kirjeldada kui esimest sõda küberruumis – kuu aega kestnud kampaania, mille niidid viivad eestlaste sõnul Venemaale ja isegi sealse presidendiadministratsioonini. Vene valitsus viimast küll eitab, lisab ajaleht.
Eestisse saabusid rünnakute ajal abi pakkuma ja digitaalajastu kübersõja kohta rohkem teavet hankima arvutiturbe eksperdid NATOst, Euroopa Liidust, USAst ja Iisraelist.
Pentagoni arvutivõrkude ja informatsiooni integratsiooni osakonna asejuht Linton Wells II toonitas, et see juhtum võib saada “veelahkmeks moodsa ühiskonna haavatavuse teadvustamisel avalikkuses” ja on juba praegu tõmmanud endale “paljude inimeste tähelepanu”.
Michigani internetiturbefirma Arbor Networks mõõtis kümnete rünnakute võimsust – kümme kõige suuremat neist saatsid Eesti võrkudesse andmepomme mahus 90 megabitti sekundis kümme tundi järjepanu. See on samaväärne näiteks Windows XP operatsioonisüsteemi allalaadimisega iga kuue sekundi tagant kümne tunni vältel.
Ameerika internetiturbe ekspert Bill Woodcock jagas Eestis rünnakuid tõrjunud IT-spetsialistidele kauneid kiidusõnu. “Hillar ja tema poisid on head,” märkis ta, olles ise rünnakuid jälginud. “Pole olemas palju teisi riike, kes suudaksid sellega võidelda sama rahulikul professionaalsel tasemel kui tema.”
Samas nendib ka NYT, et kõik asjad ei töötanud küberrünnakute ajal Eestis siiski veatult: näiteks tuli päevadeks sulgeda suur osa Eesti võrkudest välismaal elavatele kasutajatele.
Viimastel aastatel on küberrünnakuid seostatud peaasjalikult Lähis-Ida konflikti ja serblaste-horvaatide vaheliste tülidega. Kallale on kiputud aga ka Pentagoni ja NASA, samuti ülikoolide ja uurimisasutuste süsteemidele.
USA Teaduste Akadeemias sel aastal toimunud konverentsil rääkisid militaarstrateegia eksperdid, et infosõja tarbeks on rünnakuprogrammid välja töötanud nii Hiina kui ka Venemaa, sama tööd on aga alustatud ka Ühendriikides.
Küberrünnakud Eestile pole veel lõppenud, aga nende hulk ja intensiivsus on vähenenud, peaasjalikult on ründajate tähelepanu nüüd pankadel, märgitakse NYT esiküljeloo lõpus. Samas on spetsialistide sõnul selge, et tulevikus hakkab poliitiliste pingete kasvades järjest enam esinema ka kallaletunge kübermaailmas.
Mõtteid ühest teemast
“Vaba Eesti Sõna” 26. aprilli numbris avaldas korp! Rotalia vilistlane Karl Arro huvitava ja ajakohase artikli “Tagasi Eestisse?” See on minu teada esimene sellelaadiline uurimus Eestisse tagasipöördunud endiste pagulaste kohta. On varemgi mainitud üksikuid tagasipöördunuid, kuid pole olnud süstemaatilist, tervet gruppi hõlmavat küsitelu. Seetõttu on hr. Arro uurimus tänatav. Rõõmustav on, et enamusel tema Rotalia kaasvendadest tagasipöördujail on üleminek uude ellu olnud sujuv, sest olen kuulnud ka vastupidistest kogemustest.
Artikli kokkuvõttes nendib autor, et eestlaste repatrieerumise probleem on väga mitmetahuline ja et siin ühest vastust pole. Tõe-poolest on see nii, sest palju oleneb isiku vanusest, tema tagapõhjast, huvialadest ja eelkõige sellest, kus ja millistes tingimustes ta võõrsil elas. On seega võimatu anda retsepti mis oleks kõigi kohta maksev. Seda tunnistab artikli autor ise. Lisaks mängib tulemuste analüüsis kaasa uurija isiklik vaate-punkt, s.t. kas küsimust analüüsib väliseestlane või Eestis elav isik. Kuna minu andmete järgi on hr. Arro nooremast generatsioonist ja on Tartu korp! Rotalia liige, siis vaatleb ta küsimust sealsest perspektiivist, n.ö. seestpoolt välja. Meie, kes elame välismaal, vaatleme vahest vastupidises suunas.
Püüan küsimust omakorda kommenteerida, tehes seda aastakümneid USA-s elanud eestlase seisukohast. Vastan seega hr. Arro poolt esitatud esimesele küsimusele: “Miks… kahtlemata rahvuslased, tugeva eestimeelse kasvatusega, haritud ja edukad EV kodanikud ei kiirusta… repatrieeruma?”
Nagu öeldud, on vastuseid siin peagu sama palju kui vastajaid, sest inimeste olukorrad on erinevad. Mõningaid üldjooni saab siiski tõmmata. Tähtsaim nende hulgas on – aeg. Enamus endisi eesti pagulasi on Eestist eemal olnud juba 63 aastat. See on inimese elueaga võrreldav ajavahemik. Uues elukohas on vaevaga ehitatud uus kodu, loodud uus eksistents, asutatud perekond. Juured on sügaval. Neid välja tõmmata ning uuesti tundmatule tulevikule vastu minna on eriti kõrges eas võimatu. Mitte unustada, et lastena Eestist lahkunud mehed-naised on tänaseks ületanud 70. aastakünnise. Nad on rahvuslust võõrsil ennastsalgavalt ülal hoidnud – seda tunnistavad organisatsioonid ja suurüritused. Aga asjal on piir. Oleks pagulus kestnud, ütleme, 25 aastat, siis oleks tagasipöördumine olnud kergem. Aga peale kuut aastakümmet??
Hr. Arrol on õigus, et noorematele oli taasvabanenud Eesti nagu põnev arengumaa, kus sai mõndagi huvitavat korda saata. Pealegi ei kandnud nemad põgenemismälestuste traumaatilist koormat. Tean millest ma räägin, sest mu noorim poeg (sünd 1968) läks juba 1989. aastal Eestisse (tänu muljetele, mida andis keskkooli poolt korraldatud ekskursioon Moskvasse, Leningradi ja Tallinna aastal 1983). Ta oli ka Tallinnas 1989. a. käiku läinud ingliskeelse ajalehe “Estonian Independent” üks asutaja (see töötab praegugi “The Baltic Times” nime all). Tänini on tema kodu olnud Tallinnas (aga töötab Tartu Ülikooli juures).
Tagasi minnes vanema generatsiooni juurde, on tõsi, et USA-s väljateenitud pensioniga saab Eestis lahedalt elada, ehkki ma ei oska kommenteerida sealset tervishoiusüsteemi; olen kuulnud nii head kui halba. Omajagu aitab kui on ees vanu sugulasi või sõpru, eeldusel muidugi, et pikk lahus-olek totaalselt erinevate süsteemide all pole mõlema poole maailmavaadet oluliselt muutnud (sama emakeel ei garanteeri veel sama mentaliteeti!). Aga ka siin on oma raskused. Mu hea tuttav, pr. Kadi Taniloo, kes peale abikaasa surma siirdus venna kutsel USA-st tagasi Tartusse, kurtis mulle seal 1996, et tunneb puudust USA-sse jäänud sõpradest. Lisaks oli elu ammu pühkinud tuulde need sõbrad, kellega kord ülikoolipäevil Tartus sai kauneid päevi veedetud. Peab arvestama, et mõiste “kodu” pole ainult äratuntav maakoht või hoone, vaid eelkõige on selleks kaasinimesed. Kui neid enam pole, kahvatub ka kodu oreool.
Autor mainib koduigatsust kui ühte repatrieerumise ajendit. Koduigatsus on aga uutes oludes kohanemise funktsioon. Olen märganud, et seda esineb rohkem nende pagulaseestlaste hulgas, kelle elukäik on kulgenud peamiselt oma rahvus- ja saatuskaaslaste ringis – ütleme, suuremad keskused nagu New York, Toronto jne. Lähedasi kontakte ümbritseva võõra ühiskonnaga loodi vähe. Kui siis oma rahvusest sõbrad kaovad, jääb tühi tunne ning kunagise kodu mõiste omandab tundemaailmas erilise sära. Oled väsinud ja tahad “tagasi koju” – igati arusaadav, enamusele inimestest omane tunnetus.
Lõpetades tahaksin korrata saksa näitekirjaniku Carl Zuckmayeri (1896-1977) mõtteid. Zuckmayer ei aktsepteerinud Hitlerit ning siirdus 1939. a. Inglismaale maapakku. Ta tuli juba 1948 kodumaale tagasi, aga vaadake mida ta selle kohta ütles:
“Sõit eksiili on reis, millel tagasiteed pole. Kes seda alustab ja sealjuures tagasi-pöördumisest unistab, on kadunud inimene. Ta võib tagasi tulla, aga paik kust ta lahkus, pole enam see mis kord oli. Ta ise pole enam see kellena ta kord teekonda alustas. Jah, ta võib tagasi tulla inimeste juurde, kes maha jäid, võib tagasi tulla paikadesse, mida ta armastas ja mida pole unustanud, võib tagasi tulla emakeele rüppe – aga iial ei tule ta enam tagasi koju.”
Raul Pettai
Pärandusele mõteldes
Kogu inimkonna ajaloo vältel on tahetud perekonda palju lapsi selleks, et oleks keegi, kes sinu eest vanaduses hoolt kannaks. Hiinas soovitakse perre vaid poisslapsi, sest nemad ei lahku kodust. Moodsas maailmas on asjalood aga nii, et vanemad teevad kõik selleks, et mitte jääda oma lastele kaela peale. Me kindlustame end oma pensioniplaanidega, investeerime aktsiatesse või mõtleme mingil muul moel võimalikele mustadele päevadele.
Mitmed vanainimesed on mulle siin öelnud, et nendel on matuseraha kõrvale pandud. Nad katsuvad oma maise teekonna lõpetada sel moel, et see teeks lähedastele nii vähe peavalu kui võimalik. Et kui saadi oma elu sõltumatult mööda saata, siis võiks see nii olla ka peale meie surma… Mis saab olla kõige tähtsam elu kuldsetel aastatel kui see, et lahkuda siit ilmast stiilselt.
Kõige tähtsam on inimesele tema perekond. Aga mille üle me vanaduses kõige enam nuriseme? Ikka pere üle – me ei näe oma lapsi ja lapselapsi nii tihti, kui me tahaksime.
Kui me oleme piisavalt õnnelikus olukorras, et meil on, mida oma järeltulevale põlvele pärandada, siis minul tekib küsimus: kust maalt on see meie kogutud varandus veel meie oma ja kust maalt on see juba nende oma?
Üht minu sõpra süüdistas tema poeg sellepärast, et ema raiskavat tema pärandust pärast isa surma.
No muidugi, kui me oleme juba vanad ja soovime sõita näiteks puhkusereisile mingile eksootilisele maale, siis muidugi tundub see lastele raiskamisena. Kas me tõesti kulutame pensionärina puhkusele minnes juba võõrast raha?
Sellele probleemile on mul välja pakkuda lahendus. Kutsuge pere kokku ja öelge, et tänasest päevast alates maksate te igale pereliikmele, kes teid külastama tuleb – olgu siis sünnipäeval, jõulude ajal, mõnel muul tähtpäeval või lihtsalt niisama – teatud summa raha kohe peo peale. Muidugi ka lapselaste eest (eks see oleneb ka sellest, kuidas te nendega läbi saate). Ja nii kuni teie surmani. Kui teie olete mulla all, läheb samasse ka raha – näiteks annetate ülejäänu mõnele lastekodule või kirikule.
Nüüd muutub teie elu perele tähtsaks. Keegi ei soovi teie surma, vastupidi – tehakse kõik selleks, et teie elu oleks võimalikult pikk, ehk siis ka õnnelik. Ja te pole enam kunagi üksi ja keegi ei saa teid süüdistada oma varanduse raiskamises. Kui teie maja vajab remonti, on lapsed kohe kohal, sest nad ei saa lubada, et te katkestate end raske tööga ära, ja hoidku jumal – äkki te veel surete! Isegi kui te otsustate lesepõlves uuesti abielluda, ei tehta teile perekonna poolt mingeid takistusi, sest eks uus abielu paku rõõmu ja õnne ning kindlasti pikendab see noorpaari eluiga.
Minu puhul on kogu sellel toredal plaanil ainult üks väike viga – mul pole oma lastele midagi sellist pärandada, mis neid sunniks nii palju pingutama.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Washingtonis avatakse kommunismiohvrite mälestusmärk
Kommunismiohvrite mälestusmärk pühitsetakse Washingtonis pidulikult sisse 12. juunil 2007, austamaks nende rohkem kui 100 miljoni inimese mälestust, kes on hukkunud kommunistlike totalitaarrezhiimide tõttu üle maailma – Nõukogude Liidus, Ukrainas, Tshehhoslovakkias, Poolas, Rumeenias, Hiinas, Jugoslaavias, Vietnamis, Kambodzhas, Kuubal ja Põhja-Koreas.
Pühitsemispäeva programm sisaldab neli sündmust: memoriaali pühitsemine, vastuvõtt, diskussioonide ümarlaud ja gala-õhtusöök.
Kommunismiohvrite Mälestusfondi (Victims of Communism Memorial Foundation – VOCMF) auesimees president George W. Bush on kutsutud ametlikule pühitsemistseremooniale avama Demokraatiajumalanna kuju (Goddess of Democracy), mis kujutab endast Hiina üliõpilaste poolt 1989.a. Tianmeni väljakule püstitatud ja hiljem valitsuse tankide poolt purustatud skulptuuri pronkskoopiat. Skulptuur põhineb Ameerika Vabadussambal ja selle aluselt võib lugeda: “To the more than one hundred million victims of communism and to those who love liberty.” Aluse tagaküljel on kiri: “To the freedom and independence of all captive nations and peoples.”
Memoriaali pühitsemispäev, 12. juuni 2007, märgib 20 aasta möödumist president Ronald Reagani kuulsast Brandenburgi Väravate juures peetud kõnest, kus ta ütles: “Mr. Gorbachev, tear down this wall.”
VOCMF esimees Lee Edwards on töötanud väsimatult alates 1993. aastast – saavutanud Kongressi nõusoleku, õigused maale ja kogunud eraannetajatelt ligi 1 miljoni dollari suuruse summa, et ehitada seda memoriaali.
“Oleme püüdnud avalikkuse tähelepanu suunata kommmunismi kuritegudele ja kommunismi ohvritele, et maailm iialgi ei unustaks ega iialgi enam selline kuri türannia ei saaks terroriseerida maailma,” ütles Lee Edwards.
Chicago Eesti Kevadkontsert
Chicago Eesti Kevadkontserdil esines Toronto Eesti Meeskoor. Foto: Erik Jaason
19. mail toimus suur kevadkontsert Chicago Eesti Majas, kus esinesid Toronto Akadeemiline Segakoor “Ööbik” ja Toronto Eesti Meeskoor. Kontserdi esinejad ja Chicago rahvas koos pühitsesid Chicago Eesti Maja 40 a. juubelit. Koori laulude helinad kõlasid saalis ja kontsert pakkus huvi nii noortele kui ka vanematele. Umbes 150 inimest olid tulnud koori kuulama ja üle 40 oli esinejaid. Suur hulk rahvast oli õnnelik ja tänas ilusa kontserdi eest. Pärast kontserti toimus tants, kus Toronto külalised koos Chicago rahvaga said tantsu lüüa. Oli meeldiv õhtu!
Chicago Eesti Maja Nõukogu
Esineb Toronto Akadeemiline Segakoor “Ööbik”.
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Konsistooriumi teadaanne
Torontos, 25. mail 2007.
Välis-Eesti kiriku peapiiskop electus Andres Taul ja E.E.L.K. Konsistooriumi liikmed õnnistatakse ametisse Toronto Vana Andrese Peapiiskoplikus Kirikus, 10. juunil 2007, teenistuse algusega kl. 11.
Tallinnast tulevad kohale EELK Peapiiskop Andres Põder, keda teenistusel assisteerivad assessor praost Tiit Salumäe ja assessor praost Joel Luhamets; E.E.L.K. vaimulikest assisteerivad praost Thomas Vaga, praost Hannes Aasa ja praost emeritus Tiit Tralla.
Teenistusest võtavad osa ka teiste kirikute esindajad ja vaimulikud.
E.E.L.K. Konsistooriumi nimel,
Ivar Nippak
Peasekretär
ARVO REIMAN
4. august 1916 Pärnu- 7. mai 2007 Florida
Psalmi 31:6 sõnadega: “Sinu kätte ma annan oma vaimu. Sa oled mind lunastanud” suikus oma kodus vaikselt igavesele unele Eesti Vabariigi ja USA nimekamaid merenduse (Maritime Law) juriidilisi eksperte advokaat Arvo Reiman. Leinama jäid omastest abikaasa Helle Orav Reiman, abikaasa kaks poega ning õde Hilja Reiman Kellner, Hamburgis, Saksamaal.
Lahkunu isa, end. Pärnu linnapea ja advokaat Hugo Reiman vangistati ja tapeti Nõukogude okupatsiooni ajal kohe. Kooliõpetajast ema Alviine saadeti Siberisse, kust ta hiljem pääses. Arvo pidi pidevalt peidus olema.
Pärnu eelkoolid ja gümnaasium lõpetatud, astus Arvo Tartu Ülikooli juurateaduskonda. Hiljem põgenes Arvo perekonna jahiga Rootsi. Stockholmis kaaperdas Vene saatkond tema laeva endale. Tuli alustada lihttöölisena. Rootsis abiellus Arvo Edith Strych’iga Saksamaalt. Õnnelik abielu kestis 50 aastat, kuni abikaasa surmani 1999.a.
Rootsist taotletud stipendiumiga edasi-õppimiseks USA-s pääses Arvo Yale Law School’i, mille ta lõpetas magistrikraadiga. Edasi lõpetas Arvo ka veel NY Law School’i, tegi bar eksamid ja töö Manhattani all-linnas algas täie hooga. Eesti konsulaadile NY-s, eesti organisatsioonidele ja eesti klientidele tegi Arvo Reiman tööd tasuta, mida kõrgelt hinnati.
Kui Eesti vabaks sai, käis Arvo üheksa korda Eestis oma maju tagasi nõudmas. Seal ei tunnistatud tema EV aegset diplomit. See sundis omanikku sovjetiaegsete advokaatidega kohtus käima. EV tolleaegne saadik Ernst Jaakson soovitas talle Tartu Ülikooli õppejõu kohta, kuid kogedes seal selleaegset sovjeti vaimu ja võimu, ta loobus. Kurvastuseks hakkas tal 1995.a. ka tervis lonkama (vähk), kuigi tööd oli palju.
2002.a. abiellus Arvo Reiman dr. Helle Oravaga Floridas. Sellega kaasus ka kaks võõraspoega, Erik ja Hiller, kellest tal oli palju rõõmu. Arvo oli positiivse iseloomu ja tugeva elurõõmuga inimene, kuid fataalne haigus laostas ta tervise lõplikult. Mingi ravi enam ei aidanud ja populaarne jurist pidi 7. mail jäädavalt siit ilmast lahkuma.
18. mai matuseteenistusel teenis praost Thomas Vaga Arvo Reimani psalm 8: 4-7 ja Johannese Ev 5:24-29-ga õnnistades ja ära saatees benediktsiooniga kinnitades, et “Surm ei ole kõige lõpp”….Siis lahkus leinarong Kensico’le, kus “Mullast oled Sa võetud…” õpetaja saatesõnadega tilluke tuhastatud kirstuke mulda vajus. Vaikseil peiedel kohalikus restoranis meenutati lahkunu talenti, tarkust ja ideelisust veelkordselt kui kõrget rahvuslikku eeskuju mahajääjaile.
Juta Kurman
In memoriam
Professor Emerita Temira Pachmuss
1. mail 2007 suri oma kodus Urbanas Illinois’ osariigis emeriitprofessor Temira Pachmuss. Ta sündis Ida-Virumaal Vasknarvas 24. detsembril 1927 endise tsaariarmee baltisakslasest ohvitseri perekonnas. 1939.a. lahkus perekond Saksamaale, kus Temira lõpetas gümnaasiumi Frankfurt am Mainis. 1945-49 töötas ta kohtutõlgina USA sõjaväekohtutes Saksamaal, siirdus seejärel Austraaliasse. 1954.a. lõpetas ta Melbourne’i Ülikooli vene ja saksa keele ja kirjanduse erialal. Aasta hiljem sai ta samas magistrikraadi. Siirdunud 1955 USA-sse, sai ta Ph. D. kraadi vene kirjanduse alal Washingtoni ülikoolis Seattle’is 1959. 1960. aastast kuni emerituuri siirdumiseni oli Temira Pachmussi töökohaks prestiizhikas University of Illinois at Urbana-Champaign, kus ta õpetas vene kirjandust. 1968 omistati talle professoritiitel. Kokku avaldas ta üle 200 teadusliku artikli ja 30 raamatut. Tema põhihuviks oli välisvene kirjandus, sealhulgas Eestis ja Soomes tegutsenud vene kirjanikud. Eriliselt süvenes ta Pariisis elanud välisvene kirjaniku Zinaida Hippiuse (muide balti Hippiuste järeltulija) uurimisse, kelle haruldased käsikirjad ja esemed ta päris rootsi kunstniku Greta Gerelli kaudu. Rahvusvaheliselt tunnustatud teadlasena oli prof. Pachmuss muuhulgas North American Dostoevsky Society asepresident, Phi Kappa Fellowship Committee Illinois’i haru esimees ja Eesti Teaduslik Ühing Ameerikas liige. President Lennart Meri andis 2001 talle Valgetähe medali, mille üle teadlane väga uhke oli – mainis seda isegi oma raamatute tutvustustes.
Temira Pachmuss on hea näide sellest, et ka tagasihoidlikuma eesti keele oskusega inimene võib olla suur Eesti patrioot. Ägeda kommunismivastasena kritiseeris ta Nõukogude Liitu ja oli seisukohal, et vene kirjanduse, kunsti ja muusika suurimad väärtused loodi tsaariajal, et Nõukogude Liit vaid ehtis end võõraste sulgedega. Ta oli mures, et nõukogude mentaliteedist lõplikult kahjustatud Venemaa hakkab tulevikus jälle Eestit ohustama. Viimastel aastatel väljendas see väike, habras naine rahulolu oma elu ja karjääri üle, lisades siiski, et meesteadlased olid teda kadestanud ja igati takistada püüdnud. Tema viimaseks sooviks oli, et ta tuhastatud põrm puistataks merre Põhja-Eesti ranniku lähedal. Teda jäävad mälestama sugulased Chicagos, Narvas ja Peterburis.
Uno Schultz
Eesti saavutas globaalses rahutabelis kõrge koha
Maineka majandusajakirja Economist analüüsiüksus EIU (Economist Intelligence Unit) paigutas Eesti globaalses rahu-indeksi pingereas 28. kohale.
EIU poolt Austraalia ärimehe ja filantroobi Steve Killelea tellimusel välja töötatud metoodika võtab rahuindeksi koostamisel arvesse 24 näitajat, mis mõõdavad riigi siseriiklikku ja välist rahumeelsust.
Näitajate hulka kuuluvad riigi vägivalla, organiseeritud kuritegevuse ja kaitsekulutuste tasemed. Näitajad on viidud vastavusse mitmete ühiskondlike arengute näitajatega, nagu demokraatia, läbipaistvus, haridus ja heaolu, mõistmaks paremini tegureid, mis loovad või säilitavad rahu, teatasid uuringu koostajad.
Tegemist on esimese niisuguse uuringuga. Uuringu koostajate teatel koosnes riikide rahu mõõtmise mudeli loonud meeskond eri riikides töötavatest analüütikutest ning rahvusvahelistest rahuasjatundjatest.
Üldtabelis tulid 121 riigi seas esimesele viiele kohale Norra, Uus-Meremaa, Taani, Iirimaa ja Jaapan. Viimased viis kohta hõivasid Nigeeria, Venemaa, Iisrael, Sudaan ja Iraak.
Eesti tuli üldpingereas Austraalia, Rumeenia ja Poola järel ning Singapuri, Katari ja Costa Rica ees 28. kohale.
Uuringu koostajad märgivad, et Eesti saavutas kõrge koha tänu väiksele mõrvade arvule. Nende hinnangul saavad väikesed stabiilsed riigid, mis kuuluvad mõnda suuremasse ühendusse (näiteks Euroopa Liitu), suurema tõenäolisusega tabelis kõrgema koha.
VES/BNS
Tartu ülikooli uus rektor on Alar Karis
31. mail Tartu ülikooli uueks rektoriks valitud senine maa-ülikooli rektor Alar Karis kogus valimiste kolmandas voorus 198 häält, vaja oli saada vähemalt 150 inimese toetus.
Karis on sündinud 1958. aastal Tartus. Ta lõpetas 1981. aastal Eesti põllumajandusakadeemia veterinaarteaduskonna. Hiljem on ta ennast täiendanud mitme ülikooli juures Saksamaal, Suurbritannias ja Hollandis.
1999. aastast on Karis Tartu ülikooli professor. 2003. aastast on ta juhtinud maaülikooli.
VES/BNS
Eesti kaitseväelane sai Afganistanis haavata
Eesti jalaväekompanii Estcoy-4 kaitseväelane sai 30. mai õhtul Afganistanis operatsiooni käigus haavata, kuid tema elu pole ohus.
Rünnakus haavata saanud kaitseväelasele osutas rühma parameedik kohapeal esmaabi ning ta on Camp Bastionis meedikute hoole all.
Haavata saanud kaitseväelase seisund on stabiilne ning tema elu pole ohus. tema lähedasi on Rahuoperatsioonide Keskus juhtunust teavitanud.
Eesti jalaväekompanii sattus 30. mail lahingusse Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsi Sangini orus. Üksust tulistati käsitulirelvadest.
Eesti kaitsevägi osaleb operatsioonil Afganistanis alates 2003. aastast. Riigikogu pikendas 2005. aasta 7. detsembril kuni 150 Eesti kaitseväelase osalemist kahe aasta võrra.
BNS
Küberrünnakud tõid Nashi komissarile sissesõidukeelu EL-i ja USA-sse
Eesti vastased küberrünnakud üles tunnistanud vene kremlimeelse noorteühenduse Nashi komissarile Moldovas ja Transnistrias Konstantin Goloskokovile keelati sissesõit Euroopa Liidu liikmesriikide ja USA territooriumile.
Goloskokov teatas meediale, et pärast pronksööd olid Eesti riigiorganite veebileheküljed blokeeritud Transnistria häkkerite tegevuse tõttu, vahendas newsru.com
“Kõik arvasid, et kuju seisab vähemalt 9. maini, selle äraviimine oli shokk ja meie otsustasime oma protesti avaldada,” vahendas agentuur Rosbalt tema sõnu.
“Kõige adekvaatsemaks vastuseks pidasime rünnakut Eesti valitsuse kodulehekülgedele,” märkis Nashi komissar. Mees ütles, et ettevalmistusteks kulus kaks päeva ning ööl vastu 1. maid ründas ta koos kolme kaaslasega Eesti kaitseministeeriumi, siseministeeriumi ja presidendi kodulehekülge ning veebi www.riik.ee . Ta lisas, et sellega nad väljendasid oma protesti fashismi vastu, mida teostab Eesti Vabariigi poliitika.
VES/BNS
Läti sai uue presidendi
Läti uus president Valdis Zatlers. Foto: Sloleht
Läti seim valis 31. mail 58 poolthäälega uueks presidendiks koalitsiooni esitatud kandidaadi Valdis Zatlersi, opositsiooni kandidaati Aivars Endzinsit toetas 39 saadikut. Hääletusest võttis osa 100-liikmelise seimi 98 saadikut, kõik hääled loeti kehtivaks.
Presidendiks saamiseks oli vaja vähemalt 51 toetushäält.
Zatlers töötab Riia ortopeediakeskuse juhina.
VES/ETV24
Freiberga jälgedes
Kuigi Läti presidendivalimistele eelnes vaidlusterohke kokkulepete ning kampaania aeg, suutis parlament riigipea sujuvalt juba esimeses voorus koalitsiooni 100-protsendilise toetusega paika panna.
See andis peaminister Aigars Kalvitisele eile (30. mail) parlamendisaalis ringi jalutades põhjuse rahulolevalt muiata – koalitsioonipartnerite ühine tegutsemine võttis poliitilise kriisi ja võimuliidu lagunemise teema päevakorrast maha.
Poliitikakogemusteta Valdis Zatlersi riigipeaks valimine avab Lätile võimaluse muutusteks.
Samamoodi kui kümmekond aastat tagasi, mil laiemalt tundmatu psühholoogiaprofessorist Vaira Vike-Freiberga Kanadast oma ajaloolist kodumaad juhtima saabus.
Freiberga näitas end eduka riigijuhina ning hea välispoliitikuna, jättes endast jälje nii 9. mai paraadi külastamisega Moskvas kui NATO tippkohtumise võõrustamisega Riias.
Läti uue presidendi kinnitus väärtustada Baltimaade ühtsust võiks meid rõõmustada. Seda muidugi juhul, kui Zatlers oma sõnu reaalset välispoliitikat ajades ei söö.
Postimees
Riigikogu kinnitas täiendava pensionitõusu
Riigikogu võttis 30. mail vastu täiendavat pensionitõusu lubava seadusemuudatuse, mis tõstab keskmise pensioni 1. juulist 3769 kroonini.
Pensionitõusu toetas 89 saadikut, vastuhääli ega erapooletuid polnud.
Võimuliidu algatatud muudatus suurendab pensioni baas-osa 250 ja rahvapensioni määra 150 krooni võrra, tõstes baasosa seega 1373 ja rahvapensioni 1537 kroonini. Keskmise pensionistaazhiga vanaduspensionäri sissetulek suureneb 1. juulist 3769 kroonini.
Algatajate sõnul teeb 671 miljonit krooni nõudva pensioni-tõusu võimalikuks sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise kasv. Muudatusega peaksid pensionid kasvama võrreldavas tempos keskmise palga kasvuga.
Koalitsiooni esindajate kinnitusel on tegemist esimese eelnõuga paketist, mille eesmärk on pensionid nelja aastaga kahekordistada.
Eelnõu algatajate nimel ettekande teinud reformierakondlase Taavi Rõivase sõnul näitas pensionitõusu teema senine arutelu sotsiaalkomisjonis ja täiskogus, et see on parlamendi ühine otsus, mille üle võib heameelt tunda.
“Kahetsusväärselt jäid mõned kolleegid aruteludes puhtalt emotsioonide pinnale ning ei vaevunud end laadima faktide ja arvudega,” lisas ta siiski. “Ei tunta huvi selle vastu, millist mõju avaldab eelnõu seaduseks saamisel riigieelarvele või pensionikassa tasakaalule.”
“Kõik meist mäletavad 1992. aastat, aga mitte kõigil pole meeles, et siis oli keskmise pensioni suurus 200 krooni,” ütles Rõivas. “Veel 4,5 aastat tagasi – 2003. aasta jaanuaris oli pension kaks korda väiksem kui praegu ehk vaid 1832 krooni.” Siiski suurendas seadusemuudatus tema hinnangul kindlustunnet, et 1. aprillil 2011 on keskmine vanaduspension vähemalt 6258 krooni, nagu koalitsioon on eesmärgiks seadnud.
Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv Ott Lumi avaldas arutelul arvamust, et pensioni ühekordne tõus tuleks asendada rohkem sotsiaalmaksu laekumist arvestava indekseerimisega. Tema sõnul on eksperdid seda juba ammu soovitanud ning selline lähenemine oleks pikas vaates jätkusuutlik – ei jätaks pensionikassasse suuri ülejääke, kuid väldiks samal ajal pankrotti.
Lumi lisas, et traditsioonilistest erakorralistest pensioni-tõusudest loobumine oleks tervitatav samm selle olemuslikult ladinaameerikaliku poliitilise kultuuri juurde käiva elemendi väljajuurimiseks Eesti poliitika arsenalist.
“Me peame ühiskonna arengu planeerima mitte ainult lähema viie või kümne aasta peale, vaid vaatama arenguid lähema põlvkonna pikkuses kontekstis, tehes seda täis vastutustunnet järgnevate põlvkondade ees,” lausus Lumi.
Sotsiaalkomisjoni sotsist esimees Heljo Pikhof ütles, et soovi tõttu kahekordistada pension nelja aasta jooksul oli eelnõu menetlemine riigikogus tempokas ja pingevaba.
Ta lisas, et sotsiaaldemokraadid tahavad pensionide stabiilse tõusu tagamiseks maksma panna ka süsteemi, kus pensionide tõus oleks igale eakale selge ja arusaadav.
“Pensionäridel on õigus sissetuleku kasvule iga valitsuse ajal ning see peab tõusma igal aastal kindlate reeglite alusel,” ütles Pikhof. “Kehtivat indeksit tuleb muuta taoliselt, et koos palgatõusuga tõuseks ka pension samas taktis.”
VES/BNS
NJSO esitas balti muusikat
11., 13. ja 15. mail esitas New Jersey Sümfoonia-orkester (NJSO) Neeme Järvi juhatusel kava, mille avanumbriks oli Haydni sümfoonia nr. 95 (c-minoor) ja lõppnumbriks Brahmsi sümfoonia nr. 2 (D-duur). Nende vahel mängis soome viiuldaja Pekka Kuusisto läti helilooja Peteris Vasksi “Distant Light” – viiuli-kontserdi mõõtmetega helitöö.
Haydni teos on üks nn. Londoni sümfooniatest, kirjutatud 1791, Haydni esimesel külaskäigul (1791-92). Sümfoonia helistik (ainus minoorhelistikuga sümfoonia Londonis valminute hulgas) viitab, et teoses on tegemist tõsisema mõtisklusega. Samaselt mõjuvad kuulajale esimese osa avataktides esinevad dramaatilised pausid, mis tahtmatult meenutavad sama karakteriga takte Beethoveni 5. sümfoonia alguses. Sellele vastukaaluks on aga esimese osa teine teema oma rõõmsalt hüpleva helikeelega. Sümfoonia teises osas, Andante, on rida variatsioone tshellodele, nende hulgas üsna virtuooslik sooloosa tshellode kontsertmeistrile. NJSO esitus oli voolav ja südamlik, Haydni muusika iseloomule omane.
Peteris Vasks (sünd. 1946) kirjutas oma helitöö 1991. aasta taasvabanemise sündmuste ajel. Selles vahelduvad traagiline otsingute meeleolu, lootus lähenevale koidule, rõõm saabuvast valgusest, aga ka alateadlik mure tuleviku üle. Teos mängiti vahepeatusteta (kestvus ligi pool tundi), kuigi struktuurselt on sel kontserdil viis osa. Nendest kolmes viimases on igas ulatuslik viiuli soolokadents. Vasksi teose ettekanne oli haruldane elamus. Tundus, nagu oleks solist Pekka Kuusisto (sünd. 1976) antud helitöö jaoks otse loodud, sedavõrd kaasakiskuv, sedavõrd virtuooslik oli tema mäng (milline poognatehnika!). Ta oskas erakordse peensusega esile tuua teoses peituvat keerulist tunde-spektrit. Kiitust pälvib ka NJSO, sest Järvi taktikepi all ei varjutanud orkestrisaade solisti isegi vaikseimates kohtades. Suure aplausi peale mängis Kuusisto lisa-palaks kolm osa (Menuetto I ja II ning Bourrée) J.S.Bachi E-duur partiitast soolo-viiulile.
Kava teise osa moodustas J. Brahmsi 2. sümfoonia, oma lüürilise iseloomu tõttu ka Brahmsi “Pastoraalsümfooniaks” nimetatud (Beethoveni 6. sümfoonia ees-kujul). Brahms kirjutas helitöö 1877, suvitades Austria Alpides, Pörtschachis. “Kui kaunis pidi Pörtschach olema!” hüüdis üks Brahmsi sõber, kui ta teost esimest korda kuulis. Tõepoolest, 2. sümfoonia on ka nende ridade kirjutaja üks lemmikteostest, mille kuulamine alati jätab sügava mulje. Soovitan kõigile, kes tahavad Brahmsi orkestri-muusikaga tutvuda, alustada just siit. Brahmsi sümfooniast võiks veel palju jutustada, kuid vaatleme nüüd äsjast ettekannet. Mul on samast teosest CD, kus N. Järvi dirigeerib Londoni Sümfooniaorkestrit (salvestatud 1988). Kahte tõlgitsust võrreldes oli seekordse esituse algus kiiremas tempos, kuid samasuguse majesteetlikkusega kõlasid NJSO vaskpillid sümfoonia esimeses osas. Ainsa puudusena tundus, et orkestri viiulite grupp kippus vahel varju jääma, eriti kohtades, kus oluline muusikaline teema oli nende käes. Seda olen varemgi NJSO juures märganud; sooviks viiulitelt kandvamat tooni.
Kaunilt kõlasid ka ülejäänud kolm sümfoonia osa. Kokkuvõttes – ilus esitus.
Järvile iseloomustavalt anti lisapala. Selleks oli viiuligrupi esituses (ülejäänud keelpillide pizzicato saatel) F.J.Haydni F-duur kvarteti (op. 3, nr. 5) teine osa. Sellega aga kontsert ei piirdunud. Teatavasti pühitseb maestro N. Järvi 7. juunil oma 70. sünnipäeva. Selleks puhuks oli viiuligrupi liige Darryl Kubian komponeerinud humoristliku, Järvit hästi iseloomustava helitöö “Maestro Valss”. Järvi juhatusel kanti see ette. Kõige lõpuks toodi lavale küünaldega sünnipäeva tort. Nii sai ka kontserdipublik lähenevale juubelile isiklikult kaasa elada.
Raul Pettai
Eesti Kunsti Toetusfond kutsub toetama eesti kunsti klassikat
Ants Laikmaa “August Kitzbergi portree”
Juba rohkem kui kolm aastat tegutseb Eestis fond, mille eesmärk on koguda toetusi eesti kunsti restaureerimiseks. Paljud kunstiteosed, mis omavad eesti kunsti-ajaloos hindamatut väärtust, vajavad konserveerimist ja restaureerimist, et säilitada neid tulevaste põlvede jaoks.
K. ja P. Raua, N. Triigi, A. Tassa, K. Mägi, A.Laikmaa, O. Kallise, A. Vabbe ja paljude teiste eesti kunsti klassikute tööd on loodud juba peaaegu sajand tagasi ning on hakanud aja jooksul lagunema.
Põhjuseid, miks need tööd praegu hädasti restaureerimist vajavad, on lõputult.
Paljud tolleagsed pildid on maalitud happelisele paberile või odavale lõuendile, mis on pingutatud kiiludeta alusraamile. Happeline paber muudab kunstiteosed hapraks ja kergesti lagunevaks ning mõjub eriti kahjulikult just pastellmaalidele. Kui jätame need tööd seisma veel paarikümneks aastaks, võib meie kunstiklassikute maalidest ühel hetkel alles jääda vaid pastellitolm.
Samamoodi kahjustab pilte ka valesti pingutatud alusraam, mis deformeerib lõuendit ja rikub pildi kvaliteeti või ultravioletkiiri läbilaskvad klaasid, sest värvipigmendid pleegitavad pildi päikesevalguses heledamaks.
Mööda ei saa vaadata ka faktist, et meie praegused kunstiklassikud olid omal ajal sageli rahalistes raskustes. Nad kasutasid korduvalt ühtesid ja samu lõuendeid, maalisid üle oma vanu pilte ja kruntisid lõuendeid halva kvaliteediga materjalidega.
Paljud muuseumide kogudes olevad maalid on mehaaniliselt kahjustatud, auklikud, deformeerunud või lihtsalt määrdunud.
Õnneks võimaldavad tänapäeva tehnilised vahendid kõiki neid probleeme kõrvaldada. Kaasaegane restaureerimine sarnaneb arstiteadusele, kus enne pildi taastamist tehakse põhjalikud uuringud, vajadusel ka röntgenipildid ja selgitatakse välja, milline on parim viis konkreetse töö restaureerimiseks.
Reaalsus on aga see, et niisugused kaasaegsed võimalused on hetkel kättesaadavad vaid Eesti Kunstimuuseumis – KUMU uues hoones. Kui KUMU restaureerijate töö-tingimused ja vahendid vastavad 21. sajandile, siis enamus teisi eesti muuseumeid töötab jätkuvalt viisidel, mida kasutati 50 kuni 100 aastat tagasi.
Eesti Kunsti Toetusfondi asutamisel oli selle eesmärk toetada Eesti Kunstimuuseumis asuvate tööde restaureerimist. Fondi ellukutsuja ja selle esimene tegevjuht oli Liis Klaar. Fond töötas koostöös KUMUga ja toetas mitmete muuseumis asuvate tööde restaureerimist. Näiteks viidi 2006. aastal läbi koostööprojekt Hansapangaga, mille eesmärk oli restaureerida N.Triigi pastellmaal “Lennuk”. Annetuskampaania tulemusena koguti maali toetuseks üle 200 000 krooni ja maali on plaanis restaureerida ära 2007. aasta lõpuks.
Eelmisel aastal laiendas fond oma tegevust ja pakub praegu abi kõikidele eesti muuseumidele. Esimese projektina eraldas fond aasta lõpus 100 000 krooni Tartu Kunstimuuseumi kogus asuva A. Laikmaa pastellmaalide ja Tartu Ülikooli Kunstimuuseumis asuva I. Malini maali “Inimsõbralik” restaureerimiseks.
Tänaseks on restaureerimistööd alanud ja juba on esile kerkinud esimesed probleemid.
Näiteks Laikmaa tööd on enamasti raamitud raamidesse, mis on ajastule iseloomulikult kuldsed ja uhked, kuid samal ajal väga kulunud. Nende raamide restaureerimine on samuti oluline.
Raamidest välja võetud Laikmaa pastellid aga osutusid olema mitu korda hullemas olukorras kui oleks võinud arvata. Paljud pildid on kleebitud tagapapi või vineeri külge paksu liimikihiga ning see on eriti ohtlik just õrnadele pastellidele. Liimi lahtisulatamine maali kahjustamata on äärmiselt vaevarikas ja peen töö, mis nõuab spetsiaalseid oskusi ning töövahendeid.
Paraku aga napib just Tartu Kunstimuuseumis hetkel nii oskuseid kui ka töövahendeid.
Eesti Kunsti Toetusfond on praegu seadnud oma prioriteediks toetada Eesti kunsti klassikasse kuuluvate maalide, graafika ja skulptuuride restaureerimist. Tulevikus aga on plaanis tegevust laiendada ning luua alafonde baltisaksa kunsti ja kirikutes olevate pühapiltide restaureerimiseks ning eesti restauraatorite täiendõppeks.
Fondi nimel kutsun üles kõiki kunstihuvilisi – nii eraisikuid kui ka ettevõtjaid, kes väärtustavad eesti kunsti ja tahavad kaasa aidata selle säilimisele, fondi toetama. Teeme hea meelega koostööd kõikide huvilistega ja pakume oma sponsoritele ja sõpradele mitmeid soodustusi alates muuseumide priipääsmetest kuni piltide deponeerimiseni Eestis asuvate firmade kontoritesse.
Fondil on kaks arveldusarve numbrit 221032030568 Eesti Hansapangas ja 10220034379014 SEB Eesti Ühispangas.
Rohkem infot fondi kohta leiate meie kodulehel www.ekt.ee ning kui saadate kirja aadressile [email protected], saate kindlasti kiire vastuse.
Teie abiga saame tuua 21. sajandi kõikidesse eesti muuseumidesse. Me oleme piisavalt rikkad, et väärtustada oma kunsti ja kultuuri ning kinkida oma lastele ilus kunstikogu.
Külli Hansen
Eesti Kunsti Toetusfond
Ants Laikmaa “Tüdruk”
Tartu Kunstimuuseum
Eesti riigil on õnn omada kahte riiklikku kunstimuuseumi. Tartu Kunstimuuseum on loodud 1940. aasta sügisel, loomulikult mitte nõukogude võimu algatusel, vaid kunstikooli „Pallas” kunstnike pikaajalise töö tulemusel. Muuseumi alusvaragi moodustus peamiselt „Pallase” kunstnike annetustest ja muuseumi kogudes on sellest perioodist väga hinnalisi kunstiteoseid.
Tänaseks on Tartu Kunstimuuseumi kogudes üle 50 000 museaali, mis on vaid veidi väiksem kui Eesti Kunstimuuseumi kollektsioon. Samas on kahe muuseumi rahalised võimalused väga erinevad. Tänu uuele KUMU hoonele on Eesti Kunstimuuseum jõudnud XXI sajandisse, sel ajal kui enamus teisi muuseumeid toimib veel nõukogudeaegsetes töö-tingimustes.
Reaalsus on see, et Tartu Kunstimuuseumi eelarves pole eraldi summasid restaureerimiseks ette nähtud ja kõik vajalikud tööd tehakse ära kunstinäituste eelarvest. Sel moel aga jõuab taastada ainult neid maale, mis pannakse näitustele välja. Kui suur on tegelikult restaureerimst vajavate kunstiteoste arv, on raske hinnata, sest paljud tööd on raamides ja probleemid on varjatud. Muuseumi lähimaks eesmärgiks on taastada A. Laikmaa pastellmaale ja A. Starkopfi puuskulptuure.
Ning seni on muuseumil suur rõõm ja tubli abi igasugustest annetustest, mis aitavad eesti rahva vara paremini hoida.
Reet Mark
TKM direktor
Paavo Järvi – Pariisi orkestri peadirigent
Pariisi sümfooniaorkester Orchestre de Paris nimetas 30. mail oma järgmiseks peadirigendiks Paavo Järvi.
44-aastane eestlasest dirigent asub praeguse peadirigendi Christophe Eschenbachi järel ametisse 2010. aasta septembris, teatas kultuuriministeerium.
Paavo Järvi leping näeb ette 14 töönädalat, 28 kontserti Pariisis ja turneedel ühes hooajas. 1967.a. loodud OP seitsmenda peadirigendina lisandub Paavo Järvi nimi väärikasse dirigentide nimistusse: Charles Munch, Herbert von Karajan, sir Georg Solti, Daniel Barenboim, Semyon Bychkov ja Cristoph Eschenbach.
“Ma olen äärmiselt rõõmus, et saan asuda OP peadirigendi kohale ajal, mil orkestri praegune resideerumine Pleyeli saalis ja tema tulevane residents loodavas Pariisi Filharmoonias annavad meile võimaluse oma tegevust laiendada ja alustada uue etapiga orkestri ajaloos. Tegu on suurepärase orkestriga, kelle mängijad on andekad ning pühendunud” ütles Paavo Järvi nimetamise järgselt.
EPL
Õige postmark “EUROPA – 100 aastat skautlust”
VES-s # 20 (17.mail 2007) ilmus artikli “Eesti Post lasi käibele postmargi “Europa-100 aastat skautlust”” juures vale margi kujutis. Vabandame.
Kogemata sattus lehte postmark “Mäger” sarjast “Eesti fauna”.
Postmargi “Europa – 100 aastat skautlust” postmargi kujundas Jaan Saar ja selle trükiarv on 170 000.
VES
* The Front Page reports from The Estonian House in New York, where a silent art auction was held as a fund raiser for the Estonian Educational Society, the owners of the Estonian House. The spring-gala event was well received, as friends and art-lovers gathered to bid on numerous works. The grand ballroom of the Estonian House was decorated for the festive event, and everyone in attendance came dressed in their finest.
* The second image on the Front Page shows the Toronto Estonian Men’s Choir, who performed at a Spring Concert at the Chicago Estonian House celebrating the 40th anniversary. An short write-up on the event, as well as another photo, appear on page 7.
* Ilmar Mikiver writes about an almost nostalgic look at the totalitarian powers of the past. In this age, such States threaten with nuclear weapons, global war, and extremist tactics. But there are still notions in Europe and Russia to the old ways. This is most evident in Russia, which continues down the road. Other countries, where leaders have tried to solidify their base, have failed. France is used as an example, where the people have spoken loudly against the old-guard. Great Britain, too, is showing signs of tiring with left-leaning ideas and governments.
* Raul Pettai gives an overview of a recent concert of the New Jersey Symphony Orchestra under the direction of Maestro Neeme Järvi. The program included the works of Haydn and Brahms, as well as a work by Latvian composer Peteris Vasksi: “Distant Light.” The piece was a violin concerto, with Finnish violinist Pekka Kuusisto performing. Mr. Vasksi was born in 1946, and wrote the piece in 1991 as independence came to his country.
* The second article on the page discusses the work of the Estonian Fund, a group that is dedicated to the preservation and restoration of Estonian fine art. A description is given as to why paintings and other works are in need of restoration. In many cases, inexpensive materials were used, or materials that do not archive well. The painting on the page is Ants Laikmaa’s “August Kritzberg’s portrait.”
Estonia—Japan: United by pride in countries and people — Ilves
VES/President’s Office — “We are untied by honesty and respect for each other, as well as pride in our countries and people,” said President Toomas Hendrik Ilves, when he and Mrs. Evelin Ilves received Emperor Akihito and Empress Michiko of Japan.
President Ilves recalled that Japan recognized Estonia as an independent country in 1919 and again in 1991. “We will not forget this and we are thankful,” said the Estonian Head of State.
The President noted that Estonia and Japan are increasingly cooperating in various international organizations, and that the 21st century has made it possible, despite thousands of kilometers separating the two countries.
Mr. Ilves drew parallels between the histories of the two countries, noting how the rich history and tradtions of Japan make it unique in the world, and allowed it to survive for centuries. “The same can be said for Estonia,” he added, noting that a connection with one’s culture and traditions is something to be proud of.
President Ilves recalled the years 1868-1869, when a time of great change commenced in the history of both nations. “The enlightened reign of Emperor Meiji opened new horizons for Japan. At the same time, the Estonians gathered for a song festival in Tartu, and this solidarity grew into the precondition for the development of a nation-state in Estonia, which was then part of the Czarist Empire.”
In his remarks, the Japanese Emperor recalled another date that unite the two nations, “I ascended to the throne in 1989, the same year that the Baltic Chain, which started in Tallinn and united the three Baltic countries, attracted the attention of the world,” said Emperor Akihito. “In 1991, I learned that the three Baltic states were the first countries to free themselves from Soviet power, and I remember the emotions that this powerful course of history created in me,” he added.
President Ilves presented a glass sculpture by glass artist Ivo Lill, entitled “Memory Pattern”, to Japanese Emperor Akihito, in which a fragment of an Estonian folk costume waistband is reflected. According to the artist’s explanation, the people’s history is preserved in waistband patterns, which can be read and understood by empathic people who understand the subject and have broad horizons. “Such a means of expression is protected from evil eyes, because strangers see only innocent decorative elements, nothing more,” wrote Ivo Lill in his accompanying letter.
As a gift, the Estonian presidential couple presented Empress Michiko a shawl by Elna Kaasik, to which the following haiku was added: “Estonia’s sun reflects the cherry blossom time in a snowfall.”
The Japanese royal couple departed Estonia on May 24 and continued their trip in Latvia.
President Ilves: Every bridge has two ends
May 29 — “The border must hold. Must hold back those who have evil plans. For others the border should be a friendly gate, which says, “Welcome to Estonia! Welcome to Europe!”,” said President Toomas Hendrik Ilves today at the official inauguration of the Narva 2 checkpoint.
During two days, the Estonian Head of State has been visiting the guard posts and checkpoints on the eastern border, starting from Luhamaa yesterday and ending today in Narva.
“The Narva 2 border checkpoint is such a gateway between the European Union and Russia, which will hopefully be characterized next year on the Estonian side by the word Schengen. Schengen means that Narva will become a gateway to all of Europe, without any additional obstacles,” said the Head of State. “This is a great responsibility for Estonia and I am sure that you, the Estonian border guards, will cope splendidly with this responsibility.”
Initially, the Narva 2 border checkpoint is intended only for border crossings by the residents of Narva and Ivangorod, but in the future, Estonia hopes to make this into an ordinary international checkpoint.
“The better neighbors know each other and the more they know about each other, the better they understand each other,” declared President Ilves and recalled an English-language adage, “Good fences make good neighbors”.
“Therefore, please view the opening of Narva 2 as the building of bridge gateway by Estonia. However, each bridge always has two ends,” acknowledged the Head of State. The President later commented to the journalists that Ivangorod is Russia’s window to Europe.
Office of the President
CCCP: forever or never?
Andrus Ansip
The following article appeared in the Estonian daily Postimees, and was translated by the Government Press office.
The goal of the Government was to stop the gradual slipping of Estonia under the control of Russia.
Tensions surrounding the Bronze Soldier are subsiding. Now and then, people ask: was all of this necessary? Talk about integration is starting to annoy people, news about the indirect economic sanctions imposed by Russia are causing concern. A lovely spring was ruined.
Of course, the events that happened shocked me too. That is why I have begun to ask myself whether it would have been possible to do things differently. But despite the material and spiritual damage that Estonian society has sustained, I am more and more convinced that the removal of the soldier statue to another place was the only way of preserving the dignity of our country and, in the long term, the state itself. I believe that the people who, in the interests of an illusory domestic peace, would have postponed the resolution of the problem to the future will understand that some day.
At some moment, we would have discovered that it was too late. Instead of the Bronze Soldier, we would have had to deal with much more severe problems that would have shattered our domestic peace.
There was no illusion that the 9 May celebrations at Tõnismägi would have passed joyfully, against a background of Russian accordion music. Both Estonian and Russian extremists prepared for extensive provocative acts, and so did Moscow. Let us recall that the Kremlin started a massive campaign against Estonia not on 26 April but more than half a year before that. They presented their positions as threats. Let us also recall that the Tallinn City Government had already given the group headed by Jüri Liim a permit to organise their event at Tõnismägi on 9 May. It was naïve to hope that if the Government had not intervened before 9 May, then later on, Estonians and Russians would have festively united their efforts to move the statue to its new location. Nochnoy Dozor was not established for that purpose.
We are lucky that we will never know the victims that 9 May could have caused if the Government had not taken the initiative in its own hands.
And still, it is not the vandals that are our problem. Law enforcement authorities will take care of a few hundred people with a criminal background. There is not much hope to transform these people into citizens who are loyal to the Estonian State, but there is some hope. At least we now know who and where these people are. We can protect the Estonian State better.
Our problem rests with a larger group of local people whom we have not understood enough. We have simply believed that by being a member of the European Union and NATO, the past no longer poses a threat to us. We did not notice or we did not wish to notice that the dramatically transformed policy developed by Russia could also change the attitudes of people living in Estonia. So that it would go unnoticed even by them.
During the last couple of years, Russian media has been determined to enhance the Kremlin’s policy, which relies on the revival of the values and insignia of the former totalitarian state. Both the anthem of the USSR and the red flag depicting a hammer and sickle have been reintroduced. When Estonia restored its independence, Russia also admitted the existence of the Molotov-Ribbentrop pact. Right now, it is being denied; there is no analysis or regret concerning the past. History has been locked up again. Where is the chain of office of our President, the possessions of the University of Tartu? Where have Estonian officers been buried?
Until 26 April, Russia did not take our state seriously. They assumed that we would anyway yield to their demands. Especially as Russia has the right to conquer and liberate us. As it pleases. The Polish submarine Orzel escaping from Tallinn, Soviet steamer Metallist allegedly attacked in Narva Bay and a bronze soldier are good enough to serve as excuses. And so on. Today, after the European Union, NATO and the Estonian State have taken a stand, the situation has dramatically changed. To quote the words of Professor Rein Taagepera: “Russia can no longer be taken seriously/…/ Perhaps now the parliamentary Republic of Estonia will be taken more seriously by ourselves as well.”
We do not want to quarrel with Russia. We want good neighbourly relations. Their precondition is, however, that Moscow finally acquiesces in the independence of Estonia (and other neighbouring countries). The last couple of years have demonstrated that Moscow’s attitude is quite the contrary. A couple of years ago, it would have been unimaginable that people would be marching in the streets of Tallinn again, bearing the slogans CCCP forever!
Continues
|
