|
NY Eesti Kool lõpetas taas näidendiga
Stseen NY Eesti Kooli näidendist “Tipp ja Täpp tevad sporti”. Foto: Ed Balazs
Juba teist aastata järjest lõpetas NY Eesti Kool oma õppeaasta näidendiga, kus osales terve koolipere. Sellel aastal oli lavastaja Urmas Kärner valinud ettekandmiseks lastenäidendi “Tipp ja Täpp teevad sporti”. Näidend toodi lavale rekordkiirusel – eks mõju vast Broadway lähedus! – ja pakkus nii näitlejatele kui vaatajatele suurt lusti.
Nimiosalisi, uudishimulikke Tippi ja Täppi, kes ootamatult metsa olümpiamängudest osa võtma satuvad, kehastasid Aleksander Peets ja Mait-Marten Nanits. Spordimängude korraldaja, valjuhääldajaga Varblase rollis esines Aleksa Kärner. Kavalpea rebast, kes tahtis kangesti võita ja selle nimel alatuid võtteid kasutas mängis Ainar Lane. Kooli ülejäänud õpilased mängisid mitmesuguseid loomi, kes metsa olümpimängudel erinevatel aladel jõudu katsusid. Ikka vastavalt võimetele, kuni päris väikesteni, kes andsid oma panuse cheerleader’ite ja medalite jagajatena.
Vasakult Tipp (Aleksander Peets), Varblane (Aleksa Kärner) ja Täpp (Mait-Marten Nanits) lähevad metsa spordimängudele. Foto: VES
Nagu heas muinsjutus ikka, võitis õiglus ja endakaevatud auku kukkunud rebast manitses terve kooli koor, et “kes teisele auku kaevab, see ise sinna sisse kukub!”
Aga näidend oli vaid osa koolilõpetamisest. Järgnevalt tänati õpetajaid (neid oli sel õppeaastal 11) ja kõik õpilased said tunnistused. Parimatele õpilastele jagati auhinnad.
Tervituse New Yorgi Eesti Ev. Luteri Usu Koguduse poolt, kes on kooli toetaja, luges ette koguduse esimees Voldemar Lundre. Tervituse NYEesti Haridusseltsilt tõi NYEHS esimees Toomas Sõrra.
Urmas Kärner andis välja Eduard Kärneri mälestusauhinnad klasside parimatele õpilastele. Need olid Anette Tikkop (1.-3. klass algajad), Liisa Balazs (2.-3.kl. oskajad), Aleksander Peets (4.-5. kl. oskajad), Arden Ashford (6.- 9. kl. algajad) ja Aleksa Kärner ( 6.-7. kl. oskajad).
Ülal: NY Eesti Kooli tänavune parim eesti keele rääkija Mait-Marten Nanits koos koolijuhataja Karin Kärneriga. Foto: VES
All: stseen näidendist. Vasakult: Karu (Erika Hantho) ja Hiir ( Liisa Balazs) võistlevad tõstmises. Foto: Ed Balazs
Endine koolijuhataja Toomas Sõrra on juba 8 aastat andnud välja auhinda kooli kõige püüdlikumale õpilasele. Tänavul tunnistasid õpetajad selle tiitli vääriliseks Kirsi Balazs’i.
Parima eesti keele rääkija preemia sai Mait-Marten Nanits ja selle andis üle õpetaja Irja Otsa.
Kooli lastevanemate kogu tänas suure vaeva nägijaid Karin ja Urmas Kärnerit nii kooliaasta kui suurepärase lavastuse eest ning andis neile üle oma kooli kuldse Oskari – mis nägi peaaegu välja nagu “päris” Oskar.
Kõige püüdlikum õpilane Kirsi Balazs koos auhinna väljaandja Toomas Sõrraga.
Foto: Ed Balazs
Uudisena – ja loodetavasti kujuneb see traditsiooniks – tantsis terve koolipere peo lõpetuseks perekonnavalssi. Seejärel olid kõigil kõhu parasjagu tühjad ning aeg suunduda allkorrusele, kus ootas kooli lapsevanemate poolt kaetud rikkalik kohvilaud.
Ilusat suvevaheaega ning kohtumiseni uuesti sügisel.
Kärt Ulman
UUED TUULED
Ilmar Mikiver
Esimene puhang nendest uutest tuultest, mida Ameerika on Euroopast oodanud, näib nüüd olevat kohale jõudnud. Euroopa ei ole kaotanud võitlusvalmidust, vaid näib pidavat võimalikuks sõjakale islamismile vastu astuda vähemalt vaimselt, – aga kes teab – ehk ka füüsiliselt. Nii tuleb mõista prantsuse politoloogi Pascal Bruckneri äsjast artiklit Wall Street Journalis. Pealkirja all “Euroopa taas-relvastumine” mõistab Bruckner hukka eurooplaste patsifistliku hoiaku ehk “patukahetsejate mentaliteedi” ja kutsub “kodanikke relvadele” nagu Prantsuse hümni, Marseljeesi, refraan – “aux armes, citoyens!’
Euroopa, kirjutab Bruckner, on üle saanud oma ajaloolistest pahedest. Nüüd on ta pool sajandit kannatanud kahetsuse piina, mäletades ja taas läbi elades oma mineviku roimi – orjakaubandust, imperialismi, fashismi ja kommunismi. Kuid Euroopa oli ühtlasi esimene, kes andis maailmale orjapidamise lõpetamise teooria ja selle ka praktiliselt teostas. Tsivilisatsioon, mis on võimeline kõige pöörasemaiks toorusteks niisamuti kui kõige ülevamaks loominguks, ei tarvitse näha end vaid lakkamatu süütunde valguses”, kirjutab prantsuse politoloog (WSJ, 30. mai.)
Sellest patukahetsuse mentaliteedist vabastas läänemaailma ei keegi muu kui Uganda demokraatlikult valitud president Yoweri Museveni juba kümmekond aastat tagasi, kui ta võõrustas Aafrika ringreisil viibivat USA presidenti Bill Clintonit. Kui Clinton hakkas omalt poolt andeks paluma USA kunagise orjapidamise eest, kommenteeris Uganda president seda ainult ühe sõnaga: “Rubbish” (“Jama”). (Hiljem seletas ta Clintonile, et need, kes Aafrika orjakaubanduse tegelikult alustasid, olid araablaste ja neegrite hõimupealikud).
Bruckneri artikkel rõhutab Prantsuse uue presidendi Nicolas Sarkozy ja tema välisministri Bernard Kouchneri välispoliitilist aktivismi eelmise (Chiraci) valitsusega opositsioonis oleku perioodil. Kouchner nõudis siis kategooriliselt Prantsuse valitsuse sekkumist massimõrvadesse oma kunagistes koloniaalvaldustes nagu nt. Ruanda (kus a. 1994 tapeti 800 000 inimest) või Darfur. Bruckner kirjutab:
„Aeg nõuab nüüd uute poliitiliste juhtide sugupõlvelt Euroopa vaimset taasrelvastumist, valmistamaks (Euroopa) Liitu ette kokkupõrgetele, mis on peatselt tulemas. Me vajame tõelist intellektuaalset revolutsiooni, kui me ei soovi, et meie vastupanutahte lämmataks patukahetsuse mentaliteet – st. et me end käsist-jalust seotuina annaksime fanaatikute ja despootide meelevalla alla““ (WSJ, 30. mai.)
Selline üleskutse prantsuse avalikkusest kõlab uudsena, kuid ei ole siiski mingi “hüüdja hääl kõrbes”. Et tõsiseks vastuastumiseks islamistlikule terrorismile on eelkõige vaja läänemaailma moraalset taasrelvastumist, seda on sõnakalt väljendanud ka nt. Briti peaminister Tony Blair. Ühes oma kõnes globaalsete probleemide teemal ütleb Blair:
„(Islamistide) terrorism ei ole minu hinnangul alistatud enne, kui me astume vastu mitte üksnes nende meetoditele, vaid ka nende ideedele. Ja ma ei mõtle ainult pelka korrutamist, et terrorism on vale. Ma mõtlen neile selgeks-tegemist, et nende suhtumine Ameerikasse on absurdne, et nende arusaamine valitsusest kuulub feodalismi-eelsesse ajastusse, et nende vaated naistele ja mitte-islamlikele uskudele on reaktsioonilised. Me peame hülgama mitte üksnes nende barbaarsed aktsioonid, vaid ka nende kujuteldud ja väärad süüdistused Lääne vastu ja nende püüdluse veenda meid, nagu oleksime meie ja mitte nemad ise süüdi vägivallatsemises“ (WSJ, 17. mai.)
Enesekriitikal võib olla oma koht tänapäeva maailmas, kus liiga paljudel valitsustel on oma probleemide seletuseks vaid kaks süüdlast – “Suur Saatan Ameerika” või “Väike Saatan Euroopa”, mitte iialgi nemad ise. Aga Euroopal ei ole õige end piitsutada just nüüd, kus — nagu Bruckner ütleb – “aeg nõuab Euroopalt taasrelvastumist”.
Ja see käib ka ameerika vasakpoolse eliidi kohta, kelle patukahetsus ei jää maha Euroopa omast.
Alistusmisfilosoofiast
Vello Helk 02.06.2007
Pronksmehe teisaldamise eel ja eriti järel on sõna võtnud mitmed selle teostamise taunijad. Enne hoiatajad, pärast tagantjärele targad, aga neile on ühine katse teha Eesti vähemalt sama suureks süüdlaseks kui Venemaa. Viimaseks näiteks on Tallinna Ülikooli filosoofiaprofessor Tõnu Viik. Tema arvates ei ilmuta kumbki pool soovi teise positsiooni mõista ja sellest lugu pidada. Peale selle tahavad mõlemad pooled olukorda lahendada teisele oma varianti jõuga peale surudes. Süüdistused olid nii emotsionaalsed ja ähvardavad, et kumbki pool sai õigustuse oma kõige hirmsamatele kahtlustele teise suhtes: Eesti sai Venemaale põhiliseks välisvaenlaseks ja vastupidi. Suurust ja jõuvahekorda arvestades mõjus Vene võimude reaktsioon, mis ületas eestlasi nii hüsteerilisuse kui ka paranoilisuse skaalal, kas ebasiira või naeruväärsena. Muidugi oli juba kuju teisaldamine Eesti valitsuse hüsteeriline ja ekstremistlik reaktsioon ”vene ohule”, mis ennast hiljem hargnenud sündmuste läbi õigustas. Otsiti emotsionaalset toetust neilt rahvuslikult meelestatud inimestelt, kes leiavad oma jätkuvale kibestumisele põhjusi mitte minevikufaktides, vaid neid meenutavates sümbolites. Valitsusele oli ette selge, et see süvendab konfrontatsiooni eesti ja vene kogukonna vahel, et see ei tule kasuks Eesti ja Venemaa suhetele ning et demokraatlikule maailmale jätab Eesti sallimatu egotsentristi mulje. Kas Eesti valitsus ei kaitsegi kõikide siin elavate inimeste õigust kummardada ükskõik milliseid puuslikke ja kultuse objekte? Paistab, et Eesti tahab kehtestada riigis ühe õige ajaloo ja kõrvaldada ühiskondlikust ruumist sümbolid, mis selle ajalooga ei haaku.
Tema arvates oli Eesti valitsuse kõige tõsisem viga, et ausammas nimetati ümber hauatähiseks, mis muutis tema kiire teisaldamise juriidiliselt korrektseks.Teised tõsisemad vead tegi Eesti vene kogukond, kes kahel ööl järjest ei suutnud ennast hoida kõige primitiivsemast poliitilise eneseväljenduse keelest ja kes samal ajal nautis eestlaste hirmutamist Venemaa sekkumisega ja isegi Eesti taasokupeerimisega. Eesti ühiskonnale kui tervikule oleks kõige parem, kui konflikt lõpeks ja kui eesti ja eestivene kogukond asuksid rääkima sellest, mille suhtes pronksmees ei ole mitte konflikti põhjus, vaid sümptomnähtus. Selles mõttes oleks kõige tõhusam, kui valitsus suudaks vaenlasele ootamatult käituda suuremeelselt ja andestavalt. Hüsteerilise subjektipositsiooni tsementeerimise ja uute õigustuste otsimise asemel võiks öelda hoopis eneseirooniliselt: ”Me siin keerasime küll lolluse kokku, aga see oli algul sellepärast, et ei mõelnud asju lõpuni läbi, ja pärast sellepärast, et ehmusime ära. Andke andeks, kui meie teod kedagi solvasid. Kas tahate, toome pronkssõduri tagasi?” Siis saaks tulla ka uut moodi vastus: ”Oh, mis te nüüd hakkate vaeva nägema, tegelikult ongi tal uues kohas parem” (Postimees 26.05.).
Näiliselt on siin tegemist tasakaalupüüdlusega, aga üldkokkuvõttes pannakse vähemalt sama palju süüd Eesti poolele. Artikli kirjutaja ei saa aru või ei taha mõista poliitilistest tagamaadest, Venemaa huvidest Eestis ja ajaloost. Jääb mulje, et eestlased on samasugune kogukond Eestis nagu siia toodud immigrandid. Igaühel peab olema valimatult õigus kummardada oma puuslikku, kuigi Lihulas olnud monument jäi kellelegi ette. Autor ei saa aru, mis on okupatsioon ja inimeste kannatused sellega seoses või ta üritab neid õigustada.
On aga tõsi, et järele jääb vaid leinamotiiv, vallutuse ja üleoleku kehtestamise oma langeb aga ära.
Kremli ja Notshnoi Dozori jaoks ei oma lein kui selline mingit väärtust – loodetakse Venemaa peatset tagasitulekut. Pronkssõdur on ainult üks sobiv probleem pinge ülalhoidmiseks.
Urmet Kook ütleb tabavalt: „praeguses konfliktis peavad ainult eestlased näitama vastaspoole suhtes üles empaatiavõimet ja endale tuhka pähe raputama – püüdma mõista venelaste kannatusi Teises maailmasõjas ja/või raskusi tänapäeva elus. Aga kas olete lugenud mõne siinse mitte-eestlase sulest artiklit, kus ta tunnistaks ka eestlaste õigust oma ajaloole? Ei, ikka on üks ja sama jutt, et eestlased ei mõista meid“ (EPL 15.05.). Viik sulgeb silmad faktide ees, tema teoreetiline arutlus pole praktiliselt kasutatav ja selle tõttu võrdub antud essee utoopia või muinasjutuga.
See on järjekordne alistumise soov: andke andeks, et solvasime! Konstrueeritakse sümmeetria ja järeldatakse, et põlisrahvas peab kõigi teistega arvestama, aga iga erineva mõtteviisiga venekeelse soove ei saa ju täita. Ei saa ka võtta mälestusi okupatsiooniajast. Samade võtete kordamine teeb jäigaks ja järeleandmatuks, sest kõik see oli kehtiv üle 50 aasta. Ja lõppude lõpuks – kes peaks siis venelaste nimel vabandama? Kes on nende liidrid oma autoriteedilt, lugupeetuselt ja moraalilt? Venelaskonna praegusesse irratsionaalsesse käitumisse ja mõtlemisse on vaja tuua suuremas koguses kainet mõistust, alles siis saab rääkida mingist dialoogist.
Emadepäev NY Seenioride Klubis
Anna Järvise (PA) soov oma ema austada muutis maikuu teise pühapäeva emade austuse päevaks pärast seda, kui Woodrow Wilson selle rahvuspühaks kinnitas. Järgnevalt levis see paljudesse riikidesse. Päikesesäras ja kevade lillelooris kaheksas mai oli kutsunud ka NYSK liikmed kokku rõõmsaks emadepäeva pühitsemiseks. Praost Thomas Vaga rõhutas südamlikult ema armastavat juhtimist perekonnas, põimides seda vaimuliku sisenduse ja Jumala valgusega. A. Abeli luuletuse “Kodu, kus armastuse hellust on palju” luges esinaine. Mälestusmõtetes lauldi Lydia Koidula “Ema süda”. Emadepäevaks kõlasid ka ilusad laulud Kristi Roosmaalt, Ingrid DeSisto klaverisaatel, saades kestva aplausi ja roose kiituseks. Rõõmsa üllatuse tõi peakonsuli abikaasa Ene Restsinski kõigile ilusate roosidega. Tema 2. mai sünnipäeva oli NYS Klubi tervitanud rooside üleandmisega EV Konsulaadis.
Sõbralikus vaimus lauldud ühislaulud kutsusid maitsekale emadepäeva lõunale, valmistatud soome koka Tuomase poolt.
Palju tänu praost Thomas Vagale, kes on toonud vaimulikku kinnitust ja koosviibimiste korraldamiste kaasabi eest ka Nore Keskülale, Aime Kiibitsale ja Sirje Urikole.
Võidupüha-Jaanipäeva koosviibimine on 5. juulil kl 11:30 e.l. Tulge kõik!
Laine Tigane,
esinaine
Eesti Laste Suvekodu Long Islandil
Suvekodu tüdrukud koos kasvataja Lucee Karuga. Foto: Lia Mai Puskar
Eesti Laste Suvekodu Long Islandil toimub sel aastal 30. juunist kuni 14. juulini. 6- kuni 15- aastased lapsed on teretulnud.
Suvekodus lapsed naudivad loodust, sõprust, sporti, usuõpetust ja eesti rahvatantsu ning laulu. Õpetus on eestikeelne, kuid kõik tõlgitakse inglise keelde lastele, kes ei räägi eesti keelt.
Esimesel nädalal on juba kõik kohad kinni. Teiseks nädalaks on veel 4 kohta järel. Astuge kiires korras Lia Mai Puskariga kontakti…[email protected]õi tel. 301-603-1849.
Sel aastal on külalispäev laupäeval, 7. juulil. “Suvekodu Spordipäev” toimub samal päeval. Spordi-võistlused algavad kell 10 hommikul ja ujumisvõistlused toimuvad kohe pärast seda. Pärast lõunat on meil “Karneval,” kus lapsed võtavad osa mängudest, söövad kommi ja üldse naudivad päeva.
Külalised on ka teretulnud 14. juulil, mis on meie traditsiooniline “Perekonna Päev”. Auhindade väljaandmine algab kell 3, kus täname kõiki kasvatajaid ja abilisi, kes võimaldavad seda toredat laagrit. Laagri “kõige parem kasvandik” võidab siis ilusa rändauhinna, mis on alati laste poolt pikisilmi oodatud.
Laagri külalispäevad on seega 7. juulil ja 14. juulil. Laagriplatsil ei lubata külalistel ööbida.
Suvekodul olid sel aastal väga suured kulud. Riik nõudis meilt panna sisse “linna vesi”…see maksis $20 000. Suvekodu raha koos lahkete annetustega ERKÜ’lt, LI majandavalt toimkonnalt, NYEH Seltsilt kõik võimaldasid seda ja selle eest on Suvekodu pere väga tänulik. Palume, et kõik, kes tahavad näha, et see tore ja ainulaadne laager edasi kestaks ja kes soovib seda toetada rahaliselt, palun saatke oma lahked annetused aadressil: “Estonian Children’s Summer Camp,” c/o Lia Mai Puskar 15024 Rocking Spring Dr. Rockville MD 20853.
Suvekodus loovad lapsed häid sõprussidemeid – ja sellest tuleb lõpuks meie Eesti tulevik!
Lia Mai Puskar
USA tippametnik: Venemaa peab naabritega mõõdukam olema
USA välisministeeriumi kõrge ametniku hinnangul peab Venemaa oma naabrite suhtes mõõdukamalt käituma. “Me soovime täiustada USA ja EL-i ühiseid jõupingutusi, et sundida Venemaad oma naabrite suhtes mõõdukamalt käituma,” ütles David Kramer välisministeeriumist neljapäeval USA-s Baltimore’is välissuhete nõukogus esinedes. “Seetõttu oleme koos oma Euroopa liitlastega võtnud sõna Vene kalduvuse vastu kasutada energiat poliitilise või majandusliku mõjutusvahendina naabrite vastu, nagu juhtus Ukrainaga 2006. aastal ja Valgevenega tänavu.”
Ta lisas, et mõlemal puhul võeti selgelt sõna Vene energiatarnete kärpimise vastu nendesse riikidesse ning julgustasime erimeelsuste lahendamist läbipaistvate kaubanduslike abinõudega pikema perioodi jooksul.
“Keset talve naaberriikidele saadetavate nafta- või gaasitarnete rutakas katkestamine – ja selle käigus teistesse Euroopa riikidesse tehtavate tarnete häirimine – kahjustab Venemaa mainet usaldusväärse energiatootjana ning ei ole efektiivne moodus ülemaailmse energiajulgeoleku suurendamiseks.”
Krameri sõnul on USA mures ilmse poliitilise sekkumise pärast infrastruktuuri, nagu Leedusse viiva naftajuhtme pikendatud “parandustööd” või Vene-Gruusia ainsa seadusliku piiriületuspunkti sulgemine eelmisel aastal või väidetavad struktuurivead, mis sel kuul piirasid liiklust üle Eestisse viiva silla.
“Hiljutine küberrünnak Eesti vastu annab samuti põhjust muretsemiseks,” lisas ta. “Eestisse suunduva liikluse piiramine on vaid üks näide raskepärasest poliitikast selle riigi suunas ning on uusim areng, mis paneb taas muretsema Venemaa käitumise pärast oma naaberriikide suhtes.”
BNS
Ansip: Vene otseinvesteeringud moodustavad tühise osa
Venemaa otseinvesteeringute osa Eesti majanduses on tühine, moodustades kõigest 2,3 protsenti, ütles peaminister Andrus Ansip 5. juunil venekeelse Raadio 4 saates.
“Täna tuleb rõhutada, et 1990. aastate algul tehtud otsused olid õiged,” ütles valitsusjuht, viidates Eesti majanduse suunatusele Lääne investeeringutele. Tema sõnul tuleb praegu 80 protsenti otse-investeeringutest Rootsist ja Soomest, ülejäänud 20 protsenti jaotuvad umbes 50 riigi peale, kelle hulgas on ka Venemaa.
Ansip märkis, et tulevikus peaksid äriinimesed pöörama rohkem tähelepanu sellele, et Euroopas ja Ameerika Ühendriikides ei ole tavaks majandust ja poliitikat segada. “Loodetavasti ei sega ka Venemaa tulevikus poliitikat majandusse,” ütles peaminister.
Ansipi sõnutsi oleks Eesti ja Venemaa suhteid headeks nimetada praegu väär, ent tuleb tegelda igapäevaküsimustega ja edasi elada.
Eesti tahab kõigi naaber-riikidega, sealhulgas Venemaaga, pragmaatilisi ja hea-naaberlikke suhteid, ütles Ansip.
“On vaja, et mõlemad pooled tahaksid suhete paranemist,” märkis peaminister, nimetades Eesti-Vene suhete prioriteetseteks arengusuundadeks majandus-, kultuuri- ja turismialast koostööd.
BNS
Eesti on andnud kodakondsuse 144 726 inimesele
Eesti on alates iseseisvuse taastamisest 7. juuni seisuga andnud kodakondsuse 144 726 taotlejale.
7. juunil andis valitsus Eesti kodakondsuse 317 inimesele, ütles peaminister Andrus Ansip valitsuse pressikonverentsil.
Eelmise aasta 31. detsembri seisuga elas Eestis 125 799 määratlemata kodakondsusega inimest, mis on üheksa protsenti Eesti alalisest elanikkonnast.
Mullu vähenes määratlemata kodakondsusega isikute arv 10 201 inimese võrra, 31. detsembril 2005 elas Eestis 136 000 määratlemata kodakondsusega inimest.
Määratlemata kodakondsusega isikute arv on Eestis kiiresti vähenenud. 1992. aastal oli määratlemata kodakondsusega isikuid 32 protsenti, 1999. aastal 13 protsenti ning eelmisel aastal üheksa protsenti Eesti alalisest elanikkonnast.
Riikliku integratsiooniprogrammi tegevuskavad aastateks 2004-2007 seavad eesmärgiks anda Eesti kodakondsus vähemalt 5000 inimesele aastas.
BNS
llves: mida põrgut teeb Venemaa G8-s? (115)
President Toomas Hendrik Ilves seadis 5. juunil Prahas demokraatia- ja julgeolekualasel konverentsil ränga kahtluse alla Venemaa liikmesuse G8-s ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides.
“Miks peaks Venemaa, mis ei ole demokraatlik ja mis ei vasta liikmelisuse kriteeriumidele, kuuluma Euroopa demokraatiate organisatsiooni Euroopa Nõukogusse ja seal isegi domineerima. Miks peab Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee võtma enda hulka parlamendi liikmed, kes on valitud mittevabadel ja mitte-ausatel valimistel,” küsis Ilves.
Ilves viitas Putini ähvardusele raketid Euroopa poole suunata ja teatas: „Kui see on tõsi, et demokraatiad ei sõdi üksteisega, siis mida põrgut teeb G8-s riik, mis ähvardab oma tuumaraketid Euroopa pihta suunata?”
Ilvese sõnul ei ole G8-sse ja sarnastesse organisatsioonidesse kuulumine Venemaa käitumist muutnud ning Venemaa demokraatiaks nimetamine on järjest kahtlasem.
„Mis siis kui, mingi ime läbi, mõni riik kuskil kaugemal kui Ukraina või Gruusia, ütleme näiteks Kesk-Aasias, püüab demokraatlikuks hakata? Kas Venemaa järgib siis sama mustrit nagu kõigi teiste demokraatiateks saada püüdnud riikide puhul? Ja kui nii, siis kuidas me kaitseme neid riike, sest nad ei ole NATO-s, ei ole EL-s?” küsis Ilves.
„Mürgitatakse Euroopa kodanikke,” jätkas Ilves Aleksandr Litvinenkole viidates. „Euroopa riigid seatakse kübersõja märklauaks, nende energiatarned peatatakse, neilt pressitakse välja, neile antakse altkäemaksu, ja nüüd ähvardatakse neid rakettidega ning meie ütleme: „Ei, me ei saa Venemaad isoleerida,” ütles president.
“On kurb tõsiasi, et täna ei saa me enam rääkida demokraatia levitamisest, vaid peame rääkima selle kaitsmisest. Kuid kahjuks just seda peame me tegema,” ütles president Toomas Hendrik Ilves.
Eesti riigipea sõnul on kätte jõudnud aeg mõista, et ka demokraatiaid endid tuleb kaitsta ning et Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikidel tuleb mõelda, mida saavad demokraatlikesse liitudesse kuulujad teha, et demokraatlikud riigid väljaspool neid ühendusi võiksid end tunda sama turvaliselt oma valikutes.
“Mis puudutab Euroopa Liitu, siis on täna selgem kui kunagi varem, et Euroopa kaks eesmärki on ühildamatud: Euroopa integratsioon ja leppimine ähvardava Venemaaga,” sõnas president Ilves.
Vabariigi President oli Praha konverentsi “Demokraatia ja julgeolek” 5. juuni peaesineja, järgmisel päeval oli selleks Ameerika Ühendriikide president George W. Bush.
President Ilvese kõne inglisekeelne versioon on leitav veebilehelt: http://www.pre-sident.ee/en/duties/speeches.php
VES/Postimees
USA esindajatekoda tegi Eestit toetava avalduse
USA Kongressi Esindajatekoda avaldas toetust Eestile, kiites ühehäälselt heaks resolutsiooni seoses aprilli lõpus lahvatanud pronkssõduri kriisiga.
412 poolthääle ja ühegi vastuhääleta kinnitatud resolutsioonis väljendatakse solidaarsust Eestiga ning mõistetakse hukka märatsejate vägivald Tallinnas ning rünnakud Eesti saatkonna vastu Moskvas, vahendas International Herald Tribune.
Ettevaatlikult sõnastatud dokument ei ole IHT hinnangul USA välispoliitikale kuidagi siduv ja hoidub Venemaa otsesest hukkamõistmisest. Samas märgitakse selles ära, et Moskva lükkas tagasi Eesti valitsuse pakkumise teha kriisi ajal koostööd
Esindajatekojas kõnega esinenud välisasjade komisjoni juht Tom Lanto, kes kuulub Demokraatliku Partei ridadesse, oli siiski oma sõnades otsekohesem ja kriitilisem.
“Täna ühineme me Kongressis oma sõpradega Euroopas ning väljendame oma jõulist hukkamõistu õigustamatutele ja vastuvõetamatutele Venemaa rünnakutele Eesti vastu,” rõhutas Lantos.
USA Senat kiitis Eestit toetava resolutsiooni ühehäälselt heaks juba maikuus.
VES/BNS
Eesti lipu päeval heiskasid skaudid riigilipu Pika Hermanni tornis
Skaudid 4. juunil 2007 Pikk Hermanni tornis Foto: Peeter Hütt
Eesti lipu päeval 4. juunil heiskasid skaudid riigilipu Pikk Hermanni torni. Eesti sini-must-valge riigilipu 123. aastapäeval toimus traditsiooniline lipu heiskamise tseremoonia Toompeal algusega kell 7.00.
Osalejaid tervitas Riigikogu esimees Ene Ergma, Eesti Skautide Ühingu poolt esines sõnavõtuga Kristjan Pomm, Eesti Lipu Seltsi poolt tervitas osalejaid Riigikogu liige Trivimi Velliste, kes koos Jüri Treiga, samuti Eesti Lipu Seltsist, andis skautidele üle kingituseks sini-must-valge riigilipu. Samuti tervitasid Eesti Lipu aastapäeval kohale tulnuid Jüri Uppin Eesti Kaitseväest ja peatselt ametisse asuv Välis-Eesti kiriku peapiiskop Andres Taul.
Tseremoonial osalesid Riigikogu liikmed, Kaitseväe juhataja kin-mjr Ants Laaneots ja ühiskondlike organisatsioonide ning ka teiste skautlike noorteorganisatsioonide esindajad. Lipu heiskamise tseremoonial esinesid Politseiorkester ja IRL segakoor.
Seoses skautluse 100. juubeliga oli sellel aastal lipu heiskajateks neli Eesti Skautide Ühingu liiget, kelle seas on kaks skaudijuhti ja kaks noort skauti Tallinnast.
Pea 30-miljonilise liikmeskonnaga Skautide Maailma-organisatsiooni kuuluv Eesti Skautide Ühing, mille liikmeskonda kuuluvad ka vene keelt emakeelena rääkivad noored, on oluline roll aidata kaasa oma riiki väärikalt esindavate kodanike kujundamisel, kes oskavad suhtuda sallivalt kultuuride erisustesse, samas unustamata oma kodanikukohustust, austada oma riiki ja selle sümboleid.
Skaudid on omal moel Eesti noorteks saadikuteks, kes viivad Eesti lipu maailma. Nii olid näiteks skaudid 60 aastat tagasi, peale II Maailmasõda toimunud nn. rahumaailma-laagris ehk jamboreel Prantsusmaal Eesti sini-must-valge lipu all osalemas, olles siis veel Skautide Maailmaorganisatsiooni täieõiguslikud liikmed. Samuti osaleti peale Vabadussõja lõppu 1920. aastal toimunud maailma esimesel skautide maailmajamboreel Inglismaal ning nii viivad skaudid ka selle aasta suvel Eesti sini-must-valge trikoloori skautluse 100. juubelile pühendatud maailmajamboreele Suurbritannias, kuhu kokku on osalema tulemas ligi 40 000 skauti üle kogu maailma.
Pidulik lipu heiskamise traditsioon sai alguse Eesti lipu 120. aastapäeval 2004. aastal, kui lipu heiskamise au osaliseks sai Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS) ja lipu heiskajateks olid EÜS-i vilistlased Toomas Hendrik Ilves, Andres Tarand ja Indrek Tarand. 2005. aastal heiskasid lipu Estonia ja Vanemuise Seltsi esindajad ning 2006. aastal ürituse algatanud ja seda tänaseni koordineeriv Eesti Lipu Selts.
Skautlikule liikumisele pandi alus 1907. aastal Inglismaal lord Robert Stephenson Smyth Baden Powelli poolt. Eesti Skautide Ühing on 1912. aastal alguse saanud ja 1940-1988 Eestis keelustatud skautluse järjepidevuse kandjaks. Koondades üle 1000 liikme on Skautide Ühing üks suuremaid noorteorganisatsioone Eestis.
Eesti Skautide Ühing
Mälestuspostmark küüditamiste ohvritele
Küüditamisohvritele pühendatud mark Eesti Posti kodulehelt.
Loodan, et olete kõik tuttavad aastaid kestnud taotlustega, mis panid ette ja nõudsid A/S Eesti Postilt postmargi (või seeria) väljaandmist Eestis toimunud küüditamiste ohvrite mälestamiseks ja meie rahva vastu sooritatud inimvastaste kuritegude meenutamiseks. See ettepanek leidis viis aastat Eesti Posti postmarkide väljaandmise emissioonikomisjoni poolt kangekaelset vastuseisu ja tagasilükkamist. Viimaks ometi, raugematu nõudmise tulemusena, antakse Eestis välja postmark, mis meenutab maailmale kommunistliku okupatsiooni-rezhiimi kuritegusid.
Postmark antakse välja 14. juunil 2007. Eestis 1941 aastal toimunud massküüditamise 66-ndal aastapäeval, kuid sellega mälestatakse kõiki küüditamiste ohvreid. Lõpuks ometi saab Eesti postmargi, mille väljaandmine oleks pidanud olema Eesti Posti aukohus juba aastaid tagasi. Loodan, et see postmark täidab minu lootused ja esindab nii väljendusvormilt kui ka kujunduselt väärikalt rasket mälestust massküüditamiste traagikast, kannatustest ja ohvritest. Mina ja teie, näeme seda postmarki esmakorsdelt alles 14. juunil Eestist saadetud kirjadel.
Kuna olen üks küüditatuile mälestusmargi väljaandmise idee algatajatest, leian sobivaks selle saamiselugu kirjeldada kinnituseks, et järelandmatus võib tihti viia võidule. Olen arusaadavalt rõõmus, et minu aastate-pikkune vaidlus ja vägikaikavedamine Eesti Posti emissioonikomisjoniga ja minu sõprade toetus andis lõpuks tagajärgi.
Minu esimene kiri mälestusmargi ideega A/S Eesti Postile läks teele 8. mail 2002. Nelja aasta jooksul (mai 2002 – veebruar 2006) saatsin välja 18 kirja ja meeldetuletust. Nendele sain A/S Eesti Posti poolt aastate vältel 10 mitmesuguse eitava sisuga vastust. Kokkuvõttes otsisid vastused igasuguseid põhjuseid ettepaneku tagasilükkamiseks. Esmalt teatati, et postmarkide väljaandmise plaanid on väga pingelised ning juba mitmeks aastaks ette otsustatud. Teine kiri toetas põhimõttelikult ettepanekut, kuid leidis, et mälestusmargi väljaandmine peaks olema seotud massküüditamise aastapäevaga. Korduvalt vastati minu meeldetuletustele, et ettepanek võetakse tulevikus päevakorda.
Selgitati mõjutegureid, millega postmarkide väljaandmisel arvestatakse. Kuna Eesti Postil puuduvat senine praktika traagiliste ja kurbade sündmuste jäädvustamiseks postmarkidel, paluti mind kirjeldada oma nägemust sellest margist. Tegin seda kohe, kauemat aega oma mõttes mõlkunud kavandi esitamisega (8. aprillil 2005). Juunis 2005 lükati minu nõue võtta mälestusmark 2006. aastaplaani kindlalt tagasi. Pakuti lahenduseks 2006 a. juunis eritemplit ning lubadust, et kaalutakse postmargi emiteerimist 2011. aastal. Vastasin nende kirjale (25. juunil 2005), et leidsin nende ettepaneku alles 2011. aastal, kuue aasta pärast mälestusmargi väljaandmiseks küünilise olevat. Eritempli ideed, mis oli nagu leevenduseks pakutud, ma ei toetanud.
Siiski kujunes sellest pealetrükitud postmargiga postkaardist (tervikasi), mille väljaandmise mõte sai teoks Eesti Memento Liidu ja Eesti Posti vahelisel konsulteerimisel. Kaart, mis välja anti 13. juunil 2006. a. ja oli kahjuks piiratud levikuga, oli siiski väikeseks võiduks. Memento oli juba varem, 2001. aastal Eesti Posti poole pöördunud avaldusega massirepressioonide jäädvustamiseks Eesti postmargil, kuid ettepanek lükati tagasi põhjendusega, et 60 aastat pole “juubelinumber”.
Arvasin 2006 aasta algul, et olin kõik võimaliku teinud mälestusmargi idee edendamiseks, olin veenvalt oma argumente esitanud ja kaitsnud, olin esitanud oma kavandi kahest margist koosnevast margiplokist leina ja ahastust kujutava ema ja naise motiiviga koos kujutusega trellitatud akendega vagunitest ja murtud vartega rukkililledest, mida president Meri tutvustas. Rõhutasin, et tegemist pole poliitilise küsimusega, vaid mälestumargi väljaandmine kümnete tuhandete küüditatute, süütute meest, naiste ja laste austamiseks ja mälestuseks, mis on vaba rahva aukohustus. Siiski leidsin, et ideed ei tohi prügikasti heita ja oli ka teisi, kes leidsid, et tuleb edasi trügida. 2006. a. juunis pöördus Postimehe vanemtoimetaja ja kommentaator Priit Pullerits minu poole ja palus luba artikli kirjutamiseks selles küsimuses. (Üks minu filatelistist sõber Eestis oli temale minu taotlusest rääkinud). Andsin temale selleks nõusoleku ja saatsin talle koopiad juba suureks kaustikuks kujunenud kirjavahetusest Eesti Postiga. 17. juunil 2006 avaldas Postimees kahe lehekülje pikkuse artikli lõpetades selle küsimusega: “Kas Eesti Post on nimetatud margi emiteerimisest loobunud seoses ida poolt ähvardavate valuliste reaktsioonidega?”
Eesti Posti juhataja Aare -Laidar Laos vastas: “Eesti Post ja emissioonikomisjon ei ole otsinud võimalust marki mitte välja anda, vaid vastupidi, siduda selle väljaandmine ümmarguse tähtpäevaga, mis leiaks seetõttu ka suuremat kajastust.” Ilmselt loodeti, et “ümmargune” 70-nes aastapäev 2011. a. on küllalt kaugel selle ettepanku unustamiseks.
Eesti Demokraatlik-Rahvuslike Jõudude Koostöökoda (see koosneb enam kui tosinast parempoolsete organisatsioonide, rühmituste esindajatest) toetas juba setpembris 2003 mälestusmargi väljaandmise ideed. Postimehes ilmunud artikkel andis Koostöökoja juhatusele ja liikmetele uut õhutust ja jõudu.
Dr. Jüri Terase (Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu esimees) ettepanekul kutsuti järgmisele Koostöökoja üldkoosolekule A/S Eesti Post Direktor ja Emissioonikomisjoni esimees. Pärast elavat ja ägedat diskussiooni lõppes koos-olek E.P. direktori kindla lubadusega markide küsimuse operatiivseks lahendamiseks. Novembrikuu alul sai Koostöökoja juhatus A/S Eesti Posti nõukogu esimehelt hr. Jüri Ehasalult ametliku kirja, et 27. oktoobril toimunud E.P. nõukogu koosolekul otsustati firma juhatust kohustada aastal 2007 välja andma nõukogude repressioone kajastav mälestusmargiplokk. Nii see ka sündis.
Küüditamisohvrite mälestamine on üha rohkem langemas ajaloo hõlma. Eelmiste valitsuste mõju-piirkonna ulatuses, siia alla kuulus ka A/S Eesti Post, pandi paika efektiivselt lähiajaloo unustamise poliitika. Loodan, et nüüd väljaantav mälestusmark seda viga veidi parandab. Mälestusmark jääb püsivaks dokumendiks, mida säilitatakse mitte üksi filatelistide, vaid kõikide poolt. Kõikide nende poolt, kes praeguses murdelises ja murelikus ühiskonnas vaatavad siiski kindlusega tulevikule, mitte unustades meie minevikku, võitlusi ja võite, kaotusi ja raskeid leinasid. Teisiti see ei saa ega tohigi olla.
Andreas Ants Traks
USA suursaadik: Eesti peaks meedia tähelepanu ära kasutama
31. mail andis Stanley Davis Phillips oma volikirjad üle president Toomas Hendrik Ilvesele. Foto: presidendi kantselei
31. mail ametisse astunud USA uus suursaadik Eestis Stanley Davis Phillips soovitab Eestil aktiivselt ära kasutada küberrünnakutega kaasnenud meediakajastust. Intervjuu suursaadik Phillipsiga ilmus 28. mai Eesti Päevalehes.
Te olete suursaadiku ametis olnud umbes kuu. Kas hakkate juba harjuma?
Ma ei usu, et ma üldse sellega kunagi harjun. Aga ma saabusin Eestisse väga huvitaval ajal. Jõudsin kohale sellel reedel, kui Tallinnas olid rahutused. Kõige esimese asjana sõitsime laupäeva hommikul koos naisega pronkssõduri platsi vaatama, et saada aimu sellest, mis toimub. Seega on algus olnud huvitav.
Mis tunne oli esimest korda elus Eestisse saabuda just sellisel pingelisel ajal?
Ma olin Eesti pärast mures, eriti sellepärast, et Eestist pidi saama meie uus kodu. Ma kuulsin pronkssõdurist kohalikust meediast ja võimalikud reaktsioonid panid mind muretsema. Tegelikult olen ma senini mures. Pronkssõdur on nii tugev sümbol ja see tekitab senini mõlemale poolele tugevaid emotsioone.
Kas teie hinnangul lõppes konflikt hästi või oleks pidanud tulemus olema teistsugune?
Mul on seda raske kommenteerida. Eestlastele on läbi aja saanud osaks tohutu draama ning otsus pronkssõduri saatuse kohta oli nende teha. Loomulikult oli see väga raske otsus, aga teie valitsus langetas selle otsuse ning me austame seda. Kogu küsimus taandub lõpuks demokraatiale ja vabadusele.
Räägime Eesti ja USA suhetest. Kõik tundub olevat suurepärane, ent eestlastel on üks asi siiski hingel. See on viisavabadus. Kas teie hinnangul võivad viimase kuu sündmused kuidagi mõjutada viisa-vabadust Eesti ja USA vahel?
Kindlasti toetab president Bush teid täielikult, ta tegi selle selgeks möödunudsügisesel visiidil. Viisavabaduse üle peab küll otsustama kongress, ent president toetab teid igati. USA-sse reisimine on aga praegu lihtsam kui kunagi varem. Saatkonnas peab viisa pärast käima vaid ühe korra ning viisa väljastatakse 95 protsendil juhtudest.
Kas te olete juba ka mõelnud, mida te ise kõige rohkem suursaadikuna teha tahate?
Olen küll. Ma tahaks väga aidata Eestisse tuua investeeringuid. Olen juba kohtunud mõne valitsuse ametnikuga ning rääkinud neile oma kontaktidest ja kogemustest. Täna (23. mail – toim) võõrustasin ma lõunal Ameerika kaubanduskoja juhte ning ka nemad olid väga huvitatud sellest, mis Eestis teha annaks. Ma lubasin neile, et teen kõik endast oleneva, et aidata leida kontakte eestlaste ja ameeriklaste vahel.
Kas küsimus on ainult kontaktides või saab veel midagi muud teha?
Mul on üks idee, millest olen ka rääkinud. Eestit on viimase aja sündmuste tõttu kogu maailma meedias väga palju kajastatud. Räägitud on nii pronkssõdurist kui ka Eesti saatkonna piiramisest Moskvas, aga eriti palju on tähelepanu pööratud küber-rünnakutele. Küberrünnakud on toonud Eesti eriti teravalt fookusesse ning see on moment, kui Eesti peaks maailmale – eriti Ameerikale – oma loo ära rääkima. Rääkima oma avatusest ärimaailmale, oma suurtest saavutustest nii lühikese aja jooksul ja ees ootavast suurest tulevikust. Tuleks kaaluda Eesti reklaamimist USA äri-ringkondades.
Üsna pea lendab USA-sse Eesti president Toomas Hendrik Ilves, et kohtuda president Bushiga. Mida sellelt kohtumiselt oodata?
Kohtumise ajastus on ideaalne ning president Ilves saab president Bushilt täieliku toetuse. Bush on väga mures küber-rünnakute pärast ning Eesti olukord on unikaalne kogu maailma ajaloos. Tõenäoliselt vesteldakse ka viisavabadusest ning kindlasti Eesti-Vene suhetest.
Te mainisite Eesti ja Venemaa vahelisi suhteid. Ent milline on USA ja Venemaa suhete perspektiiv? Ei saa ju varjata, et probleeme on palju: näiteks USA soov rajada raketitõrjebaas Ida-Euroopasse, Putini Müncheni-kõne, Eesti ja Poola tülid Venemaaga.
Räägitud on palju asju. Me peame kõik keskenduma sellele, mis on tõeliselt tähtis. Suurim probleem, millega kogu maailm praegu kokku puutub, on terrorism. Ka Venemaa nagu paljud Euroopa riigid ning ka USA on terroristide tõttu kannatanud. Venemaa peab aru saama, et raketitõrjesüsteem ei ole suunatud nende vastu, vaid Venemaa peaks olema osa süsteemist. Sellest peab Venemaaga järgnevate aastate jooksul rääkima.
Iraagi sõda on kestnud juba neli aastat. Ka USA-s toetab avalik arvamus Iraagi kampaaniat järjest vähem. Kas see võib varsti tähendada vägede väljatoomist?
Iraak katsub praegu leida oma iseseisvust, demokraatiat ning riiki üles ehitada. Iraagi olukord meenutab mulle endise Nõukogude Liidu liikmesriikide seisu: ka nemad katsusid end üles ehitada. Olukord on väga keeruline ja USA hindab kõrgelt nii Eesti kui ka teiste liitlaste toetust.
Siiski tuleb nentida, et nii ameeriklased kui ka eestlased toetavad Iraagi kampaaniat järjest vähem.
Iraak üritab ennast ümber ehitada ning see on osa suurest pildist, millest tuleb aru saada. Tuleb aru saada, et Iraagi missiooni edukas lõpetamine on väga tähtis, et ka iraaklased saaksid maailmas oma rolli mängida.
Üks USA presidendikandidaate, vabariiklaste parteisse kuuluv Pat Buchanan ütles hiljuti, et USA jaoks oleks absurdne astuda sõtta näiteks Venemaaga, et kaitsta väikest Eestit. Kas te nõustute tema väitega?
(Muigab.) Pat Buchanan on Ameerikas tähelepanuväärne isiksus, tema arvamusi tuleb lihtsalt lugeda…
Nii et te ei nõustu temaga?
Ma tõesti pean teda lihtsalt üheks paljudest poliitikakommentaatoritest, kes teeb alatasa igasuguseid märkusi.
Pressiatashee Eric Johnson: Pat Buchanani ei ole mitte kunagi valitud ühessegi ametisse ning ta pole kuulunud USA valitsusse. Seega ei esinda tema ütlused valitsuse seisukohta.
Kuidas te üldse saite pakkumise hakata suursaadikuks?
Ma olin vaimustuses, kui president Bush helistas mulle ja küsis, kas ma tahaks Eestisse suursaadikuks tulla. Olin kõne ajal Põhja-Carolinas telkimas, mobiiltelefoni levi seal ei olnud. Seega pidin otsima taksofoni ning president helistas sellele. Ma olin kohe valmis ta pakkumise vastu võtma. 1960. aastate alguses õppisin Moskva ülikoolis ja reisisin ka kaks ja pool kuud mööda Nõukogude Liitu ringi. Kahjuks ma toona Eestisse ei jõudnud, aga olin küllalt hästi kursis teie ajalooga.
Oli teil ka kõhklusi?
Üldse mitte.
Aga nüüd?
Paljud inimesed on selle kohta küsinud ja ma ütlen alati, et mul on hea meel just praegu Eestis olla. Mulle tundub, et ma olen tükikese ajaloo keskel. Eesti on väga vana maa, ent samas ka uus riik.
Elulugu: Stanley Davis Phillips
Suursaadik Phillips on sündinud Põhja-Carolinas High Pointis. Hariduse sai ta Choate Rosemary Halli eragümnaasiumis Wallingfordis Connecticuti osariigis ning Põhja-Carolina ülikoolis.
Dave Phillips on olnud Phillips Industries, Inc. juhatuse esimees ja tegevdirektor, samuti on ta kuulunud ettevõtte Market Square Partnership osanike hulka.
Oma koduosariigis Põhja-Carolinas on suursaadik Phillips aastate jooksul töötanud nii vabariiklastest kui ka demokraatidest kuberneride ajal mitmel osariigi valitsuse ametikohal, näiteks Põhja-Carolina kaubandusministrina ning sealse majandusarengu-ameti juhatuse esimehena.
Keskkooliõpilasena oli Phillips 1961. aastal üks esimestest vahetusõpilastest, kes osales USA ja Nõukogude Liidu õpilasvahetusprogrammis ja õppis Moskva riiklikus ülikoolis. Ta on reisinud Venemaal, Ukrainas, Gruusias ja Poolas, hiljuti juhtis ta India visiiti, kohtudes seal ka dalai-laamaga.
Dave Phillipsil ja tema abikaasal Kayl on neli täiskasvanud tütart: Lil, Kate, Bo ja Lucy.
Allikas: http://estonia.usembassy.gov/
NY Eesti Meeskoori muusikaline pärastlõuna
Esineb NY Meeskoor. Vasakul dirigent Erik Veski ja paremal kitarriga solist Urmas Kärner.
Eesti Majas, 20. mail 2007 kell 4 pl
Koorijuhid Andrejs Jansons ja Erik Veski. Klaveril Katrin Veski
Luuletus B.Kangro “Minu nägu “ – Aime Andra.
Solistid: Kristi Roosmaa ja Urmas Kärner
Eesti Lauluisa, professor Juhan Aavik on jätnud eesti rahvale pärandiks tähtsa ideelise tõe : LAUL ON EESTLUSE ELULÕNG.
TÕSI!
Eesti on manifesteerinud oma hinge enimalt just helikunstis. Eriti aga laulus. Kaasaegselt laialipillatud eestluse parooliks on NYE Meeskoori algatusel kerkinud lisaks uhke rahvuslik moto: EESTLANE OLEN JA EESTLASEKS JÄÄN!, mis kuulajaile kahtlemata mõtlemapaneva üles-andena mällu sööbib.
Kontsert algas ilmselt patriootiliselt häälestatud koori esimehe Urmas Kärneri tervitusega. Selle kinnituseks laulis bariton iiri rahvalaulu kitarri saatel endaloodud tekstile teemal “Isamaa eest”. Heas diktsioonis oli see väga liigutav.
Järgnes naiskoori külakost. See oli lüüriliselt kaunis. “Targa rehealune” realistlikult karakteerne ja “Mu kodu” haaravalt isamaalik, maestro Jansonsi professionaalsel juhatusel.
Meeskoori järgnev valik (7 laulu) oli hinnatavalt rahvuslik omalooming, mitme perioodi meistreilt, alates K.A. Hermanist hoogsa “Väikesele isamaale” (uus), lõpetades G. Lightfooti “Tallinna teel” (uus) – tänapäevase reisipildiga Aruvaldi sõnadele elamustest kodu külastamisel. Mihkel Veske populaarne prantsuseviisiline “Kas tunned maad” võinuks vabamat väljendust anda tunnetele ( “See on see maa, kus minu häll, kord kiikus ja mu isadel…”)
Populaarsemaks romantiliseks lauluks on kujunemas R. Valgre kaunis noorusmälestusi meenutav (Vaarandi sõnadele) “Saaremaa valss”, mida Georg Ots omalajal filmi -jäädvustas. See läks taas Urmase kitarri saatel.
Vahepeal esitas Aime Andra B. Kangro luuletuse” Minu nägu”
Ühendkooride esituses köitis esmalt Juhan Liivi liigutav tekst P. Sarapiku voolava meloodiaga “Ta lendab mesipuu poole”, mis kooride täieliku sümpaatia on võitnud. Kulminatsioon saavutati aga J. Leesmendi väga mehise teksti ja Matiiseni tundekindla meloodiaga ”Eestlane olen ja Eestlaseks Jään” tõotusega. Kristi Roosmaa ja Urmas Kärneri kaastegevusel tabas see otse “naela pea pihta”. Kes meist – noor või vana – tohiks, või julgeks või tahaks seda unustada… Kontsert lõppes Aaviku pühaliku “Hoia Jumal Eestit” palvega, mida publik austas püsti seistes.
Juta Kurman
Neeme Järvi juubeli-kontsert Eestis
Tallinnas, “Estonia” kontsertsaalis, toimus 26. mail pidulik (väljamüüdud!) kontsert dirigent Neeme Järvi 70. sünnipäeva auks. Selles olid tegevad rohked jõud: ansamblitest Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO) ja Eesti Rahvusmeeskoor, solistid Maarika Järvi (flööt) ja Juhan Tralla (tenor) ning dirigendid Neeme, Paavo ja Kristjan Järvi. Ürituse pidulikkust kriipsutab alla asjaolu, et kohal oli terve Järvide perekond – mitu generatsiooni, väikestest suurteni – lisaks heliloojad Arvo Pärt, Veljo Tormis, Peeter Vähi, Eino Tamberg, dirigent Olari Elts, pianist Vardo Rumessen jt. Samuti viibis kontserdil Rootsi kujur Britt-Marie Jern, kelle loodud Neeme Järvi kuju “Estonia” kontserthoone eesruumis avati enne üritust. Kontsertlava ennast kaunistasid rikkalikult valged roosid ja lillad iirised.
Kontserdi alguses tutvustas publikule Neeme Järvit EV president Toomas Ilves isiklikult. Neeme Järvi poolt hoolikalt valitud kava kõrgpunktiks oli F. Liszt’i “Fausti” sümfoonia (1857), milles osalesid Rahvusmeeskoor ja soolotenor. Järvi juhatuse all kõlasid lisaks V. Kapi “Põhjarannik”, Veljo Tormise “Kolm mul oli kaunist sõna” ning Heino Elleri “Kolm pala flöödile ja orkestrile” – solistiks Maarika Järvi. Elleri teose orkestratsioon on New Yorgi heliloojalt Charles Coleman’ilt.
Paavo Järvi dirigeeris Sibeliuse “Finlandiat” ning Kristjan Järvi esitas Carl Nielseni “Aladdini süidi” kolm osa (I, V ja VII). Muide, Rahvusmeeskoori panus kontserdil oli ulatuslik: nad laulsid kaasa kõikides helitöödes, välja arvatud Eller.
Kohalviibiv USA ajalehe “The Cincinnati Post” muusikakriitik Mary Ellyn Hutton andis kontserdile kiitva arvustuse. Kontsert salvestati New Yorgi firma Cultural Media Collaborative poolt tulevase DVD jaoks. Samuti tegi võtteid dokumentaalfilmi jaoks Järvide perekonna kohta Hessische Rundfunk Frankfurtist, Saksamaalt. Peale kontserti toimunud pidulikul vastuvõtul kingiti Neeme Järvile rullraamat, mis loetles kõik kontsertide kavad, mida Järvi on ERSO-ga esitanud, alates aastast 1956. Andres Siitan, ERSO tegevdirektor, võttis õhtu meeleolu kokku sõnadega: “Oleme väga uhked, et meil on isiksus nagu Neeme. Tema on meile legendaarne kuju. Paljud meist mäletavad veel aega kui ta siin elas. Nüüd iga kord kui Neeme tagasi tuleb, on see suursündmus.”
Raul Pettai
Eestlased loodavad Helsingis avada Eesti õppekavaga kooli
Eestlased moodustasid Soomes algatusrühma eesti haridust pakkuva kooli avamiseks Helsingis, ideega tutvub ka peaminister Matti Vanhanen, kirjutab Eesti Päevaleht.
Üle-eelmisel nädalal oli koos algatusrühm, mille alusel Helsingi Roihuvuori kooli õpetajad ja lapsevanemad moodustasid initsiatiivgrupi, mis uurib, mida eesti kooli loomiseks on vaja teha, ütles Helsingi saatkonna pressi- ja kultuurisekretär Kairi Leivo.
Algatusrühma juhib endine Helsingi saatkonna justiits-küsimuste atashee Jüri Urm, sellesse kuuluvad veel paar eesti keele õpetajat ning üks lapsevanem.
Roihuvuori koolis õpib 55 last eesti keelt emakeelena.
Leivo sõnul hakkaks eesti kooli idee algatajate nägemuses katma kogu haridusteed lasteaiast gümnaasiumini. “Iseasi, kas kohe on võimalik kõigega alustada, aga selline on mõte,” lausus ta ning märkis, et eesti kooli rajamise mõtet toetab ka Helsingi linnavalitsus.
Leivo ütles, et vajadus Eesti kooli järele on ilmne – pea iga päev küsib mõni lapsevanem Eesti hariduse kohta. Kust kooli tarbeks raha leitakse või millal see tegutsema võiks hakata, on esialgu veel väga lahtine. Üldjuhul kuuluvad koolid Soomes kohalikele omavalitsustele.
Paljud Soomes elavad eestlased eelistaksid Eesti õppekava seetõttu, et selline haridus teeks kodumaale naasmise võimalikult lihtsaks.
Praegu Soome seadused mõne teise riigi õppekava alusel tegutsevat kooli luua ei luba. Samas kaalutakse Soomes selle seaduse muutmist.
Soome rahvastikuregistri andmetel elas 2006. aasta detsembris riigis alaliselt 22 500 eestlast, hinnanguliselt võib neist Helsingi piirkonnas elada kuni 75 protsenti.
Eestikeelne haridus on kõneks ka peaminister Andrus Ansipi kolmapäevasel kohtumisel Soome ametivenna Matti Vanhaneniga.
BNS
Arhitektuurifotode näitus Manhattanil
Gruusia Teedeministeeriumi hoone.
Manhattani all-linnas on praegu võimalik näha huvitavat arhitektuurifotode näitust. Tuntud Prantsuse fotograaf Frederic Chaubin käis viimase viie aasta jooksul pildistamas vabariikides, mis olid vabanenud Nõukogude Liidu alluvusest. Tulemuseks on omapärane kollaazh pealkirjaga “Kosmilised kommunistlikud konstruktsioonid”, mis näitab andekate arhitektide püüdlust teha nii palju kui võimalik võimatul ajal. Kuidas see üldse oli võimalik?
Teatud ehitustega taheti näidata riigi võimsust ja eraldati suuremad rahasummad. Nimekaid arhitekte usaldati ja neile anti n.ö. roheline tee, et läbida kõik võimalikud bürokraatlikud ehitusosakonnad. Ukrainas, Jalta puhkemaja ehitamine äratas omal ajal USA luure tähelepanu. Aerofotode pealt vaadates tundus ringikujuline ehitusobjekt suure raketibaasi moodi. Äärmiselt tulevikku vaatav on ristuvate piklike vormidega Gruusia Teedeministeeriumi hoone (1976. a.) .
Eestist on välja valitud talendika arhitekti Toomas Reinu villad selle ajastu tähtsatele ja jõukatele, Valve Pormeistri Jäneda Tehnikum (1975.a.), Pirita Jahtklubi, mis püstitati olümpiamängude ajaks 1980. aastal. Autoriteks vara-lahkunud Himm Looveer ja Peep Jänes.
Fotograaf nendib kurbusega, et enamus tema pildistatud hoonete arhitekte on siiamaale üldsusele tundamatud ja mõndadele ta ei leidnudki autorit. Suur osa maju on juba hävinenud – või hävinemas. Tulevikus on tal kavas teha raamat arhitektuuri-fotodest sellel ‘külma sõja perioodil” Nõukogude Liidus tehtud ehitistest.
Gallerii “Storefront for Art and Architecture” aadress on 97 Kenmare Street (Nr. 6 rong Spring St.)
Näitus on toetatud New York City Department for Cultural Affairs poolt ja on tasuta. Avatud kuni laupäeva 16. juunini (kaasa arvatud).
Laine Mets
* The Front Page reports from The Estonian House in New York, where the kids of the Estonian school gathered to kick off summer vacation. Under the direction of Urmas Kärner, the children performed their now-traditional play. This year’s production was “Tipp and Täpp do sports.” The play tells the story of Tipp and Täpp, who suddenly find themselves the participants of the Forest Olympics. But the play was only part of the days events, as greetings were shared and the best students in school were celebrated.
* Ilmar Mikiver writes about “New Winds.” Citing an op-ed piece written by Pascal Bruckner in the Wall Street Journal, Mr. Mikiver discusses why the time is right for Europe to begin standing up for its ideals. Just as Europe was the birthplace of the abolitionist movement, and ended slavery earlier than many other places on earth, so too does Europe have the opportunity to end the current ills that plague the world. The main point discussed is radical Islam. Tony Blair is cited, saying that it is not enough to accept the ideas while condemning the actions. One must understand that the actions of the radicals goes hand in hand with the reactionary, feudalistic ideas that Islamic extremists hold to.
* Vello Helk writes about a sort of surrender-philosophy. Citing an article by Professor Tõnu Viik, Mr. Helk notes how the ideas presented belong in some utopian world. In an attempt to present a neutral position, Mr. Viik tries to show that Russians and Estonians are equally to blame for the problems surrounding the Bronze Soldier. Mr. Helk disagrees, noting that Mr. Viik uses hypothetical scenarios and uneven comparisons, and does not understand, or wish to understand, the realities of history and the Estonian situation under the Soviets.
* Estonian president Ilves asks what “hell” Russia will get up to at the G8 summit. He notes that despite belonging to democratic organizations in the West, Russia shows little in the way of behaving like a democracy. The article draws excerpts from a piece in the Estonian daily Postimees. His speech was delivered in Prague at the conference “Democracy and Security: Core Values and Sound Policies.”
* The New York Estonian Mens Choir performed an afternoon concert at the Estonian House. The article appears on the Art and Culture page. The seven-song performance drew from composers of many periods in Estonian music.
New US Ambassador Reaffirmed President’s Support for Estonia
ER – The new US ambassador to Estonia, Stanley Davis Phillips reaffirmed the support of the United States and President George W. Bush to Estonia.
“The timing of the meeting is ideal and President Ilves will get full support from President Bush,” the ambassador said speaking of the upcoming visit of Estonian President Toomas Hendrik Ilves to the United States.
Phillips said that Bush was concerned about the cyber attacks targeting Estonia and that Estonia’s situation was unique in the entire world history. He said that probably the two presidents will speak about visa-free travel and that they definitely will speak about Estonian-Russian relations.
Speaking about visa-freedom, Phillips said Bush was fully supporting Estonia and recalled that this had been made clear by the president during his visit here in the fall.
“While the matter of visa-freedom has to be decided by the Congress, you have all-round support of the president,” the ambassador confirmed.
He pointed out that traveling to the United States was easier for Estonians than ever before. Only one visit to the embassy is needed to get a visa and a visa is issued to 95 percent of applicants, he explained.
Speaking about his own goals in the new job, the ambassador said that he wishes to help bring investments to Estonia.
He also pointed out that because of the recent events Estonia has received a lot of coverage in the world media. A lot of attention has been paid specifically to the cyber attacks against Estonian web sites.
“The cyber attacks have brought Estonia especially sharply into the focus, and that’s a moment when Estonia should tell its story to the world, especially to the United States,” Phillips said. He said Estonia should speak about its openness to business, its big achievements during so short a time and the great future that is awaiting it, and that one also should think about doing PR work among US business circles.
CCCP: forever or never?
Andrus Ansip
The following article is the conclusion to a longer piece which began last week. This article originally appeared in the Estonian daily Postimees, and was translated by the Government Press office.
Only a small number of Russians took any interest in the Bronze Soldier five years ago. Within a couple of years, the statue allegedly became the most important part of the identity of the local Russian community. I believe this to be an exaggeration. Yet I have to admit that I had underestimated the significance of the Bronze Soldier and its meaning for Russians. At the same time, I had overestimated the feeling of solidarity that thousands of people living in Estonia have with the Estonian State.
Many people inferred from the lenience of the state that the state did not exist. It was only now that they discovered to their surprise that the state was rather visible and perceptible.
Today, everyone has to determine for themselves and admit to themselves which country they want to be associated with. Togetherness does not come as a complimentary gift; one must make efforts to achieve it.
These days, both Estonians and Russians are probably more outspoken than ever before when speaking and writing about how to live together. The discussions now and then reveal excess emotions, bitterness and national egoism. Perhaps I have also said a few too many words, which I now regret. Yet I am convinced that Estonians today understand Russians much better than they did before 26 April, and hopefully this is mutual. Every now and then people come to understand that it is unjust to call the Russians living in Estonia occupants today, while it is equally unjust to regard Estonians as Fascists. It is after we get to know one another better that mutual suspicion subsides and trust deepens.
Day by day, the number of Russians is increasing, who understand that by taking the Bronze Soldier to the military cemetery, the Government did not want to hurt the feelings of Russian people. Our wish was to stop the gradual slipping of Estonia under the control of Russia, as prescribed by the Sovietisation plan, while the Bronze Soldier had been chosen as one of the means for it. Even if for many local Russians the Bronze Soldier indeed solely signifies respect for the perished soldiers and nothing more, it cannot be denied that the statue at Tõnismägi has been turned into a place for inciting hatred against the Estonian State.
The Riigikogu also made the decision regarding the removal of the Bronze Soldier. It never was the solo effort of a single politician or party. Yet it is understandable that the Government and, above all, the Prime Minister are responsible for what happened.
Yes, already a year ago, I clearly — perhaps too clearly — replied to the question posed by journalists that the statue should be removed to another place. Yet the issues concerning the monument never made their way into any of the Reform Party election campaign documents. It was not part of our campaign. It was a problem that no responsible politician could escape. I do realise that absolute consensus can never be achieved in issues like that. Especially when looking for answers to the questions How? and When?
Indeed, a year ago, I considered it unthinkable that the Bronze Soldier would have to be relocated during the night or at first light. A year ago I could not have imagined either the ravaging that Tallinn had to go through at night.
I regret that we could not prevent the violence. However, the police are definitely not to blame. Their bravery deserves to be praised, and the Government must certainly think again how to better recognise and reward the work done by the police. Perhaps at some point in the future, we will understand that these Estonian and Russian police officers were in fact our freedom fighters of modern times. The treasure that we gained by mere words in 1991 — the right to be a free and dignified state — had to be fought for now.
I am sure that the determination of the Estonian State will also bring economic benefits in the longer term. We must have a little patience — all the good cannot be achieved at once.
|
