|
<!– .style1 {color: #0000FF} –>Ameerika Eestlaste parlament Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides aastakoosolekul
ERKÜ XIX Esinduskogu aastakoosolek toimus 3. juunil Four Seasons Sheraton hotellis Baltimore-Washingtoni lennuvälja ligidal. Osavõttis 23 esinduskogu liiget. Esinduskogu valis ERKÜ juhatuse. Uus esimees on Marju Rink-Abel, sekretär Ülle Ederma, laekur Erik Puskar, juhatuseliikmed: Lya Karm, Gilda Karu, Mati Kõiva, Erik Suuberg, Airi Vaga, Ilmar Vanderer, Viiu Vanderer.
Vasakult: Lilian Grauberg Bein, Lya Karm, Tiina Mari Harris, ERKÜ esimees Marju Rink-Abel ja endine esimees Mati Kõiva, E.V. esindaja Kristjan Prikk, Juhan Simonson. Teine rida: Endel Reinpõld, Eric Puskar, Viiu Vanderer, Heino Jõgis, Airi Vaga, Gilda-Mai Karu, Henno Uus, Markus Vaga. Kolmas rida: Ylo Anson, Eric Suuberg, Jaak Juhansoo, külaline Karl Altau (JBANC), Taavo Virkhaus, Ilmar Vanderer, Urmas Wompa, Jüri Virkus, Tõnu Vanderer. Foto: Ilmar Vanderer
VÕIDUPÜHA — JAANIPÄEVA TÄHISTAMINE CLEVELANDIS
Erika Puussaar koos lastega asetas lilled Kultuuraia monumendile. Pildil vasakult: Aliisa Haller, Maarika Haller, Erika Puussaar ja Sam Puussaar. Fotod: Hans Ruus
25. juunil, 2006.a. tähistas Clevelandi Eesti rahvusgrupp Võidupüha — Jaanipäeva traditsiooniliselt Clevelandi Eesti Kultuuraias. Sel aastal oli kokkutulek tähtsam ja pidulikum, kuna Eesti Kultuuraed tähistas seekord ka oma 40-ndat asutamise aastapäeva. Monumendi avamine toimus 40 aastat tagasi pühapäeval, 19. juunil, 1966.a. paljude aukülaliste osavõtul. See eestlaste vabaduse sümbol on esindanud meie rahvust Clevelandi rahvuste pargis juba 40. aastat.
Kultuuraia toimkonna esinaine Erika Puussaar koos abikaasa Aavoga olid kokku pannud hästi seatud ja päevakohase kava. Roheliste kaante vahel oli ära toodud tänase ürituse kõrval ka 40 aastat tagasi kasutatud ajalooline programm, tolleaegse päevakavaga ja osavõtjate nimekirjadega. Tänase programmi kaant kaunistasid monumendi nurgakivi asetamise, monumendi ehitamise ja avamise fotod.
Tänaseks on jäänud meie read juba päris hõredaks, aga tänu meie energilisele Kultuuraia toimkonnale, kes saatis välja kutsed ja tegi üritusele reklaami, kogunes siiski ka nüüd sellel aastapäeval kokku üle kolmekümne osavõtja.
Koosviibimise avas Peeter Orro tervitusega järgmiste sõnadega: “Clevelandi Eesti Kultuuraia toimkonna nimel tervitan teid kõiki meie traditsioonilisel Jaanipäeva ja Võidupüha tähistamisel. Mul on hea meel teatada, et sel aastal me pühitseme Eesti Kultuuraia avamise 40-ndat aastapäeva. Austame neid, kes seda ideed viljelesid ja kelle töö viis meid selle monumendi avamisele, millega Clevelandi Eesti rahvusgrupp astus ametlikult ja nähtavalt Clevelandi etniliste rahvusgruppide perre.
Grupp Clevelandi eestlasi Võidupüha-Jaanipäeva tähistamisel 2006 Clevelandi Eesti Kultuuraias
Kes julges arvata 1966.aastal, ainult 21 aastat peale Teist maailmasõda, et veerand sajandit hiljem saab Kalevipoeg põrguväravast vabaks ja tuleb “Oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma”.
Me saame ainult nüüd loota, et meie verised lahingud on juba võidetud, ja et meil ei tule kunagi enam uusi võidupühasid tähistada.
Suur tänu teile, kes olete jälle kogunenud täna siia, et tähistada meie Võidupüha. Paljud teist on seda teinud juba aastakümneid, selleks et austada meie kangelasi, mälestada neid, kes kaotasid oma elu ja uuendada meie lootust tulevikule ja säilitada meie ajaloolisi tähtpäevi ja traditsioone.
Tervitusele järgnes palvus, millega Peeter palus Jumala õnnistust meie ettevõtte ja tähtpäeva heaks kordaminekuks.
Ürituse peakõnelejaks oli Toomas Tubalkain. Ta märkis, et 40 aastat tagasi oli Eesti Kultuuraia ausamba avamisel peakõnelejaks Eesti Vabariigi Peakonsul Ernst Jaakson ja monumendi vastuvõtja oli tookordne Clevelandi linnapea Ralph S. Locher. Üritusel, kus esines ka Eesti Segakoor, Erich Alliku juhtimisel, viidi läbi suure pidulikkusega ja rohkearvulise rahvusgrupi osavõtuga.
Toomas juhtis tähelepanu sellele, et mõned meie hulgast võtsid osa ja mäletavad veel selle päeva sündmuseid 40 aastat tagasi. Kahjuks suurem osa Kultuuraia asutavatest liikmetest on meie hulgast juba surma läbi lahkunud. Toomas juhtis tähelepanu oma ema, Rita Tubalkaini teenetele Eesti Kultuuraia asutamisel. Rita oli Kultuuraia asutava toimkonna liige ja on pühendanud suure osa oma elust Kultuuraia tegevusele.
Toomas mälestas ka kõiki Eesti vabadusvõitlejaid, kes Vabadussõjas ning Esimeses ja Teises maailmasõjas võitlesid või andsid oma elu Eesti vabaduse eest. Nende auks asetati lilled Kultuuraia monumendile, mille jalale sümboolse sidemena Eesti ja Clevelandi vahel Rita Tubalkain riputas peotäie kodumaa mulda.
Toomas käsitles lühidalt meie Vabadussõja käiku ja meie võitu Landeswehr’i üle 23. juunil, 1919.a. ja selle traditsioonilist tähistamist igal aastal Clevelandi Kultuuraias.
Üritust kaunistas viiulisoolodega Erika ja Aavo Puussaare tuttav viiuldaja Lauren Godfrey, kes esitas G. F. Handel’i — “La Rejouissance”, J.H. Fiocco — “Allegro” ja L. Boccherini — “Minuet’i”.
Ametliku eeskava lõpul saatis Lauren Godfrey viiulil meid ka Eesti hümni laulmisel.
Üritus lõppes seltskondliku koos-viibimisega. Kultuuraia toimkond oli valmistanud suupisteid ja koos karastavate jookidega vabas looduses, suheldi üksteisega, tuletati meelde Kultuuraia avamist ja arutati tulevikuplaane.
Hans Ruus
Jaanipäev Detroidis
 
24.juunil tähistas Detroidi Eesti Haridusselts koos ümbruskonna eestlaste ja nende sõpradega perekond Pärdide aias Jaanipäeva. Eelmainitud seltsil täitub tänavu 80 aastat loomisest ning 16.juunil määrati esinaise pr.Valve Eelnurme kodus Trentonis juhtkonda noorema põlvkonna esindajad.
Alates kella 2st pärastlõunal hakkasid jaanipäevalised vähehaaval 80-liitrise õllevaadi ümber kogunema. Ilm oli kui Jumala kingitus ja õhtu kujunes hubaseks. Küpsetati sashlõkki, mis perenaise arvates oli parim, mida tema saanud oli, ning söödi kõigi poolt kohaletoodud hõrgutisi. Lauldi Eesti lugusid nii kitarri saatel kui ka ilma. Kes metsa suvatsesid minna, kohtusid pooleteise meetri läbimõõduga tammepuuga, mis eelduste kohaselt sirgunud juba siis, kui Ameerika iseseisvusdeklaratsioonile alla kirjutati. Loojangu ajal lahvatas suurepärane lõkketuli. Pimeda saabudes lennutati taeva suunas mõningad raketid. Lõõmavate süte ümber arutati väikese grupiga Ameerika olukorda praegu ja lähi-tulevikus — kuni kella kolmeni hommikul. Jah, niivõrd pingsateks on kujunemas meie ajad siinmaal. Pidulisi oli kokku ligi viiskümmend, kelle seas värsked külalised Tartust: Maarika ja Jüri Kirss.
Järgmisel päeval kogunes EELK Michigani kogudus mälestama küüditatuid, tähistama Võidupüha ning osalema armulauaga Jumalateenistusel, mida juhatas noor külalis-õpetaja Nõost — Mart Jaanson, kes viimased 10 kuud Torontos abipastorina on osalenud. Õpetaja oli meeldivalt üllatunud nähes suhteliselt rohkesti noori kirikus.
Selline oli Jaanipäeva nädalavahetus Detroidi piirkonna eestlaste seas.
Pilte ja teavet: www.detroitestonians.com
Ool Pärdi
Võidupüha-Jaanipäev Karoliinades
“Vaata, pojakene, see on jaanituli!”
Karoliinade eestlastel on ilusaks traditsiooniks juba nende Koondise asutamise ajast pühitseda omavaheliste perekondlike kokkutulekutega koondise liikmete kodudes igal suvel Võidupüha koos Jaanipäevaga. Neid kokkutulekuid on olnud nii Lõuna- kui ka Põhja-Karoliinas ja isegi Virgiinias aga vahetus läheduses Karoliina piirile.
Nii mõnigi koondise liige peab kohaletulekuks autos istuma kuni 5 tundi aga seda ei panda pahaks, sest eesti traditsioone tuleb ka võõrsil jätkata, eriti veel, kui saad headeks tuttavateks või sõpradeks saanud kaasmaalastega suhelda omas emakeeles.
Selleaastane Jaanipäeva kokkutulek toimus laupäeval, 24. juunil ja juba mitmendat aastat järjest Barbara ja Indrek Lepsoni Gentleman-Farm’is ehk eesti keeles Härrasmehe-Talus. Härrasmehe Talu sellepärast, et ma ei näinud peale hästiravitud lillepeenarde ja ilusa muru ei ühtki karilooma ei põllupeenraid ega viljaväljasid. Küll aga leidsin tohutu suure mööbli restaureerimise töökoja, mis võttis enda alla suure osa niigi juba avarast elumajast. Tundus, et põline meremees Indrek on ka kuival maal edukas oma hobby sarnases ettevõttes.
Jaanipäevaliste kogunemine algas juba pärast lõunatundi, sest mitmevärviline maitsekas ja kahes keeles trükitud kutse teatas, et Eesti Saun koos jahedaveelise basseiniga on kasutamiseks külalistele kella kahest alates. Aga pesuehtsasse eesti sauna sai juba varemgi.
Kes teraselt väljastpoolt sauna silmitses, see leidis, et sauna katusel istub rebane ……samas tuleb meelde üks laul kus Ants (Indrek) oli aus saunamees……hundid, karud käisid sees…ja rebane istus katusel.
No kui see nüüd pole aus eesti saun, siis mis ta on?
Kuna bassein asus sauna kõrval, siis oli otse nauding kuumalt lavalt alla jahedasse basseini laskuda ja pärast jahtumist jälle tagasi kuuma kätte ronida.
Basseinis ei tundnud mingit kloori lõhna ega kipitamist silmades. Vesi tsirkuleeris elektrimootori ja erilise liivafiltri abiga, mis puhastas vett kloorita. Oli segasaun, aga muidugi rahvas kandis supeltrikoosid.
Kui Indrek järgmisel hommikul sauna koristama läks, imestas Indrek, et kes need kaks luuakontsa sauna tõi. Kohe selgus, et need ei olnud luuad, vaid lehtedest lagedaks viheldud saunavihad.
Seal oli veel madala vee bassein mudilastele ja neid mudilasi oli mitmeid, keda ilusa ilma tõttu vanematel oli raske veest välja meelitada.
Edasi teatas Jaanipäeva kutse:”Selle aasta üllatuseks on ansambel RISTTULI Virgiiniast Ago Mina juhatusel, koosseisus Ivar Muro nelja ameerika pillimehega, mängimas eesti muusikat.”
Tuttavad eesti tantsulood kestsid tunde ja tantsijad, kas saunaülikonnas või piduriietuses haljal murul ei väsinud. Eriti hiilgas oma sirgjala pööretega ja poognatega Tõnu Eiland — kes ei usu vaadaku filmi! Hr. Aru, mitteametlik karoliinade eestlaste filmimees, oli ametis terve päeva kahe kaameraga talletamaks Jaanipäeva lindile. Au ja kiitus pillimeestele ja tantsijatele!
Edasi teatas Jaanipäeva kutse, et Lepsonite pere poolt on lubatud külalistele seapraadi, mulgikapsaid ja kartuleid. Kõrvaltoidud (salatid, joogid, magustoidud jne.) paluti külalistel kaasa tuua. Seda kaasatoomist organiseeris perenaine Barbara koos koondise sekretäri pr. Eve-Ly Eiland’iga. Ka koondise laekur pr. Ene Jürgen abikaasa Reinuga olid kohal, kes aga puudus, oli koondise esimees hr. Arvid Kivi, kes viibis tähtsal perekondlikul sündmusel Eestis.
Pika telgi alla ülesseatud kaks rida toidulaudasid otse nagisesid hõrgutavate ja auravate toitude all.
Oli ka grilli kasutamise võimalus, mida kasutati nii viinervorstide kui ka kotlettide tules küpsetamiseks.
Kella nelja ajal tehti siis vaheaeg nii saunalistele kui ka tantsijatele koos pillimänguga, sest perenaine Barbara palus jaanipäevalisi eesti kombe kohaselt leiba murdma.
  
Jaanipäeva tähistamine Karoliinades
Aga enne pidas perenaine Barbara südamliku söögipalve, mis viis jaanipäevaliste mõtted tänuga Taevaisa juurde.
Indrek oma nooriku Barbaraga olid nõidunud murule mitmeid pikki söögilaudasid koos toolidega nii, et kokkutulnud 70-ne külalise ringis jaanipäevalised mahtusid kõik laudadesse istuma just nagu mõne inimese juubelisünnipäeval, mida kahjuks seekord polnud.
Keset sööma-aega kõlas äkki kõrvulukustav kõmakas nii, et toit jäi mõnel mehel kurku kinni. Indrek, naljahammas, nagu ta alati on olnud, lasi suurtükki ehk kahurit. Selle “kahuri” tõi Indrek kaenla all piduliste keskele ja see jääb Indreku saladuseks, kuidas ta sellest imepisikesest mängukahurist sarnase kõmaka välja meelitas.
Indreku jutu järele selle aasta pauku ei saa võrrelda möödunud aasta omaga.
Siis ei teadnud Indrek veel, kui palju püssirohtu kahurisse laadida ja sai vist tsipa enam kui tarvis. Siis olevat kõmakas olnud niisugune, et kõrval aasal rahulikult rohtusööv naabri hobune kargas nelja jalaga õhku ja langes küljeli murule. Oh seda vabandamist, mis siis järgnes. Õnneks hobu sööb rohtu edasi.
Videviku saabudes viis tõrvikutega palistatud teerada jaanitulele, milleks oli keset muruväljakut Indreku poolt ehitatud hiigel-lõke. Indrek kui üks esimesi eesti skaute New Yorgis aastal 1949 tituleerib ennast III järgu skaudiks, sest mees läks varakult merele ja teised skaudieksamid jäid andmata, aga selline lõke, millega Indrek maha sai, annab silmad ette nii mõnelegi skautmasterile.
Jaanitule ümber kogunenud rahvas laulis mitmeid tuttavaid laule, vesteldi või viidi oma mõttelend tagasi Vabadussõtta, kus Eesti vabaduse hinnaks eesti kaitseväelased nuhtlesid nii kommuniste kui ka saksa raud-diviisi ja kelle mälestuseks karoliinade eestlased siia kogunesid.
Kella 10. paiku õhtul lahkusid viimased külalised. Olen kindel, et kõik külalised lahkusid tänutundes Jaanipäeva organiseerijatele, koondise juhatusele, eriti aga Barbara ja Indrek Lepsoni’ile, kes nägid suuremat muret, vaeva ja kandsid suuremaid kulusid, avades oma kodu Jaanipäevaks koondise rahvale.
Minule kui vanale koondise liikmele ja praegusele Florida elanikule oli taoline Võidupüha-Jaanipäev karoliinade eestlastega toredaks sõprussidemete värskendamiseks ja kui aus saunamees Indrek tuleval aastal koos Karoliinade eestlaste koondise juhatusega taas Võidupüha-Jaanipäeva organiseerivad, püüan sellest kindlasti osa saada.
Elmar (Emu) Saarniit
Eesti Laste Suvekodu Long Islandi Eesti Kodus alustas tegevust
 
Laupäeval, 8. juulil kogunes Long Islandi kaunis looduses asetsevasse Eesti kodusse üle 40 lapse koos juhatajate ja kasvatajatega, et alustada suvekodu 2-nädalast tegevust. Suvekodu juhatajateks on Liia Mai Puskar ja Liz Laupa. Kasvatajateks on: Andi Must (suured poisid), Erik Must (keskmised poisid), Lucky Triantafylidis, Lucee Karu, Liina Sarapik, Tiina Laupa, Heidi Kuusik. Laagri komandandiks on A.J. Laupa.
Lapsi oli saabunud mitmetest osariikidest: Tennessee, Pennsylvania, New Jersey, New York, Connecticut, Massachusetts, Maryland, Virginia, Michigan ja mõned isegi Eestist.
Liia Mai Puskar avas suvekodu selleaastase tegevuse. Palvuse ütles suvekodu vaimulik õp. Thomas Vaga. Eesti Rahvuskomitee tervituse tõi Erik Puskar. L.I. Eesti Kodu Majandava Toimkonna poolt tervitas Valdur Pratka, kes märkis, et eriti suurepärast tööd suvekodu heaks on teinud Wichmani perekond ning Sven ja Eena-Mai Roosild. Ta andis Eesti Kodu üle lastele kaheks nädalaks, märkides, et nüüd on see “teie kodu — hoolitsege selle eest hästi”.
Eesti Laste Suvekodu Long Islandil juhataja Liia Mai Puskar tervitamas lapsi suvekodu avamisel.
Eesti Mängud Lakewoodis
Eesti Spordiliidu korraldusel peetakse Eesti Mängud Lakewood, NJ-s, 4., 5. ja 6. augustil 2006 a. Mängude kava on järgmine:
Reedel, 4. augustil: kell 10:00 e.l. – golfivôistlused 10-nele grupile 10-minutilise vahega Pine Barrens Golf Club’is, 540 South Hope Chapel Rd, Jackson, NJ 08527 (1-877-746-3227), korraldavad Andrus Ers ja Eddie Tomson; 7:30 p.l. – keegli-mängu (bowling’u) vôistlused Brunswick Lakewood Lanes’is (1-732-364-8080), 101 Locust Street, Lakewood, NJ, korraldab Toomas Tomson (tel. 1-847-854-4387 ehk cell 1-847-271-6426); 9:00 p.l. – Tants noortele DJ saatel Eesti Majas, korraldab Markus Maasikas (1-732-255-6466).
Laupäeval, 5. augustil: kell 9:00 e.l. — Registreerimine ja kergejôustiku võistlused noortele peetakse Lakewood High School’i staadionil, 855 Somerset Ave (7th St. juures), korraldab Reino Truumees (1-973-331-1967); 10:00 e.l. — golfi-vôistlused ainult kahele grupile Pine Barrens Golf Club’is, 540 South Hope Chapel Rd., Jackson, NJ, 08527 (1-877-746-3227), korraldavad Andrus Ers ja Eddie Tomson; 10:45 e.l. — Tennis Pine Park’is Lakewood’i Country Club’i taga, korraldab Siim Vanaselja; 11:00 e.l. — Kergejôustik masteritele Lakewood High School’i staadionil, 855 Somerset Ave (7th St. juures), korraldavad Meeme Maasik, Mark Neuman ja Nick Liapunov; 12:00 k.p. – Male Eesti Majas, korraldab Jaan Panksepp (1-732-363-7890); 12:30 p.l. — Registreerimine ja ujumise vôistlused Ocean County YMCA-s, 1088 West Whitty Road, Toms River, NJ, 08755-3279, (1-732-341-9622, e-post [email protected] ), korraldab Carl Skonberg (1-201-891-5337); 4:00 p.l. — Võrkpall Eesti Maja platsil, korraldab Tarmo Pallop (1-610-298-2890); 6:00 p.l. — Auhindade jagamine noortele;
7:30 p.l. – Defilee ja valguspidu korraldab Eric Pallop, esinevad noored vôimlejad Lia-Mai Puskar’i juhatusel; Toronto Kungla ja New Yorgi Saare Vikati rahvatantsijad; meile tuntud noored lauljad Kaia Kai Ojamaa, Liina Sarapik ja Tarmo Tammaru. Sellele järgneb tants Toronto ja N.J. noorte orkestrite saatel.
Pühapäeval, 6. augustil: vôrkpallimäng ja päevitamine Jenkinson’i rannas, Point Pleasant’is.
Sissepääs: reedel – $10.00; laupäeval – $20.00,
noortele 12 a. ja alla — vaba,
13 –17 a. – $10.00 ja
vanuritele 65 a. + – $15.00;
telgi plats – $25.00.
Golfi mängu reservatsioone võtavad vastu telefoni ehk e-posti teel korraldajad Andrus Ers (1-201-245-3556, e-post [email protected]) ja Eddie Tomson (1-732-745-9264 peale 9:30 p.l, e-post [email protected]). Hinnad koos sôidukiga on $55 reedel ja $75 laupäeval. Direktsioonid golfi- väljakule: veebilehel http://www.pinebarrensgolf.com/ page/28-752.htm ehk Lakewood’i Eesti Majast väljudes sõita vasakule esimese tuleni, seal keerata vasakule Hope Chapel Rd/CR-639 peale ning sõita umbes 4 miili kuni Pine Barrens’i sildini paremal. Seal on sissesõidutee.
Noored kergejõustikus ja ujumises osalejad peavad eelregistreerima. Reino Truumees vajab iga osaleja nime, sugu ja sünniaega kas e-postiga [email protected] ehk telefoni teel 1-973-331-1967.
Tennisehuvilised peavad ka eel-registreerima enne esmaspäeva 31. juuli õhtut korraldaja Siim Vanaseljaga, kas e-postiga [email protected] ehk telefonil 1-718-938-4901. Mängijate loosimine toimub kell 10:45 e.l. Hilinejad ei mängi. Kui pole küllalt mängijaid eelregistreerinud, siis tennise-võistlused jäävad ära.
Lakewood’i Eesti Mängude üldkorraldajad on: Markus Maasikas, Andrus Ers, Reino Truumees ja Carl Skonberg.
Eesti Spordiliit USA-s
Järvemetsa kutsub laagrilisi
Suurlaager on käes!
Kas kuulete seda suminat, tunnete selle tõmmet? Järvemetsa hüüab…
Gaidid, skaudid, laagri vilistlased, sõbrad ja huvilised! Lõpuks on kauaoodatud juubel käes:
Suurlaager “Võluja — Järvemetsa 50” on avatud 22. — 30. juuli. Kes ei ole veel registreerinud ega laagri kodulehekülge külastanud (www.jarvemetsa.org), nüüd oleks viimane aeg. Sealt leiate registreerimis- ja tervislehed, Võluja laagrilaulu sõnad ja veelgi.
Korrastage vormid, otsige välja laulikud ja tuletage meelde gaidi-skaudi reeglid — ees ootab teid põnev laager ja kallid skaudivennad ja –õed kodust ja võõrsilt ning kindlasti leiate ka omajagu seiklusi mõnusa männimetsa all… Haarake seljakotid ja pakkige kaasa mugavad matkakingad ja rannavarustus. Pillimeestel ja muusikahuvilistel kindlasti panna ka PILLID kotti — Suurlaagri puhul on võimalus osaleda laagri orkestris, mida juhib skm. Enn Kiilaspea (Kanada)!!
Külalised on teretulnud!
laupäeval, 22. juulil Avamine kell 16.00
kolmapäeval, 26. juulil Metsakirik kell 20.30
(Laager külalistele avatud 18.00-23.00)
laupäeval, 29. juulil Auhindade jagamine kell 17.00
Suurlõke kell 20.30
(Laager külalistele avatud 12.00-23.00)
pühapäeval, 30. juulil Lõpetamine kell 12.00
Külaliste all-laager on avatud viimasel laupäeva õhtul. Oma telk kaasa!
Telgitamismaks: $30.00 (koos õhtu- ja hommikusöögiga). Saun. Laagri reeglid kehtivad.
Meie vabadusvõitluse tulemused on Eestis näha
Jüri Virkuse aktusekõne Lakewoodi Võidupüha aktusel
Nüüd on meil kõigil heameel näha meie vabadusvõitluse tulemusi Eesti Vabariigi näol, teades, et meie töö ja vaev aitas luua midagi head Eesti rahvale.
Riigipühad on loodud rahvaste poolt selliste ajalooliste sündmuste mälestamiseks, mis omavad jäädava tähtsuse tervele rahvale ja riigile. Seda on tänane Võidupüha tähistamine Eesti rahvale ja riigile. Olen kindel, et sedasi mõtles ka kindral Ernst Põdder 1919. aasta juunis, kui ta peale Võnnu lahingut kirja pani oma Võidupüha deklaratsiooni. Ta ei mõelnud ainult sellele möödunud lahingu võidule, vaid sellele, mida see tähendas ajaloolisel taustal tervele Eesti rahvale. Selleks ajaks 1919. aastal olid Eesti sõjaväed punased vaenlased meie maalt juba välja tõrjunud, kuid see ei tähendanud võitluse lõppu. Oli ülesse tõusnud meie teine ajalooline vaenlane, keda esimest korda olime kohanud 700 aastat varem ristirüütlite näol. Nüüd olid Saksa sõdurid Landeswehri ja Rauddiviisi mundrites jällegi eestlasi ründamas ja jällegi samast ajaloolisest suunast, Lätist põhjapoole tulles. Aga seekordne lahingu lõpp oli teistmoodi kui 700 aastat varem. Seekord olid eesti mehed ja relvad võidukad.
Nii liigume sellest lahingust 1919. aasta suvel ajas edasi meie välisvõitluse päevadele USA-s ja mujal meie Eesti Vabariigi taastamiseks. Ka selles lahingus tuli meile võit põlise idavaenlase üle 15 aastat tagasi. Aga see võitlus ei ole veel lõppenud, vaid kestab edasi senikaua, kui on riike ja inimesi, kes soovivad halba Eesti riigile ja rahvale.
Vene okupatsioon 50 aasta jooksul hävitas suurema osa Eesti rahvuslikult meelestatud rahva ladvikust. Osa seda tehti mõrvates julmalt terved perekonnad või saates neid Siberisse vastu aeglasele hävingule. Teistele katsuti nii suur hirm sisse panna, et nad isegi oma lapsi mitte enam rahvuslikult ei kasvataks. Kõige selle tagajärjena hakkas meie rahvuslik juhtkond Eestis nõrgenema, kuid KGB ja Moskva teadsid, et eesti rahvuslus ei olnud sel viisil võidetav. Selleks juba Brezhnevi valitsuse ajastul leiti vajalikuks Eestit tõsiselt koloniseerima hakata, sest eestlased ei olnud ümbermuutumas nn. sovjeti inimeseks. Võibolla 5% rahvast tegi kommunistide tööd, kuid KGB ei olnud isegi kindel nendes, kui ustavad teenrid nad võiksid olla. Valitsus kartis nn. “redise sündroomi” — väljast näha punane, aga seest hoopis valge. Kuna iga astuse juhtkond pidi kommunistlikult meelestatud olema, siis tuli kasutada selleks sisserändajaid Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest või mujalt Nõuk. Liidust. Selle tagajärjel muutus suurem osa töökohti nüüd venekeelseks, sest sissetoodud töölistel polnud mingit sundi kohalikku keelt õppida või kohaliku seltskonnaga liituda. Selle pärandina on nüüd veel Eestis mitutuhat nende kolonistide järglasi, kes ikkagi pole veel eesti keelt õppinud, kuid ei taha ka tagasi minna oma vanemate sünnimaale. (Selles on näha teatav paralleel tänapäeva USA-ga.)
Minevik on meile õpetanud, et halvad ajad tulevad külla ilma kutsumata. Seda me näeme selgelt tänapäevase Venemaa imperialismi näol, mille lõpusiht on jällegi ta naabermaade alistamine. Venemaa teeb seda majanduslike ähvarduste näol, kaubatariifide tõstmisega, näiteks Ukraina vastu; sõjalise võimu üleolevate demonstratsioonidega, kus Vene sõjajõud sihilikult rikuvad oma naabrite riigipiire, näiteks ülelendude tegemine Eesti idapiiril. Ja alati propaganda väljakul pasundades valesid oma naabrite kohta igal võimalikul rahvusvahelisel foorumil.
Sellel viimasel alal on meil siin USA-s aga kogemusi ja võimalusi, kuidas USA eestlaskond saab sellele reageerida ja vastu rünnata meie kontaktide kaudu Washingtonis, Trentonis ja igaühe enda kodulinnas. See on meie varasema võitluse jätkamine uues elukohas.
Euroopas on Eestil juba arenenud tugev rahvusvaheline esindus hea mainega diplomaatilises ringronnas. Üks tähtis algataja sellel alal oli Eesti äsja surnud president Lennart Meri. Sellel tööpõllul on juba ka näha meie võrsuvat noorust, kes on üleskasvanud ja õpetust saanud vabas Eestis; isamaaliselt vaimustatud ja valmis andma oma parima meie Isamaa eest. Esimesed nendest noortest olid Eesti ülikoolides 15 aastat tagasi, kui iseseisvus taastati. Suur osa nendest olid aktiivsed üliõpilasorganisatsioonide taaselustamisega, kus isamaa-armastus on alati tugev olnud. Eesti üliõpilasorganisatsioonid on erandlikud selles mõistes, et nad rõhutavad isamaa tähtsust oma liikmete elus. Paljude teiste maade, näiteks USA üliõpilasorganisatsioonid ei rõhuta seda oma põhimõtteis. See Eesti üliõpilaste isamaaline kasvatus käib edasi ka tänapäeval ja kindlustab Eestile tulevikus kindlalt rahvuslikult meelestatud juhtkonna.
Meie hindame kõrgelt kõikide vabadusvõitlejate panust läbi aastate. See on õiglane ja korrapärane eriti tänasel tähtpäeval seda tunnustada. Lakewoodi Eesti Ühingu ridadest on tõusnud ühingu 60-aastase ajaloo jooksul suur arv selliseid inimesi, mehi ja naisi — olge uhked sellele!
Vanadele vabadusvõitlejatele siin publikus aga ütleksin, et ärge mõelge veel oma loorberitel puhata, sest iseseisvuse alalhoidmine on jätkuv töö.
Mu sooviks on ka veel, et igal tuleval Võidupühal peatuksime momendiks ja mõtleksime nendele, kes Võnnu lahingus ja Vabadussõjas selle tähtpäeva võimalikuks tegid, et neid tänada.
Samuti tahan ka esile tõsta Lakewoodi nooremat põlvkonda, kellel tuleb seda võitlust jätkata. Lakewood on tõeliselt üks eestlaste kants siin suurel maal. Kui me oleme kindlad oma õiguses, siis kannab see töö suurt vilja. See olgu tiivustuseks meie järelkasvule, kasvavale noorusele, sest siis võime vaadata Eesti tulevikku kindlas teadmises, et rahvuslikult vaimustatud julged eesti noored jätkavad võitlust meie isamaa heaks.
Tallinnas avatakse taasiseseisvumise mälestustahvel
Tallinnas Islandi väljakul avatakse 22. augustil taas-iseseisvumist tunnustav mälestustahvel, mille puhul saabub Eestisse visiidile ka Islandi peaminister Geir Hilmar Haarde, kirjutab Eesti Päevaleht. Island oli esimene riik, kes tunnustas 22. augustil 1991. aastal Eesti taasiseseisvumist. Mälestustahvli avamisele järgneb välisministeeriumis peaminister Andrus Ansipi vastuvõtt Islandi peaministri auks ning ka neile, kes aitasid taasiseseisvumisele tähelepanuväärsel viisil kaasa. Kutsutud on sel ajal aktiivsed olnud äri- ja kultuuriringkondade inimesed, ühiskonnaelu tegelased, saadikud ja diplomaadid ning külalised Islandilt. 20. augustil algab taasiseseisvumispäeva riiklik tähistamine Toompeal, kuhu kogunevad traditsiooniliselt 20. augusti klubi liikmed ning avatakse näitus “Iseseisvust taastamas”. Kokkutulnuid tervitavad VES/BNS
Uuring: rahvas ootab EL-ilt elatustaseme tõusu
Värske uuringu kohaselt soovivad Eesti elanikud, et Euroopa Liit aitaks kaasa inimeste elatustaseme tõstmisele, majanduse konkurentsivõime kasvule ja riigi julgeoleku tagamisele. Uuringufirma TNS Emori poolt juunis läbi viidud küsitluse järgi leiab pea pool ehk 48 protsenti inimestest, et Eesti peamine huvi peaks euroliidus olema inimeste elatustaseme tõstmine. 18 protsenti soovib, et keskendutaks riigi majanduse konkurentsivõime tõstmisele ning 11 protsenti tähtsustab julgeoleku tagamist. Töövõimaluste avardamist teistes riikides ning toetuste ja investeeringute saamist märkis peamise eesmärgina alla kümnendiku vastajatest. Elujärje parandamine on olulisem mitte-eestlastele, naistele ja madalama sissetulekuga inimestele. BNS/VES
Eesti kinkis Ülem-Suetuki eesti külale puhkpillid
Eesti Moskva saatkonna delegatsioon kinkis eelmisel nädalal Krasnojarski krais Karatuzskoje rajoonis asuva Ülem-Suetuki eesti küla puhkpilliorkestrile 105. aastapäeva puhul puhkpillid. Puhkpillid aitasid hankida Tallinna Sadama puhkpilliorkestri juht Heldur Saade ning Mati Põdra puhkpillimängijate seltsist Saxon, teatas välisministeeriumi pressiesindaja. VES/BNS
Registreeritud töötute arv kukkus aastaga 44 %
Tööturuametis registreeritud töötute arv langes juuli alguseks juuni algusega võrreldes 8,5 protsenti ja 2005. aasta sama ajaga võrreldes 44,4 protsenti 14.392 inimeseni. Kokku moodustab registreeritud töötute arv Eesti tööealisest elanikkonnast vanuses 16 eluaastat kuni pensionieani 1,7 protsenti, teatas tööturuamet esmaspäeval. Juunis otsis tööturuameti vahendusel tööd kokku 17.139 töötut. Uute töötutena registreeriti 1862 inimest. Töötuse tase on endiselt kõige kõrgem Ida-Virumaal, kus on registreeritud töötuna 4,2 protsenti maakonna tööealisest elanikkonnast ja Valgamaal, kus see näitaja on 3,4 protsenti. VES/BNS
Ivanov süüdistab riiki vene õpetajate tagakiusamises
Venekeelsete koolide hariduse kvaliteet on ohus, kuna õpetajad peavad kulutama palju jõudu riigikeele õppimisele oma professionaalsete kohustuste arvelt, kirjutas Reformierakonna Vene ühenduse juht, riigikogulane Sergei Ivanov ajalehes Molodjozh Estonii. Ivanovi väitel on Euroopa Nõukogu rassismi ja sallimatusega võitlemise komisjoni viimases raportis viidatud keeleinspektsiooni tegevuse põhjendamatusele ning soovitatakse pöörata tähelepanu peamiselt vene keelt kõneleva Kirde-Eesti keelelisele omapärale ja kutsutakse neid mitte seadma ühele pulgale näiteks Tartu või Haapsalu elanikega, kus oma eesti keele oskust on hulga kergem praktiseerida. Keeleinspektsiooni andmetel ei läbinud eelmisel aastal kontrollitud 799 õpetajast kontrolli 716. VES/BNS
Tunne Kelam:
Kas Euroopa Liit suhtub omaenda ühisväärtustesse täie tõsidusega?
Täna, 12. juulil, tutvustas Soome välisminister Erkki Tuomioja Euroopa Parlamendi väliskomisjoni liikmeile Soome eesistumise välispoliitilist programmi. Välisministrile esitati arvukaid küsimusi. Terve rida parlamendisaadikuid väljendas rahuolematust EL – Venemaa suhete pinnapealse käsitluse üle.
Väliskomisjoni liige Tunne Kelam kutsus Soome eesistumist üles taotlema suhtlemisel Venemaaga tasakaalu ühelt poolt majandushuvide ning teiselt poolt inimõiguste ja euroopalike väärtuste vahel. Kõneleja rõhutas seisukohta, mille kohaselt inimõigused ei tohi olla vahetusrahaks energia-tarnete saamisel.
Tunne Kelami sõnul on Venemaa praeguste arvukate negatiivsete arengute taustal mitte tavaline naaber, vaid problemaatiline partner. Selles olukorras ei piisa Kelami arvates sellest, kui EL esindajad perioodiliselt väljendavad muret inimõiguste ja kodanikuvabaduste teemal.
“Oleme Euroopa Parlamendis kuulnud oma välispoliitika esindajailt kümneid kordi seda, et nad on selle-alaseid küsimusi tõstatanud. Kui me aga ei taha või ei suuda teha oma partnerile selgeks, et suhtume inimõiguste küsimustesse sama tõsidusega kui energiatarnetesse, siis pole ka Venemaa poolt oodata tõsisemat suhtumist, kõnelemata konkreetsetest sammudest olukorra parandamiseks”, tõdes Kelam.
Tunne Kelami arvates on EL välispoliitikas vajalik luua selge sidustus reaal-poliitika ning euroopalike ühisväärtuse kaitsmise vahel. “Me ei tohiks majanduskontaktides või viisa-poliitikas tihendada koos-tööd juhul, kui Vene võimude poolt jätkuvalt ignoreeritakse tõsiseid taandarenguid kodanikuõiguste valdkonnas”, pani Kelam ette.
Vastasel korral võib Tunne Kelami arvates täituda tuntud Vene politoloogi Shevtsova kirjeldus, mille järgi Venemaa juhid teesklevad demokraatiat, Lääne partnerid aga teesklevad seda, et nad seda teesklemist usuvad.
Brüssel, 12.07. 2006
Pressiteate edastas:
Kadri Kopli, Tunne Kelami büroo juhataja
Käisin presidendi dinneril
President G.W. Bushi austuseks
Washington Convention Center, 19/20 juuni, 2006
USA Kongressi ja Senati korraldusel
Aukülaliseks Kongressi ja Senati liidrid, eesotsas
Speaker of the House, Sen. Hastert’iga
President’s Dinner on US parteide traditsioonis üleriigiline hiigelsündmus, osavõtuga kõigist osariikidest.
Saanud neli mesimeelset individuaalset kutset — kui “House Majority” ja NY State aunõunik ja “Congressional Order of Merit” aukirjaga austatu — otsustasin sellest ideelisest suursündmusest osa võtta eriti ka, et “Kensicolt ju enam ei käi”, nagu tavatses lausuda kunagi vil! Tekkel (†).
Kaks aupiletit taskus sõidan ootusrikkalt Washingtoni, kaasas Senati kandidaatidele annetatav kingitus ($2500). Aga mis sest! Paljalt oleme me siia ilma tulnud, paljalt ka läheme! Vaatame, kuidas võimsaim maailmariik ka offitsiaalselt pidutseb.
Muljed Presidendi Dinnerilt on imponeerivalt unustamatud. Kell on 6. Convention Center’i hiigelruumidese jõudnud, tervitab kogunejaid 8000 kümne-inimese ümarlauda. Veerand miili pikkune hiigelsaal meenutab kõrguselt lennuki angaari, maja kõrguste TV ekraanidega, tervitustega MC-delt. Kõlab kõrvulukustavalt mürtsuv HARD ROCK bänd. Grammy auhinnavõitnud sopran kriiskab hüsteeriliselt tund aega. Tema laulusõnadest pole midagi aru saada. (See on mu esimehe pettumus maitsevaesusest.)
Mehhiko ja värvilised kelnerid-kelnerinnad sibavad hästiorganiseeritult toiduvaagnaid laudadele kandes, alates jookide ja salatitega. Programm algab Poistekooriga Harlemist. Repertuaar on rahvuslik.
Ekraanile ilmub Speaker oma aadressiga ja siis ilmub linale hiigelsuurelt President G.W. Bush fanfaaride saatel. Tema positiivselt optimistlikust kõnest püüame mällu jätta mh. järgmist: “… sõda tuleb võita! Ei saa koju pageda saba jalgade vahel maailma naeruks ja pilkeks. 25 miljonit iraaklast on nüüd vabad. Ameerika on tugev. Tema sõdurid parimad. Meie ühine otsus on — hoida Ameerikat tugevana…” Järgnes päevaprobleemida rida, eriti immigratsiooni probleem — 12 miljonit illegaalset — mida meediast hästi teame. Kõnet kinnitasid paljud aplausid.
Järgmist kõnelejat, senator McClain’i tervitati püsti seistes kui 5 aastat vangis olnud kangelast Vietnami sõjast. Tema mahedahäälne ettekanne oli veenvalt sama rõhutav: “No failures in Iraq! It is titanic struggle. If we fail, they will come after us…” Küsimuste osas ta pooldab aatom-energiat õli asendamisel. Ta näis olevat lemmikkõneleja.
Ka senator Elisabeth Dole kõneles mitmest päevakohasest punktist kui National Senatorial Congressional Chairperson.
Järgnesid teised Senati ja Esindajatekoja liikmed.
Vahepeal kogunenud 6000-7000-line publiku vastuvõtt oli elav, nõustamaks adresseeritavaga müriseva aplausiga.
Teenimine oli kiire ja eeskujulikult professionaalne. Riietuskood sündmusekohane: daamid kokteil- või balli-kleidis, mehed kõik mustas tuksedos või kikilipsuga ja ülikondades.
Siis ilmus ekraanile suur rõõmusõnum teadustajalt: Kongressile koos senatiga oli õhtust annetustena laekunud 27 miljonit dollarit. Wow! Kandidaadid rõõmustavad RP kampaania majandusliku abi üle.
Mu teiseks pettumuseks oli, et nii demokraatlikus riigis kui seda on Ameerika, ei saanud eesti “Teregi” ütelda isegi neile, kes mulle isiklikud kutsed olid saatnud. Nad pidid end TV lina taga peitma. Miks? Vastus oli: julgeolek oli selle ära keelanud. Eesti rahvuslikku PR-i (Public relations) ei saanud ka teha. Ainult väga lõbus aine ajal oli jutuajamine Michigani osariigi delegaatidega, kes olid Eestist väga huvitatud. Kuid rongile mineku aeg lähenes.
Lubasin neile kirja teel materjali saata.
Need kaks päeva jäävad mulle unustamatuks sündmuseks.
So long!
Juta Kurman
EHK USA, ENLWE
Hingehoidjana Eesti kaitseväes
Tõnis Nõmmik: Vaimulikud kaitsejõududes.
Eesti kaitseväe kaplaniteenistus ja selle elulugu.
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ja Kirjastus Elmatar AS, 2005. 388 lk.
Mu ees on monumentaalne teos, mida lehitsedes hoovab hinge tunnetesegu aukartusest ja sügavast tänutundest autori vastu. See on tema doktoritöö, mida ta edukalt kaitses 25. oktoobril 2005 Tartu Ülikoolis ning mis nüüd nägusas köites ja rohke fotomaterjaliga varustatuna on huvilistele kättesaadav. Toronto juurtega autor on teatavasti koloneli auastmes peakaplan Eesti kaitseväes. Nagu EELK peapiiskop Andres Põder oma saatesõnas lausub, näitab tema uurimus sõjaväevaimuliku tegevuse mitmekülgsust, sügavust ja perspektiivi, teenides sama-aegselt nii teadust, inimest kui Jumalat.
Autor ise ütleb oma sissejuhatuses teema valiku kohta, et vaimulike tegevust sõjajõududes Eesti pinnal ei olnud seni veel piisavalt uuritud. Selle vastu pole huvi tundnud ei sõja- ega kirikuajaloolased. Ainsana on tema pihku sattunud lühikesed artiklid praost Oskar Puhmilt, kes oli soomepoiste sõjaväepastor ja Soome vaimulikult Thure af Björkstenilt, kes osales sõjaväepastorina Eesti Vabadussõjas. Ometi on sõjapealikud juba iidsest ajast pöördunud lahingusse minnes palve või ohverdamistega oma jumalate, haldjate või esivanemate hingede poole. Need olid paganlikud kombed ja arusaamad, mis ristiusu levikuga eriti ei muutunud.
Esimese maailmasõja ajal levis ütlus, et kaevikus ei leidu ateiste. See väide on kindlasti paika pidanud kõigil ajastutel ja kõikides armeedes. Neid ridu kirjutades meenuvad tahtmatult kadunud õpetaja Edgar Heinsoo mälestused ajast, mil ta Punaarmee koosseisus velskerina rängas lahingus pidi eesti keeles lugema Meie Isa palvet surmavalt haavata saanud polkovniku auastmes venelasest poliitjuhile. Ka paadunud kommunist ei suutnud siit ilmast jumalaarmuta lahkuda.
Autori uurimistöö on jagatud seitsmesse ossa. Raskuspunkt lasub Eesti välivaimulike tegevusel, alates varasema ajalooga, valgustades kaplaniteenistust Vabadussõjast kuni iseseisvuse taastamiseni ja taasiseseisvunud Eesti kaitseväes. Kuid see puudutab ka kaplanitöö teoloogilisi aluseid, nende üles-annete ja tegevuse kirjeldust ning rahvusvahelist koostööd ja tulevikukavasid. Põhjalik ülevaade on antud eesti soost kaitseväevaimulikest läbi aegade ning lõpuks kaplani-teenistustest mujal maailmas.
Huvitavaima osa sellest uurimusest moodustab kahtlemata lähiminevik, kus pärast 20. augustit 1991 algas riigi ülesehitamine ja kaitsejõudude taastamine. Välipastoratuuri taastamisel oli arusaadavail põhjustel väliseestlastel oluline roll. 1993. aasta märtsis tegi tollane kaitseminister dr. Hain Rebas autorile, kes oli E.E.L.K. Kanada abipraost ja Kanada kaitsejõudude reservkaplan, ülesandeks koostada Eesti kaitseväelaste usulise teenimise kontseptsioon. See kontseptsioon kinnitati mõningate muudatustega detsembris 1994 kaitseväe juhataja kindral Aleksander Einselni poolt. Esimeseks peakaplaniks kutsuti 30-aastaste kogemustega USA õhuväe kaplan kolonel Michael Gustav Viise, kes USA reservohvitserina pidi Eestis teenimiseks muretsema USA lennuväelt ametliku loa. 5. juulil 1995 asus ta peakaplani ametisse. Kolm aastat hiljem palus ta kõrge vanuse tõttu luba lahkuda tegevteenistusest ja ta arvati reservi, mille puhul kaitseväe juhataja kin-ltn Johannes Kert teda autasustas Eesti Kaitseväe Teenetemärgiga, erilise päevakäsuga ja eriotstarbelise noaga, mis on tõeline sepa meistritöö. Uueks peakaplaniks kutsuti senine vanemkaplan mjr Tõnis Nõmmik, kes on püsinud sellel positsioonil tänaseni.
Kui kolonel Viise alustas praktiliselt nullist, siis on nüüdseks jõutud koolitada juba ligi poolsada sõjaväevaimulikku, nende hulgas ka üks islami imaam, kes teenivad Eesti Kaitseväes kaplanitena.
Lisaks sellele on kol Viise poolt koostatud programm “Meie moraalne pärand”, mida sõduritele õpetavad kaitsejõudude kaplanid. Õpetus toimub noorsõduri baaskursuse ajal ja baseerub Piibli kümnele käsule. Paljudele noormeestele on see elus esimene kokku-puude kristliku moraaliga. Kuna Eestis ei ole riigikirikut ja kõigile kodanikele on kindlustatud usuvabadus, siis on osavõtt sellest kursusest vabatahtlik. Osavõtt on viimastel aastatel suurenenud, üha rohkem sõdureid laseb end ristida ja leeritada, ka kiriklik laulatus pole enam haruldus.
Kol. Nõmmiku ainulaadne teos on varustatud korraliku isikunimede registriga ja ingliskeelse lühikokkuvõtte raamatu lõpus on teinud autori tütar Maimu Nõmmik. On ka ära toodud noodikirjas Eesti Kaplaniteenistuse marss “Pro Deo et Patria”, Roman Toi helilooming Ivar Rammo sõnadele. Viimane on ka loonud eestikeelsed tekstid paarile rahvusvaheliselt tuntud meloodiale, mis sobivad pidulikel üritustel laulmiseks. Roman Toilt pärinevad ka kaplanite sarvesignaalid.
Eerik Purje
TÄHTPÄEVI
Üllatuspidu
Jälle on käes aeg pidada üht minu paljudest sünnipäevadest. Seekord peaks tulema tõesti suur sündmus — ma saan 60 aasta vanaks! Nagu iga teine minuealine, nii pean minagi tõdema, et ma ei tunne end 60-astasena. 60-aastane on vana, aga mina ei ole ju vana! Hommikuti küll on kondid vähe kanged ja võtab natuke aega, et liikuma saada. Söömisega on ka suhe natuke teine, mitte kõike ei saa ma enam süüa ilma zantac’ita. 35 aastat tagasi jätsin ma maha joomise ja sellest peale pole ma alkoholi suhu võtnud. Suitsetamise jätsin maha umbes samal ajal. Enne tõmbasin päevas ära 3 pakki Marlborot. Peaaegu kogu elu olen ma olnud taimetoitlane.
Minu isa oli ravitseja moodi mees sel ajal, kui ma olin umbes 10-aastane. Ta ravis inimestel foobiaid ja sarnaseid asju hüpnoosi abil. Tema otsustaski, et liha süüa on halb. Ma arvan, et ta hüpnotiseeris ka meid, lapsi, ja ütles, et me oleme taimetoitlased. Arvatavasti olen ma niisugustele mõjutamistele väga vastuvõtlik. Ainult sõjaväes olles ei pääsenud ma liha söömisest, hiljem hakkasin jälle taimetoitlaseks. Kui ma esimest korda Eestisse tulin ja inimesed kuulsid, et ma ei joo ega suitseta ja olen veel ka taimetoitlane, siis vaadati mind kaastundliku pilguga ja öeldi, et ega ma esimest talve Eestis küll üle ei ela.
Nüüd, kui ma saan 60, otsustasin ma seda sündmust mitte üle tähtsustada. Just mõni päev tagasi olin ma ühel suurel juubelil — Mari-Ann ja Tunne Kelam tähistasid koos oma tähtpäevi. Oli tänujumalateenistus Kaarli kirikus ja vastuvõtt Kadrioru lossis. Oli tõesti südamlik ja tore pidu.
Eestis on suvel raske midagi planeerida või ette võtta, sest tundub, nagu oleks elu seisma jäänud. Kõik puhkavad, on ära sõitnud, iialgi ei tea, mis ilm parajasti on, kas sajab või lõõskab päike. Kui mul eelmine kord juubel oli tulemas, mõtlesin, et sellest tuleb eriline pidu. Rääkisin läbi Eesti Maja kokkadega, kes tegid parimad söögid, mida nad teha oskasid. Olin just novembris korraldanud üllatussünnipäeva oma naisele ja talle meeldis see väga, sest ta ei pidanud ise millegi pärast muretsema, millegi eest vastutama ja võis nautida oma tähtpäeva. Kuid oma juubelil ei tulnud ma selle pealegi, et Eestis on kombeks, et sünnipäevalaps korraldab kõik ise — kutsub külalised ja tegeleb söökidega.
Kui mu sünnipäev oli lõpuks käes, poseerisin ma enne loodetavat pidu kööginoaga suure tordi ees. Ja sellest peale algasid mu mured — kaameras polnud filmi sees. Otsustasin mitte muretseda, sest küll mõnel külalisel ikka kaamera kaasas on ja ma saan teha nii palju pilte, kui süda kutsub. Istusin ja ootasin. Mu naine lippas ringi, sättis lauda ja lilli. Kõik oli valmis üllatuspeoks. Ma istusin ja ootasin, aga kedagi ei tulnud. Lõpuks, õhtul kella 9 ajal küsisin ma naiselt, kes istus minu kõrval ja näksis salatikausist midagi:
“Ma ei saa aru, keda sa kutsusid täna sünnipäevale?”
“Mina?!” küsis ta täis üllatust.
Ja siis sain ma aru, et minu üllatus oligi see, et mingit üllatust ei tule…
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Suve odavmüük VABA EESTI SÕNA TALITUSES
Väino Linna: “Siin Põhjatähe all”, V.Linna vaatleb elu maapinna lähedalt, kuid üldinimlikust vaatenurgast, mille teeneks ongi, et tema pilt elust ei väändu erapoolikuks. Triloogiast järel vaid I osa. Hind $4.00, tax 0.34 ja saatekulu $3.00.
Alma Teder: “Külaline kodumaalt”, Külalise saabumine ja kokkutpuutumine 60-date aastate Heaolu-Rootsiga moodustab raamjutustuse. Romaani teema ja sisu on inimesed, kes sajandi alguses olude kitsikuses maalt Tallinna tulid. Hind $4.00, tax 0.34. Saatekulu $3.00.
Enn Nõu: “Koeratapja” on romaan keskealisest mehest, kes korraga avastab, et on võib-olla abiellunud vale naisega, valinud vale elukutse ja asunud elama vales kohas. Hind $4.00, tax 0.34, saatekulu $3.00
Tshekid palume kirjutada The Nordic Press, Inc. nimele ja saata: 243 East 34th Street, New York, NY 10016.
* The Front Page features a photograph from the annual meeting of the Estonian American National Committee, where a newly elected council convened. Among the many issues discussed and decided was the election of a new board. Marju Rink-Abel was voted as the new chairperson.
* The second item on the Front Page features a photograph and article from the Cleveland Estonian community, where locals gathered to celebrate Victory Day and Midsummer. The gathering also commemorated the 40th anniversary of the monument shown in the photo. The monument sits at the Estonian Culture Park.
* Ilmar Mikiver writes about the G8 and the upcoming summit in St. Petersburg, Russia. He asks why the organization, which brings together 8 of the world’s biggest powers: United States, United Kingdom, Canada, Russia, Italy, Japan, Germany and France, is able to tackle issues such as energy use, nuclear weapons proliferation, and poverty, and propose real solutions and suggestions, while world-wide global organizations such as the UN seem to be unable to do anything.
* Vello Ederma writes about philately, sort of. He describes how Ohio Estonian Ants-Andreas Traks has for years petitioned the Estonian Post to release a stamp commemorating the mass deportation of 1941. So far, Mr. Traks has received numerous answers that give any and every reason why it has not occurred, nor will seemingly occur in the near future. Meanwhile, Mr. Ederma notes how philately, or stamp collecting, is sometimes the only way that a person will learn the history of another country, in this case Estonia. He even notes how some collectors have shown him stamps from Estonia’s pre-war republic that he did not even know about. The release of this stamp is crucial.
* Page 7 reports from Detroit, where the local Estonian community gathered to celebrate midsummer, or Jaanipäev. The event drew people together to celebrate with food and drink, and of course the traditional bonfire.
* Estonians in the Carolinas also celebrated the event with a gathering, now traditionally done at a private home. As distanced can be great, some people even drove several hours to get to the gathering.
Tunne Kelam Awarded Robert Schuman Medal
ER/ves – Tunne Kelam, Estonian Member of the European Parliament, was decorated in Strasbourg with the Robert Schuman medal and diploma, the highest award of the biggest faction of the European Parliament, the European People’s Party – European Democrats.
“The Schuman medal is a surprising recognition and I am deeply glad over it. I also see this as recognition of Estonia’s national-democratic forces, who set the clear aim of restoring the place of Estonia in Europe from the first years of the process of liberation. Of all promoters of European cooperation and mutual understanding Robert Schuman has been personally the closest to me over decades,” Mr. Kelam said.
On the occasion of the award, Mr. Kelam paid tribute to his former art history teacher, Professor Voldemar Vaga, who 45 years ago on the basis of his personal experience of the European cultural heritage, instilled in him optimism of the recently geared unification of Europe.
Hans Gert Poettering, Chaiman of the EPP-ED Group, praised the great personality of Tunne Kelam saying “Tunne Kelam has been spiritually close to the ideas of united Europe for many years. He is an advocate of the practical importance of the common European cultural heritage and has been personally inspired by the Christian and ethical dimension of the European integration.”
International Conference on the Baltic archives Abroad
Attendees at the conference. The Estonian Archives in the U.S., Inc. representatives are on the right: Enda-Mai Michelson-Holland, director along with Council Board member Juhan Simonson
photo: EKLA©Alar Madisson
Estonian, Latvian and Lithuanian representatives from their respective Diasporas, from the East and from the West, as well as their homelands ’ representatives met at the ICBAA.
The Conference was convened in Tartu, Estonia at the Estonian Literary Museum, Vanemuise 42 on June 26 — July1,2006. Attendance was numerous, the presentations on the mark and the collaboration fluent. Numerous languages were in use via simultaneous translation, especially during the presentation of papers. The world knows the three of us as the Baltic States. The opening statements of welcome and good wishes all emphasized the need to preserve our archives, to foster contacts for partnership and co-operation as well as co-ordination in trust. Our respective as well as common and complicated histories warrant that the past must be explained for understanding. The question of need is not why but rather HOW? The Estonian Archives in the U.S., Inc. representatives: Enda-Mai Michelson-Holland, director along with Council Board member Juhan Simonson attended this very successful session. We were buttressed by Kalju Kubits, our able representative of the EA in the U.S., Inc. at the Immigration History Research Center located on the campus of University of Minnesota.
Mr. Kubits had a dual role to play since Joel Wurl, Curator and Associate Director of the IHRC was abruptly unable to attend due to health concerns. Mr. Kubits delivered Mr. Wurl ’ s well formulated presentation. The first keynote speaker was Aadu Must, Professor of Archival Studies, University of Tartu whose paper was on the “ Estica Archives Abroad ” .His copious resources can be reached at: http://www.kirmus.ee/
baltic_archives_abroad_2006/ must/must.html. The fact that there is Estonian historical material in all those resources and/or countries with whom Estonia as a country has had contact, ex. The Vatican, Poland, Sweden, Denmark, Latvia, Russia etc. It is the country that is responsible for her documented memory. His vivid descriptions of examples from the 10,000 folders repressed people from the Baltic countries were sobering as well as pointed, ex. “ …a typical Estonian exploits technology… ” i.e. is too observant for his own good.
The various presenters from Estonian archival organizations as well as museums, each in his or her specific field, gave a good overview of the collections allowing for a broad understanding of possibilities. This brought forth the acute need for better understanding about the multitude of diaspora collections. One fact which aligned all Baltic archives abroad, with the great exception of the Sweden, though there too are many archival collections manned by volunteers subsidi zed only from their own communities. For the Estonian Archives in the U.S., Inc. the unfortunate misunderstanding in Estonia as well as by many other diasporal archives has propagated of the closing of the EA in the U.S., Inc. Whereas the deposition of materials with the IHRC serves the dual possibility of having a first class, up to date facility with the possibility of doing scholarly research on a university level, via the Gustav & Hildegard Must Estonian Studies Fund as well as the Eric Aule fund for internship or other short studies. The closing session of the ICBAA worked on a detailed list of objectives to which all the represented organizations subscribed. As a short summary of these I cite herein one, which also will yet be amended: ..to develop an international cooperation network on Baltic archives abroad, covering the memory institutions, research institutions, diplomatic and other institutions in the motherlands and abroad, as well as the worldwide Baltic ethnic communities, societies, organizations and individuals. To support the creation of a so-called “ memory groups ” in the worldwide ethnic communities. To establish an international/ national working group/s. The plan is to organize the next International Conference of Baltic Studies Abroad in 2009. possibly in Tartu, Estonia.
Enda-Mai Michelson-Holland
Attendees at the conference on Baltic Archives Abroad.
Estonian Troops Found Cache of Arms
ER/ves – The Estonian ESTPLA-13 light infantry platoon found a cache of arms in a village near the town of Sab-al-Boori during a patrolling operation. The patrol found the cache while collecting information on the makers of improvised explosives, the Defence Forces Headquarters reported.
A mine detector the Estonian platoon has been using since this March was used to find the buried cache. The cache contained an RPG grenade-launcher with ammunition and, on a closer check, some handguns. The patrol detained two suspects for interviews and later released one of them.
“Discovery of the cache shows that ESTPLA-13 is doing good work. The platoon has become well adapted to the situation, the boys have become used to their 12-hour operations in full gear and the climate within the platoon is good,” said Capt. Veljo Raude, Head of the Estonian contingent in Iraq.
Operations of ESTPLA-13 support information and civilian-military operations carried out at the brigade level, the aim of which is to achieve as close a contact as possible with the tribal leaders and families in their area of responsibility. ESTPLA-13 relied on hints received from local inhabitants also in the discovery of the cache.
The Estonian Defence Forces have been taking part in the operation since June 2003. In December the parliament extended the Estonian soldiers’ mission in Iraq until the end of this year.
|
