|
<!– .style1 {color: #0000FF} –>Võidupüha mereparaad Saaremaal Küdema sadamas
Võidupühal toimus Saaremaal Küdema lahes Eesti esimene mereparaad. Paraadi võttis president Arnold Rüütel koos Kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõutsiga vastu mereväe lipulaeval “Admiral Pitka”, mille eest liikusid rivis läbi üheksa riigi lipuehtes laevad.
Fotod: Kaitsejõudude peastaap
Saaremaal Võidupüha auks toimunud mereparaadil osales 19 laeva ja üks lennuk üheksast riigist kokku üle 600 meremehega.
Eestist osalesid paraadil mereväe laevad “Admiral Pitka”, “Sulev” ja “Tasuja” ning piirivalvest “Maru”, “Valvas” ja “Vapper”, veeteede ametit esindasid laevad EVA-316 ja EVA-320, paraadil osaleb ka firma AS PKL vedurlaev “H.Kanter”.
Lätist tulid laev “Bulta”, Prantsusmaalt “Perseé”, Rootsist “Wen”, Soomest “Tornio” ja Poolast “Sniardwy”.
Suurbritanniast tuli paraadi suurim laev “Edinburgh” ja Taanist neli laeva — mereväe alus “Søløven” ning kodukaitse laevad “Enoe”, “Hjortoe” ja “Lyoe”. Ameerika Ühendriikide mereväge esindas lennuk P-3C Orion, samuti tegid paraadist ülelennu Türgi hävituslennukid.
Võidupüha üritused algasid kell 8.30 tseremooniaga Kuressaare Vabadus-sõja mälestusmärgi juures, kus toimus tulede ühendamistseremoonia, pärgade asetamine ning tuletoojate autasustamine. Kell 9.30 järgnes sellele jumalateenistus Kuressaare Laurentiuse kirikus.
Võidupüha paraad algas kell 11.45 Saaremaa sadamas president Arnold Rüütli kõnega, seejärel saatis president teele võidutule.
See läks otse Saaremaa sadamast piirivalvekaatriga Virtsu, kus anti üle maakondade esindajatele. Saaremaa ja Hiiumaa said oma tule kätte sealtsamast sadamast.
Pärast võidutule teelesaatmist siirdus president mereväe lipulaevale “Admiral Pitka”, mis seisis Saaremaa sadama 3. kai ääres.
Umbes kell 12.45 oli lipulaev ankurdatud sadama ees ja paraadil osalevad laevad alustasid liikumist oma ankrupaigast Panga poolsaarest põhjas. Lipuehtes laevad liikusid suuruse järjekorras Küdema lahte, kus möödusid tervitades “Admiral Pitkast”, tegid pöörde tagasi loode suunas ja liikusid ümber Ninase poolsaare ankrupaigale.
Paraadi ajal tegi laevadest ülelennu USA mereväe luurelennuk P-3C Orion ja praegu Balti riikide õhuruumi valvavad Türgi hävitajad.
Kell 13.45 oli paraadi ametlik osa läbi ja sellele järgnes ilutulestik Saaremaa sadamas.
Suurim Saaremaa mereparaadil osalenud laev, Suurbritannia hävitaja Edinburgh, sõitis liiga suure kiiruse tõttu vastu kaid ning vigastas nii ennast kui sadamarajatist.
Kaitseliidu pressiesindaja Tanel Rütmani sõnul juhtus õnnetus brittide enda süül. “Loots oli pardal ja soovitas laeva kiirust vähendada, aga meeskond ei kuulanud lootsi sõna,” ütles Rütman ETV24-le.
Kokkupõrke tagajärjel sõitis laev kai küljest lahti paar-kolm pehmenduselementi ja purustas ka veidi betooni. Pealtnägijate sõnul tuli laev sadamasse sisse suure hooga ega jõudnud külge ette keerata.
Rütmani sõnul oli tegu siiski kerge õnnetusega, mis ei seganud hiljem paraadi pealtvaatajate pääsu laevale, ning Edinburgh lahkub Saaremaalt omal jõul.
Pärast paraadi olid kõik sõjalaevad avatud külastamiseks Saaremaa ja Veere sadamas. Kell 15 toimus veel sõjalaevade meremeestele kultuuri- ja spordiprogramm Mustjala staadionil ja õhtul said meremehed osaleda Kuressaare jaani-tulel.
Järgmisel päeval, jaanipäeval, kell 10 toimus Kuressaare staadionil laevameeskondade jalgpalliturniir.
VES/BNS/Postimees
Clevelandi balti-ameerika ühiskond mälestas leinapäeval küüditamisi
Esimeses reas vasakult Hans Ruus, Eriks Ievins, õpetajad Kersti Kimmel, Gedimanis Kijauskas ja Edgars Mazis. Foto: Andreas Traks
Pildil JBANC’i juhtiv direktor Karl Altau kõnetoolis.
Foto: Andreas Traks
Clevelandi Eesti, Läti ja Leedu päritoluga etnilisele ühiskonnale on traagiline 14. juuni 1941.a. alati olnud päevaks, mida pole unustatud. Käesoleval aastal toimus see eriti tähendusrikkalt, kuna sellest aegumatust inimsusevastasest kuriteost on nüüd möödunud 65. aastat. Clevelandi Balti Ameerika Komitee üleskutsel kogunesid umbes 150 baltlast 11. juuni pärastlõunal kohaliku Läti Ev. Luth. kiriku avarasse pühakotta. Kogunemist saatis Läti organisti Liga Zemesaraja preluudium orelil.
Täpselt kell 3:00 astusid altari ette kolme rahvuse vaimulikud eesotsas õp. Paul J. Barbins’iga (Läti) kellele järgnesid õpetajad Gedimanis Kijauskas, S. J. (Leedu), Didzis Stilve (Läti). Kersti Kimmel (Eesti) ja külalis-õpetaja Riiast, Edgars Mazis.
Järgnes lippude protsessioon eesotsas U.S. tähelipuga, mida kandis U.S. sõjaväe Brig. Gen. (ret.) Vilmars Kukainis. Temale järgnesid Eesti, Läti ja Leedu rahvusvärvide, NATO ja Euroopa Liidu lippude kandjad. Lippe tervitati austava püstiseismisega ja ameerika hümniga. Sisssejuhatavale kiriku-hümnile, tervitusele ja avapalvusele järgnes päevakohane jutlus, mille pidas külalis-õpetaja Edgars Mazis, kes on Riga Agenskalna Baptist Church’ i õpetaja ja Läti TV’s laialt tuntud vaimulik kommentaator. Tema ladusas inglise keeles ja sujuvalt esitatud jutlus oli alguslausetest alates erinev varemkuuldutest ja pälvis suurt tähelepanu. Suhteliselt noor õpetaja oskas Balti rahvaste traagilist saatust hästi siduda enda elu-filosoofiaga ja piibli õpetusega.
Teenistust kaunistas leedu rahvusest sopran Agnese Fisere, kes esitas oreli saatel kolm vaimulikku laulu, mis andsid teenistusele sobiva pühalikkuse. Pühakirja lugemine ja palvused toimusid neljas keeles. Meie Isa palvet loeti koos, iga palvetaja oma koduses keeles. Eesti õpetaja, Kersti Kimmel Torontost, on korduvalt siin toimunud jumalateenistustel nii eesti kirikut kui ka kogudust esindanud.
Sisukas teenistus lõppes emakeelsete õnnistussõnadega iga rahvuse vaimuliku poolt. Igale õnnistusele järgnes vastava rahvuse hümn, mida kõik kirikulised kaasa laulsid. Hümnide sõnad oli laululehtedel, viisid, eriti Eesti ja Läti omad, olid kõikidele tuttavad.
Kirikust lahkuti südamlikkude muljetega ja teadmisega, et kommunistliku reziimi kuriteod pole siinse balti ühiskonna poolt unustatud. Korraldavasse organisatsiooni kuuluvad eestlaste poolt Andreas Traks (komitee viitsepresident) ja Karin Ruus (EELK Cleveland-Ohio koguduse esinaine.)
Mälestuspäeva teine osa jätkus Läti kiriku seltskondlikus saalis koosviibimise ja rikkaliku kohvilauaga, mille eest olid hoolitsenud läti koguduse perenaised.
Külaliskõnelejaks oli kutsutud Joint Baltic American Committee juhtiv direktor Karl Altau Washingtonist.
Kõneleja rõhutas küüditamisepäeva mälestamise jäädavat tähtsust, kuna balti rahvaste kannatuspäevad okupatsiooni-aegadel on unustamatud. JBANC’i direktorina selgitas ta ka selle, baltlaste katus-organisatsiooni ülesandeid ja aktiivsust ühiste poliitiliste huviprojektide läbi-viimisel.
Karl Altau on ka Victims of Communism Memorial Foundation’i nõukogu liige. See projekt, mis sai alguse juba 1993. aastal ja on liikunud edasi liiga aeglasel sammul, on nüüd ometi jõudnud lõpufaasi. Mälestus-samba püstitamise eelarve on kasvanud 825 000 dollarile. Sellest summast puudub veel viimane $75 000. Seda loodetakse kokku saada kõikide abiga lähemate nädalate jooksul, et nurgakivi asetamine Washingtonis kavandatud mälestussambale, enam kui 100 miljoni kommunismiohvri mälestuseks, saaks aset leida veel selle aasta varasügisel. Kui see õnnestub, toimub monumendi pidulik õnnistamine 2007. aasta juunis, president Ronald Reagani kuulsa kõne 20-ndal aastapäeval, kui ta ütles Berliinis: „Mr. Gorbachev, tear down this wall!”
Kõneleja kutsus kõiki üles toetama, ja neid, kes on juba seda ettevõtet toetanud, veel kord seda tegema, et see ajaloolise tähtsusega ettevõte jõuaks väärikale avatseremooniale järgmisel suvel.
Toetussummad palutakse saata aadressile; The Victims of Communism Memorial Foundation, 1521 Sixteenth Str. NW, Washingon, DC 20036. (VOCMF is a 501(c) 3 non-profit organization.)
Eestlaste, lätlaste ja leedulaste ühine ettevõte Clevelandis kinnitas järjekordselt, et heas koostöö vaimus on võimalik rohkem korda saata ühiselt, kui see oleks läbiviidav üksikult.
Andreas Ants Traks
Albany-Schenectady jaanipäeva pilte
Jaanipäev võib tulla – Krista Mai Karmo niidab heina.
Fotod: Hillevi Paul
 
Vasakul pildil: Vasakult Maarja Paul, Imbi ja Ester Salasoo.
Paremal pildil: Vasakult Aavo Merend, Marika Petersen, Enel Merend, Hillevi Paul, Eve Rebassoo.
 
Vasakul pildil: Üle poole sajandi on jaanituld tehtud perekond Karmo Mäeotsa talus. Pildil Mäeotsa perenaine Armilde Karmo saabub peole poja Henn Karmo saatel.
Paremal pildil: Sven Paul hoolitses selle eest, et muusika jaaniõhtul ei lõpeks.
Long Islandi spordipäev
Väiksed võistlejad spordipäaeval hinge tõmbamas.
Vanuseklasside parimad:
Ujumine
4.a. ja alla – Tia Puskar ja Markus Truumees
7-8.a. Heili Truumees ja Matu Nanits
9-10.a. Angelina Negron ja Stefan Skonberg
11-12.a. Markus Puskar
13-14.a. Aili Puskar ja Erik Wichman
15-16.a. Tiina Negron ja Magnus Skonberg
Kergejõustik
4.a. ja alla Kathryn Fernholtz ja Markus Truumees
5-6.a. Kristiina Ruuto ja Kevin Lamp
7-8.a. Heili Truumees ja Henrik Liapunov
9-10.a. Lili Puskar ja Stefan Skonberg
11-12.a. Casey Wichman ja John-Kaarli Rentof
13-14.a. Aili Puskar ja Erik Wichman
15-16.a. Tiina Negron ja Margus Skonberg
Kevin Lamp hüppab kaugust.
Fotod: Riina Sõrra
Long Islandi spordipäeval 10. juunil osales 36 noort sportlast, kes tulid kohale Chicagost, Marylandist, Virginiast, New Yorgist ja New Jersey’ist. Öösel oli kõvasti vihma sadanud ning kuna ka hommikul veel sadas, jäid mõned kohalikud pered tulemata. Hiljem oli ilm ilus, võistlused läksid ilusti korda, ujula ja saun olid mõnusad.
Võitjad said auhinnaks kaunid karikad, need jagas vanusegruppide kaudu välja USA Eesti Spordiliidu juht Carl Skonberg.
Master’ite spordi- ja võrkpallivõistlused peeti peale lõunat. Harukordse üllatusena oli kohal grupp eesti noori Chicagost, kes innuga võistlesid Lakewoodi mängijate vastu.
Pärast võistlusi algas tants, mis kestis hommikuni dj Markus Maasikase juhtimisel. Paljud ööbisid telkides.
Carl Skonbergi andmetel
Eesti saadab Afganistani diplomaadi
Eesti lähetab hiljemalt sügise alguseks Afganistani diplomaadi, kes hakkab osalema Helmandi provintsi ülesehitamises. Välisministeeriumi pres-siesindaja ütles, et ettevalmistused diplomaadi Afganistani lähetamiseks käivad ning ka kandidaat on välja valitud. Pressiesindaja lisas, et kandidaadi nime on praegu vara avalikustada.
Eesti diplomaat peaks praeguste kavade kohaselt Afga-nistanis tööle asuma augusti lõpus või septembri aguses.
“Tema tööks on olla poliitiline nõunik, samuti teha ette-panekuid, millistes tsiviilprojektides ja kuidas saaks Eesti Helmandi provintsis osaleda,” on välisminister Urmas Paet varem öelnud.
Afganistanis teenib praegu 80 Eesti kaitseväelast. Selle aasta lõpuks on kavandatud suurendada Eesti kontingenti Lõuna-Afganistanis 120 kaitseväelaseni, mis teeb Afganistanist kaitseväe suurima välismissiooni.
Eesti kaitseväe üksused kuuluvad Helmandi provintsis tegutseva Suurbritannia lahingugrupi koosseisu.
Mullu pikendas riigikogu Eesti kaitseväelaste osalemist operatsioonil Afganistanis kahe aasta võrra kokku kuni 150 kaitseväelasega.
Eesti kaitsevägi osaleb operatsioonil Afganistanis 2003. aastast.
BNS
Eesti pürib UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse komiteesse
Pariisi algab 4. juulil vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni liikmesriikide assamblee, kus valitakse ÜRO haridus-, teadus- ja kultuuriorganisatsiooni (UNESCO) vaimse kultuuripärandi kaitse komitee liikmed. Komiteesse pürgib ka Eesti, teatas välisministeerium.
Eesti delegatsiooni juhib assambleel Eesti alaline esindaja UNESCO juures Andres Talvik, samuti kuuluvad delegatsiooni UNESCO Eesti rahvusliku komitee peasekretär Doris Kareva ning kultuuriministeeriumi ja välisministeeriumi esindajad.
BNS
Paet avaldas Venemaa diplomaatide tapmise puhul kaastunnet
Välisminister Urmas Paet avaldas oma Venemaa kolleegile Sergei Lavrovile kaastunnet nelja Venemaa diplomaadi tapmise puhul Iraagis. Paet nentis Lavrovile saadetud kaastundekirjas, et on sügavalt ?okeeritud teatest nelja juuni alguses röövitud diplomaadi tapmise kohta.
Ta palus edastada oma kaastundeavaldused nii tapetute perekondadele, kolleegidele Venemaa välisministeeriumis, aga ka Venemaa valitsusele ja elanikele.
Minister tõdes, et selle juhtumi laadsed traagilised sündmused on inimsuse vastu suunatud teod. Tema sõnul on oluline, et riigid seisaksid selliste kurbade sündmuste ajal õlg õla kõrval toetamaks üksteist ning tegemaks koostööd sääraste dramaatiliste juhtumite vältimiseks tulevikus.
Juuni alguses röövisid Iraagi mässulised neli Venemaa Bagdadi saatkonna töötajat, rünnaku käigus hukkus viies diplomaat, Vitali Titov.
Al-Qaedaga seotud rühmitus teatas pühapäeval, et hukkas neli pantvangi – Fjodor Zaitsevi, Rinat Agljulini, Anatoli Smirnovi ja Oleg Fedossejevi.
BNS
Ameeerika linnad võluvad avatusega
Rakvere linnapea Andres Jaadla Ameerika ringreis
Rakvere linnapea Andres Jaadla koos Tiiu Lingiga Washingtonis.
Minu reis Ameerikasse sai teoks Ameerika suursaatkonna initsiatiivil. Ma olen ääretult tänulik USA suursaadikule Eestis proua Aldona Wosile, kes selle ettepaneku mulle tegi. Sõit toimus programmi ”International visitors leadership” programmi raames ajavahemikul 19.03- 29.03 2006. Nimetatud programm on Ameerika valitsuse poolt finantseeritud ning selles saavad osaleda nii riigi- kui omavalitsustegelased.
Kogu sõit ning kohapealne programm oli Ameerika valitsuse ning Erica Ginsbergi poolt juhitud valitsusametnike poolt väga hästi ette valmistatud. Rõhutati, et tegemist on väga kõrgetasemelise programmiga, öeldes ka, et samas programmis on osalenud nii Tony Blair kui ka Gerhard Schröder ning teised tänapäeval maailmapoliitikat kujundavad isikud. Programmi raames oli mul nädalane viibimine Washingtonis ning edasi Kesk-Ameerikas Colorado osariigis. Kogu programmi vältel oli suureks abiks — olustikutundjaks ja tõlgiks Tiiu Ling (suured tänud talle läbi leheveergude).
Washingtonis algas programm sellega, et tutvustati Ameerika poliitilist ning administratiivset ülesehitust. Samuti ka seda, mis põhimõtetel töötavad nii riigistruktuurid kui ka kohalikud omavalitsused.
Mulle räägiti, et linnad jagunevad USA-s nii öelda tugeva linnapea süsteemi linnadeks, need on suuremad linnad, kus linnapea on samas ka administratsiooni juht. Väiksemate linnade puhul täidab linnapea Eesti mõistes ka volikogu esimehe rolli ning on osaliselt tasustatav poliitiline figuur. Väikelinnade linnaametnikke juhib city manager ehk siis eesti keeles öelduna linna mänedzher.
Väga oluliseks pean kohtumist Eesti Suursaatkonnas meie suursaadiku Jüri Luigega, kes võttis mind rõõmsalt vastu ja kulutas ühe ennelõuna Rakvere teemadel arutlemiseks. Arutellu oli kaasatud ka saatkonna majandussektsiooni juht Kristjan Prikk. Andsin kohtumisel ülevaate Rakverest ning tutvustasin linna viimaste aastate kiiret arengut pildimaterjali põhjal. Rakverre on viimastel aastatel kerkinud Eesti suuruselt teine spordihall (Saku suurhalli järel),mis koos staadionikompleksiga on üks terviklikemaid spordirajatisi tänases Eestis. Linn on rajanud moodsa arhitektuurilahendusega linnasüdame, mis oma kollaste lampide tõttu on leidnud äramärkimist mitmetes nimekates maailma arhitektuuriajakirjades, täielikult renoveeritud teatrihoone pakub elamust nii silmale kui hingele – ehk siis rääkisin viimaste aastate tegemistest ning ka sellest mis ees ootab sellel aastal – juunikuised värvikad Rakvere linna päevad ja Esimene Eesti Meeste tantsupidu, juuli alguse teatrifestival Baltoscandal ning augustis esmakordselt väljaspool Jaapanit toimuvad 7-ndad Sumo Maailmameistrivõistlused juunioridele.
Samuti edastasin saatkonnale materjale nii Rakvere linna poolt arendatavate ettevõtlus- ja tööstusparkide ning elamu- ja arendusalade kohta. Tundus, et informatsioon Rakvere kohta avaldas saatkonnas muljet ning saatkonna majandusesindaja lubas ettevõtlust käsitlevate materjalidega edasi töötada. Suursaadik Hr. Jüri Luige sõnul on oluline,et linnad oma tegemisi ka üle ookeani tutvustavad ning lubas võimalusel Rakveres tehtut suvepuhkuse ajal vaatama tulla.
Andres Jaadla ja Hugh J. Ivory – Meridian International Center’i lektor ja koolitaja.
Toimusid mitmed kohtumised ka Washington DC ümbruse osariikide linnajuhtidega. Väga huvitav oli kohtumine Virginia osariigi Alexandria linna linnapea Williiam D Euille‘ga, kes on esimene mustanahaline linnapea kogu osariigis ning üks võimalikke tuleviku kubernerikandidaate Virginias. Alexandria on Ühendriikide üks vanemaid linnu, ta on George Washingtoni sünnilinn. Tänapäeval on see linn üks suurimaid turismimagneteid kogu riigis.
Marylandi osariigis külastasin Greenbelt’i linna, see on üks nn “rohelistest linnadest”, mida hakati president Roosvelti valitsemiseajal rajama, nende linnade juures on püütud säilitada maksimaalset rohelust, vähendada linnade autostumist ning püütud linnatransport üles ehitada võimalikult ühistranspordile.
Greenbeltis võttis mind vastu linnapea Judith “J” Davis, kes tutvustas linna arenguplaane.
Enamus programmist oli üles ehitatud konkreetsete huvide ja soovide kohaselt, panin enne reisi kirja kohad ja struktuurid, millega ma tutvuda tahan. Need valdkonnad olid linnaarendus, linnaehitus ja linnaplaneerimine, samuti turism, turismiarendus, ka elamumajandus ning selle korraldamine.
Korraldajad olid minu soovidega väga suures osas arvestanud, valiti välja vastavad linnad, kus antud valdkondadest sai hea ülevaate.Visiidi käigus rõhutati korduvalt, et Rakvere näol on tegemist riigi suuruselt seitsmenda linna linnapeaga ning ka kogu vastuvõtt oli vääriliselt üles ehitatud.
Teine pool õppeprogrammist möödus Colorados Denveris ja Denveri lähiümbruse linnades. Mulle tundus, et nii nagu lääneranniku linnades nii ka Colorados mõtlevad linnajuhid ühistranspordi arendamisele. Plaanitakse ja arendatakse linnadevahelisi raudteede võrgustikke ning püütakse leida erinevaid lahendusi ühistranspordi korraldamiseks. Väga asjalik kohtumine oli Aurora linna juhtidega. Denveri naaberlinnana on nad Rakverele sarnaselt asunud arendama linnakeskust sooviga kaasata sellega linna erinevaid erainvesteeringuid.
Denveris võttis mind vastu linnavolikogu esinaine-president Rosemary E.Rodriguez, kes kohtumisel keskendus Denveri kui Colorado osariigi keskuse arengu tuvustamisele.
Osalesin linnavolikogu istungil Wheat Ridge linnas. Wheat Ridge’i linnapea Jerry DiTullio tutvustas mitmeid linna poolt arendatavaid eluasemeprojekte.
Väga huvitav oli Estes Park’is linna töökorraldus turismi poole pealt. Oli tunda,et linn täiesti teadlikult tegeleb turismi kui majandusharu arendamisega. Kulutatakse palju vahendeid linna ja linnaväärtuste reklaamimisele, teavitatakse ka kohalikke elanike, kui palju turist elaniku kohta raha sisse toob.
Kusjuures teavitamisega antakse elanikele täpselt teada, millised ettevõtted turistide pealt teenivad ning mis see ühe elaniku kohta linnale ja ettevõtjatele raha sisse toob. Kogu turismitööstus on Colorados väga kõrgelt arenenud, nii et võib öelda, et sain sealt palju õpetliku teada. Kohtumine Colorado osariigi turismidivisjoni direktori Kim McNulty iga andis mitmeid uusi ja värskeid ideid. On ju ka Rakvere see linn, kus SA Virumaa Muuseumid võitis 2004. aastal Rakvere linnuse arenguga Eesti parima turismiedendaja tiitli ning 2005. aastal täitus sihtasutust külastanud 115 tuhande turisti piir. Nii et väga mitmeid õpitud kogemustest saab ka Rakveres rakendada.
Peab tõdema, et suuresti on linnade probleemid sarnased nii siin kui sealpool ookeani. On ju ka vastutusalad linnadel sarnased – linnaehitus, linnaplaneerimine, kultuuri- ja sotsiaalteemad. Oli meeldiv ,et väga mitmed kolleegid tunnustasid Rakvere arengut. Paljud olid näiteks üllatunud kuuldes, et Rakvere korraldab sumo maailmameistrivõistlusi. Mis jäi eriti silma – on ameerika linnade ja linnajuhtide avatus. Paljud olid teinud kohtumisteks tõsist eeltööd ning mõnigi alustas kohtumisi eestikeelse tervitusega “tere tulemast !”
Andres Jaadla
Rakvere linnapea
Andres Jaadla koos Greenbelti linnapea Judith Davisega.
Rüütel rõhutas rahvuslike väärtuste hoidmise tähtsust
President Arnold Rüütel rõhutas 23.juunil Saaremaal võidupüha paraadil esinedes rahvuslike väärtuste hoidmise tähtsust, koostöö vajalikkust riigikaitseliste ülesannete täitmisel ning ajateenistuse jätkumise olulisust. “Rahvuslike väärtuste hoidmine on nüüdisaja üleilmastumises olulise tähtsusega. Kui rahvas võõrduks ühisväärtustest ja sümbolitest, oleks oht kaotada oma identiteet ning hääbuda ajaloo hämarusse,” ütles president.
Tema sõnul on riikliku iseseisvuse taastanud Eesti kaitsejõud tervikuna ning kõik väeliigid eraldi teinud läbi suure ja eduka arengu.
“Riigikaitse kõrgeima juhina avaldan tehtud töö eest tänu peastaabile ja väeliikide juhtidele, eriti aga kaitseväe juhatajale. Oma tasakaaluka ja samas innustava tegutsemisega on viitseadmiral Tarmo Kõuts juhtinud meie kaitseväe saavutusteni, mille üle võime uhkust tunda,” rõhutas Rüütel.
Samas ütles president, et soovides eduka arengu kestmist, tuleb tunnistada ka puudusi. “Veel ei ole piisavalt sidustatud ühiskonna erinevate struktuuride koostöö riigikaitseliste ülesannete täitmisel ja liiga kergekäeliselt unustatakse varem seatud eesmärke,” märkis ta.
Rüütli hinnangul on NATO koostöö arendamise kõrval Eesti püsiv riigikaitseline eesmärk totaalkaitse tõhustamine, mis on väikeriigile oluline kogu maad hõlmav kaitsestrateegia. Kokkuvõttes tähendab see eri ametkondade jõudude ühendamist elanike ja riigi kaitsmiseks, mis on ka seadusega sätestatud ülesanne.
“Riigikaitse arendamisel oleme arvestanud oma NATO-partneritele antud lubadustega. Tulemustega võime üldiselt rahul olla. Eesti on üks vähestest riikidest, kes on täitnud oma rahvusvahelised kohustused staapide personaliga komplekteerimise osas. Samas on ka lubadusi, mis nõuavad rohkem pingutusi – kas või sisemajanduse kogutoodangust kahe protsendi eraldamisel riigikaitseks,” tunnistas Rüütel.
President rõhutas, et kõige olulisem on esmase iseseisva kaitsevõime säilitamine ja veelgi sihikindlam arendamine. Ta märkis, et ei näe ajateenistusele alternatiivi.
“Debatti ajateenistusest loobumise ja professionaalse armee eelistamise üle tuleb tervitada nagu igasugust ühiskonnas peetavat mõttevahetust. Otsuste langetamisel ei saa aga eirata riigikaitsespetsialistide nõuandeid. Kasuks tuleks ka selge eesmärgipüstitus ja andmete kasutamine nii oma võimaluste kui ka maailmas levivate ohtude kohta,” ütles president.
Tema sõnul tuleb Eestil väikeriigina kasutada kõiki võimalusi, kaasa arvatud elanike tahet oma riiki kaitsta ning seetõttu oleks vale loobuda ajateenistusest ainult palgalistest koosnevate väiksearvuliste üksuste kasuks.
Presidendi arvates vajab enam tähelepanu ka selge juhtimisstruktuuri väljatöötamine riigikaitses. Samuti on mobilisatsioonisüsteem ja arvestus ressursside üle võtmeküsimused, millest oleneb kriitilisel hetkel Eesti riigi saatus.
“Koostöö nii kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude pea-staabi vahel kui ka laiemalt on meie rahva ja riigi julgeolekust kõneldes väga oluline märksõna. Heaks eeskujuks on siin Kaitseliit, mis seob ühise eesmärgi nimel paljusid meie ühiskonna liikmeid ja valdkondi,” ütles Rüütel.
Koostöö piirivalve, politsei ja päästeametiga näitab Kaitseliidu olulist rolli sisejulgeoleku kindlustamisel. Koostöövalmidust näitab ka reedese mereparaadi korraldamine, leidis president.
VES/BNS
Kõuts: Eesti kaitsevägi on eeskujuks teistele riikidele
Kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts märkis võidupüha eelõhtul toimunud pidulikul vastu-võtul, et Eesti kaitsevägi on arenenud sel aastatuhandel Euroopa Liidu ja NATO arvestatavaks partneriks ning on eeskujuks paljudele riikidele. “Eesti tasakaalustatud riigikaitse mudelit tuuakse juba meie liitlaste hulgas eeskujuks. Viimased avaliku arvamuse uuringud näitavad, et meie rahvas toetab seda ja usub, et riigi teenimine on auasi. Tervelt 85 protsenti meie rahvast usaldab kaitseväge,” ütles Kõuts.
Tema sõnul teatakse Eesti ohvitsere, allohvitsere ja sõdureid kui hästi koolitatud ning kõrgelt motiveeritud professionaale.
“Kaitsevägi on tõestanud ja tõestab iga päev oma usutavust. Täna teevad seda sajad kaitseväelased, kes teenivad Eesti julgeolekuhuve kriisipiirkondades ja NATO juhtimiskeskustes,” lisas kaitseväe juhataja.
Samas märkis Kõuts, et Eestil on veel palju teha riigi ja rahva julgeoleku tagamiseks. “Nimetan vaid mõned olulised valdkonnad: infotehnoloogiakaitse, õhuseire ja õhuturve ning Ämari lennuvälja renoveerimine, pataljoni lahingugrupi ja jalaväebrigaadi ettevalmistamine, maaväe harjutusalade rajamine, mereväebaasi renoveerimine, miinisõja võimekuse edasiarendamine merel ning uute tehnoloogiate ja innovatiivsete lahenduste juurutamine,” ütles Kõuts.
Viitseadmirali sõnul on ka Kaitseliidu roll omandamas üha suuremat tähtsust, et ühendada eesti rahvast. “Usun, et Kaitseliit suudab liita, koolitada, varustada ja tagada kõik need vabatahtlikud, kes tahavad aidata õlireostuse kätte jäänud linde, võidelda metsa-tulekahjuga või päästa õnnetusse sattunud kaasmaalasi,” ütles Kõuts.
Ta tunnistas, et ka tänavuse võidupüha tähistamine mereparaadiga oli Kaitseliidu ja selle vara-lahkunud juhi Benno Leesiku idee.
“Tunnistan ausalt, meremehe ja laevajuhina suhtusin sellesse ideesse alguses teatud pessimismiga. Mul on täna hea meel, et olin toona põhjendamatult skeptiline. Major Leesikul oli õigus – Kaitseliit on siiani saanud mereparaadi korraldamisega hästi hakkama,” ütles Kõuts.
Ta lisas, et rahasumma, mille Kaitseliit selle operatsiooni korraldamiseks panustab, ei kaalu üles kogemusi ning enesekindlust, mille Kaitseliit, merevägi, kaitsejõud ja Eesti riik ning rahvas tervikuna pärast reedest üritust said.
BNS
Paet ja Lavrov arutasid Eesti ja Venemaa suhteid
Kolmapäeval, 27. juunil Moskvas kohtunud välisministrid Urmas Paet ja Sergei Lavrov arutasid kahepoolseid leppeid ning lubasid otsida võimalusi omavahelise dialoogi jätkamiseks. Välisministeeriumi teatel käsitlesid ministrid töös olevaid kahepoolseid lepinguid. Paet hindas asjalikuks ja kasulikuks mõlemapoolset soovi, et kaubandus- ja majanduskoostöö leping ning kahepoolse valitsustevahelise komisjoni töö aluseks olev leping saaksid allkirjastatud juba tänavu.
Räägiti ka Eesti-Vene piiri-lepingutest, kuid selles küsimuses ministeeriumi teatel poolte seisukohtades muutusi ei olnud.
Eesti ja Venemaa välisminister arutlesid põhja-mõõtme raamistikus tehtava piirkondliku koostöö võimaluste üle keskkonna-kaitse, hariduse ning transpordi valdkonnas.
Nad rääkisid koostööst õlireostuse tõrjumisel Läänemerel, Peipsi järve veemajanduse korraldamisel ning aidsi ja HIV-i ennetamisel.
Paeti sõnul on eelnimetatud projektid mõlema poole huvides. “Selliste projektide elluviimine vastab nii Eesti kui Venemaa kodanike huvidele ja praktilistele vajadustele,” ütles ta.
Narva jõele uue maanteesilla rajamise küsimuses pidasid mõlemad pooled vajalikuks ekspertide töö intensiivistamist.
Paet tutvustas Lavrovile ka Eesti uut välisteenistusseadust. Vene minister rääkis eelseisvatest muudatustest Vene diplomaatide töö tasustamisel ning pidas vajalikuks ja kasulikuks tihedamat kahepoolset infovahetust kõigil professionaalset huvi pakkuvatel teemadel.
Lavrovi soovil käsitleti ka Eesti naturalisatsioonitempo ning Vene sõjaväepensionäride sotsiaalsete garantiide küsimusi.
Välisministeeriumi teatel leidsid ministrid, et omavahelise dialoogi jätkamiseks tuleb regulaarselt sobivaid võimalusi leida.
Paet ja Lavrov kohtusid maailma juhtivate riikide ehk G8 raamistikus toimuva välisministrite rahvusvahelise konverentsi “Pariis-2 – Moskva-1” raames.
VES/BNS
Ilmus 20. sajandi kroonika kolmas osa (1961-1981)
Aastal 2002 andis Eesti Entsüklopeedia-kirjastus Tallinnas välja kapitaalteose “Eesti ja maailm – XX sajandi kroonika” esimese osa (528 lk.), mis kattis ajavahemiku 1. jaanuarist 1900 kuni 16. juunini 1940. Tollel kuupäeval lõppes Eesti omariiklus Vene vägede sissemarsi tõttu. Teine osa (591 lk.) toob meid 17. juunist 1940 kuni 31. oktoobrini 1961. Oktoobri lõpus nimelt toimus Moskvas NLKP 22. Kongress, mida võib tagantjärele pidada kommunistliku impeeriumi lõppvaatuse avataktiks. Mõlema osa kohta olen ma varem andnud ülevaate. Nüüd selle aasta alguses ilmus kolmas köide (414 lk.) – 1. nov. 1961 kuni 20. jaan. 1981. Koostamisel on veel neljas ja viimane osa, mis viib sajandi lõpuni. Need on suurekaustalised, rasked raamatud, neid annab tõsta.
Iga köite formaat on sama. Peaaegu iga päeva kohta on antud mingi oluline sündmus, mis toimus kas Eestis või mujal maailmas. Tähtsamatest sündmustest leiame detailsemad ülevaated, lisaks rikkalik pildimaterjal. Tekst ja fotod on võetud ajakirjandusest, arhiividest ja muudest kaasaegsetest allikatest. Keskmiselt on raamatutes iga kalendrikuu kohta 1-2 lehekülge. Sellest üksi nähtub milline hulk informatsiooni siia on kokku kogutud.
Kuna teos on eeskätt mõeldud lugejatele Eestis, siis vähemalt pool sisust on välismaised uudiseid. Ülejäänud materjal puudutab Eestit ja muid NSVL-i osasid. Minule kui “välismaisele” lugejale on nauditav teksti erapooletu kroonikastiil. Asju on nimetatud nende tookordsete nimedega, ilma subjektiivsete kommentaarideta. Lugejale on jäetud vabadus moodustada ise oma arvamust. Tänu niisugusele käsitlusele saab tagant järele mõnestki ajaloosündmusest hoopis laiahaardelisema pildi, mida sündmuste keskel olles polnud võimalik näha perspektiivi puudusel. Võib väita, et iga-sugune kroonika koostamine on subjektiivne ettevõte, sest tuleb ju teha valik mida võtta, mida jätta. See on tõsi, kuid siingi annan ma teose koostajaile – arvukas kolleegium – kõrge hinde nende töö eest.
Kroonika 3. köide on sama põnev lugeda nagu kaks esimest. Lahti rulluvad ajastu suurimad vapustused, nagu Vietnami sõda ja Kuuba raketikriis, aga loeme samuti Lakewoodi 10. Eesti Mängudest (31. juuli — 2. august 1964) ja et seal osales ligi 2000 eestlast! Samuti peegelduvad Lääneranniku Eesti Päevad ja muud ettevõtted. Pagulas-eestlaste elust on suur hulk sissekandeid, nii üksikisikute kui sündmuste kohta. Nendest mõned näited:
19. dets. 1961 sureb Floridas helilooja Adalbert Virkhaus.
21. nov. 1965 sureb New Yorgis Eesti peakonsul Johannes Kaiv.
24. apr. 1966 kohtuvad Eesti välisesindajad Londonis (fotoga).
14. juunil 1966: Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu istung New Yorgis (suure fotoga).
19. aug. 1967: artikkel Kanada Metsaülikooli kohta.
24. veebr. 1968: EV 50. aastapäeva pühitsemine USA-s, Kanadas ja Rootsis.
4. mai ja 16. mai 1968: Eesti Päevad Rootsis ja New Yorgis.
8. juuli 1972: Ülemaailmsed Eesti Päevad Torontos.
30. jaan. 1974: Bogotas, Colombias, sureb dirigent ja pianist Olav Roots.
12. juunil 1976 ja 5. jaan. 1977 lahkuvad manalasse näitleja Milvi Laid ja kirjanik Artur Adson. Neile järgneb 25. sept. 1980 Marie Under.
11. juunil 1977 avaldab peakonsul Ernst Jaakson NY-is kolm säilinud Konstantin Pätsi kirja, mida Päts vangipõlves kirjutas.
Välismaiseid uudiseid on rohkelt. On ära toodud kõik tähtsad poliitilised, majanduslikud, spordi ja teadusalased sündmused. Aga leidub samuti palju muud, nagu Edward Kennedy Chappaquiddick’i episood (18. juuli 1969), Woodstocki rokifestival (15. aug. 1969), USA edukas lend Kuule (venelaste püüded sel alal lõppesid katastroofiga), siis veel Solzhenitsõni lugu, isegi The Beatles ja fotomodell Gigi.
Nõukogude Eesti kohta on palju huvitavat materjali, nii igapäevasest elust kui suurematest sündmustest. Üksteise järele kustuvad meile tuntud kirjanikud, muusikud, luuletajad, näitlejad jne. See on küll elu paratamatus, aga kuna ta siin ühte langes Eesti ühe raskema ajastuga, siis mõjub see kuidagi sümboolselt.
Üldiselt võib ‘70-te aastate perioodi vaadelda kui Nõukogude Liidu parimat aega. Sõjaliselt oldi jõutud USA-ga enam-vähem samale tasemele. Seesmiselt tegi KGB ületunde, et Hrushtshovi “sula” igal alal karmilt kinni külmutada ning KP võimu tingimusteta kindlustada. Ja ometi ilmuvad müüris esimesed praod. Üha enam esinevad igasugused dissidendid, demonstratsioonid, julged väljaastumised, isegi rahvusvahelisel pinnal – mõeldagu vaid Tshehhi episoodile. Raamat annab hulga informatsiooni Eestis toimunud väiksematest ja suurematest vastuhakkudest. Need surutakse küll karmilt maha, kuid pinna all podiseb vaikselt edasi. Lisaks on kommunistlik süsteem ise muutumise serval. Kui juurde lisada üha enam ilmnev Nõukogude Liidu tehnoloogiline ja majanduslik mahajäämus muust maailmast – selle kohta on hulk viiteid – siis pole ime, et võimumehed vaatasid 80-te aastate tulekut murega. Oli tõesti põhjust!
Tuleb küsida, kas raamatul on puudusi. Kui jätta kõrvale asjade/sündmuste subjektiivsete hinnangute erinevused, siis on arusaadav, et sellises teatmeteoses võib leiduda tehnilisi vigu. Mul polnud võimalik kõike üksikasjaliselt kontrollida, aga niipalju ma leidsin: 9. sept. 1975 all on kirjanik Kaarel Eerme (Kanadas) surmakuupäevaks pandud ta sünniaeg. 7. sept. 1978 all on mainitud uurimust vabas maailmas kõrg-hariduse saanud eestlaste kohta. Selle autor oli Voldemar Kõiv, mitte Johannes Kõiv.
Kokkuvõttes: antud raamatust – ja kogu kroonikasarjast – võiks pikalt kirjutada, kuid soovitan asjast huvitatuile need teosed muretseda ja ise läbi lugeda. Sari on ainulaadne ülevaade Eesti lähisajaloost, mis on pealegi esitatud globaalsel tagapõhjal. Lõpetuseks olgu esile tõstetud raamatute meeldivat tehnilist kujundust.
Raul Pettai
Tartu raamatukogud paluvad abi
Tartu Ülikooli Raamatukogu ja Tartu linnaraamatukogu paluvad teie abi oma kogude täiendamisel väliseesti raamatute, ajakirjade, broshüüride ja muusikaväljaannetega.
Aastate jooksul oleme teie lahkel kaasabil saanud oma kogudesse olulist täiendust. Siiski on veel palju sellist, mida meie kogudes ei ole.
Soovime talletada lisaks laiemalt levinud raamatutele-ajakirjadele ka kõikvõimalikke väljaandeid, mille trükiarv ja levik on olnud marginaalsed. Huvi pakuvad nii broshüürid, plakatid, ürituste kavad, laululehed, kui ka muud pisitrükised, ehk siis kõik see, mis kajastab väliseestlaste tegemisi.
Väliseesti vinüülplaatide, kassettide, CD- ja DVD-plaatide ning nootide osas on olukord raamatukogudes hoopis kurb — neid on Eestisse jõudnud väga vähe, kuid huvi nende vastu on suur. Eesti muusikakultuuri seisukohalt on oluline talletada iga salvestus.
…Oleme huvitatud kõigist muusikaväljaannetest ja pisitrükistest.
Jääme pikisilmi ootama teie saadetisi aadressil:
Tartu Ülikooli Raamatukogu
W. Struve 1
50091 Tartu
Eesti Vabariik
Kontakt: Kristina Pai, TÜ Raamatukogu kogude direktor; +3727375752; [email protected]
Ette tänades,
Tartu Ülikooli Raamatukogu
Tartu Oskar Lutsu nimeline linnaraamatukogu
Kõrtsikaklus
Näide Eesti keele sõnavara rikkusest. Allpoolses jutustuses algavad köik sõnad tähega “k”.
Kord käredalt külmal küünlakuul kohtusid kuus kuulsat kismameest Kolivere kõrtsis. Kolm kutti kuunarilt “Keksutaja”, kolm kaatrilt “Kassari” kummutanud kiiruga kortlite kaupa kangemat kraami kõrisse, kiskus kohe kakluseks.
Kaatri kokk Kusti kopsas kogemata “Keksutaja” kaptenile küünarnukiga köhtu. Kurjailmeline kapten kargas kui kiskja kokale kõrri kinni. Kõrtsmik kuulnud kokka kahtlaselt korisemas, kartis kaptenit kurja kavatsemas. Kiiresti kangutas kõrtsmik kapteni kruustangidena klammerdunud käpad koka kõri küljest. “Kõik korras,” kraaksus kapten. “Kas koidab, könn, kaptenile kallale kippumist karistatakse karmilt?”
Kahupäine kiitsakas Kaarel koksas Koljale kaljakannuga kulmu koledal kombel katki. Kartes Kolja kättemaksu, kadus Kaarel kähku kõrtsist. Kabuhirmus kobis Kaarel katkist kartsast kasutades kõrtsikatusele, kõikus kui kuutõbine korstna küljes. Kaks kogukat kongusninalist kutti kähmlesid kurjalt kamina kõrval, kuni kukkusid karvupidi koos küttepuude kasti.
Kräsupäine kleenuke Kõrtsi Kati kooris köögis kartuleid. Kuuldes kõrtsist kostvat kakluskärä kepsles Kati kergejalgselt kaklejate keskele, kahmas kapilt kohvi-kannu, kallas kaklejaile kuuma kohvi kaela. Kohvist kõrvetanute kõva kahehäälne karjatus kostis ka kõrvalasuvasse Kiilepi kiriku käärkambrisse.
Kiilaspäine köster, kõhvitsedes kurakäe kõvera küünega kestendavat kõrvatagust, korjas koguduse korjanduskarbist kopikaid. Köster, kartes kurikaelte kohaletulekut, krabas korjanduskarbi kaenlasse. Kibekiirsti kihutas kirikust kaugemale.
Kraavikaldal kisklesid kaks karja-krantsi kuivanud kitse küljekondi kallal. Kikkiskõrvaline karvasem kutsikas kaksas köstri kanda. Köster kukkus kiledalt kiunatades kõhuli külmunud kruusahunnikule. Korjanduskarp keerles korraks kõrge kaares kraavi kohal, kukkudes kraavis kasvavaisse karuohakaisse.
Kõrtsis katkes kaklus korrapealt, kui kõrtsmik kurjalt kulmu kortsutades kavatses kutsuda kordniku. Kontsade klõbinal kappasid katkutud kangelased kaile. Ka Kaarel koperdas katuselt, kobades kartlikult katkisi kartsapulki.
Kurvalt kummardas kõrtsmik Kati kaasabil katkiläinud kõrtsikraami kokku korjama. Kati kühveldas klaasikillud kolikasti.
* The Front Page reports on the celebration of “Victory Day” in Estonia. The event was marked with a naval gala that drew participating ships from neighboring Finland and Latvia, as well as Poland, Sweden, France, and Denmark. The United States Navy was represented by the naval airplane P-3C Orion, and Great Britain sent their largest craft, the Edinburgh. The naval parade began at the port of Saremaa, near Kuressaare.
* The second article on the Front Page reports on the commemoration of the Day of Mourning, when Estonians and Baltic people remember those who were deported by the Communists. The commemoration was held by the Cleveland Baltic-American community.
* Ilmar Mikiver writes about brave steps. Discussing the recent actions of the Bush admininstration, Mr. Mikiver feels that they have taken bold steps to improve their image and the image of the United States. And the popularity rating of President Bush has apparently reacted with a positive turn, nearing 40% approval. While many in Europe continue to look negatively at the US, there is also evidence to show that the anti-American attitude of some politicians is working against them. The situation of democracy in Russia is also discussed, with the notion that the rest of the G-8 members must follow suite with bold steps if they are to overcome any of President Putin’s attempts to ignore the democracy question at the summit.
* The second item on the Editorial page discusses democracy in Estonia. The question arises with who is the “higher power” in Estonia. The Constitution places that power in the people, yet they seem to have handed this to their representatives. They, in turn, may not be doing the best for the people.
* Vello Helk discusses the “slave mentality” in Estonia. A mental occupation remains, where certain people fail to see that Russia is no longer in power. They continue to treat them deferentially, fearing any act that might be seen as provocative. This includes any attempt to remove or relocate the “Bronze soldier” in Tallinn. Those that do say something about it, advocating a removal, are seen as the provocateurs. Do the people who think with this slave mentality realize that they are, in fact, betraying their own country.
* The cartoon shows Edgar Savisaar dealing with Vladimir Putin. Mr. Savisaar says “Speaking of economic cooperation – if you sell me a vacation house by the Black Sea, I will sell you Tallinn.” The author notes that any of Estonia’s politicians could almost be placed in Mr. Savisaar’s position.
* Raul Pettai reviews the recently published third part of the history of Estonia in the 20th century. Covering the years 1940-1961, the detailed chronicle covers almost every day, with extra details given to important entries. The very straight-forward and factual style of presentation, notes Mr. Pettai, is refreshing, as the reader is able to draw their own conclusions. Even events in the Estonian exile community abroad are covered.
Estonian Leaders Remembered Victims of June Deportations
ER – President Arnold Rüütel, Chairman of the Parliament Toomas Varek and Prime Minister Andrus Ansip remembered in a joint statement victims of totalitarian violence.
“Today 65 years ago thousands of innocent people were arrested and taken forcibly from their homes to the Far East,” the statement says.
“We know that the message of freedom must not be buried under the dust of workaday trifles but must sound fresh and convincing always. This is the strongest guarantee for us to be able to firmly hold on to our freedom today and in the future,” the Estonian leaders said.
“Our memories will never allow the violence that destroyed people and what they had created to be vindicated. We remember, because this way we keep the ideals of freedom alive,” the statement reads.
“The June deportation exposed the real nature of the totalitarian regime. It was this tragic historical experience that later on made many of our compatriots choose the fate of a forest brother or boat refugee.”
Rüütel, Varek and Ansip noted that violence failed to smother once and for all the people’s hope and faith that Estonia would manage to restore independence.
“Freedom is the most precious treasure of any nation. Estonia intends to hold in high esteem the ideals and aspirations that brough freedom to our nation. This is our duty to all the generations whose dream it was to hold their fate in their own hands and who fought for it with arms or with words,” the statement says.
President Rüütel also spoke at the memorial service held at the statue of Linda at Toompea to commemorate the victims of 1941 deportation. The memorial service was also attended by Chairman of the Riigikogu Toomas Varek, Prime Minister Andrus Ansip, members of the Riigikogu and the Diplomatic Corps. Also Leo Õispuu, Chairman of the Tallinn MEMENTO Association of the Estonian Union of Illegally Repressed Persons, and Konstantin Provalov, Ambassador of the Russian Federation to Estonia spoke at the service.
Nearly one percent of Estonia’s population was deported 65 years ago, on June 14, 1941, and about 2.5 percent of the then population in another mass deportation on March 25, 1949. In both cases women and children made up a large proportion of those taken to outlying parts of Russia, mainly Siberia.
Memorial to Rally Co-driver Michael Park Opened in Tallinn
ER – Prime Minister Andrus Ansip unveiled a memorial to British rally co-driver Michael Park who died last September in an accident during the Wales Rally GB. Park was the co-driver of Estonian rally driver Markko Märtin.
“Michael Park was honoured and loved here in Estonia,” Ansip said addressing Michael Park’s family during the ceremony beside the Tallinn Bay embankment.
“For us he wasn’t a foreigner, he was our co-driver, our own hero. He was a member of the Estonian team,” Ansip said.
The memorial by the Estonian sculptor Mati Karmin is in the shape of a cube standing at one of its corners and bearing Park’s name.
Present and former rally champions had arrived in Tallinn for the ceremony, including Tommi Mäkinen, Sebastian Loeb, Marcus Grönholm, Colin McRae and Petter Solberg, along with Park’s widow and his two children.
Rally team leaders Malcolm Wilson, Christian Loriaux and David Lapworth were also present.
Võidupüha (Victory Day)
23 June
Võidupüha or Victory Day is an Estonian public holiday, which has been celebrated on 23 June every year since 1934 until 1939 and after the restoration of Estonian independence from 1992. Victory Day recalls the decisive battle during the War of Independence in which the Estonian military forces and their allies defeated the German forces who sought to re-assert Baltic-German control over the region. Today, Võidupüha also marks the contributions of all Estonians in their fight to regain and retain their independence.
The War of Independence 1918-1920 and 23 June 1919
At the end of World War I, Estonia was engaged in a War of Independence with two former major powers. At the time of the Armistice on 11 November 1918, the Estonian Provisional Government was forced to defend its declaration of independence against attacks by Soviet-Russian troops and a Baltic-German Landeswehr army under General von der Goltz. By the end of December 1918, the Soviet-Russian forces, in an effort to re-establish the borders of the Tsarist Empire, had succeeded in occupying half of Estonia.
However, the tide began to turn in late December 1918 when Finnish volunteers as well as British naval assistance began to arrive in Estonia to support Estonia’s defence. By the time the volunteers and equipment reached the front, the Soviet advance had been halted and in less than a month Estonia was virtually cleared of all Soviet forces.
The War of Independence was carried out by a multi-national force of 85,500 Estonians, 3,700 Finns, more than 5,000 Russians of the North West White Army (under the command of the Estonian Defence Forces General Staff), 9,800 Latvians, 3,000 British, 400 Swedes and 250 Danes and up to 700 Baltic Germans (who were Estonian citizens but had a separate Baltic Battalion).
However, intermittent fighting continued on the eastern and southern fronts throughout 1919. In northern Latvia, a mixed Estonian-Latvian force under the Estonian command of General Johan Laidoner defeated the Red Army troops operating in Northern Latvia. However, half of Latvia was still occupied by the troops of General von der Goltz.
On 5 June 1919, General von der Goltz advanced and attempted to isolate the right wing of the Estonian Army. Despite his well-equipped and experienced troops, his army was defeated at Roopa (20 June) and Cesis-Rauna (21-22 June). The final battle at Cesis (Võnnu) on 23 June saw the collapse of the von der Goltz army. Following this victory, Estonian and Latvian forces co-operated to ensure the fall of the puppet regime that had been established in Riga. Latvia’s freedom was regained and Estonia’s borders were secured.
The defeat of the two invading forces in 1919 and the signing of the Tartu Peace Treaty in 1920 between Estonia and Soviet Russia marked the successful achievement of Estonia’s independence after centuries of struggle, and thus 23 June became a day to celebrate this victory.
Võidupüha Today – An Important National Day For All Who Have Supported Estonia’s Quest For Independence
While the significance of the victory at Võnnu is not forgotten, Võidupüha is now a day on which the efforts of all those who have fought for Estonia’s independence throughout history are remembered.
Võidupüha is also a day of remembrance. It is a day when the thousands who fell fighting for an independent Estonia are commemorated.
During the second Soviet occupation, beginning in 1944, those who fought against the Soviets were sentenced to the infamous 25+5 prison sentences, which consisted of 25 years in the Gulag and five years in exile. Many of those who fought against the Soviet occupation died from the harsh treatment they received.
Võidupüha recalls the Estonian tradition of fighting for democracy and freedom. Since the end of Soviet occupation in 1991, Võidupüha’s commemorations and celebrations have been important in the rebuilding of the Estonian identity. For Estonia’s defence forces, it is a particularly important event. The need to base its forces on Estonia’s traditional defence of liberty and freedom, as commemorated by Võidupüha, cannot be underestimated.
Since the victory at Cesis, the ideals of independence and freedom have been linked to the traditional bonfires that have been lit all over Estonia since ancient times to celebrate the shortest night of summer (called Jaaniõhtu in Estonian). On Jaaniõhtu, the sun sets only for a couple of hours. The tradition continues today: Victory Day together with St John’s day (24 June) is the most important summer holiday for Estonians. The Victory flame lit by the President early in the morning on 23 June is carried to every county to light bonfires at night. The state flags remain at full mast for the two days through the dim light of the Nordic white nights.
|
