|
Gaidide ja skautide aastakoosolekud Järvemetsal
Sügisene Järvemetsa oli kauniks ja värskeks taustaks USA eesti gaidide ja skautide malevate juhtkonna aastakoosolekuks. Malevaid ootab ees põnev ja sisukas aasta ning kutsutakse praegusi ja endiseid skaute ja gaide ühinema tegevusega! Foto: Linda Linask
Jahedal ja päikesepaistelisel sügispäeval, 13. oktoobril 2007, kogunes USA gaid- ja skautpere oma aastakoosolekutele. Kaugemaks külaliseks oli välis-Eesti Gaidide Liidu peagaid gdr Ingrid Kütt.
Koosolekud kulgesid sujuvalt. Suuremaks probleemiks oli taas nooremate osavõtjate vähesus.
Valmistati ette eeloleva aasta tegevuskava. Suurimaks ürituseks osutub suurlaager Muskoka Kotkajärvel Kanadas 16. – 23. august, 2008. Ootame suurearvulist osavõttu! Veel on tegevuskavas ettenähtud verivorstide tegemine, metsajõulupuu, Vabariigi aastapäeva tähistamine üksustes, Jüripäev Järvemetsal, malevate suvelaagrid, lisaks mõned nädalalõpu laagrid ja talgud. Igasugune abi on alati teretulnud!
Rõõm on teatada, et edukalt esitas oma gaidertöö metsamängude teemal värske gaider Tiina Kaia Ets. Õnnitleme!
Toimusid ka valimised. Tagasi valiti Eesti Gaidide Malev USAs juht ngdr. Leena Kangro ja Eesti Gaiderite Kogu Koondis USAs juhataja gdr. Epp Vinkman. Skautidel on uuteks juhtideks: Eesti Skautide Malev USAs juhiks skm. Tiina Fischgrund ja Eesti Skautmasterite Kogu Koondis USAs esimeheks skm. Gunnar Tamm.
Maitsvate roogade eest hoolitses jällegi meie tubli peakokk Virve-Kai Bulla ja teda abistasid Linda Linask, Velda Morgen ja Jason Menser.
Aastakoosolekud lõpetati lippude langetamisega juba hämarduvas metsas. Mõned asusid koduteele ja osa jäid nautima metsavõlusid lõkke ääres ja saunas.
Urve Põhi koostöös mitmega
Luukerede polonees
Ilmar Mikiver
Kuulda George Sorosi ja Daniel Cohn-Benditi ettepanekuid Euroopa Liidu reformimiseks on nagu kaasa elada möödunud sajandi vasakpoolsete luukerede järsule väljakukkumisele riidekapist.
Ainult et meile, eestlastele, ei oleks see vaatemäng mitte kergeks divertismendiks, vaid põrutavaks hoiatuseks. Need ultra-vasakpoolsed härrad – nn. eurokraadid – püüavad nimelt Ühendkuningriiki, Poolat ja potentsiaalselt mitmeid teisigi Ameerika-sõbralikke riike, kaasa arvatud Eestit, Euroopa Liidust välja lüüa. Septembri algul Brüsselis toimunud Euroopa küsimuste sümpoosionil leidsid Soros ja Cohn-Bendit, et riigid, kes ei ole “küllalt euroopalikud”, st. ei poolda Euroopa Liidu (EL-i) muutmist bürokraatlikuks hiigelriigiks, tuleb EL-i liikmeskonnast kõrvaldada. “Euroopalik” on nende arust selline super-riik, nagu seda ette nägi aastal 2005 läbi kukkunud EL-i põhikirjakavand. Selline klausel võib tähendada vetot eelkõige Inglismaale ja Poolale – väga kummaliste “mitte-eurooopalike” süüdistuste põhjal. Neid kirjeldab lähemalt ühes hiljutises Washington Timesis belgia publitsist ja ameerika Hooveri Instituudi teadur Paul Belien, kes viibis mainitud kokkutulekul. Ta ütleb:
“George Soros väitis, et EL on “avatud ühiskonna kehastus” (mida see iganes tähendab!), kuna Cohn-Bendit nõudis, et EL välistaks oma liikmeskonnast kõik need riigid, kes ei ole “küllalt euroopalikud”. Mõlemad eurokraadid on Inglismaa vastu põhjusel, et inglased ei ole nõus loobuma oma parlamentaarsest demokraatiast ega alistuma ülemandrilisele valitsusvõimule, mis ei ole rahva poolt valitud. Poola aga ei ole nende arust küllalt euroopalik seetõttu, et Varssavi valitsus ei kirjuta alla surmanuhtlusi keelustavale EL-i deklaratsioonile, nõuab aga tunnustuse andmist judeo-kristlikule elemendile Euroopa kultuuripärandis”.
Poola juhtum oleks erakordselt kaastunnet äratav. Alates 8. sajandist, mil Poola riik rajati, on seda läänemeremaad nii tihti tükeldatud ja jagatud, et tänapäeval on raske kaardil näidata, kus paiknevad ehtsa Poola piirid. Lisaks Austriale, Preisi riigile, Leedule, Hitleri Saksamaale ja Nõukogude Liidule, kes kõik on vähemalt mõnda osa Poolast valitsenud, tahavad eurokraadid nüüd jälle Poolat lahutada tema rahvuslikust kultuuripärandist, tahavad panna poola pani unustama krakovjakki ja tantsima Pariisi viisistatud poloneesi.
Paul Belien ei selgita lähemalt, mida George Soros mõtleb “avatud ühiskonna” all, kuid taotlus muuta EL eksklusiivseks ilmlike eurokraatide klubiks on kahtlaselt sarnane George Orwelli “doublespeakile”, milles must tähendab valget ja vabadus tähendab vangistust. Soros kuulub maailma rikkaimate meeste hulka, kes võib panna mängu miljoneid dollareid oma meelisharrastuse rahastamiseks – ja on seda ka teinud – nimelt vaenu õhutamiseks Ameerika vastu ning Bushi valitsuse kukutamiseks.
Praegu USA-s käimasolevas valimistsüklis on Sorosi eelistatuimaks tehnikaks finantseerida anti-ameerikalikke gruppe organisatsiooni MoveOn.org-i kaudu, mida Washington Timesi kolumnist Michelle Malkin iseloomustab kui “nood vasaku tiiva äärmuslased”, kes “on süüdistanud reeturina USA Iraagi kaitsejõudude ülemjuhatajat kindral Petraeust” (Nad on moonutanud ta nime “Kindral Betray-Us-iks”).
Kuid mis on sel tegu Euroopa Liiduga?
Võime küsida: kas ei ole George Soros ja Daniel Cohn-Bendit nagu järsku kapist välja pudenenud skeletid 1960. aastaist? Nad elavad uuesti läbi lillelaste ja hipide võitlust, mis sundis Prantsuse presidendi Charles de Gaulle’i 1968. a. ametist tagasi astuma. Nüüd on teretulnud tüliõunaks veel Euroopa Liidu reformikava, mida eurokraadid püüavad iga hinna eest manööverdada sotsialismi rööbastele ja hoida eemale parlamentaarse demokraatia mõjudest.
Daniel Cohen-Bendit oli 1968. a. mässavate tudengite silmapaistvamaid liidreid saksa nn.”punabrigaadide” juhtiva kujuna, käsikäes kurikuulsa Baader-Meinhofi gängi ja teiste vasakpoolsete grupeeringutega, kellest mõnigi oli ära teeninud ametliku klassifikatsiooni terroristliku jõuguna. Vaatlejad iseloomustasid neid “Brigaade” marksistlike, leninistlike või maoistlikena – või kõigi kolmena korraga. Cohn-Benditi garderoobis peitub ikka veel üks skelett 1968. aastast – soov muuta maailma teiseks.
Silmatorkav erinevus tollase ja praeguse vahel on siiski see, et Cohn-Bendit taotleb nüüd parlamantaarse korra kaotamist Euroopas, kuid istub samal ajal ise hea parlamentaristina Saksa Liidupäevas (Bundestagis) “roheliste” partei esindajana.
Millist värvi on vaja eesti ajaloole?
Vello Helk 12.10.2007
Minu 11 aasta eest ilmunud analüüs ”Eesti ajalugu on mitmetahuline” (Looming 1996/2, lk. 225-241) sisaldab ülevaate elavast diskussioonist, mis Eesti taasvabanemise kulgedes kees Pätsi ja Laidoneri rolli ümber. Juba tookord mängis tähtsat osa Magnus Ilmjärv, kes 1993. aastal avaldas uurimuse ”Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Balti riigid ja Soome 1934-1940)”. Tema lõppjärelduseks on, et N. Liidule järeleandlik ja Saksamaale orienteeritud välispoliitika ei päästnud Balti riike (lk. 137). Oletuseks jääb aga väide, et iseseisvuse kaotamisel sai määravaks autoritaarne riiklik korraldus, mis röövis Balti riikidelt võimaluse vabalt kaasa rääkida oma tuleviku kujundamiseks. Tema vaatab seda kohaliku mätta otsast, just nagu oleks sõltunud palju Eesti hoiakust. Kõige hädaohtlikum Balti riikidele polnud nende, vaid hoopis N. Liidu Saksa-orientatsioon, MRP 1939. aasta augustis. Hiljemalt pärast seda polnud Eestil enam kaasarääkimisõigust, see oli maetud suurvõimude konfliktide ja reaalpoliitika hauda. Kas 1945. aasta algul jaotati Jaltas Euroopat riigikordi arvestades? Kindlasti mitte, aga see ei huvita Ilmjärve.
Samas artiklis küsisin: mida mõtleb Ilmjärv sini-must-valge ajaloo all, et seda polevat võimalik kirjutada (Looming 1993/8, lk. 1119)? Lisasin, et sini-must-valge oli enne Pätsi ja jääb loodetavasti edaspidigi eestlaste ja eestluse sümboliks – millist värvi eelistab Ilmjärv?
Sellele pole ma kunagi vastust saanud. Arengut jälgides on jäänud mulje, et sini-must-valge on ainult kamuflaazh, maskeering, mille abil püütakse varjata vahepealse süsteemi õigustamist.
Ajaloolane David Vseviov arvab, et viimase 15 aasta jooksul pole avaldatud ühtegi põhjapanevat uurimust selle kohta, kuidas Nõukogude Eesti toimis, kuidas funktsioneerisid käsuliinid. Me ei tea, kui palju otsustasid komparteilased, kui palju mitteparteilased, kui palju otsustasid KGB agendid, kui palju otsustas Moskva, kui palju Tallinn.
See ei vasta küll täiesti tõele, sest viimastel aastatel on ilmunud ülevaateid süsteemi funktsioonidest ja funktsionäridest, aga enamasti stalinismi perioodist. Hilisemast ajast on peamiselt isiklikke mälestusi, mis on tihti positiivsed. See on ka loomulik, sest enamikul tuli olukorraga kohaneda, saavutada parimat antud võimaluste raamides, mis ka vahetevahel õnnestus. Erandite hulgas on Heino Kiige mälestused (näiteks „Julgeolekust (KGB)“ 2006; “Vabanemise rõõmud“ 2007), mis annavad vahetevahel hoopis teise pildi tookordse (ja ka nüüdse) Eesti kultuuritegelastest ja nende poliitilistest vahikoertest, kui seda pakuvad nende endi meenutused.
Vaikitakse 1970-1980-ndate aastate kommunistide vägitegudest. Nende uurimine jääb vist järgmiste põlvkondade hooleks – kui jõutakse üldse nii kaugele? Tähelepanu on koondunud Eesti Vabariigi probleemidele, mille uurimisel laskutakse juba sopalehtede tasemele. Nagu näitas Jaak Valge, on Magnus Ilmjärv pannud suurt rõhku mitmele pisiasjale, koguni väärtõlgendustega. Ilmjärve uurimuste taustal kartis Kaido Jaanson, et nüüd hakatakse iga Moskvaga lävija peale näpuga näitama, et näete, ka tema… (Postimees 23.09.1999). Nii kaugele pole veel jõutud, aga tendents on olemas, kuigi rõhutatakse,et see olevat hädavajalik heanaaberlike suhete saavutamiseks.
Tallinna Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Maria Mälksoo ütleb, et ei olegi kollektiivselt mäletatu mitte niivõrd mineviku- kui oleviku- ja tulevikuküsimus, kuna käesoleva hetke probleemid kalduvad määrama, missugust minevikku üldse mäletatakse ja kuidas.
Kuna Moskva soovib peale suruda oma versiooni Eesti ajaloo kohta, siis on alistujatel üha suurem sõnaõigus. Ajalookirjutus veab vägisi tagasi ENSV juurde, leitakse üha rohkem selle positiivseid külgi. Nii jääb vahel mulje, et mõne arvates oleks tulnud juba 1918. aastal nõukogudega leivad ühte kappi panna, et Eesti vabariik oli viga. Eesti oleks saanud siis täisvärvides ajaloo – ja oleks nüüdseks juba ajalugu. Nii on sini-must-valge küll kasulik kattemantel punase plagu üle, aga samal ajal tülikas, sest leidub liiga palju neid, kes hoiavad kinni selle tõelisest tähendusest. Neid saab aga iseloomustada natsidena, sest nad ei taha mõista eesti ja vene rahva kokkukuuluvust.
Väikerahvaste enesemääramiseõigus on olnud Eesti vabadusnõuete alustala. Aga 1940. aastal väitsid Johannes Lauristin ja Nigol Andresen, et Eesti polevatki olnud iseseisev, tõeline iseseisvus tulnud alles N. Liidu osariigina. Hiljem kordas seda Johannes Vares-Barbarus ja samu geopoliitilisi argumente võis lugeda veel pärast Eesti taasiseseisvumist (Vikerkaar 1994/2, lk. 71-72).
Praegu kirjutab Venemaa ajalugu ümber jõu positsioonilt. Mis positsioonilt peab Eesti oma ajalugu kirjutama? Jõudu ei ole, tõde pidi olema suhteline. Osa endisi seltsimehi võtab juba Venemaa kirjutatud ajalugu omaks. Mil viisil edasi?
Riik pumpab Eestist kodanikke välja
21.- 22. septembril korraldas Tööturuamet suure meediakära saatel EURES-e (European Employment Services) töölaada, kus jagati teavet välismaale töölemineku asjus Rootsi, Norra, Saksamaa, Hispaania, Soome ja Inglismaa tööturuametite esindajate poolt. Kohal olid isegi Soome ja Norra tööandjad, kes viisid kohapeal läbi töölevärbamist. Et tulijaid rohkem oleks, reklaamiti üritust kui tasuta töölaata.
Kes ei tea, siis EURES on Euroopa Komisjoni loodud üle-euroopaline töövahenduse võrgustik. Tööturuameti EURES-e spetsialistid annavad välismaale minekuks püsivalt nõu Tallinnas, Ida Virumaal, Tartus ja Pärnus. Lisaks on kõikides Eesti Tööturuameti esindustes palgal ka EURES-e kontaktisikud. Kõik näib tore ning tõepoolest vajab inimene igakülgset infot, kui ta kavandab minna võõrsile tööle, kuid ….
Ma ei saa midagi parata, et lugedes kutseid tulla välismaale tööle, tulevad paratamatult meelde Eesti tööandjate kurvad avaldused, et tööjõudu on pea võimatu leida, tulevad meelde kinnitused, et me oleme Läti ja Leeduga võrreldes hetkel veel heas olukorras, kuid väljarännu kasvades muutub asi tõsiseks, tulevad meelde viimasel ajal üha sagedamini kuuldud väited väljastpoolt tööjõu sissetoomise vajalikkusest ning ka statistikaameti andmed, et lisaks kõigele väheneb Eestis tööealiste inimeste arv ning kasvab pensionäride hulk. Välisinvesteeriajd lahkuvadki juba tööjõu puuduse tõttu.
Pole kahtlustki, et olukord Eestis nõuab riigi igakülgset panustust kvalifitseeritud tööjõu olemasollu, nende koolitamist vastavalt tööturu vajadustele ning võimaluste loomist tööhõive tagamiseks. Midagi ka tehakse. Räägitakse arengustrateegiatest, järelejõudmisest Euroopa kekmisele palgatasemele jne. Pea olematu eelarvega Migratsioonifond, mis algselt loodi venestamiseesmärgil sissetoodud muulaste väljarände toetamiseks tegeleb nüüd võõrsile läinud eestlaste Eestisse tagasituleku nõustamise ja abistamisega ning isegi president on kõiki neid koju kutsunud.
Siin tekib aga igale tervemõistusega inimesel ridamisi küsimusi ja sügavaid kahtlusi riigitegelaste kahepalgelisuses. Miks tegeleb riiklik Tööturuamet samal ajal, kui meil endal tööjõudu napib ja üha vähemaks jääb, Euroopa Komisjoni kaasabil tööjõu väljapumpamisega Eestist ning välismaale siirdumise avaliku propageerimisega? Kas tegemist on lihtsalt mõtlematuse ja rumalusega? Vaevalt. Selge on, et Eesti huvides tööjõu vähenemine pole ning valitsuse teadmata ja heakskiiduta ei saa selline asi toimuda. Kuid kelle huvides tegutsetakse? Brüsseli? Või hoopis Kremli? Kas sellel suurt vahet ongi? Nägime ju hiljuti Eestit külastanud kõrge EL ametniku käitumise läbi, kuidas Moskva eesti-vaenulik ja valelik retoorika kõlas läbi Brüsseli suu.
Vaatame mida ütleb Tööturuameti põhikiri. Sealt loeme, et “Ameti tegevusvaldkonnaks on riigi tööturupoliitika elluviimine…” Milles tööturupoliitika seisneb ei selgitata, kuid see-eest on muude asjade seas kenasti üles loetud, et: “Eesti riikliku arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks meetme 1.3 «Võrdsed võimalused tööturul» ja Euroopa Ühenduse algatuse Equal rakendusüksuse ülesannete täitmine ning EURES võrgustikuga seonduvate tegevuste ja teenuste osutamine ning korraldamine” kuuluvad Tööturuameti ülesannete hulka. Seega võib aru saada, et riiklik tööturupoiliitika osaks ongi Eesti tööjöu välismaale kupeldamine ja võõrtööjõu sissetoomine.
Ühe käega antakse, teisega võetakse. Antakse lootusi Eesti jätkusuutliku arengu kohta, mille kohaselt olevat Eesti peatselt üks viiest rikkaimast Euroopa maast. Samas võetakse võimalus ettevõtjatel tööjõu-puuduse tõttu laiendada tootmist ja teenindust, võetakse võimalus uute ettevõtete loomiseks, võetakse võimalus Eesti majanduse edasiseks arenguks, põhjus siia investeerimiseks. Võetakse iga maksumaksja taskust lahkujate koolitamiseks kulunud raha.
Iga eestlase lahkumine kahjustab Eesti konkurentsivõimet ja tulevikuväljavaateid. Musta stsenaariumi järgi saab alanud majandusseisakust langus, muutudes varem või hiljem kriisiks ja seda kõike Eesti riigi mahitamisel ja toel. Asi polekski ehk nii hull, kui kõik lahkujad naaseksid, kuid me teame, et see ei ole nii. Lahkuvad eeskätt noored ja töövõimelised inimesed. Suur osa neist jäävad võõrsile alatiseks, abielluvad, loovad pere.
Soodustades eestlaste lahkumist kodumaalt, teeb valitsus samal ajal usinalt silma siia jäävatele nn. kodakondsuseta isikutele, kellel on Euroopasse ja mujale Läände siirdumise võimalused oluliselt väiksemad. Seletamatutel asjaoludel ei taha Eesti riik avalikult tunnistada fakti, et kõik need isikud on tegelikult õigusjärgsed Vene Föderatsiooni kodanikud, kellelt tuleb nõuda, et nad lihtsalt oma passi Vene saatkonnas ära vormistaks. See-eest propageeritakse neile, nii ida kui lääne mahitamisel, hoopis piiramatut võimalust ja lihtsustatud korda astuda Eesti kodakondsusesse. Naturaliseeritud uuskodanikele ja siin elamislubadega elavatele hilismigrantidele on loodud inimõiguste tagamise ja perekondade ühinemise ülla sildi all pea piiramatu võimalus tuua Venemaalt sisse tuhandid perekonnaliikmeid ja sugulasi. “See on rõõmustav”, teatas rahvastikuminister Urve Palo 1. oktoobri ETV hommikusaates (sic!), olles ilmselt siiralt õnnelik, et saab ise kaasa aidata eestlaste osatähtsuse vähendamisele. Ajakirjanduse andmetel lokkab laialt ka abiellumisäri Venemaalt Eestisse. Ja seda kõike täiesti kvoodivabalt.
Kõigile Eestis elavaile muulastele kodakondsuse andmine on kuulutatud koalitsiooni ja integratsioonikava eesmärgiks ning alles see oli, kui Ansip leidis, et isegi kriminaalkurjategijaile tuleks Eesti kodakondsus anda. Rahvastikuminister Palo tahab neile asja teha lausa nii kergeks, et lisaks eksami ajal laual niigi avatud õppematerjalidele, poleks kodakondsuseksami andmiseks enam eesti keeltki tarvis. Huvitav, kas eesti keele eksamid käivad samamoodi? ETV saadetele on juba keeleseadust eirates lisandunud venekeelsed subtiitrid. Et venelased ennast Eestis tõeliselt hästi tunneksid, end eesti keele õppimise ega kasutamisega vaevama ei peaks ja siit ära ei kipuks, lubatakse luua venekeelne TV kanal ja ajalehti veel juurdegi ning asutakse punaprofessorite loodud integratsioonikava põhjal eestlasi integreerima. Hiiliv kakskeelsuse kehtestamine käib täistuuridel. Mitte ükski erakond ei ole selliseid suundumusi hukka mõistnud.
Mis on sellise poliitika eesmärk? Kodanikkkonna väljavahetamine? Eestlastest kodanike arv kahaneb, muulaste oma kasvab, koos sellega nende otsustamisõigus riiklikes küsimustes. Samas teame aprillimässu kogemustest, et kergelt saadud kodakondsus ei tähenda kaugelti mitte lojaalsust Eesti riigile. See ei paista riigi-tegelastele aga muret tegevat. On täpselt prognoositav, kuhu viib vaenulike, aga see-eest otsustusvõimeliste kodanike pidurdamatu kasv ja mis saab eestlaste peremeheõigusega meie omal maal. Esimeseks sammuks on kahtlemata kakskeelsuse seadustamine. Kui lisada siia veel EL-i piiramatu ja vaba liikumise printsiip, millega on ka Eesti ühinenud, siis võib ennustada, et niipea, kui meie elatustase hakkab lähenema ülejäänud EL-i omale, algab ka tõkestamatu immigratsioon mujalt, mis viib eestlaste osakaalu kiirelt alla 50 protsendi. Meenutuseks veel, et kõigile siinelavatele välismaalastele on antud ka piiramatu õigus osaleda nii meie kohalikel valimistel kui ka neil kandideerimiseks.
Matusekellad, milles lisaks rahvastikuministri venestamistegevusele ühe kellukesena heliseb ka riiklik tööturupoliitika, kuulutavad Eesti rahvale ja rahvusriigile kadu. Ettevalmistusi selleks on meie endi riigijuhtide poolt tehtud, nii juriidiliselt kui praktiliselt juba aastaid. Edukalt mahasurutud aprillimäss on sellele kummalisel kombel vaid hoogu juurde andnud. Ja ei ole vähimatki vahet milline erakond või kaolitsioon parasjagu võimul on – erinevast poliitilisest retoorikast hoolimata on kõigi tegevus samasuunaline.
Henn Põlluaas
Eesti Demokraatlik Rahvuslike Jõudude Koostöökoja juht
Playboy
Elupartnerid ja Playboy reklaam. Foto: Viido Polikarpus
Mulle tundub, et ma hakkan vanaks jääma. Tegelikult – ma juba olengi vana. Täna treeningusaalist tööle jalutades märkasin ma hulganisti Playboy reklaame, neid oli isegi prügikastidel, andes teada – Playboy on lõpuks ometi Eestisse jõudnud! Minule on see kära arusaamatu. Igaüks teab, et eesti naised on ilusad, mida saab Hugh Hefner siin midagi uut lisada? Mida üllatavat võib ta mulle öelda, mida ma ei teaks juba puberteediajast peale?
Mis puutub aga meestesse – ma ei tea, et eesti meeste puhul oleks nii suurt kära tehtud. Ütlen seda ainult sellepärast, et minu meelest pole Playboy jõudmine, kas Eestisse või kuskile mujale mingi suur ja põnev asi. Arvasin, et nende äri on juba üldse lõppenud, seda juba aastaid tagasi, ja et see ajakiri elab edasi lihtsalt inertsist. Playboy-filosoofia tekkis ju vastukaaluks 1950ndate aastate puritaanlusele. Ajal, mil meeste juuksed olid sõjaväelaslikult lühikeseks pügatud ja naised kandsid tolmuimejaga põrandaid puhastades kaelas pärlikeed ja jalas kõrgeid kontsi. Nii igatahes näitas neid TV.
Igatahes, kui ma ka olen jäänud vanaks, siis loodetavasti olen saanud ka natuke targemaks – ma pole mingilgi määral huvitatud Playboyst!
Eelmisel aastal sõitsin ma kogu aeg Tallinna ja Lõuna-Eesti vahet. Päevadest said nädalad, nädalatest kuud ja äkki oligi aasta möödas. See oli aasta, mil mul perekonnaasjade kõrvalt polnud aegagi käia jõusaalis. Kui see võimalus ükskord tekkis, siis selgus, et jõusaal oli hoopis oma uksed sulgenud, majagi oli lammutatud, selle asemel avatakse varsti arvatavasti uued kohvikud ja restoranid. Niisiis juhtus see, mis juhtuma pidi – kui sa lõpetad treeningu ja sööd edasi endisel moel, siis on see nagu aamen kirikus, et sa hakkad kaalus juurde võtma. Kõigepealt jäävad riided natuke kitsaks, siis ei mahu enam su lemmikteksad jalga, lõpuks pead hakkama mõtlema üldse uue garderoobi peale. Juhtus sedamoodi, et sõbrad hakkasid mulle ütlema, et nüüd näen ma välja nagu edukas restoraniomanik, et mehel peabki natuke liha luudel olema, jne. Uskusin nende juttu selle ajani, kui minu äripartner Aavo Kõiv tuli Floridast Tallinna. Ta polnud siin kuus aastat käinud ja polnud siis midagi imestada, et kõikjal oli toimunud muutusi, ka minus. Ta ei jätnud mind rahule oma jutuga sellest, kui paksuks ma olen läinud võrreldes ajaga, mil ta mind viimati nägi. Hakkasin ennast jälgima ja märkasin, et ilmselt liialdan ma magusate kringlitega ja kartulitega. Minu lemmikroog Eesti Maja restoranis on praekartul juustuga, Ameerikas olid selleks pitsa ja saiakesed. Pitsaga saavad eestlased hakkama ka siin, Tallinnas, eriti hea on see Harju tänaval asuvas American Pizza´s. Aavo sõi pitsat aga kuskil mujal ja jäi haigeks, nii et ma ei soovitaks süüa pitsat mingis valimata kohas. Kaua aega mõtlesin, et bagels´ist võiks saada Eesti Nokia, aga kuna seda pole veel juhtunud, siis olen loobunud sellest mõttest. Kolonel Margus Aruja meelest, kes on pärit Kanadast, sobiks selleks hoopis enam Dunkin Donuts.
No ma ei tea…
Vahel on ka nii, et inimesed näevad sind sellisena, nagu nad sind näha tahavad. 1967. aastal olin ma USA erivägedes ja oma elu parimas vormis. Sel ajal sõitsin Göteborgi. Kui ma olin kohale jõudnud, ruttas Viivi, minu sugulane ja ema parim sõbranna, kohe teistele sugulastele ka minu saabumisest teatama, olid nad mind ju viimati näinud Lübecki põgenikelaagris, kui ma olin viis aastat vana. Kuulsin, kui Viivi ütles telefoni: „Viido on täpselt samasugune nagu alati, suur paks ja lõbus!”
See juhtus palju aastaid tagasi. Usun, et täna ütleksid nad minu kohta ikka sedasama. Ja ma arvan, et ma pole just palju muutunud.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
Seabrooki eestlaskonda tutvustati Rutgersi ülikooli õppejõududele
Üleval: Laudkonnavestlus Seabrookis. Pildil paremalt: Juhan Simonson, John Fuyuuma, James Seabrook ja dr. Matt Matsuda, moderaator.
Foto: Rutgers University/ Nick Romanenko
All: Seabrook Educational and Cultural Center. Pildil paremal Juhan Simonson, vasakul Rutgersi ülikooli president Richard L. McCormick. Tagapõhjal valguspiltide ekraan, millel momendil on nähtaval Seabrooki eesti noorte rahvatantsutrupp.
Foto: Eevi Truumees
New Jersey osariigi riiklik ülikool, ametliku nimega Rutgers, The State University of New Jersey, korraldas käesoleval kevadel oma õppejõududele järjekordse üleosariigilise ring-reisi, mille üheks peatuskohaks oli Lõuna-New Jerseys asuv põllumajanduslik asula Seabrook.
Nagu teame, on Seabrook olnud ka kauaaegseks aktiivseks USA eestlaste keskuseks. Osariigi ulatuses toimuva ringreisi nn. “Rutgers New Faculty Traveling Seminar” algatas neli aastat tagasi Rutgersi ülikooli värskelt valitud president dr. Richard L. McCormick. Ringsõit mööda New Jersey’t on põhiliselt mõeldud hiljuti Rutgersi ülikooli ametisse astunud õppejõududele tutvumaks osariigi geograafia, majanduse, kultuuri, turismi, omavalitsuse struktuuri, elanikkonna ja etniliste gruppide tegevusega ning paljude muude eluvaldkondadega. Moodne ekskursioonibuss mahutab ligi poolsada reisijat. Osavõtjad on tavaliselt väga erinevatelt akadeemilistelt aladelt. On tähelepanuväärt, et nädalase ringreisi on ülikooli president ka alati kaasa teinud. Käesoleval aastal peatuti kaheksateistkümnes eri paigas New Jersey osariigi piirides.
Seabrook köitis Rutgersi ülikooli tähelepanu, kuna sealses põldudega ümbritsetud väikeses asulas asub tööstus, mis toodab põllusaaduste ja aedvilja külmutatud produkte, mida turustatakse isegi väljaspoole Ühendriike. Tööstus, Seabrook Farms, Co., asutati juba eelmise sajandi algpoolel tuntud külmutusprotsesside arengu pioneeri Charles F. Seabrooki poolt. Teiseks Seabrook on tuntud kui unikaalne “global village”, kus aastakümnete jooksul on leidnud töö- ja elukohad tuhanded väga erinevast rahvusest inimesed. Nende hulgas olid hilisemal ajal arvu poolest kõige prominentsemad jaapanlased ja eestlased.
Rutgersi ülikooli õppejõududest koosneva delegatsiooni päevakava nägi ette kohalikus vallavalitsuse hoones asuva keskuse, Seabrook Educational and Cultural Center, külastamist ja ühist lõunat ning sellele järgnevat laudkonnavestlust jaapanlaste ühiskonnale kuuluvas Jodo Shinishu buda templis. Seabrook Educational and Cultural Center asutati 1994. aastal. Selle eesmärgiks on koguda, säilitada ja tutvustada Seabrooki eri rahvustest koosneva elanikkonna kultuuripärandeid, tegevust ja ajalugu. Keskuse rikkalike väljapanekute hulgas on fotosid, dokumente, käsitööesemeid, trükiseid, maale, elulookirjutisi, makett Seabrooki asulast ja muud. Eesti rahvusgrupi väljapanekud on ülevaaatlikud ja silmapaistvad. Keskuse tegevust juhib viieliikmeline nõukogu, mille hulgas on eestlaskonna esindajana Seabrooki Eesti Seltsi esinaine Eevi Truumees. Rutgersi õppejõud viibisid keskuses kaugelt üle tunni ja väljapanekuid jälgiti suure huviga. Eesti rahvusgrupi väljapanekute juures andsid informatsiooni ja selgitusi siinkirjutaja ja Lakewoodist kohale saabunud Juhan Simonson abikaasa Dorotheaga. Külasviibivate akadeemikute poolt esitati rohkelt küsimusi. Erilist huvi pakkusid fotod põgenike teekonnast ja põgenikelaagritest.
Vallamajas asuvast keskusest siirdus Rutgersi delegatsioon tutvuma lähedalasuva buda templiga ja selle usulise traditsoonidega. Sellele järgnevalt pakuti templi seltskondlikus saalis jaapanipärast lõunat. Järgnes laudkonnavestlus Seabrooki elu-olu ja elanikkonna teemadel. Selles osales Rutgersi ülikooli poolt Juhan Simonson, kes lõpetas Rutgersi ülikooli 1956. aastal majandusteaduse ja linnaplaneerimise alal ning kes oli Seabrooki elanik kümmekond aastat Ühendriikidesse saabudes. Teiseks osalejaks olid Seabrook Educational and Cultural Center’i direktor John Fuyuuma ja Seabrook Brothers and Sons, Inc. tööstuse omanik James Seabrook, omaaegse tuntud eestlaste sõbra Charles F. Seabrooki pojapoeg. Diskussioonigrupi moderaatoriks oli Rutgersi ülikooli ajaloo professor dr. Matt Matsuda.
Diskussiooni algatuseks anti igale laudkonnavestlusest osalejale sõna kokkuvõtlikuks sissejuhatuseks. Juhan Simonson oma sõnavõtus andis taustainformatsiooni Eesti riigi ja rahva kohta ning rääkis põgenikuteekonnast ja eestlaste ümberasumisest Ameerikasse, samuti siinse elu algaastate probleemidest. Ta lõi pildi Seabrooki eestlaskonna tegevusrikkast ühiskondlikust elust, rahvuskultuurilistest üritustest, poliitilistest aktsioonidest, meie noorte hariduslikest püüetest ja muust. Kõneleja rõhutas eriliselt Charles F. Seabrooki tähtsat ja tänuväärt rolli ligi tuhande eestlase käendamiseks, kellel avanes selle tõttu võimalus asuda Ühendriikidesse ja alustada siin uut elu. Ta selgitas ka neid rangeid nõudeid, mis meie inimesed pidid läbima, enne kui meil oli võimalik Lääne-Saksamaal asuvatest põgenikelaagritest siia mandrile tulla. Kohalikku elu kirjeldades ta tõi esile, kuidas paljud kõrgema haridusega inimesed leidsid siinse elu algperioodil rakendamist kohalikus vabrikus lihttöölistena. Kuid juba varsti tõusid nad oma elukutsetele vastavatele positsioonidele. Ta rõhutas, et eesti noored, kes on aastate jooksul õppinud lähedal asuvas Bridgetoni keskkoolis, saavutasid juba Ameerikasse saabumise algaastatel häid tulemusi. Juhan Simonson juhtis õppejõudude tähelepanu sellele, et teadaolevalt on ligi sadakond eesti päritoluga üliõpilast lõpetanud Rutgersi ülikooli ning nende hulgas on ka mitmed Seabrooki ühiskonna liikmed. Samuti on Rutgersi ülikoolis olnud aastakümnete jooksul mitmeid eesti päritoluga õppejõude.
Saalis viibinud õppejõudude poolt esitati laudkonna vestlusest osalejatele arvukalt küsimusi. Need hõlmasid etniliste gruppide kooselu ja vahekordi Seabrookis, immigratsiooni-ainelisi teemasid, kohaliku elu arengut, tööolusid ja muud. Tundus, et laudkonnavestluses osalejate poolt antud vastused ja selgitused olid võrdlemisi üksmeelsed. Programmi lõpus esines jaapani naistantsuansambel Minyo Dancers traditsioonilise ja värviküllase ettekandega.
Rutgersi ülikooli külastusretk Seabrooki andis mõjuka võimaluse tutvustada eestlaste tegevust nii üldraames kui ka kohalikult Seabrooki perspektiivist. Jutuajamises kohal-viibivate õppejõududega selgus, et nende hulgas oli ka neid, kes on Eestit või teisi Balti riike külastanud pärast nende riikide taasiseseisvumist. Üks sotsiaalala professor siirdub käesoleva aasta augustis Fullbright teadlasena üheks semestriks Tartu Ülikooli ja samuti Tallinna Ülikooli, et seal uuringuid läbi viia.
Pärast ametliku programmi lõppu vestles ülikooli president dr. McCormick Juhan Simonsoniga ja avaldas talle isiklikku tänu huvitava ettekande eest eestlaskonna tegevuse üle. Juhan Simonson omalt poolt meenutas oma kavatsust koostada ülevaade eestlaste panusest ja seotusest Rutgersi ülikooliga. Dr. McCormick palus sarnast informatsiooni kindlasti saata ka ülikoolile.
Kokkuvõttes võib kinnitada, et Rutgersi ülikooli õppejõudude külastusretk Seabrooki oli ülimalt huvipakkuv ja tulemusterikas nii külastajatele kui ka nende vastuvõtjatele. Kõige tähtsam muidugi on see, et meil avanes järje-kordne võimalus tutvustada Eestit ja eestlasi ameerika haritlaskonnale.
Juhan Simonsoni andmetel
Eevi Truumees
ESTO 2009 uudised
ESTO 2009 logo.
Autor: Hans Moks Torontost
ESTO 2009 orgkomiteel on nüüdseks oma töödes väikene samm edasi tehtud. Nimelt, valisime välja oma logo.
ESTO 2009 logo konkursile laekus 14 kavandit. Orgkomiteel oli väga raske otsust langetada, kuna kõik kavandid sisaldasid huvitavaid ideid edasi antuna erinevate kujundlike lahendustega. Siinkohal täname kõiki loomingulisi inimesi, kes võtsid vaevaks oma ajusid ragistada ja kaastöid meile saata.
Võitjaks osutus ideekavand Hans Moksilt Torontost. Autori sõnade kohaselt on logo motoks – eesti värvid suunavad tee kõrguste poole!
Hans Moks sündis 15. oktoobril 1923. a. Saadjärvel, Eestis. Ta lõpetas Hugo Treffneri gümnaasiumi Tartus ning asus seejärel õppima Tartu Ülikoolis kehakultuuri. 1944. a. põgenes ta Rootsi, kus töö kõrvalt õppis kaugõppe teel disaini. 1951. aastal emigreerus ta Kanadasse. Seal õppis ta kolm aastat kunsti Central Technical õhtukoolis. Hans Moks töötas 30 aastat graafik-disainerina ühe suure Toronto firma juures. Vabal ajal ja hiljem pensionil olles hakkas ta maalima. Esimene iseseisev näitus sai teoks 1997. aasta novembris Torontos. Lisaks loomingulisele tegevusele on Hans Moks tähelepanu pälvinud eduka sportlasena: 50ndatel aastatel oli ta maailma edetabelites odaviske alal esikümnes.
Õnnitleme vanahärrat ja soovime talle tugevat tervist ning jätkuvalt optimistlikku meelt!
Meeli Bagger
ESTO orgkomitee
Valitsus toetas välismissioonide pikendamist
Valitsus kiitis 18. oktoobril heaks viis otsuse eelnõu, millega pikendatakse Eesti kaitseväe välismissioone.
Valitsus toetas kaitseväelaste jätkuvat osalemist rahvusvahelisel missioonil Iraagis, Afganistanis, Bosnias ja Hertsegoviinas ning Kosovos, samuti Kuveidis, Kataris ja Bahreinis. Valitsus toetas ka Eesti kaitseväe kasutamise pikendamist Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupis.
Kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnul osaleb Eesti vaid nendel rahu- või julgeolekutagamise missioonidel, millel on ÜRO julgeolekunõukogu toetus ning missiooni vastuvõtva riigi valitsuse tugi, teatas valitsuse kommunikatsioonibüroo.
Kuveidi, Katari, Bahreini ja Iraagi missiooni soovib valitsus pikendada tuleva aasta jaanuarist kuni aasta lõpuni, juhul kui ÜRO julgeolekunõukogu võtab vastu vastava resolutsiooni.
Ameerika Ühendriikide ning rahvusvaheliste koalitsioonivägede juhitaval julgeolekutagamismissioonil Iraagis osaleb eelnõu kohaselt kuni 40 kaitseväelast. Missiooniks on tuleval aastal kavandatud 37,6 miljonit krooni.
Järgmise aasta lõpuni peaks eelnõu kohaselt pikenema kaitseväe kasutamise tähtaeg ka NATO juhitavate rahvusvaheliste julgeoleku abijõudude rahutagamismissioonil Afganistanis, kus osaleb kuni 150 kaitseväelast.
Eelnõu seletuskirja kohaselt jääb Eesti kontingendi suurus seega praegusega võrreldes samasse suurusjärku.
Praegu on Eestil Afganistanis 127 kaitseväelast, neist õhuväe perrooniteenindusmeeskond ja rahvusvahelise staabi ohvitserid teenivad Kabulis. Eesti kontingendi põhiosa teenib Lõuna-Afganistanis, põhiliselt Helmandi provintsis ja Kandaharis.
Kaitseväe operatsioonideks Afganistanis kulub tuleval aastal umbes 114,1 miljonit krooni.
Valitsus kiitis heaks ka eelnõu, mis pikendab Eesti kaitseväe kasutamise tähtaega Euroopa Liidu relvajõudude juhitaval rahvusvahelisel rahutagamismissioonil Bosnias ja Hertsegoviinas tänavu 9. detsembrist tuleva aasta lõpuni. Missioonil osalejate arv väheneb eelnõu kohaselt viie kaitseväelaseni.
Bosnia ja Hertsegoviina missioonil osalemiseks kulub järgmisel aastal ligi 2,9 miljonit krooni.
Neljanda eelnõuga soovib valitsus pikendada kaitseväe kasutamise aega NATO juhitud Kosovo rahutagamisjõudude koosseisus alates jaanuarist ühe aasta võrra, vähendades koosseisu kuni 40 kaitseväelaseni. Järgmise aasta eelarves on Kosovo missioonideks ette nähtud 29,6 miljonit krooni.
Viies valitsuse heakskiidu saanud eelnõu näeb ette vajadusel kuni 55 kaitseväelase osalemise Põhjala lahingugrupi tegevuses. Selleks on tuleval aastal kavandatud 8,7 miljon krooni.
BNS
Balti riigid maksavad õhuturbe eest 400 000 eurot aastas
Balti riigid peavad tulevast aastast alates tasuma NATO õhuturbemissiooni kulude eest 400 000 eurot aastas ehk 6,24 miljonit Eesti krooni.
Läti kaitseministeerium teatas, et ministeerium tegi parandused tänavu veebruaris allkirjastatud Baltimaade õhuruumi patrullimise leppesse, mille järgi kulub NATO jõudude ülalpidamiseks 1,2 miljonit eurot aastas ning summa jagatakse võrdselt Eesti, Läti ja Leedu vahel.
Igas kuus kulub arvutuste järgi missiooni ülalpidamiseks Leedus Shiauliai lähedal asuvas Zokniai baasis 100 000 eurot. Summa on saadud NATO personali arvukust ja Shiauliai keskmisi hotellihindu arvestades.
Läti kavatseb õhuturbe missiooni eest tasuda riigieelarves kaitseministeeriumile ette nähtud rahast.
Praegu tasub personali ja tehnika transportimise ning ülalpidamise kulud Leedus riik, kelle õhujõud missioonis osalevad.
NATO hävitajad alustasid Balti õhuruumi turvamist 2004. aasta märtsis. Seni on missiooni täitnud USA, Belgia, Taani, Prantsuse, Suurbritannia, Hollandi, Norra, Poola, Hispaania, Türgi ja Saksamaa õhujõud.
Praegu patrullivad Baltimaade õhuruumis Rumeenia hävitajad.
BNS
Valitsus ei kavatse kodakondsuspoliitika põhimõtteid muuta
Valitsus otsustas 18. oktoobril mitte toetada opositsioonilise Keskera-konna ettepanekut lubada praegu vaid eesti keeles toimuvat põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksamit teha edaspidi ka mõnes muus keeles.
Peaministri kohuseid täitev haridus- ja teadusmi-nister Tõnis Lukas ütles ajakirjanikele, et valitsus eelnõu ei toetanud, kuna sellega muudetaks fundamentaalselt Eesti kodakondsussüsteemi põhimõtteid. “Valitsuserakonnad on praegu põhimõtteliselt niisuguste lõdvenduste ja muudatuste vastu,” lausus ta.
Lukase kinnitusel on juba koalitsioonileppes kirjas lubadus jätkata senist kodakondsuspoliitikat, mida valitsuskoalitsioon tema sõnul ka teeb.
Keskfraktsiooni algatatud eelnõu näeb ette, et Eesti põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmist hinnatakse eksamil, mis toimub eksamitegija valikul kas eesti või mõnes Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee enamlevinud töökeeles, milleks on inglise, saksa, prantsuse või vene keel. Lisaks tahab Keskerakond üle 65-aastased kodakondsuse taotlejad eksami sooritamise kohustusest vabastada.
Eelnõu algatajad soovivad muudatusega tõhustada Eesti integratsioonipoliitikat ja suurendada Eesti kodakondsuse soovijate arvu. Muudatuste jõustumine peaks nende hinnangul kiirendama ka kodakondsuseta inimeste lõimumist Eesti ühiskonda.
Eelmise aasta lõpus oli Eestis 125 799 kehtiva elamisloaga määratlemata kodakondsusega inimest. 2004. aastal sai Eesti kodakondsuse 6523, 2005. aastal 7072 ning mullu 4753 inimest.
BNS
Tulid, nägid, võitsid
Estonia Seltsi Segakoori Kontsert EELU Lex. Ave. eesti kirik
New York 7. oktoobril 2007
Koosviibimisel kiriku seltskondlikus ruumis laulis ESS koor tänutäheks veel võõrustajatele paar laulu.
Fotod: Siiri Lind
Stiliseeritud rahvarõivais kolmekümneliikmelises koosseisus külaliskoori kontsert oli New Yorgi piirkonna aasta kõrgpunkte eesti vaimuliku koorimuusika alal. See kontsert, kavalt autentne, stiililt ühtlane ja teostuselt diskreetselt eeskujulik, teenis kuulajaskonnalt ovatsioone ja küsimuse: Miks nad end amatöör-kooriks nimetavad?
See esitus inspireeris allkirjutaja veenet veelkordselt, et eesti koorikultuur polnud mitte ainult kaaluvaks faktoriks maa iseseisvuse taastamisel, vaid on ja jääb ka kaljukindlaks eesti vabaduse mõtte hoidjaks lääne kultuuris nii tänapäeval kui tulevikus. Kava üllatuslikumaks osaks oli rahvusvahelise tunnustuse võitnud eesti helilooja Veljo Tormise loomingu ulatuslik tutvustamine. Tormise oivaline idee – lihtsa eesti rahvalaulule kuldse kunstilise kuue andmisega, võitis maailma tähelepanu ja on tõstnud ka meie enesetunnet maailma rahvuste peres. Kiitus heliloojale! Eriti meeldejäävad olid Tormise pulmalaulud diskreetse stiliseeritud koreograafiaga, sobivaks isegi altari ette kirikus. Teistelt vanameistreilt oli esitatud Cyrillus Kreek (minu õpetaja LoS Seminaris, kes klassi tulles alati kamandas: “Tehke aken kinni!” Ja mitte kunagi: “Pange aken kinni!”). Koidula-Kunileiu tundehell “Mu isamaa on minu arm” mõjus silmi-niisutavalt patriootilise kuulaja hingele ja mälestustele. Noorheliloojaist – ja mõned neist paljutõotavalt – olid kavas: Jürjo, Kendra, Niitmägi, E. Mägi, Siimer, Lattikas. Ainsa võõrkehana selles kavas tundus superstaar Arvo Pärdi “Bogoroditse, devo” vanaslaavi keeles.
Teostuselt oli ettekanne suurepärane ja huvitavalt rikastav tänu dirigent Heli Jürgensoni võimeile. Maestro Jürgenson (1969) on ESS’i peadirigent ja rahvusooper Estonia koormeister alates 2001. a., teinud koostööd Kristliku muusika ühinguga ja valmistanud ette paljusid suurvorme muusika alal. Tal on Grand Prix Barcelona koorivõistluselt 2001 ja parima eesti dirigendi auhind Tallinnas 2005. Huvitava täiskontserdi eest sai ESS koor vaimustava vastuvõtu osaliseks, mis suureks kaotuseks oli tulematajäänuile.
Seltskondlikus osas, rikkalikus söögilauas, anti lilli, kinke, tänu ja tervitusi külaliskunstnikele, koori esimees Marika Pihlile, praost Uudo Tarile, koguduse esimees Voldemar Lundrele ja kõigile abitegelastele unustamatu pärastlõuna eest.
Juta Kurman
Austusavaldus Sir dr. Rein Uritammele
 Ameerika ülikoolides on traditsioon pühitseda “kojutulekut” (homecoming). Nendel kokkutulekutel tihti austatakse isikuid, kes on saavutanud midagi välja-paistvat. Tänavu sai sellise austuse osaliseks Sir dr. Rein Uritam. Ainuke eestlane minu tutvuskonnas, kellel on Briti Sir’i tiitel.
Reinu isa oli metsateadlane Jaan Uritam, kes hiljem õppis teoloogiat Erlangeni ülikoolis, kuid katkestas õpingud enne lõpetamist 1949. aastal, mil avanes võimalus Ameerikasse emigreeruda. Tema perekond on kirjas Reformatsioonist saa-dik Mihkli kirikus Lääne-maal. Reinu ema Alide Sild on pärit Elvast rätsepa ja kaupmehe Silla perekonnast. Tema oli õpetajaks kodumajanduse koolis. Jaan Uritam oli 55-aastane, kui nad Ameerikasse jõudsid ja nii temal, kui ka abikaasal tuli alustada mitte millestki lihttöödel. Ometi suudeti luua ilus kodu, kindlustada vanaduspäevi majanduslikult ja võimaldada esma-klassiline haridus Reinule.
Banketil austuse vastuvõtul oli Reinu kõne lühike. Kaasaegseid üllatas ta sellega, et pärast kolledzhi lõpe-tamist oli ta tõsiselt kaa-lunud muusika ja füüsika-matemaatika vahel. Võitis füüsika. Lühidane, kuid üsna kokkuvõtlik on kirjeldus tema saavutustest “homecoming” kavas:
Rein Uritam ‘61.
Rein Uritam sündis Tartus, Eestis aastal 1939 ja emig-reerus USA-sse aastal 1949. Ta lõpetas Moorehead kesk-kooli aastal 1957 ja aastal 2004 oli ta üks kuuest selle kooli “kuulsate saali” alg-liikmetest. Concordias Uri-tam lõpetas füüsika ja matemaatika teaduskonnad, oli kooli kirjandusajakirja toimetaja, laulis Concordia kooris, oli oma klassi president ja lõputseremoonial pidas klassi nimel kõne (valedictorian). Ta oli esimene Concordia lõpetaja, kes sai Marshalli stipendiumi Oxfordi ülikooli, samuti on ta saanud Danforth, Woodrow Wilsoni ja Rah-vusliku Teaduste Sihtasutuse stipendiume.
Uritam omandas doktori -kraadi füüsikas Princetoni ülikoolis aastal 1968 ja selle järel ühines füüsika osakonnaga Boston Colledge’s, kus ta aastatel 1982 kuni 1996 töötas osakonna juhatajana. Hästi tuntud kui laialdase tagapõhjaga “renessansi inimene”, on tema õpeta-mise erialadeks elementaaraine osakeste fenomenoloogia ja teaduse ja religiooni suhe. Aastal 2002 Briti kuninganna “lõi ta rüütliks”, (Member, Order of the British Empire), tunnustuseks tema tööle ja kauakestnud panusele edutamaks hariduslikke suhteid Marshalli Stipendiaatide Ühistus USA ja Suurbritan-nia vahel. Kestvalt on ta aktiivne Marshalli stipen-diumite toetaja akadee-milistes ringkondades. 1953. aastal Briti Parla-mendi poolt alustatud Marshalli stipendiumid toovad “parimad ja targemad” noored Ameerika ülikooli lõpetajad Inglis-maale, kus nad võivad valida ülikooli, milles oma õpinguid jätkata.
Uritam on abielus Justine Kent Uritammega, kes on panganduse konsultant ja keskkonnaaktivist. Nad on elanud Dovern, Massa-chusettsis aastast 1976, kus nad on aktiivselt juhtivad Doveri kirikus, mille ehitasid puritaanlased aastal 1762. Uritam on tenor-solist kiriku kooris. Neil on kaks poega, Eliot ja Jonathan.
Henn Soonpää
Ilmumas kaks uut raamatut eestlastest II maailmasõjas
2007. aasta jõuludeks ilmub kirjastuselt Grenader/Astlandia kaks uut raamatut eestlastest II maailmasõjas:
Sõjakirjasaatjad Saksa armees II maailmasõjas. Ajakirjanduses ilmunud eesti ja saksa rindereporterite artiklid ja luuletused. Koostaja Mart Laar. 368 lk.
Eesti sõduritest II maailmasõjas on viimastel aastatel kirjutatud mitmeid raamatuid. Uurijate käsutusse on jõudnud hulgaliselt uusi arhiividokumente ning mälestusi. Täiendavaks allikaks on siin ka Eesti sõjakirjasaatjate poolt aastatel 1943–1944 ilmunud artiklid. Loomulikult tuleb nimetatud allikale läheneda kriitiliselt ning pidada meeles, et tegemist oli siiski propagandaga. Teiselt poolt annavad need siiski üsna hästi edasi vähemalt kirjutajate endi meeleolu. Mõningaid erandeid välja arvates on eesti sõjakirjasaatjate lood mitte sulepeast välja imetud, vaid kajastavad tegelikult aset leidnud lahinguid. Arhiividokumentidega kõrvutamisel on mitmegi mehe kirjutised ajaproovile hästi vastu pidanud.
Suurema eestlastest koosneva üksuse — Eesti Leegioni — moodustamisega käis kaasas ka vastava sõjakirjasaatjate üksuse loomine, mille ametlikuks nimeks hiljem 20. Eesti SS-diviisiks kasvanud üksuses sai SS-Kriegsberichter-Zug 20/SS-Kriegsberichter-Trupp 20. Esimesed andmed selle olemasolust pärinevad 1943. aasta märtsi lõpust, sama aasta aprillis liitusid sellega Venda Kask, Karl Gailit, Viktor Massalsky, Kaljo Klaasmann ja Theodor Saareke. Karl Gailiti mälestuste kohaselt otsustas ta saada sõjakirjasaatjaks 1943. aasta alguses, mispeale ta suunati koos mitme teise eestlasega Berliini väljaõppele. Esiteks tuli läbi teha noorte jalaväeõpe, mis kujunes õige karmiks, hinnaalandust ei tehtud kellelegi. Väljaõppe järel saadeti mehed kolmeks kuuks Leningradi alla rindele jalaväekompanii koosseisu „rindepraktikale”. Eestlastest langes siin Viktor Massalsky, Karl Gailit sai selga haavata.
Paranemise järel suunati Gailit Neveli alla sõjakirjasaatjate rühma, mille juhiks oli baltisakslane, Tartust pärit SS-Ustuf. Clapier de Collongues. 1943. aasta lõpul asendati ta Elmar Tõnismäega, kes omakorda vahetati 1944. aasta suvel välja SS-Ustuf Paul Kurbjuhni vastu, kelle ülesandeks, nagu hiljem selgus, oli ka salajaste raportite koostamine otse Berliini eesti sõdurite meeleolu kohta. Rühma kuulus kokku umbes kakskümmend meest, nagu näiteks Gerhard Rahnulo, Helmut Joonuks, Venda Kask, Helmut Neider, Jüri Remmelgas, Uno Andre, Adolf Kõrge, Kaljo Klaasmann, Theodor Saareke. Kunstnikuna kuulus rühma Avo Keerend, joonistajana Hugo Elling, raadiomehena Agu Kask ning filmimehena Romuald Dagis. Tõlk oli Helmuth Asson, fotograafideks olid kaks sakslast — Hofstätter ja Seeliger. Hiljem Narva all liitusid rühmaga Artur Rinne ja Harry Abel.
Rühm oli hästi varustatud ning motoriseeritud, selle käsutuses oli 14 sõiduautot ja külgkorviga mootorratast ning 4–5 veoautot. Rühma liikmetele olid välja jaotatud kindralstaabi ülem Keiteli allkirja kandvad sõjakirjasaatja tõendid: „Sõjakirjasaatja see ja see kuulub Saksa relvajõududesse ja tal on õigus osaleda sõjajõudude operatsioonide ettevalmistamisel ja läbiviimisel nii maal, õhus kui merel. Kõiki väeosade juhte kohustatakse võimaldama sõjakirjasaatjale kõikvõimalikku abi, kaasa arvates transpordi või autokütuse osas. Tagada talle vajaliku informatsiooni saamine”. Omad sõjakirjasaatjad tegutsesid ka Eesti idapataljonide ning hiljem piirikaitserügementide juures. Eestis avaldati sõjakirjasaatjate kirjutisi peamiselt Rindelehes, aga ka Eesti Sõnas ning kohalikes lehtedes.
Eesti sõjakirjasaatjate saatus kujunes erinevaks. Osa meestest langes punaväe kätte vangi ning oli sunnitud veetma pikki aastaid vangilaagrites, teised arreteeriti alles mõne aja pärast. Siberi tee tuli pea neil kõigil, kaasa arvatud Artur Rinnel, ette võtta. Vabasse maailma pääsenud sõjakirjasaatjate võimalused oma ametialal jätkata olid tunduvalt laiemad. Mitmed neist, nagu Jüri Remmelgas ning Hamilkar Mengel koostasid ka oma sõjakogemustele tuginevad mälestusraamatud. Eesti tulevik püsis olulisena nii ühtede kui teiste jaoks ning osa neist jõudis elada päevani, mil Eesti taas võõrast võimust vabanes. Nende marsilaulus oli kuulutatud: „Eesti vabadus — see me kõikide siht, mille eest tuleb surra või võita” – ning selle järgi nad oma elu ka elasid. Nende mälestusele on järgnev raamat ka pühendatud.
Ilmuvasse kogumikku on paigutatud artiklid, mis kajastavad Eesti sõdurite väljaõpet ning võitlusi idarindel väljaspool Eestit aastatel 1943–1944, üldmobilisatsiooni Eestis ning Punaarmee rünnaku peatamist 1944. aasta veebruaris, lahinguid Narva ümbruses ja Krivasoos 1944. aasta märtsis-aprillis, olukorda ning meeleolusid rindel ja tagalas 1944. aasta suvel, Punaarmee uut pealetungi Narva all, Auvere ja Sinimägede lahinguid 1944. aasta juulis-augustis ning heitlusi Punaarmeega Lõuna-Eestis 1944. aasta augustis-septembris.
Kogumikku illustreerivad ka sõjakirjasaatjate poolt ajalehtedes ja ajakirjades avaldatud luuletused. Pildimaterjal esitab mitmeid haruldasi fotosid sõjakirjasaatjatest, mis pärinevad valdavalt sõjakirjasaatja Jüri Remmelga arhiivist, ning sõjakirjasaatjate joonistusi.
Mart Laar. EESTI LEEGION. 20. Eesti Relva-SS Diviis sõnas ja pildis.
„Me leegion marsib ja kindel on ta rüht…”
… laulsid II maailmasõja päevil kümned tuhanded Eesti mehed, kandes hinges ka marsilaulu järgnevaid sõnu: „…meil kohustus püha on täita. Eesti tulevik, see meie kõikide siht, mille eest tuleb surra või võita!” See Gert Helbemäe sõnastatud marsilaul võtab hästi kokku selle, mille nimel võõras mundris Eesti eest kõike välja pannes maailmasõja tandritel võideldi.
Nii nagu heal lapsel, oli ka Eesti Leegionil palju nimesid. Leegioni nime kandis ta tegelikult lühikest aega, kandes vahepeal Eesti Brigaadi, seejärel aga 20. Eesti SS-Diviisi nime, mida vahel kaunistati veel vabatahtliku või relvagrenaderide nimega.
Tasu need mehed oma pühendumise eest ei saanud. Otse vastupidi – nende saatus oli karm. Paljud pidid maksma vandele ustavaks jäämise eest eluga, teised vangistuse, sunnitöö või muude repressioonidega. Piisas vaid informatsiooniks, et keegi oli sõjas võidelnud „valel poolel”, et jätta ta ilma heast töökohast või haridusvõimalustest. Seetõttu püüti oma minevikku igati varjata. Mõni leegioni võitleja jõudis seetõttu nõukogude süsteemis küllalt kõrgele kohale, nagu Sinimägedes võidelnud Kaljo Kiisk, kelle omaaegne tegevus alles Eesti vabanemise järel laiemalt teatavaks sai. Enamusel siiski nii hästi ei läinud. Murda nende meeste vaimu aga ei õnnestunud ning paljud neist nägid ära ka päeva, mil Pika Hermanni tornis lõi taas lehvima sinimustvalge lipp.
Selliste ridadega alustab Eesti Diviisile pühendatud fotoalbumi sissejuhatust Mart Laar.
Tekstiosa jaguneb 11 peatükiks, mis käsitlevad Leegioni tegevust, andes ülevaate olulisematest sündmustest ja isikutest:
• Leegioni moodustamine
• Väljaõpe Poolas
• Pataljon Narva
• Eesti Brigaad
• Eesti Brigaadist Eesti Diviisiks. 1944. aasta üldmobilisatsioon
• Eesti Diviis lahingutes Eestis 1944. aasta veebruaris-märtsis
• Eesti Diviis Eestis 1944. aasta aprill-juuni
• Sinimäed
• Lahingud Lõuna-Eestis ja Emajõel, taandumine Eestist
• Eesti Diviisi uus formeerimine Saksamaal
• Vastupanu ei lõpe (metsavennad, luuretegevus)
Raamatu põhiosa hõlmavad fotod, mis pärinevad Eesti Filmiarhiivist, Eesti Riigiarhiivist, Herderi Instituudist Marburgis (Karl Hintzeri fotod), Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri Muuseumist, Eesti Vabadusvõitluse Muuseumist, erakogudest ja mujalt. Tegemist on väga olulise projektiga, millele ennustatakse suurt menu. Hästi on vastu võetud ka Lätis ilmunud analoogset albumit.
Kui kellelgi on haruldast seniavaldamata pildimaterjali Eesti Leegioni kohta, siis oleme kirjastuses sellest väga huvitatud ja tänulikud.
Kirjastus Grenader/Astlandia üllitab jätkuvalt ka Aja Loodi sarja, mis kätkeb endas mälestusi 20. sajandi keeruliste aegade kohta. Teemanäiteid: I maailmasõda, Vabadussõda, küüditamine, II maailmasõda, põgenemine 1944, pagulus, mälestusi vangilaagritest jne. Sellega seoses ootame lahkesti ja tänulikult infot, kellel on olemas teemakohaseid mälestusi käsikirjadena ning loomulikult ka fotosid, joonistusi.
Kirjastuselt Grenader/Astlandia lähemal ajal ilmumas:
Aleksander Tootsi mälestused lahingutest idarindel Esimeses maailmasõjas, talunikuna vabas Eestis ja Venemaa vangilaagrites ning asumisel peale sõda;
Ralf Kaupi mälestused lastekodudest Eesti Vabariigi lõpupäevil ja II maailmasõja alguses;
Hanno Ojalo „Varjud meres. Allveesõda Läänemeres 1914-19 ja 1939-45”;
Eerik-Niiles Kross „Metsavennad”
Grenader/Astlandia kirjastus
* The US-Estonian Guides and Scouts gathered at the Järvemetsa camp ground for their annual meeting. The story, reported on the Front Page, describes the meeting, noting how planning is well under way for the coming year. In addition to the traditional Christmas gathering and various Spring activities, a summer camp is also planned. A special invitation to travel to the Jamboree at the Kotkajärve camp in Canada from August 16-23. The meeting was followed by a meal, after which some people ventured home. Others stayed on to enjoy the sauna and campfire.
* The second picture on the Front Page shows Eric Eevardi, who was recently made an Eagle Scout. The article regarding this milestone in scouting is on page 7.
* Ilmar Mikiver discusses the attempt by the radical millionaire George Soros and German MP Daniel Cohn-Bendit to convince the EU to revoke the membership of countries that are not seeing as “European” enough. These include Great Britain and Poland, as well as many of the new members from Central and Eastern Europe. It seems that they are seeing anyone who does not share the Franco-German view of years past, which includes a strong anti-American view, as not being “true Europeans,” and as a result, don’t belong in the EU. Mr. Cohn-Bendit was a radical in the 1960s, with ties to Marxist-Leninist and Maoist extremist organization, notes Mr. Mikiver. And Mr. Soros’ use of his vast wealth against the Right is well known in the US.
* Vello Helk asks what color Estonia’s history needs. Noting that since re-independence, there has been an ever increasing number of people who try to change the history of the occupation by noting its so-called positive sides, Mr. Helk asks whether Estonia’s history is truly blue, black, and white. For some historians, who claim that Estonia would have been better off joining the USSR in 1918, the answer seems to be that history should have been red.
* Henn Põlluaas writes about the disturbing trend of state-sponsored expatriotism. Job fairs seem to be luring Estonians from their homes to work in other EU countries, which is leaving a problem back home, as employers are having an increasingly difficult time finding people to take jobs.
* The Art and Culture page reports on the performance of the Estonian Society Mixed Choir at the Lexington Ave. Church in New York. The 30-strong choir performed many traditional Estonian choir pieces.
* Viido Polikarpus muses the appearance of Playboy in Estonia, wondering whether it is still relevant. This begins a musing on how things change, including ourselves.
Ansip: Estonia wishes to be a reliable ally to NATO
Tallinn, Stenbock House, 15 October 2007 – John Craddock, NATO’s Supreme Allied Commander in Europe, who met with Prime Minister Andrus Ansip today, stated that the alliance highly appreciates the contribution of Estonia on international missions.
According to Prime Minister Andrus Ansip, membership in NATO gives our country more reliability and increases the feeling of security. “Estonia wishes to be a reliable ally,” said Ansip. According to the Prime Minister, Estonia has an obligation to increase its defence expenditures to 2 per cent of gross domestic product by the year 2010. “This is our promise and we will keep it,” he stated.
According to the Prime Minister, Estonia will perform its duties as an ally on missions as well. “Estonia wishes to make a real contribution to and provide actual support at guaranteeing the safety of Afghanistan,” said Ansip at the meeting, where the mission in Afghanistan was one of the main subjects. According to the Prime Minister, it will take time to reach stability in Afghanistan.
General Craddock said the aim of NATO is a situation in which the Afghans can guarantee safety in their country on their own and the allied forces only provide support. The NATO general expressed his hope that the European Union will strengthen its contribution in developing Afghanistan.
Closer cooperation between NATO and the European Union would provide a better distribution of resources, for example, in the development of police structures, which would allow the government to manage better. “Once security is guaranteed, investors are also free to come,” said Craddock. According to him, this means jobs as well as economic security and stability.
Cyber security and preparedness for threats in this field were also discussed. According to Craddock, what happened in Estonia in the spring was a so-called wake-up call for NATO, and the topic of cyber security is becoming more important for the alliance as well.
Ilves meets with members of the Valga Brigade of the Defence League
Oct 4 — “The Defence League – this is a civil initiative, the free expression of will of a free citizenry to protect its country,” President Toomas Hendrik Ilves stated at meeting with members of the Valga Brigade of the Defence League in Valga County.
“I thank you, members of the Defence League, who have devoted your free time, energy, and skills to protect Estonia,” said the Head of State. “The defence of Estonia in the 21st century also means taking action during large catastrophes, such as we had in April and May, when the Valga members of the Defence League helped to maintain public order in their hometown.”
President Ilves acknowledged the work that the Defence League does with young people and highly praised the activities of the Women’s Home Defence. “The Women’s Home Defence definitely needs greater recognition and support,” the Head of State asserted.
President Ilves confirmed that he understands the need to modernize the equipment of the Defence League and also supports legislative solutions for regulating the relations between the members of the Defence League and their employers.
At the meeting, cooperation between the Valga Brigade of the Defence League and the local government, as well as the Latvian voluntary national defence organization, was discussed.
Office of the President
Foreign Minister Urmas Paet attended a meeting of the General Affairs & External Relations Council (GAERC) in Luxembourg on Monday, 15 October.
Preparations for the European Union-Russia Summit at the end of October and the efficiency of disaster relief management in the EU were discussed. Within the framework of the GAERC, a session of the Intergovernmental Conference was held, in which the EU Reform Treaty was discussed.
Portugal, the current Presidency of the EU, gave an overview of preparations for the EU-Russia Summit taking place in Mafra on 26 October. The foreign ministers of the GAERC discussed the most important topics of the summit in the context of the four common spaces.
Foreign Minister Urmas Paet noted that despite different understandings and problems, co-operation with Russia is necessary in the EU-Russia relations, as is open dialogue at the upcoming summit.
The Estonian foreign minister emphasized that the issue of queues for border crossings must be addressed at the EU-Russia Summit. “Queues that reach for tens of kilometres at land border crossings between the European Union and Russia are against good practice and internationally recognized trade laws,” said Paet.
According to the Estonian foreign minister, Russia joining the World Trade Organization (WTO) should hold a significant place on the agenda. “Estonia would like to base its future trade relations with Russia on WTO regulations, although in order to join the WTO, Russia must be able to meet certain criteria,” said Paet.
According to Foreign Minister Paet, necessary steps for resolving frozen conflicts, including those in Georgia and Moldova, must also be discussed. “Not a single far-fetched, artificial or irrelevant precedent can justify the steps being taken against Georgia’s territorial unity,” said the Estonian foreign minister.
The foreign policy leaders of the European Union also discussed the anticipation of natural disasters and states of emergency, and managing such situations more efficiently on the EU level. Foreign Minister Paet noted that due to climate change, natural disasters are becoming more of a threat in Europe, as was unfortunately demonstrated by the recent forest fires in Southern Europe. “An analysis of measures to protect inhabitants must go along with the discussions, and it is definitely necessary to implement more effectively existing population protection mechanisms, as well as monitoring and information centres,” Paet confirmed.
Within the framework of the GAERC meeting, a Stabilisation and Association Agreement (SAA) between the EU and Montenegro was signed. The Estonian foreign minister was pleased with the event, and expressed hope that signing the agreement will reinforce Montenegro’s political will to continue implementing political reforms necessary for its Eurointegration.
In the Intergovernmental Conference, the foreign ministers discussed the EU Reform Treaty. The EU foreign policy leaders found that the current EU Presidency Portugal has been very productive and a consensus has been reached on most of the open issues. The text of the Reform Treaty is ready in all languages.
Foreign Minister Paet expressed hope that in this week’s unofficial EU Council meeting political agreement can be reached regarding the text of the Reform Treaty, so that the Treaty can be signed in December. Paet added that hopefully all the member states will ratify the Reform Treaty in 2008, so that it could be in effect already by the 2009 European Parliament elections.
Spokesman´s Office
|
