|
<!– .style1 {color: #0000FF} –>Eestlased tõid juunioride maailma-meistrivõistlustelt
4 kuldmedalit
Margus Hunt võitis juunioride MM-l kuldmedalid nii kettaheites kui kuulitõukes, kettaheite tulemus 20.53 on juunioride maailmarekord ja läbi aegade üheksas tulemus. Foto: www.iaaf.org
Juunioride maailmameistrivõistlused Pekin-gis lõppesid eestlaste jaoks fantastilise tulemusega.
Margus Hunt, Kaire Leibak ja Marek Niit võitsid kolme peale nelja päeva jooksul neli kuldmedalit. Lisaks püstitas Hunt omaealiste maailmarekordi, Niit ja Leibak aga Eesti täiskasvanute rekordi. August 2006 jääb igaveseks kergejõustikulukku.
Margus Hunt võitis kuldse medali nii kettaheites kui kuulitõukes. Hunt parandas kettaheite finaalis kolmel korral isiklikku rekordit ning võitis kuldmedali maailma hooaja edetabeli parima ja läbi aegade üheksanda tulemusega 20.53.
“Minu jaoks on mõlemad medalid võrdselt tähtsad. Kettaheites sain kulla kulla pärast. Olin favoriit ja läksin võitma, ent rekord lisab asjale palju juurde. Kuuli-tõukes võidetud kuld on aga endalegi üllatus,” rääkis 205-sentimeetri pikkune Karksi-Nuiast pärit Hunt. Oma koduleheküljel kirjutab maailma parim noor atleet: “Uskumatu on tõdeda, et Eestil polnud enne neid mänge ühtegi juunioride maailmameistrivõist-luste medalit ja senine parim koht oli viies. Nüüd tuleb koondis koju nelja kuldmedali ja tohutute rekorditega. Võib julgelt küsida: mis toimub?”
Kolmikhüppes maailmameistriks tulnud Kaire Leibak kavatseb järgmisel aastal sihikule võtta juunioride maailmarekordi 14.62. “Praegugi on meeles kõik need viimased emotsioonid, kuidas valmistusin viimaseks katseks ja mida siis tundsin. Tähtsam kui kuldmedal on minu jaoks sooritus ise,” rääkis Pekingis Eesti rekordi 14.43 püstitanjud neiu.
 
Ülal: Marek Niit krooniti läbi aegade neljanda eurooplasena juunioride MM-il 200 m võitjaks..
Paremal: Kaire Leibak hüppas Hiinas Eesti rekordi 14.43.
Fotod: Postimees/AFP/SCANPIX
Marek Niit jooksis 200 meetrit esimese eestlasena alla 21 sekundi. Finishijoone ületas Eesti rekordi 20,96 püstitanud Niit tegelikult teisena, kuid esimesena lõpetanud ukrainlane Dmitro Ostrovski diskvalifitseeriti kõrvalrajale astumise pärast. Ka sprindidistanstsidel alati võidukad ameeriklased jäid finaalist eemale.
Marek Niit on läbi aegade neljas euroop-lane, kes on võitnud juunioride MM-il 200 m läbi aegade.
“Mulle pole saavutatu veel pärale jõudnud. Ma olen maailmameister!” hõiskas Niit ka kaks tundi pärast autasustamistseremooniat. “Liiga hea on praegu olla!”
Medalite üldarvestuses oli Eesti maailma riikide hulgas 5. kohal.
VES
Mälestuskilde August Reist
EV delegatsioon Rootsi kuninga Gustav V matusel enne lossi siirdumist oktoobris 1950.a.
Vasakult: Johannes O. Lauri, Timotheus Grünthal, Olev Olesk, August Rei, Johannes Klesment.
Foto: erakogu
Augusti keskel sain kutse Eesti Vabariigi (EV) riigisekretärilt Heiki loodilt osaleda 27. augustil EV endise riigivanema ja EV valitsuse eksiilis peaministri presidendi ülesannetes (1945-1963) August Rei ja proua Therese Rei ümbermatmistseremoonial Metsakalmistul ja sellele järgneval koos-viibimisel Kadriorus Kunstimuuseumis.
Ma ei külasta Eestit tihti, loodan seda jälle teha siis, kui Toomas Hendrik Ilves on valitud EV presidendiks.
Kuna ka Vaba Eesti Sõna on teatanud selle tseremoonia toimumisest, siis lubatagu mul avaldada paar isiklikku mälestust Reist.
On oktoober 1950. Olen innukalt andmas eesti ajaloo tundi Stockholmi Eesti Algkoolis, kui mulle teatatakse, et Eesti Komitee esimees Johannes O. Lauri nõuab mind otsekohe telefonile. Lauri teatab, et Rootsi Kuningakoda on võtnud ühendust Eesti Komiteega ja on kutsunud Eesti delegatsiooni surnud kuninga Gustav V riiklikule matusetseremooniale Rootsi Kuningalossis. Sellest kutsest ilmneb, et kuningakoda ei ole tunnustanud Nõukogude Liidu okupatsiooni Eestis de jure.
Olin üllatunnud ja rõõmus, aga julgesin Laurilt küsida, miks Eesti Komitee esimees katkestab mu õppetööd eesti koolis, nõudes minuga viivitamatult rääkida.
Olin samuti üllatunnud, kui Lauri teatas, et ka mind on valitud Eesti delegatsiooni liikmeks. Mul oli raske uskuda, et mina – algkooli õpetaja ja tollal veel ainult üliõpilane – olen valitud nii tähtsaks ülesandeks.
Delegaatideks olid valitud (nimetan selles järjekorras nagu siia lisatud fotol, alates vasakult): Johannes O. Lauri – Eesti Komitee esimees ja Eesti Luterikiriku piiskop; Timotheus Grünthal – EV riigikoh-tunik; Olev Olesk; August Rei – EV riigivanem (aastal 1929, mil Gustav V oli riigi-visiidil Eestis) ja eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesandeis; Johannes Klesment – eksiilvalitsuse kohtuminister.
Miks siis mina niisuguses kõrges kogus? Lauri selgitas, et kutse oli kulutulena levinund Stockholmis ja Komiteesse olevat telefoneerinud paljud EV tippisikud ja ka vähem tähtsad, teatades oma nõusolekust delegatsiooni kuuluda. Ülalmainitud isikuil olevat olnud raskusi leida viiendat liiget.
Ma arvan, et nii nagu mõnigi kord nii poliitikas kui ka ühiskondlikus tegevuses, leiti sellelgi korral keegi kompromissina. Minu valikut olevat mõjutanud asjaolul, et tollal ei olnud Eesti Komiteel veel esinduslikku rii-gilippu ja delegaadid olid otsustanud Eesti Üliõpilaste Seltsilt (EÜS) laenata nende kauni ja suure lipu. Oli arvatud, et EÜS-ile kuuluvat lippu peaks kandma eüs-lane ja lisaks Olesk, kui noor inimene on füüsiliselt võimeline pika tseremoonia ajal lippu hoidma.
Minu silmapilkselt telefonile kutsumise põhjuseks oli, et veel samal õhtupoolikul pidid delegaadid kohtuma Nordiska Kompaniet äris, et üürida esindusriietusi.
Mulle meenub, et matusetseremoonial Rei, seistes lipust natuke tagapool, mõnel korral tasasel häälel mind juhendas: “Natuke vasakule. Hoia kõrgemal.” Kuna riigid olid asetatud tähestiku järjekorras, olime võrdlemisi lähedal Prantsuse delegatsioonile.
Kui meie, Eesti delegatsiooni liikmed, Eesti Komitees hiljem fotosid vaatasime (üks nendest siia lisatud), siis Rei lausus heatahtliku naeratuse saatel: “Noormees Olesk hoiab oktoobrit kõrgel otsaesisel, nagu ta oleks väljumas öösel kell kolm Pariisi ööklubist Maxim.”
Võib-olla oli see õpetuseks, aga mul oli mõnus seda lauset kuulda vormis, nagu see oli öeldud.
Rei võis poliitilistes vaidlustes olla terav, mõnede arvates arrogantsuse piiril, ta julges alati oma seisukohti rõhutatult avaldada. Puhtisiklikus suhtlemises oli Rei diplomaatliku huumoriga ja meeldiv.
On oktoober 1956. Ma töötan Irving Trust Co-i pangas Wall Street 1. Rootsist on New Yorgis August Rei ja Arvo Horm. Nad on soovinud mind kohata, mõnusaks jutuks ja et tutvuda Wall Street’iga, Federal Hall’i ja New York Stock Exchange’iga. Pakkusin neile panga töötajate restoranis lunch’i, olin ju USA-sse asunud alles augustis 1956 ja raha luksusrestoraniks oli vähe.
Arvo Horm informeeris mind nende polii-tilisest tegevusest ja reisi peaeesmärgist; Rei peamiselt noogutas pead või täiendas, ta oli üldiselt kasina jutuga.
Sain teada, et USA asepresident Hubert Humphrey võtab vastu Rei ja Hormi polii-tiliseks aruteluks Washington, DC-s.
USA ei tunnustanud ega tunnnusta legaalselt eksiilvalitsusi, aga oli vilgas kommunismi-vastases tegevuses neid toetama – cointainment policy.
Sain teada, et sel ajal kui Rei oli EV saadik Moskvas, töötas USA saatkonnas noor diplomaat Hubert Humphrey. Rei tutvustas talle diplomaatilist tööd, sõnastusvorme ja isegi käitumist. Oli Hubert Humphrey polii-tiline matroon. Nad olid saanud sõpradeks.
Jätan kõrvale poliitilised tiitlid: USA asepresident ja USA Kongressi juhataja ja EV eksiilvalitsuse peaminister, ja vaatame, mida need sõbrad poliitilisel alal saavutasid.
USA Kongress Humphrey eesistumisel oli 1956.a. Charles Kersteni komitee ettepanekul vastu võtnud otsuse, et Nõukogude Liit on EV vägivaldselt okupeerinud ja nii USA tunnustab kestvalt Eestit de jure. Kongress oli otsuse teinud rohkete tunnistajate ja uuringute järgi. Näitena, USA Congress House Report number 438 toob mitmel leheküljel ära newyorklase doktor Edmund Leetaru arstlikud tunnistused kommunistide poolt vangide mõrvamisest Tartus.
Kongressi otsus pani aluse kommmunismivastase tegevuse majanduslikuks toetuseks. Hubert Humphrey, tema assistentide ja Rei ning Hormi kokkusaamisel töötati välja EV New Yorgi Peakonsulaadile antav majanduslik abi ja selle administratsioon. Loodi vastav Trust fund USA välisministeeriumi raames. Peakonsuli ja konsulaadi töötajate palgad määrati USA välisministeeriumi palgaredeli alusel. Konsuli kulud, üür, kantseleikulud, jne tulid väljamaksmisele arvete alusel. Peakonsuli ja töötajate palgad olid USA tööturuga võrreldes madalavõitu.
Kuidas ma seda tean?
1980-aastail olin panganduses kui “Vice president, international trade finance”. Nii osalesin oma panga esindajana rahvusvaheliste pankade iga-aastastel konverentsidel. Ühel sellisel jutlesin New Yorgis asuva Federal Reserve Panga delegaadiga, kelle allkirjaga saadeti välja toetussummad kommunismi vaoshoidmiseks. Temalt sain palgasumma, mis oli võrreldav Ernst Jaaksoni positsiooniga ja see oli väiksem kui minu sekretäri või mõne kogemustega masinakirjutaja palk.
Nüüd lubatagu mulle väike kõrvalpõige kirjutuse pealkirjast.
Mind on alati pahandanud, kui on mainitud, et Jaaksonil oli kerge pärandada ligi miljon dollarit jagatuna New Yorgi Eesti Maja ja Tartu Ülikooli vahel – tal olid ju käsutada suured summad. Ei, seda tal ei olnud, oli ainult tema kesine palk.
Ma hindan õigeks Jaaksoni pärijate valiku ja ühtlasi soovitan jõukail väliseestlasil eestluse hoidmiseks annetada või pärandada tema asukohamaa eesti majale, koolile, ajalehele (kui need on olemas) ja mitte nn. poliitilistele keskühinguile, komiteedele.
Olukord on muutunud juba 15 aastat tagasi Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega. EV poliitika teostub Eestis riigi põhiseaduse ja Euroopa Liidu sätete kohaselt.
Tulen tagasi August Rei juurde. Mida tean ma Rei majanduslikust alusest – ei mitte palju. Tean, et kui ma Rootsis elasin, siis sel ajal Rei ei töötanud Rootsi tööturul.
Otseselt Eesti okupeerimise järel nõudis Nõukogude Liit välismaal olevatele eestlastele kuuluvaid laevu. Laevaühingud andsid vastuhagi välismaistes kohtutes, peamiselt Suurbritannias. Laevaühingud valisid üheks omapoolseks advokaadiks Rei, kes hariduselt oli jurist. Eestlased võitsid kohtuprotsessid.
Laevad on suure väärtusega, nii ka võidu korral protsendi alusel advokaadi tasu suurus võis olla päris küllaldane.
Kokkuvõttes: August Rei oli teenekas EV poliitik. Ajaliselt on ta olnud tegev Eesti poliitikas võrreldes teistega kõige kauem – 44 aastat, alustades EV Asutava Kogu esimehena(1919), lõpetades surres (1963) kui EV eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes; teda tuleb hinnata ja austada.
Olev Olesk
Algus eelmises VES-s
RAHVARÄNDEIST
Mõtisklus, 2. ja 3. osa
Ilmar Mikiver
Tuleb möönda, et Läänemere ruumis toimunud rahvarän-ded olid väikseformaadilised, võrreldes nendega, mis rullusid lahti Vahemere ruumis tuhat aastat varem – ajendatud peamiselt gootide tungist itta ja hiljem läände.
Gootide algsest asualast Läänemere lõunakaldal ja saartel annab veel tunnistust Ojamaa saare nimi – Gotland. Meie ajaarvamise alguses moodustasid gootid – nagu ka saksid, anglid, frankid, bajuvaarid (baierlased) jt. ühe mitmest germaani hõimust Euroopas. 1. saj. pKr. näis see eluruum neile olevat kitsaks jäänud, sest algas massiivne ränne itta, mis ulatus kuni Musta mere kallasteni. Gootide surve suurenes ka naaberhõimudele, nii et Põhja-Saksamaal elunevad anglid ja saksid olid 5. ja 6. . saj. sunnitud emigreeruma Inglise saartele, kus nad rajasid legendaarse (kuningas Arthuri) anglosaksi kuningriigi. See püsis 11. sajandini ja varises kokku William Vallutaja normannide (viikingite) sissetungiga Briti saartele a. 1066.
Idast läände tungivad nn. ida-gootid (ostroggoths) vallutasid Rooma linna a. 488 kuningas Theodorich Suure juhtimisel, kes kuulutas end Lääne-Rooma keisriks, kuid see keisririik ei kestnud kaua. Märksa imposantsem oli gootide kultuuriline panus. Läänegootidel (visigoths) oli omaenda alfabeet, mille koostas piiskop Ulfilas, kes 4. saj. tõlkis ka Piibli gooti keelde. Ulfilase Piibel on praktiliselt ainuke allikmaterjal gooti keele uurijaile nagu seda oli kadunud minister Selter. Selle alusel on võidud tuvastada, et gooti keel on mingi kadunud idasaksa murrak.
Imposantsed on ka idagooti arhitektuuri säilikud nagu nt. Theodorichi mausoleum Ravennas. See näeb välja nagu väike loss pigem kui mingi hauamonumet. Miks see kul-tuuriliselt küllaltki aktiivne rahvatõug oma identsuse kaotas, jääb tuleviku selgitada. Minister Selter, kes sõjajärgseil aastaial elas Genfis, kinnitas korduvalt, et eesti ja gooti keeled on omavahel sugulased, kuid tema uurimistulemustest ei ole minu teada midagi publitseeritud.
Mitte kõik rahvaränded ei tulene eluruumi kitsusest nagu (tõenäoliselt) gootidel; ei saa jätta arvestamata ka juhtide vallutustahet – Aleksander Suurest Peeter Suureni. Paljudki vallutusretked võivad alata kui katsed luua uut kolo-niaalimpeeriumi, nagu see õnnestus roomlastel. Hunnidel ja mongolitel, kes omal ajal alistasid suure osa Aasiast ja Ida-Euroopast, see ei õnnestunud. Kuid hunnid tõenäoliselt aitasid suruda germaani hõime lääne poole.
Kui koloniaalsüsteemi põhitunnuseks lugeda sellist koos-tööd emamaa ja provintsi vahel, mis tagab mõlemapoolse kasu ja julgeoleku, siis võib öelda, et rahvaste suurrände sajandeil tekkinud riike võib vaadelda kui luhtunud koloniseerimiskatseid. Enamik neist assimileerus asustatavate maade rahvastikuga, välja arvatud „Saksa Rahva Püha Rooma Riik“, mis püsis Saksa keisrite toetusel edasi endise Rooma impeeriumi nime kandjana.
Seevastu assimileerus oma uue kodumaaa rahvastikuga suurem osa gootide algkodust välja murdnud germaani hõime: idagootid (ostrogoths) slaavlastega, läänegootid (visigoths) hispaanlastega, frankid keltide ja roomlastega, normannid inglastega, lango-bardid itaallastega jne. Ning seeasemel, et oma uut asuala koloniseerida, aitasid nad kaasa rea uute rahvusriikide sünnnile Euroopas.
Nüüd on islami suurränne, mis riigipiirid purustab, kutsunud esilee kartuse, et rahvusriikide ajastu võib olla lõppemas.
Washington Times’i välispoliitiline reporter Georgie Anne Geyer kirjutab islami praeguse suurrändega käsikäes hoogustuvast korralagedusest kui „meie disinteg-reeruvast maailmast“. Geyer kurdab, et õiguskorda kaitsev valitsusvõim maailmas üha väheneb, kuna samas aga tõusevad võimupositsioonidele mitmesugused mässulised valitsusvälised vägivalla-grupeeringud – toimub „vägivalla privatiseerumine“:
„Mida me näeme“, jätkab Geyer, „on vägivalla jätkuv ja kasvav erastumine. Vägivaldsed valitsusvälised organisatsioonid paljunevad kogu maailmas, avaliku sõjapidamise on asendanud terrorism – sõdimisviis, millist Lääne väejuhid ei ole kunagi mõistnud“. Ja kolumnist loetleb pika rea rühmitusi, mis selles uues, „neljanda generatsiooni“ (gerilja) sõjapidamises on muutumas üha tähtsamaiks tegureiks: sugu-harud, klannid, fundamentalistlikud usulahud, tänavagängid, hukkamissalgad, terroriliikumised, mässuliikumised jne. Nende tähtsus on jõudnud oma esimese kulminatsioonipunktini sunni islami terrorirühmituse Hezbollah kallaletungiga Iisraelile.
Seega on alanud avalik rahvusriigi piiride purustamine, leiab Geyer ja tsiteerib kaitseküsimuste eksperti William Lindi, kes ütleb:
“Esimest korda on üks mitteriiklik grupp läinud sõtta ühe riigi vastu mitte mässuaktina sissetungija tõrjumiseks, vaid ise murdes läbi rahvusvaheliselt tunnustatud riigi-piiri“ (WT, 26. juuli.)
Geyeri hüpoteesiks on, et rahvusriigid lakkavad olemast väiksemate terrori- ja vägivallaliikumiste esiletõusu tõttu, mis otseliinis tuleneb islami ennekuulmatust ekspansioonist. Kuid rida „õnnestunud“ rahvarände tõendab pigemini vastupidist. Vägivallarezhiimid iseloomustavad esmajoones nn. „luhtunud riike“ (failed states) nagu Haiti, Zimbabwe, Somalia t., kuna „õnnestunud“ rahvaränded on andnud tulemuseks rea maailma kõige paremini valitsetavaid riike nagu Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, Island ja muidugi ka Ameerika Ühendriigid – kõik kunagised kolonisatsiooniriigid.
Asssimilisatsiooniriikidest pakub karika-tuurse portree endine Nõukogude Liit. „Rahvarändena“ tuleb siin mõista miljonite inimeste küüditamist ja sundasustamist – eesmärgil vormida kõik kodanikud samanäolisteks „nõukogude inimesteks“. See osutus pedagoogika ajaloo üheks kõige kolossaalsemaks pettuseks.
Mis puutub moslemite massiivseisse rännetesse viimastel kümnenditel, siis võib kahelda, kas riigipiiride rikkumine ohustab rahvusriikide olemasolu nii tõsiselt, nagu kardab Geyer. Kuid samas tuleb möönda, et parem on karta kui kahetseda.
KOMMENTAARE WASHINGTONI TAUSTAL
KAS ENSV ON VARSTI TAASTATUD?
Vello Ederma
Kõne 14. Vabadusvõitlejate kokkutulekul Võrus, 8. juulil 2006.
Kas taasiseseisvumise 15. aastapäeval kumab Eesti taevas jälle punakalt? Praegusel “nõukanostalgia” ajastul paistab nii. 14. augustil lõid Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ja Rahvaliidu esimees Villu Reiljan käed kokku ja üllitasid koos-töölepingu, mis nii mõnegi arvates teeb tuleviku Eestist Venemaa vasallriigi.
Mõned naljahambad väitsid, et Reiljani väike EKP – Endiste Kolhoosiesimeeste Partei või PPK – punaparunite koondis – tagas uut elujõudu heites ühte savisaarlastega.
Mind on ikka huvitanud, miks igal 24. veebruaril võtab Savisaar vaiksed viinapitsid pere keskel oma Hundisilma talus, kuid peab suurkõnesid tuhandete ees Tallinna Vabadusväljakul 20. augustil? Miks see eristus? Kas need ongi need “kaks Eestit,” millest Allan Alaküla puterdab Kesknädalas ja miskipärast sõimab igal võimalusel Eesti Üliõpilaste Seltsi?
Varemates artiklites olen kirjutanud, et Savisaar ja Reiljan on osavad Eesti polii-tikamaastiku manipuleerijad. Nende mäng on aga transparentne: nende suurim “vaenlane,” Toomas Hendrik Ilves, ei tohi jõuda Kadriorgu! (Bolshevikud on ju alati vihanud menshevikke!)
Ühinen EPL-i Kärt Anveltiga (19.08), et koostöölepingu “pärliks” on selle viimane lause: “Lepingu garant on 44 ühiskondliku organisatsiooni, liikumise ja sündmuse patroon, kahe erakonna ühiskandidaat 2006. aasta presidendivalimistel, hr. Arnold Rüütel.” Anvelt ütleb artiklis “Praegune Eesti kui Nõukogude-aegne anekdoot,” et ajalugu kordub. See “pärl” kõlab nõukogulikult!
Põhiseadus ütleb, et president tuleb valida riigikogus ja kui ei saa, siis nn. “põllul,” s.t. valijatekogus. Kui nad Rüütlit ei saa uuesti presidendiks, siis panustavad Ene Ergmale. Nad polegi huvitatud riigikogust, s.t. põhiseadusest, sest panustavad Rüütli või-dule valijatekogus, kus nad on arvatavalt vallavanemate hääli mingil viisil ostnud. Peaasi, et Ilves ei võida!
Olen ütelnud, et kui Rüütel on president, siis peale riigikogu valimisi märtsis nimetab ta Savisaare peaministriks ja Savisaar hakkab kohe mängima nn. Vene kaarte, püüdes läheneda nii majanduslikult kui po-liitiliselt Moskvale. Ekstremistlikult võiks see tähendada Eesti lahkumist NATO-st ja olla Venemaa eestkostjaks Euroopa Liidus. Kaks aastat hiljem teatab Rüütel, et kavatseb lahkuda ametist tervislikel põhjustel. Võimalik siis, et Reiljan saab presidendiks ja hiljem peaministriks. Niisiis näeme uue “EKP” tõusu eesti poliitikas. Kuid ma loo-dan, et mitte kübetki sellest ennustusest ei lähe täide! Päris hirm tuleb peale.
Mul olid ammu kahtlused, et ega pole ju võimalik usaldada endiseid kommunistliku partei “apparatshikke”. Aga eesti rahvas on neid usaldanud, eriti kui nad räägivad nõukogulikult ja lubavad luua paradiisi maa peal. Muidugi, kunagi kauges tulevikus. Ja ärge küsige detaile.
Kuid vaatame nüüd Eesti poliitilist maastikku läbi Savisaare ja Reiljani lepingu.
Hirmus tulevikupilt
Reformierakonna esimees, peaminister Andrus Ansip ütles kohe, et “lepe loob päris hirmsa tulevikupildi, sest seni Eestile edu toonud majandussüsteem keeratakse pea peale.” Siin aga ma ei saa aru, kuidas praegune valitsusliit saab üldse edasi kesta, kuna selle teised osapooled, peale Reformi-erakonna, on just need kaks lepingulist, Keskerakond ja Rahvaliit. Kas peaminister ei suuda oma valitsust kontrollida?
Mõne kommentaatori arvates on lepingu peamine eesmärk blokeerida valitsuse sisulist tegevust. Kui ka peaminister (kes on ju blokeerimise objekt) kardab “hirmsat tulevikupilti,” kas siis pole õige midagi ette võtta? Keegi ei taha erakorralisi valimisi, kuid valitsusi on varem “remonditud,” kuigi korralised valimised on lähedal.
Riigikogu väliskomisjoni aseesimees (Res Publica) Marko Mihkelson (EPL 17.08) kirjutas, et leping on Eesti huvide vastane pakt ja näitab, mis on Keskerakonna ja Rahva-liidu tegelik positsioon. Huvitav, et lepingu osapooled ei eita soovi Eestit tagasi viia Venemaa majanduspoliitilise mõju alla. Ta jätkab: “Nii on dokumendi loojaid raske usaldada. Kas ikka Eesti tahab olla EL-i ja NATO täisväärtuslik liige? EL-ist ja NATO-st ja nende tulevikust sõltub ka Eesti tulevik. Savisaare-Reiljani-Rüütli pakt näeb ette rahvusvahelist isolatsiooni ja lähenemist demokraatlikust arengust taganenud Vene-maale. Nad peavad EL-i lüpsilehmaks, kellelt nõuda ja saada, ise midagi pakkumata. Osapooled on täielikult ignoreerinud meie kaitsepoliitika nurgakivi – NATOt ja selle tähendust. Siin tuleb lisada, et Savisaar ei ole mitte kunagi ütelnud, et ta pooldab liitumist NATO-ga. Kas Keskerakonna leping Moskvaga seda ei luba? Ta on ainult ütelnud, et pooldab valitsuskoalitsioonilepingut, milles NATO on kajastatud.
Tõnis Saarts (PM 18.08) kirjutab: kas Eesti on määratud mõne aasta pärast olema allkäiva majandusega Venemaa satelliitriik, kes on välja astunud EL-ist ja NATO-st? Kas lepe on tõesti sisulise muutusekuulutaja eesti poliitikas? Mis olid kahe erakonna motiivid leppe sõlmimiseks? Võimalus, et Rahvaliidul ja Keskerakonnal õnnestub Eesti majandussüsteem pea peale pöörata on tegelikult imeväike. Loogiliseks koostööpartneriks on Reformierakond (sest teised keelduvad) ja see ei luba valitsuses olles iial muuta Eesti maksusüsteemi ega muid majanduspoliitika baaspõhimõtteid. Saarts ütleb, et mõju on tegelikult psühholoogiline – meie näitame, et vasaktiib on Eestis tugevam. Kuna peamine idee on Rüütli vali-mine, pole lepingupartneritele oluline mitte niivõrd leppe sisu kui psühholoogiline efekt.
Tuntumaks ettepanekuks opositsiooni hulgas on soov, et Keskerakond ja Rahvaliit tuleks valitsusest välja jätta niikauaks, kui nende juhid lõplikult harjuvad Eesti Vabariigiga ja ei ihale enam tagasi ENSV aegu. Soovunelm?
Savisaar peaministriks
Paljud poliitikud ja kommentaatorid (EPL 15.08) arvavad, et lepingu tegelik mõte on suunata Edgar Savisaar peaministriks. Rahvaliitlased lubavad kuuluda ainult valitsusse, mida juhib Savisaar.
Rahvaliidu valijatebaasiks on peamiselt maapiirkonnad; Keskerakonna baasiks on linnapensionärid ja venelased. Keskera-konnal on salapärane koostööleping (oletav tekst küll avalikustatud) Vene president Putini enda loodud võimupartei, Ühtse Venemaaga. Nii Keskerakond kui Rahvaliit on populistliku ja minevikunostalgilise stiiliga. Viimaste küsitluste taustal on Keskerakonnal rahva seas 19% pooldajaid ja Rahvaliidul 6%. Seega on mõlemi toetus kokku ainult neljandik eesti rahvast.
Mõlemad erakonnad pooldavad “eelarvamustevaba” välispoliitikat Venemaaga. See tähendaks siis hoiduda läänemaailma õiglasest kriitikast, et Putin on diktaatorlik. Samuti soovivad nad piirilepingu jõustumist “välisministrite allkirjastatud kujul,” s.t. ilma riigikogu poolt lisatud pre-ambulata.
Lepingu alusel on nende eesmärgiks moodustada pärast riigikogu valimisi märtsis ühine valitsusliit, ajavahemikuks 2007-2011. Üks tuntud eesti politoloog ütles mulle, et talle on Savisaare upitamine peaministriks ainus osa leppest, mida ta tõsiselt võtab. Siia võib vabalt lisada, et selle tagajärjed on aga kaugeleulatuvad ja Eestile katastroofilised.
Näitena toome lahkuva Vene suursaadiku Konstantin Provalovi (17.08) väidet välisministeeriumis, et järgmise aasta sügiseks võiks kõik kahe riigi vahelised vajalikud le-pingud olla sõlmitud! Aastaid pole nn. “vajalikke” lepinguid sõlmitud, kuid seda saaks teha kohe peale Savisaare nimetamist peaministriks? Provalov nimetas veel tema ametiaja positiivseks nähtuseks vene investeeringute suurenemise. Seda muidugi eriti ajal, kui Savisaar on olnud majandusminister! Provalov emiteeris ka oma huumorisoont, kui kordas Putini mantrat, et ajalooküsimusi peavad poliitikute asemel lahendama ajaloolased ja soovitas luua vastava ümarlaua. See tähendab muidugi nõukogude võlts- ajaloo omaksvõtmist eestlaste poolt, kas tänu Savisaarele? Venemaa aga ise ujub sovetinostalgias ja ei ole lahendanud oma ajalooküsimusi.
ÜRO ainumandaat
Opositsioonis tekitas kõige rohkem häiret leppe lõik, mis nõuab, et tulevikus osalevad kaitseväelased rahvusvahelistel missioonidel vaid ÜRO mandaadiga. Jääb küsimus, kas Savisaar ja Reiljan kirjastasid selle sihilikult või on nende julgeolekuline teadmistepagas üsna väetike. ÜRO mandaat tähendab tavaliselt Julgeolekunõukogu resolutsiooni, millel peab olema Venemaa heakskiit. Kuna NATO tegutses Kosovos 1999 (enne, kui Eesti sai liikmeks) ilma ÜRO heakskiiduta, siis ei oleks Eesti saanud sellest osa võtta ja kaalul oleks olnud liitlaste usaldus.
Presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilves ütles, et kui riigikaitse juht president Rüütel selle leppe heaks kiidab, peab Eesti NATO-st välja astuma. Kui Rahvaliidu ase-esimees Tiit Tammsaar ja riigikaitsekomisjoni esimees, keskerakondlane Toivo Tootsen, ruttasid kinnitama, et see ei tähenda loobumist senisest kaitsepoliitikast ega NATO-st välja astumist, näitasid nii kõrged tegelased kas valelikkust või ignoratsust.
Peaminister, reformlane Andrus Ansip, ütles, et kui all-kirjastajad seda lepet järgivad, pole Eestil võimalik käituda NATO riigina ega loota teiste abile, sest NATO le-ping näeb ette ka vastastikuse kaitse kohustuse ÜRO resolutsioonideta.
Endine kaitseminister Sven Mikser ütles, et lepe on räiges vastuolus Eesti rahvuslike huvidega ja senise julgeolekupoliitikaga. Ta lisas, et Tammsaar ja Tootsen püüavad trükimusta valgeks rääkida. Kaitseminister Jürgen Ligi rõhutas, et kriisiolukorras ei saa Eesti arvestada NATO liitlaste abiga, kui lepe seob käed ÜRO vetoõigust omava Venemaa heakskiitu nõudva ÜRO mandaadiga. ÜRO toimimispõhimõte ei sobi kriisiolukordades NATO kiire ja kollektiivse toimimise vajadusega.
Kahe erakonna president
Eesti ajakirjandus küsib tõsimeeli (PM juhtkiri 16.08), et kas president Rüütel on rikkunud ametivannet – lepingu alusel on ta nüüd Keskerakonna ja Rahvaliidu president, kes sõnastuse järgi tagab nende koos-tööleppe täitmist. Ta ei ole enam kogu rahva president. Isamaaliidu esimees Tõnis Lukas möönib, et lepe on vastuolus põhiseaduse mõttega, mille järgi on president parteide-ülene.
Tuntud neuroloog, doktor Helle Nurm, te-kitas ajakirjanduses tormi, väites et Rüütel ei peaks vanuse (78) ja arvatavate tervisehäirete tõttu uuesti presidendiks kandideerima. Doktor Nurm ütles, et presidendil paistavad olevat tunnetuslikud (kognitiivsed) häired, nagu kõnehäire, äratundmishäire, oskamatus teha varem õpitud tegevust jne. Nii tekib kahtlus dementsusest. Ta lisas, et spontaanselt välja öeldud lausetes puudub tihti selge mõte. Küsis, et miks ta ei võta osa teledebattidest?
Sellele lisasid ajalehed, et Rüütel kirjutas hiljuti Harjumaal külalisraamatusse vale aastaarvu, et oli seal 9. aug. 2003!
Meediatuus Hans Luik (EPL 18.08) kirjutas, et riigipea ei ole tavakodanik. Tema tervis on riigile ja rahvale oluline. Ta küsis, et kas on õige usaldada riigikaitse kõrgema juhi õigusi vanurile, kes isegi valmiskirjutatud tekste lugedes puterdab?
Kuid kirjanik Kaur Kender (EPL 18.08) möönis, et Rüütlit ei tohi hukka mõista! Ta kirjutas, et kui Rüütel hakkab rahvusvahelistel kohtumistel uinuma, süljerida pintsakul, siis on käsundusohvitseri töö see taskurätikuga kõrvaldada. Kui välisilmale president ei meeldi, tuleb igasugune välissuhtlus lõpetada. Kender ütles: “Palju on kodanlikud kollaborandid ja Ameerika tallalakkujad heitnud presidendile ette välissuhtluse puudulikkust. Aga millised riigijuhid on kogu aeg uudistes? Fidel Castro ja Ariel Sharon. Mida nad peavad tegema? Mitte midagi. Peavad olema vanad, meeldivad ja rahulikult lamama. Uudistekanalite rõõmuks võiks Rüütel vahest varvast liigutada.” Nii näeb siis Eesti presidenti vene päritoluga Kaur Kender. Humorist?
Lepingu lubadused
Leping sisaldab lubadusi, mis on tõenäoliselt suunatud pensionäridele. See lubab tõsta tulumaksuvaba miinimum miinimumpalgani ja arendada eesti maksusüsteemi suurema diferentseerituse poole. Jääb mulje, nagu keegi peale Savisaare poleks tahtnud palkasid ja pensione tõsta. Tegelikult on neid tõstetud ja majanduskasvu teenuseks ongi nende järjekindel tõus tulevikus.
Leping ei nimeta raha allikat ja lepinguosalised keelduvad vastamast, kuid leping vihjab Euroopa Liidult saadud rahadele. Opositsioonipoliitikute arvates aetakse nii riik pankrotti.
SL Õhtulehe toimetaja Urmo Soonvald (SLÕ 16.08) kirjutab, et “leping on üldsõnaline, ilma rahalise katteta. Allakirjutanud ise ei oska öelda, kust võetakse raha ideede elluviimiseks. Jutt on miljarditest kroonidest, rääkimata Eesti mainest. Vaid Hitleri Saksamaal, Nõukogude Liidus ja teistes diktatuurides oli võimalik rusikaga vastu lauda lüüa ja hüüatada: nüüd toodame rohkem tanke, tõstame pensione ja vallutame Afganistani!”
Õiged otsused
Äripäeva juhtkiri (18.08) on veendunud, et Eesti on teinud aastast 1991 õigeid, tihti valusaid, kuid vajalikke otsuseid, mis Eesti on viinud okupatsiooni vaesusest omariikluse järjelejõudmiseni. Näiteks radikaalne rahareform tegi vanuritele haiget, sest nullis rublasäästud. Kuid juhtkiri ütleb, et kroon likvideeris ostutshekid ja näotu valuutakaubanduse ja tõi kauba rikkalikult kaubalettidele. Nii rahvas kui välis-investorid on usaldanud krooni ja eesti majandust. Õige oli ka astmelise tulumaksu kaotamine ja asendamine ühtlasega. Ühtlane ja sealjuures alanev tulumaks on taganud järjest suuremad laekumised. Juhtkiri lisab ka, et õiged olid eras-tamine ja kurss liberaalsele turumajandusele. Tekkis inflatsioon, kuid kasu- ja defitsiidimajanduse hinnaproportsioone polnud teistmoodi võimalik ületada. Täna tuleks olla ettevaatlik taasriigistamise nõudmisel, sellel on ebasoovitavad kõrvalmõjud ja välisinvestorite usalduse kaotus. Sisse-tulekud suurenevad, rahvas reisib üle maailma, millest varem sai ainult unistada.
Kärt Anvelt (EPL 19.08) paneb punkti. Ta ütleb, et ajalugu kordub. Nõukogude impeeriumi lõpus asusid selle etteotsa isikud, kes ei olnud tuntud oma hiilgava mõistuse ja kogemuste tõttu. Nad võimaldasid nomenklatuuril jagada ja va-litseda. Kandidaat luges parteikaaslastele ette oma programmilise kõne ja vastas “headele küsimustele.” Kõik otsustati kinniste uste taga. Ladvikul oli üks eesmärk: püsida võimul ükskõik milliste meetoditega. Anvelt tsiteerib keeleteadlase Henno Rajandi omaaegset arvamust ENSV ministrite nõukogu esimehest Bruno Saulist: “Ta on täiesti fantastiline! Ilmne süntaktiline geenius! Kuidas ta sukeldub kõrvallausetesse – esimese, teise, kolmanda astme kõrvallause kaob juba silmist; mõtled – nüüd ta upub! Aga ei! Täiesti ootamatust kohast, sinu selja tagant, kerkib ta vupsti! jälle pinnale. Milline miimika ja milline naeratus!” Anvelt ütleb, et see kõlab kuidagi tuttavalt.
Edasi või tagasi
Isamaaliidu aseesimees Andres Herkel kirjutab Eesti Ekspressis (18.08): “Meil on saabunud majanduskasvu ja eurotoetuste pillava laialijagamise aeg. Jagajad on peamiselt need, kes kibedate reformide aegu vankrile pigem kaikaid kodaraisse loopisid, kui takka lükkasid. Kui suurtoetusi jagab peamiselt üks erakond, mille tippjuhid on pealegi sovetikommetest läbi imbunud, siis võib jagamisest kergesti saada sundparteitamise vahend. Riigi ehitamise asemel võtab järjest enam maad riigi ja võimu küüniline või lausa süüdimatu ümberjagamine. Veel küsimused: kas Eesti areneb Lääne või Ida kombel? Ons meil kodaniku või klanniühiskond? Nõukogude okupatsioon tõi meile vene mõjule vastuvõtliku subkultuuri kandjad. Valimistel eelistavad nad Savisaart ja pronksõdur on nende pühakoda. Kui viisteist aastat tagasi oleks mindud kodakondsuse nullvariandile, siis võiksime nüüd nendega koos SRÜ-s istuda. Paraku pole ma tähele pannud, et Eestis silmapaistval hulgal venekeelsete valijate hääli koguvad poliitikud püüaksid neid valijaid ka vaimselt Euroopasse tuua. Pigem vastupidi – nad eristavad ennast Euroopast. Nõukogude minevik on taas au sees. Mida ühtsem bütsantsipartei on, seda rohkem suudab ta Eesti edu untsu ajada. Lähiajal seisame tähtsate valikute ees. Paigalseis on juba piisavalt kaua kestnud. Nüüd on küsimus: kas Eesti läheb edasi või tagasi?”
Hea küsimus
Jah, see on hea küsimus, saatuslik Eesti tulevikule: kas minnakse edasi või tagasi? Väliseestlased, kes on aastakümneid Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud, jälgivad seda pingsalt. Aastal 1940 jäi Eesti areng pooleli. Loodame, et see ei kordu aastal 2007.
Koos sovetinostalgia tõusu ja endiste kommunistide eneseõigustamisega, on Eestis popiks väliseestlaste materdamine ja solvamine. Tavaliselt ei tunta meie tegevust ja kui tuntakse, siis väänatakse see sovetinostalgia teenistusse. Selles on osalt süüdi eesti meedia.
Väliseestlased loodavad, et eeltoodu on tõesti kõik “polii-tiline müra.” Nad loodavad, et Eesti Vabariik on ja jääb, et see elab edasi Läänes, NATOs ja Euroopa Liidus, kuigi varjukülgi on igal pool. Kuid mitte kunagi tagasi Venemaa rüpes.
Geneetilised kommunistid
Vello Helk 19.08.2006
Presidendivalimiste eel kutsus Keskerakond vaibale sõelale jäänud kandidaadid: Toomas Hendrik Ilvese ja Ene Ergma. Erakonna häälekandja Kesknädal avaldas ainult esimese kohtumise stenogrammi, milles selle peatoimetaja Allan Alaküla keskendus eriti Ilvese ema päritolule. Kuna seda pandi talle mitmelt poolt pahaks, asus ta vasturünnakule, katsudes õigustada oma tegevust, seejuures veelgi kaugemale ulatavate hüpoteesidega (Kesknädal 2., 9.& 16.08).
Esiteks lähtus Alaküla kritiseerijate taustast, rõhutades nende kuulumist Eesti Üliõpilaste Seltsi. Selle liikmetele ja ka Eesti Komiteele püütakse külge kleepida Eesti Vabariigi reeturite silti. Ei andestata, et õnnestus vältida ENSV legaliseerimist Eesti Vabariigi nime all, mis oleks tähendanud kolonistidele automaatset kodakondsust ja vene keele tunnustamist teiseks riigikeeleks. Ainukeseks korralikuks taustaks loetakse nähtavasti kompartei liikmepiletit. See aga puudub Ilvesel, kes pealegi on olnud aktiivne kommunismi kuritegude hukkamõistmisel Euroopa tasemel. Seepärast on vaja teda kompromiteerida. Seda eesmärki teenivad Alaküla küsimused tema ema ja vanaema kohta.
Ilves pole kunagi varjanud, et tema emapoolne vanaema oli Peterburi venelanna, nii et tema soontes on 1/4 vene verd. Sellest ei piisa Alakülale. Ta paneb rõhku sellele, et vanaisal oli eesti nimi ja lisab, et suurem osa Peterburi eestlastest tuli tagasi optantidena ja kohalejäänutest hakati koolitama kommunistlikku kaadrit. Nii võib oletada, et Ilvese geneetiline vanaisa oli kommunist. Selle tõendideta laimu kohaselt on Ilvesel mitte ainult vene, vaid ka kommunisti geenid!
Kuna ei saanud lugeda mõtteid, loeti ENSV ajal kahtlasteks neid, kellel oli veel endise Eesti Vabariigi eliidi geene. See mõttelaad ja tendents pole veel kuhugi kadunud. Nüüd ei saa aga enam kahtlusaluseid likvideerida, jääb halvustamine ja kõrvaletõrjumine, mida on kogenud paljud tõelised vabadusvõitlejad.
Oletused lähevad veelgi kaugemale. Ilvese ema lapsena Eestisse toimetamise võimaliku vahendajana nimetatakse tema lelle Hans Rebast, kes oli välisminister 1927-1928. Sellega seoses viitab Alaküla tema arvatavatele seostele Nõukogude eriteenistustega. Ilvese seletust, et vanaema juurde kogunes seltskond, mis koosnes põhiliselt vene „valgetest“ põgenikest, seostab Alaküla Nõukogude luure huviga selle seltskonna vastu. Võtmeks „valgetega“ suhtleva pere juurde võiski vabalt olla Leningradist Tallinna „smugeldatud“ tüdrukuke, sellega Ilvese ema.
Kus on Allan Alaküla seda mustamistehnikat õppinud, kas Keskerakonna parteikoolis? Ta esindab ise tugeva punaminekuga tegelaste parteid, kus see oli vabatahtlik valik ja on fakt ning katsub sama mudaga määrida 1953. aastal Stockholmis sündinud ja USA kõrghariduse omandanud Toomas Hendrik Ilvest, omistades talle kommunistlikke geene. Kuidas harmoneerub see hoiakuga, et kollaboratsioon polnud kuritegu, aga kui vanaema ja ema on pärit N.Liidust ja koguni venelannad, siis on asi väga kahtlane? Miks selline russofoobia, mille vastu ju Keskerakord oma venelastest valijaid kaits-tes võitleb?
Kui ENSV ajal KGB-istid enam midagi ei osanud küsida, siis päriti vähemalt seda, et ega keegi sinu vanavanematest või vanematest või sugulastest või tuttavatest pole saksa sõjaväes teeninud? Meenutab ka seda taktikat, mida kasutavad praegu endised KGB kaastöölised. Kui neid hakatakse süüdistama, lähevad vasturünnakule ja nimetavad süüdistajaid koputajateks – oma vanadeks ametivendadeks. Kas tahab Alaküla samal kombel kompromiteerida Ilvest? Seda on aga raskem teha, kuna ta on sündinud ja üles kasvanud välismaal, aga siis tuleb sopaga ülekallamiseks minna paar põlvkonda tagasi. Või tahab ta näidata, et Ilves on valinud vale erakonna, on oma tausta tõttu täitsa mees, aga oleks pidanud kuuluma Keskerakonda? Selle esimehe ema on ju samuti venelanna, kes sünnitas tema Rummu vang-las – Edgar Bureshinina, nimeline isa oli Irkutskis. Kuue aasta eest küsis Alari Rammo, kas vene naine kannab 18 kuud või pole Elmar Savisaar selle lapse isa (Eesti Ekspress 2.9.1999)? Sellele pole tulnud vastust.
Mis tähtsust on sellel, kui Ilvese bioloogiline vanaema oleks olnud kommunist, kui ometi Alaküla partei toetab ja eelistab presidendiks inimest, kes on ise olnud kompartei ladvikus? Pole oluline, kes põlvneb kommunistist, vaid kes oli/on kommunist. Kuna aga nõukogude taust on praegu komplimendiks, siis on Ilves nähtavasti reetur, kes hülgas oma geenid – seda ei tohi andestada? Kas väärivad suuremat usaldust need endised aktiivsed kommunistid, kes hülgasid oma ideaalid ning väidavad end olevat olnud vabadusvõitlejad? Kuidas on lugu nende geenidega?
Kuna peaaegu kõikidel eestlastel on perekonnas mõni väike kommunist, kas siis on eestlased, isegi pagulased, geneetilised kommunistid? See on ju hea vabandus, millega saab põhjendada paljude endiste tegelaste jätkuvat juhtivat rolli Eesti poliitikas. Arvatavasti on aga pigem tegemist Moskva poolt pealesunnitud nakkushaigusega, millest oleks võimalik paraneda, aga mille sümptoomidest on raske lahti saada.
LUGEJA KIRJUTAB:
Lugejakiri avaldamiseks juhtkirjade leheküljel:
Mulle on tekitanud tõsist muret, muude nähtuste hulgas, VES-i juhtkirjaniku Ilmar Mikiveri kadumine VES-ist.
Kohkumisega leidsin, et (3. augusti) VES-ist oli seletamatul põhjusel kadunud lehe pikaaegse juhtkirjade kirjutaja, Ilmar Mikiveri, kaastöö. Tema kirjutuse asemele oli trükitud ühest tuntud Eestis ilmuvast lehest võetud kirjutis.
Kuna ajalehe juhtkirja puudumise põhjust polnud märgitud, tundsin põhjust helistada hr. Mikiverile endale, pärimaks tema juhtkirja puudumise põhjust, kuna VES-i talitus oli ilmselt kinni ja kuna toimetaja telefoninumber mul puudus. Kuulsin, et hr. Mikiver oli haigestumise tagajärjel sunnitud juhtkirja kirjutamise sel nädalal vahele jätma, kuid kinnitas, et on valmis juhtkirjade kirjutamist jätkama. See oli rõõmus uudis, sest “lõpp hea, kõik hea”. Oleks aga lootnud, et toimetaja (toimetus) oleks sel juhul oma lugejaid olukorra kohta valgustanud.
Uus kohkumine tuli, kui sain 21. augustil kätte 10. augusti ilmumiskuupäeva näitava lehe, milles jällegi puudus hr. Mikiveri juhtkiri. Selle asemel oli võetud Eestis ilmuvast päevalehest tuntud kirjaniku ja intelligendi Jaan Kapliski pikk ja keerukas kirjutis. Kuna Kaplisnki on kirjutanud varem Ameerikat ja ameerikalikkust ründavaid artikleid, siis tekkis kartus, et VES-i toimetaja on avanud lehe juhtkirja veeru ameerika demokraatia vastasele poleemikale. Ja jälle puudus toimetusepoolne seletus, miks juhtkirjaniku kirjutis juba teistkordselt puudus. Ja selle puudumisel oleks oodanud, et juhtkirja asemele oleks paigutatud samal leheküljel ilmunud Vello Ederma asjalik “editorial”.
Sooviksin toimetaja poolt seletust, miks asendatakse USA eestlaste nädalalehe juhtkirjad Eestis ilmunud lehtedes trükitud kirjutistega.
Thomas Vaga
+++++++
Lp. Thomas Vaga,
tänan, et jälgite nii tähelepanelikult kõiki lehes toimuvaid muutusi. Küll vist mitte piisavalt tähelepanelikult, muidu oleksite te märganud, et Eestis ilmunud lehtedes trükitud kirjutisi on VES pidevalt avaldanud.
Õnneks ei ole antud juhul põhjust teil häirekella lüüa, sest juhtkirjanik Ilmar Mikiver pole kuhugi kadunud. Nagu te ise talle helistades veenduda võisite, oli tegemist juhtkirjaniku tervisest tingitud pausiga.
Kuna lehe tegemisel on teatud ajalimiidid, ei jõudnud Ilmar Mikiveri liiga hilja saabunud kaastöö ka järgmisesse lehte.
Nüüd on minul küll küsimus, milleks sellist asjatut paanikat on vajalik paljundada leheveergudel? Telefonikõne toimetajale oleks andnud vastused kõikidele teie küsimustele.
Toimetaja meiliaadress ja telefoninumber on alati olnud ja on igas lehes 6. leheküljel paremal all nurgas.
Ka samal meiliaadressil, kuhu saatsite oma lugejakirja, oleksite saanud vastuse toimetajalt.
Kärt Ulman,
toimetaja
TÄHTPÄEVI
Abipraost Valdeko Kangro – 90
Juba on möödunud kümme lõikuskuu algust, kui viimati tähistasime abipraost Valdeko Kangro üht ümmargust aastapäeva. Nüüd tuleb sellele liita 10, et jõuda tänavuse aasta juubelini.
Ja juubelit tähistas EELK Connecticuti Kogudus 13. augustil teenistuse ja lõunasöögiga, kus ei puudunud ka asjaosalise lemmiktoit – hapukapsas. Peale selle oli keegi (!) läkitanud haruldaselt ilusa pühapäeva. Juubilar on selja taha jätnud hulga töö-aastaid – koolides, okestrites, laulukoore juhatades, EV kaitsejõududes, kogudustes – neid teenides jumalasõnaga.
Sündinud 8. augustil 1916. aastal Tartus, kus lõpetas Treffneri Gümnaasiumi, seejärel Tartu Kõrgema Muusikakooli, õppides samaaegselt ka Tartu Ülikoolis usuteadust.
Enne suurt sõda tuli selga tõmmata EV sõjaväe univorm; noorteaja möödudes määrati Valdeko Tallinna Garnisoni orkestri koosseisu – tunnustus tema talendile muusikas. Teenistus möödas, algas karjäär Riigi Ringhäälingu Sümfooniaorkestris. Ta jätkas ka õpinguid Talllinna Konsistooriumis, lõpetades seal viiuliklassi veel 1944. aastal.
Sõja-aastad viisid Valdeko Rootsi, sealt peatselt edasi Ühendriikidesse teoloogia stipendiaadina Newton Center’isse, samanimelisse usuteaduse ülikooli Massachusetts’i osariigis. Lõpetas BD (magistri) akadeemilise kraadiga 1951. aastal.
Heites pilgu Valdeko saavutustele, siis 1949. aastal töötas ta kolm aastat keelpillide ja kammermuusika instruktorina Bethel College’is St. Pauls’is (MN). Seejärel muusika kateedri juhatajana Northeastern Bible Institute’is Pennsylvanias.
Jumalasõna kuulutajana on õpetaja Kangro teeninud Vancouver’is Eesti Ühendatud Kogudust, EELK Peetri Kogudust ja Toronto Eesti Evangeelset Kogudust Kanadas, EELK New Yorgi Pauluse Kogudust abi-õpetajana. Ka olnud Huntingtoni sümfooniaorkestri kontsertmeistriks Long Islandil ja samaaegselt juhatanud New Yorgi Eesti mees- ja naiskoore.
Peapiiskop Konrad Veem ordineeris õpetaja Kangro 12. novembril 1972. aastal Stockholmis EELK USA esimese praostkonna vikaarõpetajaks. EELK Connecticuti Kogudus valis õpetaja Kangro kohaliku koguduse õpetajaks 1. jaanuaril 1973. aastal. Järgnevatel aastatel valiti juubilar USA esimese praostkonna abipraostiks, EELK Lõuna-Florida Pauluse koguduse õpetajaks 1. augustil 1996. aastal, aga jäädes ühtlasi teenima ka Connecticuti kogudust.
Kõigevägevam on andnud juubilarile tugeva tervise ja energia koguduste töös ja elus. Soovime ja loodame, et see jätkub ka järgneval dekaadil – suureks juubeliks!
Ülo Anson
Stockholmi Eesti kool sai lisaruumid
Stockhomi Eesti kool sai uue õppeaasta alguseks koolihoone lähedal asuvad majas lisaruumid, milles alustavad õppetööd kooli vanemad klassid. Kool sai lisaruumid annetuste toel, mis tulid Stockholmi Eesti Kooli Sõprade Seltsil. Uued ruumid asuvad Stockholmi Eesti kooli suure hoone lähedal üle tänava. Eesti kool asub Stockholmi vanalinnas Svartmangatanil, kooli lisaruumid asuvad Tyska Stallplanil.
Kooli uute ruumide ja 21. augustil algava õppeaasta pidulikul avamisel viibis ka haridus- ja teadusminister Mailis Reps.
Stockholmi Eesti kool taotleb Eesti riigilt eesti keele õpetaja saatmist kooli ning sellega seotud kulude katmist.
“Seni on kool läbi ajanud oma ressursside ja Rootsi riigi toetuse abil. Kuna koolis käib palju õpilasi, kes jätkavad suure tõenäosusega oma haridusteed eesti keeles, siis soovib kool endale õpetajat, kes pakuks tasemel eesti keele õpet,” sõnas Simson.
Tema sõnul ei ole haridus- ja teadusministeerium eesti keele õpetaja Stockholmi saatmist veel arutanud ning see pole veel selge, kas ja millal see teoks saab.
Kool taotleb Eesti riigilt veel 70 000 Eesti krooni, mille abil saaks rahastada pikapäevarühmade tegevust ja soetada õppevahendeid.
Stockholmi Eesti kooli asutasid 1945. aastal Eesti põgenikud. Kool hakkas saama riiklikku toetust 1953. aastast. Algusaastatel kolis kool tihti, oma praeguses asukohas Svartman-gatanil tegutseb kool 1973. aastast.
Suurema osa tegutsemisajast on kool olnud kuueklassiline. 1986. aastal andsid Rootsi võimud loa avalda ka 7.-9. klass. 1990. aastatest tegutsevad koolis ka eelkooliklass ja pikapäevakodu.
Eelmisel õppeaastal õppis Stockholmi Eesti koolis 178 last vanuses 6-16 eluaastat. 50 neist on sündinud Eestis, ligi 90 väliseesti peredes ja ülejäänud mitte-eesti peredes. BNS
Euro viibimine võib tuua kütuse ja alkoholi hinnatõusu
Kuna Eesti ühinemine euroga 2008. aastal on muutunud ebatõenäoliseks, soovitavad analüütikud siiani edasi lükatud alkoholi, tubaka ja kütuse aktsii-sitõusu kiiresti ära teha, et hiljem lihtsamalt eurole üle minna, kirjutab Postimees.
Üleeile avaldatud rahandusministeeriumi järgmise aasta inflatsiooniprognoosi järgi on Eestil vähe lootust 2008. aastal euro kasutusele võtta. Seoses sellega soovitasid samal päeval majandusministeeriumi külastanud Rahvusvahelise Valuuta-fondi ehk IMF-i eksperdid kaaluda hinnatõusu vähendamiseks edasi lükatud kütuse-, tubaka- ja alkoholiaktsiisi kohest tõstmist.
Kuigi alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi tõus kiirendaks korraks hinnatõusu, on Eestil pärast selle võrra kergem, leidsid IMF-i esindajad.
Rahvusvahelise Valuutafondi esindajatega nõustus ka Hansapanga analüütik Maris Lauri, kelle sõnul on lootus euro 2008. aastal kasutusele võtta õhkõrn.
“Selleks peaks maailmas nafta hind kukkuma kaks korda, mida keegi ei usu. Tasub reaalsusele silma vaadata – inflatsioonikriteeriumi täitmine järgmise aasta esimesel poolel on sisuliselt võimatu,” ütles Lauri. Seetõttu ei tasu tema sõnul planeeritud hinnatõusudega venitada.
Kui aktsiisitõus oleks selle aasta lõpus või järgmise aasta alguses, siis kasvab tõenäosus, et 2009. aastal euro kasutuselevõtuks suudab Eesti inflatsiooni piisavalt kontrolli alla saada, lausus Lauri.
Võimalikult kiiret aktsiiside tõusu toetab ka sotsiaalminister Jaak Aab, kuid mõnevõrra erinevatel põhjustel. Sotsiaal-ministeerium soovib just alkoholi ja tubaka aktsiiside tõstmist.
Aabi hinnangul oli juba aktsii-sitõusu edasilükkamise ajal näha, et see ei aita inflatsiooni vastu võidelda. “Samas on see väga raskete mõjudega, sest võrreldes teiste hindadega on alkohol ja tubakas liiga odavad,” märkis Aab.
BNS
Tallinnas toimub Maailma Energeetikanõukogu peaassamblee
Septembri alguses toimub Tallinnas Maailma Energeetikanõukogu (World Energy Council ehk WEC) peaassamblee, kuhu on oodata 450 valdkonna tippspetsia-listi ja ettevõtete tippjuhti 95 riigist. Ürituse kolm esimest päeva on pühendatud energeetikanõukogu komiteede koos-olekutele, samuti pakutakse delegaatidele võimalust külastada erinevaid objekte Eestis ja Soomes, teatas Eesti Energia.
6. septembril toimuval ametlikul istungil valitakse organisatsioonile uus juht. Peaassamblee lõpetab 7. septembril toimuv Eesti energeetikapäev, mis pakub delegaatidele võimalust saada vahetut teavet Eesti energiatööstuse arengust.
Tallinnas toimuva peaassamblee korraldajaks on nõukogu Eesti rahvuskomitee eesotsas esimehe Sandor Liivega, kes on Eesti Energia juhatuse esimees. Peaassamblee patroon ja toetaja on majandusminister Edgar Savisaar.
Maailma Energeetikanõukogu on 1923. aastal asutatud ning arvukaid energeetika-sektoreid ühendav suurim ja juhtiv ülemaailmne organisatsioon, millel on liikmeid 95 riigist.
Nõukogu Eesti rahvuskomitee asutati majandusministeeriumi, Teaduste Akadee-mia, Tallinna Tehnikaülikooli, Eesti Energia ja Eesti Gaasi poolt 16. juulil 2003.
Maailma Energeetikanõukogu peaassamb-lee toimub 3.-7. septembrini. Tegemist on tähtsaima energeetikaalase sündmusega maailmas, märkis Eesti Energia.
BNS
Üheksa USA diplomaati Eestis peab oskama kohalikku keelt
USA riigikontrolliorgani GAO kuu alguses avaldatud aruandest nähtub, et Ameerika Ühendriikide Eesti saatkonnas peab kohalikku keelt oskama üheksa inimest, kuid neist veerandi keeleoskus ei vasta nõuetele. Funktsioonidelt Eesti riigikontrolli meenutava GAO (Government Accountability Office) aruande kohaselt on seega ebapiisav kahe inimese keeleoskus üheksast.
Eesti saatkond on keelenõuete täitmiselt samal tasemel Lätiga, kus keeleoskust nõudval ametikohal töötavast 11 inimestest on samuti 25 protsendi keeleoskus puudulik.
Erinevalt Tallinnast ja Riiast on Helsingi ja Vilniuse saatkonnas keeleoskust nõudvatel ametikohtadel pilt veidi parem – Vilniuse saatkonnas on puudulik 11 protsendi keeleoskuse nõudega töötaja tase 11-st ning Helsingis ei oska kohalikku keelt vastavalt 14 protsenti seitsmest.
Leedus ja Soomes on keelt vajalikul tasemel oskavate ametnike arv tunduvalt suurem ning Eestis ja Lätis mõnevõrra suurem kui sarnaselt klassifitseeritud keeli kõnelevate riikide Ühendriikide saatkondades keskmiselt.
USA saatkondades keskmiselt vastab keeleoskus raskete keeltega riikides, mille hulgas on ka eesti, soome, leedu ja läti keel, nõuetele 70 protsendil keelenõudega ametikoh-tadel töötavatel inimestel.
GAO aruandes on soome-ugri, balti ja näiteks ka slaavi keeled klassifitseeritud raskete keeltena, mis on lingvistiliselt ja kultuuriliselt taustalt oluliselt inglise keelest erinevad.
Niinimetatud maailmakeeli ehk kõige kergemini õpitavaid võõrkeeli (inglise keelega lähedas suguluses olevad keeled, nagu hispaania ja prantsuse) oskab vajalikul tasemel 75 protsenti keeleoskust nõudvatel ametikohtadel töötavatest saatkonnatöötajatest.
Väga raskete keelte, nagu hiina, jaapani, korea ja araabia keele oskust nõudvate ametikohtade puhul on olukord kõige kehvem, kuna GAO aruande kohaselt oskab nõutud tasemel keelt vaid 62 protsenti töötajatest, kelle ametikoht eeldab teatud keeleoskust.
GAO märgib, et USA riigidepartemang on viimastel aastatel diplomaatide keeleoskuse vallas teinud küll edusamme, kuid puudujäägid on tõsised ning keeleoskust nõudvaid ametikohti täidetakse jätkuvatelt nõutud tasemeni mitte küündiva keeleoskusega inimestega.
VES/BNS
Ühest olulisest probleemist
See oli kümme aastat tagasi kui Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) algatusel käiku läks aktsioon koostada USA eesti pagulaskonna ajalugu. Tänuväärne ettevõte oli nagunii tublisti hilinenud, sest 1996. aastaks oli enamus omaaegseid tegelasi surnud. Kuna ka paljud eesti organisatsioonid olid selleks ajaks tegevuse lõpetanud, polnud kerge leida laialipillatud materjale. Hulk väärtuslikke ürikuid oli nagunii jäädavalt kadunud.
Sellest hoolimata suutis tookordne ERKÜ Ajalookomisjon, eesotsas Juhan Simon-soniga ja tänu paljude eestlaste kaasabile, koguda suurema hulga materjali, mille põhjal Enn Kõiva koostas ajalooraamatu esialg-se käsikirja. Juba alguses oli selge, et teos tuleb kirjutada inglise keeles. Esiteks polnud kerge leida isikut kes valdaks eesti kirjakeelt nõutud ulatuses. Teiseks oli küsitav, kui-võrd mõistlik on kirjutada teost eesti keeles, arvesse võttes siinsündinud generatsioonide vähest keeleoskust. On ju sõnavara ja grammatika tundmine nende hulgas üsna piiratud. Kolmandaks ei tule unustada, et raamatu mõte pole nostalgiline tagasivaade, vaid ajalooteaduslikke norme jälgiv uurimistöö, mida saaksid kasutada ka mitteeestlastest ajaloolased.
Kui mu mälu ei peta, siis valmis esialgne käsikiri umbes aastal 2003. See oli igati rõõmustav saavutus. Käsikiri anti üle ERKÜ-le, kes pidi hoolitsema järgmiste faaside eest – keeleline redaktsioon ning lõplik trükkitoimetamine.
Nüüd on möödunud kolm aastat ja suurte ootustega alustatud ettevõttest pole enam midagi kuulda. See on kurb, kuna oleme ajaliselt jõudnud pagulasühiskonna lõpu lähedale. Veel veidi viivitust ja siis jäävad sarnased projektid läbi viimata. Tuulde läheks tehtud töö ning kasutamata jääks paljude kaasmaalaste poolt kogutud rahasumma.
Sellest siis minu küsimused: (a) Kus või kelle käes on ajaloo käsikiri?
(b) Kes on praegu vastutav toimetaja või task manager?
(c) Mis on teose redaktsiooni, trükkiandmise ja lõpliku avaldamise konkreetne tunniplaan?
Mu konstruktiivsed ettepanekud oleksid järgmised. Esiteks on minu arvates abso-luutselt vajalik, et keelelise redaktsiooni teeks elukutseline ameeriklasest toimetaja. Ainult siis oleks garanteeritud, et tekst on vaba subjektiivsetest väljenditest, pagulas-aja klisheedest ning vastaks sellelaadilise uurimuse teaduslikele nõuetele. Teiseks liiguks projekt kindla lepingulise tunniplaani järgi ning raamat valmiks enne kui on hilja. Omalt poolt tean ma soovitada kvaliteetset toimetajat, kes on aastakümneid redigeerinud igat laadi raamatuid, töötades suurte kirjastuste juures. Tema paneks teksti vajalikku vormi ja meie aitaksime teda sisuliste selgituste ja abiga faktilistes küsimustes. Muidugi maksab see töö vastavalt, kuid selleks ju raha koguti. Pealegi on ERKÜ-l minu teada küllaldased fondid, et rahvuskultuuriliselt olulist ettevõtet lõpule viia.
Raul Pettai
Luidja EDU-st ja Puski kultuurist
Puski õigeusu kirik Hiiumaal.
Arhiivifoto
Hiidlased peavad oma saart üheks maailma suuremaks mereriigiks, kohe Inglismaa ja Iirimaa järel. Nali naljaks, see väike maalapp keset Balti merd on andnud nii Eestile kui maailmale mitmeid hingelt suuri loomeinimesi ehk tegijaid, nagu seda nüüd siin nimetatakse.
Ilmselt on hiidlasi ka teiselpool suurt lompi ja sellepärast annan teada, mida Hiiumaal tehakse.
Puski on tilluke täpp Hiiumaa kaardil. Võõrastele ei ütle see nimi midagi, teadjamatele, ka nendele, kes üle vee läinud, tuleb meelde kirik ja koolimaja, surnuaed, kuhu sugulasi maetud, suurepärane puraviku- ja mustikamets.
Kunagi kihas siin elu, olid kenad talud, tehti kõvasti tööd ja osati lõbutseda. Puskit võis sajandi algul pidada Hiiumaa vaimseks keskuseks. Just siin alustati saare rahvaharidusliikumisega.
Ühena kolmest tsaaririigi poolt välja valitud apostliku õigeusu kiriku asukohale püstitatud kirikust, muutus Puski kirik (ehitatud 1889-1891) peagi kohalikuks keskuseks. Peale kiriku oli siin koolimaja, preestrimaja, postkontor.
Sajandi alguses Puskil teeninud preestrid Vassili Verlok ja hiljem Kosma Laredei olid tõsised eesti meelsed ja keelsed mehed. Tunnustusena avati 2005. aasta augustis neile mälestuskivi.
Nõukogude ajal kirik suleti, Puski 7-klassiline kool töötas 1962. aastani. Ja siis tuli suur vaikus.
Taasiseseisvunud Eestis hakkas Kodukandi liikumine jõudma pea igasse maanurka. Luidjal, just seal, kus Kõpu poolsaar ennast suurest Hiiumaast lahti rebib, taasloodi Kõrgessaare haridusselts Edu.
Seltsil on oma laulukoor, raamatukogu, majas asub internetipunkt. Kuigi seltsi liikmed on rohkem pensioniealised, kaasatakse oma tegevustesse ka lapsi ja lapselapsi, üldse Luidja kandi noori.
Algusest peale on rõhutud sõnale haridus. Sellepärast on omal kohal loengud ja õppused, rahvapärimuste kogumine ja kirjapanemine. Oma kodukandi ajaloole on pühendatud ajalookonverents ja endise Luidja kandi keskuse Puski kiriku juures peetud rahvakogunemistel kantakse ette kogutud materjale.
2005. aastal organiseeris selts Puski kiriku endistele preestritele Verlokile ja Laredeile mälestuskivi, tänavu, 12. augustil, peeti selle kivi juures kokkusaamine, kus meenutati kohalikku kultuuritegelast Juuli Põllut tema sünniaastapäeval ja tähistati Puski kiriku 110. aastapäeva.
Seltsi kroonikaraamatus on read:” Nüüd, kus see asula on unustuses, peab küsima, miks see kunagi nii elava liiklusega ristteede sõlm, vaimne keskus, kus veel iseseisvuse ajal töötasid kirik, kuueklassiline algkool, kauplus ja postiagentuur, kus peeti rohkesti külastatavaid pidusid näidenditega ja mis oli jäänud sõjast terveks, on muutunud varemeteks ja seisab keset metsa täielikus vaikuses.
Miks on tosinaperelise Puski küla asemel, kus kunagi pärast vilja koristamist vehkisid lõbusasti tuules kolme tuuliku tiivad, nüüd vaid võsastunud põllud, heinamaad ja paar majakest? Miks keegi ei armastanud Puskit? Miks oli kõigil siin elamiseks nii vähe kannatlikkust ja nii palju leppimatust? Miks hüljati maad, mille omandiks saamist nende isad olid kunagi nii suureks õnneks arvanud?“
Kuidas vastata? Edu liikmed vastavad oma tegudega, oma majja kutsutud lasteringide naeru ja naljadega. Ja muidugi lauluga, sest Luidja laulukoor, mida juhatas aastakümneid kohalik kooliõpetaja Eha Koit, kes tänaseks manalateele läinud, on nüüd noortes ja võimekates kätes. Uus dirigent Aave Kark tuleb lauluproovidele Viskoosast. Lauljaid sõidab kohale mitte ainult Luidja ümbrusest vaid ka Kõpust ja Kõrgessaarest.
Siin elatakse oma täisverelist elu ja tehtu, mis raamatusse raiutud, peaks järglastele eeskujuks olema.
Katrin-Ädu Metsand
Hiiumaa
* The Front Page has a story of the Estonian 2 Gold medal winner Mr. Hunt at Bejing (see article on the right). The se-cond photo is from the delegation of the Estonian Government in exile at the 1950 state funeral of King Gustav V of Sweden. The man holding the flag is Olev Olesk, whose article describes the occurance on page 5. The head of the Estonian government in exile, August Rei is standing to Mr. Olesk’s left. The article describes the story of how Mr. Olesk, then only a university student and grade-school teacher, came to participate in the state funeral. Mr. Olesk describes various events which brought Mr. Rei and him together. Recently, Mr. Olesk was invited to Estonia to attend the moving of Mr. Rei and his wife’s remains to Estonia, where they were laid to rest at Metsakalmistu cemetery.
* The Editorial continues the discussion of migration which began in the last issue. In this part, Mr. Mikiver discusses the various Gothic tribes, from the Ostrogoths that sacked Rome to the Visigoths, who developed their own alphabet. While the Goths moved outward from their homeground in search of more room, other tribes expanded for the sake of expansion and invasion. Among these can be counted the Huns.
* Vello Ederma muses whether the Estonian Soviet Republic could be reinstated. This seemingly farfetched notion is analyzed in terms of current events in Estonia. It is becoming more apparent what the ambitions of the center-left parties in Estonia are. Citing articles and commentaries in the Estonian press, Mr. Ederma notes how people like Edgar Savisaar and Villu Reiljan are making their nostalgia for the “old times” and their close ties to Russia quite apparent. He, along with most Estonians abroad, hope that these are just “political rumblings.”
* Vello Helk discusses “genetic communism.” It seems that Allan Alaküla, the Editor in Chief of the Estonian paper Kesknädal has made it his personal crusade to dig up presidential candidate Too-mas Hendrik Ilves’ family’s past. It seems that his great-grandmother was a 1/4 Russian, or that this side traces itself back to St. Petersburg. Then there is the revelation that some relative may have been a communist. These are all being used to discredit Mr. Ilves, as if having communists in one’s family make one a “genetic communist” as well. Never mind, notes Mr. Helk, that Mr. Alaküla’s leftist leanings are not unknown, and that if anything, they should be celebrating this piece of Mr. Ilves’ history. The shame, it seems, is that Mr. Ilves is not left-leaning, and thus almost a traitor. If genetic communism were true, notes Mr. Helk, practically everyone would find at least one in their family tree.
* The Art and Culture page has a brief commentary by Raul Pettai, who openly asks the status of the “Estonians in America” historical project and yet-to-be published book. The manuscript itself was finished in 2003, but no word has been given yet on when the book might actually be published. Mr. Pettai makes three suggestions on how to do this project right.
* The second item on the Art and Culture page deals with the small island of Hiiumaa, and its village Puski, which has a long cultural history. Photo is shown of the Puski Orthodox church.
Estonia gets 4 golds at IAAF World Junior Championships in Beijing
VES – The World Junior Track and Field championships were held Aug 15-20 in Beijing, where Estonia showed why it is consdered one of the world’s top nations in the sporting discipline.
Garnering 4 gold medals, Estonia ranked fifth in the final medal standings after Kenya, the host country China, and the expected USA and Russia.
19-year-old Estonian Margus Hunt scored right away with a 66.35m Discus Throw (1.750kg), which was a World Junior record. Mr. Hunt, who came into the games expecting a top ten finish but not much more, obliterated the former record of 65.88m, set by Egypt’s Omar El-Ghazaly in 2003.
“I didn’t expect a World record today,” Mr. Hunt said afterward. “I am surprised it came so early. I hope I can do the same tomorrow (in the final).”
Mr. Hunt went on to win 2 golds, with a first-ever Shot put / Discus title double in World Junior Championship history.
Bringing home Estonia’s third gold in Beijing was Marek Niit, who also scored another record with a national junior record of 20.96 in the men’s 200m final.
Kaire Leibak also claimed gold with her 14.43 meter triple jump, besting China and the Ukraine by nearly a half meter.
In addition to the four gold’s, Estonia also made a mark with its qualifiying-round finishes. Viktoria Leks squeezed out a first-place qualifying, equaling the best jumpers with her 1.83 meter high jump. She finished in the top ten, but without a medal, in the finals.
As one commentator noted after Marek Niit’s victory, the spectators would soon learn to hum along with Estonia’s national anthem.
We can only hope for that next year.
Estonian Minister Would Like Observer in Lebanon to Continue
ER – Estonian Defence Minister Jürgen Ligi said he supported the continued presence of the Estonian observer in Lebanon.
Ligi said after a discussion of the situation in Lebanon and the future of Estonian observers and the mission of the Estonian representatives should be continued at least until the United Nations found it was expedient to keep its observers in Lebanon. “The military situation has changed but the presence of Estonian representatives is necessary for the local people and for Estonia in foreign policy terms,” he added, referring to other countries’ conduct.
Capt. Madis Morel and Maj. Ove Voore are on a one-year mission in the Middle East under the auspices of the United Nations. Morel serves in southern Lebanon and Voore in Syria.
The Molotov-Ribbentrop Pact and its consequences
PART I
On 23 August 1939, the USSR and Germany signed a pact of non-aggression that would become infamous. Known as the Molotov-Ribbentrop Pact after the countries’ foreign ministers, Vyacheslav Molotov and Joachim von Ribbentrop, it is the secret additional protocol that has been drawn the most attention, as it divided Central and Eastern Europe into spheres of influence in disregard of international law, paving the way for the Soviet Union to occupy the Baltic States. Clause 1 of the secret protocol states that “in the event of a territorial and political rearrangement in areas belonging to the Baltic States (Finland, Estonia, Latvia and Lithuania), the northern boundary of Lithuania shall represent the boundary of the spheres of influence of Germany and the U.S.S.R.”.
The MRP and the secret protocols changed the entire international situation and promoted the outbreak of World War II. On 1 September 1939, Germany invaded Poland, launching the war, while the Soviet Union attacked Poland on 17 September. Poland was razed in 27 days, after which the country served as the setting for a joint victory parade by Nazi Germany and the USSR. After the Polish state was destroyed, Stalin, with Germany’s blessing, began gradually implementing his aggressive designs on the Baltic States. The outcome of the Winter War of 1939-1940 between Finland and the Soviet Union and the annexation of Poland opened the way for the occupation of the Baltic States, as stipulated in the MRP.
Already in autumn 1939, Soviets forced military bases on Estonia and Latvia, and then on Lithuania. By mid-September, a 160,000-strong division of the Red Army massed on Estonia’s borders, outnumbering the Estonian armed forces (16,500 men) by a factor of ten. On 28 September, a pact of mutual assistance was signed between the Soviet Union and the Republic of Estonia, stranded with its intimidating Eastern neighbor by the world, resulting in the deployment of 25,000 Red Army troops in western Estonia. Although the implementation of this pact was not supposed to interfere with the sovereign rights of either party, it was an asymmetrical treaty, and had the effect of significantly restricting Estonian sovereignty, doing away with its neutrality and transforming Estonia into a protectorate of the Soviet Union. Analogous treaties were signed with Latvia and Lithuania.
In mid-summer 1940, as the whole world was watching the collapse of France before the German war machine, the Soviet Union occupied the three Baltic republics. On 16 June, Soviet foreign minister Molotov issued an ultimatum to Estonia (as it did to Latvia and Lithuania) accusing the Baltic States of violating the pact of mutual assistance and of forming a military alliance that the Soviets claimed was threatening its security. The Baltics were called on to form new, Soviet-minded governments and to permit the unimpeded entry of the Red Army into the country. With no hope of outside assistance, the Estonian government acceded to the ultimatum and on 17 June the Red Army units—nearly 100,000 men—entered Estonia and, together with the troops stationed on the bases, occupied the entire country. “People’s governments” were formed in the occupied Baltic States from 17-21 June 1940. On 3 August, Lithuania was annexed by the Soviet Union, followed by Latvia on 5 August and Estonia on 6 August.
Soviet troops had not yet reached Estonia when NKVD directive no. 0001223 was prepared on deportation of inhabitants of the three Baltic States. Estonia’s political leadership, officer corps and intelligentsia were slated for systematic destruction. Economic luminaries, senior officials and homestead owners also featured on the list. They were to be arrested, their property confiscated, and sent to camps for 5-8 years with 20 years of exile. The families of arrestees were to be waiting for them in the resettlement areas.
Toward the end of German occupation, in March 1944, the Estonian National Committee was formed, which made preparations to reinstate Estonian independence with Western assistance and based on the Atlantic Charter. Jüri Uluots, in the capacity of President of the Republic, sought to restore the legitimate state bodies and on 18 September appointed a broad-based coalition government led by Otto Tief. The Tief government declared the Republic of Estonia’s continuity, and neutrality in the ongoing war, and tried to organize the defence of Tallinn. On 22 September, Red Army units reached Tallinn and by the end of November, all of Estonia was again under Soviet control.
The occupied Baltic States were the only overrun countries whose independence was not restored at the end of the war. They are also exceptional in that the Atlantic Charter’s points on territorial adjustments and self-determination were not applied to them, even though the Soviet Union, too, had acceded to the charter. The Baltics were the only members of the League of Nations that did not take seats in the new organization, the UN. The de jure continuity of the Republic of Estonia was embodied by an exile government for the subsequent period of almost a half century.
Continued in our next issue…
|
