|
USA eesti gaidide-skautide laager “Teaduste Värav” II
John Jester õpetab kanuus sõudmist. Temaga kaasas on Markus Kitsing ja Aksel Põldmäe.
Foto: Rein Linask
Algus eelmises VES-s
Õhtul toimusid nn salalõkked, mida võiks ehk paremini nimetada segamini aetud lõketeks, kuna kokku viidi all-laagrid, mis harilikult koos lõkkeõhtut ei pea – gaidlaagri lõkkeplatsil istusid koos vanemskaudid ja hellakesed, vanemskautide all-laagris laulsid laagrilaule hundud ja gaidid, hundulaagris imetlesid leegitsevat lõket skaudid ja vanemgaidid. Sauna taga toimus samal ajal juhtide lõke saunamehe/gurmaani Mati Kobina hõrgutavate suitsutatud roogadega. Suitsu tõusis nii sauna- kui suitsuahjust, pakuti kahesugust lõhet, sinki ja vorste. Kere sai puhtaks ja kõht sai täis – elu on laagris hea!
Kolmapäeva hommikul sõitsid laagrisse kaks kollast koolibussi, mis viisid laagrielanikke Double Trouble-nimelise osariigi pargi jõele kanuuretkele. Vaikne jõeke rõkkas varsti naerust ja kilkamisest. Kogenumad sõudjad jõudsid kiirelt teistest ette. Üksteise pritsimist, tõuklemist, võiduajamist, uppiminekuid, jõepõhja vajunud risu sisse kinnijäämist esines nii mõnigi kord. Eriti huvitavat momenti kirjeldab laagri ajalehes ilmunud haiku-luuletus:
Keset jõge puu.
Puu otsas hätta jään’d skaut…
Kus jäi mu kanuu?
Mõned abilised toimetasid lõunasöögi kanuuretke keskpunkti. Seal istuti liival ja söödi, ujuti ja hullati vees, tehti pilte ja tunti ilusast päevast mõnu. Kanuuretke lõpuks oskasid ka kõige kogenematud sõudjad vee peal püsida ja alust juhtida enam-vähem selles suunas, kus see minema pidi.
Kolmapäeva õhtu on tavakohaselt metsakiriku-õhtu. Nii ka sel aastal. Enne kirikut toimus gaidlaagris hellakese lubaduse ja gaidide pühaliku tõotuse andmine, mida korraldasid gdr. Epp Vinkman ja ngdr. Kristi Rakfeldt. Hellakese lubaduse andis Linnea Tõõtsov (NY Linnutee), saades sellega hellakese kaelaräti kandmise õiguse. Gaiditõotuse andsid julgelt ja selge häälega Aleksa Kärner, Ilona Lane, Viktoria Hallikäär (NY Linnutee) ja Alex Kavoleff (Lakewoodi Kungla). Siravate taevatähtede ja peaaegu täiskuu all leidis aset kaunis jumalateenistus. Teenis praost skm. Thomas Vaga. Jutluse juhatasid sisse mõned gaidid/skaudid, kes lugesid ette praost Vaga tõlgitud tänupalve Kanada skautide “Let’s Celebrate” jumalateenistuste raamatust. Vaikses metsas sobisid hästi sõnad: “Kõik looduse- ja ilmastikujõud tunnistavad Jumala suurepärasust. ..Ja kõik loomad ja linnud, mis täidavad maa ja taeva. Ja jõed ja järved, mis värskendavad meid ja kustutavad meie janu…” Mälestati tegevusaasta jooksul lahkunud gaidi- ja skaudisõpru: gdr. Ella Kärner (endine EGM USAs juht), Irlanda Raudsepp (ESGSSL USAs endine juhatuse liige), Meta Mäekask (kauaaegne NY Sõprade Seltsi tegelane), nskm. Riho Vahtel ja skaut Hillar Kiiss. Pärast metsakirikut toimus skautlaagri lõkke ääres skautide tõotuse andmine: praksuva lõkke kõrval andsid hundulubaduse Alex Hubschmidt ja Brennen Kelly, skautide pühaliku vande andsid Tanel Sepp, Jaak (Kaagu) Rakfeldt, Olev Must ja Erik Wichmann. Kuigi kavas olid pärast seda ette nähtud “vaiksed lõkked”, valitses sel õhtul metsa all lihtsalt vaikus, kuna kanuuretk oli vist kõik põhjalikult ära väsitanud.
Üleval: Lasteaia all-laagri “Aabits” elanikud – tulevased hellakesed ja hundud. Vasakul all-laagri juht Aino-Liis Tõõtsov. Foto: Rein Linask
All: Hundud õppimas sõlmede sidumist. Fotol Markus Kitsing, David Hay, Aksel Põldmäe ja Wade Ashford. Foto: Rein Linask
Neljapäev ja reede olid taas nn koolipäevad, mil toimusid õppetunnid nr 3, 4, 5 ja 6. Juba tekkisid siia-sinna näitusele mõnede klasside tööd – keraamikaklassi kuivavad savikujud ja -kausikesed, kunstiklassi õlivärvide ja tärklisega valminud huvitavad abstraktid, looduslikest materjalidest valmistatud armsad päkapikumajad. Selgeks oli saanud ka, mis asjad on öökulli räppetombud, mida peamaja teisel korrusel nii usinasti lahati. Öökullil pole pugu. Ta neelab saagi tervelt alla, luud ja karvad oksendab välja tiheda kämbuna – räppetombuna. Sellist tompu näpitsate ja suure nõelaga lahti harutaja leiab sealt hiirte, muttide ja muude loomakeste luid, mida tuli klassis identifitseerida ja paberil vastavale kohale kleepida. Metsa vahel kostis juba mõni sõna itaalia keelt, mis oli vastavas klassis selgeks õpitud. Tüdrukuid ilmus söögisappa sukkavarrastega. Teiste randmetel ilutsesid klassis valmistatud sõbrakäevõrud. Keegi kandis taskus kedervarrel kedratud lõnga. Kõikjal arutati klassides õpitut.
Õhtul toimusid gaidlaagri lõke ja skautlaagri lõke eraldi. Gaidlaagri lõkkel esinesid lasteaialapsed ja vanemad ameerika laulumehe Jimmy Buffeti tuntud lauluga (Margaritaville’st sai Järvemetsaville), mis muutus laagriteemaliste sõnadega eriti lõbusaks: “Nibblin’ on fresh leib, watchin’ the saun bake all of the skaudid covered in crud…” Naljadega esinesid ka gaidid, hellakesed, vanemgaidid (“mis maas on, peab maha jääma”) ja juhtkond. Väsinud gaide/skaute äratati taas kell 1 öösel, mil toimus öömäng. Seekord kujunes öömäng vist kõikide rõõmuks üsna rahulikuks lauamängude ja kergemate ajaviidete ajaks.
Reedel korraldasid Eestist tulnud Kajakad laagriala tundmise kontrollimiseks vahva vihjetemängu, mida iga laagriline võis individuaalselt mängida, joostes punktist punkti ja otsides mõtlemapanevaid vihjeid. Kogu nädal olid Kajakad õpetanud noortele Eesti gaidide ja skautide mänge, laule ja nalju. Neist mõned võeti kohe omaks. Kogu nädal oli ilmunud ka laagri ajaleht – Tartu Ülikooli ajalehe eeskujul võetud pealkirjaga “Universitas Järvemetsas”. Selles leidus huvitavat reportaazi, nalju, lugusid laagrielanikest, laagris nähtut-kuuldut, horoskoope, artikleid tuntud laagritegelaste kohta ja palju muud. Ajalehe tubliks toimetajaks oli ngdr. Marika Ets. Aga laagris ei piisanud vaid klassis käimisest ja ajalehe lugemisest. Laagrilised murdsid iga päev päid ka haridusteemalise viktoriiniga, mille oli koostanud ngdr. Tiina Ets.
Laagri “koolilõpuballi” kaunitarid Liivi Raidma, Kristine Holda, Ashley Eevardi ja Linda Kangro. Foto: Tiina Ets
Kätte jõudis reede õhtu ja kauaoodatud koolilõpuball. Selleks olid ka köögiperenaised teinud erilisi ettevalmistusi. Varasel õhtupoolikul pakuti kergemaid suupisteid, õhtusöök toimus aga hilisel tunnil vabas looduses (võrkpalliplatsil), kuhu kaeti pikad peolauad ja toodi välja rootsi laua stiilis soe õhtusöök. Gaidid jõudsid ballile kohaletellitud “limusiinis”, mida juhtis mundris ja igati viksis saunamees Mati. Tüdrukud kandsid nõuetekohast balliriietust – pikad kleidid, kroonid, boad – ja nii mõnigi meessoost isik kandis kikilipsu. (Üks meessoost isik käis ringi küll ballikleidis…) Paarist naisest oli õhturiietuse mõiste veidi mööda läinud, kuna nemad tulid kohale hommikumantlis (“aga nii ma õhtul riietungi…!”) Mõnus oli istuda mahedal suveõhtul nii pidulikus laagrimiljöös. Kui hämarik oli juba metsale laskunud, tõtati ballisaaliks moondatud peakööki ballile. Diskor Markus Maasikas meelitas laagrilisi nende lemmikmuusikaga tantsupõrandale. “Kes aias” tantsu ajal moodustus hiigelsuur ring, millesse mahtusid kõik pisikestest lasteaialistest kuni vanema juhtkonnani välja. Vaevalt et ükski “päris” koolilõpuball nii lõbus ja tore on olnud, kui see, mis toimus Järvemetsa laagri seinteta peaköögis, liivasel põrandal, mändide mühina saatel.
Üks huvitavamatest ja siiski juba kurvematest laagripäevadest on alati laupäev. Hakatakse juba mõtlema laagrist lahkumisele, tehakse viimaste tegevuste jaoks ettevalmistusi. Hommikul toimus traditsiooniline all-laagrite külastamine. Kogu laager alustas ühiselt oma külaskäiku lasteaias, kust mindi edasi hellakeste all-laagrisse, siis hundude all-laagrisse. Hellakeste all-laagris pakuti kompvekke, lapsed said kiikuda. Kõikide üllatuseks ja väiksemate heameeleks leiti hundude all-laagrist ehtne looduslik kolmeistmeline karussell. Edasi mindi kurikuulsat “hotline” rada pidi vanemskautide ja siis skautide all-laagrisse. Kes ülespoole ei vaadanud, ei leidnudki vanemskautide all-laagrit, kuna poiste telgid olid kõik kõrgel puudes. Omapärast moodsat kunsti meenutavast all-laagri väravast välja minnes jõuti skautide juurde, kelle laager paiknes ikka maa peal. Sealt matkati järvest mööda vanemgaidide ja gaidide all-laagrisse. Külla kutsus ka gaidlaagri juhtkonna “Koolikell”. Imetleti gaidlaagri väravakaunistust, mille meistriteks olid ngdr. Endla Sullivan ja gdr. Epp Vinkman. Gaidide lipuvarda-aluse kaunistuse tegi gdj. Hillevi Ets.
Järgneb.
Koosviibimine Minnesotas
Koosviibimine Harry Tederi järvekodus Minnesotas, kus Tiit ja Mai Treude Floridast pühitsesid 50. pulma-aastapäeva sõprade ringis.
Esireas: Aino Kilgast (Chicago), Mai ja Tiit Treude, Margaret Teder. Taga: Karl Altau (Washington DC). Helmut Kilgast (Chicago), Taima Nelson, Doris Hannura, Marit Kiivramees (Eesti), Hillar Pilli, Miriam Lagus, Maia Pilli, Arne Lagus, Maie ja Tiit Tammearu, Harry Teder.
Foto A.T. Treude.
Surge
Ilmar Mikiver
Märtsist saadik on Bushi valitsus Iraagis samm-sammult käiku lasknud koalitsioonijõudude võimendusoperatsiooni nimega “Surge” ehk sõnastiku järgi “järsk paisutus”. Iraagis tähendab see enam kui 20 tuhande uue sõduri lisamist sellele ümmarguselt 140 tuhandele, kes on seal juba võitluspositsioonidel. Jõusüsti ülesandeks on aidata Iraagi kaitsejõudude uuel ülemjuhatajal, kindral David Petraeusel ellu viia valitsuse uut taasülesehitus-poliitikat, mis seisneb mitte üksnes tõhusamas terroristide jälitamises, vaid olulises osas ka laiendatud käeulatamises Iraagi rahvale maa infrastruktuuri, koolide, veevärgi ja elektrivõrgu parendamisel ning islami kahe vaenuliku sekti – Shia ja Sunni – teineteisega lepitamisel.
Juuli lõpul kirjeldasid kaks vasakule kalduva Brookingsi instituudi eksperti – Michael O’Hanlon ja Kenneth Pollack — oma muljeid uue võimendusoperatsiooni tulemustest koha peal kogutud teabe põhjal, nentides Washington Timesis:
“Analüütikutena, kes on teravalt kritiseerinud Bushi valitsuse mannetut Iraagi-poliitikat, olime oma Iraagi-reisil üllatunud seal tehtud edusammudest ja nende potentsiaalist anda tulemuseks kui mitte just võitu, siis ometi vähemalt sellist stabiilsust, millega nii meie kui iraaklased saame ära elada… Iraagi lahinguväljadel on sündimas piisavalt head selleks, et Kongress asuks kavandama (sõjaliste) operatsioonide jätkamist vähemalt aastasse 2008” (WT, 7. juuli.)
Siin peitubki olukorra problemaatika – mitte Iraagis, vaid Washingtonis, Capitoli mäel, st. Kongressis. Sama lehe juhtkiri selgitab:
“O’Hanlon ja Pollack tulid oma Iraagi-retkelt tagasi veendununa, et sõjarindel on saavutatud tähendusrikast edu, kuid et veel on hulk tööd teha poliitilisel tasandil..” Timesi juhtkiri rõhutab: “Poliitiline kalkulatsioon Iraagis on väga erinev sõjalisest. Paljud demokraadid on jõudnud otsusele — mis meie arvates on nonsenss – et Iraak ei olegi osa ühest laiemast võitlusest islamistide terrori vastu”. Leht peab siin esmajoones silmas demokraate Kongressi Esindajatekojas, kes valitsuse uue võimendus-strateegia tõttu on sattunud mõnevõrra iroonilisse valgussse.
Võimendusstrateegia (surge) on ju osutunud kiilu löömiseks demokraatide kogu aasta kestnud kampaaniasse Ameerika vägede väljatõmbamiseks Iraagist. Tulipunktis on eelkõige tähtpäeva määramine, milliseks Ameerika väeosad peavad olema koju toodud. See küsimus muutub aga sisu-tühjaks, kui kindral Petraeuse edu võimendusoperatsiooniga jätkub ja suudab küllaldasel määral imponeerida neile rahvasaadikuile, kes seni on olnud operatsioonide lõpetamise küsimuses kahevahel.
Vaid paar kuud tagasi deklareeris Senati demokraatide juht Harry Reid, et “oleme sõja kaotanud”. Teised demokraadid Esindajatekoja spiikeri Nancy Pelosiga eesotsas on demobiliseerimiseks välja pakkunud mitmesuguseid tähtpäevi tuleva aasta kestel. Väljatõmbumise tähtpäeva määramiseks on toimunud kaks vastakat hääletust. Esindajatekoda pooldas tähtpäeva määramist häältesuhtega 218-212; Senat seevastu lükkas selle tagasi 50-48.
Kriitilise tähtsusega on aga tähtpäev, mida pinevusega ootab nii Kongress kui ka kogu Ameerika rahvas. Selleks kujuneb kindral Petraeuse aruanne Kongressile võimendus-operatsiooni tulemustest. Ta on lubanud selle esitada kuskil septembri keskpaiku. Demokraadid ei ole seni suutnud jõuda üksmeelsele otsusele väljatõmbumise tähtpäeva määramisel ja nüüd on Kongress kuu lõpuni suvepuhkusel. Nii ei ole loota, et Iraagist valjatõmbumise küsimus mingi kiire lahenduse leiaks.
Võib aga ennustada, et Petraeuse aruandel saab tõenäoliselt olema purustav mõju. Kui see tuleb negatiivne, purustab see lõplikult president George Bushi nishi ajaloos. Kui see tuleb positiivne, lõhestab see demokraatide partei nendeks, kes pooldavad võitu, ja nendeks, kes pooldavad kaotust. Mis ei ole meeldiv valik.
Eesti taasvabanemise aastapäeva eel
Vello Helk 11.08.2007
On möödumas 16 aastast Moskva augustipäevadest, mis tõid endaga kaasa N. Liidu varingu ja Eesti vabaduse taastamise. Selle otsuse langetamine polnud probleemideta, järelkajad kestavad tänapäevani – ja kindlasti ka edaspidi. Vähemalt nii kaua, kui osalejad on poliitikas aktiivsed ja kangekaelselt peavad kinni oma eriarvamustest.
Vabadussõjas sündinud Eesti Vabariik jõudis 16 aastaga 1934. aasta riigipöördele, millega etableeriti autoritaarne süsteem, mida ENSV ajaloolased nimetasid fashistlikuks diktatuuriks. Eesti oli nende kohaselt ka Saksamaale orienteerunud. Putini ajaloo kohaselt sai Stalin 1939. aastal selle ala tagasi, mille Venemaa 1918. aastal Bresti rahuga Saksamaale loovutas, nii et Eesti Vabariiki ei eksisteerinudki? Nii ei saanud vist ka taastuda mingi järjepidevus, vaid see oli kohalike tegelaste reeturlus, mis lahutas Eesti 1991. aastal oma põlisperemehest Venemaast? Seda viga tuleb loomulikult parandada. Abiks on vahepealsed kolonistid, aga ka eestlased, kes õigustavad Venemaa hoiakut. Nende hulgas on eriti silmapaistvad ja mõõduandvad vana hea nõukogude koolitusega politoloogid ja sotsioloogid, kes annavad nõu loomulikuks alistumiseks. Just nagu tahetaks öelda, et kuna Venemaa on suur ja tugev, tuleb aegsasti hakata venelastele pugema, siis nad ehk ei saada Siberisse ja annavad pärast võimalikku tagasitulekut mõne hea koha karjääri jätkamiseks. Lihtsameelse meelest läheb kõik kui lepase reega, tarvis ainult vagur olla. Sellised inimesed arvavad, et kui nad halbadest asjadest midagi ei kuule ega mõtle, siis nendega ka seda ei juhtu.
Takistuseks on parlamentaarne demokraatia, mis pole seni võimaldanud alistujatel täielikku võimu haarata. Pole veel võimalik kasutada samu meetmeid, mis on loomulikud Venemaal.
Demokraatiast oli juba juttu eelmistes kommentaarides. See on mehhanism, mille kohaselt võim jagatakse võimalikult paljude vahel ja võimu roteeritakse erinevate inimeste vahel. Võimuritele meeldib küll demokraatia abil võimule pääseda, aga mitte seda samal kombel kaotada. Demokraatia on ühiskonna optimaalne toimeviis kahe äärmuse – totaalse korra ja totaalse kaose – vahel, tagamaks ühiskonna arengut. Paljudel eestlastel on aga kummaline arusaam demokraatiast: just nagu peaks selle kohaselt igaüks saama oma tahtmist. Ja kui seda ei saa, siis tuleb eelistada diktatuuri!
Eesti demokraatia on jõudmas lapse-kingadest teismelisperioodi, aga küpsemine võtab aega. Pole veel aru saadud, et demokraatias on võim ainult laenuks. Valitsuse vahetusega kaasneb ka poliitiline vahetus ametkonnas. Vanades demokraatiates on lojaalne ametkond halduse selgrooks. Taanis on ministeeriumides kantsleri amet tihti eluaegne. Iga uus kogemusteta minister ei tee end kohe targemaks ega too kaasa oma meeskonda, vaid kasutab senise põhjalikke kogemusi.
Üheks propagandarelvaks Venemaa arsenalis on aastaid olnud naaberriikide süüdistamine natsionalismis, Venemaa-foobias ja revisionismis. Venemaa avaliku seisukoha on korduvalt välja öelnud nende riigi-organid, nimelt et Eesti kui Venemaa põlisala peab saama uuesti selle osaks. Aprillimäss ei kukkunud õnneks nii välja nagu Moskvas sooviti, mis viis osaliselt enesepaljastusele.
Venemaa kallaletung ei sõltu Eesti valitsuse sammudest. Ajalugu on veenvalt tõestanud: tehku me mis tahes, kui idanaaber tahab seda maad endale, siis ta selle ka võtab. On ju tavaline vene diplomaatia: “Kõigepealt loome probleemi, seejärel kasutame seda surveabinõuna ja siis lahendame ”kiiremas korras”….”
Jelena Bonner mainib ühte lisategurit, mis teeb Kremli Baltikumi vastu verivihaseks: kohalikud venekeelsed on üha enam eemaldumas Moskva mõju alt, on euroopastumas ja demokratiseerumas. Teisipidi on neil euroopastav ja demokratiseeriv mõju oma kontaktide ja olemasolu kaudu kogu Venemaale. See on midagi Kremli jaoks lubamatut ja enneolematut: siin elavad venelased demokraatlikus ühiskonnas lausa piiri taga! Mis küll võib juhtuda, kui sama hakkavad tahtma venelased Venemaal?
Seda probleemi analüüsib teoloog, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli lektor, TLÜ politoloogiadoktorant Raivo Raave artiklis ”Venemaa arengud ja meie” (Maaleht 28.06.). Sama artikkel ilmus hiljem Keskerakonna häälekandjas koos lisatud lahendusega: ”…sest vast Savisaare valitsus võiks taastada putinliku Venemaaga head suhted” (Kesknädal (18.07.2007).
N. Liidu kokkuvarisemine ei tähendanud alustalade murdmist. Varem süsteemi säilimist teeninud KGB võttis aegamööda üle tegeliku võimu. Pole enam vaja rahvusvahelisi ideoloogilisi ettekäändeid, võimu säilitamiseks piisab shovinismist, alaväärsustunnet saab peita enda üleväärtustamisega.
PSÜHHOLOOGILINE SÕDA EESTI VASTU
Trivimi Velliste
 Vene Föderatsiooni valitsus, kasutades oma saatkondi, eriteenistusi, ajakirjandust ning muid instrumente, on valla päästnud ulatusliku psühholoogilise sõja Eesti Vabariigi vastu. Nashistide katsed asuda valveseisangusse Tõnismäel, Vene suursaadiku katsed upitada Vara vallas püsti mälestusmärki hävituspataljonlastele, Venemaa süüdistused Erna retke ja Sinimägedes võidelnud hallipäiste eesti sõdurite vastu on kõik eraldi võetuna üksikud lahingutandrid. Ent ühtekokku moodustavad nad väga murettekitava sõja-käigu. Ja muretsemiseks pole põhjust mitte üksnes Eestil, vaid ka meie liitlastel ja sõpradel. Sest nad kõik küsivad: kuhu Venemaa sihib?
Halvaks üllatuseks on, et president Putini propagandavankri ette rakendus ka Simon Wiesenthali Keskuse tegevjuht Efraim Zuroff, kes teeb eestlastele etteheiteid, et nad võtsid vastu relvad vaenlaselt number 2 selleks, et peatada vaenlane number 1. Härra Zuroff, kelle põhiülesandeks on Teise maailmasõja aegsete natsikuritegude väljaselgitamine, ei tohiks endale lubada võhiklikkust Balti riikide ajaloo suhtes. Üle kümne aasta tagasi oli mul suursaadikuna ÜRO-s võimalus vestelda legendaarse Simon Wiesentahliga, kellest väga kõrgele eale ja läbielatud kannatustele vaatamata kiirgas elutarkust ja südamesoojust. Temale ei valmistanud mingit raskust mõista, et eesti rahvas, nagu iga teinegi rahvas samas olukorras, tegi kõik, mis võimalik, et oma vabadus tagasi võita või vähemalt ellu jääda. Simon Wiesenthalile polnud Jezhovi ja Jagoda hakklihamasin sugugi mitte tundmatud mõisted. Ka polnud talle teadmata Punaarmee vastuoluline roll Teises maailmasõjas.
Seetõttu on kummastav omavahel kõrvutada legendaarset Simon Wiesenthali ja tema nime kandvas keskuses töötavat Efraim Zuroffi, kes kas ei tunne ajalugu või ei taha seda tunda. Need kaks meest erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Härra Zuroff peaks ju järjekindluse nimel tegema etteheiteid ka Soome Vabariigile, et sel jätkus häbematust Punaarmeele vastu sõdida. Õigem olnuks kiiresti kapituleeruda!? Siis oleks Stalinil vabanenud kümneid diviise, mida saanuks kiiresti suunata läbi Poola Berliini. Kas Zuroffi meelest on lisaks eestlastele ka soomlased kaasvastutavad miljonite süütute tsiviilisikute massimõrva eest?
Venemaa propaganda-masin on kuulutanud 1941. aasta suve Erna-retke natsismi ülistuseks. Erna-mehed tulid siiski Soomest ja mitte Saksamaalt ning nende kõige pakilisem ülesanne oli tõkestada hävituspataljonide tapatalgud ning Eesti talude süütamine. Veel on elus tunnistajaid, kes seda kõike pealt nägid – teiste hulgas tänane Kindral Laidoneri Seltsi aseesimees Ants Lindemann, kelle isa mõrvasid punaarmeelased Kautlas.
Punaarmee põgenedes heisati paljudes valdades sinimustvalged lipud ja iseseisvusaegsed vallavalitsused asusid jälle tööle. Punasest hakklihamasinast ime kombel pääsenud Eesti Vabariigi poliitilised juhid Jüri Uluotsaga eesotsas pöördusid Reichi poole palvega tunnustada Eesti iseseisvust. Muidugi oli vastus eitav ja Eestile sai peagi selgeks, et uus okupant on ühtlasi vaenlane number 2. Aga isegi Soome sõdis koos selle ebameeldiva relvavennaga, sest neid ühendas ühine vaenlane.
Efraim Zuroffil aga soovitaksin lugeda Erika Auliku mälestusteraamatut „Viru tänav ja teised”, kust muu hulgas selgub: Viru tänaval ja mujal Tallinnas töötanud või elanud juudid ei tahtnud 1941. aasta suvel okupeeritud Eestist Nõukogude Liitu sõita. Neil oli Stalini suhtes suuri eelarvamusi ja nad ütlesid proua Aulikule: „Eesti on meie kodumaa, mis meiega Eestis ikka juhtuda saab!” Ja mitmed ei sõitnudki ära. Kahjuks nad ei mõistnud, et eestlased polnud siis enam oma maa peremehed.
Ja lõpetuseks tahaksin lisada veel ühe seiga. Kui kaks aastakümmet tagasi asutati Eesti Muinsuskaitse Selts, võttis selts oma rüppe Juudi Kultuuri Seltsi. Siinne juudi kogukond rõhutas: eesti muinsuskaitsjad olid esimesed, tänu kellele üks juudi organisatsioon sai Nõukogude impeeriumis ametliku staatuse. Selle märgiks ripub mu koduseinal koopia ühest tänukirjast.
Ma oletan, et selle tunnustuse annetajad tunnevad piinlikkust nende solvangute pärast, mida härra Zuroff on eestlaste ja koguni Eesti Vabariigi valitsuse pihta lennutanud. Aga ma ka tean, et enne Zuroffi oli Simon Wiesenthal.
Jälle venelastest
Üks asi, mis mind Eestis häirib, on inimeste lühike mälu. Ajasin juttu oma sõbraga, kunstnik Urmo Rausiga, kes on viimased kümme aastat töötanud Hollandis ja Pariisis, samas teinud ühtteist ka Viljandi linnavalitsuse tellimusel. Nii on ta reisinud edasi-tagasi mitme riigi vahel. Urmo ütles mulle, et tass cappucchino’t on Viljandis kallim kui Pariisis! Tõnu Altosaar, maailmakuulus Kanada arhitekt, mainis aga, et Tallinnas Vabaduse väljakul on uhkemad ja kallimad autod parkimas, kui on need, mida ta näeb iga päev Dubais.
Ükskõik, kuhu sa ka ei vaata, igal pool on elu edasi läinud ja unustusse on vajunud ajad, millal oli kõigest puudus. Ometi kuulen ma siit ja sealt, kuidas meie praegune valitsus on valesti mänginud Venemaa kaarti pronkssõdurit silmas pidades ja et nüüd on käes aeg, mil me kanname majanduslikke kahjusid, sest Venemaa on oma investeeringuid Eestisse oluliselt vähendanud etc.
Igaüks, kes oli Eestis 1994. a augustis ja nägi, kuidas Vene väed Eestist lahkusid, teab ka, et kõik see, mida venelased ei suutnud kaasa võtta, kõik see lõhuti.
1980-ndatel aastatel võis eesti advokaatidelt raha eest tellida dokumendid, mis näitasid, et tellija oli juudi päritolu. See andis võimaluse emigreerida Iisraeli. Paljud, kes said niiviisi Eestist lahkuda, ei mõelnudki, et nad jäävad Iisraeli päriselt elama. Kui Eesti taastas oma iseseisvuse, avastasid need pseudoreligioossed uuspõgenikud, et nad on teatud mõttes keerulises olukorras. Et USA-s edasi elada, pidid nad tõestama, et nad endiselt kardavad tagakiusamise pärast, mis neid Eestisse tagasipöördumisel võib tabada. See oleks aga vesi venelaste veskile, kes kogu aeg rõhutavad, et Eesti on fashistlik antisemiitlik riik.
Venemaa tegeleb täna aktiivselt ajaloo ümberkirjutamisega. Stalinist on saanud rahvuskangelane ja meie Sinimägede kangelased pannakse ühte patta Nürnbergis hukkamõistetud sõjakurjategijatega. Sinimägede teemal on palju vaieldud. Iga kord, kui keegi välismaades, kes toetab Eestit, proovib seal selgitada, mis asi oli Eesti Leegion, kaob kogu lootus meie mõistmisele.
Täna on venelased lisanud uut vürtsi Eesti laimamisele. Floridas toimus kohtulahing, mille võitis Venemaa eestlane, kes kinnitas, et tema elu on ohus, kui ta peaks tagasi saadetama Eestisse, sest tema sõnutsi eestlased vihkavad venelasi nii sügavalt. Ja kohus jäi teda uskuma. Minu meelest näitab see, et kohus niisugust juttu uskuma jäi, seda, kui suur tööpõld meie poliitikuid ja diplomaate veel ees ootab mitte ainult Euroopa Liidus, vaid ka väljaspool seda.
Meie geograafiline asend Läänemere ääres teeb venelastele samuti peavalu, nad vihkavad olukorda, et nad peavad meilt luba küsima, kui nad tahavad seal midagi ette võtta. Muidugi peame me arvestama faktiga, et meist kahest ei saa kunagi sõpru selle sõna normaalses tähenduses.
Me ei kujuta praegu ega pole ka kunagi enne kujutanud Venemaale mingit muud ohtu kui see, et meie saavutused peegeldavad nende mahajäämuse erilist sügavust. Ükskõik kui suured ka nende kütuse- või gaasivarud oleksid, ega see Venemaa olemust karvavõrdki ei muudaks.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Andreas Traksi suurejooneline austamine Clevelandis
Andreas Traks oma austamisõhtul Clevelandis.
Foto: william sweigard
American Nationalities Movement Clevelandis korraldas rohkearvulise rahvusvahelise osavõtuga tseremoonilise austusavalduse kauaaegsele eestlaste esindajale ja selle organisatsiooni viimasele aktiivsele asutajaliikmele Andreas Traksile.
Tunnustades tema panust kommunismi-ohvrite mälestussamba kavandamise, rahastamise ja püstitamise toetamisel korraldas Am. Nationalities Movement’i president Irene Morrow piduliku banketi tema austamiseks.
Koosviibimine toimus 20. juulil suures ja avaras Massimo da Milano restoranis itaalia-pärase lõunasöögi ja sellele järgneva ametliku aktusega.
Irene Morrow avas aktuse, tervitas osavõtjaid, tutvustas tähtsamaid külalisi ja kohalikke poliitikategelasi ja andis sõnajärje üle Alex Machaskee’le avasõnaks. Alex Machasskee on Serbia päritoluga endine Clevelandi ajalehe Plain Dealer’i toimetaja ja kirjastaja, kes on tihedalt seotud Clevelandi poliitiliste vooludega ja erinevate rahvusgruppide püüdlustega Clevelandi ühiskonnas.
Alex Machaskee kirjeldas lühidalt rahvusgruppide tegevust Clevelandis, toonitas American Nationalities Movement’i osatähtsust ühiste eesmärkide saavutamisel ja Clevelandi poliitilise maastiku kujundamisel.
Koosviibimise teadustaja, Ukraina pärit-oluga Am. Nat. Movement’i abipresident Taras Szmagala, tutvustas Andreas Traksi. Ta andis lühikese ülevaate tema eluloost ja tema panusest ja saavutustest Am. Nat. Movement organisatsiooni raamides viimase 47 aasta jooksul. Ta avaldas erilist tunnustust Andreas Traksile tema väsimatu kampaania ja toetuse eest viimaste aastate jooksul kommunismiohvrite mälestussamba püstitamiseks Washington, D.C.-s. Andreas Traksi algatusel ja eestvedamisel organiseeriti Clevelandis rahalise toetuse korjanduskirjade saatmine The Victims of Communism Memorial Foundation’ile Washington D. C.’s.
Tema saavutuste tunnustustamiseks kutsuti Andreas Traks poodiumile ja Irene Morrow ja Taras Szmagala andsid talle üle kunstniku enda valmistatud koopia mälestussambast, mis on ainulaadne keraamiline mudel ja mille mudeli autor Thomas Marsh oli kinkinud Am. Nat. Movement’ile Clevelandis. Irene Morrow lasi selle asetada alusele koos pühendusega Andreas Traksile, mille ma toon ära inglise keeles järgnevalt:
To: Andreas Traks
In recognition of your magnificent lifetime achievements:
Your vigilant leadership of the Ohio Chapter of Estonian Freedom Federation which honored you with the distinguished service medal in 1984 and 1997, awarded with Order of the Eagle Cross IV Class, by the President of Estonia; your dedication in promoting the cause and creation of the “Goddess of Liberty” Memorial to the 100 million victims of communism in Washington D. C.; for your continuing quest to foster universal human rights and world peace and for your undying loyalty to the movement of which you are a founding father.
American Nationalities Movement
July 20, 2007
Irene Morrow, President
Ameerika Ühendriikide senaator George V. Voinovich’i poolt saadeti “United States Senatorial Recognition”, mille esitas Voinovichi esindaja George Brown ja mis kõlab lühendatult järgnevalt:
“ You can be proud of your accomplishments as the Estonian Executive Committee Leader for the American Nationalities Movement and for leading the drive to establish The Memorial To The Victims of Communism in Washington, D.C. I commend the devotion you have shown to the home of your ancestors and your interest in its fight against communism and the pursuit of a happy and safe future for its people. “
George V. Voinovich
United States Senator
Tänuks kõigi nendele auavaldustele võttis sõna Andreas Traks. Ta tänas Am. Nat. Movement’i ja Irene Morrow’t selle eest, et tema kõike seda oli korraldanud. Tänas külalisi, kes võtsid osa sellest tseremooniast. Toon mõningad väljavõtted tema sõnavõtust:
“Am. Nationalities Movement on pühendanud suure osa tänasest kokkutulekust minu austamiseks ja ma olen selle eest väga tänulik”, ütles ta. Ta tänas ka senaator Voinovichi ja Clevelandi linnavalitsust saadetud tervituste eest.
Oma kõnes kirjeldas Andreas Traks algaastatel kogetud probleeme ühenduses mälestussamba püstitamisega. Ei olnud õiget toetust ega raha. Rahvuslikud organisatsioonid võtsid asja külmalt. Tuli teha tõhusat reklaami ja kihutustööd, et ideed edasi viia.
Pikapeale hakkas asi liikuma, skulptor Thomas Marsh pakkus välja hinna, mis ulatus umbes $ 600 000 dollarini. Isegi seda oli raske kokku saada. Selleks ajaks, kui koht leiti, oli hind juba $ 850 000 dollarit. Tänu paljudele annetajatele, rahvuslikele organisatsioonidele ja vabastatud Ida- Euroopa riikide valitsustele laekusid viimaks vajalikud summad, et püstitada monument.
Edaspidistes plaanides on asutada internetis Global Virtual Museum, selleks on vaja rahalist toetust, umbes 150 000 dollari ulatuses. Sellepärast ärge unustage edaspidiseid vajadusi.
Andreas Traksi sõnavõtt hõlmas kaunis põhjalikult selle mälestussamba saamise ja püstitamise käiku, käesolevaga on toodud ainult lühikene katkend tema sõnavõtust.
Koosviibimisel austati ka Ungari vabadusvõitlejat John Juhast, kes on pühendanud oma elu Ungari vabaduse taastamisele ja 1956.a. toimunud Ungari ülestõusul osalenud vabadusvõitlejate huvide eest seismisele. Teda austati samuti ülistavate sõnavõttudega, tseremooniaga ja proklamatsioonidega tähtsatelt poliitilistelt tegelastelt.
Eestlaste osavõtt koosviibimisest oli kaunis arvukas meie väikese rahvusgrupi kohta. Meid oli kaks laudkonda, olime kõik tulnud austama meie esindajat Andreas Traksi.
Hans Ruus
Signe Soomere ja Joel Reinaru abiellusid
Signe Soomere ja Joel Reinaru abiellusid 28. juulil 2007 Eestis.
Foto: erakogu
Signe Soomere ja Joel Reinaru laulatus toimus 28.07.07 kell 16:00 Lääne-Nigula kirikus. Talituse viisid läbi noorpaari isad ehk Leevi Reinaru ja Urmas Soomere, mis oli väga armas. Laulatusel mängis prk Ilvese pereansambel (pere 6 tütart) pulmamarssi ning ka hiljem kiriku ees õnnitluse ajal.
Pulmapidu toimus 30 km eemal Tuksi külas Roosta puhkekülas mere ääres. Peo alguses laulis Signe lapsepõlvesõbranna ja esimene pinginaaber Birgit Õigemeel imeilusa tervituslaulu, mis oli pruudile suur üllatus. Pulma õhtujuhtideks olid Joeli vennad Daniel ning Samuel ja mänge viis läbi Signe vanem õde Silja. Õhtu oli ilus ja meeldejääv ning täis muusikat. Õhtu jooksul mängisid lugusid ka ansambel Crux, kus Joel ise laulab ja kitarri mängib, ning Septem, kus Signe mängib kitarri. Pulmas toimusid lisaks vahvatele mängudele ka traditsiooniline pruudirööv ning pruudipärja viskamine.
Signe lõpetas sel aastal Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasiumi ning kavatseb edasi minna õppima Tallinna Ülikooli kunstiteraapiate erialale. Joel töötab arvutisalongis müügijuhina ning on lõpetamas Tallinna Ülikooli psühholoogia eriala. Mõlemad tegelevad siiski ka aktiivselt muusika ning bändi tegemisega. Elama jääb noor abielupaar esialgu Tallinnas Kure tänaval asuvasse väikese aiaga majakesse.
See abielu Eestis on huvitav mitmel põhjusel: Signe Soomere on minu (Maie Currie) vennatütar ja Joel Reinaru on endise Lakewoodi Eesti Evangeeliumi Luteri Kiriku pastor Rudolf Reinaru venna pojapoeg.
Maie Currie
Clevelandi eesti ühiskonna lugupeetud liige Hans Ruus 75
4. augustil olid Cleveland-Ohio eesti-ameerika ühiskonna liikmed rohkearvuliselt kokku tulnud, et pühitseda ja õnne soovida rahvuskaaslasele ja sõbrale Hans Ruus’ile tema 75. juubelisünnipäeva puhul. Hans Ruus nägi esimest korda maailmavalgust 30. juulil 1932 a. Jõhvis, Virumaal, esimese lapsena oma vanemate perekonnas. Aasta hiljem sündis õde Ilse ja ligi kümme aastat hiljem täienes perekond veel poja Tõnu võrra. Perekond elas üle esimese Nõukogude okupatsiooni ja esimesed sõja-aastad. Kui 1944. a. varakevadel üha lähemale jõudev rindejoon muutus ähvardavaks, põgeneti Viljandisse. Kui umbes pool aastat hiljem sõjavanker oli juba Viljandi külje all, õnnestus Hansu emal, aastase lapsega süles ja kahega käekõrval, saada veoautole, mis viis neid Pärnu sadamasse. Sadamasillal pidi toimuma kokkusaamine isaga, kuid nagu aastaid hiljem selgus, tema põgenemistee oli vaenlase poolt läbilõigatud ja perekonna ema pidi tegema raske otsuse kodumaa mahajätmiseks lootusega, et ta mees mingisugusel viisil jõuab perekonnale järele. See lootus ei täitunud kunagi.
Saksamaale jõudes algas põgenikuteekond Gotenhafenis täisaunaga, barakieluga ja kartulikoortest valmistatud supiga. Läbides mitmeid läbikäigulaagreid, jõuti üle Herzgebirge mägede Sachsenisse, mis oli tol ajal juba ameeriklaste valduses. Uus ajajärk põgenike elus algas Displaced Person ehk D.P. staatusega ja põgenikukultuuriga tutvunemisega mitmete rahvuste segalaagrites kuni jõudmiseni paljudele eestlastele hästituntud Geislingeni laagrisse. Vahepeal Deschingi laagris algkooli lõpetanud Hans astus Geislingeni Eesti Gümnaasiumi, mille kolmanda klassi lõpetas 1950. a. suvel.
Kui emigratsiooniväravad avanesid, võeti perekond vastu sisserändamiseks USA-sse. Kas sihilikuks või juhuslikult valitud sihtkohaks sai Clevelandi linn, kuhu perekond saabus 1951. aastal. Cleveland oli juba sel ajal kujunemas üheks eestlaste keskkonnaks, kus rahvuslik elu võttis kiiresti juured alla. Hans kasutas oma poissmehe staatust paar aastat elutarkustega tutvunemiseks, kuni saatus viis ta uuesti kokku tütarlapsega, kellega ta oli tutvunud Geislingeni koolipäevadel. Hans Ruus ja Karin Kurdlaid laulatati 1954. aastal õpetaja Elmar Pähna poolt. Õnnelik abielu on kestnud juba 53 aastat ja jätkub kindlasti niikaua, kui nendele on ajameres antud aastaid.
Geislingeni Eesti Gümnaasiumi lõputunnistus ei osutunud küllaldaseks siinsesse ülikooli sissesaamiseks. Hans pidi võtma õhtu-kursuseid nii inglise keele kui ka ameerika ajaloo õppimiseks. Alles 1961.a. sai ta alustada õpinguid Fenn College’s (hiljem Cleveland State University) mehaanilise inseneeringu teaduskonnas. Täisajalise päevase töö järel õhtutundidel loengutel käimine nõudis suurt tahtejõudu ja pingutust. Ta sai kõigega hakkama ja lõpetas ülikooli 1972. aastal Bachelor of Science in Engineering kraadiga.
Hans ja Karin Ruus ühinesid noorte inimeste innu ja energiaga Clevelandi eesti rahvusgrupi rahvusliku ja ühiskondliku tegevusega. Rahvuspoliitine võitlus, pöördumine USA ja vaba maailma südametunnistuse poole sai 1954. aastal loodud Clevelandi (Ohio) Eesti Vabadusvõitlejate Ühingu peamiseks juhtmõtteks. Hans ühines selle organisatsiooniga varakult ja ta oli viimased 14 aastat ühingu abiesimeheks. Teda pärjati Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse III klassi teeneteristiga juunis 2000. Ohio ühing austas teda EVL’i kuldse rinnamärgiga 2002. aastal. Juubilari abikaasa Karin on olnud EELK Cleveland-Ohio koguduse juhatuse esinaiseks 27 aastat. Mõlema silmapaistvaks omaduseks on olnud suur abivalmidus ja sõbralikkus, mis on väärinud kõikide tunnustust ja lugupidamist.
Hans ja Karin Ruus kuulusid mõlemad ajakirja “Sõnumid” toimetuse kolleegiumi. Nende mõlema mitmekülgne talent oli ilmne arvukates artiklites, eriti reisikirjeldustes, mis ilmusid sageli “Sõnumite” lehekülgedel. Mõlemad on olnud usinad osavõtjad kõikidest ESTO ja KLENK’i kokkutulekutest. Juubilar on mitmel korral kirjutanud reportaaze nendest ka Vaba Eesti Sõna veergudel.
Äsja toimunud koosviibimisel lõpetas allakirjutanu oma õnnesoovid järgmiste sõnadega :
“Ära loe enda vanust aastatega, vaid sõprade arvuga. Ma ei tea kui hea see nõuanne on kuna selle järele peaksime täna pühitsema Hansu sünnipäeva, mille numbrit peaksime kirjutama vähemalt kolmekohalise numbriga !
Sinu sõbrad soovivad Sinule palju õnne ja rohkesti õnnelikke eluaastaid !
Andreas Ants Traks
Kuus riiki pole rahul USA viisa-vabaduse tingimustega
Kuus Ameerika Ühendriikide viisavabadusprogrammiga liituda soovivat Ida-Euroopa riiki teatasid, et peavad ebapiisavaks USA-s hiljuti vastu võetud seadust viisavabaduse tingimuste leevendamiseks.
Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Slovakkia ja Tshehhi nimetasid uut seadust sammuks edasi, kuid teatasid, et see ei vasta siiski nende ootustele.
USA president George W. Bush kirjutas eelmine nädal alla meetmele, mis tõkestab nende riikide ponnistusi saavutada Ühendriikidega viisavabadus.
Kuuik on koos mõne teise riigiga seisukohal, et nad peaksid USA lähiliitlastena kuuluma hetkel 27 riigi hulka, kelle kodanikel on õigus külastada Ühendriike viisavabalt.
“Mõni Ameerika lähiliitlastest jääb endiselt kunstlike piirangute taha, mis ei peegelda nende sügavat pühendumust ja kohustusi Atlandi-ülese globaalse julgeoleku suurendamisel,” seisis avalduses.
Tshehhi liitus pöördumisega tõenäoliselt solidaarsusest, sest Praha täidab eeldatavasti viisa-vabadusprogrammi tingimused. USA välisministeeriumi andmeil aga ei vasta ülejäänud viis riiki kitsendusele, mille alusel peab tagasilükatud viisataotluste osakaal jääma alla kümne protsendi.
Avaldusele ei kirjutanud alla Ungari, kes edastas oma pöördumise hoopis USA Budapesti saatkonna kaudu, nimetades uut seadusandlust julgustavaks sammuks.
Paljudes Euroopa Liidu uutes liikmesriikides on USA viisa-vabadusprogrammiga liitumine muutunud tundlikuks poliitiliseks teemaks ja tähtsaks küsimuseks diplomaatilises suhtluses Washingtoniga.
Eesti välisminister Urmas Paet tervitas eelmisel nädalal seaduse allkirjastamist ja avaldas lootust, et viisatühistamise programm laieneb peatselt kõigile neile EL-i liikmeile, kellel pole Ühendriikidega viisavabadust. “Me oleme läbi käinud üheksakümmend üheksa protsenti teest, nüüd on jäänud veel tehniliste küsimuste lahendamine,” lisas ta.
BNS
Ladina-Ameerikas on tabatud 12 Eestist pärit uimastikullerit
Ladina-Ameerika riikides on tänavu kinni peetud 12 Eesti kodakondsusega uimastikullerit, viimati tabati eestlane uimastiveol Argentiinas. Välisministeeriumi pressiesindaja Mariann Sudakov ütles , et ministeeriumi andmetel on Ladina-Ameerika riikides uimastikuritegude pärast kinni peetud kokku 22 Eesti kodanikku.
Kõige enam on uimastikuritegude pärast kinni peetud Eesti kodanikke Venezuelas ehk kokku 12. Argentiinas on kinni peetud neli, Peruus ja Ecuadoris mõlemas kaks ning Trinidadis ja Uruguays mõlemas üks Eesti kodanikust uimastikuller.
Sudakovi sõnul on neist 17 kinni peetud ajavahemikus möödunud aasta oktoobrist tänaseni ning neist omakorda 12 käesoleval aastal.
Möödunud nädalal tabati Argentiinas noor eestlane, kellelt võeti ära 1,2 kilogrammi uimasteid.
BNS
Vabadussamba konkursi võitis 28 meetri kõrgune monument
Vabadussamba konkursi võidutöö. Foto: Postimees
Kaitseministeeriumi juures koos käinud zhürii valis vabadussamba konkursi võidutööks 28 meetri kõrguse monumendi, mis võetakse minister Jaak Aaviksoo sõnul aluseks samba lõpliku väljanägemise kujundamisel. Võidutöö kohaselt kerkiks uus dolomiidist monument Tallinnasse Harjumäe nõlvale ning see koosneb postamendist ja selle otsas olevast Vabadusristist. Vabadusristi keskel on kujutatud Eesti riigipiiri kontuur ning postamendil on kiri “Eesti Vabadussõda 1918–1920”.
Sammas on võidutööl paigutatud nõlvale rajatavale väikesele platsile ning samba taga asub sein, millele süvistatakse lõik Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi kõnest. Seejuures valgustatakse kõne alles päikese loojumise hetkel.
Zhürii napisõnaline
Võidutöö “Libertas” autoreid eile ei avalikustatud, kaitseministeerium lubas seda teha järgmisel nädalal. Samuti ei soostunud konkursitöid hinnanud zhürii esimees Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Andres Põder eile nimetama põhjuseid, miks eelistas zhürii just seda tööd.
Põder märkis vaid, et üheksa liiget pooldas võidutööd ja kolm liiget olid sellele vastu. Ta lisas, et 23. augustil avaldab zhürii igakülgsed põhjendused, miks eelistati just seda tööd.
Kaitseminister Aaviksoo märkis pärast võidutöö esitlemist, et tegemist on ideekavandiga ning järgmisel aastal Harjumäe nõlvale rajatav sammas ei pruugi tulla täpselt selline, nagu on praegu kavandatud variandis.
Kui suurel määral ja mil moel kavand muutuda võiks, ei osanud minister öelda.
Kui palju samba rajamine maksta võiks, on samuti veel lahtine. Kaitseministeeriumil on tänavuses eelarves ette nähtud kümme miljonit krooni monumendi projekteerimiseks.
Sambaga ei kiirustata
Aaviksoo sõnul kavatseb valitsus samba Harjumäele püsti panna järgmise aasta 28. novembriks, mil möödub 90 aastat Vabadussõja algusest. Kuna Tallinna linn kavatseb suvel 2008 alustada Vabaduse väljaku ümberehitust, võib monumendi avamispidu toimuda hiiglaslike kraanade vahel.
Vastuseks küsimusele, miks ei plaani valitsus monumenti püsti panna juba järgmise aasta veebruariks ehk vabariigi 90. aastapäevaks, lausus Aaviksoo, et vabaduse monument pole asi, millega kiirustada.
Teise koha vääriliseks hinnati konkursil töö nimega “Meie inimesed”, mis kujutab 19 meetri laiust ja kolme meetri kõrgust klaasmassiivi nõlva sees ning nõlval asuvaid 96 terasest ja ümardatud servadega kolme kuni nelja meetri kõrguseid sambaid.
Kolmanda koha pälvis töö nimega “Illusioon”, mis kujutab nõlva sees hiiglaslikku peegelseina ning selle ees üheksa meetri kõrgust musta graniittahukat.
Esimese koha töö sai preemiaks 250 000 krooni, teise koha töö 150 000 krooni ning kolmanda koha töö 75 000 krooni.
Vabaduse monument
Monumendi rajamine tuli esimest korda päevakorrale 1922. aastal ning algul loodeti see püstitada juba 1924. aastal. Kuni 1940. aastani korraldati ridamisi konkursse, et otsustada monumendi asukoht ja väljanägemine, kuid lõputute vaidluste tõttu ei suudetud seda ometi rajada.
Pärast iseseisvuse taastamist tõusis vabaduse monumendi rajamise küsimus uuesti üles 1997. aastal, mil riigikogu kiitis heaks avalduse ausamba rajamiseks Vabaduse väljakule või selle lähiümbrusse.
2001. aastal algatas Isamaaliidu juhitav Tallinna linnavalitsus konkursi, kuid 2002. septembris selgunud võidutöö sai suure vastuseisu osaliseks.
2002. aastal teatas toonane president Arnold Rüütel, et võidutöö ei sobi, ja tegi ettepaneku rajada monument Harjumäele. Kevadel 2003 pakkus ta monumendi kohaks lauluväljaku nõlva.
Presidendi idee kohtas vastuseisu ning 2004. aastal algatasid Isamaaliit, Res Publica ja Reformierakond riigikogus eelnõu samba rajamiseks Vabaduse väljakule, märtsis 2005 sai see heakskiidu.
2007. a. märtsis kuulutas kaitseministeerium välja vabadussamba ideekonkursi.
Postimees
Aaviksoo: Vene poliitikud kaitsevad vägivallatsenud NKVD-d
Neljapäeval 9. augustil rahvusvahelist sõjalis-sportlikku luurevõistlust Erna retk väisanud kaitseminister Jaak Aaviksoo ründas teravalt Vene tipp-poliitikuid, nimetades neid vägivallatsenud NKVD hävituspataljoni kaitsjateks.
“On nördimapanev, et Vene kõrged poliitikud ja nende käsilased kaitsevad 1941. aastal okupeeritud Eestis, siinsamas Kautla kandis vägivallatsenud NKVD hävituspataljonlasi, kellele astusid vastu Talvesõjas Nõukogude agressiooni vastu võidelnud Soome mundris ernalased, kelle oluliseks ülesandeks oli kaitsta kohalikke elanikke NKVD hirmutööde ja tapatalgu eest,” ütles minister pressiesindaja teatel.
Aaviksoo märkis, et eesti rahva jaoks meenutab Erna retk vaprate meeste võitlust Eesti vabaduse eest ülekaaluka ja jõhkra vaenlase vastu, kes “pärast 1941. aasta naiste, laste ja vanurite juuniküüditamisi ei häbenenud siinsamas Kautlas inimesi nende kodudes elusalt ära põletada”.
Kaitseminister kinnitas, et Eesti-vaenulik propaganda ei suuda kustutada Eesti okupeerimise vastu võidelnute mälestust.
“Palju eestlasi sai hukka kahe inimvihkajaliku totalitaarse impeeriumi omavahelises maailmajagamises ning nii natsliku kui ka punaterrorit külvanud kommunistliku rezhiimi kuriteod on maailma mulda miljonite verega igaveseks jäädvustunud,” sõnas Aaviksoo Erna retke korraldajatega kohtudes.
Venemaa parlamendi ülemkoja spiiker Sergei Mironov ja Vene riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatshov nimetasid Erna retke sellel nädalal natsismi ilminguks ja ajaloo ümberhindamise katseks.
Mironov väljendas hämmeldust, et NATO riikide eriüksuste esindajad võtavad sellest “kahtlase poliitilise ja ajaloolise taustaga üritusest” osa. Kossatshov aga lubas Euroopa Nõukogus tõstatada küsimuse Eesti püüdest “kujutada Hitleri eest võidelnud eestlasi vabadusvõitlejatena”.
Erna retke on natsismiilmingutes süüdistanud ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee president.
Terve nädala kestnud maailma üheks raskemaks peetaval sõjalis-sportlikul Erna retkel osales tänavu 28 võistkonda, nende seas kümme välisriikidest. Uutest välisvõistlejatest osalesid eriüksuste sõdurid Portugalist ja Tshehhist, kohal olid ka Soome, Rootsi, Taani, Norra, Saksamaa ja Ameerika Ühendriikide esindajad. Norra ja Soome olid esindatud kahe võistkonnaga.
Esimest korda korraldati Erna retk 1993. aasta suvel, meenutamaks ajaloolise Erna luureüksuse teekonda.
Erna grupp oli Soome Talvesõjast osa võtnud eestlastest moodustatud luureüksus, kes tegi 1941. aasta suvel dessandi Punaarmee tagalasse Salmistusse. Hiljem liitus luuregrupp lahingutegevusega okupeeritud Eestis.
31. juulil 1941 pidasid Erna võitlejad maha ränga lahingu punaväelastega, mis võimaldas pääseda tuhandetel Kautla metsadesse varjunud tsiviilisikutel.
BNS
Pianist Hando Nahkuri tegevusrohke suvi
Pianist Hando Nahkur. Foto: erakogu
New Englandi Konservatooriumis õppival ja Bostonis elaval Hando Nahkuril möödub suvi suure kontsertreisina. Seljataga on Mehhiko ja Colorado. Septembri alguses kontserdid Itaalias ja Shveitsis.
Hando Nahkuri debüüt- soolokontsert toimus 2. juulil Reynosa linnas, Mehhikos, Reynosa rahvusvahelise klaverifestivali – Festival Internacional de Piano Reynosa 2007 – raames. Festivalile valiti pianiste USAst, Lõuna-Aafrikast, Mehhikost. Eestit esindas Hando Nahkur. Festivalil toimus viis kontserti, nendest neli olid klaveri soolokontserdid ja üks kammerkontsert. “Viis päeva kestnud festival oli haruldaselt hästi organiseeritud,” ütles Hando. “Isegi harjutamiseks vajalik klaver paigutati minu hotelli-tuppa.”
Enamuse suvest oli Hando Aspenis, Colorados, kus toimusid järjekordselt USA suurimad muusika-pidustused. Aspeni muusikafestival toob kokku sadu muusikuid üle maailma. Kahe ja poole kuu jooksul esitatakse sadu kontserte orkestriga ja ka kammermuusika koosseisudes. Hulgaliselt toimub ka soolokontserte, kus esinevad sellised maailma kuulsused nagu Gil Shaham, Julia Fisher, John O’Connor, Yoheved Kaplinsky, Joshua Bell, Edgar Meyer, Gabrile Chodos jpt.
Festivali noorte artistide programmile pääses läbi pingelise võistluse ka Eesti noor pianist Hando Nahkur.
Tema sõnul on Aspeni festivalil osalemine unistuse täitumine. Ülemaailmselt suure mainega festivali noorte artistide programmis osalemine on suur saavutus ja haruldane võimalus noortele muusikutele. Tähtsaim esinemine oli Hando jaoks 18. juulil toimunud suur noorte artistide ühiskontsert kuulsas Harris Concert Hall’is, kuhu valiti terve festivali pealt esinema ainult viis noort muusikut. Sellele kontserdile toimus eelvõistlus, kus osales 60 noort muusikut, kelle hulgast valiti viis kõige paremat. Valiku läbisid kaks viiuldajat, üks tshellist ja kaks pianisti. Hando sõnul oli see erakordne võimalus ennast tutvustada festivali laiemale publikule. Hando esitas F. Liszti “Hispaania Rapsoodia”. Festivali jooksul oli Handol võimalus ennast erialaliselt täiendada Professor Gabriel Chodos’i klaveriklassis, kes Hando sõnul on teda muusikaliselt tohutult arendanud. “Esinemised ja osalemised meistrikursustel Aspenis olid mulle suureks õnneks”, meenutab Hando tänulikult.
Septembri alguses on Handol ees meistrikursused Sveitsis, St. Moritz’i linnas, kus teda juhendab Sveitsi klaveriprofessor Hans Schicker. Nädala jooksul toimuvate kursuste raames annab Hando ka St. Moritzis kontserdi koos teiste pianistidega. Peale Sveitsi seisavad veel ees kaks soolokontserti Põhja-Itaalias, Treviso linnas. Handot kutsuti tagasi Trevisosse tänu 2002. a. toimunud rahvusvahelisel pianistide konkursil “Citta di Treviso” võidetud III preemiale.
Hando Nahkuri uudiseid vahendas
Ago Ambre
Muistne linnus Jägalas osutus arvatust ligi tuhat aastat vanemaks
Väljakaevamised Jägalas. Foto: EPL
Jägala Jõesuu linnamäelt väljakaevatud puitkindlustuse jäänused näitavad, et sellist üsna ehituselt üsna keerulist kindlustusetüüpi kasutati Eesti aladel seni arvatust juba ligi tuhat aastat varem.
Tartu Ülikooli arheoloogiamagistrandi Mari Lõhmuse juhitud arheoloogilistel väljakaevamistel Jägala linnamäel avastati, et puittarand- ehk puitkamberkonstruktsiooni kasutasid meie esivanemad juba paar sajandit enne Kristust.
Seniste leidude põhjal oli arvatud, et Eestisse jõudis see kindlustusetüüp ligi tuhat aastat hiljem, keskmisel rauaajal ehk 6.-7. sajandil pKr.
“See on kindlasti suur avastus,” ütles Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessor Valter Lang. “See näitab, et eesrindlikud võtted kaitseehitiste tegemisel olid jõudnud siia ikka suhteliselt varakult.”
Ta lisas, et vastavad parandused tehakse kindlasti ka uutesse kooliõpikutesse.
Mari Lõhmus selgitas, et tegemist on ristpalkidest tarandiga, mis on olnud täidetud liiva ja väiksemate kividega – ühe sellise kambri põhjapalgid kaevasidki arheoloogid välja.
Eesti Päevaleht kirjutas kahe nädala eest, et Tallinna lähedal Jägala hüdroelektrijaama kõrval neemikul asuval linnamäel toimuvad juba teised arheoloogilised väljakaevamised, mille eestvedajaks on kohalik sõpruskond, kes soovib vähe tuntud linnuse varjusurmast välja tuua.
“Tundus kuidagi solvav, et Eesti kõige suurema linnuse ja isegi tema dateeringute kohta polnud veel hiljuti täit selgust,” põhjendas läheduses elav Janek Shafranovski mõne aasta eest tuttava arheoloogi poole pöördumist. “Kuna naaberkülas elav sõber sai kinnistu vallalt arendamiseks koos linnusega, mida tuleb korras hoida, tekkis mõte midagi põnevat ja südamelähedast ette võtta,” ütles Shafranovski, kelle sõnul Jägala linnust laiemalt ei teata.
Mehed otsustasid luua Jägala Linnamäe MTÜ ning 2005. aastal korraldati nende finantseerimisel linnusel esimesed väljakaevamised. “Kogusime vahepeal natukene rasva ning nüüd jõudsime teisteni, kuid esmajärjekorras tuleks võimas linnamägi puudest ja võsast puhtaks teha,” nentis Shafranovski.
Edaspidi loodab mees ka eurotoetustele ning pikemas perspektiivis võiks kunagise vallikonstruktsiooni mõnes sobilikus kohas rahvale vaatamiseks uuesti üles ehitada.
Väljakaevamisi juhendav Tartu ülikooli magistrand Mari Lõhmus ütles toona Päevalehele, et Jägala linnusel on kaks ehitusetappi. “Ilmselt rajati siia puiduga kindlustatud valliga linnus juba kaks sajandit enne Kristust ja see põletati tõenäoliselt maha esimese sajandi paiku. Sellest annab aimu varasematel kaevamistel välja tulnud tugev põlengukiht,” lausus Lõhmus.
Vanale vallile on 6.-7. sajandil peale kuhjatud liiva, mis omakorda toestati paekividega. “Hetkel pole märke, et linnus oleks muistse vabadusvõitluse aegadesse välja ulatunud, ning siiani pole andmeid ka selle kohta, mis kahe etapi vahepeal või hiljem toimus,” märkis Lõhmus.
Jägala Jõesuu linnamägi on oma kolmehektarise õuepindalaga Eesti suurim linnus, mis oli põhjaküljelt madala valli ja kraavi ning mujalt järskude nõlvadega kaitstud. “Baltisaksa amatöörarheoloog Adolf Friedenthal käis juba 1890-ndatel siin kaevamas, aga sellest pole erilisi jälgi maha jäänud,” ütles arheoloog Mari Lõhmus.
1920. aastal uuris linnamäge Artur Leopold Spreckelsen, kes eristas linnuseehitusel kaht etappi. “Tema seostas esimest viikingiajaga ehk 9. sajandiga ning teist muistse vabadusvõitluse perioodiga 13. sajandi alguses,” rääkis Lõhmus. Linnamäe lääneosas avastas ta neoliitilise kultuurikihi koos arvukate nöör- ja kammkeraamika leidudega, mis pärinevad praegusel hinnangul isegi neljandast aastatuhandest e.m.a. Välja tulid ka kividest laotud koldeasemed, mis asetsesid tõenäoliselt omaaegsetes elamutes.
Muistis sai tugevasti kannatada 1922. aastal Linnamäe hüdroelektrijaama ehitamisel.
“1990. aastatel tehti siin elektrijaama taastamise tõttu veel väiksemaid arheoloogilisi uuringuid, kuid 2005. aastal toimusid ühed esimesed teaduslikud kaevamised,” lausus Lõhmus, kelle sõnul jätkub uurimisel tööd veel pikaks ajaks.
EPL
* The Front Page continues the report from the US Estonian Scout Camp at Järvemetsa in Jackson, NJ. The article continues from last week, and begins with a description of the so-called “secret bonfires” that are organized for campers in various locations. A better name for these, the writer comments, would be “mixed bonfires,” as they bring together different people from different groups to enjoy the evening and fire together.
* The second photo at the bottom of the page is taken at a gathering in Minnesota, where local and visiting Estonians gathered to enjoy a summer day and celebrate Tiit and Mai Treude’s 50th wedding anniversary.
* Ilmar Mikiver discusses the surge in Iraq. The surge in this case refers to the addition of 20,000 additional US troops to aid Iraqi forces in controlling the situation in the country. There is a divide in the US, mainly along party lines, on whether such an act is good or bad, and whether it is a step in the right direction or a wasted effort. If General David Petraeusel is able to bring the situation under control, the outcome may well split the Democratic party along new lines, whether they have supported the war or dismissed it as a loss.
* Vello Helk discusses the reasons behind Russia’s continued antagonism toward Estonia. Among these is the idea that Russians living in Estonia are experiencing democracy and Western ideology. If these ideas are shared with their friends and relatives in Russia, then these people may eventually expect similar behavior from their government. The Kremlin wouldn’t stand for it. Other issues raised include the notion that Estonia has now enjoyed 16 years of re-independence from Russia, which means it is at a threshold and is no longer a child. It is time for the country to grow up and take on adult responsibilities.
* Trivimi Vellise writes about the psychological war waged by Russia against Estonia. The propaganda waged by Russia has been effective enough to make even heads of organizations such as the Simon Wiesenthal Center’s Efraim Zuroff have a misunderstanding of history and not realize the situation that Estonia found itself in during World War II. Mr. Velliste notes that he had known and spoken with Mr. Wiesenthal, and he had understood the complex situation well. Mr. Zuroff should read real history and learn what really happened in Estonia, the author suggests.
* Pianist Hando Nahkur’s numerous concerts are discussed on the Art and Culture page. He has had a busy summer, with performances in Colorado and Mexico, among other places, and he is now preparing to travel to Italy and Switzerland. Mr. Nahkur is studying at the New England Conservatory.
* The second item on the page reports from Jägala, where an architectural dig is finding evidence of sophistacated construction techniques nearly 1000 years before it was expected. This shows evidence of advanced building techniques of builders in Estonia several hundred years before the birth of Christ.
President Ilves: Estonia must be made into an attractive living environment, not a tax environment
August 14 — Yesterday, the President’s Academic Advisory Board gathered in Paslepa, and this time, focused on research, economic and innovation issues, and their mutual connections.
Summarizing the Advisory Board’s meeting, President Toomas Hendrik Ilves said that unless Estonia makes greater investments into research, development, and more broadly, education, our gap with the richer countries of Europe will not decrease, but rather increase.
“I agree with the argument heard at the meeting that economic growth does not necessarily mean economic development. The question is in directing growth into the development of the living environment,” said the Estonian Head of State, emphasizing that Estonia must be made into an attractive living environment, not tax environment.
“If Estonia wants to be a country with an innovative economy, we have to think about ways to lure the best brains from elsewhere to Estonia, especially those who have departed and their descendents,” said President Ilves.
The meeting of the President’s Advisory Board was also attended by Minister of Finance Ivari Padar and Tõnis Lukas, the Minister of Education and Research. Presentations were made by by academician Jaan Einasto, Ott Pärna, the Chairman of the Development Fund, and Marek Tiits from the Baltic Research Institute.
The next meeting of the Advisory Board will be public, entitled “The President’s Noisemakers”, and take place on October 10, 2007 in Pärnu in cooperation with the Open Estonia Foundation and the Pärnu Management Conference.
President of the Republic: The European Union should stand up for Georgia
President Toomas Hendrik Ilves has called last week’s air attack on the territory of Georgia unwarranted and a step that brutally trampled on Georgian sovereignty. Georgian President Mikheil Saakashvili phoned President Ilves, and asked for Estonia’s support for forceful and purposeful action to protect Georgia.
”A rapid, exhaustive and objective international investigation is needed to ascertain all the circumstances related to this event,” said Estonian Head of State.
”I call upon the presiding country of the European Union to take this incident very seriously and not to be as apathetic as after the helicopter attack that befell Georgia in March,” said President Ilves.
|
