|
USA eesti gaidide-skautide laager “Teaduste Värav”
Ülal pildil gaidide all-laager “Matleedid”. Foto: Tiina Ets
All: Savikausse meisterdavad Viivianne Malmgren, Liivia Malmgren ja Lili Puskar. Neid õpetab ngdr. Irene Kuhn. Foto: Rein Linask
Suverõõmsal laupäeval, 21. juulil, avanes noortele Järvemetsal “Teaduste Vä-rav”. Avaparaadi kohta ilmus artikkel gdr. Urve Põhi sulest ühes varasemas VESi numbris. (Urve Põhi artikli lõpuosa on tänases lehes 10. lk – Toim.) Ava-paraad on ametlik tseremoonia, millele järgneb aga tegelik laagrielu, õige gaidlik-skautlik tegevus. Paljude osavõtjate ja külaliste arvates oli “Teaduste Värav” viimaste aastate üks kõige skautlikum laager. Noori ja juhte oli kogunenud 150 ringis, peamiselt USA ida-kaldalt aga ka kaugelt Okla-homast. Kanadat esindasid ngdr. Tiiu Nõmmik, skm. Jaan Lepp ja hj. Heili Paluoja. Eestist olid kohale lennanud Kajakate salk – Noorkotkas Silver Tamm, skj. Valdik Kask, gdj. Liina Siniveer ja Kodutütar Merle Piiskop – ja ka köögiabiline/kunstiõpetaja Ave Hamatvalejev.
Laupäeva õhtupoolikul, kui emad-isad ja avamisel käinud külalised olid juba lahkunud, hakkasid noored rajama oma laagreid. Esimesed lõkkeõhtud toimusid igas all-laagris eraldi, et nende elanikud saaksid teineteisega tutvuda ja eelseisvaks nädalaks oma põnevaid plaane teha.
Pühapäeva pärastlõunal leidis aset selle kooli- ja haridusteemalise laagri üks olulisim tegevus – klassidesse registreerimine. Iga laagrielanik võis valida kuni 6 oma huvidele vastavat tegevust. Klasside valik oli suur ja mitmekesine ning igasuguste annetega õpetajaid üsna arvukalt. Valida sai järgmiste klasside hulgast:
ajalehe koostamine ja toimetamine (Marika Ets)
eesti keel ja kirjandus edasijõudnutele (Tiina Ets)
heegeldamine (Külli Marotto)
itaalia keel algajatele (Marika Ets)
kanuu (John Jester)
kedervarrega ketramine (Tiina Ets)
keraamika (Irene Kuhn)
kitarr (Liina Sarapik)
kudumine (Hillevi Ets)
kunst (Ave Hamatvalejev)
lõkkel küpsetamine (Arne Roomann-Kurrik ja Jaani Kangro)
lõkkenaljade koostamine (Marika Ets)
looduses ellujäämine (Alar Sokk)
male (Peter ja Stevie Fischgrund)
matkakeppide valmistamine (Lea Kiik)
matkamine (Alar Sokk)
metsamängu korraldamine (Tiina Ets)
metsast tee välja leidmine eksimise puhul (Alar Sokk)
päkapikumajade meisterdamine (Hillevi Obet-Paul)
piruka küpsetamine (Virve-Kai Bulla)
puupõletamine (Lea Kiik)
rahvatants (Aili ja Helvi Sarapik)
sõbrakäevõrude tegemine (Lea Kiik)
soome-ugri keeled (Marika Ets ja Siret Kork)
öökulli räppetompude uurimine (Kristine ja Ingrid Holda)
Väljaspool ametlikku kava andsid nädala jooksul lisakursusi veel nskm. Agu Ets (noa ja kirve kasutamine), gdr. Epp Vinkman (lipu heiskamise ja -langetamise kord) ja gdr. Urve Põhi (gaidluse struktuur). Hundudele anti võimalus harjutada BB-gun’iga täpsuslaskmist (mida juhtisid Gunnar Tamm ja Mati Kobin) ning vibulaskmist (mida korraldas laagriala hooldaja Mike).
Pühapäeva õhtul koguneti hundulaagri kõrval asuvale alale, kus toimus kõikide laagrielanike ühine lõke. Seal tutvustas iga all-laager ennast omaloodud hüüu ja lõkkenaljaga. Kohal oli lasteaed “Aabits”, hellakesed “Tibud”, gaidlaagri “Matleedid” (s.t mate-maatika alal atleedid e võistlejad), vanemgaidide “Korp! Plika” ja gaidlaagri juhtkonna “Koolikell”. Ka laagriveteranid “Vanad kännud” olid kohal. Hundude all-laager oli see-kord “Ah-haa! Kümnesse!”, skaudid “Teras-poisid” ja vanemskaudid “Targad eeslid” ja skautlaagri juhtkond “Direktori kabinet”. Lõkkenaljade seas esitati koguni kaks telesaadet: “Kas oled targem kui hellake?” ja “Kas oled targem kui skaut?” Omapärast tangotantsu esitasid gaidlaagri juhid. Õhtu oli mõnus ja jahe, kuid öösel kastis männimetsa tugev vihmasadu.
Esmaspäeva hommikul ärkasid laagrilised vihmarabinale. Sajust hoolimata ehitasid gaidid ja skaudid oma all-laagrite väravaid ja osalesid plaanitud tegevuses. Hellakesed pidasid laulutundi peamaja suures ruumis. Esimesed “klassid” toimusid pärast lõunat, kui esimesed päikesekiired hakkasid tungima läbi pilvede. Rõõmsa ärevusega ruttasid noored oma “klassiruumidesse” – mõned järve äärde, teised lõkkeplatsile, kolmandad peakööki või mõnesse all-laagrisse. Õhtul meelitas tantsumuusika laagrielanikke peakööki esimesele tantsule. Diskoriks oli AJ Laupa.
Hundu Matu Nanits pälvis sel aastal parima hundu auhinna. Fotol Leelo Linask Harald Põhi meisterdatud pingiga, nskm. Arne Roomann-Kurrik ja Matu Nanits ema Riina Sõrraga. Foto: Rein Linask
Teisipäev oli laagrite spordipäev. Lembit Jõgi ja abilised korraldasid noortele vanusegruppide kaupa huvitavaid võistlusi. Ka ilmataat mängis kaasa, tuues noortele parajasti jaheda ja väheniiske päeva. Pärast võistlusi oli kuulda, et üks väike poiss ja hiljem kõik vanemgaidid “eksisid ära” ümber järve joostes ja ei jõudnudki lõpp-punkti tagasi. Eks spordi juures võib juhtuda nii mõndagi. Samal hommikul kogunesid vastavat soovi avaldanud juhid ja gaidid/skaudid kardiopulmonaalse elustamise (CPR) kursusele, mida andsid American Heart Association’i volitusel kohalikud esindajad.
Gaidlaagrist möödujaid üllatas hommikul tüdrukute imelik tegevus. Taoti nagu mingeid suuri jääkuubikuid vastu puupakku, leotati neid jooksva veenire all. Tegemist oli jäässe külmutatud T-särkidega, mida kolme rühma jaotatud gaidid pidid kuidagi lahti sulatama ja enesele selga vinnama. Kilkamise ja naeru saatel õnnestus rühmadel seegi omapärane tegevus.
Õhtul toimusid nn salalõkked, mida oleks ehk paremini nimetatud segamini aetud lõketeks, kuna kokku viidi all-laagrid, mis harilikult koos lõkkeõhtut ei pea – gaidlaagri lõkkeplatsil istusid koos vanemskaudid ja hellakesed, vanemskautide all-laagris laulsid laagrilaule hundud ja gaidid, hundulaagris imetlesid leegitsevat lõket skaudid ja vanemgaidid. Sauna taga toimus samal ajal juhtide lõke saunamehe/gurmaani Mati Kobina hõrgutavate suitsutatud roogadega. Suitsu tõusis nii sauna- kui suitsuahjust, pakuti kahtesugust lõhet, sinki ja vorste. Kere sai puhtaks ja kõht sai täis – elu on laagris hea!
Kolmapäeva hommikul sõitsid laagrisse kaks kollast koolibussi, mis viisid laagrielanikke Double Trouble-nimelise osariigi pargi jõele kanuuretkele. Vaikne jõeke rõkkas varsti naerust ja kilkamisest. Kogenumad sõudjad jõudsid kiirelt teistest ette. Üksteise pritsimist, tõuklemist, võiduajamist, uppiminekuid, jõepõhja vajunud risu sisse kinnijäämist esines nii mõnigi kord. Eriti huvitavat momenti kirjeldab laagri ajalehes ilmunud haiku-luuletus:
Keset jõge puu.
Puu otsas hätta jään’d skaut…
Kus jäi mu kanuu?
Mõned abilised toimetasid lõunasöögi kanuuretke keskpunkti. Seal istuti liival ja söödi, ujuti ja hullati vees, tehti pilte ja tunti ilusast päevast mõnu. Kanuuretke lõpuks osaksid ka kõige kogenematud sõudjad vee peal püsida ja alust juhtida enam-vähem selles suunas, kus see minema pidi.
Kolmapäeva õhtu on tavakohaselt metsakiriku-õhtu. Nii ka sel aastal. Enne kirikut toimus gaidlaagris hellakese lubaduse ja gaidide pühalik tõotuse andmine, mida korraldasid gdr. Epp Vinkman ja ngdr. Kristi Rakfeldt. Hellakese lubaduse andis Linnea Tõõtsov (NY Linnutee), saades sellega hellakese kaelaräti kandmise õiguse. Gaiditõotuse andsid julgelt ja selge häälega Aleksa Kärner, Ilona Lane, Viktoria Hallikäär (NY Linnutee) ja Alex Kavoleff (Lakewoodi Kungla). Siravate taevatähtede ja peaaegu täis kuu all leidis aset kaunis jumalateenistus. Teenis praost skm. Thomas Vaga. Jutluse juhatasid sisse mõned gaidid/skaudid, kes lugesid ette praost Vaga tõlgitud tänupalvet Kanada skautide “Let’s Celebrate” jumalateenistuste raamatust. Vaikses metsas sobisid hästi sõnad: “Kõik looduse- ja ilmastikujõud tunnistavad Jumala suurepärasust. ..Ja kõik loomad ja linnud, mis täidavad maa ja taeva. Ja jõed ja järved, mis värskendavad meid ja kustutavad meie janu…” Mälestati tegevusaasta jooksul lahkunud gaidi- ja skaudisõpru: gdr. Ella Kärner (endine EGM USAs juht), Irlanda Raudsepp (ESGSSL USAs endine juhatuse liige), Meta Mäekask (kauaaegne NY Sõprade Seltsi tegelane), nskm. Riho Vahtel ja skaut Hillar Kiiss. Pärast metsakirikut toimus skautlaagri lõkke ääres skautide tõotuse andmine: praksuva lõkke kõrval andsid hundulubaduse Alex Hubschmidt ja Brennen Kelly, skautide pühaliku vande andsid Tanel Sepp, Jaak (Kaagu) Rakfeldt, Olev Must ja Erik Wichmann. Kuigi kavas olid pärast seda ette nähtud “vaiksed lõkked”, valitses sel õhtul metsa all lihtsalt vaikus, kuna kanuuretk oli vist kõik põhjalikult ära väsitanud.
Neljapäev ja reede olis taas nn koolipäevad, mil toimusid õppetunnid nr 3, 4, 5 ja 6. Juba tekkisid siia-sinna näitusele mõnede klasside tööd – keraamikaklassi kuivavad savikujud ja -kausikesed, kunstiklassi õlivärvide ja tärklisega valminud huvitavad abstraktid, looduslikest materjalidest valmistatud armsad päkapikumajad. Selgeks oli saanud ka mis asjad on öökulli räppetombud, mida peamaja teisel korrusel nii usinasti lahati. Öökullil pole pugu. Ta neelab saagi tervelt alla, luud ja karvad oksendab välja tiheda kämbuna – räppetombuna. Sellist tompu näpitsate ja suure nõelaga lahti harutaja leiab sealt hiirte, muttide ja muude loomakeste luid, mida tuli klassis identifitseerida ja paberil vastavale kohale kleepida. Metsa vahel kostis juba mõni sõna itaalia keelt, mida vastavas klassis selgeks õpitud. Tüdrukuid ilmus söögisappa sukkavarrastega. Teiste randmetel ilutsesid klassis valmistatud sõbrakäevõrud. Keegi kandis taskus kedervarrel kedratud lõnga. Kõikjal arutati klassides õpitut.
Õhtul toimusid gaidlaagri lõke ja skautlaagri lõke eraldi. Gaidlaagri lõkkel esinesid lasteaia lapsed ja vanemad ameerika laulumehe Jimmy Buffeti tuntud lauluga (Margaritaville’st sai Järvemetsaville), mis muutus laagriteemaliste sõnadega eriti lõbusaks: “Nibblin’ on fresh leib, watchin’ the saun bake all of the skaudid covered in crud…” Naljadega esinesid ka gaidid, hellakesed, vanemgaidid (“mis maas on peab maha jääma”) ja juhtkond. Väsinud gaide/skaute äratati taas kell 1 öösel, mil toimus öömang. Seekord kujunes öömäng vist kõikide rõõmuks üsna rahulikuks lauamängude ja kergemate ajaviidete ajaks.
Reedel korraldasid Eestist tulnud Kajakad laagriala tundmise kontrollimiseks vahva vihjetemängu, mida iga laagriline võis individuaalselt mängida, joostes punktist punkti ja otsides mõtlemapanevaid vihjeid. Kogu nädal olid Kajakad õpetanud noortele Eesti gaidide ja skautide mänge, laule ja nalju. Neist mõned võeti kohe omaks. Kogu nädal oli ilmunud ka laagri ajaleht – Tartu Ülikooli ajalehe eeskujul võetud pealkirjaga “Universitas Järvemetsas”. Selles leidus huvitavat reportaazi, nalju, lugusid laagrielanikest, laagris nähtut-kuuldut, horoskoope, artikleid tuntud laagritegelaste kohta ja palju muud. Ajalehe tubliks toimetajaks oli ngdr. Marika Ets. Aga laagris ei piisanud vaid klassis käimisest ja ajalehe lugemisest. Laagrilised murdsid iga päev päid ka haridusteemalise viktoriiniga, mille oli koostanud ngdr. Tiina Ets.
Kätte jõudis reede õhtu ja kauaoodatud koolilõpu ball. Selleks olid ka köögiperenaised teinud erilisi ettevalmistusi. Varasel õhtupoolikul pakuti kergemaid suupisteid, õhtusöök toimus aga hilisel tunnil vabas looduses (võrkpalli platsil), kuhu kaeti pikad peolauad ja toodi välja Rootsi laua stiilis soe õhtusöök. Gaidid jõudsid ballile kohaletellitud “limusiinis”, mida juhtis mundris ja igati viksis saunamees Mati. Tüdrukud kandsid nõuetekohast balliriietust – pikad kleidid, kroonid, boad – ja nii mõnigi meessoost isik kandis kikilipsu. (Üks meessoost isik käis ringi küll ballikleidis…) Paarist naisest oli õhturiietuse mõiste veidi mööda läinud, kuna nemad tulid kohale hommikumantlis (“aga nii ma õhtul riietungi…!”) Mõnus oli istuda mahedal suveõhtul nii pidulikus laagrimiljöös. Kui hämarik oli juba metsale laskunud, tõtati ballisaaliks moondatud peakööki ballile. Diskor Markus Maasikas meelitas laagrilisi nende lemmikmuusikaga tantsupõrandale. “Kes aias” tantsu ajal moodustus hiigelsuur ring, millesse mahtusid kõik pisikestest lasteaialistest kuni vanema juhtkonnani välja. Vaevalt et ükski “päris” koolilõpuball nii lõbus ja tore on olnud, kui see mis toimus Järvemetsa laagri seinteta peaköögis, liivasel põrandal, mändide mühina saatel.
Üks huvitavamatest ja siiski juba kurvematest laagripäevadest on alati laupäev. Hakatakse juba mõtlema laagrist lahkumisele, tehakse viimaste tegevuste jaoks ettevalmistusi. Hommikul toimus traditsioonilise all-laagrite külastamine. Kogu laager alustas ühiselt oma külaskäiku lasteaias, kus mindi edasi hellakeste all-laagrisse, siis hundude all-laagrisse. Hellakeste all-laagris pakuti kompvekke, lapsed said kiikuda. Kõikide üllatuseks ja väiksemate heameeleks leiti hundude all-laagrist ehtsa loodusliku kolmeistmelise karusselli. Edasi mindi kurikuulsat “hotline” rada pidi vanemskautide ja siis skautide all-laagrisse. Kes ülespoole ei vaadanud, ei leidnudki vanemsakutide all-laagrit, kuna poiste telgid olid kõik kõrgel puudes. Omapärast moodsat kunsti meenutavat all-laagri väravast välja minnes jõuti skautide juurde, kelle laager paiknes ikka maa peal. Sealt matkati järvest mööda vanemgaidide ja gaidide all-laagrisse. Külla kutsus ka gaidlaagri juhtkonna “Koolikell”. Imetleti gaidlaagri väravakaunistust, mille meistriteks olid ngdr. Endla Sullivan ja gdr. Epp Vinkman. Gaidide lipuvarda-aluse kaunistuse tegi gdj. Hillevi Ets.
Pärastlõunal kogunesid USA Gaiderkogu liikmed koosviibimisele, kus lauldi, arutati aktuaalseid probleeme ja räägiti aasta jooksul gaidlikus elus saavutatust.
Peamaja juures jagati sel päeval spordi- ja muid auhindu. Parimateks viktoriini mängijateks nimetati Hillevi Obet-Paul, Siret Kork, Aino-Liis Tõõtsov, Ave Hamatvalejev, Marika Ets ja Merle Piiskop. Eriauhinna said kaks eesti keele mitterääkijat, kes aga järjekindlalt ja üsna tulemuslikult viktoriini juures end pingutasid – Ashley Eevardi ja John Jester.
Laupäeva õhtu suursündmusele – suurlõkkele – tuli kohale küllalt suur hulk külalisi, kes said laagrilistega koos laulda ja naerda. Hoogsad lõkkejuhid Hillevi Ets ja Kaili Rakfeldt juhtisid õhtu programmi. Gitarril saatsid laule Mart Kuhn ja John Jester. Lauldi “Teaduste Värava” laagri laulu, mille sõnade ja viisi autor on ngdr. Liina Sarapik. Lõkkenalju oli andekaid, meeldejäävaid. Juhtkonna liikmeid pandi hellakeste poolt proovile ettekandega “Kas oled targem kui hellake?” mille auhinnaks oli tuhande dollarine kinkekaart Pipra Poodi! Skaudid esitasid tabava lõkkenalja AJ Laupast, kes kõnnib laagris ringi kui ühemehe ladu – mida iganes temalt küsid, see on tal taskus-kotis-vööl kohe olemas. Vanemgaidid näitasid koolilõpetamisel juhtuda võivaid äpardusi. Vanemskaudid demonstreerisid jalgadega habeme ajamist. Tehnilise toimkonna lõkkenali kutsus esile ehk kõige suuremaid naerhoogusid, kuna selles oli täpselt ära tunda nende juhtivat kuju Harald Põhi oma huvitavate “haraldismidega”. Naerupuhanguid kutsus esile ka gaidlaagri juhtide ebaõnnestunud sümfooniaorkester ja skautlaagri juhtide “vvvvägev” lõkkenali. Lõpetuseks moodustati lõkketule ümber sõprusring, nii mõnelgi näol oli näha lõkketule valguses veidi kurbust, et ilus nädal looduses oli lõpule jõudmas.
Pühapäeval pidi juba laagriala koristama, telgid maha võtma, kompsud kokku pakkima. Palaval hommikul hakkas juba varakult kostma ähvardav kõuemürin, taevasse kogunesid tumedad pilved. Otsustati igaks juhuks lõpetamistseremoonia viia peakööki varju alla. Otsus osutus targaks, sest vaevalt oli suurem osa laagrilistest just köögi kaitsva katuse all jõudnud kui avanesid taevad ja vihma kallas lausa pangest. Aga sel hetkel pidasid laulusõnad “…naerame päikeses, hõiskame tormides…” tõesti paika, sest noored hõiskasid vihmasajus laulda, võites oma rõõmsate häältega isegi kõuemürina ja katusele rabiseva vihma. Vanemskaudid tõttasid köögist välja, et kiirelt kaevata köögi kõrvale kraavi, millega köögipõrandale sissetungiva vihmavee eemale juhtida. Väikese hilinemisega algaski lõpetamine. Nskm. Agu Ets pidas palvuse, millele Taevaisa tundus kõuekärgatustega kaasa rääkivat. Gaidlaagri juht ngdr. Leena Kangro võttis sõna ja tänas kõiki laagri hea kordamineku eest. Tavakohaselt antakse laagri lõpul välja Eesti Gaidide Maleva USAs rändauhind kõige silmapaistvamale noorele juhile, kelleks sel aastal sai gaidlaagri komandant Hillevi Ets. Skautlaagri juhile kinkis gaidlaagri juht kauni puupõletatud laeka.
Ngdr. Anu Oinas rääkis põgusalt oma isa Karl Linnase 20. surma-aastapäeva puhul alustatud fondist, millesse kogutakse raha Järvemetsa laagri ja Long Islandi suvekodu toetuseks.
Skautlaagri juht nskm. Arne Roomann-Kurrik tänas omalt poolt juhtkonda ja kõiki abilisi. Parima hundu rändkarika sai sel aastal Matu Nanits. Karika ja Harald Põhi meisterdatud pingi andis tublile poisile üle hundulaagri abijuht Leelo Linask. Skm. Peter Fischgrund ja nskm. Alar Sokk andsid üle parima skaudi auhinna (Leo Roometsa nimelise rändkarika) skaudile Stefan Skonberg. Skautlaagri juht Arne tänas Leena Kangrot hea koostöö eest ja kinkis talle ilusa pehme saunamantli, milles palju vaeva näinud gaidlaagri juht saaks pärast laagris ennast hästi tunda. Gdr. Epp Vinkman tänas gaidlaagri juhti Leena Kangrot ja abijuhte Kristi Rakfeldti ja Tiina Etsi hea töö eest ja kinkis neile 1920. aastal välja antud esimese gaidide käsiraamatu järeltrüki. Parima hellakese auhinna sai Elise Ashford, kõige sõbralikumaks valiti Julia Aasmaa. Hellakeste laagri parimad eesti keele rääkijad olid Teele ja Laine Jõgi. Gaidide seast oli valitud kõige eeskujulikumaks Katrina Vinkman ja kõige sõbralikumaks Erika Kõiva. Ngdr. Tiiu Nõmmik Kanadast kutsus kõike 2008.a “Muskoka” suurlaagrisse Kotkajärvel. Selleaastase USA eesti gaidide-skautide laagri “Teaduste Värav” lõpuparaadist oli saanud hubane koosviibimine peaköögi kaitsva katuse all. Tseremoonia lõpetati Eesti Hümni laulmisega.
Männimetsas veedetud kauni nädala heaks kordaminekuks on vaja palju abikäsi. Skautlaagri juht nskm. Arne Roomann-Kurrik ja ngdr. Leena Kangro olid kokku pannud hea meeskonna, kes truuilt ja rõõmuga laagri heale kordaminekule kaasa aitasid. Valude ja vigastustega võis igaüks pöörduda ambulantsi personali poole – Ivan Kavoleff, Lia Melders ja Ivi Tamm. Järves oli julgem ujuda vetelpäästja Ivan Kavoleffi terava pilgu all; ühel päeval tuli vabatahtlikult abiks ka gaidlaagri sõber Matthew. Pipra Poe rahvas eesotsas Kristi Kavoleffiga hoolitses selle eest, et maiustamine nädala jooksul täielikult ära ei ununeks. Tehnilist toimkonda võiks sel aastal nimetada lausa maagiliseks – küsi abi millegi parandamiseks, kohaletoomiseks, ehitamiseks või asendamiseks ja nagu võlurikepi liigutusega on see asi parandatud, kohale toodud, ehitatud või asendatud! Suur tänu tublidele töömeestele Harald Põhi, Lembit Jõgi, George Ashford, Peeter Tõõtsov, Rein Linask, Viktor Olav Vinkman ja AJ Laupa. Igal õhtul sai laagrirahvas end puhtaks pesta mõnusalt köetud saunas, tänu nskm. Mati Kobinale. Peaköögi “Kahveteeria” peakokk Virve-Kai Bulla ja köögiabilised – Anne Holda, Katrin Roomann, Kalev Roomann-Kurrik, Alex Wilson, Mare Ashford, Lea Kiik – täitsid laagriliste kõhud heade ja tihtipeale uudsete roogadega. Laagrite komandandid – gaididel gdj. Hillevi Ets ja tema abi ngdr. Kaili Rakfeldt ning skautidel skj. Jason Menser ja skj. Tenno Andra – tagasid nii paraadide ja ametlike ürituste kui ka igapäevaste oluliste ülesannete sujuvat läbiviimist. Nende hooleks oli toimkondade määramine, lippurite muretsemine, metsakiriku ülesseadmine ja palju, palju muud mida märgatakse ainult siis, kui see tegemata jääb. Kui oli kosta rõõmsat laulu, siis teadsid kõik, et kohal oli hoogne ngdr. Katrin Laube oma gitarri ja rõõmsa naeratusega.
Oma osa programmist koostasid all-laagrite tublid juhid:
Lasteaia “Aabits” juht Aino-Liis Tõõtsov arvukate abilistega
Hellakeste “Tibud” juht ndgr. Virve Jõks-Lane, abilistega ngdr. Kristina Jõgi, ngdr. Christina Vinkman, ngdr. Hillevi Obet-Paul
Gaidide “Matleedid” juht gdj. Siret Kork, abilistega ngdr. Linda Kangro, gdj. Ashley Eevardi
Vanemgaidide “Korp! Plika” juht ngdr. Liina Sarapik, abilistega ngdr. Tiiu Nõmmik, ngdr. Irene Kuhn
Neil hoidis silma peal gaidlaagri juhtkond “Koolikell”.
Hundude “Ah-haa! Kümnesse!” juht Leelo Linask, abi Heli Sõrra, skm. Gunnar Tamm, skj. Markus Arcabascio, skj. Andy Must, hj. Heili Paluoja, skm. Madis Linask
Skautide “Teraspoisid” juht nskm. Arno Sokk, abid skj. AJ Laupa, skj. Toomas Wilson, skj. Jaani Kangro, skj. Erik Must, skj. Erik Sillard, nskm. Tarmo Tammaru
Vanemskautide “Targad eeslid” juht skm. Peter Fischgrund, abid skj. Stevie Fischgrund ja skj. Tenno Andra
Skautlaagri juhtkonna all-laager “Direktori kabinet”, mis nädala algul koosnes vaid üksikust Arnest.
Selle pika loo lõppu lisaksin paar momenti, mida ainult laagris viibinud ära tunnevad…. kutsu Spanky sabaliputus, kas see on didjeridoo või New Jersey hiidkonn?, öökulli okse ümber korraldatud klass, kõige kaunim on käbi, paks paaaagar elab metsa taaaaga…
Laagrielanikud on laiali läinud, aga mälestuste söed hõõguvad hinges. Lõkkele löövad need alles järgmisel suvel, kui toimub taas Järvemetsal Eesti Gaidide Maleva USAs ja Eesti Skautide Maleva USAs laager. Mõned siiski jõuavad järgmisele gaidide/skautide kokkutulekule – Aastakoosolekule – mis toimub 13. ja 14. oktoobril Järvemetsa laagrialal ja pärast seda Metsajõulupuule detsembris.
–ngdr. Tiina Ets
Pew “atitüüdid”
Ilmar Mikiver
Minu kodulinnas Washingtonis tegutseb juba viis aastat ainulaadne arvamusküsitleja nimega “Pew Global Attitudes Research Project” ehk “Pew ülemaailmsete atitüüdide uurimusprojekt”. Selle ülesandeks on teha kord aastas kokkuvõte maailma rahvaste suhtumisest oma ainelisse olukorda ja tuleviku väljavaadetesse. Sõnastiku järgi tähendab “atitüüd” küll “ilmekat kehahoidu” (eriti balletis), kuid Pew projekt keskendub peamiselt küsiteldava isiku või rahva enesetundele, mis võib hõlmata sellist “ülemaalist tusatunnet” (“national malaise”), mida president Jimmy Carter omal ajal omistas kogu Ameerika rahvale, või ka ühe vanaema muret oma lapselapse tulevase heaolu pärast.
Pew aasta-aruanded on rajatud usutlustele enam kui tuhande isikuga ümmarguselt 50 eri maal (Eestit nende seas ei ole), kuid katavad siiski kõik viis mandrit ja on õigustatult pälvinud ülemaailmse huvi. Tähendusrikas on nt. leid, et enesetapu-pommitajaid pooldavate moslemite suhtarv on viie aasta jooksul järsult langenud (eriti Liibanonis: 74%-lt 34%-le), kuigi islamimaade keskmine on ikka veel kõrge – 70%. Pew usutluse pea-eesmärk, võrdlus eelmise aastaga, näitab üldiselt parenevat mikstuuri posi-tiivse ja negatiivse vahel, nagu Washington Timesis kirjutab kolumnist Michael Barone:
“Pew leiab (tänavu), et üle kogu maailma on küsiteldute rahulolu oma elukvaliteedi ja pere sissetulekuga kas tõusnud või püsinud kõrgel tasemel. Kõrgeimal on need näitajad USA-s ja Kanadas.. Majanduskasv võib praegu olla kõrgeim kogu maailma ajaloos… Siseriiklik kogutoodang ühe isiku kohta on 2002. aastast saadik tõusnud USA-s 11% ja Lääne-Euroopas 6%”, kirjutab Barone (WT, 31. juuli).
Pew Lääne-Euroopa esindusgrupp hõlmab tavaliselt Saksa- ja Prantsusmaad, Suurbritanniat ja Itaaliat. Ida- ja Kesk-Euroopat esindavad Vene, Ukraina, Bulgaaria, Slo-vakkia, Tshehhi Vabariik ja Poola. Kesk- ja Lõuna-Amee-rika esindus, samuti kui Aasia grupp, koosneb kaheksast ning Aafrika esindus kümnest riigist. Põhja-Ameerika mandrit esindavad USA ja Kanada.
Kuid parenenud üldpildi kõrval näitab tänavune mikstuur ka mõningaid negatiivseid leide. Kolumnist ütleb, et esimest korda ajaloos suhtuvad ameeriklased kartusega oma järeltuleva põlve majanduslikku olukorda. Neid, kes ei usu oma lapsi saavutavat enda omaga võrdset heaolu, on tänavu kaks korda rohkem kui neid, kes usuvad. Sel kartusel võib olla tõsine põhjus maadel, kus rahva iive on langenud või langemas allapoole taastatavuse taset, nagu Jaapanis, Kanadas ja mitmes Euroopa riigis. Ameeriklastel võib aga kommentaatori arvates olla lihtsalt tunne, et nad on “nii hästi hakkama saanud”, et paremini enam ei saa.
Pew negatiivseist leidudest on vast kõige pettumust-tekitavam pessimistide osakaalu drastiline tõus Ameerika vastajate hulgas. Aastal 2002 uskus nendest 42%, et USA on liikumas õiges suunas; nüüd oli optimistide suhtarv langenud 25%-le. Võrreldavat langust on samas ajavahemikus kogenud vaid käputäis teisi – Uganda, Tshehhi Vabariik, Prantsusmaa, Kanada ja Itaalia – ilmsesti erinevail põhjusil. Barone’l on sellele järgmine seletus:
„Pole ebatavaline, et inimesed näevad oma maa käekäigus rohkem negatiivset kui oma isiklikus elus…kuid enamikus küsiteldud maadest on hinnangud oma maa arengusuunale (ikkagi) positiivsemad kui viis aastat tagasi“.
Võrdluseks võib meenutada Euroopa Liidu (EL-i) märtsikuist ankeeti oma 27 liikmele, osalt samalaadsete küsimustega. Selles pälvib huvi Eesti erandlik tuleviku-optimism. Küsimusele, kas Liit on liikumas õiges suunas, vastas Eestis jaatavalt 49%, Liidu keskmine oli aga vaid 33%. Seevastu oli Eesti seisukoht ülekaalukalt negatiivne immigrantide küsimuses. Ainult 18% hindas sisserännanute panust Eesti ühiskonnale kiiduväärsena (Lätis koguni vaid 16%), kuna aga EL-i keskmine oli tervelt 79% (Rootsiga eesotsas).
Sellest ei saa mõistagi välja lugeda muud, kui okupatsioonide-aegse ümberrahvustamispoliitika poolt tekitatud trauma järel-mõju, mida teised liikmesriigid ei ole kunagi kogenud. Sama hirm peegeldub ka Leedu, Slovakkia, Tshehhi Vabariigi, Ungari ja Sloveenia vastustes. Ida- ja Kesk-Euroopa riikide rinne näib EL-is moodustavat üksmeelse grupeeringu, mis Liidu tegevuse edasisel suunamisel võib osutuda tähtsaks teguriks.
Või õigemini: peaks osutuma.
Probleemide pada podiseb edasi
Vello Helk 04.08.2007
Sellesuvised probleemid Euroopas pole mitte ainult üleujutused ja kuumalained, mis näitavad kliima äärmusi. Teist laadi äärmusi esineb riikidevahelises poliitikas.
Suurriikide konfliktide keelepruuk on tavaliselt tasakaalukas, räigemaid väljendusi kasutab Venemaa. Nagu N. Liidul, nii on ka praeguse Venemaa võimutegelastel oma positsioonide tugevdamiseks vaja võidelda nii sise- kui välisvaenlastega. On ju nii, et need poliitikud, kes on pääsenud kord võimu juurde, ühtlasi mõistavad ja tajuvad, et just demokraatia on see, mis neilt võimu ka võib ära võtta. Nii teevad nad Venemaal siseriiklikult kõik selleks, et demokraatiareegleid rikkuda, et normaalne demokraatia enam ei toimiks. Selleks sobib hästi demagoogiaudu ajamine, eriti hädaohtlike vaenlaste otsimine.
Venemaa katsub üle saada alandusest – „geopoliitilisest katastroofist“ – mida tähendas Putini arvates N. Liidu lagune-mine. Väikerahvaste alaväärsuskompleksil pole erilist rahvusvahelist tähtsust. Kui see aga lööb välja külma sõja kaotanud ja lagunenud impeeriumi mantlipärijate juures, tähendab see laiahaardelisemaid konflikte suurvõimude tasemel. Saksamaa alaväärsuskompleks pärast I maailmasõda sai saatuslikuks paljudele Euroopa rahvastele ja võimaldas N. Liidul veel poolsada aastat jätkata oma inimsusevastast tegevust.
Tookord ründas Hitler, seekord ründab Putin – esmajoones oma naabreid. Balti riigid on propaganda turmtule all, mida kasutatakse erinevalt, püüdes neid üksteise vastu välja mängida. Praegu on Eesti peavaenlane, vähemalt 60% venelastest arvavat seda. Kus on aga Eesti vägi ja võim kukutada Putin ja vallutada Venemaa? Tegelikult on selle propaganda eesmärgiks kui mitte Eesti hõivamine, siis vähemalt oma mõju alla heitmine.
Eestil on läänes sõpru, kes on mures riigi arengu pärast. Nende hulka kuulub kolumnist Edward Lucas, kes on korduvalt võtnud sõna Eesti kaitseks. Sirbis (27.07.) iseloomustab Mihkel Mutt teda ”meie mehena”, kes aga on karm ja halastamatu Eesti lolluste peale. Tema arvates oli Eesti meeskond aprillisündmuste ajal oskamatu, kehva treeninguga ja halvasti juhitud – Eesti sõpru ja liitlasi ei teavitatud piisavalt. Mutt lisab, et meie asjamehed ei tunne veel propagandasõda, loodetakse, et küll tõde ise tõuseb ja vale vajub. Moskva oma suurte võimaluste ja kogenud tõeväänajatega teeb meile rahvusvaheliselt ära.
Mutt sooviks mingisugust üksust või keskust, kelle ülesandeks oleks Eesti välispropaganda. Venemaa suhtes on paljud eestlased kahevahel, kardavad Moskva võimsust. Selle kohta kirjutab Mutt, et tema nagu mitmed teisedki veel hiljuti arvas, et mida vähem Venemaaga tegemist teha, seda parem, s.t ei tule vastata tema provokatsioonidele jne. Viimaste arengute taustal, iseäranis pärast aprillisündmusi paistab, et see taktika ei tarvitse töötada. Sest kui meie vaikselt istume, nemad aga muudkui möllavad ja meid pasaga loobivad, siis paratamatult jääb midagi külge ja meie jääme kaotajaks. Meil veab praegu, kuna Moskva maine on maailmas mitmel muul põhjusel suhteliselt madal. Aga see võib ajaga muutuda.
Ta lisab veel ühe nüansi: meil ei ole oma mineviku pärast midagi põdeda, sest meie ajalugu ei ole üldjuhul olnud meist endast tingitud. See ei ole rahvana luhtaminek, vaid on tulenenud meie geopoliitilisest asendist ja mis peaasi: rahvuskeha suurusest. Kui vaatame ajalukku, siis näeme, kuidas rahvad on tõusnud ja langenud, koguni kadunud. Mõned tulevad ajalukku hiljem. Nemad on nooremad. Vana on auväärne, aga noorte päralt võib olla tulevik.
Selles on rohkem kui terake tõtt, aga lääne estofiilid peaks nägema, et Venemaal ründajana on alati eelis esimesena paisata maailma avalikkuse ette oma propagandavaled. Neid edastavad kohe lääne meedia esindajad Moskvas, ilma ära kuulamata Eesti seisu-kohta. Valesid saab küll hiljem korrigeerida, aga jääb esimene lääne ajakirjandusse paisatud mulje, mida võib jätkuvalt kasutada Eesti mustamiseks. Eesti ei saa ka kohe vastu lahmata, vastamise kooskõlastamine võtab aega.
Venemaa käitumine pole ennustatav ega etteaimatav. Kindlasti võib Eesti poliitika Venemaa suhtes tõhusam olla, kuid Venemaa põhimõttelist hoiakut Eesti suhtes ei suuda see muuta. Seda ei teeks ka ühe-poolsed järeleandmised, mis tavaliselt Vene poliitikat vaid jäigemaks muudavad. Sest nii nagu juba Winston Churchill ütles, ei põlga Venemaa midagi muud rohkem kui nõrkust.
Järeleandmine tähendaks loobumist Eesti oma ajaloost, muutumist Venemaa satel-liidiks Euroliidus ja NATOs. Sellega täituks omaaegsete juunikommunistide unistus Välis-Mongoolia staatusest, mida nähtavasti ihaldavad nende järglased ja mantlipärijad.
70 aastat tagasi asuti Nõukogude Liidus eestlasi maha laskma
“Nõukogude-vastase elemendina” hukati Stalini käsul 1937. ja 1938. aastal kampaania korras ligi miljon inimest, seda sageli just rahvuskuuluvuse alusel.
5. augustil 1937 algas üks Nõukogudemaa üks kõige julmemaid kampaaniaid, sest pooleteise aastaga saadeti kogu riigis nn troikade suva järgi mahalaskmisele vähemalt 724 000 inimest. “Vähem ohtlikud elemendid” kuulusid küüditamisele.
2. juulil 1937 kirjutas Stalin Üleliidulise Kommunistliku (bolshevike) Partei kesk-komitee poliitbüroo nimel alla järgnevale dokumendile: “Märgates, et suur osa endistest kulakutest ja kriminaalidest, keda on varem erinevatesse põhjapoolsetesse ja Siberi oblastitesse välja saadetud, kuid kes on kinnipidamise järel naasnud oma oblastitesse, osutuvad peamisteks Nõukogu-de-vastaste ja diversioonikuritegude kaitsjateks nii kolhoosides kui ka sovhoosides, nii transpordis kui ka mitmetes tööstusharudes, soovitab keskkomitee kõikidel oblastite ja kraide parteisekretäridel ja siseasjade rahvakomissariaadi töötajail võtta arvele kõik koju naasnud kulakud ja kriminaalid, et neist kõige vaenulikumad kohe vangistataks ja maha lastaks administra-tiivse menetluse korras troikade otsusel.”
“Eesti spioonid”
30. novembril 1937 väljastati erikorraldus “Läti spioonide” vastu: hukati 16 575 lätlast. Kaks nädalat hiljem saadeti samal ettekäändel mahalaskmisele 10 545 kreeklast. 14. detsembril laiendati lätlaste-korraldus ka eestlastele, soomlastele ja bulgaarlastele. Vangistatud 9735 eestlasest mõrvati 7998. Soomlasi hukati 9078.
Andmebaas “Tagasipöörduvad nimed” (Visz.nlr.ru) loetleb nimepidi vähemalt 2000 mõrvatud eestlast, suur osa neist olid tavalised väiketalunikest kolhoosnikud. Enamik 1918. aastal Venemaale põgenenud ja aastaid Eesti riigi vastu plaane pidanud siinsetest enamlastest, sh Jaan Anvelt, Hans Pöögelmann, August Kork, hukati juba 1937. aasta esimesel poolel.
Kuid Peipsi-tagustesse Eesti küladesse jõudis terror juba selgelt rahvustunnuse järgi – üldjuhul vangistati tööjõulised mehed ja omaksed kuulsid heal juhul alles 20 aastat hiljem, et nende mahalastud sugulane on rehabiliteeritud. Suur osa mõrvatuist aeti ühishaudadesse Leningradi oblastis Levashovos, kus nüüd asub ka mälestuskivi mõrvatud eestlastele.
Kui 1926. aastal elas teisel pool Peipsit 155 000 eestlast, siis terrori järel oli seal elamine nendele talumatuks muutunud, osa kasutas võimalust Eestisse naasmiseks juba Saksa võimu ajal, ligi 40 000 tuli aga kohe pärast sõda. 2002. aastaks oli Venemaale jäänud vaid 28 113 eestlast.
Troikade suva järgi
Nõukogude võim määras kohtuväliseid roimasid ellu viima nn troikad – liiduvabariikides ja alamates administ-ratiivüksustes enamasti NKVD töötajast, prokuratuuri esindajast ja parteiametnikust koosnevad kolmeliikmelised komisjonid, kes saatsid kergekäeliselt mahalaskmisele sadu tuhandeid inimesi. Mahalaskmiseks oli seatud ka arvuline plaan: 75 950 maha lasta ja 193 000 Gulagi saata.
Vormiliselt kuulusid mahalaskmisele endised “kulakud”, “Nõukogude-vastaste parteide” liikmed, sandarmid, ametnikud, kriminaalid, “ületulnud”, “re-emigrandid”, repressioonidest kõrvale jäänud isikud, “fashistlike, terroristlike ja spiooni-diversiooniliste kontrrevolutsiooniliste formee-ringute” liikmed.
Tähtsamate troikade esialgsete koosseisude nimekiri on Krasnojarski ühenduse Memoriaal leheküljel ka avaldatud – näiteks juhtis keegi eestipärase nimega isik Tenison Karjala-Soome ANSV troikat, kuid praegu leiame sama perekonnanimega NKVD töötaja 1938. aastal mahalastute hulgast. Ka paljud Leningradi eestlastest kommunistid saadeti Karjalas surma nähtavasti just tema allkirjaga.
Käsk käes, hakkasid troikad kohtadel kiirkorras vaenlasi otsima, enamasti osutusid nendeks kohalike rahvusvähemuste esindajad, sest jõukamad inimesed ehk nn kulakud olid juba 1930. aastate alguses varast ilma jäetud ja Siberisse saadetud, kirikutegelasi ja tsaarivõimu ametnikke tabasid repressioonid juba nn sõjakommunismi aastatel.
Märgatav osa näidisprotsessidega hukatud parteitegelastest kandis juudipäraseid nimesid, kuid ka jõukamaks peetud juudid olid juba sageli varem otsa leidnud. Kuid Poolas sündmine sai 1937. aastal ka paljudele juutidele saatuslikuks. Erikorralduse järgi tuli maha lasta harbinlased – tavalised töölised, kes käisid varasematel aastatel Vene-Hiina raudteed ehitamas, neid lasti maha 30 000.
Poolakate represseerimiseks anti välja erikorraldus – alates 20. augustist 1937 kolme kuu jooksul hukati 111 071 poolakat ehk kuuendik kogu N Liidu poolakaist. Sakslaste vangistamise korraldus oli juba selleks ajaks täies jõus: 42 000 lasti maha. 1937 saadeti hukkamisele ka mustlased, assüürlased, kreeklased, iraanlased – kõik, kes olid kas või sündinud välisriigis, olid kindlasti spioonid. Korealased küüditati läände, täpsemalt Kesk-Aasiasse.
Statistika ja tegelikkus
Aastatel 1937–1938 vangistati ametlike andmete järgi 1,5 miljonit inimest, kellest lasti maha 681 692. Ühendus Memoriaal on aga juba tuvastanud vähemalt 1,7 miljonit vangistatut ja 724 000 mahalastut. Tõenäoline arv oli kaks ja pool korda suurem, kuigi Venemaal on ka ajaloolasi, kes eelistavad stalinismiohvrite hulka ha-rilikult väiksemaks hinnata – lähtudes GULAG-i ametlikest andmetest.
Ametliku statistika järgi 1937. aastal Gulagi saadetute arv isegi vähenes. Ka viibis Gulagis 1941. aastal vaid 278 ja 1942. aastal 6581 eestlast, kuigi siit küüditati neid enam kui 10 000 ja ka tööpataljonid olid allutatud Gulagile. Veelgi kummalisem: Leedust küüditati 1941. aastal 30 000 inimest, Gulagi jõudis vaid 3074. Ametlike andmete järgi oli 1938. aasta alguses Gulagis miljon, reaalsematel hinnangutel aga hoopis 17 miljonit vangi. Suurpuhastus suundus ka kompartei enda vastu. Aastail 1937–1938 hukati mõningatel andmetel 340 000 kommunisti ja 30 000 sõjaväelast. See aga ei saanud jätta mõju avaldamata ka võimusüsteemi kõige kõrgemale ladvikule, pinged kasvasid üle pea isegi Stalinil.
Kui suurpuhastuse peaarhitekt Nikolai Jezhov oli 1937. aastal oma suurimas ausäras Stalini kõrval, siis järgmisel aastal kõrvaldas Lavrenti Beria ta NKVD juhi kohalt. 26. novembril 1938. aastal küll suurpuhastuse kampaania lõpetati, kuid edaspidi jäid repressioonid juba vastavate ametkondade – NKVD, NKGB, kohtud – alaliseks tööks. Troikade aeg sai mööda, nende liikmed lasti omakorda maha.
Heiki Suurkask
EPL
Skype
Valdeko Virunurm, Viido ja Heli Polikarpus New Yorgi Eesti Majas. Foto: erakogu
Kuus kuud pärast seda, kui olin jõudnud New Yorgist Tallinna, et töötada Kaitse-väe Peastaabis, vabastas president Lennart Meri kindral Einselni, kes mu Eestisse oli kutsunud, ja mina jäin ilma tööta. Elasin üle sedasama, mida tol ajal pidid elama üle paljud üle 30 aasta vanad inimesed, kes olid jäänud töötuks – ära isegi mõtle uuele töökohale, sest nii vanast inimesest pole keegi huvitatud.
Pean siiski ütlema, et mul vedas, sest sain tegevdirektorina tööle Harju tänavale, pubisse George Browne’s, olles kohta otsinud vaid nädala-jagu päevi. Asusin hoogsalt ametisse ja panin äri käima nii hästi, kui ma oskasin. Ühel õhtul kohtasin ma seal oma skaudilaagriaegset sõpra Valdeko Virunurme. Viimati nägime teineteist, kui olime 16-aastased. Tema valged juuksed olid siis seotud hobuse-sabasse ja ta oli üks neist ninatarkadest poistest, kellel oli iga asja kohta oma kindel arvamus ja kes ei jäänud kunagi kellelegi vastust võlgu. Ja nii palju ettenägelik oli ta ka, et see-tõttu mitte käia ringi üksinda, vaid tal oli alati keegi, võiks isegi öelda, et ihukaitsja, kaasas.
Valdeko oli erakordselt andekas ja talle meeldis mängida inimeste psüühikaga. Et mina olin oma noorpõlves selline, kes tahtis kangesti kõikidele meeldida, siis olin võlutud Valdeko võimest olla edukas, ilma et ta oleks pidanud selle nimel pingutama.
Kui Valdeko Georges Browne’si uksest sisse astus, ei tundnud ma teda kohe ära. Meie pubis oli tookord suur TV-monitor, millelt võis jälgida aktsiate liikumist ja finantsülevaateid. Mul polnud neist asja-dest aimugi. Aga kuna nüüd olin ma pubi juhataja, tundsin ma, et pean vähemasti midagigi sellest mõistma või vähemasti teesklema, et saan asjast aru. Kui ma nüüd nägin seda ilmselt edukat meest seismas pubis ekraani ees, küsisin ma temalt, kas ta tõesti jagab asja või teeb ainult näo, et taipab midagi neist numbritest. Ta vaatas mulle üllatunult otsa ja siis vastas inglise keeles: „Kuule, ma tunnen sind, me olime koos skaudilaagris Lakewoodis!“
Minu ees seisis ilmselt edukas ärimees, kes oli juba kiilaspäisusele kalduv. Tema stiilsed prilliklaasid olid nina peale alla lükatud, aga ma ei taibanud ikka veel, kellega on tegu, kuni ta naeratas ja lausus sõbralikult: „Mina olen Valdeko.“ Siis tundsin ta silmapilk ära. Embasime teine-teist nagu vanad sõbrad kunagi, istusime maha ja meenutasime vanu häid aegu.
Valdeko oli töötanud mitmel pool Eestis, aga ma ei saanud täpselt aru, kus või kellena. Ka oli ta olnud president Meri Hiina-reisi saatjaskonnas ja võiks öelda, et ta tundis kõiki ja teadis neist kõike.
Kord Raekoja platsil, kui Valdeko kiirustas ühele koosolekule, nägi ta president Meri, kes tol ajal tihti ilma ihukaitsjateta linna peal kõndis. Meri tahtis temaga rääkida, aga Valdeko kiirustas temast mööda, ise mobiiltelefoniga rääkides ja oma käekellale sõrmega viidates, andes mõista, et tal on kahju, aga aeg ei oota…
Mina olin Valdekole rääkinud mitmest projektist ja kutsunud teda oma kampa, aga ta pidas kõiki mu ettevõtmisi kas liiga väikesteks või liiga igavateks.
Tallinnast läks Valdeko ära, et asuda tööle University of Pennsylvania’s, aga ta astub alati minu juurest Eesti Majast läbi, kui ta on kodumaal. Viimane kord siin olles läksime külla Valdeko pojale Jasonile, kes alles hiljuti elas Brasiilias, aga on nüüd kolinud Tallinna ja töötab Skype’i kontoris Mustamäel.
Skype’i autoriteks on paar eestlast, selle programmi abil saab inteneti kaudu helistada ükskõik millisesse maailma punkti tavatelefoni hinnaga, see tähendab peaaegu tasuta ehk minimaalse tasu eest. Skype müüdi 2,5 miljardi dollari eest Ebayle ja müüjatest said muidugi paugupealt miljardärid.
Mul oli hea meel kuulda, et Skype polnud unustanud oma juuri ja oli jätnud tööle kontori Tallinnas Mustamäel. Jason tutvustas oma isale ja mulle oma firmat.
Nagu isa, nii ka poeg on võimeline tegelema millega iganes. Jason valdab vabalt poolt tosinat võõrkeelt, mängib hästi kitarri ja teab kõike kompuutritest. Mulle oli suureks elamuseks Skype’ga tutvumine. Kontor oli avar ja lahtine, igal pool oli nurgakesi, kus väiksem seltskond töötajaid võis kokku saada ja üksteisega suhelda. Saunad, think tank’s, telefonikabiinid Skype’iga helistamiseks, tasuta toidubaarid, jäätis ja kööginurgad olid igal pool. Tohutu suur puidust laud oli keset koosolekute saali, laua keskele oli välja lõigatud võimas Skype’ i logo. Laua taha maast laeni klaasist seintega ruumis mahtus 40 inimest nõu pidama.
Kes teab, missugused fantastilised ideed on siin, Tallinna Skype’i kontoris ilmavalgust näinud. Võib ainult loota, et need noored inimesed (vanim neist on 40-ndates eluaastates) annavad maailmale näiteks uue energiaallika, mis suudab toota kütust ja hoida looduse puhtana. Tore, et Eesti on jätkuvalt maailmakaardil oma innovaatilisusega ja mul on kangesti hea meel, et meie uus põlvkond on sellesse protsessi aktiivselt kaasatud.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Eestlased tutvustamas Eestit Lakewoodi ajaloo komisjonile
Juubeliraamatu üleandmine. Vasakult: Juhan Simonson, Sheldon Wolpin, Eda Treumuth, Sam Christopher ja Thomas Vaga. Foto: Airi Vaga
Lakewoodi eestlased osa-lesid Lakewood Heritage Commissioni pidulikul õhtusöögil, kus peakõnelejaks oli Eda Treumuth.
Lakewoodi Heritage Society liikmeks on juba mitmeid aastaid olnud ERKÜ endine esimees, Lakewoodi elanik Juhan Simonson. Tema orga-niseeris ka selleaastase koosviibimise kava. Pidulik õhtusöök toimus moodsas Woodlake Country Club’is. Peakõnelejaks kutsuti Lakewoodi eestlaskonna aktiivne liige, Lakewoodi Eesti Ühingu esimees ja paljude ürituste organiseerija Eda Treumuth.
Üritusel kinkis Juhan Simonson Lakewood Heritage Commissioni esimehele Sheldon Wolpin’ile ja tuntud eestlaskonna sõbrale Sam Christopherile, kohaliku ajalehe väljaandjale, Lake-woodi Eesti Ühingu 60 aasta juubelialbumi.
Detailsem artikkel toimunust ilmus Vaba Eesti Sõna 19. juuli väljaandes.
VES
Remember – Freedom is not Free!
Captive Nations Committee, Inc. – Ikestatud Rahvaste 49. aastapäeva nädal New Yorgis,
15.-22. juulil 2007
Kolmekümne viiest varem kommunismi ikke all olnud rahvusest on okupeeritud veel 17 rahvust alates Kuubast, Tiibetist, Mongooliast ja Vietnamist, jne, kes enda eest kõneleda ei saa. Neile valutab rahvusvaheline Captive Nations Committee, Inc USAs oma südant ja nende eest võitleb 49. tegevusaastal Ikestatud Rahvuste Komitee. Tänu Ameerika poliitiliselt positiivsele ideoloogiale, ja au-liikme President Horst Uhlichi pühendumusele “Freedom for All Captive Nations”, võitlus jätkub.
Aastapäeva nädala kava toimus kolmes osas; algas see 15. juulil 2007 püha missaga Viienda Ave St. Patricku kated-raalis ja sellele järgneva kavaga NY Central Pargis, jätkus Nädala sees demonstratsiooniga ÜRO ees ja päädis lõpu-tseremooniaga Lexington & 88. Ave Immanueli Kirikus, EELK koguduse praost Uudo Tari presideerimisel 22. juuli jumalateenistusel. Jumalateenistusele järgnes Eva M. Uhlichi võõrustamine kovilauas. Peakõnelejaiks olid praost Thomas Vaga, valgevene noortejuht Zianon Pazniak ja sudeedi-saksa-ameerika ühingu esinaine Hilde Randolph, teemal “If We Stand United, Justice Will Come”.
CNCi juhatuse üleskutse kiriku juhtidele, riigipeadele, parlamentidele ja organisatsioonidele juhib tähelepanu meedia ja valitsuste ignorantsusele ja pettusele – nagu polekski kommunism enam globaalne hädaoht. Internatsionaalne kommunism ei ole mitte kaotanud oma kurja mõju (evil influence), monumendid, sildid, mõrvapataljonide rahu-meelseks jõuks ümbernimetamised, jne. see ikka veel kestab endistes ja praegustes ikestatud riikides, ütleb üleskutse näidetega. Need monumendid ja reliikviad peavad kaduma kohe. Vastav tegutsemine tugevdaks US. Public Law 86-90 ja aitaks vaba demokraatiat ülemaailmselt.
Samasugune kiri, CNCi president H. Uhlichi allkirjaga, saadeti ka ÜRO peasekretär Hon Ban Ki-Moon’ile. Lisana tugevasõnaline info “Pronkssõduri” loost Eestis, kübersõjast ning eesti saatkonna tegevuse halvamisest Moskvas, ja rahutustest Tallinna tänavail. See on näiteks, kuidas kommunism oma kaalu maailmas demonstreerib. Eesti on heaks näideks vabadusearmastusest, ütleb CNCi kiri. Muide, CNCi sekretär Jaan Kuum (eesti-kuuba-ameeriklane) saatis CNCi tänukirja Eesti peaministrile Andrus Ansipile, saades ka positiivse vastuse. Peaminister Ansip tänas ka toetuse eest. (Käesolevalt Jaan täiendab end eesti keele kursusel New Yorgi Eesti Majas ja on kiiduväärselt eestimeelne. – Juta Kurman.)
Ikestatud Rahvuste 49. aastapäeva lõpp Lex Ave ja 88th Immanuele Luteri kirikus toimus EELK koguduse praost Uudo Tari presideerimisel liturgia osas. Muusikaga varustas abiorganist, helikunstnik Erik Veski. Palve Ikestatud Rahvuste eest lugest altarist CNC president Horst Uhlich. Praost Thomas Vaga kantslikõne teemal, “The oppressed are Neighbors to Love” (He.13:3), oli südamlikult manitsev. Ta ütles: “Ole hea naaber! Nagu Jeesus meid on õpetanud. Armasta kõiki naabreid, nagu hea kristlane. Te seda tegudega. Ära ainult räägi sellest. Sekku seal kus sind vajatakse. Siis sa hakkad mõtlema vara- kristluse häid põhimõtteid. Doktriin: Ma olen vaba. Kui palju teatakse, mis maailma sünnib? Saa teadjaks! Ole teadlik!”
Laudadel olid väljas proklamatsioonid, eesotsas president Bush’ilt ja linnapea Bloombergilt. Lõpetame artikli ühe iseloomuliku proklamatsiooniga Kentucky kubernerilt Ernie Fletcher’ilt, mis ütleb järgmist: USA 86. Kongressi poolt 17. juulil 1959. a.asutet CNC Nädal on oluliselt igasuvine, ja on palju kaasa aidanud 18 rahva taasiseseisvumisele ja kindlustanud kustumatu lootuse 17-le veel ikkes vaevlevale rahvale. Üldine usk on, et “Freedom is not Free”. Sellega Ameerika kinnitab oma otsust globaalselt.
Kohvilaua sõnavõttudest oli põnevaim ja üllatavaim Ameerika Free Pressi esindaja Jeffrey Smith’i äge õpetus CNC-le. Ta ütles muuhulgas: “Teie olete liiga tasased. Te peate – kriiskama iga päev 140 miljoni kommunismiohvri pärast. Peate tänavatele, majadele, teated välja panema, meedia kaudu õigust nõudma etc. Don’t be silent!”
Sõna võeti kiiduga teatavaks. Aga kuidas jääb Ameerika enda probleemide tutvustamisega? küsiti kuulajate poolelt.
Juta Kurman
Perekonnakroonikat
Pia Salmre ja Gregory Romerosa abiellusid
Pia Linda Salmre ja Gregory Alan Romerosa abiellusid 8. juunil 2007 Riviera Mayas, Mehhikos. Foto: erakogu
Reedel 8. juunil 2007. a. abiellusid Pia Linda Salmre ja Gregory Alan Romerosa Riviera Mayas, Cancuni lähistel Mehhikos. Laulatus toimus päikeseloojangu ajal mererannas. Ilmataat oli kinkinud helesinise taeva õrnade meretuultega, mis andsid merelainetele tasast hoogu. “Ave Maria” viiulihelide saatel, oma isa käe kõrval, sammus rõõmsa-meelne pruut kauneis ema poolt valmistatud Tarvastu rahvarõivais laulatustalitusele. Peigmees, filipiini päritoluga Havais sündinud ameeriklane, kandis valget filipiini rahvamustriga tikitud särki. Altar mererannal oli kaunistatud Eesti, Fili-piinide ja Ühendriikide laualippudega. Ametlikku laulatuse osa juhendas ko-halik naiskohtunik. Laulatus toimus inglise ja eesti keeles. Pruudi vend Ivo ja vennanaine Krista Leesment ning peigmehe kaks õde ja vend osalesid laulatustalitusel. Heas eesti keeles luges Krista piiblisalmid “Pauluse kirjad korint-lastele”. Ingliskeelse in-diaanlaste õnnesoov-poeemi “Apache’de õnnistus” kandis ette Ivo. Laulatus-talitusel toimus “Liivatse-remoonia”, kus pruut ja peigmees kordamööda asetasid eri värvi liiva klaasvaasi, sümboliseerides kahe erineva isiku ühtekuuluvust. Liivaterade värvikombinatsioon andis päikesepeegelduses sini-must-valged vär-vid. Laulatuse lõpus kõlasid viiulihelid filmist “Dr. Zivago” ja aeglases rütmis Saaremaa valsi helide saatel saabus noorpaar õnnitlusi vastu võtma.
Laulatusest võtsid osa pruu-di ja peigmehe perekonna-liikmed ja sõbrad, kes olid saabunud USA ida- ja lääne-rannikult. Pruudi õe Tiina ja Rauno Jõksi pere Karl-Heikki ja Markus-Aarega ei saanud perekondlikel põh-justel isiklikult kohal olla, kuid Pia sõbrad läänerannikult hoidsid näosuuruseid foto-pilte Tiina ja Rauno perest. Ka rändasid mõtted sugulaste ja sõprade juurde Eestis ja mujal, kes kauguste tõttu ei saanud olla noorpaariga.
Laulatusele mererannas järgnes mehhiko meeleolu-muusika “mariachi’delt” basseini äärses restoranis ja pidulik õhtueine tantsuga. Eesti muusika koos pere-konnavalsiga oli kena uudsus mitte-eestlastele. Noorte pulmapidu diskos kestis hilisööni. Enamik pulmalisi viibis neli-viis päeva Riviera Mayas, kus sai nautida kuurordi ja ümbruskonna Mehhiko võlusid.
Viimasel ajal on kuju-nenud kombeks korraldada pulmi eemal kodukohast. Iberostari suvituskoht Riviera Mayas koosneb viiest suurhotellist. Õlgkatustega ehitised looklevate basseinide ümber tuletavad meelde Tahitit, kus paljud viibisid ESTO 1988.a. ajal.
Pia omab Ph.D’i kraadi kommunikatsiooni alal, töö-tab Ameerika Hääle juures Washingtonis ja juhatab TV programmi oma kodulinnas Arlington, VAs. Akadeemi-liselt kuulub korp! Filiae Patriae liikmeskonda, mille seitse liiget võtsid osa pulmadest. Pia kasutab edasi oma neiupõlve nime. Greg on majandusteadlane, CPA ja töötab oma erialal Washingtonis. Greg on külastanud Eestit ja õppinud eesti keelt. Mõlemad harrastavad tantsimist, mille kaudu nad tutvusid.
Aire ja William Salmre
Algius VES-s #30
Skautide ja gaidide suvelaager “Teaduste värav” avati 21. juulil
Kajaka salga nimel tervitas skj Valdlik Kask. Juba mitmeid aastaid on Kajaka salga liikmed meie laagrites osalenud. Sel aastal on siin – gdj Liina Siniveer, skj Valdik Kask, Silver Tamm – Noorte Kotkaste peavanema kohusetäitja ja Merle Piiskop – Kodutütarde rühmajuht.
Komandandid lugesid ette kirjalikud tervitused.
Välis-Eesti Gaidide Liidu peagaid gdr Ingrid Kütt mainib, et “Teaduste Värava” laagris on võimalus palju õppida ja soovitab noortel kasutada seda võimalust. Lõpuks soovis ta veel kõigile jõudu, tarkust ja palju-palju naeratusi.
Meie endine kauaaegne peagaid gdr Hilja Kuutma soovitas meil koguda kuhjaga väärtuslikke teadmisi ning sületäite kaupa unustamatuid sõprussidemeid oma gaidi/skaudi seljakotti.
Gdr Aet Sandströmilt oli samuti soe ja südamlik tervitus.
Pärast tervitusi oligi aeg äramarssimiseks. Järgnes ühispildistamine ja siis marsiti all-laagidesse avamis-tseremooniateks – gaidid gaidlaagrisse ja skaudid skautlaagrisse.
Õhtul toimusid tutvumislõkked all-laagrites.
Pühapäeva hommikul tervitas meid meeldiv suveilm maheda tuulega. Seni on meil ilmadega õnne olnud ja loodame seda ka järgnevatel laagripäevadel.
Hommikusöök oli täiesti kohane ühele ilusale pühapäevahommikule – pannkoogid! Muidugi võis valida ka võileibu. Köögi all-laagri nimi on Kahveteeria – väga sobiv!
Pärast lippude heiskamist oli tegevus all-laagrites – ehitused ja kodu kaunistamine.
Laagri nimi juba ütleb, et selles laagris on palju õppida. Oligi nii, et noortel tuli valida klasse, mille tegevustest soovivad osa võtta. Neid klasse oli palju. Näiteks rahvatants, kunst, eesti keel ja kirjandus, lõkkenaljade kunst, puu-põletamine, lõkkel küpsetamine, pirukate küpsetamine, kudumine, heegeldamine, esmaabi ja veel palju teisi klasse. Sagimist oli palju, aga lõpuks leidsid kõik omale meelepärased klassid.
Pühapäevaõhtune lõke oli ühine tervele laagrile.
Sellega lõpeb esimene osa laagrielust, AGA – see järgneb peatselt!
Urve Põhi, gdr.
Toronto Eesti Majas oli tulekahju
Toronto Eesti Majas puhkes 4. juulil tulekahju, mis võis ajalehe Eesti Elu teatel alguse saada vana maja pudedatest elektrijuhtmetest. Kell 14.30 märkas Eesti Maja mänedzher Ülo Isberg, et neljakorruselise hoone teine korrus on täis paksu suitsu, ning helistas kohe numbril 911.
Veel enne pritsimeeste saabumist jõudis Isberg ka eestluse kantsis tegutseva Toronto Ühispanga töötajaid tuleohu eest hoiatada ning nood põgenesid suitsevast majast tänavale.
Tuletõrjujad said põlengust kiiresti võitu. Kui voolikud olid juba peaaegu kokku keritud, märgati, et ka pööninguakendest tuleb suitsu. Kümmekond tuletõrjujat tormasid taas trepist üles ning maja katusele ja panid põlengule piiri.
Kanada eestlased ostsid Broadview Avenue 958 asuva endise koolimaja 1960. aasta 1. aprillil ning on hoonet sest saati aina ümber ja suuremaks ehitanud.
Tumedate savitellistega vooderdatud majas tegutsevad praegu Eesti konsulaat, pank, Eesti Sihtkapital Kanadas, Toronto Eesti Selts, Eesti Kunstide Keskus, Eesti Keskarhiiv, Heinsoo kindlustusfirma, Johannes Järvaldi advokaadi-büroo, maja keldris aga kohvik-restoran. Hoone suurim ruum on 400-kohaline peosaal.
VES/BNS
Kodakondsus-eksami koolituse on läbinud aastaga 2800 inimest
Mullu augustis alanud kodakondsuseksami ettevalmistuskursusel on aastaga osalenud veidi üle 2800 inimese, neist 95 protsenti on läbinud hiljem ka vastava eksami.
Kursuste läbiviimist koordineeriva Mitte-eestlaste Integ-ratsiooni Sihtasutuse projektijuht Ülle Kraft ütles, et tagasiside kursustel käinutelt on olnud igati positiivne. Tema sõnul on kodakondsuseksami sooritanud ja vastava tunnistuse saanud ligi 95 protsenti kursustel osalenud 2810 inimesest. Kraft nentis, et esialgne prognoos, mille kohaselt plaaniti aasta jooksul koolitada 10 000 määratlemata kodakondsusega inimest, on jäänud mõnevõrra tagasihoidlikumaks. “Ent see ei tähenda kursuste lõppemist, sest Euroopa Liidu üleminekutoetuse projekti raa-mes välja koolitatud õpetajad jätkavad tööd selle aasta lõpuni,” lausus ta ja lisas, et praeguseks on kursustele re-gistreerunud veel 1332 inimest.
Kursused valmistavad inimesi ette Eesti põhi- ja kodakondsuse seaduse tundmise eksamiks ning annavad teadmisi Eesti riiklikust korraldusest ja ajaloosündmustest. Kursustele registreerijad saavad valida kahe koolitusprogrammi vahel. Lühike koolitusprogramm on suunatud otseselt eksamiks ettevalmistujale ning kestab viis tundi. Pikk kursus annab lisaks eksamiks ette valmistamisele võimaluse saada põhjalikumaid teadmisi Eesti ajaloost ja riigikorraldusest ning kestab 25 tundi. Õppegrupid komplekteeritakse jooksvalt vastavalt kursustele registreerimisele.
Ettevalmistuskursuste läbi-viimist koordineerib Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus ning õpet juhendab 80 atesteeritud koolitajat.
BNS
Välisminister Paet loodab peatset viisavabadust USA-ga
USA president George W. Bush allkirjastas reedel, 4. augustil sisejulgeolekut puudutava seaduse, mis võib avada Eestile tee viisavabaduseks Ameerika Ühendriikidega.
Välisminister Urmas Paet tervitas seaduse allkirjastamist ja avaldas lootust, et viisatühistamise programm laieneb peatselt kõigile neile EL-i liikmeile, kellel pole Ühendriikidega viisa-vabadust. “See on väga suur samm õiges suunas,” toonitas Paet. “Me oleme läbi käinud üheksakümmend üheksa protsenti teest, nüüd on jäänud veel tehniliste küsimuste lahendamine,” lisas ta.
Välisministri sõnul on Eesti valmis kohe tehnilisi konsultatsioone alustama. Bushi allkirjastatud seaduse eesmärk on hoida ära 11. septembri terrorirünnakute sarnaseid juhtumeid ja see sisaldab ühe alapunktina ka viisaküsimusi. Seadus viib ellu osa soovitusi, mille tegi 2001. aasta rünnakuid uurinud komisjon.
VES/BNS
Sony valis fototalendiks noore saksa-eesti fotograafi Jan Erik Sieberti
Sony juuli-augusti 2007 fototalent Jan Erik Siebert. Foto: Bastian Paeper
Fotograaf Jan Erik Siebert (22) valiti Fotoheft-Sony Corner’i juuli-augustikuu nooreks fototalendiks. Ta on viis aastat tagasi asutatud Saksa-Eesti Foorumi noorteosakonna esimees ja ühingu fotograaf.
Kuigi noormees on fotograafiat ôppinud alles poolteist aastat, siis on tema töid avaldatud nii saksa tuntuimas foto-ajakirjas STERN View kui ka eesti ajakirjanduses.
Esmakordselt sai noor fotograaf kaamera kätte paar aastat tagasi, mil tema ema, väliseesti ajakirjanik Aino Siebert, vajas intervjuu ajaks fotode tegijat. Ka Jani insenerist isa Werner Siebert on aastaid tegelenud pôhitöö kôrvalt inimeste portreteerimisega lehelugude jaoks. Temalt sai poiss esmateadmised aparaadi tehnilistest vôimalustest. Vanemad olid esimesed, kes panid tähele poja oskust panna inimesed objektiivi ees elama.
Armastus fotograafia vastu kasvas Jan Erikule suureks kireks ning seetôttu ei pannud ka vanemad vastu, kui poeg otsustas vahetada gümnaasiumi fotokooli vastu. Ta ei ole pidanud seda ka kahetsema. Kaks kôrget fotoauhinda aasta jooksul tôestavad, et noormees on valinud enda jaoks ôige tee.
Peale pressifotode on Jan Erik Siebert teinud edukalt katseid ebatavaliste inimeste jäädvustamiseks. Selliste kultusfiguuride kôrval nagu Charlie Chaplin veetlevad teda eriliselt klounid. „Nad on vôimelised oma isiksust hetkeliselt muutma,“ ütleb ta ise. Kôige armsaim fotomodell on fotograafile olnud Natascha Gabriel. Igal vabal minutil lippab kunstitudeng ateljeesse selleks, et seista oma elukaaslase kaamera ees. Aasta jooksul on sellest viljakast koostööst saanud mitmed albumid täis huvitavaid fotosid ning ka Jan Erik ise vôib jälgida oma arengut.
Jan Erik Sieberti iidoliteks on sellised suured nimed nagu Peter Lindbergh, David LaChapelle, Helmut Newton ja Jim Rakete. Kuid ta teab samuti, et tôeliselt suureks vôib fotograaf kasvada ainult läbi oma isiklike ideede, nägemuse ja tähelepanuvôime. „Kôige meelsamini jäädvustan ma inimesi, inimesi ja veelkord inimesi,“ ütleb Sony noor fototalent.
Vaata ka www.fotografie-siebert.de
Saksa-Eesti Foorumi pressiteade
RAAMATUARVUSTUS
Ancient Powers of the Baltic Sea
An Illustrated Historical Outline / Matti Klinge
Raamatu kaanepildiks on Markus Peekna akvarell. Markus Peekna on elukutselt videomängude kunstnik.
Raamatu autor on Helsingi Ülikooli emeriitprofessor Matti Klinge. Raamat ilmus algupäraselt soome keeles pealkirjaga “Muinasuutemme merivallat” (Meie muinasaja mereriigid) aastal 1983.
Esimene kirjeldus/arvustus sellest raamatust Vaba Eesti Sõnas ilmus 25. aprilli 1985 väljaandes, pealkirjaga “Eesti-soome mere-riik”, kirjutatud kadunud silmapaistva tea-duri Felix Oinase poolt. Felix Oinas, kes muude keelte hulgas valdas vabalt soome keelt, suhtus raamatusse sümpaatiaga, siiski arvamusega, et mõningad väited vajaksid veel üksikasjalist uurimist.
Raamat sai tõlgitud rootsi keelde Jan-Ivar Linden’i poolt koostöös Matti Klingega. Ilmus pealkirjaga “Östersjövälden”, aastal 1984.
Tõlke inglise keelde tegi sotsioloogia professor Ain Haas Indianapolises. Äsja (juulis 2007) trükitud raamatus on tõlkija eessõna ning Matti Klinge eessõna ingliskeelsele väljaandele.
Selles eessõnas võtab Matti Klinge kokku, mispärast ta seda uurimust üldse tegi. Peamine ajend oli, et moodsa aja riigi-piirid ei ühti vanematega. Viikingiajastul ei olnud Rootsi riiki. Oli svealaste riik Upp-salas, götalaste riik lõuna pool oli eraldi. Sama kehtib Soome kohta. Edela-Soome tänapäeva Turu ümbruses oli asustatud inimestega, kes kõnelesid keelt, mis sarnanes rohkem põhja-eesti ja lääne-eesti keeltemurretega kui ülejäänud soome keeltemurretega.
Matti Klinge järgi oli Kesk-Läänemere piirkonnas peamiselt kaks meritsi ühendatavat liitlaskonda ehk mereriiki: svealaste riik Uppsalas, ulatudes ka Pohjanmaani tänapäeva Soomes (Ostrobothnia), vastaseks eestlaste ja soomlaste mereriik, mis hõlmas Edela-Soomet, Lääne-Eestit, Liivi-maad ja Kuramaad. Selline vastasus oli tõenäoliselt ajendiks svealaste kaubalinna Sigtuna hävitamiseks eestlaste ja nende liitlaste poolt aastal 1187.
Teine asjaolu põhineb “Kalevala” ehk “Soome eepose” küsimusel. Juba 1970-ndatel aastatel mainisid paljud, kaasa arvatud Lennart Meri, et suur osa “Kale-vala” tegevusest passib hästi Lääne-Eestisse. Eeskätt, nimetus Väinamöinen on soome keelest sõna-sõnalt tõlgitav, nimelt: “väina-äärne asukas”.
Kus oli Väinameri? Muidugi, Lääne-Ees-tis. Kus oli Kalevalas sageli mainitud Väi-nöla? Kas samuti mitte Väinala, Lääne-Eestis ning Liivimaal? Läti Henrik oma kroonikas mainib “livones veinalenses”, mitte “livones veinenses”. Tähendab, Väinala liivlased, mitte Väina liivlased. See lisab usaldust Väinöla tõlgendusele kui Lääne-Eesti ja saared, ning Liivimaa.
Üks ajalooline ürik mainib isikut nimega “Lammekinus, rex de Curonia”. Nimi oli ladinapärastatud, kuid tunneme selles ära nime Lemminkäinen, kes on üks “Kale-vala” peategelastest. (Kas see “Kuramaa kuningas” ja Kalevala Lemminkäinen olid üks ja sama isik või ühtusid ainult nende nimed, on võimatu eristada. Mõningad lätlased on pakkunud nimevormi “Lame-kins”.)
Matti Klinge raamatus on ka muud palju huvitavat. Matti Klinge pooldab kitsiklikku lahendust (parsimonious solution) legendide tõlgitsemisel. Mõningad näited: Kui Väinä-möinen sõitis Eestist Soome,
“ilmade kaudu, mööda tuulte teid”
siis ta ei lennanud sinna maagilisel jõul, vaid lihtsalt purjetas sihtkohale.
Teine näide: Kalevalas ilmneb sõnu, mis viitavad laeva tõusmisele veest välja. Kitsiklikult tõlgendades viitab see veepinnal liuglemisele (planing), mida lamedapõhjalised viikingiaegsed laevad suutsid soodsa ja kõva tuulega sooritada ja milleks paljud lamedapõhjalised tänapäeva purjekad on samuti suutelised.
Matti Klinge pakub ka lahendust Sampo mõistatusele. Kalevalas on Sampo selgelt sammas, aga samal ajal ka mingisugune maagiline ese, mis jahvatab välja rikkust. Matti Klinge järgi oli niisugune sammas kaubitsemiskoha tunnus, nähtav merelt, ning jõukus oli kaubitsemise tulemus, mitte nõia-värk.
Tõlkija Ain Haas osutab oma eessõnas asjaolule, et ka eestlaste folklooris on paljuid viiteid niisugusele sambale/märgile.
Raamatus on ohtrasti viiteid Eesti alale ja eestlastele. Raamat pakub palju huvitavat ning sobib ka kingituseks ameeriklastest sõpradele. Seda on võimalik tellida netiaadressilt: http://www.aspasiabooks.com kasutades Visa või Mastercard krediitkaarti. Hind on USA dollarites $25. Tavalise postiga võib ka tellida aadressilt: Aspasia Books, inc. 25040 Maple Beach Road, RR#1 Beaverton, ON L0K 1A0 Canada.
Tel: 1-705-426-7290, faks 1-705-426-5690 [email protected]
Andres Peekna, Ph.D.
Innovative Mechanics, Inc.
Erakordne kontsert
Reedel, 27. juulil, toimus Morris Plains (NJ) Presbyterian kirikus kontsert, mis niipea ei unune. Esines Tallinnast saabunud 14-liikmeline “ARSIS” käsikellade ansambel Aivar Mäe juhtimisel. Vahest mäletavad lugejad, et juba aastal 2002 esines “ARSIS” samas kirikus. Siis koosnes grupp kaheksast täiskasvanust. Nüüdse koosseisu moodustavad teismelised keskkoolinoored, kellel on aga seljataga 5-6 aastat õppetööd “ARSIS”-nimelises käsikellade koolis Tallinnas (asut. 1999). Seal treenitakse noori lisaks veel klaveri, solfedzho ja muusikaajaloo alal. Kas pole tore, et väike Eesti on sarnase õppeasutusega toime tulnud! Lugejad võivad ise arvata, et treeningu tulemuseks on kontsertansambel, mis taseme poolest kaugelt ületab siinsetes kirikutes kuuldud “Bellringers” grupid.
Kui nägusalt riietatud kaheksa tüdrukut ja kuus noormeest rivistusid poodiumil oma kellade taha (neid oli iga mängija ees sametpatjadel mitu), algas Aivar Mäe käeviipel kontsert, mille ilu ja kunstiline tase jätsid vähe soovida. Avanumb-riks oli J. S. Bachi “Pastoraal” (tema 5. klaverikontserdi teine osa). Ettekanne kõlas nagu orelil. On uskumatu, et kelladega on võimalik niisugust voolavat legato’t mängida. Sama kaunid olid järgnev Bachi “Siciliano”, kus polüfoonilised üksikhääled hästi esile toodi, ja L. Boccherini populaarne “Menuett” (E-duur keelpillikvinteti 3. osa) – kiire ja sädelev.
Tomasso Albinoni (1671-1750) “Adagio” on originaalselt kirjutatud orelile. Kui hästi osati kelladega matkida oreli kõla! Lisanaudinguks oli peenelt välja töötatud dünaamika ja üksikhäälte esiletoomine. Barokkmuusika alalt esitati veel G. F. Händeli “Passacaglia” ja “Sinfonia”, viimasel eriti virtuooslik ettekanne.
Romantilise muusika repertuaarist kuulsime kaks osa E. Griegi “Peer Gynt” süidist: “Hommik” ja “Mäekuninga lossis”. Selle zhanri kauneim pala oli aga F. Schuberti “Ave Maria”. Juba teose muusikaline ilu on köitev, kuid “ARSIS’e” tõlgitsus väärib erilist tunnustust. Stiilipuhtalt, originaalsete saateakordide taustal laulsid esirea kellad meloodiat. Paned silmad kinni ja arvad, et tegemist on inimhäältega.
Kavas polnud unustatud eesti muusikat. Seda esindas põimik kolmest rahvapärasest viisist: “Eidekene ketrab”, “Ei saa mitte vaiki olla” ja “Ma kõndisin vainul”. Kontserdi lõppnumbriks oli Johann Straussi hoogne “Tritsch-Trätsch” polka. Publiku marulise aplausi peale anti lisapala.
Kas mul on ka midagi kriitilist öelda? Vähe küll. Ainult eesti põimikus sooviksin paremat muusikalist seadet, mis tõstaks meloodiaid rohkem esile. Eestlase kõrv neid muu kõla hulgas veel tabas, kuid ameeriklase oma vaevalt. Ja ometi on näiteks “Eidekene” oma südamliku meloodia ja “vurra-vurra” saateviisiga ideaalne selliseks läbipaistvaks töötluseks. Teiseks peaks USA-s esitatav kava sisaldama paar ameerika rahvalaulu või populaarset Broadway meloodiat, mõne Euroopa helitöö asemel. See lähendaks esinejaid ameerika publikule.
“ARSIS” grupil seisab ees pingutav kontsertreis läbi kogu USA. Kokku antakse 27. juuli ning 15. augusti vahel 19 kontserti 16 osariigis! Kui välja arvata üks puhkepäev Walnut Creek, CA, ja Los Angeles, CA, vahel, siis toimuvad kontserdid igal õhtul. Igasse päeva aga peavad mahtuma ka autosõidud kohast kohta. Võtke kaart ja mõõtke vahemaa näiteks Stillwater, OK, ja Murfreesboro, TN, vahel. Saate u. 650 miili. Sõitke see läbi ja olge õhtuks kontserdiks valmis! Sealjuures silmas pidada, et teil seljataga oli kontsert Albuquerque’s, NM, pikk sõit Oklahomasse ja kontsert seal.
Jääb vaid üle soovida “ARSIS”ele jätkuvat energiat ning edu. Mida need noored kaasa tõid, polnud kellamäng, vaid kellamuusika, nagu tabavalt iseloomustas minuga kontserdil viibinud Endel Uiga. Kahju, et üritus jäi vähese eelteate tõttu laiemale eestlaskonnale teadmatuks.
Kokkuvõttes: südamlik aitäh Aivar Mäele ja tema võimekale ansamblile!
Raul Pettai
* The Front Page reports from the US Estonian Scout Camp at Järvemetsa in Jackson, NJ. The article follows on one which appeared in a previous issue of VES, detailing the opening of the camp. This article gives rea-ders an overview of what campers experience during their time. This includes many activities that will not only entertain, but also educate campers. Everything from instruction in Estonian to traditional folk dancing was offered, as well as more traditional camp-time activities such as cooking over campfires and arts and crafts. There was even a class on how to make travelling staffs.
* The second photo on the front page shows Jan Erik Siebert, an Estonian-German who was recently named the Talent of the Month in the Sony Travel Corner section of the German Fotoheft magazine. Mr. Siebert’s work has already appeared in the Estonian press as well as German news magazine STERN. His early success is made even more remarkable by the fact that he has been a photographer for only about 2 years.
* Ilmar Mikiver discusses the Pew Global Attitudes Research Project, which has released some of its latest findings. Although Americans on the whole are seeing the highest rise in standard of li-ving, there is a fear that their children and grandchildren will not be able to rise to the same level. The feeling, muses Mr. Mikiver, is that Americans think they have achieved so much that the only way is down. Meanwhile in Estonia, the remnants of the occupation still weigh heavy on people’s opinions as only 18% see immigrants as contributing anything to Estonia.
* Vello Helk discusses some problems in Estonia. While the country is certainly going through some unusual weat-her problems, there are also a problem with foreign policy, begins Mr. Helk. He discus-ses what he sees as a naiveté in Estonia’s government, that holds that the truth will come out. So in light of Russia’s continued diplomatic attacks on Estonia, the Estonian go-vernment has not fought back with equal propaganda, but chooses rather to rely on the truth to be reported.
* Page 3 has photos and a short write-up from Lakewood, NJ, where the local Estonian-American community helped the Heritage Commission familiarize themselves with the long history of Estonians in Lakewood. A more detailed article appeared several weeks back.
* The Art and Culture page reviews a new book called “Ancient Powers of the Baltic Sea” by Matti Klinge. The book gives an historical outline with illustrations of the Eastern Baltic powers that came from present-day Finland and Estonia.
* Page 7 reports from Captive Nations Week in New York, where representatives of nations held captive by totalitarian regimes gather to raise awareness. Naturally people from many former Soviet satellites and occupied lands join in the commemoration. Remember—Freedom is not Free, they proclaim.
US Visa Waiver for Estonia Could Come in 2009
ER – Estonian citizens will be able to travel to the United States without a visa already in 2009 at the best as legislation enabling this is almost finished and under discussion in the Congress.
Both houses of the Congress have agreed on new conditions that stipulate that countries applying to the visa waiver program must have a visa refusal rate below 10 percent, up from the current requirement of 3 percent.
As data by the US embassy in Tallinn put Estonia’s visa refusal rate last year at roughly 7 percent, Estonia meets the requirement and can hope to be among the first new countries admitted to the visa wai-ver program.
A second key requirement is that the rate of visitors who overstay their visit must be below 2 percent.
Estonian Units Participating in Operation in South Afghanistan
ER – Estonian units in Afghanistan are taking part in an operation against Taliban extremists in the south of the country.
Afghanistan’s National Security Force and the International Security Assistance Force have launched another operation to drive Taliban extremists out of the Gereshk valley of Helmand province.
Of Estonian units, the infantry company ESTCOY-4 and explosive ordnance disposal team EODT-11 are involved in the action.
The units are acting side by side with British and Afghan troops. Also, Afghan government troops played an active part in the planning of the operation.
The objective of the operation is to extend the influence and cont-rol of Afghanistan’s democratically elected government as well as enable reconstruction and development projects to take place.
A few thousand ISAF and ANSF personnel are taking part in the operation.
Estonian Foreign Ministry Is Looking for an Architect for Embassy Building in Riga
ER – Estonian Foreign Ministry announced a public contest to find architectural solution to Estonian Embassy building in Riga.
According to Foreign Minister Urmas Paet, the building should have a modern architectural vision which would also fit in the ge-neral environment of the city of Riga.
The building site is located in the centre of Riga in the highly appreciated district of Ziemelu.
|
