|
<!– .style1 {color: #0000FF} –>
USA president George W. Bush külastab novembris Eestit
Ameerika Ühendriikide president George W. Bush külastab novembris Eestit. Bushi visiit toimub 28. novembril, päeval, mil 1918. aastal algas Eesti Vabadussõda.
Tegemist on esimese korraga, mil Eestit külastab ametisolev USA president.
Presidendi pressiesindaja ütles, et Bush saabub Eestisse president Arnold Rüütli kutsel. Ta lisas, et suulisi kutseid on Eesti riigipea esitanud mitu, kirjalik kutse saadeti tänavu kevadel.
Tallinnast sõidab Bush edasi Riiga, kus 28.-29. novembril toimub NATO tippkohtumine.
Välisminister Urmas Paet ütles 7. augustil ajakirjanikele, et kindlasti kohtub Bush vi-siidi ajal presidendi ja peaministriga. Visiidi täpne kava on väljatöötamisel.
Paeti sõnul on Eesti ja USA suhted head ning viimased 2,5 aastat on Eesti ja USA olnud liitlased NATO-s. Paet meenutas, et Ameerika Ühendriigid ei tunnustanud kunagi Nõukogude Liidu okupatsiooni Eestis.
President Rüütel rõhutas visiidi tähtsust, kuna Ameerika Ühendriikide ametis olev riigipea saabub Eestisse esimest korda ajaloos, teatas presidendi kantselei.
“Oleme president Bushiga korduvalt kohtunud ning meil on alati olnud väga meeldivad vestlused. Eesti hindab kõrgelt neid pikaajalisi ja tihedaid partnerlussuhteid, mis meid seovad Ameerika Ühend-riikidega,” ütles Rüütel.
Rüütel avaldas veendumust, et president Bushi visiit loob täiendavad võimalused kahepoolse ja multilateraalse koostöö edasiseks laiendamiseks eri valdkondades, sealhulgas nii liitlastena NATO-s kui ka demokraatia tugevdamisel teistes riikides.
Ametlikult kinnitamata andmetel jõuab Bush Eestisse varem kui 28. novembril ning ööbib Eestis.
Esimest korda teeb Eestisse visiidi Ameerika Ühendriikide president. USA endine president Bill Clinton käis Eestis 2002. aasta juunis majanduskonverentsil, kus ta esines ettekandega. Tema abikaasa Hillary Clinton käis Eestis visiidil 1996. aastal, kui Bill Clinton oli USA president. Hillary Clinton käis Eestis ka 2004. aasta augustis USA kongressi delegatsiooniga.
Bushi visiidiga kaasneb Eesti suurim politseioperatsioon, kuhu kaasatakse lisajõude erinevatest politseiasutustest.
Praegu on veel siiski vara spekuleerida selle üle, millised hakkavad välja nägema konkreetsemad turvaabinõud, vahendas keskkriminaalpolitsei kommunikatsioonijuht Kadri Põldaru.
Vastavalt rahvusvaheliselt kaitstud isikute, kaasa arvatud diplomaatiliste agentide vastu suunatud kuritegude tõkestamise ja karistamise konventsioonile lasub lõplik vastutus turvameetmete eest vastuvõtjamaa ehk Eesti õlul.
VES/BNS
Skandinaavia pidu 2006
Rahvatantsurühm Pillerkaar tantsis tänvustel Skandinaavia pidustustel kaks korda.
Peale paari aastat tööstuskeskuse angaarilaadses näitusesaalis peetud Scanfesti, toimus tänavune Skandinaavia pidu jälle vabas looduses; seekord Budd Lakes’s, New Jersey’s asuvas Vasa Parkis. Eriti peale eelmise päeva suurt vihma oli kuidagi lahe ja mõnus vaikse looduse rüpes. Ka oli ilus ilm välja toonud hulgaliselt nii müügilaudu/telke kui ettekandeid ja pealtvaatajaid-osalejaid – ostjaid jätkus igale poole. Eesti oli hästi esindatud ka müügilaudade ja esinemiste poolest. Avatseremoonias laulis nii Soome kui Eesti hümni Krista Altok Tassa. Hiljem esinesid kahel korral Pillerkaare rahvatantsijad. Ei puudunud ka meile tuntud iga-aastane eesti käsitööde väljapanek gaididelt, korraldatud Epp Vinkmani poolt, ja kohal viibisid ka New Yorgi Eesti Maja ja eestlaste informatsiooniga New Yorgi Eesti Haridusseltsi esimees ja mänedzher koos abikaasadega.
Lisaks oli eestlaste poolt neli müügilauda/telki, kust võis osta eesti käsitöid – suures valikus ilusaid aegumatuid ja ka moodsa lõikega kampsuneid ja salle kui ka muid käsitöid ja ehteid. Paljud Scandiafesti külastajad varuvad seal jõulukinke. Oli saadaval piparkooke ja muid häid leiva- ja koogisaadusi. Kõhutäiteks leidus lihapalle ja rootsi pohla-moosiga pannkooke, igasugu vahvleid, vorste, kapsarulle, salateid ning magustoiduks maitsvaid mandlikooke ning järjekorra järgi otsustades kõigi lemmik – soojad vahvlid täidetud jäätisega.
Lastele on seal oma mänguplats ja bassein ning neile olid ka eraldi jutustused ja klouni esinemised. Huvitatuile leidus demonstratsioone käsi-töökunstidest, loenguid, huumorit ja nii klassikalise muusika kui jazzi esinemisi ja muidugi rahvatantse. Jäätis käes, võis vaadata New Yorgi Rootsi rahvatantsijate, Vasastjernani lasteklubi ja muidugi eestlaste Pillerkaare esinemisi.
Üldiselt olid trupid väga head, kuid silmad andis ette igal juhul Pillerkaar. Nad esinesid kahel korral üheksa tantsuga, millest osa oli seatud Pillerkaare juhi Anu Oinase poolt. Enne esinemist ja iga tantsu eel teadustas Anu Oinas ka tantsu nime, mõtet ja sisu. Tantsiti järgmisi tantse: Reinlender – Reel Dance, Laendler – Austria Folk Dance, Meie Mari – Our Maria, Tule aga tule – Come and Dance, Raksi Jaak – Jacks Dilemma, Härjatants – Ox Dance, Külavalss – Village Waltz, Kosjalugu – A Courting Tale ja Vanaema venna polka – Grandmas Brothers Polka. Tantsud olid mitte ainult hästi tantsitud vaid ka hea miimika ja paraja sisseelamisega esitatud. Jääb ainult kiita ja lisada suur tänu esinejatele – Laila Oinas & Talvar Tari, Tiina Fisher & Jyri Erki Kork, Ann Aaresild & Mauno Kork, Anu Oinas ja Mark Kuhn. Hästi tehtud.
Aime Andra
Talvar Tari ja Laila Oinas lippudega enne avatseremooniat.
Fotod: Anu Oinas
“KOLM ON KOHTU SEADUS”
ILMAR MIKIVER
Peaaegu igas keeles on tõenäoliselt olemas mingi väljend number kolme otsustava jõu kohta. (Mõelgem kasvõi pesapalli reeglile “three strikes and out”). See meenub, kui kõneleme muhameedlaste kahest esimesest Lääne vallutamise kampaaniast, mis peaaegu õnnestusid, ja võrdleme nendega seda kolmandat, mis nüüd käimas on. Miks ei peaks Lääs olema võimeline tagasi lööma ka seda?
Keskaja moslemite usk sündis käsikäes Koraaniga 7. saj. algul Mekkas, Araabia poolsaarel, ja viis uskumatult kiiresti sõjalistele võitudele Vahemere ruumis. Nende tungi põhja poole pidurdas frankide kuninga Karl Suure (Charlemagne) vanaisa Karl Martel Poitiers’ lahinguga Kesk-Prantsusmaal a. 732 pKr. Niisiis olid nad veidi rohkem kui vaid ühe sajandi jooksul omandanud Sevillast Samarkandini küündiva maavalduse, mida nad siiamaani loevad islami eluruumiks (ummaks) ja õiguslikuks omandiks (kalifaadiks).
Teist korda ohustas islam Euroopat mitte enam araablaste, vaid türklaste (Ottomani) impeeriumi näol 15. ja 16. saj., kulmineerudes Konstantinoopoli vallutamise ja pealinnaks kuulutamisega türklaste poolt a. 1453. See oli periood, kus ususõdadest kurnatud Euroopas hakkas esile kerkima Austria mõju. Järgneval sajandil algas islami allakäik ja Viini kaitselahinguga a. 1683 andis Austria kindral, legendaarne „Prints Eugen“, Ottomani vägedele purustava löögi.
Nyyd on islami sõjategevus Iraagis ja Liibanonis saavutanud kriitilise massi kui kolmas potentsiaalne surmaoht Lääne tsivilisatsioonile. Taas kõnelevad agressiivse islami (ehk nn. islamofashismi) juhid „ummast“ ja „kalifaadist“ kui moslemite pärusmaast, mille ulatus on samuti globaalne nagu kahel esimesel „ummal“. Kui aga kaks korda on see oht tagasi löödud – miks ei peaks Lääs seegi kord võitma? — küsivad mitmed.
Nad toetuvad võib-olla rahvatarkusele, mis ütleb et „ ega kaks ilma kolmandata jää“ või et „kolm korda on kohtu seadus“. Kuid sõjaasjanduse ekspertidel on käimasoleva vaenutegevuse spetsiifikast märksa ettevaatlikum arusaam. Selles konfliktis on uusi elemente, mis on puudunud varasemates võidukates kokkupõrgetes islamiga. Olgu siin ära toodud mõned neist:
1) Islamistide arsenal, tehniline tase ja väljaõpe, nagu neid praeguses konfliktis kasutab terrori-rühmitus Hezbollah, on esimest korda saanud võistlusvõimeliseks Lääne sõjatehno-loogiaga. Londoni ühe uurimiskeskuse direktor Paul Moorcraft kirjutab Washington Times’is:
“Iiraeli eriüksused olid üllatunud, põrkudes (oma 14. juuli õhurünnakul) Hezbollah’ jõududele, mille kvaliteet ja väljaõpe olid peaaegu võrdsed nende omaga. Nende tankitõrjerelvad suutsid reast välja lüüa isegi Iisraeli palju-ülistatud Merkava-tanke“ (WT, 15. juuli.)
2)Hezbollah’ juht, sheik Hassan Nasrallah on suutnud ühe mütsi alla koondada nii sunni kui shi-iidi araablased, eriti nooremast generatsioonist. Moorcraft rõhu-tab, et selle tähendus ei piirdu Liibanoniga, vaid peab ühendama nn. „Araabia tänava“ üle kogu maailma. Teisisõnu: sillutama teed uuele ülemaailmsele kalifaadile.
3) Suurim muutus mineviku stsenaariumidega võrreldes on aga toimunud läänemaailma mitte-islamlike rahvaste suhtumi-ses. Paljud (eriti kristlikud) rahvad on kaotanud selle usu, mis innustas eelmiste sajandite tõrjevõitlust islami vastu. See ilmlikustumine (secularization) väljendub tänapäeval mitte niivõrd ristiusu-vaenulikkusena või otsese ateismina – mis mõlemad on siiski ka levimas – kuivõrd ükskõiksusena usu vastu üldse. Kui riigivalitsused võtavad selle hoiaku omaks, langeb ka nende võime astuda võitlusse islamistliku terrori vastu.
Ainult nii palju on sekularismil ühist ateismiga, et mõlemal puudub moraalne aluspõhi. Internetis kirjutab WorldNet.Daily Vox Day:
„Samuti nagu ateism ei anna indiviidile moraalset alust vahet teha hea ja kurja vahel, ei anna ka sekulaarne ehk usu suhtes neut-raalne valitsus moraalset õigustust vastu astuda islami ekspansionismile“.
Loeteldud kolmel teguril on see ühine omadus, et nad teevad sõjalise võidu islamistide üle raskemaks kui see kunagi on olnud – olgu siis keskajal või praegu Liibanonis. Hea uudis on see, et nad sunnivad Läänt tõsisemalt võtma mõtte-vahetuse, vaidluse ja läbirääkimiste võimalust islami tagasitõrjumiseks ka kolmandat korda – ja seekord rahuviisiliselt.
Sest „kolm korda on kohtu seadus“.
Vabariigi Presidendi avaldus
5.september 2006
Mulle teeb muret, et presidendivalimise kampaaniat soovitakse suunata ummikteele. Kahetsusväärsed on taotlused lõhestada ühiskonda, kasutades demagoogilisi arutlusi demokraatia üle vaheldumisi isikuvastaste rünnakutega presidendikandidaatide suhtes ning loobudes sisulistest mõttevahetustest.
Selle asemel, et analüüsida meie rahva ühistest huvidest lähtuvaid Eesti uusi eesmärke, pakutakse meedias emotsioonidest kantud hinnanguid ja üleskutseid. Rahvas, kelle huve peaks ennekõike silmas pidama, on seejuures jäetud kõrvaltvaataja rolli.
Kutsun kõiki kampaania osalisi üles näitama austust üksteise, meie rahva ja tema huvide vastu. Keskendugem edasistes arutlustes ühiskonna arengu seisukohalt olulistele küsimustele. Ühtlasi hoiaksime nii ära Eesti riigi ja tema institutsioonide maine kahjustamist oma kodanike ja välisilma silmis.
Siinsamas pean vajalikuks vastata ka oma isiku vastu suunatud rünnetele ja ajakirjanduses ilmunud viimastele valesüüdistustele. Minu tegevuse seostamine Johannes Hindi represseerimisega on täiesti alusetu. Selles võivad tähelepanelikud lugejad veenduda ka ajakirjanduses viidatud dokumentide põhjal, kus artikli süüdistav pealkiri ja sisu ei ole omavahel vastavuses. Arhiivimaterjalide ja tollase tegelikkuse hindamisest järeldub, et minu allkiri viidatud dokumentidel ei olnud seotud Johannes Hindi represseerimisega, vaid osundas nõuetele korraldada asjaajamine Desintegraatoris vastavaks tollastele normidele.
Totalitaarses süsteemis loodi kõigis välismaailmaga suhelnud ametkondades, suuremates ettevõtetes, kõrgkoolides ja teadusasutustes salajaste dokumentidega tegelemiseks eriosakonnad. Ka Desinteg-raator kuulus niisuguste hulka, ja ENSV juhtide võimuses polnud seda süsteemi muuta. Kindlasti ei ole KGB isikuvastastel kuritegudel mingit õigustust. ENSV mi-nistrite nõukogu minu töötamise ajal seal aga selliseid tegusid ei algatanud – selleks anti korraldusi mujalt.
Süümevannet andes pole ma midagi salanud ega valet vandunud. Minu elulugu ja teave nõukogude ajal peetud ametitest on kogu aeg olnud avalik ja kõigile kättesaadav. Võin kinnitada, et ühelgi ametipostil, kuhu elusaatus on mind viinud, pole ma tegutsenud meie rahva vastu või taotlenud isiklikku kasu. Ma ei ole osalenud kellegi taga-kiusamises ega kahjustanud muul moel kaaskodanike huve. Olen kogu oma pika poliitikutee jooksul püüdnud oma ameti-kohal töötada Eesti ja meie rahva heaks.
Samast soovist lähtudes tegutsen ka praegu ning seetõttu andsin nõusoleku seada üles minu kandidatuur presidendivalimisteks, kui Riigikogus jääb puudu valmisolekust ületada erimeelsusi. Vaenu ja vastasseisu edasise õhutamise asemel kutsun kõiki poliitilisi jõude vastutustundega vaatama tulevikku ja kasutama teile antud võimalust kinnitamaks, et Eesti ei astu kõrvale ega tagasi seniselt põhikursilt.
Samm mineviku taassünni suunas
Vello Helk 01.09.2006
28. augustil 1914 algas I maailmasõda. Käesoleva aasta samal kuupäeval kuulutas Keskerakonna ja Rahvaliidu ”murdumatu liit” sõja Eesti näiliselt demokraatlikele funktsioonidele, ära kasutades taasiseseisvunud Eesti poliitikute puuduvatele kogemustele rajatud presidendi valimise seadust.
Eestis on välja kujunenud pikaajaline poliitiline eliit – oligarhia, kellel ei paista olevat tulevikumuresid. See on tekkinud tänu samade juhtpoliitikute korduvale tagasivalimisele, mis on korruptsiooni parim eeldus ja ka Eesti õhkõrna demokraatia suuremaid puudusi. On ka vähe eliiti: puhtalt mõtlevaid intelligentseid silmapaistvaid inimesi, kes võiks ühiskondlikku mõtet kujundada. Lööb läbi mentaalse okupatsiooni pärand.
Kui veel 1990-ndatel loeti natuke häbiasjaks omada punast minevikku, on see asendunud hoiakuga, mis soovitab minevikus mitte sorida. Riigikogus ja teistes valitud kogudes on mõjuvõimsad endised komparteilased. Pea peale on pööratud suhtumine nõukogudeaegsetes repressiivorganites töötanud või nendega koostööd teinud isikutesse. Unustatakse, et KGB ja muud repressiivorganid olid “partei relvastatud väesalk”, kes allusid kõrgemale poliitilisele juhtimisele. Parteilise struktuuri tippfunktsionääride jaoks on tänases Eestis avatud kõik teed, kuid reainformaator, kes väikese vennikesena allus tolleaegsetele valitsejatele, peab minevikust kaitsepolitseile aru andma või ootab teda paljastamine ja avalik hukkamõist (Jüri Saar, Eesti Päevaleht 8.8.).
Arnold Rüütel oli ju ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees ja ühtlasi ka Eestimaa Kommunistliku Partei sekretär. Sellele organile allus kohalik KGB, vähemalt vormiliselt. Käsule Johannes Hint KGB pihtide vahele võtta kirjutas alla toonane Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja Arnold Rüütel (Eesti Ekspress 31.08.). Ja sellel pole mingit tähtsust?
Häbi okupatsiooni ajal tehtud nõmeduste pärast sunnib neid tegelasi otsima õigustust. Üheks eneserahuldamise viisiks on Rüütli ülistamine ja alalõpmatu püüd samastada kommuniste kogu tolleaja ENSV täisealise elanikkonnaga. Muidugi käib selle taktika juurde teise poole süüdistamine igasugustes surmapattudes, et enda tegemistelt tähelepanu kõrvale juhtida.
Taasiseseisvumispäeva eelses teledebatis nimetas Rüütel tema kritiseerimist ”psühhoterrorismiks”. Kas KGB ei tegelnud tema teadmisel valdava osa Eesti inimeste kallal otsese “psühhoterroriga”?
Kõige osavam demagoog on aga Edgar Savisaar. Mälestusmärkidest rääkides jättis ta mulje, nagu oleks tema Partsi asemel Lihula samba paigale jätnud. Suurem osa vaatajaid ei viitsi eriti mõtelda ja analüüsida, see ongi tema edu põhjus. Samuti see, et ei võeta kindlat seisukohta.
Ei pühendatud ka tähelepanu Savisaare mitte kinnitust leitud väitele, et pronksmees olla religioosne kuju, kuna õigeusu kirikukalendris tähistatavat 9. maid kui langenud sõdurite päeva. See on arusaamatus, sest jutt on vist mitte õigeusust, vaid õigest usust, st vahepeal hingusele läinud kommunismist, mille kirikukalendris pronksmees asendab maha võetud Stalini ja Lenini monumente, nii et tema juures ei leinata langenuid, vaid kaotajate süsteemi, mille sümboliks ta ju ka suurepäraselt sobib. Kaotust tahetakse aga pöörata võiduks, kui lind fööniks tõuseb mineviku süsteem uue nime all tuhast, ärkab noorenenult ellu. Narva Peeter I samba kaudu rajatakse teed tema aknaraiumise ja eestlaste hävitajate järglaste Lenini ja Stalini rehabiliteerimisele..
Rüütli poliitilises karjääris on üks kõrghetk: kui ta 1991. aasta augustis astus sammu eestlaste ja Eesti Vabariigi kasuks, võttis ülemnõukogu esimehena selle eestimeelseid liikmeid kuulda ja ühines Eesti Kongressi EV riiklikku järjepidevust järgiva joonega ning tunnistas Eesti Komiteega koos EV kui 1918. aastal loodud eestlaste riigi juriidilist jätkuvust ja faktilist taastamist. See oleks võinud jääda tema viimaseks poliitiliseks sammuks ja rahva ajaloolises mälus lunastanuks see nii mõndagi eelnenust.
See oli ka vastuhakk Savisaare ekskommunistliku rahvarindeaktiivi ja meedia poolt järjekindlalt propageeritud „kolmanda vabariigi“ ideoloogiale. Nagu Marju Lauristin hiljem meenutas, oli Savisaar tol päeval, pärast taas-iseseisvumisdeklaratsiooni vastuvõtmist, oma-ette nurgas mossitanud. Tema plaanidesse ilmselt vaba ja läänelik Eesti ei mahtunud, oli ta ju selle päevani rääkinud liidulepingust uuenenud NSVL-i koosseisus, Narva erimajandus-piirkonnast ja kodakondsuse nullvariandist. Savisaar ei andestanud seda põhimõttelist sammu Rüütlile siis ega ka nüüd.
Vahepealse arengu taustal kerkib ka kahtlus: kas polnud see samm taktikaliselt tingitud? 15 aastat tagasi taasiseseisvus Eesti just rahvuslike tunnete mõjujõul. Seda faktorit aga peetakse nüüd millegipärast tabuks. Siis ei hakatud ju otsima ”ühiskondlikku konsensust” ega arvestama ka okupantide esindajate arvamist.
Kui Rüütel sai 2001. aastal presidendiks, oli see nagu hüvituseks tema kaotusele 1992. aastal. Kui talle aga sellest ei piisa, kui ta tahab jätkata, isegi Savisaare hüpiknukuna, kas on see tugev auahnus või näide tema erakordsest kohanemisvõimest? Ta rõhutab ühismeelt, aga laseb end panna kahe partei kokkuleppe garandiks. Kaitseinglite kõrval on Püha Peetruse rolli, kes avab Rüütlile jälle Kadrioru lossi taevaväravad, üle võtnud Edgar. Ta kantseldab talle Hosiannat laulvate keskinglite koori ja sunnib neid koos Villu kambaga eirama põhiseadust. Kardavad ausust ja vabatahtlikkust rõhutades äraostmist, aga kuidas saab ausaid ära osta? See on samm tagasi, mitte tuleviku, vaid mineviku ajakohastatud taastulek. Ajalugu jätkub, seda hindavad praegu polii-tikud vastavalt oma süm- ja antipaatiatele, hiljem aga ajaloolased – loodetavasti erapoolikumalt. Aga kuidas saavad mineviku varjud esindada Eesti tulevikku?
Kiri Kurenurmelt
Suvi on kohe-kohe läbi. Kui ma Antslasse sõidan, siis näen, kuidas võetakse üles varajast kartulit. Antslasse pean sõitma eelkõige apteeki, et osta rohtu oma onule ja äiale.
Üks asi, mille üle ma Eestis ikka imestanud olen, on see, et siin huvitab arste tõesti rohkem haige ravimine kui raha või pres-tiizh. Eesti arstid soovitavad igal võimalikul juhul looduslikke ravimeid, rahvameditsiini. Ma pole kunagi suhtunud tõsiselt posimisse, aga ma tean, et Ameerika indiaanlased närisid kasekoort peavalust lahti saamiseks. Nüüd on selgunud, et kasekoor sisaldab aspiriini põhikomponenti. Ennustajaid ja ravitsejaid leiab Eestis peaaegu igast külast.
Minu onu Heino Sibul, kes oli Viljandis väga lugupeetud südamearst, on nüüd ise haige, ta on pime ja ei kuule peaaegu üldse. Just siis, kui mulle tundub, et tema tervisega on kõik enam-vähem korras, küsib ta minult äkki, kas ta patsiendid on juba lahkunud. Kui ma ütlen, et on küll, siis ta vastab, et viskab mõneks ajaks pikali, et puhata, kuigi ta juba lamabki voodis.
Onu on palunud mul muretseda üht teatud rohtu, mis aitaks nii jalahädade kui peavalu vastu. Ta püüdis mulle selgitada, mis need on, aga ma ei saanud hästi aru, vaatamata sellele, et tegin nii kõva häält, kui suutsin. Lõpuks ma otsustasin, et sellel polegi eriti tähtsust, lähen apteeki ja küsin sealt, sest ka mu äial oli rohtu tarvis. Tema polnud juba nädal aega vannitoas käinud ja seepärast oli mehel kõht väga kinni, pidin talle muretsema kõhulahtistit. Ütlesin talle naljatoonil, et kui sa ei pane raha panka, siis pole sealt ka midagi välja võtta. Eks temaga oli nüüd kaudselt sama lugu.
Iga päev teen oma hoolealustele – onule ja äiale – kolm korda süüa. Sageli segan nende toidu või joogi sisse vitamiine. Vahel meelitan neid nagu lapsi, et nad ikka sööksid, ja ostan näiteks väikeseid jäätisetorbikuid vms. Kõigele vaatamata lõpevad mu pingutused sellega, et meie kaks koera, kassid ja kassipojad saavad täiendust oma toidulauale. Aga osa maiustusi on minu meelest koerte ja kasside tarvis ikka liigne luksus, need tarvitan ma ise ära ja nii ongi juhtunud, et mina olen kogu seltskonnast ainukene, kes kaalus juurde võtab. Pean siiski tunnistama, et minul ja kassidel-koertel läheb kenasti.
Mõni aeg tagasi jäi meie koer Pätu väga haigeks. Paistis, nagu oleks keegi, keda ta ründas, proovinud koera mürgitada. Minu meelest ongi ühe krantsi ülesanne hoida võõrad talust eemal, seega oli Pätu igati oma ülesannete kõrgusel. Me ei pannud Pätut kunagi ketti, sest oma õuest ta kaugemale ei läinud. Et ma ei tahtnud truud majavalvurit kaotada, viisin ta Võrru loomaarsti juurde. Kui Heli isa seda kuulis, oli ta väga hämmastunud ja teatas – ainuke rohi, mida koer vajab, on püssirohi!
Arst ütles mulle, et Pätu heaks ei saa ta eriti midagi teha, kuna koer on juba 15 aastat vana ja vähk sööb teda seestpoolt. Siiski ei tahtnud ma koera magama panna ja viisin ta tagasi koju. Pätu kadus terveks nädalaks kuskile ära ja ma arvasin, et ta läks vaikselt surema. Ometi ilmus ta välja ja oli jälle täie tervise juures! Vaid mõned üksikud hallid karvad olid ilmunud ta suu juurde. Ja nii terroriseerib ta jälle neid, kes ei kuulu meie talu valdustesse.
Aga tulles tagasi Antsla apteegi juurde – seal ma sain aru, mis rohtu mu onu soovis. See polnud midagi muud kui Calcigam. Tõesti, kaltsium on hea nii luudele kui ajule. Ja muidugi õnnestus mul äiale kõhulahtistit saada.
Igatahes loodan ma, et lootus kevade igavikulisusele jääbki vaid lootuseks.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Vabaõhu jumalateenistus Long Island’il
EELK New Yorgi Eesti Ev. Luteri Usu Kogudus vabaõhu jumalateenistusel Long Island’il laupäeval, 19. augustil 2006. Teenisid õpetajad praost Uudo Tari ja praost emeeritus Valdeko Kangro – pildil õp. Kangro. Foto: Aino Kald
Vabaõhu jumalateenistus Buffalos
Buffalo eestlaskonnal toimus 13. augustil vabaõhu jumalateenistus ja suvepäev pr. Linda Raagi kodus. Isegi ilm oli selleks sobiv. Kohal oli 35 inimest. Mõned ka Kanadast. Jumalateenistusel aitas lauludele kaasa pastor Hannes Aasa oma kitarriga.
Hiljem oli omavahelist vestlust palju. Järgnes einestamine. Selle jaoks oli suurte puude all lauad. Toidu valmistas kohapealne restoran. Toit oli maitsev ja samuti ka kohv ja koogid.
Näis, et kõik kohalolijad jäid väga rahule. Tegelikult polnud see esimene, vaid juba viies kord, kui koguduse liikmed kogunesid pr. Raagi juures.
Suur tänu pr. Linda Raagile meid vastu võtmast!
Malle Matvei
Kadett Evin Negron võitis tshempionitiitli
Edukas kadett: eesti päritolu USA Lennuväeakadeemia kadett Evin Negron võitis “Wing Open Boxing Collegiate Championship” tiitli.
Foto: erakogu
Ameerika Ühendriikide Lennuväeakadeemia kadett Evin Sven Negron võitis “Wing Open Boxing Collegiate Championship” tiitli.
Kadett Evin Negroni vanemad on Hedy (sünd. Wichman) ja Sam Negron Salemist, New Jersey’st. Evi Wichman ja Sven Wichman (surn. 1983.a.) Long Islandilt on Evini vanavanemad.
Oma kaaluklassis (175 lbs.) võitis Evin kõik oma vastased ja kohtunikud kuulutasid ta võitjaks ühehäälse otsusega. Eelpool mainitud võit annab talle võimaluse edasi võistelda võistlusel “National Collegiate Boxing Championship”.
Kolledhzite arvestuses on Evin praegu 8 parima hulgas. Sügisel alustab Evin Akadeemias lõpukursust ja tema õpingute suund on sõjaväeline õigusteadus. Ta on juba vastu võetud lendurite treeningõppele ja peale lõpetamist loodab ta teenida oma kodumaad sõjaväelendurina.
VES ainetel
Valitsus tahab Eesti Raudtee taasriigistada
Peaminister Andrus Ansipi sõnul on valitsus seisukohal, et Eesti Raudtee peab saama taas riigi omaks, lahtine on, kas see peaks toimuma erastamislepingu lõpetamise teel, kas siis ühe poole nõudel või kokkuleppel või siis aktsiate tagasiostmise teel.
Praegu kuulub 66 protsenti Eesti Raudtee aktsiatest Baltic Rail Services’ile (BRS), mis peaministri kinnitusel pole täitnud erastamislepingut. “Me pole rahul praeguste arengutega, on olemas selged erastamislepingu rikkumised,” kinnitas valitsusjuht.
7. augustil arutas valitsus Eesti Raudteega seonduvat, kuid lõplikku otsust veel ei langetanud.
Majandusminister Edgar Savisaare sõnutsi on vähetõenäoline, et raudtee õnnestub riigil odavamalt tagasi saada kui BRS selle eest maksis. “Vigade parandus on alati kallis lõbu,” märkis Savisaar. Ta lisas, et positiivne on see, et BRS on valmis taas riigiga suhtlema.
BRS sai 66 protsendi Eesti Raudtee aktsiate omanikuks 2001. aastal ühe miljardi krooni eest. Lisaks kohustus BRS tegema raudtee infrastruktuuri investeeringuid umbes kahe miljardi krooni ulatuses.
Ansipi sõnul on praegu raske öelda, kas riik saab raudteed tagasi ostes rahalist kahju, kuna mehaaniliselt ei saa toonast ja praegust aega võrrelda.
Savisaare sõnul peab lõpliku otsuse Eesti Raudtee taasriigistamise kohta tegema riigikogu. Valitsus jätkab küsimuse arutamist järgmisel nädalal. BNS
Eesti toetab relvamüügi keeldu Liibanonile
Valitsus toetab kaht Euroopa Liidu nõukogu eelnõu, millega keelatakse relvamüük ja sõjalise abi andmine Liibanonile.
EL-i nõukogu ühise seisukoha eelnõu keelab relvade ja nendega seotud materjali müügi, nendega varustamise ning nendega seotud teenuste osutamise üksustele või üksikisikutele Liibanonis.
ÜRO julgeolekunõukogu võttis 11. augustil vastu resolutsiooni, millega kehtestati relvarahu ning kohustati kõiki ÜRO liikmeid pidama kinni relvaembargost. Embargo eesmärk on tagada, et Liibanoni territooriumile ei toimetata ilma sealsete võimude teadmata relvi ega muud lahinguvarustust. See on hädavajalik eeltingimus, et Liibanoni valitsus saavutaks kontrolli kogu oma riigi territooriumi üle.
Ühise seisukoha eelnõuga keh-testatakse relvaembargo kõikide üksuste ja üksikisikute suhtes Liibanonis. Seejuures on keelatud nii relvade ja nendega seotud materjalide müümine või nendega varustamine, tehnilise abi ja sõjalise tegevusega seotud teenuste osutamine kui ka rahastamine või rahaline abi.
Mõlemad eelnõud on EL-i nõukogus kavas vastu võtta 14. või 15. septembril.VES/BNS
Eestis on käinud 76 protsenti täiskasvanud soomlastest.
Läti täiskasvanud elanikkonnast on Eestis käinud 73 protsenti, Peterburi elanikke 58 protsenti, Saksa elanikkonnast on Eestis käinud viis ja britte neli protsenti, nii kinnitas majandusminister Edgar Savi-saar. “Tegemist on mõjusate arvudega, sest tegemist on ju suure rahvaarvuga riikidega,” märkis Savisaar.
Eelmisel aastal teenis Eesti riik turismitulu 11 300 krooni inimese kohta. Turism annab kaheksa protsenti Eesti sisemajanduse koguproduktist, sama palju on selles sektoris hõivatud tööealisi inimesi. BNS
Eesti Põlevkivi peab kõnelusi põlevkivi müügiks Venemaale
AS Eesti Põlevkivi peab läbirääkimisi Venemaa Lenin-gradi oblasti Slantsõ põlevkivi-õlitehasega põlevkivi tar-nimiseks.
Eesti Põlevkivi avalike suhete juht Raivo Lott kinnitas, et jutt käib 30 000 tonnist põlevkivi müügist kuus ning põlevkivi hind saab Slantsõle olema kõrgem kui Eesti tarbijatele.
Vene valitsuslähedase uudisteportaali Regnum teatel plaanib Slantsõ tehase juhtkond sellest kogusest töödelda neli tonni põlevkiviõli, mis taastaks tehase töö. Tulevikus plaanib ettevõte kasvatada toodangu võimsuse seitsme tonnini kuus.
Praegu toodab Eesti Põlevkivi ligikaudu 14 miljonit tonni põlevkivi aastas. VES/BNS
Ühenderakonna naispoliitikud pöördusid riigiprokuratuuri
Isamaaliidu ja Res Publica Liidu naiskogu saatis kolmapäeval, 6. septembril, riigiprokuratuurile pöördumise, milles palus uurida, kas koalitsioonierakondade kasutatavad meetodid inimeste erakondadesse sundimiseks on seaduslikud või mitte. Naiskogu teatel on viimase aasta jooksul värvanud praegusesse valitsuskoalitsiooni kuuluvad erakonnad uusi liikmeid selliste meetodite abil, mis annavad põhjust kahelda, kas erakonda astumine on toimunud vabatahtlikult ja poliitiliste veendumuste tõttu või erakonna juhtide poolt avaldatud surve tagajärjel.
Ühenderakonna naised edastasid prokuratuurile küsimused, milles palusid vastust näiteks sellele, kas erakonda sundimise eest karistust ette nägevat karistusseadustiku paragrahvi oleks tarvis mingis osas muuta või täpsustada.
Samuti soovisid nad teada, kas näiteks see, kui vallavanemale või volikogu esimehele tehakse selgeks, et erakonda mitteastumise korral ei saa vald riigieelarvest või näiteks keskkonnainvesteeringute keskuselt raha, kvalifitseerub tänase seaduse kohaselt erakonda astuma sundimisena.
Naiskogu palus vastust ka küsimustele, kas prokuratuur ja politsei on seni alustanud võimaliku erakonda astuma sundimise uurimiseks kriminaalmenetlusi ajakirjanduses avaldatud teabe alusel ning milliseid tõendeid peaks erakonda astuma sunnitav isik üldse esitama.
Pöördumisele kirjutasid alla Res Publica naiskogu esimees Riina Kitt ja Isamaaliidu naiskogu aseesimees Kadri Jäätma.
Reedel, 1. septembril, saatis Isamaa ja Res Publica Liidu naiskogu avaliku pöördumise presidendivalimiste riigikogu voorudes hääletamata jätnud Keskerakonna ja Rahvaliidu saadikutele, kus taunisid viimaste käitumist.
Pärast reedest pöördumist saatis rahvaliitlane Janno Reiljan kõigile riigikogu fraktsioonidele laialdast vastukaja saanud meili, milles märkis, et olles alati truu oma ametivandele ning teenides oma südametunnistuse järgi Eesti rahvast ja riiki, teeb ta kõik endast oleneva, seismaks vastu Isamaa ja Res Publica Liidu Eesti riiki laostavale ja rahvast alavääristavale poliitikale.
Reiljan märkis, et süüdistused põhiseaduse mittejärgmise kohta on alusetu laim ja vale. “Riigikogu liikmel on vaba mandaat ja ta peab tegutsema südametunnistust järgides rahva huvides. Seetõttu ei andnud ma järele ka isamaa-respublikaanide alatule laimukampaaniale, millega püüti mind sundida minu veendumuste ja rahva huvide vastaselt tegutsema,” märkis ta.
Reiljan lisas, et kutsub kõiki inimesi järgima põhiseadust ja teisi seadusi ning mitte toetama silmakirjalikkuse, vale ja laimuga võimu poole pürgivaid isamaarespublikaane.
“Teil pole kunagi olnud mingit positiivset ideed. Isamaarespublikaanide huvi on ainult rahva varasid maha parseldades oma taskuid täis toppida ja väliskapitali teenides nende annetustest end täis õgida,” märkis Reiljan vastuses ja väljendas kahetsust, et ühenderakonna inimlikkusevastast poliitikat toetavad ka naised.
VES/BNS
Europarlament vaagis Andrei Sahharovi auhinna kandidaate
Euroopa Parlamendi suuremad saadikurühmad vaagisid Andrei Sahharovi nimelise 2006.a. auhinna kandidaate. Euroopa Parlament jagab aastast 1988 igal aastal oma auhinna inimõiguste ja kodanikuvabaduste eest seisvale väljapaistvale isiksusele või organisatsioonile. Kandidaatide ülesseadmiseks on vaja 37 parlamendiliikme allkirjaga avaldust või ühe poliitilise rühma toetust.
5. septembriks oli esitatud 10 isiku kandidatuurid. Nomineeritud esindavad Kolumbiat, Kampucheat, Valgevenet, Mari El-i, Liibanoni, Etioopiat, Birmat, Iisraeli, endist Jugoslaaviat ning Brasiiliat. Sotsialistide rühm otsustas toetada endise Liibanoni diplomaadi Ghassan Tueni kandidatuuri, Liberaalid aga Kampucheas laste prostitutsiooni vastu võitlevat Somaly Mam’i.
Parlamendi suurim – kristlike demokraatide ja konservatii-vide rühm (ERP-ED) langetas valiku Valgevene opositsiooni ühtse presidendikandidaadi Alaksjandr Milinkevichi kasuks.
Arutelul osalenud ERP-ED grupi büroo liige Tunne Kelam tõstis esile mõtte, et kõik esitatud kandidaadid väärivad avalikkuse maksimaalset tähelepanu. Otsuse langetamist ühe isiku kasuks (uus kord ei võimalda enam auhinna jagamist) ei tohi tema sõnul käsitada teiste kaotusena või neile madalama väärtuse omistamisena.
“Tuleb arvestada seda, et enamus Sahharovi auhinnale esitatuist on inimese vabaduse, väärikuse ja tõe nimel tegutsedes riskinud oma elu, isikliku vabaduse ja julgeolekuga”, tõdes Kelam. “Seetõttu on niihästi auhinna määramine kui ka selleks esitamine neile ka kaitseks võimude-poolse ahistamise, laimu ja vangistamise eest.”
Tunne Kelam kutsus kolleege üles tegema oma valik nõnda, et ühte lõpuks eelistades ei nõrgestataks teisi. Üheks konkreetseks võimaluseks oleks tema arvates avaldada Europarlamendi iga-aastane kvaliteetselt väljaantud voldik, mis esitaks ülevaated kõigi esitatud kandidaatide elutööst, taotlustest ja võitlustest. Seda voldikut peaks parlament saatma valitsustele ja meediale, inimõiguste- ja kodanikuorganisatsioonidele, jagama külastajaile ning tutvustama oma koduleheküljel. Tunne Kelami ettepanek kiideti heaks kolleegide ja ERP-ED juhtkonna poolt.
Tunne Kelam teatas, et toetab isiklikult Soome-ugri foorumi esitatud maride kodanikuõiguste ja kultuuri eest seisvat Vladimir Kozlovi ning samuti Alaksjandr Milinkevichit. Väljapaistvate kandidaatidena osutas Kelam ka Etioopia kauaaegset inimõiguste kaitsjat professor Wolde-Mariami ning Amasoonase indiaani vähemusi ja troopilisi metsi pea 40 aastat kaitsnud piiskop Erwin Krautlerit.
Tunne Kelam on maride ning Vladimir Kozlovi ahistamisest kõnelenud Euroopa Parlamendis ning tõstatanud samu küsimusi kohtumistel Vene Föderatsiooni parlamendi ja valitsuse liikmetega.
Lõpliku otsuse Sahharovi auhinna osas langetab Europarlamendi presidentide (kõigi poliitiliste rühmade juhtide) konverents, kes lähtub väliskomisjoni poolt hääletamisega välja valitud kolmest kandidatuurist. Auhind antakse kätte detsembris.
Europarlament/Tunne Kelami büroo
Probleemid passiga ei lase maride liidril Eestisse tulla
Mari Nõukogu esimees Vladimir Kozlov ei saa tulla Tallinnas toimuvale rahvaste õiguste seminarile, kuna maride rahvusliidril ei õnnestunud Eestisse sõiduks välispassi vormistada. Soome-Ugri Rahvaste Infokeskuse teatel algasid probleemid maride esindaja välispassiga juba kevadel, mil Vene võimud tõstsid Soome muuseumitöötajate kursustele suunduva Kozlovi 15. mail rikutud passi ettekäändeks tuues rongilt maha.
Kozlovi pass oli rikutud, kuna keegi oli Vene piiril sellest kaks lehte välja rebinud ning see tegi passi kõlbmatuks. Pärast seda üritas Kozlov uut välispassi vormistada, kuid infokeskuse teatel see pidevatest katsetest hoolimata ei õnnestunud.
Seminari “Rahvaste õiguste aktuaalsed probleemid” korraldavad MTÜ Rahvaste Õiguste Instituut ja MTÜ Fenno-Ugria Asutuse Soome-Ugri Rahvaste Infokeskus. Seminaril esinevad tuntud soome-ugri rahvaste asjatundjad ettekannetega rahvaste õiguste aktuaalsetest probleemidest, seminarile järgneb ümarlaud. VES/BNS
Eestlased US Open’il
6. septembri seisuga jätka-vad USA lahtistel tennisemeistrivõistlustel kolm eesti tennisisti. Maret Ani naiste paarismängus, Jürgen Zopp and Jaak Põldma noorte paarismängus.
Läbi aegade esimese Eesti naistennisistina suure slämmi turniiri üksikmängus kolmandasse ringi jõudnud Kaia Kanepi pidi tunnistama Virginie Razzano 5:7, 2:6 paremust.
5. septembri seisuga oli Kanepi oma servidega 6. kohal, Petrova, Davenport’i, S.Williams’i, Schnyder’i ja Sharapova järel.
6. septembril jätkati noor-teturniiri teise ringi mängudega. Eelmisel päeval oli Jürgen Zopp itaallase Thomas Fabbiano vastu avaseti kaotanud. Paremini ei läinud ka teises setis.
Jaak Põldma jäi teatavasti avaringis alla neljanda paigutusega ameeriklasele Donald Youngile 1:6, 1:6.
Kokku võistles US Open’il sel aastal 5 eesti tennisisti.
VES
tauripiilberg
Hariduse teemal
Vestlus keemiadoktor Helmut Lutsepaga
Dr. Helmut Lutsep fotol, mis pärineb umbes doktorikraadi omandamise päevilt.
Foto on perearhiivist.
Minu kõrvu on riivanud kuuldused, et ameerika ülikoolid on maailma parimad, kuid keskkoolid maailma kehvemad. Võid sa öelda, kas sellistel kuuldustel on alust; ja kui on, siis millest võiks selline paradoks olla tingitud?
Puudutasid oma küsimusega minus üsna õiget närvi. Ka minul on olnud palju selle-teemalisi mõttevahetusi nii siinsete kui kodumaalt tulnud eestlastega. Oma isiklike kogemuste põhjal võin kinnitada, et see on tõesti nii. Olen tänulik, et võimaldad mul seda küsimust avalikkuses tuulutada.
Keskhariduse madala taseme põhjuseks on, et selle taotlejate hulgas puudub võistlus, mida üritatakse korvata rahaga. Kogu aeg klanitakse valitsuselt rohkem raha, ehitatakse ilusaid uusi hooneid, kuid samaaegselt õpilaste teadmiste tase langeb. Võistluse puudmise tõttu käituvad õpilased rohkem ajateenijatena. Tegelikult tahetakse, et keskhariduse pinnal kõik saaksid lõputunnistuse vaatamata õppeedukusele. Mis mõte on pingutada, kui diplomeid jagatakse nagu hoolekanderahasid n-ö riikliku toetuse korras.
Et ameerika ülikoolid on saanud maailma parimateks, selle eest võlgneme tänu graduate school’idele, kus toimub erakordselt tugev võistlus. Kvalifitseerumisprotsessi kirjeldus nendes koolides on paljudel kodueestlastel suud ammuli surunud.
Vabanda mu lünklikke teadmisi sel pinnal, kuid ehk oleksid nii kena ja selgitaksid kõigepealt graduate school’i mõistet.
Graduate school’i all mõistetakse ameerika mandril kõiki õppeasutusi, kuhu sisse saamiseks on õpilasel vaja BA või BS kraadi Nn graduate tudengeid valitsevad ülikoolis admistratiivselt oma dekaan ja teised bürokraadid. Nende professorid ja suunajad-juhendajad on samad, kes õpetavad ka undergraduate (BA ja BS taotlejaid).
Kvaliteedilt on USA-s BA kraadil palju erinevusi olenevalt koolist. Rahva infor-meerimiseks avaldab ajakiri US News igal aastal edenimekirja BA-d andvatest koolidest rühmituste viisi. On ka selliseid koole, mis pole tunnustatud ja eksisteerivaid ainult raha tegemise veskitena. Petiseid on igal elualal. Eks selleks ole vaja ka neid edenimistuid. Ka magistri- ja doktorikraade andvatel ülikoolidel on kvaliteetselt suured erinevused.
Õpilaste vaheline võistlus on aga kõikidesse graduate school’i programmidesse sisse lülitatud. Kehvemates koolides on miinuseks, et professorid tikuvad otsustama, kes on doktori- või magistrikraadi vääriline, kuna paremates ülikoolides antakse rasked eksamid, mis otsustavad inimese abita, st on objektiivne hindamine.
Suur vahe USA ja Kanada doktori (PhD) ühel pool ja Euroopa omade teisel pool on ju see, et Euroopa maades asutakse pärast ülikooli lõpetamist kohe uurimistöö ja dissertatsiooni kirjutamise juurde, kuna Ameerikas eelneb sellele umbes kolmeaastane kvalifitseerumisprotsess. Graduate school’i vastu võtmine ei tähenda veel, et vastuvõetu jõuab kunagi Masteri või PhD kraadini. Toimub veelkord äge võistlus ülikooli parimate lõpetanute vahel, mis Euroopa maades täiesti puudub.
Nagu teada, saavutasid ise doktorikraadi juba ligemale neli aastakümmet tagasi. Kas tohiks paluda, et kirjeldad lühidalt oma tolleaegseid kogemusi.
Kvalifitseerumiseksamid Colorado üli-kooli juures kestsid neli päeva. Eksami-tulemused jagati kolme ossa: ülemine kolmandik suunati PhD-kraadile, keskmine magistrikraadi peale ja alumine kukutati välja.
Peab rõhutama, et kõik neli eksamit pidid olema ülemises kolmandikus. Hindamine oli objektiivne: eksamipaberitel puudus nimi, seda asendas kood. Iga eksamitööd hindas kolm professorit. Järgmisena oli vaja võtta 30 credit’it kursusi. Hindeks kõlbas ainult A või B. Iga C hinne võrdus akadeemilise surmaotsusega. Teisel ja kolmandal õppeaastal tuli võtta iga kuu tunnine eksam oma valitud eriala keemias. Nende eksamite teema ehk aine oli täiesti ette teatamata. Nendest eksamitest pidi kahe aasta jooksul olema kuus A hinnetega. Kui jäid vajaka, olid koolist väljas või pandi sind Master’i kraadi peale, olenevalt professori armulikkusest. Juba teisel aastal oli vaja otsida juhendaja-professor ja alustada laboratooriumi tööga dissertatsiooniks.
Kas tuli sooritada ka mõni keeleeksam?
Neid oli kaks: üks kindlasti saksa keeles, teine enda valikul keeles, milles küllaldaselt keemia literatuuri. Pakkusin eesti keelt, kuid see lükati tagasi just literatuuri vähesuse tõttu. Valisin siis naljaks vene keele ja tuli välja, et olin esimene Colorado ülikooli ajaloos, kes sellest eksamist läbi sai. Selle tõttu sattusin väiksesse arusaamatusse. Üks vene keele professor kutsus mind intervjuule, soovis teada, millist strateegiat ma selle keele õppimiseks kasutasin. Olin just astunud tolle noore profi kabinetti, seisin püsti, ütlesin, et olen eestlane ja Nõukogude Liidu esimese okupatsiooni ajal sunniti mind algkoolis vene keelt õppima, kust sain alguse. Professor seda sõna “okupatsioon” kuuldes sirutas oma käed ette ja lükkas mu tagurpidi kabeneti uksest välja. Minu läve taha jõudes lõi mu nina ees ukse kõmmdi kinni.
Kas tänasid saatust, et olid juba eksamist läbi saanud?
Oh ei, karta polnud mu selle koha pealt enam midagi. Aga see tõestas küll kujukalt, kuivõrd õigustatud oli Oxfordi professori sisse seatud objektiivne eksamineerimiskord. Muidu oleksin küll profi maailmavaate riivamise pärast lennanud.
Kolmanda õppeaasta lõpul, kui kõik nõutud kursused ja eksamid sooritatud, saabus hirmuäratav suuline eksam viie professori ees. Nende hulgas polnud väitekirja uurimistöö suunajat professorit, kes oleks võinud mind oma autoritee-diga kaitsta. See eksam kestis neli tundi. Eksamile eelnevalt oli vaja välja mõtelda mingi akuutne teaduslik probleem, mis vajab lahendust, kuid sellel ei tohtinud olla midagi ühist kandidaadi dissertatsiooni uurimistööga. Igal profil oli siis juba koopia tollest uurimisettepanekust olemas. Küsitleti iga nurga alt, eks ikka eesmärgiga sind kuidagi kimbatusse ajada. Paistis, et profid olid tegelikult ootusärevad sihukeste eksamite suhtes, sest kandidaat oli ju nüüd peaaegu kolleeg oma teadmistega areneval eesrindel ja vaimuvõitluseks valmis.
Pärast kandidaadi väljumist profid hääletasid. Üks vastuhääl ja – lips läbi. Hakka astuma! Minule aga sooviti õnne ja alles nüüd võisin oma väitekirja uurimistöö juurde asuda. Euroopas jääb kõik see kõrgetasemeline võistlus ära. Hakatakse kohe pärast ülikooli lõpetamist juhendaja profi kaitse all dissertatsiooni kallal nokitsema, lõpetades pidulik-formaalse kaitsmisega. Ma pole isegi kuulnud, et keegi oleks kaitsmisel läbi kukutatud.
Oma uurimistöö jooksul oli vaja avaldada kaks paberit re-fereeritult teaduslikes ajakirjades. See oli miinimumnõue. Lisaks tuli käia konverentsidel oma uurimistööst kõnelemas. Neljanda kooliaasta lõpul siis prof lubas mul hakata väitekirja kirjutama. Septembris 1967 toimus kaitsmine jälle viie profi ees. Aga siis oli mu juhendaja prof ka kohal.
Tuleks veel lisada, et kui uurimistöö oleks ületanud graduate school’is viibimise seitsme aasta piiri, oleks tulnud ülikooli reeglite kohaselt uuesti algusest peale hakata. Nimelt peeti teadmisi aegunuks.
Imestan, et meie rahvas nii vähe teab, mida tehakse ülikoolides siin ja Euroopas. Kui rahvast selles valgustada, võib-olla hakkatakse ka meie doktoreid hindama ja mõistma, miks neid arvuliselt nii vähe on.
Küsis Eerik Purje
Louis Kahni Päevad Kuressaares
Eesti Arhitektide Liit korraldab 6.-7. oktoobril sel aastal Kuressaares rahvusvahelise arhitektuuriürituse Louis Kahni Päevad.
Üritus tähistab Louis Kahni 105. sünniaastapäeva – ta sündis 20.02.1901 Eestis! – ja selle läbi soovime maailma 20. sajandi tipparhitekti ideid ja loomingut tutvustada siin, eestlastele; samas langeb üritus kokku ka Kahni peamise koostööpartneri, Eesti inseneri August Komendandi 100. sünniaastapäevaga. Komendandita poleks Kahni suurejoonelised ideed tõenäoliselt realiseerunud, nii et üritusel kajastame ka seda poolt.
Mis toimub:
Rahvusvaheline konverents (peaesinejad Robert McCarter, Florida Ülikooli professor, arhitekt ja Kahni uusima biograafia autor, väga tunnustatud lektor; Thomas Leslie Iowa Ülikoolist, kes räägib Kahni ja Komendandi koos-tööst; Vilen Künnapu, Eesti arhitekt ja arhitektuuriõppejõud, kes räägib Kahni arhitektuuri müstilisemast poolest; Anne Tyng, arhitekt ja Kahni partner nii töös kui isiklikus elus. Konverentsi moderaator: Christopher Möller, Holland, arhitekt, S333 Architecture + Urbanism Ltd). Toimub Kuressaare Linnateatris 7. oktoobril
Louis Kahni tööde näitus Kuressaare lossis (kujundab Peeter Laurits, materjalid on koostanud Pennsylvania Ülikooli Arhitektuuriarhiiv). Esitlemisele tulevad ka Louis Kahni sünnidokumendid, mis leiti alles sel aastal Läti Riigi Ajalooarhiivist. Lisaks oleme ka Eesti arhiividest leidnud mõningaid andmeid tema seostest Eestiga.
Filmi “My Architect” (2003) esitlemine autori ja arhitekti poja Nathaniel Kahni osavõtul. Film on võitnud mitmeid auhindu erinevatelt filmifestivalidelt ja jookseb siiani edukalt maailma kinodes. Toimub Kuressaare Linnateatris 6. oktoobri õhtul.
Louis Kahni portree avamine Saare Maakonna Keskraamatukogu Ameerika teabepunktis. Portree autor on Alexandra Tyng, arhitekti tütar.
Ürituse lõpetab koosviibimine Kuressaare lossis 7.oktoob-ri õhtul. Musitseerivad Eesti jazzvirtuoosid Villu Veski(saksofon) ja Tiit Kalluste(akordion).
Ürituse kodulehekülg asub aadressil: www.arhliit.ee/kahndays/index.php .
Registreerimistasu on 450 krooni EAL liikmetele ja üliõpilastele, teistele 550 krooni. Ootame teie osavõttu!
Heade soovidega,
Ingrid Mald-Villand
Louis Kahni Päevade peakorraldaja
Eesti Arhitektide Liit
[email protected]
[email protected]
Suur põgenemine: märkmeid, mõtteid mälestusi
Hellar Grabbi
Hilissuvel ja sügisel 1944 lahkusid kümned tuhanded eestlased kodumaalt, põgenedes Moskvast juhitud kommunistliku hirmuvalitsuse eest. Nad ei tahtnud teist korda sattuda Nõukogude okupatsiooni alla ja sellega kaasneva terrorismi küüsi. Just see oli lahkumise põhiliseks ajendiks. Põgenemine algas juba augustis ja saavutas haripunkti 19.-23. septembril, kuid Saare-maalt lahkus laevu Saksamaale ja paate Rootsi veel oktoobri alguses. Põgenikke ja taanduvaid sõdureid lahkus Eestist veel ka maad mööda, aga osa neistki pandi hiljem laevadele Kuramaa sadamates.
Tallinnast lahkusid viimased suured põgenikelaevad 20. ja 21. septembril ning mõned väikesed sõjalaevad, kuhu ka põge-nikke peale võeti, veel 22. septembri hommikul, samal ajal, kui piki Tartu maanteid jõudsid linna Venemaal moodustatud Eesti laskurkorpuse ja piki Narva maanteed Nõukogude 8. armee tankid, pannes Eestis ligi pooleks sajandiks maksma nõukogude võimu.
Enne selle loo kirjapanemist lugesin uuesti läbi paarkümmend trükis avaldatud mälestust sel teemal ja küsitlesin mitut tuttavat. Mis eriti välja paistis, oli põgenemisteekonna ohtlikkus ja valmidus saabuva võimu eest pääsemise nimel oma ja terve perekonna elu kaalule panna.
Samal ajal juhtusin esimest korda nägema Jaan Krossi „Wikmani poiste“ järgi tehtud teleseriaali. Selle lõpuosas on lõik, kus Jaan Sirkel katsub veenda oma kooli endist usuõpetajat, pastor Tooderit, mitte minema tormiootel merele oma aerupaadiga, kuhu too tahab pealegi viia oma kolmeteistaastase poja. Tooder ei võta nõu kuulda. Ta ütleb, et annab end Jumala hoolde, ning sõuab merele. Raamatut lugedes tekitas see seik minus võõrastust. Filmis aga tajusin võimast kujundit kümnete tuhandete põgenike lahkumisest.
Jumala hoolde, loodusjõudude kätesse ja surmatoovate sõjamasinate meelevalda andsid ennast need, kes paatide ja vanade rannasõidupurjekatega asusid teele Rootsi või laevadega Saksamaale. Enamik paate oli ohtlikult ülekoormatud. Sageli jäi merel mootor seisma ja saadi uuesti tööle närvesöövate pingutustega. Tõusis torm ja rebis purje või ähvardas öösel ihaldatud rannikule jõudnud paadi vastu kaljusid puruks peksta. Kui palju paate Rootsi pärale ei jõudnud ja merel kadunuks jäi, selle kohta oli võimatu pidada arvestust tollal ja veel vähem nüüd.
Saksa sõjalaevad peatasid mitmel juhul Rootsi sõitvad paadid ja tõid põgenikud käsu korras hoopis Saksamaale. Ei ole siiski kuulnud, et sakslased oleks põgenikepaatide pihta tule avanud. Küll aga olevat seda tei-nud venelased. Kui sageli, ei tea. Tunnista-jaid ju ellu ei jäänud.
Põgenikke Saksamaale viivatest laevadest hukkusid kaks – 21. septembril Tallinnast välja sõitnud „Moero“ ja 3. oktoobril Kuressaarest lahkunud „Nordstern“. Esimese hukutas lennukilt heidetud, teise allveelaevalt lastud torpeedo. Koos kiiresti vajuvate laevadega hukkus palju inimesi. Eriti masendavalt mõjub ühe ellujäänu tähelepanek: päästetute hulgas ei silmanud ta ühtegi last. „Nordsterni“ hukkumist ja sealt imekombel pääsemist kirjeldab Ilmar Talve oma autobiograafias „Kevad Eestis“ (1997). „Moero“ traagilist hukku on kirjeldanud pardal olnud W. N. (Torontos ilmunud raamatus „Õigus ja tõde“, 1987) ja haavatud soomepoiss Edmund Ranniko (Raul Kuutma raamatus „Kolmas tee“, 2004).
Mitmel teisel laeval oli inimohvreid torpeedo- ja pommitabamuste või lennukite pardarelvade tule tõttu. Kõige raskemini sai kannatada Tallinnast 21. septembril väljunud „RO-22“, mille pardal hukkus lennukilt heidetud torpeedo plahvatuses mitukümmend eesti põgenikku. Laev läks kreeni ja jõudis hädavaevu neljandal päeval Gotehnafenisse.
„Moeroga“ seoses on üks suur vasturääkivus. Eestikeelsed allikad arvavad, et selle pardal oli 2500-3000 eesti põgenikku, kellest päästeti vaid 500-600. Kuid Ühend-riikide riigiarhiivis talletatud Saksa mereväe Danzigi ameti sõjapäevaraamat („Kriegstagebuch der Kriegsmarinedienst-stelle Danzig“) annab järgmised arvud: „Moerol“ oli 37 meeskonnaliiget, 52 õhutõrjemeest ja muud sõdurit, umbes 700 haavatut ja umbes 500 põgenikku (kokku seega 1289). Kadunuks jäi 4 meeskonnaliiget, 8 sõdurit ja umbes 620 haavatut ja põgenikku, kokku 632. Need arvud on samuti osalt hinnangulised, kuid arvatavasti tõepärasemad. Meeskonnaliikmed oskasid kindlasti pare-mini hinnata laevas olnud inimeste hulka. Tuleb silmas pidada, et ka hukkunud haavatute seas oli rohkelt eestlasi. Lisan, et fotode järgi ei paista „Moero“ eriti suure laevana.
Oktoobris 1944, pärast laevaga Saksamaale saabumist, kirjutas Henrik Visnapuu luuletuse „Ikka viirastub“, milles ta mõtleb mereteekonnal hukkunutele:
Ikka viirastub nägu valk
nagu see laevale astus
[—]
Vesi, rannatus, karge tuul,
röövitud kodumaa kallas.
Surm istus äkki torpeedo suul –
kaduvik vete vallas.
Sugestiivsete luuleridade vahel peitub isiklik elamus. Pärast asjatut ekslemist Rootsi viiva paadi otsinguil võeti Visnapuu Saksa miinitraalerile Saaremaal, Jaagurahu sadamas. Traaler viis ta Ventspilsi. Seal seisid kai ääres kõrvuti äsja Kuressaarest põgenikega saabunud mereväe õppelaevad „Nordstern“ ja „Nautik“. Kuigi Visnapuu oleks peaaegu läinud esimesele, sõitis ta siiski Saksamaale teisega. Merel nägi ta pealt „Nordsterni“ hukkumist, selle ellujäänud võttis pardale „Nautik“.
Paar kuud hiljem kirjutas Visnapuu luuletuse „Jõulutäht“, mille ta luges ette Austrias, Alt-Ausse väikelinna võõrastemajas peetud eestlaste jõuluõhtul. Selles võttis ta kokku hiljuti kodumaalt lahkunud põgenike mureliku meeleolu. Luuletuses kordub mereteekonnal hukkunute motiiv. Toon viiesalmilise luuletuse kolm keskmist salmi:
Valulik ja karge
on me jõulujutt.
Meil veel kõigil kurgus
lahkumise nutt.
Vees ja rannaliival
mitmel viimne säng.
Raskeim kõikeviiva
teadmatuse äng.
Hüljatu ja hüütu
võõra tallata,
Pimeduses süütu
ägab Eestimaa.
Ja veel kolmas kordki võtab Visnapuu üles sama teema. Seda teed ta luuletuses „Aastapäev Austrias“, kirjutatud Bregenzis oktoobris 1945. Tegu on kas kodumaalt lahkumise või Saksamaale jõudmise aastapäevaga.
Hulk sõpru mullas, merevooges,
Pool rahvast hulkurina teel.
Mulle on jäänud mulje, et Eestis ei mõisteta alati selle suure põgenemise olemust ja põhjusi. Näiteks on uue iseseisvusaja teatmeteostes, kaasa arvatud „Eesti Entsüklopeedia“, paljude sellel ajal lahkunute kohta sageli öeldud „siirdus Saksamaale“, „emigreerus Rootsi“, või koguni „asus Poola kaudu elama Saksamaale“ või põge-nesid sõja eest“. Raimo Hanson kirjutas möödunud aastal Postimehes, et Gailitite „pere oli sunnitud sõja jalust pagema Rootsi“ (28.VII 2003).
Sellise terminoloogia kasutamine näitab semantilist segadust ja ajaloolis-poliitilist mõistmatust, mis pärineb nõukogude aja mõtte- ja keelepruugist. Saksamaale ei „siirdutud“ – tegu ei olnud rahuliku ümberkolimisega. Rootsi ei „emigreerutud“ – tegu polnud väljarändamisega. Ei põgenetud sõja eest ega sõja „jalust“. August Gailit lahkus mootorpurjekal „Triina“ 20. septembril 1944 mitte „sõja jalust“, vaid põgenes saabuva Nõukogude okupatsioonivõimu eest, kellelt tal polnud midagi head oodata. Samal laeval olid ka Marie Under, Artur Adson ja August Mälk. Küll viidi sõja jalust Saksamaale sõrvelased ortoobris 1944, siis kui ägedad lahingud rullusid üle Sõrve. Sellest on kirjutanud Ülo Tuulik oma raamatus „Sõja jalus“ (1974).
Kommenteerides Siim Kallase kurikuulsat ähvardust koos „esimese Eestiga“ kodumaalt lahkuda, kui „teine Eesti“ sotsiaalseid õigusi nõuab, kirjutas Aili Aarelaid: „Olen pidanud palju mõtlema pagulusest ja 1944.a. paadipõgenikest. Vahel on mul tunne, et siis ju laskiski üks esimene Eesti (polii-tikud, pangahärrad) jalga. Kui see nüüd korduks, kas siis teine Eesti nii väga kaotakski.“ See võrdlus on täiesti kohatu. Esiteks, sõjaeelse Eesti Vabariigi eliit, eelkõige po-liitikud ja pangahärrad, oli suures osa hävitatud või Siberisse viidud juba 1940-1941. Teiseks, saabuva terrori-võimu eest ohtlikku mereteed pidi põgenemine oli ikka midagi muud, kui seda oleks nüüdse „esimese Eesti“ koorekihi rahuajal välismaale kolimine, tulumaksu eest varjatud off-shore pangaarved ees ootamas. Ka sotsioloogilises mõttes ei saa termineid „esimene/teine Eesti“ tollesse aega üle kanda. Ja kolmandaks, öelda „jalga laskma“ sügisel 1944 kodumaalt lahkunud põgenike kohta on samasugune mõtlematus nagu Kallase ülbe lubadus Eesti maha jätta, kui ühiskondlikku elu ei arendata nii, nagu tema ja ta uusrikkad sõbrad tahavad.
Suure põgenemise ajal lahkus kodunmaalt umbkaudu 60 000-65 000 eestlast. Kaasa on arvatud taanduvad sõdurid, kuid ei ole kaasatud isikuid, kes olid välismaal juba enne augustit 1944, aga hiljem kuulusid pagulaskonna hulka (meremehed lääneriikides; isikud, kes olid tööl või õppimas Saksamaal ja mujal; samuti need, kes olid põgenenud Saksa okupatsiooni ajal Soome ja Rootsi jt.). Teadmata on põgenemisteekonnal hukkunute arv (mis võib olla ligi kaks tuhat).
Rohkesti läks üle mere ranna- ja saarterahvast, neile oli minek kõige hõlpsam. Valdav enamik taluperesid jäi aga paigale. See ei olnud mitte ainult pikk tee mere äärde , mis neid tagasi hoidis. Tean perekondi Võru- ja Valgamaalt, kes jõudsid laevadele Pärnus või Lätimaa teid pidi Liepajas. See oli maainimese, põllumehe vastumeelsus oma talu ja loomi, oma põlvkondade jooksul haritud maad maha jätta. Järgnevatel aastatel moodustasid nemad alusmüüri rahvuslikule relvastatud vastupanule, metsavendlusele. Tänutäheksmaa- ja isamaa armastuse eest purustati nende elu ja elulaad või lootus sellele kaks korda. Nõukogude võim võttis neilt maa ja talud ning ajas nad kolhoosidesse või saatis Siberisse. Ja kui maarahvas vaevaliste aastakümnete jooksul jälle kosus, vaatamata vastumeelsele kolhoosi- ja sovhoosikorrale, siis taasiseseisvunud Eesti Vabariik, mille tulekut olid nad kõigest südamest lootnud ja oodanud, pauperiseeris oma esmeste valitsuste põllumajandust eirava poliitikaga suurema osa maarahvast lõplikult.
Haritlaskonda põgenes suhteliselt kõige rohkem, eriti neid, keda paratamatult ootas ees konflikt nõukogude võimuga – nagu juristid, majandustegelased,, kooli- ja kirikuõpetajad, igasugused juhtivad ametnikud. Aga arvukalt põgenes ka ideoloogiliselt neutraalsemate elukutsete esindajad, nagu arste ja insenere. Eriti palju oli põgenike hulgas tuntud kirjanikke, kunstnikke, muusikuid ja teadlasi. Tooksin näitena kuulsa Öpikute perekonna neli venda. Rahvusvahelise mainega teadlased Ernst ja Armin tahtsid nii kindlalt vältida kommunistlikku võimu alla sattumist, et põgenesid koos peredega juba septembri algul. Diplomaat ja poliitik Oskar lahkus kaks päeva enne venelaste tulekut. Vabariigiaegne juhtiv pangandustegelane Paul (Aili Aarelaidi „pangahärra“) ei põgenenud. Ta ei saanudki seda teha, sest ta oli sel ajal juba Siberis. Sealt pääses ta eluga tagasi ja võis kodumaal jälgida oma poja Ilmari arenemist nimekaks teadlaseks.
Endise kaitseliidu ja nüüdse Omakaitse liikmetel oli varasemate kogemuste alusel põhjust arvata, et nõukogude võim rakendab nende suhtes karme meetmeid, ja nad katsusid koos peredega Eestist lahkuda. Nagu ka Saksa okupatsiooniajal politseiametkondades teeninud isikud. Nõukogude sõjavangi ei tahtnud sattuda Saksa vägedes võidelnud sõdurid, kuid plajude taandumistee lõigati ära punaväe poolt. Korduvalt kerkib mälestustes esile motiiv, kus Eesti –Läti piirile jõudnud Eesti üksuse ülem jätab meestele vabalt otsustada, kas jätkata teekonda või pöörduda tagasi. Paljud läksid piirilt tagasi. Kuid ega selliselgi juhul ole inimse otsus täiesti vaba. Kuidas sa lahkud , kui vanemad või naine lastega ootavad sind koju? Kuidas sa jätad maha isamaa, mille eest oled just võidelnud?
Suur põgenemine tõi kaasa loendamatuid perekondlike tragöödiad. Paljud perekonnad purunesid. Naine ootas meest, mees aga oli sõjaväelises korras suunatud Saksamaale. Või siis tuli mees sõjaväljalt koju, ükspuha, kas Saksa või Vene väest, ja leidis, et naine lapsega oli põgenenud Rootsi. Rääkimata vanematest, kes ahel aastakümneid ja kuni surmani olid teadmatuses, kas poeg või , kes ahel aastakümneid ja kuni surmani olid teadmatuses, kas poeg või tütar jõudis välismaale.
Tuhandete puhul sõltus Läände pääsemine õnnest või juhusest. Ei saa inimesi liigitada nendeks, kes otsustasid jääda. Inimesi läinuks ära palju rohkem, kui olnuks võimalusi. Lahkumisotsus langetati sageli alles viimastel päevadel. Kõikides nende päevade kirjeldusteson juttu Harjumaa, Läänemaa ja Pärnumaa rannikutele viivatel teedel ruttavatest inimestest, küll auto, küll hobuvankriga, jalgrattaga või jalgsi. Hiljem otsiti meeleheitlikult ärasõiduvõimalusi Saaremaal. Suurem osa viimastel päevadel randaruttajaist jäigi maha.
Tuntumatest jäid randa maha näiteks Friedebert Tuglas, Paul Keres, Otto Tief ja mitmed tema valistuse liikmed. August Sang ja Kersti Merilaas olid 21. septembril Valkla lähedal rannas, aga otsustasid paatiminekust siiski loobuda, võimalik, et kartusest minna tormisele merele väikeste lastega (vastupidiselt õpetaja Tooderile!). Sama paadiga lahkus Bernard Kangro (vt. Merilaasi „Viimane paat“ kogus „Kuukressid“, 1969). Jaan Kroos räägub oma mälestuses, kuidas tema koos abikaasaga eksles 21.-22. septembril Läne_Hajumaa Vihterpalu randa viivatel teedel, aga nähes Punaarmee tankikolonnide edsijõudmist ja paadikohta otsivate põgenike arvukust, otsustas ta ise tagasi põõrduda.
Huvitava paralleeli leiame Krossi romaanist „Keisri hull“. Tsaari käsul koduaresti pandud Timotehus von Bock tahab välismaale põgeneda ja jõuab juba Pärnu, kus teda ja ta peret ootab koht laeval. Seal mõtleb ta (ööl vastu 19. septembrit) siiski ümber ja otsustab jääda ning „ola kui raudnael keiserriigi ihus“. Mitte ainult Kross ise, vaid kogu kodumaale jäänud eesti rahvas oli raudnaelaks Vene impeeriumi ihus. Tänu väärivad kõik, kes isamaale jäid!
Eesti rahva elujõule oli ja muidugi on ka kahjulik nii paljude lahkumine. Kaotsi läks liiga palju bioloogilist potentsi ja geneetilist varamut. Põgenemisega päästsid paljud end nõukogude terrori käest – vangilaagrist, hukkamisest, küüditamisest. Kuid küllalt suur osa pagenutest ei oleks nõukogude võim siiski otseselt taga kiusama hakanud. Aga eks siin kehti vanasõna: „Parem karta kui kahetseda“. Põgenikest moodustunud pagulaskonnal on mõistagi saavutusi, mis eesti rahvale kodumaal ja Eestile nii kultuuriliselt kui ka poliitiliselt kasuks tulnud. Aga sellle vaagimine on omaette teema.
Padi- ja laevapõgenikest ning üldiselt Suure põgenemisega seotud asjaoludest puudub siiani põhjalik uurimus. Eesti riik peaks selle rahastama ja tellima, näiteks Tartu Ülikooli juures tegyutsevalt Välis-Eesti Uuringute Keskuselt.
Meie neljaliikmeline pere elas Saksa aja lõpul Rahumäel, Kurni tänaval. Mina olin siis neliteist ja vend Rein kümm aastat vana. Vanaema, emaema Marie Korjus, oli kaheksakümen ühe aastane. Ema oli neljakümnekuuene. Isa oli arreteeritud 14. juunil 1941 Petseris. Sinna viidi ta koos paljude teiste Eesti ohvitseridega Värska laagrist, kus ta viibis Eesti territoriaalkorpuse 182. diviisi staabiülemana. Isa edasise saatuse kohta kindlad andmed puudusid, kuid oletati Eesti ohvitseride Katõni, st. Massilist hukkamist venelaste poolt, nii nagu selle saatuse osaliseks langesid uhanded Poola ohvitserid, kelle haua olid sakslased selleks ajaks juba Smolenski lähedal lahti kaevanud. Nagu aastakümneid hiljem selgus, oli isa Norilski tribunalivanglas 1942. aasta juulis maha lastud.
Eestis lahkumise või paigalejäämise otsus sõltus peaaegu ainuisikuliselt emast kui perekonnapeast. Kuidas ja kunas ema selle kahtlemata raske ja nüüdses tagasivaates oma poegade elusaatust määrava otsuse langetas, selle kohta võin ma praegu, 60 aastat huljem, ainult oletusi teha. Ja vaevalt, et see mulle ka siis selge oli. Oma neljateistkümne elu- ja seitsme kooliaastaga – olin lõpetanud Reaalkooli esimese klassi – olin ikkagi liiga nor ja „poisi aruga“, nagu ema siis mitme asja puhul tavatses ütelda. Ei mäleta, et ema oleks minuga selles küsimuses nõu pidanud. Ta oli üldse väga iseseisva mõtemisega inimene.
Muidugi, maailmasündmustega olin ma päris hästi kursis. Seda mitte niivõrd natsistliku Saksa propagandafiltri läbi tulnud uudiste, vaid eelkõige välisraadio kaudu. Kõige huvitam oli saksakeelne, ennast „Soldatensender Calais“ks“ kutsuv raadio, millele olin nuppe keerates juhuslikult sattunud. See „sõduritesaatja“ nagu selgus mu rõõmsaks üllatuseks, oli sakslastele suunatud inglise saatejaam, mis andis tõepärast ülevaadet sõjasündmustest ja rahvusvahelisest olukorrast.
Sellele vaatamata ei tajunud ma nagu täiesti olukorra ähvardavat tõsidust ja seda, kui lähedal seisis okupatsioonivõimude vahetus. Eestist lahkumise mõtet ma eriti ei toetanud, pigem vastupidi. Aga ega mul sõnaõigust ei olnud. Ja üksinda mahajäämine ei tulnud kõne alla ega mul mõttessegi. Kuigi minust paar aastat vanemaid võeti juba sõjaväkke, olin ise mingis ebamäärases eas – lapse- ja poisipõlvest justkui väljas , aga vel mitte nooruk või noormees. Hiljem Ameerikas olen mõnikord naljatades ütlelnud, et mind viipõlvest justkui väljas , aga vel mitte nooruk või noormees. Hiljem Ameerikas olen mõnikord naljatades ütlelnud, et mind viidi Eestist ära vastu tahtmist, ema käekõrval.
Arvan, et ema oli mõttes langetanud lahkumise otsuse juba mõni kuu varem. „Mehe nad mult võtsid, oma poegi ma venelaste ja kommunistide kätte ei jäta,“ – nii on ta enda tolleaegset meeleolu meenutanud. Kindlasti pidas ema nõu isa sõjaväelastest kolleegidega, kes olid esimese nõukogude aasta üle elanud, ja tutvusringkonna teiste targemate peadega. Otsust raskendas mure, mida teha oma 81-aastase emaga, keda ei saanud üksi maha jätta. Sest tal ei olnud teisi lähedasi sugulasi, aga oli keeruline ja koormav võõrsile kaasa võtta.
Lahendust vajas ka küsimus, kuhu minna? Meie peres oli enne sõda valitsenud inglise-prantsuse ja mitte saksa-orientatsioon. Isa ja ema olid elanud aastatel 1926-1928 Pariisis, kus isa käis Prantsuse Kõrgemas Sõjakoolis. Kolm aastat Saksa ülemvõimu Eestis ei olnud seda riiki armsamaks teinud. Saksamaa ei tõmmanud ei poliitiliselt ega sõjasoleku ttu – seal võis sattuda mitte ainult ebameeldiva riigikorra, vaid ka toidunappuse küüsi ja lennukipommide alla.
Emal tuli esmajoones mõttesse Soome, eriti kuna Soome oli augustis 1944 avanud Tallinnas mingi büroo, kus hakati registreerima eestlasi, kes soovisid lähenevate venelaste eest üle lahe pakku minna. Mäletan pikas sabas ootavaid inimesi selle büroo ukse ees, kusagil Pärnu maantee ja Valli tänava nurgal. Soome-mineku võimalused läksid aga nurja, sest septembri alguses algasid Soome ja Nõukogude Liidu rahuläbirääkimised. Büroo Tallinnas suleti.
Ema põõras siis pilgud Rootsi poole. Mäletan kurtmist, et Rootsi-sõiduks läheb vaja kulda või välisraha, mida tal ei ole. Võibolla mõtles ta eraviisil väljuvaid paate? Selle tee oli juba valinud organiseeritud korras…..
* The Front page reports on the president of trh United States, Mr. Bush’s forthcoming visit to Estonia in November 2006. This will be the very first time for a president in office of US to visit Estonia. The biggest security operation in estonian history is expected.
The second item is about the Scan Fest held in Vasa park, Budd Lake, NJ on Sept. 3, which was well participated by Estonians who contributed with activities nad handicrafts. the ppicture shows teh Estonian Folkdance group “Pillerkaar” from Washington, DC, performing one of their nine dances.
* Ilmar Mikiver writes “Three is the law of the court!” He reminds readers that things always seem to come in threes (ie. Three strikes and you’re out). So far, Islamic militants have twice attempted to invade the West, and twice the West has repelled them. Should the current situation not be the third time in both cases. But there are some issues that make this conflict different. Mr. Mikiver notes three of them: 1. Militant groups such as Hezbollah are armed as well as most modern armies; 2. Some militant leaders are able to bring together the often in-fighting factions to attack a common enemy (the West and/or Israel); and 3. the West seems to have lost the moral ground which used to be the basis for repelling the ideological attack. Western secular society, in their attempt to always be “even-handed” fail to grasp the consequence of a militant islamic takeover.
* The second item on the Editorial page is a statement by the President of Estonia, Arnold Rüütel, in which he answers critics. While the letter begins as a condemnation of turning the presidential elections into a mud-slinging battle, especially by the media, the majority of the letter is a defense of his Soviet-era actions. An Estonian daily accused Mr. Rüütel of having signed an order for the persecution of Johannes Hind, and Mr. Rüütel denies it here. He explains how his role in the Soviet government did not put him in charge of such orders. These were perpetrated by the KGB. Mr. Rüütel claims that his sights have always been on what is best for the Estonian people.
* Vello Helk writes on the topic of the Communist past, referring to the same event mentioned in the President’s letter, noting that in his role as Secretary of the Estonian Communist party, and chairman of the Estonian Supreme Soviet, the KGB was subservient to the organization he headed. But more criticism is levelled on Edgar Savisaar, noting that while many other Communists saw the opportunity of re-independence, Mr. Savisaar saw it as his end. But those that seek to put the likes of Savisaar and Rüütel back into power are hearkening the shadows of the past.
* The Art and Culture page has an interview with Professor Helmut Lutsep, who discusses the high standard of American Universities vs the low standards of its highschools, among other topics. He also details his experiences in getting his doctorate in Chemistry.
* The second item on the Art and Culture page announces the celebration of Louis Kahn days in Kuressaare, Estonia. Kuressaare, the capital of the island of Saaremaa, is the birthplace of world-famous architect Louis Kahn. The days celebrate his works, as well as his Estonian heritage, which, despite Mr. Kahn never forgetting, has often been overlooked by historians and academics.
Estonia sends a diplomat to war
VES/postimees — While other countries send troops to conflict zones, the the Estonian Ministry of Foreign Affairs jokes, Estonia sends a cannon. The pun does not work in English, but in Estonian, where the word for cannon is Kahur, the humor is not lost, as the cannon in question is diplomat Toomas Kahur.
Mr. Kahur, who was sent to Kosovo seven years ago, has now been assigned to Afghanistan, where Estonia is actively participating in the the NATO led coalition. While other diplomats wear suits and sip champagne at functions, Mr. Kahur wears body armor and drinks non-alcoholic beer.
“Alcohol and guns are a bad combination,” noted Mr. Kahur in an interview with the Estonian daily Postimees. His office, too, is far from the plush comforts of Brussels, the headquarters of NATO. Instead Mr. Kahur works in an armored bunker.
When asked to go to Afghanistan, Mr. Kahur noted his interest in the unusual assignment. In 1998, he served as a liason between Albanians and the OSCE mission. “I enjoy such challenges,” he said.
With 120 Estonian soldiers serving in Afghanistan, it is natural that there be a civilian state representative in place as well, noted Mr. Kahur and the Ministry of Foreign Affairs.
But at the same time, he is going to an active zone of battle. For all intents and purposes, the region is at war, noted Mr. Kahur. Yet, as wife wife told him, if this is part of his job, and he feels this is necessary, then it is ultimately his decision to make.
The biggest challenge, though, for Mr. Kahur, may not be ducking bullets. The building of Afghanistan’s infrastructure, both academically and economically, is a big challenge. And the need to find funds to support these causes will be the biggest challenge of them all.
A week of engagement
ER/ves – The Estonian infantry unit serving in southern Afghanistan since the end of July has been engaged in combat for a week with groups hostile to Afghanistan’s government.
Apart from non-critical injuries sustained by three personnel late on August 11, the unit was casualty-free.
The 37-strong Estonian ESTCOY-2 unit that has been active in and around Garmser since July 27 has mounted mobile patrols to dominate the region and discourage anti-government forces from attacking the regional center, as well as to interfere with their activity.
Garmser was where the unit was hit, apparently with anti-aircraft rounds, on August 11. Two of the injured soldiers were taken by helicopter to a hospital at the Camp Bastion base of the British battle group. One of them returned to the unit after receiving first aid, while the other was left under monitoring for a few days. The third soldier was given first aid by members of his own unit and he continues service.
“It’s the region where the Taliban got its start, and achieving the same level of security there with northern Afghanistan cannot happen overnight,” Maj. Toomas Mols, acting head of the Estonian contingent in Afghanistan, said.
The Estonian unit ESTCOY-2 under the command of Ltn. Ain Tiidrus arrived in the mission area in southern Afghanistan at the end of May.
Presidential Elections
Readers in the United States often assume that the Estonian Presidential elections occur similarly to those in here. But that is not the case. Just as the US system, with the electoral college, rather than direct, popular vote, has caused much confusion, the Estonian system, too, has its fair share of head-scratching. VES brings our readers the following article which we hope will shed some light on the topic.
ELECTORAL SYSTEM
Presidential elections are carried out on the basis of the Constitution and the President of the Republic Election Act.
Election of the President by the Parliament, the Riigikogu
An Estonian citizen by birth who has attained forty years of age may be nominated as a candidate for President of the Republic. The President will be elected for a term of five years. The same person may be elected for up to two consecutive terms.
The right to nominate a candidate for President rests with not less than one-fifth (21) of the membership of the Riigikogu (101 members). The candidate who wins a two-thirds majority (68) of the votes of the membership of the Riigikogu will be considered elected.
If no candidate receives the required majority, a second round of voting will be held. For the second round of voting, a new registration of candidates will take place.
If no candidate receives the required two-thirds majority, a third round of voting will be held on the same day. For the third round, the names of the two candidates who receive the greatest number of votes in the second round will be entered on the ballot.
If no candidate receives the required two-thirds majority, the Chairman of the Riigikogu will convene an electoral body for the election of the President.
Election of the President by Electoral Body
The electoral body shall be comprised of the members of the Riigikogu and the representatives of the local government councils. As the number of local government units is changing due to the administrative-territorial reform, the number of members of the electoral body changes: in 1996, the electoral body consisted of 374 people (101 members of the Riigikogu and 273 representatives from the local government councils), in 2001 of 367 people (members of the Riigikogu and 266 local government representatives) and in 2006 of 347 people (members of the Riigikogu and 246 local government representatives). The right to nominate a candidate rests with not less than 21 members of the electoral body.
For the first round of voting, the names of the candidates who participated in the third round of voting in the Riigikogu and new candidates presented for registration in the electoral body will be entered on the ballot. The candidate who wins the simple majority of the votes of the members of the electoral body participating in the voting will be considered elected.
If no candidate receives the required majority, a second round of voting will take place on the same day. For the second round of voting, the names of the two candidates who received the greatest number of votes in the first round of voting will be entered on the ballot. The candidate who wins the majority of the votes of the members of the electoral body will be considered elected.
If no candidate receives the required majority, an extraordinary election of the President (starting with voting in the Riigikogu) will be held within fourteen days.
DUTIES OF THE PRESIDENT
According to the Constitution, the President is the Head of State of Estonia. The President represents Estonia in international relations. The President confers diplomatic ranks, appoints and recalls diplomatic representatives of the Republic of Estonia, accepts letters of credence from foreign diplomatic representatives accredited to Estonia, signs instruments of ratification, etc.
The President promulgates laws or returns them to the parliament for a new debate. He has the right to initiate amendments to the Constitution.
The President is the Supreme Commander of Estonia’s National Defence Forces. The President convenes and presides over the National Defence Council and confers military ranks.
THE 2006 PRESIDENTIAL ELECTIONS
Three rounds of voting took place in the Riigikogu (parliament) on 28 and 29 August. Since no candidate received the required two-thirds majority, the Chairman of the Riigikogu convened the electoral body for the election of the President. The election of the President by electoral body will take place on 23 September 2006.
For the first round of voting in the electoral body, the name of the candidate who participated in the third round of voting in the Riigikogu, which is Toomas Hendrik Ilves (http://www.thilves.ee), and new candidates presented for registration in the electoral body will be entered on the ballot.
<HR>
|
