|
<!– .style1 {color: #0000FF} –>Suurlaager “Võluja – Järvemetsa 50” avati puhkpillide ja tormi saatel
Hundud ootavad avaparaadi algust. Aastaringe on Järvemetsa laagril 50. Eilsed vallatud hellakesed/hundud on tänased juhid – kes oskab arvate millised nendest on homsed laagritegijad?
Foto: Rein Linask
Juba reedel, 21. juuli õhtul kogunes New Jersey Jackson Township’is asuvale Järvemetsa laagrialale suurlaagri juhtkond ja Kanada esindusüksus. Ilmataat oli see-kord väga tujukas – reede õhtupoolikul oli äge äikesetorm. Vihma ja äikest saime ka öösel. Vihmasagaraid tuli ka laupäeval, aga gaid/skaut ei heida iial meelt ja nii oli Järvemetsa mändide alla õhtuks kerkinud telklinn. Nädalapikkune skaudi-gaidi laagri-pidu tähistab valge liiva ja võluva vaimu poolest tuntud Järvemetsa laagriala 50. aastapäeva!
Laagri avamine toimus laupäeva peale-lõunal. Maestro, skm. Enn Kiilaspea Kanada Eesti Skaut- ja Gaidmalevate Orkester ngdr. Tiina Paluoja taktikepi all marssis laagripere sirgetes ridades peaväljakule avamistseremooniaks. Palvuse pidas Põhja-Ameerikas viibiv Läänemaa praost Tiit Salumäe. Eriti jäi meelde mõte, et mõnele on see esimene ja mõnele viimane laager.
Laagrite juhid, skm. Gunnar Tamm ja ngdr. Leena Kangro, avasid laagrid. Lipud heisati laulu “Eesti lipp” esimese salmi saatel. Häid soove, kingitusi ja eriti tervitusi oli rohkelt: Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, Eesti Abistamiskomitee ja Eesti Skautmasterite Kogu USA Koondise nimel tervitas skm. Endel Reinpõld; laagriauvanemad välis-Eesti peagaid gdr. Hilja Kuutma ja peaskaut skm. Jaan Lepp, Eesti peagaid ngdr. Triinu Sagor ja peaksaut skm. Kristjan Pomm; Eesti Skaudi- ja Gaidi-Sõprade Seltside Liidu USA-s nimel Harald Põhi; Eesti Gaiderite Kogu USA Koondise nimel gdr. Epp Vinkman; Lakewoodi Eesti Skautluse Sõprade Seltsi nimel Juhan Simonson. Kanadast tõid tervitusi ngdr. Tiiu Nõmmik ja skm. Enn Kiilaspea. Lõpuks soovisid laag-rile head kordaminekut laagrite vanemad skm. Rein Linask ja gdr. Urve Põhi.
Järvemetsa juubeli puhul korraldati esimest korda laagri vilistlastele “veteranide all-laager”, mille nimeks pandi “Vanad Kännud”. Seal küll laulu ja tarkuse puudust leida pole.
Foto: Rein Linask
All: “Võluja – Järvemetsa 50” laagripere pilt. Laagri avamise ajaks oli registreerinud üle 225 laagrielaniku. Pildistamiseks koguti laagri peaväljakule. Foto: Rein Linask
Suurlaager pälvis tähelepanu ka väljaspool meie skautlike ja rahvuslike ringkondi. Meeldiva ülatusena saabus ka tervitus Ameerika Ühendriikide Presidendilt George W. Bush’ilt, kus ta muuhulgas rõhutas: “I appreciate those involved with Camp Järvemetsa and all those committed to offe-ring guidance that helps share our world’s next generation of leaders…Your idealism, hope, and energy can make your communities stronger and better.” Eesti Suursaadik Washingtonis Jüri Luik oma tervituses märkis “Skautide ja gaidide tegevus on olnud iseseisva Eesti alustala, rahvusliku meelsuse kasvataja ja vajalike oskuste andja.” Kirjalikke tervitusi saabus veel New Jersey osariigi kubernerilt Jon. S. Corzine’ilt, Eesti Skautlike Noorte Maleva Rootsis juhilt skm. Rein Asult, skm. Elmar Saarniidult ja skm. Egbert Rungelt Kanadast.
Pühapäeva pealelõuna andmete kohaselt oli Järvemetsa juubel-suurlaagrisse re-gistreeritud 229 laagrielanikku, aga peaperenaine Virve-Kai Bulla teatas, et laagriköök “Villa Gastronomia” serveeris 300-le. Õige laagritegevus algas energiarohkelt all-laagrites. Kui alles päev varem tutvusid noored USA-st, Eestist ja Kanadast, siis juba pühapäevaks olid noored sulanud ühiseks pereks ja laagritegevus laabus päikese paistel naeru, laulu ja skautliku vaimuga.
Urve Põhi ja Leelo Linask
?Vihmapõud ja kultuuriuputus
Pildil hetk “Painaja ja tundmatute” proovist Leigo metsikus teatrihoones. Foto: Paco Ulman
Eestlastele on drill juba tuttav: mais-juunis, esimes-te soojapäevade saabudes, kooritakse kolm pealmist riidekihti maha, libistatakse ninale päikeseprillid ja minnakse ennist lume ja lörtsi all varjul olnud keskkonda uudistama. Ilmselt on see põhjamaise kliima all elanud inimese eripära, et niipea kui suvi ja soojus ligi hiilivad, valgub kahvatunäoline ja rabedaliigeseline rahvamass uksest välja ja ujutab üle terve Eestimaa pinna. Loomu-likult kaasneb taolise vilka liikumisega ka suurenenud janu ja isu, rahvas nõuab… siidrit ja suveetendusi.
Muidugi ei ole selles midagi uut, et meil sooja- kuude kolmiku ajal teater seest õue vabasse õhku kolib. Aga silma hakkab, et tükkide tootjad on hakanud otsima aina alternatiivsemaid mänguplatse (nii et mõnda ei saa enam platsiks nimetadagi). Ilmselt on selle taga teksti enda tungiv soov; enam ei rahulda seda klassikaline lava ja distantseeritud publik, keda eraldab näitlejaist kottpime kraav – otsitakse paiku, mis ei oleks neutraalsed, vaid mis räägiksid koos osaliste ja tekstiga.
Võtame näiteks Rudolf Reimani „Painaja ja tundmatud”, mille tarbeks ehitati Lõuna-Eestisse Leigo järve kõrvale metsatuka sisse ümmargune lakooniline lava suure puust väravaga. Tõelise värvingu tükile annab aga seesama kraav, mis publikut ja ümarlava eraldab – suur mülkjas ja rabajas vesiala, täis puujuurikaid ja vägivaldsesse surma surnud puutüvesid, kombitsad pinnal. Ja sellega resoneeruv näidenditekst „Verd! Verd! Tapke ta ära!”, mis kindlasti õhtuhämaruses judinaid ei jäta tekitamata.
Põhjarannikul Viinistu kunstimuuseumis aga „lehkas” Eesti kunst niivõrd, et sinna loodi kolm aastat tagasi mitu lava, millel võib näha aina uusi peatükke eesti kunstiajaloost. Sel aastal esietendusid Viinistus Elmar Kitse põhjal kirjutatud „Kits viiuli ja õngega” (lavastaja Aleksander Eelmaa) ning 20. sajandi alguse realisminihkeid ilmestav „Syrrealistid” (Mait Malmstein), aga endiselt mängitakse ka „Põrgu wärki” Wiiraldi ainetel (lavastaja Hendrik Toompere), mis täiendab sel aastal Eestis kihisevat Wiiralti-huvi. KUMU-s saab näiteks näha Wiiralti senitundmatuid teoseid, mis on tugevalt seotud kunstniku kuulsaima loominguosaga).
Lõuna-Eestis heidab dokumentaalnäidendiks tituleeritud “Minust jäävad ainult laulud” (teksti autorid staar-ajaloolased Mart Laar ja Lauri Vahtre) valgust ning varje metsavendlusele, rääkides Rõuge kihelkonnas elanud metsavend Auleid Toomsalu loo. Veelgi lõuna pool mängitakse teist aastat järjest Kauksi Ülle setodraamat „Taarka”, mis räägib setode elust.
Uuenduslikkusele pretendeerivat teatrit pakkus sel suvel No-teatri „Kuningas Ubu” (tegu on 1890-ndatel kirjutatud näitemänguga), mida mängiti Haapsalu lähedal asuvates mahajäetud lennukiangaarides. Eesti alternatiivteatrisuve vürtsitas tavapäraselt ka Rakveres toimuv uue teatri festival Baltoscandal, kus oli külalisi nii Liibanonist, Saksamaalt kui ka kodumaiseid esinejaid.
Omaette esinemiskohaks on ka huvitava taustaga Omari küün Naissaarelt, mille juhatas sisse Tõnu Kaljuste muusikaprojekt ning kus võib juuli lõpust alates näha ka Jaan Krossi näidendit „Vastutuulelaev”.
Niisiis, ammu on möödas need ajad, kui mõistetega „suvi” ja „teater” tulid ennekõike meelde rahvalikud ja kergesti-seeditavad jandid või igasuguste untsakate õllemaigulised kontserdid. Praegu on suvel ja Eestimaa erinevatel kantsidel pakkuda midagi igaühele – endiselt neile, keda tõmbavad ligi palaganid, aga ka neile, kes otsivad mingit teistsugust ilu (või ilutust) ja vaimset kogemust. Vahva on jälgida, kuidas igas kodumaa kandis keegi midagi nokitseb – seda vahvam, mida erinevamad nokitsemised tulevad.
Ida Tõuk
MU HEA SÕBER VLADIMIR
Ilmar Mikiver
Selles, et Vene valitsuse peaeesmärgiks äsjasel Peterburi G-8 tippkonverentsil oli tagasi vallutada Moskva kunagine rahvusvaheline prestiizh, ei saa kahelda keegi, kes kuulis president Vladimir Putini võidurõõmsaid sõnu esmaspäevasel pressikonverentsil: “On ilmne, et Venemaa kasvav majanduslik potentsiaal lubab tal etendada senisest tähendusrikkamat rolli globaalsete sündmuste aengus”, oli Putini enesekindel kokkuvõte vene loodusgaasi ja nafta tohutute varude tähtsusest maailma majandusele. Ei ole saladus, et Venemaa kätes on võime kinni keerata gaasi- ja naftajuhtmed peaaegu kogu Euroopas ja mõjutada energiahindu üle maailma. Putini läkitus maailmale ei sisalda lubadust teha seda heaperemehelikus koostöövaimus.
Washington Times’is meenutab ühe uue Euroopa küsimuste uurimiskeskuse (Center for European Policy Analysis) tegevdirektor Michael Wyganowski, kuidas Putini valitsus seni on toiminud, kirjutades: ”Erinevalt Lääne-Euroopast – kus vene gaasitarneid ei ole kunagi katkestatud – on Moskva Kesk-Euroopas korduvalt kasutanud gaasikraanide kinnikeeramist oma poliitika instrumendina. Üksnes Balti riikides sulges Venemaa 1990. aastail gaasivoolu üheteistkümnel korral – tagajärjetuks jäänud katseil nõrgendada nende (riikide) suveräänsust… Lühidalt, Moskva kontrolliv positsioon energiahiiglases Gazpromis on võrdne jõulise ja tegelikult vastupandamatu instrumendiga (Putini) võimupoliitikas.” (WT,16.juuli)
Märkimisväärne on, et need faktid – samuti kui demokraatlike institutsioonide jätkuv lagunemine Venemaal – ei tulnud peaaegu üldse kõne alla G-8 tippkonverentsil Peterburis. Maailma suurimad demokraatiad – USA, Jaapan, Inglismaa, Prantsusmaa Saksamaa ja Kanada – näisid vältivat igasu-guseid etteheiteid Moskvale, hoolimata Putini küllaltki provokatiivsest käitumisest konverentsi juhatajana.
Nad toetasid küll president Bushi kriitikat Iraani ja Süüria kui Lähis-Ida praeguse kriisi peapõhjustajate vastu, kuid Putini survel kõrvaldati see kriitika konverentsi kommünikeest. Washington Times’i juhtkirjanik leiab, et Putini kui G-8 presidendi poolt oli selline käitumine “lubamatu”, st. võrdne oma võimu kuritarvitusega.
Venemaa demokraatia-kriisi kohta kirjutab Washington Post’is kolumnist Jackson Diehl: “Ainuke, kes selle küsimuse tõstatas, oli pesident Bush. Laupäevasel (16. juuli) istungil kirjeldas ta oma poliitika (pea-eesmärki) kui soovi teostada “institutsioonilisi muudatusi maailmaosades nagu Iraak”. (WP, 10. juuli). Aga ta võinuks niisama hästi öelda “maailmaosades nagu Venemaa”, kus demokraatia olukord ei ole palju hiilgavam. Küllap mõnigi sai aru.
Putin kasutas selle väljenduse kohe demagoogiliselt ära torkeks Ameerika vastu, kinnitades sarkastiliselt, et tema küll ei soovi elada “sellises demokraatias nagu Iraak” (aga loe:Venemaa). Lugeja näeb isegi, kui osavalt Putin siin sõnu väänas. Bush reageeris sellele ainult oma patent-optimismiga, öeldes: “Oota ainult”.
Võib öelda, et see USA president, kes on korduvalt nimetanud Vene presidenti oma “heaks sõbraks” , suutis ka sel G-8 tipp-kohtumisel Peterburis säilitada oma mõõdukat respekti Vladimir Putini vastu. Seda võib ka nimetada ka kangelaslikuks enesevalitsemiseks kolme pika päeva kestel. Vaatlejaile ei ole aga jäänud see tähele panemata ja see võib olla tulnud Putinile tagasi bumerangina. Ega muidu ei kirjutaks eespool tsiteeritud Timesi juhtkirjanik::
“ Peab tõsiselt küsima, kuivõrd palju on G-Kaheksal Venemaast kasu ja kuivõrd Putin väärib kutset tuleva-aastasele tippkonve-rentsile Saksamaal…. USA ei võlgne talle midagi.”
Kommentaare Washingtoni taustal
NELJAS KIRI VENNALE
Vello Ederma
Oled kindlasti mu arvamusi oodanud. Kuid ausalt, mul pole midagi positiivset pajatada. Isegi meie ühine sõber Tallinnas, kes on üks parimaid eesti asjatundjaid, vastas paar päeva tagasi mu pahameelele, et “mõistan Su hämmingut, kuid selline on asjade seis.”
Nagu tead, ENSV ajaloo variatsiooni ülistavad artklid (s.t. Eesti ajaloo võltsingud), hakkasid ilmuma poolteist aastat tagasi. Igatahes siis leidsid “endised,” et aeg on kapist välja tulla ja õigustada oma nõukaaegset tegevust.
Üks sarnane artikkel, täis valet, isegi leidis tee meie lehte. Õnneks leidus siin neid, kes vastasid faktidega. Mida aga kahjuks Eestis pole siiani suudetud või tahetud teha! Ajaloo moonutamist me ei kannata. Jääb tunne, et ei taheta idanaabrile tõtt näkku rääkida. On siis nihuke leninlik painaja, et võidab jälle kommunistlik valelikkus.
Olen vist nimetanud, et panin mängu ka oma skeemi nn. “presidendivalimistest.” Ütlesin, et president Rüütel ja ministrid Savisaar ning Reiljan mängivad kokku Ilvese selja taga. Ilves langeb, Rüütel võidab. Kaks aastat hiljem ütleb, et on juba vana ning annab ameti üle Savisaarele. Reiljanist saab eesti kangeim po-liitik. Sellesse mängu tuleb aga nüüd lisada Ene Ergma, mis lihtsalt tähendab, et ikkagi Rüütel võidab, sest Rüütel oskab oma juukseid pare-mini kammida kui Ergma.
Tõesti, olukord on masendav. Kindlasti üllatud, kui ütlen, et olen nüüd ka kaalunud Valgetähe III tagastamist. Küsimus siis: kas üheksa aastat kestnud lobitööl aitamaks Eestit NATO-sse oli mõtet? Eriti, kui Eesti läheb tagasi Kremli mõju alla (või ongi juba?) ja eesti rahvas ning tema vasakpoolsed juhtivtegelased seda isegi tahavad?
Hiljuti “väisas” (nagu nüüd Eestis üteldakse!) Tallinnat Vene transpordiminister Igor Levitin koos suure delegatsiooniga. Teda võttis vastu majandusminister Savisaar, kelle erakonnal on koostööleping president Putini võimuparteiga. Nii ütles Eesti Päevalehe Jaanus Piirsalu: “ /../ külaskäik annab märku Kremli kontrolli all oleva Vene kapitali üha suuremast huvist Eesti sadamate ja raudteede vastu…./../ muuhulgas panevad Vene transiidimehed Tallinnas paika edasise tegevuse, kuidas Vene kapital konsolideerib oma tegevuse Eesti sadamates ja raudteel ehk teiste sõnadega – kuidas võtta need Eestile kahtlemata üliolulised infrastruktuurid oma kontrolli alla.” Kommentaarid on siin mitte üksi üleliigsed, vaid ärritaks nii Sind kui mind!
Siia võiks ju veel palju lisada, kõik samal teemal. Kuid meie lugejad saavad nagunii aru, millest juttu. Hoia Jumal Eestit…
Taas pea peale pööratud ajalugu
Vello Helk 22.07.2006
Aastakümneid püüdsid pagulaseestlased valgustada 1940. aasta sündmusi, Eesti okupeerimisele järgnenud lavastatud riigipööret, va-limisfarssi ja „vabatahtlikku“ liitumist N. Liiduga, mis oli loomulikult ENSV ajal jurii-diliselt korrektne ainutõde: eesti rahva palav soov!
Kuigi enamik vaba maailma riikidest de facto tunnustas Eesti kuulumist N. Liitu, oli de jure tunnustus erandiks. Eesti taasvabanemisel tunnustati sellega endise Eesti Vabariigi taastamist, sõlmiti vahepeal katkenud diplomaatilised suhted.
Taasvabanemise kulgedes polnud ka Eestis enam erilisi kahtlusi 1940. aasta sündmuste kohta, kadus erinevus pagulaste ja kodueestlaste tõlgenduse vahel. Seda möönasid isegi paljud juhtivad komparteilased ja nende ajaloolased (vt. Olaf Kuuli, Erni Lõbu, “Eesti 1939-1940”. Fakte, probleeme meenutusi, Tallinn 1989).
Kuna võimuhoobade juures jätkasid suurelt osalt endised tegelased, suurenes üha vajadus õigustada nende varemat tegevust, kas või kuulutada end vabadusvõitlejateks. Üks kommentaator ütleb selle kohta: fakt on see, et kommunistlik rezhiim Eestis toimis. Tähendab, vähemalt kõik ladvikus olnud täitsid oma paljusid kommunistlikke ülesandeid kohusetruult. Kui mõni neist täitis ka oma varjatud sisehääle rahvuslikke ülesandeid, siis on tegemist sellise protsentuaalse loogikaga, mille järgi üks tavaline mõrtsukas lausa ingel võiks olla: nimelt too puutub oma elu jooksul kokku väga paljude tuhandete inimestega ja ei tapa neid ära. Siis äkki ühe tapab. Kommaritel oli vastupidi: nad täitsid kohusetruult ära tuhandeid ülesandeid ja võib-olla ühte ei täitnud.
Samal ajal on üha kasvanud tendents tagasi endise tõlgenduse juurde. Olen juba kommenteerinud kahte näidet: Küllo Arjakas (VES nr. 20, 18.05.) ja Malle Salupere (VES nr. 25, 22.06.). Eestis on laialt levinud lühend: JOKK (Juriidiliselt On Kõik Korrektne), mida kasutatakse kahtlaste tehingute ja kummaliste, õigusmeelt rikkuvate kohtuotsuste iseloomustamiseks. Seda taktikat kasutatakse nüüd üha rohkem ka ajaloo pea peale pööramiseks ja koguni eesti rahva vastu tehtud hirmutegude õigustamiseks, kui neist vaikides mööda ei saa.
Selle eesmärgi saavutamiseks tuleb elimineerida või vähemalt alatähtsustada nende eestlaste panust, kes võitlesid 1940. aastal Eestit okupeerinud N. Liidu vastu, püüdes ka 1944. aastal takistada Eesti taasokupeerimist. On koguni nii rumalaid väiteid, et kuna polnud enam oma riiki (oli „juriidiliselt korrektne“ ENSV), ei saanud ka olla vabadusvõitlejaid. Kui riik on kaotatud ja ka endine vabadus, tuleb leppida anastajate „vabadusega“? Selle vastu võidelnud polnud vabadusvõitlejad, vaid bandiidid, nagu neid nimetati ENSV ajal? Vabadusvõitlust peetakse aga igal võimalikul moel ja tol ajal oli selleks ainus võimalus saksa munder selga panna või metsast vastu lüüa. Kaotatud lahing ei tee vabadusvõitlust olematuks. Kes olid aga need, kes müüsid ennast, oma maad ja rahvast võõra ideoloogia ja võimu nimel?
Ühe 1940. aasta sündmuste legaliseerimise katse näite võib leida Keskerakonna häälekandjast Kesknädal. Selle 12. juuli numbris on väljavõte minu eespool mainitud Malle Saluperet hoiakut kritiseerivast artiklist leinapäeva puhul, mis olevat ilmunud Kanada lehes Vaba Eesti Sõna, minu elukohaks on ka antud Kanada! See pole aga tähtis, suurimat huvi pakub pealkiri: KODU-EESTI JA VÄLIS-EESTI ERINEVAID AJALOOKÄSITUSI. Järelikult on Salupere versioon õige Kodu-Eesti oma, kehtib ENSV-aegne tõlgendus? Või on see ai-nult toimetuse hoiak? Kas on eesti rahvale ideo-loogiliseks põhiteoseks jätkuvalt kompartei ajaloo lühikursus, millele põhines vanemate põlvede haridus? Okupatsiooni ja sellele järgnenud rahva paremiku likvideerimise hukkamõistmine peaks olema eesti rahva üksmeelne seisukoht, aga see paistab olevat ainult vaga soov? Öeldakse, et kes ajalugu ei mäleta, elab tulevikuta. Kahe erineva ajalookäsitlusega tekitatakse aga ka kaks erinevat tulevikku.
Vello Ederma kirjutas Andreas A. Traksi asjatutest püüdlustest selgeks teha riigiettevõttele Eesti Post, et oleks vaja välja anda marki, mis mälestaks 14. juuni küüditamist (VES 13.07.). Seda püütakse aga mitmesuguste ettekäänetega vältida. Põhjust pole vaja kaugelt otsida: ei tohi meenutada Venemaale tema N. Liidu minevikku. Taanis anti 1971. ja 1986. aastal välja põgeniketeemalised margid. Kohe oli N. Liidu post valvel ja keeldus rahvusvahelisi konventsioone eirates ekspedeerimast nendega margistatud kirju. Kas kardab sama ka Eesti Post või on see ainult ebameeldiva mineviku meenutamise vältimine? 1999. aastal tähistati margiga Euroopa Nõukogu 50-aasta juubelit, aga „unustati“ märtsiküüditamine. Kas tahetakse oodata 2049. aastani?
Poliitjobustumise tagamaadest
Olgu kohe alguses öeldud, et mina pole selle irreverentse väljendi autor. Selliselt väljendas end hiljuti Eesti Päevalehe ajakirjanik Rein Sikk, kes küsitles Eesti elanikkonda seoses eelseisva presidendi valimisega. Küsitluse tulemused olid jahmatamapanevad.
Kõige aktiivsemad Eesti tuleviku üle kaasarääkijad olid vanemad naised. Ka vanemad mehed võtsid sõna, väljendades endid tagasihoidlikumalt, kuid kaalukalt. Agarad olid ka neiud ja noored venekeelsed mehed, kes tahtsid mõista, mis Eestis tegelikult toimub. Kuid valdav enamus noortest eesti meestest jäi ükskõikseks ja kui nad üldse vastasid, siis labaselt või koguni rõvedalt. Sealt on pärit Rein Siku ängistav järeldus, et noor eesti mees on muutumas poliitjobuks – inimeseks, kelle ainus poliitiline arusaam peitub tõdemuses, et riigikogus on sada üks mölakat, kaabakat, idiooti ja varast.
Siku arvates on olukorras süüdi valimissüsteem, mis ei võimalda presidendi otsevalimist, vaid sunnib kodanikku ekslema valimisliitude rägastikes ja parteide padrikutes. Arusaamatus peletab ja soodustab poliitjobustumist.
See on kahtlemata üks põhjustest, kuid minu arvates on probleem palju sügavam ja ulatuslikum. Häda on selles, et Eestis ei panda vähimatki rõhku rahvuslikule kasvatusele. Rahvuslik iseteadvus ei kuku taevast, seda tuleb noortele teadlikult sisendada. Internatsionalism on meil nii sügavalt juurdunud, et rahvuslusest rääkimine on juba vaata et kuritegu. Vanemad rahvuslased tembeldatakse natsideks, nooremate jaoks on leitud termin “neonats”. Kas keegi suvatseb üldse mõelda, mida see sõna tähendab ja kust ta pärit on? Hitleri-aegne riigikord Saksamaal kandis nimetust Nationalsozialismus – rahvussotsialism, ja selle ideoloogia pooldajaid hakati kutsuma lühendatult ja lihtsustatult natsideks. Põlu alla on nüüd niisiis pandud selle mõiste esimene pool, mis viitab rahvuslusele. Sotsialismiga pole midagi katki, peaasi, et pole rahvussotsialism. Ja nii olemegi jõudnud olukorda, kus rahvuslus on muutunud sõimusõnaks.
Viis aastat tagasi pidasin Torontos Võidupüha puhul aktusekõne, kus ütlesin, et eesti rahvast on asutud hävitama kõige mõjuvama vahendiga – rahvustunde kaotamisega. Rahvustundeta pole rahvast. Oleksin väga õnnelik, kui ma täna võiksin oma tollaseilt kuulajailt öeldud sõnu andeks paluda. Kahjuks on probleem tänaseks pigem süvenenud kui leevendunud. Jääb vaid küsida, kas selles on süüdi rumalus ja lühinägelikkus või kuritahtlik teadlikkus.
Rein Sikk tunneb muret poliitjobude pärast, kes ei kavatse tänavustel valimistel osaleda. Mind hirmutab mõte, et tänased mittevalijad on on homsed valitavad.
Eerik Purje
Liikluskultuurist
Eesti muutub iga päevaga. Tallinnas kerkivad pilvelõhkujad, Tartu maanteel käib kapitaalne remont ja see on suletud, et lõpuks ometi saaks lennujaamast korralikult kesklinna sõita. Paljudele see ei meeldi, aga minu meelest peab seda tegema. Nii kaua kui keegi ei tee rumalusi vanalinnas ja Eesti külad jäävad küladeks, nii kaua on kõik korras.
Eestil on õigus siseneda moodsasse maailma. Aeg ei jää ju siingi peatuma! Ja ometi pean ma hoiatama neid, kes siia külla tulevad – igaüks peab meeles pidama, et liikluskultuur on Eestis ikka veel lapsekingades. Esimene Rootsi suursaadik Eestis, hilisem suursaadik ÜRO juures Lars Grundberg kinkis mulle oma mälestusteraamatu. Raamatus kirjeldab ta, kuidas ta sõitis Riiast Tallinna 1990-ndate aastate algul. Kuna tegemist pidi olema salajase sõiduga – nagu enamasti kõike sel ajal salajaseks peeti – kihutasid nad kiirteel ilma tuledeta, et keegi neid ei näeks…
Mulle tundub, et vaatamata kõigele positiivsele, mis Eesti on läänest üle võtnud, vaatamata tohutule autode arvu kasvule pole liikluskultuur küll siin edasi arenenud. Kaheksa aastat tagasi sõitis minu kasutütar Inge rull-uiskudega üle jalakäijate ülekäigukoha. Ta põrkas kokku linnaliinibussiga, mis ilmselt kavatses tema eest läbi lipsata või lihtsalt ei pannud last tähele. Inge kukkus ja buss sõitis üle tema parema käe. Tüdruk kaotas mitu sõrme, aga mõeldes sellele, mis oleks võinud juhtuda… Politsei sundis Inge ema kirjutama alla paberile, mis kinnitas, et süüdi oli Inge. Mina esinesin hiljem televisioonis krimisaates ja kinnitasin, et nii palju kui mina asjast aru saan, võib laps olla kas või pime ja minna kukerpallitades üle tee, aga kõik teised liiklejad peavad talle teed andma ning ettevaatlikud olema.
Eestis on autojuhieksamid raskemad kui PhD teeside kirjutamine. Autokoolis õppimine läheb siin maksma umbes 6 000 krooni. Seejärel tuleb anda eksamid, kuid vaid vähestel õnnestub see esimesel katsel. Testid on üles ehitatud loa saaja lollitamisele, mitte sellele, et kontrollida noore autojuhi oskusi.
Autojuhtimine pole Eestis mitte õigus, vaid eesõigus. Ma olen kuulnud uudistest, kuidas jalgrattur on viskunud maanteekraavi, et auto saaks mööda sõita. Või jalakäijast, kel on olnud samasugune mure. Jalgrattur või jalakäija ei saa arvestada, et tal jätkuks teel ruumi. Autojuhid saavad tigedaks, kui nad peavad ootama, millal jalakäija jõuab talle ette nähtud kohas üle tee minna. Nii nad ootavad ja lasevad autod enne läbi, kui julgevad ülekäigurada ületada.
Üks kõige hullemaid asju, mida ma siin olen näinud, on see, kuidas juhid sõidavad isegi pimedates kurvides teistest autodest mööda. Ettevaatlikust liiklusest ei ole siin keegi midagi kuulnud, see võtab aega sugupõlvi. Ma tean paari veoautojuhti maal, kes pole peaaegu mitte kunagi kained ja kes sõidavad täiskoormatega…Kogu liikluskultuur siin on selline, et kui oled otsustanud sõita punktist A punkti B ja sa jõuad õnnelikult kohale, siis on sul ikka väga hästi läinud.
Kokkuvõttes soovitan ma kõigil, kes Tallinna külastavad, olla väga ettevaatlikud tänava ületamisel ja üldse liikluses. Ka siis, kui teile põleb roheline tuli.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Suurlaager “Võluja – Järvemetsa 50”
Vatsa Võlu all-laagri (laagri töökas pererahvas) liikmed võtsid nappidest varudest aega teiste laagri-elanikega koguneda perepildiks.
Foto: Urve Põhi
Leerilaager 2006 Lakewoodis
Leerilaagri õpilased Lakewoodi Pühavaimu Kirikus 25. juunil 2006.
Vasakult: (1. rida) Christiina Sokk, Maarja Sokk, Helena Rodendau, Helvi Sarapik, Aliisa Altau, Aili Puskar, Aili Sarapik, Erik Vaska.
(2. rida): Magnus Skonberg, Kristjan Mets, Sven Must, praost Thomas Vaga, Carl Skonberg, Karl Hantho, Olav Must, Agu Ets (leerilaagri juhataja).
23. juunist – 3. juulini 2006 a. toimus Järvemetsa laagrialal taas Eesti Noorte Leerilaager, milles osales neliteist leeriõpilast. Seega oli Leerilaager 2006 seni peetud neljast leerilaagrist kõige suurem. Leerilaagrist võtsid osa noored Connec-ticutist, New Yorgist, New Jerseyst, Marylandist ja Virginiast. Vaimuliku elu üle hoolitsesid pastor Heino Nurk ja pastor Nelli Vahter, kes viisid läbi luteri kiriku poolt ettenähtud õppekava. Leeriõpilased käisid ka Lakewoodi Pühavaimu Kirikus praost Thomas Vaga peetud leeritundidel. Kõhumurede eest hoolitses peakokk Erik Must, keda aitasid Helle Hantho, Laine Skonberg, Laine Mets, Tiina Vaska ja Lea Sokk. Mitmesuguste tehniliste töödega aitasid kaasa Tõnis Mets ja 2001. aasta leeri-laagri vilistlane Toomas Mets. Võrratuks abiks olid Victor O. Vinkman ja Peeter Tõõtsov, kes enne laagri algust tegid kindlaks, et elektrit ja vett on olemas ning kes seadsid leerilaagri esimestel päevadel palju asju korda. Leerilaagri juhiks oli nskm Agu Ets.
Leeriõpilased magasid ühistelkides hundu all-laagri alal, poisid ja tüdrukud eraldi. Ühistelgid, mis on kombineeritud mitmest suurest telgist, andsid võimaluse leeriõpilastel üksteist hästi tundma õppida ning tagasid, et kõigil on võrdsed elamis-tingimused. Peamajas toimus õppimine, söögitegemine ja söömine ning seal asusid ka esmaabipunkt ja leerilaagri kontor. Peamaja teisel korrusel asus leeriõpilastel töötuba, kus nad koostasid mälestus-albumeid, tegid kodutööd või lihtsalt lõõgastusid.
Leerilaagri päev algas kell 7.20 hommikul ning sisaldas viis tundi õpetust pluss laulutund. Peale äratust heisati laulu saatel Eesti ja USA lipud ning loeti koos selle päeva palve. Peale hommikusööki algas esimene leeritund. Vabal ajal võisid noored teha sporti, jalutada metsas, käia saunas ning valmistada mälestusalbumit. Lipu langeta-mine toimus enne õhtusööki samuti palve ja lauluga.
Päevad lõppesid öörahuga kell pool kaks-teist. Lõkketegemine ei õnnestunud, kuna esimest kuus päeva sadas järjekindlalt vihma.
Kava viidi läbi mitmesuguste vahendite abil, sh loengud, arutlused, mängud, viktoriinid, joonistused ja kodutööd ning vahetevahel videod. Õpetamiseks kasutatati peamiselt suurt tuba peamajas, aga õppused leidsid aset ka metsamatakal, “malelaual” ning metsakirikus. Iga õpilane sai laagri alguses isikliku vihiku, inglisekeelse piibli, eestikeelse laulu- ja palveraamatu ning inglisekeelse “Lutheran Handbook”.
Leeriõpilased käisid kaks korda Lakewoodi Pühavaimu Kirikus – 25. juunil ning 2. juulil. Esimesel pühapäeval tutvustati leeriõpilasi kogudusele ning praost Vaga andis sissejuhatava tutvustuse Martin Lutheri elukäigust. Teisel pühapäeval osalesid leeriõpilased jumalateenistusel ja lugesid Jumalasõna. Peale kirikut õpetas praost Vaga Eesti luteri kiriku ajaloost väljaspool Eestit meie rahva kõige pimedatel aastatel. Tunnis õpitut tegi mõjuvamaks külaskäik Arhiivi, kus noored said oma silmaga näha, milliseid pingutusi nende vanemad ja vanavanemad on teinud eestluse ülalpidamiseks võõrsil.
Jumalasõna õppimine Jumala looduses oli noortele meeldejääv elamus, mis valmistas neid ette leeriõnnistamiseks. Igas leerilaag-ris on huvitav jälgida, kuidas leeriõpilased sulavad õe/vennaliku armastusega kokku ühte perre, mida peegeldas ka nende soov korraldada ühist leeriõnnistamist. Selle lee-rilaagri lennu ühine õnnistamine toimub sügisel. Siis tulevad kokku Aliisa Altau, Karl Hantho, Kristjan Mets, Olev Must, Sven Must, Aili Puskar, Helena Rodendau, Aili Sarapik, Helvi Sarapik, Carl Skonberg, Magnus Skonberg, Christiina Sokk, Maarja-Liisa Sokk ja Erik Vaska, et taas meenutada neid ilusaid päevi Lakewoodi mändide all ning seista koos altari ees ja kinnitada oma ristiusku.
Agu Ets
Eesti Mängud Lakewoodis
Eesti Spordiliidu korraldusel peetakse Eesti Mängud Lakewood, NJ-s, 4., 5. ja 6. augustil 2006 a.
Mängude kava on järgmine:
Reedel, 4. augustil:
kell 10:00 e.l. – Golfivõistlused 10-nele grupile 10-ne minutilise vahega Pine Barrens Golf Club’is, 540 South Hope Chapel Rd, Jackson, NJ 08527 (1-877-746-3227), korraldavad Andrus Ers ja Eddie Tomson;
7:30 p.l. – Keeglimängu (bowling’u) vôistlused Brunswick Lakewood Lanes’is (1-732-364-8080), 101 Locust Street, Lakewood, NJ, korraldab Toomas Tomson (tel. 1-847-854-4387 ehk cell 1-847-271-6426);
9:00 p.l. – Tants noortele DJ saatel Eesti Majas, korraldab Markus Maasikas (1-732-255-6466).
Laupäeval, 5. augustil:
kell 9:00 e.l. – Registreerimine ja kergejõustiku võistlused noortele peetakse Lakewood High School’i staadionil, 855 Somerset Ave (7th St. juures), korraldab Reino Truumees (1-973-331-1967);
10:00 e.l. – Golfivõistlused ainult kahele grupile Pine Barrens Golf Club’is, 540 South Hope Chapel Rd., Jackson, NJ, 08527 (1-877-746-3227), korraldavad Andrus Ers ja Eddie Tomson;
10:45 e.l. – Tennis Pine Park’is Lakewood’i Country Club’i taga, korraldab Siim Vanaselja;
11:00 e.l. – Kergejõustik master’itele Lakewood High School’i staadionil, 855 Somerset Ave (7th St. juures), korraldavad Meeme Maasik, Mark Neuman ja Nick Liapunov;
12:00 k.p. – Male Eesti Majas, korraldab Jaan Panksepp (1-732-363-7890);
12:30 p.l. – Registreerimine ja ujumis- võistlused Ocean County YMCA’s, 1088 West Whitty Road, Toms River, NJ, 08755-3279, (1-732-341-9622, e-post [email protected] ), korraldab Carl Skonberg (1-201-891-5337);
4:00 p.l. – Võrkpall Eesti Maja platsil, korraldab Tarmo Pallop (1-610-298-2890);
6:00 p.l. – Auhindade jagamine noortele;
7:30 p.l. – Defilee ja valguspidu korraldab Eric Pallop: esinevad noored võimlejad Lia-Mai Puskari juhatusel; Toronto Kungla ja New Yorgi Saare Vikati rahvatantsijad; meile tuntud noored lauljad Kaja Kai Ojamaa, Liina Sarapik ja Tarmo Tammaru. Sellele järgneb tants Toronto ja N.J. noorte orkestrite saatel.
Pühapäeval, 6. augustil:
Võrkpallimäng ja päevitamine Jenkinson’i rannas, Point Pleasant’is.
Sissepääs: reedel – $10.00; laupäeval – $20.00, noortele 12 a. ja alla – vaba, 13 –17 a. – $10.00 ja vanuritele 65 a. + – $15.00; telgi plats – $25.00.
Golfimängu reservatsioone võtavad vastu telefoni ehk e-posti teel korraldajad Andrus Ers (1-201-245-3556, e-post [email protected]) ja Eddie Tomson (1-732-745-9264 peale 9:30 p.l, e-post [email protected]). Hinnad koos sôidukiga on $55,00 reedel ja $75.00 laupäeval. Teejuhised golfiväljakule: veebilehel http://www.pinebarrensgolf.com/page/28-752.htm ehk Lakewood’i Eesti Majast väljudes sõita vasakule esimese tuleni, seal keerata vasakule Hope Chapel Rd/CR-639 peale ning sõita umbes 4 miili kuni Pine Barrens’i sildini paremal. Seal on sissesõidu tee.
Noored kergejõustikus ja ujumises võistlejad peavad eel-registreerima. Reino Truumees vajab iga osaleja nime, sugu ja sünniaega, kas e-postiga [email protected] ehk telefoni teel 1-973-331-1967.
Tennisehuvilised peavad ka eel-registreerima enne esmaspäeva 31. juuli õhtut korraldaja Siim Vanaseljaga, kas e-postiga [email protected] ehk telefonil 1-718-938-4901. Mängijate loosimine toimub kell 10:45 e.l. Hilinejad ei mängi. Kui pole küllalt mängijaid eel-registreerinud, siis tennisevõistlused jäävad ära.
Lakewood’i Eesti Mängude üldkorraldajad on: Markus Maasikas, Andrus Ers, Reino Truumees ja Carl Skonberg.
Eesti Spordiliit USA-s
Eesti ekspeditsioon läheb Antarktikasse erakapitali toel
2008. aasta jaanuaris asub erakapitali toel Antarktika poole teele Eesti ekspeditsioon, et hinnata tulevase Eesti polaarjaama asukoha sobivust teadus-uuringuteks, kirjutab Postimees.
Eesti meeskond sõidab Antarktikale turismilaevaga Uus-Meremaalt või Austraaliast. Koha peal ollakse 3-4 nädalat ja elatakse telkides. Tegemist on eel-ekspeditsiooniga, sest koha peal viibitakse lühikest aega ning märkimisväärseid teaduslikke uuringuid ei tehta. See-eest kes-kendutakse tulevase polaar-jaama asukoha tingimustega tutvumisele ja keskkonna-mõjude hindamisele.
“Enne kui polaarjaam kuskile ehitatakse, tuleb teha kõikehõlmav keskkonnamõjude hinnang,” ütles ekspeditsiooni eestvedaja Mart Saarso.
Tema sõnul on tegemist rahvusvahelise nõuedega, ükski teine Antarktika lepinguga liitunud riik ei aktsepteeri mingil juhul, et keegi hakkab ehitama jaama ilma keskkonna-mõjusid hindamata.
Uurimisretk põhineb täielikult erakapitalil. Esimese ekspeditsiooni maksumus on kahe miljoni krooni ringis, see raha saadakse eraisikute ja ettevõtjate käest.
“Riigi ametlik poliitika ei säti polaaruurimist sedavõrd suureks prioriteediks, et seda tuleks riigieelarvest eraldi rahastada,” ütles valitsuse kommunikatsioonijuht Inga Jagomäe.
Saarso sõnul on eestlased on Antarktikat uurinud 1957. aastast ja traditsioonide elushoidmiseks on ainumõeldav tee rajada oma Antarktika uurimise programm.
VES/BNS
Marylandis kõlas Eesti helilooja teose esiettekanne
Marylandi muusikafestivali “The River Concert Series” öisel vabaõhukontserdil oli helilooja Jaan Räätsa teose “Uus teos triole ja orkestrile” maailma esi-ettekanne.
Oopus on kirjutatud Austria Haydn Trio Eisenstadti ja Marylandi Muusikafestivali kunstilise juhi ja dirigendi Jeffrey Silberschlagi tellimusel.
Esiettekandel osales ka helilooja ise.
VES/BNS
Tallinnas meenutatakse president Pätsi küüditamist
Mittetulundusühing Konstantin Pätsi Muuseum tähistab pühapäeval, 30. juulil, president Pätsi perekonna küüditamise päeva mälestustalitusega Metsakalmistul ja Kloostrimet-sas. Mälestuspäev algab kell 16 Metsakalmistul president Pätsi perekonna rahulas.
Hingepalve loeb preester Aivar Sarapik, kõneleb Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi esimees Hanno Ojalo.
Pärast lillede asetamist ja järelehüüdeid kogunetakse Kloostrimetsa talu mälestuskivi juures kohtumiseks presidendi pojapoja Matti Pätsiga.
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum tähistab Eesti esimese presidendi perekonna küüditamise aastapäeva 1989. aastast peale.
Konstantin Päts (1874-1956) oli 1918. aastal päästekomitee esimees, Eesti ajutise valitsuse pea- ja siseminister, sõjaeelse Eesti vabariigi kõige pikemat aega ametis olnud riigivanem, hiljem riigihoidja ja esimene president 1938. aastast alates.
1940. aastal küüditati Päts koos perekonnaga Nõukogude Liitu, kus ta suri Kalinini oblastis Burshevos.
1990. aastal maeti Pätsi põrm ümber Tallinna Metsakalmistule.
BNS
Eesti TV lastekoor naasis Hongkongist võitudega
Võidukas ETV mudilaskoor koos oma dirigendi Lii Leitmaaga Hongkongis. Foto: Postimees
Eesti Televisiooni (ETV) mudilaskoor Lii Leitmaa juhatusel võitis Hongkongis toimunud rahvusvahelisel laste- ja noortekooride konkursil kuldse A-diplomi lastekooride ja kuldse B-diplomi folgikategoorias.
Võistlusel osales 40 koori kümnest riigist. Dirigent Lii Leitmaa sõnul ei tulnud talle selline edu üllatusena, kuna heade tulemuste nimel on nähtud meeletult vaeva. Lastekooride kategoorias, kuhu kuulusid 12-aastased ja nooremad ning mis oli eelkõige Hiina- ja Hongkongi-keskne, esitasid Eesti laulutüdrukud kuus osa Veljo Tormise tsüklist “Etüüdid helilaadides”, Ülo Vinteri “Laulu Põhjamaast” ja Nancy Telferi “Bay Dooka”. Koor pälvis seitsmeliikmeliselt zhüriilt, kuhu kuulus ka Nancy Telfer Kanadast, 92 punktiga esikoha.
Vanusepiiranguta folgi-kategoorias oli ETV mudilaskoor noorim osaleja. Lisaks Eestile esinesid koorid Hiinast, USAst, Lõuna-Aafrikast, Malaisiast, Filipiinidelt, Indoneesiast, Rumeeniast, Uus-Mere-maalt ning Hongkongist.
ETV mudilaskoori folgikavas olid kaks osa Veljo Tormise tsüklist “Vanavane-mate viisivakk”, “Vares vaga linnukene” ja “Vastlad” ning Riho Pätsi ja Toomas Toropi seatud eesti tantsuviis “Marupolka” hoogsa liikumise ja koori oma rahvapilliansambli saatel. Eesti tüdrukud said zhüriilt võrdse arvu punkte (88,3) Uus-Meremaa 50-liikmelise noorte segakooriga ning esikoht läks jagamisele kuldse B-diplomiga.
Leitmaa alustas lastele lugude õpetamisega enam kui poolteist kuud tagasi ja kuni konkursini käis tihe töö. Lauluvalikus püüdis ta eelkõige lähtuda ETV koori tugevatest külgedest, milleks on meeletu andmisrõõm, lavaline sära ning koostöövalmidus.
Lauluvõistluse lõppedes sai koor mitu kutset osaleda teistel konkurssidel ja festivalidel nii Aasias kui USAs. “Aga järgmised osalemised sõltuvad laste soovidest,” rääkis Leitmaa.
VES/Postimees
Ihastes avastati 5000 aastat vana kalmistu
Tuhandeid aastaid vanad säilmend. Foto: SLÕhtuleht
Arheoloogid Kristiina Johanson ja Mari Lõhmus avastasid Tartumaal Ihastes Emajõe ääres kuni 5000 aastat vana kalmistu.
Ihastes asuva matmispaiga täpne vanus selgub ekspertiisist, mida tehakse praegu Poolas. “Eeldame, et kalmistu on pärit nooremast kiviajast, seega on see vähemalt 5000 aastat vana,” rääkis Kristiina Johanson, kes kalmistust väikest osa koos Mari Lõhmusega kaevas.
Leitud on neli kalmu, mis olid üksteise otsas. “Üks täiskasvanu, eeldatavalt naine, ja kolm last, kellest üks oli ilmselt 5-aastane, teised vanemad” ütles Kristiina Johanson SL Õhtulehele. Võib oletada, et maetud on üks perekond. Haudade juures leide ei avastatud, küll aga leiti keskajast pärit keraamika kilde. “Seega on sel kohal elatud ka kesk-ajal, kuid maetud sinna rohkem ei ole,” ütles Kristiina Johanson.
VES/SLÕhtuleht
Algus eelmises VES-s
Sõnavara Jaan Krossi romaanis “Kolme katku vahel”
Hildegard Rink
TOIT JA TOIDUNÕUD
koost – puulusikas, leemekoost
kortel – mõõt, veerandtoobine
muskus – muskaat
mursell – võiseen
munakärss – munatoit
nirss – kärss
nusar – väike joogitops
pohlus – värskelt tapetud looma liha
pringel – kala
rüübats – lonks, jook, vesi
tohlik – sur kauss, korv
jahulörr – jahupuder, jahuleem
odraterasupp – tangusupp
TÖÖ ja TÖÖRIISTAD
häilima – voolima, läikivaks tegema
karap – suur kast
luda – kiilja otsaga tööriist
ogima – üles kaevama, põldu ogima
pahlus – terava otsaga varras
pann -vankrikummi pann
rahkima – raiuma
rükkima – pingutusega tõstma
sibistama – kergelt lööma
sätsuma – teravalt lööma
takutama – tihtima, paati tihendama
tirbeld – vähevõitu
tõlkama – torkama
puterlohhimäng – võiaugumäng (piljardi
taoline)
vaanipaik – luurepaik
ürgamine – tule süütamikne
SÕNAD, millekohta ei leidunud teavet
hiderik
jürm
kilep
kuksin
kurend
köstipada
leedripõõsas
majusklid
oolepipäev
piiperkatus
rännikas
simaja
tutser
täären
valtapuu
vilbus
viratu
võivane
äisatu
Salme Purre 100 aastat ja kontsert “Kojutulek”
Salme Purra 1974. aasta paiku. Foto: erakogu
Kiirustasin 6. juunil üle Raekoja platsi kümne lillekimbuga Mustpeade maja suunas. Need olid ette nähtud üleandmiseks solistidele ja koorijuhtidele õhtusel kontserdil ”Kojutulek”, mis oli minu sünnipäevakink minu emale Salme Purrele, kes 16. juulil sai 100-aastaseks. Tema juured on Vahastus ja Tallinnas, aga ta on elanud suurema osa oma elust Rootsis, kus ta võttis oma eluülesandeks Eesti muusika loomise.
Minu ema Salme Purre sündis 16. juulil 1906. aastal. Tema vanaisa Karl Kirschbaum vanem oli Vahastu kiriku asutaja ja Vahastu külas aastakümneid köster, Vahastu kooli esimene õpetaja ja juhataja (1858-1892), muusikainimene ja mitut moodi küla elanikkudele toetaja ja tegutseja. Kui olin esimesel külaskäigul Vahastus, ütles üks vanem Vahastu elanik mulle vana Karl Kirschbaumi kohta: ”Tema oli nagu meie Mooses.” Poeg Karl Kirschbaum noorem oli ka kooliõpetaja ja koolijuhataja (1892-1904). Kokku juhtisid isa ja poeg Vahastu kooli 46 aastat! Hiljemate aastate jooksul hakkas noorem Kirschbaum ärimeheks ja ka muusikategelaseks. Tema on Tallinna Meeskoori asutaja ja esimene koormeister enne Konstantin Türnpud. Koor sai edaspidi nime Türnpu koor ja tänavu on koori 90-aastane juubel.
Minu vanaisa Karl Kirschbaum oli mu emale suureks eeskujuks ja tema õpetas Salmele ja tema õdedele ja vendadele klaverimängu. Meeskoor harjutas Niguliste tänaval Salme pere kodus. Salme jälgis lapsena suure huviga kooriharjutusi kardina tagant. Karl Kirschbaum suri 1920.a., kui ema oli 14-aastane.
Täiskasvanuna elas minu ema perioodiliselt Vahastus ja Kuimetsas (kus mina sündisin). Üks tähtis side Raplaga oli tema ema vend Rudolf Weinberg, sel ajal tuntud Rapla ap-teegi omanik ja algkooli rajamise algataja. Rudolf Weinberg toetas õde Taline Kirschbaumi (minu ema ema) ja tema 6 last eriliselt peale Karl Kirschbaumi surma.
Minu ema jätkas isa jälgedes klaveripalade loomisega, milliseid ka ise solistina esitas. Kaaluvam osa minu ema loomingus on jäänud aga koorilauludele, mis on olnud edukad paljudel ülemaailmstel eesti heliloojate laulude võistlustel. Paljude tema laulude aluseks on eesti luuletajate tekstid, looduslüürika või siis eesti rahvaviisid.
1944.a. lahkusid minu ema ja isa koos minuga Eestist ja sattusid mõne aasta pärast Rootsi. Ema jätkas siin Rootsis produktsiooni oma heliloomingu alal üle poole aastasajandi: kuni aastani 1998! Laulud, millega ta võitis koorilauluvõistlusel 1998. aastal, valmisid tema 92. eluaastal!
Minu ema on aga olnud tagasihoidlik inimene. Mäletan lapsepõlvest, kuidas ta alati istus klaveri ääres oma loomingu juures. Ta ei võtnud osa seltskondlikust elust Stockholmi muusikainimeste hulgas. Tema laule on lauldud rohkem Kanadas, USA-s ja Austraalias.
Kahjuks ei ole mu emal võimalik olnud vaba Eestit külastada. Usun ka, et ta ikka lükkas edasi seda reisi, sest peale rohkem kui 50 aastat Rootsis oleks arvatavasti raske Eestis kõiki moodsa aja muudatusi näha ning end seal võõrana tunda. Mälestused ja soojad tunded kodumaa suhtes elavad seda tugevamini ema südames. 2002. aastal käisime kahekesi 50. korda Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel Stockholmis. Nüüd külastan teda päeviti lähedalasuvas vanadekodus. Meil on palju rääkida, ema mõtted ja mälestused on selged ja minevik lähedal.
Sain 2003.a. kirja Ene-Reet Ehalalt, kes oli dotsent Tallinna Pedagoogikaülikoolis 1974-1998 ja juba enne seda aastaid laulmise ja rütmikaõpetaja. Ta on õpetanud Pedagoogikaülikoolis kooridirigeerimist, kooritöö metoo-dikat ja muid aineid. Ene-Reet Ehala on ka loonud ja juhti-nud mitmeid koore, reisinud nendega, võtnud osa võistlustest, laulupidudest. Viimastel aastatel on ta muuhulgas valmistand kassetid ”Rändaja ja tähed” ja ”Saaremaa laululoojad” koorilauludega ning koostanud CD ”Unelaulud”)
Ene-Reet Ehala oli leidnud andmeid minu ema kohta mingist arhhiivist ja küsis kirjas luba lisada kahte ema koorilaulu uude koorilaulukogumikku “Laule neljal häälel”. Ema oli selle üle väga rõõmus ja liigutatud. Sellega algas meie tutvus. Viimase aasta jooksul on Ene-Reet Ehala süvenenud töösse, et koostada kolm koorilaulu kogumikku mõnede ema koorilauludega naiskoorile, meeskoorile ja segakoorile. Ema ja mina soovisime ka, et Ene-Reet Ehala oleks minu ema loomingu esitaja Eestis ja nii see ka on.
Ene-Reet Ehala esitas eelmise aasta lõpu poole ideed, et korraldada kontsert ema muusikaga. Otsustasime koos, et teeme! Ka sellesse ülesandesse süvenes Ene-Reet inten-siivselt oma suurte teadmiste ja kontaktidega. Ja kontsert sai läbi viidud 6. juunil Mustpeade majas Tallinnas. See oli minu ema 100-aasta sünnipäeva kink!
Esinesid naiskoor Virvik Olev Oja juhatusel, Lehtse kammerkoor Tiiu Tikkerberi juhatusel, TTÜ TK kammerkoor Aktiva Kaja Viira juhatusel, Triin Ella, Katrina Klaas, Pille Saar ning Aleksandra Kamenskaja. Kavas olid koorilaulud, soololaulud, klaveripala ja melodeklamatsioon, mida minu ema ise esitas 30 aastat vanal plaadil. Õhtut juhtis Ene-Reet Ehala ning ülevaate ema loomingust tegi muusikateadlane Tiiu Tosso. Mina andsin üle ema teoste käsikirjad Teatri- ja Muusikamuuseumi muusikaosakonna juhataja Alo Põldmäele säilitamiseks selles muuseumis.
Mina ja minu pere Rootsist võtsime kontserdist osa ja see jääb meile eluks ajaks ilusaks mälestuseks. Vastuvõtt tegelaste poolt oli ka nii südamlik ja soe! Kontserdil salvestatud DVD-st sai kõikide esinejate ja toetajate kingitus ema 100-aastaseks sünnipäevaks 16.juulil. Ema on seda kuulanud suure rõõmuga. Minu soov tutvustada minu ema loomingut kodumaal on läinud täide!
Tiiu Peterström
Veel TÕSA-st ja Einar Sandenist
Mulle on telefoneerinud mitu tuttavat, küsides “Mis on TÕSA?” Ka mina ise olla tõsalane. Kuigi kuulen ja näen seda väljendit esmakordselt, pean tunnistama – jah, seda ma olen. Olen nimelt käinud Tallinna Õpetajate Seminari Algkoolis (TÕSA) kolm aastat (1940-1943) ja selle õppeasutuse koguni lõpetanud.
See küsimus kerkis üles seoses Vaba Eesti Sõnas hiljuti ilmunud Arved Plaksi kirjutisega Einar Sandenist (nr. 27, 9.juuli 2006). Plaks on jätnud akronüümi TÕSA lahti seletamata. Kuna kirjutises on mind tsiteeritud, seejuures kord vigaselt (muidu õigesti) ja ka mõni muu asi vajab parandamist või täiendamist, siis teen seda siin-juures.
Õpetajate Seminari algkool sai üle linna kuulsaks 1940. aasta suvel, kui vägivallaga pukki pandud nõukogude võim rekvireeris Riiklikule Inglise Kolledzhile (RIK) ehitatud uue ja uhke, äsja valmis saanud uue ja uhke koolimaja Narva maanteel ja paigutas sinna Tallinna Õpetajate Seminari koos selle juurde kuuluva algkooliga. Hiljem, sõjajärgsel ajal, asus selles hoones Tallinna Pedagoogiline Instituut ja nüüd kuulub see õppehoone viimasest välja kasvanud Tallinna Ülikoolile.
Mina ja samuti paljud teised Riikliku Inglise Kolledzhi õppurid (olin seal just lõpetanud kolmanda klassi) tundsime suurt kurvastust meie kõlava nimega kooli likvideerimise üle ja otsustasime oma kooliteed jätkata ikkagi meile ehitatud uues majas, mille vundamenti olid (ja on senini) sisse müüritud papüüruserullil meie kõikide nimed. Nii astuski mitusada RIK-i õpilast TÕSA-sse, ainuüksi minu klassis oli meid 21. Võib öelda, et järgneval kolmel õppeaastal oli Seminari algkool sisult ja vaimult RIK-i algkooli jätk.
Kui Arved Plaks oma artklis mainib, et “pooltosinat TÕSA õpilast põgenesid Eestist 1944. aasta sügisel”, siis mõtleb ta vist ai-nult oma klassile. Tegelikult lahkus Suure Põgenemise ajal Läände mitukümmend TÕSA õppurit või alles lõpetanut. nimetan mõned, kellega olin ühes klassis: Maie Klein Toomsaa (elab Philadelphia lähedal), Ivar Kesse (elab Lakewoodis), Astrid Raudava Kalmar (Kanadas), Leili Okasmaa Norman (Rootsis), Rein Tarmet (Rootsis), Heino Kärt (suri hiljuti USA-s), Ivar Keddis (suri Kanadas), Ants Tammekand (suri Austraalias). Kõik peale Maie Toomsoo tulid Õpetajate Seminari algkooli Riiklikust Inglise Kolledzhist.
Plaks, tsiteerides mind, kirjutab, et Einar Sandenil on ilmunud raamat “Loojangu lahkumine Tallinnast”. Õige on “Loomingul lahkumine Talllinnast”. Selle romantilise pealkirjaga on aga ka varen eksitusi juhtunud. Kord trükiti raamatu peakirjaks “Loojangul lakume Tallinnas”. Kuna tegu on spionaazhiromaaniga, milles zhanrikohaselt ka viimavõtmist ette tuleb, siis ei läinudki palju viltu.
Plaks ütleb, et Sanden on kahtlemata “TÕSA pundist “ kõige mitmekesisemate seiklustega koolivend. Ka siin mõtles ta vist klassivenda, sest mõni vanema aastakäigu poiss võis ka sõtta jõuda. Aga ega siingi palju viltu ei läinud. Lisaks meremeheelu proovimisele seikles Sanden ka idasuunal. Kui 1962.a. leidis Helsingis aset suur kommunistlik ülemaailmne noosoofestival, oli ka Einar Sanden kohal, muidugi lääne eriteenistuste (kaasaarvatud CIA) poolt sinna suunatud antifestivali gruppide koosseisus. Rootsist läinud eestlaste rühma juhtisid muide Arvo Horm ja Ivo Iliste. Ameerika üliõpilaste grupiga käis seal Andres Männik, Helsingis oli ka Heino Susi, jt.
Nõukogude delegatsioon peatus reisilaeval “Gruusia”, kuhu Sanden laeval ööbivate eestlaste poolt külla kutsuti ja ta liigses uljuses nendega kaasa läks. Laeva pardal olla talle joogi sisse pandud unerohtu ja uargates leidis ta, et tal taskus olnud mõni dokument on kadunud. See ei kohutanud teda võtma juba 1965. aastal ette reisi okupeeritud Eestisse. Retk leidis aset kurikuulsa VEKSA kaudu ja kutsel, kelle pakutud võimalusi Einar osavalt ära kasutas. Kuidas muidu saada autentsemat tausta oma kommunismivastastele raamatutele? Oma Eestis-käigust avaldas Sanden kirjelduse ajakirjas Mana (nr. 33, 1968), mis oli olude suhtes üsna kriitiline. Pärast selle ilmumist ei külastanud ta enam Eestit pikka aega.
Einar Sandeni õige nimi on Fred Einar Ein, mille ta sai sündides Tallinnas aastal 1932 major Johannes Eina pojana. Nime muutis ta Inglismaal elades. Ta elukohaks on Walesi suurim linn Cardiff.
Hellar Grabbi
– In Vaba Eesti Sõna Today –
* The Front Page reports from the opening of the traditional summertime Järvemetsa Scout camp in Jackson, NJ. This year, the campground celebrates its 50th anniversary, and a large number of scouts, girl guides, cub scouts and brownies were on hand from the US and Canada.
* The second item on the Front Page describes the Estonian tradition on outdoor theater. But this year marks a new trend in Estonian outdoor theater, where plays are staged in places that can’t even technically be called “stages.” A new crop of plays have begun to involve and exist around the audience, effectively using the outdoor environment as part of the play. Other experiments are also attempted. The author concludes that this offers variety, allowing everyone, regardless of taste or preference to enjoy outdoor theater.
* Ilmar Mikiver writes about the G8 summit and Russian president Vladimir Putin. Mr. Putin has attempted to use the summit as a means to outline his vision and his power. Central Europe is already aware of the power that Russia has, as they are in many cases the sole provider of energy. Mr. Mikiver notes that despite deteriorating democratic conditions in Russia, the other members of the G8 made few if no comments on the matter. Democracy was broached with open criticism of Iran and Syria. Mr. Mikiver concludes by asking whether the G8 has any use for Russia as a member.
* Vello Ederma returns with a fourth letter written to his late brother. In this letter, he laments the seeming acceptance of Soviet Estonian versions of history over actual facts, and the clever machinations of the political system to basically allow the reelection of Arnold Rüütel to the presidency. Other issues are lamented as well.
* Vello Helk writes about the revisionist history of Estonia, discussing how legalism has become a way to describe or explain the past – ie. technically the Estonian SSR was “legally” in effect in 1940, thus anyone fighting against the communists was not a freedom fighter, but a bandit. It seems some commentators in Estonia have begun to note a supposed separation between the history of Estonia from the native-resident perspective vs. the exile or “outland” perspective.
* The Art and Culture page features an article on a commemorative concert of the works of Salme Purre on her 100th birthday. Ms. Purre’s daughter writes the article, detailing her trip from Sweden to Estonia for the concert.
* The now traditional Confirmation Camp, usually held the week before the scout camp at Järvemetsa, was once again successful this year. Fourteen young people came for the week-long intensive preparation for their confirmation. Rev. Heino Nurk and Rev. Nelli Vahter oversaw the training of the young people in the Lutheran tradition, with the Dean, Rev. Thomas Vaga teaching classes at the local Estonian church. The tradition of teaching the young confirmants about God’s word amid God’s nature has become a much-loved tradition. This year saw former students participate in the organizing and helping run the camp.
Camp Järvemetsa Celebrates 50th Anniversary with Scouting – Guiding Jamboree
Estonian Boy Scouts and Girl Guides from the USA, Estonia and Canada have gathered in Jackson, New Jersey for a week-long jamboree, Võluja – Järvemetsa 50, marking the 50th anniversary of Camp Järvemetsa. Thunderstorms and heavy rains couldn’t dampen the spirits of the more than 225 campers, both first-timers and long-time veterans, as they took to the field on July 22nd for the opening ceremonies.
Flags and fanfare (band music provided by the Canadian contingent) marked the festivities, and the camp was declared open by camp leaders ngdr. Leena Kangro and skm. Gunnar Tamm. Greetings to campers and congratulations to Järvemetsa came from near and far, home and abroad, even including a surprise greeting from U.S. President George W. Bush (see below) and a message from New Jersey Governor Jon S. Corzine. Estonian Ambassador to the U.S.A. Jüri Luik also sent an anniversary greeting in which he highlighted the active contributions that Estonian girl guide and boy scout programs have made to passing along Estonian culture and language to Estonian youth. Luik emphasized that scouting and guiding activities have served as a pillar of independent Estonia, raising a strong national identity and passing on important skills.
By Sunday youngsters who had met only a day before had quickly grown into a united family, just embarking a week-long adventure promising memorable experiences for years to come.
Järvemetsa beckons – Share in the enchantment!
Over 250 people participated in the opening parade at the Jamboree. Despite the threat of rain storms, both young and old from the US, Canada and Estonia marched together, accompanied by flags and the orchestra. Photo: Rein Linask
President Bush sends greetings to Camp Järvemetsa
The White House
Washington
July 14, 2006
I send greetings to those celebrating the 50th anniversary of Camp Järvemetsa. I am also pleased to send greetings to those gathered for the 2006 Estonian Boy Scout and Girl Guide World Jamboree.
For generations, Scouting and Guiding has helped young men and women around the world understand the importance of honesty, respect, and service. By teaching valuse like loyalty, courtesy, obedience, and bravery, scout and guide troops encourage their members to reach their full potential and make a difference in the lives of others. Since 1956, Camp Järvemetsa has provided a place for Estonian scout and guide groups from around the globe to gather together and forge new friendships.
I appreciate those involved with Camp Järvemetsa and all those committed to offering guidance that helps share our world’s next generation of leaders. I encourage campers to continue to set high standards and strive to achieve your dreams. Your idealism, hope, and energy can make your communities stronger and better.
Mrs. Bush and I send our best wishes for a memorable celebration and Jamboree. May God bless you and your families.
George Bush
EU’s Relationship with Russia Must Be Tied To Human Rights
ER – Member of the European Parliament’s Foreign Affairs Committee Tunne Kelam from Estonia urged the EU’s Finnish presidency to tie economic interests to human rights and European values in the bloc’s relations with Russia.
The Estonian lawmaker called on Finland to strive in relations with Russia for balance between economic interests, on the one hand, and human rights and European values, on the other, as in his opinion human rights must not be used as change for energy supplies.
According to Kelam, Russia makes a problematic partner in view of numerous current negative developments and in such a situation it is not enough if representatives of the EU periodically express concern about human rights and civic freedoms in that country.
In his opinion, the foreign policy of the EU needs to establish a clear connection between realpolitik and protection of common European values, and the bloc should not intensify cooperation in business ties or visa policy in case the Russian authorities continue ignoring serious backsliding in the sphere of human rights.
Estonia Needs Stronger Presence in Middle East
ER – Against the backdrop of growing tensions in the Middle East, it is clear that Estonia needs stronger presence in the region, Marko Mihkelson, vice chairman of the parliament’s foreign affairs committee, said.
“The Middle East is one of the strategically most important regions of the world and it has to be regretted that Estonia has been unable to open its diplomatic representations there,” Mihkelson said. “An embassy of our own would definitely allow us to get to know more about what is going on and in this way to be a more reliable partner in shaping the EU’s policy vis-à-vis the Middle East,” Mihkelson added.
“And if we wish that the foreign policy topics which are important for Estonia, such as relations with Russia and the neighbourhood policy, were dealt with in the EU, we must ourselves take an active part in dealing also with those matters of foreign policy which at first sight are remote to us but which play an important role for both the EU and the whole world,” he said.
|
