Nr. 34 (2899) – 24. augustil, 2005 – – – – No. 34 (2899) – August 24, 2005

Agar sporditegevus Spordipäeval
Lakewoodis NJ

Väikseid kergejõustiklasi Lakewood Highschooli spordiväljakul Eesti Ameerika Spordiliidu spordipäeval 31. juulil. Taga vasakul spordiliidu juhataja Carl Skonberg. Foto: Anne Sarapik

Eesti Ameerika Spordiliidu poolt korraldatud 2005 Spordipäeval toimusid ka ujumisvõistlused. Võistlejaid ühispildil. Foto: Anne Sarapik

Õhtusel Valguspeol toimusid ka auhindade andmised parimatele sport-lastele.
Fotol Spordiliidu esimees Carl Skonberg (paremal) tutvustamas parima sportlase auhinna võitjaid.
Vasakult: Erika Grabbi, kes oli parim kergejõustiklane; Magnus Skonberg – parim kergejõustiklane; Aili Puskar – parim ujuja ja Ivan Kavoleff – parim ujuja.
Ees väikeseid võistlejaid seljas Lakewoodi Eesti Mängude 50. juubeliaasta (1954-2004) särgid. Selleaastased Spordipäevad olid järjekorras viiekümne esimesed.

Kaliifi taassünd

Mis või kes on Hizb-ut-Tahrir?
See on üks neist kahest suuremast muslimi organisatsioonist, mille Briti peaminister Tony Blair kavatseb kinni panna.
See on ühtlasi organisatsioon, mis ei keeldu avalikult tunnistamast, et üheks ta peamiseks eesmärgiks on taastada islami ülemaailmne kalifaat.
Ja – mis võib olla tähtsaim – Hizb-ut-Tahrir on organisatsioon, mis õhutab tuhandeis diasporas elavais noortes muhameedlastes vaenu ja vihkamist oma asukohamaade valitsuste vastu.
Need asjaolud selguvad Wall Street Journali reportaazhist rahvusvahelise kokkutuleku kohta, mis toimus augusti algul Manchesteris, Inglismaal, “islami kogukonna ühtsuse” arutlemiseks. Nagu reporter Marc Champion märgib, väljendati seal suurt nördimust kolme terroristi arreteerimise üle Briti politsei poolt seoses juulikuiste pommirünnakutega Londonis ning et neljas terrorist – Harun Rashid Aswat – oli just eelmisel päeval Zambia valitsuse poolt Briti võimudele välja antud.
Harun Rashid Aswat, kelle nimi ilmsesti matkib 8. sajandi legendaarse Bagdadi kaliifi Harun al-Rashidi oma “Tuhande ühest ööst”, on muide tagaotsitav ka Ühendriikides seoses islamistide plaaniga rajada Oregoni osariiki üks oma terrorismi-õppekeskustest. Pole kahtlust, et Hizb-ut-Tahrir jt. Islami aktsioonigrupid vaatavad sellele Oregoni plaanile kui osale taastamisele kuuluvast kalifaadist.
Sõnastiku järgi tähendab “kalifaat” lihtsalt “islami kogukonda” ja “kaliif” – selle juhti. Kuid asjatundjad ütlevad, et muslimid on seda terminit juba prohvet Muhamedi päevist (7. saj.) saadik käsitanud tervet maailma hõlmava islami impeeriumina. Tänased islamistid näivad olevat termini omaks võtnud just selles tähenduses. Kolumnist Georgie Anne Geyer näeb selles hirmuäratavat paralleeli 14 aastat tagasi kokku varisenud nõukogude “kurjuse impeeriumile”.
Äsja Washington Timesis ilmunud arvamusartiklis tõstab Geyer esile, et vastupidi paljude arusaamale ei esinda muslimi revolutsionäärid (st. terrorstid) mingit rõhutute ja kurnatute klassi, vaid oma kogukondade radikaalset intellektuaalset eliiti – nii nagu 90 aastat tagasi Venemaal Lenin, Trotski jt. juhtivad bolshevikud. Ta kirjutab:
“Tõepoolest, millega nemad ja nende kummaliselt lapsekingades rahvusvaheline liikumine – nagu me seda ümber kogu maailma laiali laotumas näeme – üha enam ja enam sarnaneb, on ju vana kommunistide internatsionaal, mis üritas kogu maailma kommiunistlikuks muuta alates 1920-ndaist aastaist kuni Nõuk. Liidu kokkuvarisemiseni 1991.” (WT, 9. aug.)
Geyer rõhutab eriti kolme tunnusjoont, mille poolest kalifaadi taastajad sarnanevad proletariaadi diktatuuri jutlustanud vene bolshevikega:
Veendumus, et ainult nemad teavad absoluutset tõde.
Usk, et neil on võime teostada utoopiline ideaalriik, teisisõnu – tuua paradiis maa peale, ning õpetus, et võidu saavutamiseks on vajalik “poliitiline lunastus” ja relvastatud võitlus.
Islami kalifaat oli üks kolmest Vahemere ruumi suurriigist 9. sajandil, samaaegselt Bütsantsi keisririigi ja Karl Suure (Charlemagne’i) Franki riigiga, mis hõlmas tollal kogu Lääne-Euroopa. See oli tõepoolest just tolle muinasjutulise Bagdadi kaliifi, Harun al-Rashidi ajal, kelle nime näib nüüd üks islami terrorist, Harun Rashid Aswat, olevat ära näpanud. Tõeline Harun oli võimas valitseja, kes pidas sõdu nii Karl Suure kui ka Bütsantsi keisriga. Kalifaat lagunes aga kohe pärast ta surma a. 809 poegade vahelises tülis.
Kas uus Harun Rashid (Aswat) iial jõuab oma Oregoni “kalifaadi” teostamiseni, on küsitav. Eriti kui peaminister Tony Blair ja/ või president Bush terroristide grupi Hizb ut-Tahriri trellide taha paneb.

Ilmar Mikiver

INFOSULUD

Pole mingi saladus, et Venemaa diktaatorlik president, Vladimir Putin, tsentraliseerib võimu enda ümber.
Regioonide kubernere enam ei valita, vaid määratakse Moskvast. Parlament, nn. duma, on rohkem Putini mängukann kui tegelik rahvakogu. Nagu ikka diktatuurides, kõige rohkem rõhku pannakse infolevile. Selle kontroll on aga raskem nüüdsel interneti-ajastul.
Kuna Putinil on kontroll peaaegu terve Vene meedia üle, on ka Ameerika Hääle, BBC ja Vaba Euroopa Raadio saadete kuuldavus kui ka kuulajaskond rängalt piiratud ja langenud.
Samal ajal on Putin laiendanud Moskva raadio rahvusvahelist võrku, nende hulgas ingliskeelset ja eestikeelset. Vanu propaganda ja agitaatorite käsiraamatuid pole kunagi ära visatud. Nagu uuringud näitavad, eesti venelased loevad/vaatavad/kuulavad ainult venekeelset meediat, mis neile kaela määritakse üle piiri. Nii on vene kogukonna integ-reerimine ainult mittemidagiütlev poliitikute sõnakõlks, lootus, mis jääb ainult lootuseks. Räägime siin tõtt – illusioonid jäävad illusioonideks.
Nagu päris tavaliselt kombeks maailma meedial, on informatsioon USA kohta väär, poolik või täiesti vale. See on tingitud vihast või kadedusest, mis sama tavaliselt osaks langeb maailma võimsamatele. Viha Ameerika vastu võimendub alati siis, kui USA poliitika maailma meediale ei meeldi. Ja kui ei meeldi, on alati võimalus seda ümber lükata arukuse ja loogikaga, ilma vihata.
Nii näeme seda praegu Eestis, kus lokkab nostalgia nõukogude ajastust, mis automaatselt tähendab viha Ameerika vastu. Seda pole vaja selgitada, see on loogiline.
Mis asja teeb keerulisemaks, on Eesti oma meedia, mis kui vaba meedia, peaks ka talitama vaba meedia moodi. Lugedes eesti meediat internetist iga päev ja kuulates raadiosaateid, tuleb järeldada, et Eesti meedia ei ole erapooletu, eriti mitte USA kohta. Mis on veel hullem, moonutab Eesti meedia oma ajalugu, eriti ennesõjaaegset vabariiki. Samas ülistab ta Moskva poolt okupeeritud maad läbi rahvareeturitele pühendatud nekroloogide. Nii jääb eesti meediatarbijale mällu, et USA ja endine Eesti on/olid halvad; ipso facto, Nõukogude Liit oli ikka tore! See on tavaline treenitud propagandisti nõks.
Informatsioon Ameerika kohta on tavaliselt rajatud sensatsioonile ja mitte tähtsamatele päevauudistele. Korrespondent kirjutab näiteks ühest USA lehes avaldatud negatiivsest artiklist, kuid ei kirjuta sellest enam hiljem, kui artikkel osutub valeks. Nii jääb lugejale valeinfo mällu, kuna Eesti lugeja ei tea, et see varem antud info osutus valeks. Mulle on öeldud, et toimetajad soosivad Ameerika-vastaseid artikleid ja “loovad” artiklite pealkirju, mis tihti ei vasta sisule.
Ülaltoodu ajendab mõtteid, et olin õigel teel, kui võitlesin Ameerika Hääle Balti saadete sulgemise vastu möödunud aastal. AH edastas kuulajale tõeliselt erapooletuid uudiseid, ülevaateid ja kommentaare, koos lühikese valitsuse juhtkirjaga. Viimased olid tegelikult igapäevaselt otsustatud ja kirjutatud Ameerika Hääles ja siis välisministeeriumi poolt heaks kiidetud. Mul on kolmekümne viie aastane ülevaade kõigest, kuidas ja mida AH-s tehti ja olin ise suuremalt osalt otsustajaks. Neliteist aastat uudis-te osakonnas kirjutasin uudiseid täiesti erapooletult, ka siis kui sisu mulle ei meel-dinud. Kuna igal uudisel on tavaliselt kaks poolt, hoolitsesin selle eest, et mõlemad pooled on esindatud. Kui oli ainult üks pool, siis helistasin või ootasin ja järgmises uudi-ses oli siis ka teine pool. Kui uudis osutus valeks, hoolitsesin selle eest, et järgmine kord oli eetris õige info.
Mäletan ühte uudist, kus ma olin ise osalenud ja teadsin, et isik valetas. Kuid sellegi poolest läks uudis minu käe läbi eetrisse nii nagu see isik rääkis! Hiljem, väljaspool saadet, panin kõik rattad käima, et tõde välja tuleks. Võttis aega, kuid tõde tuli välja.
Garanteerimaks uudiste täpsust ja erapooletust oli nõue, et keelteosakonnad tõlgivad täpselt. Hiljem, Euroopa osakonnas, vallandasin seetõttu kolm tõlkijat!
Väljaspool uudisteprogrammi oli küllalt võimalusi selgitada mida vaja. Probleemid tekkisid siis, kui eetrisse läks eriarvamusi intervjuudest või taustinfot, mis püüdis neid selgitada. Olen küllalt Eestis kuulnud väiteid, et “aga Ameerika Hääl ütles nii jne” kui ütlejaks ei olnud otseselt Ameerika Hääl! Kuid see oli paratamatu, kui nõuti, et kõik arvamused oleksid esindatud. Sellest peaks praegune Eesti meedia veidi õppust võtma! Tean küllalt isikuid, kelle arvamused ei pääse Eesti meedia ligi!
Arvestades praegust terroriajastut, on väga kahju, et Ameerika Hääle balti osakonnad suleti. Nende taasavamine, kui ilmneb tarvidus, ei ole lihtne ja võtab aega. Kuid mida rohkem Putin rühib diktaatorliku impeeriumi taastamise suunas ja mida rohkem Eesti valitsuse poliitika on kinni mudas ning väärinfo USA kohta on päris tavaline, tekib jälle tarvidus Ameerika Hääle balti osakondade saadete järele!

Vello Ederma

Eesti (NSV) Teaduste Akadeemia järjepidevusest

Vello Helk 08.08.2005

Kommentaarides endiste tegelaste andestusest iseendile (VES 28.06.) oli juttu eme-riitakadeemikust ja ajaloolasest Viktor Maamägist, keda 1948. aastal suunati eesti ajaloolasi välja puhastama. Ta lahkus elust 31. mail, aga seda ei mainitud võrgu-uudis-tes, vaid ainult Eesti Teaduste Akadeemia kaastundeavaldusega 3. juuni Eesti Päevalehes.
See on ilmekas näide soovist unustada, et akadeemiku tiitel sõltus kompartei heaks-kiidust, et ENSV TA oli mitmel alal selle käepikendus. Selle taustal oleks pärast taas-vabanemist pidanud akadeemiat reorga-niseerima ja ajakohastama, muutma normaalseks neutraalseks teaduslikuks institutsiooniks. Seda aga ei juhtunud, just nagu polekski olnud okupatsiooni? Kas ollakse nii tugevalt mineviku kammitsas, et ETA ei taha kirjutada ega ükski ajaleht avaldada nekroloogi, kus oleks jäädvustatud Maamägi tegevus? Isegi mitte kultuurileht Sirp, kes vist soovib unustada teda koos vasaraga? Maamägi oli ju ikkagi oma parteilise panuse kõrval ja sellega seoses 1973-89 ENSV TA asepresident, ajaloolasena üks ENSV ajaloo pea- ja tegevtoimetajaid, kirjutas ka eesti vähemusrahvusest N. Liidus. 14 aastat pärast taasvabanemist pole tõest rääkimine veel loomulik! Kas saab vaikimisega tema “panusest” mööda? Võib-olla mälestatakse teda suure hilinemisega mõnes ETA publikatsioonis, aga see pole ju sama.
ETA teemal olen varem kirjutanud. Ligi kümne aasta eest võrdlesin seda nõukogudeliku hiigeltanklaevaga, mis aeglaselt kurssi muudab, milles on küll Eesti helgemaid päid, aga ka nõukogudelikke ajusid, eriti humanitaarteaduste osas. Ajalugu esindasid tollal nagu varemgi Karl Siilivask, Juhan Kahk ja Viktor Maamägi. Esimene ülistas ajalehele “Molodjo? Estonii” 1924. aasta 1. detsembri mässu 70. aastapäeva puhul antud intervjuus mehiseid ja siiraid võitlejaid, ka olevat Venemaa olnud selle “formaalselt ebaseadusliku” mässu vastu (Looming 1996/2, lk. 238).
Olen varem toonud näiteid ENSV järjepidevusest. Koos endise Eesti Vabariigi järjepidevuse teoreetilise tunnustamisega pidid ENSV parteiajaloolased kõrvaldama jutu-märgid endise Eesti Vabariigi maini-misel, aga nad jäid ikka esindama Eesti ajaloo-teadust. On natuke ebaviisakas jätkata vanal kombel, aga seda saab ju teha kaudselt. Selle tõendiks on ka uus Eesti ajalugu “Eesti maast ja rahvast”, mille taga seisab endine kompartei esindaja ETA-s Karl Siilivask, aga mis lõpeb 1940. aastaga. Selmet (=selle asemel et. Toim.) möönata oma ideoloogia kaotust, püüab ta oma “kollektiiviga” jäädvustada ENSV järjepidevust. Viimaseks panuseks on “Eesti teaduse biograafiline leksikon,” millest ilmus viis aastat tagasi esimene köide (A-Ki). Teised pidid järgnema, aga pole seni päevavalgust näinud (vt. lähemalt Rahvuslik Kontakt 2000/4, lk. 15-17).
Järjepidevus on veelgi tugevam ETA-s. Eesti taasvabanemise kulgedes kõrvaldati poliitiliselt areenilt Moskvast saadetud Venemaa juurtega tegelased nagu näiteks Karl Vaino ja Karl Kortelainen. ETA-s jätkas aga Venemaal Berdjanskis sündinud Viktor Maamägi, kuni 1994. aastani veel selle tanklaeva presiidiumi liige. Samuti Vladivos-toki lähedalt pärit “kosmoloog ja filosoof” Gustav Naan, kes mängis veelgi tähtsamat rolli, ka ajaloolasena, sai kohe pärast vastuvõtmist 1951 asepresidendiks ja oli seda kuni 1964. aastani, 1960-64 lisaks EKP KK liige.
Ajaloo alal on ETA kangekaelselt hoidnud kinni oma ENSV järjepidevusest, kuigi selle vastu on töötanud aeg. ENSV-aegsed ideo-loogilised musketärid on aeg-ajalt ära kutsutud oma manalaseltsimeeste juurde. Esimesena lahkus 1994 Gustav Naan, kes ei peitnud põlgust Eesti Vabariigi vastu ka pärast taasvabanemist. Temale järgnes 1998 Juhan Kahk, nüüd Viktor Maamägi, nii et revolutsiooniajaloolane Karl Siilivask on jäänud üksi. Ta on sellega Eesti summus historicus – ülim ajaloolane, kes esindab ajalooteadust ka ETA välismaasuhetes. Mineviku jälgi segav ja ebasobivatest faktidest vaikiv EE 14 (Eesti elulood, 2000) ei tea ka midagi tema parteilisest minevikust ega panusest revolutsiooniajaloolasena. Tal on nähtavasti tugev seljatagune, sest 14 aasta jooksul pole õnnestunud valida järglasi, kes esindaksid praeguse Eesti ajaloo-uurimist. Selleks pole sobinud need vähesed, kellel õnnestus nõukogude ajal säilitada natuke teaduslikku väärilikkust ja seepärast ei tulnud juba tookord kõne alla. Ka näiteks mitte vahepeal esitatud kandidaat Enn Tarvel, kes oli varem Juhan Kahki kaastööline, aga nüüd on ennast kompromiteerinud, liitudes S-Keskusega, kus uuritakse unustamisväärset lähiajalugu.
Tuleb kannatlikult oodata sobivat järelekasvu. Seda valmistatakse ette toetades ajaloolasi, kes jätkavad endise Eesti Vabariigi mahategemist, seda veelgi laiahaardelisemalt kui nende eelkäijad ENSV TA-s. Neid esindab tulevikukandidaat Magnus Ilmjärv, kes juba argumenteerib üsna osavalt. Kui temalt küsiti Helsingis, miks ta vaikib veristest piirivahejuhtumitest 1938. aastal, põikles ta kõrvale, väites, et need olevat olnud tavalised ka Soome ja Poola piiridel, neil polevat olnud suuremat tähendust ja need ei olnud ka N.Liidu planeeritud provokatsioonid (ligemalt VES 26.04.). Sama loogikat kasutades pole samuti vaja meenutada küüditamisi, sest need olid tavalised ka Lätis, Leedus ja Ida-Poolas. Peale selle olid vist süüdi küüditatud ise, kes provotseerisid N. Liitu, püüdes luua ja üles ehitada iseseisvat N.Liidule vaenulist Eesti Vabariiki?
Vahepeal lahkunud Juhan Kristjan Talve kirjutas 1995. aasta juulikuu Loomingus: “Eesti rahvas vajaks rohkem kui midagi muud omaenda mineviku valgustamist. On ilmne, et oluline osa mõjuvõimsaid ringkondi sooviks, et rahvas jääks ilma mäluta.” Ta lisab, et nõukogude ühiskonna kohutav tagajärg on ühiskondliku moraali laostumine, hea ja halva, õige ja vale, moraali ja moraalituse segiajamine. Kui seda ainult maha vaikida, passiivselt unustada, siis on see moraalselt vastuvõetav ja võib jälle korduda?
Viimase kümne aasta jooksul on mälukaotuse ja vanade harjumuste tendents mõnes suhtes end tugevalt tunda andnud. Kui ETA ei taha või julge meenutada oma äsjalahkunud liikme tõelist panust, heidab see varju Eesti teaduse lipulaevale, mille eetika peaks olema kõrgemal tasemel.

Eesti taasvabanemise eel oldi julgemad. Näiteks rõhutas ajaloolane Toomas Karjahärm, et mahavaikimine on üks tõe väänamise viise (Sirp 20.11.1987). Vahepeal on aga hääbunud suurem osa tunnistajatest ja kannatajatest, ülekaalu saavutanud ENSV-aegse põlvkonna, kompartei teise esheloni ja nende järglaste esindajad. On saabunud üleminekuaja lõppfaas, kus on oluline positsioonide kindlustamine. Loodetavasti suudab uus põlvkond kõigest hoolimata ka ETA-s murda läbi ENSV pärandi mentaliteedist.

Mart Laar – eeskuju Euroopale

Ilmar Mikiver

Kas Euroopal on lootust end välja rabelda teda painavast majanduslikust stagnatsioo-nist?
Püüdes sellele küsimusele vastata kirjutab sihtasutuse Freedom Works Foundation peadirekor, kolumnist Richard Rahn, Washington Timesis:
“On irooniline, et nendeks, kes on rajanud tee Euroopa radikaalsele majanduslikule ümberkujundamisele, on Ida-Euroopa noored. Üleminekuperioodi kõige edukamal maal, Eestis, juhtis peaminister Mart Laar 1990-ndi algupoolel – tollal ainult oma 30-ndais eluaastais – oma maa majanduslikule jõukusele radikaalse turumajandusprogrammi abil.”
Rahn peab silmas Laari esimest peaministriks-oleku aega 1992-94, mil Eestis kehtestati sellised turumajanduse teetähised nagu maksuvaba kapital, madal proportsionaalne tulumaks ja vaba väliskaubandus. Eestist sai otsekui üleöö üks kapitali-sõbralikumaid riike maailmas, mille tulemuseks oli välis-investeeringute järsk tõus Eestis. See oli küllaltki drastiline metamorfoos üle ja välja sellest nõukogudelikust käsu-majandusest, mis oli kehtinud Eestis veel vaid paar aastat varem. Ja sama protsess levis kiiresti ka teistesse maadesse. Rahn jätkab:
“Leedus rajas grupp väga nutikaid ja vapraid noori naisi Leedu Vabaturu Instituudi a. 1990 (kui Nõuk. Liit veel eksisteeris) ning töötas välja rea programme, mis andsid tulemuseks järsu tõusu (Leedu majanduse) kasvutempos. Nüüd on aga ka Austrias, Taanis, Itaalias, Hollandis, Belgias, Inglis-maal ja mujal Euroopas formeerumisel uued vabaturupoliitika organisatsioonid, et läbi viia tõeline muutus.” (WT, 5. august.)
Ja mis ime? Euroopa on hädas.
Kes meist ei ole näinud viimasel ajal nii sagedasi võrdlusi ühelt poolt USA ja Inglismaa, teiselt poolt Euroopa vahel. Nüüd juba üle 20 aasta on USA-Briti majandused kasvanud kaks korda kiiremini kui Saksa, Prantsuse ja Itaalia omad. Tööpuudus anglo-ameerika maades on 5% ümber, Saksa- ja Prant-susmaal aga 11-12%. Ligi pooled saksa ja prantsuse töötuist on elanud abirahadest terve aasta või kauem; USA-s on neid vaid 13% ja Inglismaal 21% töötuist.
Need erinevused peegeldavad eelkõige vahet turumajanduse (USA, Briti) ja üle- reguleeritud majanduse (Prant-suse, Saksa, Itaalia) vahel. Võib olla päris kindel, et need erinevused on kannustanud mõndki Kesk- ja Ida-Euroopa riiki hülgama “vana-euroopa”, esmajoones prantsuse mudelit ja otsima teed anglo-ameerika lahenduse poole.
Washington Timesi rändav kolumnist Andrew Borowiec tsiteerib üht allikat Genfis:
“Ida- ja Kesk-Euroopa rahvaste valdav enamik suhtub Prantsuse diplomaatiasse ülimalt kriitilliselt. Nende hinnangul on Ühendriigid kui külma sõja suured võitjad kõige mõjukam võim maailmas…. Vastavalt Poola alli-kaile on endistes kommunismimaades hakatud euroliidult nõudma rohkem tasakaalustatud poliitikat, mis kohtleks Ühendriike partnerina, mitte konkurendina.” (WT, aug.)
Võime niisiis rahuga omaks võtta, et euroliidu põhisea-duskavandi läbikukkumine kevadistel referendumitel Prantsusmaal ja Hollandis oli suurelt osalt umbusalduse avalduseks Prantsuse presidendi Jaques Chiraci (ja Saksa kantsleri Gerhard Schröderi) Euroopa-poliitikale – muuta EL löögipuuks Ameerika vastu.
Eestile tuleb suureks auks, et Mart Laar juba 15 aastat tagasi kindlalt vabaturumajanduse positsioonidele asus. Ta püsib seal praegugi, trotsiks neile euro-bürok-raatidele, kes on valmis aktsepteerima diskrediteeritud prantsuse-saksa mudelit “kõige naha ja karvadega”. Alles paar aastat tagasi kinnitas Laar ühes intervjuus, et ta on eriti uhke Eestis läbi viidud proportsionaalsele tulumaksule:
“Seda ei või me iialgi loovutada,” ütles ekspeaminister.

Kas poliitika jätab enamiku Eesti noori külmaks?

Tere kallid kaasmaalased!
Vabandan oma eesti keele pärast, kuna olen tähele pannud et selles kirjutamine on muutunud aastate jooksul raskemaks ja raskemaks. Kuid sellegipoolest püüan ikkagi oma emakeeles kirjutada. Käisin juulikuus Eestimaal ja tagasi tulles ostsin lennukis ajaveetmiseks kaasa paar ajalehte. Üks nendest oli “Eesti Päevaleht” (27. Juuli 2005) milles oli imepisike artikkel neljandal leheküljel “Polii-tika jätab enamiku Eesti noori külmaks.” Ma ei uskunud oma silmi, kui vaatasin seda pealkirja ja mõtlesin, et pole ime ka kui sellest mainiminegi peab ajalehte ärapeidetud olema. Kuid ausalt öeldes ma ei usu, et see päris nii on. Jah, Eesti noored on palju materjaalsemaks muutunud kui varajasemad põlvkonnad, kuid seda ei saa pahaks mõista arvestades, et samuti on ka ülejäänud maailma noored materiaalsuse võludest haaratud.
Millepärast käis mulle see pisike küsitlus nii hinge pihta, oli põhjustatus, et kuigi ma ei ole just 25-aastane vaid tsipa vanem, pean ma ennast sellegi poolest veel nooreks ja ma saan aru, miks kuskil keegi võib leida, et noored ei ole poliitikast huvitatud. Samuti ei pea isik just poliitikuks tahtma, et maailmakäigu üle muret tunda. Mulle endalegi ei meeldi paljud poliitikud ja sageli olen pahane nende käitumise üle või kuidas nad oma eesmärke teostavad. Vahel tundub, et polii-tikud on rohkem mures nende endi rahakottide pärast kui riikide vaheliste suhete parandamise pärast. Kuid samuti on hea olla liht-inimene ja viriseda, et midagi siin ilmas ei ole õiglane ja et keegi ei muretse tule-vaste põlvkondade pärast. Vähemalt teevad poliitikud midagigi peale omale raha hankimise ja eks ole palju neidki, kes tõesti südamega oma maade huve teenivad.  
Kuid julgeksin seda enda põhjal väita, et noored on siiski väga huvitatud sellest, mis maailmas juhtub ja mida tulevik toob rahvusvahelisel areenil. Olen Ameerikas elanud 10 aastat ja kahetsenud seda otsust peaaegu esimesest päevast peale. Kuid kahjuks armastus ei küsi, kelle südamele ta koputab. Nagu Victor Hugo on ütelnud: “I have found that the greatest happiness in life is the conviction that we are loved.” Kõik need aastad olen püüdnud oma südametunnistuse järgi eestlaseks jääda ja oma riigi huve kaitseda nii nagu oskan. Kuigi jah, enamus inimesi ei teagi just, kust sa tegelikult oled. Saatus on mulle andnud kaaslaseks inimese, kes ei taha eesti keelt õppida ega soovi Euroopasse oma jalga tõsta ja kes ei ole söönud peaaegu ühtegi eesti toitu, mida ma olen küpsetanud. Kuid sellegi poolest olen ma oma lapsi püüdnud kodumaale vedada ja neile natukenegi eesti keelt õpetada. Ja tasuks olen ma suutnud oma 9-aastase poja panna Eestimaad armastama sama palju kui tema siinset sünnimaad. Või nagu ta ise ütleb: “It is like a paradise!” Eestist lahkudes olid tema pisarad vist suuremadki kui minu omad.
Mis poliitikasse puutub, siis olen andnud oma parima, et maailma muuta. Et mitte lihtsalt näpuga näitaja olla ja muidu viriseda maailma probleemide üle olen oma õppinguid püüdnud siin maal jätkata lootuses, et ükskord saan neid Eestimaa kasuks kasutada ja ühel päeval oma rahvast teenida. Ja ma olen kindel, et iga lapsevanem nõustub minuga kui ütlen, et ei ole kerge töö pere kõrvalt õppida. Eriti kui su elukaaslane ei suuda aru saada, miks sa lihtsalt ema ei taha olla ja oma õpingutele rohkem tähelepanu pöörad kui koristamisele. Vahel on mul endalgi raske aru saada, kas ma võitlen õiguse eest olla haritud naine ja ema, või püüan leevendada süütunnet oma kodumaa ja rahva ees. Või on mul lihtsalt hirm rahutu maailma ees, mis võib minult võtta õiguse oma kodumaad ja vanemaid näha. Kuid ma tean, et ühel päeval, kui mul on aeg siit ilmast lahkuda, soovin ma rahuga tõdeda, et ma vähemalt püüdsin anda mingi panuse tulevaste põlvkondade rahulikumaks ja õnnelikumaks eluks.  
Pole ma lihtsalt küüne närija, ning olen püüdnud oma vaateid kirja teel küll siia ja sinna kanti saata. Ühel korral isegi võtsin NATO riikide nimekirja ja kirjutasin igale pre-sidendile tolles reas. Samuti kirjutasin härra Kofi Annan’ile, et näidata, kui palju ma hindan Rahvaste Organisatsiooni püüdlusi. Minu kahjuks või õnneks olen ma “väike” inimene, kes ei huvita kedagi ja ei tähenda, kui palju ma püüan oma arusaamisi ajalehtedes väljendada – keegi ei vaevu sellele tähelepanu pöörama. Kuid olen ka õnnelikke momente kogenud. Näiteks kui mul oli tänu oma õpingutele võimalus osa võtta ÜRO simulatsioonist New Yorgis. See oli uskumatult auline tunne seista ÜRO Suures Saalis koos teiste noortega, kes samuti pürgisid rahu armastava maailma poole.
Kui juulis oma lastega Eestist tagasi tulin, sain teada, et mul on võimalus edasi õppida Columbia ülikoolis. Peaksin rõõmust lakke hüppama, kuna kes ei tahaks Ivy League haridust omale, eriti veel siinpool maakera. Raske endalgi uskuda, et mehe ja lastega maad jagades sellise tulemuseni võib jõuda. Kuid rohkem nüüd kui enne tunnen ma pakitsevat küsimust peas ringi käimas – kas on see kõik, mida ma püüdlen, on just see õige valik. Mu õpingud on mu abielu peaaegu purustanud ja kui mul isegi õnnestub oma pere New Yorgile lähemale kolida, ei suudaks ma igavesti võidelda kahel rindel korraga. Muidugi on see vaikiv teadmine meie majas, et kui ma ükskord oma koolidega ühele poole jõuan, soovin ma Euroopasse tagasi minna… Sellepärast ongi see nii haavav lugeda, et poliitika jätab Eesti noored külmaks. Võin südamest ütelda, et ei jäta ta kõiki noori külmaks. Ma olen oma elu pühendanud ja abielu ohverdanud just selle nimel, et ehk saan ühel päeval minna tagasi, kus mu juured on – lootuses, et võibolla saan oma kodumaad esindada ja oma rahvast teenida.
Lugupidamisega,
Häly Laasme

Alice Ennis ja Andres Simonson laulatati mahedas Ookeani õhtutuules

Pildil vasakult: Juhan ja Dorothea Simonson, peigmees Andres Simonson ja pruut Alice Ennis ning peigmehe vend üks peiupoistest Avo Simonson. Pildi võtmise ajal olid Alice ja Andres juba laulatatud. Foto: Maie Currie

Mahe meretuul paitas pulmalisi, kui nad kogunesid Long Beach’i liivale tunnistama Andres Simonsoni ja Alice Ennise laulatust. Vaimulikuks oli noor pastor Markus Vaga ja muusikali-ses osas pastori õde Maarit Vaga. Laulatus toimus pea-miselt inglise keeles, sest pruut on tõeline “New Jersey girl”, sündinud ja kasvanud väikeses Hope-well’i linnas Princetoni lähedal. Alice lõpetas Douglass College’i Rutgersi ülikoolis keelte alal ja saa-vutas magistrikraadi prant-suse keeles Kalifornia üli-koolis. Fulbright stipendiaadina on Alice õpetanud keeli kooliõpetajate vahetusprogrammi alusel rahvusvahelisel pinnal Aafrikas, Prantsusmaal, Jaapanis, Kesk-Ameerikas ja mujal. “Fulbright Teacher and Administrator Exchange” programmi sponsoriks on USA Välisministeerium. Alice’i rahvusvahelisest tagapõhjast ja Andrese Eesti juurtest tingi-tult oli laulatuse toimumiskoht Atlandi ookeani rannas igati kohane. Õpetaja Vaga rõhutas oma laulatus-kõnes just seda, et noored on olnud pikemat aega selle ranniku elanikud ning mõlema tegevus ja juured ulatu-vad kaugele Ookeani taga asuvatele maadele, nende hulgas Eesti. Õpetaja luges ka Piiblist eestikeelseid kat-kendeid.
Pruut Alice ja peigmees Andres olid kirjutanud endile ise nn. “wedding vows” ehk abielu tõotused. Pärast seda pisarateni liigu-tavat talitust jalutasid noored vee äärde ning viskasid oma tõotustekstide pudeli ookeani lainetesse. Pudelisse olid noored pannud ka oma veebilehekülje ja e-posti aadressid.
Siis oli õpetaja Vagal rõõm tutvustada pulmarahvale just abiellunuid, hr. ja pr. Andres Simonsoni, Andres sai loa suudelda oma abikaasat ja pulmalised lahkusid rannast Long Branch linna “Seven Presidents Resort’i” terassile, nautima kokteilitundi ja vestlema tuttavatega ja tutvuma tundmatutega või nautima terassilt avanenud võimast vaadet ookeanile. Long Branch’i linn on olnud ajalooliselt USA seitsme presidendi suvitus- ja puhkekohaks.
Pulmapidu toimus hotelli moodsas ballisaalis. Tantsu-muusikasse oli põimitud mitmed eesti lood, nagu Saaremaa valss, Muhu valss ja teisi. Peigmehe vanematelt kingitusena esines eriliselt ilusa lisana sopran Maarit Vaga mitmete lauludega Linda Richtersi klaverisaatel. Nii noorpaarile kui ka nende vanematele oli pühendatud “Hõissa pulmad”, mille sisu Maarit tõlkis ka inglise keelde. Peigmehe Andrese vanemad on tuntud eestlased, Dorothea ja Juhan Simonson, kes oli ligi 20 aastat Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esimees ja praegu on Eestlased Ameerikas Ajalookomitee esimeheks. Alice’i vanemad, Thomas ja Jo-Ann Ennis on iiri-shoti ja austria päritolu.
Andres on “Lakewoodi poiss”, kasvanud üles eesti ühiskonnas, käinud Eesti Täienduskoolis, olnud hundipoeg, olnud mitmel aastal Long Islandi Eesti laste Suvekodu kasvandik ja kasvatajate abiline, tantsinud rahvatantsutrupis ning praegu aitab Lakewoodi Eesti Maja üritustel baaris ja mujal. Andres lõpetas Cook College’i Rutgersi ülikoolis keskkonna teaduse alal ja on nüüd saavutamas magistri-kraadi samas ülikoolis. Ta töötab tuntud New Jersey firmas “Taylor Wiseman & Taylor Consulting Engineers” põhjavee varude ja geoloogiaga seotud projektide alal. Abikaasa Alice on praegu prantsuse keele õpetajaks Long Branch High Scool’is ning õpetab prantsuse keelt ka mitmetes ümbruskonna kolledzhite õhtuprogrammides. Alice õpib hoolega ka eesti keelt.
Pruudi lillebukett ja kaunistused peosaalis ning laudadel olid kohaliku lilleäri poolt, mille omanikuks on eestlane Kristine Valdma.
Nägusa pulmakoogi kaunistuseks olid eestipärased rukki-lilled ja karikakrad.
Noorpaar kavatseb esialgu elama jääda Atlandi ookeani äärsesse Long Branch linna. Pulmareisile mindi aga konti-nendi läänekaldale, Kanada kauneimasse provintsi, British Columbiasse.

Airi Vaga

Sean Kafords kotkaskaudiks

Sean Robert Kaford sai kotkaskaudiks (Eagle Scout) 2. veebruaril k.a. Ta skautles kuus aastat, sai “Order of the Arrow and World Conservation Award’i”. Sean’i vanemad on Lawrence Kaford ja Janet Gray Kaford. Ta vanavanemad on Robert Gray ja Linda Tiik Gray, kes on Helga Tiik Millese õde. Helga Milles on tuntud skauditegelase, varem igavikku lahkunud skm. Linold Millese lesk.
Sean Robert Kaford oli kotkaskaudi projektiks valinud metslindude kaitsmise projekti, võimaldades kahele öökullile ja kahele sinilinnule pesitsemise kohad, mis on asutuse levinemise tõttu kitsendunud. Oma projekti viis Sean lõpule 10. oktoobril 2004 ja sai sellest kiitva hinnangu Park Ranger Sue McInitire’ilt, kes märkis, et Sean Kafordi ja tema abiliste tulemused ületasid kaugelt varemate Eagle Scout kandidaatide omad.

Kevin Prima valiti “National Honor Society’sse”

KEVIN PRIMA, 16-aastane Point Pleasant Beach High School Sophmore klassi õpilane valiti “2004-2005 National Honor Society’sse”.
10. mail, s.a. sai Kevin keemias auhinna “2005.a. Ocean County Section of the American Chemical Society”, mis anti temale üle Georgian Court ülikoolis.
Kevini vanemad on Henno ja Susan Prima ja vanaema Lakewoodis tuntud sopran Luule Prima.

Long Islandi Lastesuvekodu spordipäeva tulemusi

KERGEJÕUSTIK:
Tüdrukud 7-8:
Hannah Dougherty: 60m-11.44 (1. koht); 1/6 mile – 1.00.60 (2.koht); kaugus – 2.38m (1. koht) ja pesapallivise – 12.44m (4. koht). Kokku 13 punkti ja 1. koht.
Berit Piik: 60m-11.78 (2. koht); 1/6 mile – 1.08.13 (3.koht); kaugus – 1.74m (6. koht) ja pesapallivise – 15.43m (1. koht). Kokku 9 punkti ja 2. koht.
Carlotta Podra: 60m-12.10 (3. koht); 1/6 mile – 1.00.50 (1.koht); kaugus – 1.99m (3. koht) ja pesapallivise – 13.19m (3. koht). Kokku 8 punkti ja 3. koht.
Lili Puskar: 60m-12.20 (4. koht); 1/6 mile – 1.29.37 (7.koht); kaugus – 1.92m (4. koht) ja pesapallivise – 13.28m (2. koht). Kokku 3 punkti.
Melissa Vilgats: 60m-13.86 (5. koht); 1/6 mile – 1.19.33 (5.koht); kaugus – 2.02m (2. koht) ja pesapallivise – 10.33m (5. koht). Kokku 3 punkti.
Liivi Pari: 60m-14.25 (7. koht); 1/6 mile – 1.17.11 (4.koht); kaugus – 1.91m (5. koht) ja pesapallivise – 6.00m (7. koht).
Gretely Aasmäe: 60m-13.93 (6. koht); 1/6 mile – 1.21.20 (6.koht); kaugus – 1.32m (7. koht) ja pesapallivise – 9.40m (6. koht).
Enely Sokk: kaugus – 0.84m (8. koht) ja pesapallivise – 5.30m (8. koht).
Tüdrukud 9-10
Aleksa Kärner: 60m-12.13 (1. koht); 1/6 mile – 1.07.17 (1.koht); kaugus – 2.63m (1. koht) ja kuul – 3.00m (2. koht). Kokku 18 punkti ja 1. koht.
Anna Maria Voitko: 60m-13.20 (2. koht); 1/6 mile – 1.08.33 (2.koht); kaugus – 1.84m (2. koht) ja kuul – 3.10m (1. koht). Kokku 14 punkti ja 2. koht.
Tüdrukud 11-12
Lia Triantafylidis: 60m-10.57 (1. koht); 1/3 mile – 2.01.00 (1.koht); kaugus – 2.90m (2. koht) ja kuul – 5.98m (1. koht). Kokku 18 punkti ja 1. koht.
Laura Nanits: 60m-11.07 (2. koht); 1/3 mile – 2.17.47 (2.koht); kaugus – 2.95m (1. koht) ja kuul – 5.73m (2. koht). Kokku 14 punkti ja 2. koht.
Tüdrukud 13-14
Victoria Ase: 60m-10.94 (1. koht); 1/3 mile – 2.36.17 (2.koht); kaugus – 3.26m (1. koht), ketas – 11.97m (1. koht) ja kuul – 5.78m (1. koht). Kokku 23 punkti ja 1. koht.
Aili Puskar: 60m-11.20 (2. koht); 1/3 mile – 2.23.03 (1.koht); kaugus – 3.07m (2. koht), ketas – 10.67m (2. koht) ja kuul – 5.42m (2. koht). Kokku 17 punkti ja 2. koht.
Tüdrukud 15-16
Liis Listra: 60m-11.62 (1. koht); 1/3 mile – 2.39.36 (1.koht); kaugus – 3.20m (1. koht), ketas – 11.53m (2. koht) ja kuul – 4.98m (2. koht). Kokku 19 punkti ja 1. koht.
Lucee Karu: ketas – 11.97m (1. koht) ja kuul – 7.73m (1. koht). Kokku 10 punkti ja 2. koht.
Poisid 4 ja alla
Andre Sokk: 40m – 12.28 (1. koht); 100m – 0.36.69 (1. koht); kaugus – 1.38m (1. koht); pesapallivise – 3.50m (1. koht). Kokku 20 punkti ja 1. koht.
Poisid 5-6
Matu Nanits: 40m – 8.24 (1. koht); 100m – 0.20.94 (1. koht); kaugus – 2.48m (1. koht); pesapallivise – 16.20m (1. koht). Kokku 20 punkti ja 1. koht.
Christian Sepp: 40m – 8.66 (2. koht); 100m – 0.21.83 (2. koht); kaugus – 1.94m (2. koht); pesapallivise – 12.07m (3. koht). Kokku 10 punkti ja 2. koht.
Patrick Dougherty: 40m – 10.33 (3. koht); 100m – 0.24.76 (3. koht); kaugus – 1.43m (3. koht); pesapallivise – 12.56m (2. koht). Kokku 6 punkti ja 3. koht.
Poisid 7-8
David Hay: 40m – 9.03 (1. koht); 1/6 mile – ; kaugus – 1.59m (1. koht); pesapallivise – 15.83m (1. koht). Kokku 15 punkti ja 1. koht.
Poisid 9-10
Stefan Skonberg: 60m – 10.50 (1. koht); 1/6 mile – 0.52.51 (1. koht); kaugus – 2.81m (1. koht); kuul – 4.61m (1. koht). Kokku 20 punkti ja 1. koht.
Miki Pari: 60m – 11.43 (2. koht); 1/6 mile – 0.56.49 (2. koht); kaugus – 2.59m (2. koht); kuul – 4.46m (2. koht). Kokku 12 punkti ja 2. koht.
Poisid 11-12
Alex Hay: 60m – 9.90 (2. koht); 1/3 mile – 02.09.43 (2. koht); kaugus – 3.35m (1. koht); kuul – 5.59m (2. koht). Kokku 14 punkti ja 1. koht.
Andrus Hay: 60m – 9.70 (1. koht); 1/3 mile – 01.52.56 (1. koht); kaugus – 2.84m (2. koht); kuul – 5.45m (3. koht). Kokku 12 punkti ja 2. koht.
Markus Puskar: 60m – 12.25 (4. koht); 1/3 mile – 02.32.82 (5. koht); kaugus – 3.00m (2. koht); kuul – 6.36m (1. koht). Kokku 8 punkti ja 3. koht.
Peeter Laupa: 60m – 11.06 (3. koht); 1/3 mile – 02.32.50 (4. koht); kaugus – 2.73m (4. koht); kuul – 4.83m (5. koht). Kokku 1 punkt,
William Hay: 60m – 13.59 (5. koht); 1/3 mile – 02.24.45 (3. koht); kaugus – 2.26m (5. koht); kuul – 4.91m (4. koht). Kokku 1 punkt.
Poisid 13-14
Magnus Skonberg: 60m – 9.02 (2. koht); 1/3 mile – 01.36.61 (1. koht); kaugus – 3.95m (2. koht); ketas – 24.41 (1. koht); kuul – 8.44m (2. koht). Kokku 19 punkti ja 1. koht.
Kris Aasmäe: 60m – 8.99 (1. koht); 1/3 mile – 01.56.25 (3. koht); kaugus – 3.91m (3. koht); ketas – 19.54 (3. koht); kuul – 8.73m (1. koht). Kokku 13 punkti.
Tanel Sepp: 60m – 9.09 (3. koht); 1/3 mile – 01.37.55 (2. koht); kaugus – 4.06m (1. koht); ketas – 20.11 (2. koht); kuul – 6.93m (3. koht). Kokku 13 punkti.
Erik Wichman: 60m – 10.28 (4. koht); 1/3 mile – 02.05.65 (4. koht); kaugus – 2.92m (5. koht); ketas – 13.40 (6. koht); kuul – 6.56m (4. koht).
Kardo Korindt: kaugus – 2.97m (4. koht); ketas – 15.91 (5. koht); kuul – 5.92m (5. koht).
Aleks Arcabascio: ketas – 16.12 (4. koht); kuul – 5.06m (6. koht).

Lakewoodi spordipäeva 2005 tulemusi

Lakewoodi Eesti Spordipäeva parim sportlane ujumises,
Aksel Põldmäe.

Spordipäeva 2005 Lakewoodis rõõmsad moosekandid, Liina Sarapik ja Kaja Kai Ojamaa.
Fotod: Anne Sarapik

PARIMAD SPORTLASED:
Tüdrukud 4 ja alla: Tia Puskar ujumises ja Mariette Podra kergejõustikus.
Tüdrukus 5-6: Heli Truumees ujumises ja Julia Aasmaa kergejõustikus.
Tüdrukud 7-8: Lili Puskar ujumises ja Eneli Grabbi kergejõustikus.
Tüdrukud 9-10: Alex Kavoleff ujumises ja kergejõustikus.
Tüdrukud 11-12: Kristina Laukaitis ujumises ja Erika Grabbi* kergejõustikus.
Tüdrukud 13-14: Aili Puskar* ujumises ja kergejõustikus.
Tüdrukud 15-16: Maarja-Liisa Sokk ujumi-ses
Naised 17+: Merike Ayotte ujumises ja Helena Rodendau kergejõustikus.
Poisid 4 ja alla: Markus Truumees ujumises ja kergejõustikus.
Poisid 5-6: Matu Nanits ujumises ja kergejõustikus.
Poisid 7-8: Aksel Poldmae ujumises ja Karl-Mark Kumm kergejõustikus.
Poisid 9-10: Stefan Skonberg ujumises ja kergejõustikus.
Poisid 11-12: Markus Puskar ujumises ja Alexander Hay kergejõustikus.
Poisid 13-14: Ivan Kavoleff* ujumises ja Magnus Skonberg* kergejõustikus.
Poisid 15-16: Carl Kaasik ujumises ja Madis Ivaste kergejõustikus
Mehed 17 +: Lembit Jõgi ujumises ja Tiit Talumaa kergejõustikus.
* = üldiselt parim sportlane

TENNISEVÕISTLUSED:
Poisid: 1. Erik Sillard, 2. Erik Skonberg
Tüdrukud: 1. Kiia Rakfeldt, 2. Kaili Rakfeldt ja 3. Tiina Laupa.
Naised: 1. Anna Tarasov, 2. Merili Laks, 3. Laine Skonberg
Mehed: 1. Siim Vanaselja, 2. Igor Tarasov ja 3. Gauri Metsoja.

Golfivõistluste tulemused

KARIKATE SAAJAD:
Mehed: Rob Ashford – 81
Naised: Liisi Vanaselja – 104
Mehed(60+):Riho Melts – 99
Callaway Scoring: Pete Kolvik – 71
Kudos tour lemmik PGA pro, Eddie Tomson – 79!

Tarmo Pallop – 83
Markus Jakobson – 84
Allan Laupa – 85
Gunnar Tamm – 86
Joe Bulla – 88
Dan Sestrich – 88
Ain Karner – 89
Hillar Sorra – 89
Andrus Ers – 93
Valter Must – 93
Risto Mirka – 93
Markus Vaska – 93
Virgo Marjamaa – 94
Tom Tomson – 95
Rein Mannik – 95
Eric Pallop – 95
Tonis Vaga – 96
Tooni Mannik – 98
Erik Must – 99
Reino Truumees – 101
Urmas Karner – 103
AdoUriko – 104
Rein Olvet – 105
AJ Laupa – 107
Meelis Sonn – 112
Pete Fishgrund – 116
Markus Olvet – 118
Liisa Rand – 118
Silja Melts – 119
Kaupo Marjamaa – 120
Markus Maasikas – 129
Tiina Laupa – 135

Tallinna linn andis Andrus Värnikule preemia
Tallinna linnavalitsus otsustas anda Helsingis odaviske maailmameistriks tulnud Andrus Värnikule ja tema treenerile Heino Puustele preemiaks 260.000 krooni. Andrus Värnik saab linnavalitsuse otsusega pree-miaks 200.000 ja Heino Puuste 60.000 krooni. Abilinnapea Kaia Jäppinen teatas varem, et Värnik peaks saama 150.000 ja Puuste 50.000 krooni, kuid Tallinna pressiteenistuse esindaja sõnul otsustas linnavalitsus istungi käigus preemiasummat suurendada. Linnapea Tõnis Palts ütles pressikonverentsil, et Ants-last pärit Andrus Värnik on juba pikemat aega Tallinna elanik. Valitsus eraldas eelmisel nädalal Värnikule 300.000 krooni, Rahvus-vahelise Kergejõustikuföde-ratsiooni (IAAF) preemia-raha MM-i kuldmedali eest on 60.000 USA dollarit ehk üle 750.000 krooni. Andrus Värniku sponsor Reval Auto premeerib odaviskajat 80.000 krooniga ja annab tema kasutusse uue Audi A6 Avanti. Andrus Värniku treenerit Heino Puustet premeerib Reval Auto 30.000 krooniga. Reval Auto teatel annab firma Andrus Värniku kasutusse erinevaid Audi mudeleid vähemalt kuni 2008. aasta Pekingi olüm-piamängudeni. Preemiaid on saanud ka kettaheite hõbedavõitja Gert Kanter, kellele valitsus andis 200.000 krooni, Kanteri treenerid Vesteinn Hafsteinsson ja Uno Ojandi said kumbki 50.000 krooni. Tallinna linnavalitsuselt sai Kanter eelmisel nädalal 100.000 ning tema treenerid kumbki 20.000 krooni. VES/BNS

Tallinna lennujaamast evakueeriti inimesi
Teisipäeva, 16. aug. õhtu-poolikul evakueeriti Tallinna lennujaamast inimesi, kui hispaanlasest reisija pagasist avastati mürsutaoline ese. Demineerijad tegid kindlaks, et reisija pagasid on lasule sarnanev ese. Leid viidi ekspertiisi. Põhja prefektuuri pressiesindaja teatel leiti kahtlane ese 44-aastase hispaanlase Emilio reiskotist. Esialgsetel andmetel oli tegemist suveniiriga. VES/BNS

Ader: Turvaseadmete rakendumisel olnuks reisijatel lootust
Kopterihuku uurimis-komisjoni aseesimehe Tõnu Adra kinnitusel olnuks kopteris viibinutel lootust pääseda, kui lennumasinal oleks rakendunud vette hädamaandumiseks mõeldud turvaseadmed. “Kopter oleks jäänud pinnale, kui oleks kas või osaliselt aktiveerunud avariipontoonid. Arvestades eksperdi esialgseid andmeid, et kopteris viibinud uppusid, oleks lennumasina pinnale jäämise korral olnud neil pääsemislootust,” ütles Ader. Ader märkis, et vette häda-maandumise puhuks mõeldud avariipontoonid ei akti-veeru iseenesest, vaid ava-nevad kopteri pilootide vastava tegevuse tulemusena. Samas ei kiirustanud ta andma hinnangut, miks pontoonid ei aktiveerunud ja kas selles oli süü pilootidel. Ader ütles vaid, et kopteri ninas olev pontoon oli esialgsetel andmetel välja paiskunud masina kokkupõrkel merega, kuid ei olnud õhuga täitunud ning tagarataste juures olevad pontoonid ei olnud tööle ra-kendunud. Kohtumeditsiini-eksperdi esialgsete andmete järgi surid kopteriõnnetuse ohvrid uppumise tagajärjel. Kohtuarstliku ekspertiisi lõplik aruanne valmib septemb-ris. Copterline’i reisikopter kukkus merre kolmapäeval, 10. augustil. Kopteris viibisid 12 reisijat ja kaks pilooti. Tuukrid tõid neljapäeval ja reedel kopteri vrakist pinnale 13 inimest, ühe piloodi surnukeha pole seni leitud. VES/BNS

Eesti liitub euroga 1. jaanuarist 2007
Rahandusminister Aivar Sõerdi sõnul liitub Eesti igal juhul euroga 1. jaanuarist 2007, kirjutab ajaleht Äripäev. “Kriteeriumi täitmine on kriitiline, aga see ei tähenda mingil juhul euro edasilükkamist,” ütles Sõerd ajalehele. Rahandusministee-rium prognoosib tänavuse aasta inflatsiooniks 3,6 protsenti ja tuleva aasta inflatsiooniks 2,6 protsenti. Maastrichti inflatsioonikriteeriumi kohaselt ei tohi euroga ühineva riigi tarbijahinnaindeksi kasv ületada enam kui 1,5 protsendipunktiga euroala kolme madalaima THI kasvuga riikide keskmist. VES/BNS

• Eestis ilmuv “Äripäev” kirjutas, et ka Eestis on bensii-ni hind läinud üles. Uue hinnakirja kohaselt maksab bensiin 95 Euro Statoili jaamades 13,80, 95 Euro Ultima 14,05 ja 98 Euro Ultima 14,30 krooni liitri kohta, diislikütus 13,50 krooni liitri kohta. Olerexi kiirtanklates maksab bensiin 95 Euro nüüd 13,55 ja teenindusjaamades 13,80 krooni liitri kohta, diislikütus maksab vastavalt 13,25 ning 13,50 krooni liitri kohta. Kolmapäeval, 17. augustil, läksid hinnatõusuga kaasa ka Neste ja Hydro Texaco, kes tõstsid samuti hinda 25 sendi võrra.
• Laupäeval, 13. augustil, jalgrattaga liiklusõnnetusse sattunud jalgrattaklubi Ratas liikme Tarmo Kõutsi sõnul oli asjaga tegelenud politseiniku ükskõiksus nördimapanev. Õnnetus juhtus möödunud laupäeval Laagris, kui takso sõitis ette jalgrattal liikunud tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi teadurile Tarmo Kõutsile, kes paiskus auto esi-klaasi. Kohale kutsuti kiirabi ja politsei. Kohapeal kiirabi suuremaid vigastusi ei avastanud, küll selgus hiljem traumapunktis, et jalgratturil oli käeluumurd. “Mis mind hämmastas, oli politsei suhtumine,” ütles Kõuts. “Kohapealse politsei suhtumine oli, et miks te meid üldse kutsusite, oleksite lihtsalt kindlustusse läinud.” Tema sõnul tuleks tõsisemalt võtta jalgratturitega juhtunud õnnetusi, sest see suurendaks autojuhtide tähelepanu. Politsei kinnitusel on neil selline õnnetus registreeritud, kuid kuna õnnetuses kannatanuid polnud, siis politsei sellega edasi ei tegelenud. Selle kohta, et kannatanu käeluu murdis, politseil andmeid polnud. Seetõttu ei hakanud politsei ka asja uurima.
• Ööl vastu 16. augusti ärandati Kolga-Jaanis asuvast töökojast traktor MTZ, millega vargad sõitsid rohkem kui sada kilomeetrit ning politsei pidi masina tabamiseks tegema Valgamaal hoiatuslaske. Kolga-Jaani vallast kaduma läinud traktor jõudis politseinike vaatevälja samal ööl, aga rohkem kui sada kilomeetrit eemal Võrumaal Sõmerpalu vallas. Esmalt sai politsei öösel teate, et Palupera poolt liigub Puka poole koos kahe autoga üks kahtlane traktor, teate kontrollimisel sõitis politseipatrull mööda jälgi Võrumaa piirile Sõmerpalu valda, kus korrakaitsjad märkasid traktorit ja selle ees liikuvat sõiduautot. Auto põgenes ja ka traktor ei jäänud politseipatrulli märguande peale seisma, pärast politseinike hoiatuslaske pööras traktor põllule ja peatus veidi maad eemal metsa ääres, roolis olnul õnnestus põgeneda.
• Põhja prefektuuri varavastaste kuritegude talituse töötajad pidasid 14. augustil kinni Eduard Viiralti vase-gravüüri «Põrgu» varastamises kahtlustatava ning said kätte ka hinnalise kunstiteose. Kriminaalmenetlust juhtiva Põhja ringkonnaprokuröri Triin Bergmanni sõnul pidas politsei varguses kahtlustatavana kinni 1967. aastal sündinud Andrese ning kohus andis loa võtta ta eeluurimise ajaks vahi alla. «Uurimisel kogutud esialgse informatsiooni alusel on põhjust kahtlustada, et vargust toime pannes täitis Andres tellimust ning võis saada selle eest ka ettemaksu, kuid varguse täpsed asjaolud ja tagamaad peab selgitama edasine kohtueelne uurimine,» ütles Bergmann. Viinistu muuseumist varastatud «Põrgu» andis politseile välja inimene, kellele Andres kunstiteose edasi andis. Samas pole veel teada, kas vargusega on seotud vaid kaks inimest või on kurjategijate ring laiem. Andres on varem 14 korral Eestis ja kahel korral Rootsis kohtulikult karistatud peamiselt varavastaste kuritegude eest. Mees vabanes Tartu vanglast tänavu 15. juunil. «Etteplaneeritud kunstivargusi on reeglina väga keeruline avastada, mistõttu väärib politsei kiire tegutse-mine ja väga hea koostöö ekspertidega eriti esile tõstmist,» ütles Bergmann. Tema sõnul pole oluline mitte ainult varguses kaht-lustatava kiire tabamine, vaid ka see, et väärtuslik teos saadi kiiresti kätte ning selle võib peagi omanikule tagastada. Eduard Viiralti vasegravüür «Põrgu» varastati Harjumaal Loksa vallas asuvast Viinistu kunstimuuseumist 29. juulil. Muuseum hindas vargusega tekitatud kahju 200.000 kroonile.
• Eesti diplomaadid oota-vad välisteenistuja abi-kaasatasu seadustamist ja teiste uute tagatiste kehtestamist, kuid kuni viimase ajani on mitu ministeeriumi välisministeeriumi algatusi tõrjunud. Diplomaatidele ja saatkondade haldusteenistujatele pakub lisahüvesid ning teenistus- ja lähetustasude tõusu uus välisteenistuse seaduse eelnõu, mille vastuvõtmise korral kasvavad riigieelarve kulutused kokku 30 miljoni krooni võrra. Välisministeerium tahab maksta niinimetatud abikaasatasu sajale inimesele, kes on oma välisteenistu-ses oleva abikaasaga lähetuses kaasas. Mittetöötav mees või naine saaks eelnõu järgi riigilt igakuiselt kaks alampalka, ehk siis 5380 krooni. Nõrgad sotsiaalsed garantiid ja välismaale minekuga kaasnev rahaline ning tööalane kaotus on viinud sageli selleni, et abikaasa jääb Eestisse ja perekond on sunnitud aastaid lahus elama.
• Reformierakondlasest justiitsminister Rein Lang toetab mõtet teha Tallinna Patarei vanglast muuseum, teatas ministeerium. “Patarei merekindlus on mitmes mõttes tähelepanuväärne koht – siin on aastakümneid asunud vangla, kus nõukogude okupatsiooni ajal peeti kinni paljusid iseseisvuslasi ja teisitimõtlejaid, enne vanglaks saamist toimetasid Patareis aga sõjaväelased. Tegu on võimsa ajaloolise hoonega, mille külastamine tuleks inimestele võimalikuks teha. Seega tundub mõte teha Patareisse muuseum väga mõistlik,” teatas Lang. Lang ning tema erakonnakaaslane, sihtasutuse Virumaa Muuseumid juhatuse esimees Ants Leemets, Tallinna kultuuriväärtuste ameti esindaja Boris Duboviki ja Riigi Kinnisvara AS-i (RKAS) esindaja külastavad Patarei vanglat kolmapäeval, et arutada hoone võimalikku üleandmist Virumaa Muuseumide kasutusse.
VES/BNS

100 aastat Ernst Jaaksoni sünnist

EV Peakonsulaadi poolt Ernst Jaaksoni hauale viidud valged roosid on austuseks sügavat lugupidamist väärivale mehele, kelle kohta on Sirje Endre öelnud: “Aastaid hiljem saab ka tõeliselt nähtavaks Ernst Jaaksoni suurus ja sarm. Tal on võib-olla samasugune tähendus, nagu seda oli Winston Churchillil. Suurmehed, kes teevad ajalugu”.

11.augustil möödus 100 aastat Eesti diplomaatia suurmehe Ernst Jaaksoni sünnist. President Lennart Meri on nimetanud Ernst Jaaksonit, kes teenis Eesti Vabariiki 79 aastat, “üheks kõige silmapaistvamaks meheks, kes on võidelnud Eesti Vabariigi järjepidevuse eest”. Ernst Jaaksoni jaoks oli riigiteenistus auväärne amet ning tal oli “olnud au teenida oma riiki ja rahvast väga noorest põlvest alates ning olen tänulik, et olen võinud üle elada nii meie rahva õitseaegu kui ka kõige raskemaid kannatuste aastaid”. Eesti Vabriigi välisminister1996-1998 ja 1999-2002 Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et “Ernst Jaakson oli üks neist ustavaist Eesti vabariigi teenreist, kes kõige kiuste jäi oma riigile truuks; Eesti riik jääb püsima ainult siis, kui me kõik sisendame endasse vaprust, truudust ja usku oma riigisse, nagu tegi Ernst Jaakson. Ja kui igaühes meist leiduks rohkem sarnasust Ernst Jaaksoniga, püsiks Eesti iseseisvus igavesti”.
Eestis tähistatakse E. Jaaksoni 100 sünniaastapäeva näituse avamisega Eesti Rahvusraamatukogus 11.augustil 2005, samal päeval ilmub Eesti Posti poolt ka eriümbrik koos eritempliga “100 aastat Ernst Jaaksoni sünnist” ja 21. septembril on kavas ajalookonverents Hiiumaa Muuseumis, kus 10. augustil juba avati ka vastav näitus.

Peeter Restsinski – EV peakonsul New Yorgis

VÕIMUD ÄHVARDAVAD MARI ORGANISATSIOONI

Mari Eli võimud kavatsevad esitada süüdistuse mari rahvusliku organisatsiooni “Mari Uzhem” (Mari Liit) juhtidele miitingul kõnelemise ning Soome televisioonile intervjuu andmise eest pühapäeval, 14. augustil Jozhkar-Olas.
Mari administratsiooni korraldusel analüüsis rühm juriste viimase ööpäeva jooksul video-lindistusi miitingust ning nende arvamusel on esinejad ja intervjuu andjad oma ütlustega riivanud Mari Eli võimukandjate väärikust.
Pühapäeval toimunud miitingu eesmärgiks oli tervitada Marimaa pealinna Jozhkar-Olasse saabunud rahvusvahelise fennougristikakongressi osavõtjaid ning juhtida nende tähelepanu rahvuspoliitilistele probleemidele Marimaal.
Paar tundi enne miitingu algust Jozhkar-Ola Vene Draamateatri esisel platsil piirati väljak ümber teedeehitusmasinatega, mille mootorid jäid täistuuridel töötama, et takistada inimeste kogunemist ja kõnelemist. Fotoreportaazh miitingust on kättesaadav internetiaadressilt: http://www.mari.ee/rus/news/polit/2005/08/09.htm.
Käesoleva aasta juunis mõisteti laimus süüdi Zvenigovo rajooni eksjuht Mihhail Zhe-rebtsov ning Pedagoogikainsti-tuudi õppejõud Ukraina koda-nik Vsevolod Zaitsev, sest nad olid vestelnud Eesti, Soome ja Ungari suursaadikutega nende visiidil Marimaale.
Marimaal toimuval Fennougristika kongressil asendati teadlased tshinovnikutega
15. augustil avati Jozhkar-Olas X rahvusvaheline fenno-ugristikakongress. Esmakord-selt kongresside ajaloos ei antud avamisel sõna ühelegi fennougristile. Pikema kõnega esines avamisel Mari Eli Vabariigi president Leonid Markelov, kes kuulutas, et alates tema võimuletulekust 2000. aastal kehtib Marimaal demokraatia. Lisaks kõneles ta vabariigi majanduslikest edu-sammudest ja Marimaa gasifitseerimisest. Esinesid veel mitmesuguste Venemaa ministeeriumide esindajad, Soome-Ugri Rahvaste Konsultatiiv-komitee esimees Valeri Markov, Soome ja Ungari diplomaadid. Tervituse kongressile olid saatnud Venemaa parlamendi mõlemad kojad.
Eesti esindajana kõneles avamisel haridusminister Mailis Reps, kes rõhutas, et rahvuskultuur on keeruline ning et rahvuskultuuris peab igapäevaselt elama, mitte ainult uurima ja õpetama. Eesti minister tuletas meelde heliloojat Veljo Tormist, kelle muusika vahendusel laulavad koorid üle kogu maailma ohustatud läänemeresoome keeltes. Minister ei maininud, et ka Eestis vähendatakse eesti rahvusliku muusika õpetamist, seega on rahvuskultuuri säilitamise probleem aktuaalne ka meil.
Kongressi avamisel mee-nutati leinaseisakuga kuu aega tagasi autoõnnetuses hukkunud kongressi presidenti professor Juri Andu-ganovit. Professori lesk, kes oli õnnetuse ajal temaga koos samas autos, kahtlus-tab, et tegu polnud juhusliku õnnetusjuhtumiga. Anduganov lahkus kongressi korraldamisega seotud arusaamatuste tõttu mõne aasta eest Jozhkar-Ola Mari Riiklikust Ülikoolist Hantõ-Mansiiskisse Jugra Ülikooli, kus ta juhatas uralistika ja üldkeeleteaduse kateedrit.
Kongressile on saabunud delegaate Soomest 31 (eelmisel, Tartus toimunud kongressil 2000. a. oli soomlasi 210), Eestist 17 (165), Ungarist 35 (44), Venemaalt ligikaudu 500 (156).
Eile saabus Marimaale Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kuuluv Riigikogu liige Katrin Saks, kes koos-tab Euroopa Nõukogu Parla-mentaarsele Assambleele raportit soome-ugri rahvaste olukorrast Venemaa Föde-ratsioonis.
Pühapaeval, 14. augustil, üks päev enne kongressi algust, toimus Jozhkar-Olas maride organisatsiooni Mari Uzhem korraldatud meeleavaldus Mari Eli Vabariigi presidendi Markelovi vastu. Meeleavaldajad kandsid loosungeid nagu “Meie pre-sident on Putin, mitte Mar-kelov”, “Kas praegu on 1937. aasta?”, “Ei fashismile!”, “Inimõigused on üle kõige”. Meeleavaldusel loeti ette Mari Uzhemi kiri Soome presidendile Tarja Halonenile.
Marimaa on viimaseil aastail omandanud halva kuulsuse süngete uudiste tõttu, mis teatavad mari rahva õiguste kitsendamisest, kultuuri- ja opositsioonitegelaste jõhkrast peksmisest ja tapmistest, mari keele õpe-tamise kärpimisest. Näiteks on marikeelsete raadio-saadete maht Marimaal kahanenud 271 tunnini aastas (44,5 minutit päevas!), kuigi marid moodustavad sealsest elanikkonnast 43 protsenti. Paljud teadlased üle maailma on liitunud rahvusvahelise üleskutsega “Mari rahva toetuseks” (vt http://www.ugri.info/mari). Sellele on alla kirjutanud pea iga kümnes fennougrist, kes on kavatsenud kongressist osa võtta, väljastpoolt Venemaad isegi iga neljas. Mitmed loobusid Mari pealinna sõitmast.
Üks Jozhkar-Ola sõidust keeldunuid on kongressi rahvusvahelise korraldus-komitee liige Soomest, Helsingi ülikooli professor Pauli Saukkonen, kes saatis korralduskomiteele järgmise kirja:
“Käesolevaga tühistan oma osalemise X Rahvusvahe-lisel Fennougristika Kong-ressil PROTESTINA president Markelovi administratsiooni ja Venemaa Välis-ministeeriumi vastu. Vene-maa Välisministeerium vastus Euroopa Parlamendi resolutsioonile mari ja teiste soome ugri rahvaste taga-kiusamise kohta sisaldas valet ja toetas Markelovi poliitikat. See samm ei ole suunatud kohaliku korralduskomitee vastu. Otse vastupidi: saadan tervituse kongressile ja soome ugri ühendustele.”
Esimene fennougristika-kongress toimus 1960. aastal Budapestis. Kongresse korraldatakse iga viie aasta tagant järgemööda neljas soome-ugri riigis (Ungari, Soome, Eesti, Venemaa; kuni läinud sajandi 90-ndate aastateni Ungari, Soome, N. Liit). Eelmine kongress toimus 2000. aastal Tartus.
Venemaa territooriumil toimub kongress teist korda. Kuues kongress 1985. aastal toimus Komimaa pealinnas Sõktõvkaris.

Skautluse eripärad

SKAUT JA PIONEER – SAMA ASI?

Skm. Jaan Lepp

Tänavu täitus 60 aastat II maailmasõja lõpust ja sellest, kui praegused välis-eestlased muutusid pagulasteks. Sellega jagunesid eestlased kaheks erinevaks ühiskonnaks. Mõlemas ühiskonnas erinevad eluavaldused ja vajadused. Ka noortel oli nendes ühiskondades võimalus kuuluda erinevatesse noorte organisatsioonidesse. Mina olen noorena kuulunud nelja noorte organisatsiooni. Esiteks kuulusin haukapojana Noorte Kotkaste ridadesse. Sealt aga pidin lahkuma, kuna olin kuus kuud liialt noor, et vastata eeskirjadele, ning Tallinna Noorte Kotkaste Maleva pealiku pojale – kol-lt Jaan Lepp’ale – ei saadud teha erandit.
Peale riigipööret organiseeriti meid Narvas terve klassiga oktoobrilasteks – igale anti riidest viisnurk ja sellega peeti siis mind V.I. Lenini nimelise Üleliidulise Pioneerorganisatsiooni liikmeks. Koju jõudes oli kiusa-tus see viisnurk pliidi all ära põletada. Kuid juba järgmise päeva hommikul teatati mulle koolis esimesel tunnil, et Jaan Lepp ei sobi oktoobrilapseks, kuna ta isa on rahvavaenlasena arreteeritud. Järgmisel päeval viisin rahutundega viisnurga tagasi. Partei oli oma valiku tei-nud.
Saksa ajal tegutsesid Eesti Noored, kuhu ka kuulusin natuke aega, kuid nende tegevus ei köitnud mind. Meie pere põgenemise teekond viis esmalt Saksamaale, ning sealt paar päeva enne sõja lõppu Rootsi. Saksamaal olles teatati mulle koheselt, et mitte sakslasena ma ei sobi Hitler Jugend’isse. Rootsis põgenike laagris astusin skautlusse, kus olen tegutsenud nüüd 60 aastat.
Minul oli nii valikut kui õnne noorte organisatsiooni kuulumiseks. Paljudel seda ei olnud. Eesti Kommunistlik Partei lubas Eestis ainult Pioneeride organisatsiooni, ning kodumaale jäänutele oli see ka ainsaks, kuhu sai kuuluda. Paguluses taasalustus skautlus-gaidlus (edaspidi mõisteliselt nimetatud skautlus) juba põgenikelaagrites ja jätkus asulates, kuhu koondusid eestlased. Endised Noorkotkad ja Kodutütred liitusid skautlusega.
Peale taasiseseisvumist on mul olnud skautlust tutvustavaid vestlusi kodu-eestlastega, kes kasvasid pioneeride õhkkonnas. Nende arusaamadeks on näiliselt, et skautlusel ja pioneerlusel ei ole erinevusi, mõlemad on noorte kasvatuslikud organisatsioonid ja rakendavad samasuguseid tegevusi – nagu näiteks katsejärkude nõudeid ja oskusi, matku ja laagreid. Erinevus oleks ainult see, et üks tegutses kommunistlikus ühiskonnas ning teine vabas maailmas.
Lähemalt vaadates on need kaks noorteorganisatsiooni põhiliselt ja sisuliselt erinevad. Pioneeride organisatsiooni ülesandeks oli kasvatada lastest ustavaid Kommunistliku Partei eest võitlejaid. Skautluse ja gaidluse sihtideks on noore arendamine ja heaks kodanikuks suunamine. Üheks sisuliseks vaheks oli, et pioneer allus otseselt Kommunistlikule Parteile, kuna skautlus on iseseisev organisatsioon, kus suunavaks teguriks on moraalsed väärtused, nii nagu need peegelduvad erinevates uskudes. Need on kaks sisulist kasvatuslikku ja rakenduslikku vahet, millised leiavad rõhutust tegevustes.
Aastaid tagasi hankisin endale “Vanem-pioneerijuhi käsiraamatu”, H. Tänavsuu, kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1970. Ostsin raamatu, et olla teadlik pioneeride kasvatuslikkudest sihtidest ja vahenditest. Lugesin käsi-raamatut, et kuidas ENSV-s noori juhendati ning milliseid põhimõtteid ja eluavaldusi neile väärtustati. Üllatav oli, et võrreldes pioneere ja Hitleri Noori (Hitler Jugend) tuli esile mitmed sarnasusi neis kahes organisatsioonis. Teatud mõttes tekkis küsimus, kes matkis keda?
Eestis on tänapäeval taas võimalik vabalt valida erinevaid noorte organisatsioone, kuhu keegi soovib kuuluda. Ka väliseestlaste keskkonnas on valiku võimalusi – esiteks kas kuuluda üldse ja teiseks millisesse organisatsiooni.
Valikute tegemiseks on vaja teavet ja arusaama, mida erinevad noorte organisatsioonid annavad oma liikmetele. Meie tänapäeva ühiskondades on eestlasi, kes on kuulunud või tegutsenud pioneeridena. Nad ehk on huvitatud erinevustest skautluses. Ehk pakub huvi ka teistele lugejatele nende erinevuste esiletoomine.

Moskvas toimub Arvo Pärdi juubelikontsert

11. septembril 70-aastaseks saava helilooja Arvo Pärdi auks toimub Moskva konservatooriumi suures saalis galakontsert. Kontserdi produtsendi Igor Lapzhini sõnul kuulub ürituse korraldamise idee Vene Heliloojate Liidule, seda toetasid Vene Õigeusu Kirik ning mitmed riiklikud ja ühiskondlikud organisatsioonid. Lapzhini sõnul tulevad mitmed maailmas tuntud Pärdi teosed Venemaal esitusele esmakordselt. “Arvo Pärt on viimaste aastakümnetega kujunenud üheks väljapaistvaimaks figuuriks kaasaegses akadeemilises muusikas. Helilooja loomingus on esikohal vaimulikud teosed, mis tuginevad kristliku liturgia traditsioonilistele vormidele. Ta püüdleb oma muusikas tabada olemise ülimat reaalsust, näidata vaimumaailma ilu ja harmooniat,” lisas produtsent. Pärdi muusikat esitavad juubelikontserdil kammerorkester Aastaajad, mida digireegib Vladislav Bulahhov ning Tretjakovi galerii püha Nikolai koor Aleksei Puzakovi juhatusel. Orelipartii esitab Fjodor Stroganov. VES/BNS

Madisson seostab uues raamatus Eestis toimuva sionismiga

Protestipoliitik Tiit Madisson süüdistab hiljuti ilmunud raamatus Eestile tehtud ülekohtus maailmas valitsevat juudipoliitikat ja siinsete võimulolijate sellega kaasa-minekut. Natsikurjategijate kohtu alla andmise nimel aastaid tegutsenud Simon Wiesenthali nimetab Madisson raamatus “Lihula õppetund” petturist natsikütiks ja vahendab aastate jooksul tema suhtes avaldatud kriitilisi seisukohavõtte. “Simon Wiesenthalist on nn demokraatlikke väärtusi omavas maailmas tehtud elav legend, kelle tegude või käitumise halvustamine võrdub lausa poliitilise enesetapuga,” märgib Lihula vallavanem Madisson.
Madisson annab ühtlasi teada, et “sionistide ees lömitamine” ei taga Eesti riigi julgeolekut. “Natsikütt” Efraim Zuroffi iseloomustab ta väga üleolevalt käituva isandana, kes on harjunud, et kõiki tema soove täidetakse. Madisson küsib, kas Eestis on tulekul orwelllik ühiskond. Ta leiab, et holokaustieitajate jälitamine ja KGB nõiajahid on sarnased.
“Kui tuleb “õige aeg”, siis tülikad, sionistlike Maailma Uut Korda loojate plaane segavad persoonid kõrvaldatakse, sest Eesti riigiaparaat on juba praegu “maailma vägevate” kuuleka sulase rollis, valmis täitma igat Brüsselist, Washingtonist ja Tel Avivist, või miks ka mitte Moskvast, tulevat korraldust,” kirjutab Madisson oma raamatus. VES/BNS

?TLÜ AKADEEMILISE RAAMATUKOGU VÄLISEESTI KIRJANDUSE SEKTORIS PUUDUVAID USA-s ILMUNUD RAAMATUID

Tallinna Ülikooli Akadeemi-lises Raamatukogus (endises Eesti TA Raamatukogus) on kõige täielikum väliseesti raamatute kogu Eestis. Ometi on väikese trükiarvuga ja võõrkeelseid trükiseid, samuti teadustöid, mille autoriteks on eestlased raamatukogus veel puudu. Paljude teoste kohta puuduvad andmedki.
Meil on olnud arvukalt annetajaid, kelle heatahtliku abi kaudu on meie kogud saanud väärtuslikku täiendust. Kõigile neile suur tänu! Loodame teie abile ka seekord.

TLÜ Akadeemiline Raamatu-kogu
Väliseesti kirjanduse sektor
Rävala pst. 10
15042 Tallinn
Estonia
e-post: [email protected]

Raudkivi, A. J. Loose boundary hydraulics. – 2nd ed. – Oxford; New York: Pergamon Press, 1976. – xii, 397 p.; 21 cm.
Raudsepp, Eugene (with George P.Hough). Creative growth games. – New York: Perigee Books, 1980. – [2. ed.] – xi, 195 p.; 20 cm.
Raudsepp, Eugene (with George P.Hough). Creative growth games. – New York: Jove Publications, 1977. – xi, 195 p.; 21 cm.
Raudsepp, Eugene (with George P.Hough Jr.). Creative growth games. New York : G. P. Putnam, ©1977. – xi, 195 p.; 21 cm.
Raudsepp, Eugene. Growth games for the creative manager. – New York : Putnam Pub. Group, ©1987. – 222 p.; 23 cm.
Raudsepp, Eugene (with Joseph C.Yeager). How to sell new ideas: your company’s and your own. – A Spectrum book., ©1981. – 208 p.
Raudsepp, Eugene. Managing creative scientists and engineers. – New York: Macmillan Co, 1963. – 254 p.
Raudsepp, Eugene. More creative growth games. – New York: Perigee Books, ©1980. – 201 p.; 21 cm.
Raun, Alo. Basic Course in Uzbek. – Bloomington; the Hague: Indiana University; Mouton, 1969.- 273 p. – (Indiana University Publ., Uralic and Altaic Series ; 59).
Raun, Alo. The Equivalents of English ‘than’ in Finno-Ugric. – Bloomington: Indiana Univ, 1960. – 99 p. – Reprint.
Raun, Alo. Essays in Finno-Ugric and Finnic Linguistics. – Bloomington; the Hague: Indiana University; Mouton, 1971. – 128 p. – (Uralic and Altaic Series; vol.107).
Raun, Alo. The Mordva : Subcontractor’s monograph, HRAF-6 Indiana-25. – New Haven (Connecticut): Human Relations Area Files, 1955. – 146 p.
Raun, Alo. Spoken Uzbek. – Bloomington: Indiana University, 1953. – 600 p.
Raun, Alo (talle pühendatud) Studies in finno-ugric linguistics in honor of Alo Raun / ed. by Denis Sinor. – Bloomington (Indiana), 1978. – 440 p.-(Indiana Univ. Publications, Uralic and Aktaic Ser.; vol. 131).
Rebane, Peep Peter. Denmark and the Baltic Crusade: 1150-1227. – Ann Arbor (Mich.), 1971. – 227 p. – (Dissertatsioon).
Reconstructing the mind: replicability in research on human development / ed.by René van der Veer, Marinus van IJzendoorn and Jaan Valsiner. – Norwood (N. J.) : Ablex Pub. Corp., c1994. – vii, 294 p. ; 24 cm.
Religious persecution in the Baltic countries : 1940-1952 / ed. by the Lithuanian, Latvian and Estonian Sections. – New York : National Committee for a Free Europe, 1952. -26 p.
Riismandel, Väino. Bibliography of Legal Sources on Estonia.- USA?, 1954?.
Roos Võsari, Heljo. A capitain’s daughter. – Pittsburgh (PA) : Dorrance Publishing Co, 2003. – 90 lk.
Rummo, Paul-Eerik. The September Sun: [8 luuletust] / transl. by Ritva Poom. – Merrick (NY) : Cross-Cultural Communications, 1981. – 16 p. – (Cross-Cultural Review, Chapbook ; 16).
[Saar, Mart. Soololaulude album. – New York: Eesti Helikunsti Keskus, 195?].
Silvet, Johannes. Eesti-inglise sõnaraamat = Estonian-English dictionary. – Brooklyn : P.Shalom Pub., [1964? v 1965]. – 508 p.; 19 cm.
Silvet, Johannes. Inglise-eesti sõnaraamat. – Moorestown (New Jersey) : Symposia Press, 1981. -1207 lk. – [1938.a. vlj. muutmata kordustrükk].
Simson, Eve. The Faith Healer. – St. Louis, 1977. – 223 p.
Suksdorf, Jüri. The Curtain’s Edge. – New York, 1969.
Tall, Johannes. Introduction to music theory. – Michigan, 1981.
Tauli, Valter. Structural tendencies in uralic languages = the structural tendencies of languages 2. – Bloomington; the Hague: Indiana University, 1966. – 308 p. – (Indiana Univ. Uralic and Altaic Ser. ; 17).
Terras, Victor. History of russian literature. – New Haven (CT) : Yale University Press, 1991.
Terras, Victor. A Karamazov Companion: commentary on the genesis, language and style of Dostoevsky’s novel. – Madison : University of Wisconsin Press, 1981.
Terras, Victor (toim.) The handbook of russian literature / ed. Victor Terras. – New Haven (CT): Yale University Press, 1985.
Toi, Roman. Estonian Folk Music : dissertation. – Cincinnati (Ohio) : Union Graduate School, 1976. – 400 p.
Tombak, Ene Liis. American policy towards Estonia 1919-1940: senior thesis, American history, Barnard College. – New York : Columbia Univ, 1982. – 59, 10 p.
Toomepuu, Jüri. Education and military manpower requirements: presentation to annual meeting of the Council of Chief State School Officers.[“November 15, 1986.”]. – Louisville (Ky). : [1986]. – vi, 29 p. : ill. ; 28 cm.
Tractata Altaica: Denis Sinor sexagenario optime de rebus altaicis merito dedicata / red. F. Oinas. – Wiesbaden : Harrassowitz, 1976. – X, 773 p.
Tubin, Eduard. Süit eesti karjaseviisidest klaverile. – New York ?: Eesti Muusikafond,1960?.
Turn [tegelikult: Türn], Rein. Computers in the 1980s. – New York ; London : Columbia Univ. Press, 1974. – 257 p.
Tuul, Johannes. Physics made easy: with practice exams and solved problems. -[Pomona?] : California State Polytechnic University, 1974.
Uue Testamendi sõnastik lühikonkordans. – Nashville (TN) : Broadman Press, 1982. – 387 lk.
Vahter, Leonhard. Criminal legislation and the right of everyone to be free from arbitrary arrest, detention and exile in the captive European countries. – New York: ACEN, 1961. – 26 p .- Stentsil.
Valsiner, Jaan. Culture and the development of children’s action: a cultural-historical theory of developmental psychology. – Chichester [West Sussex] ; New York : Wiley, c1987. – xvii, 258 p. ; 24 cm
Valsiner, Jaan. The guided mind : a sociogenetic approach to personality. – Cambridge (Mass.) : Harvard University Press, 1998. – xiv, 456 p. : ill. ; 25 cm.
Valsiner, Jaan; van der Veer, Rene.. The social mind : construction of the idea. – Cambridge ; New York : Cambridge University Press, 2000.
Valsiner, Jaan and René van der Veer. Understanding Vygotsky : a quest for synthesis. – Oxford, UK; Cambridge, USA : Blackwell, 1991.- x, 450 p. : ill. ; 24 cm.
Valsiner, Jaan (toim.) Child development within culturally structured environments. Vol 1-3 / edited by Jaan Valsiner. – Norwood (NJ) : Ablex, 1988-1995.
Valsiner, Jaan (toim.) Children within environments : toward a psychology of accident prevention / edited by Tommy Gärling and Jaan Valsiner. – New York : Plenum Press, c1985. – xii, 249 p.; 26 cm.
Valsiner, Jaan (toim.) Children’s development within social context / edited by Lucient T. Winegar, Jaan Valsiner. – Hillsdale (N. J.) : L. Erlbaum, 1992.
Valsiner, Jaan (toim.) Comparisons in human development : understanding time and context / edited by Jonathan Tudge, Michael J. Shanahan, Jaan Valsiner. – Cambridge [Cambridgeshire]: New York : Cambridge University Press, 1997. – x, 368 p. : ill.; 24 cm.
Valsiner, Jaan (toim.) Comparative-cultural and constructivist perspectives / edited by Jaan Valsiner. – Norwood (N. J.) : Ablex Pub. Corp., c1995. – v, 306 p. : ill.
Valsiner, Jaan (toim.) Construction of psychological processes in interpersonal communication / ed.by Maria C.D.P. Lyra & Jaan Valsiner. – Stamford (Conn.) : Ablex Pub., c1998. – vi, 252 p. – 23 cm.
Valsiner, Jaan (toim.) Development of person-context relations / edited by Thomas A. Kindermann, Jaan Valsiner. – Hillsdale (N. J.) : L. Erlbaum Associates, 1995. – ix, 256 p. : ill.; 23 cm.
Valsiner, Jaan (toim.) Dynamics and indeterminism in developmental and social processes / ed. by Alan Fogel, Maria C.D.P. Lyra, Jaan Valsiner. – Mahwah (N. J.) : L.Erlbaum, 1997. – vii, 294 p.; 24 cm.
Valsiner, Jaan (toim.) The Individual Subject and Scientific Psychology / ed. and comp. by Jaan Valsiner. – New York : Plenum Press, c1986. – xiii, 408 p.: ill.
Valsiner, Jaan (toim.) The Origins of action : interdisciplinary and international perspectives / ed. Louis Oppenheimer, Jaan Valsiner. – New York : Springer-Verlag, c1991. – xv, 265 p. ; 24 cm.
Valsiner, Jaan (toim.) Parental cognition and adult-child interaction / edited by Jaan Valsiner. – Norwood (N. J.) : Ablex, c1988. – xi, 260 p. ; 24 cm.
Valsiner, Jaan (toim.) Social co-construction and environmental guidance in development / edited by Jaan Valsiner. – Norwood (N. J.) : Ablex, c1988. – v, 305 p.: ill., map; 24 cm.
Valsiner, Jaan (toim.) Stability and change in development : a study of methodological reasoning / edited by Jens B. Asendorpf, Jaan Valsiner. – Newbury Park : Sage, c1992. – xxii, 264 p. : ill.
Valsiner, Jaan (toim.) The structure of learning processes / edited by Jaan Valsiner and Hans-Georg Voss. – Norwood ( N. J.) : Ablex Pub. Corp., c1996. – iv, 344 p. : ill. ; 24 cm.
Võõbus, A. Communism’s Challenge to Christianity. – Maywood, 1952. – 100 p. –
West Coast Light Houses: [Oswald Allikule pühendatud teos].- [Portland?], 1974.
The West Coast Estonian Days 1953-1999 / koost. Helmuth Kalmann ; tõlkinud Thomas Palm. – Portland, 2000. – 102 lk.

Üliõpilaskonvent korporatsioon Tehnola : liikmete nimestik. – New York, 1967. – 31 lk.

SUUR-SUUR TÄNU ABI EEST JUBA ETTE !

Kontaktandmed:

Aita Kraut
väliseesti kirjanduse sektor
TLÜ Akadeemiline Raamatukogu
Rävala pst. 10
15042 Tallinn
Estonia

?Due to the Editor’s summer vacation schedule, this edition of “Free Estonian Word” was prepared prior to the Estonian portion, and as a result, no synopsis of the Estonian can be provided. We apologize for any inconvenience this may cause to our English language readers.

Kuressaare Chamber Music Days

August 9-13

The Kuressaare Chamber Music Days have taken place in Kuressaare, the capital of Saaremaa, in the second week of August since 1995. Saaremaa is the largest island in Western Estonia. This chamber music festival has the longest tradition in Estonia and it was also the festival to begin the tradition of music festivals in Saaremaa. The founder and artistic director of Kuressaare Chamber Music days is the pianist Andres Paas.
In recent years the Kuressaare Chamber Music Days have become even more international, and famous soloists and chamber ensembles from France, Italy, Hungary, Russia, Norway, Sweden, Finland, Latvia, and Lithuania, together with leading musicians from Estonia, have also participated. The most famous guests have been the Bartók Quartet from Hungary, Quatuor Parisii, the pianist Alexandre Tharaud, the vocal duo Jean Delescluse and David Selig from France, the vocal group Trio Mediaeval from Norway, the percussionist Pedro Carneiro and the dancer Teresa Simas from Portugal, the pianist Martin Kasik from Czech Republic, the violinist Barnabas Kelemen from Hungary, the cellist Vytautas Sondeckis from Lithuania, the clarinetist Marcis Kulis and the pianist Vestard Shimkus from Latvia. An important priority has been the introduction of international chamber ensembles with the participation of Estonian musicians. So during Kuressaare Chamber Music Days new ensembles have been born: the HonEst Quintet (Hungary-Estonia), the Moscow-Milan piano trio and the New Baltic Trio (Estonia-Latvia-Lithuania).
Not only have classical chamber music works been performed at the festival, but also Estonian and world premieres of many works have taken place in Kuressaare, including those written especially for the festival and less well-known works of a high standard.
The concerts are performed in various chamber music halls in Kuressaare, including the concert hall of the Cultural Centre, the Chapter House of the medieval Kuressaare castle, the halls of the Music School and the Town Hall, and Rüütli SPA Hotel, Kuressaare St. Laurentius Church, Kuressaare City Theatre.
This year saw performances by Andres Paas (piano, Estonia), Stepan Jakovitsh, (violin, Russia), Rustam Komatshkov (cello, Russia); the Estonian Philharmonic Chamber Choir, conducted by Paul Hillier; Tangoballet, with Tiit Peterson (guitar) and Allan Jakobi (accordion), and the Dancers Dmitri Hartchenko & Helen Org; Mihaela Ursuleasa (piano, Romania); vocal ensemble Q VOX (Czech Republik); OPEN MINDS (Austria) performing Chamber-Jazz; and the finale Kremerata Baltica Euphonia Quartet (Latvia – Russia) & clarinetist Marcis Kulis (Latvia).
www.kammerfest.ee

Estonia’s Kanter takes discus silver at Athletics World Championships

ER – Estonia’s Gerd Kanter came second after two-time Olympic champion Virgilius Alekna in the discus event at the World Athletics Championships in Helsinki.
The 33-year-old Lithuanian’s last round effort of 70.17 meters — a championship record — smashed Kanter’s hopes of winning the gold with 68.57 meters while Germany’s Michael Mollenbeck took bronze with 65.95 meters.
Kanter, who had earlier in the season pushed the Estonian national record to 70.10 meters, went past Alekna in the fourth round, but with his stunning performance in the final throw the Lithuanian retained his world championship title. Estonian Aleksander Tammert (64.84 meters) finished in fourth place.

Estonian government gives nod to tourist visas

ER – The Estonian government approved amendments to the aliens’ law, which allows issuing single visas for up to five days to tourists without an invitation from a resident.
The government charged the Foreign Ministry to monitor the possible growth of expenses arising from the issuing of short-term tourist visas and file by next summer an application for extra funds, spokespeople for the government said. Under the effective regulations, a short-term visa can be granted for a single uninterrupted stay in Estonia or for multiple stays of a maximum 90 days in six months.
The bill approved by the government provides for the issuing of single visas for up to five days with the purpose of using a travel or an entertainment service. The short-term visas are expected to boost the number of tourists arriving in Estonia from third countries.
An additional condition for issuing a five-day tourist visa is for the person’s financial situation to enable him to meet the expenses. The visitor must be able to cover the cost of the stay in Estonia. The bill does not ease other conditions for issuing a visa nor the circumstances under which a visa is refused.
———————

More than 800 000 ID cards issued in Estonia

ER – The Estonian Citizenship and Migration Board has issued a total of 803 916 ID cards, including 175 224 to foreigners holding an Estonian residence permit. Valid ID cards number 751 616, thus nearly 56 per cent of the country’s population has an identity card. 43 per cent of valid ID owners are men and 57 per cent women. This year ID cards have been issued to 135 109 people. The number of ID cards is expected to cross the one million mark in 2007. The ID card is a mandatory identification document for Estonian nationals starting from 15 years of age and for all foreigners living permanently in this country on the basis of a residence permit regardless of their age.

Summers in Lakewood

Markus Vaga

Growing up in Finland and Sweden, I have fond memories of taking a flight almost every summer to New Jersey to visit my grandparents and relatives. We would land at JFK airport, and my grandfather would meet us and drive us to Lakewood in his impossibly large American car, cruising past other massive steel boxes along a road that seemed to span infinite lanes in both directions.
Driving down to the shore the other night, I was reminded of these times. I started thinking that the logic of leaving Scandinavia, where the weather is mild and it does not get dark during summer, to visit New Jersey, where the weather is often steamy and hot, escapes me. I now plan my vacations the other way. Nevertheless, I have fond memories of our time in New Jersey, and I can now understand the nostalgia that can come with the humidity and the crickets.
My grandfather was caretaker of the Estonian campground at Järvemetsa for many years, and we would spend our time running around the lake and the surrounding forest. While most of the scouts would enjoy the area for only a week or two each year, it seemed that we had the place all to ourselves. I still feel a certain personal stake in the place. We would drive south the Seabrook Farms and Bridgeton, where farms would stretch in every direction for miles and miles. Visiting the area recently, I noticed that even these areas are succumbing now to suburban expansion. I can only imagine how it must look to my dad, who grew up there 50 years ago.
The United States was a very different country from anything I had ever experienced before, which contributed to some interesting culture shock.
The beach seemed to be a favorite place for my relatives, and our trip to Beacon Beach, right next to Point Pleasant on the Jersey Shore, would start early in the morning. My English was not particularly good at the time and I remember hearing someone suggest we buy peaches to take with us to the beach. “Peaches on the beach,’ the chant went, which to my ears sounded like ‘beaches on the beach.’ And that didn’t make a lot of sense at all. In any case, the fruit was bought, we arrived at the beach, and everyone ran around enjoying the sand and peaches. Except me. I was handed what felt like a fuzzy apple. It was juicy and sweet, and the gritty sand was now sticking to my face and hands. I had the same experience with peanut butter and jelly sandwiches, except on the windy shore it became more like a PB and J sandwich with extra sand.
I’ve come to love peaches and the beach, although I don’t think I’ll ever combine the two again. PBJ’s, though, never did grow on me.
The Euro has leveled the playing field in terms of the way people see money in Europe vs the US. But in the 70s, each country still had their own, unique currency. Finland had the Markka, which was valued probably somewhere in the region of 20 markkas to the dollar. Of course as a child you don’t quite understand it. One day, my uncle handed me a large dollar coin. We piled into the giant, pastel-colored American car and drove to the local 7-11. While my parents waited in the car, I bravely stepped into the store to buy something with my new American money. In the 1970s, a dollar could get you a comic book, a soda, and a candy bar, and still have something left over. But as I scanned the shelves, I was shocked to see that in this country, things cost 30, 50, and even 90 (cents, mind you, but I didn’t understand this at the time). I left the store empty handed and returned to the car. As my parents asked me why I hadn’t bought anything, I explained that I could not afford anything with my single dollar, when everything cost over thirty. After a brief lesson in American coinage, I returned to the store and managed to fill a bag with goodies. Years later the opposite would happen, as the man at another convenience store could not get me to understand that he wanted something smaller than a $20 for a candy bar and a soda (about 50¢).
One summer we rented a friend’s house in Somerset, NJ, near New Brunswick. The same year saw some terrific storms hit the Eastern seaboard. As I recall, trees were uprooted in South Jersey, and the roads were flooded. So, too, consequently, was the basement of the house we had rented. To a six year old, this was a godsend. We had our own pool, right inside the house. I never did quite understand why my parents didn’t allow us to go for a swim down there.
We took time to visit the Statue of Liberty. This was long before the renovation, and I recall standing in a slow moving line inside of a giant metal can. The heat was unbelievable, and of course there is no view inside. When we finally did reach the top, vertigo had hit me so hard that I refused to look out of the window to see the view. I clung to the inside wall of the statue until we started our slow descent, never having seen the view from the top after all that effort. The same thing happened, I think, from the Empire State Building, except there we were whisked up and down via elevators.
Other stories come to mind, but those will have to wait for another day: my first McDonald’s hamburger (what is this thing anyway?), paved playgrounds in Manhattan (what happens if you fall off the monkey bars?), and riding graffiti-covered subways (why does mom look nervous?)
All in all our summers were wonderful. Even now I think I appreciate the New York area more, having visited it so often as a child, than if I had actually grown up here. Even now, as I prepare to step outside into the 90+ humid day to drive to the airport to go on vacation, a part of me is taken back to those days that our vacation here was over and we were returning to Finland.