|
<!– .style1 {color: #0000FF} –>Buffalo eestlased ja lätlased mälestasid juuniküüditamise 65. aastapäeva
Pildil vasakul ees õp. Hannes Aasa, paremal ees sopran Maarit Vaga, tema kõrval läti pastor Ivars Gaide. Teises reas keskel koguduse esimees Edgar Zirna. Foto: Malle Matvei kogust.
Teisipäeval, 13. juunil tähistas E.E.L.K. Buffalo Pauluse kogudus koos läti kogudusega küüditamise 65. aastapäeva Holy Trinity luteri kirikus. Teenisid õp. Hannes Aasa ja läti pastor Ivars Gaide, mõlemad Hamiltonist. Solistina esines sopran Maarit Vaga organist Paul Maine’i saatel. Jumalateenistusele järgnes kohvilaud Fellowship saalis.
Padusadu sundis peolised siseruumidesse
Rahvarohke võidupüha aktus ja jaanipäeva laulu- ja tantsupidu Lakewoodis
Lakewoodi Eesti Kooli lapsed esinesid lugemiste ja luuletustega Lakewoodi kooli juhataja Aino-Liis Tõõtsovi juhatusel pidulikul Võidupüha aktusel Lakewoodi Eesti Majas.
Fotol paremal kooli juhataja Aino-Liis Tõõtsov. Lapsed vasakult: Linnea ja Leili Tõõtsov.
Pillerkaare rahvatantsijad: Ees vasakult: Ann Aaresild, Laila Oinas, rühmajuht Anu Oinas, Tuuli Lipping.
Taga: Jyri Erki Kork, Priit Vesilind ja Mauno Kork
Jaanipäeval, 24. juunil katsuti idarannikut ülisuurte vihmatormidega. Ilm oli niiske ja soe, kuid tugevad vihmahood sundisid Lakewoodi Eesti Ühingu võidupüha aktuse ja jaanipäeva laulu- ja tantsupeo korraldajaid kasutama “plaani B” ehk siirduma õuest Lakewoodi Eesti Maja siseruumidesse.
Maja köök ja baar oli avatud juba vara ja peolisi kogunes Eesti Majja juba varakult.
Võidupüha aktus algas lippude tervitusega, mille korraldajateks olid Katrin Pillion ja Jaan Panksepp. Lipud kandsid saali Lucee Karu ja Alexandra Pillion. USA hümni laulis Luule Prima. LEÜ abiesimehe Priit Parming tervitas ning andis sõna praost Thomas Vagale avapalvuseks, milles ta kutsus kuulajaid meenutama Ristija Johannest, eesti moel Jaani, kes tõi pimeduses ja surmavarjus istuvale rahvale sõnumi valgusest. Ka Eesti rahvas oli pimeduse varjus, enne kui iseseisvuse valgus avanes rahvale ja selle valguse märkimiseks pühitseme ka Võidupüha. Ja Jaanipäev on Ristija Johannese sünnipäev. Palvetati õnnistust peole, selle korraldajaile ja esinejaile ning kogunenuile ja kogu eesti rahvale nii siin võõrsil kui ka isademaal.
Avasõna ütles kaitseväe veteran Elmar Koppel, kes ütles: “Tervitan teid kõiki, kes te olete täna Lakewoodi tulnud, et tähistada — vaatamata rängale vihmasajule — siin ühiselt meie rahvuslikku tähtpäeva, Võidupüha. 87 aastat tagasi nendel samadel päeval sai purustatud Eesti Vabariigi sõja-lõunarindel meie sõjaväe poolt Saksa “raudrüütlite” katse veelkord meie kodumaad “omada”. Lahingud läksid meil kallilt maksma — meil oli kaotusi. Juunikuu on meie rahvale võidu ja kaotuste kuu. Kaotatud vabadusvõitlejatele mõeldes on meie kohus neid tulihingelisi kodumaa poegi ja tütreid mälestada hetkelise leinaseisakuga.” Kummarduti austates mälestama lahingutes kaotatud eesti poegi ja tütreid. Ühiselt lauldi “Hoia, Jumal, Eestit!” Luule Prima klaverisaatel.
Kindral E. Põdder andis omal ajal käsu süüdata võidutuled Võidupüha tähitamiseks ja seda on tehtud ka Lakewoodis igal võidupüha ja jaanipäeva tähistamisel. Kuna oldi sise-ruumides, pidi võidutule süütamine toimuma nn. fiktiivselt, kuid samas konkreetselt, sest uutmoodi valgustavad pulgad lõid särama, kui neid painutati. Kohalviibinud kaitseväe veteranid Jüri Virkus ja Heino Ets süütasid “tulepulgad” Elmar Koppeli juhtimisel ja asetasid pulgad kännu otsa.
 
Vasakul pildil: Jüri Virkus.
Paremal pildil: Priit Parming.
Teadustaja Aino Liis Tõõtsov luges Eesti vabariigi esindaja, E.V. kaitse-atashee Ühendriikides ja Kanadas, brigaadikindrali Vello Loemaa tervituse, milles ta ütles:
“Südasuve saabumine on meie jaoks alati olnud täis ootusi ja lootusi, kuna põhjamaise karmusega harjunud eestlastele on soojade ja pikkade suvepäevade hellus lausa taevane kingitus.
Enne Jaanipäeva on aga 23. juunil tähistatav Võidupüha suur pidu kogu rahvale ning kindlasti kaitsejõududele. Vabadussõda oli noore riigi poolt algatatud ja võidukalt lõpetatud sõda, mis tõi Eesti Vabariigile iseseisvuse ja tagas edasise arengu. Me ei saa kunagi alahinnata nende inimeste püüdlust omariiklusele ja valmidust eneseohverdusele, tänu kellele meil on olemas oma riik. Võidupüha on kui suurim sümbol, mida me tähistame vabadussõja auks ning meenutagem neid, tänu kellele me saame täna vabalt tähistada nii Võidupüha kui ka Jaanipäeva.
Kaitseväele on Võidupüha eriti tähtis traditsioonide hoidmiseks ning meie kaitseväelastel on juba õigus kõrvutada end Vabadussõja võitjatega. Õige pea saabub aeg, mil Eesti taasiseseisvumisest on möödunud terve inimpõlv ning juba tänased noored sõdurid ja ohvitserid on oma koolitee ja sõjalise väljaõppe läbinud vabas Eestis. Võin kinnitada omast kogemusest, et nende seas on väga tublisid inimesi. Samuti olen mitmes paigas Ameerika Ühendriikides kohanud sõjaväelasi, kes on teeninud või õppinud koos eestlastega ning kuulnud neilt kiitvaid hinnanguid lausa ülivõrdes.
Maailm on hoopiski suurem kui meie väike Eesti ja selle mõttega tuleb meil kodus veel harjuda. Siiski, kaitseväelaste maailm on juba laiem, kuna pea tosin aastat oleme osalenud rahvusvahelistel operatsioonidel. Me oleme täitnud neid kohustusi, mida oleme liitlastele lubanud ning me ei kahtle, et ka nemad seda teevad. Üle kahe aasta NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigina tõdeme, et see on alles tee algus, kuid me loodame, et jätkame seda teed sama usinalt, kui varem. Üheks lootustandvaks märgiks on ka tänane jaanituli, mis näitab, et Eesti Vabariigi ja ta sõprade vaim ja teod on üksmeelsed, et me soovime hoida eestlust ning oma Eesti riiki.”
 
Vasakul pildil: Aino-Liis Tõõtsov
Paremal pildil: LEÜ esimees Tõnu Vanderer
Elmar Koppel langenuid mälestamas
Järgnesid suveluuletuste lugemised Eesti Kooli lastelt. Linnea Tõõtsov esitas Marie Underi “Suveõhtu maal”. Vanem õde Leili Tõõtsov esitas erilise selgusega Julius Oro luuletuse “Suvel” ja Karl-Mark Kumm luges J. Oro jutukese “Jaanituled — mälestusi suvest”.
ERKÜ Esinduskogu liige ja Lakewoodi Eesti Ühingu endine esimees Jüri Virkus oli aktusekõneleja. Tervitades publikut, avaldas ja headmeelt, et saab viibida tuttavate seas. Ta märkis, et Lakewoodi Eesti Maja oli tema New Jersey’s elamise ajal kohaks, kus toimusid mitmed rahvusorganisatsioonide kongressid, ERKÜ koosolekud, NJ Balti Komitee koosolekud ja paljud muud: kõik seoses meie vabadusvõitlusega vaba Eesti heaks (kõne tekst avaldatakse eraldi).
Lõpetati Eesti hümni laulmisega ja siirduti vahetult tähistama jaanipäeva laulu- ja tantsupeoga.
Laine-Lya Pals esitas Hando Runneli luuletuse “Jaanipäeval kõrgeks kasvab rohi”, lauldi hoogsalt “Kui Kungla rahvas kuldsel a’al” ja asuti järgima Washingtonist kohalviibiva rahvatantsugrupi “Pillerkaar” etendusi. Grupi treeneriks ja juhiks on Anu Oinas.
Eriliselt suurepärase etenduse alustasid “Pillerkaare” tantsijad tuntud tantsuga “Reinlender”. Järgnesid Austriast laenatud rahvatants “Laendler”, mänglev “Tule, aga tule”, “Külavalss”, “Kosjalugu” ja “Vanaema venna polka.
Anu Oinas tutvustas tantse ja tantsijaid: Laila Oinas & Priit Vesilind, Tuuli Lipping & Jyri Erki Kork, Ann Aaresild & Mauno Kork.
Kõik kunagised rahvatantsijad kutsuti põrandale “Tuljakut” tantsima. “Perekonnavalss” meelitas ka lapsed ja lõpuks tantsisid kõik tantsuvõimelised koos “Pillerkaarega” romantikaga seotud jaanipäeva suve-öid meenutades.
Lõppsõna ütles ja lilled esinejatele andis LEÜ esimees Tõnu Vanderer, kutsudes eestlasi mitte kunagi unustama oma sünnimaa idanaabrit, keda ei saa usaldada nii et vabadusvõitlus Eesti Vabariigi vabaduse ja iseseisvuse eest peab jätkuma.
Ta tänas korraldajaid, esinejaid, köögi toimkonda, baaris teeninuid ja eriti publikut, ilma kelleta poleks pidu võinud pidada. Nimesid külalisraamatus oli üle saja.
Kassas olid Anita Pallop, Imbi Sepp ja Arvo Steinpick.
Peo üldkorraldajaks oli LEÜ ja peakorraldajaks Priit Parming. Majandusest vastutasid Anita Pallop ja Ülle Saluri. Võidupüha aktuse peakorraldaja oli Priit Parming ja Jaanipäeva pidustuste korraldamisest vastutas Heino Maasikas, laulu- ja tantsupeost Ferdinand Rikka. Reklaami eest vastutasid Viiu Vanderer ja Priit Parming. Toetusannetusi oli kogunud Priit Parming.
Ilusad kavavihikud oli kujundanud Tõnu Vanderer. Rikkaliku loterii olid korraldanud ja loosisid Imbi Sepp, Maie Currie ja Viiu Vanderer. Toitlustus oli Lia Parmingu, Virve-Kai Bulla, Tiina Rebase, Mitsi Davidi ja Salme Parmingu kätes. Köögi kassa oli Reet Karu. Baaris teenisid: Andres Simonson, Markus Maasikas, Vello Prima, Karl Noor, Harri Peterson, Andres Kurrik ja Patrick Marchychyn. Tehnilises toimkonnas ja parkimise korraldamises olid tegevad: Elmar Koppel, Jaan Panksepp, Heino Ets, Indrek Ojamaa, Matti Karuks, Fred Rikka ja Arvo Steinpick.
Tantsuks mängis menukalt “Scandinavian Delight” ja tantsijad tulid publiku hulgast.
Tore ja hästi läbiviidud pidu paduvihmast hoolimata!
Airi Vaga
Ilus leeriõnnistamine Connecticutis
Fotol: praost Uudo Tari, Kiia-Mai Rakfeldt, Jaan Karl Kangro ja õpetaja Valdeko Kangro. (Foto: Jaak Rakfeldt)
Connecticutis, Manchesteri linnas asuvas Concordia Luteri Kirikus õnnistati 27. mail kaks leerinoort — Kiia-Mai Rakfeldt ja Jaan Karl Kangro. Teenisid koguduse õpetajad praost Udo Tari ja abipraost emeritus Valdeko Kangro. Kokku oli tulnud hulgaliselt leerilaste pereliikmeid ja sõpru. Kirik oli ehitud kaunite kevadlilledega.
Leerijutluse aluseks võttis abipraost Kangro ühe lapse kirja Jumalale, milles laps küsis: Kas sa oled tõesti olemas? Usul on nii intellektuaalne kui inspiratiivne pool, seletas õpetaja, mis tähendab, et osa sellest on õpitud, aga osa tuleb inimesele Jumala vaimust. Jutlus konfirmeeritud usust oli eriti sündmusekohane ja kogudus jälgis seda huviga. Teenistuste muusikalist osa kaunistas sopran Kristi Roosmaa ja pianist Hando Nahkur orelil ja klaveril. Meeldiva, kristallselge häälega sopran laulis F. A. Säbelmanni “Helde Isa”, Andrew Lloyd Webberi “Pie Jesu” ja Dave & Jean Perry “Jeesus meid õnnista”. Klaverikunstnik saatis lauljat nii klaveril kui orelil ja mängis pärast eestpalveid Brahmsi liigutava “Intermezzo”.
Teenistuse lõppedes soovisid kirikulised leerilastele ja nende peredele õnne. Noored külvati üle nii paljude lilledega, et nende rõõmsaid nägusid oli vaevalt üle lillekuhjade näha.
Noored ja nende sõbrad ja pered läksid kirikust edasi Manchester Country Club’i, kus toimus pidulik koos-viibimine ja õhtusöök. Kiia-Mai ja Jaan tänasid ja andsid kingitusi oma usuõpetuse õpetajatele, pastoritele ja emadele. Eriline tänu kuulus ka leerilaste õdedele – Kaili Rakfeldtile ja Linda Kangrole, kelle hooleks oli olnud saali kaunistamine ja vastuvõtu korraldamine. Kaili ja Linda olid arvutisse kokku pannud ka sarja pilte kahest leerilapsest. Sobivate laulude saatel näidati ekraanil slaide Kiia-Maist ja Jaanist beebidena, väikeste lastena ja lõpuks kenade noorte inimestena koos oma peredega. Leerinoortele lauldi “Elagu!” Tantsimine algas perekonnavalsiga ja jätkus mitmesuguse muusika helide saatel. Vahel korraldati nii täiskasvanutele kui noortele mänge. Leeripeost kujunes lõbus ja sõbralik õhtu.
Kiia-Mai Rakfeldt ja Jaani Kangro on Connecticuti Eesti Kooli vilistlased, rahvatantsijad ning välis-eesti gaidide ja skautide tegevusest osavõtjad. Mõne aasta pärast seisab neil ees ülikoolitee. Kiia-Mai vanemad on Kristi ja Jaak Rakfeldt; Jaani vanemad on Leena ja Jaan Kangro.
Tiina Ets
TÄHTPÄEVI
ENDEL REINPÕLD 80
Eks ole ju vana tõde, et aastad kipuvad üha kiiremini mööda libisema, eriti kui nende arv on tõusnud suureks. Alles oli 75. tähtpäev, kui nüüd on juubilar jõudnud 80. eluaasta lävele. Aga ta võib rahuldustundega meenutada eriti viimast 60 aastat, kui ta välis-eestlaskonna ringides andis oma parima. Olgu see siis skautlus või mõni üldorganisatsioon, laulukoor või kirik. Mis iganes. Ja ei jõuagi kõiki loetleda!
Endel sündis 4. juulil 1926. aastal Annikvere külas Vana-Põltsamaa vallas. Teine Suur Sõda katkestas Endeli koolitee Põltsamaa gümnaasiumis, kui 1944. aastal tuli kutse sõjaväkke. Sõjatee viis Endeli 20. Diviisi koosseisu Neuhammerisse. Aga lahingutes Opelni all (Poola ala nüüd) tuli ootamatu häda — mürsukild käevarde. Kuulipilduja jäi teiste sõdurite hoolde, ja nii läks sõit Lääne-Saksamaa haiglasse. Lõppes sõda, käsi paranes ja algas sõjavangi elu Prantsusmaal.
Vabanenud sõjavangist 1946. aastal, asus Endel Memmingeni põgenikelaagrisse. Seal oli võimalik jätkata katkestatud õpinguid, kuid samal ajal ka osaleda eesti skautide-gaidide tegevuses. Koolitöö jätkus Geislingenis ja 1949. aastal GEG-i (Geislingeni Eesti Gümnaasium).
Saksamaalt väljarändamise võimalus tõi Endeli USA-sse, Ohio osariiki. Algul põllutööline, siis Clevelandis, A&P Supermarketi teenistuja. Kuid sõda Koreas tegi katkestuse. Jälle kutse sõjaväkke, kuid sedakord juba oliivrohelises univormis Saksamaal. Paar aastat olid huvitavad ja meeldivad, sest oled ju osa suurriigi jõududest. Tanki mehaanikuna tegeles Endel rügemendi suurte soomusmasinatega Tshehhi piiri läheduses.
Teenistus seljataga, pöördus Endel tagasi Clevelandi, kus eesti ühiskond oli tublisti kasvanud. organiseeris eesti skautüksuse ja oli selle juhiks. Asutati eesti kogudus, Endel sekretäriks. Lõi kaasa rahvatantsu rühmas, laulukooris ja näiteringis. Ja kui ellu kutsuti Võitlejate Ühing, siis oli Endel juhatuses. Ja loomulikult ka Clevelandi Eesti Selts, kus Endel oli alul sekretär, hiljem esimees. Kõike seda igapäevase töö kõrval Fordi vabrikus.
Aasta 1962 tõi Endeli USA idarannikule, Citibank’i Data Centerisse New Yorki tervelt 28 aastaks, kuni pensionile minekuni 1991. aastal.
Skautluses on Endel olnud Eesti Skautide Maleva sekretär, abijuht, maleva juht, veel Eesti Skautide Keskbüroo sekretär, hiljem peaskaut. Tema teeneid on hinnatud Põhjatäht I, II ja III-ga.
Kiriklikus tegevuses oli Endel E.E.L.K. New Yorgi Pauluse koguduse sekretär, seejärel esimees kuni tänapäevani. Ja New Yorgi Haridusseltsi töös on ta olnud tegev 40 aastat; esialgu sekretär, siis abiesimees ja seejärel 6 aastat esimees. Nüüd on ta Haridusseltsi Vanematekogu esimees ja Seltsi auliige.
Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) pinnal oli Endel peasekretäriks, kui nüüdki veel Esinduskogus. Eesti Abistamiskomitee on pakkunud võimaluse kaasalöömiseks, alul jällegi sekretärina, siis abiesimehena ja nüüd mitu aastat esimehena.
Sagedased küllasõidud Eestisse, ja loomulikult Põltsamaale, viisid Endeli kokku sealse koguduse õpetajaga, praost Herbert Kuurme’ga. Suur kirikumees ja kooli-õpetaja, aga varises eelmisel aastal (2005). Ja siis tekkiski kunagisel koguduse liikmel ja põltsamaalasel mõte rajada Kuurme-nimeline stipendiumide fond. Peale kirjavahetusi saigi fondile pandud alus, ning usuteaduse õpilastel on nüüd võimalus sellest stipendiumi taotleda.
Eestluse hoidjana USA-s tunnustas E.V. president 2003. aastal Endelit Valgetähe neljanda klassi ordeniga.
Endel ja tema abikaasa Selma kohtusid esmakordselt 1964. aastal Rootsis toimunud eesti skautide-gaidide maailmalaagris. Tutvusele järgnes abielu 1972. aastal Oldenburgis, Saksamaal. Ja Endel sai kasutütre Merikese ja kasupoja Toivo.
Alati valmis, sõbralik ja erakordselt tugev töömees väliseesti pinnal, kuid nüüd ka Põltsamaal, on teeninud suure lugupidamise koos soovidega: jätkugu tal tugevat tervist ja energiat veel kauaks! Ja sel aastal märgib Endel oma juubelit Põltsamaal, sugulaste ja tuttavate ringis.
Ylo Anson
* Los Angelese eestlaskond tähistas juuniküüditamise mälestuspäeva koos leedulaste ja lätlastega. Sel aastal olid leedulased päeva üldkorraldajaks. 18. juunil kogunes ligemale 200 balti rahvaste esindajat Püha Kasimiri katoliku kirikusse ühisele missale. Toimus jumalateenistus, kus teenisid leedu Püha Kasimiri katoliku kiriku ülempreester, isa Stanislovas Anuzis, läti koguduse õp. praost Davis Kaneps, leedu kiriku preester Tomas Karanauskas ja E.E.L.K. Los Angelese õpetaja, abipraost Jüri Pallo. Jumalateenistusele järgnes programmiline koosviibimine Leedu Majas. Eesti Vabariigi nimel võttis sõna aukonsul Jaak Treiman. Muusikalises osas esines Leedu kiriku segakoor ja pianist Rudolfas Budginas.
E.E.L.K. Los Angelese koguduse teated, juuli 2006.
Parts eelistaks ühendpartei juhina Laari
Endise peaministri ja Res Publica esimehe Juhan Partsi hinnangul sobiks Isamaaliidu ja Res Publica liidu juhiks kõige paremini kahel korral valitsust juhtinud Mart Laar. “Mart Laari küpsus sobib meile,” ütles Parts SL Õhtulehele. “Ta on kõige õigem ühendpartei väärtusi edasi vedama.”
Parts põhjendas oma seisukohta sellega, et Laaril on jaantõnissonilikud aated, samas on ta küps ja rahvusvaheliselt hinnatud mees.
Laar on ise ajakirjanduses korduvalt kinnitanud, et pole ühendpartei juhi kohast eriti huvitatud.
Oma poliitilisest tulevikust rääkides ütles Parts, et tal pole mingit ametikohaambitsiooni. “Kui pakutakse või on võimalus, siis ma seda ka kasutan,” ütles ta.
Küll lubas ta kindlasti riigikokku kandideerida. “Mind motiveerib poliitikas olema lahtiütlemine populistlikust olupoliitikast, ENSV mentaliteedi kaotamine ja Eesti viimine õigetele radadele,” ütles kunagine valitsusjuht.
Samas ei välistanud ta ka muid võimalusi. “Mul oleks õige aeg otsida endale suuremat vastutust,” ütles Parts. “See sõltub paljudest asjaoludest.”
Presidendivalimistest rääkides teatas Parts, et kuigi kõigil neljal riigikogus erakondade sõelumisel alles jäänud kandidaadil on suurepärased eeldused Eestit edasi viia, eelistaks ta Toomas Hendrik Ilvest näha välisministrina.
“See on hädavajalik, sest meie rahvusvahelised positsioonid on kaotsi minemas,” ütles ta.
Parts viitas ka sellele, et Ilvesel pole kogu ühiskonna toetust. “Kui Ilves ei meeldi Keskerakonna ja Rahvaliidu valijatele, siis peab ka ta ise aru saama, et tuleb otsida tasakaalukandidaati,” kinnitas Parts, kelle sõnul tal ülejäänud kolme suhtes eelistust pole. VES/BNS
Võitlus Rüütliga
Kalle Muuli, Postimees 7/6/06
Postimehe ajakirjanik Kalle Muuli tunnistab, et purpurpunase taustaga presidendi jätkamine ei meeldiks talle. Arnold Rüütliga ei saa aga võidelda nii, et süüdistatakse teda reeglite rikkumises, mida pole kehtestatudki.
Purupunase minevikuga riigipea pole Eestile hea. Arvasin nii aastal 1992, kui Arnold Rüütlit ei valitud presidendiks, ja arvasin nii ka aastal 2001, kui ta valiti presidendiks. Nüüd, kui Rüütel on juba ligi viis aastat võimul olnud ja valmistub kandideerima teiseks ametiajaks valimiskogus, olen ma selles veelgi kindlam.
Aga sobimatu inimese valimisest veelgi hullem on see, kui teda püütakse ametist eemaldada sobimatul viisil.
Rüütel täidab põhiseaduse sätteid, mis tehti omal ajal tema kõrvaletõrjumiseks presidendiametist, kuid nüüd süüdistatakse teda niisuguste mängureeglite rikkumises, mida pole kehtestatudki.
Algul oli Rüütel “süüdi” selles, et ta ei teatanud oma kandideerimisest, ehkki keegi ei saa ilma piisava toetuseta ise enda kandidatuuri üles seada.
Nüüd, kus Rahvaliit on oma otsuse teinud, on Rüütel “süüdi” selles, et ta ei soovi valimisväitlustest osa võtta. Justkui oleks see tema kohustus, mitte õigus.
Aga kellega peaks president üldse väitlema? Ühtki teist kandidaati ju pole veel. Viis erakonda valisid eile välja neli inimest, kellest vähemalt kolm ei saa presidendikandidaadiks. Ja kui imekombel selgubki see ainus ühiskandidaat, siis ei saa jälle Arnold Rüütlist presidendikandidaati, sest riigikogus ta ju ei kandideeri.
Rüütli hurjutamise asemel tuleks teise kandidaadi otsijail keskenduda läbirääkimistele Keskerakonnaga, sest valimistulemus ei sõltu Rüütlist, vaid Keskerakonnast, kelle hääled on kaalukeeleks nii riigikogus kui ka valimiskogus.
Võimalus riigikogus president valida on väike, kuid siiski olemas tänu neutraalsematele kandidaatidele Jaan Manitskile ja Jaak Aaviksoole. Neid on Kesk-erakonnal lihtsam toetada kui teiste erakondade liikmeid.
Valimiste võtmeküsimus pole tegelikult presidendi isik, vaid hoopis usaldus. Kui Keskerakond eelistab Rüütlile kedagi teist, halvendab ta suhteid ühe tähtsama liitlase Rahvaliiduga. Mida on teistel erakondadel asemele pakkuda? Milliseid koostöölubadusi nad saavad anda ja millised on tagatised?
Paraku on neli parlamendierakonda näinud palju vaeva umbusu külvamisega. Eriti jabur on seejuures Keskerakonna juhi Edgar Savisaare kahtlustamine salaleppes Rüütliga.
Keskerakonna tugevus seisneb just võimaluses hoida tules kaht rauda korraga. Seepärast venitab Savisaar otsusega viimse võimaluseni ja ei lepi kellegagi midagi kokku enne, kui on vaja nupule vajutada.
Tartu Tähtvere pargis taasavati vabastajate monument
Pühapäeval taasavati Tartus Tähtvere pargis eelkõige soomusronglastele ja Kuperjanovi rügemendis võidelnud partisanidele pühendatud mälestusmärk, kirjutab Postimees. Tartu vabastajate monument püstitati Kreutzwaldi tänava äärde põlispuude alla, mida Tartu linnavolikogu esimees Aadu Must peab monumendile ainuõigeks paigaks. Üle kolme meetri kõrgustest graniitsammastest koosnev mälestusmärk kannab teksti: “Kodanik, tea – siin, Tähtvere väljadel löödi viimane lahing Tartu vabastamisel 14. jaan. 1919.”
EELK Tartu praostkonna praost Joel Luhamets märkis oma kõnes, et vabaduses olles kipub vabaduse hind ja väärtus ununema. “Tuletagu see mälestusmärk meile meelde, et vabadus on kallis asi – seda tuleb hoida ja kasutada väärikalt,” lausus ta.Monumendi avamisel seisis auvalves ka 91-aastane Hillar Kinguste, kes hoidis 1956. aastal õmmeldud rahvuslippu, kirjutab leht. /BNS
Eestis filmiti lõik Vene aja dissidentidest
Eestis filmiti osa Financial Timesi endise korrespondendi David Satteri raamatu “Meeletuse ajastu” järgi tehtavast dokumentaalfilmist, mis räägib põrandaalusest võitlusest Nõukogude Liidus ning KGB-st, kirjutab Postimees. Tallinnas Viru hotellis filmiti lõik, mis kajastab nõukogude võimu ajal Moskvas Financial Timesi korrespondendina töötanud Satteri esimest, 1977. aastal toimunud paaripäevast külaskäiku Eestisse ning kohtumist KGB agentidega, kes tutvustasid end talle kui Eesti vabadusvõitlejaid.
Sel põhjusel kaasati dokumentaalfilmi ka endine dissident Mart Niklus, kellena üks agentidest end Satterile esitles.
“Pärast seda pole nad mind ära petnud. See intsident andis mulle esimest korda aimu KGB olemusest,” ütles Satter ajalehele. Tõelist Niklust nägi Satter esimest korda möödunud aastal, kui tutvustas Eestis oma raamatut.
Dokumentaalfilmi eesmärk on näidata maailmale kommunistliku rezhiimi lagunemist nii, nagu seda nägid ning kogesid inimesed Nõukogude Liidus. Filmi aluseks olev raamat kajastab paljude inimeste lugusid ning kogemusi.
Filmi võtted toimuvad erinevates kohtades Venemaal ning ka Baltimaades. Film plaanitakse valmis saada tuleva aasta kevadeks ning seda loodetakse näidata kõikjal maailmas, sealhulgas Eestis. Satter töötas Moskvas aastatel 1976-1982. Tema teist raamatut “Darkness at Dawn: the Rise of the Russian Criminal State” ehk “Pimedus koidu ajal: Vene kriminaalse riigi tõus”, tõlgitakse praegu eesti keelde. VES/BNS
Välisminister Paet külastas Eesti rahutagajaid Tuzlas
Kolmapäeval, 5. juulil jätkus välisminister Urmas Paeti ametlik visiit Bosnias ja Hertsegoviinas kohtumistega parlamentaarse assamblee Skupstina esindajatega. Teisipäeva, 4. juuli õhtul kohtus välisminister Paet Euroopa Liidu jõudude EUFOR ülema Gian Marco Chiariniga ning külastas Eesti rahutagajaid Tuzlas. Kohtumisel EUFORi ülemaga oli kõne all julgeoleku olukord Bosnias ja Hertsegoviinas. Chiarini andis Eesti poolele ülevaate EUFOR-Althea missiooni tegemistest ja tuleviku väljavaadetest ning tunnustas Eesti rahutagamisrühma senist tööd. Välisminister Paet märkis, et Eesti toetab EUFOR-Althea kohalolu Bosnias ja Hertsegoviinas. „EUFOR-Althea on peamine julgeolekutagatis riigis ja annab kohalikele inimestele kindlustunnet,” lisas ta. 4. juuli õhtul külastas välisminister Paet Eesti rahutagamisüksust Camp Eagle Base’s Tuzlas ning tutvus nende töö- ning olmetingimustega. Välisminister soovis kaitseväelastele jõudu ja vastupidavust rahutagamise missiooni jätkamisel.
Hetkel osaleb Eesti Bosnias ja Hertsegoviinas 2.12.2004 alanud EL-i sõjalises missioonis EUFOR-Althea 4 staabi-ohvitseriga ja Kaitseliidu baasilmoodustatud 28-liikmelise jalaväe valverühmaga ESTGUARD-2.
VÄLISMINISTEERIUMI PRESSITALITUS
Tunne Kelam saab Robert Schumani nimelise medali
Europarlamendi saadik Tunne Kelam saab Strasbourg’is kätte europarlamendi suurima fraktsiooni, Euroopa Rahvapartei – Euroopa Demokraadid (EPP ED) fraktsiooni kõrgeima autasu, Robert Schumani medali ja diplomi. “Schumani-nimeline medal on üllatav tunnustus, mille üle mul on sügavalt hea meel. Pean seda ühtlasi tunnustuseks Eesti rahvuslik-demokraatlikele jõududele, kes vabanemisprotsessi esi-mestest aastatest seadsid selge sihi Eesti koha taastamiseks Euroopas,” ütles Kelam oma büroo teatel.
Schumani medalit antakse välja alates 1986. aastast. Sellega tunnustatakse inimesi, kes on andnud silmapaistva panuse Euroopa ühendamisse.
Teiste hulgas on medali saanud paavst Johannes Paulus II, Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker, Taani peaminister Anders Fogh Rasmussen, Hispaania endine peaminister Jose-Maria Aznar, Saksamaa endine kantsler Helmut Kohl, Prantsusmaa endine president Valery Giscard d’Estaing, Euroopa Komisjoni endine president Jacques Delors, aga ka Vene tuntud inimõiguste eestseisja Sergei Kovaljov.
“Kõigistst Euroopa koostöö ja vastastikuse mõistmise edendajaist on Robert Schuman olnud mulle aastakümneid isiklikult lähedaseim,” ütles Kelam.
Kelam avaldas autasu saamise puhul austust oma kunagisele õpetajale, kunstiajaloo professorile Voldemar Vagale, kes 45 aastat tagasi sisendas talle oma Euroopa kultuuripärandi isikliku kogemuse alusel optimismi vastkäivitunud Euroopa ühinemisesse. VES/BNS
Narva Aleksandri kirik taastatakse
 Suure Narva Aleksandri kiriku taastamine on kestnud juba aastaid, kuid raha puudusel on see edenenud väga aeglaselt. Kogudus on väike ja seetõttu on ehitustööd toimunud peamiselt väljaspoolt saadud annetuste ning Eesti riigi ja Narva linnavalitsuse tagasihoidliku toetusega. On olnud võimalik teha ainult hädavajalikke töid, paigaldatud uus katus ja aknad ning muretsetud ka ajutised pingid. Kogudus ja õpetaja Villu Jürjo on eriti tänulikud siinsetele kaasmaalastele, kes neid heldekäeliselt on toetanud Eesti Ameerika Fondi vahendusel.
Nüüd on, tänu koguduse ja õpetaja Jürjo kauaaegseile pingutustele avanenud võimalus see kirik täielikult koos kellatorniga taastada. Selleks on Euroopa Liit eraldanud miljon eurot, ning Eesti valitsus kaks miljonit krooni. Koos koguduse poolt kavatsetud panga-laenuga loodetakse kiriku välisehitus koos kellatorniga lõpetada kahe aasta jooksul. Loodetavasti jätkub raha ka kiriku sisemuse taastamiseks.
Kuigi koguduse peamure on kiriku taastamine, on selle muu tegevus olnud ning jätkub imetlustäratavalt. Jumalateenistused toimuvad suurkirikus igal pühapäeval nii eesti kui ka vene keeles. Neid kaunistavad mitmesugused koorid, nii kohalikud kui ka kaugemalt: Soomest, Peterburist ja Moskvast. Kirikus toimub ka palju kontserte. Käes-oleva suve tegevust tutvustava voldiku järgi esinevad seal Tallinna Kammerkoor, Narva Sümfoonia orkester, Narva Koorikooli Neidude koor, “Hortus Musicus”, mitmed solistid ning ansamblid Tartust, Peterburist, Moskvast ja Austraaliast.
Kes viibib juulis või augustis Eestis, sellel on hea võimalus neid kontserte kuulata ning kogeda, millist osa Narva kultuurielus etendab juba praegu Narva Aleksandri kirik.
Hildegard Rink
Einar (Ein) Sanden, meie klassivend
Arved Plaks
Einar Sanden Hispaanias
Kahtlemata on Einar meie TÕSA pundist kõige mitmekesisemate seikluste ja teenetega koolivend. Palusin Hellar Grabbit teha kokkuvõte Einari panusest Eesti kultuurile. Hellar Grabbi ise on ka TÕSA-lane; oli meist paar klassi ees. Einar Sanden on kirjanik ja veel praegugi ilmub raamatuid tema sulest. Hellar kirjutas järgnevat:
“Einar Sanden on kirjanik ja kirjastaja. Tema enda kirjutatud raamatuist mainigem: romaan meremeeste elust “Viimane veerand veini“, seiklusromaanid külma sõja ainetel “Loojangu lahkumine Tallinnast” ja “Süda ja kivid”, dokumentaaljutustus nõukogude luurajast Artur Haman-Tuldavast “Mees mitme näo ja nimega” ning ta enda elulugu kujutavad romaanid “Hommikutunnid”, “Näod ja maskid” ja “Septembri lapsed”. Kõik Sandeni raamatud on huvitavad, need kolm viimast on ka kirjanduslikult väga head. Inglise keeles on Sanden avaldanud kunstnik Erik Schmidti ja Evald Miksoni elulood. Kirjastajana on Sanden välja andnud terve rea eesti- ja inglisekeelseid raamatuid, millest tähelepanuväärivaim on Andres Küngi Balti rahvaste vabaduspüüdlustest kõnelev “A Dream of Freedom”. Einari raamatud on kõigis eesti suuremates raamatukogudes ja tema eluloolised andmed on “Eesti kirjanike leksikonis”.
Lootsin Einari juba ammu kohata ja see õnnestus mul esiteks 2003. aasta juunis Hispaanias, Tarragona provintsis, ta talvekodus, ja siis 2004. aasta juulis ta suvekorteris Tartus. (Tervislikel põhjustel polnud tal võimalik tulla TÕSA kokkutulekutele nädal varem). Järgneb meie vestluste lühendatud tulemus kahes kohas.
A: Einar, oled üks pooltosinast TÕSA õpilastest, kes põgenesid Eestist 1944. aasta sügisel. Kuidas sattusid Inglismaale elama?
E: Lahkusime Tallinnast laevaga 14. septembril 1944. aastal ema ja vanaemaga. Elasime Gotenhafeni lähedal jaanuarini 1945. Et mitte venelastele jalgu jääda pääsesime rongil Flensburgi. Pärast Saksa kapitulatsiooni elasime Holtsee külas ja seejärel eesti põgenikelaagris Eckenfördes. 1947 asus ema tööskeemi alusel Inglismaale kondiitriks. Mina vanaemaga tulin järele aasta-paar hiljem. Kõik see on täpselt kirjas mu autobiograafilistes romaanides.
A: Kirjutad oma raamatus “Näod ja maskid”, et su elu siht oli hakata meremeheks, koguda elukogemusi ja need kirja panna. Kuidas tekkis see huvi kirjutada?
E: See mõte on mul alati olnud. Mu vanaema oli suur raamatute lugeja. Ta luges mulle raamatuid ette juba, kui olin kolme-nelja aastane. Mul tuli siis see mõte, et tahaks ise ka kirjanikuks saada. Veel Saksamaal olles, 1948. a., kirjutasin kolm juttu, mis ilmusid Geislingeni ajalehe “Eesti Raja” noortelisas “Põhjamaa Tähistes”. Ma luuletasin ka, tulemusi ilmus Ameerika eestlaste ajakirjades “Meie Tee” ja “Kodukolle” (mis ilmus Torontos). Kuid aja jooksul ma lõpetasin luuletamise ära, kui tulin otsusele, et see pole ikka minu ala ja luuletajaid on liiga palju niikui nii. Selle järgi kirjutasin romaani “Toronto sügis” (1959), millele järgnes “Viimane veerand veini” kahes köites, mis ilmusid 1962 Toronto kirjastuses “ORTO”. Peale selle oli mul muud tegemist ja tuli pikem vaheaeg kirjutamisele. Kuid terve eluaeg on kirjutamine mulle olnud südamelähedane.
 
Vasakul: Einar Sanden abikaasaga
Paremal: Einar Sanden Saksamaal
A: Aga ka meri on Sul südamelähedane. Kuivõrd oled sellega saanud end siduda?
E: Inglismaal läksin juba 1949. aastal kuueteistaastasena merele vesi- ja teki-poisiks. Olin järgneval kolmel aastal merel, muidugi ainult suviti paar kuud. Viimati olin isegi peastjuuard. 1951. aastast sain töökoha Eesti Meremeeste Unioni büroos, kus paigutati mehi laevadele. Peakontor oli Stockholmis ja Inglismaa osakond oli minu käes. Mul oli oma kolmetoaline kontor. Mu ülesanne oli Eesti laevade mehitamine. Alul oli vahest 50 Eesti laeva merel. Pidin leidma ja saatma mehi. Eesti laevad tegid sõja läbi mitmet moodi. Mis oli Inglise sadamates sõja puhkedes, rekvireeriti, aga meeskonnaks jäid eestlased. Üks osa Eesti laevu läks Iiri lipu alla. Kui laev oli rohkem kui 50% Rootsi omand, läks ta Rootsi lipu alla. Oli laevu ka Ameerikas. Sõja ajal said sakslased mõned laevad kätte, need olid Saksa teenistuses kuni sõja lõpuni. Mehi sain DP laagritest, kes tulid Inglismaale tööle. Töö oli elav. Ajaga jäi Eesti laevu vähemaks ja mehi oli raskem leida, kuna paljud emigreerusid Kanadasse ja mujale. Tegevus lõppes viimaste Eesti laevade müügiga 1970-ndate algpoolel.
A: Sul on oma kirjastus “Boreas”, kuidas see algas?
E: Kirjastuse “Boreas” rajas Jakobson aktsiaseltsina Londonis 1939. aastal Männikuga. Viimasel oli omal ajal kõige suurem Eesti kirjastus Tartus, “Loodus”. Tal tuli mõte kirjastada Eesti raamatuid Inglismaal ja Saksamaal. Kui venelased tulid Eestisse sisse 1940, siis Männik kadus, vist tapeti. Hakkasin “Borease” läbi kirjastust välja andma. Jakobsonil tuli vähk, ja tuli küsimus, mida edasi teha. 1975 ostin selle ettevõtte $300 eest. Registreerisin ta kui oma enda ettevõtte. Juubeliaastal andsin välja oma memuaarid, kuus tükki. Kirjastasin nii oma kui ka teiste raamatuid. Üle aastate kirjastasin 50 tiitlit eesti, inglise, rootsi ja islandi keeltest. Raamatute väljaandmine ei toonud kunagi sisse suurt raha. Ajaga kadus läänes raamatute turg. Peamiselt saan müüa veel Eestis. “Borea” pole enam aktiivne kirjastus. Lasen, mida kirjutan, teistel kirjastada. Kui annan 1000 voi 1500 raamatut trükki, ma ei tee nimetamisväärset raha. Ma ei reklaami oma raamatuid, kuid neid saab Interneti läbi osta “Amazoni” firmalt.
Einarit külastades Hispaanias näitas ta mulle oma kirjutusmasinat, millel ta on kirjutanud viimased 40 aastat. See on tavaline “Adler” firma kirjutusmasin. Täpselt samasugune masin on tal ka Inglismaal. Põhimõtteliselt ta ei tarvita ega taha mobiili ega arvutit. Ta seletas, et kui ta on Eestis, ta ei kirjuta, sest tal on tohutu palju lugeda. Seda ta teeb oma ilusas seitsmendal korrusel asuvas korteris vaatega Tartu kesklinnale. Hispaanias pole aega lugemiseks, seal ta kirjutab. Tervislikel põhjustel töötab ta vaid hommikupoole neli tundi, sest hiljem on ta selleks liiga väsinud. Tal on jooksva.
A: Kui raamatud sulle raha sisse ei toonud, millest Sa siis elasid?
E: Sissetulek tuli majade ostmisest ja müümisest, aastate jooksul oli mul vahest 8 maja. Kui sain maja odavasti kätte, ostsin ära. Oli eesti meremehi, kes vajasid tööd ajal, kui ootasid laevale kohta saada. Nendele pakkusid võimalust raha teenida majade värvimisega. Linnavalitsus otsustas ühe mu maja täitsa ära lõhkuda. Selle oli ostnud 3500 naela eest, nüüd linnavalitsus maksis mulle 26000 naela. Selle järgi läksingi Hispaaniasse vahest 1973.a. ja ostsin omale maja. Selles oli vesi sees küll, aga polnud kütust. Pärast abiellumist müüsin maja maha ja ostsime teise, millel on telefon ja joodav vesi. Majade ostust-müügist mu raha tuligi, mis võimaldas mul osta maja Hispaanias ja korteri Tartus.
A: Kuidas tekkis Sul mõte koguda oma koolivendade-õdede elulugusid?
E: Alul oli mul vaid kaks TÕSA-lase aadressi: Taimi Varrese ja Eda Võrgu. Kirjutasin Taimile ja tema pani selle asja liikuma. Kui tulin Eestisse 1996, sain üheteistkümne B-klassilisega Rahva Raamatukogus pidulikult kokku. Peale seda tuli mul lootus, et igaüks meist kirjutaks umbes 10-leheküljelise eluloo ja nendest teeksime koguteose, mida anname välja köidetud raamatuna. Kuid mul oli selge, et seda peab juhtima keegi Tallinnast, kus on koolide arhiivid, kust saab täpseid andmeid kõikide õpilaste kohta. See siis jäi Taimi õlgadele läbiviimiseks. Leidsimegi enamuse õpilastest ja tegime kindlaks, kus nad olid. Mõned olid kadunud, nagu Rein Vester ja Mai Aus. Taimi saigi mõned elulood, kuid paljud ei reageerinud. Langesin sellest tegevusest välja, kui 1997. aastal tänavat ületades Inglismaal üks auto sõitis mulle otsa ja ma pidin kauemat aega voodis viibima.
A: Mu mälu on kui pühitud me TÕSA kooli ajast. Kas olin hea õpilane?
E: Olid hea õpilane, olid arukas. Aga kõige parem õpilane oli muidugi Taimi. Mäletan, et kui aasta lõpul 1942 või 1943 koolijuhataja andis meile tunnistusi, siis ütles ta Taimi kohta, et Taimi on meie kõige parem õpilane, tal on kõik viied, kaasa arvatud, et ta on puudunud vaid viis päeva.
A: Mis on veel ees?
E: Kirjutan edasi oma elulugu. Kolm raamatut on juba ilmunud ja kolm on tulemas. Sellel suvel (2004) ilmub “Kolme ilmakaare poole”. Viies osa “Panama laeva-poiss” on praegu kirjutamisel ja viimane osa ilmub ehk 2006. Selle järgi tahan veel Eesti laevastikust kirjutada neli köidet, kui ma niikaua elan.
A: Aitäh, Einar! Sul on küll põnev elu olnud. Loodan varsti Su järgnevaid raamatuid lugeda Su seiklustest.
* The Front Page reports from Buffalo, New York, where the local Estonian community gathered to commemorate the 65th anniversary of the June deportations. The event was held in conjunction with the local Latvian community, and featured a joint worship service. Soprano Maarit Vaga performed, and worship was conducted by Estonian Rev. Hannes Aasa and Latvian Rev. Ivars Gaide.
* The second item on the Front Page reports from Lakewood, New Jersey, where Victory Day and Jaanipäev (the traditional midsummer) was celebrated. Despite heavy rains, the celebration went on, albeit indoors. Guests were not deterred, though, and everyone had an enjoyable time. Music, poetry recitations, and speeches were the order of the day, including a symbolic lighting of the traditional fire. Had the weather been cooperating, a real fire would have been lit outdoors. The Victory Day commemoration was followed by Midsummer festivities that featured folk dancing and music.
* Ilmar Mikiver writes about “something new.” The article touches on the Democratic and Republican parties, and the idea that they are increasingly distancing themselves from their voter base. Citing articles from the American press, Mr. Mikiver points out that the Republican party thinks they know better than their voter base, and the Democratic party seems to think so as well. Citing Peggy Noonan, he writes that the Democrats think their base is “mad” while the Republicans think their base is “a bore.” The difference between the parties and their base supporters come to light in issues such as illegal immigration and the southern border.
* Vello Ederma writes about the “Bronze soldier.” All kinds of reasons have been brought forward to not move the statue. Some claim that there is also a grave to fallen Soviet soldiers, or “liberators” at the site. Mr. Ederma dissects these claims and notes how little validity they have. There is no reason that the statue should not be removed or taken to another location. Any attempts at provocation by Russia should be ignored. He hopes that one day that the Estonians who bow to Moscow will no longer be around.
* Vello Helk discusses the “saints” of Communism – Marx and Engels – as well as those who were elevated to such high near-religious status during their life, like Stalin and Mao. Mr. Helk argues that some people in Estonia continue to think in this old Soviet manner, thinking that they, too, can be elevated to such a level. He notes all the people who are trying to do that with Estonian President Arnold Rüütel.
* A longer commentary begins on page 3 which details the factual errors in a recently published piece by History degree candidate Herbert Vain. The overview of Estonia in World War II, and the relationship of the West with the USSR is described in the piece. The commentary disects the mistakes and problems with the article.
* The Art and Culture page has an interview between Arved Plaks and well-known and accomplished Estonian writer Einar Sanden. Many of his recent books have been biographies of his school friends, other friends, and himself.
VICTORY DAY CELEBRATED WITH NAVAL PARADE
ER/ves – An International Fleet Review took place on June 23rd 2006 on the island of Saaremaa on the occasion of Estonian Victory Day.
It was the first First Fleet Review in the history of Estonian Republic. The Fleet was conducted by the Commander of Estonian Defence Forces Vice Admiral Tarmo Kõuts and reviewed by President Arnold Rüütel. The Fleet Review took place on the longest day of the summer and was followed by the traditional Estonian celebration of Midsummer Night. In addition to Victory Day’s military activities, numerous cultural events were also organized.
Among participating nations were ships from Denmark, Estonia, Finland, France, Great Britain, Latvia, Poland, and Sweden.
Speaking at the naval parade to mark Victory Day, President Arnold Rüütel stressed the importance of nurturing national values, working together in national defence and carrying on conscription. “Maintaining national values has great significance in today’s globalizing world. People’s alienation from common values and symbols holds the threat of losing identity and fading into the twilight of history,” the president said. In his words, the defence forces of the newly independent Estonia as a whole and all services individually have undergone major changes and seen successful development. As Rüütel sees it, besides developing cooperation with NATO stepping up the efficiency of total defence as a defence strategy essential for a small country remains a steady objective of Estonia’s national defence. This means unifying the capability of different institutions to defend the people and the country, which is also a duty laid down in law. “In developing national defence we have taken account of the promises made to our allies in NATO. We can on the whole be satisfied with the results. Estonia is one of the few countries which has met its international commitments concerning contributing personnel to staff headquarters. At the same time there are promises which require further efforts, such as allocating 2 percent of gross domestic product to national defence,” Rüütel admitted.
In the president’s opinion, more attention should be paid also to developing a clear command structure of national defence. The mobilization system and keeping count of resources are the key factors on which the fate of the Estonian state at a critical moment depends, he said. “The cooperation between the Defence Ministry and the Defence Forces General Staff as well as more broadly is a very important factor when speaking about the security of our people and country. A good example in this context is Kaitseliit (Defence League) which unites many members and fields of our society in the name of a common goal,” Rüütel said.
Let the Bronze Soldier show its shame
The Bronze Soldier with bowed head.
photo: VES
Mart Niklus, Jaanus Raidal and Märt Kunnus think that the Bronze Soldier is in the right place, because it stands near the occupation museum. The statue, which commemorates the so-called liberation of Tallinn, is also near Kaarli Church and Nevski Cathedral, where one can atone for one’s sins and ask for forgiveness and penance.
Since the soldier stands with his head bowed, it appears as if he is feeling remorse for his actions as a large aggressor against a small nation. As such, the statue is realistic and shows the right artistic sentiment.
Their joint recommendation is to add a plaque next to the monument which would clarify its position. The plaque, written in five languages (Estonian, Russian, German, English and French) would say: “I have been a Soviet soldier, and I regret the injustice perpetrated against the Estonian people. With a bowed head, I ask for forgiveness for the evil and bad deeds that were done during the Soviet Communist occupation years against the Estonian Republic and the Estonian people.
The letter is signed by Mart Niklus, Jaanus Raidal, and Märt Kunnus.
Government plans to erect War of Independence Memorial
ER – Defence Minister Jürgen Ligi said the government was aiming to open a monument to the War of Independence on Harju Hill near Vabaduse (Freedom) Square in Tallinn by 2008.
“Considering that building of the War of Independence memorial already started in the 1930s, we could be sceptical of the deadline, but we do have such an aim,” Mr. Ligi said.
Mr. Ligi said the monument should depict the Estonian victory in the War of Independence of 1918-1920, but it should also symbolize the idea of liberty in more general terms.
-News Hits-
Estonia Ranks Third in EU by E-Government Development – This piece of news is sure to shock a number of people who were under the impression that Estonia was the capital for the new European techie. Alas, a recent report by the European Commission finds that provision of online public services in the European Union is the most advanced in Austria, followed by Malta and only then Estonia. But it’s a far improvement to last year, when the 2005 report ranked Estonia eighth by the index measuring the development of online public services and fourth by the index showing the full availability of services on the Internet. Public relations and a slick marketing campaign, it seems, can only get you so far.
Farm fresh, please – A survey commissioned by the Estonian Agriculture Ministry reveals that people consider farm food to be trustworthy and tasteful and that demand for it is higher than supplies. “People have a very high opinion of farms’ and small producers’ products. Last year more than 70 percent of people involved in the survey bought farm products. Milk products, as well as vegetables, meat products and honey were particularly popular,” Agriculture Minister Ester Tuiksoo said.
The ministry said that more than half the respondents found that farms’ and small producers’ products were natural, fresh, reliable and tasteful. At the same time every other person admitted that small producers’ goods were poorly known and unpretentiously packaged.
Can mass-production farms and fancy packaging be far behind? This, of course, will soon be followed by a Whole Foods in the center of Tallinn. We’ll stick with the farmer’s market, please.
|
