|
Portlandi eestlaspere osavõtt Roosidepidustusest ja Laulupeost
Eesti sõiduk Portlandi roosidepidustuse suurel lilleparaadil. Foto: Helmuth Kalmann
Juunikuu algnädal kujunes Portlandi agarale rahvusperele küllaltki tegevusrohkeks ja elavaks perioodiks. Seda eriti ühenduses osavõtuga kuulsast Portlandi roosidepidustuse Grand Floral Parade’ist 9. juunil k.a. Osavõtule kaasus kõigepealt suure motoriseeritud platvormisõiduki hankimine, selle soovikohane töökorda seadmine, dekoreerimine ja ilustamine, kui ka sellele vajaliku valjundsüsteemi monteerimine. Paarinädalase töö tulemusena, üle tosinaliikmelise vabatahtlikest koosneva ehituskomando poolt, valmis platvormil kõrgekujuline majesteetlik Saaremaa tuuleveski. Sõiduki küljed olid käsitsi kunstipäraselt dekoreeritud eestipärase vöö-mustri, Eesti vappide ja tutvustava “Estonia” nimega. Platvormil oli suurte lillekorvide kõrval küllaldaselt istumisruumi pooletosinale pillimehele ja neljale trummilöövale lapsele. Muusikud pakkusid kõlavat tanstamuusikat platvormi ees sammuvaile umbes neljakümnele rahvatantsijale, jaurami, rahvuslippude ja suure “Estonia” loosungi kandjaile.
Võiks lisada, et eestlaste osavõtt oli ametlikult registreeritud Portland-Tallinn Friendshipcity ettevõttena esimehe Kalle Merilo juhatusel. Selle organiseerimisel ja läbi-viimisel olid tõhusalt kaastegevad Portlandi Rahvatantsu Rühm “Tulehoidjad” liikmed eesotsas juhi Liina Teosega. Peaks märkima, et tugeva koostöö tulemusena pakkusid oma kaasabi osavõtuga ka paarkümmend Portlandi läti, leedu, ameerika kui ka Seattle eesti rahvatantsijat, tõstes osavõtjate arvu koos lastega 57-le.
Grand Floral Parade algas oma üle viie miili pikkust marssi kell 10 hommikul läbides esmalt Portlandi linna idaosas asuva suure Coliseumi, kus tuhandeid marssijaid tervitati rohkearvulise publiku poolt. Paraadi marsruudi teeääred olid täidetud tuhandete pealtvaatajatega. Paraad haaras veerandsada koolide ja organisatsioonide orkestrit koos nende treenitud võimlejaist kaasamarssijatega, umbes kolmkümmend suuremõõtmelist dekoreeritud platvormisõidukit (float’i), palju ratsutajate üksusi ja sõjaväe üksuste marssijaid. Paraadi lõpuossa oli paigutatud seitsme Portlandi sõpruslinna dekoreeritud platvormisõidukid ja marssijad. Nende hulgas olid esindatud South Korea, Vietnam, Taiwan, Mexico, Japan, Philippine ja Eesti.
Pahameelt tekitas osavõtjaile aga ilmamehe ootamatu meelemuutus. Paraadi päevaks lubatud päikesepaistelise ilma asemel tuli kohaneda märgade vihmasagaratega ligi kolmetunnise paraadi ulatuses. See tekitas eriti raskusi muusikutele, kes pidid oma instrumente vihma eest katma. Samuti sai rahvatantsijate rõivastus tublisti raskust juurde. Vaatamata sellele tunti heameelt kaasaelamisest järjekordsele Portlandi Rooside Pidustusele.
Paraadile järgneval pühapäeval, 10. juunil nautis Portlandi eestlaspere naaberlinna, Clackamas Community College Muusika Osakonna kutsel viimase poolt korraldatud eestikeelset “Laulupidu” ülikooli Niemeyer Centeri auditooriumis. See CCC Muusika osakonna juhatajast estofiili, Lonnie Cline’i poolt korraldatud suursugune kontsert oli mõeldud tuluõhtuna, et aidata kaasa kahe CCC kammerkoori osavõtule augusti algul toimuvast XXVIII Lääneranniku Eesti Päevade laulupeost Los Angeleses. CCC Kammerkoor ja vilistlaskoor “Unistus”, kokku 60-liikmelises koosseisus on ainukese väliskoorina kutsutud osa võtma läänekalda eestlaste pidupäevadest.
“Laulupeo” kava haaras CCC kammerkooride esinemise kõrval ka Portlandi eesti rahvatantsurühma “Tulehoidjad” ja muusikute esinemise Liina Teose juhatusel ning vaheajal eesti-pärase söögilaua koos jookidega. Ühendkoorid alustasid esinemist Ameerika hümniga “Star Spangled Banner”. Järgnesid “Laula ja hõiska”, “Püha, põline ja üllas”, “Teretus”, “Hoia, Jumal, Eestit”, ja “Kodu-nõmm”. CCC vilistlaste kammerkoor “Unistus” kandis ette kolmeosalise “Sügis-maastikud”, “Meil aiaäärne tänavas”, ja “Vägisi mehele”.
Järgnevalt CCC kammerkoor esitas: “Noore suve muinasjutt”, “Sirel, kas mul õnne”, “Jahimeestekoor” ja “Püha”. Pärast söögivaheaega esitas ühendkoor Lonnie Cline’i juhatusel pooltosinat laulu: “Laul põhjamaast”, “Ma kõndisin vainul”, “Ei saa mitte vaiki olla”, “Ta lendab mesipuu poole”, “Kaunimad laulud”. Laulupidu lõppes Eesti hümniga. Pealtvaatajaskond avaldas oma siirast tänu CCC kammerkooridele ja eesti rahvatantsijaile suurepärase esinemise eest tugeva aplausi ja kiidusõnadega. “Laulupidu” õnnestus igakülgselt.
Helmuth Kalmann
Park ja mõttetark I
(Suvejutt kahes osas)
Ilmar Mikiver
Olen nüüd juba 23 aastat kasutanud Stantoni parki kui omaenda taga-aeda kordagi mõtlemata, kes oli Edwin McMasters Stanton ja mida ta tegi. See väike park lillerikka pealinna Capitoli mäel kiviviske kaugusel Kongressi hoonest on mulle erakordselt sõbralikuks pelgu- ja mõtiskluste paigaks, kus unustada argitoimetused ja keskenduda vaimseile leiuretkile – nt. küsimuses: milliseisse kategooriaisse kuuluvad kõik need mudilased, kelle tegemisi ja olemisi pargi mängumurul olen võinud aastate vältel põhjalikult vaadelda.
Nüüd olen jõudnud tulemusele, et meie koolieelikute populatsioon jaguneb tegelikult kolmeks eaklassiks – imikuteks, tätsikuteks ja rutikuteks – vastavalt nende käte ja jalgade arenguastmele. Olen selle mõtterikka klassifikatsiooni avastanud tänu Stantoni pargile, seetõttu lubatagu paar sõna tausta kohta.
Aastaid ümbritses pargi sõõrikujulist lastele määratud haljasala kõrge läbipääsmatu põõsashekk. Tänavu juuriti see välja ja asendati hõredama madala metall-taraga, arvatavasti et eemale hoida rotte, laiendada mängumuru ja eraldada sellest sõõri ümbritsev pargipinkide vöönd piknike ja väsinute jaoks. Ühtlasi on nüüd mõttetargal palju kergem jälgida, mida mudilased teevad oma mänguvälja infrastruktuuriga nagu kiiged, ratsahobused ja liulasketorn.
Esimene kategooria – imikud – ei vaja erilist selgitust. See termin on ammu eesti keeles läbi löönud ja igaühele mõistetav: Imiku töö on imeda, ükskõik kas lutti, pöialt või emarinda.Vaevalt jätkub tal aega muuks. Selge.
Mängumurule saabuvad imikud peamiselt ema rinnal, säärteta kandekotis (mida meremehed omal ajal nimetasid “püksiboiks”) või siis lapsevankris. Kui juhtub, et nad ei maga, väljendavad nad oma isiksust energilise kätega vehkimise abil, mis meenutab mõtlikule vaatlejale maailma-klassi dirigente, nt. Neeme Järvit. Imiku pruukost piknikulauakesel on tunnistuseks, et maailm on tema päralt. Las käib piimapudel pikali või lendab lusikatäis munaputru liivakasti – mina oma maailmas juhatan praegu Beethoveni “Oodi rõõmule”, signaliseerib imik käte ja jalgadega. Ja mõttetargale signaliseerib ta, kui õigus oli Arthur Schopenhaueril, kes ligi 200 aastat tagasi ütles, et “Maailm on vaid meie tahe ja kujutlus” (“Die Welt als Wille und Vorstellung”, 1819). Imikule on maailm täpselt see, mida ta tahab ja tõenäoliselt ka kujutleb.
Aga jõuab kätte aeg, kus imik kandekotist või lapsevankrist välja pääseb ja oma harjumatud jalakesed Stantoni pargi murule paigutab. Nüüd on temast saanud „tätsik“, sest kõigepealt kukub ta „tätsti“ istukile. Pargifilosoofil on rõõm tervitada tätsikut kui suurt uut sammu edasi Darwini arenguõpetuses. Ta viib vaatleja illusoorsest mõnusast ära-olemisest karmi reaalsusse. Sest nüüd on alanud tõsine võitlus püsti jäämiseks ja kõndima õppimiseks. „Üks sammuke ainult, võib-olla kaks“! julgustab ema. Ja tätsti istub ta jälle oma mähkmepakil. Aga mis sest?
Elu on ees, ma võin vabalt veel mitu korda istmikule langeda, ütleb tätsik oma sõnatus keeles ja ajab end ise püsti. Ei mingit alla-andmist: eel seisab mu elu Samm Nr. Kaks ja see tuleb nüüd astuda tagasi vaatamata. Minevik metsa – nüüd algab tulevik!
Ja ennäe! Tätsik astub veel kaks või kolm sammu. Külmavereliselt nagu kunagine Rooma keiser ja stoiline filosoof Marcus Aurelius, kes õpetas, et inimese toimingud olgu vabad igasugusest ihast või emotsioonist, niisiis ka kurbusest, pettumusest või nutust. Ja meie tätsik tõuseb taas püsti, näol stoiline rahulolu, mitte kartus haiget saada, kukkumise valu ega „ema-tule-appi”-igatsus. Stoik mis stoik. – Sootuks teistsugune on muidugi vaadeldava populatsiooni kolmas kategooria – „rutik“. Temale on pühendatud meie suvejutu teine ja viimane osa.
(Järgneb)
Järjekordne ajalootõlgenduste revisjon I
Vello Helk 30.06.2007
Pärast taasiseseisvumist pole erilise huvi objektiks olnud mitte kollaborandid, kes aitasid N. Liidul läbi viia Eesti okupeerimist ja annekteerimist ning eesti rahva paremiku elimineerimist, vaid endise Eesti vabariigi poliitikud, keda saaks süüdistada vabaduse kaotuses, eesotsas Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneriga.
Üks sihikindlamaid sellesuunalisi uurijaid on olnud Magnus Ilmjärv. Tema kohta olen siin korduvalt sõna võtnud. Pikemaid analüüse olen avaldanud Eestis, esimese 1996.aastal (”Eesti ajalugu on mitmetahuline”, Looming 1996/2, lk. 225-241). Selles vaatlesin tema uurimust ”Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Balti riigid ja Soome” (1993), kaasates samal aastal ka tema poolt välja antud kogumiku ”President ja sõjavägede ülemjuhataja NKVD ees. Dokumente ja materjale”. Viimases hämmastas eriti Ilmjärve nõue, et Laidoner oleks pidanud rääkima NKVD-le tõtt, nimelt üles tunnistama Eesti tugevat orienteerumist Saksamaale. Kas ta ei taipa, et ta sellega legaliseerib N. Liidu okupatsiooni ja õigustab selle repressiivorganite tegevust, solvab kõiki nende ohvreid? Sellele korduvalt esitatud küsimusele pole ma kunagi saanud vastust.
Juba tookord kaheldi tema teesides, mis eriti ilmneb diskussioonis Eero Medijaineniga, mis 1992. ja 1993. aastal läbis mitmeid Loomingu numbreid ja teiste osalejate kaudu jõudis ka ajakirjandusse, kus see vaibus paar aastat hiljem.
1999. aasta septembris avaldas Ilmjärv Postimehes artikliseeria ”Konstantin Päts ja NSV Liidu Tallinna saatkond”. Ka seekord vallandus kommentaaridelaine, kusjuures võeti sõna nii poolt kui vastu. Seda kommenteerisin pikemalt artiklis ”Konstantin Päts – Magnus Ilmjärve ajaloo kõverpeeglis” (Rahvuslik Kontakt, 1999, nr. 4, lk. 5-20), lühema ülevaatega (”Kas Pätsil oli Saksa või Vene orientatsioon?” VES veergudel (01.06.2000), enne seda avaldatud Eestis (Sirp 26.05.2000).
Oma uurimuste tulemused võttis Ilmjärv kokku suurteoses ”Hääletu alistumine” (2004), millega ta saavutas Helsingi ülikoolis doktorikraadi. Üsna ebatavaline käitumine, pealegi polnud hindamiskomisjonis esindatud eesti ajaloolased, kuigi see oleks paremini vastanud euroopalikele tavadele. Seda retsenseerisin üsna põhjalikult Eestis (”Ohvrid on süüdlased?“, Akadeemia 2004/9, lk. 2058-2079), andes tunnustust panusele, aga ka juhtides tähelepanu puudustele ja tendentsidele, soovitades seda lugeda ise mõteldes. Lühemalt käsitlesin seda jälle ajakirjas Rahvuslik Kontakt (nr. 3/2004, lk. 15-21), korduvalt VES veergudel (näiteks 27.7. ja 17.08.2004).
Mul polnud võimalust kontrollida Ilmjärve allikaid, pidin leppima peamiselt tendentsi analüüsiga. Konstateerisin, et peasüüdlasteks loetakse Eesti tookordset juhtkonda, kelle eksimusi suurvõimust naaber oma loomulikes huvides ära kasutas. Üsna suur kahtlus allikate tõlgendamise kohta sai kinnituse Jaan Tõnissoni näites, kui avaldati tookordsed riigikaitsekomisjonide protokollid. Neist selgub, et kui 1939. aasta sügisel otsustati sõja või rahu üle, toetas ka tema baasidepakti sõlmimist – vastupidiselt Ilmjärvele, kes viitab just neile allikatele (VES 13.04.2006). See oli Eesti poliitikute, nende hulgas ka Tõnisson, meeleheitlik käitumine, katse leida väljapääsu lootusetust olukorrast, mida nad enam ei saanud muuta, aga millest võiks natuke paremini aru saada.
Kõik see on jätnud sügavad jäljed avalikku arvamusse. Nagu ütleb Alo Lõhmus: „viimase kümnendi jooksul on avalikkuses kinnistunud kujutelm Pätsist kui reeturist või vähemalt võimuahnest ja korrumpeerunud sahkerdajast, kes lõpuks sahkerdas maha nii demokraatia kui ka Eesti riigi. See ettekujutus põhineb suures osas ajaloo instituudi nüüdse direktori Magnus Ilmjärve pikaajalisel uurimistööl“ (Postimees 19.06.2006).
Näilisesse vaikusesse tuli just suvepuhkuse eel häälekas murrang. Gongilöögina kõlas Jaak Valge artikkel ”Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid I” (Akadeemia 2007/6, lk. 1163-1200). Järgnes tema sõnavõtt ajaloo konverentsil 18. juunil, millel ta väitis, et Päts ei kooskõlastanud 1934. aasta riigipööret Nõukogude saatkonnaga, nagu seda arvab Magnus Ilmjärv. Tema kõne ilmus 21. juunil Postimehe arvamusleheküljel ning artikkel, mille põhjal kõne valmis, juuni lõpus ajakirjas Tuna. Lisaks tuleb ära oodata Akadeemia artikli teist osa selle juuli numbris. Kõik see lõi jälle ajakirjanduses suuri laineid ja kutsus esile mitmesuguseid sõnavõtte, kusjuures Jaak Valge väiteid loeti enamikus usaldusväärsemateks. Pekka Erelt nentis oma ülevaates, et on moonutatud sisu, sest dokumendid räägivad üht, Ilmjärv teist (Eesti Ekspress 29.06.2007). Sellest ligemalt järgmine kord.
(Järgneb)
Long Islandi Suvekodu kajab jälle laste häältest
Laagri pere Suvekodu avamise päeval, 30. juunil 2007. Fotod: Anne Sarapik
Erakordselt ilusal viimasel juunikuu päeval 30. juunil, kogunes 43 last ja noort Long Islandi Suvekodu maa alale laagrisse. Oli palju jällenägemise rõõmu nendel, kes vanu laagrisõpru nägid ja samuti rõõmsaid kohtumisi, loodes uusi. Elevus oli suur. Peale registreerimist ja taredesse sissekolimist algas kohe laagri tegevus teineteist tutvustavate mängude ja ujumisega.
Kella viieks olid kõik kasvandikud ja kasvatajad laagri vormis oma uutes 2007.a. Lastekodu T-särkides. Siirduti vanusegruppide viisi lipuvarda juurde laagri avatseremooniale.
Praost Thomas Vaga jutlus oli ajakohane ja lastepäraselt haarav. Tema sõnul tahtis ta “metsa kirikusse viia selle asemel, et kirikut metsa tuua” ja nii ta tegigi, rõhutades eesti laagri tähtsust, vihjates oma 1995. a. suvelaagri T-särgile, mida ta kandis. Plakatile, mis kandis Jeesuse nime, kutsuti kõiki kasvandikke oma nime kirjutama. Õpetaja seletas, et Jeesus on kommunikatsiooni vahendaja Jumalaga nagu mobiiltelefon on sõpradega.
L. I. Eesti seltsi esimees, Sven Roosild, tervitas lapsi ja soovis nendele head laagri kordaminekut.
Peale tervitavaid sõnu kuulutas laagrijuht, Lia Mai Puskar, laagri avatuks. Tema abijuhtideks on Liina Sarapik ja Lili Põldmäe. Laagri pearõhk sel aastal on eestluse tähtsus lastele, rõhutades eesti traditsiooni ja eesti kultuuri. Omapärased klassid, millest lapsed osa võtavad, on emakeel, rahvatants, kunst ja laulmine, peale tavalise laagri tegevuse. Laagrijuhi arvates on sel põhjusel laager erinev teistest.
Kahenädalane laager lõpeb laupäeval, 14. juulil. See on külaliste päev. Kõik on teretulnud laste ettekandeid vaatama lõputseremoonial ja ilusat suvist päeva nautima Suvekodu maa alal.
Ülle Ederma
Ülemisel pildil väikeste poiste ja alumisel väikeste tüdrukute rühm.
Heidelbergi eestlased veetsid jaanipäeva
Eesti lapsed: Anett, Megel, Laureen, Artur, Gabriel ja Arko laulavad räppi “Mutionu sametine kasukas”. Fotod: Jan Erik Siebert
Ülal: Täiskasvanud ja lapsed tantsivad ühiselt Kaera-Jaani.
All: Külalisele Hiinast maitses Vana Tallinn.
Fotod: Jan Erik Siebert
Jaanipäev on läbi aegade olnud iidne suvepüha. Kirikukalendris seostatakse seda aasta tähtsaimat pidu Ristija Johannese sünniga, kes nägi ilmavalgust umbes kuus kuud enne Kristust. Kütkestava jutlustajana pööras ta paljusid oma usku, siit ka mehe hüüdnimi Ristija Johannes. Temaga on seotud mitmed tuntuimad ja maailmakirjanduses korduvalt läbikirjutatud lood. Paljude rahvaste rahvaluules on pühakuga seotud legende, laule ja loitse. Nii ka Eestis, kus ta kannab nime Jaan.
Kuigi paljuti arvatakse, et Jaanipäeva veetmise ja jaanitule süütamise komme on ainult Pôhjala rahvastel, siis seisab see tähtpäev ametlikult kirjas ka Saksamaa kalendris.
Heidelbergi eestlased pidasid sel aastal Jaanipäeva kohe mitu päeva järjest. 23. juunil toimus Neckari-jôe metropoli ülikooliplatsil traditsiooniline Rahvaste pidu, kus Saksa-Eesti Foorum mitte ainult ei tutvustatud Eestit, vaid oli veel külastajatele valmistanud ette muusikalise tervituse. Lavaprogrammi modereeris Barbara Herzog, Natascha Gabriel esitas Valgre “Muinaslugu muusikas” ning mitmeid eesti lastelaule laulsid Anett, Megel, Laureen, Arko, Gabriel ja Artur. Räpi “Sametises kasukas muti-onu” saatel tantsis kogu publik kaasa. Kava lôpetuseks esitasid täiskasvanud koos lastega Kaera-Jaani, mida oldi harjutatud usinalt juba päev varem Tammede külalislahkes kodus. Kuigi taevataat oli Jaanipäeval vägagi tujukas, siis nähtavasti meeldis talle eestlaste programm niivôrd, et ta otsustas armulikult tômmata esituse alguseks vihmapilved kokku. Nii oli Heidelbergi elanikel ja linna ilu nautima tulnud turistidel vôimalik elada eestlaste toredale esitusele kaasa. Soojad braavo-hôiked ja pikk aplaus tiivustavad kindlasti ka järgmisel aastal samasugust programmi organiseerima. Tänulikeina vôtsid paduvihmast märjad külalised ka pakutud pitsi Vana Tallinnat soojenduseks vastu.
Jaanipäeva on aga pea et vôimatu kujutada ette lôkketa. Paljud rahvad seostavad ju jaanituld algselt päikesepühakultusega. See kehtib ka eestlaste kohta. Seetôttu tuldi Rahvaste peole järgnenud päeval jaanilôkkeks aegsasti kokku koguma puid. Kui palju rõõmu tõi ka seekord – ja mitte ainult lastele – enne peo alustamist metsas puude järel käimine ja nendest tuleaseme tegemine. Heidelbergi kaisus olev Hellenbach oli pealegi nagu loodud Eestipärase jaanipeo veetmiseks. Seda enam, et looduslikult ilus koht meenutas täielikult Taevaskoda.
Peale seda kui kehad olid mônusalt pühadetoiduga kinnitatud ja topsid kaljast tühjaks joodud, oligi aeg süüdata lôke. Kogu jaaniseltskond kutsuti tule äärde alustama laulu, mängude ja tantsuga. Kôikidel oli lôbu laialt. Eestlaste ringmängulauludega ühinesid ka kohalikud inimesed. Taevataadi poolehoid eestlaste vastu jätkus, ta kroonis meie ilusa Jaanipäeva särava päiksepaistega.
Aino Siebert
Kaitsevägi saatis Afganistani uued soomukid ja veoauto
Kaitsevägi saatis Afganistani kaks uut soomukit ning logistikute tarbeks soomustatud veoauto. Meditsiinisoomuk, täiendav jalaväesoomuk ning Eestis soomustatud veoauto MAN saadeti meritsi Ühendkuningriigi poole teele 4. juuli varahommikul, ütles leitnant Andres Sang kaitsejõudude peastaabi teavistusosakonnast. Masinad toimetatakse Ühendkuningriigist lennukil Kanda-hari ja sealt maitsi Helmandi provintsi. Leitnant Sanga sõnul peaksid masinad kohale jõudma kahe nädalaga. 23. juunil tabas 107-millimeetrine rakett Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis Sangini orus Eesti kaitseväelaste meditsiinisoomukit. Raketirünnakus said surma demineerimismeeskonna ülema abi seersant Kalle Torn (24) ja demineerimismeeskonna autojuht nooremseersant Jako Karuks (33). Neli kaitseväelast said rünnakus haavata, neist kaks raskelt. Tabamuse saanud soomuk taastamisele ei kuulu. Mullu mais rünnati Lõuna-Afganistanis koalitsioonivägede varustust vedavat konvoid, rünnaku tagajärjel muutus kaks Eesti Pasi soomukit kasutuskõlbmatuks. Inimesed rünnakus kannatada ei saanud. Ründajad rüüstasid mõlemad soomukid ning panid need seejärel põlema. Kaitsevägi saatis purustatud masinate asenduseks Afganistani kaks Pasi soomukit.
VES/BNS
Venemaa ähvardab paigutada raketid Kaliningradi
Venemaa esitas 4. juulil varjatud ähvarduse paigutada oma raketid Läänemere ääres asuvasse Kaliningradi oblastisse, kui USA ei loobu plaanist rajada raketikilbi osad Poola ja Tshehhi territooriumile.
Vene asepeaminister Sergei Ivanov ütles AFP teatel, et kui USA ja NATO lükkavad Moskva ettepanekud Euroopa raketi-tõrjesüsteemi kohta tagasi, on Venemaal olemas efektiivne vastus USA raketikilbi osiste Euroopasse paigutamisele.
“Kui meie ettepanekuid vastu ei võeta, võtame tarvitusele adekvaatsed meetmed. Assümmeetriline ja efektiivne vastus on leitud. Me teame, mida me teeme,” ütles Ivanov Tashkendis ajakirjanikele.
Tema sõnul tagab see Venemaa sajaprotsendilise julgeoleku sündmuste mis tahes arengu korral.
“Kui meie pakkumine võetakse vastu, ei pea Venemaa vajalikuks paigutada uusi raketi-üksusi riigi Euroopa ossa, sealhulgas Kaliningradi,” sõnas Ivanov.
VES/BNS
USA saadab Eestisse eksperdi küberrünnakuid uurima
USA sisejulgeolekuministeerium saadab Eestisse eksperdi küberrünnakuid lähemalt uurima, kirjutab väljaanne PC World.
USA sisejulgeolekuministeeriumi US-CERT-i (CERT – IT-turvalisuse organisatsioon) spetsialist tuleb sel nädalal Eestisse, et aidata analüüsida küberrünnakute genereeritud suurt andmehulka, ütles Gregory Garcia, sisejulgeolekuministeeriumi ministri abi küberjulgeoleku ja telekommunikatsiooni alal.
Ministeeriumi pressiesindaja lisas, et samuti tuleb Eestisse USA eriteenistuse (Secret Service) töötaja, kes aitab läbi viia koolitusi.
VES /BNS
Intervjuu Tunne Kelamiga
24. juuni 2007 Strassbourgis . Küsitles Aino Siebert.
Tunne Kelam ja Aino Siebert 24. juunil Strasbourgis.
Fotod: Werner Siebert
Kôigepealt soovime Teid ja Teie teisi kolleege ônnitleda, sest resolutsioon Eesti toetuseks vôeti Euroopa Parlamendis vastu. Kui palju pidite positiivse otsuse saavutamiseks lobby-tööd tegema?
Ega suurt tööd ei tulnud teha. Rohkem oli raskusi poliitiliste gruppide juhtidega, sest paistis, et mônede, eriti saksa sotsialistide jaoks on Eesti muutunud liiga tähtsaks. Nad kardavad, et see rikub nende head majanduslikud suhted. Sotsialistide grupi juht Schulze paistab väga olevat Schröderi liinil ja ta näib olevat äärmiselt närviline. Selles môttes oli enne resolutsiooni poolt hääletamist pinev ôhkkond kui parlamendi poliitiliste grupi juhid pidasid nôu koos parlamendi presidendiga. Seal oli sotsialistide juht ägedalt vastu, et korraldada eraldi Eesti arutelu ja vôtta vastu toetav resolutsioon. Liberaalide juht, kes alguses pooldas selle sama nôupidamise ärajätmist, jäi erapooletuks, nii, et otsus vôeti vastu Eesti toetuseks üsna napi häälte enamustega. Aga tekst, mille ma koostasin, jäi püsima. Olen selle üle väga ônnelik. Me kooskôlastasime nimelt selle teksti nelja suurema grupi vahel. Sinna tehti vaid pisiparandused vôi püüti mônda asja pehmendada, aga üldiselt see pôhitekst säilis ja vôeti ka vastu. Häälte vahekord oli 460 poolt, 31 vastu ja 38 erapooletut. Kusjuures vastuhääled tulid nagu arvata vôib kommunistidelt. Nemad toetavad siiamani Punaarmeed ja Nôukogude Liidu vallutusi. Rohelised ei kirjutanud meie tekstile alla, sest nad olid valesti informeeritud. Nende liikmeks on saanud Tatjana Zhdanoka, kes on tegelikkuses Läti venelaste esindaja. Ta juhib Moskva poolt organiseeritud Vene Euroopa alianssi, mille eesmärk on luua lähemas tulevikus kogu Euroopat kattev Vene partei. Aga resolutsiooni käsitlemine läks sellest hoolimata väga ilusti. Rohelistel oli ainult üks parandusettepanek, kus kritiseeritakse Eesti politseid liigse vägivalla eest ja nôutakse erapooletu rahvusvahelise uurimiste teostamist korravalvurite käitumise osas. See parandusettepanek lükati tagasi ja nii et me vôime olla väga ônnelikud. See on esimene resolutsioon, mis hôlmab Eestit ajalooliselt ja väljendab ilma mingi kôhkluseta meile tuge.
Garri Kasparov istus enne hääletust Eesti toetuseks aukülaliste tribüünil EP president prof. dr. Hans-Gert Pötteringi kutsel. Kuigi vene mitmed ametkonnad tembeldavad endist male suurmeistrit ameeriklaste agendiks, siis tervitati teda Strassburgis südamlikult, samuti tunnustati tema tööd inimôiguste eest vôitlemisel Venemaal. Kas see oli kôrvakiil Putinile, kes on jätkuvalt nôudnud EL-ilt toetust oma aggressiivsele poliitikale?
Ja, kindlasti. See, et parlamendi president näitas siin algatust ja kutsus ise Kasparovi külla ning vôttis ta vastu, korraldas temale pressikonverentsi ja andis vôimaluse külastada poliitilisi gruppe, oli tunnustus demokraatiale. Malemeister oli ka minu kristlike demokraatide grupis tutvustamas aktuaalset olukorda Venemaal. Samuti korraldati väliskomisjoni ja parlamendi vene delegatsiooni erakorraline ühisistung, mis oli väga rahvarohke ja ma küsisin Kasparovilt, mida ta arvab Venemaa püüdlustest pääseda maailmakaubanduse organisatsiooni liikmeks. Euroopa Liit toetab Putini soovi, sest usub, et kui Venemaa saab liikmeks, siis hakkab ta kôiki reegleid täitma, näiteks lubab ausat konkurentsi jne. Kuid Venemaa on tänaseni juhindunud nôukogudeaegsest välispoliitikast. Tema jaoks ei ole mingi probleem leppida kokku näiteks malemängus ja siis äkki keset mängu hakata malelaual mängima hoopis jäähokit. Kasparovi vastus minu murele oli väga selge. Ta ütles, et arvestades Venemaa senist käitumistava, kus ta kôikide organisatsioonidega reegleid rikub, ei saa me kuidagi loota, et ta hakkab maailmakaubanduse organisatsiooni reegleid täitma. Eriti kui neid reegleid tuleb rakendada Venemaa siseturul. Ma küsisin vene opositsionäärilt ka seda, kuidas ta suhtub sellesse laialt levinud väitesse, et vene rahvas pole demokraatiaks küps. Ikka ja jälle öeldakse, et venelased ise vajavad tugevat valitsejat ja seetôttu ei vôi nôuda vene valitsuselt, et ta demokraatiat edendaks, kuna rahvas pole küps. Kasparov vastas sellele: “Vaadake, 60. aastat tagasi sakslasi ja jaapanlasi loeti samuti mitte küpseks demokraatiaks. Venemaal tunnetatakse järjest enam kui tähtsad demokraatlikud väärtused on. Demokraatia annab ainukesena vôimaluse vahetada valitsust, kontrollida bürokraatide vôimu. Vabas ühiskonnas saab inimene endale otsustus-ôiguse, turvalisuse ja kindluse, et politsei ei vangista teda meelevaldselt. Venemaal kehtib tänaseni kord, et kui korravalvur kellegi kinni vôtab, siis on ta automaatselt süüdi; ei olegi mida arutada, ta on süüdi.” Malemeister tuli välja huvitava väitega, et Putin on nüüdseks nii palju vôimu enda kätte koondanud, et on ise muutunud oma vôimu pantvangiks. Kogu Venemaa eliidi seltskonda ei vôi sugugi vôrrelda NL nomenklatuuriga. Nende vôim tugines ideoloogiale, Putini jôud on üles ehitatud rahale. Tegelikult ei juhi Kremli peremees mitte riiki, vaid me vôiksime seda nimetada KGB Limited Company vôi ka Kreml Company. Endise julgolekumehe ainukene eesmärk on saada valitsevale liidule vôimalikult palju raha ning tema peamine kartus on, et kui nad vôimult lahkuvad, siis nad kaotavad kôik oma rikkused. See on pragmaatiline, kuid muudab rezhiimi ka ebastabiilseks. Kasparovi sônul langeks Putini populaarsus kohe järsult kui Venemaal lubataks toimida vabal meedial.
Tänaseni ei olda kommunismi vôrdsustatud natsionaalsotsialismiga. Kas Eestit toetav resolutsioon oli üks samm selle poole, et seda kunagi lähitulevikus tehakse?
Ma usun küll. Sellepärast, et me oleme siin selgelt edasi liikunud. Euroopa Rahvapartei, mis on nüüd Euroopa Parlamendis suurim, vôttis ju kui tähistati 60 aastat Teise Maailmasôja lôpust, vastu väga hea resolutsiooni kommunismi kohta. Seal öeldakse selgelt, et Punaarmee vôit ei toonud Ida-Euroopa rahvastele vabadust, vaid mh ka Balti riikidele uue türannia. Toetudes sellele resolutsioonile suutsime saada Eestit toetava otsuse sissejuhatavas osas selle koha, kus öeldakse, et Eestil on suveräänne ôigus hinnata ise oma lähiminevikku, mis sai alguse iseseisvuse kaotusega Hitler-Stalini Pakti tulemusena. Edasi mainitakse, et nôukogude okupatsiooni ja Balti riikide annekteerimist Stalini vägede poolt pole kunagi tunnustatud Lääne demokraatiate poolt. Samuti on öeldud, et Vene Föderatsioon kui Nôukogude Liidu ôigusjärglane on ainukene riik, kes siiamaani eitab Baltimaade illegaalset okkupeerimise fakti. On väga hea, et need asjad on siin korratud uuesti. Ja see valmistab muidugi omamoodi ette pinda selleks, et saavutada ka kommunismi käsitamine vôrdselt natsionaalsotsialismiga.
Kui see ühel päeval saab tôeks, kas Venemaa hakkab siis oma ajaloost teisiti aru saama? Kas vôime loota sellele?
Loota vôib ainult Venemaa rezhiimi muutusele ja siin olen ma suhteliselt optimistlik, sest nad on tegelikult väga nôrgad. Eksperdid arvavad, et Venemaa majandus ei kannata suuri pingeid välja, nende majandus on täielikult sôltuv gaasi ja nafta hindadest. Kasparov tôi esile, et Venemaa välispoliitika on täielikult pragmaatiline. Ta tôi näitena Putini eesmärgid Lähi-Idas ja Iraanis, kuhu Venemaa ekspordib relvi ja toetab äärmuslikke rühmitusi. Venemaa eesmärk on säilitada pingeid ja konflikte, sest nii püsivad ka nafta hinnad kôrgel. Venemaa majandus langeb kohe kokku kui nafta hinnad langevad.
Venemaa on alati kasutanud oma vaenlaste vastu enne reaalsete lahingute alustamist agressiivse verbaalse sôja meetodeid, tuletagem kasvôi meelde Pravda kirjutisi enne Talvesôja alustamist Soomega 1939. aastal. Praegused absurdsed süüdistused Eesti aadressil on ületanud aga kôik endised normid. Mida soovib Putin konkreetselt tuulesttômmatud süüdistustega saavutada, kas Euroopa Liidu lôhenemist vôi kodusôja puhkemist Eestis?
Aprillirahutuste algne eesmärk oli Pronkssôduri ettekäändel ühendada Eestis nii palju venelasi kui vähegi vôimalik. Plaan oli, et muulased hakkaksid taotlema kohalikku autonoomiat Moldova ja Gruusia separatistlike liikumiste eeskujul. Sooviti lihtsalt nôrgestada Eesti valitsust ja näidata, et ta ei ole usaldusväärne. Ônneks need katsed ei läinud läbi, sest peaakt kavandati 9. maiks, aga rahutused puhkesid varem. Nii, et see tuli väga hästi välja. Aga muidugi on Venemaa poliitika üldine eesmärk Euroopa Liidu lôhestamine. Putin püüab sôlmida môningate riikidega erisuhteid, mis siis sôltuksid Venemaa gaasist ja naftast. Samuti püüab Putin luua tagatised selleks, et Euroopa Liit ega NATO enam ei laieneks Venemaa suunas. Need on tema pôhieesmärgid. Ja vôiks öelda, et teise eesmärgi osas on Venemaa suhteliselt edukas olnud. On vaja ainult tômmata môned suured riigid enda poole ja siduda nad ühiste majandushuvidega. Selge näide on praegu Saksa, Holland ja mingil määral isegi Prantsusmaa, kes on sidumas ennast Kremliga nafta- ja gaasijuhtmete najal. Kuid nad on ka ostnud ära Ungari valitsuse, Venemaa on tungimas Itaaliasse ja Pôhja-Aafrikasse. Kuid kas sellisest ettevôtmistest vôib areneda pikaajaline tugev poliitika. Kahtlen selles, sest Venemaal ei jätku resursse. Kuid muidugi on Moskva esimene ülesanne lihtsalt Euroopat lôhestada. Eesti näide tôestas, et see plaan kukkus läbi.
Lääne-Euroopas, nii tundub minule, on kommunism tänaseni salongikôlblik. Samal ajal kui pea et päeviti räägitakse Hitleri kuritegudest, siis ei kirjutata palju ei Lenini, Stalini ega ka mitte nende järglaste pattudest inimôiguste vastu. Millest on see tingitud?
Ma arvan, et selle tagapôhi on ikkagi see fakt, et Stalin hüppas Teise Maailmasôja puhkedes 1941. aastal liitlaste poole vôi liitlased hüppasid Stalini poole. Lääne inimesed tunnevad siia- maani südametunnistuse piinu selle üle, et vôidu saavutamiseks Hitleri üle hukkus mitu miljonit venelast. See on üks väga tähtis komponent. Samuti ei kogenud nad omal nahal seda, mis oleks vôinud nendega juhtuda kui Punaarmee oleks marssinud edasi Lääne poole. William Averell Harriman, president Roosenvelti erisaadik, küsis Stalinilt Potsdami konverentsi ajal, kas ta on nüüd Berliinis olles rahul. Diktaator oli nagu üllatunud sellest küsimusest, kuid vastas, et miks ta peaks olema Berliini jôudmisega rahul, sest Aleksander I jôudis ju Pariisi. See vastus näitab selgelt, et Berliini vallutamisest ei piisanud talle.
Kas Putin soovib siis nüüd Stalini täitumatuid soove rahuldada? Vôi vôtta enda peale leninliku unistuse – kôigi maade proletaarlased ühinege – täitmise?
Ma arvan, et mitte. Tänapäeva Venemaal puudub kommunismi ideoloogia, see on täiesti lagunenud. Praegu on lihtsalt tekkinud niisugune olukord, kus suur riik ei suuda leida mingit kompensatsiooni oma lagunemisele, mineviku suurusele, mis rajanes ainult hirmul ja tema sôjalisel jôul ning agressioonil, mida ta toime pani. Kuna ei suudeta leida aseainet, siis klammerdutakse mineviku suurusesse. Seda on isegi nukker vaadata, kuidas see mineviku vôit Hitleri üle on nüüd siis ainukene, mis Venemaa suurusest on järgi jäänud. Samal ajal ei suuda see suur vôimas maa oma ressursse käsutada, oma toodangut kasutada, ei suuda oma elanikele tagada elatustaset, sest kogu Venemaa jôukus praegu on ju ühekülgne. Suurem enamus kodanikest elab kehvasti. Ainult väike liit on enda kätte koondanud rahad ja sellegi investeerib ta Läände ega hoia Venemaal. Venemaal endal ei ole sellest rikkusest mingit kasu.
Venelaste jaoks on eestlased tänaseni natsid. Kui vaatame oma naabrimaa Soome poole, siis teame, et ka nende suur väejuht marssal Mannerheim, kelle monument seisab tänaseni rahulikult Eduskunta (parlament) vastas, kutsus Punaarmee vastu vôitlemiseks abi Kolmandalt Riigilt. Siit vôib vedada paralleele Eestile, kus ka eestlased rôômustasid alguses Hitleri vägede saabumise üle kuna lootsid neilt abi iseseisvuse taastamisel. Miks siis ei vibuta Venemaa oma pikka moraali-sôrme soomlaste suunas?
See on hea küsimus. Mannerheim saatis ju Hitlerile selle sama pôhjenduse, kui otsustas 1944. aasta suvel sôjast välja astuda. Ta kirjutas, et Saksamaa vôib lubada endale kaotust, sest saksa rahvas ei hävine sellest aga väikeriik nagu Soome vôib hävineda. Eesti kohta kehtib see veel enam. Aga nagu ma ütlesin, ei ole kommunismi ideoloogia Venemaal enam tôsiseltvôetav. On olemas mingid kunstlikud vahendid nagu moraalisôrme vibutamine, kuidas isiklikku enesetunnet tôsta. Kuid seda, mis tegelikult inimese enesetunnet ja rahvusenesetunnet vôiks tôsta: uhkus oma kultuuri üle, oma demokraatliku ja vaba ühiskonna arendamine vôi majanduslik jôukus, seda pole ükski vene valitsus suutnud teostada. Ning selleks, et sellelt faktilt kodanike pilku eemale viia, süüdistatakse teisi.
Selle vastusega seoses küsiksin, kas Eesti muulastel on üldse kunagi, st. ka nôukogude ajal, olnud nö “oma kultuur”. Kultuur on ju see, mis tôstab inimeste eneseväärikust. Kultuuris on meie juured, sealt kasvame me üles ja puhkeme ôitsele. Tänu oma kultuurile – muusikale, kirjandusele, keelele on säilitanud ka välismaal elavad eestlased, vôi ka soomlased ja teiste rahvuste esindajad kôrge eneseteadvuse ning tunnevad ennast vôrdôiguslikena teiste rahvuste keskel. Mina isiklikult ei tunne – palun korrigeerige mind kui eksin – ühtegi Eesti muulase heliloomingut, kirjandust vôi maalikunsti. Kui vene nimega kultuuriinimesi Eestis on, siis minu teada räägib suurem osa neist ka eesti keelt, Eesti on neile ka emotsionaalseks kodumaaks, mis tähendab, et nemad ei ole Venemaa propaganda poolt ka môjutatavad.
Ma arvan, et probleem on selles, et Eesti muulastele ei ole tekkinud oma korralikku eliiti, neil puuduvad juhid. Tundub, et nad on tänaseni sama pragmaatilised kui siis, kui nad siia tulid. Enamus tuli Eestisse lihtsalt otsima paremat elu vôi nad saadeti. Nad ei ole huvitatud kultuurist ega ajaloost vôi siis ainult niipalju, et see annab neile mingisuguse enesekindluse vôi identiteedi. Ja ma arvan, et see on üks suur probleem. Kui neil oleks samasugune kultuur nagu pôlisvene vähemusel, kelle vanaôigeusukiriku kultuur on ju siiamaani säilinud Peipsi ääres, siis oleks lugu hoopis teine ja lihtsam.
Ka Saksamaal on hakatud räägima Putin-noortest, Nashi esindajaid vôrreldakse Hitler-Jugend liikmetega. Kas see vôrdlus on ôige?
Täiesti ôige. See on väga sarnane. Ja kogu olukord on väga sarnane Saksamaale peale Weimari-vabariigi kukutamist. Kôik venelaste löögirühmad meenutavad Hitleri pruunsärklasi. Ma kardan aga, et Venemaal lähevad nad ühel päeval valitsuse kontrolli alt välja.
Tuleksin jälle Kasparovi raporti juurde Strassburgis, kus ta rääkis, et Venemaal arvatakse olevat 60 tuhat organiseerunud neonatsi, mis tähendab, et Putini riigis elab viiskümmend protsenti kogu maailma teadaolevatest parempoolsetest radikaalsetest. Valitsus talub rühmitusi, kes ähvardavad mitte-venelasi välja saata vôi ära tappa. Venemaa, kes ise sôimab teisi fashistideks, on ise muutumas natslikuks maaks. Aga mis muud see fashism on, kui cosa nostra, eks ole – meie kamp. Meie rühm, äärmuslased, olgu kas paremalt vôi vasakult poolt, teostab oma vôimu kôikvôimalike vahenditega rahva enamuse üle. Ideoloogia pole üldse tähtis nagu Hitler ja Stalini sôprus näitas.
Kas Putin on nii nôrk, et ta vajab oma eesmärkide läbiviimiseks laste, sest seda ju Nashi liikmed on, poliitilist vägistamist?
Paistab, et on. Aga ei ole mingit garantiid, et need rühmitused ei lähe kontrolli alt välja.
Olen jälginud, et eestlased on muulaste suhtes vägagi tolerantsed. Kuigi ametlik riigi keel on eesti keel, siis igal pool – pankades, haiglates, ametkondades – on esil ka venekeelne informatsioonimaterjal. Muulastega suheldakse igal pool nende emakeeles, samuti on nende kasutada venekeelne teater, meedia, kirikud jne. Samuti anti endistele julgeolekutöötajatele, juhul nad oma patud üles tunnistasid, karistusvabadus ning ka KGB ohvitserid said jääda Eestisse. Kôikidest suurejoonelistest privileegidest hoolimata mida venekeelsele kodanikule on antud, väidetakse nii kodu- kui välismaal, et integratsioon on Eestis ebaônnestunud. Integratsioon ei ole minu arvates sôltuv kodakondsusest, minagi elan ju juba alates 1971. aastast välismaalasena väljaspool Eestit ning olen suutnud ennast suurepäraselt kohaneda nii Soomes kui Saksamaal. Mida on siis Eestis valesti tehtud ?
Ma olen sellega nôus, et siin on tehtud üks viga. Vabariigi taastamise alguses olid venelased valmis palju rohkemat tegema. Kuid varsti selgus, et eestlased ei vôta keele ôpetamist tôsiselt, nad ise olid väga suurel määral sovjetiseerunud ning kasutasid hea meelega vene keelt. Tulemus ongi nüüd see, et igal pool teeninduses: poodides, pankades, arsti juures – saadakse vene keelega läbi. Ja siis tekibki küsimus – milleks peame üldsegi eesti keelt ôppima ? See viga on kindlasti tehtud. Samal ajal ei saa lugeda integratsiooni nurjunuks, sest arvestades sellega, et 16. aasta jooksul pole Moskva aidanud oma kodanike integratsioonile üldse kaasa. Kreml näeb venelasi ainult oma tööriistana, poliitilise surve avaldamise vahendina. Ta ei hooli ei nende kultuurist ega toeta integratsiooni elluviimist selliselt nagu Lääne riigid on abistanud. Vene valitsus ainult kritiseerib ja nôuab ning nende nôudlusel ei tule loomulikult kunagi lôppu. Eesti muulased on vene vaenuliku poliitika ohvrid. Neile on sisendatud, et Eestis on olukord väga halb. Seetôttu ei pea nad ka integreeruma kuna vana normaalne seisund taastatakse ja vene keel muudetakse jälle ametlikuks keeleks. Milleks siis veel integratsioon? Nüüd tasub üks hetk môtelda, mis oleks saanud siis kui Rahvarinde projekt oleks 1991. aastal läbi läinud? Savisaar rääkis, et neetud Eesti komitee takistab otsustaval momendil Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Tegelikult oleks välja kuulutatud kakskeelne ENSV, kodakondsuse null variant. Meenutagem, et viimastel nö suhteliselt vabadel Ülemnôukogu valimiste oli neli kôrgemat ohvitseri, okupatsiooniarmee ametlikku rahvaesindajat ja ka kaks ametlikku keelt. Kui Savisaare tahe oleks läbi läinud, ei oleks Eesti praegu kindlasti ei Euroopa Liidus ega ka mitte Natos. Sest kui algusest peale oleks meil parlamendis olnud kolmandik Moskva meelseid saadikuid, vene väed olid Eestis ju tol ajal veel sees, siis oleks Eesti tulevik olnud nagu Moldova oma praegu.
Kas me elame praegu uue külma vôi isegi jäise sôja künnisel?
Ei, ma arvan, et kôigel sellel on tervendav effekt. Me nagu oleme suhtelises külmas ôhkkonnas vôi külma dushi all, kuid see on väga, väga tervendav ja puhastav. Ka Garri Kasparovi külaskäik EP-s oli saadikutele tervendav dush, sest tema sônum oli selge: pole vaja teha mingeid illusioone Putini suhtes, tema riik on KGB Limited Company. On vajalik, et Euroopa mataks Venemaa suhtes soov-môtlemise. Me kujutame ennast lääne missionääridena, kes 1990-aastatel püüdsid Venemaale oma huvides demokraatiat eksportida. See shokiteraapia muidugi ei toiminud, vaid tôi endaga kaasa ainult eelmise vôimuga seotud oligarhide tekke. Venemaa on tänapäeval integreerunud kogu maailma majandusse, eriti Euroopasse. Nad on kôik oma finantsid investeerinud muuale. Kôik nende eluunistused on seotud Euroopa ja muu maailmaga. Kogu Montenegro rannik vôi Karlovy Vary, isegi Baden-Baden on vallutatud venelaste poolt. Vene eliit on investeerinud biljoneid dollareid välismaale, seega ei saa nad enam välismaast lahti öelda, see on nende suur nôrkus. Seetôttu ma ei usu, et siin saab mingit suurt vastandust tekkida nagu klassikalises külmas sôjas. Selles suhtes on olukord pôhimôtteliselt muutunud.
“Pillipuhujanaine” – kas liiga aus ja ebamugav?
Ühest ebatavalisest proosadebüüdist
Kristiina Ehin. Foto: ekspress.ee
Eesti kriitikuile jäi Kristiina Ehini esimene proosaraamat paljuski mõistetamatuks.
Kolm kuud pärast Kristiina Ehini “Pillipuhujanaise ja pommipanijanaise” ilmumist imestasin ja imestan ikka veel, et sellest raamatust on nii vähe kirjutatud. Üks tõsiselt võetavamaid eesti luuletajaid kirjutab oma esimese proosaraamatu, aga ajakirjad ja ajalehed vaikivad. Mõtlesin, et küllap on asi nõnda sellepärast, et see raamat on nii omapärane ja kardetakse seisukohta võtta. Mõtlesin veel, et Ehini naiste-meeste teema käsitlemine, mis selles raamatus ikka jälle esile tuleb, on paljudele vahest liiga aus ja ebamugav.
Põgusalt väljendasid korraks oma imestust (ja ka imetlust) Kaarel Kressa (Päevaleht 20.01.) ja Veiko Märka (Eesti Ekspress 16.03.), aga see oli kõik. Siis äkki ilmusid kirjandusajakirja Looming märtsi- ja aprillikuu numbris Mihkel Muti ja Mihkel Kaevatsi arvamused, mis ainult tõendasid minu kahtlustusi.
Mutt pühendab oma aasta proosaülevaates Ehini raamatule ühtekokku kaheksa üleolevat ja pealiskaudset rida. Küllap mõistes, et ei tohi seda raamatut päriselt ignoreerida, ei julge ta ometi kindlat seisukohta võtta. Selle asemel teeb Mutt paar tühja ning upsakat märkust. Kaevats seevastu võtab väga kindla seisukoha, aga jääb mulje, et selle seisukoha on ta kujundanud ammu enne Ehini raamatu lugemist.
Joon meeste ja naiste vahel
Läbi artikli kordub ikka üks ja seesama väide: nendes “meestele näpuga näitavais juttudes” vastanduvat “naise lihtsameelsus (ja sellega nähtamatult seotud siirus, headus jne, nagu vene muinasjuttudes)” “mehe kainelt kalkuleerivale, arvestuslikule, igavale täiskasvanud maailmale”. Siin paistab olevat tegu Kaevatsi enda kindlusetusega või siis saab ta neist juttudest lihtsalt valesti aru.
“Rasked ajad” on mõneski mõttes selle raamatu keskne jutt, mis on kirjutatud ühe vanema ja tuntuma eesti regilaulu “Venna sõjalugu” taustal. Naine Ehini jutus mõtleb “nendele tänapäeva meestele, kes astuvad töölt tulles üle ukse mitte koju, vaid sõtta. Nad võtavad saapad jalast, vahetavad sokid ja teevad arvuti lahti. Et lasta, vastast võita ja vallutada”. See naine ootab oma mehe “kojutulekut” virtuaalsest sõjast samamoodi nagu abikaasa või õde regilaulus “Venna sõjalugu”.
Naine mõtiskleb, kuidas see oli, kui mehed päriselt sõtta läksid, olid ära kümme, kakskümmend viis aastat ja tulid koju “vigasena ja hallipäiselt … kui emad olid surnud ja õed ja armsamad vanaks saanud”. Ja kui naised siis küsisid, kas mees neid sõjas ikka tihti meenutas ja kas ta kangesti koju tagasi tahtis, vastas mees, et tahtis hoopis paremat mõõka, imearsti ja raudrüüga surematut hobust. See on “vastus, mis tõmbab julma joone meeste ja naiste, õdede ja vendade, emade ja poegade vahele”, tõdeb Ehin. See ei ole näpuga näitamine ega kentsakas võrdlus, nagu väidab Kaevats. See on traagiline tõde, ja siin on naiste ja meeste vaheliste keeruliste suhete juured, mida Ehin esile toob. See oli nii, on tänapäevalgi nii, et poisid õpivad sõduriteks, kas tahavad või ei.
“Rasked ajad” on suurepärane mitmekihiline jutt. Ühelt poolt on see väga eestipärane: paaril leheküljel on otsekui kristalliseerunud kujul kirjas suur osa Eesti kultuuriajalugu. Teisalt on see jutt juba tähelepanu äratanud näiteks Iirimaal, kus “Venna sõjaloo” temaatika on tundmatu. Raamatu lood on omapärased muinasjutud – ehtsad ja mitmekihilised, tänapäevased, aga samas ürgsed. Ehini raamat on nagu hea luulekogu – iga kord, kui selle kätte võtad, võid leida midagi uut.
Ilmar Lehtpere
EPL
Eesti üks huvitavamaid noori luuletajaid KRISTIINA EHIN sündis 18. juulil 1977 Raplas luuletajate ja tõlkijate Andres Ehini ja Ly Seppeli tütrena.
Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja spetsialiseerunud rahvaluulele. Aastal 2004 omandas ta Tartu Ülikoolis magistrikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule alal. Magistritöö teemaks oli “Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist”. Kristiina Ehinil on ilmunud 4 luuletuskogu: “Kevad Astrahanis: luuletusi 1992–1999” (Tallinn 2000), “Simunapäev” (Tallinn 2003), “Luigeluulinn” (Tallinn 2004) ja “Kaitseala” (2005). Noore luuletaja kõik luulekogud on äratanud suurt tähelepanu. Kui keskmiselt müüakse tänapäeva autorite luulekogusid sadakond, siis Ehini “Luigeluulinna” kolm tiraazhi – kokku 1100 eksemplari – müüdi kõik maha ning teos ei ole enam saadaval.
“THE DRUMS OF SILENCE”, valik Kristiina Ehini ingliskeelseid luuletusi Ilmar Lehtpere tõlkes, on ilmunud Inglismaal (Oleander Press, Cambridge, 2007, 90 lk.). Raamat on saadaval ka Kanadas. Kakskeelne variant, Noorkuuhommik – New-Moon Morning, ilmub Eestis 2007.a. septembris (Kirjastus Huma, Tallinn).
Ilmar Lehtpere andmetel
Tunnustus Marcus Kolga filmile “Gulag 113”
Filmi Gulag 113 reklaamplakat
Kanada eestlase Marcus Kolga dokumentaalfilm “Gulag 113” oma vanaisa saatusest võitis 22. juunil CEMA (Canadian Ethnic Media Association) auhinna. Nii trükimeediast, raadiost kui TV-st valis CEMA 2 laureaati.
Film jälgib 89-aastase Kanada eestlase Eduard Kolga, kunagise Nõukogude Gulagi laagri vangi teekonda tagasi nendesse paikadesse, kus tema ja miljonid teised ida-eurooplased kogesid laagriõudusi peaaegu 60 aastat tagasi.
Kolga lugu, täis sunnitööd ja nälgimist Punaarmee valitsuse all on liigagi tuttav mõnedes ühiskondades – eestlaste, lätlaste, leedukate, ukrainlaste ja soomlaste hulgas – kes samamoodi kannatasid nõukogude töölaagrites Teise maailmasõja ajal, kuid laialdaselt tundmatu Lääne ühiskonnas.
“Läbi oma vanaisa valusate mälestuste, taastades tema kunagist lugu tahtsin ma tõsta nii teadlikkust Stalini julmusest kui “inimlikustada” statistikat, milles Stalini rezhiim nägi vaid sõja järelkaja”, ütles filmi autor ja produtsent Marcus Kolga.
Lisaks mõjuvatele kaadritele Eestist ja Venemaalt, sisaldab film muuhulgas haruldasi kaadreid ajaloolistest lahingutest ning ka intervjuu Pulitzeri preemia võitnud ajakirjaniku Anne Applebaumiga.
Tänukõnes CEMA’le rääkis filmi autor Marcus Kolga, et kui ta esimest korda vanaisale tutvustas ideed pöörduda tagasi Venemaale Gulag’i laagrisse, oli vanaisa selle suhtes väga kahtlev.
“Äkki vene valitsus võtab ta kinni selle eest, et ta 60 aastat tagasi Gulagi laagrist ja Punaarmeest põgenes? Kas vanaisa 89-aastaselt suudab vastu pidada selle pika reisi Põhja-Venemaale Kotlasele? Ma tänan sind, Eduard, et jagasid oma lugu kanadalastega ja kogu maailmaga,” kõneles Marcus Kolga auhinna vastuvõtmisel. Ta tänas ka eesti ühiskonda, kes on filmi toetanud ja selle omaks võtnud.
Marcus Kolga mainis oma tänukõnes ka aprillirahutusi Eestis ja sellele järgnenud Moskva sponsoreeritud küberrünnakuid ja Eesti saatkonna piiramist Moskvas. Sellega seoses tänas Kolga eesti ja balti ühiskondade suurt sõpra, Kanada liberaalist parlamendisaadikut Bryon Wilfert’it, kes on olnud Eesti – ja ka selle filmi – suur toetaja Ottawas . Ilma tema tõsise seisukohavõtuta poleks see uus agressioon pälvinud Kanada praeguse valitsuse tähelepanu.”
VES/Eesti Elu
Eesti idüllis küpsesid USA tulevased Vene-eksperdid
Eric A. Johnson, Eesti USA saatkonna pressiatashee
Eesti kooliga mehed väärikas seltskonnas: Valges Majas peavad 1947. aastal president Harry S. Trumani (vasakult) ja abiriigisekretär Robert Lovettiga nõu riigidepartemangu poliitika planeerimise osakonna direktor George F. Kennan ja riigisekretär Marshalli eriabi Charles E. Bohlen. Foto: Postimees
Suure sõja eelne Eesti lummas siin töötanud diplomaate, kirjutab USA saatkonna pressiatashee Eric A. Johnson. Eesti oli ka paik, kuhu USA diplomaadid tulid õppima vene keelt. tulevased Vene-eksperdid said sellest maast just siin esimese aimduse.
Ma olin lõputult pahane oma võimetuse peale õppida eesti keelt. Nii kirjutas Irena Wiley oma memuaarides «Around the Globe in 20 Years» (1962). Poola päritolu Irena Wiley oli USA viimase sõjaeelse Eesti-saadiku abikaasa, andekas lingvist, kes rääkis lisaks poola keelele vabalt inglise, prantsuse, vene, itaalia, saksa ja hispaania keelt.
1920. ja 1930. aastatel polnud riigidepartemangu välisteenistuse koolis sellist võõrkeelte õppimise võimalust nagu tänapäeval. Kui riigidepartemang arvas, et kellelgi on vaja võõrkeelt õppida, saadeti ta ülikooli. Muidu eeldati diplomaatidelt, et nad saavad hakkama nende võõrkeeltega, mida nad juba oskasid – tavaliselt olid need prantsuse, saksa või hispaania keel –, või siis pidid nad keelt kohapeal õppima.
Bordeaux’s USA konsuli pojana sündinud saadik John C. Wiley rääkis vabalt prantsuse keelt ning tänu tema varasematele töökohtadele Saksamaal, Austrias, Hispaanias ning Ladina-Ameerikas ka saksa ja hispaania keelt.
Kuigi Wileydel ei õnnestunud kunagi eesti keelt ära õppida, üritasid nad alati teha seda, mis õige. Proua Wiley meenutab, kuidas John leidis Eestis oma keeleprobleemile uue lahenduse: «Oma jahmatuseks sai ta protokolliülemalt teada, et pärast oma volikirjade presidendile esitamist peab ta pidama Eesti armeele tervituskõne. Ta kirjutas toreda kõne, mille lasi tõlkida perfektsesse eesti keelde, ning harjutas seda siis meie kokaga.»
Kuigi Wileyd baseerusid Riias, seadsid nad Tallinnas Vabaduse väljakul (Vabaduse väljak 7–14) sisse oma teise residentsi, kus töötasid eestlased. Heino Taremäe kirjutas (artiklis «Ameerika Ühendriikide diplomaatilised esindused Balti riikides 1922–1940», Kultuur ja Elu, märts ja aprill 1993), et Wileyd veetsid suurema osa oma Balti ametiajast Tallinnas – ilmselgelt olid nad Tallinnast sisse võetud.
Kuid tulgem tagasi proua Wiley 1938. aasta 24. novembri mälestuste juurde. «Suur hetk saabus: John, valge lipsu ja frakiga, võttis peast mütsi ning saluteeris graatsiliselt väljakule kogunenud sõduritele,» meenutab ta. «Paljapäi kandis ta oma kõne veatus eesti keeles ette. Ta oli kleepinud oma kõne mütsi sisse ning sai sealt ilma probleemideta maha lugeda. Eestlased olid vaimustatud, et John oli võtnud vaevaks eesti keele nii kiirelt selgeks õppida, ning imetlesid tema keelteõppimise annet.»
Ühendriikide diplomaadid tulid 1920. ja 1930. aastatel Eestisse, et viia lõpule oma keeleõpe. Kuid nad tulid siia õppima pigem vene keelt. Põhjus oli lihtne: USA kehtestas 1933 aastal Nõukogude Venemaaga diplomaatilised suhted.
USA Riia esindus teenis peamiselt koolituse eesmärke, sest seal koolitati neid diplomaate, kes hiljem asusid tööle 1934. aasta märtsis Moskvas avatud USA saatkonnas.
USA esindus Tallinnas – nagu ka kogu ülejäänud Eesti – mängis samuti rolli USA diplomaatia ning diplomaatide arengus. Just sellistes kohtades nagu Tallinn, Narva-Jõesuu ja Petseri hakkasid mitu esimest diplomaati, keda riigidepartemangus hiljem nimetati vene ekspertideks, austama ning hindama vene kultuuri, muutudes samas üha ettevaatlikumaks Nõukogude Liidu suhtes.
Vähemalt kaks uue USA saatkonna kolmandat sekretäri, George F. Kennan ja Charles E. Bohlen, olid veetnud osa oma varasest karjäärist Eestis.Kennani ja Bohleni esimene ülemus Moskva saatkonnas, teine sekretär Loy W. Henderson oli samuti Eestis sage külaline: kolme aasta jooksul (1927–1930), kui ta baseerus Riias, olid tema vastutusalas Balti riigid.
Seal kohtus ja abiellus Henderson oma läti päritolu abikaasa Elise Marie Heinrichsoniga. Kuid Hendersoni sidemed Eestiga lähevad tagasi veelgi varasemasse aega. Töötades Ameerika Punase Risti liikmena Vabadussõja ajal Eestis, teenis Henderson 1920. aastal välja Eesti Vabadusristi ning 1923. aastal Eesti Punase Risti ordeni («Ameeriklane, kes teenis välja Eesti Vabadusristi», Eesti Ekspress 17.5.2007). Hiljem teenis Henderson USA suursaadikuna Iraagis, Iraanis ning Indias.
Hendersoni võimeka käe all oli nii Kennanile kui ka Bohlenile määratud teha suuri tegusid. George F. Kennanist sai 1952. aastal USA suursaadik Nõukogude Liidus (kuid ainult kuueks kuuks, sest Stalin kuulutas ta peagi persona non grata’ks) ning hiljem Jugoslaavias. Charles E. Bohlenist sai Kennani järel USA suursaadik Nõukogude Liidus ning hiljem USA suursaadik Filipiinidel ja siis Prantsusmaal. Kuid mis veel tähtsam – need kaks meest koos oma riigidepartemangu kolleegide Dean Achesoni, Averell Harrimani, Robert Lovetti ja John McCloy juunioriga mängisid võtmerolli USA sõjajärgse välispoliitika kujundamises, sundides Ameerika Ühendriike isolatsionismi tagasipöördumise asemele omaks võtma jõulist globaalset rolli.
Oma raamatus «The Wise Men: Six Friends and the World They Made» (1997) kirjeldavad Walter Isaacson ja Evan Thomas, kuidas need sõbrad ei olnud mitte ainult USA Nõukogude Liidu ohjeldamise poliitika arhitektid, vaid ka president Harry S. Trumani doktriini ning Marshalli plaani autorid.
Nii Kennani kui Bohleni esimene kokkupuude Nõukogude Liiduga oli Eestis. Saksa keele oskaja Kennan saadeti vene keelt õppima Berliini ülikooli, prantsuse keelt osanud Bohlen õppis Pariisis. Et need kaks noort diplomaati olid otsustanud spetsialiseeruda Venemaa küsimustele, pidid nad saama selles vallas ka praktilisi kogemusi.
Pulitzeri võitnud raamatus «Memoirs» (1967) ütleb Kennan olukorda kirjeldades, et kuna Nõukogude Liiduga mingeid suhteid polnud, piirdus tegevusväli kolme Baltimaa pealinnadega. Seal olid Ameerika Ühendriikide valitsusel konsulaar- ning diplomaatilised esindused.
Kennan meenutas oma Eestisse saabumist 1928. aasta juulis nii: «Esimene ametisse määramine, mis oli osa minu esialgsest Venemaa-koolitusest, oli asekonsuli amet Tallinnas. Tallinn oli siis, ja ma loodan, et on ka praegu, kaunis hansalinn – Saksa Lübecki põhjamaine jäljend –, mida ümbritses kohatu, kuid mitte ebameeldiv, samas aga puhtalt vene agul.»
Oma mälestustes «Witness to History» (1973) oli ka Bohlen samamoodi vaimustunud: «Ma veetsin kaks suve Eestis, need olid veetlevad, kuid mis veel tähtsam – võimaldasid mul vene keele vabalt selgeks saada, sest sellest hetkest, kui ma juuni lõpus Eestisse saabusin, kuni lahkumiseni septembri keskel ei kõnelnud ma peaaegu sõnagi inglise keelt.»
Nii Kennan (kes viidi 1929. aasta jaanuaris üle Riiga) kui ka Bohlen veetsid Eestis vaid lühikese aja, kuid need otsustavad kuus kuud mõjutasid neid elu lõpuni.
Nagu Bohlen selgitas: «Mind saadeti Eestisse, mis oli sel ajal iseseisev. Ma elasin venelaste pansionaadis, kus ma süüvisin vene keele kõlasse. Pansionaat asus Narva-Jõesuus, endises vene puhkekeskuses, kus oli suurepärane rand ning mis asus umbes nelja sõidutunni kaugusel Tallinnast. Hungerburgi nime all oli see olnud St. Peterburgi peamine suvine puhkekoht.»
Kennan räägib, et elu Serebrjakovi õdede pansionaadis järgis tsaari-Venemaa sajanditevanust kõrgklassi stiili. Hommikuti olid keeletunnid. Lõuna oli väga hilja, umbes kell neli.
«Siis me tegime lõunauinaku, järgnes jalutuskäik, sageli korjasime metsas seeni,» meenutab Kennan. «Pärast hilist õhtusööki seati õues üles samovar ning siis me vestlesime kahe-kolme tunni jooksul nagu Tshehhovi tegelaskujud filosoofia ja moraali teemadel, kandsime ette luuletusi, rääkisime poliitikast ning jõime teed.»
Tundub, et Narva-Jõesuu rand jättis Bohlenile samasuguse jälje nagu hiljem Wileydele («Taasavastades Maria Laidoneri saladust», Eesti Ekspress 5.4.2007).
Bohlen selgitab: «Üks veetlev tunnus Narva-Jõesuu elus oli rand. Liiva veetud joontega oli see jagatud kaheks osaks. Vasakul suplesid alasti naised, paremal ujumiskostüümides mehed. Ma veetsin mitmeid tunde rannas, kuid alati oli uudne näha parve alasti Eesti iludusi. Eestlased on ainulaadselt kaunis Skandinaavia päritolu rass – pikad, blondid ning võrreldes venelastega hea kehaehitusega.»
Irooniliselt oli 1920.–1930. aastate Eesti suutnud säilitada need vene kultuuri traditsioonilised elemendid, mis kaotati Nõukogude Liidus. Oma võõrustajatelt Narva-Jõesuus õppis Bohlen austama pigem vene, mitte Nõukogude kultuuri.
«Õed Serebrjakovid olid pärit Leningradist, millele nad alati viitasid selle ennesõjaaegse nimega St. Peterburg,» kirjutab Bohlen. «Mõlemad olid tugevalt bolshevikevastased ning elasid lootuses, et ühel päeval see õudus lõpeb ning nad saavad minna tagasi vanale Venemaale, koos tsaari ja aristokraatiaga.»
Üks õdedest oli kõrgelt haritud ning olnud õpetaja Smolnõi instituudis. Just tema innustas Bohlenit huvituma vene kirjandusest – klassikutest nagu Tolstoi, Dostojevski, Turgenev, Tshehhov jt.
Bohlen huvitus vene kultuurist kogu oma elu. Kirjutades oma memuaare, ütles ta vene keele kohta: «See on ilus keel, suurepärane muusika ja luule jaoks, sest selles on nii palju täishäälikuid. Mul ei olnud kunagi erilisi raskusi vene keele õppimisel ning ma naudin endiselt selles keeles lugemist ja kõnelemist.»
Kennani meenutused vene keele õppimisest Eestis on väga sarnased Bohleni omadega. «Minu õpetaja oli laostunud ukrainlane,» meenutab ta. «Ta ei teadnud midagi keelte õpetamisest, kuid tema vooruseks oli see, et peale oma emakeele, ukraina keele, ei rääkinud ta sõnagi ühtki muud keelt peale selle, mida ta pidi õpetama.»
Nagu Bohlen, õppis ka Kennan vene keelt austama just Eestis: «Siis ja seal tekkis minus armastus selle suure vene keele vastu, mis on nii rikas, sisukas, musikaalne, mõnikord õrn, mõnikord maalähedane ning brutaalne, mõnikord klassikaliselt karm. See armastus ei jätnud mind kunagi ning moodustas lisaks mingil kummalisel kombel lakkamatu jõuallika ning kindlustunde, mis aitas mind hiljem süngemates ning kurnavamates eluetappides.»
Vene keel tundus Kennanile algusest peale loomuliku keelena, «mille sõnad kõlasid nii, nagu nad peaksid kõlama, ning nagu sa ootad neid kõlavat, justnagu oleksid kunagi minevikus seda keelt osanud ning nagu selle õppimine oleks omamoodi uuesti avastamine.» Ta ütleb, et asus õppimise kallale sellise naudingu ja põnevusega, et sai aasta lõpus juba vähesel määral selles keeles hakkama.
Eesti oli ka see koht, kus Kennan sai teada teistsugusest Venemaast, mis oleks võinud olemas olla. Ta veetis 1928. aasta jõulud Petseri kloostris. Seal nägi ta veidike vana Venemaad, suisa 17. sajandi Venemaad.
«Mitte keegi seal ei rääkinud ühtki teist keelt peale vene keele,» meenutab Kennan. Just seal toimus tema esimene läbimurre vene keele õpingutes.
Töötades Tallinna väikeses ning vaikses USA esinduses, oli Kennanil võimalus vabal ajal ka Eestit avastada. Koos koeraga tegi ta nädalavahetuse-ekspeditsioone Helsingisse, Narva, Tartusse, Pärnusse, Petserimaale ning saartele, «kus olid lihtsad rootsi talunike-kalameeste kogukonnad».
Isegi pärast Riiga kolimist tõmbas Kennanit Eestisse tagasi – näiteks veetis ta 1929. aastal lihavõtted Tartus, külastades tee peale jäänud Valgat.
Kuigi aeg, mis nad mõlemad Eestis veetsid, tundub olevat ideaalilähedane, ei unustanud ei Kennan ega Bohlen kunagi, miks nad siin olid: et valmistuda suunamiseks Nõukogude Liitu.
Ametissemääramised tulid peagi. Kennan reisis Moskvasse 1933. aasta detsembris koos suursaadik William C. Bullittiga, aitamaks kaasa uue USA suursaatkonna asutamisele. Bohlen saabus Moskvasse koos ülejäänud saatkonna töötajatega märtsis 1934.
Kord juba Moskvas, panid need kaks meest kindla aluse oma eluaegsele sõprusele. Kuid just Eestis hakkasid nad mõlemad mõistma Nõukogude Venemaad ning kujundasid need esimesed ülitähtsad muljed, mis saatsid neid läbi kogu elu.
Bohlen meenutas: «Kord, kui sõber Ameerikast oli mul umbes nädala aega külas, otsustasime minna Nõukogude riigipiirile. Jalutasime mööda tolmuseid teid, kuni jõudsime Eesti piiripostini. Seistes seal, vaatasime Venemaa poole. See oli minu esimene pilguheit sellele maale. Me nägime Nõukogude tunnimehi ja valvuritorne, kuid me ei saanud piisavalt lähedale, et mõnega neist rääkida.»
Proua Wiley kirjeldab oma ja abikaasa reisi samasse piiri äärde ajal, kui Teise maailmasõja pilved hakkasid kogunema: «See oli pahaendeline ja kurjakuulutav vaatepilt. Punaarmee oli puhastanud umbes veerand miili eikellegimaad. Seal oli tohutult okastraati ning tihedalt asetsevad Nõukogude vaatluspostid. Tihedas männimetsas võis näha kollaseid laike, kus puud olid maha võetud, et teha ruumi kuulipildujate pesadele. Puud olid uuesti maasse löödud, et nad toimiksid kaitsemaskeeringuna, ning kui puud olid surnud ja värvi muutnud, jäeti nad lihtsalt sinna seisma. Kaitsemaskeeringu asemel toimisid nad meenutusena eestlastele, et nende suur naaber hoidis neil pahatahtlikult silma peal.»
Wileyde visiit Eesti-Nõukogude piirile oli 1939. aasta suvel. 18. oktoobril 1939 sundis Nõukogude Liit Eestit aktsepteerima Nõukogude baaside rajamise oma pinnale. 16. juunil 1940 lõpetasid venelased teesklemise.
New York Timesi järgmise päeva väljaande esiküljelt võis lugeda: «Kaks Nõukogude invasiooni: Punaarmee marsib Lätti ja Eestisse, kus nende nõudmistele järele antakse.»
Kuigi see oli riskantne, otsustas saadik Wiley jääda kohale ning jätkas rohkem kui kuu jooksul oma ametlike ettekannete tegemist, mis raporteerisid üha halvenevast olukorrast Eestis ja Lätis. Sel ajal külastas ta ka viimast korda oma sõpra kindral Johan Laidoneri enne tema arreteerimist ning oli 21. juulil marionettriikide Eesti NSV ja Läti NSV loomise tunnistajaks.
Saadik Wiley ettekandeid luges suure huviga tema sõber ning kolleeg Moskva päevilt – Loy Henderson, kes oli nüüd riigidepartemangu Euroopa asjade osakonna asejuht.
Toetatuna Hendersoni lobby-tööst Washingtonis, viisid saadik Wiley paljuütlevad raportid, mis kirjeldasid Balti riikide tegelikku olukorda, ka reaalse tulemuseni. 23. juulil 1940 deklareeris asevälisminister Sumner Welles, et USA valitsus keeldub tunnustamast Leedu, Läti ja Eesti ebaseaduslikku ning jõuga inkorporeerimist Nõukogude Liitu. Kaks päeva hiljem lahkusid Wileyd alatiseks Baltikumist, olles teinud kõik, mis nende võimuses.
Nagu Kennan, Bohlen, Henderson ning mitmed teised Eestis 1920. aastatel töötanud või õppinud diplomaadid, ei unustanud Wileyd kunagi seda väikest riiki, millel õnnestus neid ära võluda ning mis aitas kaasa nende maailmavaate kujunemisele.
GEORGE F. KENNAN sündis 16. veebruaril 1904. Diplomaat, poliitikaekspert, NSV Liidu asjatundja. Külma sõja peaideoloog ja Marshalli plaani üks autoreid.
Astus välisteenistusse 1926. aastal. 1928. aastal saadeti Tallinna saatkonna asekonsuliks. Sellega algas tema ettevalmistamine Venemaa spetsialistiks. 1929. aastal viidi üle Riiga. 1929–1931 õppis Berliini ülikoolis. Seejärel naasis Riiga, kus töötas 1931–1933. Aitas asutada Moskva 1934. aastal avatud saatkonda, töötas seal 1937. aastani ning aastatel 1944–1946.
1946. aasta veebruaris saatis USA riigidepartemangu 5542-sõnalise telegrammi, mida diplomaatia ajaloos tuntakse nime all «pikk telegramm». Sõnum ütles, millist poliitikat peaks Lääs NSV Liidu suhtes rakendama. Aasta hiljem avaldas varjunime X all artikli, kus ütles välja, et USA sõjaaegne liitlane otsib võimalusi oma mõjuvõimu laiendamiseks Lääne arvelt.
1947. aastal sai riigidepartemangu poliitika planeerimise osakonna direktoriks. Oli 1952. aastal pool aastat USA suursaadik Venemaal, kuid Stalin kuulutas ta persona non grata’ks. Seejärel töötas riigidepartemangus ja oli saadik Jugoslaavias. Suri 101-aastasena 17. märtsil 2005.
CHARLES E. BOHLEN sündis 30. augustil 1904. Diplomaat ja poliitikaekspert, Nõukogude Liidu asjatundja, Marshalli plaani üks autoreid. Astus välisteenistusse 1929. aastal. 1931–1933 valmistus saama Venemaa eksperdiks, muu hulgas käis 1932. ja 1933. aasta suvel Eestis õppimas vene keelt. Moskva saatkonnas oli ametis 1934–1935 ja 1937–1941.
Töötas Valges Majas nõunikuna, oli president Franklin D. Roosevelti tõlk Teherani (1943) ja Jalta konverentsil (1945), osales tõlgina ka Potsdami konverentsil (1945). Seejärel töötas riigisekretäri tõlgi ja nõustajana. USA suursaadik Moskvas 1953–1957.Hiljem oli saadik Filipiinidel ja Prantsusmaal.
Suri 31. detsembril 1974.
LOY W. HENDERSDON sündis 28 juunil 1892. Diplomaat. Baltimaade inkorporeerimise mittetunnustamise toetaja.
Töötades Ameerika Punases Ristis sattus Eestisse Vabadussõja ajal, teenis Narvas tüüfuseepideemiaga võitlemise eest esimese liigi Vabadusristi (1920) ja Punase Risti kolmanda klassi (1923) ordeni. Konsulaarteenistusse astus 1922. aastal. 1927–1930 töötas Riia saatkonnas, seejärel tegeles riigidepartemangus Ida-Euroopa küsimustega. 1934–1938 oli Moskva saatkonnas Bohleni ja Kennani ülemus ja mentor.
1938–1942 oli riigidepartemangu Euroopa asjade osakonna asejuht. Hiljem töötas veel Moskva saatkonnas ja riigidepartemangus, oli saadik Iraagis, Indias ja Iraanis. Suri 24. märtsil 1986.
JOHN C. WILEY sündis 26. septembril 1893. Diplomaat. Alustas karjääri Prantsusmaa saatkonna ametnikuna 1915. aastal. Oli Moskva saatkonna erakorraline nõunik 1934–1936. USA erakorraline ja täievoliline saadik Eestis ja Lätis aastatel 1938–1940. Teise maailmasõja ajal töötas valdavalt riigidepartemangus. Hiljem oli saadik Kolumbias, Portugalis, Iraanis ja Panamas. Suri 3. veebruaril 1967.
Postimees
* The Front Page reports from the Rose Festival in Portland, OR, where the Estonians have traditionally participated with a float. This year was no different, with the Estonian-American community marching with their own float, showcasing a bit of old, traditional Estonia to the crowd gathered on the route. The float is pictured on the page. The Grand Floral Parade was held on June 9. Musicians playing Estonian folk music entertained from atop the float.
* The second photo on the Front Page was taken in Heidelberg, where the local Estonian community celebrated midsummer. The story appears on page 7, and discusses how the German-Estonian group participated in a folk festival held on the University grounds. They regaled the audience with songs and music, and introduced a little about Estonia to the gathered Germans and tourists.
* Ilmar Mikiver begins his traditional summer musings, as he reflects on the three different kinds of preschool-age children there are. He bases this on his observations of kids playing at the park. He notes that there are three stages of growth. In this installment, he discusses the child who suckles. This child inevitably comes to the park bundled and carried in a baby-bjorn or a stroller. The child resembles Maestro Neeme Järvi as he waves his arms and legs directing an imaginary Beethoven symphony, as the apple sauce is flung about.
* Vello Helk takes on the history-revisionists in Estonia, pointing out some of the flaws in their arguments. Rather than placing the blame of Estonia’s occupation on the collaborators and Soviet sympathizers, they place the blame on actions of Konstantin Päts and Johan Laidoner. The end result is damaging, with people wrongly thinking that Konstantin Päts was a traitor to Estonia.
* The third page begins a comprehensive interview with Euro-MP Tunne Kelam, conducted by Aino Siebert. The interview covers Mr. Kelam’s work on behalf of Estonia, as well as his views on Russia.
* The Art and Culture page reports on a book of prose published by one of Estonia’s leading poets Kristiina Ehin. The writer asks why so little has been written about this work, and describes his apprehensions of the work as a result. The book is very multifaceted, changing perspectives at the turn of a page.
* The second item on the Art and Culture page reports on Marcus Kolga’s documentary Gulag 113, which tells the story of his grandfather Eduard Kolga’s experiences at the hands of the Soviets. The film recently received a prize from the Canadian Ethnic Media Association.
* Page 5 reports from Long Island, NY, where the annual “summer home” for kids began over the weekend. The two-week camp brings together Estonian youth for all the activities and memories that summer camps bring.
* The article on page 9 discusses how Estonia was the place to be in the 20s and 30s for people interested in the region. It was the breeding ground for many eventual experts on Russia.
President Ilves and US Secretary of Defence Meet
ER – „Today it is clear that those who believe that some countries are far away, and therefore, have nothing to do with us do not understand the world of the 21st century,” said Toomas Hendrik Ilves at meeting with Robert Gates, the United States Secretary of Defence.
At the meeting, the Estonian Head of State and the United States Secretary of Defence spoke at length about the foreign missions in which the military forces of both countries are participating and also about the general situation in Afghanistan and Iraq.
“Our objective is that these countries become safe for their residents and not pose a threat to other countries,” said President Ilves. “However, this means that, along with military solutions, civilian solutions are also important, which can help to win the hearts and support of ordinary Afghans and Iraqis.”
The United States Secretary of Defence expressed his condolences to Estonia in connection with the death of two soldiers in Afghanistan on June 23rd and wished the wounded soldiers a speedy recovery.
President Ilves and Secretary of Defence Gates spoke in detail about the NATO cyber-defence centre planned for Estonia, about the practical questions related to its creation and the participation of the United States in this project, for which United States President George W. Bush expressed his support during meeting with the Estonian Head of State.
“Cyber-security is one of the greatest challenges at the beginning of our century and one facet is the technical and legislative solutions needed to defeat cyber crime and cyber attacks,” noted President Ilves.
The Estonian Head of State and United States Secretary of Defence also spoke about bringing the Georgian and Ukrainian armed forces into compliance with NATO standards, which both Estonia and the United States are supporting.
“We are not speaking today about an exact date for accession to NATO, but about what the military of a contemporary and intelligent nation, which has chosen democracy, should be and how to establish civil control in a society,” said President Ilves, also affirming that if the current positive developments continue in Georgia, Estonia will support giving Georgia a Membership Action Plan (MAP) at next year’s NATO summit.
President Ilves: Our Wealth Is Our Knowledge
ER – “Estonia does not have any oil or gas deposits. Just like many other leading research and industrial countries in the world. In our actions, we must be guided by the fact that the most valuable resource in the world today is brains,” said President Toomas Hendrik Ilves at a reception for the country’s best university graduates. “Our wealth is our knowledge; our smartest people are our wealth. You are Estonia’s wealth.”
In the globalizing world, this is a resource that is in great demand, is well rewarded, and therefore, is very marketable. “In other words, the doors to the world are open to you,” said the Head of State in his address.
“Open one of these doors and continue your studies in Estonia or at the leading universities and research centers of the world. Your academic journey has just started,” said President Ilves.
“However, those who continue this journey outside Estonia—please remember that this door opens in both directions. Come back to Estonia to seek and find challenges in academic work. You are the ones who have the opportunity and responsibility of providing the content for the economic model that we hear so much about, the key phrase for which is a knowledge-based Estonia.”
According to President Ilves, the Estonian state has the responsibility to create and expand the opportunities for study, while it must also be guaranteed that fraudulent products are not offered under the label of education.
“There are countries in the world that are immeasurably better off than Estonia, but where knowledge, research and innovation are totally backward,” said President Ilves. “Where, for political, cultural or ideological reasons, a free and critical exchange of ideas is not promoted. In those countries, a person’s individuality and originality, which is an indispensable precondition for new knowledge and discoveries, is repressed.”
“Sooner or later—but rather sooner and already now—this attitude will take its revenge on these countries,” said the Head of State. “The relativity and impermanence of their wealth will become clear—their inability to successfully cope in a postpetroleum world,” said the President.
President Ilves met with leaders of the United States Congress
President Ilves and Senator George Voinovich (OH-R) Photo:President’s Office
26.06.2007 – “I thank the United States Congress for the strong and well-timed support that you gave Estonia with your resolutions during the crisis at the end of April and beginning of May,” said President Toomas Hendrik Ilves at today’s meeting at the Capitol with House Speaker Nancy Pelosi, who, in the American political system, is the most important spokesperson for the Congress that wields significant power.
The Estonian Head of State and Speaker Pelosi together with the leader of Republican Party John Boehner discussed the topic of cyber crime and cyber attacks as an important dimension of security and stated that we can only be successful in dealing with this if we design a common trans-Atlantic strategy and international legal solutions.
“In the field of cyber-security, we must work out common terminology and start shaping the corresponding NATO political strategy, in which regard Estonia has made its proposals to NATO,” said President Ilves. “In this context, we must intensify the cooperation between Estonia and the United States of America.”
The Estonian Head of State also discussed the issue of visa waivers in detail with Speaker Pelosi and emphasized that Estonia expects a legislative resolution to this question in the near future.
“Estonia fulfills all the necessary security criteria and we are ready to act together with the United Sates and all other partners to increase the security of international travel,” said President Ilves.
At a meeting with the leading members of the United States Senate, the situation in Iraq and Afghanistan was discussed, and among other things, the Estonian Head of State expressed interest in the future activities of the Congress regarding the financing of US foreign missions.
“The welfare of these countries is important to the security of the Europe and the United States today and in the future,” said President Ilves.
At a luncheon with the House Committee on Foreign Relations, which plays an important role in directing US foreign policy, in addition to the aforementioned topics, Russia was also discussed at length.
“In relations with Russia, the unanimity of the messages coming from the European Union and the United States is important,” said the Estonian Head of State.
At the luncheon, the recent developments in Russia’s foreign policy and domestic situation were called worrying.
“It is not countries that have many enemies that become great and self-confident, but those that have many friends,” said President Ilves.
|
