VES 32 – 16. augustil, 2006

<!– .style1 {color: #0000FF} –>Eestlased eelistavad Ilvest, kuid usuvad Rüütli võitu

Toomas Hendrik Ilves.
Foto: Postimees

President Arnold Rüütel koos grupi eestlastega San Franciscos jaanuaris 2006. Foto: erakogu

Avaliku arvamuse küsitluse kohaselt eelistaksid vastajad Toomas Hendrik Ilvese võitu presidendivalimistel, kuid peavad tõenäolisemaks Arnold Rüütli jätkamist teisel ametiajal.
BNSi tellimusel korraldatud OÜ Faktum & Ariko küsitluse kohaselt eelistas 37 protsenti vastanuist europarlamendi sotsiaaldemokraadist saadiku Ilvese pääsu Kadriorgu.
Rüütli toetajaid oli 27 ning Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluva riigikogu aseesimehe Ene Ergma poolehoidjaid 18 protsenti.
Seitse protsenti vastanuist toetaks mõnda muud kandidaati, nimeliselt mainiti Keskerakonna esimeest Edgar Savisaart, ärimees Jaan Manitskit, eurokomisjoni asepresidenti Siim Kallast ja Tartu Ülikooli rektorit Jaak Aaviksood.
11 protsenti vastanuist ei osanud sellele küsimusele vastata.
Ilvest toetasid sagedamini nooremad. 18-34-aastaste seas oli Ilvese toetajaid 46 protsenti, kuid 55-74-aastaste hulgas vaid 27 protsenti.
BNS-i tellitud küsitlus näitas, et Ilvest pooldas 48 protsenti vastanud eestlastest, vene emakeelega küsitletute seas oli tema toetus vaid 11 protsenti.
Ilvest eelistasid vastajad, kelle sissetulek pereliikme kohta oli 4001-6000 krooni (50 protsenti selle kategooria küsitletuist) või üle 6000 krooni (45 protsenti).
Rüütlit toetasid mõnevõrra sagedamini vanemad inimesed. 55-74-aastaste seas eelistas praegust riigipead 31 protsenti, 18-34-aastaste seas 22 protsenti.
Vaieldamatu liider oli Rüütel vene emakeelega vastajate seas, kus tema toetusprotsent oli 51. Eestikeelseist küsitletuist toetas Rüütlit vaid 17 protsenti.
Rüütel on populaarsem ka Virumaal, teda eelistas 40 protsenti neist vastanuist, kelle elukoht on kas Ida- või Lääne-Virumaal. Mõnevõrra üllatuslikult oli tema pooldajate osakaal üsna väike Lääne- ja Lõuna-Eestis, vastavalt 19 ja 20 protsenti.
Ergma saamist riigipeaks pooldavad mõnevõrra sagedamini naised. Teda toetas 20 protsenti küsitletud naistest, meeste seas oli see protsent 16.
Teadlasena oli Ergma mõnevõrra populaarsem ka kõrgharitute seas, saades 25 protsendi toetuse. Siiski jäi ta selles kategoorias alla Ilvesele, kelle pooldajaid oli 39 protsenti. Rüütlit toetas viiendik küsitletud kõrgharituist.
Alg- või põhiharidusega vastanute seas oli eelistatuim Rüütel (35 protsenti), talle järgnesid Ilves (21) ja Ergma (18). 21 protsenti selle kategooria uurituist ei osanud küsimusele vastata.
Eestlastest toetas Ergmat 20 ja vene emakeelega vastanuist 12 protsenti. Ase-spiikri pooldajad elavad pigem Tartus ja mujal Lõuna-Eestis, kus eelistas teda vastavalt 28 ja 27 protsenti vastanuist.
BNS-i tellimusel küsis Faktum & Ariko ka seda, kelle valimist presidendiks tõenäolisemaks peetakse.
38 protsendi vastanute hinnangul saab järgmiseks riigipeaks tagasi Rüütel. Ilvese võimalustesse uskus 24 ja Ergma shanssi 12 protsenti vastanuist. Vaid kaks protsenti arvas, et riigipeaks võib saada mõni muu kandidaat, nimetades Savisaart. Ülejäänud ei osanud sellele küsimusele vastata.
Rüütli võitu uskusid pigem mehed (45 protsenti), 18-34-aastased (41), kesk- või keskeriharidusega (40), venekeelsed (46), üle 6000 krooni suuruse sissetulekuga pereliikme kohta (47) ning Tallinnas elavad (45) küsitletud.
BNS-i tellimusel küsitles Faktum & Ariko eelmisel nädalal telefonitsi 401 inimest üle Eesti vanuses 18-74 aastat.
BNS

TÄHTPÄEVI

Insener Argo Laido 75

Vasakult juubilar Argo Laido, tema noorem vend Rein Müllerson, Ivi Eenmaa, Ülle Ulla ja Juta Kurman. Fotod: erakogu

Me latse nagu essind linnu
Kik ilmalaanen laiali…(A. Rennit)
Need read “Kodukotusest” on olnud valus tõdemus enamusele eesti rahvast, keda sovjeti õudne holokaust igasse ilmakaarde laiali on paisanud.
Kuid tänane USA-s, Georgias, elav juubilar otsustas oma kõrgel sünnipäeval kõik veel imekombel alles olevad sõbrad-sugulased-sõbrad oma sünnimaale selleks tähtpäevaks kokkku kutsuda. Nii toimus kaks sünnipäeva tähistamist: üks Stockholmis, teine Tallinna lähistel Viimsis, populaarses restoranis Paat ligi 40-le inimesele.
Biograafilisil andmeil sündis Argo Laido (sünd. Lossmann) 5. juunil 1931.a. Tallinnas ohvitser Avo Laido perekonnas. Vanemad lahutasid, Argo olles alles 5. Nii võis 6-aastane Argo osa võtta oma ema pulmast Erich Jaaksoniga.
Koolitarkust sai juubilar tolleaegseis EV parimais kooles: Prantsuse Lütseumis ja Westholmi Gümnaasiumis. Seda katkestas Nõukogude okupatsioon 1944.a., mil perekond Rootsi põgenes. Haridusteed Rootsis jätkates omandas juubilar kaks inseneridiplomit: Automotive Engineering ja Mechanical Engineering.
1956.a. USA-sse jõudes leidis AL esmalt tööd Wyandotte’s, Michiganis, Pensalt Chemical’i juures. Pärast seda oli ta mõnda aega Guilford College’s, Põhja-Carolinas oma tädi, EV esimeses naisagronoomi, prof. Alma Martini juures. Olles töötanud 10 aastat General Motors’i juures Detroidis, sai ta kutse Chicagost asuda ühes metallitööstuses Director of Engineering ametikohale. Edasi töötas ta Plant Manager’i ja VP of Manufactoring ametipostidel, jne.
Pensionäri elu naudib juubilar koos abikaasa Merike Tummaga Georgia osariigis Atlanta lähedal. Esimesest abielust rootslannaga on Argo Laidol poeg Rolf, mag.insener ja kahe magistriga koolliõpetajast tütar Tina ning neli lapselast.
75. juubeli pidustustel Viimsis viibisid juubilari noorem vend prof. dr. Rein Müllerson Inglismaalt, Londonist; õde, psühholoog Heili Laido abikaasaga Tallinnast ja tema ema, lastearst ja luuletaja Eha Laido; õepoeg Ott Laido ja tema 4-kuune poeg Erik; onutütar Tiiu Laido Tallinnast.
New Yorgist lendas kohale tädi Alma kasutütar, rahvustegelane Juta Kurman. Tallinnast viibisid sündmusel veel endine Tallinna ja nüüdne Võru linnapea Ivi Eenma; juubilari lapsepõlvesõber, tantsija-näitleja Ülle Ulla ning sugulasi-sõpru-hõimlasi Saaremaalt, Pärnust ja Viljandist.
Pärast juubelipidu käidi ka vanaonu, kindral Artur Lossmani haual Metsa-kalmistul ja reisiti Eestis ringi. Mälestusväärne juubel lõppes USA-s laeva lõbureisiga Lõunamere saartele Bahamas.
Juta Kurman

Mäletades küüditamist 65 aastat tagasi

On möödunud 65 aastat 1941. aasta 14. juuni suurküüditamisest, kui hävitati suur osa Eesti paremaid poegi ja tütreid.
Pärast 12. märtsi 1934 kuulutas tollane peaminister Konstantin Päts põhiseaduse-vastaselt riigis välja kaitseseisukorra, arreteeris Eesti Vabadussõdalaste Liidu aktivistid ja küüditas nende toetajad (Kihnu saarele, Otepääle jm). Täide läksid nii Johannes Kaarepi sõnad kui ka endiste riigivanemate kartused. Kaarep ütles, et Jumal nõuab jalamaid kaitseseisukorra lõpetamist, põhiseaduse maksmapanekut ja valimiste korraldamist; kui peaminister seda ei tee, lõpeb see Eestile õnnetult. 3. novembril 1936 koostasid endised riigivanemad Juhan Kukk, Ants Piip, Jaan Teemant ja Jaan Tõnisson kirja, kus öeldi, et nad tunnevad kaasvastutust oma riigi ja rahva saatuse eest. Samuti mainisid nad, et põhiseadus tuleb maksma panna ning sõnavabadus kui üks olulisematest põhiõigustest taastada. Endise riigivanemate arvates muutuvat Eesti riik muidu maaks, kus rahu, kord ja edu ei saa juuri ajada.
Minu kallis isa nägi pärast 12. märtsi 1934 mitu korda unes, kuidas ta Siberis nälgib. Tookord seda keegi ei uskunud, sest Nõukogude Liidust eraldas meid traataed.
13. juunil 1941 olid aga Võru raudteejaamas vagunid, mille akendel olid trellid ees. Õhtul töölt tulles ütles isa emale: ole kallis, pane mulle toitu varuks, lähen ruttu, tunnen, et minu unenäod saavad muidu tõeks. Vanaisa aga oli aga hobusega Krabilt linna jõudnud, et ema koos meiega maale viia, ning ütles isale, et kuhu ta valitsuse eest pageb. Isa istus kirjutuslaua taga, hoidis kätega pead ja mõtles tükk aega. Siis ta tõusis, lõi rusikaga lauale ja ütles: olgu, ma ei lähe perekonna juurest kuhugi, tulgu mis tuleb.
Öösel tuldigi meile järele, isa lahutati Petseris ülejäänud perekonnast ja mõrvati Sverdlovskis koos viie Võrumaa aktiivse kaitseliitlase ja ühiskonnategelasega 19. augustil 1942.
Mina sattusin koos ema ja nelja-aastase vennaga Tomski oblasti Aleksandrovi rajooni, kus nägime enneolematut viletsust kuni sõja lõpuni. Pärast Stalini surma hakkas olukord paranema.
Tagantjärgi on ka midagi head meenutada. Siberis oli tervislik karm kliima, ei esinenud gripiepideemiaid. Samuti karastas see keskkond mind ning ma suutsin päästa näljasurmast oma ema. Seda tegid ka mitmed teised füüsiliselt tugevad pojad, kes olid kodumaal isa käest eluks vajalikke oskusi õppinud. Kõige suurem rõõm oli aga tütre sünd Eesti Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril 1956 ja kodumaale sõiduks loa saamine.
Kallid lugejad, arvan, et küüditamisi rohkem ei tule, sest meie suur naaber on omamoodi demokraatliku eluviisi ja sõnavabaduse poole pöördumas. Meie oht on aga vähenev rahvaarv. On vaja tõsta rohkem esile korralikke isasid-emasid, kes on võtnud nõuks järgida karsket, sportlikku ja töökat eluviisi. Selleks kõigile edu.

Olev Kasak

Eesti lapsed kogesid Marimaal võimude ebasoosingut
Vene võimud tekitasid ka tänavu Marimaal hõimuvelledel külas käinud eestlastele ebameeldivusi, nõudes lastelaagris olevatelt lastelt alusetult sõrmejälgi.
Fenno-Ugria Hõimukeskuse juhataja Jaak Prozes ütles, et üldiselt oli 15. soome-ugri lastelaager Marimaal Volzhski rajoonis hästi korraldatud, kuid samas jälgiti tähelepanelikult Eesti delegatsiooni tegemisi.
Prozese sõnul puudus eestlastel seetõttu peaaegu täiesti võimalus iseseisvalt kohalike inimestega suhelda.
Kümme Eesti eri piirkondadest pärit 13-17-aastast last koos saatjatega jõuavad Jaltshiki lastelaagrist Eestisse tagasi 9. augustil. Laager toimus Mari Eli vabariigis 28. juulist 7. augustini, laagriliste seas oli näiteks spordipoisse Tallinnast, rahvatantsutüdrukuid Tartust, samuti laulmisega tegelevaid noori ning folkloorist huvitatuid Põltsamaalt, Harjumaalt ja mujalt.
Tänavusuvise lastelaagri jooksul kogetud võimude suhtumine on Prozese hinnangul võrreldav mullu suvel kunstiakadeemia tudengitega juhtunuga, mil Tshuvashi vabariigist Marimaale suundunud 17 Eesti üliõpilast Mari vabariigist kohaliku miilitsa poolt välja saadeti.
BNS

Kuninganna Elizabeth II kavatseb Eesti visiidi ajal ka rahvaga kohtuda
Sügisel Eestisse riigivisiidile saabuv Suurbritannia kuninganna Elizabeth II kavatseb külaskäigu ajal kohtuda ka rahvaga, samuti on visiidil suur tähelepanu Eesti ja Suurbritannia ajaloolisel koostööl.
Juulis käisid Eestis kuninganna Elizabeth II ja Edinburghi hertsogi prints Philipi oktoobri-kuise külaskäigu ettevalmistajad ning Briti salateenistuse spetsialistid.
“Kuninganna Elizabeth II esimesi soove on näha ja olla nähtud,” ütles Ühendkuningriigi Eesti saatkonna pressijuht Raimo Poom.
Seda, kas rahvaga kohtumine võiks toimuda Raekoja platsil, nagu viis aastat tagasi Walesi printsi Charlesi külaskäigu ajal, saatkonna pressijuht siiski ei kinnitanud.
Poomi sõnul on kuninganna riigivisiit tunnistus sellest, kui head võivad olla kahe riigi suhted ning külaskäigul on suur ajalooline ja sümboolne tähendus.
Kuningliku paari saatjaskond jääb 20-30 vahele, kahepäevase külaskäigu jooksul üritatakse kõrgetele külalistele tutvustada võimalikult mitmekesist Eestit.
Poomi sõnul pööratakse visiidil tähelepanu Suurbritannia ja Eesti ajaloolisele ühistegevusele, tõenäoliselt viiakse külalised ka Vabadussõjas langenud Briti meremeeste haudadele kesklinna sõjaväekalmistul.
Briti saatkonna pressijuht märkis, et lisaks ajaloolisele sõjalisele koostööle on Briti ja Eesti kaitseväelased praegu Afganistanis ühises ülesehitusmeeskonnas.
“See on juba praegu Eesti suurim välismissioon, mis suureneb veelgi,” rääkis Poom. “Kuninglik pere on kaitsejõududega tihedalt seotud.”
Poomi sõnul muudab visiidi eriti hinnatavaks see, et Elizabeth II külastab Eestit ja teisi Balti riike oma 80. sünnipäeva tähistamise aastal.
Kuninganna Elizabeht II ja prints Philip külastavad Eestit 19. ja 20. oktoobril, enne Eestit külastab kuninglik paar 17.-18. oktoobrini Leedut ja 18.-19. oktoobrini Lätit.
BNS

Kandidaadid: Ene Ergma versus Toomas Hendrik Ilves

Millise uuenduse viiks presidendiametis sisse?
Ergma — lossi naised hakkaksid kandma pükskostüüme.
Ilves — kikilips ja Mulgi kuub vallutaksid Eestimaa.
Kellele hakkaks intervjuusid andma — kas pigem kodu- või välispressile?
Ergma — esimeses järjekorras saabuksid naispresidentidega riikide emantsipeerunud ajakirjanikud, aga ka Eesti naisteajakirjad.
Ilves — intervjuusid ei kibeleks ta ilmselt üldse palju andma, aga ju välismaistel on suurem shanss jutule pääseda (ajapikku võib see muutuda, nagu kadunud Merigi puhul).
Kellega tantsiks presidendina avavalsi?
Ergma — võib kasutada Lennart Meri nippi ja saata kadetid esimesena põrandale.
Ilves — kellega siis veel, kui mitte Eveliniga!
Mida kingiks lossi külalistele?
Ergma — häid raamatuid vastavalt inimese huvidele ja kindlasti ka tähti ja kuu. Aga võib kinkida ka tööriistakohvri.
Ilves — Evelini küpsetatud taluleiba.
Mis oleks kummagi kuulsaim sõnum, nagu oli Meri “otsime Nokiat”?
Ergma — mis on tähtede taga? Tähtis pole ainult akadeemiline haridus, vaid oskus oma kätega midagi hästi teha. Eesti eduvalem — Eestis tuleb teha kõrgtehnilisi vidinaid, mitte odavaid allhankeid.
Ilves — jõul on põhjamaa püha, on ta öelnud.
Kes kirjutaks temast elulooraamatu?
Ergma — Jüri Engelbrecht, kes teda kindlasti väga hästi tunneb.
Ilves — Enn Soosaar, kes teab palju Ilvest noorpõlves mõjutanud anglosaksi ja lääne mõtteloost ning moodsast ameerika kirjandusest.
Mida ta ei salli silmaotsaski?
Ergma — seda, kui keegi üritab pahatahtlikult tüssata, sest usaldust saab kaotada vaid üks kord.
Ilves — matslikkust, kasvatamatust. Näiteks kui keegi valetab ja see tuleb välja ning ta ei palu vabandust, sest seda ei ole nõutud.

Eluloolist:
Toomas Hendrik Ilves
Sündinud 26. detsembril 1953 Rootsis Stockholmis
Haridus: Õppinud USA-s Columbia ülikoolis ja Pennsylvania ülikoolis psühholoogiat, 1978. aastal sai magistrikraadi.
Töö: Töötas 1984–88 Münchenis Raadio Vaba Euroopa uurimisinstituudis analüütiku, 1988–93 Raadio Vaba Euroopa eesti toimetuse juhina.
Eesti riigi teenistusse astus 1993. aastal, kui temast sai Eesti suursaadik USA-s .
Oli 1996-1998 ning 1999–2002 välisminister. 2004. aastast on Euroopa Parlamendi liige, väliskomisjoni aseesimees.
Pere: Abikaasa Evelin Ilves ning lapsed Luukas Kristjan, Juulia Kristiine ning Kadri Keiu.
Võõrkeelteoskus: inglise, saksa, hispaania, prantsuse ja soome keel.

Eluloolist :
Ene Ergma
Sündinud 29. veebruaril 1944 Rakveres.
Haridus: Lõpetas keskkooli Viljandis. Õppis füüsikat Tartu ülikoolis ja astronoomiat Moskva ülikoolis.
Doktorikraadi sai 1984. aastal Moskvas kosmoseuuringute instituudist.
Moskvast tagasi tuli 1988. aastal, töötas Tartu ülikoolis professorina.
Poliitikutöö: Riigikogu esimees 2003–2006, praegu riigikogu aseesimees.
Võõrkeelteoskus: inglise, vene ja poola keel.

25. märtsil 2006. a. Tartu Linnamuuseumis toimunud ajalookonverents “Vastupanu ja tagasitulek Siberist 1955–1985”

Enn Tarto ettekanne
“Vastupanu 1955–1985. Represseeritute olukord 1955–1985”

See suhteliselt vaba aeg kaotati samm-sammult 1962. aastaks. Vangidelt korjati ära sularaha, see läks nende arvele, erariided läksid lattu, vangid pidid kandma vangiriideid. Seal, kus aastaid tagasi vormiriietel oli olnud number, sinna pandi lipikud vangi perekonnanimega ja ees- ja isanime esitähega. Vangid jagati salkadesse (otrjad’idesse). Igal vangil oli oma kindel magamiskoht, kus oli vangi nimi ja muud andmed. Pakkide saamist piirati järsult ja tehti sõltuvaks “käitumisest” (povedenije). Mina näiteks oma teise vangistuse ajal (5,5 a.) ei saanud ametlikult ühtegi pakki. Kirjutada lubati ainult esimese ringi sugulastele kaks kirja kuus. Fotografeerimine oli rangelt keelatud.
Eespool mainitud laagri taga asunud talvesibulapõld künti pahupidi. Nägin ise (7. laagris) pealt, kuidas üks valvur trampis kirsadega lillepeenrast leitud tillivarte peal. Vangide hurjutamise peale ta ütles, et Moskvast tuli korraldus. Siis see valvur vaatas taevasse ja karjus kohutava häälega: “Partija nash rulevoi!” (“Partei on meie juht!”, või siis “ruulija”).
Ometi ka leebel ajal olime vangid ja meiega võidi teha sada imet.
Seoses vangide vabastamisega veeti tühjaksjäänud laagrite vabastamata vange kokku Mordvasse. Ka vabaasumisel (st. tsooni taga elav) vang võidi kutsuda oma ülemuse juurde. Ei tähendanud midagi, et tal oli tööraamat, et ta oli juba umbes kolm aastat saanud täispalka, mis võis koos põhjatasudega olla 5–10 korda suurem kui reakolhoosnikul. Ta võis olla keskastme tootmisjuht, tal võis olla oma korter, naine ja väike laps jne. Ülemuse juures ootasid vangi “seltsimehed”, nad panid mehel käed raudu, võtsid ära lipsu, püksirihma ning kingapaelad, sõidutasid ta vangideveo auto “rongaga” raudteejaama vangideveo vaguni “Stolõpini” juurde, kamandasid vagunisse. Uued valvurid andsid talle veel hoobi rusikaga kuklasse ja jalaga tagumikku, öeldes: “Õnnelikku reisi!” Ning reis vangitapiga algas Intast või Vorkutast Mordvasse, kus ta siis koonduslaagrist võis oma naisele ja lapsele kirja saata.
Kui pärast XX kongressi otsene ja avalik terror oli keelatud, terroriseeriti ülemuste soovi korral vangi kartseritega, läbiotsimistega, otsitud ettekäändel pikale tapiteekonnale saatmisega, kinnisesse vanglasse paigutamisega, vaimuhaiglasse saatmisega, ähvardustega, et vangi lähisugulastega võib midagi juhtuda.
25. septembril 1958. a. pandi mind kartsakambrisse, kus aknad olid puruks pekstud. Mul olid seljas ainult maika, trussikud ja õhukesed puuvillased vangiriided. Varajase külmalaine tõttu puhus tuul aknast sisse isegi lumeloppa. Seitsme ööpäevaga külmetasin nii ära, et sain kroonilise angiini. Sain sellest angiinist lahti alles aastaid hiljem, kui Tartus opereeriti ära minu kurgumandlid. Sellest kartsasolekust alguse saanud keskkõrvapõletik annab ikka aegajalt tunda, viimati 2005.-2006. aasta talvel. Ootamatult julma kartsapaneku tegelikuks põhjuseks oli asjaolu, et olin ära põletanud KGB provokaatori soovitusel minu kätte hoiule antud ukrainlastest noorema põlvkonna vastupanuliikumisest osavõtjate käsikirjalised materjalid. KGB provokatsioon kukkus läbi, õnnestumise korral see jälk provokatsioon haiseks tänase päevani.
Minu esimesel karistusajal 25. detsembril 1958. a. kaotati ära arvestuspäevad, seda ka tagasiulatuvalt. See tähendab, et kui inimesel oli arvestuspäevi näiteks kaks aastat ja ta oleks pidanud vabanema 30. detsembril 1958. a., siis nüüd jäi ta edasi vangi. Et vangide pahameelt leevendada, viidi sisse põhimõte, et kes on 2/3 karistusajast ära istunud ning kellel saab arvestuspäevadega karistus täis, siis võidakse teda vabastada nn. 2/3 kohtus tingimisi — ennetähtaegselt. Mul sai karistusaeg arvestusi arvestades täis. Keegi aitas minu emal Linda Tartol Moskvasse kaebusi kirjutada ning mind vabastati 2/3 kohtus tingimisi ennetäht-aegselt. Kui sain vabastustõendi, siis seal oli elukohaks määratud Petseri. Mulle tehti allkirja vastu teatavaks (allkirja andsid minu eest kaks kohalekutsutud manukat), et ENSV-sse elamaasumine on keelatud.
Samasugust janti pidid sajad ja sajad vabanenud poliitvangid üle elama.
Asuti elama siis kas Pihkva oblastisse, Põhja-Lätisse või kuhugi Eestist veelgi kaugemale.
Minu Eesti NSV-sse mittelubamine oli õigustühine. Ma tulin Tartusse ja kukkusin kaebekirju kirjutama. Mul lubati kuni kaebustele vastuse saamiseni elada Kõrvekülas ema juures ja töötama pidin M. Härma nimelises kolhoosis. Lõpuks tolleaegne ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja punalendur Endel Puusepp otsustas, et minu ENSV-sse mittelubamine on algusest peale õigustühine. Sain Tartusse tööle Tartu Remondi- ja Ehitusvalitsusse (REV) puusepabrigaadi. Selles brigaadis olid kõik mehed endised poliitvangid.
Kogu Nõukogude Liidus ja tema poolt ikestatud rahvaste juures kiusati ja rõhuti vabanenud poliitvange töökoha saamisel. Vabanenud vangid töötasid maal põllutöölistena, metsavahtidena, linnades ehitustöölistena, katlakütjatena (tookord oli palju rohkem katlamaju kui tänapäeval), tuletõrjujatena. Mõni endine poliitvang murdis välja valvuriputkasse.
Mitteprestiizhsetel töökohtadel töötamine andis võõra võimu käsilastele võimaluse vastupanuliikujaid sõimata ja halvustada. Üks osa võõrvõimu tegelasi ja nende sabarakke sõimavad tänaseni vabadusvõitlejaid katlakütjateks.
Represseeritute üks nöökimise viise oli veel see, kuhu neil Eestis lubati elama asuda, kuhu mitte, näiteks piiritsooni ja Tallinnasse sageli ei lubatud. Mõni sai oma koju tagasi, mõni mitte. Soovisime talust, kust meid oli välja aetud (isa kohtuotsusega konfiskeeritud), tagasi osta sauna. Meile ei müüdud. Üks meie sugulane soovis tagasi osta ärapõlenud sauna vundamenti. Ei müüdud isegi vundamenti. Pere oli põgenenud talust seoses 1949. aasta 25. märtsi küüditamisega.
1961. aasta sügisel üritasin esmakordselt astuda TRÜ-sse, et õppida juurat. Mul ei võetud dokumentegi vastu. Kohalekutsutud KGB-lased viskasid mind seminarkast välja peahoone sammaste vahele ja käskisid minema minna, muidu kutsuvad miilitsa. Kõrghariduse saamise takistamine oli üks vabanenud poliitvangide ja teiste nn. ebasoovitavate isikute (näiteks usklike) kiusamise ja tõrjumise viise. Mõned tõrjutud käisid Venemaal kõrgharidust omandamas.
Moskoviitide ja nende kohalike käsilaste poriloopimine kestab tänini: “Tal pole ju kõrgharidust! Ei oska elada!”
Teine vangistus
Teise vangistuse ajal olin jällegi Mordvas, esmalt 11. laagris (p/k __ 385/11), karistuseks 5,5 aastat, mille ka ära istusin.
Vangid olid jagatud nelja laagritüübi järele (lisaks kinnine vangla). Nendeks olid üld-, tugevdatud, range ja erirezhiim. Mulle oli mõistetud range rezhiim. Kuna oli nõndanimetatud töölaager, siis maksti ka palka. Kõigepealt mingi riiklik ettevõte (tööandja) püüdis maksta nii väikest palka kui võimalik. Siis siseministeerium arvestas palgast 50% oma tulusse, siis arvati maha kohtukulud ja teised kohtu poolt määratud kinnipidamised (näiteks võimalikud alimendid). Siis arvati maha toidu ja vangiriiete maksumus. Järelejäänud raha eest sai piiratud koguses (raha oli arvel) laagripoest midagi osta, kui just “halva käitumise eest” ostuluba polnud ära võetud. Ja osta sai ainult laagris teenitud raha eest. Ametlikult ma ei saanud laagris teisel vangistusajal ühtegi pakki, sest pakiluba oli ära võetud. Ühe paki lasin saata kaasvangi Valdur Raudvassari nimele.
Praegu käib Eestis äge kampaania: “Kuldsed kuuekümnendad!” Kellele olid need eelmise sajandi kuuekümnendad kuldsed, kellele mitte. Viiekümnendate aastate lõpus ja kuuekümnendatel oli Mordva vangilaagrites poliitvange-eestlasi umbes 750 meest ja umbes 30 naist.
11. laager teenindas suurt mööblitehast. Laagris oli umbes 1800–2000 vangi, nendest umbes 500 invaliidi. Kuna mööblitehases koos vangidega töötas ka umbes 400–500 vaba (volnonajomnõje), siis liikus laagris palju keelatud kirjandust. Vabade käest sai sularaha eest osta küüslauku, sibulat, taimeõli ja suhkrut. Vangidest oli raha rohkem leedulastel, grusiinlastel ja moskvalastel. Teekaubandus oli valvurite endi käes.
Lõpetasin laagris traktoristikursused ja olin töötsoonis umbes 1,5 aastat “juhtival tööl”, st. juhtisin traktorit DT-20. Sain palju lugeda, transporttöölised olid teised.
Uute, st. pärast XX kongressi vangi pandud poliitvangide suremus oli vene noorte arvestuste kohaselt “kuldsetel kuuekümnendatel” ainult veidi suurem (umbes 20%) kui meie “suures tsoonis” viibivatel eakaaslastel. Põhiliselt laagri invaliidvangid olid pärit veel Stalini ajast. Igal vangil oli oma lugu. Aga üks lugu on mul eriti teravalt meelde jäänud. See on “Solikamski kommunistlik tervitus”. Solikamskis olid vangilaagrid juba tsaariajal. Kommunistliku terrori ajal nende arv mitmekordselt kasvas. Hiljuti saime Kaitseliidu ajalehe “Oma Maa” vahendusel teada, et admiral Johan Pitka poeg August Andreas lasti maha Butõrka vanglas 20. juulil 1942. Admiral Pitka pojad Edward ja Stanley lasti Solikamski vanglas maha 1. septembril 1942. aastal. Stalini ajal olevat Solikamski laagrid silma paistnud erilise julmusega. Ühes Solikamski laagritest oli olnud kombeks saabuvate poliitvangide seast eraldada mõned vangid — valvurite arvates nõndanimetatud “bolno gramotnõje” (st. liiga targad, haritud või siis ninatargad). Vang pandi raudu, kisti alasti. Teda peksti püssipuhastusvarrastega ja raudkettidega. Siis kallati ta üle pange veega, siis kahe pange peene soolaga. Siis visati vang kartsa, toibuma. Nõrgemad surid kohe. Üks ellujäänutest oli Mordvas. Ta oli kõnevõime peaaegu kaotanud ja juba umbes kümme aastat karkudega ringi komberdanud.
Minu suhteliselt leebe “kuldne põli” 11. laagris lõppes 1967. aasta lõpus. Mult võeti ära traktoristile mõeldud soojad riided ja soojad lubjavildid. Mind kahtlustati ärasõnumises (nõidumises). Mind viidi vangide veoks kohaldatud veoautoga tühjaksjäänud poliitiliste naisvangide laagrisse 385/17–1. Siia kujundati mitteametlik rezhiimlaager. Siia koondati ka eestlasi, kes olid osalenud 1941. aasta suvel enne sakslaste tulekut punaokupantide-vastases ülestõusus. Selliseid poliitvange üldise “sulaaja” amnestia või komisjonide töö tulemusena ei vabastatud.
Tartlane leitnant Ants Hanso suri kokkusaamisele tulnud abikaasa käte vahel. Ta oli juba oma 25-aastasest karistusest ära istunud umbes 22,5 aastat. Ta oli väga haige ja kasutas ravimeid. Abikaasaga kokkusaamisele minnes võeti läbiotsimisel nii temalt kui abikaasalt ravimid ära.
Mina pääsesin sellest põrgust minema tänu sellele, et minu karistusaeg (5,5 aastat) sai lihtsalt täis. Sain kaasa ülimalt negatiivse iseloomustuse (vt. lisa).
Kahe karistusaja jooksul kohtasin laagrites sadu sõjas võidelnud eestlasi. Ma ei kohanud nende seas ühtegi natsi ega natsisümboolikaga eputajat.
See laagrist saadud negatiivne iseloomustus tähendas seda, et mind ei võetud Tartus tööle. Sain kümme keeldumist. Lõpuks sm. Edgar Beek võttis mind ehitustöölisena tööle “Avangardi” kolhoosi. Oli ka viimane aeg. Olin saanud juba ametliku hoiatuse. Tööd mitte saanud vabanenud poliitvange üle kogu N. Liidu pandi kriminaalvangide laagritesse süüdistatuna “hulkurluses ja/või parasiitlike eluviisidega elamises”. Näiteks olgu usuaktivist Pärnust Herbert Murd. Ta mõisteti 1980. aastal Pärnu Rahvakohtu poolt süüdi hulkurluses (ENSV KrK § 201/3) ja karistati üheaastase vabaduskaotusega. Vabanenud vangide nöökimine käis ka korterisaamisel. Paljud poliitvangid olid pärast vabanemist sunnitud elama ühiselamutes, pööningutel, keldrites, esikutes, pesuköökides. Probleem oli veel sissekirjutusega. Vabanenud poliitvangi kardeti sisse kirjutada (nn. propisat) — “võis tulla pahandusi”.
Pärast teistkordset vabanemist olin 16 aastat “suures tsoonis”. Need olid pingsad aastad — lakkamatud salajased ja avalikud läbiotsimised, ülekuulamised jne.
Salaorganisatsioonide aeg oli möödas. Osalesime avalike kirjadega võitluses Eesti eest, inimõiguste ja usuvabaduse kaitseks.
Tuntumad avalikud kirjad olid Balti Apell, avalikustatud 23. augustil 1979. a. ja 11. septembril 1980. a. 20 Leedu ja Eesti vabadusvõitleja kiri pan Lech Walesale jne. jne. Avalikest kirjadest on õnneks palju räägitud ja kirjutatud.
Tuhmuma kipub mälestus sellest, et paljud avalikud kirjad jõudsid Läände. Need tõlgiti paljudesse keeltesse ja neid anti välismaiste raadiojaamade saadetes eetrisse. Inimesed kuulasid neid saateid vaatamata “segamisele”. Nii oli side rahvaga olemas. Kuulajad tundsid, et kommunistide võit ei ole täielik, et vabanemistund võib kunagi tulla.

Kolmas vangistus
Kolmas kord arreteeriti mind 13. septembril 1983. aastal ja poliitiline kohtumenetlus toimus 18. ja 19. aprillil 1984. a. ENSV Ülemkohtus Tallinnas. Mulle mõisteti nn. “nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda” tegemise süüdistusel 10 aastat erire_iimiga vangilaagrit ja 5 aastat asumist.
Vangietapiga jõudsin Permi oblastis Permi ja Solikamski vahel asuvasse Kut_ino surmalaagrisse [VS–389/36 (eri)] 1984. aastal.
Vastuvõtt oli pidulik — kohalikud ülemused olid kohal. Kõigepealt kostsid hüüded: “Tere tulemast! Tere tulemast! Tere tulemast Kut_inosse!” Siis aga täpsustav selgitus: “Meie teid ei tapa, aga piiname seni kuni te ise surete.”
See oli erire_iimiga laager. Siia paigutati vange, kes olid ka varem olnud karistatud ja kes olid kohtu poolt kuulutatud eriti ohtlikeks retsidivistideks või olid surma mõistetud, kuid surmaotsus oli ära muudetud. Vangid kandsid triibulisi riideid, kehtis alandatud toidunorm. Vange hoiti väikestes ööpäevaringselt lukustatud kambrites, samasugustes kambrites töötati. Igal kambril oma töökamber, jalutama viidi väikestesse jalutusboksidesse, iga kamber eraldi. Laagril oli oma trahviisolaator kartseriga ja üksikkambrid.
Suremus oli 10% aastas. Kõik vangid olid haiged. Kui N. Liit poleks kokku varisenud, oleksidki enamik vange surnud, sest keskmiselt oli karistuseks 10+5.
Kut_ino surmalaagrist võrsus parlamendisaadikuid Ukraina, Armeenia, Leedu ja Eesti parlamenti.
Permi “Memoriaali” andmetel on tänaseks 2/3 Kut_ino surmalaagri vangidest surnud. Enamik olid nad minust nooremad.
Lugu on läinud niigi pikaks. Aga toon siiski näiteid toidust ja riietest, et kasvõi veidikene vastu seista alatule valele, et justkui nn. Hru_t_ovi sula ajal kujunenud leebe olukord poliitvangilaagrites jäigi püsima.
Vangid kannatasid vitamiinide ja mineraalide puuduse all. Pakke (5 kg) võidi lubada alles pärast poole aja äraistumist. Mina muidugi ühtegi pakki ei saanud. Mingit mitteametlikku kaubandust vanglatüüpi laagris ei olnud. Ainuke päästerõngas oli kord aastas lubatud 1 kg panderoll. Seal pidi olema küüslauk. Hambad logisesid, igemed veritsesid — küüslauk aitas.
Rohusöömine oli keelatud, kuigi esimesel võimalusel söödi rohtu ja anti teistele vangidele. Jalutusboksidel olid tsementpõrandas praod. Sealt hakkasid kevadel kasvama ohakad ja nõgesed. Neid söödi salaja. Kahjuks valvurid siiski märkasid, rohi hävitati ja praod põrandas määriti tsemendiga kokku. Kambriakendel olid kahekordsed trellid, kuid oli siiski väike õhuaken. Tegime vaimuliku Ded Pokutniku (kodanikunimi Semjon Skalit_) karkudest püünise. Ukraina luuletaja Vassili Stus oli osav läbi õhuakna väljas kasvavaid nõgeseid kambrisse tõmbama. Kui märgati, niideti rohi maha.
Permi oblastis oli muidugi külmem kui Mordvas, olime juba igikeltsa piirkonnas. Kõige jubedam oli kevadel. Keskküte lõpetas kütmise. Kui Moskva garnison läks üle suveriietele, võeti ka meilt vatijoped ja talvemütsid ära. Vatipükse ja vilte polnud meil talvelgi — ei töötanud me ju välitöödel. Meie laagribarakk asus Lõsva jõe ääres, Uuralite eelmäestikus. Aasia piirini oli 70 km. Lõsva jõgi tõusis mais lumesulamise tõttu üle kallaste. Meie barakk oli ehitatud vaiade otsa. Baraki alla tuli Lõsva jõe vesi. Kambris oli umbes +7 (±2) kraadi (C) sooja, muidugi oli niiske.
Vangide riietuseks maika, trussikud ja õhukesed puuvillased triibulised riided, ööseks lisaks ainult õhukene räbaldunud tekk. Ja nii võis kesta 3–5 nädalat. Poolnäljane inimene värises ööpäevaringselt.
Möödunud aastal oli ülemaailmne skandaal, et ameeriklased olevat eelpoolkirjeldatud tingimustes oma vange hoidnud kaks ööpäeva. Aga meie?
Muidugi olen kurb, et ameeriklased ei austa alati rahvusvahelise õiguse põhimõtteid vangide kohtlemisel. Õnneks nende väärnähtuste vastu protesteeritakse.
Eestis mõnevõrra tänapäeval siiski räägitakse stalinismi kuritegudest. Kommunismi kuritegudest on peaaegu võimatu laiemalt rääkida.
Tooksin siin tsitaadi Pulitzeri preemia laureaadi Anne Applebaumi raamatust “Gulag”:
“Endiste kommunistide võim ja mineviku ebapiisav käsitlemine postkommunistlikus maailmas ei ole kokkusattumus. Otse öeldes on endistel kommunistidel selge huvi minevikku varjata: see määrib neid, õõnestab nende jalgealust, kahjustab nende reformaatorimainet, isegi kui neil mineviku kuritegudes isiklikult mingit osa ei olnud.”

286-aastane sünnipäev

Sünnipäevalapsed vasakult: Eri Klas, Paul Vesterstein, Taavo Virkhaus ja Neeme järvi.
Foto: erakogu

7. juulil 2006 pidasid neli meest Pärnus oma 286ndat sünnipäeva.
Sünnipäevalapsed olid maestro Neeme Järvi, maestro Eri Klas, maestro Taavo Virkhaus ja Paul Vesterstein. Sünnipäevalaste moto on “Ikka edasi!”
Osavõtjaid oli tosin, kaasa arvatud Grammy-võitja dirigent Paavo Järvi. Pidutsemine toimus Paul Vestersteini sõbra Valentin Koldre suvemajas.
Paul Vesterstein

Glasgow’sse, Peterburi ja Krimmi lähevad sügisel uued eesti keele lektorid

Haridus- ja teadusministeerium lähetab sel sügisel Glasgow’ ülikooli eesti keele ja kultuuri lektoriks Lea Kreinini (38). Kreinin võitis avalikku konkursi, millele esitas avalduse viis kandidaati. Glasgow’s pole eesti keelt varem õpetatud.
Haridus- ja teadusministeeriumi pressiesindaja ütles, et lektori saatmine Glasgow’sse on olnud päevakorras umbes aasta ning initsiatiiv selleks tuli Glasgow’ ülikoolist, kus on tugev Balti uuringute keskus.
Kreinin on õppinud Tartu ülikoolis eesti keelt ja soome-ugri keeli. Ta on omandanud seal magistrikraadi ja õpib doktorantuuris.
Ministeeriumi pressiesindaja sõnul sai Kreinini valikul määravaks tema varasem eesti keele õpetamise kogemus välismaal. Aastatel 2000-2005 oli Kreinin eesti keele lektor Budapesti teadusülikoolis (ELTE).
Lisaks on Kreinin varem töötanud giidina, reisikonsultandina ja kooli huvijuhina. Alates 1998. aastast on ta vabakutseline tõlkija, kes tõlgib ungari ja soome keelest eesti keelde.
Leping sõlmitakse neljaks aastaks. Lektori lähetus- ja elamiskulud katab Eesti riik.
Lisaks läheb sügisel Krimmi Aleksandrovka keskkooli eesti keele õpetajaks kunagises Tallinna pedagoogilises instituudis eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala omandanud Albu põhikooli õpetaja Enda Trubok ning Peterburi ülikooli eesti keele lektoriks Lea Jürgenstein, kes on lõpetanud Tartu ülikooli eesti keele ja kirjanduse erialal ning õpetanud viimastel aastatel Eestis eesti keelt võõrkeelena peamiselt venelastele.
Seni oli Krimmis tööl Helle Aunap ja Peterburis Karen Kuldnokk.
Lisaks jätkavad senised Eestist saadetud eesti keele lektorid tööd Pariisi, Göttingeni ja Vilniuse ülikoolis ning õpetajad Petseri teises keskkoolis, Riia eesti keskkoolis ja Ülem-Suetuki põhikoolis. Veel õpetatakse eesti keelt Euroopa Koolis Brüsselis ja Luxembourg’is. Plaan on avada eesti keele lektoraat Poolas ja Moskvas.
Kohti, kus õpetavad eesti keelt lektorid, keda pole saatnud Eesti riik, on maailmas veel sadakond nii ülikoolide ja instituutide kui ka üldharidus- ja pühapäevakoolide ning seltside juures.
Euroopa riikidest on enim eesti keele ja kultuuri õppimise võimalusi Saksamaal ja Soomes, kus mõlemas võimaldab seda seitse ülikooli, ning Ungaris, kus seda saab teha viies ülikoolis.
Eesti keelt saab õppida ka Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Jaapanis. Üldhariduskoole, kus õpetatakse eesti keelt, on Soomes, Rootsis, Lätis, Ukrainas, Venemaal ja Abhaasias. Riias õpib eesti keelt 155 õpilast, Stockholmis 50, Petseris ja Helsingis 30, Aleksandrovkas 26, Ülem-Suetukis 21, Abhaasias Salme külas üheksa ja Sulevi külas kolm last.
VES/BNS

Teekond kodumaalt

Selma Kissa sulest on ilmunud ingliskeelne raamat “Pilgrimage“. Selle raamatu eestikeelne tõlge „Hajunud vikerkaar“ ilmus Eestis ja on saadaval Eestis raamatukogudes, ka Rahvusraamatukogus. Raamat sai kiitva arvustuse Eestis Rutt Hinrikuse poolt „Loomingu“ veergudel. Arvustus lõpeb järgmiste sõnaadega: “Praegu USA-s elava autori puhtsüdamlikkus ja prentensioonitus mõjuvad liigutavalt, nagu usaldataks lugejale vana armastuskiri või loetakse ette „Looduse“ kuldraamatut“. („Loodus“ oli kirjastus, mis andis välja väärtkirjandust Eestis.)
Kuigi see raamat on ilukirjanduslik, on sündmused nii Eestis kui ka Saksamaal kirjeldatud tõetruult. Romaan on ühe sõjapäevil täiskasvanuks saanud neiu lugu. Aga see on ka ühe põlvkonna, ühe rahva traagiline lugu. Raamatus on kirjeldatud Punaarmee sissetungi Eestisse, eestlaste küüditamist Siberisse, metsavendade vastupanuliikumist, Saksa sõjaväe saabumist, lahkumist Tallinnast, Moero uppumist, elu Berliinis pommirahe all, varjumist vene sõdurite eest Tshehhoslovakkias, sakslaste deportatsiooni Sudeedimaalt ja pääsemist Saksamaale USA tsooni.
Milleks on nüüd see ingliskeelne raamat? Võib ju öelda, et meil kõigil on need sündmused juba teada. See mõtteviis on pealiskaudne kahel põhjusel. Esiteks, igaüks meist ei ole neid samu sündmusi läbi elanud. Teiseks, ja see on tähtsam, see ingliskeelne raamat on mõeldud peamiselt meie järglastele. See aeg, mis eesti rahvast laastas ja mööda maailma laiali pillutas, on nüüd juba mitmele põlvkonnale ajalooks saanud. Selle ingliskeelse raamatu tähtsus on anda meie järeltulevatele põlvedele võimalus lugeda nende esivanemate saatusest sõjakeerises.
Ameerikas on raske leida ingliskeelset trükisõna objektiivse arusaamisega Eesti rahva kannatustest sõjapäevil. Isegi Eestis on ajaloo tõlgitsemine omandanud võõra värvingu. Punaarmee on muutumas Eesti vabastajaks. Eestis ei ole enam selge, mispärast eestlased põgenesid, kui Punaarmee teistkordselt Eestisse tungis. Eestlaste lahkumisele kodumaalt on leitud mitmeid seletusi, aga põgenemisest Nõukogude Liidu terrori eest on väga harva kuulda. Eesti meeste kangelaslik võitlus Punaarmee vastu on muutunud kahtlaseks minevikuks.
On oluline, et tõde Eesti rahva kannatustest Nõukogude Liidu haardes ei läheks kaduma tänapäeva Ameerikas. Selle raamatu ajalooline objektiivsus teeb selgeks, miks meie olime sunnitud Eestist lahkuma. Ameeriklaste arvustused, kes raamatut „Pilgrimage“ on lugenud, on olnud väga positiivsed, nagu „Meil ei olnud aimugi, mis sõjapäevil Balti riikides juhtus“, „Raamatut lugedes õpime ajalugu“, „Julge (gutsy) raamat“, „Hästi kirjutatud”, jne. See raamat on ühe ajastu lugu, mida unustada ei tohi. On tähtis, et meie noored ja meie kaaskodanikud meie ajalugu õiges perspektiivis tunnevad.
Raamatut saab osta interneti kaudu kirjastajalt www.Virtualbookworm.com (vali „Bookstore“ ja siis „Selma Kissa“) või raamatuäridest. Raamat on saadaval kõvade kaantega ($21.95 +SH) või pehmete kaantega ($13.95 + SH).
Erik Kissa

Perekondlik vanadekodu

Minu äi on 84 aastat vana. Ta on kogu oma elu raskelt tööd rabanud ja nüüd on tal aeg puhata. Tema on meie kodutalu hing, keegi ei kujuta ettegi Klõbi talu, kui teda seal enam ei ole. Minu äi on elanud üle mitu operatsiooni ja arstid soovitavad tal praegu enamasti rahulikult voodis olla. Talle meeldib vigurijutte rääkida ja ma pean tunnistama tema teravmeelset huumorisoont. Üks asi, mida ma temalt olen õppinud, on teadmine, et vana inimese kõige suurem soov on olla oma viimased elupäevad oma kodus oma tuttavate asjade keskel. Viimased viis aastat oleme tasapisi renoveerinud Klõbi talu, aga jätnud täiesti puutumata äia toa.
Ühel päeval helistati mulle Viljandi haiglast ja anti teada, et minu lihane onu ei saa enam üksi elamisega hakkama. Minu onu Henno Sibul pole kunagi olnud abielus ega pole tal ka lihaseid lapsi. Ka oma loomult on ta üsnagi üksildane olnud.
Henno Sibul oli Viljandis südamearst. Tema isa ehk siis minu vanaisa oli samuti tuntud arst Viljandis. Henno ema oli ooperilaulja. Henno ei rääkinud endast kunagi palju, kui ma koos oma abikaasa Heliga tema juures Viljandis peatusin. Mul oli alati tunne, et tal oli meie tuleku üle küll hea meel, aga parema meelega ootas ta juba aega, et me lahkuksime ja et ta saaks jälle omaette olla.
Viimase kümne aasta jooksul halvenes onu tervis järsult, aga ta säilitas oma visa hinge ja sõltumatuse. Me viisime ta kaks korda Tallinna silmaoperatsioonile, mille käigus eemaldati kae, aga kahjuks ei olnud neist operatsioonidest abi. Henno on praegu peaaegu täiesti pime, samuti pole ta kuulmine enam korras. Iga kord, kui ma tema juures käisin, oli tal kas raadio või televiisor keeratud viimase võimsuse peale, see ajas mu peaaegu hulluks. Ma ei kujutanud hästi ette, kuidas küll naabrid selle üle elasid, kuni ma neid kohtasin ja avastasin, et nad olid ise samasugused. Ühel päeval astus minu seal olles Henno juurest läbi vanaproua, kes oli elanud Henno naabruses aastakümneid. Ta lubas mulle, et vaatab Henno järele ja helistab, kui onu midagi vajab, kuid onu ei vajanud kunagi midagi.
Kuid nüüd on olukord selline, et ma pean otsustama, mida teha onuga, sest ma olen tema kõige lähem sugulane siin Eestis. Mitmeid kordi tegin ma onu Hennole ettepaneku minna ka Kurenurmele minu äia juurde, sest seal on meil inimene, kes vaataks mõlema järele, kuid onu keeldus kategooriliselt ja kinnitas, et tema ei lähe oma kodust kuskile. Ei lugenud midagi, et naabridki juba muretsesid tema pärast, kuidas ta süüa saab või kas ta ikka gaasikraani kinni keerab. Ühel päeval ma lihtsalt läksin sinna ja viskasin tema gaasipliidi välja ning keerasin kinni gaasikraani. Läksin poodi ja ostsin selle asemele mikrolaineahju. Ka Henno igivana vene mikrolaineahju, mis oli nii räämas, kui üldse olla saab, viskasin ma välja. See oli nii raske, et ma lausa veeretasin ta trepist alla ja sealt otse prügihunnikusse.
Hennole ei meeldinud see, et ma ta ellu vahele segasin. Ma võtsin nõuks seda enam mitte teha, kuni mulle järjekordselt helistati, seekord Jämejala haiglast. Mulle öeldi, et sellises olukorras inimene viiakse tavaliselt vanadekodusse, aga ta ei ole seal järjekorras. Sõitsime Heliga ise kohale ja ma panin Henno fakti ette: “Sa kas jääd siia või tuled meiega Kurenurmele.” Nüüd arvas Henno, et me võiksime proovida, kuidas läheb Kurenurmes.
Nüüd ongi onu Henno Kurenurmes. Ühel ööl jälgisin onu Hennot kaua, kui ta magas. Ta nägi midagi unes, rääkis ja vehkis kätega. Võrdlesin teda ja oma äia ning sain aru, kui õnnelik võib olla Heli isa, sest tal pole probleeme ei kuulmise ega silmanägemisega, aga see on ju inimestevahelise suhtlemise võti. Minu onu ongi kapseldunud oma unenägude maailma. Mõtlesin, et võib-olla illustreerib see olukorda, kuidas loodus plaanib meid vastu võtma paratamatust. Henno paistab olema unes märksa rohkem elus, kui ta on seda ilmsi. Minu ämm keeldus enne surma pikkamisi toidust, kuni ta lihtsalt vaikselt ja valutult hääbus. Võib-olla on minevikust unistamine ja käesolevast momendist eemaldumine nagu ettevalmistus selleks, mis on tulemas. Unistamine on parem kui kannatamine.
Olen mõlemaga, nii Henno kui oma äiaga palju aega veetnud ja katsunud neid panna huvituma või rõõmu tundma ühest või teisest asjast, aga selle asemel peaksin ma ehk neid rohkem jälgima ja õppima tundma elu ning surma küsimust. Ameerikas õpitakse vähe surma kohta. Siin sain ma teada, milline on setu komme, kui sureb keegi kohalikest elanikest, sest minu ämm oli Setumaalt pärit. Siis tulevad naabrinaised kokku ja pesevad kadunukese keha, kõik kehaavaused topitakse aga riidega kinni, et kehavedelikud välja ei voolaks. Kui järele mõelda, siis on see komme ju vägagi praktiline. Pealegi on surm loomulik protsess ja seda ei pea müstifitseerima. Võrumaal on ka kombeks, et pereliikmed kaevavad kadunukesele haua ning teevad kirstu ja kogu küla tuleb kokku, et aidata perel leinata.
Lõpetaksin helgemates toonides, kinnitamaks minu väidet äia huumorisoone kohta. Ühel hommikul ütlesin ma talle, et võtku ka eeskuju minu onu Hennost, kes läheb ise omal jõul tualetti. Äi vastas:
“Las Henno võtab minust eeskuju ja kuuleb!”
Viido Polikarpus

* The Front Page reports on the latest poll, which finds Estonians supporting the presidency of Toomas Hendrik Ilves. But at the same time, they also believe that the man who will be chosen is current President Arnold Rüütel. 37% of those polled supported Ilves, versus 27% for Rüütel. The same poll found that 38% believe Rüütel will win, versus 24% for Ilves. The Estonian president is not elected by the people, but by an electoral body made up of the members of the Riigikogu.
* The Editorial discusses democracy and pseudodemocracy. Estonia’s democracy is still young and is prone to the loss of responsibility among representatives, from the people to back-room machinations and the government in power. It seems that over the past fifteen years or so, the government has become more of a power-broker place. The opposition is seen as a figurative place. The question of how long someone wants to remain in such a position is asked. Eventually, politicians will move to the powerful side (ie. the side in power), in order to share in that power. This, though, has little to do with the decision of the people.
* Vello Ederma writes from Washington, musing on the current situation of Estonia’s politics. The ongoing debate over the presidential election is becoming increasingly political, although the position is supposed to be anything but that. The old guard continue to hold power, and it has become increasingly common for them to almost gloat about their roles under the Soviet occupation. Mr. Ederma discusses the pros and cons of a new Ilves, and continued Rüütel presidency (respectively).
* Vello Helk also touches on the current situation, continuing to analyze the trend in Estonia towards, at the least, excusing the Soviet period. He likens the situation to the hostage syndrome, where the captive, once released, holds on to a strange nostalgic connection with the captor. Thus, the Estonian people, and especially those with some power under the Soviets, look on the period as some kind of positive time.
* The Art and Culture page reports on a collective birthday held in Pärnu. Maestro Neeme Järvi, maestro Eri Klas, maestro Taavo Virkhaus, and Paul Vesterstein celebrated their collective 286th birthday with the motto “Moving Ahead.”

British, US soldiers to Train for Afghanistan in Estonia

ER – At the end of September a military training will take place in Estonia in which besides the Scouts Battalion also around 250 soldiers from Britain and the United States will take part.
The purpose of the drills codenamed Kalev Express is to improve Estonian troops’ skills of interoperation with other NATO member states’ forces and practice having command of international units.
“In the course of practical training the Scouts Battalion and British soldiers are going to practice actions for an Afghanistan-type mission, such as patrolling together,” Estonian Defence Forces said.
As Estonian military personnel have to work together with Americans in Afghanistan, a platoon of US soldiers is going to join the drills.
The exercise begins with a two-day basic preparation followed by practical training in the course of which also anti-terror actions will be practiced.
The plan and exact location of the training will be decided at the beginning of September, but most of the action will apparently take place in the Harju County surrounding the capital Tallinn.

Estonian War Veterans’ Reunion Passed Peacefully

ER – A reunion of veterans of the World War II battlefield in north-eastern Estonia passed peacefully.
The veterans unveiled two new memorials at Sinimäed, the site of one of the fiercest WWII battles on Estonian soil, one to Belgian and the other to Dutch soldiers who fought side by side with the Estonians there.
Two years ago a monument to the fallen of the 20th division was inaugurated at Sinimäed. From earlier times, a ringed cross commemorating all the fallen and memorial stones for the Dutch, the Norwegians and others who fought on the German as well as those who fought on the Soviet side stand on the site

VIII Kuressaare Opera Festival

ER – The Kuressaare Opera Festival is the only opera festival in Estonia and has been held since 1999. This year it was held in the courtyard of Kuressaare Castle from 28 — 30 July.
In five years Kuressaare Opera Festival has evolved into a music event on Estonian culture map with a clear future perspective. It is an international festival involving opera theatres and soloists from different countries. Besides the Estonian National Opera, Theatre Vanemuine and the City Theatre of Tallinn, guests from the Latvian National Opera and St. Petersburg’s Maria Theatre’s project group have performed at the festival. Gala concert and a performance for children have become a tradition already.

Too Many Lives Still Under Communist Tyranny

VES brings our readers a thought provoking piece, written by Jaan Kuum, who is Estonian-Cuban, and secretary of the Captive Nations Committee.

Since the fall of the Soviet Union and the tearing down of the Berlin Wall many believe communism is no longer a threat in the world today. During World War Two, the West ignorantly believed that they needed the Soviets and Communists in their fight against Nazi Germany and the Empire of Japan. The Soviets therefore made a temporary alliance at Yalta and Potsdam with the “useful idiots” in the West so they could expand their Soviet Empire west. Stalin’s only goal was to expand his Soviet Empire, and whether making an alliance with the West or with Germany was immaterial to him.
In 1939 in Moscow, Stalin had agreed to a non-aggression treaty with Germany. The Molotov-Ribbentrop pact would divide Eastern Europe between Nazi Germany and Soviet Russia. In accordance with the Molotov-Ribbentrop pact, Finland, Estonia, Latvia, Lithuania, Moldavia and eastern Poland would go to the Soviet Union, while western Poland would go to Germany. Invasion of Poland would prompt Britain and France to declare war on Germany, in defense of West Poland. However, an attack by the Soviet Union on Finland, Estonia, Latvia, Lithuania, Moldavia and eastern Poland would get little or no criticism by the west. The Molotov-Ribbentrop pact that Stalin had with Hitler would be replaced by an equally offensive Yalta agreement and Potsdam agreement that Stalin would acquire from FDR and Churchill. Hitler would be defeated, but an even more oppressive totalitarian system would be brought by the invading Red Army that would bring communism and keep Eastern Europe captive behind an Iron Curtain that would stretch from Stettin in the Baltic to Triest in the Adriatic. Eastern European countries were made into Soviet satellites with oppressive communist governments such as in Hungary where communists brutally crushed freedom loving people.
The Baltic countries fared worse, being completely annexed by the Soviet Union for 50 years. The Soviet Union invaded the Baltics in 1940 in the name of liberating them from bourgeoise capitalism, and then invaded a second time in 1944. On the day in June 14, 1941, the Stalin [regime] deported 10,000 Estonians to the gulags of Siberia, then again in March 1949, the Soviets deported another 80,000 Estonians to Siberia. Hundreds of thousands of Baltic people were deported to Siberia. Many Poles were forced to flee from Eastern Polish territory annexed by the Soviet Union, as many Germans were forced to flee Eastern German provinces of Silesia, Pomerania, Prussia now taken over by Poland, the latter also by Russia. Many Finns were also forced to flee from Karelia taken over by Soviet Russia. Refugees from all these countries have not been able to return back to their homelands. While since 1980-1991 most nations in Eastern Europe are free, many are still not. Belarus is still under Russian-backed dictator Lukashenko. While many of Central Asian republics that were under the Soviet Union, as Uzbekistan, Tajiqistan, Kazakhstan, etc. are STILL under totalitarian dictatorship, and the freedom movements of Eastern never reached them. In one Central Asian republic, the dictator BOILS political prisoners in hot water as the most sadistic form of torture. [emphasis by author, ed.]
As the Empire of Japan fell, again the Soviets and communists were there to divide up the spoils with the west, in Vietnam and Korea. FDR’s World War Two ally, Ho Chi Minh, became communist tyrant of North Vietnam, and then invaded and brought South Vietnam under his communist dictatorship. Korea also was another spoil of the war divided between the Communists and the West. Kim Il Sung became dictator of North Korea who was succeeded by his son Kim Jong Il. North Korea is rated as the #1 most oppressive dictatorship on earth. Over the last decade, one million North Koreans have died of starvation in this Stalinist state, many North Koreans suffer in gulag prisons. North Koreans are forced to live by eating rats and just about anything they can find. As millions starve in North Korea, Kim Jong Il uses all the resources of his nation to build nuclear bombs and even intercontinental ballistic missiles. Just a few weeks Kim Jong Il failed attempt to launch missiles that got no further than the Sea of Japan, but were to be targeted for Hawaii.
North Korea is backed by the largest country on earth by population, China. Although many in the press praise China for its economic development, they forget that China still is a one party state with one legal party, the Communist Party. The communist government in China still oppresses its people terribly. Tibetans are mercilessly persecuted and denied their freedoms. While those deemed political enemies of the state, “counter-revolutionaries” and the Falun Gong suffer in Gulags in China, where the Chinese government harvest organs from. The senators and representatives need to tell China to stop the harvesting of organs of prisoners and release their political prisoners.
In the 1980’s Reagan supported the freedom fighters in Nicaragua to force the Sandinista government of Daniel Ortega to finally allow democratic elections. This resulted in the freedom of Nicaragua and the election of democratically elected Chamorro. We are seeing Marxist Daniel Ortega seeking to regain power again in Nicaragua. Marxist leaders have already come to power such as Hugo Chavez in Venezuela, Marxist and coco planter (producer of cocaine) Moralez to power in Columbia. Behind all these socialists in Latin America is Fidel Castro who has kept Cuba under communism for 47 years, almost as many as the 48 years we have holding Captive Nations Week. Fidel Castro has appointed his brother Raul to succeed him and promises that Cuba will always remain under Marxist-Leninist Socialism. These communist tyrants promise to keep their people forever under communist tyrannies. These communist tyrants want absolute loyalty and even worship to themselves.
Two hundred and thirty years ago a country called the United States of America was founded that would protect the blessings of liberty endowed by Our Creator. They declared God created every man equal and gave them certain inalienable rights: the freedom of speech, freedom of assembly, and freedom of religion. It is important to recognize that our liberty is a blessing from God that is entitled for ALL people in the world, not just America. This is why we must support these God given freedoms for people in ALL countries. This is why we continue with Captive Nations Committee until ALL people are free. Thank you and God bless you.
Jaan Kuum,
CN Secretary