|
Uus president astus ametisse
Ametisse astuv ja ametist lahkuv presidendipaar Kaarli kirikus tänujumalateenistusel 9.oktoobril 2006.
Vasakult Toomas Hendrik Ilves, Evelin Ilves, Arnold Rüütel ja Ingrid Rüütel. Foto: Postimees
23. septembril presidendiks valitud Toomas Hendrik Ilves astus ametisse esmaspäeval, 9. oktoobril.
9. oktoobril kell 2 pärast lõunat toimus Kadriorus presidendi ametisseastumise tseremoonia. President Arnold Rüütel ja Ingrid Rüütel tervitasid Kadriorus valitud presidenti Toomas Hendrik Ilvest ja Evelin Ilvest, kellele esitleti presidendilossi ja presidendi kantselei töötajaid.
Sellel tseremoonial osalesid ainult presidendid oma abikaasade ja lähimate abilistega. Edasi sõitsid presidendid Toompeale. Kell 3 andis valitud president Toomas Hendrik Ilves riigikogu ees ametivande.
“Astudes Vabariigi Presidendi ametisse, annan mina, Toomas Hendrik Ilves, pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Vabariigi kasuks,” vandus Ilves.
Esmaspäeval, 9.oktoobril kell 3 peale lõunat alanud riigikogu istungi alguses esines kõnega Arnold Rüütel, misjärel andis Ilves ametivande. Seejärel andis president Rüütel Ilvesele üle presidendi ametiketi ning Ilves esines kõnega. (President Ilvese kõne on ära toodud siin)
Kell 4 oli Kaarli kirikus tänujumalateenistus ning õhtul toimus Kadrioru kunstimuuseumis pidulik tseremoonia, kus president Arnold Rüütel ja proua Ingrid Rüütel jätsid hüvasti ning vabariigi president ja proua Evelin Ilves tervitasid Eesti Vabariigi põhiseaduslike institutsioonide esindajaid, diplomaatilist korpust ning kõrgemaid riigiametnikke.
Esmaspäeval, 16. oktoobril, sõidab president Toomas Hendrik Ilves oma ametiaja esimesele töövisiidile Lätisse ja seejärel Soome.
Traditsiooniliselt on taasiseseisvunud Eesti presidendid oma ametiaja esimese visiidi teinud Soome.
Päeva esimesel poolel on Ilves Riias, kus ta kohtub Läti presidendi Vaira Vike-Freibergaga. Riia presidendilossi ees toimub pidulik vastuvõtutseremoonia, seejärel jäädvustatakse presidentide ühispilt ja Ilves teeb sissekande külalisteraamatusse. Järgneb presidentide kohtumine koos delegatsioonidega ja pressikonverents.
Edasi lendab president Ilves Soome, kus ta kohtub Soome presidendi Tarja Haloneniga, kellega annab ka ühise pressikonverentsi. Seejärel kohtub Eesti riigipea Soome peaministri Matti Vanhaneni ning ühiskonnategelase Max Jakobsoniga.
President Ilves jõuab Eestisse tagasi 16. oktoobri õhtul.
Eesti Päevalehe tellitud uuringu põhjal ootab rahvas uuelt presidendilt ennekõike sisepoliitilist aktiivsust (22% vastanutest), lootes kõige enam seda, et uus riigipea võtab oma südameasjaks sotsiaalprobleemid.
14 protsenti vastanutest tahab, et president keskenduks haridusküsimustele ning kümne protsendi ootused on seotud välispoliitika või laste ja noorte teemaga.
Valimiste ajal jõuliselt üles kerkinud rahva ühendaja ning tasakaalustaja rollis näeb Ilvest vaid 2,6 protsenti küsitletutest ja tervelt 30 protsendil rahvast pole seoses Ilvesega mingeid soove.
VES/BNS
VALIMISTE SALAJANE AGENDA
Ilmar Mikiver
Valimised, nagu iga laps Ameerikas teab, toimuvad selleks, et anda maale uus valitsus, kui käesoleva ametiaeg lõpeb. See on see, mida põhiseadus nõuab. Kuid peale selle lihtsa ja põhilise ülesande on demokraatlikel valmistel veel terve rida ühiskondlikke funktsioone, mis ulatuvad märksa kaugemale kui põhiseaduse paragrahvide täitmine. Ameerika valimised võivad muude asjade hulgas veel…
…olla referendumiks valitava isiku võimete kohta;
…kinnitada või tühistada poliitilisi teooriaid;
…juhtida maa poliitiline areng eksiteedele;
…ning tugevdada või nõrgendada kehtivat demokraatlikku riigikorda.
USA eelseisvail vahevalimistel ootavad mõnedki vaatlejad, et 7. november kujuneks referendumiks president Bushi ametisuutlikkuse kohta. Siin tuleb meenutada, et kuna “valimine” tähendab eo ipso “hääletamist”, siis on tegelikult iga hääletamine referendum millegi kohta. Kitsamas mõttes võiks see sõna siiski tähendada hinnangu langetamist mingis erakordses või kriitilises küsimuses. President Bushi juhtumil näib sõna “referendum” – vähemalt vabariiklaste arvates – olevat lihtsalt viisakam väljend demokraatide nn “vihkamiskampaania” (hate campaign) varjamiseks. Eelmise presidendi ajal süüdistasid demokraadid samas asjas vabariiklasi. President Clinton nimetas sedas siis “isiku hävitamiseks” (personal destruction). Kuid leidub näiteid ka selle kohta, et mõnedki valimised on referendumid sõna tõsisemas mõttes.
Nii nt. võis kindral Eisenhoweri hiilgav valimisvõit tema teiseks ametiajaks presidendina kujutada endast referendumit küsimuse kohta, kas “Ike” ikka suudab Korea sõda lõpetada, nagu ta kampaania käigus oli lubanud. Ta suutis. President Reagan saavutas analoogilise valimisvõidu teiseks ametiajaks muuhulgas selle eest, et ta oli veenvalt haaranud initsiatiivi külmas sõjas Nõuk. Liidu vastu.
Samas vaimus võib Jimmy Carteri läbikukkumist teiseks ametiajaks kandideerimisel lugeda referendumiks, aga negatiivseks. Kuigi Carter väärib tunnustust ajaloolise Camp Davidi kokkkuleppe eest Egiptuse ja Iisraeli vahel, jääb tema ametikõlblikkuse võrdkujuks võimetus saavutada ameeriklaste vabastamist, keda Iraani valitsus hoidis Teheranis pantvangistuses 444 päeva. Sama hinnang on jälitanud Carteri algatusi vabatahtliku vahemehena pärast ametiaja lõppu.
Kas on põhjust ennustada, et käesoleva aasta vaheva-limised osutuvad referendumiks George Bushi valitsuse kohta? Tundub, et mitte.
Esiteks on raske leida ühisnimetajat Bushi erinevaile algatusile ehk mida täpsemalt referendumile panna. Rahva hinnang neile on olnud heitlik, nagu näitavad viimase aasta muutused reitingutes ja arvamusküsitlustes.
Veel aasta tagasi oli registreeritud vabariiklastel demokraatide ees kuue- kuni kaheteistpunktiline edumaa, kuid kuu aega tagasi oli see vähenenud vaid paarile punktile. Üks viimastest “pollidest” andis Bushile võrdse hulga toetajaid mõlemast erakonnast (48%). See on ahastamapanev demokraatidele, kel on tõsiseid raskusi rahuldava parteiplatvormi koostamisega. Partei-sisene võitlus käib positiivse programmi pooldajate ja tuli-vihaste Bushi vihkajate vahel.
Demokraatide lipukirjaks on tagasi võita oma häälteenamus Kongressi mõlemas kojas, mis läks kaduma 1994.a. vahevalimistel. Tookord olid vabariiklased samas positsioonis. Neil oli valida vihkamiskampaania või ideelise võitluse vahel. Partei-sisene otsus langes ideede kasuks, mida republikaanid tollal nimetasid “Lepinguks Ameerikaga” (Contract with America). Selle pea-arhitektiks oli tollane Esindajatekoja spiiker Newt Gingrich. Vihkamiskampaania ametisoleva presidendi Clintoni vastu olnuks niisama kerge kui praegu on demokraatidel Bushi vastu. Meenutades aastat 1994, ütleb Newt Gingrich nüüd “Lepingust Ameerikaga”:
“Leping etendas tähtsat rolli. See võimaldas igal vabariiklasel öelda: Me oleme enesekindlad. Me oleme positiivsed. Kuid kui me oleksime rajanud oma lootused negatiivsele kampaaniale, teinud sellest Clintoni vihkamise kampaania, ei oleks me iial saavutanud häälte-enamust Esindajate-kojas.”
Demokraadid võiksid juhenduda selle vabariiklase sõnadest. Need viisid vabariiklaste erakonna Kongressi enamusrühma positsioonile esimest korda 40 aasta jooksul.
Pilk minevikku
Vello Helk 07.10.2006
Oma esimeses avalduses pärast valimist Eesti presidendiks kuulutas Toomas Hendrik Ilves, et tuleb pöörata uus lehekülg, keskenduda tulevikule. See on põhimõtteliselt positiivne hoiak, aga ei tohi unustada, et praegune olevik, millest saab aja kulgedes tulevik, rajaneb minevikule, et tuleviku juurde kuulub mineviku hindamine.
Eesti ei saa just uhkustada oma kuulsusrikka minevikuga. Kõige olulisemaks ja tähtsamaks sündmuseks on Vabadussõda, mis viis Eesti maailma kaardile ja teadvusesse iseseisva riigina. Selle tähtsust on vastumeelselt sunnitud möönma isegi ajaloolased, kes vahepeal panid selle jutumärkidesse ja vaatlesid seda kui kodusõda ja välisriikide interventsiooni Eestis. Selle liini nimekamaks esindajaks on ainuke ajaloolane Eesti Teaduste Akadeemias, 79-aastane Karl Siilivask, kes 1998. aastal teoses ”Eesti maast ja rahvast” mahendas oma 1977-82 avaldatud kaheköitelise ”revolutsiooni-ajaloo” negatiivset hinnangut, leides, et ”võitjaks tuli demokraatlik Eesti Vabariik” (lk. 200). On aga imestusväärt, et Eesti teaduse tarkuse kantsil pole veel 15 aastat pärast taasvabanemist õnnestunud leida väärikamat asendajat või järglast. Võib-olla mõjub presidendivahetus äratuskellana?
Kuigi Vabadussõda on n.-ö. võetud muinsuskaitse alla, selle mälestusmonumente taastatakse ja tähtpäevi peetakse meeles, ei kehti see aga järgneva Eesti Vabariigi kohta, rääkimata neist, kes püüdsid hiljem tõrjuda uut okupatsiooni ja võitlesid idast pealetungivate ”vabastajate” vastu. Siin on paljus üle elanud pikaaegse okupatsiooni-annektsiooni keele-pruuk ja mõttelaad. Sama aja kohta puudub korralik hinnang, mida loomulikult ei saa anda ümarlauad ega komisjonid, kus on esindatud ka Eesti vabaduse vastased hoiakud.
On siiski üsna agaralt ja tulemusrikkalt, hoolimata napist riiklikust toetusest, uuritud selleaegseid inimkaotusi. Suurima panuse on andnud Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon. Eesti otseseid rahvastikukaotusi okupatsioonide algusest saadik hinnatakse 196 000 inimesele ehk 17,5% sõjaeelsest rahvaarvust. Genotsiidi ehk otsese rahvamõrva ja sõjakuritegude surmaohvreid Eestis oli rahvastiku kogukaotustest umbes 40% (74 000). Üheksa kümnendiku ulatuses oli süüdlaseks nõukogude võim ning ühe kümnendiku ulatuses saksa okupandid.
Viimaste tegevust uuriti agaralt ENSV ajal ja seda on jätkatud nüüdki. President Meri rahvusvaheline komisjon alustas just uurimist selle perioodiga ja on jõudnud lõpule 1940.-1941. aastaga (Estonia 1940-1945. Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn, 2006). Saksa okupatsiooni aja tegelaste panust on uurinud ka Ruth Bettina Birn (Die Sicherheitspolizei in Estland 1941-1944. Eine Studie zur Kollaboration im Osten. Paderborn 2006).
ENSV aja kohta on üsna palju häid üksik-uurimusi, ülevaateid kompartei struktuurist, haldusaparaadist, ka 1941. aasta suvesõjast ja hiljem metsavendade tegevusest. Vastukaaluks hävituspataljonlaste varasemale enesekiitusele on avaldatud nende sõjaaegseid aruandeid, milles saab panusest hoopis erineva mulje (Mart Arold, Sortside saladused I-XII, 1993-2001). Lisaks üksikisikute mälestusi ja noppeid tolleaegsest kahjuks tihti lünklikust arhiivimaterjalist.
Hiljuti andis Saaremaa Muuseum välja Endel Püüa uurimuse ”Punane terror Saaremaal 1941. aastal”, milles pole ainult juttu ohvritest, vaid ka nende kannatuste põhjustajatest. Varem on sellel teemal avaldatud üksikuurimusi, mis peamiselt keskenduvad ohvrite saatusele. Endel Püüa läheb kaugemale. Tema põhitekstile on lisatud mitte ainult Kuressaare kindluses mõrvatud 83 ja lahingutegevuse ning terrori 147 ohvrit valdades, vaid ka nende vaenajate esindajad. Nimelt EK(b)P Saaremaa organisatsiooni liikmed (73) ja liikmekandidaadid (159) 1941. aasta suvel, NKGB Saaremaa organisatsiooni töötajad aastail 1940-1941 (31), miilitsa Saaremaa osakonna koosseis samal ajal (122), Saaremaa hävituspataljoni liikmed (318), agendid ja pealekaebajad (113) ja Kuressaare vangla töötajad aastail 1940-1941 (16). Mõned nimed esinevad mitmes nimekirjas.
Erilist tähelepanu osutab Endel Püüa kõrgemat vastutust kandnud isikule saatusele. Sõjaväe juhtkonnal õnnestus enamikult eluga välja pääseda. Saksa okupatsiooni algul tabati maakonna partei- ja täitevkomitee juhtkond, kes oli jäetud sakslaste tagalasse partisanivõitlust organiseerima. Neile ei antud armu. Hukati ka endine Kaitseliidu Kuressaare malevkonna pealik, Saaremaa Ühisgümnaasiumi ja Kõljala Põllutöökooli riigikaitseõpetuse õpetaja kapten Mihhail Mikk. Pärast puna-pööret läks ta uute võimumeeste teenistusse, oli üks Saaremaa hävituspataljoni formeerijatest ja üksuse staabiülema asetäitja. Saaremaa vallutamise järel ilmus ta Kuressaare Omakaitse staapi, pakkudes oma teeneid. Tal polnud õnne, sest võimuvahetus toimus sõjaolukorras, aga rahulikuma ülemineku puhul oleks ta ju võinud eduga väita, et läks punavõimuga kaasa selle õõnestamiseks. Endel Püüa teos on väga tänuväärne panus, mis võiks olla eeskujuks samalaadsetele uurimustele mandri-Eestis. Seda tuleks laiendada ka järgnevale ajale.
LUGEJA KIRJUTAB:
Kuhu on kadunud 1944 aasta Eesti Vabariik?
Kogu Tallinnas levis kulutulena uudis – sakslased jätavad eesti venelastele. Sel kuulujuttudest kubiseval päeval, 18. septembril 1944 nimetas haiglas vähitõvega võitlev peaminister presidendi ülesandeis Jüri Uluots ametisse Eesti Vabariigi valitsuse eesotsas peaminister Otto Tiefiga. Tiefi valitsus oli koos kõigest nädala, millest traagilisemat viimase sajandi Eesti ajaloost on raske leida. Kümned tuhanded põgenikud aina tormasid mere poole. Tallinnas ja Harjumaal organiseeris Johan Pitka eestlaste endi üksusi, kes suudaks Punaarmeele vastu minna. Neil päevil püüdis Tiefi kümneliikmeline valitsus saata maailma sõnumit – Eesti on iseseisev neutraalne vabariik ning on Nõukogude vägede sissetungi vastu. 1944. aasta kevad-suvel elati Eestis veel usus, et 1918. aastat õnnestub korrata. Loodeti Atlandi hartale, mis lubas iseseisvust riikidele, kes olid selles sõjas vägivalla läbi kaotanud. Tegelik olukord aga oli lootusetu – liitlaste abile polnud mõtetki loota. Veel 10. septembril edastas Tiefi rahvuskomitee, et sakslased on tõotanud, et jäävad Baltikumi. Nädal hiljem, kui sakslaste taganemine oli juba alanud ja Uluots sellest teada sai, ei olnud sel valitsusel enam põranda alt väljatulekuga viivitada. Valitsuse moodustamisest anti teada saadikule Stockholmis, kus info liikus edasi Londonisse. Eesti saadik Londonis tegi Briti välisministeeriumile ametliku teadaande. 19. septembril lahkus Uluots haiglast ning asus teele Rootsi. Tiefi valitsuse deklaratsioon maailmale ja eesti rahvale jäi trükkimata, kuna pommirünnak Tallinnale võttis trükikojalt elektri. Sõjavägede ülemjuhatajaks nimetati Jaan Maide. Tallinna kaitset püüdis korraldada Kal Talipak ja admiral Pitka. 22. septembri varahommikul jättis Tief maha Tallinna ning mõni tund hiljem jõudis punaarmee eelsalk Tallinna. Sel õhtul peeti viimane Tiefi valitsuse istung Läänemaal Mäevallas. Tief arreteeriti 10. oktoobril ning saadeti Siberisse sunnitööle. Kuus Tiefi valitsuse liiget arreteeriti järgneva poole aasta jooksul ning saadeti Siberisse. On kahetsusväärne, et meie vabariigi uussündi 1944. aastal peaaegu üldse ei mainita ega seda tähtsat ajaloolist momenti ei pühitseta – kurbusega tuleb nentida nagu seda poleks olnudki – kuhu kadus meie vabariik ja miks?
Parim uudis Tallinnast on, et pronkssõdur pandi juba traataia taha kontsentratsioonilaagrisse – ilmselt on siin tegemist terves kehas terve mõistusega – isegi bussipeatus viidi temast eemale. On aga palju lootusi lähitulevikus, et Eesti vabaneb peagi seal kehtivast neo-kommunistide valitsusest ning temast saab tõeline demokraatlik Eesti Vabariik loodetavasti uue demokraatliku presidendiga, kelleks saab loodetavasti Toomas Ilves. Õnnitlen uut Eesti Demokraatliku Vabariigi presidenti Hr. Toomas Ilvest!
K.A. Lehela
President T.H.Ilvese ametisseastumise kõne
88 aastat tagasi kutsusid meie esiisad ja -emad ellu Eesti Vabariigi. Nad võitlesid selle endale kätte Vabadussõjas ja tõid maailmakaardile täiesti uue riigi. Sellega sai Eesti rahvas suureks; suuremaks kui meid iialgi peeti võimeliseks saama.
Need rahvad, kes on võitnud õiguse elada oma riigis kui rahva turvalises kodus, on õnnelikud rahvad. Eesti rahva oma kodu jäi kahjuks de facto püsima napiks paarikümneks aastaks. Vaid üks põlvkond sai iseseisvas Eestis sündida ja täiskasvanuks sirguda.
Siiski – piisas sellest ainsastki põlvkonnast, et demokraatliku Eesti Vabariigi idee, ühine unistus riigist, kandis meie rahva läbi pika okupatsiooni, läbi loetlematute kannatuste, ülekohtu ja kurjuse. Demokraatliku Eesti idee võimaldas meil oma iseseisvuse taastada.
Sündis ime, mille eest oleme tänulikud tollastele liidritele, meie rahva kultuuri loojatele ja kandjatele, eriti sadadele tuhandetele inimestele. Nende üksmeel, kindel tahe ja ühine pingutus andsid Eesti rahvale riigi tagasi.
Me mõistsime aga kiiresti, et pelgast iseseisvusest ei piisa. Maailm on täis iseseisvaid riike, mille elanike ainsaks unistuseks on sealt lahkuda või põgeneda. Me tunneme ka eduka majandusega riike, mille valitsused sugugi ei järgi õigusriigi põhimõtteid.
Täna, 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist, söandan ma sellele mõeldes sõnastada ülesande ja kohustuse: viie aasta pärast tuleb meil anda esimesele uues iseseisvas Eestis üles kasvanud põlvkonnale üle riik, mis näeb välja ja käitub nii, nagu poleks okupatsiooni kunagi olnudki.
Loomulikult ei saa me teha 50 okupatsiooniaastat olematuks. Kuid üks inimpõlv – 20 aastat – on aeg, mille põhjal saame otsustada: kas tulime toime või mitte? Kas me oleme teinud Eesti suuremaks, paremaks, turvalisemaks ja kodusemaks?
Eesti Vabariigis sündinud ja kasvanud põlvkond ei pea enam kuulama vabandusi, et nende vanematel polnud teist valikut, et me küll tahtsime, aga ees olid vesi ja kõledad kaljud. Meil pole enam õigust vabandada end välja, öeldes “TAASiseseisvunud Eesti”. Uus põlvkond ei mõista enam sõna “taas”. Ja nii olgugi!
Mulle pole kunagi meeldinud küsimus: “Kas me siis sellist Eestit tahtsime?!” See küsimus sõnastab jõuetu allaandmise. Meie riik pole mitte soovimise või tahtmise, vaid tegutsemise tulemus. Meie riik on igal oma eksisteerimise hetkel meie endi, kodanike, mitte aga Moskva, Brüsseli või Rahvusvahelise Valuutafondi looming. Meie riiki pole loonud ükski eraisik, valitsus, erakond ega firma. Eestit peame julgelt ja sihikindlalt kujundama meie ise, meie kõik, iga päev.
Küsima peab seetõttu hoopis nii: “Millist Eestit me tahame pärandada oma lastele?” Siit koorub ka meie ees seisev ülesanne ja sihiseade: kuidas edasi?
Inglane John Locke ja hiljem prantslane Jean-Jacques Rousseau rääkisid juba 300 aastat tagasi, et riik on kodanike kokkulepe selle kohta, kes valitseb ja kuidas seda tehakse. Ühiskondlik lepe, millest nad kirjutasid, eeldab, et riik on kodanike oma. Õigus otsustada, mida riik teeb, antakse valitsejaile niikauaks, kui kodanikud sellega nõus on.
Selline lähenemine kohustab meid kõiki, kellele rahvas on usaldanud juhtimise ja vastutuse, tegutsema kodanike ning mitte millegi muu nimel. Kui mõni poliitik õigustab hämarat tehingut sõnadega, et “riik ei saanud ju sellest kahju”, siis ütleja ei mõista, mis asi on riik. Ühe või teise grupi mis tahes suvaline ja varjatud eelistamine rikub kodanike ja riigi vahelist kokkulepet.
Kui ma räägin siin kodanikest ja kodanike riigist, siis ma räägin tsiviilühiskonnast, aga mitte kodakondsusseadusest. Kui me soovime, et kõik inimesed Eestis tunneksid viie aasta pärast uhkust, et nad elavad just Eestis ja mitte mujal, siis peame mõtlema kõigile oma kaaskondlastele, nende rahvusest, päritolust ja usutunnistusest hoolimata.
Minevik kui malakas
Selle kõrval lasub meil kohustus seista nende eest, kes okupatsiooni ajal kannatasid, aga on ka kohustus leppida nendega, kes okupatsiooni ajal tegid neile haiget. Me ei saa edasi minna vastastikuse siunamise ja süüdistamisega. See ei tähenda, et tuleks, nagu meile sageli idast soovitatakse, minevik unustada.
Kui aga tahame iseseisvas Eestis sündinud põlvkonnale pärandada vaimselt terve riigi, siis ei tohi minevikku enam kasutada malakana. Minevik ise ei saa kedagi karistada ja kahtlustada siis, kui minevik paistab läbi, on teada ja avalik.
On saabunud aeg pöörata uus lehekülg ja mõelda tulevikule. Ent selleks tuleb teha palju rohkem, kui küsida ühtedelt vabandamist ja teistelt andeksandi. Kui tahame, et Eesti oleks suur ja suuremeelne, siis peame pakkuma kõigile siin elavatele inimestele midagi kordumatut, Eestile ainuomast ja paeluvat. Me peame pakkuma põhjuse, mis hoiaks Eesti noori Eestis ja tooks tagasi ka need kümned tuhanded, kes on siit viimase 15 aasta jooksul lahkunud.
Eesti uus lehekülg eeldab, et me muutume paremaks. Et me ei süüdista, ei hirmuta ega ähvarda, ei maksa kätte ega solva. Me peame hakkama käituma nii, nagu tahaksime, et meiega käituksid teised. Teised inimesed ja teised riigid.
Alternatiiv on karm. See on olelusvõitluslik riik, kus on võitjad ja kaotajad. Riikide vahel võidaks suur väikest ja toores jõud määraks kõik. Meie tahame, et Eestit, väike nagu ta on, koheldaks võrdselt. Et meie suhtes kehtiksid kõikjal needsamad reeglid, millest me ise teistega suheldes lähtume.
Kuhu sihte seada?
Olgem ausad – riigina ja rahvana on meil viimasel ajal läinud hästi. Majandus kosub, palk ja pension tõusevad, elujärg paraneb. Eesti kuulub NATO-sse ja Euroopa Liitu. Oleme riigi ja rahvana jõudnud sihtideni, mis vaid üks inimpõlv tagasi, 1986. aastal kuulusid sahtlisse kirjutatud ulmeromaani.
On juba ka kurdetud, et pärast liitumist EL-i ja NATO-ga pole Eestil enam sihti. Et oleme koolilapse kombel pingutanud enam kui 10 aastat, lõpetanud edukalt ka ülikooli ning saanud kätte kõik, mida suureks saamise teel oleme tahtnud saavutada. Ning oleme justkui nõutud, et mida nüüd, justkui täiskasvanuks tunnistatuna peale hakata. Kuhu sihte seada, millist vastutust võtta endale täiskasvanud riigina? Küsigem ausalt: kas rahval ja riigil on ka seesmiselt nii hästi läinud?
Mis on juhtunud meie unistuste riigiga, demokraatliku Eesti Wabariigiga, kui selle kodanikud kardavad avaldada arvamust; kui kodanikud on hakanud tundma hirmu soovi ees käituda kodanikena, talitada oma kodanikukohustuse ja südametunnistuse järgi?
Meie iseseisvusliikumise lõkkele puhunud fosforiidi kaevamise kavadest on nüüdseks saanud meie endi ärimeeste plaan avada uusi põlevkivikaevandusi. Kas tõesti on oht Eesti loodusele nüüd väiksem? Kas Virumaa rahvas peaks olema rahulikum, sest võimalikku keskkonnakatastroofi ei põhjusta mitte otsustajad Moskvas, vaid Tallinnas?
Kas saame tunda uhkust ja olla rahul, kui maapiirkondade areng on seatud sõltuvusse otsustajate parteilisest kuulekusest, mitte kohaliku rahva vajadustest? Kas see on mõistlik, et riigiameteid ja isegi haiglate juhtkondi mehitatakse erakondliku kuuluvuse, mitte pädevuse järgi?
Minu südames kannab Eesti riiki iseseisvusmanifesti kirjutatud mõte, mida siinkohal tsiteerin: “Kõik Eesti Vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees.” See mõte on kodanike Eesti idee aluseks, algusest peale.
Rohkem hoolivust
Olles saanud iseseisvaks, end ise valitsevaks ja majanduslikult edukaks riigiks, kordan meie põhiülesannet: anda viie aasta pärast üle selline Eesti riik, mille tegevust suunavad kodanikud, mitte aga väike grupp inimesi. Riik ei ole mingi poliitikute klubi, kuhu pääsemiseks ülejäänutelt küsitakse liikmekaarti. Demokraatlik riik ongi see kodanike liist, mille juures meil kõigil lasub kohustus olla ja tegutseda. Need on liistud, mille juurde peame jääma.
Eesti rahvas peab tundma, et Eesti hoolib; et nad elavad riigis, kus neist hoolitakse. Kui me tahame, et meie maa oleks Euroopas kõrgel kohal majanduskasvu ja heaolu pingereas, mitte aga enesetappude ja depressiooni põdejate edetabelis, siis me peame hoolima. Eesti rahvas peab aduma, et riik on nende oma. Siis vaatavad nad maailma ja järeldavad, et Eesti on küll väike, aga samas palju suurem, kui selle rahvaarvu järgi võiks eeldada.
Me suudame jõuda ka uute sihtideni. Mu eelkäijad, president Lennart Meri ja president Arnold Rüütel, kelle tööd ma tunnustan ja austan, tsiteerisid siinsamas kõnetoolis ametisse astudes rida meie iseseisvusmanifestist: “Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel!”
Eesti rahvas on loonud oma tuleviku ja astunud üle läve. Sestap ma alustangi oma ametiaega üleskutsega kõigile kaaskodanikele: see on teie riik, tema tulevik on teie kätes. Ainult teile kuulub privileeg ja samas kohustus otsustada, kuidas me edasi läheme ja millise Eesti me oma lastele pärandame.
Kas sellise Eesti, kes hoolib teistest, olgu selleks teiseks kas mõni EL-i uus naaberriik või su isiklik naabrimees? Või sellise Eesti, kus me iseenda kõrval ligimest ei märka? Kas me heidame oma kaaskodanikele ette minevikku või otsime ühiselt uusi lahendusi? Kas me irdume riigist või võidame armastuse ja hoolivusega, et meile kõigile oleks me isamaa me õnn ja rõõm?
Teeme Eesti suuremaks! See on üleskutse teile, armas rahvas, riigikogule ja valitsusele, mulle endale – meile kõigile.
Marta Meiusi (Remmel) 100 aasta juubel
Marta Meiusi (Remmel) sündis 11. novembril 1906. a. Eestis, Hiiumaal Emmaste vallas Kitsa külas, mereäärses Aadu talus.
Viieaastaselt käis ta kirikus pühapäevakoolis ja sellest ajast mäletab juubilar teiste laulude seas järgmist:
Minu kõige suurem meelehea oli pühapäevakool.
Seal kuulsin ma, mis ma ei tea, seal käia oli hool.
Meil kõneldati Jeesusest, ta armastusest-heldusest.
Meid õpetati paluma ja taeva poole vaatama……
Pühapäevakoolile järgnes Hiiumaal koolihariduse omandamine ja õmblejaameti täiendamine, sest ta oli juba 13. eluaastaks, mil ta ema suri, omandanud ema kõrvalt enamuse õmblusoskustest. Kogu oma elu on ta tegelenud õmblustöö ja kasitööga. Paljudele eestlastele on ta veel tuntud hea ja maitsva leiva tegijana.
1944 a. sõjakeerises põgenes ta koos oma mehe Roberti ja paljude teistega paadis Soome kaudu Rootsi ja sealt edasi San Jose, Californiasse, kus ta on juba üle 55 aasta elanud ja kus surid ta mees ja poeg Raivo. Eluraskustele vaatamata on juubilar säilitanud hea tervise. Ta on San Francisco Seenioride Klubi auliige ja jagab lahkelt oma mälestusi, elutarkust ja oskusi klubi igakuulistel koosviibimistel, saades selleks abi ja toetust vennapoeg Ronald’ilt kes korraldab ka suure juubelisunnipäeva pidustusi. Külalisi oodatakse ka Eestist. Eesti ja eriti Hiiumaa juubilari sünnimaana on jäänud talle väga südamelähedaseks ja sealt pärinevad ka tema kõige paremad mälestused.
Sõprade poolt korjatud ühiskingi raha soovis juubilar annetada Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu toetuseks.
J.L.
Keskkonnaminister Rein Randver astus ametisse
Rahvaliitlasest keskkonna-minister Rein Randver andis 11.oktoobril riigikogu ees ametivande.
President Toomas Hendrik Ilves nimetas Randveri ministriks 10. oktoobril. Randver on varem töötanud Valga maavalitsuses, olles abimaavanem ja maavanem. 2003. aastal valiti ta riigikokku, kus ta kuulus riigikaitsekomisjoni. Randver on ka Rahvaliidu volikogu esimees.
Senine keskkonnaminister, Rahvaliidu esimees Villu Reiljan astus 6. oktoobril tagasi, võttes poliitilise vastutuse seoses maa-ametis toimunud võimalike rikkumistega.
Riigikogu ees andsid koos Randveriga ametivande ka Randveri asendusliige Elmar-Johannes Truu ning sotsiaaldemokraat Mart Meri, kes pääses parlamenti pärast eurosaadikuks läinud Katrin Saksa asendusliikme Liia Hänni loobumist.
Nii Truu kui ka Meri on juba varem saadikud olnud. Truu sai põhiseaduskomisjoni ning Meri kultuurikomisjoni ja Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmeks.
BNS
Eesti Instituut tutvustas Pariisis põhjarahvaid
Eesti Instituut Pariisis korraldas ürituse “Arktilised kultuurid/Kultuuride dialoog”.
Soome Instituudi ruumides toimunud etnograafiauurimisele ja -uurijatele pühendatud ettevõtmine toimus Viljandi kultuuriakadeemia vahendusel.
Üles astusid selle ala spetsialistid nii Eestist kui Soomest ning rezhissöörid ja muusikud. Kahe päeva jooksul kanti ette hulk filme hõimurahvastest ning tööst nende pärandiga. Jooksis slaidiprogramm põhjarahvaste elu-olu kohta ning mõlemal õhtul toimunud kontsertidel tutvustati peamiselt hantide muusikalist traditsiooni ning sellest inspireeritud maailmamuusikat.
Eesti Instituudi juhataja Pariisis Anneli Kavald ütles, et põhjarahvaste elu ja kultuuri tutvustamisele pühendatud üritusteseeria oli üle ootuste hea ning ka külastatavus suurepärane. VES/BNS
Estpla-13 tabas kuus terrorismis kahtlustatavat
Iraagis teeniv Eesti jalaväerühm Estpla-13 pidas nädala jooksul kinni kuus terrorismis kahtlustatavat, sealhulgas ühe koalitsioonijõudude poolt taga otsitud äärmusliikumise Mahdi armee võitleja.
Samuti konfiskeeris Estpla-13 terrorismis kahtlustatavatele kuulunud relvi, teatas kaitsejõudude peastaap .
Sel ja eelmisel nädalal on Estpla-13 patrullinud oma varasemal vastutusalal Sab-al-Boori linna ümbruses, toetamaks Iraagi armee tegevust süvenenud konfliktis eri usulahkude vahel. Rühma uuel vastutusalal Hor-al-Boshi küla ümbruses patrullivad praegu Ameerika Ühendriikide üksused.
Olukord on tegevusalal pingestunud eelkõige seoses moslemite püha kuu ramadani ajal igal aastasl intensiivistuva vägivallaga, samuti on Bagdadis ja selle ümbruses viimastel kuudel sagenenud usuvägivald.
Leitnant Meelis Jõemaa juhitav Estpla-13 teenib Iraagis juuni algusest kuni detsembri keskpaigani.
Teenistuse esimese kolme kuu jooksul pidasid Eesti kaitseväelased kinni 23 terrorismis kahtlustatavat isikut, avastasid neli relvapeidikut ja konfiskeerisid hulgaliselt relvi ning laskemoona.
Estpla-13 teenib Bagdadist põhja pool asuva Ameerika Ühendriikide maaväe 4. jalaväediviisi 1. brigaadi võitlusgrupi koosseisus. 34-liikmeline kergejalaväerühm on ette valmistatud teostama sõjalisi operatsioone jalaväe ja mehhaniseeritud üksuste koosseisus.
Eesti on andnud oma missiooniüksuse operatiivjuhtimise üle Ameerika Ühendriikide relvajõudude keskregiooni väejuhatusele.
Eesti osaleb missioonil Iraagis 2003. aasta juunist. Operatsiooni jooksul on hukkunud nooremseersant Andres Nuiamäe ja vanemveebel Arre Illenzeer. Haavata on saanud 19 kaitseväelast, neist kaks raskelt. /BNS/
Iraagis teeniv Eesti jalaväerühm Estpla-13 pidas nädala jooksul kinni kuus terrorismis kahtlustatavat, sealhulgas ühe koalitsioonijõudude poolt taga otsitud äärmusliikumise Mahdi armee võitleja.
Samuti konfiskeeris Estpla-13 terrorismis kahtlustatavatele kuulunud relvi, teatas kaitsejõudude peastaap .
Sel ja eelmisel nädalal on Estpla-13 patrullinud oma varasemal vastutusalal Sab-al-Boori linna ümbruses, toetamaks Iraagi armee tegevust süvenenud konfliktis eri usulahkude vahel. Rühma uuel vastutusalal Hor-al-Boshi küla ümbruses patrullivad praegu Ameerika Ühendriikide üksused.
Olukord on tegevusalal pingestunud eelkõige seoses moslemite püha kuu ramadani ajal igal aastal intensiivistuva vägivallaga, samuti on Bagdadis ja selle ümbruses viimastel kuudel sagenenud usuvägivald.
Leitnant Meelis Jõemaa juhitav Estpla-13 teenib Iraagis juuni algusest kuni detsembri keskpaigani.
Teenistuse esimese kolme kuu jooksul pidasid Eesti kaitseväelased kinni 23 terrorismis kahtlustatavat isikut, avastasid neli relvapeidikut ja konfiskeerisid hulgaliselt relvi ning laskemoona.
Estpla-13 teenib Bagdadist põhja pool asuva Ameerika Ühendriikide maaväe 4. jalaväediviisi 1. brigaadi võitlusgrupi koosseisus. 34-liikmeline kergejalaväerühm on ette valmistatud teostama sõjalisi operatsioone jalaväe ja mehhaniseeritud üksuste koosseisus.
Eesti osaleb missioonil Iraagis 2003. aasta juunist. Operatsiooni jooksul on hukkunud nooremseersant Andres Nuiamäe ja vanemveebel Arre Illenzeer. Haavata on saanud 19 kaitseväelast, neist kaks raskelt. BNS
Rüütel keskendus Eesti olulisematele eesmärkidele
Ametist lahkunud president Arnold Rüütel nimetas esmaspäeval, 9. oktoobril riigikogu ees peetud kõnes Eesti olulisemate eesmärkidena eesti rahva, keele ja kultuuri kaitsmist, sotsiaalse turvalisuse tagamist ning ühiskonna sidususe suurendamist.
Rüütel soovis valitud presidendile Toomas Hendrik Ilvesele tahet ja jõudu rahva teenimisel, Eesti saavutuste rohkendamisel kiiresti muutuvas ning keerukaid valikuid ja väljakutseid esitavas maailmas. “Soovin ja loodan, et teie tegevust saadab rahva usaldus ja toetus. Minul on olnud õnn seda kogeda,” ütles Rüütel.
Rüütli sõnul lubas ta viie aasta eest ametisse astudes teha põhiseaduse piires kõik endast oleneva, et vähendada lõhet erinevate sotsiaalsete kihtide, poliitiliste jõudude ja võimutasandite vahel, ning on ametiülesannete täitmisel neist põhimõtetest ka lähtunud.
Samuti on ta enda kinnitusel kaitsnud nii rahvuslikke ja üldinimlikke kui ka põhiseaduse preambulis esile toodud väärtusi. Need väärtused ületavad tema sõnul presidentide ametiaegade kestvust ja neist tulenevad ka Eesti ühiskonna pikaajalised eesmärgid.
Rüütel nimetas ühe tähtsama eesmärgina eesti rahva, keele ja kultuuri kestmist. Tema sõnul tuleb teha pidevat ja tähtajatut tööd selle nimel, et eestlasi sünniks rohkem ning nad tahaksid ja saaksid elada õnneliku rahvana edukas riigis, suhelda oma emakeeles ja edasi kanda oma rahva traditsioone ja väärtusi.
“Presidendi akadeemiline nõukogu pidas juba 2002. aastal vajalikuks eesti keele põhiseaduslikku kaitset ning on rõõmustav, et nüüd on see teostumas,” märkis ta.
Sama olulise eesmärgina nimetas Rüütel ka sotsiaalset turvalisust, mis hõlmab tema sõnul nii tööhõivet ja sotsiaalkaitset, vaesuse ja tõrjutuse vähendamist kui ka võimalust olla terve ja saada haridust.
Tema kinnitusel on turvalisuse üheks eelduseks riigi ja kohaliku omavalitsuse tasakaalustatud ja vastastikku toetav koostöö. “Riigi sisemise ja välise rahu ning julgeoleku, aga ka majandusliku heaolu kindlustamiseks sidusime Eesti tuleviku NATO ja Euroopa Liiduga,” lausus Rüütel.
Kolmanda suure sihina tõi Rüütel välja ühiskonna sidususe suurendamise ning seda nii vertikaalselt võimustruktuuri järgides kui ka horisontaalselt kõiki Eesti piirkondi ja maanurki hõlmates. Tema sõnul kutsuti sel eesmärgil ellu ühiskondliku leppe protsess, millest on kolme aastaga kujunenud Eesti kõige laiapõhjalisem valitsusväliseid organisatsioone ühendav võrgustik demokraatia ja tasakaalus arengu toetuseks.
“Senine töö rahva tervise, kaasatuse ja järelkasvu heaks lubab uskuda, et Eesti arengu võtmeküsimused leiavad häid lahendusi ning kasu sellest jõuab iga inimeseni,” ütles Rüütel.
Ühtlasi tänas Rüütel oma kõnes eesti rahvast kõigi tema saavutuste eest. “See on rahvas, kes oma põhiväärtuste toel elas üle riigikaotuse aastad, kes kandis üleminekuaja raskused ning kes soovib ka tänases maailmas edukas olla. Minu austus ja armastus kuulub sellele rahvale,” kinnitas Rüütel.
BNS
Kelam algatas resolutsiooni Venemaa ajakirjandusvabadusest
Tunne Kelam algatas 11. okt. Euroopa Parlamendis resolutsiooni seoses sõltumatu ajakirjaniku Anna Politkovskaja mõrvamisega ning Venemaa ajakirjandusvabaduse teemal.
Kuigi plenaaristungi algul ei nõustunud parlamendi president päevakorda plaaniväliselt muutma, võeti Kelami ettepanek laiendada EL-i eelseisvat Lahti tippnõupidamist käsitlevat punkti Politkovskaja teemaga.
Oma kõnes leidis Kelam, et iga parlamendiliikme parim võimalus avaldada lugupidamist Anna Politkovskaja elutööle, on lugeda läbi tema raamat “Putini Venemaa”.
Kelam juhtis tähelepanu asjaolule, et sõltumatute ajakirjanike süstemaatiline hirmutamine, ahistamine ja mõrvamine on tekitanud Venemaal karistamatuse õhkkonna, milles mõrvarid saavad õiguskorda trotsida.
“Selline suund kahjustab tõsiselt Venemaa reputatsiooni Euroopa Nõukogu eesistujana ning seab kahtluse alla Euroopa Liidu ja Venemaa väidetavad ühisväärtused,” märkis Kelam.
Kelam pöördus istungil viibinud Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barroso ning praeguse eesistujamaa Soome esindaja poole ettepanekuga tõstatada need küsimused 20. oktoobri Lahti tippnõupidamisel, millest võtab osa ka Venemaa president Putin.
ERP fraktsiooni nimel kõneledes kutsus Kelam Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide valitsusi käsitama ajakirjandusvabaduse taastamist Venemaal ühe eeltingimusena EL-i ja Venemaa partnerluslepingu uuendamisel.
“Üksnes siis, kui EL saadab selge signaali, et me väärtustame selle vapra naise elu ja sõnumit mitte vähem kui gaasi ja naftat, võivad asjad Venemaal muutuma hakata,” nentis Kelam.
Kelami sõnul saab Euroopa Parlament hinnata Anna Politkovskaja jäägitut pühendumist tõe ja inimväärikuse kaitsmisele sellega, et ühiste jõupingutustega muuta tegelikkuseks Anna Politkovskaja unistus demokraatlikust Venemaast, mille kodanikud ei pea enam maksma tõe väljaütlemise eest oma eludega.
Euroopa Parlamendi fraktsioonid nõustusid üks-meelselt arutama Kelami esitatud resolutsiooni järgmisel korralisel istungil Strasbourgis.
BNS
Välismaalaste osalemine kohalikel valimistel lihtsustub
Riigikogu võttis 11. oktoobril vastu seadusemuudatuse, mis lihtsustab Eestis elavate välismaalaste osalemist kohalikel valimistel.
Seadusega kõrvaldatakse põhiseadusevastane olukord, kus Eestis seaduslikult elav inimene, kes ei ole Eesti ega Euroopa Liidu kodanik, peab olema valimistel osalemiseks elanud vastavas omavalitsusüksuses vähemalt viis aastat.
Selleks tunnistatakse muudatusega kehtetuks kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse säte, mille kohaselt on hääletamisõigus välismaalasel, kes on elanud valimispäevaks vastavas linnas või vallas vähemalt viis aastat.
Seaduse poolt oli 57 Reformierakonna, Rahvaliidu, Keskerakonna ja SDE liiget, vastu 28 Isamaaliidu ja Res Publica saadikut.
Isamaaliidu fraktsiooni kuuluv Mart Nutt põhjendas seadusemuudatusele vastuseisu sellega, et kui Eesti kodanikud on nii või teisiti Eesti ühiskonda integreerunud, ei pruugi seda olla mittekodanikud. Seetõttu on nad tema sõnul valimissituatsioonis rohkem manipuleeritavad. Nutt ütles riigikogus, et Isamaaliidu ja Res Publica fraktsioonide hinnangul ei ole Eesti ühiskond sellise piirangu mahavõtmiseks veel valmis.
Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna andmetel on Eestis kokku 197 703 alalise elamisloaga isikut, keda muudatus puudutab.
Rahandusminister Aivar Sõerd on eelnõu riigikogule tutvustades öelnud, et kehtiv seadus piirab põhjendamatult välismaalaste õigust vabalt liikuda ja valida oma elukohta. Tema sõnul on ka teistes riikides sätestatud mittekodanikele piirang, mille kohaselt peavad nad kohalikel valimistel valimisõiguse saamiseks olema selles riigis teatud aja elanud. Samas ei ole Sõerdi sõnul piirangut, et välismaalane peab teatud aja elama ühes omavalitsusüksuses.
BNS
Major Leo Kunnase raamatu esitlus
Major Leo Kunnas (vasakul) vaatab Viido Polikarpuse (paremal) maalitud portreed endast.
Ühel päeval helistas mulle maale Kurenurmele Kaitsejõudude Peastaabi pressiesindaja kapten Peeter Tali ja teatas, et major Leo Kunnasel ilmub teine raamat ja selle esitlust tahetakse teha minu Eesti Maja restoranis. Ta küsis, kas ma ka ise saan kohal olla. Leo Kunnase uue raamatu pealkiri on “Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast” ja see kajastab, nagu pealkirigi ütleb, tema käiku Iraaki. Kunnas pidas Iraagis olles päevikut ja nõnda on tegemist väga tõetruu looga.
Tänaseks olen juba lugenud L. Kunnase raamatut ja soovitan seda kõigile, kes tahavad teada, kuidas võitlevad eesti poisid Iraagis. Minule on eriti põnev lugeda neid kohti, milles on juttu Eesti ja Ameerika sõdurite omavahelistest suhetest.
Kurenurmes meeldib mulle tegelda maalimisega. Ja et Leo Kunnas oli esitlenud Eesti Majas ka oma esimest romaani, mille pealkiri oli “Sõdurjumala teener” (2001) ja mis tänaseks on tõlgitud ka soome keelde, siis tulin mõttele kinkida talle raamatu-esitlusel tema portreemaal. Küsisin ka Peeter Talilt, mis ta arvab minu ideest. Tali naeris vastu ja teatas, et talle meeldiks küll rohkem, kui ma kingin kringli. Selle peale lubasin, et kingin mõlemad, kuna pean Leo Kunnasest kui kirjandusliku andega sõdurist väga lugu.
Leo Kunnast kohtasin ma esimest korda 12 aastat tagasi. Töötasin siis kindral Einselni nõunikuna ja Kunnas oli ametis Riigikaitse-akadeemias, tänaseks on ta siirdunud Kaitsejõudude Peastaapi.
Enne maalima asumist saatis Peeter Tali mulle paar fotot Leo Kunnasest Iraagis. Asusin tööle ja mulle tundub, et sõdur maalil sai üsna sarnane originaalile. Aga et maal jäi kuidagi tühi, siis helistasin kapten Talile ja küsisin, mida iseloomulikku võiks ta mulle veel Kunnase kohta ütelda, et ma saaksin seda oma töös kasutada. Tali teatas, et Kunnas hoiab väga oma peret ja loomulikult meeldib talle lugeda. Need vihjed ei viinud mind edasi, sest tema peret ei saanud ma ometi ühe käeliigutusega Iraaki tõsta. Kuid lõpuks andis Peeter Tali mulle lootusrikka vihje – Leo Kunnas on tohutult maias! See oli juba midagi, mis kulus mulle marjaks ära.
Ja nii sattuski maalile Winnie Puhh, kes loodab, et Leo Kunnas tema meepoti jälle täidab. Enda arvates lõin ma Winnie Puhhi abil kaks kärbest ühe hoobiga – Puhh on kirjanduslik tegelane ja koos Kunnasega jagavad nad maiasmokkade edetabelit.
Lõpetasin maali teisipäeval 26. septembril, raamatu esitlus oli järgmisel päeval. Seega oli mul võimalus näidata tööd enne ärakinkimist tuttavatele ja sõpradele. Siin Kurenurmes polegi Puhh nii tuntud tegelane, nagu arvata võiks. Kõik, kes teda maalil nägid, pidasid Puhhi Mishaks ehk Vene karuks, kes oli Moskva olümpiamängude maskott, ja taheti teada, millist poliitilist sõnumit ma sellega edasi annan. Üks kohalik aga küsis minult, kas suhkur ja mesi tähistavad narkootikume? Lõpuks hakkasin ma kahtlema, kas maali kinkimine Leo Kunnasele üldse oli nii hea idee… Et ma olen ise kaks korda käinud Bosnias, Horvaatias ja Kosovos ning näinud oma silmaga, kui lugupeetud olid Eesti sõdurid seal, siis ei tahtnud ma nende suurust mitte mingil moel vähendada. Tallinna Eesti Majas aga mõisteti kohe, mida ma olin oma maaliga öelda tahtnud ja mind julgustati kinki üle andma.
Kindral Laidoneri muuseumi direktor Indrek Tarand juhatas Kunnase raamatu esitlust Eesti Majas. Et Kunnas ise on väga tõsine ja tagasihoidlik mees, siis oli ka õhustik äärmiselt vaoshoitud ja tõsine. Kohal olid muidugi raamatut välja andnud kirjastuse Tänapäev esindajad, kapten Kunnas ise, kaitsejõudude peastaabi rahvas ja teisi huvitatud kultuuriinimesi. Kui Indrek Tarand mulle sõna andis, siis tänasin Leo Kunnast põneva raamatu eest ja teatasin, et kuna ma ise pole kunagi Iraagis käinud, siis pidin kasutama oma kujutlusvõimet ja ma loodan, et pilt sai tõetruu.
Kui ma maali rahva poole pöörasin, käis saalist läbi naerukahin – tõsised näod olid kadunud ja ma tundsin, et olin löönud naelapea pihta. Olin õnnelik, et sain rõõmustada paljusid häid ja armsaid inimesi.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Diplomaatia sõnaraamat
Tallinna Euroülikool on koostöös “Ambassador Publishers”iga välja andnud “Diplomaatia sõnaraamatu” (inglise, eesti ja vene keeles). Raamat on kõvakaaneline sisaldades 1285 lehekülge. Sõnastiku teeb eriliseks orienteeritus Baltimaadele, Põhjamaadele ja Venemaale.
Kaetud on mitte ainult diplomaatilised väljendid, vaid ka rahvusvahelistes suhetes, poliitikateaduses, majanduses, kaubanduses, õigusteaduses jne. kasutatud väljendid. Raamatu esimene lisa (umbes 100 lehekülge) sisaldab entsüklopeedilist teavet erinevate diplomaatiate ja poliiside aga ka peamiste doktriinide ja rahvusvaheliste sündmuste kohta; teine lisa käsitleb peamisi kasutatud lühendeid.
Sõnastikku on võimalik tellida [email protected] Tellimuse hind sõltub riigist – Euroopasse on sõnastiku hind 95 EUR (tellimus jõuab kohale 4-6 päeva jooksul), USA-sse, Ladina-Ameerikasse, Austraaliasse jt on hinnaks 115 USD (tellimus täidetakse 8-9 päeva jooksul). Allahindlus kehtib kahe ja rohkema sõnastikku ostmisel.
Peeter Vares
Euroülikooli prorektor
“Eestlased Ameerikas” ajaloo ilmumisest
“Eestlased Ameerikas” ajaloo ilmumise küsimus on teemaks Raul Pettai poolt kirjutatud artiklis, mis ilmus 24. augustil “Vaba Eesti Sõnas”. Teema vajab käsitlemist ja Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides juhatuse ülevaade käsikirja praegusest seisusest ning hr. Pettai kirjutises leiduvate asjaolude täpsustamine järgneb:
Ajaloo toimetamise töö on käimas ja umbes kolmandik on juba valmis. Tehtud töö käsikirja koostamiseks ei ole “tuulde” läinud ning rahad teose ilmumiseks on olemas ERKÜ kassas. Kui esialgne käsikiri valmis 2003.a., seda ei antud mitte ERKÜ-le, vaid see oli Ajaloo Komisjoni valduses ja selle koopiaid anti mitmele komisjoni liikmele, isegi CD-l. Ajaloo Komisjon otsis ajaloo raamatule toimetajat, kuid otsingud ei toonud tulemusi.
Põhjusi oli mitmeid: 1. käsikirja pikkus (üle 800 lk.); 2. ilmnes, et keeleline korrektuur oli ainult väike osa tööst, mida oli vaja teha. Sama informatsioon oli korratud mitmes artiklis ja peatükis, sest raamatus on artikleid mitmelt kirjutajalt; 3. indeksi koostamine on väga aeglane, kuna teoses esinevate isikute nimed on kirjutatud väga mitmel moel ning nimesid on palju; 4. ajapuudus võimalikel toimetajatel. Lisaks oli vaja leida isik, kellel oleks väga hea inglise keele oskus ning küllalt teadmisi Ameerika eestlaste ajaloost, et hinnata kirjutatud informatsiooni tähtsust ja käsitlust.
Siinkohal tuli ERKÜ juhatus Ajaloo Komisjonile ja selle esimehele appi ning leidis toimetaja, kes aga käib ka oma elukutselisel tööl ja toimetab ajalooraamatut oma vabal ajal. ERKÜ juhatuse ühine arvamine on, et raamatu toimetamisega ei tohi olla hoolimatu ega üleliigselt kiirustada, sest “Ameerika eestlaste” ajalugu peab olema usaldatav, viimistletud ja kvaliteetne. Prooviti ka võimalust jagada toimetamist mitme isiku vahel, kuid see ei õnnestunud, kuna oli tähtis, et üks toimetaja on täiesti teadlik, millist informatsiooni ja kus kohal seda raamatus edasi antakse.
“Eestlased Ameerikas” ajalugu ilmub kahes osas. Varasema ajaloo koostamine on jäänud Ajaloo Komisjoni hooleks (Ajaloo Komisjon tegutseb ERKÜ patronaazhi all).
Ajaloo toimetamise töö jätkub ja on loota senisest suuremaid edusamme lähemas tulevikus. ERKÜ juhatus usub, et raamatust tuleb huvitav ja sisukas teos, mis käsitleb eestlaste elu Ameerikas ammendavalt ja usaldatava ajaloolise väärtusega.
ERKÜ juhatus
Jätk ühele huvitavale artiklile
“Vaba Eesti Sõna” viimastes numbrites ilmus Hellar Grabbi sulest üksikasjaline – ja tänuväärne – ülevaade suurest põgenemisest 1944. aasta septembris. Ta kirjeldab kaasakiskuvalt kogu tragöödiat, mis eesti rahvast tabas noil saatuslikel nädalatel. Kuna Hellar kodumaalt lahkus 20. septembril, siis lubatagu, et lisan tema kirjutisele omalt poolt juurde, sest minu viimaseks päevaks Eesti pinnal oli 25. september. Enne aga väike sissejuhatus.
Meie pere – isa, ema ja mina – põgenemisteekond algas Võrust 12. augustil 1944. Juba mõnda aega oli Petseri suunast kuulda kahurimürinat, kuid ikka loodeti mingile imele ning ei tahetud lahkuda, isegi mitte peale Petseri langemist. Üks saksa ohvitser ütles selle kohta, et “eestlased on parandamatud optimistid”. Ometi leidus ka kainet mõtlemist. Mäletan, kui meie naabrimees 6. juunil mu isale vaikselt ütles, et läänes oli alanud invasioon. Tema kuulas salaja välisraadiot ja tegi kuuldust õiged järeldused – juba nädal hiljem lahkus nende pere Saksamaa suunas. Mu isa laskis valmistada mitu vineerist kasti, kuhu pakkisime olulise kraami, et oleks kergem seda minekul kaasa võtta. Said välja võetud ka vastavad sõiduload. Nii olid ettevalmistused tehtud, aga…
Muidugi polnud meie ainukesed, kes lahkumisega viivitasid. On meeles hallpäine admiral Johan Pitka, kes augusti alguses Võrus, Tamula pargis, pikema kõnega esines, õhutades rahvast kodumaa eest võitlema ja kindlaks jääma. Kuulajaid oli suur hulk. Pitka tõi eeskujuks Vabadussõda, rõhutades, kuidas sõda võideti hoolimata puudulikust relvastusest. Tõsi küll, kuid nüüd oli olukord hoopis teine. Võitis see, kellel oli parem relvastus ja tehniline üleolek. Seda meil 1944. aastal enam polnud.
Saabus öö vastu 12. augusti,t mis niipea ei unune. Vene lennukid pommitasid Võrut, süttisid mitmed majad ning linna idaosa kohale tõusis tulekuma. Hommikuni istusime aeda kaevatud kaitsekraavis. Aovalgel levis teade, et Punaarmee on veel vaid kümmekond kilomeetrit eemal. Tänu tuttavale saksa sõdurile saime hommikul nende veoautos tulema. Viskasime kastid autole, ema krahmas veel nõutäie võid kaasa ning sõit algas, esialgu Valga suunas. Põgenemise vajaduses meil kahtlust polnud; mu ema ütles ikka, et tema läheb punaste eest maailma otsani kui vaja. Olid tal ju kogemused juba Vabadussõja ajast. Ta nimelt soris Rakveres 1919. aastal paljakäsi läbi kõik kommunistide poolt metsikult mõrvatute laibad, otsides oma isa. 1940-41 periood aina süvendas tema veendumust, ehkki mitmed ta kooliõed kommunismis midagi halba ei näinud.
Valgas peatusime isa sugulaste juures kaks ööd ja siis avanes võimalus sõita Viljandi. Viljandis oli 18. augustil jälle õnn leida veoauto, mis meid pika sõidu järele tõi õhtuks Tallinn-Nõmme lähedale Kivimäele kus elas mu tädi, ema õde.
Kivimäel, tädi korteris, elasime mitu nädalat suhteliselt rahulikult. Vähemalt minule, 16-aastasele noorukile, näis see nii. Käisin isegi Tallinnas kinos, loomaaeda vaatamas jm. Nagu tunnistab seda Hellar, nii ka minul polnud vahest arusaamist olukorra tõsidusest. Olgu siiski märgitud, et tänu mu ema kindlale sõnale läks lennuväe abiteenistuse kiusatus minust mööda. Selle ohvriks langesid aga mitu head sõpra Võrus.
Septembri keskel oli meeleolu Tallinnas üsna ärev ning mida päev edasi, seda ebakindlamaks muutus kõik. Aimati, et lõpp on lähedal. Mu isa käis Tallinna sadamas laevasõidu võimalusi uurimas, kuid sinna me siiski ei läinud, sest vahepeal oli katkenud reeglipärane rongiühendus Tallinnaga. Isa pidi jalgsi sadamast tagasi tulema. Need olid päevad, mida Hellar oma loos kirjeldab. Nii jäime me esialgu äraootavale seisukohale.
21. septembril tormas mulle järsku trepil vastu mu tädimees (ja ristiisa), kolonel Juhan Vermet. Tema oli 2. Piirikaitserügemendi ülem, kuid pääses kuidagi peale eesti üksuste purustamist Ida-Eestist tulema. Mind nähes hüüdis ta: ‘Kas teie olete ikka veel siin!?” Ta lubas järgmisel hommikul meile järele saata veoauto.
Algas ängistav öö vastu 22. septembrit – Tallinna langemise kuupäev. Umbes kell 10 õhtul hakkasid Vene lennukid pommitama Nõmme piirkonda, ilmse sihiga tabada mööda Pärnu maanteed ja Vabaduse puiesteed voolavaid väeosi. Meie maja taha aeda oli ettenägelikult rajatud väike, kartulikeldri sarnane varjend. Siin me istusime terve öö, kuulates pommide lõhkemist. Üks pomm kukkus otse maja ette, purustades aknad ja tuues alla katusekivid. See pani ka meie varjendi rängalt võppuma. Kui vahepeal väljusime, oli ümberringi näha 4-5 suurt tulekahjut. Mõni tund hiljem hakkasid sakslased õhku laskma oma seadeldisi. Hiiu jaama juures leegitsesid mingid laod, samuti põles meie ligidal endine sõjaväe sanatooriumi hoone. Järgmisena lendas õhku Männiku laskemoonaladu ja Pääsküla poolt kostis tugevaid plahvatusi. Kõikjal põles, terve taevas oli punane. See oli õudne vaatepilt. Aovalgel tuikus tänavat mööda meie juurde purjus (!) eesti sõdur. Tema jutu järgi olevat ta valve alla antud vene sõjavangid kõik minema jooksnud. Mis selle sõduri saatus oli, pole raske ette kujutada.
22. septembri varahommikul saabus tädimees väikese sõiduauto ja veoautoga. Tädi pojaga pigistasid endid sõiduautosse, veoautole laoti kraam ja mina vanematega istusime kraami otsa. Veoautot juhtisid paar eesti sõdurit. Tädimees katsus veel teisigi päästa ja nad sidusid meie veoauto järele ümbrusest leitud, katkise sakslaste veoauto. Seda vedasime kuni Ellamaani, siis tuli ta maha jätta.
Kella 10 paiku sõitsime Kivimäelt välja, sihiga Virtsu suunas, kus elasid sugulased. Pääsesime üle noatera, sest vene tankid olid juba Tallinnas sees. Kusagilt kõrgemalt oli näha Tallinna kohal suurt suitsumerd, mille keskel tõusid plahvatuste seenekujulised pilved. Maantee oli rahvast täis, neid seisis ka meeleheitlike gruppidena teeservas, otsides edasipääsu võimalust. Meenub üks eesti sõdur, kes meile midagi karjus ja meid siis püssi palge pannes ähvardas. Ta õnneks siiski ei tulistanud.
Möödusime pikast vene sõjavangide kolonnist, keda saksa sõdurid edasi ajasid. Enne Lihulat purunes veoautol kumm. Õnneks oli tagavarakumm olemas, kuid õigete tööriistade puudumisel kulus vahetamiseks ligi kaks tundi. Pidevalt möödusid meist küll põgenikud, küll sõjaväelased. Mäletan meie ees sõitvat maastikuautot, mis vedas väikest tankitõrjekahurit. Selle küljes rippus surmani väsinud sõdur. Kusagil seisis suurem grupp eesti sõdureid, kes ilmselt kavatsesid siin venelastele vastupanu avaldada. Mis neist sai, ei tea.
Õhtuks jõudsime Virtsu ligidale. Sugulaste talus võeti meid soojalt vastu. Kuulasime raadios venelaste eestikeelset saadet. Selles loeti üles pikk rida asulaid ja linnasid, mida nad olid sel päeval “vabastanud”.
Meid siiani toonud eesti sõdurid ilmselt plaanitsesid Eestisse võitlema jääda. Edasisõitu meil seega ei näinud olevat. Tädimehel õnnestus oma väikese sõiduautoga meid viimaks siiski tuua Virtsu sadamasse. Talusse jäi aga maha suurem osa meie kraamist. Virtsust viis parv Muhumaale ja siit sõitis tädi pere edasi Kuressaarde. Meie jäime esialgu tee äärde istuma. Õnneks võttis meid üks veoauto peale ja 24. septembri hommikul olime meiegi Kuressaares.
Nüüd algas viimane vaatus. Roomassaare sadamast läks väike saksa mootorpurjekas Lätimaale, Vindavisse. Selle laoruumi suruti suurem hulk põgenikke, kaasa arvatud tädi pojaga ja meie kolm. Tädimees kui sõjaväelane kaasa sõita ei saanud ja ma mäletan tema kuju sadamasillal, kui laev teele asus. Kurb seejuures on asjaolu, et ehkki tal õnnestus Saksamaale pääseda (kus me teda jälle kohtasime), sattus ta sõja lõpul prantsuse tsooni. Sealt andsid prantslased ta venelastele välja. Läbi tohutute vintsutuste olevat ta hiljem tagasi Eestisse jõudnud, kuid suri seal 60-tes aastates. Mulle on see asjaolu eriliselt masendav, sest ainult tänu temale viibin mina praegu vabaduses. Ja ometi ei suutnud ta ennast päästa.
See oli 25. septembri hommikul, kui laevalael jälgisin Eesti ranniku udusse kadumist. Ei võinud siis arvata, et mööduvad 44 aastat, enne kui Eesti pinda jälle näen.
Meie ülejäänud teekond sarnaneb Hellar Grabbi omale. Vindavis viibisime paar päeva ning saime siis kohad transportlaevale “Lapland”. See sõitis välja 27. septembri hilisõhtul. Merel möllas torm. Selle ohvriks langesid paljud Rootsi suunas minevad põgenikepaadid, meile aga oli torm õnneks, sest meid ei kimbutanud ei lennukid ega allveelaevad. 28. septembri pealelõunal jõudis laev Gotenhafeni. Põgenemisteekonna esimene järk oli seljataga.
Võiks juurde lisada, et teistkordselt saime tunda surmahirmu Saksamaal, kui Mecklenburgist, Rostocki ligidalt, 1. mail 1945 hakkasime lääne suunas jooksma, venelased kannul. Sel korral ei leidnud mingit transporti ja tulime jalgsi umbes 75 miili, kuni Lübecki ligidal ameerika vägedeni jõudsime. See oli sama õudne teekond nagu taganemine Tallinnast. Hellar mainib raamatute saatust, kui ta asju kokku pakiti. Ka minul jäi tee äärde palju maha. Siiski, läbi mõlema põgenemise tulid minuga väikeses portfellis kaasa 1938. aastal välja antud “Väike entsüklopeedia” ja admiral Johan Pitka mälestuste 4. köide “Orkaanis ja dzhunglis”. Need seisavad tänini mu raamaturiiulil. Kas pole elu imelik?
Raul Pettai
Sõjaväearstina pealesõjaaegses Koreas
Manivald Härm
See andis võimaluse linnaga tutvuda. Kuna see oli paaril korral käest-kätte läinud, siis ta nägi välja nagu Berliin või München peale sõja lõppu: varemed varemetes kinni. Tänavatel ainult sõjaväe sõidukid ja mõni üksik korealane hobuse või koormahärjaga. Suurem jagu kraami transporti sündis kas meestel seljas või naistel pea peal.
Ükshaaval hakati meid üksuste juurde laiali saatma. Minu esimeseks teenistuskohaks Ameerika armees sai 45. jalaväe diviisi pioneerpataljon. Ametliku nimega “ 120th Engineer Combat Battalion.” Olin pataljoniarst, ametlikus keeles Medical Officer. Mulle allusid üks haldurohvitser (juhtus olema elukutselt apteeker) ja 22 sõdurit ja allohvitsere sanitaridena, autojuhtidena, kirjutajatena. Mu käsutuses oli kaks sanitaarautot, üks jeep ja üks suuretorniline veoauto. Kumbki sanitaarauto mahutas neli kanderaami patsiente.
Kuna lahingutegevus lõppes vaherahu allakirjutamisega samal päeval, kui ma maabusin Koreas, 27. juulil, siis õnneks mul lahingus haavatasaanutega tegemist ei tulnud. Siiski oli neid, kes olid astunud sõjast järelejäänud miinidele. Vigastatutele appi-minek nõudis suurt ettevaatust, et ka mitte ise miini otsa ei astuks.
Minu tööd pataljonis võis võrrelda tsiviil-elus perearsti omaga. Hoolitsesin umbes 1000 sõduri tervisliku heaolu eest. Hommikul peale hommikusööki, vahel ka enne hommikusööki, nii nagu olukord nõudis, alustasin selleks ettenähtud barakis jutulesoovijate vastuvõtmist. Kuna tegemist oli noorte, elujõuliste meestega, siis tõsisemaid haigusi juhtus harva. Teine lugu oli ebahaigete või “viilijatega.” Neid leidub igas sõjaväes ja igas ühiskonnas. Need saatsin tagasi teenistusse. Kergemad haiged vabastasin tööst ja õppusest, määrasin rohud ja nad jäid sanitari hoole alla oma telki kosuma.
Raskemad haiged evakueeriti kas sanitaarautos või helikopteriga lähimasse välilaatsaretti. Rohtude tagavara oli väga mitmekesine ja küllaldane. Nende eest hoolitses mu administratiiv-ohvitser, eraelus apteeker Kaliforniast.
Meie patarei asukohaks oli üks mägedevaheline org (üldiselt Korea on mägine maa) nimega Yanggu. Elasime telkides. Meeskond suurtes, rühmasuurustes; ohvitserid kahekesi telgis. Pataljoniülemale – kolonelleitnant – oli omaette telk. Telgid olid tugevdatud laudadest seinte ja põrandaga, katus siiski ainult presendist. Kütteks olid mitmes suuruses raudahjud, õliga köetavad. Ahju termostaati võis üles keerata ainult ettenähtud temperatuurini. See oli võrdlemisi madal selleks, et õli kokku ja tulekahjusid ära hoida. Talvel magasime sulgedega täidetud kottides. Kotis oli soe, ainult kotti minek ja hommikul kotist välja-tulek tõi “kanaliha” ihule.
Sõda lõppenud, sai pioneerpataljoni peaülesandeks diviisi osadele püsivate eluasemete, söögisaalide, klubihoonete, lennuväljade ja teede ehitamine. Tööde juures juhtus tihti õnnetusi: luumurde, haavu, nikastusi. Enamjagu neist jäi minule ravida. Õnnetused, mis nõudsid röntgenoloogiat, läksid kohe edasi haiglasse, kuna mul röntgeniaparaati ei olnud.
Teenistustunnid olid seitsmest viieni. Vaba aja veetsin kas omas telgis lugedes, raadiot kuulates või kirju kirjutades. Teine koht vaba aja veetmiseks kaasohvitseride seas oli ohvitseride klubiruum. Seal oli suur maakividest kamin (meie oma sõdurite töö!), mis tegi suure ruumi väga mõnusaks. Peale kella 17.00 olid saadaval ka kangemad joogid. Söömine ohvitseridele toimus samas ruumis. Oodati kuni pataljoniülem kohale jõudis, siis istuti lauda ja söömine võis alata.
Kokad olid ameeriklased-ajateenijad, ettekandjateks ja köögitöölisteks korealased. Söök oli keskeltläbi väga hea. Ainult värsket piima nägime väga-väga harva (seevastu prantsuse vahuveini võis saada ohvitseride klubis igal õhtul!). Sama haruldus oli harilik kartul. Liha juurde käis puder valmistatud kuivadest kartulitest. Apelsinid, õunad ja muu puuvili oli alati laual. Samuti mahlad.
Ameerika sõjaväes “tentsikuid” või kannupoisse ei tunta. Meil Koreas olid selleks palgatud korealased, enamasti keskkooli-ealised poisid. Nad siis pesid pesu, viksisid saapaid ja kingi, koristasid telki seest ja väljast. Et ära hoida suguhaigusi sõdurite seas, siis laager ja teatud kaugus laagrist oli naissoole keelatud alaks. Sellest siis tuligi, et korealastest töölised olid kõik mehed.
Enne jõule 1953 sain 7-päevase puhkuse Tokyosse. Minu silm seal sõjaväge ei näinud. Kõikjal käis vilgas elu. Ameerika dollaril võrreldes jaapani jeeniga oli suur väärtus. 1 ameerika dollar oli väärt 314 jeeni. Nüüd, mil ma neid ridu kirjutan (suvi 2006) on 1 dollar väärt 145 jeeni. Siis ostsin endale esimese korraliku fotoaparaadi Nicon ja koju saatsin 72-osalise lauaserviisi 12 inimesele. Imelikul kombel peale 53 aaastast serviisi kasutamist on viimane kui üks tassike ja taldrik alles ja terved! Kõik noad ja kahvlid samuti.
Tulevad meelde jõulud 1953 Yanggus, Koreas, põhja pool 38º paralleeli. Jõuluõhtul ohvitseridest laulukoor käis sõdurite telkides jõululaule laulmas. Esimesel pühal oli pataljoni enda ehitatud kabelis jumalateenistus, teenis pataljoni pastor (kaplan). Lõunasöögiks oli traditsiooniline kalkunipraad kõige hea juurdekuuluvaga.
Tavaline seadus näeb ette, et immigrant peab ootama viis aastat, enne kui tal võimaldatakse saada US kodakondsust. Sõjaväes olek tõi kaasa soodustuse. Mina sain Ameerika kodakondsuse juba 15. veebruaril 1954 Chunchoni linnas Koreas. Meid oli umbes paarikümneliikmeline grupp, esindajaid mitmest rahvusest, kes andsid vandetõotuse uuele kodumaale. Mina olin grupis ainuke eestlane ja ainuke ohvitser.
Mu abikaasa ja Saksamaal sündinud poeg said oma kodakondsusepaberid kätte 1956. aasta kevadel.
Uus aasta tõi uusi üllatusi. 1954. a. varakevadel mu 45. diviis viidi Koreast tagasi USA-sse. Kuna mina olin Koreas olnud hulga vähem kui nõutav 16 kuud (mis viidi jõusse peale lahingutegevuse lõppemist), pidin ma edasi Koreasse jääma. Teenisin mitme teise üksuse juures, mitmes linnas ikka sama ülesandega: olla perearstiks USA armeele. Päev, mil ma võisin Koreale öelda: “Adieu!” jõudis kätte novembri keskel, kui astusin Pusani sadamas laevale suunaga Seattle, USA läänerannik. Laev kuulus samasse klassi, mis tõi meid põgenikena 1950. a. sügisel Hamburgi sadamast New York’i: teise maailmasõja transportlaev.
Ameerika Tänupüha tähistasime kusagil Vaiksel Ookeanil nagu ikka pidulikult kalkuniprae ja kõrvitsakoogi söömisega. On meelde jäänud, et meri juhtus olema rahutu ja laev rullus. Et ära hoida taldrikute, tasside ja söögiliudade laualt mahalibisemist, oldi laudlinad enne laualelaotamist märjaks tehtud. Trikk, millele maarotid ei oleks tulnud! Laeval oli ka üks suurem üksus kanadalasi. Neil oli oma puhkpilliorkester, mis vähegi kui ilm lubas, andis keskpäeval laevalael kontserte. Pea kõigil kanada ohvitseridel olid vuntsid. Mõnel ka veel habe lisaks. Vunts ja habe ameerika ohvitseride seas oli haruldus. Ei mäleta, kas oligi lubatud!
Ameerikasse tagasi jõudnud, anti kuni uue aastani 1955 puhkus. Jaanuarist 1955 tuli kolida, nüüd juba terve perega uude teenistuskohta, milleks sai haigla Fort Carsoni nimelises sõjaväekompleksis Colorado osariigis. Rentisime korteri Colorado Springs’is, mille läheduses laager asus. Vanem poeg hakkas koolis käima. Tema hommikul bussiga kooli, mina autoga haiglasse tööle. Mind oli määratud palatiarstiks nakkushaiguste osakonda.
Colorado on mägine osariik. Colorado Springs’ist 25 km läände on Pikes Peak nimeline mägi, mille kõrgus on 4302 meetrit (Munamägi 314!) ja tal on au olla kõige rohkemaks külastatavaks mäeks Ameerikas. Mäe tippu, kus on igilumi ja –jää, viib mäekülge mööda 29. km pikkune autotee. Kevadel 1955 võtsime ka meie selle sõidu ette. Tagantjärele mõeldes oli see tol ajal minu poolt suur lollus. Esiteks mul autosõidupraktika oli minimaalne ja auto ise oli meil esimene (Chevrolet Coup), pruugitud, odav masin. Õnneks nii juht, mootor kui ka pidurid pidasid vastu.
Minu teenistus ameerika sõjaväes lõppes errumääramisega 21. mail 1955. a. Kaheaastast teenistust uue kodumaa sõjaväes kroonib ametlik tunnistus, et ma olen AUGA TEENINUD ehk riigikeeles GIVEN AN HONORABLE DISCHARGE.
Minu erruminek langes kokku Kaitsejõudude Päevaga (Armed Forces Day), mida tähistatakse igal aastal mai kolmandal laupäeval. Vaatasime kõik neljakesi päevale pühendatud paraadi, mina jälle eraisikuna “erariietes”.
Järgmisel päeval algas pikk autosõit tagasi Illinois’i osariiki uuele töökohale Mackinaw linna perearstina. Sellena töötasin siin kuni pensionileminekuni 1989. a. suveni. Siin meie pere suurenes veel ühe poja võrra.
Sõjaväeveteranina kuulun Ameerika Leegioni Organisatsiooni (American Legion). Käime korra kuus koos ja meenutame sõjapäevi, kes Euroopa, kes Korea või Vietnami tandreil.
Mackinaw, USA, suvi 2006
* The Front Page reports on the inauguration of Toomas Hendrik Ilves as Estonia’s President. The photo shows Mr. Ilves and his wife sitting next to the fomer president Arnold Rüütel and his wife at a special service of thanksgiving at Kaarli Church in Tallinn.
* Ilmar Mikiver writes about the secret agenda of elections. While it is known that elections are about choosing a new leader when the appropriate time comes, they can also be about much more. In the United States, elections, especially mid-term elections, are viewed as a kind of “report card” for the current administration. If his party is elected into the majority, then he sees it as getting a mandate from the people. If the administration’s party loses the majority, it is seen as a negative take on the presidency. Mr. Mikiver discusses various strategies used by the parties in order to wrest control of Congress from the other party.
* The second item on the Editorial page is President Ilves’ inauguration speech. This speech is also brought to our readers in English on this page.
* Vello Helk discusses Estonia’s past. He discusses the history that has been written about the period of the occupation and about the number of people murdered by the occupiers. A number of well-researched studies have been done about the Nazi occupation, as have been done about the Communist occupation. In some cases, Mr. Helk points, the researchers have also provided detailed lists of all those who were involved in the arrests and murders of Estonian civilians.
* K.A.Lehela asks on page 3 why there seems to be a lack of discussion about the short-lived free-Estonian government of Otto Tief, which was formed after German forces abandoned Estonia and the advancing Soviet troops entered the country. Mr. Lehela gives a brief overview of the situation that the Tief government found itself in, noting its eventual tragedy as the world turned its back on the plight of Estonia.
* Viido Polikarpus writes from the Estonian House in Tallinn, where he recently hosted a book release party for Estonian Major Leo Kunnas. Mr. Polikarpus also took the opportunity to show a painting he had done of the Major serving in Iraq.
Toomas Hendrik Ilves takes oath of office
Toomas Hendrik Ilves took the oath of office in the Riigikogu on October 9, 2006.
In his speech, the President of the Republic underlined that the people of Estonia should sense that Estonia cares; that they live in a state, which takes care of them. ”If we would like Estonia to rank high in Europe by its economic growth and welfare, not by suicides and depressed people, we have to care.
The people of Estonia should realise that this is their state. It is then that they look at the world and conclude that although Estonia is small, it is much greater than one would guess by its population,” the Head of State said.
At the end of his speech the President of the Republic called for making Estonia greater. “This is an appeal to you, dear people, to the Riigikogu and Government, to myself – to all of us,” the Head of State added.
At 4 pm a thanksgiving service was held in Kaarli Church, followed by a festive ceremony at the Kadriorg Art Museum. Former President Arnold Rüütel and Mrs. Ingrid Rüütel were in attendance to bid farewell. Estonia’s new president was joined by his wife Evelin Ilves to greet the representatives of Estonian constitutional institutions, diplomatic corps and higher state officials.
VES/President Office
Queen to Remember British Soldiers, Meet Estonian Public
ER – Queen Elizabeth II of Britain will meet people in Tallinn’s Town Hall Square and pay her respects at a memorial to British seamen during her state visit to Estonia later this month.
The state visit is of historic significance because it will be the first ever visit to Estonia by a British monarch. The visit underscores the long-term and close relationship between the United Kingdom and Estonia, which got its start during the Estonian War of Independence (1918-1920), they said.
Following a festive reception and a meeting with the Estonian president, the events scheduled for the opening day of the visit on Oct. 19 include a concert sponsored by the British ambassador as well as a reception by the royal couple in the Kumu art museum. A state dinner hosted by the Estonian president and his wife will close the first day.
On Oct 20 the queen will observe a moment of silence in front of a memorial to servicemen of the Royal Navy on the wall of the Estonian Maritime Museum, after which the royal couple will meet with people in the framework of an open-air concert in Town Hall Square.
Prior to the farewell ceremony, past and present defence cooperation between Estonia and Britain will be honoured at Tallinn’s Old Port.
Most Estonians Happy About Ilves Victory
ER – More than two-thirds of respondents in a survey carried out by Faktum & Ariko pollsters were happy about Toomas Hendrik Ilves being elected the next president of Estonia.
Forty per cent of the people polled said they are “very satisfied” and 28 per cent, that they are “somewhat satisfied” with Mr. Ilves’ victory.
Those dissatisfied with the election outcome made up 15 per cent of respondents, including 8 per cent “somewhat” dissatisfied and 7 per cent “very dissatisfied”.
About 17 per cent of the polled gave no answer.
President of the Republic at the Inauguration Ceremony
9 October 2006
Dear President,
Members of the Riigikogu and the Government,
Excellencies,
Ladies and Gentlemen,
Dear people of Estonia!
Today I come to you filled with respect and awe. I comprehend that in my work I will have to carry on my worthy predecessors’ cause and the spirit of the republic A duty to preserve and carry forward the Republic of Estonia, founded in 1918, is responsibility you have entrusted me with for the next five years.
Dear audience,
Eighty eight years ago our ancestors founded the Republic of Estonia. They achieved this by fighting in the War of Independence and a new state entered the map of the world. This made the people of Estonia great, greater than we were ever expected to become.
The people who have gained the right to live in their own state as a safe home of the people are fortunate. The home of the people of Estonia existed de facto merely twenty years. Only one generation was born and grew up in independent Estonia.
However, one generation sufficed to have a concept of the democratic Republic of Estonia, a common dream of our own state, carry our people through long years of occupation, through countless sufferings, injustice and evil. The idea of a democratic Estonia allowed us to restore our independence.
A miracle was born. We are grateful to our then leaders, creators and bearers of our national culture, in particular to hundreds of thousands of people for it. It was their unanimity, a strong will and common efforts which returned the state to the people of Estonia.
We realised soon that independence in itself is not enough. There are many independent states in the world with people cherishing only one dream – to leave or flee. We are also aware of successful economies with governments not adhering to principles of the rule of law.
Today, fifteen years after the restoration of independence, I dare to formulate a task and obligation: in five years we should hand over to the first generation brought up in newly independent Estonia a state, which will look and perform as if there had never been any occupation.
Naturally, we cannot abolish fifty years of occupation. However, a generation – twenty years – is a period for us to judge whether we coped or not? Have we made Estonia greater, better, safer and more homelike?
The generation born and brought up in the Republic of Estonia will not have to hear and understand excuses that their parents had no other choice that we wanted… but there was nothing but “water and bleak cliffs”. We have no right to excuse us any longer by saying “restored independence”. The new generation will not understand the word “restored”. So be it!
I have never really liked the question “is this the kind of Estonia we wanted?!” This question expresses powerless surrender. The Republic of Estonia is not an outcome of a wish or a will but rather of our actions. At any given moment our country is a work of art created by us, citizens, not by Moscow, Brussels or the International Monetary Fund. No private individual, government, party or company has founded our country. It is we ourselves, each and every one of us, every day that boldly and surely have to shape Estonia.
We should rather ask: “What kind of Estonia would we like to leave our children?” This approach outlines our task and goal: how to move forward?
Dear people of Estonia,
Englishman John Locke and later Frenchman Jean-Jacques Rousseau said as early as 300 years ago that the state was a citizens’ agreement on who governed and how. The social contract they wrote about presupposed that the state belonged to the people. The rulers have the right to decide what the state would do as long as the citizens agree to it.
Such an approach will oblige all of us vested with people’s trust to lead and bear responsibility, act in the name of citizens and of nothing else. If a politician justifies a dubious deed saying that “no losses were incurred to the state!” it means he does not understand the concept of the state. Arbitrary or disguised preference of one or another group deceives citizens; it violates the contract between the citizens and the state. This would undermine citizens’ confidence in a just state. This would slowly but surely cut the supporting pillars of the rule of law.
While talking about the citizens and the citizens’ state, I mean the civil society, not the Citizenship Act. If we would like in five years everybody in Estonia to be proud of living in Estonia and not anywhere else, we should think of all our fellow countrymen, regardless their nationality, origin and faith.
However, we are also obliged to stand for those who suffered during the years of occupation as well as be reconciled with those who hurt them during the occupation. We cannot continue with mutual execration and accusations. This does not mean that we should forget the past as we are so often recommended from the East.
If we would like to leave to the generation born in independent Estonia a mentally healthy state, we should not apply the past as a cudgel. The past itself cannot punish or impeach anybody if the past is transparent, known and disclosed.
The time has come to turn a new page and think about future. However, we should do more than just ask the others to apologise and the others to forgive. If we would like Estonia to be great and generous, we should offer everybody living here something unique, exclusively Estonian and attractive. We should provide a reason that would keep the young in Estonia and would return the tens of thousands who have left Estonia during the last fifteen years.
The new page Estonia has turned presupposes that we are positively transforming: that we will not accuse, that we will neither intimidate nor threaten, neither retaliate nor insult. We should start behaving the way we would like others to treat us. Other people and other states.
The alternative shall be harsh. This would be a state struggling for existence, a state with winners and losers. In relationship between states the large would win the small and the brutal force would determine the outcome. We would like Estonia – as small as it is – to be treated equally. To enjoy the same rules everywhere, which we apply to others. However, it means that also internally we shall behave in such a way.
Dear friends,
Let us be honest – recently we have done well as a state and as a nation. Our economy is recovering, wages and pensions are increasing, the living standard is improving. Estonia belongs to the NATO and the European Union. As a state and as a nation we have reached targets, which merely a generation ago, in 1986, were from fiction never to be published.
There has been wailing that after the accession to the NATO and the European Union Estonia has no goal. Just like a student we have worked hard for more than ten years, successfully graduated from the university and achieved everything we intended to while growing up. In a way we are at a loss now: what to do now as an adult. What kind of targets to set; what kind of responsibility to assume as an adult state?
However, while setting targets let us ask ourselves and ask honestly: have the people and the state internally done equally well?
What has happened to our dreamland, to the democratic Republic of Estonia if its citizens are afraid to freely express their opinion; if the citizens have become scared and frustrated to act as citizens, to implement the duty of citizen and follow one’s conscience?
Plans to mine phosphorite, which once enkindled our independence movement have transformed into our own businessmen’s plan to open new oil-shale mines. Is the threat to Estonia’s nature now really less significant? Should the people in Virumaa take it more calmly now that the potential environmental catastrophe will be caused not by decision-makers in Moscow but in Tallinn?
Could we be proud and be satisfied with a situation in which regional development depends on partisan obedience of local decision-makers and not on the needs of the local people. Is it reasonable that public offices and even hospital managements are manned by partisan membership, not competency?
In my heart the Republic of Estonia is enshrined in the idea from the Manifesto of Independence I would like to quote “All citizens of Estonia, regardless of their faith, nation and political views, are equally protected by Estonia’s legislation and courts”. This idea has been the underlying concept of citizens’ Estonia from the very beginning.
Dear fellow-countrymen here as well as at television screens, radio sets and computers!
Having become an independent sovereign and successful economy, I would liketo reiterate our key task: to deliver in five years such a Republic of Estonia, which is led by its people and not by a handful of people. The state is not a politicians’ club with a membership card as an entrance pass. The democratic state is what we are obliged to stick to and work with. These are the lasts we are to stick to.
The people of Estonia should sense that Estonia cares; that they live in a state, which takes care of them. If we would like Estonia to rank high by economic growth and welfare, not by suicides and depressed people, we have to care.
The people of Estonia should realise that this is their state. It is then that they look at the world and conclude that although Estonia is small, it is much greater than one would guess by its population.
Estonia has proved that it can deliver. Accession to the European Union and NATO as well as the Tiger Leap would have remained glorious plans if we had not pulled ourselves together and acted jointly.
We will be able to reach also new targets. My predecessors, President Lennart Meri and President Arnold Rüütel whose work I recognise and respect, quoted at their inauguration speeches a line from our Manifesto of Independence: “Estonia, you are standing on the threshold of a hopeful future!”
The people of Estonia have created their future and crossed the threshold. This is why I commence my term of office with a call to all fellow-citizens: this is your state, its future is in your hands. Only you enjoy the privilege as well the duty to decide how we shall move forward and what kind of Estonia we will leave to our children.
Will it be the kind of Estonia, which cares for others, be it a new nabour of the European Union or your own neighbour? Or maybe an Estonia where we will not notice anybody but us? Will we hold the past against our fellow-citizens or will we be looking together for new solutions? Will we be alienated from the state or will we win with love and care so that for all of us our fartherland would be a source of joy and delight?
Let us make Estonia greater! This is an appeal to you, dear people, to the Riigikogu and Government, to myself – to all of us.
|
