|
Täpselt 100 aastat skautlust
üksuse juht maailmajamboreel Kristiina Niiler (vasakult teine) koos Suurbritannia, Ameerika Ühendriikide, Svaasimaa ja Sri Lanka skautidega maailmajamboreel Suurbritannias.
Foto: Tanel Peets
1. augustil möödub 100 aastat skautluse sünnist
1907. aasta 1. augustil algas Inglismaal Brownsea saarel maailma esimene skaudilaager. Robert Step-henson Smyth Baden-Powelli juhtimisel toimunud laagrist võttis osa kakskümmend poissi, kes nädala vältel said osa tegevusest, mis tugines põhimõttele „õppi-mine läbi tegevuse“.
Sellest laagrist innustust saades arendas Baden-Powell oma ideed, luua uus noorte liikumine, edasi ja 1908. aastal ilmus raamat „Scouting for Boys“, millest sai esimene käsiraamat skaudijuhtidele. Liikumine levis kiiresti üle maailma ja 1912. aastal alustasid tegevust esimesed skaudi-üksused Eestis. Tänaseks on eelmise sajandi alguses Inglismaal toimunud esimesest skaudilaagrist kasvanud välja üks maailma suurimaid noorteliikumisi. Pea 30 miljonit skauti praktiliselt üle kogu maailma on märk sellest, et liikumisel on lisaks traditsioonidele ka oskus ajaga kaasas käia ja olla jätkuvalt üheks toredaks võimaluseks noortele, et tunda rõõmu isetegemisest ja uute oskuste ja kogemuste saamisest.
Kui eelmise sajandi alguses kehtinud tavade järgi ei olnud võimalik poisse-tüdrukuid samasse organisatsiooni ühendada, siis nüüdseks on need pii-rid kadunud ja soolist vahet ei tehta ning skaudiorga-nisatsioonidesse saavad tänapäeval kuuluda nii poisid kui tüdrukud. Skautluse põhimõtteiks on kõikjal maailmas apoliitili-sus ja avatus kõigile sõltumata rahvusest, soost ja usust.
Skautide Maailmaorgani-satsiooni peasekretär Eduar-do Missoni kutsus maailma skautidele suunatud pöördumises skaute üles olema vastutustundlikeks maailma-kodanikeks, et erinevates maailma kriisikolletes esinevate lahkhelide, rahvuste vahelise sallimatuse ja keskkonda hävitava liigtarbimise tingimustes üheskoos luua paremat maailma.
Skautluse päikesetõus
Skautluse 100. juubeli tähistamiseks uuendavad skaudid üle kogu maailma oma skauditõotust. Scouting Sunrise ehk Skautluse Päikesetõus on Skautide Maailmaorganisatsiooni kõigi liikmesorganisatsioonide ühisprojektiks skautluse juubeliaasta tähistamiseks. Igas riigis kohaliku aja järgi kell 8.00 hommikul annavad skaudid skautluse uue sajandi lävel uuesti oma skauditõotuse või hundulubaduse.
Eestis toimub Scouting Sunrise piirkondlikult. 1. augusti õhtuks kogunetakse üle Eesti kokku Tagametsa, kuhu igast „päikesetõusu” paigast tuuakse laternaga kaasa kohapealsest lõkkest (tõrvikust) süüdatud tuli, millest siis omakorda süüdatakse Tagametsas samal õhtul alguse saavate Eesti Skautide Ühingu olümpiamängude teemalise laagri tuli.
Osa Eesti skaute osaleb skauditõotuse uuendamise tseremoonial ka mujal maailmas ja näiteks on Eesti skaudid samal ajal Karjalas skaudilaagris ning samuti on Eesti esindusüksus skautluse sünnimaal Suurbritannias osalemas Skautide Maailmajamboreel toimuval tõotuse uuendamise tseremoonial.
Igast riigist kaks esindajat on osalemas skautluse sünnipaigas Suurbritannia lõunarannikul Brownsea saarel toimuval tõotuse uuendamise tseremoonial. 158 maailma riigist pärit skautide seas on Eesti skaute esindamas 15-aastane Edgar Laksa Kilingi-Nõmmelt ja 16-aastane Liis Teller Läänemaalt.
Skautide Maailmaorganisatsiooni ennustuse kohaselt on 1. augustil oma kunagi antud skauditõotust uuendamas ligi 500 miljonit inimest. Kõige esimestena uuendasid oma skauditõotust Uus-Meremaa, Kiribati ja Fidzhi skaudid ning ajavööndilt viimastena tegid seda skaudid Alaskal ja Ameerika läänerannikul.
Eesti Skautide Ühing on 1912. aastal alguse saanud ja 1940-1988 Eestis keelustatud skautluse järjepidevuse kandjaks ning koondades üle 1000 liikme üks suuremaid noorteorganisatsioone Eestis.
Kristjan Pomm
Eesti Skautide Ühingu avalike suhtee juht
Eesti skautlikud noored New Yorgis
Eesti skautlikud noored New York külastamas. Noored Eesti Majas (vasakult): skj. Valdik Kask, kodutütarde juht Merle Piiskop, gdj. Liina Siniveer ja Kotkajuht Silver Tamm.
Foto: Ülle Ederma
Islami pöörangud
Ilmar Mikiver
Viimastel nädalatel on Türgi käekäik pälvinud laialdast tähelepanu lääne vaatlejate seas. 22. juuli parlamendivali-mistel suurendas ilmlik valitsuserakond AKP oma edumaad Türgi 550-liikmelises rahvaesinduses 34-lt protsendilt 46-le protsendile ja tõstis seega peaminister Recep Tayyip Erdogani lootust pääseda Euroopa Liidu liikmeks. Erdogan on usklik moslem, kuid pooldab usu ja riigivõimu lahusust, mis on demokraatia tähtsamaid alustalasid.
Türgi esindab praegu ainsat islamiriiki, kel oleks eeldusi alliansi loomiseks Läänega selle võitluses radikaalsete moslemiterroristide (nn. “islamofashistide”) vastu. Islami areng algul Araabia kalifaadina, hiljem Ottomani impeeriumina, tunnistab, et üks tsivilisatsioon võib tõusta kõrgei-male rahvusvahelisele tasemele, aga ka langeda mahajäänuimate hulka. Erdogani rezhiim, mis põhineb moodsa Türgi looja, Kemal Ataturki, reformidel 1920. algusest, püüab anda tõendi, et uus tõus on võimalik.
Islam, mis on üks maailma kolmest ainujumala usust (kristlus ja judaism on teised kaks) sündis 7. saj. algul Saudi Araabias ilmutusena prohvet Muhamedile ja kasvas üllatava kiiruga Vahemere rannikuruumi domineerivaks jõuks. Juba 8. saj. jõudis islam Prantsuse südamaale, kus ta edasi-tung põhja suunas riivistati Poitiers’ lahingus a. 732 frankide poolt.
7. ja 8. saj. kujunes põhiliselt välja ka islami teoloogia, jagunedes kaheks haruks, shi-iitideks ja sunniitideks. Samal ajal eraldus müstikat taotlev vool, sufism, ratsionalistlikust voolust. Viimane tiivustas islami lähenemist Lääne tsivi-lisatsioonile ja põhjustas araabia maades harukordse intel-lektuaalse õitsengu 11. ja 12. sajandil. See oli periood, mille kestel araabia õpetlased avastasid uusi matemaatilisi ja füüsikalisi tõdesid (nt. algebra) või tõlkisid klassikalise Kreeka filosoofe (nt. Aristotelest) araabia keelde. Paljud kreeka tekstid on meile tuntud vaid tänu nende keskaegsete araabia-keelsete tekstide ladina-keelsetele tõlgetele.
Selle ajastu araabia oma filosoofia kõrgest tasemest annavad tunnistust nt. Avicenna Buhaarast ja Averroes Cordobast, kes mõlemad tegelesid ms. hinge surematuse probleemiga, üks eitavalt, teine jaatavalt. Averroesi mõjul on jäänud püsima kompromiss, mille järgi surematu on ai-nult igas üksikus inimeses peituv mõistuslik, kõigile mõtlevaile olendeile ühine vaim. Siit võib järeldada, et inimesel, kes teeb ainult lollusi, ei ole lootust surematusele mingil mõeldaval kujul.
Otsekui vastukaaluks sellele arukale õpetusele nõuab sufism füüsilist ja emotsionaalset isiklikku kontakti jumalaga. Seda võib saavutada nt. vurrkannina pöörlemise teel, nagu seda teevad dervishid, kellele peapööritusest transsi langemine ilmsesti tähistab “ühinemist jumalaga”.
Alates 14.saj. kujunes juhtivaks islamiriigiks Ottomani impeerium, peamiselt Lähis-Idas ja Balkanil tehtud vallutustest, mis kulmineerusid Konstantinoopoli (Istanbuli) alistamisega a. 1543. Kuid a. 1683 panid Austria väed kuulsa Viini lahinguga islami edasisele läände tungile tänini püsi-nud tõkke. Ottomani impeeriumi likvideeris a. 1923 Kemal Atatyrk, kelle põhistatud demokraatlik rezhiim on aluseks ka praegusele Erdogani valitsusele. Sootuks uue tegurina on aga esile kerkinud massiivne moslemi immigratsioon arengumaadest Euroopasse. See on andnud erakordse võimu teokraatlikele elementidele (mulladele) islami kogukondades.
Eriskummaline on, et üheaegselt Ottomani riigi jõulise ekspansiooniga hakkas islami vaimne ja moraalne mõju manduma. Kuid teokraatide mõju ei kadunud, vaid taand-arenes omaette julmaks ja primitiivseks seaduskoodeksiks nagu Shariia Saudi Araabias. Selle karistusnormidesse kuulub nt. süüdimõistetu pea maharaiumine või kividega surnuks loopimine – menetlused, mida islamistlikud terroristid meelsasti praktiseerivad.
Moodne Türgi on sellest etapist mööda läinud, nagu Washington Timesis kirjutab rändav reporter Georgie Anne Geyer:
„Oma lühikese ametiaja jooksul on (valitsuserakond) AKP võinud oma kontosse kirjutada kõige jõulisema turumajanduse kasvu Lähis-Idas…. mille ekspordid on viimase viie aasta jooksul kolmekordistunud ja laekunud välisinvesteeringud tõusnud kümnekordseks“ (WT, 26. juuli.)
Kuigi Türgi hiilgav majandusareng kõigiti õigustab ta kuulumist Euroopa Liitu, tuleb peaminister Erdoganil enne siiski ületada kaks kaunis kõrget lävepakku – normaliseerida oma vahekorrad Küprosega, mis on osalt Türgi okupatsioo-ni all, ning kurdidega Iraagis ja Türgis endas, kes taotlevad autonoomiat. Kuid Erdogan on optimistlik:
„Türgi on kindlalt otsustanud saada Euroopa Liidu täie-õiguslikuks liikmeks…Euroopa toob meile sõnumi, et tsivi-lisatsioonide liitumine on võimalik ning et me oleme moodne vastutustundelline rahvas, kes on demokraatia täielikult omaks võtnud“, ütleb Türgi võidukas peaminister.
Jah, nagu eelnev ajaloo-visand näitas: islam on varemgi tõusnud maaailmakultuuri tipptasandile. Miks ei võiks ta seda teha veel kord? Värsked parlamendivalimised tohiksid olla julgustuseks mitte üksnes peaminister Erdoganile, vaid kõigile Euroopa Liidu liikmeile.
Juuli tähelepanekuid
Vello Helk 28.07.2007
Kesksuvel on Euroopa kiirteedel ummikud, puhkusreisijate kannatus pannakse kaalule. Piiridest saab aga enamasti lihtsalt üle. Sama ei kehti Eesti-Vene piiri kohta, kus on jätkuvalt kilomeetrite ja päevade pikkune järjekord – ja mitte puhkusreisijate tõttu. 12. juulil oli järjekord Narva piiripunktis 420 veokit ja 111 tundi. 21. juulil olid vastavad arvud 360 ja 94. Protestiks blokeerisid veokijuhid mitmeks tunniks Ivangorodis Eesti piirile viiva tee, mispeale kohalikud võimud lubasid probleemi lahendada. Veokijuhid ütlesid ka, et tollitöötajad võtavad kõrgemate juhtide käsul ja vallandamise ähvardusel vastu 12 tunni jooksul 30 autot tavalise 120 asemel (Postimees 21.07.).
See tabab eriti venelasi, keda peksavad omad Putini vitsad. Pole ka ime, et Eesti venelased ei taha jälgida tema kutset tagasipöördumiseks. Kutsuvad aga meelsamini putinlasi appi oma Eesti positsioonide säilitamiseks ja tugevdamiseks.
Ilusad sõnad ei maksa midagi, neid saab kuritarvitada, ilma ei oleks vaja selle eest kanda vastutust. Seda tehakse eriti valimiste eel, aga ka oma hoiaku ilustamiseks.
Putin avas Mordvas soome-ugri rahvaste festivali, rõhutades, et Venemaal peab olema mugav elada kõigil väikerahvustel. Helsingin Sanomat viitas Putini sõnadele, et Venemaa hoolitseb soome-ugri rahvaste säilimise eest. “Venemaa on soome-ugri rahvaste kodu,” lisas ta. “Muud kodu neil ei ole ega ka tule.” Tegelikkus näitab aga hoopis teist pilti. Üha enam soome-ugri hõime hääbub, oma kodus peavad nad nagunii rääkima vene keelt ja olema Putini meelt.
Nagu ütles mordva keele päästekomitee esimees Grigori Mussaljov: ”20 protsendi ulatuses on üritus kasulik, sest liidab soome-ugrilasi, 80 protsendi ulatuses teeb see aga kahju, sest loob illusiooni, nagu kaitseks Venemaa vähemusrahvaid.”
Selle ürituse eesmärk oli näidata, et Putin on kõigi soomeugrilaste peremees. Soome president ja Ungari peaminister said kutsed ja sõitsid kohale, aga Eestit ignoreeriti. Võib-olla oli see isegi parem, sest osaledes oleks pidanud jälgima viisakusreegleid, mida oleks võidud valesti tõlgendada.
Putini pealtnäha sentimentaalses lauses on mõista antud, et ei tohi unistada mingisugsest Venemaast lahkulöömisest ning tegelikult oleks hea, kui saaks veel väljaspool Venemaad elavad soomeugrilased ikka vennalikku perre. Soome-ugri rahvad on ju ka eestlased, soomlased ja ungarlased. Kas ta tahtis öelda, et ka nende tegelik kodu on Venemaa? Eesti kohta on ta juba öelnud: ”Ei saa okupeerida seda, mis meile kuulub!” (vt. VES 21.06.). Seda soome-ugrilaste lauset saab tõlgendada mitmeti, võib koguni tunduda ähvardavana: ärge mõelgegi, et teil saab olema midagi muud kui Venemaa!
Sõnalahingutes minnakse tihti kaugele. Paljud eestlased tahaks saata kõik vahepeal Eestisse elama asunud kolonistid tagasi Venemaale. Mõned Putini eeskujul Eestit Vene põlisalana vaatlevad venelased arvavad, et Eestis olevat küll päris hea elada, on aga liiga palju eestlasi. Seda viga püüdsid nad parandada alates 1940. aastast, edukat jätkamist tõkestas mõneks aastaks Teine maailmasõda. Pärast seda jätkati kohalike abitööjõudude tõhusal toetusel puhastustööd. Eesti rahvastikukaotuste ulatust loetakse vähemalt 20-protsendiliseks. Kremli võimuvahetused mõjusid aga pidurdavalt. Sellest on kahju Nashil – Putini noorsoo löökrühmal, kes tahaks seda lõpule viia. Putin kaitseb nende demonstreerimist ”Venemaa põlisalal”, kaebab Eesti peale Euroopa Nõukogule.
Smolenski veteranid väidavad: ajaloolise mälu huvides ei pea võõrvallutajatele rajama memoriaale.
Poliitilise näitelava repliigid on mõeldud rahvale, nn. avaliku arvamise mõjutamiseks. Neid saab tõlgendada mitmet moodi. Kulisside taga aetakse tihti hoopis teist juttu. Näiteks teatas Kreml 14. juulil, et president Vladimir Putin kirjutas alla seadusele, millega Venemaa peatab 150 päeva pärast oma osaluse Euroopa tavarelvastusleppes. See on katse võimu demonstreerimiseks, mis on ka löönud suuri laineid ja kutsunud esile tüüpiliste alistujate sõnavõtte.
Venemaa püüab ära kasutada lääne terro-rismivastast võitlust, ise üha enam ra-kendades meetmeid, mis sarnanevad riiklikule terrorismile. Opositsiooni esindajate elu on hädaohus, kriitikuid mõrvatakse, süüdlasi ei leita. Julgeolekul on volitus likvideerida nn. reetureid ka välismaal. Kui Suurbritannia ei taha leppida sellega, et Venemaa vaatleb isegi Londonis elavate venelastest briti kodanike likvideerimist oma siseasjana, külmetab Kreml koostöö terrorismivastases võitluses. Kuna Venemaa on Euroopa Inimõiguste Kohtus korduvalt süüdi mõistetud inimõiguste rikkumises, tahetakse neid kaebusi viia enda kohtusüsteemi, nii et saaks süüdi mõista kaebajad. See on Moskva ”relatiivne demokraatia”, mille maski taga peitub putinokraatia demokratuur.
Orjameelsusest
Rein Taagepera, emeriitprofessor
 28. juuni Eesti Päevalehes arutleb prof. Taagepera, et kui keegi avalikult ajalehes väidab, et tema sõidab maanteel aina 200 kilomeetrit tunnis, heites politseile ette, et teda ei takistata, siis millist põhilist meelsust see väljendab?
Ei tee vahet, kas see oli öeldud naljaks. Sest rahva naljatundes väljendub ta iseloom. Soome nali on muhe, eesti oma seevastu torkiv. Millist põhilist meelsust see politseijutt väljendab? Jätame kõrvale kitsad iseloomustused. Katsu-me sihtida mingi laiema ja kauaaegsema poole, millest järeldub mitte ainult eelmainitud pisijuhtum, vaid ka uudissõna JOKK ja võib-olla seegi, et 68 aasta eest oli Soomes Talvesõda, meil aga baasid, kust Soomet rünnati. Millist põhilist meelsust need kõik väljendavad?
Minu vastus on: orjameelsust. Kas üllatab? Kuidas see väljendab orjameelsust, kui keegi heidab politseile ette, et teda ei püüta?
Asi on selles, et orja jaoks on ühiskond isanda oma. Ühiskondlik moraal ja eetika on isandate loodud. Isanda vastu suures pildis ei saa. Jääb ainult üle valada võimetu viha välja omasuguste peale ja isandate ühiskonda vihmaussi tasan-dil uuristada. Orja eetika on, et kõik on lubatud, mida kubjas ei näe. Orja uhkus on kõigist normidest üle astuda, mida ilgemalt, seda vahvam. Orja moraal on, et ainus roim on vahele jääda. Kui teda ei tabata, arvab ta, et ühiskond ei tee oma valvuritööd korralikult, tema aga on oma osa teinud.
Ärajäänud Eesti Sügis-sõda
Orjameelsus kestab paratamatult kauem kui orjus ise. Nii nuriseb vaene orja-meelne, miks politsei ei ta-kista teda seadust rikkumast ja ülbitsemast. Miks seadu-sed ise on nii kehvad, et tema suudab seal auke leida, et petta ja varastada? Ta vaene ei anna endale aru, et sellisele arusaamale rajatud ühiskonnas peaksid pooled inimesed olema politseinikud ja nuhid, selle otsa veel nuhkide järel nuhkijad, kohtunikud, vangivalvurid ja valvurite valvajad. Tootva ja loova töö jaoks jääks vähe jõudu üle ja viletsus oleks seetõttu paratamatu.
Vaba inimene seevastu teab, et vabadus ja vastutus käivad käsikäes. Vaba inimese väärikus seisneb selles, et ta hoiab end ise vaos. Vaba inimene teab, et tema vabadus lõpeb seal, kus teiste oma algab. Tema väärikus seisneb selle piiri tajumises, ilma et talle peaks puust või trellidest ette tegema. Vaba inimene suhtub teistesse sõbralikult, hoolivalt ning koostöövalmilt – ja on väärt märkida, et see annab talle hea tunde. See annab talle tahte ja võime elada isegi kauem kui 65 aastat. Koos esivanematega on ta osaline ühiskondliku moraali ja eetika loomises. Need on tema omad, mitte temale väljastpoolt peale surutud.
Ükski maksuamet ei suudaks makse sisse nõuda, kui enamik katsuks neid jämedalt vältida. Ükski politsei ei suudaks korda hoida, kui enamik end ise korras ei hoiaks. Ükski kohtusüsteem ei suudaks seadusi maksma panna, kui enamik neid ise ei järgiks. Toimivas kodanikuühiskonnas on politsei, maksu-inspektorid ja kohtunikud nende väheste orjameelsete kammitsemiseks, keda ikka juhtub olema. Mida vähem auru läheb järelevalvele, seda tõhusam on ühiskond heaolu loomisel.
Kus asume meie? Võrrel-gem Soomega. Neil sajandeil, mil meil oli pärisorjus, jäid Soome talupojad vabaks. Soomes ei kuulutatud 200 aasta eest talupoegade müüki ajalehes. Meie süngel taustal olid ärkamis-aeg ja vabadussõda ime-väärsed saavutused. Me olime juba orjameelsusest vabanemas – ent mitte veel küllalt, et ajalukku läinuks Eesti Sügissõda 1939. Pole põhjust toonastele sugu-põlvedele ette heita, et nad olid need, kes nad paratamatult olid. Tagajärjeks oli poolsajand, mil Soomes süvenes vaba inimese tunnetus, meil aga uuesti orjameelsus.
Orjameelsus kestab paratamatult kauem kui orjus ise. Ma tunnen seda eneses. Ma näen seda enda ümber. Teisi muuta ma ei saa. Saan vaid eneselt pidevalt küsida: millal kipun käituma nagu vihaselt vinguv ori – selline, kes saab lühiajalist rahuldust omasuguste kiusamisest ja ühiskondlike normide vääramisest? Ja millal mul õnnestub käituda vaba inimesena? See on pikaldane visa heitlus sajandite pärandiga. Me oleme jõudnud vabasse maailma. Nüüd on võimalik ka ise vabamaks inimeseks saada. Selleks on esiteks vaja möönda, et orjameelsust on meis kõigis. Selleks on vaja aru saada, millistes vormides orjameelsus väljendub – ka sellistes, mis väliselt rõhutavad vabadust, ent unustavad ära kaasuva vastutuse, ilma milleta ei saa olla vabadust.
Venelased hangeldavad natsisümboolikaga
Olin täiesti jahmunud, nähes natsisümboolikaga tekstiile Tallinna Reisisadama “Sadamamarketis”. Veelgi rohkem üllatas mind seik, et pruuni diktatuuri sümbolitega T-särke müüvad Eesti Vabariigi vene keelt kônelevad kodanikud, ehk need, kes meid, eestlasi, tänaseni sôimavad kôva häälega igal vôimalusel natsideks ning toonitavad oma ôilsat tegu – eestlaste vabastamist Hitleri armeest. Saksa türanni hukkamôistjad teenivad raha natsionaalsotsialismi ülistamisega!
Turistide supermarketid Tallinna Reisisadamas
Tallinna Reisisadama lähedusse on kerki-nud aastate jooksul mitmeid supermarketeid, kus teevad sisseoste peamiselt turistid Soomest, Rootsist ja mujalt. Seetôttu müüakse sealolevates kauplustes tihtipeale tooteid, mida mujalt ei leia – näiteks mitmete luksuskaupade imitatsioone (tekstiilid, kotid, jalanôud), kuid ka alkohoolseid jooke ja toiduaineid.
Ise läksin sadama poodidesse eesmärgiga uurida veiniturgu. Seda suurem oli shokk, nähes lae külge kinnitatuid, uljalt lehvivaid T-särke, millel ilutsesid soomekeelsed kiidusônad Hitleri jüngritele – môeldud kindlasti Soomest saabuvatele reisijatele. Jahmatusest hoolimata taipasin vôtta kotist fotoaparaadi nähtu jäädvustamiseks.
Ma polnud ôieti veel jôudnud nähtut korralikult seedida, kui mu pilk tabas vasakul veel suurema tekstiilide kollektsiooni, millelt vaatasid mulle vastu nii türann Hitler ise kui tema diktatuuri erinevad sümbolid. Kui sihtisin uuesti oma kaamera pruuni nostalgiat kajastavate suveniiride poole, käratas turske vene keelt rääkiv meesterahvas mulle peale “Siin ei ole lubatud fotografeerida!”
Muulaste silmitu viha Eesti Vabariigi vastu
Ma ei lasknud agressiivsest toonist ennast heidutada, vaid esitasin viisakalt oma pressikaardi ning küsisin sôbralikult müüja emakeeles, millisel eesmärgil ülistavad nad saksa diktaatori inimvaenulikku rezhiimi. Müüja, keda oli vahepeal tulnud toetama teine silmnähtavalt hoiatava kehahoiakuga rahvuskaaslane, vastas hääletooni alandamata, et loomulikult vôivad nad müüa diktatuuride sümboleid, sest see ei olevat keelatud. Eesti Vabariik polevat pealegi mingi demokraatlik riik, vaid siin valitsevat seadustega piiramata valitsus. Näitena toodi minule aprillirahutused, millega ühenduses olevat politsei kasutanud äärmist vägivalda. Kui palusin täpsemat teavet – kes, kus, millal, kuidas, ja konkreetseid nimesid, siis vaatasid môlemad jässakad meesterahvad lihtsalt abitult lakke.
Kuigi olen ise kasvanud üles Aljosha varjus, siis oli muulaste minu peale paisatud viha eestlaste (Eesti Vabariigi) vastu täielikult ootamatu. See, et Eestis elavad venelased on tihtipeale rahulolematud, sest on kaotanud kôik NL ajal olevad privileegid, oli varem minule isegi kuidagi inimlikult môistetav. Kuid otsene silmitu viha, millele vihkajad ei leid-nud ühtegi adekvaatset argumenti – selleks ei olnud ma emotsionaalselt ette valmistatud. Nagu ma hiljem oma kogemustest rääkides kuulsin, on mitmed enne sôbralikult muulastesse suhtunud eestlased muutnud radikaalselt oma hoiakut. Paljud kinnitasid, et nad keelduvad peale Pronkssôduri ümber toimunud sündmusi rääkimast vene keelt.
Minu pehmelt ja sôbralikult formuleeritud küsimuse peale, miks ei koli nad siis Eestist Venemaale, kui nad Eestis ennast hästi ei tunne, pealegi on ju Putin kutsunud neid tagasi, ärritusid mehed uuesti: “Oleme siin sündinud, see on meie kodumaa,” vastasid nad vihaselt.
Nende kodumaa? Miks mitte, on ju minulegi olnud peale Eesti ka Soome ja Saksamaa kodumaaks. Kuid kas kodumaad vôib vihata? Kas kodumaad (ehk maa, kus on minu kodu) ei peagi kôik elanikud lojaalselt teenima? Ma ei kujuta ette, et vôiksin elada mujal, armastamata ja austamata maad, mis on saanud minu uueks elukohaks. Samuti on olnud minule iseenesestmôistetav, et olen alati ôppinud ära riigikeele, sest keeleoskuseta ei vôiks ma vôtta osa selle maa kultuurist ja ühiskondlikust elust, kus ma elan.
Kuid mulle on ka selge, et natsisümboolika müüjad ei ole iseendaga kunagi arutanud küsimust, milline sügav tähendus on kodumaal. Nad ei môistaks ka John F. Kennedy kuulsaks saanud lauset: “Ärge küsige endilt, mida kodumaa on teie jaoks teinud. Küsige, mida ise olete kodumaa hüvanguks teinud.”
Selle kohtumise pôhjal olen sunnitud nentima – integratsioon on tôepoolest Eestis ebaônnestunud. Üks asi on rahul-olematus, teine asi on pôhjatu viha.
Siseministeeriumi seisukoht
Pöördusin natsisümbolite müümise suhtes seisukoha saamiseks ka Siseministeeriumi poole. Pressinôunik Kristina Karevalt sain järgmise vastuse: “Eestis kehtiv õiguslik regulatsioon ei keela tõesti erinevate okupatsiooni-sümbolite rahumeelset eksponeerimist. Küll aga näeb karistusseadustik ette vastutuse juhul, kui sellise tegevusega kaasneb vaenu õhutamine või see on suunatud vaenu õhutamisele. Seega sõltub okupatsioonisümbolite ekspo-neerimise ja kasutamise keelatus eesmärgist ja objektiivselt tajutavast teost. Antud kontekstis on küsimus pigem eetiline.”
Siinkohal ei vôi ma nôustuda ministeeriumi pressiesindaja arvamusega. Antud kontekstis ei olnud tegemist eetilise küsimusega, vaid selgelt vaenu ôhutamisega Eesti Vabariigi vastu. Eetiliste normide rikkumiseks vôib pidada vaid fakti, et muulased, kes toovad esile Eesti “vabastamise” Punaarmee poolt Hitleri-rezhiimist, teenivad nüüd oma elatist Hitleri okupatsioonisümbolite müümisega.
Aino Siebert
Eestlase auks nimetatud sild Californias
Richard “Fresh Air” Janson oli eesti kunstnik, kelle mälestuseks anti tema nimi ühele San Francisco lähedal asuvale sillale. Autori foto
San Francisco lahe põhja- rannikul on osariigi maantee nr. 37, kus ääres leidub soolavee soo, millest lugu peavad vaid veelinnud ja üksikud kalamehed. Soosse sisse voolab mitu jõge, mis pärinevad California kuulsast veiniistanduste rajoonist Napa-Sonoma’st, sealhulgas Sonoma Creek.
Umbes sada aastat tagasi sidus oma majapaadi Sono-ma Creeki kinni eestlane Richard Ludwig Janson ning asus sinna elama. Richard Janson sündis aastal 1872 Riia lähedal ja tuli noormehena Californiasse tööle kalameheks San Francisco lahel. Seal sai ta omale ka hüüdnime “Fresh Air”, kuna ta nautis loodust ja armastas õues magada nii palju kui võimalik. Janson oli kunstnik ja talle meeldis paadis maalida õlivärviga maastikku ja loodust, mis tema ümber oli näha. Hiljem hakkas ta voolima ja nikerdama California punapuust peibutisparte, mis olid niivõrd täpsed koopiad päris partidest, et ta sai kuulsaks jahimeeste seas, kes ostsid tema tarbekunsti. Hiljem ka teised ostsid tema parte, sest need olid tõepoolest kunsti-esemed ja mitte ainult pardijahtimiseks vajalikud peibutised.
Nii Richard Janson elas, voolides parte ja maalides Põhja-California maastikku, kuni suri 1951. aastal. Tema kunst aga elas edasi. Täna-päevani peetakse tema peibutisparte standardiks sel alal ning ta õlimaalid on samuti hinnatud. Mitmeid Jansoni maale on kasutatud taustaks veinipudelite etikettidel.
California osariik otsustas 1996. a. Richard Jansonit austada ja “Assembly Con-current Resolution No.68” määras, et sillale, mille juures ta elas, antakse nimi “Richard “Fresh Air” Janson Bridge”.
Resolutsioonis mainiti ka Jansoni rahvuslikke juuri: “born in Estonia…his life reflects the rich diversity of California and contributions from many regions of the world…”.
Ise olen üle selle silla sõitnud päris palju kordi, aga alles hiljuti sain teada, kes Richard “Fresh Air” Janson oli, ning võib öelda, et päris uhke tunne tekib kui näha, kuidas pisikese Eesti rahva mõju ulatub ümber maa-kera. Meid on igal pool ja oleme oma jälgi jätnud väga ootamatudesse kohtadesse.
Andres Ruetman
Los Angeles
Väliseestlased soovivad suhtlemist hõlbustavat andmebaasi
Sangaste lossis 26. juulil peetud maailma eestlaste ümarlaual jäi kõlama osalenute soov luua suhtlust hõlbustav väliseestlaste andmebaas.
Ürituse korraldanud Eesti Seltsi Belgias peasekretär Mari Tomp ütles, et ümarlaua eesmärk oli inimesi omavahel tutvustada ja neid erinevatele Eestit puudutavatele probleemidele lahenduse leidmiseks mõtlema panna.
Ümarlaual osales ligi 70 ettekandjat, väliseestlast, nende sugulast või tuttavat ning sellel jäi kõlama osalenute soov luua suhtlemist hõlbustav väliseestlaste andmebaas, mida võiks hallata kultuuriministeerium.
Veebipõhise andmebaasi kaudu saaksid omavahel suhelda kõik väljaspool Eestit elavad aktiivsed eestlasgrupid, alates eri seltside esindajatest ja lõpetades kas või väikse lapsega kodus olevate noorte emadega, märkis Tomp. Ka aitaks see mitmesuguste ürituste puhul informatsiooni levitada.
Ümarlaual ettekande pidanud kultuuriministeeriumi asekantsler kultuurilise mitmekesisuse ja välissuhete alal Anne-Ly Reimaa ütles, et praegu kultuuriministeeriumi veebilehel asuv Välis-Eesti orga-nisatsioonide nimekiri vajab ajakohastamist ja täiendamist.
Ta lisas, et ministeeriumid ei ole veel kokku leppinud, kes uut andmebaasi haldama hakkab. Üks võimalus on, et selle ülesande võtab kultuuriministeerium.
Reimaa sõnul oleks samas loogiline, et seda hakkab tegema rahvastikuministri büroo, kes hakkab tulevast aastast koordineerima praegu haridus- ja teadusministeeriumi koordineeritavat rahvuskaaslaste programmi. Ta lisas, et samuti tuleks kasutada välisministeeriumi kontaktandmeid.
Ümarlaud oli Tompi sõnul ideeline jätk detsembris Eesti Seltsi Belgias korraldatud Brüsseli ümarlauale. Tänavune ümarlaud toimus 23.-27. juulini kestva Euroopa eestlaste koori esimese laululaagri raames.
BNS
Jäljed Ruhnus
Ruhnu kirikud – vana Püha Magdaleena kirik püstitati 1643. a. ja on siiani vanim säilinud puithoone Eestis. Uus kivikirik on aastast 1912. Fotod: Anne McCullom
Esimene jälg. – Olümpia-aasta suvi 1980. Pirita jõe suudmes joondusid jahid, et välja selgitada kiireim võistleja purjeregatil. Osavõtjate seas puudus USA, mis tollal protesteeris Nõukogude Liidu sõjalise sekkumise vastu Afganis-tanis.
Samal ajal ootasin mina 9-aastase tüdrukuna koos isaga väikses Pärnu lennujaamas lendu Ruhnu saarele. Ruhnu asub strateegiliselt tähtsas kohas; tollal sõjaliselt tugeva Nõukogude Liidu piiril. Ruhnu oli vabale maailmale nii lähedal, ometi “võrgus” kinni. Tollal ei tulnud mul pähe, kui paljud paadid kunagi siit Läände põgene-sid, sest 1980. a. valvas piirisaart 500-meheline Nõukogude Liidu piirivalve. Õnneks meil nendega tege-mist ei tulnud ja nende kohta mul mälus ka midagi säili-nud ei ole. Oli muud, mida mäletada, nagu toredad jalutuskäigud isaga. Kes Ruhnus käinud, ei unusta vana puu-kirikut, mühavaid männi-metsi ega imekauneid valgeid “laulvaid” liivarandu saare lõunaosas. “Laul-vateks” kutsutakse neid seetõttu, et kui kannaga läbi liiva tõmmata, siis kostab mahe meloodiline krudin – hääl aegade hämarusest, muusika merede sügavusest.
Teine jälg. – Suvi 2006. Jah, võrreldes 1980. aastaga on Eestis palju muutunud. Oleme taas vaba suveräänne riik, mitte annekteeritud Nõukogude Liidu osa; oleme liitunud vabatahtlikult Euroopa Liiduga. Enam pole Ruhnus Vene piirivalvureid, vaid on NATO kaitstud õhuruum ja Eesti oma mehed valves. Kui me Ruhnu sadamasse sisse sõidame, võtab meid vastu Eesti piirevalve kaater, sini-must-valge lipuga. See pole mingi pidulik vastuvõtt ekstra meie jaoks, vaid argine piirivalve tööpäev, mil alati tuleb vormis ja valves olla. On ju Ruhnu saar nüüd Eesti üks piiripunkidest ja sadam avatud sõbralikele meresõitjatele. Ruhnu sadam on saanud kaasaegse juurde-ehituse, sadamat on süvendatud ja uus sadamahoone seisab uhkelt püsti. Kai ääres ootas meid ka meie külalistemaja perenaine, kes saarele saabujatele transporti külasse organiseeris. Tuli-jaid oli üksjagu; Ruhnusse saab nii Kuressaarest kui Pärnust laevaga. Seda mui-dugi siis, kui ilmataat lubab. Oma eraldatuse tõttu on Ruhnu rahulik puhkusekoht. Ei ole ülerahvastatud ja üle-prügistatud randu ega hot-dogi putkasid. Paljud eestlased ei ole isegi saarel käi-nud. Minu ja mu isa jaoks oli see juba teine reis, aga mu abikaasa jaoks esimene. Puhkust ja aegade hõlmast mälestusi me taas otsima läksimegi. Rahu ja vaikus on privileegid meile, kes me Manhattani elanikena vahe-tevahel linnakärast eemale tahame. Milline kontrast – Ruhnus on kõigest 58 püsielanikku. Kuus-seitse väikest, kuid hubast erakätes majutuskohta püüavad küla-liste vajadusi rahuldada. Eraettevõtlus hakkab hoogustuma. Saare kauplus, mis 26 aastat tagasi oli ainus, on endale nüüd teise külapoe näol konkurendi saanud. Poerahvale on turistid suur rahaallikas, sest just nemad moodustavad suurema osa maksujõulisemast ostjaskonnast. Turism on peale kooli, postkontori, vallavalitsuse ja piirivalve ruhnlastele suur tööandja. Muidugi on turism hooajaline, sest sügisel, kui linnainimene, st. suve-ruhnlane, tagasi mandrile läheb ja lapsed kooli saadab, taandub Ruhnu elu jälle vaikseks meenutuseks kuskil mälusopis ja ehk ka laste kirjandites teemal: “Mis ma suvel tegin?”
Kolmas jälg – Rootsi ajalugu. Ruhnul on kirju ajalugu. Saart on mainitud esmakordselt 1341. aastal, mil rootsi talupojad saarel maabusid. Rootsi aeg ja vaimsus püsis saarel kuni 1944. aastani, mil rootsi päritolu elanikud saarelt Rootsi põgenesid ja saare peaaegu tühjana maha jätsid. Nende inimeste järeltulijad on nüüd oma maid tagasi saamas, aga mitte kõik ei ole õnnelikud. On palju maa-vaidlusi, tülisid kohtutega ja arusaamatusi. Nägime maja, mis “rootsi punasega” (värv) üle oli värvitud; tundsime selles ära hoone, milles me 26 aastat tagasi isaga terve kuu elasime. Sellest ajast on muutunud nii mõndagi: kooguga kaev on asendatud elektripumbaga, suitsu sisse-ajava puupliidi asemel on nüüd elektripliit. Kahjuks on saare vetest kadunud ka hülged ja kalanoos on vähenenud. Kutselisi kalu-reid saarel enam ei olegi. Läbi ajaloo on see aga olnud Ruhnu meeste jaoks põline tegevusala ja elatusallikas (naised tegelesid põllu-harimisega). Ruhnlane sõltus suuresti merest, kust tuli suurem osa toidupoolisest, aga suured riigi traalerid on mere kalast tühjaks tõmmanud, või lahkusid kalad koos rootslastega vabasse vette? Kalade külmutushoone on tegevuse puudusel laudadega kinni löödud. Vaid suured viinamäe teod veeresid stoiliselt üle teede…
Neljas jälg – rannaliival. Ruhnu külad kannavad enamu-ses Rootsi nimesid: Överkirke, Limo, Haubskjärre, Ringsu. Kõige ilusam rand on saare lõunarannikul Limos. Sinna saab mööda käänulist metsateed pidi, möödudes väikesest kollasest postkontorist ja raamatukogust/internetipunktist ning punasest rauast tuletornist. Kõrged liivadüünid, mis tegelikult on looduskaitse all, juhatavad rändaja lumivalgele laiale liivarannale. Vanasti, umbes 100 aastat tagasi, oli Limos isegi sadam, mis aga tules hävis (millal, ei tea). Alles on vaid üks munakividest muul ja puude vahel varjatud kivitee. Mis laevad siin kunagi randusid? Kuhu sõudsid Ruhnu meremehed? Maailma suurlinnadesse, ehk New Yorkigi? Kes neid mäletab? Kus arhiivides või kelle pööningutel tolmustes kirstudes on nende elulood peidus?
Limo rannas on aastaid olnud saun. Praegune on üsna uus ehitis, mille valged palkseinad laevaga saabujale kaugelt silma paistavad. Sauna saab suure raha eest välja rentida (nädalalõpus terve sauna rent seltskonnale maksab u. 2400 EEK= $200). Nõuka ajal tehti sauna juurde puurkaev, kust nüüdki magedat vett saab. Limo rannas päikse käes mõnuledes tulevad igasugu head mõtted pähe ja linnastress kaob. Aju ja keha puhkavad. Saun on otse rannas, veepiirist ehk 20 m ja ühtki teist hoone läheduses ei ole, nii et saunalavalt saab otse merre joosta. Selline rahu valdas meid, kui me vana kiviteed pidi tagasi külla sammusime; tundsime heameelt saarele tuleku üle.
Viies jälg – karu jälg. Poolel teel jäi silm pidama metsa sees kõrguval tuletornil. Punane rauast konstruktsioon on ehitatud 1877.a. Prantsusmaal. Praegu asub ta koos mobiili-masti ja õhutõrje lokaatoriga Eesti piirivalve kordoni territooriumil. Valves olnud meestelt sai uusi teejuhiseid küsitud, kuna olime vahepeal veidi ära eksinud (isa mälu pettis veidi, eks aeg teeb oma töö). Kuigi Ruhnu on piisavalt väike, 5 x 3,5 km, on saare põhjaosas päris sügav mets. Vahepeal ei paistnud ei merd ega teerada, nii et tekkis tunne, et kohe-kohe põrkame kokku kurikuulsa Ruhnu karuga, kes olla tal-vel jääpangal saarele triivinud. Õnneks me otiga ei kohtunud, küll aga leidsime Överkirke rannas tema peibutamiseks maha jäetud loomanaha. Meie majutuskoha peremees näitas arvutist karu käpajälge, mis olevat tehtud vahetult pärast karu saabumist. Tänase päevani ei ole aga ükski inimene karu oma silmaga näinud, kuigi kahtlast krabistamist on võpsikus kuulda olnud. 2006.a. suvel oli Ruhnu vallavalitsus saare põhjapoolse osa, seal kus mets tihedam, lausa punase lindiga ära eraldanud, et pahaaimamatud rändajad ootamatult karu teele ei satuks. Sügisel, kui karul looduslikud toiduvarud metsas lõpevad, on looduskaitsjatel lootust otti ehk lähemalt näha ja ajutiseks transpordiks “uinutada,” et ta siis mandrile elama viia.
Kuues jälg – Kirikud. Küla saare keskel on umbes 4 km sadamast. Juba ammusest ajast on targad mehed oma majad meretuultest ja lainetest kaugemale ehitanud, et mitte tormide meelevalda jääda. Turis-miviidad hõlbustavad orienteerumist. Sammumegi Ruhnu tähtsaimate vaata-misväärsuste – kirikute juurde. Jah, Ruhnus on kaks kirikut. Neist vanem – puidust Püha Magdaleena kirik püstitati 1643. a. ja on siiani vanim säilinud puithoone Eestis (www. ruhnu.ee andmetel). Kirikus on säilinud 17. sajandi meestele mõeldud välja-lõigetega puidust pingirida; ja kitsam ning lihtsam pingistik naistele ja lastele. Kiriku läänefassaadi ehib kunagi ammu saare all hukkunud “Clio”-nimelise purjeka barokne ahtrikaunistus. Kui rootsi-ruhnlased 1944. a. Eestist põgenesid, võtsid nad paljud kirikuvarad endaga kaasa. Üks noorena läinud, Ruhnus sündinud Johan Steffensen kirjutab oma raamatus “Meie, ruhnlased,” kuidas nende asjade otsimised Rootsis ikka veel nii vaevalised on. Ruhnu kirikus on siiski säilinud kaunid klaasvitraazhid. Vana puu-kiriku kõrval seisab 1912. a. valminud kivikirik. Suurem ja tulekindlam (küünlad) kirik suutis ka suurenenud saarerahva vajadusi paremini rahuldada. Tööd andis selle ehitus samuti: mehed tahusid kohapealsed maa-kivid kauniteks ehitusplokkideks. Kirikus on eksponeeritud üks Eesti vanimatest kirikukelladest.
Nõukogude Liidu ajal oli saare kogudus väike. Kogudus pühitseti taas sisse 1994. a. Kirikuaias on palju omapäraseid kolmnurkseid puuriste: mõned seisavad ainult müüri toel. Nimesid ega aastaarve ei leia sealt neilt ajahambast puretud ristidelt ammugi, aga seda enam sunnivad nad mõtlema; seisavad vaikselt ja tunnistavad aja kulgu. Ruhnusse on maetud erinevast rahvusest inimesi: küll mere- ja sõjamehi. Too sõbralik pererahvas, kelle juures me isaga 26 aastat tagasi peatusime, on ka Ruhnu mullas oma viimse puhkepaiga leidnud. Kurb oli nende haual seista, aga selline on kord juba elu.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et käik Ruhnu oli väga emotsionaalne. Eriti mu 68-aastase isa jaoks. Tal ikka jagus juttu külarahvaga teemal: “Kas te seda inimest mäletate? Aga mis teistest on saanud?” Paljud, kes tollal elasid, kui meie saarel käisime, on kahjuks kas juba surnud või saarelt ära kolinud. Isa siiski kohtas mõnda tuttavat. Mu abikaasale meeldis Ruhnu rahu ja vaikus nii väga, et ta tahaks sinna lausa tagasi minna. Seda, mida Ruhnu pakub, ei olegi nii vähe ja see muutub lausa luksuseks, kui kodumaast kaugel elatakse ning Eestisse harva satutakse. Loodan, et Ruhnu ei muutu kunagi äratallatud sambla ja pepsipurkidega reostatud rannaga saareks. Aga samas loodan ma ka, et lahendatud saaks joogivee, mandri ja saarevahelise transpordi ja põliselanike vä-hesuse probleemid. Sest kui saarel ei ole lapsi, ei ole seal ka tulevikku. Õnneks on märgata, et hakkajaid peresid tuleb saarele juurde.
Anne McCullom
Eesti ja eesti soost arhitekt Louis Kahn
Pennsylvania ülikooli ajakirjas”Journey to ESTONIA”
Illustratsioonid artikli “Journey to Estonia” juurde. Ülal Pennsylvania Ülikooli ajakirja “Gazette” kaanepilt.
Vaba Eesti Sõnas on toodud juba mitmeid kirjutisi maailmakuulsa, Pär-nus sündinud ja Kures-saares oma varajasi lapse-põlve päevi veetnud andeka arhitekti Louis Kahni kohta, eriti nüüd, kui tema auks korraldati Kuressaares Kahni päevad. Vähe on aga kirjutatud, kuidas Kahni päevade idee sündis ja kuidas päevad teoks said. Nimelt juhtis Juhan Simon-son, kes õppis magistrikraadi saavutamiseks Univer-sity of Pennsylvanias linna- planeerimise ala 1956-58, kui Louis Kahn seal professoriks oli, tähelepanu sellele tuntud arhitektile oma VES-is 1. veebruaril 2001 avaldatud artiklis. Ta käsitles samal aastal toimunud arhitekt Kahn’i 100. sünniaastapäeva tähistamist ja ülikoolis toimunud juubeli- üritusi, millest ta ise osa võttis. Simonson rõhutas ühtlasi, et Eestis tuleks mingil moel juhtida tähelepanu sellele maailmakuulsale eesti juurtega arhitektile. Idee hakkas idanema ja algatus Kahni päevade korraldamiseks tehti 2004. a. sügisel, mil arhitekt Toivo Tammik ja Tallinna Tehni-kaülikooli õppejõud Vahur Mägi külastasid Lakewoodi eestlaskonda. Juhan Simon-son koos praost Thomas Vagaga viis külalised Phila-delphiasse, kus loodi vastavad kontaktid Pennsyl-vania ülikooliga. Külalistele tutvustati ülikooli arhitek-tuuri arhiivi kuraatorit William Whitakeri, kelle kaudu hakati arendama lähemat koostööd Eestiga. Asjad arenesid jõudsalt ja Juhan Simonsoni idee sai teoks.
Louis Kahni Päevad toimusid 6.-7. oktoobril 2006. USA poolt oli nende päevade koostööpartneriks University of Pennsylvania Architectural Archives, Kimbell Art Museum Texases ja Juhan Simonson. Majanduslikult toetasid päe-vi Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides ja Eesti Abistamiskomitee Ühend-riikides ning Ameerika Suursaatkond Tallinnas. Nõnda toimusid Kahni päevad Kuressaares USA-Eesti koostööprojektina.
Pennsylvania ülikooli ajakiri “Gazette” tõi oma juhtiva kirjutisena artikli Louis Kahn’ist ja tema karjäärist. Artikli pealkirjaks on “Journey to Estonia”. Kaanepildil on toodud Louis Kahn ja siselehekülgedel on Kahni tütre Alexandra Tyngi valmistatud portree oma armastatud isast, taustal Kuressaare loss ja Louis Kahni suurepärane mo-dernne “loss” Bangladeshis. Alex’i maal oma isast ripub nüüd Kuressaare raekoja seinal.
“Gazette’is” ilmunud 8-leheküljelise artikli kirjutajaks on Samuel Hughes, kes külastas Eestit ja Kuressaart Kahni päevade ajal. Kirju-taja annab eriliselt positiivse pildi nii päevadest kui ka Kuressaare linnast. Ta jalutas koos kuraator Bill Whi-takeriga Kuressaare tänavatel. William Whitaker mär-kas, et see linn oli võrreldav New Englandi või Nova Scotia mereäärsete linnadega. Ta märkis, et kuigi idee Kuressaare lossist kui Kahni loomingu inspireerijast on huvitav, oli arhitekt Whita-kerile rabavam vaadelda Saaremaa imeilusat loodust, imelihtsaid majasid ja selget arhitektuuri, mida nähes sai talle selgeks, et Louis Kahn oli teinud mitmeid ja mitmeid joonistusi Maine’i osariigi ja Kanada loodu-sest, mis tuletavad meelde Saaremaa looduslikku ilu. Artikli kirjutaja sõnutsi leidis ka poeg Nathaniel oma isa joonistustes tema poisi-põlve mälestused. Lapse-põlve kogemused olid Louis Kahnile olulise väärtusega. “Tundsin äkki erilist ühendust väikese poisiga, kes oli Lou,” sõnab Nathaniel. Tema isa jutustused oma lapsepõlvest olid erilise väärtusega, märgib Na-thaniel. “Saaremaal kujutasin ette, kuidas mu isa imetles suurte silmadega Kuressaare lossi ja väikese linna tänavaid. See oli tema-le kaunis maailm, mille väike Lou pidi maha jätma, kuid mille ta on taasloonud oma joonistes ja taiestes,” märgib Nathaniel artikli kirjutajale.
Ülikooli prestiizhikas ajakiri “Gazette” levib üle maailma kümnetele tuhandetele Pennsylvania ülikooli vilistlastele ja seda ajakirja loetakse paljudes akadeemilistes ringkondades. Selle artikliga sai mitte ainult arhitekt Kahn suure tähelepanu osaliseks vaid ka Eesti, Saaremaa ja Kuressaare. Nii on siis “Gazette’i” vahendusel maailmakuulus Louis Kahn mitte ainult oma poja arhitekt, “My Architect”, vaid tehtud ka meie eestlaste arhitektiks, “our architect”.
Airi Vaga
Pärnu David Oistrahhi festivalil on Eesti muusika parimates kätes
25. juuli Eesti Päevalehes kirjutab Tui Hirv, et David Oistrahhi festivali 23. juuli kontserdil esitati eesti muusikat veenvalt.
Igal suvel saab kümneks päevaks Pärnust Euroopa muusikaelu olulisemaid kantse. Oistrahhi festival toob kokku silmapaistvaid muusikuid. Uus nägu antakse tuttavale muusikale ja päevavalgele tuuakse mõndagi uut.
Nii ka esmaspäeval, 23. juulil Eliisabeti kiriku kumma-liste, altari kohal kokku jooksvate löövide all. Rohkearvulise, valdavalt võõrkeelse ja asjatundliku publiku ette astusid kaks noort dirigenti: Mayer ja Teraoka, kes oma täpse ja värske käelöögiga ohjasid Peterburi kogenud orkestrit ning kaht tipptasemel puhkpillisolisti Veldit ja Hoitengat. Ettekandele tuli peamiselt eesti autorite looming. Üle pika aja kuulis muusikat, mis kõlamassiga ei väsitanud, vaid oli tabav, läbipaistev ja vaheldusrikas.
Helmut Rosenvaldi “Adagio” keelpilliorkestrile on traa-gilise kõlaga ja enda vastu aus, ta ei varja emotsioone ega liialda moodsuse taotlemisega moodsuse enda pärast. Pigem on ta näide kaheksakümnendate muusika hulka eksinud heakõlalisusest, mida toetab orkester oma peene ja hästi sisse töötatud mänguga.
Viimastel aastatel on Eestis enim mängitud eesti helilooja ilmselt Tõnu Kõrvits. Tema tihe koostöö väljapaistvate interpreetidega rikastab muusikaelu mittetriviaalsete teostega mittetriviaalsetele koosseisudele. Saksofoni ei kuule solistina kammerorkestri ees just iga päev.
Astride Ivaski luuletusest “La Granja” inspireeritud “…neis aedades” kõla ei pääse mööda Eesti kontserdikuulaja teadvusse kinnistunud põhjala dzhässikujundist, mille retsept on saksofoni tämber koos kiriku akustikaga. Teos mõjub impressionistlikult: helilaadides on aimata Debussy “Pelléase ja Mélisande’i” värve.
Uus lõimumine
Virgo Veldi hingab oma pilliga nii keskendunult, nagu suudavad ainult dzhässimuusikud, kes ei pea ühe silmaga nooti jälgima. Orkester on solistiga juba partituuri tasandil väga peenes tasakaalus, kõlatasandist rääkimata. Mänguvõtted on need, mida muusikaajaloo õpikutes käsitletakse kui uuenduslikke, kuid on uue muusika sõprade jaoks muutunud igapäevaseks.
Kuldar Singi kontsertiino flöödile ja kammerorkestrile on eelnenud lugudest temperamentsem ja meenutab filmimuusikat – ilmselt täriseva sõdalasetrummi pärast. Flöödisolist Camilla Hoitenga on dialoogis orkestriga, mida dirigent Mayer veenvalt koordineerib, lustakas ja kiuslik, samal ajal vankumatult korralik. Loos välgatavad klassitsismiparoodia lõigud annavad tunnistust 1960-ndate meelsu-sest, mis oli eesti muusikas vaimselt erk ja viljakas aeg.
Glazunovile pandi Nõu-kogude muusikaõpikutes tema saksofonikontserti veel tükk aega tagantjärele pahaks – süüdistati kodanlikkuses. Nüüdisaja kuulmistaustaga inimesel on raske nii konsonantset muusikat formalistlikuks pidada (või kuidas kõike uuenduslikku nimetatigi).
On hämmastav, kuidas Eesti-kauged dirigendid suudavad tajuda meie heli-loojate muusikat, nagu kuuluks see neile. Galina Gri-gorjeva (“Tsaarinna Jevdo-kija nunnaks pühitsemise laul” keelpilliorkestrile) on helikeeleliselt oma siin oldud ajaga küll suhteliselt eestistunud (kahtlen, kas oskaksin sõnastada, milles see seisneb), kuid säilitanud (ehk rõhutatultki) tiheda sideme vene usu ja mütoloogiaga.
Ta kasutab instrumente lakooniliselt, aga nii, et need on mahlakad ja tummised. Kõla on mõistagi interpreetide teha – nemad on n-ö kangasteljed oma pingul heliniitidega. Muster ei tule arhailine, vaid uus lõimumine ida ja lääne, uue ja vana piirimail. Nagu kogu Oistrahhi festival.
EPL
Setude Taarka teatrilavalt filmiks
Hetk võtteplatsilt. Rezhissöör Ain Mäeots juhendab näitlejaid. Tagaplaanil ehtsad setokad. Autori fotod
Möödunud kahel suvel Obinitsas mängitud vabaõhulavastus „Taarka” osutus nõnda heaks materjaliks, et sellest otsustati teha ka film. Õigupoolest oli idee film teha tegijate peas juba ammu olemas, ent enne tasus materjali mõnevõrra „väiksemas” vormis järgi proovida.
Kauksi Ülle samanimelisel näidendil põhinev vanemuislase Ain Mäeotsa lavastus teenis üsna üheselt ära kohalike teatrikrii-tikute ja ka publiku kiituse. Eriti tüki nimiosalist kehastanud Merle Jääger, keda ka Kauksi Ülle ise enda sõnutsi tükki kirjutades just selles osas ette kujutas („Taarka” näidend on ilmunud ka raamatuna). Mõnevõrra üllatav ongi, et järgmise aasta kevadeks kinno jõudvas filmis ei mängi peaosa mitte Jääger, vaid Siiri Sisask. Lisaks mängib lapseeas Taarkat Inga Salurand ja vanemas eas Marje Metsur. Tegijad on põhjendanud Sisaski eelistamist Jäägerile tema välimuse tõttu; Sisask sobivat ehedust nõudvas filmis paremini mängima Taarkat, keda süüdistati, et ta on mustlasverd ja võõras. Taarka lugu ongi muuhulgas nimetatud ka setude versiooniks Kitzbergi „Libahundist”.
Hilana Taarka elas 1856. aastast 1933. aastani ning oli tuntud nii oma temperamendi kui ka lauluande poolest. Nii teatritükk kui ka film esitavadki Taarka eluloo läbi pildikeste Hilana Taarka elust, mida ilmestavad setude rahvatraditsioonid ja laul.
Kuigi filmi üheks rezhissööriks on teatritükigi lavastanud Mäeots, siis on filmil Hardi Volmeri näol teinegi rezhissöör. Koos nad siiski võtteplatsil käske ei jaga. Töö on ära jaotatud nii, et Mäeots juhatab platsil vägesid (ehk juhendab näitlejaid) ning Volmer jälgib veidi kaugemalt, kuidas see kõik pildile jääb, ning vajadusel kohendab üht-teist seal, kus vaja.
Filmi operaatoriks on Eesti noorema põlvkonna üks andekamaid operaatoreid Elen Lotman, kelle jaoks on ühtlasi tegu täispika mängufilmi peaoperaatori debüüdiga. Varasemalt on ta teinud kaasa mitmetes filmiprojektides nii Eestis kui ka välismaal.
Kauksi Ülle näidendil põhinev stsenaarium sai valmis Mart Kivastiku, Kauksi Ülle, Elo Seliranna, Ain Mäeotsa ja Hardi Volmeri koostöös – paljuski tuli näidendit täiendada, kuna filmi jaoks tuli läbivaid süzheeliine veidi rohkem lahti kirjutada.
Nagu filmivõtetel ikka, nii pole ka „Taarkal” äpardustest päris hoiduda õnnestunud. Ajakirjandusest on jooksnud läbi nii uudised sellest, kuidas võtterühma välikäimlad mõneks ajaks pihta pandi või et statistidena kasutatavad kohalikud setud polevat alati rahul setude kujutamisega filmitegijate poolt. Üldstreiki pole siiski välja kuulutatud ning filmivõtted kestavad veel kuni suve lõpuni, misjärel tehakse novembrikuus veel ka mõned talvised võtted. Setudel on kogu filmi juures oluline osa mängida, sest filmi on plaanitud ka mitmed massistseenid, kus osalejaid paarisaja kanti, ning siin jääksid filmitegijad ilma kohalike abita tõenäoliselt veidi hätta. Eks olegi tegemist üsna suures osas setude filmiga. Professionaalsete näitlejate kõrval – nagu Merle Jääger, Marika Vaarik, Tõnu Oja, Liina Tennossaar, Tanel Joonas, Kaarel Oja – teevad filmis kaasa Seto Kuningliku Pärimusteatri noored näitlejad.
Muuhulgas on plaanis filmida ka Helsingis (ka varsti, täpsemalt oktoobris, kinolinale jõudvat Georg Otsa elust kõnelevat „Georgi” filmiti osaliselt seal). Põhjuseks on Hilana Taarka eluseik, mis viis ta esimese Eesti Vabariigi algusaastatel Tallinnast üle lahe Soome presidendile esinema. See oli ka sündmus, mis aitas Taarkal lugupidamist võita oma kodumaal.
Filmi suurimaks väljakutseks saab tõenäoliselt see, kuidas vabaõhuetendusest tekkinud siiras ja vahetu elamus setude folkloorist ning traagikast kinolinale õnnestub seada. Obinitsas mängitud tüki puhul omas kindlasti juba koht, kus vaataja viibis, olulist rolli. Film nõuab aga tugevamat lugu ning ehedusetunde loomine jääb rohkem filmi-tegijate kanda kui teatritüki puhul, mil keskkonnast ja lauludest tekkinud meeleolu andis juba iseenesest vajaliku laengu.
Veidi vähem kui aasta pärast valmiva filmi eelarve on Eesti mõttes igati arvestatav 7,7 miljonit krooni ning filmi valmimisele on oma õla alla pannud nii Eesti Filmi Sihtasutus, Eesti Kultuurkapital, Euroopa Liidu programm Media Plus, Kultuuriministeeriumi Setomma riiklik kul-tuuriprogramm kui ka Setomaa Valdade Liit. Ja ega nüüd jäägi muud üle, kui jääda ootama maailma esimest setukeelset filmi.
Ida Tõuk
* The Front Page reports from the Great Britain, where Scouts from all over the world came together to celebrate the 100th anniversary of Scouting. On August 1, 1907, Lord Baden-Powell organized a camp for boys, where 20 young men came together to “learn through doing.” This gave rise to Lord Baden-Powell’s book called “Scou-ting for Boys.” The rest is the history of Scouting. Since that time, Scouting has spread to all corners of the world, and has included girls as well. The photo shows Estonian Kristiina Niiler with fellow scouts from the UK, USA, Swasiland and Sri Lanka.
* The second photo on the Front Page shows a group of Estonian Scouts visiting the Nordic Press offices in New York.
* Ilmar Mikiver writes about the turning of Islam through the efforts of Turkey. As the nation embarks on becoming a member of the EU, Turkey becomes a symbol of an Islamic nation that balances its religious tradition with proper democracy and freedom. There are obstacles, though, that Turkey faces. One of these is of course the belief by some Europeans that Turkey is not European. Otherwise, Turkey also needs to solve its issues with Cyprus and the Kurds in Turkey and northern Iraq.
* Vello Helk writes about some musings during July. Using the possibly days-long queues at the Estonian-Russian border as a starting off point, Mr. Helk discusses the “relative democracy” that Russia practices under Vladimir Putin. While Rus-sians in Estonia make no at-tempt to return to the motherland as Putin seeks (as life seems better for them where they are), they do not hesitate to clamor for Russian aid in any issue regarding Estonians. This gives rise to Russia’s continued attempts to meddle in the affairs of other states, including not only Estonia and Eastern Europe, but also in countries such as the UK.
* Rein Taagepera writes on page 3 about the legacy of a slave-mind. Many people, he argues, cannot let go of this mindset, even in free Estonia. He compares the experiences of the Finnish people with those of Estonians, and notes the different attitudes caused by the continued feeling ha-ving been occupied. Freedom and responsibility go hand in hand. Any free person knows this, notes Mr. Taagepera. But a person with a slave-mindset does not see the two as going together. Without the act of taking responsibility, one cannot be free, he concludes.
* The article on the Art and Culture page details how Louis Kahn, the Estonian-born architect, has received so much recent attention, especially among the Estonians. Much of the groundwork in organizing events such as the Louis Kahn Days in his birthplace Kuressaare, Estonia, was done by New Jersey Estonian-American Juhan Simonson.
EU Has to Stand United on Kosovo Issue – Estonian FM
ER – The European Union must stand united on the Kosovo issue, Estonia’s foreign minister said after discussions with his colleagues.
“Unity is of essence in each phase of the discussion about Kosovo’s future,” Urmas Paet said.
Estonia supports launching new negotiations with the active participation of the European Union, the minister added.
“We back the proposals on the status of Kosovo made by the UN special envoy Martti Ahtisaari that serve as the basis for the talks,” Mr. Paet said.
European foreign ministers voiced firm support to Britain in the Litvinenko issue in a situation where Russia refused to extradite its citizen suspected of the ex-spy’s murder and is not showing readiness to cooperate with the British authorities.
The bloc’s foreign policy leaders weighed the situation in Sudan and neighboring territories and the EU’s possible future action in the crisis area.
In Mr. Paet’s words, Estonia backs drawing up a Darfur crisis regulation plan in view of the EU’s potential military operation.
“This does not mean an automatic decision to start the Chad operation but offers an opportunity to thoroughly analyze the situation and possible actions,” he explained.
The EU ministers at the same emphasized the need of continued support for the African Union mission in Sudan until the arrival of African Union and UN forces. Estonia in March allocated 500,000 kroons (EUR 32,000) to the mission.
The EU’s Portuguese presidency briefed the ministers about preparations for an EU-Ukraine summit in the Ukrainian capital Kiev in September.
The ministers acknowledged Ukrainian political forces’ agreements on early parliamentary elections and stressed the need to stick to the agreements made.
Mr. Paet said in Estonia’s view it is important to reach agreement on material institutional questions before the elections. The mi-nister observed that a genuine democratization process is underway in Ukraine and it is vital for Ukraine to see a clear prospect of further convergence with the EU.
“It has to be kept in mind that possible crises too are a part of the democratic process and successful exit from them strengthens democracy,” Mr. Paet said.
Hungary’s Prime Minister Briefed Estonian Counterpart on Russia Meetings
ER – Hungarian Prime Minister Ferenc Gyurcsany made a phone call to his Estonian counterpart Andrus Ansip to brief him on the Finno-Ugric festival that kicked off in Russia in the presence of Gyurcsany and the presidents of Russia and Finland.
Mr. Ansip told Mr. Gyurcsany he did not agree with those who suggested that Mr. Gyurcsany should not have accepted Russian President Vladimir Putin’s invitation to attend the event in Saransk, Mordva.
Mr. Ansip said he had nothing against the fact that both Mr. Gyurcsany and Finnish President Tarja Halonen took part in the festival.
Mr. Gyurcsany told his Estonian counterpart that the Hungarian government supports and defends the culture and identity of national minorities and that the same should be done by Russia.
Estonia, too, supports brot-hers and sisters living in Russia as well as their cultural prog-ress, said Mr. Ansip, adding that he’s confident that Hungary’s contribution to helping fellow Finno-Ugric peoples living in Russia is substantial.
Mr. Gyurcsany also updated the Estonian Prime Minister about his talks with Mr. Putin and Ms. Halonen.
The opposition Fidesz party earlier had called on Mr. Gyurcsany not to participate in the meeting, arguing that it would isolate Estonia rather than strengthen the identity of Finno-Ugric peoples.
Hungary regretted that Estonia was not invited to the summit, but noted that the prime minister would have no reason to stay away from the event.
In a letter sent to Mr. Ansip, Mr. Gyurcsany reaffirmed Hungary’s keen interest in Finno-Ugric affairs, with special regard to ethnic minorities living in the territory of present-day Russia.
|
