|
Järvemetsas avanes gaidide-skautide “Teaduste Värav”
“Teaduste Värav” laagripere ühispilt avamisjärgselt. Foto: Rein Linask
Juba reedel, 20. juulil oli laagrilisi kohal. Telgid kerki-sid. Oli juttu, oli naeru. Ilm oli jumalik – soe, aga mitte liiga kuum. Eriti kibedasti oldi ametis köögis. Peapere-naine Virve-Kai Bulla koos abilistega tegi kavakohaseid ettevalmistusi.
Laupäeva hommikul hakkas laagriplatsil elu kihama. Ees ootab nädal põnevaid laagripäevi, kus on võimalik õppida mitmesuguseid tarkusi, kohtuda vanade sõpradega ja lootus leida ka uusi sõpru.
Kell 4 päeval algas avamistseremoonia. Ah, kui ilusad olid need sissemarssivad noorteread – gaidid sinistes ja skaudid rohelistes vormides. Komandandid gdj. Hillevi Ets ja ngdr. Kaili Rakfeldt raporteerisid laagrite juhtkondadele – kohal on palju-palju gaide/skaute/juhte. See arv on üle 150 – nädala jooksul see arv kindlasti kasvab!
Avapalvuse pidas praost Uudo Tari. Ta luges: “See on päev, mille Jehoova on teinud; ilutsegem ja rõõmustagem temast! Õnnistatud olgu, kes tuleb Jehoova nimel!” Ta seletas, et “Teaduste Värav” on tarkus ja ilma tarkuseta me ei pääse teaduse ligi. Piibel on Jumala sõna täis tõde ja tarkust. Selle juurde pääsemiseks on meil vaja tarkuse võtit. Selle võtme, millele on juurde lisatud Piibli õpetussõnad, andis praost üle laagrite juhtidele – nskm Arne Rooman-Kurrikule ja ngdr Leena Kangrole.
“Teaduste Värav” on malevate suvelaager. Traditsiooni kohaselt annavad malevate juhid noored üle laagri juht-konnale. Kuna gaidlaagri juht on ka gaidide maleva juht, siis oli üleandjaks Eesti Gaiderite Kogu Koondis USAs juhataja gdr. Epp Vinkman. Leena kuulutas gaidlaagri avatuks. Sama toiming oli ka skautidel. Skautide maleva juht skm. Gunnar Tamm, kes on mitmeid aastaid olnud skautlaagri juht, tundis rõõmu, et sai seekord noored üle anda nskm. Arne Rooman-Kurrikule. Arne kuulutas skautlaagri avatuks.
“Eesti lipu” esimese salmi saatel heisati lipud ja laagrid olid avatud!
Skautidel oli üle anda au-hind, mis jüripäeval jäi andmata. Jaak ”Kaagu” Rak-feldt sai hundu Eesti erikatse märgi.
Õnnitleti lugupeetud skaut-juhti skm. Elmar “Emu” Saarniitu tema hiljutise juubelisünnipäeva puhul – kingiks uhke skaudikaabu.
Järgnesid tervitused. Eesti Skautide Liidu peaskaut skm. Rein Linask tervitas laagrit lühidalt ja hästi heade soovidega. Harold Põhi andis edasi Eesti Skaudi- ja Gaidisõprade Seltside Liidu USAs esimehe Rix Morgeni tervituse. Harald Põhi mainis, et see on 51. aasta laag-reid pidada Järvemetsal. Sooviks oli, et seda saaks teha veel palju, palju aastaid.
Gaidlaagri vanem gdr Urve Põhi soovis ilusaid laagripäevi. Tal oli varuks väike üllatus. Praost Uudo Tari kinkis laagrile võtme – see oli peavõti, aga Urvel oli kaks võtit väiksemate tar-kuste avamiseks. Üks võti oli Leenale ja teine Arnele. Tarkustele juurdepääs on kindlustatud, kuna võtmed on olemas! Skautlaagri vanemaks on peaskaut skm. Rein Linask. Ta tervitas veelkord lühidalt.
gdr. Urve Põhi
EABS-i poolt Eestist skaut- gaidlaagritest osalema kutsutud Kajaka Salk Lakewoodi mändide all. Foto: Rein Linaks
Briti valik
Ilmar Mikiver
Valitsuse vahetus Inglismaaal juuni lõpus vallandas ülemaailmse spekulatsiooni küsimuses, kas Britannia nn. erivahekord Ühendriikidega jääb püsima nii, nagu ta on püsinud praktiliselt Teisest maailmasõjast saadik ja kulmi-neerunud peaminister Tony Blairi ja president Bushi ustavas sõpruses viimased seitse aastat. Uus peaminister, senine finantsminister, Gordon Brown, asus koheselt hajutama muljeid, nagu seisaks ees sõprade lahutus. Ta kinnitas:
“Me ei saa kellelgi lubada lahutada meid Ameerika Ühendriikidest, väljakutsetes, millistega seisame silmitsi üle kogu maailma”.
Aga tema uue valitsuse rahvusvahelise arengu minister Douglas Alexander ja välisministeeriumi minister-nõunik Mark Malloch Brown söandasid lisada sellele seisukoha-le tingimuse, et Inglismaal tuleb endale hankida rohkem liitlasi, sest et “võitlus terrorismi vastu ei toimi isolatsioonis”. Otsekui vastutulekuks ministrite kahtlusele keh-testas Brown ka rea meetmeid, mis kõnelevad alanud pöördest Briti välispoliitikas, kõigepealt nõue, et meedia loobuks kasutamast väljendeid nagu “islami terrorist” või koguni “terrorismi-vastane võitlus”.
Kui palju on ajad muutunud Teisest maailmasõjast saadik selgub, kui küsida: kas oleks Churchill julgenud inglise ajakirjanikel ära keelata Gestapo timukate mõrva-riteks nimetamise?
Aga Brown on juba astunud teisigi samme, mis viitavad Briti-Ameerika suhete lõdvenemisele. Briti uueks välisministriks on saanud tuntud Iraagi sõja vastane leiborist David Miliband. Mitu Blairi valitsuse ministrit on vallandatud. Ja ühe uurimuse kohaselt on Browni kõnedes ebaootuspäraselt hakanud domineerima sõnad “muutus” ja “reform”.
Tänavuste sündmuste taustana tuleb vaadelda ka seda pikaajalist pinnaalust protsessi, millest väga vähe räägitakse, kuid mille külg ulatab üle sajandite. Seda võib nimetada „impeeriumide väljasuremise perioodiks“. Koloniaalimpeeriumide lagunemine, mis algas Esimese maailmasõjaga (1914-18), on alles nüüd jõudmas lõppsirgele. Euroopa on muutumas kuninglike impeeriumide emamaast rahvusriikide liiduks. Rice’i Ülikooli slavistika professor Ewa Thompson kirjutab Washington Timesis:
„19. ja 20. sajandil domineerisid Euroopa impeeriumid mitte üksnes Aasiat ja Aafrikat, vaid ka osi Euroopast. Nimetagem labidat labidaks: see oli valgete koloniseeri-mine valgete poolt nagu nt. Iirimaal. Poola, Tshehhi Vabariik, Balti riigid, Slovakkia jt. moodustasid siis Saksa, Vene ja Austria (impeeriumide) allasurutud peri-feeria“ (WT, 8. juuli.) Aastat 2004, mil kümme rahvusriiki ühines Euroopa Liiduga, võib lugeda selle protsessi lõpuks. „See kustutas maha kaks sajandit sisekolonisatsiooni Euroopas“; ütleb prof. Thompson. Sellega võib nüüd alata Euroopa puhastamine impeeriumide pärandist, mida Thompson nimetab „imperiaalseks ül-buseks („imperial arrogance“).
Siinkohal tuleb esmajoo-nes silmas pidada riigikordade metamorfoosi 20. sajandil, kui impeeriumi-des, otsekui ühise mustri järgi, monarhia asendus sotsialismiga. Kadus õu-kondlik etikett, kuid õu-kondlik bürokraatia püsis edasi „salongisotsialismi“ näol. Sellest võrsus nn. „heaoluriik“, mis lämmatas majanduskasvu ja tekitas kroonilise tööpuuduse. Ühe vaatleja järgi valitses Euroopat „dekadentne eliit“.
Kuid pärast Teist maailmasõda algas parempoolne reaktsioon tiivustatuna Marshalli plaanist, Euroopa majandusühendusest (EEC) ning Ronald Reagani ja Margaret Thatcheri edukast turumajanduspoliitikast. Selle võttis omaks ka Briti eelmine peaminister Toni Blair, kes – kuigi leiborist – koos oma finantsministri, praeguse peaministri Gordon Browniga, tõstis Briti majanduskasvu kaks korda kõrgemale mandri suurriikide omast. Oma viimaste vali-mistega lükkasid ka sakslased ja prantslased tagasi sotsia-listide heaoluriigi ehk Thompsoni sõnul – „imperiaalse ülbuse“. Inglismaa seisab valiku ees.
Kas jätkata uuendusi Thatcheri-Blairi vaimus, kindlustamaks stabiilset majanduskasvu, või vanduda truudust Labouri traditsioonilisele võimubaasile, ametiühingutele, ja riskida uue stagnatsiooni-perioodiga?
Veel ajalooallikatest
Vello Helk 21.07.2007
Minu saatuse määrajaks oli Teine maailmasõda. Elava tunnistajana ja läänes omandatud ajaloo välja-õppega olen pidanud oma kohuseks mitte vaikida, nagu olid seda sunnitud tegema kodumaale jäänud saatuskaaslased, vaid püüda analüüsida ja mõista seda rasket aega, mis tuli neil läbi elada.
Parema arusaama eest võlgnen tänu kogemusrikastele abilistele. Olen varem tsiteerinud Valdur Raudvas-sarit, kes sündis just enne Eesti vabaduse hävingut. Ta viis aga koos teistega vabadust oma süda-mes edasi. Umbes tosin 14-15 aastast koolipoissi asutas Võrumaal Loosi algkoolis põrandaaluse Kolme Lõvi Ühingu, millega nad kinnitasid oma truudust Eesti Vabariigile. Ta arreteeriti 1961. aastal ja 17. veebrua-ril 1962 karistas sõjatribunal teda kuueaastase vabaduskaotusega. Pärast vabanemist ei unustanud ta oma aateid, tal õnnestus ka avastamata informeerida välismaad. Pärast taasvaba-nemist on ta olnud väsimatu Eesti vabadusvõitluse aja-loo valgustaja ja analüütik. Seejuures tasakaalukas, aga mitte kartes rääkida kibedat tõtt.
Misso vallas Võrumaal avati jaanipäeval mälestus-kivi 1951. aasta 7. märtsil haarangul langenud kuuele metsavennale Vastseliina kihelkonnast. Oma päeva-kohases sõnavõtus rõhutas ta, et metsavendluse ajalugu pole veel kriitiliselt ja metoodiliselt läbi töötatud. Toonased vaenlased – kommunistid, on juba toibunud esimesest ehmatusest ja laiutavad taas oma nõu-kogudeliku demagoogiaga. Korraliku ajaloo puudumine on kahjustanud ka edasist uurimistööd ja soodustanud mitmete eksiarvamuste eda-sikandumist. Näiteks laialt levinud väide, et metsa mindi Ameerika Raadio kihutusel. Too hädavale sündis NVKD ülekuulamistel ja piinakambrites – ei jätkunud ju kõigil julgust vankale näkku öelda: teie pärast ja teie kuritegude pärast põgenesin ma metsa. Lihtsam oli ajada seegi ameeriklaste süüks, keda tollased kommunistid hingepõhjast vihkasid.
Tuleks lisada, et seda teevad ka nende tänased järglased. Ajaloolasena olen ise korduvalt hoiatanud ülekuulamistoimikute kasutamise eest ainsa allikana. Isegi võrdlusmaterjalide puudumisel tuleb arvestada ülekuulatavate olukorda, meenutades võimatuid üles-tunnistusi, mida nendelt tihti välja pressiti.
Raudvassar meenutab, et ta kord 1989. aastal ütles: ”iseseisvus tähendab, et peame õppima teisiti mõtlema, elama, rääkima, teisiti ka sööma ja jooma, teisiti töötama ja oma vaba aega kulutama. Eks sellele vaieldi vastu: inimene ei saavat, koguni ei tohtivat end nii äkki muuta! Ei aimanud, et vaimuahelad meie meeli veel ligi kahekümne aasta pärast köidavad. Tundub, et pööre 1918. aastal oli siiski lihtsam kui 1991. aastal. Tookord olid meil Päts, Poska, Tõnisson, oma talu, ajakirjandus, aateline noo-rus – seekord vaid Rüütel, Savisaar, kolhoosnikud ja ’kultuuritöötajad’”.
Tõepoolest säilitasid 1991. aastal suurelt osalt võimu Eesti vabaduse hävitajate mantlipärijad. Selle taustal saab ka paremini mõista katset mustata neid, kelle vabariigi järjepidevust näiliselt esindatakse, tegelikult jätkatakse paljus ENSV traditsioone. Ka siis katsuti heita musta varju Eesti Vabariigi poliitikutele, kelle likvideerimisest siiski ei räägitud, aga propagandas anti mõista, et see oli ära teenitud. Tookord tembeldati neid ”töörahva”, nüüd aga kogu eesti rahva reeturiteks.
Suurimaks probleemiks on sümbolid. Ei õnnestunud sini-must-valget eesti rahva teadvusest välja rookida. Seda kasutati ka esimesena oma võimu säilitamise tagatisena, heisati juba 1989. aastal Toompeal nende poolt, kes olid seda varem vaadelnud kui kuritegu.
Saksa okupatsiooni ajal võis kasutada sini-must-valget, mis oli ka tunnusmärgiks eestlastele saksa mundris. Eks soovinud sama paljud mobiliseeritud laskurkorpuse mehed, aga see jäi ainult südamesse. Vahepealsete tegelaste jaoks on selle probleemi tasakaalustamiseks vaja ”fakte”. Neid annab endine laskurkorpuslane, hiljem Laeva täitevkomitee esi-mees Bernhard Lodjak (Kesknädal 13.6.2007):
”Korpus rivistati Kura-maal ühele metsalagen-dikule üles. Väeosa ees oli kolm sinimustvalget lippu. Neist keskmise juurde ratsutas kindral Pärn. Sel hetkel hakkas orkester mängima Eesti hümni („Mu isa-maa, mu õnn ja rõõm…“). Hümni ajal seisis terve korpus, kindral Pärn kaasa arvatud, valvel. Pärast seda pidas kindral lühikese kõne. […] Ta kõneles sulaselges eesti keeles, ja tegi seda palju paremini kui meie praegune president.”
Seda ei mäleta aga ükski teine laskurkorpuslane. Kommentaarides küsitakse: 1) kas kogu korpus üle 20 000 mehe mahtus ära ühele metsalagendikule? 2) mis kuupäeval ja kus üritus toimus? 3) mida arvasid politrukid ja eriosakonnad? 4) kas üritus oli kõrgemal pool kooskõlastatud? Peagi võivad ENSV ja kolhoo-sikorra kaitsjad viidata sel-lele ”ajaloolisele faktile”, allikas missugune!
Kordaläinud suvelaagrist Long Islandil võeti kaasa ilusaid elamusi
Kõige parema kasvandiku rändkarika võitja Rando Kulla koos Suvekodu abijuhtidega: Lili Põldmäe (vasakul) ja Liina Sarapik.
Foto: Anne Sarapik
Kui mina laagrisse jõudsin, oli laager juba alanud… kuid parem hilja, kui mitte kunagi ütleb vanasõna.
L.I.E.L.S. oli sel aastal samasugune nagu varasematelgi aastatel. Juhtideks olid Liina, Lia Mai ja Lili ning laager kestis 2 nädalat. 40 last olid jagatud kahte gruppi – poisid ja tüdrukud ning need omakorda kolmeks grupiks – väiksed, keskmised ja suured. T-särk oli jälle uut nägu nagu igal varasemal-gi aastal. Nende vormidega heiskasid ja langetasid lippurid iga päev Ameerika ja Eesti lipud “Eesti lipp” laulu esimese salmi saatel.
Äratus oli hommikuti kell 8. Iga päev toimus midagi huvitavat, kas oli see siis mõni saunapäev, karneval, tantsu- või peoõhtu või võrkpalliturniir ja ka rannas sai paar korda käidud. Toimus ka öömäng, kus äratati suured poisid ja tüdrukud üles ja mindi välja metsavahele mängima. Kõigil kasvatajatel oli õigus saata mõni kasvandik jooksma staadioniringe, kui too ei olnud nõus midagi kaasa tegema.
Peale esimest nädalat toimus spordipäev, kus visati kuuli, ketast, pesapalli, joosti kiirjooksu ja suurt staadioniringi, hüpati kaugust ning ujuti võidu.
Vahel avati ka “Magus Maja” ja kui lapsed nägid, et see on lahti, siis jooksid kõik nii nagu jalad võtsid magusa poole dollar näpus. Kes ees, see mees…
Keskmised poi-sid ja tüdrukud said oma hoole alla väikese krabi, kelle nad võisid soovi korral koju kaasa võtta. Üks selline on praegu meie kodus omale koha sisse võtnud minu venna hoole all. Loodetavasti ei lase ta krabi tuppa ringi jooksma… aga tegelikult ta peab end ülal täitsa korralikult – siinjuures pean ma silmas krabi!
Viimasel päeval olid kõik vanemad kutsutud etendust vaatama, kus esinesid tüdrukud iluvõimlemisega, poisid erinevate tantsudega ja kõik koos ühinesid lauluks. Suure publiku aplausi teenisid keskmised poisid oma tantsuga “Eesti mees on tantsulõvi”.
Kuna enamus publikust on ise olnud suvekodu laagri kasvandikud, siis oskasid kõik kaasa laulda laule “Vändra metsas” ja ”Vana viis”.
Peale esinemisi jagati auhindu kasvatajatele ja kasvandikkudele. Kõige viimane ja kõige suurem auhind oli rändkarikas parimale kasvandikule kahe nädala jooksul ja selle võitis sellel aastal Rando Kulla kodu Eestist. Ta sai selle autasu juba teist aastat järjest!
Laager lõppes lipu langetamisega, õhtusöögiga ning pika-pika hüvastijätu- ja kallistuste- tseremooniaga ning jällenägemise soovidega.
2 tundi hiljem magasin juba kodus oma voodis laagriväsimust välja, kuid ootan juba suvelaagrit 2008.
Pilte laagrist saab vaadata Eesti Maja koduleheküljelt www.estonianhousenewyork.com Laura-Liisa Nanits Tartu Miina Härma gümnaasiumist
Tegevusrohked päevad Laste Suvelaagris
Suvelaagri kasvatajad: Aliisa Altau, Kristofer Aasmäe, Victoria Ase, Eric Wichman, Olav Abel, Erik Vaska, Kardo Korindt, Aili Puskar, Aili Sarapik, Magnus Skonberg, Helvi Sarapik, Tanel Sepp ja Lucee Karu.Foto: Ülle Ederma
Paljud lastevanemad ja külalised nautisid ilusat lõputseremooniat lastelaagris L. I. Suvekodus. Lapsed näitasid, mida nad olid laagris õppinud. Kõikidest kasvandikkudest koosnev laagrikoor laulis mitu hoogsat laulu. Iluvõimlemine, põimitud moodsate tantsusammudega, sai suure aplausi osa-liseks. Rahvatantsudest esitati “Õige ja Vasemba” ja “rRaksi Jaaku”, poisid tantsisid piibutantsu ja teisi rahvatantsu motiivides tantse. Kuna enamikus lastel ei olnud rahvariideid, siis tantsiti laagrivormis, sellega puudus see elevus, mida tekitavad värvirikkad rahvariided. Suures saalis oli kunstinäitus, kus vanematel oli võimalus oma laste kunstitalenti imetleda.
Anti välja auhindu: kasvatajate poolt valitud parimaks kasvandikuks oli Rando Kulla, kelle nimi lisatakse rändkarikale; iga ala juhataja andis oma ala parimale kasvandikule sobiva kingituse.
Valdur Pratka, Eesti Kodu majandava toimkonna kaasesi-mees, andis lilli tänusõnadega tublidele laagri direktoritele, kelleks olid Lia Mai Puskar, Liina Sarapik ja Lili Põldmäe. Tseremoonia lõppes lippude langetamisega.
Laagri tegevus, mis kestis 2 nädalat, oli mitmekesine ja huvitav. Tüüpiline päev algas lippude heiskamisega lipulaulu helide saaatel. Peale hommikusööki olid kõik tegevu-ses tarede ja laagri puhastamisega mitmetes puhastamistoimkondades. Kell 10 algasid õppetunnid vastavalt vanu-segruppidele. Pea iga päev oli kavas kunst ja rakendus-kunst Epp Kuhni õpetusel, ujumisklassid vetelpäästja Aili Puskari hoolika silma all, “basseinimehena” aitas Karl Wichman; loodusteadus keskmistele kasvandikkudele Ülle Ederma juhatusel, kus seekord õpiti “hermit crab’ide” elust; emakeele tunnid, milleks lapsed olid jagatud gruppidesse keeleoskuse põhjal; ja viimasel nädalal oli usuõpetus Praost Thomas Vaga juhatusel.
Pärast lõunasööki ja puh-ketundi jätkus tegevus: rahvatants Aili ja Helvi Sarapiku juhatusel, laulmine Liina Sarapiku kitarri saatel ja iluvõimlemine tüdrukutele, kus Aili Puskar jagas oma ekspertiisi. Sporti harrastasid kõik lapsed mitmel alal juhi Magnus Skonbergi korraldusel. Mängiti võrkpalli, jalgpalli, rahvastepalli, jm. Suures saalis klõbises alatasa lauatennise pall, oli palju häid mängijaid. Kergejõustiku ja ujumise võistlused leidsid aset laupäeval, 7. juulil, Karl ja Magnus Skonbergi juhtimisel. Ilm oli ilus ja päev tore, lõppedes auhindade jagamisega igale lapsele.
Kord nädalas veedeti päev mererannas kõikide kasvatajate ja täiskasvanute valve all. Meie ilusad lapsed jõudsid sinna oma laagri T-särkides. Üks kohalik turvamees leidis et see pidi olema “sinisilmaliste blondide laste laager” ja tõepoolest oli tal peaaegu õigus!
Pealelõunati leidus ka alati vaba aega kus võis lihtsalt istuda, kiikuda, mängida või ujuda. Paljud kasutasid seda oma kunstitööde viimistlemiseks
Õhtuti oli planeeritud tegevus, kas siis metsamäng, tants, “talent show”, jm. Olid lõkkeõhtud taregruppide poolt ettekantud lõkkenaljade- ja lauludega. Sauna nauditi mitmel korral, “saunameheks” oli Eric Wichman.
Väga maitsvate eestipäraste söökide eest hoolitses peakokk Enno Sibul. Kokk ja tema abilised, Colleen Wichman, Laine Skonberg ja Kaja Kool, said palju kiidusõnu heade toitude eest.
Tore laager lõppes lubadustega tuleval aastal jälle kokku tulla.
Ülle Ederma
Clevelandi “Sõnumid”
Algus ja ots
50. aastat tagasi alustati “Sõnumite” väljaandmist Clevelandi eestlaskonna mõneleheküljelise teadetelehena, et koordineerida tegevust ja vältida samaaegseid ettevõtteid ja üritusi.
1950-ndatel aastatel oli ajajärk, kus Clevelandi Eesti rahvusgrupp kogunes ja koondus. Kohalike eestlaste ergutusel ilmus siia rohkem ja rohkem uustulnukaid, kes hakkasid kohe looma rahvuslikku ja seltskondlikku tegevust. 1951. a. loodi Clevelandi Eesti Kogudus, asutajaks õpetaja Aleksander Abel. Clevelandi Eesti Selts alustas orga-niseeritud tegevust aastal 1953. Esimene esimees oli Valdeko Loigu. Võitlejate Ühing alustas tegevust 1954. a., esimeheks Andreas Traks. Kiiresti tekkisid ka Eesti Seltsi allorganisatsioonid: täienduskool, laulukoor, rahvatantsu rühm, näitering, skaudid ja gaidid. Esindatud olid kõik rahvuslikud eluavaldused ja tegevust oli palju. 1960-ndatel oli Clevelandi Eesti rahvusgrupp üle 300-liikmeliseks ühiskonnaks kasvanud. Kõige selle koordineerimiseks ja informatsiooni avaldamiseks loodi juba aastal 1957 Clevelandi Rahvusgrupi Bülletään “Sõnumid”.
“Sõnumite” väljaandmist juhtisid alul esindajad kolmest kohalikust organisatsioonist: Kogudus, Eesti Selts ja Võitlejate Ühing. Esimeseks peatoimetajaks ja ka nö. “Sõnumite” isaks valiti peakoosolekul Erich Allik, kes juhtis väljaandmist 22 aastat, kuni asus Floridasse.
Aeg-ajalt hakkas kohalike teadete kõrval ilmuma “Sõnumites” ka ülemaalisi rahvuskultuurilisi ja poliitilisi artikleid, muutudes rohkem rahvusliku sisuga väljaandeks kui ainult bülletään. Tiraaz kasvas ja “Sõnumeid” saadeti ka väljaspoole Ohiot. Tänapäeval saadetakse “Sõnumeid” rohkem kui 200-le leibkonnale, kaasaarvatud organisatsioonid ja raamatukogud nii USA-s kui ka Eestis.
Peatoimetajaid on “Sõnumite” ajaloos olnud neli. Peale Alliku veel Viktor Lauk – 15 aastat. Ja kui 1994. aastal Viktor tervise tõttu tagasi astus, võttis üle tema abikaasa, Agnes Lauk, kes täitis neid ülesandeid kuni oma surmani 1.veebruaril 2000. Juba 1969. aastast alates oli Agnes olnud korrektoriks. Ta rikastas “Sõnumeid” ka oma kultuuriliste ja ajalooliste kirjutistega ning paljude tunderikaste luuletustega varjunime all Aki Malm. Agnes Lauk’i viimastel aastatel toimetajana nihkus töökoormus rohkem ja rohkem Andreas Traksi õlgadele. Andreas Traksi eestvedamisel ja tutvuste läbi ilmus “Sõnumites” palju eesti rahva saatust kirjeldavaid artikleid ja mälestusi.
Kirjandust ja kultuurilisi teemasid käsitles väga osavalt Viive Kaljula, Raplast. Viimasel ajastul on “Sõnumid” püüdnud pühendada tähelepanu sündmustele Eestis. Kuid nüüd on toimetaja Andreas Traks tervislikel põhjustel ameti maha pannud. See on kahjuväärt, kuna “Sõnumite” tulevik on kaalukausil. Toimetuse ja talituse kolleegiumi liikmed leiavad, et see töökoormus on liiga suur, kirjapaun on tühi, jutud on ära räägitud ja pealekasvu ei ole. Aastad annavad end tunda ja väsimus täidab rinda. Kolleegiumi liikmed kirjutavad: “Oleme teinud kaua seda tööd. Välja on antud 321 eksemplari ‘Sõnumeid’, mis sisaldavad 4750 trükitud lehekülge kirjutisi. On jõudnud aeg, kus tuleb anda ohjad käest. Kahjuks ei ole ohje kellelegi anda.” Nii soovivad toimetaja Andreas Ants Traks ja kolleegiumi liikmed Hans ja Karin Ruus parimat “Sõnumite” kauaaegsetele lugejatele.
Mai 2007 ilmunud “Sõnumite” artikli põhjal. VES
In Memoriam
Mäido Kari
 Eesti rahvas, just nii, kogu eesti rahvas, kaotas 2. juulil tuntud organiseerija ja tegutseja Eesti vabaduspõllul. Seda suurt kaotust tunnistas Eesti Vabariigi President:
“Langetan leinas pea oma hää tuttava, Eesti Vabariigi Valgetähe teenetemärgi ka-va-leri Mäido Kari mälestuseks. Tema tegevus Ülemaailmses Eesti Kesknõukogus aitas meie rahvale kõige raskematel aega-del hoida elus Eesti ideaale ja meie vabaduse aadet. Mäido juhitud stipendiumikomisjonist said tuge paljud eesti noored, kelle hulgast on täna sirgunud teadlased, kelle üle Eesti võib uhkust tunda. Minu sügavaim kaastunne Mäido lähedastele. Puhka rahus. Toomas Hendrik Ilves, Vabariigi President.”
Mäido oli üle aastakümnete paljude Nõukogudevastaste demonstratsioonide peaorgani-seerijaks nii Washingtonis kui mujal. Rein Kordese propakirjandus sarjas teda nimepidi. Nn. “Rahva Hääl” raevutses, et Mäido ja tema aatekaaslased olid “inimesed minevikust, kellel pole tulevikku.” Aastal 1985 hädaldas Moskva raadio, et Kopenhaageni tribunaal, mis oli loodud Nõukogude Liidu ja kommunismi kuritegude huk-kamõistuks, ja ristlemissõit “Balti tähe” (Baltic Star) pardal Stockholmist Helsin-gisse olla puha “CIA ja USIA” poolt organiseeritud. Mõlemi peakorraldajate hulgas oli Mäido.
Mäido sündis 14. veebruaril 1934 Pärnus, alustas kooliteed Võhmuta algkoolis ja peale põgenemist vanemate Hando ja Veera Kari ning õdedega kommunismiohu eest, õppis enne Ameerikasse emigreerumist 1949 Oldenburgi Eesti Güm-naasiumis. New Yorgis lõpetas ta aastal 1952 Benjamin Franklini nimelise keskkooli ja siirdus siis vabatahtlikult USA sõjaväkke. Vabanedes sealt seersandi kraadiga, Mäido lõpetas Washington University St. Louis’is, Missouri osariigis poliitiliste teaduste alal ja saa-vutas samas magistri kraadi majandusteaduses. Saabudes pealinna Washingtoni, Mäido rakendus riigiteenistusse ja oli hiljem Energia Ministeeriumis vastutusrikkal kohal lepin-gute analüüsijana.
Aktiivsus skaudina Saksa-maal äratas tema rahvustunded ja tegutsemishimu. Mäido organiseerimisvõimed olid imestust äratavad. Ta aitas kaasa New Yorgi Eesti Hari-dusseltsi noorteosakonna ja Kesk-Lääne Eesti Noorte Koondise (KLENK) asutamistel. Mäido oli Washingtoni Eesti Seltsi juhatuses sekre-tärist esimeheni. Ta oli Wash-ingtoni Eesti Vabadusvõitlejate Ühingu üks asutajaid ja esi-mees, samuti Vabadusvõitle-jate Liit USA -s abiesimees. Tal jätkus aega olla asepresidendikandidaadi Bob Dole etnilise nõukogu liige. Ta alga-tas eesti majalippude müümise aktsiooni, mille tulemusena müüdi 800 lippu. Lisaks tegutses Mäido Baltimore ESTO-76 abiesimehena majanduse ja finantsalal.
Akadeemiliselt kuulus ta Korporatsioon Fraternitas Esticasse.
Sellest polnud küllalt, sest suuremad teod ja saavutused olid veel ees. Mäido valiti Eesti Rahvuskomitee Ühend-riikides (ERKÜ) Esindus-kokku ja oli juhatuses abiesi-mehena. Siis viis tee Ühenda-tud Balti Ameerika Komi-teesse (JBANC), kus ta oli esimeheks. Samuti Balti Maa-ilmanõukogu. Kuid tema suu-rim tööpõld oli Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN), kus ta oli Austraalia esindaja, finantsasjaajaja ning esimees. Ta oli lõpuni, kuni ta ei suutnud raskele haigusele vastu panna, ÜEKN-i stipendiumi-komisjoni esimees, mis üle aastate jagas kümneid tuhandeid dollareid üliõpilastele Eestis.
Mäido osales ÜEKN-i esindajana inimõiguste konve-rentsidel (Helsinki Final Act) Viinis, Pariisis, Berliinis, Genfis, Leningradis, Moskvas, Strasburgis ja Maltas. Tal oli võimalus aidata Lennart Merit tema välisministri aegadel. Ta oli lühikest aega Eesti Vaba-riigi Välisministeeriumi admi-nistratiiv konsultant Tallinnas. Neil aegadel oli ta ka üks USA eestlaste esindajaid Eesti Kongressi mitmel istungjärgul.
Mäidol jätkus aega veel olla Ameerika organisatsioonide liige, nende hulgas American Political Science Association.
Lisaks Valgetähele, Ülemaa-ilmne Eesti Vabadusvõitlejate Keskus vääristas Mäidot tee-neteristiga erilise panuse eest Eesti iseseisvuse taastamise võitluses. Ja Baltic Youth Congress tunnustas tema tegevust omanimelise auhinnaga.
Selle imerohke tegevuse taustaks oli sihiteadlik ees-märk – vaba ja iseseisev Eesti. Mäidol ei olnud vahest kannatust ja tema otsekohesus mõjus nii mõnelegi varbale astumisena, selles ei olnud aga midagi isiklikku. See oli Eesti eest. Tal oli tüüpiline eesti jonn, kuid kui see kõik aitas sihile viia, siis oli see põhjendatud. Ta oli rahul, et tema ja tema aate-kaaslaste võitlus vaba Eesti eest oli kandnud vilja. Kuid ta teadis, et palju on veel teha, et kindlustada Eesti julgeolekut.
Jumal võttis Mäido meilt liiga vara. Meil oli teda vaja javajame ka temasugust tulevikus. Eestlane, kes mitte üksi ei räägi, vaid ka tegutseb. Eestlane, kes ei virise, vaid otsib lahendusi.
Mäido tegutses. Ta tegutses Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest. Mäido eesmärk – vaba, iseseisev ja turvaline Eesti – jääb püsima kui mälestus temast, tema pärand.
Mäidot jäävad leinama teismeline poeg Eerik Handu, abikaasa Maria, õed Tiia ning Kaia perekondadega, sugulased Eestis, korporatsioonikaaslased, kaasvõitlejad ja kaastöölised ning suur sõprade pere üle maailma.
VELLO EDERMA
22. juuli 2007
Eesti suursaadikuks USA-s Väino Reinart
Eesti suursaadik Euroopa Liidu juures, Väino Reinart, lõpetab viis aastat kestnud ametiaja ja suundub augustis Washingtoni Eesti suursaadikuks Ameerika Ühendriikides.
Reinarti asemel saab augustis Eesti suursaadikuks Euroopa Liidu juures Raul Mälk.
Reinart sõnas, et peab tööd Washingtonis üheks kõige huvitavamaks väljakutseks diplomaadi jaoks ning paljud arengud tunduvad tema sõnul ookeani tagant vaadatuna teistsugused kui Brüsselist jälgides.
“Hästi paljudes küsimustes, kus Eestil on Ameerika Ühendrii-kidega lähedased suhted, on need suhted igal juhul seoses ka nende suhetega, mis Euroopa Liidul Ameerika Ühendriikidega on, nii et ma usun, et mul on neist suhetest kaunis hea ülevaade,” rääkis Reinart.
Peatne Eesti suursaadik Amee-rikas usub, et viisavabadus Eesti ja USA vahel saab teoks tunduvalt varem, kui ta oma neljaaastase ametiaja Washingtonis lõpetab.
VES/AK
Vene Balti laevastik osaleb Läänemere gaasijuhtme rajamisel
Venemaa Balti laevastik osutab abi Läänemerre Vene-Saksa gaasijuhtme ra-jamiseks, teatas laevastikku juhtiv admiral Vladimir Massorin.
“Mereväe spetsialistid töötasid Gazpromi tellimusel välja tööde programmi Põhja-Euroopa gaasijuhtme merealuse trassiosa puhastamise tehnogeenset päritolu ohtudest,” ütles Massorin kolmapäeval ajalehes Kras-naja Zvezda ilmunud usutluses.
Ta lisas, et programm näeb ette merealade uurimise, et leida, identifitseerida ja kaardistada ohud nagu lõh-kekehad, keemiarelvad ja suured uppunud obektid, ning trassi puhastamise plahvatusohtlikest esemetest või juhtme kulgemistee lokaalse muutmise, et minna ümber uputatud keemiarelvade või uppunud objektide.
Massorini sõnul leiti gaasijuhtme eeldatava marsruudi uurimise ajal kuus suurt objekti, mis pole märgitud navigatsioonikaartidele. Neist neli on eeldatavalt las-kemoona täis torpeedokaat-rid ning kaks ajaloolised alused.
“Samuti täheldati enam kui 600 kontakti tehnogeenset päritolu esemetega,” lisas ta.
VES/BNS
Eesti Panga muuseum on müünud ligi 500 uut meenemünti
Eesti Pank laskis 19. juunil käibele Eesti krooni taaskehtestamise 15. aastapäevale pühendatud kuldmündi, mille nominaalväärtus on 100 krooni. Mündi on kujundanud disainer Ivar Sakk.
Kolmnurkse mündi esiküljel on Eesti riigivapp, tekst «Eesti Vabariik» ja väljalaskeaasta 2007. Tagaküljel on rukkilill ja tekst «Krooni taaskehtestamise 15. aastapäev».
Mündi maksimumtiraaz on 6000 tükki ning vermija on Soome Rahapaja (Mint of Finland). Puhtast kullast (Au 999,9/1000) ja Proof Like kvaliteediga meenemünt kaalub 7,78 grammi. Mündi müügihind on 5000 krooni.
Postimees
Viljandi folk on tänavu laulu pidu
Juuli 26-dal, pärimusmuu-sika festivali “Viljandi folki” avades ütles president Toomas Hendrik Ilves, et festival ise on muutunud pärimuseks.
Viljandi folki avades tõdes president Ilves, et mitte ainult pärimusmuusika ei ole osa pärimusest, vaid ka festival ise. «Folk on muutunud pärimuseks, sel-lest on saanud tõeline traditsioon,» lausus ta.
Presidendi sõnul on Viljandi viimaste aastate jooksul taas muutunud tõe-liseks pärliks ja seda suu-resti just tänu folgile. «Linn on muutunud tänu sellel, et inimesed käivad folgil, et on tekkinud selline keskus, kuhu tulla.»
Ilves kutsus toetama folgi-aida taastamist, sest tema hinnangul on see praegu üks olulisemaid asju eesti kul-tuuri pärandi arendamisel.
VES/Postimees
Kivil kasvava puu aeg saab ümber
Viimsis, Randvere ja Tammneeme külade piiril kõrgel kivirahnul kasvav Tädu kuusk, mille juures on pildistatud mitu põlvkonda sealkandis elanuid või suvitanuid, hakkas sel kevadel kuivama.
Et kuuse okkad on pruuniks tõmbunud, sai Harjumaa keskkonnateenistus teada tänavu kevadel.
Tädu kuusk on alati kohalike ja külaliste seas au sees olnud. Jõulude ajal riputatakse puule ehteid ja kivirahnu ümbruses täidab küünlasära pimeda metsa. Vaatepilt on nii meeliülendav, et ehkki kuuske käib imetlemas tohutu rahvahulk, püsib selle ümbrus enamasti puhas ja korras ka terve ülejäänud aasta vältel.
Puu vanust ei oska keegi öelda, sest nii kaua, kui inimesed mäletavad, on puu alati seal seisnud. Vanuse määramisel ei saa võrdlusi otsida teistelt sama mõõtu puudelt, sest kindlasti on eris-kummaline kasvu-koht jätnud jälgi nii pikkusesse kui ka ümbermõõtu.
VES/Postimees
Kristi Roosmaa lavadebüüt Carnegie Hallis
14. juunil oli kõigil soovijatel harukordne võimalus kaasa elada tubli eesti tüdruku lavadebüüdile. Kristi Roos-maa, kes on saanud New Yorgi eestlaskonna seas paari viima-se aasta jooksul oma esinemistega väga tuntuks, esines Carnegie Hallis toimunud Pacific Opera Company showl soololauluga „Popular“ muusi-kalist „Wicked“.
Kristi, kelle taust hõlmab hoopiski kraadi õigustea-dustes, on lõpetanud Ameerika Draama- ja Muusikali Akadee-mia ning end täiendanud Broadway Tantsukoolis, kus ta jätkab ka sügisel oma õpinguid. Samuti lindistas ta hilja-aegu koos maailmakuulsa Philip Springeriga, kes on tuntud heliloojana sellistel lauludel nagu “Santa Baby”, “(How Little it Matters) How Little We Know” (Sinatra versioon), “Moonlight Gambler”, “All Cried Out”, ja “The Next Time” jne.
Kristi Carnegie Halli esinemist saatis suur edu ning kaasaelamine ka tema eestlastest fännklubi poolt!
Merike Pärtel
NYEesti Naiskoori Suvepäevaõhtu mõtteid
Olin just koju jõudnud mõnusalt veedetud suvepäevalt mere ääres, nautimaks vett, päikest ja lauluõe Eha McDonnelli külalislahkust, kes meid oma “suvepalees” Breezy Point’is võõrustas.
Oli meid koos kenake hulk, kaasaarvatud meie läti dirigent kaasaga, kes olid sõitnud kohale Catskilli mägedest nende noorte suvelaagrist, kus nad õppejõududena tegutsevad. Kuid nagu ikka, pidid ka nüüd mõned meie seast puuduma, kas teiste kohustuste tõttu või tervislikel põhjustel.
Nii siis, keha rahuldatud toitude-jookidega, hing loo-duse iluga, ja süda rõõmus, et ikka veel käputäis meid, kes me välismaal oleme truuks jäänud eesti naislau-lule, olime saanud ilusat ilma ja seltskonda nautida.
Kuid eks need mõtted löönud mõlkuma mööda vanu ja tuleviku teeradu, mil sai iga päev hommikust õhtuni leiba teenitud, näda-lapäeva õhtutel sageli Eesti Majas viibitud, kas siis proovidel, harjutustel või koosolekutel ja nädalalõppudel veel eraelu kõrvalt veel küllaldaselt aega leitud eestlaste ürituste korraldamiseks/osavõtuks ja las-tele emakeelse eestluse edastamiseks. Kõik läks korda, ikka kõigi osaliste andes oma parima.
Nüüd aga küsisin endalt, kas tõesti on aeg niipalju muutunud, et sellisteks üles-anneteks jääb aega vaid vähestel. Või on hoopis nii, et suur osa meie järeltulijaist ei oma sellist eestluse viljelemise vajadust, olles sekkunud sügavamate juur-tega asukohamaa kultuuri, kui seda võimaldasid kuna-gised täienduskooli päevad, Vabariigi Aastapäeva aktu-sed, laagrid ja muude ürituste najal õpitud päritolu hindamine.
Ka uustulijatel näib suurel osal olevat teine arusaam siinsetest eestluse viljele-miste üritustes osalemiseks. On neil ju kodumaa “lähe-dal” ja eesti kultuuri säilitamise raskus ei lasu nende õlgadel, nagu tunnetasid seda meie vanemad ja meie põlvkond. Igaljuhul, tagasivaates küsingi, kuidas meie ja meie vanemad kõige sel-lega hakkama said? Eriti, kui lisada läbielatu psühholoogiline koormus.
NYEesti Naiskoor loodab siiski, et väliseestlastest võrsu-nud ja uustulijadki leiavad vajadust aktiivseks eesti lalukultuuri (ühiskonna elu) viljelemiseks väljaspool kodumaad, ning lähitulevikus kohusetruult liituvad ja võtavad naiskoori juhtimise oma õlgadele. Kuigi see võib olla mõnes mõttes raskemgi nüüd, mil vahemaad ei vähene aga liiklus ja elu tempo suureneb ja kiireneb järjekindlalt. Siiski, muutused on teretulnud ja ajaga kaasuvad, aga järjepidevus kindlustab edasise arengu meie kultuuripärandites.
Aime Andra
LUGEJA KIRJUTAB:
Olen lugenud huviga Hildegard Rink’i artikleid eesti keele ja sõnatagavara kohta.
Täna saabunud VES’i 12. juuli numbris analüüsib ta sihitist lauseõpetuses ja tarvitamises. Kahjuks see jätab palju soovida.
Pr. Rink toob hulgaliselt näiteid ilma, et oleks kuidagi esile tõstetud seda mida me peame tähele panema. Puuduvad seletused. Näite-na toodud lauseid on üleliia ja mitmed neist on ilmaasjata keerulised.
Näited täissihitise omastava käände kohta jäid mulle täielikult arusaama-tuks, kuna omastava käände asemel kasutab ta osastavat käänet. Näit: “Ema õpetab oma last…” See vastab küsimusele “keda” ja on osastavas käändes. Teine näide samas osas: “Ta luges parajasti üht raamatut, kui uksele koputati”. Kontrol-lisin Henno Jänese “Meie emakeel III ” sihitise osa. Ta toob näitena võrdlemisi sarnase lause: “Sepp tegi uut nuga, kui saabus vallavanem”. “Nuga” on osasihitis, kuna noa valmistamine ei ole lõppenud ja on osastavas käändes.
Minu kadunud ema oli eesti keele õpetaja ja alati parandas mind kui tegin vea. Nüüd pole mul aastaid olnud parandajat ja on tõenäoline, et olen palju unustanud ja ma ei pane pahaks, kui minu eesti keelt parandatakse.
Kui aga see artikkel on mõeldud abiks neile kes soovivad eesti keelt korralikumalt rääkida/kõneleda, siis kahjuks see ei tabanud märki.
Lugupidamisega,
Aet Sandström
* The Front Page reports from Jackson, NJ, where this year’s Estonian Scout camp was opened. The theme for this year is The Gate of Knowledge. The photo shows the large group of Scouts, Guides, Cubs and Brownies, not to mention leaders and all the people that help make each year’s Scout camp a success.
* The second item on the Front Page reports on the successfull end of this year’s Summer Camp in Long Island. the annual camp, which lasts 2 weeks, brought together 40 young people, who spent the time learning new things and enjoying summer camp life. The photo shows this year’s top camper, Rando Kulla, with assistant camp directors Lili Põldmäe and Liina Sarapik. The article chronicles the many activities of this year.
* Ilmar Mikiver discusses Britain’s choice. As former Prime Minister Tony Blair made fundamental changes to Britain, and effectively forged a tighter relationship with the US than really ever before, a new era emerges with his departure. Will new PM Gordon Brown continue in Mr. Blair’s steps, or will he take a step back to the “old-style” Labour platform. Steps have already been taken, Mr. Mikiver points out, that could predict the end of Mr. Blair’s ideas. But at the same time, many of Mr. Blair’s ideas for a progressive economy have even been at least partially undertaken in the rest of traditionally social-state Europe (ie. Germany and France). Will this legacy continue?
* Vello Helk continues his musings on Estonia’s history, pointing out the problems with history from a Soviet perspective, and how certain historical facts have been forgotten. He notes the drastic difference between the Soviet and German occupation. Under German rule, Estonians were still allowed to fly the Estonian flag, whereas the communists forbade this for 40+ years.
* The Art and Culture page has a large photo of Kristi Roosma, a favorite performer of the Estonian community in the US. Ms. Roosma performed in Carnegie Hall, singing selections from the musical Wicked.
* The opening of the Scout camp (photo on page 1) is detailed on Page 5.
Chairman of NATO Military Committee: Estonia has become the provider of security
Stenbock House, 16 July – During meeting with Prime Minister Ansip, General Raymond Henault, Chairman of the NATO Military Committee, who is on an official visit to Estonia, was convinced that Estonia, as a member of the alliance, has been able to provide security to other countries.
According to Henault, Estonia’s contribution to the activities of the alliance has been significant – Estonia’s activities in missions as well as our specialists’ knowledge of cyber defence are important.
General Henault expressed appreciation to Estonian soldiers. According to him, members of the Estonian Defence Forces serve as an example to others, they have received good training, and they are bold and willing to fulfil the tasks assigned to them.
The General believes that many countries may also contribute to the NATO Cooperative Cyber Defence Centre of Excellence, which will be founded in Estonia.
During the meeting, Prime Minister Ansip confirmed that NATO is and will remain a central security and defence organisation for Estonia, and the state ensures that defence expenditures will comprise two percent of the gross domestic product by 2010.
The Prime Minister also said that Estonia’s objective is to maintain a stable level in NATO operations. During the last two years Estonia has participated in operations with 200-250 members of the Defence Forces. The operation in Afghanistan is a priority for Estonia, where 117 members of the Estonian Defence Forces are currently stationed.
“Our soldiers will continue in Afghanistan until our assistance is necessary and expected,” said Ansip.
According to the Prime Minister, Estonia understands the value of the support from other countries for building a democratic state. “We cannot allow for the attitude towards countries where we are on a mission that those countries are far away from us and do not concern us. Those countries which supported the restoration of Estonia’s independence were also geographically far away from us. But they cared,” said Ansip.
The NATO Military Committee is the highest leading military body of NATO, which comprises the representatives of defence forces of all member states. The Committee is responsible for directing the development of NATO military policy and strategy, providing instructions to NATO strategic managerial staff and advising leading political structures in military issues. The position of the Chairman of the NATO Military Committee is the highest military staff position in NATO.
Estonian Foreign Minister Hopeful of US Visa Waiver Soon
ER – Estonia’s foreign minister hopes that visa-free travel to the United States will become possible before this year is over.
“Estonian citizens pose no threat to the United States and relying on the assurances of the US president, secretary of state and many senators and congressmen I hope the start of visa-free travel from Estonia to the United States is a matter of months rather than years,” Urmas Paet said.
The main emphasis in Estonian-US relations on their 85th anniversary is next to security cooperation on the free movement of ideas, capital and people, the foreign minister says.
“Consequently, we regard visa-free movement between the United States and all European Union member countries including Estonia as highly important,” Paet said.
Earlier this month the question of visa waiver was raised in meetings with a visiting delegation of congressmen by both President Toomas Hendrik
Ilves and Paet. Ilves then also recalled his June meeting with President George W. Bush in whose words the US administration is interested in as speedy as possible extension of the visa waiver program to Estonia.
The decision on lifting the visa requirement for Estonian citizens rests with the US Congress.
Estonian President and ex-MEP Toomas Ilves: new states “open to change”
Not many MEPs go on to become Heads of State. But former Estonian MEP Toomas Hendrik Ilves did exactly that. After serving over three years in the European Parliament, he was elected the President of Estonia in September 2006. In this interview for the Parliament’s website, President Ilves talks about what the new EU members faced when joining the EU and how in his opinion the “new” EU members are perhaps more open to change than the old ones.
As an MEP for over 3 years – how do you recall this time? Has it affected the way you act as President?
I understand the EU much better now. I found the work of the European Parliament differs from the work of national parliaments, maybe because good working relations between colleagues in different political groups are considered more important there. In the latter, emotions can sometimes get high.
Many in the EP found it hard to get used to the new members. Their focus was often directed towards the Union’s new neighbours. For example the question of Ukraine was not very important before enlargement because the EU did not have borders with it. Also, the states that had direct experiences with Russia have a different approach towards Russia than the ones whose experiences were more theoretical.
The countries which joined EU in 2004 had to go through extensive changes to achieve the transformation necessary for membership. They have maintained the readiness for change. Very often, the new EU members are open for bigger changes than the old ones.
Do you feel Estonia has any special insights or advice to offer the EU on Russia?
It is important to listen more to countries that have had practical experience with Russia. Many of the ideas I have heard were built on wishful thinking.
Reading the statements of Russian officials, it is clear that they are trying to decrease the influence of the new members. A recent study concluded that one of the main goals of Russia is to minimize the influence of the new members in the decision-making of the EU.
Evaluating the 3 years Estonia and others have been members of the EU, are you satisfied with Estonia’s relationship with fellow EU members
I am very satisfied but I would like to point out a general tendency. Talking about the new Member States, I would warn of making too wide generalisations – there are large differences in their views, approaches and attitudes. Some of them are very sceptical towards Europe and integration. Others, for example like Estonia, are some of the greatest supporter of the EU and want more integration. There are also big differences among the Baltic States. So, let us avoid generalisations.
Estonia is often vaunted as a good example of how a small country can take advantage of an open economy and hi-tech industries. Are there wider lessons for the EU in the Estonian experience?
Estonia has some positive experiences, like digitalised public services, that deserve to be explored by the others. We have gone far in reducing paper bureaucracy – it makes my life much easier to work with the computer. Our approach to facilitating computer use deserves to be examined by others.
In Estonia you can use your computer anywhere and you have free Wifi. In the worst case, you pay one Euro for 24 hours. In most of Europe you can pay up to 8 euros for 30 minutes.
When I moved in Tallinn from one apartment to another and asked for an Internet-service, the company told me that they could come on the very same day between 2-3pm and how did this time slot suit me? When I moved to Brussels, I had to wait 7 weeks from when I applied for the internet service!
|
