|
New Yorgi Eesti Majas sai koos Vägilastega tantsida
Eesti pärimusmuusika ansambel Vägilased pani NY Eesti Majas küalised ringmänge tantsima ja kaasa laulma. Ringi keskel (seljaga) EV peakonsul Peeter Restsinski. Fotod: VES
Eesti üks edukamaid ja professionaalsemaid pärimusmuusika ansambleid Vägilased andis New Yorgis Euroopa kunstifestivali European Dream raames väga eduka kontserdi. Esinedes ülalinnas, kontserdisaali Symphony Space väikses saalis, panid nad sadakond kokkukogunenud inimest kaasa-elama ja -hingama, andes edasi vanade pärimuslaulude ja rahvamängude lummust just samamoodi, nagu see oleks võimud toimuda ka kusagil karjakoplis või suvisel Eestimaa heinamaal.
Ja pole midagi öelda, esilaulja ja viiuldaja Meelike Hainsoo kristallselge hääl regilaulude esitamisel ning teiste ansambli liikmete meisterlik rahvapillide valitsemine segatud innuka koosmusitseerimise rõõmuga annab nende muusikale just sellise siiruse ja ujeduse, nagu seda võib oodata vanalt rahvamuusikalt.
“Rahvamuusika ja jazz/pop taustaga noored muusikud on leidnud sideme vana ja uue vahel. Regilaul tänapäevase rütmi- ja harmooniataustaga, mida vürtsitavad torupilli ja hiiukandle arhailine kõla, paneb tantsima, aga sunnib ka kuulama,“ nii kirjutatakse ansambli tutvustuses.
Vasakult Cätlin Jaago, Toomas Valk, Meelike Hainsoo, Reigo Ahven, Jan Viileberg. Pildilt puudub bassimängija Martti Tärn. Kokku – ansambel Vägilased.
Vägilased tekkis Viljandi Kultuurikolledzhis ühe tudengi kooliprojektina ning ühel või teisel moel on kõik muusikud siiani Kultuuri-kollezhiga seotud. Eestis on nad väga populaarsed, pannes Viljandi pärimusmuusikafestivaligi endi ümber keerlema.
“Rahvamuusika muutub läbi professionaalse popmuusiku luubi vaadates kiduraks kurioosumiks, Vägilased silmitsevad popmuusikat aga natuke naivistlikegi rahvamuusiku silmadega ning tulemusse on keeruline kõrvuni mitte armuda. Viljandi folk kogu oma mitmetahulisuses ning sümpaatses muusikalises anarhias oli juba sel suvel paarikümne soojendusesinejaga Vägilaste kontsert. Järgmisel muutub selleks ilmselt mis tahes massiüritus, kuhu nad esinema kutsutakse” (M.Raud Eesti Päevalehes).
Eesti peakonsulaat New Yorgis korraldas Vägilaste auks vastuvõtu NY Eesti Majas, kus ka need kohaletulnud, kes eelmisel päeval kontserdile ei jõudnud, said veidikese aimu, mida Vägilaste lumm endast kujutab. Varsti tantsisid kõik külalised vanu ringmänge ning laulsid refrääni kaasa regilauludele.
Peale New Yorgi sai Vägilasi nautida veel Chicagos, kuhu ansambel New Yorgist edasi suundus.
Oli väga meeldiv kuulata eesti iidset rahvalaulu keset New Yorgi linna ning sellise tasemega ansamblid on alati siia tagasi oodatud.
Kärt Ulman
Cätlin Jaago (torupill) ja Toomas Valk (karmoshkad/lõõtsad) mänguhoos. Peale torupilli mängis Cätlin Jaago veel vilepille, flööte, parmupilli ja mitmeid teisi instrumente. Toomas Valk on aga tunnistatud Setu Kuningriigi aasta parimaks pillimeheks!
Kuninganna Elizabeth II käis Eestis
President Toomas H. Ilves ja Suurbritannia kuninganna Elizabeth II Kadriorus 19. oktoobril 2006.
Foto: Rauno Volmer/Päevaleht
 
Kuninganna Elizabeth II tegi Kadrioru lossis presidendi kantseleis sissekande auraamatusse. Vasakul kuninganna abikaasa, Edinburghi hertsog prints Philip. Fotod: Liis Treimann/Postimees
Tere tulemast, Teie Majesteet!
19. oktoobri Eesti Päevalehes arutleb endine Suurbritannia suursaadik Kaja Tael kuninganna Elizabeth II Eesti-visiidi tagamaade üle.
Niisiis, kas riigivisiit Eestisse on lihtsalt järjekordne töökohustus 53 riiki hõlmava Briti Rahvaste Ühenduse riigipea jaoks? Ja miks pingutavad visiidi ettevalmistajad juba ligi aasta, et luua Eestis visiidipäevil eriline meeleolu?
Vastus on lihtne, aga mitmetahuline. Esiteks on selge, et riikide konkurents kuninganna visiidigraafikusse pääsemiseks on erakordselt tihe (ainult kaks visiiti aastas!). Paljud inimesed on Eesti nimel aastate viisi tööd teinud, aga diplomaatilised sahinad räägivad, et kaalukaussi aitas langetada kuninganna isiklik huvi. Kui oleme võitnud kuninganna südame juba ette, siis tahaks end muidugi parimast küljest näidata!
Ajalooline kontekst
Teiseks on Eesti ja Suurbritannia suhetel ajalooline tahk, mis selle visiidi programmis esile tõuseb ja mõlemas riigis tõsisemat teadvustamist väärib. Kuninglikul mereväel ja õhujõududel oli Eesti Vabadussõjas oluline roll. Muidugi otseses lahingutegevuses, aga ka moraalselt. Ja mitte ainult võitlusvaimu toetamiseks, vaid ka demokraatliku riigi ülesehitamiseks, sest just selline oli abi andmise tingimus. Nii võiks öelda, et Eesti on õppinud rahvusvahelist sõjalist koostööd demokraatia ülesehitamise nimel sünnist saadik. Ja meie praegusel tihedal koostööl just Suurbritanniaga Afganistanis on väga selge ja loogiline põhi. Eesti Vabadussõda meenutava mälestustahvli avas kuningliku mereväe kodulinnas Portsmouthis eelmise aasta lõpus prints Andrew, kes on ise mereväeohvitser. Kuninganna ristib ühe Eesti mereväe uutest laevadest Vabadussõjas osalenud admiral Cowani nimeliseks ja kohtub samas Afganistani suunduvate Eesti sõjaväelastega.
Suurbritannia avalikkuse huvi koondub sellel nädalal Eestile viisil, mis on võrreldav ainult võiduga Eurovisioonil. Eesti “pääseb pildile” – vaevalt et just esimest korda ja kindlasti vaid põgusalt, kuid suuremas ulatuses, kui me omaenese üritustega loota võiksime. Just selle nimel on kõik visiidi sõnumid nii hoolega lihvitud. Miks me seda nii oluliseks peame? Kas see on vaid väikeriigi psühholoogia eripära – tunda end hetkeks võrdsena suurte seas ja kindlustada eestlaste eneseteadvust? Või pragmaatiline huvi levitada sõnumit soodsast ärikliimast ja kaunist turismimaast? Eks natuke seda kõike, aga tahaksin rõhutada veel ühte tahku Euroopa Liidu ja NATO uue liikmesriigi seisukohalt.
See, et Eestil läheb üldjoontes hästi, pole oluline mitte ainult meile endile ja mitte ainult sarnaselt stardipositsioonilt alustanud reformidega maadlevate riikidega, kellele Eesti kogemus võiks olla eeskujuks. See on oluline Euroopa Liidule ja NATO-le tervikuna, sest viimane laienemisring alles vajab tõestust. Ja kuni see pole eurooplaste teadvuses kinnistunud, on küsimärgi all Euroopa Liidu tõhusus, rääkimata edasisest laienemisest. Ometi on laienemine olnud kõikvõimalike näitajate alusel läbi aegade üks Euroopa Liidu edukamaid projekte!
Eestit tasub märgata
Eesti pakub elavat näidet edukast lõimumisest. Ja ehkki palju on teha ja paljut me veel ei oska, ei ole me igal juhul Euroopa Liidus ja NATO-s pettunud – seda näitab rahva toetuse püsimine küllalt kõrgel tasemel. Ajal, mil EL-i põhiseaduslepingu ratifitseerimisega seoses räägitakse Euroopa kriisist ja “üle jõu” laienemisest, tasub Eestit märgata! Meie poolest pole küll tarvis neid jutte ajada. Euroopale on oluline teada, et laienemise teoreetilist kasu tõestab praktikas nii mõnigi uus liikmesriik. Ja meie panus NATO-s on rahvaarvu arvestades lugupidamist vääriv.
Suurbritannia on alati olnud üks EL-i laienemise tugevamaid toetajaid suurriikide hulgas. Kurjad keeled räägivad, et selle hoiaku tagamaaks on vastumeelsus Euroopa integratsiooni edasise süvendamise suhtes – Suurbritannia ei poolda superriigi teket ja laiendamine vähendab selle võimalust. Tegelikkus on näidanud, et vastuolu Euroopa riikide kahtlemata erinevate ambitsioonide vahel pole sugugi ületamatu. Kõikide liikmesriikide valitsused kirjutasid alla laiapõhjalises konvendis koostatud põhiseaduslepingule, järelikult oli täiesti võimalik erinevad huvid tasakaalustada. Mis sellest lepingust edasi saab, on alles lahtine. Kuid valitseb üldine arusaam, et Euroopa Liidu tegevust, sealhulgas laienemist, on kodanikele lihtsalt liiga vähe lahti räägitud. Eestile on oluline tugev Euroopa Liit, mis aitab meie häält võimendada. Eestile on oluline edasise laienemise võimalikkus. Me räägime visiidil kuningannat saatva Suurbritannia välisministriga ka sellest.
Eestil on Euroopa ajaloos ja tänases päevas oma oluline koht. Sellest räägibki Ühendkuningriigi riigivisiit.
VANA LEHEKÜLG
Vello Ederma 16.10.06
President Toomas Hendrik Ilves kinnitas oma riigikogu “troonikõnes,” et tahab pöörata uue lehekülje Eesti Vabariigi ajaloos. See on kiiduväärt ja vajalik, et pääseda ummikust. On saabunud aeg taasühendada eesti rahvas. Kuid enne tuleb teha lõpparve vana leheküljega.
Peame lootma, et president Ilves ja tema põlvkond viib Eesti arengu ja imago tagasi teele, kust ta hakkas ära kalduma viis aastat tagasi.
President Arnold Rüütli ajastut tuleks meenutada kui ENSV viimset hingetõmmet. See peaks jääma ajalooks, mis enam ei kordu. Hästi, ütleme, ehk püüdis president Rüütel heaks teha oma mineviku, et ajalugu teda paremini mõistaks. Isiklikul tasandil oli ta sõbralik ja abivalmis. Aga uuel aastatuhandel, NATO ja Euroopa Liidu ajastul, ta oli anakronism. Aeg Eestis jäi nagu seisma. Algus Kadriorus oli hea, ta pani rõhu siseoludele, mis aga olid peamiselt valitsuse pädevuses. Ta püüdis käe ulatada väliseestlastele, kuid ta sai oma aatekaaslastelt kohe vastu näppe.
Samad aatekaaslased leidsid võimaluse ära kasutada tema endisaegset hõngu ja nagu üteldakse, ülejäänu on ajalugu. Varsti täitsid ajalehtede lehekülgi Nõukogude aegse tegevuse õigustused. Rüütli probleem oli, et ta neid ei pidurdanud: et seltsimehed, nüüd on küllalt, ajad on muutunud; minge ja nautige oma pensione; demokraatial ei ole tavaks kedagi seinaäärde panna. Kuid toonane president tõestas oma leebust lähiminevikule. See oli see põhjus, mis viis eesti ühiskonna, kasutades tema enda sõna: “kreeni.” Ta peitis enda ühiskondliku lepingu taha. Selleks oli küll omajagu põhjust, kuid ühiskonna lõhestumise ja kihistumise tegelikkus oli mujal. Ägenesid sotsiaalsed, etnilised, majanduslikud ja poliitilised probleemid, kõik korraga. Kuna lahendusi polnud leida kuskilt, tekkis tegevusetus ja seega stagnaaeg. Kahjuks, kuni tema ajastu lõpuni, oli president Rüütel oma mineviku vang.
Õnneks olid liitumised NATO ja Euroopa Liiduga arendatud president Meri ajal nii tõhusalt, et tagasipööre oli võimatu. Rüütlile jäi oreool, mille oli tegelikult teeninud president Meri. Nad vihkasid üksteist. Mõlemil oli tarvis oma tahmased minevikud maha pesta, kuid Meri valis tuleviku, uue ajastu; koos uue põlvkonnaga. Rüütel jäi aga minevikku koos endiste aatekaaslastega. Nii tekkiski dilemma, milles eesti rahvas on vaevlenud viis aastat ja millest ta peab tingimata väljuma.
Pole siis ime, kui tekkisid loosungid nagu “kommarid ahju!” Sellepärast, et see nüüd “neetud” meedia oli täis mineviku nimesid, kes püüdsid üksteise võidu rahvast veenda, et meie, kommunistid, pole kuhugi kadunud! Meie olime tegelikud kommunismi õõnestajad. Meie olime tõelised vabadusvõitlejad, olgugi, et panime vangi ja saatsime sunnitööle Hindid, Kuked, Tartod, Niklused ja sadu teisi põhiliselt süütuid kaasmaalasi. Olgugi, et ässitasime vere-koerad sinimustvalge kandjate peale ja saatsime teismelisi Siberisse SMV lehvitamise eest. Reiljan ju toonitas igal pool, et metsavennad olid bandiidid.
Keegi ei hädaldanud neil aegadel, et meedia on erapoolik! Meile üteldi, et vat, Eesti on nüüd “niisugune,” peame sellest aru saama, peame seda tunnistama! Toimus ennesõja-aegse Vabariigi materdamine, lipulaevaks Ilmjärve Moskva-uuringud president Pätsi “hirmutegudest.” Rahvas kirjeldas meedias oma “õnnelikku noorusaega” kirevates värvides, rubriigis “nõuka-nostalgia.” Kõik see olevat toimunud “vene ajal,” mitte Nõukogude, kommunismi või, Jumal hoidku, mitte EKP võimu ajal! Võrreldes nimetatutega, eks oli ju “vene aja” nimetus leebem! Või, kas oli see süü veeretamine teiste kaela? Sündis, mida tuntud ajaloolane Vello Helk on õiglaselt nimetanud “mentaalseks okupatsiooniks.”
Nüüd on aeg ka sellest okupatsioonist vabaneda!
President Rüütel haavas enda mainet, kui vallandas ordenitesaju, vääristades teiste hulgas sinimustvalge teotajaid Eesti Vabariigi autasudega. Seda ei saa talle andestada.
Rüütli poliitiline eesriie langes lõplikult kahe erakonna “garandina.” Rüütel ei protesteerinud. Aga ta pidi ju olema terve rahva president! Võib arvata, et ta ei teadnud enam, mis ta ümber toimib, kui alandas Eesti Vabariigi riigipea ameti sopasele poliitikamaastikule, Keskerakonna ja Rahvaliidu oletava “võidu” garanteerijana. See idee oli nii lapsik, et võis idaneda ainult mõnest vanast agitaatori käsiraamatust, kus eirajate tasuks oli kuklalask.
Nii sai Rüütlist tõeline lähimineviku vang, sest praeguses eesti tipppoliitikas ei ole olemas kahte nii tuntud endist ENSVlast kui Edgar Savisaar ja Villu Reiljan. Esimene ei ole kunagi otseselt pooldanud NATOt, püüab segastada president Ilvese legitiimsust ja tema erakonnal on koostöölepe Putini tõusva diktatuuri erakonnaga. Presidendi-ralli ajal oli Reiljan Savisaare ideoloogia läbisuruja, ingliskeeli “enforcer.” Kui kaheksa arvatavat Rüütli pooldajat esitasid tühjad hääletussedelid, oli Reiljani esimene reaktsioon avastada “reetjad.”
Unustame ära keskerakonna ponnistused esimesest ja teisest Eestist. See on tüüpiline marksistlik lähteviis. Nõukogude aeg on pärandanud eetikavaesuse, kadeduse ja klassivõitluse. Vaba turumajandus peab käivituma eetikaga; kadedusel ei ole paika. Vaba turumajandus demokraatlikus ühiskonnas loob tugeva keskklassi.
Eesti on teel arenenud riikide perre. Seda on soosinud suund läände ja vaba turumajandus. Savisaare ja Reiljani soovitused nokitseda Eesti edu kallal, laenates hiigelsummasid, liigselt suurendades keskmist palka, muuta maksusüsteemi ja taga nuttes sotsialismi, on tee tagasi minevikku ja pankrotti. Veel õigemini, tee tagasi Venemaa rüppe!
Eesti saavutused turumajanduses on tõestanud, et rahva rikkus areneb koos riigi rikkusega. Pensionäride sissetulekud on tõusnud ja tõusevad veel. Siiski, keegi ei salga, et vaeseid on, nälgivaid lapsi on, kõik nad vajavad toetust. Seda eriti noored, lastega perekonnad. Tervishoid ja haridus vajavad väga tõsist, kriisilähedast tähelepanu. Madal iive ja alkohol ei tõota head Eesti tulevikule. Põllumajanduse saab jalule tänapäeva tehnoloogiaga, mitte taga nuttes kolhooside lõhkumist. Eesti rikkurid, kelleks algaastatel olid kolhooside ja tööstuste esimehed, peaks taskupistetud rahva raha investeerima Eestis ja mitte Florida ja Vahemere hotellides.
Pole ka päris õige “süüdistada” ajakirjandust, et Savisaar/Reiljani sõnul olevat meedia aidanud Ilvest Kadriorgu. Eestis on tõsiseid probleeme meediaga, kuid ei maksa ajada meedia kaela dokumenteeritud fakte. Kui ajakirjandus möönis arhiividokumentide taustal, et Rüütel astus komnooreks samal ajal paljude teistega ja Rüütel püüdis seda salata, ei ole see laim. Kui Rüütlit rünnati Ilvesega võrreldes väidetavalt seitse ühe vastu, siis pidi selleks faktide najal põhjust olema. Kui info oli vale, siis oli Rüütlil õigus seda kohtus vaidlustada. Piir tuleb aga panna isiklikule laimule, nagu vihjed, et kuna Ilvese vanaema oli venelanna, ei kõlbavat Ilves presidendiks. Aga kas siis Savisaar kõlbab ministriks, kuna tema ema oli venelanna? Kui Rüütli teismelised lapselapsed peavad Kadriorus pidu, pole ju sellest midagi. Kui nad aga pidutsevad presidendi ametikabinetis ja väidetavalt urineerivad katusel, riigilipu läheduses, siis on see äärmiselt taunitav.
Raske on luua erapooletust meedias. Uudised on faktid, kirjutatud faktide najal. Kui faktid on väänatud, tuleb seda tõestada. Üks ei-tea-kelle vanasõna ütleb, et kui tahad tõestada, et kepp on kõver, ära vaidle, vaid pane sirge kepp ta kõrvale. Ei saa just ütelda, et eesti meedia oleks Rüütli kohta lausvalet kokku ajanud. Võimalik, et Rüütli pooldajatele lihtsalt ei meeldinud need faktid, mis tema kohta üllitati. Demokraatlik valimiskampaania on tihti mudaloopimine, igal pool. Kui aga lood riigikontrolli, siis satud üsna libedale teele, otse diktatuuri suunas. ENSVeelased on harjunud “kontrollitud” uudistega! Nemad hädaldasid meedia üle kõige rohkem. Võibolla neil oli aeg hädaldada, sest kontroll informatsiooni üle oli nende haardest väljunud!
Demokraatiates unustatakse poriloo-pimised päev peale hääletamist. Tunnistatakse, et jah, tema oli võitja ja tema oli kaotaja. Nüüd aga töötame koos meie riigi ja rahva heaks! Näib, et Rüütel ja Reiljan on seda tunnistanud. Kuid Savisaar mitte. Ometi on ta edasi erakonna esimees, minister jne. Isegi õiendab müsteeriliselt Kasakstaanis, kuuldavasti investeerides Eesti riigi raha. Oleks huvitav teada, mis teeb Savisaare nii puutumatuks eesti poliitikas?
Pärast poliitilist pööripäeva
Vello Helk 15.10.2006
Uus president on koostamas oma meeskonda, mis võtab natuke aega. Tuleb ka ette valmistada välisvisiite ja vastu võtta kõrgeid külalisi. Esimesena saabub Inglise kuninganna, kellele on kurtnud oma diskrimineerimist punaveteranid, näitavad sellega enda rumalust.
Rüütel saab lahkudes kiita, seda võtavad paljud sõnasõnaliselt, kuigi see on tavaline diplomaatiline viisakus – kergenduse väljendamise asemel. Uskujad peaksid sama tõsiselt võtma õnnitlusi Ilvesele. Siin Taanis avaldati ka sügavat kaastunnet Stalini, Brezhnevi jt surma puhul!
Presidendivalimised ei jätnud head muljet, liiga palju mustamist ja kavaldamist, aga lõpuks võib ju öelda: kes teisele auku kaevab, ise sisse langeb! Tulemus oli parim valik, mineviku varjud peavad taanduma tuleviku valguse eest. Eesti on aga parlamentaarne demokraatia, presidendil pole erilist võimu, saab siiski olla teenäitajaks, ka Eesti maine sümboliks välissuhtluses. Praegu on veel võimul osaliselt kaotajaid esindav koalitsioon. Järgmiseks sammuks on Riigikogu valimised märtsis. Loodetavasti järgneb poliitilisele sügispööripäevale sellele vastav kevadpööripäev. Neid ridu kirjutades pole veel lahenenud probleem: kuidas saab valitsuses olla minister, kes ei tunnusta presidendi legitiimsust? Kas pole peaminister seda tähele pannud? Presidendi legitiimsuse tunnustamine on põhimõtteline küsimus, millest ei saa vaikides mööda.
Mõned kriitikud jätkavad kurtmist Ilvese tausta üle, eriti sündimist välismaal. Tal puudub ju nõukogudeaegne pugejakoolitus ning kollaboratsionismi kursustel pole ta ka käinud. Nii on ta vist pärit kodanlik-natsionalistlikust suguvõsast, mida tuleb nagu varemgi taunida? Aga just oma vahepealse taustaga kriitikute tõttu ei saanud ta üles kasvada oma kodumaal! Kuigi seda soovitakse ei tohi unustada, et just kommunistliku partei juhtfiguuride otsesel juhtimisel ja toel said võimalikuks 50 aastat kestnud okupatsioon ja represseerimised Eestis.
Oma esimeses kõnes ei ületanud Ilves võimupiire, ei lubanud Rüütli eeskujul pensionide tõstmist ja muud, mis kuulub Riigikogu ning valitsuse pädevusse. Lepitusest rääkis kogu aeg ka Rüütel, nii et see pole midagi uut. Aga kas saab ta veenda punanomenklatuuri, et see enam ei rõhutaks fakte eirates oma suurimat panust Eesti vabanemisel? Mis puutub mineviku unustamisse, siis on inimsusevastased kuriteod aegumatud, ega Ilves ei taha teha neid olematuks? Rüütel käitus üsna korralikult, palju paremini kui tema esitajad Savisaar ja Reiljan. Viimane oli ju sunnitud tagasi astuma, selle avalduse rahuldas tema garant.
Presidendil pole erilisi võimalusi kõike kõnes väljaöeldut isikliku panusega realiseerida. Ent midagi sellel suunal korda saata on üpriski reaalne, kuidas see kõik teostub, seda näitab ilmselt ikkagi aeg. Neile, kes eelmist riigipead taga nutavad, tuleks südamele panna nende endi sõnu – President on meie president ja seda tuleb aktsepteerida, mitte teda tümitada. Need seltsimehed heietavad aga vastu oma põhimõtteid sama, mille eest enne teisi hoiatasid.
Väljendust: ”Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks”, saab ka tõlgendada silmaringi laiendamise üleskutsena, sest oleme ju eurooplased! Ei tähenda oma rahvuse hülgamist, vaid uute kogemuste ja väärtuste õppimist, mis tuleks kasuks Eesti edaspidisele arengule. Pealegi on see vana probleem, mida olen ka kohanud uurides 16.-18. sajandi taanlaste õpinguid Euroopas. Paljud pidasid seda hädaohtlikuks, eelistasid kapseldumist. Olen püüdnud näidata, et selle aja areng polnud suurelt osalt taanlaste oma teene, vaid rajanes Euroopast imporditud impulssidele. Sama tendentsi on märgata Eestis, näiteks korratakse tihti väidet: ”õiged eestlased elavad ainult Eestis”. See on peamiselt suunatud nende vastu, kes põgenesid N. Liidu okupatsiooni eest läände, aga kas ka Siberisse küüditatud pole õiged eestlased? Et Eestit saab kanda südames igal pool ja maal, seda on tõestanud nii pagulased vabas Läänes kui ka ida vangilaagrites ja küüditamise orjapõlves elanud ning hukkunud eestlased.
Praegune Eesti demokraatia on veel teismeline, pealegi rakendavad seda osalt ”rahvademokraatia” taustaga tegelased, kes käituvad vanade harjumuste kohaselt. Ajaloolasena tean, et korraliku demokraatiani jõudmine võtab aega, et ka järgmine põlvkond ei saa täielikult lahti mineviku pärandist, kuna poliitilise väljaõppe taga seisavad veel eelmise süsteemi esindajad.
Seekord on võimalik õppida demokraatia olemust välismaalt, on aga vajalik rahva aktiivsem osalemine selle elluviimisel, eriti Riigikogu valimistel. Nurisemise asemel tuleks minna hääletuskastide juurde, tõsta osavõtuprotsenti vähemalt 70-80-ni, nagu on tavaks vanades demokraatiates. See sunniks poliitikuid peale oma hüvede kaitsmist mõtlema rohkem rahva heaolule, millest oleneb ka nende tulevik. Kahjuks on liiga vähe usaldust ja palju kahtlasi tehinguid – poliitiline kultuur pole veel välja kasvanud lapsekingadest.
Suvelaagri mälestused: ühe Vana Kännu perspektiiv
Piltidel Vanad Kännud “Võluja” suurlaagris Järvemetsal 2006.a. juulikuus. Fotod: Anu Oinas
Sügis saabus alles paar päeva tagasi ja juba igatsen suve. Meenutan ilusaid suvepäevi, mida veetsin Järvemetsal “Võluja” suurlaagris möödunud juuli kuu lõpul. Minu kodu oli all-laagris “Vanad Kännud.” Jah, minu arvates oli see ka huvitav nimi all-laagrile! Aga miks mitte – olime kõik laagri veteranid ja üle 40 aasta vanad (õieti, paljud meist olid ammugi möödas sellest tähtpäevast!) Hästi, olimegi siis Vanad Kännud. (Urmas küll soovitas, et võib-olla järgmine aasta võiksime olla “Assisted Living” All-Laager! On väärt arutada…)
Aga küll oli tore olla Vana Känd! Nskm. Maano Milles tarvitas oma 50+ aastat kogemusi ja kogutud skauditarkusi, et juhtida seda all-laagrit. Koos oma väga vilunud ja mitmed korrad laagrites käinud kaasveteranidega ehitasime omale mugava ja hubase laagriplatsi. Kokku oli tulnud ligi tosin täis-ajalist Vanat Kändu, nii lähedalt kui ka kaugelt ja nädalalõpuks tõusis see arv kolmekordseks. Ja kuidas oli meie all-laager erinev teistest all-laagritest? Võrreldes lasteaia, hellakeste ja hundudega, meie ei jaksanud ringi joosta kilgates oma all-laagris ja metsavahel nagu noored.
Võrreldes gaidide ja skautidega (gaidide number üks huvi oli skaudid ja skautide number üks huvi oli gaidid), meie enam üht-teist ei viitsinud taga ajada. Võrreldes vanemgaidide ja vanemskautidega, kes nägid alati nii fantastilised välja, meie ei mõistnud aru saada, kuidas nad seda saavutasid, eriti kuna juuksesoengut hoida selle kuumuse ja niiskusega oli võimatu! Nii et, tänu taevale, oma all-laagris olime lihtsalt vanad sõbrad koos, mõni hallide juustega, mõni laiema keskkohaga – kõik asjad, mis ei loe nende vahel, keda skautlus ja gaidlus on sidunud ja kelle tutvus ja sõprus on kestnud mitukümmend aastat.
All-laagris oli ehitatud vägev ja uhke värav ja all-laagri koosviibimise “telk” ja lõkkeplats olid mõnusad. Päevakava oli ka huvitav. Mõned all-laagri elanikud küpsetasid värske ja maitsva kringli ja tegid koorest värsket võid, mida pakkusime külalistele ühel õhtul lõkkel. (Muide, seda võid tehti “paint mixer’iga” – mis on huvitav jutt …) Teised tegid vanamoodi vilti. Kõik aitasid kaasa, kus iganes oli abi vaja – köögis või teistes all-laagrites. Proovisime ka noorematele laagri elanikkudele õpetada ja seletada vana-aegset laagri elu. Õhtuti olid toredad lõkked, kus mängisime pille ja laulsime varaste hommikutundideni vanu laule, mis kellelgi meelde tulid! Oli nii tore, et tõi mõnelegi õnnepisarad silmi… Lõpp- tulemus oli see, et kõik Vanad Kännud nautisid laagri elu.
Peale laagrist kojujõudmist, nägin üht väga huvitavat elamust oma eesaias, mis tuletas mulle laagrit meelde – üks pisike linnupoeg oma esimesel lennul. Vaatasin pealt, kui ema ja isa lendasid pesast välja rõdu kõrvale ühe vana kännu otsa ja hakkasid seal kõva häälega laulma – kutsusid oma poegi enda juurde. Esimene linnupoeg lendas küll julgelt pesast välja, üle rõdu ääre ja kohe kännu peale ema/isa kõrvale. Teine, veel pisem linnupoeg, istus pesa äärel ja oli väga kartlik. Ema/isa küll kutsusid, aga julgust oli rohkem vaja. Lõpuks ta siis lendas pesast välja, aga jõudis ainult toolini, mis oli poole tee peal. Seal ta siis ronis tooli selga mööda üles, võttis hoogu juurde ja lendas vana kännu otsa ema/isa kõrvale. Mõtlesin omaette, kui haruldane see moment oli – kuidas linnupoja vanemad õpetasid, trööstisid ja meelitasid linnupoega pesast välja tema esimesele maailmareisile. Ja nii oli ka Võluja laagris Vana Kännu elu – proovisime nooremaid aidata ja õpetada ja samal ajal aitasid ja õpetasid nemad meid.
Loodan oma suurlaagri kaaslasi ja ka teisi laagri veterane kohata järgmisel aastal Lakewoodi liivastel radadel – Järvemetsal. Lõpetan meie all-laagri hüüu viimase reaga:
Elagu noored ja elagu Vanad Kännud!
Üks Õnnelik Vana Känd
Leeripüha Lakewoodi Pühavaimu kirikus
Praost Uudo Tari ja õpetaja Heino Nurk koos leerilastega 30. septembril Lakewoodis. Foto: Rein Linask
Kaunil kargel sügispäeval kogunesid eesti noorte pereliikmed ja sõbrad Lakewoodi viimase leerilaagri lennu õnnistamisele. Õnnistamine toimus 30. septembril Lakewoodi Pühavaimu kirikus. Teenisid praost Uudo Tari ja õpetaja Heino Nurk. Õpetaja Nurk oli teatavasti olnud noorte peamiseks juhendajaks ja õpetajaks möödunud suvel toimunud leerilaagris, millest võtsid osa 14 noort.
Leeripüha jumalateenistusel õnnistati Aliisa Altau, Kristjan Mets, Olev Must, Sven Must, Aili Puskar, Helena Rodendau, Aili Sarapik, Helvi Sarapik, Carl-Erik Skonberg, Magnus Skonberg, Christiina Sokk, Maarja-Liisa Sokk ja Erik Vaska. Mõni tund enne leerijumalateenistust ristiti kiriku ees sinise taeva all, pereliikmete ja vaderite juuresolekul kaks leerilast – Aili Sarapik ja Helvi Sarapik.
Kirik oli viimase kohani täis kui sisse astusid leerilapsed organisti Linda Männik Richters orelihelide saatel. Teenistuse ajal lugesid pühakirja Anne Sarapik ja Toomas Sõrra. Jutluse teemaks oli õpetaja Nurk võtnud “viiuldaja katusel”, kes katuseharjal peab suurt vaeva nägema, et sealt mitte alla kukkuda. Tasakaalu suudab tema, nagu meie kõik, säilitada vaid Kõigevägevama abiga.
Teenistust kaunistasid kahe leerilapse õe Liina Sarapiku südamlikud laulud “Ma hüüan su poole” ja “Sanctus”. Leerilapsed esinesid üheskoos lauluga “Jumal, mu süda igatseb sind”.
Teenistuse lõppedes soovisid kirikulised leerilastele ja nende peredele õnne. Noortele kingiti rohkesti lilli.
Leerinoored ja nende külalised läksid kirikust edasi Lakewoodi Eesti Majja, mis oli selleks päevaks eriti ilusaks tehtud. Laudu ehtisid valged linad ja luuderohuga ümbritsetud küünlad. Saali taha püstitatud telgis seisis rikkalik toidulaud. Paljud paremad palad olid leerinoorte oma pereliikmete valmistatud. Saali ühes nurgas näidati suurel ekraanil slaide leerilastest ja nende elust. Slaididel näidati neid beebidena, väikeste lastena ja lõpuks kenade noorte inimestena koos oma peredega. Leerilapsed tänasid avalikult oma vanemaid, pastoreid ning leerilaagri ja leeripeo korraldajaid. Leerilaagris nad olid kasvanud ühiseks pereks. Võib loota, et ühine õnnistamine liidab neid eluks ühte sõpruses.
Tiina Ets
Stockholmis räägiti E.E.L.K. tulevikust
Fotol (vas.): Heiner Erendi, Rein Puusepp, Thomas Vaga, Tõnis Nõmmik. Tagareas: Jaan Vilval, Merike Schümers-Paas, Ingo Tiit Jaagu. Foto: Tiiu Pikkur
Neljapäeval, 14. septembril peeti Stockholmis E.E.L.K. Rootsi praostkonna ruumides kaks nõu-pidamist: ennelõunal istus koos vaimulike konsiilium, pärastlõunal peeti konsistooriumi istungit. Mõlema koosoleku läbiv teema oli väliseesti luteri kiriku tulevik ja eesseisev peapiiskopi valimine.
Et E.E.L.K. praostkonnad ja konsistoorium üksteisest üsna kaugel asuvad, siis ei ole vahetud kontaktid sagedased. Stockholmi oli USAst kohale sõitnud E.E.L.K. peapiiskopi kt assessor praost Thomas Vaga, Eestist oli tulnud piiskoplik vikaar assessor dr Tõnis Nõmmik, Saksamaalt praost Merike Schümers-Paas, Rootsi praostkonda esindasid assessor praost Ingo Tiit Jaagu ja abipraost Heiner Erendi. Kahjuks jäi kohale saabumata Inglismaa praost Lagle Heinla, ent tema mõtteid edastas Merike Schümers-Paas. Konsistooriumi koosolekust võtsid osa ka abipresident Rein Puusepp ja assessor Jaan Vilval.
Uued õpetajad Eestist
Väliseesti kiriku tulevikku määrab ühelt poolt koguduste paratamatu vananemine. Kuid Euroopas on tekkinud hoopis uued eestlaste kogukonnad (nt Brüsselis), mis ootavad vaimulikku teenindamist. Kui Saksamaal on praegu liikmeannetajaid ca 150, siis Merike Schümers-Paas peab tegelikult jumalateenistusi ja palvusi ligi 1000-le, ja eestlasi kokku on Saksamaal 6000 ringis. See on suur misjonitöö põld, rõhutas peapiiskopi kt Thomas Vaga. Ka Rootsis on eestlasi mitmeid kordi rohkem koguduste liikmete arvust. Lõuna-Rootsi kogudus on abipraost Erendi sõnul pöördumatult kahanev, ent Kopenhaageni pihtkond on täienenud kodumaalt tulnutega. Üks mure on kõigil kogudustel ühine – vaimulike vanem põlvkond hakkab juba väga väärikasse ikka jõudma. Uusi õpetajaid on viimastel aastatel tulnud „laenata” Eestist. Et õpetajate koolitus on kulukas asi, siis on E.E.L.K. Konsistoorium otsustanud toetada igal aastal rahaliselt EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminari.
Jõuluks peapiiskop valitud
E.E.L.K.-l seisab sel sügisel ees uue pea-piiskopi valimine. Seda teeb kirikukogu, kuid erinevalt kodumaast, kirja teel, sest kõikide koguduste esindajaid ühte aega ja ruumi saada ei ole võimalik suurte vahemaade tõttu. Praeguseks on esitatud viis kandidaati: Thomas Vaga, Tõnis Nõmmik, Toronto Peetri koguduse õpetaja Andres Taul, Peeter Vanker ja Vancouveri Peetri koguduse õpetaja Walter Johanson. Kas kõik nimetatud vastavad kandidaadi tingimustele, selgub 1. oktoobril, kui konsistoorium peab oma istungi Torontos. Thomas Vaga loodab, et jõuluks on uus peapiiskop ametis.
Konsistoorium otsustas üksmeelselt, et aeg tehnilisteks uuendusteks on küps: koosolekuid ja nõupidamisi hakatakse tulevikus pidama internetitelefoni Skype vahendusel.
Tiiu Pikkur
Eesti Elu, 29.sept. 2006
Elizabeth II andis president Ilvesele Bathi ordeni
Kuninganna Elizabeth II andis president Toomas Hendrik Ilvesele Briti teenetemärgi – Bathi ordeni rüütli suurristi ja president kuningannale Maarjamaa Risti keti.
Kuninganna andis teenetemärgi üle riigipeade kohtumisel Kadriorus, teatas Ühendkuningriigi suursaatkond.
Ka kinkisid kuninganna Elizabeth II ja Edinburghi hertsog presidendipaarile kristallist veinikannu, millele on graveeritud kuninganna monogramm.
Bathi ordeni (Order of the Bath) asutas 1725. aastal kuningas George I. Ordenil on kolm klassi: I klass ehk rüütli suurrist, II klass ehk komandöririst ja III klass ehk kaaslaserist. Ordeni moto on ladinakeelne “Tria juncta in uno” (kolm ühendatud ühes).
Bathi orden on Briti teenetemärkide süsteemis vanuselt neljas.
Saatkond täpsustas, et ainult Ühendkuningriigi ja mõnede Rahvaste Ühenduse riikide kodanikud tõusevad Bathi ordeni esimese või teise klassi saamisel rüütliseisusse ja võivad seega oma nime eest kasutada rüütliseisuse tunnust sir või dame.
VES/BNS
Riigikogu võttis vastu Gruusiat toetava avalduse
Riigikogu võttis teisipäeval , 17. oktoobril vastu 59 saadiku algatatud Gruusiat toetava avalduse, milles kutsutakse Venemaad lõpetama Gruusia-vastaseid sanktsioone ja taastama normaalset diplomaatilist suhtlust.
Avalduse vastuvõtmist toetas 73 ja selle vastu oli üks riigikogu liige, Keskerakonda kuuluv Jüri Shehovtsov.
Avalduses seisab, et Venemaa on viimastel nädalatel põhjendamatult rakendanud ulatuslikku majanduslikku ja sotsiaalset blokaadi Gruusia riigi ja tema kodanike vastu. Riigikogu kasutas nime Georgia.
Nii on peatatud viisade andmine, katkestatud transport ja postiside, samuti kiusatakse Venemaal taga Gruusia kodanikke, blokeeritakse jätkuvalt Gruusias toodetud kaupu, õhutatakse Gruusia-vastaseid meeleolusid ning seatakse kahtluse alla sealse riigivõimu legitiimsus, seisab avalduses.
Riigikogu on avalduse kohaselt seisukohal, et sellised Venemaa sammud on teravas vastuolus rahvusvahelise suhtluse põhimõtetega. Avalduse järgi pärsib võõrvägede jätkuv kohalolek Gruusia territooriumil riigi arengut ega soodusta külmutatud konfliktide lahendamist.
Avaldusega mõistab riigikogu hukka Venemaa võimude sanktsioonid Gruusia ja tema kodanike suhtes. Riigikogu toetab Gruusia valitud teed demokraatiale ja vabadusele, tema püüdlusi NATO ja Euroopa Liidu suunal ning tunnustab sel teel saavutatud edusamme, kutsudes riiki ühtlasi mitte alluma provokatsioonidele ja vältima samme, mida võiks tõlgendada provokatiivsetena.
Riigikogu kutsub ka Euroopa Liidu liikmesriikide parlamente, Euroopa Parlamenti, Euroopa Nõukogu parlamentaarset assambleed, Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) parlamentaarset assambleed ning teisi rahvusvahelisi parlamentaarseid organisatsioone pöörama viivitamatult tähelepanu Gruusia ja Venemaa suhete kriitilisele olukorrale.
BNS
Tallinna Lastehaigla Toetusfond tänab kauaaegseid sõpru
Olen siis juurde lisanud ka mõned pildid väikesest Markusest, kes sündis 7. raseduskuul ja on nüüd 1 -kuune (s.t. et bioloogiliselt oleks tal veel aega üks kuu sündimiseni). Pildil tehakse talle aju-uuringute aparaadiga uuringut (tema ema lubas pilti kasutada). Vastsündinute aju-uuringute ultraheliaparaadi muretsesime toetajate abiga haiglale 2005.a. Foto ja tekst: Inna Kramer
Tallinna Lastehaigla on väga suures osas renoveeritud ja mitme elutähtsa aparaadiga sisustatud just tänu sõprade, koostööpartnerite ja annetajate, sh USA-s elavate eestlaste, ennastsalgavale abile.
Kuigi nõukogude aeg siinmail juba 15 aastat tagasi läbi sai, on haiglate rahastamine paljus endiselt haiglate endi mure – kui riik maksab kinni esmakulud, arstimid, tarvikud, kütte, elektri, vee ja kõige akuutsemad aparaadid, siis suur osa vajalikest seadmetest jäävad kas rahapuudusel ostmata või tuleb leida nende hankimiseks teisi teid.
Neist üks on abi küsimine sõpradelt.
Mida seni on ostetud
“Oma osa mitme elutähtsa aparaadi ostmisel on aastast-aastasse andnud ka USA-s elavad eestlased,” ütleb Inna Kramer, Tallinna Lastehaigla Toetusfondi juhataja.
“Nii osteti 2005. aastal 1,6 miljonit maksev kaasaegne vastsündinute aju-uuringute aparaat; 2004. aastal 750 000 krooni maksnud gastroskoop ning 2003. aastal 850 000 krooni maksnud, eelkõige seljaoperatsioonidel hädavajalik, neuromonitor. Kõigis neis on oma osa ka Eesti Abistamiskomitee Kanadas aastatepikkusel toetusel.
Tahan tänada kõiki meie lapsi aidanud inimesi ning loomulikult pikaaegseid sõpru ja koostööpartnereid Eesti Abistamiskomiteest USA-s, erilise tänuga pr. Virve Vaherile.”
Igal aastal oma projekt
Tallinna Lastehaigla Toetusfond on igal aastal välja valinud kindlad projektid (toetusfondil on traditsiooniks kolm-neli paralleelset nn aastaprojekti, lähemalt saab nende kohta lugeda koduleheküljelt www.toetusfond.ee), mille heaks just inimesed annetada võiksid.
2006. aasta tähtsaimaks ostuks on seekord autoklaav lastehaigla kesksterilisatsiooni osakonna jaoks. Tegemist on ülitähtsa aparaadiga meditsiiniseadmete ja -tarvikute (sidematerjali, korduvkasutusega instrumentide ja endoskoopide, hambaraviinstrumentide, anesteesia tarvikute jne.) steriliseerimiseks HIV, tuberkuloosi, hepatiidi, haiglasiseste jpt infektsioonide tekitajatest.
Eelvaakumiga autoklaav ehk aurusteri-lisaator on asendamatu ka oma rentaabluse tõttu. Odavam on sidematerjal ise steriliseerida kui osta kordades kallimat steriliseeritud sidet; samuti steriliseerida tarvikud, selle asemel et osta teenust sisse jne.
Kuigi 1,54 miljonit krooni maksva auto-klaavi ostuks on juba pool summast olemas, vajame veel suures osas aparaadi maksumusest toetust.
Head sõbrad! Pöördume taas teie poole abipalvega.
Tallinna Lastehaigla Toetusfond on tänulik igasuguse toetuse eest!
Oma annetuse saate teha Eesti Abistamiskomitee USA-s kaudu.
Toetused võib ka otse üle kanda Tallinna Lastehaigla Toetusfondi arvetele:
Hansapank IBAN – EE142200221001137609 ja SWIFT/BIC – HABAEE2X
SEB Eesti Ühispank IBAN – EE481010220026847017 ja SWIFT/BIC – EEUHEE2X
Nordea Pank Eesti IBAN – EE921700017000265265 ja SWIFT/BIC – NDEAEE2X
USA-st tulnud abi eest tänas Tallinna Lastehaigla Toetusfond Tallinna Raekojas 1. juunil 2006 Eesti Abistamiskomiteed USA-s Hõbesponsori autasuga
Toetusfondi sponsorite statuut
Aasta toetaja on eraisik ja ettevõte, kelle toetussumma on aasta jooksul olnud kõige suurem,
Aastate toetaja on eraisik ja ettevõte, kelle toetus on lastehaiglale on olnud järjepidev.
Hõbesponsor on eraisik, kelle annetussumma on 25 000-50 000 krooni ja ettevõte, kelle toetussumma ulatub 50 000 kroonist 100 000 kroonini;
Kuldsponsor on eraisik, kes on annetanud üle 50 000 krooni ja ettevõte, kes on annetanud üle 100 000 krooni.
Linnavalitsuse tänukirja andmisel ei tehta vahet eraisiku ja ettevõtja annetusel.
Inna Kramer
Sihtasutuse Tallinna Lastehaigla Toetusfond juhataja
Sügisesed seened
Heli seenel. Autori foto
Istun autos ja loen järjekordset Travis McGee teost, kui mu naine Heli on metsas ja korjab seeni. Paar õhtut tagasi oli uudistes, et üks 70-ndates eluaastates proua läks seenele ja eksis ära. Kaks ööpäeva otsis ta koduteed. Seepärast tahtsin olla kindel, et Helil on ikka mobiiltelefon kaasas ja veel parem, kui ta kannaks ka vilet kaelas, aga Heli kinnitas, et selle järele pole küll mingit vajadust.
Et seekordne suvi oli väga kuiv, arvasid kõik, et erilist seenesaaki sügisel loota pole. Kuid siis tuli vananaistesuvi ehk Indian summer ja soojad vihmad ning äkki olid metsad seentest tulvil.
Eestlased on hullud seente järele, õigemini seenel käimise järele. Kogu mu Ühendriikides elamise aja jooksul ei meenu mulle ühtki korda, kui keegi oleks aknast välja vaadanud ja hõisanud: “Vaata kui ilus ilm seenele minekuks!” Välja arvatud Campbelli seenesupp ja mõned tervislikud seenesalatid ei meenu mulle ka ühtki korda, mil ma oleksin vabatahtlikult soovinud seeni süüa. Aga mulle meenub mu isapoolne vanaema, kui tal lubati nõukogude Eestist lahkuda ja tulla USA-sse 1960-ndate aastate keskel, et üks esimesi asju, mida ta tookord teha tahtis, oli soov minna seenele. Isa keelas tal selle ära, sest seened, mis paistsid välja nagu Eesti söögiseened, on New Jerseys mürgised. Mu vanaema ei teinud isa keelust väljagi, korjas ikkagi seeni ja sõi mõned äragi. Loomulikult me kartsime, et temaga läheb halvasti, kuid õnneks lõppes kõik siiski hästi.
Kui Heli tuli meie koju Lakewoodis, siis ei jõudnud ta ära imestada, kui palju seeni ümberringi kasvas. Selleks, et Heli elu päästa, kinnitasime talle, et lõpuks meie vanaema siiski suri. Ilmselt küll mitte seente tõttu, mida ta 20 aastat enne surma sõi, aga mine sa tea…
Kõige suuremad seenelised aga on hoopiski venelased, isegi enamus eestlasi nõustub selle väitega.
Siberis on püstitatud mälestustahvel ühele eesti geeniusele. See geenius oli saadetud Gulagi Stalini poolt. Kuulsaks sai ta sellega, et soovitas venelastel panna kartulid maha sirgesse ritta, siis on neid sügisel kergem leida, kui saagi koristamiseks läheb. See oli midagi, mille peale venelased polnud enne tulnud. Eestist saadetud n. n. kulakud tulid Siberiski omadega toime ja mõned neist jäid sinna päriseks elama vaatamata Hrushtshovi sulale. Nemadki on väliseestlased nagu need, kes põgenesid kommunistide eest läände 1944. aastal.
Eestlased väidavad, et venelastele meeldib selle-pärast seeni korjata, et seened kasvavad ise, neid pole vaja künda, külvata ega rohida. Tarvitseb ainult uksest välja astuda, metsa minna ja korv täis korjata.
Kahju on sellest, et Eestis on üha vähem talusid. Üks naaber rääkis mulle, et ta sai endale kartuleid võtma kutsuda ainult kolm inimest, kõik ülejäänud olid metsas seeni korjamas.
Kui meie olime Heliga Võrumaa metsades, siis oli kuulda, kuidas Eesti kaitseväelased harjutasid kuskil läheduses püssilaskmist, aga isegi see ei suutnud peatada minu naist…
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
LUGEJA KIRJUTAB:
Õiendus Einar Sandeni raamatute suhtes
Einar Sanden oma poolatarist abikaasa Eltzbietaga oma Tartu kodus. Taustaks Eric Schmidti maal, mis kujutab kunstniku isa laeva tabatuna Saksa allveelaeva poolt, esiplaanil laevalt pääsenud.
Foto Kalju Leib
Lgp Toimetaja
Pöördun Teie poole palvega avaldada Teie ajalehes väike õiendus kahele suvisele kirjutisele:
Arved Plaks: „Einar (Ein) Sanden, meie klassivend” (VES nr.27, 6. juuli)
Heller Grabbi: „Veel Tõsast ja Einar Sandenist” (VES nr. 30, 27. juulil)
Laialt levinud kõnekäänd: „Kolm korda…” tuleb kasutusele ka nimetatud väga teretulnud kirjutiste puhul. Siiski tahaks õiendada mõne ebatäpsuse, seda kasvõi ajaloolise tõe huvides.
Nimelt meie perekonnatuttava ja minu hea sõbra kirjutatud raamatute pealkirjades. Esimeses kirjutises mainitud romaan „Toronto sügis” kannab tegelikult pealkirja „Ungari sügis”, kus leiab kajastamist rahvaülestõus tolles Nõukogude Liidule allutatud maal, mille nõukogude propagandamasin serveeris toona „mässuna”. Tänaseks päevaks on nood Ungari sündmused ka Venemaal nimetatud õige nimega, rahvaülestõusuks.
Teine ebatäpsus, millest õigupoolest küpseski otsus kirjutada, on seiklusromaan külma sõja ajast, mille pealkirjaks esimese artikli autor toob ekslikult: „Loojangu lahkumine Tallinnast”. Teises kirjutises parandab lugupeetud sulemees Hellar Grabbi romaani pealkirja ja nimelt „Loomingu lahkumine Tallinnast”, kommenteerides, et selle romantilise pealkirjaga raamatu mainimisel trükisõnas on ka varem ette tulnud raskusi, kord kirjutatud selle teose pealkirjaks: „Loojangul lakume Tallinnas”. Veab koguni lõbusaks aga sugugi mitte ironiseerivaks. Tegelikult selle 1979. aastal vabas maailmas ilmunud teose pealkiri on „Loojangul lahkume Tallinnast”. Nii, et täiesti korrektne on neljas variant ehk heal lapsel mitu nime. Romaan, nagu mitmed teisedki Sandeni varasemad kirjatööd, on Eesti vabaks saamisel ilmunud ka kodu-eestis 1992. aasta Eesti Kirjanike Liidu Kooperatiiv „Kupar” väljaandes. Viimased jäävad aga oma kujunduse ja esteetilise väljanägemise poolest oluliselt alla kirjastus „Boreas”`e välja antud raamatutele.
See selleks. Minu tähelepanujuhtimine ebatäpsustele võib mõni nimetada ka tähenärimiseks. Julgen väita, et nimetatud täpsustused ei vähendada k a r v a v õ r d k i nende kahe autori artiklite sisu lugupeetud sulemehest, kellele võlgneme tänu sisukate, ülihästi kirjutatud sõjaaegsetest ja sõjajärgsetest oludest eestlaste pagulaskonnas, samuti mitme ajaloolise isiku käekäigust ja saatusest.
Mitte üksnes mina, vaid ka minu tutvusringi kuuluvate ja Sandeni kirjutatud raamatute austajad on üksmeelselt tunnustavalt öelnud, et tema romaanides toimub tegevus sageli tõe ja fantaasia piiril, mis seab lugeja küsimuse ette: „oli see nüüd, või mitte?”. Iga kord, kui Einari kirjutatud raamatuga viimasele leheküljele jõuan, on kole kahju, et üks hea lugemini otsa sai. Omalt poolt soovin Einar Sandenile tugevat tervist, jõudu ja väledat sulge oma elulooraamatute kirjutamise lõpuleviimisel.
Lõpetuseks palun vabandust mõlema auväärse lehekirjutise autori hr-de Arved Plaksi ja Hellar Grabbi ees.
Sügava lugupidamisega ajaloo- ja lugemishuviline, Einar Sandeni talendi austaja,
Kalju Leib
Evald Kruut ja tema looming
16. juuli Michigani The Morning Sun lehes ilmus pikk artikkel, mis tutvustas Evald Kruuti ja tema loomingut.
Evald Kruut, kes oli Mt Pleasant’i Veteran’s Memorial Library direktor aastatel 1973 kuni 1991, avaldas eelmisel aastal kogumiku pealkirjaga “Arrival and Departure: Twenty Poems” , mis sisaldab nii tema enda poolt kirjutatud luulet kui ka tõlkeid neljast erinevast keelest – nende seas nii meile tuntuid eesti autoreid nagu Alver, Under kui ka maailmakuulsaid poeete Heine, Hesse, Ahmatova jt. Kruuti enda looming selles kogumikus pärineb aastatest 1952-2004.
Edward Roberts, emeriitprofessor ja endine Central Michigan University võõrkeelte kirjanduse ja kultuuri osakonnajuhataja, kirjeldab Kruuti luulet kui hinge otsingut, vaimset igatsemist ja ahastamist tundmatu tuleviku ees, mida varjutab saabuv pimedus. Tema sõnade järgi ei ole rännak läbi Evald Kruuti luule neile, kes otsivad pinnapealset meelelahutust.
Kruuti poeem “Ode to Liberty” (“Ood vabadusele”) on kirjutatud Ameerika Ühendriikide 200. aastapäevale ja pühendatud tema emapoolsele onule Edwardile, kes hukkus Klooga kontsentratsioonilaagris. Katkend sellest:
1. Honor the Dead
Honor the dead who have stood
Face to face in mortal combat
And now rest in inpunity
In the realm of unsung brotherhood
Where shade to shade shall render company.
Kruut immigreerus USA-sse 1950. aastal Saksamaalt Seal oli tal valik, kas jääda Saksamaale või pöörduda tagasi Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestisse, Kruut valis hoopiski Ameerika Ühendriigid ja hariduse. Ta sai bakalauruse kraadi Macalester College’ist Minnesotas 1954. aastal ja magistrikraadi 1960.a. University of Minnesota’st erialana inglise kirjandus. Järgnevad 14 aastat töötas ta Dow Corning Corp., kus ta asutas raamatukogu ja tehnilise informatsiooni keskuse, samuti tõlkis ta salastatud saksa laboratooriumiettekandeid ülipuhta silikooni uurimuse kohta. Edasi võttis ta üle Veterans Memorial Library, asutades seal kolm uut haru. Alates 1964. aastast on ta abielus olnud Lilja Silvaga, neil on üks poeg.
Artikkel annab ülevaate ka Kruuti kuulsast Marie Underi poeemi “Christmas Greeting 1941” tõlkest, mis jõudis isegi Paavst Benedictuseni. Poeem kirjeldab 1941. aasta juuniküüditamist, kus viidi loomavagunitest ära 10 800 eesti meest, naist ja last, kellest rohkem kui 60% suri Siberis.
Vastuse küsimusele, et mida tema luule või luule üldse tähendab, jätab Kruut lugejate otsustada ja hoopis tsiteerib oma lemmikautorit TS Eliot’i: “ On palju tõtt ütlemises, et poeem võib tähendada ühte ühele lugejale ja hoopis midagi muud teisele. Mida see tähendab sulle? Kuidas sina seda mõistad?”
Ka Eestis on Evald Kruuti luule tähelepanu köitnud. Pr. Ingrid Rüütel, kes on tuntud ka rahvaluuleteadlasena, andis tema luuletustele kõrge hinnangu.
Merike Pärtel
New Yorgi Eesti Naiskoor kutsub!
Sügishooaeg New Yorgi Eesti Majas on täies hoos ja nii võib seal ka jälle kolmapäeva õhtutel kohata NYE Naiskoori liikmeid. Harjutatakse repetuaari 2006/2007 tegevusaastaks.
Kolmandal oktoobril toimus aastakoosolek, kus valiti juhatus: esinaine ja koorivanem – Epp Vinkman, kirjatoimetaja – Selma Reinpõld, laekur – Marianne Vanaselja, kontakt toetavliikmetega – Eha McDonnell. Koorijuhiks kinnitati Andrejs Jansons ja abikoorijuhiks Mall Kiil.
Esimesena seisab kooril ees jõulukontsert Eesti Betaania Nelipühi koguduse kirikus 25. novembril. Kõne all oli ka osavõtt tuleval suvel toimuvatest Lääneranniku Eesti Päevadest, kas osalises või terves koosseisus. Kõigepealt on vaja näha kavas olevate laulude nimekirja.
Eelmisel tegevusaastal peeti 26 harjutust ja esineti jõulukontserdiga Eesti Betaania Nelipühi koguduses ja EELK NY Pauluse koguduses, E.V. aastapäeva aktusel ja traditsioonilisel kevadkontserdil. Osaleti ka New Yorgi Eesti Haridusseltsi jõuluõhtul paari lauluga. Lauluõe Stella Salmi 95. sünnipäeva tähistati Mall Kiili hubases kodus.
EELK NY Pauluse koguduse kontsert oli pühendatud lauluõe Tiia Ruut McGoverni ema – kauaaegse koorijuhi August Ruudu abikaasa Hilda Ruut ja lauluõe Eetla Ruut Leetma mälestamiseks.
Kui kunagi oli koori lauludevalik suures osas Helen Tobias Duesbergi loomingust, kes on loonud palju helitöid just NY Eesti Naiskoorile, siis viimastel aastatel on repertuaaris uuemaajalist, nooremate heliloojate töid Eestist. Koorijuhi Andrejs Jansonsi käe all on suudetud hoida koori kvaliteetset taset, hoolimata sellest, et – väljaarvatud mõned noorliikmed – kuulub suurem osa koori liikmeid vanemasse põlvkonda.
Koori juurdekasvu nappus ja kassaseis, mis näitab sissetulekute kahanemist, teeb tõsist muret koori pikemaajaliseks tegevuseks. Loodame, et ka tänavu liitub meiega mõnigi noorem – oleks kahju kui see ainuke eesti naiskoor Ameerika mandril oma uksed peaks sulgema.
Eesti naised! Hoiame alal meie laulukultuuri – tulge laulma!
Laul teeb rinna rõõmsaks.
Aime Andra
KLENK tuleb Detroit’i – tule Sina ka!
Võid sõna “KLENK” interneti otsingumootorisse panna. Tuleb välja, et on väga populaarne nimi. Kõiksugused era-ettevõtted KLENK’i nime all, aga milline on meie KLENK?
KLENK – Kesk-Lääne Eesti Noorte Koondis. Kuid tegelikult on nii vanad kui ka noored seal teretulnud. KLENK’il saab kohata vanu ja uusi sõpru ning kuulata loenguid erinevatel teemadel. Seal saab natuke tarkust, natuke nalja. Saab muusikat kuulata, pisut laulda ja võib-olla ka tantsida.
KLENK toimub seekord 49. korda. Kõik on kutsutud osa võtma. Loodame Sind kohata ilusas Detroit’i eeslinnas Livonias 23.-26.novembril 2006.a.
Kõik tegevus toimub ühes hotellis. Marriott Detroit Livonia 17100 N. Laurel Park Drive Livonia, MI 48152 Telefon 734-462-3100 või tasuta 800-228-9290;
Hotelliga saab lähemalt tutvuda interneti aadressil: www.livoniamarriott.com
Paluks toad reserveerida hiljemalt 4. novembriks märgusõna “KLENK Educational Conference” all, et saada hinnasoodustust: 89.00 USD ööpäev – ükskõik, kas toas peatub üksikisik või neli lõbusat sõpra.
Soovitav on kontakti võtta otseselt hotelliga.
Tegevuskava on viimistlusel. Lähemat informatsiooni saab Linda Einpaul’ilt 313-561-7135 või aadressil http://www.worldestonia.com/kodu/klenk.htm
KLENK
High-Ranking State Department Official Says US Wants Visa-Free Entry for Estonians
ER – Mark Pekala, US deputy assistant secretary of state on European and Eurasian affairs, has said the United States considers it important that Estonian citizens would be able to travel to the United States without a visa in the future.
Pekala said the topic of Estonia’s joining the US visa waiver program had been raised during his meetings with the Estonian president and politicians and that the United States understood the importance of the topic for Estonia domestically and politically.
The United States very much wants Estonians to be able to travel to the United States without a visa, Pekala said.
The United States understands that the matter is important emotionally and psychologically, and is of importance also in bilateral relations, said Pekala.
Pekala had meetings during his visit to Estonia with President Arnold Rüütel, Foreign Minister Urmas Paet, members of the government, managers of Enterprise Estonia and MPs.
Iraqi Govt Rep Asks Estonia to Remain
ER – A special representative of the Iraqi government taking part in a conference of Iraqi coalition forces has asked the Estonian defence forces to continue their mission in the country.
In the framework of the Iraqi coalition forces conference in Warsaw, chief of staff of the Estonian defence forces Brig. Gen. Alar Laneman met with the special representative of the Iraqi government.
Besides asking the Estonians to continue their stay, Laneman said the representative thanked Estonia for its participation in the reconstruction of the country.
Representatives of nearly 80 countries, including those from the 26 countries whose military units are taking part in the operation, attended the conference.
Senior Diplomat to Become Foreign Affairs Adviser to Estonian President
ER – Long-serving diplomat Sven Jürgenson is about to assume the post of foreign affairs adviser to Estonia’s new President Toomas Hendrik Ilves.
Jürgenson is currently the Foreign Ministry’s undersecretary for political affairs.
Jürgenson, an information processing graduate of the Tallinn University of Technology, joined the Foreign Service in 1991.
From 2000-2003 Jürgenson served as Estonia’s ambassador to the United States. Jürgenson was appointed ambassador to the United Nations in 1998 and before that, in 1996-1998, he worked as head of the Foreign Ministry’s political department, serving at the same time as the country’s ambassador to Turkey.
Estonians Expect New President to Focus on Social Issues – Survey
ER – Estonians expect the newly-elected President Toomas Hendrik Ilves to devote himself above all to social issues, a survey shows.
The study revealed that 22 per cent of Estonian residents, particularly those aged 35-54, would like Ilves to focus on social policy instead of foreign policy.
At the same time, the least well-to-do attach less importance to the social sphere than average as “they have probably realized that the president has only marginal resources for addressing this issue,” sociologist Kalev Petti from the Faktum & Ariko Research Company said.
Fourteen per cent of those polled would like the President to focus on educational issues while only 10 per cent have expectations related to foreign policy or children’s and youth issues.
Russian-speakers’ expectations of the President devoting himself to domestic affairs are considerably higher than ethnic Estonians’.
Only 2.6 per cent of respondents see Ilves as a balancing force consolidating the nation.
As many as 30 per cent of the polled have no expectations regarding the new head of state, the survey showed.
Paradoxically, it is mostly younger respondents who are unable to put their hopes and expectations into words even though Ilves is their favourite.
Asked to identify Ilves’ shortcomings, 72 per cent of respondents could not name any.
President of the Republic at the Inauguration Ceremony
9 October 2006
Based on popular demand, we are pleased to bring our readers the conclusion of President Ilves’ inauguration speech.
If we would like to leave to the generation born in independent Estonia a mentally healthy state, we should not apply the past as a cudgel. The past itself cannot punish or impeach anybody if the past is transparent, known and disclosed.
The time has come to turn a new page and think about future. However, we should do more than just ask the others to apologise and the others to forgive. If we would like Estonia to be great and generous, we should offer everybody living here something unique, exclusively Estonian and attractive. We should provide a reason that would keep the young in Estonia and would return the tens of thousands who have left Estonia during the last fifteen years.
The new page Estonia has turned presupposes that we are positively transforming: that we will not accuse, that we will neither intimidate nor threaten, neither retaliate nor insult. We should start behaving the way we would like others to treat us. Other people and other states.
The alternative shall be harsh. This would be a state struggling for existence, a state with winners and losers. In relationship between states the large would win the small and the brutal force would determine the outcome. We would like Estonia – as small as it is – to be treated equally. To enjoy the same rules everywhere, which we apply to others. However, it means that also internally we shall behave in such a way.
Dear friends,
Let us be honest – recently we have done well as a state and as a nation. Our economy is recovering, wages and pensions are increasing, the living standard is improving. Estonia belongs to the NATO and the European Union. As a state and as a nation we have reached targets, which merely a generation ago, in 1986, were from fiction never to be published.
There has been wailing that after the accession to the NATO and the European Union Estonia has no goal. Just like a student we have worked hard for more than ten years, successfully graduated from the university and achieved everything we intended to while growing up. In a way we are at a loss now: what to do now as an adult. What kind of targets to set; what kind of responsibility to assume as an adult state?
However, while setting targets let us ask ourselves and ask honestly: have the people and the state internally done equally well?
What has happened to our dreamland, to the democratic Republic of Estonia if its citizens are afraid to freely express their opinion; if the citizens have become scared and frustrated to act as citizens, to implement the duty of citizen and follow one’s conscience?
Plans to mine phosphorite, which once enkindled our independence movement have transformed into our own businessmen’s plan to open new oil-shale mines. Is the threat to Estonia’s nature now really less significant? Should the people in Virumaa take it more calmly now that the potential environmental catastrophe will be caused not by decision-makers in Moscow but in Tallinn?
Could we be proud and be satisfied with a situation in which regional development depends on partisan obedience of local decision-makers and not on the needs of the local people. Is it reasonable that public offices and even hospital managements are manned by partisan membership, not competency?
In my heart the Republic of Estonia is enshrined in the idea from the Manifesto of Independence I would like to quote “All citizens of Estonia, regardless of their faith, nation and political views, are equally protected by Estonia’s legislation and courts”. This idea has been the underlying concept of citizens’ Estonia from the very beginning.
Dear fellow-countrymen here as well as at television screens, radio sets and computers!
Having become an independent sovereign and successful economy, I would like to reiterate our key task: to deliver in five years such a Republic of Estonia, which is led by its people and not by a handful of people. The state is not a politicians’ club with a membership card as an entrance pass. The democratic state is what we are obliged to stick to and work with. These are the lasts we are to stick to.
The people of Estonia should sense that Estonia cares; that they live in a state, which takes care of them. If we would like Estonia to rank high by economic growth and welfare, not by suicides and depressed people, we have to care.
The people of Estonia should realise that this is their state. It is then that they look at the world and conclude that although Estonia is small, it is much greater than one would guess by its population.
Estonia has proved that it can deliver. Accession to the European Union and NATO as well as the Tiger Leap would have remained glorious plans if we had not pulled ourselves together and acted jointly.
We will be able to reach also new targets. My predecessors, President Lennart Meri and President Arnold Rüütel whose work I recognise and respect, quoted at their inauguration speeches a line from our Manifesto of Independence: “Estonia, you are standing on the threshold of a hopeful future!”
The people of Estonia have created their future and crossed the threshold. This is why I commence my term of office with a call to all fellow-citizens: this is your state, its future is in your hands. Only you enjoy the privilege as well the duty to decide how we shall move forward and what kind of Estonia we will leave to our children.
Will it be the kind of Estonia, which cares for others, be it a new neighbourr of the European Union or your own neighbour? Or maybe an Estonia where we will not notice anybody but us? Will we hold the past against our fellow-citizens or will we be looking together for new solutions? Will we be alienated from the state or will we win with love and care so that for all of us our fartherland would be a source of joy and delight?
Let us make Estonia greater! This is an appeal to you, dear people, to the Riigikogu and Government, to myself – to all of us.
+++++
|
