|
<!– .style1 {color: #0000FF} –>Eestlaste ajalugu leidis tee Ameerika saatkonda
Vasakult Viiu Vanderer, Ameerika suursaadik Aldona Wos, Heli Ojamaa, Jüri Estam, Erwin Pari.
Ameerika saatkonda Tallinnas külastasid 23. oktoobril 2006 kell 10:30 neli väliseestlast: Jüri Estam, Erwin Pari, Heli Ojamaa ja Viiu Vanderer. Jüri Estam ja Erwin Pari elavad nüüd alaliselt Eestis.
Saatkonnas võtsid neid vastu suursaadik proua Aldona Wos ja pressi- ja kultuuriatasee Eric A. Johnson. Külastuse põhjuseks oli üle anda tänavu suvel trükist ilmunud Lakewoodi Eesti Ühingu 60.a. juubeliraamat, et arendada suhteid Ameerika saatkonnaga Eestis ja Ameerika-eestlaste vahel. Samuti annab raamat hea ülevaate eestlaste tegevusest Ameerikas ja jääb ajalooliseks dokumendiks.
Kuigi turvakontroll saatkonnas on väga tugev ja tavaliselt ei lubata isiklikke asju kaasa võtta, lubati varem kokkulepitult kaasa võtta fotoaparaadid, et jäädvustada seda ajaloolist momenti ja ka ajakirjanduses kajastada. Meeldiva informatsiooni vahetamise käigus teatas suursaadik Wos, et eesti noortel on palju võimalusi õppimiseks USA-s ja et see oleks hea reklaam Ameerikale ja selle riigi tutvustamiseks. Stipendiumite informatsioon on ka olemas internetis http://estonia.usembassy.gov Külalistele kingiti ka DVD „U.S. Ambassador Aldona Wos visits 100 Estonian Schools“ (15 min). Huvitav vestlus, mille jooksul kõik neli külalist vahetasid muljeid ja andsid soovitusi oma vaatevinklist, kestis umbes pool tundi. Suursaadik soovitas kõikidel USA kodanikel ennast registreerida saatkonnas, kui nad külastavad Eestit, et siis on võimalik vajadusel ühendust võtta. Eestis viibisid samal ajal ka mitmed teised väliseestlased, aga kahjuks polnud nendel võimalik sel päeval kaasa tulla. Hiljuti pühitses USA saatkond Tallinnas oma 15. aastapäeva, aastapäeva vastuvõtul osales ka endine konsul Elo-Kai Ojamaa.
Viiu Vanderer
Lakewoodi Eesti Ühingu juhatuse nimel
Menukas suvepäev Connecticutis suvepäev
Rahvuskultuuri selts “Kajakas” Pärnust esinemas Connecticuti suvepäeval. Foto Rein Linask
Ülal: Pärnu külalised Connecticutis. Foto Indrik Linask
All: Peale sööki läks kaminaplatsil tants lahti “Pärnu Poiste” helide saatel. Foto Rein Linask
Connecticuti ja ümbruskona eestlased kogunesid oma traditsiooniliseks suvepäevaks 4. septembril, ilusal hilissuve päeval. Tõmbenumbriks oli rahvuskultuuri seltsi “Kajakas” rahvatantsijate esinemine ansambel “Pärnu Poisid” saatel pargisarnasel kaunil Eesti maal Andoveris ning sellest sai suurepärane elamus kõigile.
Oli tantsu, oli mängu, sööki ja jooki. Rahvast oli rohkelt ja mudilased müttasid murul ja sumisesid karuselli ümber. Kuigi plats avati külalistele juba keskpäeval, suvepäev algas ametlikult lipuheiskamisega kell kaks. Järgnes õp. Valdeko Kangro poolt palvus ja Ylo Ansoni lühisõnavõtt. Kella neljaks kogunes rahvas vaatama kaugelt Eestist tulnud tantsurühma ja pilliansamblit. Ja nii läkski pidu lahti.
Eeskavas võlusid publikut vaheldumisi “Kajaka” rahvatantsijad ja “Pärnu Poisid”. Tantsujuht Raivo Ermi koostatud ja hästiesitatud tantsukavas nähti mitmeid vanu tuttavaid rahvatantse, millele lisandusid paljud, mida isegi vilunud rahvatantsijad siinkandis ära ei tundnud. “Pärnu Poisid” esitasid traditsioonistele tantsudele ja lugudele lisaks veel uusloomingut.
Juba siis, kui esinejate grupp päev varem kohale jõudis, lakkas mitu päeva kestnud vihmatorm ja ilm muutus päikseliseks. Päikesepaiste jätkus kogu Pärnu külaliste siinoleku ajal ning peegeldus niihästi esinejais kui ootamatult suures publikus, kes selleks puhuks kogunes Eesti maale.
Esinemiskava lõppedes koguneti üheskoos kaminaplatsile õhtusöögiks. Kõigile meeldivaks üllatuseks võtsid “Pärnu Poisid” varsti jälle pillid kätte ning rahvas sai tantsida „just nagu kusagil eesti küla tantsupeol“. Ja nii mõnigi arvas, et see oli toredaim suvepäev, mida mäletab. Suvepäeva korraldab EELK Connecticuti Koguduse ja Connecticuti Eesti Seltsi ühisel juhtimisel.
Rein Linaski saadetud
BUDAPEST 1956
Ilmar Mikiver
Madjarite ülestõus Nõukogude okupatsiooni vastu, millest just möödus pool sajandit, jättis oma väikese mälestusmärgi ka meie perekonda. Tütar Triinu, kaks ja pool aastat vana, praktiseeris tol sügisel emakeele käändeid ja pöördeid ning andis Budapesti vapratele võitlejatele omaenda leiutatud mitmuse nimetava – „ungarlapsed“ (ilmsesti omastava käände eeskujul). See tundus nii paeluv, et hakkasime seda kasutama kogu perega.
Küllap kannavad paljud teisedki, eriti poliitilised vaatlejad, kes Ungari sündmustele lähemalt kaasa elasid, mälus samalaadseid detaile, mis on vähetuntud, kuid omamoodi paljuütlevad. Hooveri Instituudi vanemteadur ja selle lehe sagedane kaastööline Arnold Beichman nt. mäletab erilise teravusega, kuidas külma sõja lubadused kokku varisesid. Tähtsaim neist oli nn. tagasivallutamise (rollback) strateegia ehk lubadus tuua Stalini poolt anastatud Kesk-Euroopa riigid tagasi Lääne-Euroopa rüppe. Peamiselt selle lipukirja all võitis kindral Eisenhower presidendivalimised, kirjutab Beichman Washington Times’is ja jätkab:
„ Aga – mis juhtus? Stalin oli surnud. Tagasivallutamine olnuks võimalik, kuigi mitte garanteeritud. 17. juunil 1953 ilmnes esimene mõra raudeesriides. Berliini ehitustöölised tõusid üles protestiks mõningate töönormide suurendamise vastu Nõukogude võimude poolt ilma eelnevate läbirääkimisteta“ (WT, 28. okt.) Mis Beichmani hämmastas oli Ameerika igasuguse reageeringu puudumine. Valge Maja vaikis. Välisministeerium oli saanud korralduse Berliini sündmusi mitte kommenteerida. Lõpuks läks Beichman isiklikult Välisministeeriumisse. Ta töötas tollal koos ametiühingute liitude presidentide George Meany ja Walter Reutheriga ning oli võimeline tuvastama, et suu-korvistamise korraldus oli tulnud kõrgemalt poolt. Nõnda siis oli „taasvallutamise“ strateegia surnud juba kolm aastat enne Ungarit, möönab Beichman.
On iseloomustav ajastu trendidele, et Ungari ülestõus tõi pettumuse mitte üksnes ilmsete parempoolsete esindajaile nagu Beichman, vaid ka maailma vasakpoolsele eliidile. National Review toimetaja John O’Sullivan ütleb, et intellektuaalide koorekiht oli möödunud sajandi keskpaiku tõsises kimbatuses, kuna tal ei olnud enam häid vasakpoolseid sangarikujusid ega dramaatilisi sündmusi, keda või mida idealiseerida. Hispaania kodusõda hakkas aeguma ja uut ei olnud kuskilt tulemas.
„„(Siis aga), kirjutab O’Sullivan samas lehes, „paiskus ajaloo foorumile just selline suurejooneline revolutsiooniline sündmus Ungari revolutsiooni näol. See avas neile oma vaadete idealiseerimiseks tegelikult uue ja heroilisema võimaluse kui Hispaania kodusõda, kuna selles oli ühendatud rahvuslik võitlus Ungari sõltumatuse eest tavalise ungarlase poliitilise isikuvabaduse võitlusega. Pealegi ei olnud see korrumpeerunud nagu seda kodusõjas oli vabariiklaste rinne, mida tegelikult kontrollis ju Josef Stalini Nõuk. Liit.
Kuid kõigest hoolimata ei koondunud maailma vasak-poolne leer mitte Ungari vabadusvõitlejate selja taha, vaid — vähemalt osaliselt – liitus revolutsiooni mahasurujate aktsioonidega nagu Budapesti piiramisrõngas 4. mail 1957, mille varjus O’Sullivani andmeil tapeti 20000 ungarlast. Ja nüüd vaikis meedia. O’Sullivan lisab:
„Oli siiski lugupidamisväärseid erandeid. Briti vasakpoolse „Daily Workeri“ Budapesti korrespondent, nähes oma raporteid lehest väljapraagituna, avaldas teisal tõetruu ülevaate Ungari sündmustest ja astus komparteist välja“ (WT, 25. okt.)
Well, parem hilja kui mitte kunagi.
Elasime ülestõusu päevil Münchenis, kus töötasin kirjutaja-teadustajana Ameerika Hääle eestikeelsetes saadetes. Ungarlastega, kelle osakond asus Eesti omaga peaaegu kõrvuti, oli läbisaamine südamlik. Eriti mäletan seda Ungari iseseisvuspäeva, mil — madjarite soovil – laulsime nende erisaates Heldia Estamiga eesti keeles kahel häälel Ungari hümni. Nende nägusal noorel naisdiktoril olid pisarad silmas.
Ungari ülestõusu 50. aastapäeva puhul
Vello Helk 28.10.2006
N.Liidu võimu- ja mõjusfääris olnud riikidel on mitmeid kurbi tähtpäevi. Praegu meenutatakse Ungari ülestõusu, mis 50 aasta eest veriselt maha suruti.
See viib ka minu mõtted tagasi minevikku. 1956. aasta oktoobris, neli aastat pärast esimest pikemat peatust Vatikani stipendiaadina, saabusin ühe Taani stipendiumiga jälle Rooma, jätkamaks uurimistööd Vatikanis ja jesuiitide ordu keskarhiivis. Seekord peatusin ühe taanlanna pansionaadis. See paiknes Vatikani lähedal, külalised olid enamikus taani pensionärid, kes parandasid oma tervist ja põgenesid Taani rõske ning vihmase sügise eest.
Ungari sündmused vapustasid kõiki. Kas võis puhkeda uus maailmasõda? USA oli ju verbaalselt agaralt vabaduse eest võidelnud, võib-olla sekkub suurvõim ka Ungari konflikti? Sõda kartes reisisid peaaegu kõik pansionaadi külalised koju, et saatuslikul hetkel olla koos oma perekonnaga.
Ise jõudsin veendumusele, et mul polnud põhjust minna tagasi Taani. Sõja puhul oli mul hädaohtlikum seal kui siin Roomas, sest olin ju põgenik Nõukogude võimu eest. Ka olin ajaloolasena skeptiline, sõnade ja tegude vahel on suur vahe. Jätsin kõik saatuse hooleks, mis seni oli olnud minu vastu armuline – ja oli seda ka jätkuvalt.
Ei tulnud mingit sõda. Ungari ülestõusu verine mahasurumine lõi sügavad haavad, mille armid on veelgi nähtavad, olid ilmekad ka selle aastapäeva tähistamisel. See paljastas lisaks selle süsteemi olemust ja sundis nii mõnegi ideelise lääne kommunisti ja sümpatiseerija järele mõtlema.
Kõik see elustus lugedes ajalookultuuri ajakirja TUNA viimast numbrit, mis keskendub Ungari ülestõusu 50. aastapäeva tähistamisele. Esikaanel on ungari, läti ja eesti rahvarõivais naised Budapesti näitusmessil 1934. aastal. On kasutatud rikkalikult fotomaterjale, mis valgustavad Ungari-Eesti suhteid. Sissejuhatuses rõhutab peatoimetaja Ott Raun, et 1956 oli suurte reetmiste aasta, sealjuures reetsid nii Ida kui Lääs. Ta lisab, et võib-olla pole kommunistlike rezhiimide puhul õige erilisest reetlikkusest rääkida, sest reetlikkus on juba nende olemuses. Hrushtshov reetis küll Stalini ja oma endised kaasvõitlejad, mitte aga stalinismi ja reetlikkust ennast. Kui Budapesti raadio kutsus maailma appi, siis tegusid Lääne poolt ei järgnenud.
Põhjalikumalt kirjutab sellest, mis toona toimus, ajaloolane Tõnu Tannberg artiklis ”1956. aasta Baltikumis Moskvast vaadatuna”. Ta leiab, et need sündmused leidsid küllalt ulatuslikku vastukaja. Baltikumis toimunut käsitleti Moskvas üsna tõsise ohuna. Kahtluseta ajendasid siinsed sündmused võime repressiivseid meetmeid rakendama. See polnud küll eriline murranguaasta, aga Ungari ülestõusu mahasurumine oli kohaliku rahva jaoks selge märk, et nõukogude võim jääb püsima.
Kodu-Eestis oli tookord võimatu ennast avalikult väljendada. Pagulaste seisukoha annab edasi Heinrich Laretei 1957. aasta selleteemaline kirjutis. Enamik Tunas avaldatud kannab mälestuste pitserit. Kõige ilmekamad on 14-aastaselt Läände põgenenud ja Saksamaal ajaloodoktoriks saanud Csaba János Kenézi meenutused. Ain Kaalepilt on kaks kommenteeritud luuletust 1956. aasta novembrist. Pole ka ainult juhus, et just sellel aastal algas Enn Tarto aastakümnetepikkune vanglasaaga, mida ta valgustab ülevaates ”Vastupanu ja represseeritute olukord 1955-1985”. Enn Nõu lisab kolm kommenteeritud luuletust ülestõusu kümnenda aastapäeva puhul. Punkti paneb Peep Pillak kirjeldades kultuurivarade restitutsiooniprobleeme Ungaris, kus oodatakse Sárospataki kolleegiumi raamatukogu Venemaalt tagasisaamist samamoodi nagu eestlased Voronezhis olevat Tartu Ülikooli kunsti-muuseumi kogu või Kremli Relvapalatis hoitavat presidendi ametitunnust.
Selles laiahaardelises ajakirjas on ka muud huvitavat lugemist, näiteks üks dokument Saksa okupatsiooni ajast 1943. aastal, milles tundmatu autor esitab ettepanekuid teha okupatsioonirezhiim eestlastele meelepärasemaks. Saksa poliitika üheks rängimaks möödalaskmiseks peab autor, et ei osatud ära kasutada teiste rahvaste võimalikku abi bolshevismivastases võitluses. Reeglina oli natsipartei (NSDAP) reserveeritud sakslastele, kuid raporti autor, kuigi tõsiusklik nats, peab suureks veaks, et eestlasi sinna ei võeta. Ja seetõttu olid nad ”sunnitud” demokraadid olema. On veelgi huvitavaid mõtteid, aga nagu ütleb peatoimetaja, jäid need uitmõteteks ja nii võime olla õnnelikud, et ühtki eestlast natsiparteisse ei värvatud. Pärast Eesti taasvallutamist tembeldati eestlased siiski ”fashistideks”, millist väljendit paljud venelased veel tänagi eestlaste iseloomustamiseks kasutavad.
Tänu Tunale valgustava panuse eest! See ajakiri väärib lugemist, tegijad tunnustust.
Ilves Washingtonis
Eesti ajakirjanduse püüded President Toomas Hendrik Ilvese tegevust USA-s ja tema aastaid Washingtonis luubi alla panna ajendas mind kirjutama sellest Eestile olulisest ajastust üheksakümnendate keskel. President Ilvesel oli selles äärmiselt oluline roll.
Tunnen neid aastaid hästi, eriti välispoliitilisest küljest, nii USA kui Eesti poolt. Üheksakümnendate alguses tegelesin balti küsimustega USA Informatsiooniagentuuris, millele allus Ameerika Hääl. Ilves asus Eesti suursaadikuna Washingtoni 1993 ja ma läksin pensionile 1994. Olin siis Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides abiesimees Balti suhete alal ja asusin sellena Ühendatud Balti Ameerika Komiteesse (ÜBAK, ingl. JBANC – Joint Baltic American National Committee). Esimehe koht roteerus eestlastele ja nii sai minust komitee esimees. Ilves lahkus 1996. Seega olin Ilvesega kontaktis nii USA ametnikuna kui ameerika eestlaste ja baltlaste esindajana.
Meie karjääridel oli veel niipalju sarnasust, et kui Ilves oli Vaba Euroopa uuringute osakonnas, olin mina Ameerika Hääles ja kui tema oli Vaba Euroopa Raadio Eesti osakonnas, olin mina Infoagentuuri/AH uuringuteosakonnas. Neil aegadel olin teadlik tema tööst ja tegevusest Münchenis.
President Lennart Meriga tutvusin aastal 1991, kui ta külastas välisministrina Washingtoni, koos ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütliga. Neid saatsid Eesti Vabariigi diplomaatiline esindaja USA-s, Ernst Jaakson ja mina, USA välisministeeriumi ja infoagentuuri nimel. Sellest ajast on ka pärit Lennart Meri tungiv soov USA valitsusele (minu kaudu), et kas oleks võimalik saada välispoliitilisi raamatuid, kuna temale pärandatud büroo ainus lugemisvara oli komplekt Lenini teoseid! Soov täideti järgmiste nädalate jooksul. Jutuajamistes oli Meri teadlik nii Ilvese kui minu rollidest Vaba Euroopa Raadios kui Ameerika Hääles. Niipalju taustast.
Ei olnud siis mingi üllatus, kui vastvalitud president Meri nimetas Toomas Hendrik Ilvese Eesti suursaadikuks Washingtonis. Valik oli teretulnud ja lausa arusaadav. Võib kindlalt ütelda, et ta oli õige mees, õigel ajal õiges kohas. Ta ei istunud saadikutoolil ja oodanud telefonikõnesid. Ta tegutses. Täpselt nii, nagu ühe taasiseseisvunud riigi esindaja pidi tegema. Ta lõi kontakte tuntud välispoliitikutega, teadlastega ja riigiametnikega. Ta külastas senaatoreid ja pidas läbirääkimisi teiste suursaadikutega, eriti Lätist ja Leedust. Muidugi Ungarist ja Soomest ning Poolast. Nende kõikide toetust oli Eestil tungivalt vaja. Teine tegutsev suursaadik oli Ojars Kalnins, ameerika lätlane.
Kuid Ilves ei saanud sekkuda USA poliitikasse ega valimistesse. Seda said teha ameerika baltlased kui USA kodanikud. Nii tegutses samal ajal Washingtonis kaks ameerika organisatsiooni, mis olid olulise tähtsusega ja suureks abiks taasiseseisvunud balti ja ida-Euroopa riikidele. Need olid ülal nimetatud ÜBAK ja Kesk ja Ida-Euroopa Koalitsioon (KIEK – ingl. CEEC – Central and East European Coalition). ÜBAK oli viimase asutajaliige ja selle üks tähtsaim lüli. KIEKis oli kaheksateist organisatsiooni kaheteistkümnest rahvusest. KIEK tegutses lobitööga Washingtonis ja üle maa, kuid peamine suund oli kongress, sest senat oli NATO lepingu muudatuste ratifitseerijaks. Hiljem pidasime läbiraakimisi nii Valges Majas (president Clinton ja riiklik julgeolekunõukogu) ja välisministeeriumis (asevälisminister Talbott). ÜBAK ning balti saatkonnad kohtusid vähemalt kord kuus, et arutada koos-tööd ja vahetada infot.
Pean nimetama ÜBAKit ja KIEKi pikemalt, sest eesti lugeja ei tea neist kuigi palju. Nende tähtsus oli koostöö ja abi saatkondadele. Siin on oluline eraldada saatkondade kui Eesti riigiasutuste ja ameerika balti organisatsioonide kui ameerika kodanike tegevus. Nagu nimetatud, ameerika baltlased said mõjutada USA kongressi hääleõiguslike kodanikena. Seda tunnistas isegi Moskva ajaleht “Nezavisimaya Gazeta” (18.08.01), kui kirjutas muuhulgas: “2002. a. valimised võivad kiirendada baltimaade liitumist NATO-ga. See on võimalik balti lobi tugeva positsiooni tõttu USA-s, mis traditsiooniliselt mõjukas../../ “
Baltimaade võimalustele aitas kaasa väga tugev ameerika rahva poolehoid. Kui tavakodanik ei teadnud algselt midagi balti riikidest, siis asusid kohe edukalt tööle kohalikud ameerika baltlaste organisatsioonid üle maa. Neid juhendas ÜBAK Washingtonist. Ameerika mõjuringkonnad ja poliitikud olid teadlikud Nõukogude okupatsioonist ja USA mittetunnustamise poliitikast. Juba see oli suureks eeliseks Baltimaade tutvustamisel. Ei võtnud kaua peale Teist Maailmasõda, kui hakkasid ilmuma artiklid ja raamatud Roosevelti (FDR) äraandmispoliitikast ja “onu Stalini” lembusest. Seda võimendasid presidendid nagu Nixon ja eriti Reagan. Sellele pani punkti praegune president Bush, kui tunnistas Jalta sobingu valeks. See on teine teema, kuid tugevalt seotud suursaadik Ilvese tegevusega Washingtonis.
Kõigi eeliste kiuste, Baltimaade liitumine NATO-ga oli üpris raske ettevõte. Euroopa liitlased, eriti kõige tähtsamad, olid kindlalt selle vastu. Samuti Kanada. USA valitsus president Clintoniga eesotsas oli poolt, kuid Balti saatkonnad ja ameerika baltlased pidid järjekindlalt valvel olema ja survet avaldama. Oli küllalt momente, kus terve projekt oleks näppude vahelt ära libisenud. Sajast senaatorist Washingtonis olid algselt vaevalt tosin toetajate killas. Mõjukate lehtede artikleid oli nii poolt kui vastu. Välispoliitilistes eliitajakirjades oli pooldavaid artikleid leida peaaegu võimatu. Põhjusi oli palju. Lisati, et jah, pooldan igati Baltimaade turvalisust, kuid…..” Suureks komistuskiviks oli Venemaa hoiak. Clintoni aegne Pentagoni ohvitserkond oli alguses ägedalt selle vastu.
Lõpuks võitsid Balti riigid. Washingtonis tehti “poliitiline otsus,” nagu meile nimetati. Valges Majas üteldi, et “Venemaa ei ole enam probleemiks” ja aega oli huumoriks: “ainsaks probleemiks olevat parkimiskohad Brüsselis.” Tee NATO-sse oli avanud suursaadik Ilvese intensiivne tegevus ja enesekindlus Washingtonis ja olles kahekordne välisminister Tallinnas.
See on ainult linnulennuline ülevaade neist aegadest. Olid tõusud ja mõõnad. Ühel hommikul ärkad ja arvad, et rong liigub NATO poole. Järgmisel hommikul on aga seisma jäänud. Tuli kohe tegutseda, et Balti-vastane negatiivsus valla ei pääseks. Eesti pidi saama NATOsse. See oli närvesööv. Kuid see oli suursaadik Ilvese pärusmaa.
Ilvesele on tihti pahaks pandud egoismi ja sellest tulenevat arrogantsust. Kuid ilma egoismita ja kindlameelsuseta ei oleks Ilves ja kunagi mitte keegi teine jõudnud sihile. Ta tundis USA välispoliitikat, ta tundis ajalugu. Mis aga eriti tähtis, ta tundis ameeriklasi ja kuidas nendega suhelda. Ilves oli tegutseja, tihti kärsitu. Oli vaja tulemusi, mitte paigaltammumist. Kuna NATO siht Eestile oli midagi uut, Ilves pidi improviseerima. Ta lõi tihedad kontaktid paljudega, eriti asevälisminister Strobe Talbottiga, kes oli alguses üsna venelembeline. Talbotti “taltsutamine” oli paljude teene, kuid eriti tuleb selles kiita Ilvest. Ma tean seda, sest nii ÜBAKi ja KIEKi koosolekutel Talbottiga nimetas ta Ilvest mulle mitmel korral. Ilvesel oli teisi ametlikke kontakte, keda ka mina tundsin. Mitmed neist on praegu veelgi kõrgematel kohtadel. Kõik nad mäletavad suursaadik Ilvest ja president Merit ning on kindlad Baltimaade sõbrad. Ilvese tegutsemine aitas Eestit kinnitada Washingtoni ametlikule kaardile.
Kui Ilves aastal 1996 Washingtonist lahkus, oli Eesti jalg NATO ukse vahel. Palju jäi veel teha, kuid algus oli saavutatud. See oli suursaadik Ilvese teene.
Vello Ederma,
Washington
PÄÄSTEARMEE – UUS OHT MAAILMALE?
Moskvas lõppes neil päevil vähetuntud võitlus, mis keeerles maailma ühe vanema rahvusvahelise kristliku heategevusorganisatsiooni, Päästearmee, ümber. Juba seitse aastat oli Moskva linnakohus süüdistanud Päästearmee kohalikke filiaale ettevalmistustes kehtiva riigikorra kukutamisele. Päästearmee püüded organisatsiooni tõetruu iseloomu ja tegevuse selgitamiseks olid Moskva kohtus järjekindlalt tagasi lükatud. Nüüd tuli asjasse pööre Euroopa Inim-õiguste kohtu poolt. Washington Post’is kirjeldab lehe Moskva korrespondent Peter Finn olukorda järgmiselt:
“Vene kohtute menetlustes oli Päästearmee igas etapis kaotajaks jäänud katses ümber lükata argumenti, et kuna tema liikmed kannavad univorme ja omavad sõjaväelisi auastmeid, on Päästearmee sisuliselt üks välismaine paramilitaristlik organisatsioon. Ja aastal 2000 leidis Moskva kohus, et Päästearmees praktiseeritav “kasarmudistsipliin” teeb tõenäoliseks ta võimaliku osalemise kehtiva riigikorra vägivaldses kukutamises.
“Kuid käesoleval kuul”, jätkab Finn, “langetas Euroopa Ininmõiguste Kohus otsuse, et Moskva linn on rikkunud (Päästearmee) usu- ja koosolekuvabadust. Otsus sedastab, et Päästearmee struktuur ja normid on vahendid spetsiifiliselt tema kui usulise kogukonna siseelu organiseerimiseks ning et on võimatu tõsiselt väita, nagu oleks tema (kohalik) filiaal pooldanud põhiseaduslike sätestuste vägivaldset muutmist” (WP, 23. okt.).
Euroopa Inimõiguste Kohus valvab leppe täitmist, mis kannab nime Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitsmise Konventsioon. Selle koostajaks on Euroopa Nõukogu, mis täidab üldjoontes Euroopa parlamendi üles-andeid. Euroopa Nõukogu poolt kogutud tõendimaterjali inimõiguste rikkumise kohta loetakse üheks autoriteetsemaks maailmas.
Venemaa ratifitseeris konventsiooni 1998.a., lugedes selle sätted enda kohta siduvaks, kirjutab Washington Post.
Ka Moskvas tegutsev Slaavi Seaduse ja Õiguskorra Keskus, mis toimis eelnimetatud kohtuprotsessides Päästearmee kaitsjana, jagab Euroopa seisukohta. Finn tsiteerib Keskuse juristi Vladimir Rõhhovskit, kes ütleb: „Moskva linnakohtu argumentatsioon on uskumatu. See paneb pea pööritama’.
Ühes G. B. Shaw tippteoses, näidendis „Major Barbara“ (1905), võitleb Pääste-armee juhtivaid ohvitsere Barbara oma isa, hiigelrikka relvatöösturi vastu, taotelles vaesuse kaotamist maailmas, igasugu relvatoodangu lõpetamist, tööliste ühinemist Päästearmeega – lühidalt : oma isa ettevõtte lammutamist. Vana satiirimeister Shaw lahendab aga olukorra nii, et teeb Barbarast firma peadirektori, lubades tulevikus toota ainult relvi, mis kaitsevad kristlikku armuõpetust.
See detail tekitab aukartust Päästearmee vastu. Mis on saja aastaga muutunud? Mitte palju. Aastal 1905 näeb iiri juhtiv sotsialist Shaw Päästearmees jõudu, millega võiks kukutada kapitalistliku korra, kuna aastal 2006 kardab Moskva kohus maailma hukkumist mingis Päästearmee dzhihaadis, mis muudab maailma kristlaste kalifaadiks.
Major Barbara – kui ta astuks literatuurist Moskva kohtusse – oleks kindlasti meeldivalt üllatatud, nähes oma armeed lõpuks maailma ümber korraldamas.
Ilmar Mikiver
Toiduahela lülid
Autori foto
Üks minu meelistegevusi maal Kurenurmes on loomade toitmine. Mõni aeg tagasi peeti siin talus ka sigu, lehmi, lambaid, kanu ja parte. Täna on toidul mõned kassid, kassipojad ja kaks koera. Käin turul ja ostan kilesse pakitud külmutatud liha, niinimetatud koeratoitu. Maal panen selle külmunud liha puupakule ja löön kirvega väikesteks tükkideks. Juba siis, kui ma kirve kätte võtan ja õue lähen, teavad loomad, mis on juhtumas, ja kogunevad mu ümber. See on nagu rituaal.
Olen saanud aru, et söögilauas on tegemist kindla hierarhiaga, millele igaüks allub. Boss on koer nimega Pätu, kes saab alati esimese ja kõige suurema tüki. Teine koer, Tommi, ootab aupaklikus kauguses, kuni Pätu annab talle märku, millal on õige aeg sööma tulla. Kassid ja kassipojad on seni jälginud toimunut kõrvalt, nagu ei puutuks asi üldse neisse. Kui Tommil on kõht täis või on ta oma suurema suutäiega eemale tõmbunud, on kassidel aeg mängu astuda.
Kui meil veel kanad olid, siis järjestas kukk nende söögikorra, nii et nooremad kanad jäeti alati viimasteks. Kaks parti aga ei teinud kanadest väljagi ja astusid toidu ligi kohe pärast kasse. Igatahes hoidis kindel hierarhia ära kaose toidulaua ümber ja sellega oli kord tagatud. Kui igaüks allub niisugusele korrale, siis saavad ka kõik söönuks. Talus on palju rohkem kasse kui koeri ja kui kassid on kaklemise tujus, võivad nad tekitada palju pahandust. Tähtis pole see, kes on kõige tugevam, vaid see, kes on kõige kindlameelsem. Kui kassid tahaksid, võiksid nad koertest võitu saada ja sundida neid taganema. Aga nad ei tee seda, nii et kuskil asjade sisemises loogikas peitub kord.
Võib-olla sellepärast me tunnustame ka kuningaid ja kuningannasid – on loomulik, et võim ja eliit suudavad tagada korra. Kui sa ei kuulu valitsevasse seltskonda, ei kuula sind ja su käske mitte keegi. Ja vaatamata igasugustele revolutsioonidele ja muudele suurtele segadustele ühiskonnas taastub kord lõpuks ikkagi.
Euroliidu liikmesmaade seas on ka oma ajaloolised hierarhiad. Minu taluõuel näiteks esindaks Pätu Prantsusmaad. Juhuslikult on ta tõu poolest poolenisti puudel. Nagu Prantsusmaal, nii on ka Pätu paremad päevad möödas, aga ta juhib mängu inertsist, mitte sellepärast, et ta on kõige võimekam. Kui see on nii, siis tekib küsimus: kus asetseb Eesti euroliidu toiduahelas? Parimal juhul oleme me nagu kassipojad, kes rahulikult ootavad, kuni kõik teised on saanud söönuks.
Hommikukohvi juues ja oma toredat seltskonda vaadeldes märkasin ma äkki uusi suid toidulaua ääres. Need olid harakad.
Kuna harakad – väga lähedased Ameerika bluejay´dele – on tegelikult alati kohal seal, kus midagi juhtub, on raske neid mitte tähele panna. Minule on harakad alati meeldinud. Nad paistavad tähtsatena, aga käituvad lapsikult. Nad teevad palju kära ja tundub, et nad tunnevad elust rohkem rõõmu kui ükskõik millised teised linnud. Kohe, kui ma külmutatud liha pakule panen ja Pätu on sööma hakanud, kogunevad harakad punti, läbemata oodata oma korda. Nemad ootavad ainult oma võimalust. Kui üks lind on sellega ametis, et näpistab koera sabast või sikutab kõrvust, on teised harakad näppamas toitu kasvõi suurema looma suust.
Minu mõtted kalduvad jälle Euroopa Liidu peale. Võib-olla ei peakski Eesti rahvuslind olema passiivne suitsupääsuke, harakas tundub mulle sellesse auametisse hoopis rohkem sobivat. Ta kannab isegi meie rahvusvärve! Harakad ei hüple, vaid tatsuvad uhkeldavalt ringi. Nad lendavad nagu hävitajad. Nad ei laula, vaid kriiskavad nõudliku häälega. Miks peaksime me euro-liidu toiduketi lõpus vaikselt oma palakesi ootama, kui me võime seal olla rõõmsad ja hakkajad nagu harakad?
Mulle harakad meeldivad. Ja mulle meeldib olla eestlane.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
EGM ja ESM USAs Aastakoosolekud
Pildil gaidi- ja skaudijuhid, kes kogunesid Eesti Gaidide ja Skautide USA malevate korralisele aastakoosolekule Järvemetsale. Ees keskel maleva juhid ngdr. Leena Kangro ja skm. Gunnar Tamm. Foto: Jaak Medvedev
All: Koosolekut Juhan Kaivu nimelises peamajas juhatavad gdr. Urve Põhi ja nskm. Maanu Milles. Foto: Rein Linask
Laupäeval, 14. oktoobril kogunes USA gaidi- ja skaudipere Järvemetsa laagrialale oma malevate aastakoosolekuteks. Skautide perele oli see juba 57. Aastakoosolek, gaididele aga 54.
Peamaja ees asuvatesse lipumastidesse heisati koosolekute avamiseks USA ja Eesti lipp. Kõikidele kohalolijatele ütlesid “teretulemast” Eesti Gaidide Malev USAs juht ngdr. Leena Kangro ja Eesti Skautide Malev USAs juht skm. Gunnar Tamm. Gdr. Urve Põhi kutsus kõike mälestama tegevusaasta jooksul lahkunud noorte-sõpru: ESGSSL endine esimees Harry Verder, Eesti Gaidide Malev USAs kunagine juht Ella Kärner ja skautluse/gaidluse tugev toetaja Irlanda Raudsepp. Tervitas välis-Eesti Gaidide Liidu peagaid gdr. Hilja Kuutma ja Eesti Skautide Liidu peaskaut skm. Jaan Lepp Kanadast. ESGSSL nimel tervitas hr. Harald Põhi. Loeti ette kirjalikud tervitused, mida olid saatnud gdr. Siiri Puust, skm. Elmar Saarniit ja skm. Tiina Fischgrund.
Skaudid pidasid oma koosolekud skaudimajas; gaidide koosolekud toimusid peamaja teisel korrusel. Mõlemal poolel arutati kummagi Maleva tegevust, esitati majandusaruandeid, räägiti laagrist ning arutati gaidlikku-skautlikku tööd puudutavaid küsimusi. Enne lõunat tulid kokku ka Eesti Skautide ja Gaidide Sõprade Seltside Liidu (ESGSSL) esindajad.
Pärast lõunat toimusid Malevate ühised koos-olekud, millest võtsid osa ka ESGSSL esindajad. Arutati möödunud suvel toimunud suurlaagrit “Võluja – Järvemetsa 50”, mis oli lausa hiilgavalt korda läinud. Laagrinädala lõpuks viibis meie 50 aastat tagasi omandatud Järvemetsa laagrialal rohkem kui 300 noort ja juhti. Laager õnnestus igati, ka majanduslikust küljest. Aga aastad on teinud oma töö: nii laagri köök, peamaja kui ka saun vajavad igasuguseid parandusi, täiendusi, remonti. Tuleb hakata mõtlema ka 2008. aasta suurlaagrile Kanadas, milleks USA eesti gaidid ja skaudid vajavad majanduslikku toetust.
Pandi paika esialgne kava 2006/2007 tegevusaastaks, nimelt:
– Metsajõulupuu 16. detsembril 2006 Järvemetsa laagriplatsil. Sinna on oodata ka jõuluvana. Suureks tõmbenumbriks on seal alati Virve-Kai Bulla valmistatud jõululõuna koos verivorstiga.
– Skautide suusapäev (gaidid teretulnud) lätlaste suusamajas, 20.-21. jaanuar 2007;
– Jüripäev, 21. aprill; ka jüripäeva nädalalõpulaager 20.-21. aprill 2007;
– Malevate suvelaager, 21.-19. juuli 2007;
– Järellaager, 30. juuli-3. august 2007;
– Malevate Aastakoosolek, 13.-14. oktoober 2007;
– Metsajõulupuu, 15. detsember 2007.
Kavasse pandi ka igakuised skautide nädalalõpulaagrid, millele võivad lisanduda ka gaidide nädalalõpu- ja treeninglaagrid. Seda ja ka muud infot leidub EGM ja ESM USAs veebilehel <jarvemetsa.org>.
Toimusid ka Eesti Gaiderite Kogu USA Koondise ja Eesti Skautmasterite Kogu USA Koondise koosolekud.
Kogu päeva muretsesid tühjade kõhtude täitmise eest perenaine Virve-Kai Bulla ja tema abiline Linda Linask, keda tänati töö ja vaeva eest õhtusöögi ajal lilledega. Tänu kuulub ka saunamehele Mati Kobinale, kes laupäeva õhtul küttis käreda sauna vastukaaluks Järvemetsa ümbrust juba tabavatele külmakraadidele.
Koosolekud viidi läbi üsna kiirelt ja alati sõbralikult. Ees ootab uus tegevusaasta. Nii gaididel kui skautidel on peale kasvamas uus põlvkond tublisid ja tahtelisi noortejuhte. USA eesti gaidid ja skaudid jätkavad väsimatult oma tegevust.
Tiina Ets, ngdr.
Lakewoodi Eesti Seeniorid oktoobrikuu kokkutulekul
Tartu linna nüüdne areng oli Lakewoodi Eesti Seenioride Ringi oktoobrikuu kokkutuleku pea-teemaks. Kokkutulekule eelnes usuteaduslik loeng praost Thomas Vaga poolt.
Kohvik, mille korraldamise eest hoolitses Mercia David ja kuhu suupisteid tõid vastava kuu sünnipäeva tähistajad, oli avatud. Seeniorid alustasid kohvijoomisega ja lauale toodud võileibade ja maiustuste nautimisega. Esinaine Airi Vaga avas kokkutuleku ning tänas ka sellekuise kokkutuleku korraldamisega abistanuid: Ingrid Walter, Mercia David, Imbi Sepp (liikmemaksud), Irene Verder (kassa ja protokollid), Uno Taps (video) jt. Avapalvuse pidas praost Thomas Vaga. Mälestati surma läbi lahkunud ringi liiget, Heinrich Kobi. Lauldi õnnesoovid oktoobrikuu hällilastele. Teatati eesolevatest üritustest ja vaadati Uno Tapsi poolt toodud videofilmi Tartu linna nüüdsest arengust. Oli huvitav ja ülendav näha iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi kiiret arengut ka Tartu linnas ja selle ümbruses. Hästi koostatud, lõigatud ja kokkupandud film oli huvitav ja meeliköitev.
Airi Vaga
Magister Lembit Koorits 85
Ees juubilari lapselapsed: Aleksander Peets (9a), Henry Ashford (3a) ja George Ashford III (5a).
Taga: Uku Peets, tütar Anne Peets, Lembit Koorits (85), tütar Karin Ashford ja George Ashford.
Lembit Koorits sündis 21. septembril 1921 Tartus. Tütred Karin ja Anne abikaasade ja lastega olid 21. oktoobril 2006 korraldanud Lakewoodi Eesti Maja maitsekalt dekoreeritud saalis armastatud isa ja lugupeetud helikunstniku auks juubelikokkutuleku. Sünnipäevale kogunes üle 50-ne sõbra ja tuttava tähistama ja austama meest, kelle loomingut on nautinud nii väliseesti kui kodumaa publik. Maitsvate kokteili- hõrgutiste ja rikkaliku toidu all ägavate laudade autoriks oli Helgi Tarmo. Suur valik oli kohvikõrvast ja suur ka maitsev kringel, mille oli valmistanud tütar Anne.
Praost Thomas Vaga õnnistas toidulauda ja rääkis lühidalt, kuidas mitte ainult Lembit Koorits ei pea lugu Jumalast vaid ka Jumal on Lembitust lugu pidanud ja teda talendiga õnnistanud, mida ta on hästi kasutanud .
Tseremooniameistriks oli tütar Karin.
Tervitustega alustas tütrepoeg, 9-aastane Aleksander Peets, kes luges vanaisale ilusa luuletuse.
Urve Põhi meenutas Lembitu suurt indu ja abi skautide/gaidide laagrites, mille järel kõik, kes kunagi gaidi/skaudi ridadesse olid kuulunud, laulsid juubilarile “Laulan Sulle laulukese” . Tervitusi ja roose New Yorgi Eesti Teatri nimel tõi Aime Martinson Andra ja pikema sõnavõtuga tervitas Lakewoodi Eesti Seltsi ja Lakewoodi Teatri nimel Lya Pals. Sõprade poolt kõneles Kalli Kobin ja endiste sõjakaaslaste nimel Endel Pool. Seejärel linastus lühike kokkuvõte Lembitu elust piltides, mille oli kompuuteril kokku seadnud tütar Karin. See andis väga huvitava pildi juubilari elust ja tegevusest. Muidugi ei puudunud tuntud “Ta Elagu” ja sünnipäevatort, mis otse lõõmas 85 küünlaga, mida tütrepojad George (5.a.) ja Henry (3.a.) Ashford aitasid ära puhuda. Ei puudunud ka ühislaulud juubilari akordioni saatel. Akordion on ostetud sõjapäevil Itaaliast ja peale kõiki neid aastaid kõlab ikka kui uus. Lõpuks tänas juubilar kõiki sõpru ja tuttavaid, kes teda meeles olid pidanud.
Oli ilus õhtupoolik meenutamaks ja õnnitlemaks meest, kellel tänavu möödus ka 36 aastat sellest, kui ta asus komponeerima oma esimest “broadwaylikku” muusikali. Nii voolas aastaid tema sulest küll värsse, küll viise, satiire-intriige, vürtsitatud huumori ja helidega rahvapärases stiilis nii kergemas kui tõsisemas laadis. Paljud tema näitekirjanduse/muusikalide teemadest jäädvustavad väliseesti ühiskonna ajastu omapära, sageli nähtuna kõverpeeglist. Samas nopib ta osa hetkeid isamaalisest-ajaloolisest ajastust. Lembitu looming on olnud Põhja-Ameerika mandri teatrite varasalveks nende õitseajal. Tema lavastustes oli nii näitlejatel kui paljudel asja-armastajatel võimalus elustada publikule nauditavaks elamuseks sageli naerunärvi kõditavast vaatevinklist nähtud eestiainelisi ühiskonna igapäeva pürgimusi. Mis on eriti huvitav, et muusikalides on nii muusika kui libreto Lembitu omalooming. Lembit Kooritsat võib tõega nimetada eesti muusikalide isaks, vähemalt väliseestlaste teatriloomingus, aga arvatavasti ka eesti teatrite ajaloos.
Lembit Kooritsa huvi nii teatrikunsti kui muusikamaailma vastu algas juba Tartus, kus ta mängis ÜENÜ orkestris ja esines kitarriga “Vanemuise” teatri lavastustes. Teine maailmasõda paiskas noormehe Saksamaale. Geislingeni laagri kultuurielus osales Lembit nii kitarri kui akordioniga “Estonian Boys” orkestris. Emigreerunud Kanadasse 1948, töötas Lembit algul kullakaevanduses, kuid varsti võis teda kohata mängimas Montreali ööklubides koos Roman Toi ja Olav Kopvillemiga. Kui Rein Andre pani Torontos alguse teatristuudiole, lõi Lembit ka seal menukalt kaasa.
1960. aastal abiellus Lembit dr. Agate Suurkiviga ja saabus USA-sse, kus ta varsti alustas oma haridusteed, lõpetades New York College of Music 1968. aastal. Õpetajaameti ja perekonna ning seltskonnaelu kõrval õppides saavutas Lembit New York University muusikapedagoogika alal magistri kraadi 1970. aastal. Ta töötas muusikaõpetajana New Jersey keskkoolides kuni pensionileminekuni 1986. Samas tõid seltskondlikel olemistel tema akordioni helid sageli tantsijaid põrandale ja laule huultele. On ju tema laulegi, nagu “Öö”, “Õnneuimas”, “Lilleneiu” j.t., salvestatud Torontos Merit Records poolt.
Tema esimene muusikal “Kõrgemasse seltskonda” pääses lavalaudadele Torontos esimesel ESTO-l 1972, kuid osalised olid kõik Lakewoodi Eesti Teatri liikmed. Menu oli suur. See tiivustas ja 1976. aastal Baltimore ESTO-ks oli lavaküps “Mees Vibunoolega”. Järgnesid muusikalide lavastuste esitamised Stockholmis ESTO 1980 “Emajõel”, Torontos ESTO 1984 “1919” , Austraalias Melbournis ESTO 1988 “Külaline Eestist” ja New Yorgis ESTO 1992 sõnalavastus “Saadiku tütar”. Paljud lavastused olid sageli New Yorgi ja Lakewoodi Teatritliikmete koostöö. Muusikalide peaosi on New Yorgi ümbruskonnas täitnud: Harry Verder†, Heinz Riivald†, Lya Pals, Virve Puström, Aime Martinson Andra, Guido Möhlman† ja Krista Altok-Tassa ning veel mitmeid teisi. Peale ESTO-de on kõiki muusikale esitatud ka mujal rahvusgruppides kohlike ansamblitega, isegi kodumaal. Lavavalgust on veel näinud muusikalid “ Kiusatus” ja “Head meest on raske leida”. Sõnalavastustest on lisaks esitatud “Moodne abielu”, “S.O.S.” “Kauakestev armastus” ja “Meie rahvusvärvid”, milledest viimane omandas Torontos näidentite võistlustel I-se auhinna. Inglise keelsetest lavastustest on esitatud “One in a million”, “The Advisor” ja “The Lure”. Auhinnatud muusikali “Külaline Eestist” esitati Otepää teatri poolt tiitliga “Kauge külaline” 45 korda seitsmes maakonnas – Tartus, Valgas, Võrus, Põlvas,Viljandis, Jõgeval ja Saaremaal, igalpool suure menuga.
Kokku on lavavalgust näinud seitse muusikali ja 6 ootamas veel lauasahtlis, pluss hulgaliselt sõnalavastusi. Loodame, et leidub uusi esitamisvõimalusi nii juba lavavalgust näinud loomingule kui ka esietendusi ootavatele.
Aime Andra
Parlamendirühm nõuab presidendi ametiraha tagastamist
Venemaal viisidil olev Eesti-Vene parlamendirühma esindus tõstatas Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi ametiraha küsimuse 1. novembril ka Venemaa kultuuriministeeriumis, kes väljendas toetust ametiraha tagastamisele.
Parlamendirühma reformi-erakondlasest esimees Sergei Ivanov ütles, et Venemaal ei ole ühtegi põhjust ametiraha tagastamisega venitada, kuna tegu pole Venemaa kultuuriväärtuse, vaid Eesti omandiga.
Tema sõnul tõstatati küsimus nii teisipäevastel kohtumistel riigiduumas kui ka kolmapäeval kultuuriministeeriumis, kel paluti teha kõik võimalik, et ametiraha saaks lähiajal tagastatud.
Kuna kultuuriministeerium teatas, et ametiraha tagastamine seisab välisministeeriumi taga, kavatseb parlamendirühm sellest rääkida ka järgneval kohtumisel välisministeeriumi II Euroopa osakonna direktoriga.
“Ei ole ilus riikidevahelistes suhetes niimoodi peitust mängida, eriti kui sisulisi takistusi ametiraha tagastamiseks ei ole. See on poliitiline otsus,” märkis Ivanov ja lisas, et delegatsiooni liikmed ootavad huviga, kuidas Vene välisministeerium käitub. Kohtumisel kultuuriministeeriumis kõneldi ka hõimurahvaste olukorrast Venemaal ning vanausulistest, keda peaks parlamendirühma hinnangul toetama ka Venemaa.
“Eesti riik toetab vanausulisi sel ja ka järgmisel aastal suurema summaga, et säilitada nende kultuuri ja elulaadi. Meie meelest tuleks vanausuliste küsimus lisada ka ministeeriumidevahelisse lepingusse,” lausus Ivanov.
Kohtumisel transpordiministeeriumi aseministriga arutati kommunikatsioonisidemeid ning Narva silla ehitust.
“Tegemist on magistraaliga EL-i ja Loode-Venemaa vahel,” ütles Ivanov. “Me saime teada Venemaa seisukohad magistraalide arendamise kohta Euroopa Liiduga. See võimaldab ka Eestil leida seal oma koha.”
Eesti-Vene parlamendirühma visiit jätkub 2. ja 3.novembril Peterburis.
BNS
Eesti kaitsejõudude peastaabi ülem kohtub USA väejuhiga
USA-s visiidil viibiv kaitsejõudude peastaabi ülem brigaadikindral Alar Laneman kohtub 2.novembril Washingtonis Ameerika Ühendriikide staabiülemate komitee ülema asetäitja admiral Edmund P. Giambastianiga. Giambastiani on USA staabiülemate komitee ülema asetäitja ehk ametikohalt teine kõrgem ohvitser Ameerika Ühendriikide relvajõududes.
1. novembril oli Lanemani visiidi kavas Texase osariigis Corpus Christis asuva miinisõja keskuse külastus.
Laneman alustas visiiti Ameerika Ühendriikides 29. oktoobril Texase osariigis, kus ta tutvus sõjaväebaasi Fort Blissiga. Visiit jätkus Texases asuva Fort Hoodi külastusega, kus paikneb 1. ratsaväediviis, mille koosseisus teenisid Iraagis 2004. aastal ka Eesti kergejalaväerühmad Estpla-8, Estpla-9 ja Estpla-10.
VES/BNS
Kaitseminister Jürgen Ligi lõpetas USA visiidi
31.oktoobril kohtus kaitseminister Jürgen Ligi USA kaitseminister Donald Rumsfeldiga. Foto: EPL/USA saatkond
Minister kohtus USA kaitseminister Donald Rumsfeldiga, USA välisministri asetäitja Daniel Friedi ja Rahvusliku Julgeolekunõukogu nõuniku Dr. J.D. Crouchiga.
Kohtumiste peateemadeks olid rahvusvahelised operatsioonid, NATO transformatsioon ja energiajulgeolek, teatas kaitseministeerium.
Kaitseminister Jürgen Ligi ütles peale kohtumisi USA kõrgete ametnikega: “NATO peab tagama kollektiivse kaitse oma liikmetele ning olema võimeline teostama operatsioone meie julgeolekut mõjutavates kriisikolletes”.
Kohtumisel Riigidepartemangus peatuti pikemalt energiajulgeoleku tähtsusel. D. Fried tõstis esile Eesti võimalusi abistada Ukrainat ja Georgiat kaitsestruktuuride reformimisel.
Rahvuslikus kaitseülikoolis arutati Afganistani ja Iraagi stabiliseerimise ning ülesehitamise sõlmküsimusi.
Jürgen Ligi kohtus ka mõjuka välispoliitika analüütiku, endise rahvusliku julgeolekunõukogu esimehe Zbigniew Brzezinskiga. Enne lahkumist külastas kaitseminister Quantico merejalaväebaasi.
VES/BNS
Brüssel andis eurotoetuste strateegiale hävitava hinnangu
Euroopa Komisjon andis Eestile eraldatavate eurotoetuste jagamiseks koostatud strateegiale ja rakenduskavale hävitava esmahinnangu, kirjutab Äripäev.
Värskest 41-leheküljelisest dokumendist kumab läbi, et Eesti valitsus on jätnud strateegia liiga üldsõnaliseks ehk pannud paika prioriteedid, kuid pole pakkunud välja lahendusi. Samuti on valitsus komisjoni hinnangul teinud mitmeid valearvestusi – ka edaspidi loodetakse 8-9-protsendist majanduskasvu, pole arvestatud suurel hulgas vaesusohus inimestega ega jätkuvalt madala tööviljakusega.
Nii peab valitsus küll oluliseks kasvatada tootlikkust, harida töötajaid ja tugevdada tööjõuturgu, kuid meetmeid selle saavutamiseks ei ole komisjoni hinnangul näha.
Näiteks ei ole valitsusel strateegiat, kuidas vähendada tippspetsialistide ja oskustööliste väljavoolu või kaasata välistööjõudu.
Enamik probleemidest ongi otse või kaudselt seotud ettevõtlusega. Nii soovitab Brüssel kiirendada ja kasvatada investeeringuid masinatesse ja infrastruktuuri, mis peaks vähendama Eesti ohtlikult suurt jooksevkonto puudujääki.
Samas hoiatab komisjon, et on märgata teatud üle-kuumenemise märke ja eriti ehitusvaldkonnas, mis tähendab, et kasvavad investeeringud teedesse ja hoonetesse kiirendavad hinnatõusu.
Probleeme täheldas komisjon ka toetuse taotlemisel ja menetlemisel. Nii kehtib Eestis reegel, et toetuse saab see, kes varem taotleb, ning ei arvestata toetuse olulisust. Nii taotlejatel kui ka ametnikel on puudu oskustest ja teadmistest.
Rahandusministeeriumi arengutalituse juhi Siim Sikkuti sõnul ei saa Euroopa Komisjoni dokumendist välja lugeda, nagu oleksid Eesti valitsusel küll prioriteedid, ent puuduvad lahendused.
“Pigem leiavad nad [komisjon], et teatud prioriteete võiks Euroopa Liidu vahenditest meie poolt kavandatuga võrreldes veidi teistlaadselt seada või rahastada või täiendavaid lahendusi ette näha,” selgitas Sikkut.
Sikkuti sõnul on paljud Euroopa Komisjoni märkused juba töö käigus arvesse võetud või siis on Eestil olemas enda järjepidevad sektorpoliitikate tegevussuunad, mida tuleb komisjonile läbirääkimiste käigus täiendavalt ja põhjalikumalt selgitada.
Aastatel 2007-2013 saab Eesti Euroopa Liidult 53,2 miljardit krooni toetusi.
VES/BNS
Hardo Nahkuri sooloõhtu festivalil “Klaver 2006”
 Rahvusvahelise Klaverifestivali “Klaver 2006” raames toimus Tallinnas, Estonia Kontserdisaalis 25. oktoobril Hando Nahkuri soolokontsert. Kultuurileht “Sirp” avaldas sel puhul noore pianistiga intervjuu.
Klaverifestivali seekordne noorim esineja õpib juba neljandat aastat USAs, sügisest jätkab ta õpinguid Bostoni kuulsas New England Conservatory’s.
Oled juba mitme konkursi laureaat. Missugune neist meenub sündmusena tänasel klaverifestivali avapäeval?
Tegelikult meenub mulle kõigepealt konkurss, kus ma ise ei osalenudki, aga kus mul õnnestus kuulajana kohal olla. See oli XII Van Cliburni nimeline rahvusvaheline võistlus kaks suve tagasi Texases Forth Worthis. See muutis mind täielikult. Ma pole üheltki konkursilt, kus ise osalenud olen, nii fantastilisi elamusi saanud. Enamasti, kui ise osalen, ei õnnestu kuulata teisi pianiste. Sellest on alati nii kahju. Seekord aga sain kuulata kõiki pianiste kõigis voorudes ja see oli rabav.
Kas festivalil “Klaver 2006” esinemine on sulle oluline? Mida siia kõrvale paneksid varasemast?
Kindlasti on “Klaver 2006” üks tähtsamaid rahvusvahelisi festivale tänasel muusikalisel maailmakaardil ja sellel osalemine väga suur väljakutse pianistile. Kuigi olen varem osalenud mitmel niisugusel, sh International Holland Music Sessions, St. Andrewsi suvefestival, Piano Texas Festival jm, on iga rahvusvaheline festival kõrghetk. Need kõik on väga olulised olnud.
Miks valisid sellise kava?
Võtsin arvesse kõiki oma selle sügise sooloprojekte ja jõudsin lõpuks sellise kavani. Arutasin ka festivali korraldajatega oma programmi läbi ning nad nõustusid sellega kohe. Ma jumaldan seda kava sellepärast, et see räägib elust endast ja meie emotsioonidest. Elus on nii palju kaunist, kuid väga tihti jääme selles ilus mõttesse, sest igatseme möödunud tundeid… Kõikide selliste emotsioonide viimine muusikalises transtsendentsuses äärmusliku piirini ongi see, millest antud teosed kõnelevad.
Kevadel said läbi su õpingud Yale’i ülikoolis? Mida sealsest õppetööst ja väljaspool toimunust ennekõike meenutad?
Kõik kolm aastat Yale’is on absoluutselt unustamatud ja täis igasuguseid huvitavaid sündmusi, kuid kõige rohkem meenutan muidugi oma sealset õpetajat Boris Bermani. Kuna ta on ise niivõrd suurepärane kunstnik, oli meie koostöö fantastiliselt põnev. Tema võime oma õpilasi muusikaliselt suunata oli uskumatu. Iga kord, kui temale mängima läksin, oli selline tunne, nagu läheksin kontserti andma. Tal olid eriti kõrged nõudmised ja kõik muutused pidid toimuma väga kiiresti.
Teine ere mälestus oli kohtumine Van Cliburniga Fort Worthis konkursi aegu. See oli mu unistuste täitumine. Enne kohtumist Cliburniga tundsin teda plaatidelt ja olin näinud palju videosalvestusi aastast 1958, kui ta Moskvas käis. Nähes teda seismas enda ees, oli väga raske leida sõnu, et emotsioone väljendada. Õnneks oli ta inimesena samasugune, nagu tema klaverimäng vanadel plaatidel: väga vaba, südamlik ja tulvil siirast eluarmastust. See hetk on tänaseni meeles, see oleks nagu eile olnud.
Mis oled Bostonis näha jõudnud? Kas oled käinud kuulamas ka ameeriklaste viie parema hulka kuuluvat Bostoni Sümfooniaorkestrit?
Olen Bostonisse armunud. See on fantastiline linn ja siin juhtub nii palju huvitavat. New England Conservatory on USA kõige vanem konservatoorium, mistõttu on selle kooli atmosfäär igati ajalooliselt innustav. Möödunud nädalal käisin ka legendaarse Bostoni Sümfooniaorkestri kontserdil. See sound, mida neilt kuulsin, on siiani meeles – fantastiline kontsert, dirigeeris James Levine ja soleeris Daniel Barenboim. Kavas olid Schönbergi ja Beethoveni klaverikontserdid.
Minu uus juhendaja professor Gabriel Chodos on imeline pianist ja oleme juba selle lühikese aja jooksul jõudnud teineteist väga hästi tundma õppida. Ta on ka väga emotsionaalne muusik, mistõttu meie koos-töö temaga on olnud igati harmooniline.
GULAG 113 – dokumentaalfilm Chicagos
22. oktoobril 2006 toimus Chicago Eesti majas filmipäev, kuhu oli oodatud kõiki filmihuvilisi vaatama dokumentaalset tõsielufilmi Gulag 113. Filmi rezissöör, Marcus Kolga, on Kanadast pärit ja film jutustab tema vanaisa, Eduard Kolga, raskest saatusest ja kohutavast tragöödiast Gulagi vangilaagris.
Mees, kes pääses eluga põgenema, rääkis ebainimlikust olukorrast ja kohutavatest piinadest, mida süütud inimesed pidi läbi elama. Film põhineb tõsielu faktidel ja seda vaadates võis tõdeda, et inimesed olge valvsad, et enam kunagi ei korduks sellised repressioonid ja inimvaenulikkus. Selle Stalini reziimi all kannatasid peale eestlaste veel paljud teised rahvused – poolakad, leedulased, lätlased ja venelased. See film oli väga huvitav ja kurb. Filmipäevale oli tulnud üle 100 inimese ja rahvale meeldis film väga. Siinjuures tahame tänada väga Erik Jaasonit ja Mehis Vahtrat, kelle algatusel sai filmipäev teoks. Suur tänu Marcus Kolgale suurepärase filmi eest! Me ei saa elada tulevikus kui me ei mäleta minevikku!
Reet Nõmm
Chicago Eesti Maja Nõukogu Liige
RAAMATUTURULT
Uued teatmeteosed Eestis
Vastavalt Eesti Rahvusraamatukogu igakuisele ülevaatele “Eesti Rahvusbibliograafia Raamatud”, ilmusid sel suvel Eestis kaks huvitavat teatmikku: “A ja O taskuteatmik 2006” ja “Väike entsüklopeedia 2006”. Need on ajakohastatud versioonid samanimelistest teostest, mis ilmusid vastavalt 2003 ja 2002. Mõlema väljaandjaks on Eesti Entsüklopeediakirjastus, Narva mnt. 4, 10117 Tallinn; www.ene.ee , e-post: [email protected] .
Esimene raamat on võrreldav detailse almanahhiga. Selles on eriosad pühendatud teemadele nagu inimene, loodus, universum, riik ja rahvas, majandus, tehnika, kultuur, religioon, sport jne. Need omakorda käsitlevad tervet maailma, nii et informatsiooni hulk on tohutu. Lisaks sisaldab raamat hulga värvilisi illustratsioone.
Teine raamat (1140 lk.) on entsüklopeediavormis, kus märksõnad on tähestikulises järjekorras. Jälle – toetudes mu 2002. a. köitele – olen kindel, et uut väljaannet võib sama uhkusega kätte võtta. Teoses on lisaks tekstile tuhandeid värvilisi ja must-valgeid illustratsioone, maakaarte, skeeme jne., nii et üksnes raamatu lehitsemine on nauditav ning õpetlik.
Võiks mainida, et mõlema teose tekkelised juured ulatuvad tagasi esimesse iseseisvusaega. “Taskuteatmiku” paralleelina mäletan vähemalt kahte raamatut, mis meile noortele olid väga huvipakkuvad. Ühe tiitliks oli vist “Õppuri A ja O” , teise pealkiri oli midagi “Õpilase käsiraamatu” taolist. “Väikese entsüklopeedia” eelkäijaks tuleb lugeda kirjastus “Looduse” poolt aastal 1938 välja antud samanimelist teatmikku. Õnneks on mul see raamat olemas, kaks eksemplari koguni.
Rõõm on näha neid eesti raamatukultuuri edusamme. Minul on olemas mõlema teose eelmised versioonid, kuid nende põhjal soovitan ma uusi väljaandeid igakülgselt
Raul Pettai
Tassimas Linda kive Eesti naiste lood
 Ilmus raamat Carrying Linda’s Stones: An Anthology of Estonian Women’s Life Stories (Tassimas Linda kive: valimik eesti naiste elulugudest).
Raamat sisaldab viieteist-kümne ajaloo hoovustesse sattunud Eesti naise mälestusi. Elulood on kaasaegseks illustratsiooniks sajandite-pikkusele võõrvägede invasioonile ning valitsemisele, ja keskenduvad ajale, mis hõlmab Teist maailmasõda, nõukogude okupatsiooni ja iseseisvusele üleminekut.
Elulood hõlmavad endas kolme erineva kogemusega gruppi: 1) suuresti läbiuurimata eestlaste populatsioon, kes jäid nimetatud perioodi vältel Eestisse 2) inimesed, kes küüditati massirepressioonide käigus Siberisse 1941. ja 1949. aastal ning ka neid üksikuid, kes saksa okupatsiooni ajal saadeti välja 3) need, kes põgenesid nõukogude okupatsiooni eest Läände.
Eessõna on kirjutanud Aldona Wos, USA suursaadik Eestis.
Elulood on tõlkinud inglise keelde Ilvi Jõe-Cannon ja Elin Toona Gottschalk.
Väljaandja: Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT) koostöös Tallinna Ülikooli Kirjastusega.
Toimetajad:
Suzanne Stiver Lie, ameerika-norralane, Oslo Ülikooli sotsioloogia professor-emeriitus, kes on kirjutanud mitu teost naisuurimus- ja hariduse teemadel. Professor Lie on Tallinna Ülikoolis asuva MTÜ Eesti Naisuurimus ja Teabekeskuse kaasasutaja ja endine Akadeemiline Direktor (1997-2000).
Lynda Malik, ameeriklane, sotsioloogia professor Villanova Ülikoolis, kelle uurimused keskenduvad 20. sajandi kultuurilisele arengule Euroopas ja Islamimaades. Professor Malik on pälvinud mitmeid auhindu, kaasaarvatud kaks Fulbrighti.
Ilvi Jõe-Cannon, ameerika-eestlane, Tallinna Ülikoolis asuvas Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse tegevdirektor, kes on 20 aastat tegelenud vene ja ida-euroopa küsimustega ja kirjutanud, tõlkinud ning toimetanud artikleid kaasaegse Eesti kohta.
Rutt Hinrikus, eestlane, kirjandusteadlane, kauaaegne juhtiv teadur Eesti Kirjandusmuuseumis ja seal asuvas Eesti Kultuuriloolises Arhiivis. Ta on avaldanud üle 400 kirjutuse eesti kirjanduseteemal, keskendudes 20. sajandi eesti kirjanduse ajaloole. Ta on koostanud ja toimetanud 5 eestlaste elulugude raamatut, nende hulgas 3 kapitaalset köidet “Eesti rahva elulood”, mille eest teda austati aurahaga Valgetähe Teenete Märk.
Raamatu hind on $35 ja seda saab tellida, võttes kontakti Ilvi Jõe-Cannoniga: [email protected] või c/o Erik Linnolt, 3 Pinnacle Ridge Rd., Farmington CT 06032.
Raamat on müügil ka Baltimore Eesti Seltsi Jõululaadal 2.-3. detsember. Lähemat infot saab Tiina Etsilt: [email protected]
Ilvi-Jõe Cannon
Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas
teatab: Ajalehe kuulutuse (Vaba Eesti Sõna) ja teadaande (Eesti Elu) kaudu kokkukutsutud Eesti Lauljate Liidu Põhja-Ameerikas (ELLPA) esinduskogu koosolekule ilmus seitse eesti laulukooridega tegelevat isikut 23 septembril 2006. a.. kell 10:30 Toronto Eesti Vana-Andrese kiriku koosolekutuppa.
Kõige kaugemalt oli tulnud ELLPA abi-esimees Ado Valge (Bowie, Maryland), esindades Baltimore Eesti Laulumehi ja Baltimore/Washingtoni Eesti Segakoori. Teine kaugemalt tulija oli Margit Viia-Maiste Parry Soundist Ontarios – Estonia Koor ja Helin Ansambel Torontost ja ümbrusest olid kohal Mari-Ann McConnor (Brampton) – Teas “Ööbik”, Tiina Timusk – Estonia Koor (SK), Ludmilla Ots – Cantate Domino (SK), Charles Kipper ja Heikki Paara – Toronto Eesti Meeskoor.
Esinduskogu võttis vastu laekuri ja esimehe ettekanded juhatuse tegevusest 1. novembrist 2003 a. kuni 31. augustini 2006. a. vaadates ühiselt üle ELLPA Eesti Ühispanga Torontos jooksval arvel olevad sisssekanded panga “balance sheetidelt”, mille bilanss oli $11,828.93. Peale selle ka tähtajalised hoiused, kokku $15,000.00, andes hoiuste kogusummaks $26,828.93. Need summad on kogunenud hoiustele kõik omal ajal ELLPA poolt korraldatud Põhja-Ameerika mandril (Torontos) Ontarios edukalt sooritatud laulupidudest.
Tegevus- ja majandus aruanded kinnitatid üksmeelselt.
ELLPA organisatsiooni tulevikku arutadest leiti, et Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas on ikka veel vajalik eesti laulukooride eest hoolitsejaks ja sidepidajaks Põhja -Ameerika mandril.
Otsustati siin mandril olevate eesti laulukooride liikmemaks ($1.00 CAN iga kooriliiikme pealt) ELLPA’le jooksva aasta sees ära tasuda enne aasta lõpu -31. detsembriks – kui laulukoor soovib registreeritud olla ELLPA liikmena ja osaleda, saades infot ja rahalist toetust, kas otseselt ELLPA kaudu Eesti Sihtkapitalilt Kanadas (ESKap) ainult Kanadas asuvatele laulukooridele). Liikmeks olemise aluseks on: laulukoori ametlik nimi, aadress, tel., fax, e-mail, juhatus, täielik kooseisu nimekiri, majandusaruanne, tegevuskava ja eelarve. Saata aadressil: Heikki Paara, esimees ELLPA, 15 Cotman Crescent, Torontoa, ON. M9B 3A4 Canada, te/fax – 416 626 3905.
Möödunud 2005 a. maksid ELLPA-le oma liikmemaksu New Yorgi Eesti Meeskoor, Baltimore Eesti Laulumehed ja Baltimore/Washingtoni Eesti Segakoor.
Esinduskogu valis uuesti ametisse senise ELLPA juhatuse: Heikki Paara – esimees, Asta Ballstadt – abiesimees (Kanadas), Ado V alge – abiesimees (USA-s), Mihkel Salusoo – sekretär, Ludimlla Ots- laekur, Margit Viia-Maiste ja Charles Kipper – nõunikud.
Abiesimees Ado Valgele anti ülesandeks teha uurimus Põhja-Ameerika Ühendriiges tegutsevatest eesti laulukooridest ja esitada see juhatusele.
Kanadas asuvad eesti laulukoorid annavad igal aastal oma kontakt-info ajaleht Eesti Elu poolt väljaantavasse Eesti Elu Tähtraamatusse, mis on kõigile kättesaadav ajalehe juurest.
Arutati veel 2008 a. ESTO-le kaasa aitamise võimalusi ning ka 2009.a. soovivate laulukooride Eesti Üldlaulupeole laulma minekut, mis kohustab registreerimist ja sellega kaasuvat kirteeriumi.
Otsustati järgmine Esinduskogu Koosolek kokku kutsuda septembriks 2007. Koosolek lõppes kell 12:30.
Heikki Paara
Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas juhatus.
* The Front Page reports from the US embassy in Tallinn, where members of the Estonian-American community visited the US Ambassador Aldona Wos. Ms. Wos was given a copy of the recently published book detailing 60 years of the Lakewood Estonian Association. Viiu Vanderer, on behalf of the Lakewood Estonian Association, presented the historical book. The Ambassador detailed her work in informing Estonian youth of the educational opportunities in the United States.
* The photo on the Front Page shows the Pärnu folk group Kajakas performing at the Connecticut Estonian Society’s Summer Festival.
* Ilmar Mikiver discusses the Hungarian uprising of 1956. As 50 years has passed since the tragedy, Mr. Mikiver pieces together the events, and the sad fact that the West did not react. The interesting note made by Mr. Mikiver is that neither the right nor the left in the West reacted to the events. For various reasons, Soviet aggression won in Hungary.
* Mr. Mikiver has a second item on the Editorial page, discussing the threat of the Salvation Army. It seems that the Russians have taken exception to the religious group by claiming that since they use the term army, and assign military-style rank to its members, then the group is a paramilitary organization. Never mind that the Salvation Army is a spiritual army and not a military one. Even Western human rights organizations have protested the treatment of the group at the hands of the Russians.
* Vello Helk writes about the Hungarian revolt. He recounts his activities, doing research in Rome, at the time, and how people were truly afraid of another war. The after-effects of the revolt also strengthened the Soviets, and included increased activities even in Estonia. Mr. Helk points out that it was also in 1956 that the Soviets first imprisoned Estonian political activist Enn Tarto for what would become tens of years of captivity.
* Vello Ederma writes his memoirs of Estonia’s President Toomas Hendrik Ilves when he was in the US, serving as Foreign Minister. Mr. Ederma notes that they both had similar careers at one time, serving in the interest of Estonia through news services. Mr. Ederma was at the Voice of America, Mr. Ilves was at Radio Free Europe.
* The Art and Culture page has an interview with Hardo Nahkur, who recently performed at the international “Klaver 2006” festival in Tallinn. Mr. Nahkur is a fourth year student at the prestigious New England Conservatory in Boston. The Estonian cultural periodical Sirp asks the questions.
* The documentary Gulag 113 was shown at the Chicago Estonian House. The film, directed by Estonian-Canadian Marcus Kolga, chronicles the war-time experience of his grandfather Eduard Kolga, who was pressed into the Soviet military and sent to a labor camp, Gulag 113, where conditions were life-threatening. Over 100 people gathered to watch the sobering story which captures the sad experiences of many Estonian men during the war.
Uniting Party Picks Laar for Candidate PM
ER – The joint council of Estonia’s uniting opposition party Pro Patria and Res Publica Union picked Mart Laar for the party’s prime minister candidate for the 2007 general elections.
The prime minister candidate will lead the party until a congress next spring.
“The merger process has been complex but it’s good that we’ve made it through, emerged stronger and achieved clarity and unity about our goals,” said Mr. Laar who has headed two previous Estonian governments.
The party will have a strong list of politicians and public figures to put forward at next year’s parliamentary elections, Mr. Laar observed.
“The potential for a good election result is strong,” Mr. Laar affirmed.
The joint policy-making council also confirmed the party’s leadership system. The running of the party will be based on the merger agreement and statutes of the two uniting parties, Pro Patria Union and Res Publica.
Estonian MEP Calls for End to Fear of Russia
ER – Socialist MEP Marianne Mikko from Estonia in her speech before the European Parliament said the community should overcome fear of Russia and not be afraid to stand up for Moldova and Georgia.
“In our fearfulness to stand up for Moldova and Georgia the spirit of Yalta lives on,” Ms. Mikko said in her speech on the occasion of the 50th anniversary of the failed Hungarian revolution of 1956.
Ms. Mikko said that 50 years ago Hungarians were encouraged by their belief that the West would come to their help, because European unity seemed natural to them.
“But the expected aid didn’t come, not even in the form of official declarations,” the Estonian MEP said.
In her remarks after the speech Ms. Mikko said there was a pressing need for European identity.
“The 1957 Treaty of Rome was definitely Western Europe’s reaction to tanks in Budapest’s city centre,” she said. “Now also the majority of the former Warsaw Pact countries are in the European Union and we must show Russia that it cannot declare European countries its sphere of influence,” she said.
Ms. Mikko said courage to stand up for human rights must be a part of European identity in the 21st century.
Estonia Climbs to Sixth in Worldwide Press Freedom Index
ER – Estonia is tied with Norway for sixth place the fifth annual Reporters without Borders Worldwide Press Freedom Index.
Estonia had ranked 11th in the table last year.
The report by Reporters without Borders covers 168 countries, evaluating restrictions on the press in different countries.
Northern Europe once again is at the top of the index, with no recorded censorship, threats, intimidation or physical reprisals in Finland, Ireland, Iceland and the Netherlands, all of which share first place with 0.5 points. The Czech Republic is fifth with 0.75 points, while Estonia and Norway, which come next, were given two points.
Places 8 and 9 are shared by Slovakia and Switzerland with 2.5 points, and places 10-13 by Hungary, Latvia, Portugal and Slovenia with three points each. Belgium and Sweden share the 14th and 15th positions with four points each.
Lithuania and Britain are in a tie with 6.5 points in places 27-28.
The United States dropped nine places to 53rd and 13 points, the same as Botswana, Croatia and Tonga.
Russia, with 52.5 points, is placed in the bottom part of the table, in place 147.
The last place among the 168 countries was claimed by North Korea, ahead of Turkmenistan and Eritrea.
“Each year new countries in less-developed parts of the world move up the index to positions above some European countries or the United States. This is good news and shows once again that, even though very poor, countries can be very observant of freedom of expression. Meanwhile the steady erosion of press freedom in the United States, France and Japan is extremely alarming,” Reporters without Borders said.
The organization set up in 1985 is headquartered in Paris.
Support provided by EANC is the Largest in Many Years
Autumn is a time for activities to begin in many organizations, including the EANC. Our newly elected body and new Board of Directors begin work with new enthusiasm. Our chief objective is to represent and support the Estonian American community. In addition, we support worthy projects in Estonia, as well as monitor and respond to events there.
Many members give of their time freely to carry on the work of EANC. However, we cannot do what we would like to do without sufficient resources. Funds are needed to give financial aid to worthwhile projects, such as Estonian schools, camps, publications on aspects of Estonian American history, congresses of Estonian organizations, and other ethnic activities.
In 2006, we received many worthwhile requests for aid, and provided several major grants. The Victims of Communism Memorial Fund in Washington, DC, received $5,000, in addition to our previous grants, which enabled groundbreaking to take place in September, 2006. This will be a permanent and visible reminder of the horrors committed by Communism in many countries around the world. The English-language film, “The Singing Revolution,” an excellent and note-worthy documentary about the regaining of Estonia’s independence, was recently completed and will open in Tallinn in December, 2006, before being shown in the U.S. The EANC provided over $20,000 in support, because the Board felt that this was a major opportunity to have our story presented to a wide audience, and these funds were urgently needed to complete the film. We also used $10,000 to supplement our scholarship funds at the University of Tallinn and Tallinn University of Technology. Both universities are thriving, with growing student bodies and modernized campuses.
Our annual contributions to other organizations are also substantial. We provide almost one-third of the income of the Joint Baltic American Committee (JBANC), which is a well-known and most effective spokesman for Baltic interests in Washington, DC. For the first time, we supported the Nordic Press, publisher of this newspaper, by paying for subscriptions that are provided free to key organizations in the U.S., Estonia, and elsewhere, an annual endeavor from now on. We also provide annual support to the Estonian Archives, boy scouts, and girl guides. In addition, there are numerous other recipients who have received more modest amounts in support.
By the end of 2006, we will have given away more than $90,000 to projects and organizations important to Estonian-Americans. To do this, we have had to use funds in the EANC Heritage Fund to supplement our budget. We did this reluctantly, because we plan to build up the Heritage Fund so that it will provide more and more of our support in the future. In the meantime, however, we rely on your generous giving every year.
Soon you will find a letter in your mailbox with more information. Please answer right away – with a generous gift to EANC!
Donation checks can be made out to “EANC” and mailed to: Office of the Treasurer, 9814 Hill Street, Kensington, MD 20895. Donations are tax-deductible.
EANC Board of Directors
|
