VES 33 - 23. augustil, 2006 - Vaba Eesti Sõna

Nr. 33 — 23. augustil, 2006 — August 23, 2006

<!– .style1 {color: #0000FF} –>20. augustil 2006 möödub 15 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest

20. augustil 1991 kell 23.02 – Moskvas puhkenud sõjaväelise riigipöörde teise päeva hilisõhtul – hääletasid 69 Eesti viimase ülemnõukogu liiget omariikluse taastamise poolt. Need olid: Ülle Aaskivi, Mati Ahven, Andres Ammas, Tõnu Anton, Uuno Anton, Lembit Arro, Hillar Eller, Kaljo Ellik, Ignar Fjuk, Illar Hallaste, Liia Hänni, Arvo Junti, Jaak Jõerüüt, Rein Järlik, Ants Järvesaar, Villu Jürjo, Hillar Kalda, Teet Kallas, Peet Kask, Johannes Kass, Kalju Koha, Valeri Kois, Mai Kolossova, Jüri Kork, Toomas Kork, Heino Kostabi, Ahti Kõo, Tiit Käbin, Ants Käärma, Mart Laar, Marju Lauristin, Enn Leisson, Jüri Liim, Jaan Lippmaa, Alar Maarend, Tiit Made, Mart Madissoon, Tõnis Mets, Aavo Mölder, Ülo Nugis, Ants Paju, Eldur Parder, Heldur Peterson, Andrei Prii, Priidu Priks, Jüri Põld, Enn Põldroos, Koit Raud, Jüri Reinson, Andrus Ristkok, Jüri Rätsep, Arnold Rüütel, Tõnu Saarman, Edgar Savisaar, Hanno Schotter, Lehte Sööt, Aldo Tamm, Rein Tamme, Andres Tarand, Indrek Toome, Enn Tupp, Ain Tähiste, Uno Ugandi, Ülo Uluots, Heinrich Valk, Ants Veetõusme, Rein Veidemann, Helgi Viirelaid, Vaino Väljas.
Need inimesed moodustasid 20. augusti klubi, enamik neist (pildil) kogunes 20. augustil 2001.a., 5 aastat tagasi, iseseisvuse taastamise 10. aastapäeval Toompea lossi Valgesse saali.
Foto: Postimees /2001

Suurlaagri “Võluja – Järvemetsa 50” telklinnas kihas elu!

“Lakewoodi valgest liivast” tulisele rannaliivale: Laagripere väljasõit Island Beach Park’i pakkus palju mõnu – päevitamist, suplemist, liivalosside ehitamist ja võrkpallimängu jätkus igale soovijale. Foto: Anne Sarapik

Suurlaagri “Võluja – Järvemetsa 50” telklinnas kihas elu!

Järvemetsa mändide all oli vilgas tegevus. All-laagrites olid oma väravad ja kaunistused. Skautlaagris oli rohkesti nöörist punutud voodeid.
Ilusad traditsioonid elavad edasi! Sageli heisatakse ja langetatakse laagris lipud korrapidaja salga poolt ja mitte kogu laagripere osa-võtul. Valjuhääldaja kaudu kõlab siis käsklus “lippude hesikamiseks/langetamiseks valvel”. Seda sõnumit kuul-des pead katkestama käsil-oleva tegevuse, võtma suuna pealipuväljaku poole ja seisma valvel. See valvel seismine võib vahel väga koomiline olla sõltuvalt sel-lest, kus parajasti oled!
Söögiaegadel oli ilus, kui lapsed hommikul sööma jõudes hüüdsid: “Tere hommikut pererahvas”. Peale söömise lõpetamist lauldi “Sind, Issand Jumal, kiidame me selle toidu eest.”
Esmaspäevane tegevus oli mitmekesine. Lõpetati ehitustööd, millega alustati pühapäeval. Igal all-laagril oli kaunis värav! Peaperenaine Virve-Kai Bulla ja tema abiline Anne Holda õpetasid vanemgaididele köögis pannkookide tegemist. Neid häid kooke sai magustoiduks kogu laag-ripere. Käsitööd tehti ka hoole ja huviga. Ngdr. Tiina Ets õpetas vildi tegemist. Seda õppisid gaidid ja ka juhid. Ka laulutunnid olid kavas ja oodatud. Hellakestel oli oma tegevus ja samuti hundudel.
Õhtul oli põnev tants – Retro-tants. See pidi kajastama varasemaid / vanu aegu ja moode. Ühele vanemale inimesele oli see muusika väga tänapäevane. Tants oli hoogne ja kõigil oli lõbu laialt. Riietus oli pidulik.

Eineks frikadellisupp ja pannkoogid. Esmaspäeval õppisid vanemgaidid pannkookide meisterdamist laagri kokkadelt Virve-Kai Bullalt ja Anne Holdalt. Õhtuks said kõik laagrielanikud maitsvat magustoitu tänu nende edukalt läbitud köögikatsetele.
Foto: Urve Põhi

Saime ka teada, et meie laagris viibis legendaarne “New Jersey Devil” – tema jälgi oli näha all-laagris “Vanad Kännud” ja samuti hundude juures. Suuremat pahandust veel sellest ei tulnud.
Teisipäeval oli hundudel ja hellakestel metsamäng – hundudel hommikupoolikul ja hellakestel pealelõunal. Ega nemad kõiki juhte ei tundnud, aga selle mängu eesmärk oli, et pidid teatud juhid üles otsima ja neilt allkirja saama kinnituseks, et õige juht oli leitud. Nii õpivad noored tundma juhte, keda nad oma all-laagris just sageli ei näe.
Õhtul oli huvitav tegevus nii vanematel kui ka noorematel all-laagritel! Gaidid, skaudid, vanemgaidid ja vanemskaudid lugesid oma tegevuskavast, et õhtul toimub “Näpunöör”. Keegi ei uskunud, et tõepoolest tehakse kogu laagriga näpunööri – aga üllatus üllatuseks, ometi oli see nii, et kõi-gile õpetati näpunööri tegemist. Skm. Kristjan Pomm, kes on Eestis Eesti Skautide Ühingu peaskaut, oli väga tõsiselt ametis ja õppis selle töö ära. Meie oma juhtidest olid mõned natuke eemal selle tegevuse ajal. Eks neil ole ka tööd ja tegemist palju! Sellele järgnes tähistaeva all rahvatants ja pika päeva lõpetuseks hoogne öömäng. Ega vara magama ei pääsenud ka hellakesed ja hundud. Nemad võtsid osa oma all-laagrite öömängudest. Kui mängu lõpetanud hundud aga oma all-laagrisse jõudsid, ootas neid ees palju elulisem ja olulisem tegevus. Nagu nad hiljem kirjeldasid laagri ajalehe toimetajale Marika Etsile (ja ka kõikidele, kes parajasti mööda sammusid), olid hundud saanud suure ehmatuse osalisteks, kui avastasid, et “Jersey Devil” oli nende all-laagrist pantvangiks röövinud ühe hundu abijuhi. Poistel ja nende all-laagri juhil ei jäänud muud üle kui tema nõudeid täita ja julgelt pimedaid radu pidi abijuhti “päästma” minna. Väidetavalt tahtis see legendaarne koletis vaid poiste kinnitust, et nemad lubavad hoida loodust ja loomi, ja selle eest lubas ta vastu ka neid rahule jätta. Ärevusest oli uni mitmel vapral hundul raske tulema.

Vasakul pildil: Moodsal rütmil “Retro”-tants, ehk “Eesti mees on tantsulõvi!”: Teisipäeval peeti laagri esimene diskoõhtu. Kes siiani polnud tuttavaks saanud, lahkusid tantsupõrandalt juba lustlike ja jagatud mälestustega. Tantsu ja lõbu laialt.
Foto: Rein Linask
Paremal pildil: Kannatus, nobedad näpud ja vilditegemine: käsitöötunni tulemuseks oli “gaidiköögi galeriis” näha gaidide ja juhtide värvirikkast ja kunstipärast näputööd. Vilditegemist õpetas ngdr. Tiina Ets.
Foto: Urve Põhi

Kolmapäev – põnev päev! Neli bussi tuli kohale ja viis laagripere mereranda! Päi-ke paistis ja paistis mõne päris punaseks! Hoiatustele vaatamata oli õhtul nii mõnelgi natuke ebamugav olla! Sellele vaatamata kõlas skautide all-laagri peret ja noori juhte kandvast bussist rõõmsameelne ja valju töötlus laulust “Vanaviis”, mida lauldi vist rekordpikkuselt – refrään kestis mitmeid, mitmeid tuure. Tuli hetk, kui arvati, et laul kestab terve tee rannast Järvemetsani. Pikk päev oli seljataga ja õhtu saabus vaiksemini. Kavas oli metsakirik, aga enne seda oli gaidilaagris tõotuse andmine – gaidipere võttis vastu kaks uut hellakest (Lianna Vinkman, Merike Hess) ja neli gaidi (Erika Kõiva, Laura-Liisa Nanits, Maarja-Liisa Paul ja Lia Triantafylidis). Oleme õnnelikud, et meie pere ja si-niste vormide rivid kasvavad edasi!
Pärast lippude langetamist sammusid kõik all-laagrid metsakirikusse. Jumalateenistus oli armulauaga ja õpetajateks olid praost skm. Thomas Vaga ja praost Tiit Salumäe Eestist. Neid aitasid nskm. Heikki Mutso ja nskm. Mikk Leedjärv Eestist. Tähistaeva all metsavaikuses jättis see teenistus sügava mulje. Rõõm oli näha, et suur hulk noori võttis osa armulauast. Pärast kirikut sammusid skaudid vaikuses oma laagrisse, kus ootas ees hiigellõke, mille tantsivad leegid ja praksuvad sädemed lisasid tõsisele olemisele ka piisavalt maagilist olustikku. Lõkke ümber toimus skauditõotuse (Peeter Laupa, Andrus Maandi, Stefan Skonberg) ja hundulubaduse (Marten Nanits) andmine. Veelgi pidulikumaks tegi õhtu lipu põletamine: Lippe ei tohi nii sama ära visata – neid tuleb pidulikult austusega ja vastava tseremooniaga põletada. Seal põletati Eesti Skautmaleva USA-s kasutuks kulunud lipp ja samas toimus uue lipu õnnistamine. Skm. Rein Linask, kes oli skaudilaagri vanem, juhtis lipu austamist; skm. praost Toomas Vaga õnnistas skaudimaleva uue lipu.
Hilisele kellaajale vaatamata kestis päevategevus veel edasi. Peaköögi juures näidati “slaide” (valguspilte), meenutamaks toredaid inimesi, hetki ja tegevusi Järvemetsa ajaloost. Seal võis olla ligi 1000 pilti! Selle väga huvitava kogumiku koostajaks oli Ly Kilm. Kindlasti oli see suur ja aeganõudev töö, aga tulemus on väga väärtuslik ja tänuväärt. Ngdr. Kaie Põhi Latterner muretses CD-sid, mis müüdi hinnaga $10 tükk. Tulu läheb laagrile. Neid “pildi-albumeid” on veel saadaval !
Neljapäevane tegevus algas metsamänguga. Oli jooksmist ja ärevust! Ilmataat aga oli jällegi tujukas ja lõkke ajaks saatis meile äikesetormi. Lõkked olid ettenähtud gaididele gaidilaagris ja skautidele skaudilaagris. Gaidid pidasid oma lõkke Peamajas ja skaudid peaköögis. Oli häid nalju ja palju laulu!
Ka ehitustööd tehti laagris hoolega – saed aina vihisesid lisaks ka mehistele kirvelöökidele! Meie tavalisel tehnilisel toimkonnal oli abi ka väljastpoolt. Harold Põhi eestvedamisel ehitati neli suurt lauda. Üks oli hellakeste all-laagris, mahutamaks Võluja laste-rohkeima all-laagri tööd ja tegevust, ning kolm lauda võeti kohe kasutusele söögilaudadeks söögisaalis. Kolme laua materjali annetasid Rein Aasmaa ja George Ashford, kes aitas ka ehitustöö juures. Sarnased toetused on alati teretulnud ja väga vajalikud – loodame, et neid tuleb ka tulevikus. Abijõududeks olid Lembit Jõgi, kellel oli lõpmatu energia ja siiras naeratus iga le vastutulijale – ta jõudis ehitada, asju ajada ja ka sporti teha noortega. Kanadast oli andekat abiväge Pearu Tamme ja Mikk Jõgi näol. Vaid üheks näiteks tehtud tööst sai nende abiga (ja Rein Linaski juhtimisel) asendatud üks osa lipuväljaku tõrkuvast maa-alusest elektriliinist. Ei olnud tööd, mida see meeskond ei osanud! Peeter Tõõtsov ja Victor O. Vinkman – neil oli jooksmist ja tegemist kogu aeg!
Võluja suurlaagri järgmis-te päevade tegevusest ja seiklustest saate lugeda Vaba Eesti Sõna järgmisest numbrist.
Urve ja Leelo

Eestlase Michael Roos’i edu spordis

Michael (Mihkel) Roos alustas jalgpallimängu Mountain View keskkoolis Vancouver’is, WA, ning sai stipendiumi Eastern Washingtoni ülikooli. 2005.a. valiti ta mängima Tennessee Titans’i meeskonda.

Mihkel Roos sündis 1982. a. Tallinnas ja emigreerus 1992.a. koos ema Mae ja õe/vennaga Ameerikasse, asudes elama ema sugulaste juurde Vancouver’isse, Washingtoni osariigis.
Michael Roos alustas oma sportlasekarjääri keskkooli ajal Mountain View High School’is Vancouveris, olles tegev kergejõustikus (eriti odavise) ja korvpallis. Keskkooli lõpuklassides lisandus väga edukalt jalgpall. Ta sai stipen-diumi Eastern Washingtoni ülikooli viimase jalgpallitreeneri Paul Wulff’i soovitusel, jätkates seal oma jalgpallitreeninguid.
Michael Roosi NFL-i karjäär jätkus tema valimisega 2005. a. mängima elukutselisena Tennessee Titans meeskonnas, asudes Brad Hopkins’i asemele, kes pärast 13-aastast mängijakarjääri siirdus väljateenitud puhkusele.
Portlandi ajaleht The Oregonian avaldas 24. juulil pikema artikli (“Roos takes short route to NFL starter” – Geoffry C. Arnold) Michael Roosi perekonna emigeerumisest Eestist Ameerikasse ja nende hilisemast elukäigust.
Nagu artiklis mainitakse, on Michael Roosil kavatsus järgmisel suvel Kodu-Eestit külastada, et näidata naisele oma sünnimaad.
Helmuth Kalmann
Portlandi teated

Hirvepargis tuleb 1987. aasta sündmuste mälestus miiting
Isamaaliit korraldab 23. augustil Tallinnas Hirvepargis kõnekoosoleku, et meenutada 19 aastat tagasi toimunud Eesti esimest suuremat meeleavaldust võõrvõimu vastu. Isamaaliit on registreerinud ürituse 23. augustil kella 11-18, kuid tõenäoliselt on kõnekoosolek umbes tunnipikkune ja toimub keskpäeva paiku.
1987. aasta 23. augustil toimus Hirvepargis esimene Eesti suurem miiting, kus inimesed julgesid kanda sinimustvalgeid lippe ning nõuda 1940. aastal Balti riikides toimunu kohta tõe avalikustamist ja Eestile vabadust. Kohal oli paar tuhat inimest. Samal päeval toimusid sarnased üritused ka Riias ja Vilniuses.
23. augustil 1939 sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktiga jagasid Saksamaa ja Nõukogude Liit ära mõjusfäärid. Pakti kohaselt jäid Balti riigid Nõukogude Liidu mõjupiirkonda.
VES/BNS

Otsesed välis-investeeringud Eestisse on Baltikumi suurimad
Esimese kvartali seisuga olid akumuleerunud välismaised otseinvesteeringud inimese kohta (per capita) Baltimaades kõige suuremad Eestis, ulatudes 8347 euroni.
Eesti näitaja oli enam kui neli korda suurem Läti ja enam kui viis korda suurem kui Leedu näitaja, mis ulatusid vastavalt 1940 ja 1664 euroni inimese kohta.
Eestis toimus ka suurim akumuleerunud välismaiste otse-investeeringute kasv inimese kohta, kus invetseeringud per capita kasvasid eelmise aasta esimese kvartaliga võrreldes 23,7 protsenti, teatas Läti statistikaamet.
Lätis kasvasid akumuleerunud investeeringud inimese kohta samas võrdluses 22 ja Leedus 12,1 protsenti.
Eesti akumuleerunud välismaised otseinvesteeringud ulatusid esimese kvartali lõpuks kokku 11,22 miljardi euroni. Leedus oli see number 5,65 ja Lätis 4,44 miljardit eurot.
VES/BNS

Eesti saab Baltimaade kaasaegseima kütuselabori
18. augustil, avab Keskkonna-uuringute Keskus Baltimaade kaasaegseima kütuselabori, mis hakkab läbi viima Eestis kasutatavate kütuste kvaliteedi uuringuid.
Uues laboris on võimalik analüüsida bensiine, diislikütuseid, raskeid ja kergeid kütteõlisid, põlevkivikütteõlisid, biokütuseid ja laevakütuseid. Määrata saab kõiki kütuse kvaliteeti iseloomustavaid näitajaid, sealhulgas oktaani- ja tsetaaniarvu. Eesti kütuselaboris tehtud analüüse aktsepteeritakse ka rahvusvahelisel tasemel.
Mootorsõidukites kasutatav kütus on otsene välisõhu kvaliteedi mõjutaja, seda eriti linnades. Nõuetele mittevastav kütus põhjustab rohkem heitgaase, mille sissehingamisel suureneb haigestumise oht. Samuti hiilivad mitmed kütusemüüjad kütuse koostisega maniupleerides, näiteks erimärgistatud kütusest värvainet eemaldades, kõrvale aktsiisi maksmisest.
Kütuselabori seadmed maksid 43 miljonit Eesti krooni, millest 28 miljonit tuli Euroopa Liidu PHARE programmilt ja 15 miljonit Eesti Keskkonna-investeeringute Keskuselt. Laboripersonali koolitamine ja kvaliteedisüsteemide juurutamine maksis 13 miljonit krooni.
VES/BNS

Reformierakond ja ühendpartei pronkssõduri ümarlaual ei osale

Riigis ja Tallinna linnas opositsioonis olev Isamaa ja Res Publica Liit ei osale Tallinna linna kokku kutsutud pronkssõduri ümarlaual, samuti ei võta ümarlauast osa pea-minister Andrus Ansipi juhitav Reformi-erakond.
Isamaaliidu ja Res Publica Liit teatas, et ei osale Tallinna volikogu juhi poolt kokku kutsutud ümarlaua töös, kuna ühendpartei hinnangul peab probleemi lahendamiseks algatus tulema valitsuselt.
“Isamaa ja Res Publica Liit toetab Tõnismäel asuva monumendi teisaldamist ja säilmete ümbermatmist. Kuna kehtiv seadus-andlus annab selleks kõik võimalused, siis ootame me selles küsimuses reaalseid samme vabariigi valitsuselt,” seisab ühendpartei avalduses.
Ümarlaual ei kavatse osaleda ka volikogus nagu ühendparteigi opositsiooni kuuluv Reformierakond, mis riigi tasandil jagab võimu Keskerakonna ja Rahvaliiduga. “Keskerakondliku linnavalitsuse soov venitada pronkssõduri küsimuse otsustamisega ja veeretada kuude kaupa vastutust küll ühe, küll teise kaela räägib lihtsalt ettekäänete otsimisest,” lausus Reformierakonna juhatuse liige Keit Pentus. “Reformierakond selles venitamistaktikas kaasa ei löö ja seetõttu ümarlauas ka ei osale.” Pentus teatas , et kõigile on teada Reformierakonna seisukoht, mille kohaselt tuleb Tõnismäe haljasala ja trollipeatuse alla maetud säilmed ümber matta ja monument viia Tõnismäelt sobivamasse kohta. “Kui linnavalitsusel on vaja sisulist nõu ja abi selles osas, kuidas seda kõike korraldada, oleme kahel käel valmis seda pakkuma,” lisas Pentus.
Reformierakondlasest peaminister Andrus Ansip on keskerakondlikule Tallinna linnavalitsusele ja selle juhtidele ette heitnud pronkssõduri monumendi problemaatika puhul ettekäänete otsimist, kuidas konkreetsest tegevusest kõrvale hoida.
Keskerakonna, Reformierakonna ja Isamaaliidu fraktsiooni kõrval kuulub Tallinna volikokku ka sot-siaaldemokraatide viieliikmeline fraktsioon, mille moodustavad Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning Rahvaliit saadavad ümarlauale kumbki kaks esindajat. Volikogus kahe liikmega esindatud Sotsiaaldemokraatlik Erakond saadab kohtumisele fraktsiooni aseesimehe Hannes Rummi ja nõunik Jaak Juske. Kolme liikmega pealinna volikogus esindatud Rahvaliitu esindavad sel nädalal Keskerakonnaga laiaulatusliku koostööleppe sõlminud erakonna Tallinna piirkonna juhatuse liige Tõnis Rüütel ja teabejuht Agu Uudelepp.
Isamaa ja Res Publica Liit põhjendab valitsuse sekkumise nõuet asjaoluga, et Tõnismäel asuv matuseala on ajaloomälestisena kaitse all ja seega saab alles pärast kultuu-riministri otsust staatuse tühistamise kohta otsustada seal leiduvate inimsäilmete ümbermatmise. Ühendpartei avaldas nagu riigi tasandil Keskerakonnaga võimu jagav Reformierakond kahtlust Tallinna volikogu keskerakondlasest esimehe Toomas Vitsuti siiruse üle ümarlaua kokkukutsumisel. Isamaa ja Res Publica Liidu hinnangul annab volikogu esimehe siiruse ja töö eesmärkide osas kahtlemiseks alust asjaolu, et tänavu juunis ei toetanud Keskerakond Isamaaliidu fraktsiooni algatatud eelnõu, mis kohustanuks Tallinna linnavalitsust koostama tegevuskava pronkssõduri teisaldamiseks ja võimalike säilmete ümbermatmiseks.
Tallinna volikogu esimees Toomas Vitsut saatis järgmisel nädalal toimuvale pronkssõduri-teemalisele esimesele ümarlauakohtumisele kutsed 31-le ühendusele ja organisatsioonile. Vitsut lausus kolmapäeval, 16. augustil, et ümarlaual osalemise soovi avaldanud ühendused on end sisuliselt juba kohtumisele registreerinud. Ta möönis samas, et päev enne neljapäevast registreerumise tähtaega on veel ebaselge Tallinna volikogus esindatud parteide osavõtuga seonduv.
Ümarlauakohtumisel soovis osaleda ka eraisikuid, kuid Vitsuti sõnul tahab Tallinn ümarlauaga kaasata laiema esindatusega organisatsioone ja ühendusi, mistõttu eraisikud osalemiskutset ei saanud. Ümarlauakohtumisel soovisid viibida ka mõned ajakirjanikud, kuid ka nemad arutelule ei pääse ning saavad oma küsimusi osalejatele esitada pärast kohtumise lõppu. Vitsut põhjendas meedia esindajate väljajätmist osalejate nimekirjast eesmärgiga vältida olukorda, kus ümarlaual hakatakse näitlema.
Seda, mitu korda pronkssõduri küsimuses üksmeelt saavutada üritav ümarlaud kokku saada võib, Vitsut prognoosida ei osanud. “Olen öelnud, et tuleb kohtuda ja rääkida nii kaua, kuni saadakse konsensus,” märkis ta. Tallinna volikogus võimul olev Keskerakond on korduvalt väljendanud oma vastuseisu Tõnismäe monumendi teisaldamisele, esmaspäeval Rahvaliiduga sõlmitud koostööleppe kohaselt soovivad need kaks erakonda pronkssõduri teisaldamisele moratooriumi kehtestamist kuni järgmise aasta parlamendivalimisteni, et lahendada küsimus pärast seda laia konsensuse alusel.
VES /BNS

Algus eelmises VES-s

25. märtsil 2006. a. Tartu Linnamuuseumis toimunud ajalookonverents
“Vastupanu ja tagasitulek Siberist 1955–1985”

Enn Tarto ettekanne
“Vastupanu 1955–1985. Represseeritute olukord 1955–1985”

See laagrist saadud negatiivne iseloomustus tähendas seda, et mind ei võetud Tartus tööle. Sain kümme keeldumist. Lõpuks sm. Edgar Beek võttis mind ehitustöölisena tööle “Avangardi” kolhoosi. Oli ka viimane aeg. Olin saanud juba ametliku hoiatuse. Tööd mitte saanud vabanenud poliitvange üle kogu N. Liidu pandi kriminaalvangide laagritesse süüdistatuna “hulkurluses ja/või parasiitlike eluviisidega elamises”. Näiteks olgu usuaktivist Pärnust – Herbert Murd. Ta mõisteti 1980. aastal Pärnu Rahvakohtu poolt süüdi hulkurluses (ENSV KrK § 201/3) ja karistati üheaastase vabaduskaotusega. Vabanenud vangide nöökimine käis ka korterisaamisel. Paljud poliitvangid olid pärast vabanemist sunnitud elama ühiselamutes, pööningutel, keldrites, esikutes, pesuköökides. Probleem oli veel sissekirjutusega. Vabanenud poliitvangi kardeti sisse kirjutada (nn. propisat) – “võis tulla pahandusi”.
Pärast teistkordset vabanemist olin 16 aastat “suures tsoonis”. Need olid pingsad aastad – lakkamatud salajased ja avalikud läbiotsimised, ülekuulamised jne.
Salaorganisatsioonide aeg oli möödas. Osalesime avalike kirjadega võitluses Eesti eest, inimõiguste ja usuvabaduse kaitseks.
Tuntumad avalikud kirjad olid Balti Apell, avalikustatud 23. augustil 1979. a., ja 11. septembril 1980. a. 20 Leedu ja Eesti vabadusvõitleja kiri pan Lech Walesale jne. jne. Avalikest kirjadest on õnneks palju räägitud ja kirjutatud.
Tuhmuma kipub mälestus sellest, et paljud avalikud kirjad jõudsid Läände. Need tõlgiti paljudesse keeltesse ja neid anti välismaiste raadiojaamade saadetes eetrisse. Inimesed kuulasid neid saateid vaatamata “segamisele”. Nii oli side rahvaga olemas. Kuulajad tundsid, et kommunistide võit ei ole täielik, et vabanemistund võib kunagi tulla.
Kolmas vangistus
Kolmas kord arreteeriti mind 13. septemb-ril 1983. aastal ja poliitiline kohtumenetlus toimus 18. ja 19. aprillil 1984. a. ENSV Ülemkohtus Tallinnas. Mulle mõisteti nn. “nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda” tegemise süüdistusel 10 aastat erirezhiimiga vangilaagrit ja 5 aastat asumist.
Vangietapiga jõudsin Permi oblastis Permi ja Solikamski vahel asuvasse Kutshino surmalaagrisse [VS–389/36 (eri)] 1984. aastal.
Vastuvõtt oli pidulik – kohalikud ülemused olid kohal. Kõigepealt kostsid hüüded: “Tere tulemast! Tere tulemast! Tere tulemast Kutshinosse!” Siis aga täpsustav selgitus: “Meie teid ei tapa, aga piiname seni kuni te ise surete.”
See oli erirezhiimiga laager. Siia paigutati vange, kes olid ka varem olnud karistatud ja kes olid kohtu poolt kuulutatud eriti ohtlikeks retsidivistideks või olid surma mõistetud, kuid surmaotsus oli ära muudetud. Vangid kandsid triibulisi riideid, kehtis alandatud toidunorm. Vange hoiti väikestes ööpäevaringselt lukustatud kambrites, samasugustes kambrites töötati. Igal kambril oma töökamber, jalutama viidi väikestesse jalutusboksidesse, iga kamber eraldi. Laagril oli oma trahviisolaator kartseriga ja üksikkamb-rid.
Suremus oli 10% aastas. Kõik vangid olid haiged. Kui N. Liit poleks kokku varisenud, oleksidki enamik vange surnud, sest keskmiselt oli karistuseks 10+5.
Kutshino surmalaagrist võrsus parlamendisaadikuid Ukraina, Armeenia, Leedu ja Eesti parlamenti.
Permi “Memoriaali” andmetel on tänaseks 2/3 Kutshino surmalaagri vangidest surnud. Enamik olid nad minust nooremad.
Lugu on läinud niigi pikaks. Aga toon siiski näiteid toidust ja riietest, et kas või veidikene vastu seista alatule valele, et justkui nn. Hrushtshovi sula ajal kujunenud leebe olukord poliitvangilaagrites jäigi püsima.
Vangid kannatasid vitamiinide ja mine-raalide puuduse all. Pakke (5 kg) võidi lubada alles pärast poole aja äraistumist. Mina muidugi ühtegi pakki ei saanud. Mingit mitteametlikku kaubandust vanglatüüpi laagris ei olnud. Ainuke päästerõngas oli kord aastas lubatud 1 kg panderoll. Seal pidi olema küüslauk. Hambad logisesid, igemed veritsesid – küüslauk aitas.
Rohusöömine oli keelatud, kuigi esimesel võimalusel söödi rohtu ja anti teistele vangidele. Jalutusboksidel olid tsementpõrandas praod. Sealt hakkasid kevadel kasvama ohakad ja nõgesed. Neid söödi salaja. Kahjuks valvurid siiski märkasid, rohi hävitati ja praod põrandas määriti tsemendiga kokku. Kambriakendel olid kahekordsed trellid, kuid oli siiski väike õhuaken. Tegime vaimuliku Ded Pokutniku (kodanikunimi Semjon Skalitsh) karkudest püünise. Ukraina luuletaja Vassili Stus oli osav läbi õhuakna väljas kasvavaid nõgeseid kamb-risse tõmbama. Kui märgati, niideti rohi maha.
Permi oblastis oli muidugi külmem kui Mordvas, olime juba igikeltsa piirkonnas. Kõige jubedam oli kevadel. Keskküte lõpetas kütmise. Kui Moskva garnison läks üle suveriietele, võeti ka meilt vatijoped ja talvemütsid ära. Vatipükse ja vilte polnud meil talvelgi – ei töötanud me ju välitöödel. Meie laagribarakk asus Lõsva jõe ääres, Uuralite eelmäestikus. Aasia piirini oli 70 km. Lõsva jõgi tõusis mais lumesulamise tõttu üle kallaste. Meie barakk oli ehitatud vaiade otsa. Baraki alla tuli Lõsva jõe vesi. Kambris oli umbes +7 (±2) kraadi (C) sooja, muidugi oli niiske.
Vangide riietuseks maika, trussikud ja õhukesed puuvillased triibulised riided, ööseks lisaks ainult õhukene räbaldunud tekk. Ja nii võis kesta 3–5 nädalat. Poolnäljane inimene värises ööpäeva-ringselt.
Möödunud aastal oli ülemaailmne skandaal, et ameeriklased olevat eelpoolkirjeldatud tingimustes oma vange hoidnud kaks ööpäeva. Aga meie?
Muidugi olen kurb, et ameeriklased ei austa alati rahvusvahelise õiguse põhimõtteid vangide kohtlemisel. Õnneks nende väärnähtuste vastu protesteeritakse.
Eestis mõnevõrra tänapäeval siiski räägitakse stalinismi kuritegudest. Kommunismi kuritegudest on peaaegu võimatu laiemalt rääkida.
Tooksin siin tsitaadi Pulitzeri preemia laureaadi Anne Applebaumi raamatust “Gulag”:
“Endiste kommunistide võim ja mineviku ebapiisav käsitlemine postkommunistlikus maailmas ei ole kokkusattumus. Otse öeldes on endistel kommunistidel selge huvi minevikku varjata: see määrib neid, õõnestab nende jalgealust, kahjustab nende reformaatorimainet, isegi kui neil mineviku kuritegudes isiklikult mingit osa ei olnud.”

Kurenurme toonekured

Need kured teevad igal aastal pesa Paide linna Kure tänava vana katlamaja korstna otsa.
Foto: Järva Teataja /2005

Nagu enamasti kõik eestlased, kel selleks võimalust, olen minagi peaaegu kogu suve veetnud maal. Selle aasta suvi on olnud fantastiliselt ilus, eriti kui arvestada, et tegemist on ikkagi Eestiga.
Üks kõige imelisematest vaatamisväärsustest neile, kes pole kasvanud üles Eestis, on toonekured, keda paistab siin olevat nii palju, et nad lausa ujutavad üle kogu maa. Kurepesi näeb peaaegu kõikide korstnate ja telefonipostide otsas. Sageli on pesas kolm kurge, kureisa ja -ema lendavad edasi-tagasi ja viivad pojale nokaotsas süüa.
Kohe minu äia talu juures oleva telefoniposti otsas on samuti kurepesa. Talu nimi oli algselt Keema, aga ma nimetasin selle ümber Klõbi taluks, sest Keema kõlas mulle nii nagu chemical farm. Heli isa, Valter Puurat, hüüti külas Klõbiks. Klõbi oli siin pillimees, keda kutsuti igasse pulma, sünnipäevapeole või muudele pidustustele. Ta on mänginud igal pool Sõmerpalus.
Kui Valter oli Vene armees, ka siis mängis ta orkestris. Ta oli uhke selle üle, et ta ei pidanud mitte kunagi ühtegi kuuli kellegi pihta tulistama. Valter on isegi Raimond Valgrega koos musitseerinud.
Ühel hommikul istusin ma sauna ees pingil ja kuulsin äkki astmaatilist hingeldamist ja seejärel lendas midagi plagisevat üle mu pea. Ma pöörasin ümber, vaatasin üles ja nägin toonekurge, kes suurte pingutustega tõusis vee kohalt üles. Ma ei tea, kas nad teevad alati lendu tõustes sellist häält või oli see vana haige kurg, aga pilt sellest, kuidas see mini-Rodin tõuseb hommikutaevasse, oli üsna koomiline.
On väga lihtne mõista, et linnud arenesid välja dinosaurustest, kui näed tohutu suurt kurepesa, milles on kolm täiskasvanud lindu sees pesitsemas. Mulle meeldib kangesti neid vaadata, võib-olla sellepärast, et meil New Jerseys Lakewoodis kurgesid ei olnud.
Haanjas on vene õigeusu kirik talle omase sibulakupliga, ka selle otsas on kurepesa. Kui ma seda nägin, hakkasin ma mõtlema, kuidas küll linnud niisuguse asjaga hakkama saavad. Mind huvitas, kuidas pesa tasakaalu saavutab, kuidas pannakse paika pesa esimene kõrs.
Igal aastal tulevad kured soojast Egiptusest ühtedesse ja samadesse pesadesse Eestis. Kui nende pesad on vahepeal lõhutud, siis ehitatakse need uuesti üles. Eesti Energia on kulutanud tohtu summa raha, et uurida välja, kas oleks võimalik sundida kurgesid ehitama oma pesi kuskile mujale kui telefonipostide otsa. On püstitatud valetelefoniposte tavaliste kõrvale, et kured võiksid need omaks võtta, aga linde pole seni õnnestunud “lollitada”.
Korstnaotsad on aga kurgede seas veelgi populaarsemad pesapaigakohad. Arvatavasti on need vanad korstnad, mis pole enam kasutusel, sest muidu võib ühest sädemest olla küllalt, et muuta kured Kentucky Fried kurgedeks.
Pääsuke on Eesti rahvuslind, aga võib-olla peaks selle ümber muutma ja asendama kurega. Kurgi tuntakse ju laialt ka selle järgi, et nad toovad lapsi, ja seda rahvauskumust peaks Eesti rohkem kasutama.
Minu teada pole näiteks Taanis enam üldse kurgi, kuid Eestis on nad tõesti kõikjal, eriti tänavu. Samuti on eriti rohkesti konnapoegi, neid on meie tiik täis. Kurgede peamine toidulaud aga koosnebki ju konnadest, nii et sel aastal läheb lahti suureks lahinguks konnade ja kurgede vahel.
Huvitav oleks näha, kas kurgede suur arvukus ka Eesti iibele hästi mõjub.

Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn

Näitus eesti asunikest

Miriam ja Arne Lagus näitusel eksponaatide keskel. Foto: erakogu

Dickinson Joachim Regional Museum’i uus näitus kirjeldab eesti immigrantide lugu Põhja- Dakota’sse asumisel. Uurimuse koos-tas muuseumi juhatuse esimees Carl Larson, keda abistasid juhatuse liige Jan Stromsborg väljapanekuga ja Sandi Meduna Service Printers’ist trükkimisega.
“See oli teatud mõttes meeskonnatöö tulemus,” ütles Larson. “Näituse rahastamiseks saadi Põhja-Dakota Humanities Council’ilt $3000 dollari suurune stipendium uurimaks kohalikke eestlasi ja hollandlasi.”
Näitusel eksponeeritavad esemed annetas Wisconsin’is elav Miriam Lagus, kes on Larsoni perekonna sõber.
“Ma valisin Eesti peamiselt austusavaldusena oma ületänavanaabrile, Hilma Privratskile,” lausus Larson.
Eestlased rajasid oma koloonia Dag-lum’isse Põhja-Dakota edelaosasse. ”Eest-lased ei asutanud oma luteri kirikut. Me alustasime väga vähesega ja ainult tänu sellele, et mu nõbu tundis seda daami (Miriam Lagust), saime suurepärase materjali.”
Larson ütles, et näitus esitab ühe osana kindaid. “Paljud traditsioonid on seotud kinnastega. Näiteks kõhuvalu all kannatanu täitis kinda kuumade kaerahelvestega ja surus kinnast üheksa korda vastu valutavat piirkonda. Peigmees pulmas pidi kandma kindaid kindlustamaks poja sündi.”
Larson lausus, et eestlased olid peamiselt kogu oma ajaloo vältel teiste rahvuste valitsuse all. Nende rahvuslik teadlikkuse sünd ei toimunud enne 19. sajandit.
Larsoni sõnade kohaselt on nende muuseumi poliitika avastada kultuure, millele on seni vähe tähelepanu pööratud. “Venemaa sakslastel ja ukrainlastel on siin väga ak-tiivsed rühmitused, mis hoiavad nende kultuuri alles. Kuid siiski, neid kultuure tuleb ka siiski arvesse võtta. Teised on suuresti juba ajalugu. Kui ei oleks seda daami Wisconsin’ist, suuremat osa väljapanekust ei oleks siin.”

Linda Saller
The Dickinson Press

Lakewoodi Eesti Ühingu 60. juubel

Pressiteade
LEÜ– Lakewoodi Eesti Ühing
Lakewoodi Eesti Ühing tähistab käesoleval aastal oma 60. hällipäeva; selle raames korraldatakse Ühingu maa-alal Labor Day nädalalõpul (1.-3. sept. 2006) rikkaliku eeskavaga suurejoonelised pidustused.
Juubeliüritused algavad reede õhtul, 1. septembril Lakewoodi Eesti Majas. Maa-ala, einelaud ja baar on avatud kell 18:00, eeskava algab kell 20:00 Aadu Reinu akordioni-muusikaga. Esinevad Kristjan Randalu (“Avataktid” – klaverisoolo), sopran Maarit Vaga (Linda Richtersi klaveri saatel) ja Gunnar Tamm (soolo- ja ühislaulud kitarri saatel). Tantsuks mängivad “Pärnu Poisid”, kes saabuvad neljaliikmelises koosseisus kohale Eestist koos rahvuskultuuriseltsi “Kajakas” rahvatantsijatega.
Laupäeval, 2. sept. toimub 60. juubeli pidulik ja ametlik tähistamine. Einelaud ja baar avatakse kell 14:00, eeskava algab kell 18:00. Lippude defileele järgneb USA hümn (sopran Luule Prima, Linda Richtersi klaveri saatel). Palvuse peab praost Thomas Vaga, avasõna ütleb LEÜ abiesimees Priit Parming. Järgneb endiste esimeeste ja teiste teeneliste autasustamine, mida korraldab LEÜ esimees Tõnu Vanderer. Õhtu kava rikastab sopran Mariliina Vilimaa, keda saadab klaveril Eerik Veski. Pärnu rahvatantsijaid tervitatakse lauluga “Wändra metsas Pärnumaal”. Pidustuste haripunktiks on kindlasti 16-liikmelise Pärnu esindusrühma “Kajakas” esinemine, keda saadavad “Pärnu Poisid”. Lõppsõna ütleb LEÜ esimees Tõnu Vanderer. Õhtusöögile järgneb tants ja pidu, tantsuks mängivad “Pärnu Poisid”.
Juubeliürituse lõpetamine toimub pühapäeval, 3. sept. Einelaud ja baar avatakse kell 15:00, eeskava algab kell 18:00. Esinevad rahvatantsutrupp “Sügis” ja sopran Maarit Vaga Linda Richtersi klaveri saatel. Tantsuks mängib ühemeheorkester.
Labor Day nädalalõpul on ilmastik tavaliselt ka soodne suvitamiseks Atlandi ookeani ääres. Kohapeal on telkimise võimalus. Üldpileti ettetellimine (võimaldab osavõttu kõigist kolmest üritusest) Anita Pallopilt (732-262-2169) liikmeile $35, mitteliikmeile $45; üldpileti ost uksel kohapeal liikmeile $40, mitteliikmeile $55. Üksikürituste ühe-päevased piletid saadavad uksel kassas. Juubeliüritustel läheb müügile ka LEÜ 60. juubeliaasta raamat (sisaldab 395 lk. materjale Ühingu tegevusest).
LEÜ juubelipidustuste ja rahvatantsurühma “Kajakas” tantsijate reisi peakorraldajaks on abiesimees Priit Parming, pidustuste üldkorralduse ja külaliste vastuvõtu eest hoolitseb Heino Maasikas, majanduse ja kassade eest Ülle Saluri, Anita Pallop ja Endel Pool, toitlustuse eest vastutab peaperenaine Virve-Kai Bulla ning peabaarimeesteks on Andres Simonson ja Markus Maasikas. Laupäeva ja pühapäeva hommikul on võimalik tellida hommikueinet. Pärnu “Kajaka” rahvatantsijad ja “Pärnu Poisid” esinevad ka Connecticutis sealsete eestlaste suvepäevadel esmaspäeval, 4. sept. 2006 ja Toronto Eesti Majas neljapäeval, 7. sept. 2006. Kanada reisi peakorraldajateks on EKN-i esimees Laas Leivat, keda abistab Andres Raudsepp.

LEÜ
Priit Parming

“Ruudi” võitis Jaapanis festivalil peaauhinna

Eesti koguperefilm “Ruudi” võitis Jaapani ainsal lastefilmide festivalil Kodomotachino peaauhinna.
“Ruudi” ja selle peaosaline, 8-aastane Paul Oskar Soe, kes koos rezhissöör Katrin Lauriga külalisena kohal viibis, osutusid festivali zhürii tingimusteta lemmikuteks, teatas Eesti Filmi Sihtasutuse (EFS) pressiesindaja.
EFS-i teatel on omalaadse festivali zhürii-liikmed, programmijuhid ning teadustajad ja intervjueerijad lapsed.
“”Ruudi”, toetatud väikesest Paul Oskarist, tõi Jaapani vaatajale lähedale Eesti, Saaremaa, meie elu ja meie probleemid. Ja kui film kõigile küsimustele vastuseid ei andnud, oli ilma keelt oskamatagi selge, et inimene saab inimesest ikka aru. Nii sai jaapani vaataja aru “Ruudist” ja Paul Oskar oma uutest jaapani sõpradest,” seisis EFS-i teates.
14. korda toimunud festivali juht on saks-lanna Renate Zylla, kes juhtis 17 aastat Berliini Filmifestivali lastefilmide sektsiooni. Festivali ellukutsuja ja hing on ärimees Mitsu Tahira, kelle jaoks see on kirg ja hobi.
Festival kestis 8.-13. augustini.
Festivalidevahelise kokkuleppe kohaselt näidatakse “Ruudit” kui Kodomotachino võitjat sügisel Tokyo rahvusvahelisel filmifestivalil.
Filmistuudio Allfilmi koguperefilm “Ruudi”, mis esilinastus Eestis tänavu veeb-ruaris, on kogunud Eestis ligi 40 000 vaatajat. Praegu näidatakse “Ruudit” mööda Eestit sõitva Kinobussi peafilmina. Näiteks sel nädalal peatub Kinobuss teisipäeval Pühajärvel, kolmapäeval Võrus, neljapäeval Rannus ja reedel Põlvas. Lisaks filmide näitamisele pakub Kinobuss kohalikele filmihuvilistele lastele ka õpitube ja algteadmisi filmitegemisest.
VES/BNS

IN VABA EESTI SÕNA TODAY

* The Front Page features a photo and short write-up on the 15th anniversary of Estonia declaring its independence from the Soviet Union. The declaration was made on August 20, 1991. The names of the people making the declaration are also listed. The photo shows those members of the group that came together five years ago, on the tenth anniversary.
* The second item on the front page is from the Järvemetsa Scout Jamboree, where young Estonians from the US and beyond gathered to spend the traditional week living in the woods. This year marked the 50th anniversary of the Järvemetsa Scout camp in Jackson, NJ.
* Ilmar Mikiver writes in the first part of a commentary on the migration of peoples. He asks at the onset why the Germanic influence on the Anglo people (hence, the anglo-saxons) never occurred in Estonia, where the Germans also were. People have migrated through the centuries for many different reasons, and the impact left by the migrations have all been different. Some examples of Swedish migratory influence are given, as well as a modern-day analogy of the migration of Islamic people into Europe.
* Mart Helme asks in the second editorial whether communists were the ones responsible for Estonia regaining its independence. An analysis of the situation in the Soviet Union follows, noting the steps that occurred in the 1980s that led to the collapse of the state. The subsequent declaration of independence of Estonia plays a secondary role in the article, as the analysis and commentary note the almost inevitability of the collapse. Just as no one in power in the USSR worked to end Communism, then no one in power in Estonia did. Instead, at best, it seems that a liberalizing wave coursed through the leaders. Only now, 15 years later, do some of these old communists reinterpret this as a claim that they were instrumental in Estonia’s reindependence.
* Vello Helk continues in his series on the current state of Estonia and the attitude taken by former communists and their rewriting of Estonia’s history. The occupation is still in some cases referred to as a willing incorporation into the USSR. What comes next, asks Mr. Helk. Should we also call the liquidation of Estonia’s elite, and the deportation of tens of thousands a “liberation?” These are just signs that Estonia continues a slow surrender.
* The Art and Culture page discusses an exhibit of Estonian immigration in North Dakota, being shown at the Dickinson Joachim Regional Museum.

Freedom Monument to be erected on 90th Anniversary of the Republic

ER – The Estonian Government has set the aim of opening the monument to victory in the War of Independence at Vabaduse Square in Tallinn on the 90th anniversary of the Republic of Estonia, February 24, 2008.
Prime Minister Andrus Ansip told reporters that the 90th anniversary of the republic would be a suitable date to open the victory monument.
The government allocated 815,000 kroons (EUR 52,000) from its reserve to the Defence Ministry for the organization of a competition for the monument concept.
According to the government’s idea the monument should perpetuate the Estonian victory in the War of Independence of 1918-1920 and symbolize the idea of freedom in a wider sense.

Queen Elizabeth II to Visit Estonia in October

ER/ves – Buckingham Palace has announced that Queen Elizabeth II and the Duke of Edinburgh will be on a state visit to Estonia on October 19 and 20.
According to British Ambassador Nigel Haywood the Queen is looking forward to her visit to Estonia. “The Queen is delighted at the chance to visit Estonia and hopes that she will be able to see as much of Estonia as she can during the visit. Her Majesty will certainly want to meet with as many people as possible during these days and we hope that the Estonian public will be able to take an active part in some of the events,” Mr. Haywood said.
Queen Elizabeth II and the Duke of Edinburgh will arrive for the state visit to Estonia at invitation of President Arnold Rüütel.

Prime Minister thanked members of the Defence Forces who had returned from missions abroad

Tallinn, Stenbock House, 15 August 2006 – Today, Prime Minister Andrus Ansip thanked, in Stenbock House, the members of the Defence Forces who had returned from Estonian missions abroad.
“In the name of the Republic of Estonia, I thank you all for your work during the missions abroad,” Ansip said. While addressing the members of the Defence Forces, the Prime Minister valuated the know-how and experience that were acquired in the missions and which help to strengthen Estonia’s security. Ansip also thanked the families and friends of the members of the Defence Forces, whose support is essential for military servicemen serving abroad.
Minister of Defence Jürgen Ligi and the Chief of Estonian Defence Forces Tarmo Kõuts also thanked the members of the Defence Forces for safeguarding stability and security in regions which need international assistance.
In the first half of 2006, the Prime Minister gave the members of the Defence Forces who had returned from missions abroad a book entitled “Wars. History on Maps” published by publishing house “Eesti Entsüklopeediakirjastus”, covering the development of warfare from antiquity until the beginning of the 21st century.
In the first half of this year, 127 members of the Defence Forces returned to Estonia from missions abroad. Cross Service Teams CST-2 and KAIA, Military Observers’ Team MOT-1 and EOD team ISAF-8 came home from Afghanistan. Military Police Unit ESTPATROL-13 returned from Kosovo, infantry platoon ESTGUARD-1 came back from Bosnia and light infantry platoon ESTPLA-12 returned from Iraq.
More than 1500 members of the Estonian Defence Forces have participated in different missions, from 1995 until the present day.
For more information concerning international cooperation, see also the website of the Ministry of Defence: http://www.mod.gov.ee/?op=body&id=9

Estonian Children under Scrutiny by Russian Authorities in Mari El Camp

ER — Authorities in Russia kept a watchful eye on a group of Estonian children who visited the Republic of Mari El to meet with their peers from the Finno-Ugric peoples living in Russia and even took their fingerprints, without having any valid grounds.
Jaak Prozes, Head of the Finno-Ugric Center, said that if overall the 15th Finno-Ugric Youth Camp in the Volzsk region of the republic of Mari El was organized well, the authorities also kept a close eye on the activities of the Estonian delegation.
Therefore the Estonians almost fully lacked opportunities to communicate with locals on their own. Also, fingerprints were taken from the Estonians by local police referring to non-existing European laws.
Ten 13- to 17-year-old Estonians from various parts of the country attended the Jalchik camp together with adult supervisors. The camp was open between July 28 and Aug. 7.
Mr. Prozes drew parallels between the attitude of the Russian authorities toward the young people attending this year’s camp and what happened to young Estonians in the same republic last summer, when 17 Estonian art students arriving in Mari El from the neighbouring Chuvash Republic were shortly expelled by local police.
Russia views with suspicion the assistance given by the Finno-Ugric nations of Estonia, Finland and Hungary to the Finno-Ugric peoples living in various parts of Russia to uphold their identities and has especially in recent years cracked down on the national movement of Mari El.

A festive concert to celebrate the Day of Restoration of Independence

The office of the President of Estonia has announced that on Sunday, August 20, at 2 pm, a festive concert „Do you know this country“ will be held to celebrate the Day of Restoration of Independence in the rose garden of the Office of the President of the Republic of Estonia at Kadriorg.
The opening address will be made by the President of the Republic Arnold Rüütel. The Orchestra of Estonian Defense Forces and the chamber choir „Revalia“ conducted by Peeter Saan, soloists Sirje and Väino Puura, Katrin Karisma and Tõnu Kilgas, and the ensemble „Noorkuu“ will perform.
The concert is free of charge. The gates to the rose garden will be opened half an hour before the concert.

Quotable…

“It does not make any difference whether one rotates the swastika or the sickle and hammer one or the other way, both stay symbols of criminal ideologies and regimes. People perceive these symbols today and in our cultural space uniquely”.
Minister of Defence Mr. Jürgen Ligi

(Minister Ligi is waiting for the detailed explanation and the results of the official investigation from the Chief of Defence concerning the use of the swastika during an Independence Day’s parade.)

– In the News –

Estonian National Kidnapped In Russia’s Dagestan – The chairman of the Dagestani cultural society in Estonia, Apandi Mahmudov, has turned to the Estonian Foreign Ministry for help after her 19-year-old daughter was kidnapped while in Dagestan during her visit. In turn, the Estonian Foreign Ministry has sent a letter to their Russian counterpart ministry, asking for their help.
The Russian Foreign Ministry promised to immediately make an official inquiry to the relevant authorities of Dagestan.
Representatives for the interior ministry of Dagestan have confirmed the fact of kidnapping which took place on Aug. 3 as four men forced their way into the flat where Mahmudova was staying and took her away in a car.
In a strange twist, while many kidnappings involve political aims and ransom demands, authorities in Dagestan believe that the young woman was kidnapped to be married off.