|
Eestlane kohtus eestlasega ja Eestist huvitunud ameeriklasega XXVIII Lääneranniku Eesti Päevadel
Korraldus esmaklassiline ja osalejate rahulolek üle ootuste
Ilus Kalifornia oma palmipuude ja sooja ilmaga tervitas sadu eestlasi, kes olid tulnud osa võtma XXVIII Lääneranniku Eesti Päevadest. Osavõtjate nimekirjas oli üle 600 nime, kuid nii mitmed vist korraga ühel üritusel ei viibinud.
Leelo Tungal oli koostanud ilusa LEP XXVIII hümni, “Eesti, mu südame sünnimaa”, sõnad ja viisi seadnud Olav Ehala. Hümniga algasid kõik üritused. Ilus! Päevade üldjuht oli Jüri Tint. Teised juhatuse liikmed olid: Mall Arusalu, Raivo Neggo, Uve Sillat, Leila McLaughlin, Kuno Lill, Luige Lill, Helle Frejus, Reet Rand, Marika Leesment, Tiiu Leetmaa.
Et saada kompaktset üldpilti toimunust, paneb siin kirjutaja toimunud üritused peaaegu loetelu vormis kronoloogilisse järjekorda.
Reigstratsiooni ja informatsiooni laud oli avatud terve ürituse aja ja laua taga oli alati keegi rõõmsalt tervitamas ja abistamas. Vastutav isik oli Luige Lill. Teda abistasid: Kuno Lill, Asta Auksmann, Asta Liivoja, Asta Kalmann, Merle Tammesalu, Kadri Kanepi, Nancy Nurmberg, Agate Hansen, Tiiu Leetmaa, Lia Lill Kantor, Kadri Speek, Tina Linnas Hill, Malle Tael, Helle Girey, Biret Rebbas, Mare Kuiger, Hedi Truus , Erika Lepiku, Maire Malloy, Mai Liis Bartling, Annika Mätas
Neljapäeval, 9. augustil toimus Eesti Rahvuskongress ERKÜ üldkorraldusel ja LEP-i poolt oli vastutavaks isikuks Helena Seli. Rahvuskongressist kirjutab VES detailsemalt hiljem.
Ülal: Ameeriklased laulamas Cyrillus Kreegi helitööd “Eesti rekviem”. Foto: Arved Plaks
All: Rahvatantsupeo ilus veepark Biltmore hotelli ligiduses.
Foto: Westoproductions Photography
Los Angelese kesklinna kauni Biltmore hotelli Emerald saalis toimus päevade avaaktus. Sisenesid lipud, lauldi Ameerika hümn ja avasõna ütles dr. Hendrik Leesment. Palvus oli praost Thomas Vaga poolt. Kõik toimus nii eesti kui ka inglise keeles. Lühidalt, ettevalmistatud sujuvusega.
Trompeti ja klarneti soologa esinesid kohaliku kirikuõpetaja Jüri Pallo tütred Maarja ja Mari-Liis. Südamlikud tervitus- ja tänusõnad ütles päevade juht, Eesti Organisatsioonide Liit Läänerannikul president Jüri Tint. Veenvalt laulis Kristi Roosmaa kõikidele Eesti vabadusvõitluses võidulauluks kujunenud “Eestlane olen ja eestlaseks jään”. Soliste saatis klaveril vilunud muusik Kaie Pallo.
Tervituseks loeti ette peaminister EV peaminister Andrus Ansipi tervitus, EV aukonsul Kanadas Laas Leivati tervitus ja isiklikult tervitasid EV Suursaatkonna esindaja, EV peakonsul Ühendriikides ja teised. Tervitustele järgnes LA kandlekvartetti esinemine koosseisus: Inge Kask, Helge Laan ja Tiina Repnau. Külalisena Andres Peekna.
Tiffany saalis avati huvitav kunstinäitus Aapo Pukk’i tervituse ja vahuveiniga. Korraldajate hulgas olid peale Aapo Pukk’i veel: Helge Pukk, Aare Tammesalu, Sirje Okas-Ainso, Martha Munz Gue, Lillian Munz, Genadi Kelemit, Raul Paabo, Ingrid Lepik, Tiina Muld, Malle Jamieson, Bob Jamieson, Heljo Kaskla.
Külaliskontsert toimus Crystal Ballroom’is, kus esines eestikeelse repertuaariga Clackamas Community College’i ameerika noortest üliõpilastest koosnev kammerkoor Lonnie Cline’i juhatusel. Nautitavalt kergelt tantsis Eestist kohale sõitnud rahvatantsuansambel “Kuljus” mitmeid huvitavaid tantse ja sopran Kristi Roosmaa esines kui haldjas valges kleidikeses ja pärg peas Kaie Pallo klaverisaatel. Huvitavad olid O. Ehala laulud filmist “Nukitsamees”.
Väljaspool programmi esines ka tshellist Aare Tammesalu Mona Lauds’i saatel, esitades kolm tshello-soolot.
Külaliskontserdi lõpetas Lonnie Cline’i juhatusel kammerkoor “Unistus”, kes esitas Vello Tormise huvitava muusikalise suurteose “Sügismaastikud”.
Tutvumisõhtule olid kohale tulnud juba sajad külalised. Lauad Emerald ja Gold saalides täitusid osavõtjatest. Pakkuti ülirikkalik õhtusöök rootsilaua stiilis. Tantsiti Liina Teose ja Tõnu Sepa ansambli saatel. Tutvuti ja vesteldi. Oli ülimalt tore ja õnnestunud õhtu. Korraldavasse toimkonda kuulusid: Andres Ruetman, Liina Teose, Tõnu Sepp, Rocky Tatarelli ning Linda ja Edgar Kaskla.
Salakõrtsi siin kirjutaja ei juhtunud minema, kuid ka seal olnud tore. Seal esinesid päevade jooksul mitmed eesti muusikaansamblid.
XXVIII Lääneranniku Eesti Päevade teine päev kulus paljus proovide tähe all. Mitmed läksid Los Angelese ja Hollywoodi linnade ringsõitudele. Toimusid huvitavad seminarid. Eesti lähiajalugu (1939-1991) tutvustasid kuulajatele professorid Enn Tarvel ja Jaak Valge kommentaatori ja ajakirjaniku Jüri Estami juhatusel. Eurooplaste geneetikast ja keelkondadest rääkis dr. Andres Peekna. Alberta Eesti pioneeride järeltulijate ettekanne oli multi-media esitus nii sõnas kui ka filmis David Kiili ja Helge Leesmendi korraldusel. Õhtupoolikul toimus Laulupidu Biltmore Bowl’is. Sellest hiljem rohkem, kui fotod kohale saabuvad. Õhtul võeti osa LA teatri etendusest Barnsdall Gallery Teatris Hollywoodis, kus jälgiti Arvo Mägi näidendit “Kihlus”.
JÄRGNEB
Ilmast ja maast
Suvejutt
Ilmar Mikiver
“Ilm on üks petlik asi – me kõik meeleldi räägime temast, kuid keegi midagi ei tee”. See igivana mõttetera näib olevat oma kehtivuse kaotanud – vähemalt sest saadik, kui sõna on ameerika presidendikandidaatidel, kes ütlevad, et selle suve ülekuumenenud ilmastikus on süüdi terve inimkond.
Kas mitte sama ei ütelnud Ameerika kuulsaim koomiksi-sangar Pogo: „Oleme vaenlast kohanud ja ta on meie ise“ („We have met the enemy and he is us“.) ?
See koolkond, endise asepresidendi Al Gore’iga eesotsas, leiab, et üksnes inimeste tegemine ja olemine siin vanal maakeral on vastutav Maa mõningase soojenemise ja ülemäärase süsihappegaasi atmosfääri paiskumise eest. Kui vaid inimesi ei oleks, küll oleks hea elada – õhkab see koolkond. Aga paljude teiste meteoroloogide hinnangul jätab see vaatekoht arvestusest välja tolle kliimamudeli, mille järgi süsihappegaasi hulk atmosfääris (see kõige kurja juur!) on aastamiljonite jooksul kümneid kordi kasvanud ja taas kokku kahanenud. Teisisõnu: Maal on vastavalt olnud kümneid jää-aegu ja troopikakliimat ja tegelikult võime praegu viibida just ühes laiemas jahenemise faasis.
See positiivne kliimamudel ei omista inimkonna toimetustele suuremat tähtsust, kuna nt. ühte sajatuhande aastasesse jahenemisfaasi mahub mitu kümnetuhande-aastast soojenemisfaasi. Washington Timesis kirjutab Kongressi liige John Linder, et ekspertide andmeil on viimase kahe-kolme miljoni aasta jooksul neid kuumenemis-jahenemis-tsükleid esinenud 20 korda. Washington Postis vaatleb Michael Gerson, endine presidendi-nõustaja, kuidas Los Angelesi linn on hakkama saanud ome õhusaastusega, st. oma kurikuulsa “suduga”. (“Sudu” on “Suits” + “udu” — nagu “Smog” on “Smoke” + “fog”.) Mõõtühikuks on siin õhu hapniku- ehk osooni-sisaldus. Linder kirjutab:
“Aastal 1975 rikkus Los Angelesi linn oma osooni-standardit 192-l päeval. Aastaks 2006 oli aga rikutud päevade arv langenud 27-le. See edu saavutati peamiselt tänu (parendatud) tehnoloogiale nagu tarvitusele võetud sisepõletus-katalüstid ja uued bensiinisordid. Sudust saadi võitu esmajoones novaatorlikkuse, mitte (tarbijate suurema) säästlikkuse abil” (WP, 15. aug.)
Los Angelesi kogemus näitab niisiis, et inimkäte toime keskkonnale võib olla ka konstruktiivne, mitte vaid destruktiivne. Keskkonnakaitse fanaatikud näevad meie tehno-loogilises arengus ainult vigu ja ekstsesse. Nende tüüpiline argumentatsioon jõuab varem-hiljem välja sunniviisilisele energia säästmisele ja kuna tarbija seda vabatahtlikult ei tee, siis peab Kongress kehtestama uusi seadusi ja määrusi, mis neid sunniks tarvitusele võtma uusi kalleid seadmeid või bensiini aseaineid nagu etanool (st. toiduviljadest destillee-ritud piiritust).
Selle kohta kirjutab Washington Timesis Globaalse Majanduskasvu Instituudi peadirektor Richard Rahn:
„Meil on ülemaaline energiaprobleem. Kuid Kongress, paljastades oma võhiklikkust nii teaduse kui majanduse alal, on järjekindlalt pakkunud välja ainult valesid lahendusi. Etanooli osakaalu suurendamine eeldab nt. praeguste toiduvilja külvipindade ja sadade tuhandete aakrite metsa ja looduskaitse-alade loovutamist (teistele viljasortidele) ning toiduainete hindade tõusu“. Ja Rahn lisab:
„Kuid kui puurimiseks vabaks anda vaid mõned tuhanded aakrid maad Alaskas ja siin-seal rannikuvetes, võiksime saada samavõrra naftat ilma praegusi toiduvilja-külvikuid ja kaitsealade loomastikku hävitamata“ (WT, 15. aug.)
Rahni ettepanekul on mõte sees. Miks mitte pumbata naftat sealt, kus teda on, selle asemel, et teda kunstlikult „teha“ nisust, maisist ja suhkrupilliroost?
Jupiterlik iroonia peitub ühe meteoroloogi kunagises leius – kui ma õigesti mäletan – et ookeanide pinnatase, mis on Maa soojenemise signaaliks, on viimase 800 tuhande aasta jooksul tõusnud 1 (ühe) millimeetri võrra.
Sellest, arvab eespool tsiteeritud John Linder, ei ole nagu küllalt, et oma rannasuvilat rohkem maa poole ümber ehitada. Eriti kui see mõne tuhande aasta pärast tuleb jälle veepiirile lähemale tuua.
Naabrite erinev ajalooline taust
Vello Helk 18.08.2007
Olen korduvalt püüdnud analüüsida Eesti vabaduse kaotust ja selle taastamist. Mitte lähtudes Eestist kui maailma nabast, vaid kui Euroopa pisietturist. Vaatlen ajaloo kulgemist kaasaja seisukohalt. Maailma sündmusi enne Teist maailmasõda analüüsides ilmneb, et Eesti saatus otsustati suurvõimude pokkerimängus, Müncheni sobingu ja MRP taustal (vt. näiteks VES 12.07.). N. Liidu ja lääne, eriti USA konflikt rajas teed taasvabanemisele. Kui üha häälekamalt väidetakse, et Eestile tõid vabaduse tookordsed kommunistid, on see nende panuse ületähtsustamine, katse lunastada vanu patte, kuna vabaduse saavutasid ju ka teised liiduvabariigid ja N. Liidu vasall-riigid.
Selle põhimõttelise konstateeringu taustal ja kõrval on üksikküsimusi, mis on äratanud suurt tähelepanu ja tekitanud elavaid diskussioone. Eesti majandusteadlane Uno Me-reste on kirjutamas järjekordseid mälestusi: “Kümme aastat Riigikogus”. Selles juurdleb ta muuseas: miks läks Eestil Teises maailmasõjas hoopis teisiti kui Soomel? On leitud kõige lihtsam lahendus: Soome hakkas vastu, Eesti mitte. Sellega seoses on ka le-vinud arvamus, et Eesti iseseisvuse kadu on seotud demokraatia puudumisega. Nii võisid Päts ja Laidoner langetada ainuisikuliselt rumalaid otsuseid ja läksid lõpuks venelaste õnge.
Kui ka Eesti oleks vastu hakanud, ei oleks olnud aga sugugi kindel, et meil oleks läi-nud niisama hästi kui läks Soomel. Ent kui Soome poleks vastu hakanud, oleks läinud neil kindlasti niisama halvasti kui läks meil. Viimaste järelduste pöördumatuses väljendus olukorra erinevus, milles meie riigid tegelikult olid. Ja ka riskide erinevused, millega neil päevil oli kummaski riigis tegemist.
Eesti risk oli suurem. Tolleaegses maailmapoliitilises olukorras ületas võimalused leida eesti rahva huvisid rahuldav väljapääs. Et koos opositsiooniga oleks sel-line väljapääs leitud, on tühi illusioon, mida näitavad ka allikad. On ka illusoorne eeldada, et Eesti poliitiline juhtkond või Päts ainuisikuliselt oleks Eesti iseseisvuse kas otseses või kaudses mõttes Venemaale maha müünud. Tollases olukorras ei suudetud orienteeruda, tehti rabelevaid liigutusi nii siia- kui sinnapoole ja kui need ei andnud mingisuguseid tulemusi vannuti alla, selmet kas või täiesti lootusetut relvavõitlust alustada, mis oleks nüüd, tagantjärele asjade üle arutades, paljude arvates õigem olnud.
Niipalju Uno Mereste asjalikest mõtetest. Tagantjärele tarkus on aga tihti eneseõigustuse rumalus. Ajaloolased pole kohtunikud, nende ülesanne pole hukka mõista, vaid analüüsida, püüdes mõista põhjusi, toetuda peamiselt faktidele, mitte just nende erinevatele tõlgendustele. Loobuda loosungitest, ka populistlikust „ajaloo prügikastist“, kus nagunii on juba ees mitmeid ajaloolasi.
Ajaloolasena lähen Soome ja Eesti võrdlemisel tagasi kaugemale. Nende riiklikus seisundis Vene tsaariimpeeriumis oli põhimõtteline otsustav vahe. Balti riigid olid provintsid, kauem Venemaa all, Eestit vaadeldakse ju Moskvas koguni kui venelaste põlisala. Sama ei kehti aga Soome kohta, mis läks vahetuskaubana Norra vastu alles 1809. aastal Venemaa alla. Sai mitte provintsiks, vaid suurvürstiriigiks, valitsejaks oli Vene keiser. 1812. aastal liideti Soomega varem Venemaa poolt vallutatud Viiburi kubermang. Oli oma rahvaesindus – maapäev, kuni 1910. aastani autonoomia, 1865. aastast oma rahasüsteem, sai 1878. aastal rahvuslikud väeosad (kuni 1901. aastani) jms. See lubab järeldada, et Moskva respekt Soome iseseisvuse vastu rajaneb ajaloole, mis aga ei kehti Balti riikide kohta. Venemaa suurvürstiriigina oli Soomel mõnel alal rohkem vabadust kui pärast Jätkusõda. 1905. aastal põgenesid mitmed ülestõusust osavõtjad Eestist Soome, kust neid välja ei antud, aidati ka edasi põgeneda. Näiteks läksid karistussalkade eest Soome Karl ja Gottlieb Ast ning Mihkel Martna, sealt edasi Saksamaale ja Shveitsi. Konstantin Päts tuli koguni Shveitsist Soome, kus ta jätkas oma aktiivset tegevust, mis oleks olnud ettekujutamatu Kekkoneni ajal. Siis oli otsene sõltuvus N. Liidust mõnes suhtes suurem kui Vene keisririigi all.
Loomulikult polnud demokraatial mingit tähtsust vabaduse säilitamisel. Otsustavaks jäi suurvõimude nn. reaalpoliitika. Tshehhoslovakkia oli ju demokraatlik riik, Benesh alistus nii Saksamaale kui ka N. Liidule, aga teda ju ei peeta süüdlaseks. Eestlased otsivad ikka süüdlasi enda keskel, selmet koondada tähelepanu neile, kes on põhjustanud eesti rahva kannatusi.
Ajaloolased nagu Magnus Ilmjärv lähtuvad ka ohvrite süüst. Just nagu mõned moodsad sotsioloogid ja psühholoogid. Kui kedagi hilisõhtul kaakide poolt rünnatakse ja paljaks röövitakse, on see tema enda süü, sest ta oleks pidanud ette nägema, kartma hädaohtu ja koju jääma. Oma käitumisega sai ta peasüüdlaseks, ahvatles röövleid kuriteole. Mõned politoloogid kasutavad sama loogikat.
Vabaduse esimene teetähis
 23. augustil möödub 20 aastat Hirvepargi meeleavaldusest. Seda võib õigustatult pidada vabaduse teadliku kättevõitmise protsessi esimeseks teetähiseks.
1980-te teise poole esi-mesed protestialgatused, mis said võimalikuks M. Gorbatshovi algatatud perestroika vabamates oludes, kasvasid välja Eesti kultuuri ja elukeskkonna kaitsmise vajadustest. Seevastu Hirve-parki kogunenud inimesed sisenesid kas teadlikult või instinktiivselt omamoodi miiniväljale. Selleks oli ajaloo ja poliitika ülitundlik valdkond, mida kommunistlik diktatuur kõige kiivamalt kontrollis. Praktiliselt kõik Hirvepargi organisaatorid olid juba sellele miiniväljale astunud ning karmilt karistada saanud. Seda enam on põhjust hinnata niihästi nende mehisust kui ka pinna all küpseva uue poliitilise reaalsuse head taju.
Tõsi, kahekümne aasta eest ei nõutud Hirvepargis veel vabadust ega omariiklust. Küll aga nõuti valjuhäälselt ajaloolise tõe kindlaks-tegemist. Teisisõnu – ajaloolise vale paljastamist. Aleksander Solzhenitsõni sõnul oli rahva üleüldine, kohustuslik sundtoitmine valega nõukoguliku eksistentsi kõige piinarikkam aspekt – hullem kui aineline viletsus, hullem kui kodanikuvabadustest ilmajätmine. Oma 1970-te aastate murrangulises kirjutises „Elagem ilma valeta” paljastas Solzhenitsõn totalitaarse süsteemi olemuse: selle tu-ginemise kahele – vägivalla ja vale – sambale. Viimased sõltuvad teineteisest – üksi jäädes ei suuda kumbki püsida.
Stalini-Hitleri kurikuulsa sõpruslepingu 48. aastapäeval esitas Hirvepark väljakutse valele. Usuti, et Nõukogude-Saksa 1939. aasta 23. augusti pakti sala-protokollide avalikustamine paljastab Moskva ametliku vale, nagu astunuks eesti rahvas 1940. aastal vaba-tahtlikusse „abiellu“ Nõu-kogude Liiduga. Sellisest paljastusest pidi järgnema, et tõeliselt oli tegemist vallutamise ja vägistamisega, mille ohvril oli loomulik õigus esimesel võimalusel vanglast põgeneda, vajamata selleks mingit „abielulahutust“.
Hirvepargis alguse saanud Eesti rahvusliku vabadus-liikumise motoks võiks olla – „tõde teeb teid vabaks”. Pärast Hirveparki selgus vähem kui aastaga tõde 1939. ja 1940. aasta sündmuste kohta. Totalitaarse võimu valele anti hoop, millest too enam ei toibunud. Selle tulemusena sattus segadusse ja kaotas enesekindluse ka vägivald, mis oli siiani harjunud jagama-tult võimutsema.
Täna, kahekümneaastase distantsiga võib tõdeda üht – Hirvepargi kodanikualgatusega astuti esimene samm täiesti uuel teel. Ligi poole sajandi vältel oli kommunistlik partei monopolisee-rinud kõik poliitilised algatused. Isegi rezhiimi süga-vaima kriisi olukorras oodati muudatusi üksnes „ülalt” – võimutseva kliki eneseuuendustest ja kaadrivahetustest (võrdlesin tollal komparteid muinasjutulise parun Münchhauseniga, kes soo-mülkasse sattunult väitis, et olevat end sealt koos ratsuga juukseidpidi ise välja tõstnud). Hirvepargis astusid aga poliitiliste muudatuste areenile neile endalegi ootamatult Eesti kodanikud, kes pakkusid välja komparteist põhimõtteliselt erinevaid lahendusi.
On põhjust meenutada, et selline omaalgatuslikkus oli ärevusttekitavaks üllatuseks mitte üksnes Karl Vaino klikile, vaid ka kompartei reformilembesele tiivale, kes adus sõltumatus koda-nikualgatuses ohtu omaenda harjumuslikule juhtrollile. Nõukogude eliidi tõrjuv ja alavääristav suhtumine Hirvepargist võrsunud mittenomenklatuursetesse rahvuslikesse jõududesse annab endast märku isegi täna; seda suhtumist võimendas ja kujundas avalikkuses ka Nõukogude Eesti ajakirjandus. Viimane oli selleks ajaks omandanud suhtelise sõnavabaduse, kuid aitas oma hoiatustega „isehakanud” ja „võimuahnete” Hirvepargi „äärmuslaste” eest kahetsusväärselt kaasa mitte rahvuslikule konsolideerumisele, vaid pigem rahvusliku lõhe tekitamisele.
Ometi võib täna tõdeda, et Hirvepargi algatuse õnnestumine asetas Eesti järgnevad sündmused rahvuslik-demokraatliku arengu rööbastele, mis hakkasid viima ehtsa iseseisvuse taastamise suunas.
Järgnesid allkirjade kogumine stalinismiohvrite mälestuseks ning MRP-AEG infobülletäänide publitseerimine. Murranguli-seks kujunes järgmine, 1988. aasta, mille märksõnad ja tempod kujundati juba uute rahvuslike kodani-kualgatuste käigus. Ametli-kul võimul jäi üle vaid nendele reageerida. Jaanuaris 1988 avaldati tol hetkel hingemattev idee luua mittekommunistlik poliitiline partei, veebruaris tähistati rahva omaalgatuse korras Tartu rahu 68. ja Eesti Vabariigi 70. aastapäeva, millest kompartei ja nõukogude võimu ladvik jäiselt distantseerus, olles Tartu meeleavalduse jõuga maha surunud. Kuid just need Hirvepargi edust inspireeritud rahvuslikud algatused viisid poliitilisele läbimurdele, mille edasisteks etappideks olid aprilli Muinsuskaitse päevad Tartus, 1988. a. suvised öölaulupeod, Eesti pikim poliitiline pikett Draama-teatri ees juunist oktoobrini (nõudega vabastada viima-sed süümevangid Mart Niklus ja Enn Tarto), Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) rajamine 20. augustil Pilistveres ning septembri Eestimaa laul.
Järgnesid Eesti kodanike komiteede liikumine 1989, Eesti Kongressi valimine veebruaris 1990. Kõik see tähendas unikaalse rahvuslik-demokraatliku alterna-tiivi kujundamist ametlikult ikka veel kehtiva totalitaarse korra raamides. Sellise alternatiivi elluastumine tõi kaasa kommunistliku partei ainuvalitsuse lagunemise aastal 1990 – muutus, mida 23. augustil 1987 poleks vist keegi osanud ennustada. Hirve-pargist ulatub niisiis kodanikualgatuste loogiline rida kuni Eesti Vabariigi kui rahvusriigi taastamiseni 20. augustil 1991.
Hirvepargi meeleavalduse õnnestumine johtus kodumaa rahvuslaste ning Eesti pagulaskonna aktsioonide heast omavahelisest koordineerimisest. USA Balti aktivistidele võlgneme tänu rahvusvahelise ajakirjanduse tähelepanu ettevalmistamise eest. Nende orga-niseeritud USA senaatorite kiri M. Gorbatshovile, mis saadeti välja paar päeva enne 23. augustit, tõkestas suure tõenäosusega ürituse jõuga mahasurumise. Hirvepark koos analoo-giliste demonstratsioonidega Riias ja Vilniuses kujunes Balti rahvaste saatuse teema läbimurdeks maailma avalikkuse teadvusse. 24. ja 25. augustil tõi enamik USA aja-lehti oma esilehekülgedel ära uudise Eesti, Läti ja Leedu sündmustest.
Hirvepargi sündmuste ja Eesti rahvuslik-demokraatliku alternatiivi kujunemise uurimine on ikka veel peaaegu olematu. 20 aastat hiljem näib professionaalsel ajaloo-teadusel olevat üha raskusi nõukogulike mõttestampide raamidest väljumisega või siis uurimiseks „seksika“ motivatsiooni leidmisega. Selleks on aga ülim aeg, teadvustamaks Eesti uuema ajaloo suurimaid kodanikualgatusi nõnda, et Eesti Vabariigi 90. aastapäeva eel võiks iga koolilaps nende üle uhkust tunda.
Tunne Kelam
Hirvepargi meeleavaldusest osavõtnu
Geislingeni Eesti koolide “noored” kogunesid
Ülal pildil Geislingeni “noored” sõprusõhtul.
All: Meerike Tamm kutsumas “noori” kokku pildistamiseks. Fotod: Arved Plaks
Äsja peetud Lääneranniku Eesti Päevadel kogunesid endised Geislingeni Eesti koolinoored pildistamiseks, nagu see on olnud traditsiooniks juba veerand sajandit.
Oli karta, et me arvud võivad väheneda, aga kuna Riias peetud GEG koosolekul otsustati mitte teha vahet gümnaasiumi- ja algkooli-õpilaste vahel, on me arvud paisumas. LEP sõprusõhtul kutsus meid kokku Meerike Tamm, kes ei jõudnud Geislingeni Eesti Algkooligi enne emigreerumist. Pildiks kogunesid 28 “noort”. Suruti kätt ja loodi uusi sidemeid. Paljudel oli see esimene kord liituda selle ühisusega. Selle foto võtja kohtas siin oma kooliõde esimest korda 50 aasta järele. Samal ajal leidis ta, et oli elanud gala balli esinejaga, Matti Riivaldiga samas majas Weingarteni tänaval. Mitmed “noored” puudusid pildilt, sest olid tegevuses sel ajal mujal, nagu näiteks Lembit Palm-Leis, Geislingeni õpilaste organiseerija; Astra Shore, LEP raames esitatud näitemängu näitejuht; Taavo Virkhaus, LEP laulupeo segakoori dirigeerija; Kuno Lill, päevade informatsioonilaua pidaja ja Matti Riivald, bariton, kes esines gala ballil. Loodame, et tulevikus liituvad ikka enam nooremaid niisugustel võimalustel ja löövad üritustel kaasa.
Arved Plaks
Algus eeslmises VES-s
USA eesti gaidide-skautide laager
“Teaduste Värav” III
Pärastlõunal kogunesid USA Gaiderkogu liikmed koosviibimisele, kus lauldi, arutati aktuaalseid probleeme ja räägiti aasta jooksul gaidlikus elus saavutatust.
Peamaja juures jagati sel päeval spordi- ja muid auhindu. Parimateks viktoriinimängijateks nimetati Hillevi Obet-Paul, Siret Kork, Aino-Liis Tõõtsov, Ave Hamatvale-jev, Marika Ets ja Merle Piiskop. Eriauhinna said kaks eesti keele mitterääkijat, kes aga järjekindlalt ja üsna tulemuslikult viktoriini juures end pingutasid – Ashley Eevardi ja John Jester.
Laupäeva õhtu suursündmusele – suur-lõkkele – tuli kohale küllalt suur hulk küla-lisi, kes said laagrilistega koos laulda ja naerda. Hoogsad lõkkejuhid Hillevi Ets ja Kaili Rakfeldt juhtisid õhtu programmi. Kitarril saatsid laule Mart Kuhn ja John Jester. Lauldi “Teaduste Värava” laagri laulu, mille sõnade ja viisi autor on ngdr. Liina Sarapik. Lõkkenalju oli andekaid, meeldejäävaid. Juhtkonna liikmeid pandi hellakeste poolt proovile ettekandega “Kas oled targem kui hellake?”, mille auhinnaks oli tuhande-dollarine kinkekaart Pipra Poodi! Skaudid esitasid tabava lõkkenalja AJ Laupast, kes kõnnib laagris ringi kui ühemehe-ladu – mida iganes temalt küsid, see on tal taskus-kotis-vööl kohe olemas. Vanemgaidid näitasid koolilõpetamisel juhtuda võivaid äpardusi. Vanemskaudid demonstreerisid jalgadega habeme ajamist. Tehnilise toimkonna lõkkenali kutsus esile ehk kõige suuremaid naerhoogusid, kuna selles oli täpselt ära tunda nende juhtivat kuju Harald Põhi’t tema huvitavate “haral-dismidega”. Naerupuhanguid kutsus esile ka gaidlaagri juhtide ebaõnnestunud sümfooniaorkester ja skautlaagri juhtide “vvvvägev” lõkkenali. Lõpetuseks moodustati lõkketule ümber sõprusring, nii mõnelgi näol oli näha lõkketule valguses veidi kurbust, et ilus nädal looduses oli lõpule jõudmas.
Pühapäeval pidi juba laagriala koristama, telgid maha võtma, kompsud kokku pakkima. Palaval hommikul hakkas juba varakult kostma ähvardav kõuemürin, taevasse kogu-nesid tumedad pilved. Otsustati igaks juhuks lõpetamistseremoonia viia peakööki varju alla. Otsus osutus targaks, sest vaevalt oli suurem osa laagrilistest just köögi kaitsva katuse all jõudnud, kui avanesid taevad ja vihma kallas lausa pangest. Aga sel hetkel pidasid laulusõnad “…naerame päikeses, hõiskame tormides…” tõesti paika, sest noored hõiskasid vihmasajus laulda, võites oma rõõmsate häältega isegi kõuemürina ja katusele rabiseva vihma. Vanemskaudid tõttasid köögist välja, et kiirelt köögi kõrvale kraav kaevata, millega köögipõrandale sissetungiv vihmavesi eemale juhtida. Väikese hilinemisega algaski lõpetamine. Nskm. Agu Ets pidas palvuse, millele Taevaisa tundus kõuekärgatustega kaasa rääkivat. Gaid-laagri juht ngdr. Leena Kangro võttis sõna ja tänas kõiki laagri hea kordamineku eest. Tavakohaselt antakse laagri lõpul välja Eesti Gaidide Maleva USAs rändauhind kõige silmapaistvamale noorele juhile, kelleks sel aastal sai gaidlaagri komandant Hillevi Ets. Skautlaagri juhile kinkis gaidlaagri juht kauni puupõletatud laeka.
Ngdr. Anu Oinas rääkis põgusalt oma isa Karl Linnase 20. surma-aastapäeva puhul alustatud fondist, millesse kogutakse raha Järvemetsa laagri ja Long Islandi suvekodu toetuseks.
Skautlaagri juht nskm. Arne Roomann-Kurrik tänas omalt poolt juhtkonda ja kõiki abilisi. Parima hundu rändkarika sai sel aastal Matu Nanits. Karika ja Harald Põhi meisterdatud pingi andis tublile poisile üle hundulaagri abijuht Leelo Linask. Skm. Peter Fischgrund ja nskm. Alar Sokk andsid üle parima skaudi auhinna (Leo Roometsa nimelise rändkarika) skaut Stefan Skonberg’ile. Skautlaagri juht Arne tänas Leena Kangrot hea koostöö eest ja kinkis talle ilusa pehme saunamantli, mille sees palju vaeva näinud gaidlaagri juht saaks pärast laagrit ennast hästi tunda. Gdr. Epp Vinkman tänas gaidlaagri juhti Leena Kangrot ja abijuhte Kristi Rakfeldti ja Tiina Etsi hea töö eest ja kinkis neile 1920. aastal välja antud esimese gaidide käsiraamatu järeltrükid. Parima hellakese auhinna sai Elise Ashford, kõige sõbralikumaks valiti Julia Aasmaa. Hellakeste laagri parimad eesti keele rääkijad olid Teele ja Laine Jõgi. Gaidide seast oli valitud kõige eeskujulikumaks Katrina Vinkman ja kõige sõbralikumaks Erika Kõiva. Ngdr. Tiiu Nõmmik Kanadast kutsus kõiki 2008. a. “Muskoka” suurlaagrisse Kotkajärvel. Selleaastase USA eesti gaidide-skautide laagri “Teaduste Värav” lõpuparaadist oli saanud hubane koosviibimine peaköögi kaitsva katuse all. Tseremoonia lõpetati Eesti hümni laulmisega.
Männimetsas veedetud kauni nädala heaks kordaminekuks on vaja palju abikäsi. Skaut-laagri juht nskm. Arne Roomann-Kurrik ja ngdr. Leena Kangro olid kokku pannud hea meeskonna, kes truuilt ja rõõmuga laagri heale kordaminekule kaasa aitasid. Valude ja vigastustega võis igaüks pöörduda ambulantsi personali poole – Ivan Kavoleff, Lia Melders ja Ivi Tamm. Järves oli julgem ujuda vetelpäästja Ivan Kavoleffi terava pilgu all; ühel päeval tuli vabatahtlikult abiks ka gaidlaagri sõber Matthew. Pipra Poe rahvas eesotsas Kristi Kavoleffiga hoolitses selle eest, et maiustamine nädala jooksul täielikult ära ei ununeks. Tehnilist toimkonda võiks sel aastal nimetada lausa maagiliseks – küsi abi millegi parandamiseks, kohaletoomiseks, ehitamiseks või asendamiseks ja nagu võlurikepi liigutusega on see asi parandatud, kohale toodud, ehitatud või asendatud! Suur tänu tublidele töömeestele Harald Põhi, Lembit Jõgi, George Ashford, Peeter Tõõtsov, Rein Linask, Viktor Olav Vinkman ja AJ Laupa. Igal õhtul sai laagrirahvas end puhtaks pesta mõnusalt köetud saunas, tänu nskm. Mati Kobinale. Peaköögi “Kahveteeria” peakokk Virve-Kai Bulla ja köögiabilised – Anne Holda, Katrin Roomann, Kalev Roomann-Kurrik, Alex Wilson, Mare Ashford, Lea Kiik – täitsid laagriliste kõhud heade ja tihtipeale uudsete roogadega. Laagrite komandandid – gaididel gdj. Hillevi Ets ja tema abi ngdr. Kaili Rakfeldt ning skautidel skj. Jason Menser ja skj. Tenno Andra – tagasid nii paraadide ja ametlike ürituste kui ka igapäevaste oluliste ülesannete sujuvat läbiviimist. Nende hooleks oli toimkondade määramine, lippurite muretsemine, metsakiriku ülesseadmine ja palju, palju muud mida märgatakse ainult siis, kui see tegemata jääb. Kui oli kosta rõõmsat laulu, siis teadsid kõik, et kohal oli hoogne ngdr. Katrin Laube oma kitarri ja rõõmsa naeratusega.
Oma osa programmist koostasid all-laagrite tublid juhid:
Lasteaia “Aabits” juht Aino-Liis Tõõtsov arvukate abilistega;
Hellakeste “Tibud” juht ndgr. Virve Jõks-Lane, abilistega ngdr. Kristina Jõgi, ngdr. Christina Vinkman, ngdr. Hillevi Obet-Paul;
Gaidide “Matleedid” juht gdj. Siret Kork, abilistega ngdr. Linda Kangro, gdj. Ashley Eevardi;
Vanemgaidide “Korp! Plika” juht ngdr. Liina Sarapik, abilistega ngdr. Tiiu Nõmmik, ngdr. Irene Kuhn;
Neil hoidis silma peal gaidlaagri juhtkond “Koolikell”.
Hundude “Ah-haa! Kümnesse!” juht Leelo Linask, abi Heli Sõrra, skm. Gunnar Tamm, skj. Markus Arcabascio, skj. Andy Must, hj. Heili Paluoja, skm. Madis Linask;
Skautide “Teraspoisid” juht nskm. Arno Sokk, abid skj. AJ Laupa, skj. Toomas Wilson, skj. Jaani Kangro, skj. Erik Must, skj. Erik Sillard, nskm. Tarmo Tammaru;
Vanemskautide “Targad eeslid” juht skm. Peter Fisch-grund, abid skj. Stevie Fischgrund ja skj. Tenno Andra;
Skautlaagri juhtkonna all-laager “Direktori kabinet”, mis nädala algul koosnes vaid üksikust Arnest.
Selle pika loo lõppu lisaksin paar momenti, mida ainult laagris viibinud ära tunnevad…. kutsu Spanky sabaliputus, kas see on didjeridoo või New Jersey hiidkonn?, öökulli okse ümber korraldatud klass, kõige kaunim on käbi, paks paaaagar elab metsa taaaaga…
Laagrielanikud on laiali läinud, aga mälestuste söed hõõguvad hinges. Lõkkele löövad need alles järgmisel suvel, kui toimub taas Järvemetsal Eesti Gaidide Maleva USAs ja Eesti Skautide Maleva USAs laager. Mõned siiski jõuavad järgmisele gaidide/skautide kokkutulekule – aastakoosolekule – mis toimub 13. ja 14. oktoobril Järvemetsa laagrialal ja pärast seda Metsajõulupuule detsembris.
ngdr. Tiina Ets
Kajakad VIII
Pärast paariaastast vaheaega, mil kajakate programm oli talveunes, sai käesoleval aastal kajakate programm tänu Eesti Gaidi- ja Skaudisõprade Seltside Liidu juhatusele ja Ameerika-Eesti Heatahtlikule Seltsile, jälle teoks.
Gaider Kiki Michelson-Holland oma abikaasa John Holland’iga sõna tõsises mõttes ohverdasid oma ranna-lähedase mugava ja ilusa kodu koos veelgi ilusama lilleaiaga eesti noortejuhtidele (kajakatele) jätkamaks traditsiooniks kujunenud iga-aastast treeningut.
Nskm. Priit Parmingul, kes on ülalmainitud heatahtliku seltsi esimees, õnnestus möödunud juulis USA eestlastelt laekunud tänuväärsete annetustega tuua Eestist Ameerikasse neli kõrge kvalifikatsiooniga noortejuhti.
Kes veel ei tea, selgituseks neile, et taoline treening algatati A/E Heatahtliku Seltsi poolt juba aastaid tagasi, alguses küll ainult ühe eesti noortejuhiga, hiljem aga, tänu suurenenud laekunud annetustele, võimaldus tuua Eestist juba neli noortejuhti.
Treening on kavandatud lipkonnajuhi tasemel tegutsevatele noortejuhtidele.
Igast Eestis tegutsevast skautlikust organisatsioonist sel-leks treeninguks kohapeal väljavalitud 2 või 3 kandidaati esitatakse A/E Heatahtliku Seltsi juhatusele, kes valib siis ühe igast skautlikust organisatsioonist. Väljavalitule saadetakse lennupilet ja teda kaetakse ka USA-poolse maksimaalse kindlustusega õnnetuste vastu.
Selgituseks veel “kajakate” nime suhtes seda, et treeningule väljavalitud eesti noortejuhid on nagu kajakad, kes lendavad üle suure vee edasi-tagasi ja veel ka seda, et õppekava koostaja ja läbiviija oli vanasti Eestis noore meriskaudina “Kajaka”salga juht.
Kõik programmi lõpetanud noortejuhid jäävad Eestis edasi Kajaka salga liikmeteks. Neid on Eestis juba üle 30. Kajakatel on 2 lippu, üks USA’s ja koopia Eestis. Siis on veel kajakatel vormilkandmiseks oma märk ja põhikiri. Nad kohtuvad sõpruse alalhoidmiseks igal aastal vähemalt korra.
Kajakate treeningu põhiline ja tänuväärt idee on, et nad USA’s, Lakewoodi Järvemetsa laagriväljakul oma treeningu programmi kestel satuvad ühiselt kitsikusse ja ühiselt leitakse ka lahendus, ehitades niimoodi omavahelist sõprust, mis jääb püsima ka Kodu-Eestis.
Esimene nädal on kavandatud treeninguks salgajuhilt ja teistelt lektoritelt, kuna teisel nädalal kajakad osalevad USA eesti skautide/gaideide iga-aastases laagris alljuhtidena.
A/E Heatahtliku Seltsi juhatus loodab kajakates leida tulevasi Eesti Vabariigi juhte ja ei ole midagi paremat Eestile kui see, et rahvajuhid on omavahel sõbrad, kes noortena on läbinud skautliku treeningu, õppinud elu skautlikest seadustest ja tõotusest.
Järgneb
In memoriam
Skautmaster Harry Tarmo
 Igavestele matkaradadele siirdus 11. augusti varahommikul USA Eesti Skautide Maleva Auvanem ja ka Kodu-Eesti Skautide Ühingu Auliige skautmaster Harry Tarmo.
Kuri tõbi röövis meie hulgast ühe teenekama skaudijuhi, paljude USA skautide ja ka Eesti skautide teenete ja aumärkide omaniku, kellel ei puudunud kaelaskantav “Hõbe Piiber (Kobras)” (USA) ja Põhjatäht I (Eesti).
Harry mitmeid lõpetatud skautlikke kursusi kroonib globaalselt tunnustatud skautliku ülikooli, “Gillwelli” ehk “Metsamärgi” kolmeastmeline loengute kui ka praktiline kursuste sari.
Harry oli põline Hiiumaa mees Kõpu tuletorni lähedalt sügavast rahvuslikust metsa-praakeri ja kooliõpetaja perekonnast.
Niipea kui noore Harry aastad võimaldasid, astus Harry Noorkotkaste Organisat-siooni noorhaukaks ja hiljem sai temast tubli noorkotkas.
Kommunistlik okupatsioon hävitas selle rahvuslikult toreda perekonna. Isa arreteeriti ja teel Siberi vangilaagrisse jäi teadmata kadunuks. Murest murtuna koolitas ema poega ja tütart Tallinnas, koolitee katkes Harry’l II Maailmasõja puhkemisega.
Kodumaa vabaduse ja ka isa kaotus tiivustas 17-aastast poissi astuma vabatahtlikult sõjateele sooviga kätte maksta kommunistidele nii Eesti vabaduse kui ka isa röövimise eest.
Harry sõjamehe-teekond Narva Pataljoni ridades ei olnud kerge.
Raskelt haavatasaamine juba esimeses lahingus põhjustas pikaaegse haiglas viibi-mise. Tagasi sõjatandril, tegutses Harry pea-miselt staabimeeskonnas, kus ta äratas era-korralist tähelepanu ja Harry komandeeriti ohvitseride kooli, mis aga sõja lõppedes pooleli jäi.
Järgnes sõjavangipõlv ja põgenikelaager Briti tsoonis, kus nägus poolatar Elisabet võlus Harry südame.
Koos sooritati enne abiellumist eestikeelne leerikursus.
Harryl kui endisel noorkotkal oli Briti tsoonis tihe eesti skautlik tegevus ja nägusal poolataril, pr. Elisabet Tarmo’l veel tihedam eesti keele õppimine.
**************
Kuna USA eesti skautluse algaastatel oli New Yorgis suur puudus eesti skaudijuhtidest, saatsin kolm isiklikku garantiid USA’s elamiseks skm. H. Michelsonile Saksamaale edasitoimetamiseks veel Saksamaal elunevatele eesti skaudijuhtidele, kes sooviksid elama hakata NewYorgis ja tegutseda eesti skautidega.
Vahepeal skautmastriks edutatud Harry Tarmo oli üks kolmest, kellele Miku minu garantii edasi saatis.
Minu esimene mulje Harry’st New Yorgi sadamas viis mind väikselt segadusse.
Mulle tuli tere ütlema lahtises skaudisärgis, lühikestes pükstes, paljaste jalasäärtega noo-re väljanägemisega skaudipoiss, pussnuga käes, kadakane skaudikepp kaenla all, mida ta soome pussiga parajasti nikerdas. Harry oli pussiga vähe sõrme veristanud ja esime-se teretamise ja enese esitlemise asemel küsis, nagu vanalt sõbralt kunagi, et ega mul äkki plaastrit kaasas pole?
Sealsamas aga ulatas Harrile seljatagant plaastri kena nägus daam. Arvates, et see nägus daam on Harry abikaasa, tänasin seda daami saksa keeles, sest teadsin, et Harry abikaasa on poolatar, millele too daam sulaselges eesti keeles küsis minult: “Mis sul viga on? Kas sina eesti keelt ei oska, et saksa keelt räägid?”
Minu jahmatus segamini üllatusega aina kasvas.
Täpselt ei mäletagi enam, kuidas meie esimene kohtumine edasi arenes, aga kindlasti eesti keeles. Harry sõrm sai plaasterdatud ja kuna me elasime tol ajal sadamast ainult jalutuskäigu kaugusel, olime varsti kodus ümber söögilaua Estri poolt valmistatud toitu maitsmas ja sõprust aretamas.
Ja milline sõprus sellest arenes. Õppisime üksteist armastama kui oma perekonnaliikmeid. Harry’st sai meie pojale ristiisa ja kõik järgmised tänupühad, kus USA traditsioonide kohaselt ainult omad perekonnad tavaliselt koos kalkunit maitsevad, istusime koos Tarmodega ja murdsime leiba kui üks perekond.
New Yorgi skautlusest kõneldes sukeldus Harry peaaegu päevapealt “Viikingu” lipkonna skautlusse. Alguses rühmajuhina, siis lipkonnajuhina ja ka USA Eesti Skautide Maleva juhina.
Harry oli skautmaster, kes enam kui 25 aastat, kaks korda nädalas, sõitis autoga New Jerseyst, omast kodukohast, Highland Lakes’ist New Yorki Eesti Majja skautidele koondust pidama.
Üks edasi-tagasi sõit oli 90 miili pikk. Kui siia juurde veel arvata skautlikud välitegevused, kuhu tavaliselt 100 kuni 200 miili ühes kuus autosõitu kulus, ei esitanud Harry kunagi oma isiklikke kuluarveid………kas ei ole selge pilt nii Harry kui ka tema abikaasa ohvrimeelsusest eesti skautlusele?
Võib küll arvata, et Idaranniku kahe eesti generatsiooni isad-emad võlgnesid Harry’le vähemalt ühe auto, kui mitte kaks?
Harry on osalenud peale USA veel kas USA eesti skautide delegatsiooni juhina või muidu skaudina peaaegu kõikides eesti skautide Maailmalaagrites Kanadas, Root-sis, Saksamaal ja Austraalias. Samuti eesti skautide Suurlaagrites kodumaal. Paljusid kordi olnud meie oma suvelaagrite juhiks.
36 aastat ilusat abielu poolatarist eestlaseks ja Elisabet’ist Liisbet’iks saanud abikaasaga lõppes Harry’l abikaasa viimsele unele siirdumisega peaaju rabanduse tagajärjel.
Mõned aastad hiljem kaotas Harry oma südame teistkordselt Helgi (neiuna) Morgen’ile, kellega jätkus taas ilusaid aastaid abielusadamas. Koos rajati uus kodu ühise katuse alla Lakewoodis.
Ja nüüd, üle 20. aasta hiljem saabus laupäev, 11. august 2007, mis lõpetas kõik.
Seltskondlikult oli Harry kauaaegne Lakewoodi Eesti Pühavaimu Koguduse Nõukogu esimees, Lakewoodi Eesti Ühingu juhatuse liige ja tegeles liikmena ka Lakewoodi “Võitlejate” ridades.
Peagu kogu oma elu on Harry töötanud ühele ja samale firmale kus trükitakse pudelitele peale nii kirjasid kui ka pilte, alguses kaubalaadijana autodele ja lõpetades pensionile minekuga Produktsiooni Direktorina sama firma juhatuses.
Tööl edasijõudmiseks õppis Harry ülikoolis ärindust.
Üliõpilasena Harry ühines korporatsioon Ugala’ga aastal 1953 (rer oec).
********
Harry, sa olid tõeline vanem vend igale skaudipoisile ja haruldane ugalensis oma konvendikaaslastele.
Kui sa oma rännakuil Vaimuvallas puhketundi pead ja teiste Eesti Vaprate Vanematega ühises lauas mõdukruusi tõstad, siis tea, et kõik Eesti skautlikud noored kotkad, skaudid, kodutütred ja gaidid sinuga koos sedasama teevad………….Sinu auks ja tänuks Taevaisale, et Sa meil olid.
Emu
Skm. Harry Tarmo
Põhjatäht I järk
27. veebruar 1925 – 11. august 2007
Skm. Harry Tarmo skautlik rada algas Eestis Hiiumaal 1935. aastal Noor-te Kotkaste Lääne Malevas. Harry isa oli kooliõpetaja ning metsapraaker, kes arreteeriti Nõukogude esi-mese okupatsiooni ajal ning jäi teadmata kadunuks.
Isamaaliselt meelestatud Harry astus vabatahtlikult sõjaväkke ning II Maailma-sõjas teenis “Narva” patal-joni ridades, kus Harry sai raskelt haavata ning kaotas käe. Ta suunati ohvitseri -väljaõppele, mis sõja lõppe-des jäi pooleli.
Saksamaal oli Harry Briti tsoonis, kus liitus eesti skautlusega olles “KUNGLA” lipkonna abijuhiks. Seal ta lõpetas eesti Metsamärgi kursuse aastal 1949 ning osales juhina skautjuhtide põhikursusel.
Aastal 1951 siirdus Harry USA-se, kus liitus New Yorgis tegutseva “VIIKINGI” lipkonnaga, alguses vanemskautide juhina, hiljem rühmajuhina ning lipkonna juhina ja lipkonna vanemana. Kui tekkis vaja-dus oma laagriala muretsemiseks, siis oli Harry üheks Eesti Skaudi- ja Gaidi- Sõprade Seltside Liidu USA-s asutajaliikmeks 1953. aastal. Peale “Järvemetsa” laagriala ostu oli Harry seal toimunud esimese laagri juhiks 1956. aastal. See side “VIIKINGI” lipkonnaga ning Järvemetsa laagaialaga jäi Harryle alaliseks terve tema skautluse rajal. Lipkonna tegevusest osavõtuks ei pidanud Harry paljuks kaks korda nädalas sõita 150 km New Yorgi Eesti Majja koondusteks. Ka 300 km sõit “Järvemetsale” ei olnud palju.
Harry skautluse keskseks osaks oli tema tegevus ning suhtlemine skaudiealiste poistega. Ta suutis leida sidet noortega, sest tal oli heatahtlik lähenemine üles-annete lahendustel, nii õpetustel kui ka noortega suhtlemisel. See positiivsus leidis otsest vastukaja ka noorte seas. USA skautmalev on iga aasta korraldanud maleva laagri “Järvemetsal”. Harry osales igas laagris ning 9 korral oli ta laagri juhiks ja 6 korral laagri vanemaks.
Harry oli maleva staabi liige pea kõik tema skaudiaastad, oli Eesti Skautmas-terite USA Koondise juhatuses ning igas maleva suur- kui maailmalaagris oli tal endastmõistetav koht – skautlaagri juhina. Harry võttis osa eesti ülemaailmsetest laagritest – maailmalaagrites USA-s, Kana-das, Rootsis, Saksamaal ja Austraalias nii esindus-üksuse juhina kui juhtkonna liikmena. Välis-Eesti skautide keskorganisatsioonis Eesti Skautide Liidu-s oli Harry aastaid USA maleva esindajaks.
Kui skautlus taasorga-niseerus Eestis, andis Harry oma panuse Eesti skautluse heaks. Ta osales Eestis toimunud suurlaagrites ning esimesel Eestis toimunud Metsamärgi kursusel oli ta üheks lektoriks.
Harryl oli silmapaistev panus eesti ühiskonnas, kus ta oli aastaid Lakewoodi Eesti Pühavaimu Koguduse nõukogu esimeheks, Lake-woodi Eesti Ühingu juhatuse liige ja oli tegevliige Lakewoodi “Võitlejate” ühingus. Üliõpilasena tegutses Harry Korp! Ugala ridadesse, c53.
Harry oli endastmõistetav USA maleva liige – kui malev kogunes või astus välja, oli Harry seal. Olgu need siis kas maleva üritused Jüripäevade tähistamistel, aastakoosolekutel või laagrites. Aastast 1951 oli ta skautmaster ning Harry panust eesti skautlusele leidis tunnustamist Põhjatähtedega – II järk aastal 1960 ning välis-Eesti skautluse kõrgeima teenetemedaliga Põhjatäht I järguga aastal 1967 – viies USA malevas. Boy Scouts of America tunnustas tema teeneid Hõbe Piibri (Silver Beaver) medaliga. Oma malevas oli Harry nii maleva vanemaks kui maleva auvanemaks. Eesti Skautide Ühing tunnustas Harry teeneid valides ta oma auvanemaks.
Skm. Harry Tarmo edukas ja lugupeetud skaudirada on lõppenud. Nendele tuhandetele välis-Eesti skautidele ja gaididele, kellel oli võimalus seda rada Harry-ga koos käia, on ta jätnud meeldivad ja hingeliselt soojad mälestused. Aitäh, Harry, nende aastate panuse ja sõpruse eest.
Kurakämblaga
Jaan Lepp, skm.
Rahandusministeerium: tänavune inflatsioon on 6,1 protsenti
Rahandusministeeriumi suvise majandusprognoosi kohaselt ulatub inflatsioon Eestis tänavu 6,1 protsendini ja järgmisel aastal kerkib 7,4 protsendini.
Kevadel ennustas ministeerium näitajateks vastavalt 4,9 ja 5,2 protsenti.
Rahandusministeeriumi ma-jandusanalüüsi osakonna juhataja Andrus Säälik ütles 22. augusti pressikonverentsil, et järgmise aasta inflatsioonile avaldavad mõju kõrged energiahinnad. Aktsiisitõusud avaldavad inflatsioonile mõju 1,5 protsendipunkti ulatuses.
Alates 2009. aastast hakkab hinnatõus ministeeriumi hinnangul aga aeglustuma, jõudes aastaks 2011 3,5 protsendini.
Ministeerium märgib oma ülevaates, et kui Euroopa Liidu kolme madalaima inflatsiooniga liikmesriigi keskmine inflatsioon püsib ka tulevikus kolme protsendi ümber, on kuni 2011. aastani Eestil Maastrichti hinnastabiilsuse kriteeriumi täitmine raskendatud.
“Sellele vaatamata oli akt-siisitõusude koondamine 2008. aastasse õigustatud, kuna selle tulemusena väheneb inflatsioon aastatel 2010-2011 vastavalt 0,5 ja 0,2 protsendipunkti võrra,” märkis ministeerium.
Selle aasta inflatsioon kiirenes, kuna sisenõudlus püsis endiselt tugev. Viimaste aastate kiireim sissetulekute kasv ning sisetarbimise jätkuv kasv tõid kaasa märgatavalt suurenenud nõudluspoolsed hinnasurved.
Ka selle aasta teisel poolel hinnasurved püsivad. Ehkki tulenevalt kinnisvaraturu jahtumisest on oodata üürihindade tõusu aeglustumist, kaaluvad selle üles administratiivsed hinnatõusud.
“Toiduainete kiire kallinemise taga on nii ettevõtete kulusurved kui ka nõudluspoolsed tegurid. Et eestimaalaste sissetulekutest kulub suur osa eluasemele ja toidule, on neil komponentidel tarbijahinnaindeksis suur osakaal,” märkis ministeerium oma ülevaates.
BNS
Prokuratuur süüdistab Arnold Meri genotsiidis
Lääne ringkonnaprokuratuur saatis kohtusse kriminaalasja, milles süüdistab Arnold Meri (88) genotsiidis.
Süüdistuse järgi osales Arnold Meri 1949. aasta märtsiküüditamise ettevalmistamisel ning juhtis ja kontrollis küüditamise läbiviimist Hiiumaal.
25. märtsil 1949. aastal võeti Hiiumaal kinni 251 tsiviilisikut, kes viidi 26. märtsi hommikul Paldiski sadamasse ja sealt edasi kaubavagunitega eluaegsele sundümberasustamisele Siberisse.
Arnold Meri oli 1949. aastal tollase riigivõimu esindaja, ta oli tol hetkel EK(b)P Keskkomitee liige, ÜLKNÜ Keskkomitee liige ja ELKNÜ Keskkomitee esime-ne sekretär.
Arnold Meri kohtuasjas oodatakse tunnistajapinki ligi 80 inimest, kelle ütluste põhjal peavad selguma 1949. aasta märtsiküüditamise asjaolud Hiiumaal.
Kuigi 88-aastane Arnold Meri väidab, et osales Hiiumaa massiküüditamises Eestimaa Kom-munistliku Partei (EKP) kesk-komitee volinikuna, kelle üles-andeks oli vaid operatsiooni passiivselt kontrollida, räägivad kriminaaluurimise käigus kogutud andmed muud.
“Meil on kindlaid tõendeid, et Meri osales aktiivselt Hiiumaal küüditamise ettevalmistamisel ja aitas julgeolekuorganitel seda ka läbi viia,” kinnitas prokurör Sirje Hunt Lääne ringkonnaprokuratuurist.
Arnold Meri sai 1941. aastal Nõukogude Liidu kangelaseks, 1942-1945 oli ta Eesti Laskur-korpuse poliitosakonna ülema abi. 1948. aastal sai Meri Lenini ordeni, 1961. aastal oli ta Eesti NSV haridusministri asetäitja.
Arnold Meri on sõjajärgse Eesti esimese presidendi Len-nart Meri onupoeg.
Märtsiküüditamise ajal 25.-27. märtsini 1949. aastal viidi Eestist teadaolevatel andmetel ära 20702 inimest, kellest Siberis hukkus ligikaudu 3000.
Küüditamisi käsitlevaid krimi-naalasju uurib kaitsepolitsei 1995. aastast, seni on kohus seoses küüditamistega karistanud kümmet inimest.
VES/BNS
Financial Times valis peaminister Andrus Ansipi aasta eurooplaseks
 Briti majandusajakiri fDi ja Financial Times Business teatasid, et valisid juuli lõpus Eesti peaminister Andrus Ansipi 2007. aasta Euroopa inimeseks.
fDi aasta inimese valimine on iga-aastane traditsioon, millega tunnustatakse polii-tika- ja ärijuhte üle maailma, vahendas Eesti Päevaleht Online.
Ajakiri põhjendas Ansipi valimist tema muljetavaldava ning ettevõtlussõbraliku majandus- ja maksupoliiti-kaga, mis on muutnud Eesti väga atraktiivseks investee-rimiskeskkonnaks, kiirendanud Eesti majanduskasvu, edendanud eksporti ja riigi tehnoloogilist võimsust.
Financial Timesi gruppi kuuluv väljaanne fDi valib aasta persoone Euroopa, Aafrika, Aasia, Ladina-Ameerika, Lähis-Ida ja Põhja-Ameerika kohta, nende seast valitakse omakorda välja ülemaailmse tiitli omanik.
Varem on fDi tiitli pälvnud näiteks Mehhiko president Vicente Fox (2003), Brasiilia president Luis Inacio Lula da Silva (2004), Korea pealinna Seouli meer Lee Myungbak (2005) ja Kanada Ontario osariigi peaminister Dalton McGuinty (2006).
Auhind antakse kätte 31. augustil India pealinnas New Delhis.
Valitsuse infonõunik Martin Jashko ütles, et Andrus Ansip tseremooniale ei sõida ning auhinna võtab vastu Eesti aukonsul New Delhis Anil Vig.
VES/BNS
Eestis on pikaajalise töötuse määr alla EL-i keskmise
Eestis kahanes pikaajalise töötuse määr 2006. aastal 2,8 protsendini, Euroopa Liidu (EL) keskmine oli mullu 3,6 protsenti, teatas statistikaamet.
Eesti viimaste aastate kiire majanduskasv ei ole jätnud mõjutamata ka töötuse näitajaid. Töötuse vähenemisega on vähenenud ka pikaajalise töötuse määr ehk aasta või kauem tööd otsinute osatähtsus majanduslikult aktiivses rahvastikus.
2002. aastaga võrreldes vähenes pikaajaline töötus 2006. aastaks ligi poole võrra. See on positiivne näitaja ka Euroopa Liidu keskmisega võrreldes. Kui Eestis on pikaajaline töötus viimastel aastatel näidanud vaid langustrendi, siis Euroopa Liidu keskmine on püsinud nelja protsendi piires.
Hoolimata sellest, et töötus on Eestis vähenenud, ei ole töötusega seotud probleemid kadunud, märkis amet. Pikaajaliste töötute arv on küll märkimisväärselt kahanenud, kuid pikaajalise töötuse osatähtsus töötuses on endiselt suur.
Kui Euroopa Liidus oli 2006. aastal keskmiselt aasta või kauem tööd otsinud 46 protsenti töötutest, siis Eestis oli pikaajaliste töötute osatähtsus töötute hulgas 48 protsenti.
Eriti väärivad lähemat analüüsi ameti hinnangul pika-ajalisse töötusse sattumise põhjused. Kõrgharidusega inimestel on kolm korda väiksem tõenäosus pikaajaliselt töötuks jääda kui alg- ja põhiharidusega inimestel.
Pikaajaline töötus ähvardab enam ka vanemaealisi ja neid, kes enne töötuks jäämist olid ametis lihttöölisena. Seega on pikaajalisse töötusse jäämise põhjused enamasti seotud omandatud inimkapitaliga ja selle vastavusega pidevas muutumises tööturu nõudmistele, aga samuti vanusega.
VES/BNS
Heinz Valk sai iseseisvumise taastamise mälestuskivi
President Toomas Hendrik Ilves andis 20. augustil Kadriorus kultuuritegelastele korraldatud vastuvõtul Eesti iseseisvuse taastamise mälestuskivi kunstnik Heinz Valgule.
Heinz Valgule kuulub 1980-ndate lõpu ja 1990-ndate alguse üks kuulsamaid lauseid: “Ükskord me võidame niikuinii!”
Eesti riigipea rõhutas vastuvõtule kutsututele kõneledes, et 20. augustit tuleks nimetada just iseseisvuse taastamise aastapäevaks ja mitte taasiseseisvumise päevaks, teatas presidendi pressiesindaja.
“Kas tõesti me mõtleme poole sajandi vältel igatsetud vabaduse tagasitulekule kui umbisikulisele, teiste poolt tehtule? Sõna “taasiseseisvumine” aga just seda ütleb. “Iseseisvuse taastamine” on seevastu aktiivne, meie endi sihipärane tegevus. Nagu see ju tegelikult ka oli,” ütles pre-sident Ilves.
Eesti riigipea sõnul ollakse harjunud rääkima, et Eestis ei valatud iseseisvust taastades tilkagi verd.
“Aga see pole ju nii. Eesti sai uuesti vabaks, makstes selle eest enam kui 50 aasta vältel kümnete ja kümnete tuhandete elude ning purustatud saatustega. Kommu-nistlik rezhiim nõudis ainu-üksi Eestis sadu tuhandeid ohvreid tapetute, vangistatute, küüditatute, põgenike ja tagakiusatutena,” sõnas riigipea.
Ta märkis, et totalitarismi kurjusele vastu hakkajate eeskuju ja nende kannatuste meenutamine aitas eesti rahval endaks jääda ja riiklik iseseisvus taastada.
“Ma arvan, et kommunismiohvrid väärivad seetõttu esinduslikku mälestussammast. Mitte ainult Ameerika Ühendriikide, vaid ka Eesti Vabariigi pealinnas,” rõhu-tas Eesti riigipea.
President Ilves toonitas oma kõnes, et Eesti iseseisvuse taastamine poleks saanud sündida teisitimõtlejateta, niinimetatud dissidentideta.
“20. august 1991 ei oleks saanud sündida ilma Rahvarinde ja Kodanike Komiteedeta ega nende kahe rahvaliikumise juhtide kompromissita. Selle kokkuleppe poolt hääletades täitsid tolleaegse ülemnõukogu liikmed oma kohuse Eesti riigi ja rahva ees. See oli iseenesestmõistetav. See samm lihtsalt tuli astuda. Sest Eesti rahvas nõudis seda,” lausus president.
Eesti riigipea sõnul vajas okupatsioonirezhiimi all elanud Eesti rahvas äratust ja neiks äratajaiks ei olnud ega saanudki olla Eesti NSV võimumehed. “Need olid inimesed, kes kandsid meilt võetud iseseisvuse ideed ja hoidsid alles meile omaseid väärtushinnanguid. Kirja-sõnas ja pildis, teatrilaval ja muusikas ja laulukaare all,” ütles president Ilves.
Tema sõnul olid esimesed otseütlejad 1988. aasta aprillis kokku tulnud loomingulised liidud.
“Ütlesid, nagu luuletaja Hando Runnel, et Nõuko-gude Liit on koloniaal-impeerium. Ütlesid, nagu kunstnik Heinz Valk, et poolikut iseseisvust pole olemas,” märkis president.
“Teie, Eesti kultuuri-inimesed, olite elu eeslaval, olite äratajad. Aitäh teile selle eest ning jätkugu teil püsivust rahva vaimu värske hoida,” sõnas president Ilves.
President Toomas Hendrik Ilves kohtus 20. augustil Eesti iseseisvuse taastamise 16. aastapäeval Kadriorus presidendilossi avatud uste päevale tulnud Eesti inimestega, osales 20. augusti klubi koosolekul ning Lennart Meri kõnede kogumiku “Poliitiline testament” esitlusel.
BNS
Arvo Mägi “Kihlus”
Komöödia 3 vaatuses – Los Angelese Eesti Teater
Lääneranniku Eesti Päevade raames oli võimalik nautida ka emakeelset teatrit. Seekord väliseestis Arvo Mägi meisterlikult sorava sule- ja huumoriga kirjutet kolmevaatuselist komöödiat “Kihlus”, mida 1975. aastal esitas New Yorgi Eesti Teater Barbizon Plaza Teatris.
Hea vaatlejana lahkab kirjanik sõbralikult inimlikke nõr-kusi ja voorusi, andes neid edasi kerges zhanris ilma liig-lihata ja jättes seega palju viimistlusi näitleja hooleks. Tema sageli napp sõnastus hõlmab nii tõsist kui humoristlikku elufilosoofiat, kerget tögamist, romantikat ja pisut erootikat. Kõik see on juba esimesest hetkest publikut haarav ja värs-kendav. Kohtame A. Mägi kerges sündmustikus välja too-dud tüüpides vastandeid, nagu neid näha võib ka A. Kitz-bergi “Libahundi” karaktereis Tiina ja Mari, peremehes ehk pisut “Mogri Märti” ja teisi, kes igaüks omal viisil väljendab inimkonna mitmepalgelisust. Kuigi näidend on ori-ginaalselt ajakohastatud eelmise sajandi 60-nendate taustale, jäävad inimlikud karakterjooned aegumatuks ja taustki on jätkuvalt praeguses ajajärgus kohane.
“Kihluse” keskne kuju, ehk peategelane on Peeter Paadimeister (Johannes Nukk), kes on saanud lihtsast müüriladujast ettevõtjaks – nii öelda omal jõul edasijõudnud mees. Tal on nuppu ja hakkamist, ning mõneti vast rohkem majanduslikku arusaama, kui laseb välja paista. Terane olukordade hindamisel ja tabavate väljendustega õpetlik, hoiab Paadimeister siiski oma teadmisi kui ka emotsioone rohkem enesele ja teatud sordiini all. Esmajärguline on ik-kagi varandus, mida kindlakäeliselt tuleb hoida. Tuleb silmas pidada poja minia valikut ja hüljata ka eneses teatud erootiline huvi veetleva naise suhtes, kes on rohkem rahast kui Paadimeistrist huvitatud. Omal jõul mingile majanduslikule järjele jõudnud mees juba enesega mängida ei lase. Johannes Nukk suutis sellist tüüpi veenvalt edasi anda ja pani saalitäie publikut sageli rõkkama oma repliikidega.
Vastandina Paadimeistrile on kunstigalerii omanik Silvia Veelman (Leila McLaughlin) rahaga lahtise käega. Temale on raha vahend, mis aitab seltskonnas, eriti kunstnike ringkonnas tähtis olla. Ta ei hülga abinõusid sellise staatuse säilitamiseks. Leila McLaughlin oli tõusiku ja kergemeelse naise tüübi hästi tabanud olles paras vastand nii Paadimeistri maailmavaatele kui majanduslikule arusaamadele.
Teine asi on poja Toivoga (Aivar Kokamägi), kes ei ole veel omi sarvi maha joosta jõudnud, ega tea veel, mida ta õieti hindab ja tahab. Ta töötab hea meelega isale ega unista millestki eriliselt peale naiste. Tal ei ole majanduslikku muret ja laias laastus on ta üsna tavapärane. Teda köidab Asta erisugune käitumine ja olek, mis on hoopis midagi muud, kui nende perekonnas. Kuigi kahe tüdruku vahel ülepeakaela tehtud valikud jätavad Toivost veidi tuisupea mulje, tõi Aivar Kokamägi esile heatahtliku, pisut mugava tüübi, keda tark naine saab hästi ümber sõrme mässida.
Elli (Helena Seli) Paadimeistri sekretäri osakujundus oli “vaga vesi, sügav põhi” heatahtlikult kalkuleeriva võimetega naine, kes oskab perekonnas korda hoida ka majanduslikult. Tema tasane olek ja püüd oli meeldida isale tähele-panuväärse tööga lootuses, et ka poiss teda lõpuks märkaks. Elli käitus tagasihoidlikult ja asjalikult meessoo ees, hoidudes tempramentsete tunnete avaldamisest, mis lõpuks Astale välja purskusid. Et Elli oma allasurutud temperamendi lahtilaskmisega poissi suutis võluda ja kolmanda vaatuse lõpus lühikese ajaga nurga taga abiellumiseks veenda oli siiski pisut ebausutav. Võibolla kirjanik sooviski tüki intrii-gikulminatsiooni pisut üllatusliku kiirusega lahendada.
Asta (Eeve Sork), põhiloomult mitte planeeriv, lahtise ise-loomuga – “ütleb, mis mõtleb” tüüp, mis on eestlasele karkaterlikult võõrapärane ja vastuvõtmatu nagu Tiina Kitzbergi “Libahundis”. Asta on pisut põikpea ja vastuolus ema elustiili- ja püüdega teda “taltsutada”. Ta leiab selle kõik olevat jama, ning ihkab elumuutust. Trotsiv ja isegi teadmata, mida ta tahab, loodab ta abielu kaudu olukorda muuta ning arvab, et saab tasase poisi panna tegutsema oma tahte järele. Kui see ei juhtu ja kui Elli talle vastu hakkab, lahkub Asta trotslikult, lootes, et poiss järgneb. Eeve Sork oma “negatiivses” rollis oli igati usutav.
Mats Rebane (Matti Riivald) omakasu tagaajava maaklerina oli õigel kohal, laveerides nii ühe kui teisega. Samuti Valli (Reet Rand) käsitas hästi reporteri osa, tuues esile maakleriga kokkumängu ärakasutamist, et skandaaliajakirja uudiseid varuda.
Astra Shore lavastus kulges voolavalt, lavakujundus Valdur Kasklalt oli köitev. Kostüümid (Lya Kauk – Liina Arens) ajakohaselt huvitavad. Kuna näitemäng algab bravuurselt, vajab see näitlejailt küllalt suurt pingutust energia tasakaalus hoidmiseks. Seetõttu võib eriti esile tõsta enne III vaatust aset leidvat lavapilti Paadimeistri “une-näost”, kus lavakujundus ja kostüümid palju juurde lisasid lavalise languse vältimiseks. Siin mängis ka elumehe pisiosa Jüri Tint temale omase sisseelamisega. Suflöör oli Mall Arusalu, kuid tundus, et tal palju just tegemist ei olnud, sest nii näitlejate vaba liikumine laval ja mäng kui ka tekst laabus sujuvalt heas diktsioonis ja kandus hästi üle rambi.
Igati meeldiv õhtu.
Aime Andra
Kommentaarid ühe suurteose puhul
Juba aastaid on väliseesti ajakirjanduses käinud poleemika EV lähiajalugu käsitleva uurimustöö “Hääletu alistumine” ümber. Mahuka teose (987 lk.) autoriks on dr. Mag-nus Ilmjärv ja raamat oli tema doktoritöö Helsingi ülikooli juures aastal 2004. Raa-matu avaldas kirjastus Argo, pk. 2297, Tallinn 13502 (esialgu on 3. trükk läbi müüdud; uus trükk on kavas). Raamatu sisu on kokku võetud alapealkirjas: “Eesti, Läti ja Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus” ning ajaliselt vaadeldakse teoses aastaid 1920-40, seega iseseisvusaja algusest kuni Balti riikide anneksioonini N. Liidu poolt 1940. a. suvel.
Eesti ajalugu on käsitletud nii esimese iseseisvuse ajal, kui ka pagulusaastatel koos-tatud raamatutes, kusjuures viimaste pea-mine puudus oli piiratud arhiivimaterjal ja sellest tulenev ühepoolne käsitlusviis. Dr. Ilmjärve uurimus oli seevastu esimene laiahaardeline analüüs Balti riikide saatusest, mis põhjenes uutel allikmaterjalidel. Tänu Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele aastal 1991 avanesid senini uurijatele suletud ar-hiivid Venemaal, Ida-Euroopa riikides ja Baltimaades endis. On selge kuivõrd üksik-asjalisema ja täielikuma pildi need arhiivid võimaldasid. Dr. Ilmjärv on uute allikate uurimisega teinud hiigeltöö, mis väärib täit tunnustust.
Kuna paljudel eestlastel on mainitud ajastust ning sündmustest isiklikud mälestused, siis oli oodata elavaid vaidlusi raamatu sisu kohta. Nii ka juhtus. Selle vastu ei saa midagi olla, senikaua kuni jäädakse objektiivsele pinnale, välditakse isiklikke eelarvamusi ning vastaspoole halvustamist. Ajaloo ajal peab arvestama, et kõik uurijad ei vaata sündmustele sama pilguga ega tee faktidest samu järeldusi. Lisaks ei suuda keegi kirjutada uurimust, kus oleks kasutatud kõik allikad ja kus ei leiduks vigu. Aus mõtete lahkuminek on seega vältimatu ja vahest tervitatav, sest see võib aidata arusaamatusi korrigeerida ning tõde paremini jalule seada.
Kahjuks hakati juba ‘90-te aastate alguses dr. Ilmjärve uurimusi EV lähiajaloo alal te-ravalt kritiseerima ja halvustama. See kahetsusväärne tendents on jätkunud tänapäevani. Pean seepärast oma kohuseks siinkohal dr. Ilmjärve kaitseks välja astuda.
Negatiivse kampaania põhjuseks näib olevat asjaolu, et Ilmjärv julges uurida ning avaldada materjale, mis valgustasid too-kordse EV juhtkonna, peamiselt Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri tegevust, seda mitte alati kiiduväärsest küljest. 1939-45 trauma mõjul oli paguluses kogu esimene iseseisvusaeg ja sellega seotud isikud tõstetud kõrgemale igasugusest kriitikast. Ilmjärve vastane reaktsioon on seega mõistetav. Paralleeliks võib tuua EV loomises 1917-18 osalenud William Tominga väljaheitmist USA eestlaste pagulasühiskonnast ‘60-tel aastatel, kui ta avaldas oma raamatu “Vaikiv ajastu Eestis”. Nii selles teoses kui Ilmjärve töös on seetõttu erilise agarusega otsitud üksikuid faktilisi vigu, et nende põhjal kogu uurimust kahtlusaluseks kuulutada.
Eksiarvamuste ärahoidmiseks olgu antud minu seisukohad:
1. Mina austan kuni lõpuni Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri kui Eesti riigi loojaid ja selle mõtte keskseid kandjaid. Seda au ei võta nendelt keegi ega miski. Pätsi rusikalöök lauale Ajutise Valitsuse koos-olekul 27. nov. 1918: “Kommunistidega mingisugust kompromissi, mingisuguseid läbirääkimisi! Vägivallakandjatele vastu relvadega!” räägib enese eest.
2. Samal ajal ma leian, et demokraatlik ühiskond ei tohi karta objektiivset kriitikat. Ka parimad inimesed võivad teatud aegadel olla nõrgad või ekslikud. Asjalik analüüs pole poriga loopimine ega isiku mälestuse halvustamine, küll aga võimaldab ta minevikust õppida, et tehtud vigu vältida.
Sellest lähtudes tahan parandada ilmsed vead kriitikute sõnavõttudes. Dr. Vello Helk toob artiklis “Järjekordne ajalootõlgenduste revisjon” (VES, 5. ja 12. juuli 2007) esile, nagu olevat Magnus Ilmjärve uurimistöö tõttu “avalikkuses kinnistunud kujutelm Pätsist kui reeturist…” Dr. Ilmjärv pole kunagi Konstantin Pätsi reeturiks nime-tanud, vaid austab teda samaselt nagu mina punktis 1. Kardan, et tolle kujutelma põh-juseks on hoopis dr. Helk’i järjekindel negatiivne kriitika.
Samas artiklis ironiseerib dr. V. Helk Mag-nus Ilmjärve doktoritööd, nimetades selle kaitsmist Helsingi ülikooli juures “üsna ebatavaliseks käitumiseks”. Dr. Helk’i väide, et hindamiskomisjonis polnud esindatud eesti ajaloolased, ei pea paika. Raamatut retsenseerisid Rein Marandi, Kaido Jaanson ja Aleksander Loit. Oma arvamuse avaldasid ka ajaloodoktorid Eino Arumäe ja Mati Graf. Kaitsmisel istusid saalis u. 10 eesti ajaloolast, kellel kõigil oli võimalus ettekantu kohta sõna võtta.
Dr. Helk väidab, et Ilmjärve arvamine Jo-han Laidoneri ülekuulamise kohta olevat N. Liidu okupatsiooni legaliseerimine. Kuidas saab rahvusvahelisel pinnal kellegi arvmine midagi legaliseerida??
Olgu rõhutatud, et ma austan dr. Vello Helk’i kui tunnustatud ajaloolast. Olen aga pettunud tema tendentslikust kriitikast dr. Ilmjärve uurimistöö kohta. Mul pole võimalust kontrollida kõike, mida ta Ilmjärve kohta on avaldanud, kuid ma tarvitan ta oma retsepti: “…pidin leppima tendentsi ana-lüüsiga.” Siia juurde tuleb arvata ka dr. Helk’i ilmne kahjurõõm (“Gongilöögina kõlas…”) kui ajaloolane dr. Jaak Valge (kord Magnus Ilmjärve hea sõber) avastas Ilmjärve teoses mõned vaieldavad faktid.
Raul Pettai
Due to publication timelines, we are unable to bring you this week’s review of the Estonian portion of the paper. We apologize for any inconvenience.
President Ilves presents commemorative stone for the restoration of independence to artist Heinz Valk
Yesterday, at a reception for cultural figures in Kadriorg, President Toomas Hendrik Ilves presented a commemorative stone for the restoration of Estonian independence to Heinz Valk, who coined one of the most famous sentences from the end of the 1980s and beginning of the 1990s, “One day, we will win in any case!”
Speaking to those invited to the reception, the Estonian Head of State emphasized that August 20th should be called the Anniversary of the Restoration of Independence, not Re-Independence Day.
“Do we really regard the return of the freedom that was desired for half a century as something impersonally achieved by others? The word “re-independence” says just that. The “restoration of independence” on the other hand is active, and the result of our own purposeful activity. As it actually was,” said President Ilves.
According to the Estonian Head of State, people are used to saying that not a single of drop blood was spilled to restore independence in Estonia. “But this is not true. Estonia regained its independence by paying for it with tens of thousands of lives and destroyed destines,” said the Estonian Head of State. “In Estonia alone, the Communist regime claimed thousands of victims, including people killed, imprisoned, deported, forced into exile, and persecuted.”
“The example of those who stood up to the evils of totalitarianism and the remembrance of their suffering helped the Estonian people to remain true to themselves and to restore their national independence. Therefore, I think that the victims of Communism deserve a dignified memorial. Not only in the capital of United States, but also in that of Estonia,” emphasized the Estonian Head of State.
In his speech, President Ilves stressed that the restoration of Estonian independence could not have taken place without dissidents. “August 20, 1991 could not have taken place without the People’s Front and Citizens’ Committee or the compromise achieved by the leaders of these two national movements. By voting in favor of this agreement, the members of the Supreme Soviet at that time fulfilled their obligation to the Estonian nation and people. This was self-evident. This step had to be taken. Because the Estonia people demanded it.”
According to the Estonian Head of State, the Estonian people that had lived under an occupation regime needed awakening and those who awaken them were not and could not be the people in power in the Estonian SSR. “These were people who carried the ideas of the independence that had been taken from us and maintained the values inherent to us. In written words and in pictures, on the theatrical stage, in music, and at the song festivals,” said President Ilves.
“In April 1988, the artistic associations came together and finally spoke directly. They stated, like poet Hando Runnel, that the Soviet Union is a colonial empire. They stated like artist Heinz Valk, that there is no such thing as partial freedom.”
“You, Estonia’s intelligentsia, were on the forestage, were the awakeners. Thank you for this and hopefully you will have sufficient perseverance to keep the nation’s spirit fresh,” said President Ilves.
Yesterday, on the Anniversary of the Restoration of Estonian Independence, the Estonian Head of State met with the people of Estonia who attended the open house at the Presidential Palace in Kadriorg, participated in the meeting of the August 20th Club, and participated at the presentation of a collection of speeches by Lennart Meri, entitled Political Testament.
Office of the President
President Ilves at CSIS Statesmen’s Forum in Washington
President Toomas Hendrik Ilves spoke at Center for Strategic & International Studies (CSIS) as part of its Statesmen’s Forum series. President Ilves spoke about the definition of “New Europe” and then answered questions on a number of topics, including energy and cybersecurity. Zbigniew Brzezinski, a trustee and counselor at CSIS, introduced the president.
Continued from previous issue.
So if we don’t get an energy commissioner, which you won’t get, if we can continue the way we are, we are going to be in trouble for – let’s face it, as I said, when it comes to even energy negotiation, even Germany is a small country.
So I won’t go on with this, but I think this is a serious issue that may bore many Americans, but I do think it is in the interest of the United States to see a strong Europe with a liberalized economy.
Where do we go in the future from a European perspective? Koreans and Japanese enjoy greater rates of Internetization than most of Europe with far cheaper rates of streaming, with Asia and the U.S. producing, and in the U.S. case, educating and hiring from elsewhere far more engineers, scientists, and mathematicians, we in Europe do our best to make sure we don’t have free movement of services. We worry about our lack of engineers but do little to promote science education. And ultimately when we see that we have difficulty competing, resort to – we result to protectionism. And in one of the most important sectors for economic growth, energy, we are beholden to a foreign power that explicitly uses its energy for foreign policy goals.
This does not look good. All of this will lead to a gradual decline of Europe and European competitiveness in a global economy unless of course we do something about it. We do need a constitutional treaty. It is not – though many U.S. newspapers like to make fun of the constitutional treaty because it doesn’t look like the U.S. Constitution, is much longer, is more cumbersome, yes, but unless we streamline our decisionmaking policies in the European Union, we’re not going to go far.
Without the treaty, our current foundering and inability to come up with effective policies will lead to a disillusionment with the European Union, which is given – globalization will be even more difficult for us. Globalization, once again to quote Donald Rumsfeld, and in this case is a known unknown. I think he was really – all of the people who criticized him for that statement had no clue about engineering. There are known unknowns and there are unknown unknowns.
He is really right about it. We know what the known unknowns are and those scary enough we haven’t even started thinking bout the unknown unknowns.
So I think the new Europe, we should all agree, is not a new Europe that includes 12 members, 10 of whom used to be in the communist bloc and who liked the United States more and who like Russia less than the old Europe. The new Europe is something completely different. It involves 27 member states who are trying to figure out where they are going and are not always making the right decisions. And I’m glad to say that I have only mentioned Russia once today, but I’m sure you will manage to change that with your questions. Thank you very much.
End
WIRED magazine features cyber-attacks on Estonia
VES — An article in the September issue of WIRED magazine is advertised on the front cover with the header “Hackers take down the most wired country in Europe.”
The article discusses, from a technical perspective, the recent cyber-attacks, or botnet attacks, carried out against Estonian web sites in the aftermath of the Bronze Soldier incident.
Discussing how botnet attacks work, the article discusses how a few individuals can marshal the forces of the net, beginning with for-hire hackers and so-called zombie computers – computers that have been hijacked to send large volumes of traffic over the internet.
The article clearly describes the situation, shedding light on the e-attacks that Estonia endured, calling it a possible Web War I, referring to a new way to wage a battle against another nation.
Prime Minister Andrus Ansip receives Polak Award
Prague, Charles University, 6 August 2007 – Today at Charles University, Prague, Prime Minister Andrus Ansip was handed over this year’s Vashek and Anna Maria Polak Award for the promotion of freedom, democracy and market economy in Estonia.
The Prime Minister confirmed in his speech that all the three values praised by the award are extremely important for Estonia. The Prime Minister especially emphasized the importance of freedom.
“Freedom means something very special to Estonia,” Ansip said. “It means the right to decide on our own future, the right to choose our own path. We know what it means to live without freedom.”
According to the Prime Minister, we now have the moral duty to help others who are still building their country, but all countries have to make their own decisions and do their homework. This is what the Prime Minister considers the greatest lesson for Estonia when joining NATO and the European Union.
“Although Estonia is now a member of both the European Union and NATO and we have completed most of the reforms, we are still learning,” Ansip said.
According to Prime Minister Ansip, Estonia has understood the importance of listening to and supporting other member states. If we support and understand the position of other countries, the odds are that they will support us in matters significant for us. The Prime Minister holds that we have learned to compromise and as a member of the European Union we have learned to value the Union.
“The public opinion in Estonia regarding the European Union was very sceptical before accession. Today, having had the status of a full member state for three years, over 80% of Estonians support the European Union,” Ansip said.
The Prime Minister also maintained that Estonia has learned not to live in the past. “Of course, history is important and we must not forget it, but we have not let it become the main aspect of our foreign policy. Foreign policy always has to look into the future!”
The Vasek and Anna Maria Polak Award was handed to Prime Minister Ansip by the former American Ambassador in Estonia Aldona Wos, who praised the rapid economic growth and the e-elections and e-government system in Estonia. The award also includes an honorarium of 5000 dollars.
The award ceremony took place in the Karolinium Hall of Charles University. The 15th anniversary of the American Institute on Political and Economic Systems (AIPES) and the end of the summer programme were celebrated simultaneously. This year, 146 students from 30 countries study at the institute. Nine students from Estonia today met with the Prime Minister.
|
