|
Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi…
Jaanituli Los Angelese Eesti Majas.
Foto: Reet Rand
Olgu kohe öeldud, et Kalifornia metsa-tulekahjudel ei ole Los Angelese jaanipäevalistega mitte mingit pistmist. Kalifornia kuumusele vaatamata süüdati Eesti Maja hoovil jaanipäeva lõke laupäeval, 23. juunil.
Magnooliapuu alla kattus rikkalik toidulaud, kuhu igaüks midagi lisas. Kõik jaanipäevalised võisid märgata, et Eesti Maja ümber midagi toimub. Väljastpoolt oli Maja saanud liivapesuga puhtaks ja kõik puud, kännud ja juurikad, mis maja ümber “nii nagu jumal juhatas” kasvasid, olid välja juuritud. Puhas plats. Loodus aga tühja kohta ei salli. Moto all “Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi” kuulutati välja loterii-allegrii, mille tulud läksid Kodu Kauniks! Projekti haljastuse tarbeks. Jaanitulelised “luftitasid” oma sajalisi heldelt. Kokku kogunes annetusi rohkem kui $800 eest. Sama heldelt jagati ka loteriivõite, millest hinnalisemad olid tasuta pilet kahele Lääneranniku Eesti Päevade ballile Biltmore Hotellis, LEP Fotostuudio fotoseanss fotograaf Kiino Villandiga, kaks Eesti Köögi aastakaarti ning lisaks suuremaid ja väiksemaid autasusid.
Kõigi rõõmuks oli jaanipäevaliste hulgas palju neid, kes eelmisel jaanipäeval veel sündinudki polnud – Los Angeles eestlaste järelkasvu üle ei kurda – ja ka palju neid, keda igal reedel Eesti Majas ei kohta. Palju oli ka noori, kes olid Eesti Majas esimest korda. Jääb vaid loota, et noored, kes esimest korda jaanipäeval Eesti Maja hoovis kohtusid, ka edaspidi tee meie juurde leiavad.
Üle lõkke ei hüpatud. Juttu jätkus aga maitsvate suutäite ning laulujorude vahele üle kesköö. Terve suvi käivad LA eestlased koos Eesti Majas, küll tantsu-, laulu kui teatriproovides, et Lääneranniku Eesti Päevade külalistele esinemisteks valmistuda.
Tulge kaema kuidas meil läinud on!
Reet Rand
Los Angelese eestlane
Lääneranniku Eesti Päevad toimuvad 9.-12. augustil 2007 Los Angeleses! www.lep2007.com
Park ja mõttetark II
Ilmar Mikiver
(Selle suvejutu eelmises osas tutvustasin lugejale Stantoni parki Washingtoni Capitoli mäel kui väikelaste paradiisi ja oma sans souci-d, kus on hea mõtiskella inimühiskonna kolme tähtsaima arenguastme üle. Katsin neist kaht esimest – imikud ja tätsikud. Jääb veel peatuda rutikuil.)
Nüüd aga möödub mu vaateveerult lipates Stantoni pargi populatsiooni kolmas ja küpseim kategooria – rutik. Ta võib olla tätsiku vanem vend või õde. Ta tuleb jooksuga, sest see on ainus liikumise moodus, mida rutik tunneb. Kõndimine pole tema jaoks, temal on loomu poolest alati rutt. Siit ka ta liiginimetus „rutik“. Võiks öelda, ta on määratud igavesti jooksma nagu Trooja sõja väledaim sangar Achilleus filosoof Zenoni kuulsas kilpkonna-paradoksis. Siin-kohal lubatagu mulle paar sõna kreeka filosoofia kõige totramatest õpetustest.
Skeptikute koolkonda kuuluv Zenon tõestas nimelt, et Achilleus ei saa kunagi kilpkonna kätte, kui ta selle aeglase loomakesega peaks võidu jooksma. Sest kilpkonn, näete, jõuab ka omajagu maad edasi alati, – siis, kui Achilleus katab vahemaa endast temani – ükskõik kui pikk või lühike see distants on – ja jääb seega Achilleusele igavesti kättesaamatuks.
Meie rutik ei tea Achilleusest ega kilpkonnast loomulikult veel mitte midagi. See on tema õnn. Tal ei ole muud muret, kui et vahemaa tema juurest teiseni saaks kaetud väledalt, hoopiski mitte et Zenoni paradoks on tegelikult filosoofide luupainaja, välja mõeldud tõde otsiva inimese nagu nt. pargi filosoofi piinamiseks.
Rutik seevastu võib olla muretu veel terve tosin aastaid enne, kui ta jõuab kolledzhi kursuseni „Filosoofia 101”, kus on juttu paradoksidest. Nende aastate vältel mängivad ta väledad sääred koolihariduse ressurssidena märksa tähtsamat rolli, avades talle tee kooli pesa-, korv- või jalgpalli-võistkondadesse. Kui see õnnestub, ei oleks tal ülearune pühendada tänulik hetk mälestusele Stantoni pargist, kus ta karjäär algas.
Ja kes oli siis Edwin McMasters Stanton, kelle pronks-skulptuur seisab kõrgel jalamil pargi südames?
Ta oli president Abraham Lincolni sõjaminister ja pärast kodusõda (1861-65) aktiivne põhja- ja lõunaosariikide lepitajana. Nii on kõigiti kombes, et tema-nimeline park Capitoli mäel asetseb ühel etnilisel murdejoonel, kus „must“ ja „valge“ elavad mitte vaid kõrvuti, vaid suurelt osalt ka läbisegi. Nii nagu siinkirjutaja leiab igal pärastlõunal endale rahusa puhkepingi, kus ajalehti sirvida, ja noored anglosaksi papad ja mammad kasutavad pargi mängumuru entusiastlikult oma imikute, tätsikute ja rutikute lennukoolina, nii heidavad pargipingile aega veetma afro-ameerika kodust või tööst loobunud mehed, kellest enamasti nooremad – kui nad ei maga – ajavad mobiiltelefonidel kellegagi lõputut jutttu. Sõna tõsises mõttes – Stanton Park, mis paikneb otse „üle tee“ minu majakesest, on integreerunud ühiskond.
Olen siin elanud ja Zenoni paradokse lahendada püüdnud nüüd juba oma 23 aastat. Ma ei ole jõudnud Zenonit lahendada. Aga Stantoni, selle vana pronks-ratsaniku, kontempleerimine on mulle kinkinud rohkesti ideid ja ülesandeid, millest mõni on koguni teostunud, kui mitte loogikas, siis vähemasti luules või proosas. Eriti tänulik olen Stantonile aga selle eest, et mul on nüüd selge pilt inimese evolutsiooni kõige tähtsamast etapist, tema esimesest neljast või viiest eluaastast.
See kulgeb läbi imiku-, tätsiku- ja rutiku-järgu kuni selle otsustava staatuseni, kus inimene on valmis tõsiseks eluvõitluseks algkooli esimeses klassis.
Järjekordne ajalootõlgenduste revisjon II
Vello Helk 03.07.2007
Ilmjärve kriitik Jaak Valge pole mingi Pätsi ülistaja. Oma uurimuses ”Lahtirakendaja” (2003) kirjeldas ta värvikalt, kuidas Pätsi ärisõprade ringkond tühjendas vabariigi algusaastail riigipanka. Seetõttu on tema kriitikal erilist kaalu. Ta väidab, et 12. märtsi sündmuste Moskvaga kooskõlastamise osas on Ilmjärv faktid laest võtnud või vähemalt dokumente lubamatult vabalt tõlgendanud. Samuti Pätsi majandusliku sõltuvusega N. Liidust kõvasti liialdanud.
Ilmjärv tõi käibesse uusi allikaid, aga seda, et ta tõestas, arvas eeskätt ajakirjandus. Tema kolleegide ülesandeks on näidata, kus ta on ja kus ei ole tõsiseltvõetav. Seda on varem tehtud üldiselt ja pealiskaudselt. Eestis puudub kahjuks kirjalik foorum, kus ajaloolased saaksid korralikult väidelda. Seda ei asenda kongressid, mille tulemuseks on kogumikud ja ajakirjanike tõlgendused.
Teadmised, mis tänapäeva ajaloolased on arhiividokumentidest leidnud, ei pruugi ka vastata sellele, kuidas nägi ja tunnetas neid sündmusi tolle aja põlvkond. Tuleb arvestada sellega, et tollal olid maailmapilt, õiglusnormid ja olustik hoopis teistsugused.
Maailma ajaloo taustal oli Eesti poliitikute ainuke viga, et nad olid vale ajal vale kohal. Ükskõik mis nad tegid, kõike saab tagant-järele tarkusena pahaks panna. Antud juhul alistumist, aga kui oleks osutanud vastupanu, saaks neile pahaks panna selle ohvreid, nagu pannakse pahaks vastupanu 1944. aastal. Tollasesse aega kantakse üle praegused teadmised ja emotsioonid. Lootusetu kaitsesõja alustamine oli tollase moraalikoodeksi järgi ka kindlasti amoraalne tegu. Sõdurite elust mittehoolimine on olnud vene kindralite tunnusmärk.
Süüdlaste otsimine meenutab ka seda mõttelaadi, mis hakkas kehtima pärast Eesti okupeerimist. Kui mingis masinavärgis esines vigu, ei otsitud esmajoones tehnilist põhjust, vaid oletati kohe sabotaazhi ja jahiti võimalikke süüdlasi. Miks mitte arvata, et tolleaegsed poliitikud lootsid säilitada rahvast tulevikuvõimaluste nimel? Tagantjärgi hukka mõista on väga lihtne. Iseenda silmis võib end seejuures tunda isegi vapra mehena – vaata, mis mina oleksin teinud! Hukkamõistjad otsivad pidevalt süüdlast nii elavate kui surnute hulgast. Neil võib olla palju teadmisi, aga nad ei oska nendega elada, sest ei nad taha tegelikkust tunnistada või karmi tõde teada.
Seda kõike tuleb vaadelda kaasaja seisukohalt. Tollal oli eestlaste ajaloolises mälus ülekaalus vaen sakslaste vastu, kuigi kardeti ka N. Liitu, oldi ju nähtud ja kuuldud nii ühte kui teist. Osa vasakpoolsest intelligentsist uskus ja jutlustas aga positiivselt. Lisanäiteks on Jaan Tõnissoni hoiak. Lepingud sõlmiti usus, need ikkagi veel maksavad nagu vanasti. Kas alistumine ilma sõjata oli vale või õige, sellele saame anda ehk õige vastuse kui asetame Eestis toimunud sündmused konteksti kõigi teiste sündmustega, mis toimusid maailmas aastail 1939-40. Eestist ja Eesti poliitikute käitumisest ei sõltunud midagi, Eesti saatus otsustati suurvõimude pokerimängus, nende jõhkras poliitikas, Müncheni kokkuleppe ja MRP taustal. Pätsi reeturiks tembeldamine aitab aga õigustada tegelikke reetureid: kui tema reetis ka, miks nad ei võinud? Ajaloo hävitamine algab suurkujude maine hävitamisest. Kas pole kummaline, et Eesti Vabariigi looja Päts on pärast surma riigireetur, aga riigikukutaja ja raamatute suurhävitaja Olga Lauristin oli kuni oma surmani “riigitegelane”?
Praeguses diskussioonis takerduvad osalised tihti üksikute probleemide ja isikute külge, ei näe üldpilti ja on liiga kergemeelsed järeldustes. Pole näiteks näinud ühtegi viidet Eero Medijaineni uurimusele ”1939: võimalused ja valikud” (Ajalooline Ajakiri nr. 1-2/2000), kus katsutakse asjalikult valgustada Euroopa tausta, mis viis Eesti iseseisvuse hävingule. Teame, et 1939.a.-le järgnes 1940 ja 1941, aga 1939.a. ei teatud ette, mis tuleb. Pätsi ja teisi pole vaja rehabiliteerida, sest nad olid tegijad omas ajas. Vigadeta poliitikuid ja riigijuhte pole olnud ega tule. Miks ei tembelda tshehhid riigireeturiks Beneshit, kes alistus ka vastupanuta nii Saksamaale kui N.Liidule?
Eestit vaadeldi sõdadevahelisel ajal kui ajutist nähet, mis varem või hiljem läheb tagasi Venemaa rüppe. Seepärast polnud Eestil liitlasi, need jäid unistuseks ja Eesti ise suurvõimude veskikivide vahele, nii et Pätsi süüst rääkimine on liialdus. Ükskõik kes oli tollal Eesti juhtkonnas, antud oludes oli alistumine vältimatu. Tänane olukord on aga vastupidine: Eesti on NATO ja EL-i liige, pole jäetud üksi, sest Läänele on selgunud Venemaa ohtlikkus, kuigi püütakse teha head nägu halva mängu juurde. Pätsist pole vaja teha iidolit, ta oli aga tolle üürikese vabaduse esindaja. Tuleks mitte nii palju otsida vigu endi juurest, vaid koondada rohkem tähelepanu eesti rahva kannatuste põhjustajatele, aga sellega haavab ju suurvõime, eeskätt suurt naabrit. Kas enesepiitsutamine tagantjärele tarkusega pakub kergendust? Igal juhul mitte lahendust.
Pronkssõduri viimane lahing
9. mail 2007 uppus Tallinna Sõjaväekalmistule üleviidud Pronksõdur venelaste toodud lillemerre.
Lõpuks on II maailmasõja viimane sõdur koju jõudnud, kalmistul rahu saanud. Ajakirjandus nii Eestis kui väilismaal, ka. Lääneriikide üllitised on Tallinna ärevaid päevi 26.-28. aprillil ohtralt ja detailselt refereerinud. Fotograafid on läätsale võtnud nii märatsejad, röövijad ja kinnisvara lõhkumised kui ka Eesti politseiahelikud, mida täiendati maakondade varudega.
Mälupilti on jäänud eelmistest aastatest peamiselt 2006. a. mai demonstratsioonid. Punamonumentide kohta aga algasid sõnavõtud ajakirjanduses juba 17 aastat tagasi. “Eestimaa monumendid – see on kivistunud jälg kofrontatsioonist, mis ei katkenud hetkekski. Saabunud on selguse saamise aeg selleski. Vabanev Eesti ei sünni kokku graniitsamba otsas põrnitseva Kremli-mehe pronkspilguga.” (Enn Põldroos, “Kui neid monumente ees ei oleks”, Reede 12.10.1990.) Ka järgnevatel aastatel leiame ajalehtedes peamiselt pronkssõduri eemaldamist pooldavaid kirjutusi ja lugejakirju. Nelja aasta jooksul puhastati Tallinn pea kõikidest okupatsiooniaegsetest mälestistest. Tõnismäe ausammast aga ükski valitsus ei julgenud puudutada. Monument kujuneb venekeelsele elanikkonnale pühapaigaks ja 9. mai Eesti-vastaseks miitingukohaks. II maailmasõja 50. aastapäeva lähenemine annab uuesti alust paljudele ajaleheartiklitele. Neid on nii eemaldamise poolt ja vastu ka järgnevatel aastatel, vaatamata sellele jääb probleem lahendamata. Monumendisõda saab uue hoo sisse seoses Lihula ausamba kõrvaldamisega augustis 2004. a. Algab ka uus allkirjade kogumine tülitekitava monumendi teisaldamiseks. Ollakse kriitiline valitsuse sammude suhtes, ei saada aru, kuidas on veel õigustust pronkssõduri püsimisele. “Mul ei tule meelde ühtki seika ühestki Euroopa riigist, kus iseseisev valitsus lausa õigustab oma kunagiste kukutajate ja mõrtsukate mälestusmärgi säilitamist.” (Eerik-Niiles Kross, Postimees 18.09. 2004.) Aasta lõpuks vaibub see etapp monumendisõjas.
Pronkssõduri saaga aga elab edasi ja lahvatas 2006.a. 9. mai järel suureks sõnasõjaks. Eriti võtavad sõna ajalehtede lugejad. Aktiviseeruvad mitmed rühmitused ja leiavad aset käsikähmlused eesti rahvuslaste ja nn. pronkssõduri kaitsjate vahel. Juba siis arvab Eesti peaminister, et pronkssõdur ei sobi Tallinna kesklinna. Ega sobi ka need rünnakud ja rahva kogunemised, kus punalippe lehvitatakse iseseisva riigi pinnal. Ausammas ümbritsetakse 25. mail piirdeaiaga ja pannakse ööpäevaringse politsei valve alla. Keelatakse ära Tõnismäel avalikud koosolekud. Ajakirjanduse tähelepanu väheneb suve lõpuks ja politseivalve lõpetatakse ausamba juures 9. oktoobril.
Uuel aastal võetakse riigikogu poolt vastu sõjahaudade kaitse seadus, mis avab tee pronkssõduri teisaldamiseks. Seda tahetakse aga alles pärast 2007. a. maipüha ette võtta. 26. aprilli hommikul hakatakse ausamba ümbrusesse piirde-aedu paigaldama ja tehakse ettevalmistusi ala katva telgi püstitamiseks. On plaanis telgi katva varju all sinna maetud punasõdurite põrmude arheoloogilisi väljakaevamisi sooritada, et neid siis korralikult Tallinna Kaitseväe kalmistule matta. Sinna on otsustatud ka pronkssõdur teisaldada ja nimelt sealasuva Tundmatu sõduri mälestusmärgi juurde. Neid kavatsusi aga ennetab samal päeval algav nn. ausambakaitsjate kogunemine. Kirjutatakse, et venelastest aktivistid olevat pakkunud protestijatele 80 krooni tunnis, eesti politsei ööpäeva teenistushinna. Õhtuks on olukord muutunud pingeliseks. Politseid pommitatakse pudelite ja kividega. Ajalehes on lugeda, et isegi Tallinna tänavate munakive olevat selleks kasutatud. Tõnismäel asuvate elamute ja kaupluste aknaid lõhutakse. Märatsejate hulgas domineerivad teismelised noored, kes politseid rõvedustega tervitavad. Laamendamine ja lõhkumine suundub edasi südalinna. Varastamine, röövimine on täies hoos. Konfrontatsioonid eesti rahvuslaste ja protesteerijate vahel aga puuduvad. 27. mai varasel hommikul otsustab valitsus üksmeelselt tekkinud olukorras ausamba kiiremas korras eemaldada. Sõdur lahkub lahinguväljalt kella kolmveerand viie paiku hommikul.
Laupäevaks on olukord Tallinnas stabiliseerunud, poeomanikud on lõhutud aknad vineerplaatidega katnud ja kaotuste inventuuri teinud. Politsei tegeleb kinnivõetud märatsejatega. Ka Moskva võtab monumendi-sõjast osa. Noorte organisatsioonide aktivistid piiravad Eesti saatkonda, rebivad saatkonna eesti lipu alla. Ahistatakse ka meie suursaadikut. Sealsed korra-valvurid seda ei takista. Nädal kestnud demonstratsioonid lõpetatakse 3. mail.
Kasvõi tänu nii Eestis kui Moskvas mööbeldanud demonstrantidele on vastukaja maailma pressis Eesti suhtes heatahtlik. Eesti kuvand maailma massi-teabes on muutunud positiivseks. Ameerika suursaadik Eestis kinnitab, et Ameerika Ühendriigid tunnevad Eesti üle uhkust.
Pronkssõdur paigaldati Kaitseväe kalmistule 30. aprillil ja avati ka rahvale külaskäikudeks. Nii tuli ausambal ainult kolm päeva veeta kusagil turvalises kuuris. Admiral Pitka ausamba teisaldamine aga võttis mitmeid aastaid. Ausamba-tagust peaemüüri saab aga uuesti laduma hakata veidi hiljem. 28. aprillil peeti suures Tõnismäe telgis õigeusu ja luteri vaimulike poolt hingepalve ja alustati punaväelaste põrmude väljakaevamist, et siis need peale säilmete tuvastamist Kaitseväe kalmistule matta. Vene saatkonna töötajad olid ka palutud seda jälgima, aga sealt keelduti. Kohale oli ka paigutatud nii eesti- vene- ja inglisekeelne plagu, mis mainitses rahu ja väärikust väljakaevamise piirkonnas hoidma.
7. mail oli Tõnismäe väljak korrastatud ja alati lillede istutamisega – 100 000 taime peamiselt Euroopa Liidu värvides, kollased ja sinised võõrasemad. 8. ja 9. mai möödusid rahulikult. Pronkssõdru, nüüd juba Kaitseväe kalmistu Tundmatu sõdur, uputati lilledesse. Seal on ta õige koht.
Lõpuks on ka Tallinnas II maailmasõda lõppenud…. las’ lilled õitseda!
Ly Lehtmets
Suursaadiku lahkumine
Vaskult: Suursaadik Jüri Luik, pr. Ruth Lausma Luik ja Nicholas Burns, US Undersecretary of State for Political Affairs Foto: Vello Ederma
Esmaspäeval, 2. juulil, toimus Eesti Vabariigi Suursaatkonnas Washingtonis jumalagajätt suursaadik Jüri Luigele, kes lahkub Washingtonist peale nelja aastat, et asuda uuele ametikohale Eesti NATO saadikuna Brüsselis. Nick Burns, esindades USA valitsust, tunnustas Jüri Luike kui ühte kõige effektiivsemat suursaadikut Washingtonis ja kinnitas USA kindlat toetust Eestile. Seda täpselt ajal, kui president Bush kohtus Kennebunkport, Maine’s Vene president Putiniga.
Vello Ederma
Jaanipäev ja võidupüha Karoliinades
Lapsed said jaanipäeval jõudu katsuda köieveos. Fotod: Arvi Kivi
All pildil hetki Karoliinade eestlaste jaanipäeva tähistamisest.
Fotod: Arvi Kivi
Karoliinade eestlased pühitsesid Võidu ja Jaanipäeva jälle perekond Lepsonite ilusas ja suures õues Louisburgi lähedal Põhja Karoliinas. Ehtne Eestist toodud suur saun oli kuumaks köetud juba pärastlõunaks ja paljud, eriti noorem põlv nautis seda mõnuga. Kohapeal meisterdatud vihad pidasid ka mõne aja vastu, aga peremees kaebas, et lehtede langemine saunas olla olnud üsna kibe. Suplusbasseinis sai ka ennast jahutada, mis oli just pärast sauna ja kuumas ilmas hästi karastav.
Kokku oli tulnud üle viiekümne inimese, nende seas oli näha palju noori ja ka uusi meie ümbrusse tulnud eestlasi. Lastele oli köievedu, millega sai palju nalja. Koos juhtus olevat kaheksa alla kuue-aastast last, kellel oli köie vedamisega palju lõbu, eriti siis kui sai muru peale langeda ja seal maadelda!
Muusika ettekanded olid peremehe lõõtspillilt, millele aitas kaasa klaviatuuril noor kunstnik Anne-Mai Palm, kes oli meil külas oma abikaasa Heiki ja noore poja Johannesega. Anne-Mai mängis üksi veel palju palu meie mõnuks. Palmid on Eestist tulnud Akron,Ohio ülikooli, kus Anne-Mai taotleb klaveri alal magistrikraadi. Heiki on juba saavutanud magistrikraadi tshello mängimise kunstis.
Rikkalikud toidulauad olid kaetud perekonna poolt, kes oli valmistanud väga maitsva seaprae ja suitsutatud lambaliha mulgi kapsaste ja kartulitega. Kõrvaltoite ja muud olid külalised kaasa toonud.
Võimsa Jaanitule süütas peremees Indrek videvikul ja rahval oli mõnus veeta mitmed õhtutunnid lõbusas seltskonnas.
Meie koondise järgmine koosviibimine tuleb oktoobrikuus Chapel Hill-Raleighs. Kõik on teretulnud.
Arvi Kivi
Eesti rahvakirik – 90
Praost Tiit Salumäe ettekanne E.E.L.K. I praostkonna sinodil
28. aprillil 2007
Sissejuhatuseks
Kümme aastat tagasi ütles president Lennart Meri EELK 80. aastapäeva puhul järgmist: “Minule on kirik alati olnud niisama vana nagu rahvas. Nagu selle maa keel. Nagu selle maa kultuur. Kirik on läbi sajandite olnud meie ühine katus, meie kindel kants. Meie kodu ka siis, kui meil kodu ei ole olnud. Ja oma halastuses on ta olnud kodu ka neile, kes on ennast pidanud kodutuks. Veel enne Eesti Vabariigi 80. aastapäeva me pühitseme oma kiriku 80. aastapäeva. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kogunes Hugo Treffneri Gümnaasiumis Tartus oma esimesele kongressile, et vastata aja kesksele küsimusele: kuidas korraldada jumalariigi ja inimeseriigi vahekordi uutes oludes? Ajaleht “Teataja” kirjutas: “Praeguste olude kohane korraldus oleks meie kirikule iseseisev Eesti Vabariik.” Minu kohus on tänasel kirikupäeval sügava tänuga rõhutada, et veel enne poliitilisi erakondi seadis Eesti maakirik oma eesmärgiks jumalariigi ja inimeseriigi ühendamise niisugusel viisil, mis tagaks eesti rahvale meie õiguste ja kohustuste tasakaalu, meie enese teostamise. Meie kirik juhtis meid meie hingelisele ja vaimsele iseseisvusele. Ilma kirikuta poleks olnud Eesti Vabariiki, ilma Eesti Vabariigita ei oleks täna olnud Eesti rahvast.”
Peatun põgusalt Eesti lähiajalool. Haritud ei saa olla keegi, kes ei tunne minevikku. Ajaloo tundmine mis sisaldab ka kirikulugu on oluline kõigile, sest kui keegi ajalugu alahindab, on ta harimatu. Eestlastele on ajaloo tundmine erakordselt oluline, sest seda on püütud korduvalt ümber kirjutada, midagi sealt kustutada, midagi lisada. Ajalugu on inimese, rahvuse ja inimkonna enesetunnetus. Kirikulugu on kiriku ja kristlase enesetunnetus. Kirik pole nähtamatu osadus, mis koosneb üksnes tõelistest usklikest, vaid vaimulik, nähtav ja ajalooline suurus. Kirikuloos on koht ka inimlikul, patul ja süül. Kirik pole siiski hävinenud, vaid on stagnatsiooni ja allakäigu ajad üle elanud ja end üha uuesti sisemiselt uuendanud – reformeerinud. Rännakul oleva kiriku olemusse kuulub see, et tema jalad on kaetud maise tolmuga, et ta näib mõnel hetkel olevat väsinud või koguni haige. Siiski astub ta jälle reipalt edasi, ületab oma haigused ja kõrvaldab need moraalsed ja struktuurilised ebakõlad, mis kahandavad kiriku toimet inimeste pääste heaks. Kirik jääb rännakul olevaks ja võitlevaks kirikuks, aga ta ei muutu siin maa peal mitte kunagi triumfeerivaks kirikuks. Pole olemas objektiivset ajalugu aga ajaloolane peab tegema hinnanguid õiglaselt ja järgima põhimõtet: kuula ka teist poolt. Teeme siis kiirkäigu läbi ajaloo umbes viimase saja aasta jooksul.
Vaba rahvakiriku mõiste kujundamine
Kiriku enesemõistmist XIX sajandil mõjutas teoloog Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher esitades riigi eestkoste alt vabastatud rahvakiriku mõiste, mille järgi rahvakirik on ühele rahvale iseloomulikku kristluse ja kirikliku korralduse vorme. Rahvakirik tähendaks teatud rahva religioosse vaimu kehastust. Usuti isamaasse, oodati rahvuslikku ärkamist ja ülestõusmist ning võideldi igavese õiguse eest. Schleiermacher tsiteeris Paulust: “Teie ei ole nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed” (Ef 2,19) ning tõlgendas allegooriliselt, et võõras on igaüks, kes eksleb maailmas kodutult, võõrdununa oma esivanematest, rahvast ja isamaast. Just pärast Napoleoni invasiooni võrsus saksa idealismi ja romantismi ühisest pinnasest üks XIX sajandi rahvakiriku käsitluse põhivorme, millele oli tunnusomane rahva, rahvuse ja kiriku ühtsus.
Sekularisatsiooni kasvades andis Saksa sisemisjoni rajaja Johann Hinrich Wichern 1848. aasta Saksa kirikupäevadel senisele rahvakiriku käsitusele uue sisu, mille järgi oli rahvakirik ennekõike kogu rahva missioloogiline kasvatusasutus, mis pidi lasteristimise aluselt lähtudes õpetama ja suunama rahvast kristlikule usule ja elule. Seejuures rõhutas Wichern, et Jumal on andnud igale rahvale oma õiguse olemasolule ja tõotuse, et iga rahvas, mitte ainult üksikisik, võib olla kristlik rahvas. Kirikul tuli aidata üles leida rahva vaimne suurus ja aidata ühtlasi rahval kasvada oma vaimses õilsuses. Liberalismi levikuga XIX sajandi keskel kasvas Euroopas kõikidel tasanditel ka vabaduse nõue: üksikisiku vabadus kiriklikust eestkostest, kiriku vabanemine riigist ja riigi vabanemine kirikust. Taanis jõudis rahvakiriku mõiste 1849. aastal seadusandlusesse. Samamoodi nõuti ka Soomes, et kirik peab olema oma liikmete vabatahtlik ühendus, kusjuures neil on õigus seda ühendust puudutavates küsimustes kaasa rääkida ja otsuseid teha. Nõuti, et ilmikutel oleks kiriku juhtimisel senisest suurem roll. Selleks tuli sinod reorganiseerida nii, et ilmikutel ja vaimulikel oleks seal võrdne esindatus.
Eesti rahvakiriku loomine
Samased taotlused jõudsid kiiresti ka Eestisse. Liivimaa pastorite 1874. aasta augustis Valgas peetud provintsiaalsinodil üritas Jakob Hurt saksa pastoritele põhjendada eestlaste rahvuslikke püüdlusi mitte ainult ajalooliste argumentidega, vaid ka teoloogiliselt: igal rahvusel on jumalik õigus olemasolule ja keelele ning seda ei või vägivaldse ümberrahvustamisega rikkuda. Sellega esitas ta Schleiermacheri ja Wicherni seisukohti. Ado Grenzstein uskus, et selleks, et eesti rahvas võiks olla rahvuslik, vajab ta oma rahvuslikke institutsioone. 1899. aastal vapustas Grenzstein kirikuvalitsusi ja pastorkonda oma raamatuga “Herrenkirche oder Volkskirche?”, milles esitas üksikasjalise projekti Venemaa evangeelse luterliku kiriku struktuuride ümberkorraldamiseks.
See, mis tollal näis fantastilisena, sai võimalikuks Esimese maailmasõja aegu. Esimesel kirikukongressil 1917. aastal sõnastati vaba rahvakiriku projekt. Üks selle põhiideolooge oli hilisem peapiiskop Johan Kõpp, kes pidas programmilise ettekande teemal “Kiriku ja riigi vahekord”. Selles tõdes ta, et Kristus ei ole kirikukorralduseks mingeid selgeid ja otseseid eeskirju andnud, jättes niimoodi oma järgijatele selles osas täieliku vabaduse. Nii oli esimene “ristikogudus täiesti vaba inimeste ühendus ilma välise võimu tundemärkideta”. Tema meelest oli ideaal “vaba kirik”, mis on ühendatud “rahvakiriku” mõistega ehk “kirik olgu vaba rahvakirik, millest oleks õigus ja võimalus välja astuda ilma, et tema kodanikuõigused kannataksid”. 1919. aasta II kirikukongress kiitis heaks uue sinodaalse kirikukorralduse. Kindralsuperintendendi ameti muutmisega piiskopiametiks tulid luterlikku kirikusse tagasi episkopaalsed tunnused. Eestlased nägid neis muutustes vastandit endisaegsele baltisakslaste ja riigi juhitud kirikule. Kirikukorralduse väljatöötamises tuli esile samasugune demokraatlik idealism nagu ka Eesti põhiseaduse koostamisel. Põhiliseks eesmärgiks oli murda kiriku härraskiriku maine ja anda kiriku haldamine rahva enese kätesse. See tähendas kiriku tugevat demokratiseerumist, mille väljundiks olid koguduste juurde loodud nõukogud. II kirikukongress vahetas välja kogu senise kirikujuhtkonna ja asendas selle rahvuslikku printsiipi rakendades üksnes eestlastega.
Iseseisvunud Eestis hakkas luterlik kirik otsima Saksa asemel kontakti Rootsi ja Soomega, kust saadi eeskujusid uueks kirikukorralduseks. Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom ja piiskop Jaakko Gummerus Soomest ordineerisid 1921. aasta juunis piiskopiks Jakob Kuke. Eesti ajakirjandus nägi piiskopiametis märki, millega kirik eristas ennast saksameelsest minevikust. Ent uut identiteeti ei olnud kerge leida.
Kui nüüd tagasi vaadata, siis on ilmne, et algusest peale on püütud EELKs ühendada kaht vastandlikku suunda: kogu rahva kirikut, ja vabakirikut, kuhu ei kuuluta automaatselt lasteristimise kaudu, vaid isikliku otsuse põhjal.
Vaba rahvakiriku areng kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel kulges läbi mitmete vastuolude. Oluliseks tähiseks oli rahvahääletus, kus hääletati valdava enamuse poolt usuõpetus kooli. Seadusandluses käsitleti luterlikku ja õigeusu kirikut avalik-õiguslike institutsioonidena ja kirikus nähti ühte lahutamatut osa eesti ühiskonnas. Ehitati üles ühtne tervet maad kattev koguduste struktuur, saksa ja rootsi keelsed kogudused moodustasid rahvuspraostkonnad ühtse EELK raames. Iseseisvusaastad olid kiriku kasvuaastateks. EELK liikmed arv 1937 oli 272340.
Kannatav rahvas ja rahvakirik kodus ja võõrsil
Uus ajastu, mis algas Eesti annekteerimise ja okupeerimisega tabas kirikut majanduslike ja poliitiliste repressioonidega, ning osutas sellele, et teoloogiliselt ei oldud ette valmistatud elama usuvaenulikus ühiskonnas.
Esimene punane aasta. Eesti okupeerimise ja annekteerimisega kehtestati Nõukogude Liidu seadused, mis olid välja töötatud selleks, et kirik hävitada. Luterlikus kirikus nähti rahvusliku identiteedi säilitajat ja seega otsest ohtu uuele rezhiimile. EELK juriidilised õigused ning ühiskondlikud funktsioonid tühistati 1940 detsembris kehtestatud Vene NFSV kriminaalkoodeksiga. Natsionaliseerimise korras võõrandati kiriku omand, kiriku maksud keelati. Keelustati laste- ja noortetöö, usuõpetus koolides, diakoonia, misjon, kirjastamine ning sidemed vennaskirikutega. Jumalateenistusi ja kiriklikke ametitalitusi võis ainult “kultushoonetes” läbi viia – ainukeseks erandiks olid matused. Mitmed vaimulikud langesid repressioonide ohvriks. 15 luteri kiriku õpetajat küüditati, 2 mõrvati ja 7 mobiliseeriti Nõukogude armeesse. Endine EELK piiskop Hugo Bernhard Rahamägi arreteeriti ning hukati Venemaal. Piiskop Johan Kõpp sai jätkata oma tööd. EELK liikmete ja vaimulike arvu vähenemine oli alanud 1939: 11 500 Saksamaale repatrieerunud sakslase seas lahkusid ka 53 vaimulikku (28 neist olid teeninud eesti kogudusi). Teise repatrieerumislainega lahkusid 10 seni siiajäänud saksa vaimulikku Saksamaale. Tartu Ülikooli usuteaduskond suleti. Algas avaliku ateistliku propaganda ajastu. Juba okupatsiooni esimestel päevadel oli alanud usulise kirjanduse kõrvaldamine äridest ja raamatukogudest. Samuti keelati uute vaimulike raamatute trükkimine. Trükikodades pooleli olevad tööd hävitati. Kõigest hoolimata kirikutöö jätkus ning kiriklik tegevus isegi aktiviseerus. Leeri tulijate arv suurenes, kuna kardeti leeriõpetuse lõpetamist. Üldpoliitiliselt jäid kirikud äraootavale positsioonile, püüdes mitte minna võimudega otsesesse vastuollu, aga mitte ka koos-tööd teha.
Saksa okupatsioon algas suvel 1941. Taastati suures osas kirikute õigused. Teoloogilise hariduse jätkamine loodi 1943 Usuteaduse Instituut. Keskenduti õpingute lõpetamisele. Suurimaks probleemiks kirikule oli vaimulike puudumine: 1943 oli kolmandik kogudustest ilma kirikuõpetajata. Sõjaaja seadustele vastavalt koguti kirikult kelli ja muid väärismetalle sisaldavaid esemeid rinde vajadusteks.
Nõukogude okupatsioon jätkus Saksa vägede taganemise tulemusena. 1944 rakendati taas repressiivne kirikupoliitika. Sõja ajal oli Nõukogude Liidu kirikupoliitikas toimunud mõningad muutused. Kiriku toetus oli vajalik võidu saavutamiseks Saksamaa üle. Samal ajal nõudsid teatavaid järeleandmisi lääneliitlased.Vene õigeusu kirik sai 1943 rohkem õigusi ja peagi said ka teised kirikud laiema tegevus-vabaduse. Olulises osas taastati siiski 1940-41 kehtinud õiguskorraldus. Moskvasse asutati Rahvakomissaride Nõukogu juurde kaks keskasutust riigi ja kiriku suhete reguleerimiseks – Vene Õigeusu Kirikuasjade Nõukogu ja Usukultusasjade Nõukogu. 1965. a. asutuste liitmisel sai nimeks Usuasjade Nõukogu. Mõlemal nõukogul olid nn. liiduvabariikides, oblastites ja kraides omad volinikud. Need volinikud töötasid kohaliku Ministrite Nõukogu juures, olid aga otse-alluvuses Moskvale. Volinikud kontrollisid kirikuid ja jälgisid koguduste tegevust ning kaadripoliitikat. Ilma voliniku nõusolekuta ei võinud keegi kirikus töötada, samuti ei saanud kirikud ilma nõusolekuta taastamistöödeks ehitusmaterjale. EELK oli raskes olukorras. Paljud vaimulikud ning koguduseliikmed olid Eestist lahkunud – sügisel 1944 põgenesid umbes 70 000 eestlase seas ka 72 vaimulikku ning 12 kandidaati ja teoloogiatudengit Rootsi ja Saksamaale, nendega koos ka piiskop Johan Kõpp. Välismaal jätkati tööd vabades oludes, loodi kogudused, praostkonnad ja Konsistoorium. Ajapikku kujunes välja erinevates riikides paiknevaid kogudusi liitev pagulaskirik. Suhted Kodu-Eesti ja Välis-Eesti kiriku vahel olid minimaalsed. Siiski kohtusid piiskopid ja teised vaimulikud omavahel välismaal. Praegu on käivitumas protsess, et kirikud võiksid taas täielikult ühineda. Kodumaal hakkas kirik ennast uuesti üles ehitama. 79 kirikuhoonet olid sõjas kahjustusi saanud, 24 täiesti hävitatud. Kiriku juhtkond oli kokku leppinud piiskopiameti üleandmise korra. Vastavalt sellele võttis assessor Anton Eilart piiskopikohustused üle, kuid ei saanud selles ametis olla, kuna põgenes ja varjas ennast, kuid märtsis 1948 ta vangistati. 1944 kogunenud piiskoplik nõukogu valis ajutise kirikukomitee, kes pidi ajutiselt konsistooriumi asendama. 1945. a. nimetas konsistoorium need vaimulikud, kes polnud kohtadele jäänud, ametist lahkunuks. 1945. a. algas koguduste registreerimine. Taotlejaks pidi olema dvadtsatka (vene keeles: 20-liikmeline grupp). See kord oli üldine kogu Nõukogude Liidus ja kehtis kogu okupatsiooni aja. Dvadsatka liikmed pidid olema kõik koguduse täieõiguslikud liikmed ja elama samas halduspiirkonnas. Nende hulgast valiti koguduse juhatus ja revisjonikomisjon. Selline korraldus vähendas koguduseliikmete laiema ringi mõju koguduse juhtimisele. Registreeriti vaid need kogudused, kellel oli oma vaimulik – õpetaja või jutlustaja. See oli põhjuseks, miks EELK-s hakati ordineerima õpetajaks ka neid, kel polnud täielikku teoloogilist haridust, kuid kes olid praktiliselt võimelised kogudust teenima. 1945 jätkas Usuteaduse Instituut tööd. Instituudis toimus õppetöö kaugõppe teel esialgu ilma voliniku loata. Põhiliselt aidati üliõpilastel viia lõpule pooleliolev haridus ja eksamineeriti kandidaate. Usuteaduse Instituut hoidis kõrgema teoloogilise hariduse andmise järjepidevust kogu Nõukogude perioodil. 1948 oli EELK-l 154 kogudust 79 õpetajaga (kaasa arvatud mittetäieliku haridusega abiõpetajad) ja 58 jutlustajat või köstrit registreeritud.
1947 oli ristimisi 8750, korfirmeeriti 10814 noort, laulatati 2646 paari ja maeti 12978 lahkunut. Kirik oli sõjajärgsetel aastatel rahva hulgas populaarne ning see sundis riigivõimuorganeid hoolsale tööle kiriku vastu. Konfirmantide arv aastal 1947 oli kogu okupatsiooniaja rekord. 1947 keelas volinik konfirmeerida nooremaid kui 18-aastaseid. 1947 alustas Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium (RJK) aktiivset tööd luterliku kiriku vastu. Okupatsiooni-võimude eesmärgiks oli luua agentuur vaimulikkonna seas ja allutada kirik selle agentuuri kaudu täielikult riigile. Kiriku allumatust kinnitab see, et jätkusid repressioonid ja arreteerimised. 1949. a. arreteeriti senine piiskopi asetäitja August Pähn ja saadeti Siberisse, kust ta pääses kodumaale 1956. aastal. Kokku arreteeriti aastatel 1944 kuni 1953 23 luterliku kiriku õpetajat. Vaatamata raskustele tuli 1949. a. kokku erakorraline EELK kirikukogu ja valis 23. assessor Jaan Kiiviti peapiiskopiks. Vastu võeti uus põhikiri, mis reguleeris kiriku tegevust vastavalt Nõukogude seadustele. Usuasjade volinik ei olnud siiski täiesti rahul uue juhtkonna lojaalsusega, konsistoorium püüdis ilma tema teadmata põhikirja muudatusi sisse viia. 1949 oli teatavas mõttes murranguaasta luterliku kiriku mentaliteedis. Kirik oli saavutanud teatud stabiilse positsiooni okupeeritud Eestis. Järgnevatel aastatel tegevuse arvnäitajad stabiliseerusid. Kirik osales edaspidi ka “patriootlikus” töös – riiklikel pühadel peeti jumalateenistusi ja konsistoorium saatis ringkirju, kus kutsuti üles õpetajaid tegema agitatsiooni valimistest osavõtu heaks. Kiriku sellisest tegevusest olid huvitatud kohalikud võimud ja volinik. Uus tõus kiriku elus toimus 1955-1958. Pärast Stalini surma 1953 nõrgenes surve kirikuile. Luterliku kiriku statistikat vaadeldes võib rääkida kiriku õitseajast – pärast küüditatute tagasipöördumist Siberist 1955. a. amnestia järel tõusid kõik näitarvud. Siin on ilmselt märgata vabanemisefekti, mis tekib uuesti 80-ndate aastate lõpus. Ka Siberist tagasi pääsenud õpetajad pöördusid tagasi koguduse tööle, reeglina küll ainult maa-kogudustesse. 1957. a. oli 7341 ristimist, konfirmeeriti 10 017 noort, laulatati 3581 paari ja maeti 7002 lahkunut. 1957 oli kiriku statistikas kõrgpunkt, seejärel langesid näitajad taas. Põhjustest oli uue kirikuvaenuliku kampaania algus.
50-ndate aastate keskel algasid EELK kontaktid väliskirikutega. 1955 toimusid peapiiskop Jaan Kiiviti esimesed välissõidud – Soome ja Suurbritanniasse. Nõukogude riik lubas neid kontakte eesmärgiga näidata usuvabadust NSVL-s. Välismaasõidud olid KGB range kontrolli all. Kuuekümnendate aastate algusega toimus uus pealetung kirikule. Võitlev ateism oli Hrushtshovi poliitika. Administratiivse surve tagajärjel algasid kirikule taas raskemad ajad. Teiseks põhjuseks kirikuelust osavõtu vähenemisele on see, et enamus eestlasi oli rahul elutingimuste paranemisega, mis oli märgatav 60-ndatel aastatel ja ka teatud eneseteostusvõimalustega, mida Hrushtshovi ja Brezhnevi leebemad rezhiimid piiratult võimaldasid. Samuti oli taandunud lootus poliitilise situatsiooni muutumisele. Rahvuslikkus, mida säilitati, ei sisaldanud endas enam kuigi palju kiriklikku. Aktiivne ateistlik võitlus algas 1959. a. Moskvast saadud juhtnööride kohaselt. Esimesed noorte suvepäevad olid 1957. a., aastal 1958 toimusid nad juba 2260 noore osavõtul. Idees ei olnud midagi uut – Lev Trotski oli 1923. a. rääkinud ilmalikest rituaalidest noorte jaoks. Järgnevatel aastatel tulid kasutusele ka teised ilmalikud rituaalid: ilmalik surnuaiapüha pidi asendama kiriklikku kalmistupüha. Ilmalikud matused ja abielusõlmimised said pidulikkust juurde. Õitses ateistlik kirjandus. Paljud ajalehe-artiklid naeruvääristasid usku ja usklikke. Side kirikuga võis tähendada raskusi edukaks eluks. Majanduslikuks surveks kehtestati kirikutele kõrgemad kindlustus- ja hoonetemaksu määrad. Kõik kirikutöötajad pidid maksma progresseeruvat tulumaksu (keskmiselt 33% tavakodaniku 11% asemel), vaimulikele kehtis see Nõukogude aja algusest kuni 80-ndate lõpuni. Kiriku tegevus langes minimaalsele tasemele. 1966 ristiti EELK-s vaid 985 inimest, konfirmeeriti 447, laulatati 434 paari ning maeti 5054 surnut. See oli “vaikse aja” algus kirikus. Kirik kui kultuuriline suurus kadus enamiku eestlaste elupildist.
Statistilised näitajad kiriklike talituste ja liikmete arvu kohta EELK-s ja teistes kirikutes näitasid jätkuvat langust. Süvenes terve ühiskonna stagnatsioon. Tegelikult oli läbi aegade vaimulikke, kes ei allunud ideoloogilisele survele, vaid pidasid taunitud jutlusi, kirjutasid kiriku ja riigi suhteid lahkavaid töid ning saatsid neid ka välismaale, korraldasid noortelaagreid ja suuremaid muusikapäevi. Karistused ei jäänud tulemata. Koguduse noori liikmeid võidi leeriskäimise ja kirikliku abielu sõlmimise eest kõrgkoolist välja heita. Kirikute juhtkond jäi rezhiimile lojaalseks. Peapiiskopid Alfred Tooming ja Edgar Hark olid sõdinud Punaarmees ning sellega riigivõimude silmis usalduse pälvinud. Kaheksakümnendate algus tõi Euroopas kaasa teatava pöördumise kristlike väärtuste poole, religiooni hakati rohkem väärtustama ning see laine jõudis ka Eestisse. Esimeseks võimaluseks laiemale hulgale EELK vaimulikele kokku puutuda Luterliku Maailmaliidu esindajatega oli 1980. aastal toimunud Luterliku Maailmaliidu Euroopa Konverents. Seoses uue põlvkonna vaimulike tulekuga kirikusse tekkisid ka uued kontaktid intelligentsiga. Tasapisi ja põranda all kasvas juba 70-ndatel Eestis huvi religiooni vastu. Siiski toob suurema pöörde alles poliitiliste muutuste aeg.
Ärkamisest 1988-1989 võib rääkida rahvuslikus aga ka kiriklikus tähenduses. Rahvas tuli taas kirikusse. Vaimulikud võtsid osa poliitilisest liikumisest ning tõusid mõneks ajaks liikumiste etteotsa. Ennekõike Muinsuskaitse Seltsi kaudu jõudsid mitmed vaimulikud avalikku ellu. Kristlik Demokraatlik Partei ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei olid populaarsed vaimulike seas. Vaimulikud jõudsid ka parlamenti. Seoses vabadussõja ausammaste taastamise ja lippude pühitsemisega tulid paljud eestlased kirikusse. Algas organiseeritud lastetöö, muusika-elu elavnes ja kirikukontserdid muutusid väga populaarseks. Pöördelisel 1991. aastal oli ristimisi 13 382, konfirmeeriti 8383 noort, laulatati 1243 paari ja maeti 5006 lahkunut.
Vaba maa ja vaba kirik.
Eesti Vabariigi Põhiseaduse §40 ütleb: “Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. Igaühel on vabadus nii üksinda kui koos teistega, avalikult või era-viisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.”
Seoses poliitilise vabanemisega sai kirik tagasi oma ajaloolised õigused. Kirik sai jätkata oma normaalset tegevust. Mõistagi on pool sajandit võitlevat ateismi jätnud väga sügavad jäljed. Kirikule asuti tagastama ka võõrandatud omandit, tegelikult olid aga hooned suures osas lagunenud ja maad eraisikute kasutuses. Koguduste elu korraldamiseks võttis EELK kirikukogu 2004 vastu uue põhikirja, mille preambulas öeldakse: “Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on alates 16. sajandi usupuhastusest Eesti alal tegutsev luterlik kirik, kelle vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega.”
§ 1 defineerib: “EELK on vaba rahvakirik, kellel on enesekorralduse ja omavalitsemise õigus”.
Nõnda jätkab EELK vormiliselt tegevust samadel alustel kui ta kord loodi. Unustada ei saa, et aeg on teinud oma töö.
1.09.2006 oli Usuliste ühenduste registrisse kantud 9 kirikut ja 9 koguduste liitu ühtekokku 529 kogudusega ning 65 üksikkogudust ja 1 klooster. Aastal 2000 korraldatud rahvaloenduses küsiti Eestis elavatelt üle 15-aastastelt inimestelt ka nende usulist enese-määratlust puudutav küsimus. Rahvaloenduse andmete kohaselt tunnistas üht kindlat usulist traditsiooni 31,8% küsimusele vastanud inimestest (29% üle 15 aastatest). Kõige sagedamini määratleti end luterlase (13,57%) ja õigeusklikuna (12,79%). Neile järgnesid baptistid (0,54%) ja katoliiklased (0,51%). 0,33% vastanuist tunnistasid end mitte-kristlike traditsioonide järgijaiks. Neist kõige enam (0,12%) oli islamiusulisi, ning taara- ja maausulisi 0,09%). 34% küsitletuist ütlesid end olevat usu suhtes ükskõiksed, 14,5% ei osanud küsimusele vastata. 6,1% tunnistasid end ateistideks. 7,99% küsitletuist keeldusid küsimusele vastamast.
Kirikuelus osalemine on suhteliselt madal – küsitlus aastast 2000 osutas, et vastanuist (küsitleti 1092 inimest) 4% käib kirikus igal nädalal. Aastal 2003 läbi viidud küsitlus osutas, et religiooni pidas oma elus “väga tähtsaks” 5% vastanuist.
Peapiiskop Jaan Kiivit kasutas sageli näidet kaugele paistvatest kirikutornidest, ilma milleta oleksid meie maastikud ja linnasiluetid tunduvalt vaesemad. Vanades kiriku-hoonetes väljendub kahtlemata midagi ajalooliselt püsivat, mis moodustab osa kirikust. Tunduvalt raskem on aga määratleda kiriku kohta praeguses Eestis. Luteri kirikuga on Eestis seotud umbes 200 000 inimest. See on küllaltki suur arv.
Mõneti võiks 1989.-1991. aasta kirikuelu suurt tõusu võrrelda 1955-1958 aastaga, mil kiriku liikmete arv jõudsalt kasvas ja leeriskäinute hulk saavutas esimese Eesti Vabariigi lõpu taseme. Kui aga toona vähenes liikmeskond väliste surveabinõude kasutuselevõtu tõttu, siis praegu võib peamiseks põhjuseks pidada varakapitalistlikku püüdu kiiresti rikastuda. Eesti rahvas oma rõhuvas enamuses ei tunne end kiriku sõnumist otseselt puudutatuna. Side kirikuga nõuaks aega ja kohustusi, mis ei mahu tänasesse mõttemaailma. On siiski rõõmustav, et paljud kogudused on noorenenud, töötab mitu teoloogilist haridust pakkuvat õppeasutust, mille lõpetajad orienteeruvad paremini praegusaja inimese mõttemaailmas. Usuõpetus koolides on võimalik, kuigi tegevus võiks olla aktiivsem. Siiski on liikmeannetajate ja kiriklike talituste hulk laulva revolutsiooni järel aasta-aastalt kahanenud. Teatud pööre kasvu suunas oli eelmisel aastal. Peapiiskop Andres Põder kõneles käesoleva aasta sinoditel teemal “Kahanevast kirikust kasvavaks kirikuks”.
Kiriku ajaloos on olnud perioode, mil traditsioonilised kristlikud väärtused unustati. Praegune hetk tundub olevat ooteaeg. Oodata aga kirik oskab, seda on EELK näidanud oma 90-aastase eksisteerimise jooksul. Religioonisotsioloog Jaanus Plaat rõhutab, et luteri kirik kaotas nõukogude ajal mitmeid olulisi rahvuskiriku jooni nagu arvestatav mõju ühiskonnas, side poliitilise eliidiga, domineeriv positsioon usu-elus ja kuulumine ühiskondlikku võimustruktuuri. Kunagi suuremeelselt antud põhikirjalist vabadust kirikust lahkuda on rahvas usinasti kasutanud. Aktiivse liikmeskonna poolest on luterlik kirik Eestis jäänud 21. sajandi alguseks seda-võrd väikeseks, et tal pole ühiskonnas taolist mõju, mis lubaks veel rääkida rahvakirikust. Toomas Paul küsib, et ehk oleks kergem loobuda kuvandist olla vajalik kogu rahvale ning piirduda usutunnistuskiriku rolliga. Aga kuna tegemist on enesemääratlemisega, mis annab kogu organisatsiooni eksistentsile aluse ja õigustuse, siis küllap on õigem taotleda kas või võimatut.
Lõpetuseks
Lõpetuseks veel sellest, mida Lennart Meri ütles kümme aastat tagasi. “Esimene läkitus on sügav tänutunne, mida Eesti riigipeana tunnen Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku suhtes, kes läbi okupatsiooniaastate pimeda öö suutis ainsa rahvusliku organisatsioonina püsida võõra võimu all. Kiriku kahekõne oma rahvaga, jumalasõna vahendamine kogudustele pidi kurjuseriigi valvsa silma all sageli omandama mõistukõne vormi, kuid ta ei katkenud mitte kunagi. Kirikutorn samastus niivõrd jõuliselt Eesti riigilipuga, et kunstnik Olev Subbi maal Lõuna-Eesti maastikuga keelati võõrvõimu poolt ära, nagu oleks nende võimuses olnud maastikkude ja lootuste lukustamine. Ja minu teine läkitus. Eesti Vabariigi põhiseadus ei tunne riigi-kiriku mõistet. Kuid sootuks väär oleks sellest järeldada, et Eesti Vabariik kirikut ei vaja. Sootuks vastupidi: meie rahvas vajab täna kirikut enam kui eales varem, Eesti Vabariigi taastamisel riigiks, kus valitseks õigus ja õiglus, halastus ja eneseohverdus. Ma tahan tänasel päeval, lugupeetud kirikujuhid, julgustada teid, et kirik hoopis nõudlikumalt suhtuks meie riiki, meie riigi institutsioonidesse, nõudlikult ja järjepidevalt puhastaks meid hingelisest saastast, omakasust ja moraalitusest.
Aidake säilitada meis sõltumatust, vaimset rikkust, moraali ja tagasihoidlikkust.”
Intervjuu Tunne Kelamiga
24. juuni 2007 Strassbourgis . Küsitles Aino Siebert.
 Tuleksin jälle Kasparovi raporti juurde Strassburgis, kus ta rääkis, et Venemaal arvatakse olevat 60 tuhat organiseerunud neonatsi, mis tähendab, et Putini riigis elab viiskümmend protsenti kogu maailma teadaolevatest parempoolsetest radikaalsetest. Valitsus talub rühmitusi, kes ähvardavad mitte-venelasi välja saata vôi ära tappa. Venemaa, kes ise sôimab teisi fashistideks, on ise muutumas natslikuks maaks. Aga mis muud see fashism on, kui cosa nostra, eks ole – meie kamp. Meie rühm, äärmuslased, olgu kas paremalt vôi vasakult poolt, teostab oma vôimu kôikvôimalike vahenditega rahva enamuse üle. Ideoloogia pole üldse tähtis nagu Hitler ja Stalini sôprus näitas.
Kas Putin on nii nôrk, et ta vajab oma eesmärkide läbiviimiseks laste, sest seda ju Nashi liikmed on, poliitilist vägistamist?
Paistab, et on. Aga ei ole mingit garantiid, et need rühmitused ei lähe kontrolli alt välja.
Olen jälginud, et eestlased on muulaste suhtes vägagi tolerantsed. Kuigi ametlik riigi keel on eesti keel, siis igal pool – pankades, haiglates, ametkondades – on esil ka venekeelne informatsioonimaterjal. Muulastega suheldakse igal pool nende emakeeles, samuti on nende kasutada venekeelne teater, meedia, kirikud jne. Samuti anti endistele julgeolekutöötajatele, juhul nad oma patud üles tunnistasid, karistusvabadus ning ka KGB ohvitserid said jääda Eestisse. Kôikidest suurejoonelistest privileegidest hoolimata, mida venekeelsele kodanikule on antud, väidetakse nii kodu- kui välismaal, et integratsioon on Eestis ebaônnestunud. Integratsioon ei ole minu arvates sôltuv kodakondsusest, minagi elan ju juba alates 1971. aastast välismaalasena väljaspool Eestit ning olen suutnud suurepäraselt kohaneda nii Soomes kui Saksamaal. Mida on siis Eestis valesti tehtud ?
Ma olen sellega nôus, et siin on tehtud üks viga. Vabariigi taastamise alguses olid venelased valmis palju rohkemat tegema. Kuid varsti selgus, et eestlased ei vôta keele ôpetamist tôsiselt, nad ise olid väga suurel määral sovjetiseerunud ning kasutasid hea meelega vene keelt. Tulemus ongi nüüd see, et igal pool teeninduses: poodides, pankades, arsti juures – saadakse vene keelega läbi. Ja siis tekibki küsimus – milleks peame üldsegi eesti keelt ôppima? See viga on kindlasti tehtud. Samal ajal ei saa lugeda integratsiooni nurjunuks, sest arvestades sellega, et 16 aasta jooksul pole Moskva aidanud oma kodanike integratsioonile üldse kaasa. Kreml näeb venelasi ainult oma tööriistana, poliitilise surve avaldamise vahendina. Ta ei hooli ei nende kultuurist ega toeta integratsiooni elluviimist selliselt nagu Lääne riigid on abistanud. Vene valitsus ainult kritiseerib ja nôuab ning nende nôudlusel ei tule loomulikult kunagi lôppu. Eesti muulased on vene vaenuliku poliitika ohvrid. Neile on sisendatud, et Eestis on olukord väga halb. Seetôttu ei pea nad ka integreeruma kuna vana normaalne seisund taastatakse ja vene keel muudetakse jälle ametlikuks keeleks. Milleks siis veel integratsioon? Nüüd tasub üks hetk môtelda, mis oleks saanud siis kui Rahvarinde projekt oleks 1991. aastal läbi läinud? Savisaar rääkis, et neetud Eesti komitee takistab otsustaval momendil Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Tegelikult oleks välja kuulutatud kakskeelne ENSV, koda-kondsuse nullvariant. Meenutagem, et viimastel nö suhteliselt vabadel Ülemnôukogu valimistel oli neli kôrgemat ohvitseri, okupatsiooniarmee ametlikku rahvaesindajat ja ka kaks ametlikku keelt. Kui Savisaare tahe oleks läbi läinud, ei oleks Eesti praegu kindlasti ei Euroopa Liidus ega ka mitte NATOs. Sest kui algusest peale oleks meil parlamendis olnud kolmandik Moskva-meelseid saadikuid, vene väed olid Eestis ju tol ajal veel sees, siis oleks Eesti tulevik olnud nagu Moldova oma praegu.
Kas me elame praegu uue külma vôi isegi jäise sôja künnisel?
Ei, ma arvan, et kôigel sellel on tervendav effekt. Me nagu oleme suhtelises külmas ôhkkonnas vôi külma dushi all, kuid see on väga, väga tervendav ja puhastav. Ka Garri Kasparovi külaskäik EP-s oli saadikutele tervendav dush, sest tema sônum oli selge: pole vaja teha mingeid illusioone Putini suhtes, tema riik on KGB Limited Company. On vajalik, et Euroopa mataks Venemaa suhtes soov-môtlemise. Me kujutame ennast lääne misjonäridena, kes 1990-aastatel püüdsid Venemaale oma huvides demokraatiat eksportida. See shokiteraapia muidugi ei toiminud, vaid tôi endaga kaasa ainult eelmise vôimuga seotud oligarhide tekke. Venemaa on tänapäeval integreerunud kogu maailma majandusse, eriti Euroopasse. Nad on kôik oma finantsid investeerinud mujale. Kôik nende eluunistused on seotud Euroopa ja muu maailmaga. Kogu Montenegro rannik vôi Karlovy Vary, isegi Baden-Baden on vallutatud venelaste poolt. Vene eliit on investeerinud biljoneid dollareid välismaale, seega ei saa nad enam välismaast lahti öelda, see on nende suur nôrkus. Seetôttu ma ei usu, et siin saab mingit suurt vastandust tekkida nagu klassikalises külmas sôjas. Selles suhtes on olukord pôhimôtteliselt muutunud.
Aino Siebert
Arsise noorte kellade ansambel USAs
Arsise noorte kellade ansambel 2007.a.
26. juulist kuni 16.augustini toimub Arsise noorte kellade ansamblil kontserttuur Ameerika Ühendriikides. Kokku antakse ligi 20 kontserti seitsmeteistkümnes eri osariigis.
Arsise kellade ansambel loodi 1993. a. kunagise kammerkoor ARSISe lauljatest. Arsise noorte kellade ansambel on aga välja kasvanud Arsise Kellade Koolist. 2003.a kevadel lõpetas I lend õpilasi Kellade Kooli ja samal aastal loodi ansambel, kes tänavu suvel oma esimese USA tuuri teevad. Need 8 tüdrukut ja 6 poissi osutusid valituks konkursil, kus osales 45 kooli lõpetajat. Ansambli dirigendiks on Arsise kellade ansambli kunstiline juht ja Kellade Kooli asutaja Aivar Mäe.
Lisainfot ansambli kohta leiate meie kodulehelt – www.arsis.ee
Kontserdid algavad igal õhtul kell 7.30
Laupäev, 28. juuli Willoughby Hills, Ohio
St. Noel Church
35200 Chardon Road
Willoughby Hills, Ohio
Pühap., 29. juuli, Indianapolis, Indiana
North United Methodist Church
3808 N Meridian Street,
Indianapolis, IN
Esmasp., 30. juuli, Gardner, Kansas
King of Kings Lutheran Church
306 E Madison Street
Gardner, KS 66030
Teisip., 31. juuli, Lincoln, Nebraska
Grace Lutheran Church
2225 Washington Street
Lincoln, NE
Kolmap, 1. august, Cheyenne, Wyoming
First United Methodist Church
108 E. 18th St.
Cheyenne, WY
Neljap., 2. august, Sandy, Utah
Hilltop United Methodist Church
985 E. 10600 S.
Sandy, Utah (south of Salt Lake City)
Reede, 3. august, Boise, Idaho
Boise First Congregational United Church
2201 Woodlawn
Boise ID 83702
Laup., 4. august, Beaverton, Oregon
Bethel Congregational Church
5150 SW Watson Ave
Beaverton, OR 97005
Pühap., 5. august, Portland, Oregon
First Unitarian Church
1011 SW 12th Avenue
Portland, OR
Esm., 6. august, San Francisco, California
Walnut Creek United Methodist Church
1543 Sunnyvale Av
Walnut Creek, CA
Kolmap., 8. august, Los Angeles, California
Simi Valley Presbyterian Church
4832 Cochran Street
Simi Valley, CA
Neljap., 9. august, Las Vegas, Nevada
All Saints Episcopal Church
4201 W.Washington Avenue
Las Vegas, NV
Reede, 10. aug., Albuquerque, New Mexico
Asbury United Methodist Church
10,000 Candelaria NE
Albuquerque, NM
Laup., 11. august, Stillwater, Oklahoma
First Christian Church (Disciples of Christ)
411 W Matthews Ave
Stillwater, OK
Pühap., 12. aug., Murfreesboro, Tennessee
Trinity UMC
2303 Jones Blvd.
Murfreesboro TN 37129
Esmasp., 13. august, Cary, North Carolina
Resurrection Lutheran Church
100 Lochmere Dr. W.
Cary, NC
Teisip., 14. august, Lititz, Pennsylvania
Lititz Mennonite Church
165 Front Street
Lititz, PA
Sihitis eestikeelses lause-õpetuses ja tegelikus tarvitamises
Lausel on kaks pealiiget, millele toetub lause moodustamine. Need on Alus ehk subjekt, mis on lause grammatiline keskus.
Teiseks on Öeldis ehk predikaat, mis väljendab lause tegevust või olekut. Peale nende kahe pealiikme on lauses veel laiendid, mida nimetatakse lause kõrvalliikmeiks. Üks neist kõrvalliikmeist on sihitis ehk objekt, mis väljendab olendit, eset, nähtust või tegevust, millele või kellele tegevus on suunatud.
Võtame oma huviobjektiks sihitise, sest selle käistlemine ja käsitamine on tihti komplitseeritud. Sihitis jaguneb kahte põhilisse liiki: täis- ja osasihitiseks.
Täissihitis ehk totaalobjekt näitab, et tegevus on suunatud kogu esemele või kõigile kõnesolevaile esemeile ning viiakse või on juba viidud lõpule. Täissihitist väljendavad käänded on ainsuse nimetav ja omastav. Täissihitis mitmuses on alati mitmuse nimetavas käändes.
Näiteid täissihitise nimetava käände kohta:
Loodan, et mulle antakse veel teine võimalus oma töö tegemiseks. Kui Mari teise linna siirdus, unustas ta oma vanad sõbrad. Laudale pannakse uus katus. Kants võeti tormijooksuga ära ja tema kaitsjad tapeti. Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati. Koolile osteti uus ajalooraamat. Tal on kavatsus osta see sõrmus endale. Osta ka mulle üks ehteasi! Homseks on vaja rõdu remont lõpetada. Tal on selleks kõik tarvilikud eeldused olemas. Pildiraamatud on juba ostetud. Kõrge külalise puhul heisati riigilipud Toompeal. Klassijuhataja kogus kõik kirjandid kokku. Mari tegi lõpueksamid hästi ja sai ülikooli sisse. Kuivad heinad vaja kokku riisuda. Meie suvised plaanid on juba paika pandud, kuid nii mõnigi asi vajab veel kontrollimist. Mind huvitavad elulood ja reisikirjad.
Näiteid täissihitise omastava käände kohta:
Mees läks poodi leiba ostma. Ta luges parajasti üht raamatut, kui uksele koputati. Vestlust alustatakse tihti ilmast rääkimisega. Armastame oma kodumaad. Artikkel sisaldab ainult esialgseid tulemusi. Ma ei tea, mida teha. Ta ei võtnud mind kaasa. Ema õpetab oma last järjekindlalt. Ta alustas seda tööd juba eile. Ma ei vaja sinu nõuannet.
Osasihitise tarvitamisel harilikult raskusi ei ole, sest selle väljendavaks käändeks on alati osastav.
Eksimusi täissihitise tarvitamisel:
Näiteid: See ärritas mind (peaks olema minu) vihale. Siis silmasin ja leidsin korraga teiste hulgas üht tuttavat nägu (peaks olema: ühe tuttava näo). Ta viis mind (peaks olema: minu) oma onu majja. Ta unustas teda (peaks olema: tema) sinna. Me tulime dokumendid (peaks olema: dokumente) ära andma. Milleks võtta tööle kellegi kõrgharidusega inimese (peaks olema: keegi kõrgaharidusega inimene) kui teisi on saadaval. Soovin Tartu Ülikoolis õppida eesti keelt ära (peaks olema: eesti keel). Ülikool andis mulle suhtlemisoskust (peaks olema: suhtlemisoskuse) ja tõstis mu enesehinnagu (peaks olema: enesehinnangut). Tema diplom ja kraad (peaks olema: diplomit ja kraadi) hinnatakse tööturul kõrgelt. Ülikool tegi minust täiskasvanud inimene (peaks olema: inimese), kes teab, mida ta tahab. See mees jättis maha oma perekond (peaks olema: perekonna). Ta tahab osta endale uut hobust (peaks olema: uue hobuse). Tartu linn andis meie organisatsioonile toetus (peaks olema: toetust), kuid hiljem seda (peaks olema: see) lõpetati.
Mõnes ülaltoodud näites võib sihitis esineda ka erinevas käändes, olenedes tõlgitsusest ja rõhu asetusest.
Nagu näha, võib täissihitise tarvitamisel tekkida komistusi, kahtlusi, peamurdmist. Kõige õigem oleks täissihitisega lauset mitu korda korrata ja võrrelda täissihitist erinevais käändeis. On tarvis head keeletaju, et otsustada, millises käändes peaks olema täissihitis vastavas kontekstis.
Neid probleeme tekib enamasti muulastel, kes eesti keelt küllaldaselt räägivad ja koolis seda õpivad. Vead tekivad ja paistavad silma klassitöödes, kirjalikus testis, esseedes. Kuid vigu teevad ka need, kellele eesti keel on emakeeleks. Soovitav oleks kõigil rohkem lugeda esmaklassilist eestikeelset kirjandust.
Hildegard Rink
Scott Dieli ajakiri kujundab Eesti näo välismaalaste seas
City Paperi peatoimetaja ja osaline omanik on mõneti rohkem eestlane kui eestlased. Foto:epl
Juuni alguses sai avalikkus teada, et kuukiri City Paper, mis on üks kahest ingliskeelsest väljaandest, kust saab Baltimaade kohta infot ammutada, vahetas omanikku. Varem soomlastele kuulunud ajakirja omanikud on nüüd Lätis resideeruv Ameerika ärimees Gene Zolotarev (kellele kuulub ka ainuke Baltimaade ingliskeelne ajaleht The Baltic Times) ning City Paperi peatoimetaja Scott Diel.
“Olen 42-aastane ja kui kavatsen kuhugi ärisse pikemalt pidama jääda, siis võiksin juba ka omanik olla,” põhjendab Scott, miks ta pärast kolmeaastast peatoimetajakarjääri pakkumise peale ka väiksema leheosa omaniku toolile istus. Nojah, tegelikult ei istunud Scott füüsiliselt ühelegi toolile, tema istumise all on endiselt seesama mugav tool kodukontoris, kus City Paperi peatoimetaja suurema osa oma tööst teeb. “Meil ei ole omaette toimetust, kord kuus ilmuva ajakirja puhul ei ole mõistlik ajakirjanikke pidada,” selgitab Scott, miks ta linnahallis asuvasse kontorisse, kus vaid müügiosakond tegutseb, eriti ei kipu. Niisiis tehakse suurem osa 10 000 tiraazhiga City Paperist, mis jõuab kodulehe kaudu miljonite ärimeeste, baltofiilide ja väliseestlasteni, valmis Pirital põhumaja hubasel teisel korrusel.
Tunneb turgu
Sellesama põhumaja, mille valmimisele Eesti Päevalehe veergudel kaasa elati, millesse korduvalt sisse murti ning mis lõpuks põlema süüdati, aga mis on kõige kiuste peaaegu valmis.
Tööalaselt Scotti elu nii hubane pole. Soomlased müüsid City Paperi, sest see tootis kahjumit. “Nad ei tundnud Läti ja Leedu turgu,” näeb peatoimetaja vähemalt üht aspekti, kuidas ajakiri paremale järjele upitada. Teine asi on ajakirja sisuline kvaliteet.
“Olen püüdnud sinna rohkem sisu tekitada, et seal ei oleks ainult restoraniarvustused, vaid see oleks ajakiri, mille eest on mõtet maksta,” kõneleb Scott. Peatoimetaja hinnangul on seal nüüd tõsine sisu meelelahutusega pooleks. Arengust kõneleb kas või see, et värske City Paperi “kaanetüdruk” on lahkuv Läti president Vaira Vike-Freiberga.
Scott tunnistab, et üle paari-kolme aasta ta ajakirja peatoimetaja olla ei taha. “See ei oleks mõistlik, sest minust saaks siis kuri vanamees,” naerab ta. Mis ta siis edasi tegema hakkab, ei oska Scott veel öelda. Ideaalis pääseb temas täiel määral õilmitsema kirjanik, kelle sulest tulnud lugusid ilmutatakse Ameerikas juba praegu.
Scott Diel ja City Paper
Scott Diel tuli Eestisse 1992. aastal rahukorpuslasena ning töötas kaks aastat Tartus põllumajandusnõunikuna. Enne ja pärast seda on töötanud reklaaminduses ning ajakirjanikuna. 2005. aastal pidas kasutatud ingliskeelsete raamatute internetipoodi. Ideaalis elab tulevikus abikaasa Janikaga pool aastat Eestis ja pool Ameerikas ning kirjutab.
1991. aastal uudisteagentuuri Associated Press ajakirjaniku Michael Tarmi ja tema abikaasa Eve asutatud ajakiri on vanim ingliskeelne väljaanne Baltimaades. Katab kõiki kolme Balti riiki. Ajakiri levib hotellides, saatkondades, prestiizhsemates raamatupoodides ja restoranides ehk kohtades, kuhu välismaalane kõige tõenäolisemalt sisse astub.
VES/EPL
Eesti koolinoorte X laulupidu
Laulupearongkäik Narva maanteel.
Foto: Eva-Maria Suviste.
Laupäeva hommikul tõusin üles ja läksin kööki kohvi keetma. Et me elame Tallinnas Narva maantee ääres, siis avaneb akendest vaade Kadriorule. Laupäevahommikud on siin vaiksemad kui tööpäevadel, kuid minule pole need tavaliselt puhkepäevad, sest mõlemad Eesti Majad on ka nädalavahetustel avatud. Et mul on oma restoranidega viimastel aegadel olnud nii kiire, siis unustasin täiesti ära, et tulemas oli koolilaste laulupidu. Minu imestusel ei olnud piire, kui ma sel hommikul nägin oma akende alt möödumas laulupiduliste rongkäiku! Olin just kavatsenud varakult Toompea Eesti Majja jõuda, kuid nüüd selgus, et ma ei saa oma autotki kätte enne paraadi lõppu, sest see oli pargitud Narva maantee äärde. Aga rongkäik ju alles algas, sest kell oli vaid 9 hommikul. Heitsin pilgu aknast välja – rahvavoolul ei paistnud lõppu olevat. Võtsin tooli ja sättisin end akna alla kaunites rahvariietes noori vaatama. Rahvast muudkui tuli ja tuli ja tuli…. Mulle tundus, et kõik eesti lapsed on tulnud Tallinna laulupeole, marsivad nüüd Narva maanteel ja lehvitavad rõõmsalt naeratades pealtvaatajatele. Kohal olid kõik maakonnad oma lauljate, tantsijate ning võimlejatega. Mulle meenusid eelmised laulupeod, mida ma Eestis nägin. Ka siis olid kõik ülevoolavalt heas tujus nagu tänagi. Jälle sain kinnitust oma arvamusele, et küll siin minu kodumaal Eestis on ikka tore elada. Kui meil on nii palju toredaid inimesi, siis ei saa meil midagi viltu minna.
Täna kuulsin ka uudistest, et Eesti matab Tõnismäelt leitud sõdurite säilmed kõikide auavalduste saatel ümber kalmistule. Ühes oma eelmistes loodes ma kirjutasin pronkssõdurist. Seda kommenteeris lugeja, kes oli pahane, et kuidas saavad need sõdurid marodöörid olla, kui me avaldame neile siin suurt austust. Vastasin talle sel korral nii: „Sellepärast, et poliitiliselt ja sümboolselt on pandud need marodööridest sõdurid esindama kõiki, kes kaotasid oma elu selle nimel, et venelased saaksid rahuldada oma unistusi ja lootusi vallutada kogu maailm. Niisuguse mõtlemisviisi väiksem variant on 26. aprillil Tallinnas toimunud rüüstamistes surma saanud osaleja muutmine märtriks, võiks ütelda et peaaegu pühakuks.”
Kui me oleme kogu aeg kinni kõiges negatiivses, siis unustame positiivse, aga see noorte laulupidu oli üks kõige positiivsemaid asju viimasel ajal üldse. Muide, kohal olid ka Eesti vene koolid ja ka sealsed lapsed lehvitasid ja rõõmustasid koos teistega. Paljud Eesti venelased tunnevad vajadust taastada sidemed tänase Eestiga. Võib-olla on see aprillisündmuste tagajärg, sel juhul oli neist sündmustest ka kasu. Eestlased pole ju kunagi tõuganud venelasi endast eemale, me pole kunagi tõmmanud enda ümber ringi ja jätnud venelasi sellest välja. Vastupidi – me oleme seda ringi laiendanud ja kaasanud sinna sisse ka venelasi.
Iraan on avanud uue uudiste telekanali, et iraanlased saaksid uudiseid inglise keeles. Venezuela teeb sedasama, sest mõlemad arvavad, et CNN ja BBC annavad kallutatud pildi maailmasündmustest. Miks siis meie arutame venekeelse kanali avamise üle, kui me peaksime hoopis mõtlema sellele, et avada ingliskeelne telekanal, mitte selleks, et vastanduda lääne pressile, vaid selleks, et vastanduda ida pressile, kes meid ründab. Kui me tahame venekeelsetele inimestele anda teada, millised on meie seisukohad, siis on päris kindel, et nad ei saa neid meie eestikeelsetest uudistest, aga nad ei võta tõsiselt ka meie venekeelseid saateid. Kui me edastaksime oma uudiseid inglise keeles, siis on päris hea võimalus, et meie seisukohad jõuavad vene keelt kõnelevate inimesteni ilma tõrgeteta.
Väga palju on praegu Eestis juhtumas. Kõige toredam on see, et iga päev paistab toovat kindlustunnet, et asjad pöörduvad aina paremuse poole.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
* The Front Page reports from Los Angeles, where the local Estonian community gathered to celebrate Midsummer. Brush fires which plague California notwithstanding, they were able to even build a bonfire! A feast was prepared under the Magnolia trees, and people enjoyed the celebration. The event was especially enjoyable to the many children who were celebrating this Estonian tradition for the first time.
* The second item on the Front Page reports from the celebration of Victory Day and Midsummer among the Estonian community in the Carolinas.
* Ilmar Mikiver continues his summer musings. Sitting in Stanton Park in Washington, DC, he divides children into three age-groups. He covered the first two last week, and now turns his attention to the older group – the runner. This child is constantly in motion, running from one place to the next. Taking a moment to be philosophical, Mr. Mikiver discusses Zeno’s paradox, where a runner, needing to catch another thing in motion, will never, assuming that it must get half way to its goal first, catch up. He then brings the reader up to speed on the namesake of the park, Edwin McMasters Stanton, who was Abraham Lincoln Minister of War. After the Civil War, Mr. Stanton worked to reconcile north and south. The park, concludes Mr. Mikiver, now brings together the races in an integrated community.
* Vello Helk continues his discussion on the revisionists historians in Estonia. He notes that it is common to put past actions into modern historical context, rather than in the context of the time they occurred. Thus, in hindsight, no matter what the leaders of Estonia did in the 1930s would be looked at negatively, as the end result would have likely been the same – the invasion by the Soviets. The thing he feels is most important is remembering that President Päts represented a free Estonia. Rather, the attention of the historians should be on the suffering of the Estonian people. This, though, may anger Estonia’s big neighbor, which is apparently not what they want to do. Instead they go for the easy target.
* Page 3 reports on the farewell party for Ambassador Jüri Luik, who leaves his position in Washington, DC in order to become the Estonian representative to NATO in Brussels. The photo shows Ambassador Luik, Mrs. Ruth Lausma Luik and Nicholas Burns, US Undersecretary of State for Political Affairs.
* Hildegard Rink writes about the proper construction and use of the Estonian sentence on the Art and Culture page. The article describes the elements of the sentence, and gives examples of the proper use of articles, as well as pointing out some common mistakes.
* The ARSIS Youth Bell Choir will be on tour in the US this summer. An article on the group appears on the Art and Culture page, as well as a list of places that performances will take place.
* The article on page 5 details the story of Scott Diel, co-owner of the City Paper, one of two English-language publications in the Baltics. As the Editor in Chief, Mr. Diel has been in Estonia since 1992.
Estonia Supports Open Doors Policy of EU and NATO
ER – Speaking at Heritage Foundation in Washington, Estonian Foreign Minister Urmas Paet said that Estonia consistently supported the open doors policy of the European Union and NATO.
Mr. Paet expressed support to the presentation of the NATO membership action plan to Georgia at the next NATO summit in Bucharest and encouraged Ukraine to strengthen cooperation with the alliance.
The foreign minister said freedom and democracy are the best security guarantees and keeping these values requires conscious decisions.
“When the Europeans speak about human rights and the law-governed state and Americans speak about freedom and democracy, they mean the same thing,” the foreign minister said, recalling an expression by the European Union’s security expert Robert Cooper.
Foreign Minister Paet said it was in Estonia’s interests to contribute to the peoples’ aspirations in Eastern Europe, the Middle East and elsewhere. “Our work will contribute to the spread of stability and security in the best possible way,” the minister said.
The foreign minister expressed recognition in his speech to transatlantic cooperation in the energy security and climate change sphere, saying that guarantees of energy supplies and preservation of a lear and friendly environment for future generations was in everyone’s common interests.
Mr. Paet said that cooperation in this sphere would further strengthen at the next US-EU summit. Speaking about visa freedom, Paet underlined that Estonia met all requirements of the visa waiver program.
Government specified transition to Estonian-language subject study in Russian-language schools
The government of Estonia has approved the Estonian literature course as a subject which will be taught in Estonian beginning next school year in grade ten of Russian-language schools.
Pursuant to the Basic Schools and Upper Secondary Schools Act, transition to partially Estonian-language subject study in schools with Russian as a language of instruction will start on 1 September 2007. Its objective is to provide pupils whose mother tongue is not Estonian with equal possibilities for acquiring higher education and coping in the labour market, and for practicing the language.
It is the Estonian literature course where non-Estonian language schools are most ready to commence transition to Estonian-language studies and the beginning of transition in that subject has already been known to schools since early 2006.
By way of exception and for good reason, a non-Estonian language school may also start Estonian-language studies in any other compulsory subject instead of Estonian literature. Permission for commencement of Estonian-language studies in any other subject is granted by the Ministry of Education and Research on the basis of the application of a school principal, which must be submitted by 1 July at the latest. The objective of the exception is to make the commencement of transition as flexible as possible, and to give schools the possibility to apply for permission to start transition in any other subject, if necessary.
Estonian-language subject studies are planned in Estonian literature, civics, geography, music and Estonian history. Civics and history have been chosen because those subjects are important in preparing for applying for citizenship.
In addition to the aforementioned five subjects, a school has to choose two additional subjects. The transition will start with the teaching of one subject in Estonian and one additional subject will be added each following school year. Transition to Estonian-language studies may take place at a faster pace if the school, pupils and teachers are ready for this.
“Birth” Wins Competition
Contest Sought Design Solution of the Republic of Estonia’s 90th Anniversary Symbol
 Tallinn, Stenbock House, 21 June 2007 – On 21 June, the committee of the competition for the Design Solution of the Symbol of the Republic of Estonia’s 90th Anniversary awarded “Birth”, a submission by the design agency Velvet, the winner. The second prize went to Jaana Kool’s “Family mark”. The panel of judges awarded the third place to the project “Friends”, also by the design agency Velvet.
The chairman of the panel was satisfied with the outcome: ”The panel of judges was unanimous in their decision – the winning project was universally appreciated for the dynamic and sensitive elegance it conveyed. The symbol represents Estonia’s innovativeness, is modern, can easily be manipulated and is playful.”
Eighty-five conceptual designs were submitted to the Republic of Estonia 90th Anniversary Symbol competition. The goal of the symbol is to provide for a common visual identification of the celebration of the 90th anniversary of the Republic of Estonia, i.e. to bring all the citizens and residents together to take joy in independent Estonia, to enhance the understanding of independent statehood and to reassure: Estonia is a whole in time and in space – strong, willing, smart, innovative and viable as are its spirited and courageous people.
The conceptual design will be used in all the presentation materials for the 90th anniversary of the Republic of Estonia, such as posters and programmes, the web site dedicated to the anniversary, and souvenirs.
In assessing the conceptual designs submitted to the competition, the panel focused on the submission’s correspondence to the purpose and further usability of the symbol developed from the solution. The symbol must be usable in different formats, adaptable to be used on various materials and printable.
The panel of the judges comprised the chairman of the panel Andres Tali, Vice Rector of the Estonian Academy of Arts; Ilona Gurjanova, President of the Estonian Association of Designers; Kalle Toompere from the Estonian Association of Graphic Designers Jaanus Rohumaa, Cultural Adviser to the President of the Republic; Toomas Kiho, Adviser to the Prime Minister; Kersti Luha, Information Adviser to the Government.
|
