|
<!– .style1 {color: #0000FF} –>Eesti Kultuurifestival Culturescapes Shveitsis
Baseli raekojal lehvivad kuni 3. detembrini kõrvuti Shveitsi ja Eesti lipud. Foto: Werner Siebert
Baselis avati Culturescapes – eesti kultuuri tutvustav suurüritus
Shveitsis Baselis avati pidulikult Eestit tutvustav kultuurifestival Culturescapes, millel osalevad meie tippmuusikud, kirjanikud ja kunstnikud. Ürituse peakorraldajaks on hollandi-shveitsi päritolu Jurriaan Cooiman, kes ka ise tegi esinejate suhtes valiku. Plaanides alguses korraldada Baltimaade ühist kultuurifestivali märkas mänedzher peatselt kolme riigi suuri erinevusi ning kuna juba ainuüksi Eestil oli välja pakkuda rikkalik programm, siis muutis ta oma esialgseid kavatsusi ning nii on Alpidemaa publikul võimalik kuni 3. detsembrini saada laiahaardeline ülevaade Eesti kultuurimaastikust. Kultuuriürituse raames toimub samuti eesti keelt kõneleva shveitsi teaduri Kaspar Näfi poolt kokku pandud teaduskonverents, mis soovib anda ülevaadet Eesti arenguprobleemidest. Culturescapes – festivali organiseeritakse aastast 2003, eelnevalt on tutvustatud Georgia (Gruusia), Ukraina ja Armeenia kultuuri.
Suurejoonelise festivali eelarve on kolmveerand miljonit krooni. Sellest suurema osa finantseeris Jurriaan Cooiman ise koos mitmete shveitsi sponsoritega.
Alanud festivali kavas on tähtsal kohal eesti koorimuusika ja oreliteosed. Tuntud eesti heliloojate toodangut esitavad mh Hortus Musicus ja Eesti Filharmoonia kammerkoor. Programmis on esindatud teisedki kultuurivaldkonnad: Erik Alaloo ja Meeland Sepp on toonud Reini-jõe linna oma installatsioonide näituse, filmiprogrammis on Dorian Supini „Arvo Pärt – 24 prelüüdi fuugale“, Priit Pärna animatsioonifilmid ja eesti noorte filmiloojate toodang. Shveitsi-Saksa uhkesse piirimetropoli tulevad ka kirjanik Tõnu Õnnepalu ja luuletajad Elo Viiding ning Kristiina Ehin. Von Krahli teatri lavastuses võivad külastajad näha lavastust „Võluflööt“. Esmakordselt toimub Culturescape’ raames kompositsioonikonkurss. Shveitsi gurmaanidel on võimalik maitsta Gloria tippkoka Dimitri Demjanovi poolt võlutud toidukompositsioone.
Baseli linnasekretär dr. Robert Heuss räägib Raekojas kultuuriminister Raivo Palmarule Sveitsi poliitilisest struktuurist ja linna ajaloost. Autori foto.
Avamispidustustest võttis osa ka Eesti kultuuriminister Raivo Palmaru ja Eesti Vabariigi suursaadik Viinis Katrin Saarsalu. Delegatsiooni kuulus samuti Kultuuriministeeriumi välissuhete osakonna juhataja Eike Eller.
Uhkes raekojas, mille sissekäiku ehtisid külaliste auks Shveitsi ja Eesti lipud, tervitas minister Palmaru ja tema saatjaskonda dr. Robert Heuss. Linnasekretär tutvustas eestlastele nii Helvetia poliitilist süsteemi kui Baseli ajalugu ning avaldas rõõmu selle üle, et võib järgmisel aastal ise teist-kordselt külastada Maarjamaad. Raivo Palmaru oli Shveitsis esmakordselt.
Linna kultuuriesindajad Michael Koechlin ja Niggi Ulrich pakkusid koos peaorganisaator Jurriaan Cooimanniga eesti delegatsioonile piduliku lõunasöögi. Peale kehakinnitust siirduti Baseli uhkesse kaasaegsele kunstile pühendatud hoonesse vaatama 1866. aastal Moskvas sündinud Wassily Kandinsky teoste näitust, kus oli esil kunstniku varasem toodang aastatelt 1908-1921. Kandinsky on teatavasti 20. sajandi kunsti üks uuendajatest, ta andis abstraktsiooni arenguga maalimisele täielikult uue suuna, mille aura pole tänaseni kadunud. Näitusel esitatud teosed on laenatud suurtest kunstihoonetest nagu Art Institute of Chicago, Solomon R. Guggenheim Museum New Yorgis, samut Pariisi Centre Georges Pompidou, kuid ka mitmestest Venemaa muuseumitest. Põgusa pilgu jõudis minister heita Meeland Sepa ja Erik Alaloo näitusele.
Õhtune avamistseremoonia Martinskirches algas Opéra de Paris intendandi dr. Gerard Mortieri ettekandega „Connecting cultures – kuidas anda Euroopale ühist hinge“. Ühes intervjuus on „kultuuripaavst“ enda kohta öelnud, et on dramaturgiliselt mõtlev mänedzher. 1943. aastal leiburi pojana sündinud Mortier’i tee Euroopa kultuurijuhiks sai alguse Gentis, Flaami kultuuri keskuses, jesuiitide juures. Peale humanitaarteadmiste omandamist läks noormees sünnilinna ülikooli õppima õigusteadust. Kultuurikarjääri alustas promoveerinud jurist 1968. aastal kodumaal, kus juhatas mh Brüsseli kuulsat ooperit La Monnaie. Koos Sylvain Cambrelingiga alustas ta ooperi moderniseerimist, keeldudes järgimast valitsevaid suundasid ja üleüldiselt aktsepteeritud interpretatsioone. Oma revolutsioonilise nägemusega tegi flaam kuningriigi nooblist ooperimajast maailmakuulsa. Enne minekut 2004. aastal Pariisi juhatas väsimatu kultuuriarendaja kuulsat Salzburgi Muusikafestivali. Baseli ettekandes püüdis Mortier, lähtudes filosoofilisest aspektist, leida vastust küsimusele, kas me võime üldse rääkida Euroopa ühisest hingest. Siinkohal tõi ta mitmeid võrdlusi euroopa kirjandusest ja muusikast.
Peale Jurriaan Cooimani, minister Palmaru ja Shveitsi Kultuuriameti direktori Jean-Frédéric Jauslini tervitussõnu esines täis saalile vanamuusikaansambel “Hortus Musicus” kavaga „Revalist Tallinnasse“ Andres Mustoneni juhatusel. Kauakestvad ovatsioonid tõestasid, et programm, millesse oli koondatud Arvo Pärdi “Da pacem Domine”, Cyrillus Krregi “13. sajandi armastuslaul”, Erkki-Sven Tüür “Salev Regina” jt. vanad lood, sai sooja vastuvõtu osaliseks.
Õhtu lõpetuseks kutsus suursaadik Katrin Saarsalu organisaatorid, esinejad ja sponsorid väiksele vastuvõtule.
Aino Siebert
KÕIKEHÕLMAV LAHENDUS
Ilmar Mikiver
Euroopa meedia vaimustus USA äsjaste vahevalimiste tulemuste üle läheneb kohati deliiriumile. National Review Online’is kirjutab Dennis Boyles, et eurooplaste arust on USA püüdlused Lähis-Ida demokratiseerimiseks nüüd paugu pealt lõppenud, lisades:
“Prantsusmaal avaldab Le Figaro ülimat heameelt selle üle, et rahvas kärpis maha Bushi ambitsioonid, samas kui Le Monde märgib rahuldustundega, et kõik, mis Bushil on nüüd teha jäänud, on leida tee, kuidas välja pääseda oma “alandavast seisundist”, nagu eurooplased nüüd Iraagi sõda nimetavad” (WP, 13. nv.)
Valimistest ei olnud veel nädalatki möödas, kui Kongressi vallutanud demokraadid oma põhiplaani Iraagi probleemi lahendamiseks välja kuulutasid. Selleks oligi ootuspäraselt nõudmine, et koalitsiooniväed tuleva aasta lõpuks Iraagist välja tõmbuksid. Vabariiklaste üks tõenäolisemaid presidendikandidaate 2008. a. üldvalimistel, senaator John McCain, ei viitnud aga aega rõhutamaks, et mingi selline ajakava ei anna tulemuseks muud kui vaid “kaost”.
Washington Post’i välispoliitiline ekspert Jim Hoagland on siiski märksa positiivsemal arvamisel, kui ta kirjutab, et Iraagi olukord võib normaliseeruda viisil, mida praegu veel keegi ei tea. Ta kirjutab:
“Bush on nüüd asunud kaitsesse, kuid see ei tähenda, et need radikaalsed positiivsed reformid, milliseid ta oli lootnud, ei võiks teoks saada tänu omaenda dünaamikale, isegi kui see toimuks erineva graafiku ja suuremate ohvritega kui ta oli kujutelnud. Realistlikult peame tunnistama, et Bush pani ühele laostunud ühiskonnale õige diagnoosi, kuid kirjutas välja vale retsepti (selle raviks)” (WT, 12. nov.)
Uudse retsepti “kõikehõlmavaks lahenduseks” pakub välja hääl Euroopast – Briti endine erisaadik Iraagis, Jeremy Greenstock, kes vastupidi euroopa meediale asub mõõdukale seisukohale. Greenstock leiab, et ei USA ega Inglismaa ei ole kunagi üritanud kaasa haarata kõiki võimalikke osapooli, kaasa arvatud Iraagi naaberriigid, maa tuleviku kujundamise protsessi. Ta jätkab:
“Samuti tuleb kaasa tõmmata kõik teised jõud, kes võivad selleks anda panuse või omavad huvisid Iraagi ressursside kasutamisel… Egiptus, kõik viis ÜRO julgeolekunõukogu püsiliiget (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Venemaa ja Hiina) ning ÜRO ise kui vastava konverentsi kokkukutsuja”. Kogu aktsioon peab alluma Iraagi armeele, kellele koalitsiooniväed peavad oma volitused vähehaaval üle andma, sest “armee on Iraagis see julgeoleku institutsioon, kel on rahva silmis kõige kõrgem staatus ning kes ei ole suuremalt osalt kas korrumpeerunud või mässuliste poolt kompromiteeritud”, kirjutab Greenstock. Raskeima üles-ande paigutab Briti diplomaat ikkagi Ühendriikide õlule:
“Maa, kellelt peab tulema algatus, on USA. Tema õlgadel lasub tõsi küll vajaliku pöörangu suurim raskus, kuid samas omab ta piisavalt jõudu selle läbiviimiseks. Kui aga Washington püüab selle konverentsi agendat domineerida, kukub kogu üritus läbi. Selles kriitilises punktis peavad Ühendriigid suutma tagasi tõmbuda” (WP, 18. nov.)
On tõsi, et seesugust kõikehõlmavat üles-ehitusprojekti ei ole koalitsioonijõudude juhid, ei USA ega Inglismaa, seni üritanud. Ilmsesti Iraagi olukord alles ootab midagi nii laiahaardelist. Greenstocki visandist jääb aga välja küsimus – kas Iraagi ühiskond, eriti armee, on selleks juba küps? Lisaksin siia Washington Post’i konservatiivse kolumnisti Charles Krauthammeri arutluse samal teemal:
“Kas araablased on sünnipäraselt demokraatiaks võimetud, nagu “realistid” väidavad? Tõepoolest on olemas poliitilisi, ajaloolisi ja isegi usulisi põhjusi, miks araablased on vähem valmis demokraatiaks kui ida-aasialased ja ladina-ameeriklased, kes möödunud kümnendite jooksul on edukalt demokratiseerunud. Kuid siin on meil tegu Iraagi ühiskonna erandlikult moondunud poliitilise kultuuriga, mida Saddam Husseini totalitaristlik rezhiim on kolmkümmend aastat vägistanud ja ruineerinud” (WP, 17. nov.)
Krauthammer näeb Iraagi ühiskonda suurelt osalt ikka veel vangistatuna kummitava Saddam Husseini varju poolt, mis on halvanud nende riikliku ja rahvusliku iseteadvuse. Tahtmatult kutsub see esile võrdluse rahvastega nagu eestlased, kelle riiklik-rahvuslikku iseteadvust ruineeris ja vägistas Lenini-Stalini mitte vähem totalitaristliku rezhiimi vari viiskümmend aastat. Kuid oleks ebaõiglane seda võrdlust edasi arendada – selleks on olukorrad olnud liiga erinevad.
Jälgede segamine
Vello Helk 18.11.2006
Eesti poliitilises konkurentsis on löögivahendiks ka sõdimine kommunismitondiga, mida tegelikult ei võeta tõsiselt. Sellega saab aga rivaalile ära panna ja endale tähelepanu tõmmata.
Viimaseks näiteks on Keskerakonna noortekogu välisministeeriumile suunatud järelpärimine, mis puudutab endiste EKP-laste osalemist Eesti välisteenistuses. Sooviti muuhulgas teada, kuivõrd on arvestatud, et endistest kommunistidest diplomaatide lähetamine võib muuta küsitavaks Eesti kinnitused välismaailmale, et oleme otsustavalt pööranud uue lehekülje oma nõukogudeaegse riigikorralduse ja mõtteviiside suhtes. Kui aga välisministeerium ei tee punaminevikust probleemi, tuleks seda ausalt tunnistada, arvab noortekogu esimees Tallinna abilinnapea Kaia Jäppineni nõunik Henri Kaselo (Delfi 14.11.).
Talle sekundeerib järgmisel päeval teine kesknoor, Mustamäe linnaosavanema abi Robert Raudsaar, kes kasutab kattevarjuks osalemist ülemaailmsete noorte liberaalide kokkutulekul Strasbourgis. Enamasti oldi seda meelt, et loomulikult on nüüd kommunismi aeg möödas ja riigil tuleb edasi minna, kuid samas tunnistati, et edasi minna midagi mineviku suhtes ette võtmata on Eesti riigi jaoks raske. Kuna ajalugu on muutmatu, seega tuleb võimalikult palju ära teha just täna ja tulevikku vaadates. Küsimusele, millistes kõrgemates instantsides esindavad siis meie riiki endised kõrgemad kommunistid, tulid talle esimesena meelde Euroopa komisjoni asepresident Siim Kallas ning Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Rait Maruste. Mis juhtuks aga siis, kui teemat valgustada rahvuslikumalt meelestatud jõududele Euroopas? Kujutage vaid ette seda võimalikku kriitikat! Kas me soovime selle endale ise kaela tõmmata vaid sellepärast, et meid on esindamas endised punased, keda Eesti rahvas end esindama ei ole valinud? Raudsaar usub, et temaga nõustub selles küsimuses eesti rahva enamus. Peame endale selgelt aru andma: ei saa lubada seda, et endised punakaartlased esindavad meie riiki kõige kõrgemal tasandil.
Ta leiab siiski ühe erandi – kohtadel, kuhu pääseb vabade ja demokraatlike valimiste kaudu. Selles mõttes polevat meil midagi öelda nende kohta, kelle läkitamise poolt ühele või teisele ametikohale on kas otse või kaudselt olnud rahvas. Järelikult on nende minevikuga lepitud. Seega ei puuduta kommunismipärandi küsimused näiteks Eesti riigikogu endistest kommunistidest liikmeid.
Kui aga soov end määrinud kommunistidest vabaneda oleks siiras, ootaks selget seisukohavõttu näiteks, et sama noortekogu ei toeta ise ega soovita märtsivalimiste ajal valida ka rahval selliseid kommuniste, kellest kubiseb Riigikogu ja ka Keskerakonna juhtkond. Muidu on see topeltmoraal – peaks ka ise natuke peeglisse vaatama! Just need ”rahva toetusega” kommunistid eelistavad ametnike nimetamisel oma vanu seltsimehi, kellel ju nende kaudu on ka rahva toetus?
Miks ei küsitud Strasbourgis, kuidas vaatavad välismaa noored Eesti endisele tippkommunistist presidendile, keda kesknoored agaralt toetasid? Või nendele kompartei taustaga ministritele, kes käivad Brüsselis ja mujal Eestit esindamas? Need on ju rohkem huviobjektiks kui diplomaadid.
Raudsaar lisab, et kuna Eesti geograafiline asend on selgelt määratletud tuleks puhta lehena alustamiseks võimalikult palju poliitiliselt distantseeruda Venemaa mõjuvõimust ja — mis veel olulisem — eemalduda inimestest, kes on seotud tema eelkäija Nõukogude Liiduga.
Tüüpiline taktika: teha lisahäälte võitmiseks mingi populaarne, aga enda põhimõtete vastane avaldus. Poleks aga vaja saagida oksa, millel istutakse. Oleks mõistlikum alustada oma parteist. Teise silmas näed pindu, aga mitte palki oma silmas. Muidu jääb see demagoogia musternäiteks.
Nii on see tegelikult jälgede segamine. Vene võimupartei Ühtne Venemaa riigiduuma fraktsiooni teatel võib duuma külmutada suhted Riigikoguga, kui see võtab vastu Tõnismäe pronkssõdurit teisaldada lubava seaduse (Postimees 13.11.). See on selge vahelesegamine Eesti siseasjadesse. Riigikogul tervikuna pole ju mingeid erilisi suhteid Vene riigiduumaga, ainult Keskerakond on sõlminud “koostööleppe”. Nii tabab külmutamisähvardus toetuse asemel esmajoones lepingupartnerit, kes on ka teisaldamise vastu. Riigikogu keskfraktsiooni esimees Ain Seppik püüab probleemist mööda hiilida. Tema sõnul ei maksaks Vene võimupartei ähvardusse suhtuda eriti tõsiselt. Kaks päeva hiljem võttis Vene Riigiduuma vastu avalduse, milles süüdistatakse Eesti parlamenti fashismi heroiseerimises. See võiks ka huvitada kesknoori, kes pronksmehe teisaldamise küsimuses on samal liinil putinlastega, aga nad eelistavad silmaklappe kasutades NLKP ja KGB-ga häbimärgistada oma vastaseid. Eesti ei peaks käituma Moskva peksupoisina, kes alandlikult vaikides laseb end süüdistada, vaid iseseisva riigina – ENSV aeg on ju möödas.
Tulid, nägid, võitsid…
Savannah, GA, Kammerkoori kontsert new Yorgi Eesti Majas 17.nov. 2006
Pildil Savannah Kammerkoor pärast edukat kontserti NY Eesti Majas. Keskel (lilledega) Maaja Duesberg. Foto: VES
All Souls Church Hawkins Academy poolt New Yorki kutsutud Savannah (GA) Kammerkoori kontsertide raames esines koor ka 17. novembril esmakordselt NY Eesti Majas, seda tänu eestlannast koorijuhile Maaja Roosile. Maaja Roos on teadaolevalt üks väheseid koorijuhte, kes samaaegselt koori juhatades ka klaveril saadab. Ilma eelreklaamita, nagu välk selgest taevast, oli koor kohal ja vallutas sedamaid Eesti Maja.
Vähene, kuid vaimustunud kuulajaskond sai huvitava kohtumise osaliseks. Mitte üksnes muusikaliselt, vaid rõõmu valmistas ka kohtumine staar-talendiga, koos tema kooriliikmest tütre Leila ja tshellistist poja Taavoga, tema kodulinnas. Eemalejäänuile oli see kahtlemata suureks kaotuseks.
Tänu Maaja Roosi mitmekülgsele professionaalsusele – pianistina, saatjana, õpetajana ja kogenenud koorijuhina oli edu garanteeritud. Oleks sinna juurde soovinud kas või ainustki a capella laulu.
Intonatsioonipuhas ja tehniliselt täpne üliõpilastest koosnev kammerkoor ja solistid teostasid oma klassikalis-romantilise kava rõõmustava kergusega. Mozarti koloratuursed kiirjooksud (Regina Coeli) ja Placido (Idomeneost) kõlasid puhtalt nagu ooperikoloratuuridel (paljud õppivatki juba muusikakoolides). Ja Verdi kuulus
“Nabucco” laabus dramaatilise unisoonsusega. Kaasmaalaste tundenärvi puudutas eriti aga eesti osa kavas. Kõrvalistuv kuulaja ütles, et tal tulnud pisar silma, kuulates Rudolf Tobiase tuntud halavat “Jeruusalemma tütred” nii kompaktses bel cantos esitatuna. Pikema palana läks kroonikasse Helen Duesbergi “Magnificat”. Ameerika omaloomingust said spirituaalid hästi sünkopeeritult veenva esituse.
Arusaamatuks jäi ebamäärane Hatikvah (ancient melody). Ju see siis pidi indiaanlaste või iisraeli looming olema. Uudselt värske, nooruslikult heleda ja paljude koorisolistide vapra esinemise puhul teenis ameerika kammerkoor püstiseisva publiku aplausi ja sooviti salaja, et oleks meil siin selline noor koor ja elavhõbedane koorijuht verevärskenduseks, oleks meie mured murtud. (Keegi leiutas: “Let’s kidnap them!”}
Lisapala ei antud. Koor kibeles linna vaatama. Õnnitlevad lilletervitused Eesti Haridusseltsilt edastasid mänedzher. Eve Saar ja endine mänedzher Ell Tabur. Naiskoori nimel tänas oma endist koorijuhti Maajat koori esinaine Epp Vinkman. Savannah Kammerkoori ringreisi lõpetas 19. nov. toimunud kontsert Lexington Ave. 80 tänava kirikus.
Eesti Helikunsti Keskuse USA-s õnnesoovid kaasa edaspidiseks eduks!
Juta Kurman
Sõnumeid eestlastest
Tiia Kuusik ja Kaido Sõmer Vaba Eesti Sõna toimetuses.
Luku-Expert äri omanikud Tallinnast, Tiia Kuusik ja Kaido Sõmer osalesid hiljuti New Jersey’s ühel enesearendamise kursusel ning kohtusid enne ärasõitu sõprade ja tuttavatega ka New Yorgis. Selle raames külastati ka Eesti Maja. Lühikesele ajale ja sompus sügispäevale vaatamata jäi neile New Yorgist hea mulje ning nad loodavad varuda rohkem aega New Yorgi vaatamisväärsustega tutvumiseks järgmisel reisil Ameerikasse.
VES
Keskkonnaühendused tahavad vähendada põlevkivi kaevandamist
Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) annab keskkonnaministeeriumile üle ettepanekud “Põlevkivi kaevandamise riikliku arengukava 2007-2015” tööversiooni muutmiseks, soovides põlevkivi kaevandamise vähendamist.
EKO hinnangul põhineb põlevkivi arengukava tööversioon küll senistest eesrindlikumatel analüüsidel, kuid jätab põhjendamata, miks kavandatakse lähiaastatel põlevkivi kaevandamise olulist suurendamist 20 miljoni tonnini aastas. Arengukava näeb küll ette kaevandamismahtude vähendamist kaugemas tulevikus, kuid kava enda lühiajaline perspektiiv ei paku sellele eesmärgi saavutamisele garantiid, teatas EKO.
Keskkonnaühendused teevad ettepaneku piirata pika-ajalised kaevandamismahud praeguste mahtudega, see on 15 miljoni tonniga aastas, ja alustada koheselt järk-järgulist põlevkivi kaevandamise vähendamist, sest vajadus kaevandamismahtude suurendamiseks pole põhjendatud.
Samuti soovib EKO põlevkivi kasutamisele õiglase hinna kehtestamist, mis arvestaks reaalsete keskkonnakahjudega ja vähendaks hõlptulu teenimise võimalusi ning tehakse ettepanek põlevkivist laekuvat tulu kasutada Eesti energiasüsteemi reorganiseerimiseks, muuhulgas taastuv- ja hajaenergeetikale üleminekuks.
Ettepanekud antakse üle põlevkivi arengukava ümarlaual.
ETV24
Tony Blair kohtus Afganistanis Eesti sõduritega
Afganistanis visiidil viibiv Suurbritannia peaminister Tony Blair kohtus Helmandis Camp Bastionis ka Afganistanis teenivate Eesti kaitseväelastega, kes brittide juhtimise all tegutsevad.
Eelmisel nädalal jõudsid Afganistani 101 Eesti kaitseväelast, millega kasvas missioonil osalevate eestlaste arv 120ni. Suurima Eesti üksusena hakkab Afganistanis teenima major Leo Käige juhitud 81-meheline motoriseeritud jalaväe-kompanii Estcoy-3. Lisaks on Afganistanis 15-liikmeline kapten Üllar Luhaste juhitud demineerimismeeskond EOD-10 ning 10 mehe suurune logistiline toetuselement NSE, samuti staapides teenivad ohvitserid ja allohvitserid.
VES/BNS
Riik rahastab raudtee tagasiostu 2007. aasta eelarvest
Riik saab raha Eesti Raudtee aktsiate tagasiostmiseks järgmise aasta riigieelarvest, eelnõusse esitab vastava parandus-ettepaneku rahanduskomisjon. Majandusminister ja Eesti Raudteed seni hallanud firma BRS allkirjastasid lepingud Eesti Raudtee erastamislepingu lõpetamise ja Eesti Raudtee enamusaktsiate omandamise kohta 17. novembril.
Riigikogu majanduskomisjoni esimees Mart Opmann ütles ETV24-le, et tänavusest lisaeelarvest tehingut enam rahastada ei saa, sest selle kolmas lugemine oli juba ära ja seega võetakse lisaeelarve vastu.
Eesti Raudtee tagasiostmine 2,35 miljardi krooni eest on Opmanni sõnul tegemist finantseerimistehinguga. “See tähendab, et riik annab raha ja saab aktsiad vastu,” märkis riigikogu majanduskomisjoni esimees.
Tema hinnangul ei tohiks Euroopa Liidu statistikaga tegelev asutus Eurostat käsitleda seda tehingut Eesti eelarvedefitsiidi kasvuna.
“Teame varasemast kaht näidet. Üks puudutab Prantsusmaad, kus riik lõi raudteefirma kahjumi katmiseks eraldi fondi. Meie ostame turuhinnaga aktsiad,” tõdes Opmann.
Rahandusminister Aivar Sõerd on varem ETV saatele Aeg Luubis öelnud, et Eesti puhul olemas tõenäosus, et Eurostat ei käsitle raudtee aktsiate ostu ainult finantsjuhtimise loogikast lähtuvalt, vaid poliitilise otsusena, mistõttu võidakse finantstehing kuluks lugeda.
Valitsuse esitatud Eesti Raudtee aktsiate tagasiostmise eelnõu tuleb riigikogus esimesele lugemisele. Eelnõu teine lugemine on kavandatud 6. detsembrile.
VES/ETV24
Pronkssõduri kaitsjad ootavad Bushilt abi
Kolm pronkssõdurit kaitsvat venekeelset poliitikut kirjutasid kirja USA president George Bushile, paludes, et too veenaks Eesti poliitilist eliiti jätta mälestusmärk igaveseks rahule. USA presidendile Valgesse Majja adresseeritud kirjas, millele on alla kirjutanud Tõnismäe monumendi kaitsja Dimitri Klenski, pronkssõduri kaitsele pühendanud ühiskondliku liikumise Öine Vahtkond esindaja Vladimir Studenetski ning riigikogus esindamata Konstitutsioonipartei esimees Andrei Zarenkov, meenutatakse USA armee seersant David Kealey’t, kes Afganistanis taastab langenud nõukogude lenduritele püstitatud mälestusmärki.
Kirja autorite sõnul ütles Kealey, et ta taastab mälestust sõjameestest kes langesid täites oma sõdurikohust ning tema arvates tuleb kõikidesse sõjas langenutesse suhtuda austuse ja lugupidamisega.
Kirja autorid viitavad sõjaohvrite kaitset käsitlevale Genfi konventsioonile 12. augustist 1949. aastast ning selle lisaprotokollile, mis ütlevad, et sõjas langenute mälestamine ei tohi sõltuda arvamusest selle sõja iseloomu kohta.
“Me ei mõista, miks eirates Genfi konventsiooni, rüvetatakse Eestis pidevalt ning praktiliselt karistamatult langenud nõukogude sõjameeste mälestusele püstitatud mälestusmärke ning isegi riiklikul tasandil püütakse demonteerida mälestusmärk sõjameestele, kes ei okupeerinud mitte kedagi, vaid ajasid taga saksa röövvallutajaid kuni Berliinini ning täitsid oma sõdurikohust, see tähendab nad tegid sedasama, mida tegid Ameerika Ühendriikide USA sõdurid D. Eisenhoweri juhtimisel,” seisab kirjas.
Kirja autorid märgivad, et ehkki nad ei jaga USA presidendi ja Eesti võimude seisukohta Jalta kokkulepete kohta, suhtuvad pronkssõduri kaitsjad sallivalt mälestusmärkidesse, mida püstitatakse eestlastele, kes võitlesid SS-mundris Hitleri poolt.
“Kahjuks peame aga tõdema, et meie pealinnas asuv Teises maailmasõjas langenute auks püstitatud mälestusmärk, mis oli üle 50-ne aasta natsismi üle saavutatud võidu sümboliks, kuulutati meie riigi juhtkonna poolt Eesti okupeerimise sümboliks, kuigi need langenud sõdisid koos Ameerika Ühendriikide sõduritega Hitleri-vastase koalitsiooni poolel,” seisab kirjas.
Kirja autorid avaldavad lootust, et USA president veenab oma autoriteeti kasutades Eesti poliitilist eliiti jätma Tõnismäe mälestusmärk igaveseks rahule.
BNS
Eesti merevägi tähistas 88. aastapäeva
Pildil Eesti Mereväe lipulaev Admiral Pitka. Foto: Postimees – Peeter Langovits
Eesti merevägi tähistas teisipäeval, 21. novembril oma 88. aastapäeva. Aastapäevaüritused algasid hommikul kell 9 piduliku rivistusega Mereväebaasis Miinisadamas, kus osalesid mereväe allüksused ja külalised.
Mereväe ülema kohusetäitja kaptenmajor Ahti Piirimägi andis rivistusel üle mereväe teenetemärgid Usk ja Tahe ning mereväe NATO kontingendi medalid miinijahtija Sulev meeskonnale, teatas kaitsejõudude peastaap.
Miinijahtija Sulev naasis 1. novembril teenistusest NATO miinitõrjeeskaadris (SNMCMG1).
Kell 10 pandi nurgakivi Miinisadama 6. kaile. Kell 14.30 pühitseti Tallinna Hiiu-Rahu kalmistul Eesti Merejõudude Traalerite Divisjoni esimese ülema kaptenleitnant Aleksander Jekimovi hauatähis.
Hauatähise pühitsemise korraldasid Miinilaevade Divisjon ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit, pühitsemisel osalesid arhi-diakon Justinus Kiviloo ja piirivalveameti orkester.
Kaptenleitnant Aleksander Jekimov (1872-1949) oli Vabadussõja ajal Eesti merejõududes miinitraalimise organiseerija ning praktiliste tööde juhataja.
Hariduselt oli Jekimov kaugesõidukapten, kes saanud ka miinialase väljaõppe ning praktilise traalimistöö juhtimise kogemused Vene laevastikus. Vabadussõja algusest peale rakendas ta oma energia ja teadmised traalimistööde käivitamiseks Eesti vetes.
1919. aastal sai temast esimene Traalerite divisjoni ülem.
Merevägi loeb oma sünnipäevaks mereosakonna asutamise aastapäeva kaitsejõudude peastaabi juurde 1918. aastal. Vastloodud mereväe üksused tegid kontr-admiral Johan Pitka juhtimisel aktiivselt koostööd Tallinna reidile saabunud Briti eskaadriga ning korraldasid alates 1918. aasta detsembrist dessante põhjarannikule.
Vabadussõja käigus osalesid mereväe laevad võitlustes Riia all, dessantides Soome lahe idaosas, ning ka Peipsil.
Tänane Eesti merevägi taasasutati mereväe osakonna loomisega peastaabi juurde 1993. aastal. Praegusel mereväel on kaks väeosa, Mereväebaas ja Miinilaevade Divisjon, viimasele alluvad ka mereväe laevad.
VES/BNS
Narva piiripunktis hirmpikad järjekorrad
Veokite järjekord Narva piiril on kümneid kilomeetreid pikk. Foto: Postimees
Narva piiripunktis Eesti-Venemaa piiril ulatub veokite järjekord kümnete kilomeetrite taha, maksu- ja tolliameti hinnangul võivad järjekorrad veelgi pikeneda.
Sama ennustas ameti pressiesindaja Reelika Raamat ka ülejäänud Eesti ja Venemaa vaheliste piiripunktide kohta.
“Selliste kaubavoogude juures, nagu oleme taas näinud käesoleva kuu jooksul, on piiriületuse võimsus Narvas, Luhamaal ja Koidulas ammendunud ning järjekorrad paratamatud,” ütles Raamat.
“Prognoosime, et surve võib kasvada veelgi, kuna Euroopa kaubavahetus Venemaaga on järjest aktiivsem ning Eesti on sarnaselt Läti ja Leeduga transiitriik,” ütles Raamat, lisades, et maksu- ja tolliamet omalt poolt on lahenduseks pakkunud ühis-piiripunktide loomist, mis annaksid võimaluse suurendada tänaste piiripunktide läbilaskevõimet sama ressursi juures vähemalt kaks korda.
Raamatu väitel tuleb rõhutada, et tollikontrolli kiirus on küsimus, mille lahendamine sõltub ka Venemaast.
“Eesti toll teeb omalt poolt kõik, et piiriületus oleks kiire ja mugav.”
Esmaspäeva, 20.novembri seisuga ootas Narvas piiri-ületust enam kui 500, Luhamaal 165 ja Koidula piiripunktis 197 veokit, mis on selle aasta rekordilised näitajad.
VES/ETV24
Kaitsejõud austasid lahkuvat viitseadmiral Tarmo Kõutsi
Pildil: viitseadmiral Tarmo Kõuts juhtis Eesti kaitseväge 6 aastat. Kokku veetis Kõuts militaarteenistuses 16 aastat.Foto: Postimees
Kaitsejõud avaldasid reede, 17. novembri pärastlõunal piduliku rivistusega austust kaitseväe juhataja ametist lahkunud viitseadmiral Tarmo Kõutsile. Kaitsejõudude ühendstaabi ees rivistusid 45 lipuga kaitseväe väe-liikide, väeosade ja asutuste, piirivalve ja Kaitseliidu esindajad, nii teatas kaitsejõudude peastaap.
Veel osalesid rivistusel kaitseväe juhataja administratsioon, jalaväe väljaõppekeskuse üksik-vahipataljoni auvahtkond ja kaitseväe orkester.
Ametist lahkunud kaitseväe juhataja tänas kaitseväelasi oma-kasupüüdmatu teenistuse eest. “Üheskoos oleme kaitseväge viimase kuue aasta jooksul tundmatuseni muutnud. Eesti kaitsevägi on moodne, paindlik ja arenev vägi,” ütles viitseadmiral Kõuts rivistusel.
Oma sõnavõtus toonitas ta NATO-ga lõimumisprotsessi eduka jätkamise, liitlastele antud lubaduste täitmise ning üldise kaitseväekohustuse tähtsust.
Kõuts märkis, et on 16 aastat teeninud Eesti riiki ohvitserina ja peab nüüd harjuma uue rolliga. “Luban, et kasutan oma teadmisi ja kogemusi meie riigi heaks ning seisan, nii nagu oskan, selle eest, et meie riik oleks kaitstud,” ütles Kõuts, kes on teatanud soovist ühineda Isamaa ja Res Publica Liiduga ning kandideerida märtsis toimuvatel valimistel riigikokku.
Riigikogu vabastas viitseadmiral Tarmo Kõutsi tema enda soovil kaitseväe juhataja ametikohalt 14. novembril pärast kuueaastast teenistust.
Kaitseliit andis ametist lahkunud kaitseväe juhatajale viitseadmiral Tarmo Kõutsile Kaitseliidu Valgeristi I klassi teenetemärgi.
Teenetemärgi andsid 17. novembril Kõutsile kätte Kaitseliidu ülem major Raivo Lumiste ja Kaitseliidu vanematekogu esimees Tiit Tammsaar.
Viitseadmiral Kõuts ütles autasu vastu võttes, et aumärk on talle väga suur ja meeldiv üllatus, teatas Kaitseliidu pressiesindaja. Kõuts avaldas heameelt, et Kaitseliit on aastate jooksul arenenud arvestatavaks organisatsiooniks nii Eesti riigikaitses kui ka ühiskonnas tervikuna, seda eriti kaitsetahte kasvatamisel.
Kõuts pälvis Kaitseliidu kõrgeima autasu sihipärase ja väsimatu teenistuse eest kaitseväe juhatajana, tulemusliku panuse eest Eesti riigikaitse, sealhulgas Kaitseliidu arengusse ning Eesti riikluse tugevdamisse, seisab major Lumiste otsuses.
Varem on Kaitseliidu Valgeristi I klassi aumärk annetatud presidentidele Lennart Merile ja Arnold Rüütlile, Kaitseliidu auliikmele Enn Tartole ja surmajärgselt Kaitseliidu endisele ülemale major Benno Leesikule.
Kaitseliidu Valgeristi teenetemärk asutati juba 19. juunil 1929. aastal, kuid enne Teist maailmasõda Valgeristi I klassi teenetemärki välja anda ei jõutud.
Töö eest Eesti kaitseväe arendamisel tänas ametist lahkunud kaitseväe juhatajat viitseadmiral Tarmo Kõutsi ka eelmisel nädalal kokku tulnud NATO sõjaline komitee.
VES/BNS
Eesti soovib osaleda Estonia vraki videoülesvõtte uurimises
Rootsis visiidil viibinud justiitsminister Rein Lang avaldas soovi, et Eesti saaks osaleda Rootsi laboratooriumis läbiviidava Estonia vraki videoülesvõtete kriminaaltehnilises uurimises.
“Ma väljendasin Eesti valitsuse tahet Rootsi kriminaaltehnilise laboratooriumi poolt tehtavates järeluuringutes osalemiseks,” ütles Rein Lang Rootsi Raadio uudisteprogrammile Ekot.
Eesti tahab oma valitsuse esindajate kohalolu Estonia vraki juures tehtud videofilmide läbivaatamise ja analüüsimise juures. Laboratooriumi ülesanne on kindlaks teha, kas Estonia vraki juures tehtud ülesvõtteid on muudetud või mitte ja kas laevavrakil on näha kahjustusi.
Rootsi kaitseminister, kelle ülesannete hulka kuulub ka Estoniaga seonduva uurimine, suhtub Rein Langi ettepanekusse soosivalt.
“Eesti pool on väljendanud soovi töö käiku jälgida. See, millises vormis see toimuma hakkab, on kriminaaltehnilise laboratooriumi otsutada, kuid mina omalt poolt olen selleks positiivse signaali andnud, kuna ma lähtun sellest, et Eesti poole informeerimine on ka riikliku kriminaaltehnilise laboratooriumi huvides,” ütles Mikael Odenberg Ekotile.
Justiitsministeeriumi pressiesindaja teatel leppisid Lang ja Odenberg kokku, et edaspidi hakatakse valitsuste vahel vahetama informatsiooni uuringutest, mis on õnnetusega seoses käivitatud Rootsis ja Eestis.
Langi sõnul lepiti kokku, et kevadel korraldatakse Rootsis seminar, millel tutvustatakse asjaosalistele Rootsi valitsuse tellimusel tehtava laevaõnnetuse modelleerimise vahetulemusi. “Uuring tervikuna peaks valmima hiljemalt 2008. aasta kevadel,” ütles Lang.
Lang ja Odenberg avaldasid heameelt selle, üle, et koos-töö Eesti ja Rootsi valitsuse vahel on olnud hea ja mõlema poole huvides on objektiivse tõe tuvastamine, et vältida tulevikus sarnaseid katastroofe.
Ei Rootsi ega Eesti valitsusel pole alust kahelda kapten Uno Lauri juhitud rahvusvahelise uurimiskomisjoni lõpp-raporti peamistes järeldustes, küll aga tuleb teemaga tegelda seni, kuni on lõppraporti pinnalt võimalik tõstatada tõsiseltvõetavaid küsimusi.
Minister Langi sõnul on selge, et sellise mastaabiga katastroofide puhul on inimesi, kes ühel või teisel põhjusel ei soovi nõustuda ametlike seletustega.
“Kuid valitsus ei saa ka lõputult tegeleda müügiedu taotlevate meediaväljaannete poolt õhku paisatud konspiratsiooniteooriatega,” ütles Lang.
Rein Lang kohtus Stockholmis ka oma kolleegi, Rootsi justiitsministri Beatrice Ask’ga, kellega arutati vastastikku huvipakkuvaid küsimusi.
VES/BNS
Pöördumine looduslike pühapaikade kaitseks
Maavalla Kojalt Eesti Vabariigi Valitsusele ja üldsusele
Hiied, üksikud pühad puud, kivid, allikad ja teised põlised looduslikud pühapaigad on meie rahvuslikud pühamud. Hiis on paik, kus me saame olla segamatult koos looduse ja esivanemate hingede ning iseendaga. Meie rahva tavade kohaselt pühapaika ei ehitata ja seal ei majandata. Pühapaigas hoitakse rahu ja puhtust.
Puutumatud hiied on vanimad looduskaitsealad mis koondavad tuhandete aastate jooksul kasvanud looduse ning asise ja vaimse kultuuri väärtusi. Hiied hoiavad paigamälu ja on põlisrahvaks jäämise kaitsealad. Ükskõik millise pühapaiga rikkumine puudutab iga põlisväärtustest hoolivat inimest ja on võrdsustatav rünnakuga isiku, rahvuskultuuri ja maa vastu.
Eesti riik ja selle kodanikud peavad tegema kõik endast sõltuva, et hoida möödunud, praeguste ja tulevaste põlvede pühapaikasid.
Leiame, et riigivõimudel on vaja teha kiiremas korras kõik vajalikud uuringud, seadusemuudatused ja otsused, mis tagavad pühapaikade säilimise ja nende seisundi paranemise.
Peatada tuleb kõik planeeringud, mis näevad ette pühapaika ehitamise või ohustavad selle puutumatust ja rahu kuidagi teisiti.
Eesti seadustes ja riigi poliitikas tuleb võrdsustada põlisrahva looduslikud pühapaigad mujalt tulnud uskude pühakodadega.
Allkirja pöördumisele looduslike pühapaikade kaitseks saab anda internetis www.maavald.ee
Metsatölli kontsert hiite kaitseks Haapsalus 4.novembril. Foto: Maavalla Koda
Maavalla Koda ja populaarne pärimusmuusikat viljelev ansambel Metsatöll korraldasid hiite kaitseks kontserdisarja “Koduhiite kaitseks” , mille raames esineti Jõhvis, Kuressaares ja Haapsalus. Laupäeval, 11.novembril lõppes kont-sertide seeria Tallinnas Rock cafes suurejoonelise päri-muskultuuri ja hevimuusika ühispeoga. Sündmusest sai osa tuhatkond pealtvaatajat, kellest 550 andis Metsatöllu eeskujul oma hääle hiite kaitseks mõeldud pöördumisele.
Lavale astusid maarahva iidsete pühapaikade kaitseks veel ansamblid Taak (Eesti), Skyforger (Läti) ja Swallow the Sun (Soome).
Kontserdisarja eesmärk oli jagada teavet pärimuskul-tuuri ühe haruldasema ja vähemtuntud nähtuse kohta ning kutsuda avalikkust kaitsma oma esiisade ja järeltulijate hiisi, ohvrikive, -allikaid, ristipuid ja teisi ajaloolisi looduslikke pühapaiku.
Metsatöllus pärimuskul-tuuri vaimu hoidev laulja Lauri Õunapuu (tema laulis regilaulu ka Raekoja platsil kuninganna Elizabethile) ütles: “Meil on hea meel, et saime koos Maavalla Kojaga koostööd teha ja võidelda Eestimaa põliste väärtuste eest. Samuti rõõmustab, et paljud inimesed valutavad südant samade asjade pärast, mis meiegi ja seisavad meiega ühel pool rindejoont. Ma tean, et meid on palju, kuid selleks, et meid oleks kuulda, peame tõstma häält!”
Maavalla Koda jagas kontserdil pühapaikadest lähemat teavet ja pani üles teemakohase pildinäituse. Selgitustega varustatud pildisari viib vaataja lühikesele retkele, mis annab ülevaate pühapaikade tähendusest põliskultuuris ja nendega seotud muredest. Maavalla Koja vanema Ahto Kaasiku sõnul läks koostöö Metsatölluga hästi korda: “Iga kontserdiga liitus üha suurem osa kuulajatest pühapaikade kaitse pöördumisega. Paljud inimesed soovisid kojale jõudu ja kinnitasid, et oleme õigel teel.
Ootame, et kõik põlisväärtustest hoolivad ühendused ja inimesed võtaksid pühapaikade säilimise oma südameasjaks.
Maavalla Koda
Louis Kahni Päevad
Kuressaares 6.-7.oktoobril, 2006.a.
Louis Kahni loomingu ja põlvnemislooga saab Kuressaares tutvuda kuni 30nda novembrini, kevadtalvel on kavatsus seda esitleda Tallinnas.
Reede õhtu lõpetuseks toimus Kuressaare Linnateatris filmiõhtu, kus Louis Kahni poeg Nathaniel esitles esma-kordselt Eestis ja eesti keeles! oma palju tunnustust võitnud dokumentaalfilmi „My architect”. Film pakkus tõelise elamuse! Teater oli rahvast täis ja filmile järgnevalt vastas Nathaniel publiku küsimustele. Keskustelu jätkus ülisümpaatses itaaliapärases Kuressaare restoranis hiliste öötundideni.
Laupäev, 7. oktoober, algas varakult – kell 9.30 ütles Eesti Arhitektide Liidu esimees Ülar Mark rahvusvahelise arhitektuurikonverentsi avasõnad Kuressaare Linnateatris ja edasi järgnesid tihedad ja huvitavad loengud Kahni loomingust ja selle mõtestamisest Robert McCarterilt ja Anne Tyng’ilt, kes lisaks autentse kogemuse kandmisele andis ka vapustavalt särava ja inspireeriva loengu. Vilen Künnapu tekitas elevust oma erakordselt müstilise Kahni-käsitlusega. Thomas Leslie rääkis Kahni ja Komendandi vastastikusest koostööst- ja mõjust. Konverentsi lõpetas vestluspaneel, mida juhtis kogu konverentsi modereerinud Hollandis elav Uus-Meremaa päritolu arhitekt Christopher Möller.
Üritus lõppes vabas vormis positiivseid emotsioone kandes Kuressaare lossis Villu Veski ja Tiit Kalluste suurepärase musitseerimise saatel.
Kahni Päevade peakorraldajana tänan nii Eesti Abistamise Komiteed kui Eesti Rahvuskomiteed Ühendriikides, kes panid ürituse toimumisele õla alla ja katsid kahe pealektori sõidukulud. Ja väga suur tänu Juhan Simonsonile, kes aitas korraldada kontakte eelnevalt mainitud komiteedega ja kellelt sain ürituse korraldamise käigus palju tuge ja inspiratsiooni lugedes tema artikleid Kahnist väliseesti lehtedes.
Louis Kahni Päevad korraldas Eesti Arhitektide Liit. Toetasid Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Kuressaare Linnavalitsus, Saaremaa Muuseum, Ameerika Saatkond Eestis, Eesti Abistamise Komitee, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, Jewish Joint Distribution Fund, Maxit Eesti AS, Tikkurila-Vivacolor AS, Prefa Eesti OÜ, Hals Interiors OÜ, Fenestra AS, Radisson SAS Hotel, Saaremaa Spa Hotels, Perioodika Repro OÜ, Pilkington Lahden Lasitehdas Oy.
Usun, et üritus õnnestus – igatahes olen saanud osalejatelt vaid positiivset tagasisidet – inimesed said näha ja kuulda palju uut ja inspireerivat, ka korralduse poolelt ei vedanud miski alt. Ürituse meediakajastus oli samuti hea – ilmusid artiklid Eesti Ekspressis, kultuurilehes Sirp, televisiooniülevaated jõudsid nii ETV õhtustesse uudistesse kui kultuurisaatesse OP!
Kes sel korral Kuressaarde ei jõudnud, ei pea kurvastama – kavas on muuta üritus korduvaks. Sel aastal, olles esimene, oli peateemaks Louis Kahni isik ja kõik sellega seonduv. Rääkimata jäid aga tema õpetuse ja loomingu laiemad mõjud maailmas – tahame selleni jõuda järgmistel kordadel, loodetavasti 2008.a. esimesel oktoobrikuu nädalavahetusel. Taas Kuressaares!
Ingrid Mald-Villand
Louis Kahni Päevade peakorraldaja
Eesti Arhitektide Liidu direktor
Eesti kultuurilugu, keskaja algusest Eesti iseseisvuseni
Ilmar Talve
Tartu, kirjastus “Ilmamaa” 2004. X, 686 lk., illustreeritud.
Eraldi 10 Eesti halduskaarti. Bibliograafia: lk.597-633, nimeregister lk. 637-686.
Autor dr.Ilmar Talve, kirjanik ja rahvateadlane, etnoloog, elab praegu Soomes, Turus, on emeriitprofessor Turu Ülikoolist.
Teose käsikiri on sündinud autori kümne pensionäri-aasta jooksul. Seda tohutut tööd näitavad bibliograafia ja nimeregistri lehekülgede arvud.
Kuigi Eesti ajaloo, kirjanduse, hariduse, majanduse ja poliitiliste ning sotsiaalsete olukordade kohta on ilmunud mitmesuguseid ülevaateid, ei ole nad siiski käistlenud kompaktselt kõiki kultuuriloo aspekte.
Käesolev teos on kapitaalne uurimus, mis on jaotatud kaheksaks periooodiks: Muinas-Eesti, Reformatsioon, Rootsi ja Poola aeg, Vene Impeeriumi aeg, Eelärkamisaeg, Ärkamisaeg, ja XX sajandi algus enne Eesti Vabariigi sündi.
Autor on põhjalikult ja analüüsivalt käistlenud iga perioodi, jagades need vastavateks alaliikideks, nagu: talupoegade ja mõisnikkude vahekord, orjus, teo- ja rendiorjus, eestlased maal ja linnas, kirik ja kirikuõpetajad, haridus ja koolid, kirjandus, raamatud, ajalehed, muusika ja teater, kunst, majandus ja tööstus, eestlastest haritlased j.m. Iga perioodi lõpul on antud ka selle ajajärgu üldpilt (poliitiline taust, sõjad ja nende tagajärjed, nälja-aastad, katk).
Täpne ja detailne sisukord hõlbustab kasutajal leida soovitud ala.
See väärikas teos pälvib kõrget hinnangut. Eesti rahva terve kutluurilugu on tehtud nüüd lugejale kättesaadavaks ühes volüümikas väljaandes.
Autor ise ütleb oma raamatu kohta: “Minu teos on õieti pikk essee või jutustus meie isamaa kultuurist ja selle kasvamise raskustest, kuid ka eesti rahva sitkusest ja elujõust. Loodan, et ka eesti noored seda loeva. Ärgu nad kunagi loobugu uskumast meie rahva elujõusse ja tahtesse vabaduses elada.”
Hildgard Rink
Londoni oksjonil tuleb müüki “Eestlanna portselankuju”
29. novembril tuleb Londoni kuulsas oksjonimajas Sotheby’s müügile 19. sajandi alguses valminud eesti rahvariietes talunaise portselankuju. Kuju algmaksumuseks on oksjonikorraldaja hinnanud 2000–3000 Suurbritannia naelsterlingit.
Kunstiajaloolase Jüri Kuuskemaa sõnul on kuju pärit Vene esimese portselanitootja Peterburi keiserliku portselanimanufaktuuri sarjast “Venemaa rahvad,” mille valmimis-aastad jäävad 18. sajandi lõpust 19. sajandi alguseni. Kuju on 35,5 sentimeetrit kõrge. Vene impeeriumi rahvuseid kujutavasse sarja kuulus ühtekokku 40 kuju.
Kuidas “Eestlanna” Londonisse jõudis, on Kuuskemaa sõnul raske oletada. “Asjad rändavad nagu inimesed, omal ajal väljarändajad viisid asju ära, mõni venelane võis selle osta ja Inglismaal ära kinkida…jne.”
Rootsis müüakse Eesti hõbedat
Kuuskemaa sõnul oleks tore, kui leiduks mõni tubli eestlane, kes kuju ära ostaks. “Peaasi, et need asjad tuleks Eestisse,” ütles Kuuskemaa. “Mõne asja võib ju ka muuseumile annetada, aga peaasi, et need asjad tuleks välismaalt koju tagasi.”
Kuuskemaa sõnul on näiteks vene uusrikkad viimasel ajal üllatavalt usinad tagasi ostma oma rahva muinsusvara, mida Nõukogude ajal massiliselt välja müüdi.
Kuuskemaa sõnul on hetkel palju Eesti muinsusvara pakkumisel ka Rootsis. 1. detsembril tuleb Stockholmis kuulsa kollektsionääri Carl Ehrnroothi hõbeesemete kollektsiooni müük – millest suur osa, 24 eset, on pärit Eestist. Esemed pärinevad 1600. aastate lõpust kuni 1820. aastateni. “See on väga väärtuslik kogu, ja samas on harukordne, et nii palju Eesti asju on korraga müügil,” märkis Kuuskemaa.
BNS
Soomepoiste varamu
Kui pool sajandit tagasi ilmus trükist album-ajakirja “Põhjala tähistel” esimene number, ei võinud keegi arvata, et sellel meie ajaloo ühel huvitavaimal väljaandel seisab ees nii pikk, üle aastakümnete kulgev matk. Sest möödunud suvel jõudis ajakirja senine kogumaht juba kolmekümne esimese numbrini ja esialgne kavatsus kuulutada soomepoiste ajalugu sellega lõpule viiduks näib olevat edasi lükatud.
Viimase numbri saatesõnas märgib toimetuse liige Ylo Mark Saar, et ajakirja poolt kogutud ajalooline materjal hõlmab nüüd enam kui 1200 lehekülge, millel on jäädvustatud ainulaadne andmestik eesti vabatahtlike rügemendi JR200 alguse, Soomes saadud väljaõppe ja “ennastsalgava, kuid traagilise vabadusvõitluse” kohta Eestis. Ajakirja retseptsioon eesti publiku poolt on olnud ainulaadne. Saar kirjutab:
“Esimesed kümme aastat oli kaastöö ajakirjale väga elav ja rikkalik ja ta sai peagi vabaduses elavaid soomepoisse ühendavaks “album-ajakirjaks”. Toimetus oli tõsiselt üllatunud, kui selleks ajaks oli ilmunud juba 320 lehekülge. See oli saavutus, mis tõi peale meie lugude ja ajaloo veel tegelikult ära uurimusi, kirjanduslikke palasid, luulet ja palju pilte”.
See mitmekülgsus peegeldub ka tänavu ilmunud 31. numbris. Siin on 88 leheküljele mahutatud monograafilisi pilte eesti vabatahtlike osalusest rügemendi võitluste eri faasides ja väeosades nagu torpeedopaadil, Vuokse jõe rindel, Tütarsaarel või ka üritustes nagu rügemendi meeskoor jne. Ajakiri on ühtlasi olnud rügemendi ajaloo järjepidevust silmas pidavaiks annaalideks, milles on jäädvustatud väeosa sünd, areng, lahingud ja erru jõudnute tagasivaated veteranide tegevusele eri maades, silmapaistvalt eriti Kanadas ja Rootsis.
Ajakirja väljaandjaks on Soomepoiste Klubi Torontos ning toimetuse kolleegiumi kuuluvad peale Ylo Mark Saare veel Peeter Kaups, viimase numbri “isa” Paavo Loosberg ning eelkõige “Põhjala tähiste” tegevtoimetaja kõik need viiskümmend aastat, Hannes Oja.
Ent kuidas nüüd edasi? Hannes ütleb erakirjas, et ikka on veel neid, kes tahaksid näha “järgmist numbrit”, kuid et “momendil pole midagi varuks”. See ei tarvitse tähendada, et uusi numbreid enam ei tule. Ent kui 31 peaks jääma viimseks, siis tuleb seda tungivamalt soovitada selle omandamist – kõigile, kes on vähegi huvitatud lisamast oma kirjavarale üht kaasakiskuvamat peatükki Eesti osast Teise maailmasõja võitlustes.
Ilmar Mikiver
Väärettekujutustest pagulasaastatest Saksamaal
Vaatamata vabale liikumisele kodumaa ja välismaa vahel näib, et teave vahetus “meie” ja “nende” vahel on tihti puudulik: “räägime mööda” üksteisest. Sel suvel külastasin Eestis gruppi inimesi, kelle hulgas oli ka mees, kes oli kaks küüditamist üle elanud. Mind üllatas, et see grupp jagas arvamust, et meie olukord Saksamaal ei olnud palju parem, kui Siberisse küüditatutel. Raske oli oma kõrvu uskuda, kuid arvestades nende informatsiooni allikate ühepoolsust on see kuidagi seletatav. Meie kirjanduses/ajakirjanduses on palju rohkem rõhutatud ebameeldivusi kui meeldivusi sõjajärgsetest aastatest. Käesolevas artiklis ma toon esile seda, mis oli Saksamaal parem, kui julgesin loota teele asudes.
Hellar Grabbi (VES 7. sept. 2006) toob näiteid sellest, kuidas kaasaegsed autorid püüavad meile külge pookida motiive, mis on palju leebemad kui surmahirmus põgenemine. “Sõitis Saksamaale, emigreerus Rootsi, põgenes sõja eest”, jne. Nõustun, kuna olen ise selle läbi teinud.
Minu isa Karl Johannes Soonpää, enne eestitamist Soonberg, oli minister 1927-1930 ja Riigikontrolör 1930-1940. Üks vähestest Vabariigi Valitsuse liikmetest, kes oli veel elus 1944. aastal. Juunis 1944 lasti ta maha langevarjurite poolt Elva lähedal oma talu maa peal. Meie talu oli valla suurim ja me olime küüditamisele määratute nimekirjas 1941. aastal. Ellujäämise võimalus teistkordse Nõukogude okupatsiooni all näis olevat nullilähedane.
Kui vaenlane oli juba Võrus anti meie piirkonnale evakueerumise käsk ja me lahkusime talust 19. augustil. (Edaspidi ma mõtlen “meie” all oma ema, iseennast (14), oma kaht õde (15 ja 19), täditütart (18) ja onu, kelle töökoht oli Petserimaal). Purukspommitatud Tallinnas lootsime leida Rootsisõidu võimalust, kuid ilmselt oli meile mõeldud võimalus sahkerdatud maha. Ainsa võimalusena jäi üle Saksamaa. 21. septembri varahommikul asusime teele sadamasse. Kohtasime inimesi, kes ei olnud kitsid kommentaaridega nagu “kas need asjad lähevad Saksamaale?”, “ei ole riiki ilma rahvata, mõtelge järele”, “mis te sinna Saksamaale nälgima lähete?” Olime küllalt realistlikud, et neid manitsusi ignoreerida. Ei teadnud teist ellujäämise alternatiivi. Läksime laevale RO-21. Sama kai ääres oli suur laev Lapland, mis enam põgenikke peale ei võtnud ja otse meist teiselpool kaid oli Moero. Õhtul sõitis RO-21 reidile ja konvoi hakkas liikuma 22. septembri varahommikul. Meie laev eraldus konvoist ja sõitis Ojamaa saare tagant ringi. Jõudsime Gotenhafeni (Gdynia) päev hiljem, kui ülejäänud osa konvoist ja meil jäi nägemata Moero uppumine (vabandust, uputamine Vene lennukitelt visatud torpeedodega vaatamata selgetele punase risti tähistustele). Sadamakail nägime Dr.Hjalmar Mäed. Meile jagati tema kirjutatud bulletääni, milles oli hea sõnum, et meid ei interneerita, kuna meid ei kohelda kui välistöölisi, vaid kui Saksa Riigi külalisi. Sadama kail olid vastas NSV (National Sozialistische Volkswohlfahrt) daamid võileibade ja kohviga (muidugi ersatz). Moerolt päästetud rääkisid, et neid oli üks parteitegelane “sleppi” võtnud ja läbi käinud Danzigi (Dgansk) kauplused. Kaupluste omanikud olid lahkesti annetanud riideid, kohvreid ja muud vajalikku. Meile anti puhkuselolijate (Urlauber) toidukaardid. Teatati, et kui kellelgi on mingi sihtkoha aadress, siis saatku sinna oma idaala raha postkontori kaudu. Sihtkohtades makstakse see välja Saksamaal käibelolevates markades üks ühe vastu. Sõitsime Berliini kaudu Baierisse, kus elas minu ema ja onu tädipoeg, kes oli 1939. aastal ümberasunud. Seal meid ei võetud vastu kuid juhatati vastavasse ametiasutusse, kus öeldi, et kõik nende majutusvõimalused on reserveeritud Rheinimaa põgenikkude jaoks ja meid suunati Sudeedimaale.
Peatusime Aussigi läbikäigulaagris mõne päeva ja siis suunati meid Waternberg/Rholl’i suvituslinnakesse, mis asus tehisjärve kaldal. Seal oli kolm hotelli ja väljaspool linna piire rida villasid. Nende villade ülemistel korrustel oli 3-5 tuba, mida suviti renditi suvitajatele. Meid paigutati ühte nendest, perekonnad väikeste lastega paigutati hotellidesse. Söömine toimus peamiselt hotellide söögisaaldies. Kui kõht täis ei saanud, oli võimalik tellida margivaba “Stammgerichti”, mis koosnes peamiselt kartulitest ja aedviljast. Üsna peatselt toodi meile tubadesse raudahjud, mille peal sai ise oma toitu keeta. Tööameti esindaja intervjueeris saabunud põgenikke ja paljud said oma kutesealale lähedast tööd, küllalt lähedal Wartenbergile, et oma perekonda nädalalõppudel külastada. Meeles on majanudsteadlane, keemik, politsei, maalikunstnik, laulupedagoog. Mõned, kellele sobivat tööd ei leitud, käisid juhutöödel. Sõjaväelaste perekondadele ja sõjaleskedele taotleti sõjaväe poolt toetust, kuid see takerdus bürokraatiasse. Paljudel töövõimelistel kuid töötutel perekondadel maksis NSV kinni toidu ja hotelli kulud. Kohalikud inimesed ei olnud vaenulikud, kuid maailma sündmustest nad palju ei teadnud. Näitena on mul meeles seik kuidas ema käis kingsepa juures, ei olnud nahka. Kingsepp oli küsinud kas tal oleks võimalik seda Eestist järele tellida! Algkooliealised lapsed hakkasid käima kohalikus algkoolis, gümnaasiumi seal linnas ei olnud. Ema käis “pinda sondeerimas” Reichenbergis, mis oli suurem linn. Sellest ei olnud kasu, kuna rinne lähenes. Üldiselt võeti eesti lapsi saksa koolidesse seal, kus see võmalik oli.
Raudteel sõitmiseks nõuti luba juhul kui kaugus ületas 100km. Sõideti ka “jupi kaupa” – uus pilet iga 100 km järel. Veebruaris 1945 lähenes rinne ja me hakkasime lääne poole liikuma. Oli probleeme mõne kohaliku ametnikuga, kuid minu teada vägisi ei hoitud kedagi tagasi. Minu 19 aastane õde oli Marienbadis Berliinist evakueeritud haiglas õdedekursusel. See oli peamiselt haigla lihttöö ja temal keelati ära tulla. Ta tuli keeluvastaselt ja hiljem ei paistnud olevat tagaotsimist. Sõitsime Bodmanni, külasse, mis asus Bodensee äärtes. Sinna oli asunud juba sügisel meie perekonna tuttav agronoom. Meiega reisis kaasa kaks perekonda kellel ei olnud kindla aadressiga tuttavaid Lääne Saksamaal. Bodmanni linnapea (muidugi parteimees) kõhkles, kuid lubas meil sinna elama jääda. Meiega kaasa sõitnud inimesed said taludesse tööle, mina sain vahel juhutöödele. Ema sai vahel õmblustööd. Sõja lõpul jäi juurdevedu kehvaks ja raudteest eemal asuvas Bodmanis ei saanud kätte kõiki kaartidel ettenähtud toiduaineid. Kohapeal oli saada kartuleid ja õunu. Viletsus toidu suhtes ei kestnud kaua. Kui rinne lähenes läänest, siis avas sõjavägi naaberlinnas asuvas õlle-vabriku keldris paikneva lihakonservide lao, kust ka meie “vinnasime” kastide viisi lihakonserve. Toidumured olid seega möödas ja neid konserve sõime veel mitu aastat.
Ebameeldivaks üllatuseks oli see, et prantslased okupeerisid Lõuna Saksamaa. Nad kohtlesid meid hästi, kuid kartsime sund-repatrieerimist. Otsustasime kolida Ameerika okupatsiooni tsooni. Saime küll loa ja raudteevaguni, kuid üle piiri ei pääsenud; öö jooksul oli tulnud korraldus piir sulgeda. Elasime mõned nädalad raudteevagunis ja siis avastasime, et piiri ületamine on lihtne asi veoautol Tübingenist Esslingeni sõites. Ameerika tsoonis just asutati DP-laagreid. Toit oli hea kvaliteediga ja küllaldane. Olime end peaaegu sisse seadnud Esslingeni kui tuli korraldus, et Esslingeni tuleb Läti laager ja eestlased viiakse Geislingeni. Seal majutati meid ilusatesse eramajadesse, kust sakslased olid välja aetud. Põrandapinda anti meile vaid neli ruutmeetrit inimese kohta, kuid majad olid moodsad kõigi mugavustega. Meile anti toiduained, millest iga leibkond valimstas enda söögid.
Kohe asutati emakeelsed koolid. Olin õnneks just selles eas, et sain gümnaasiumi läbi teha ilma majandusliku pingutuseta. Sain alustada õpinguid ka ülikoolis, kuid see läks raskeks pärast 1948. aasta rahareformi. Enne 1948. aasta rahareformi Prantsuse tsoonis okupatsiooni võimud maksid isegi õppemaksu kinni. Paljud meie ülikoooliealised õppisid saksa ülikoolides, mis olid ülekoormatud, tihti suurelt jaolt hävinenud sõjaaegsetes pommirünnakutes. Okupatsiooni võimud kohustasid saksa ülikoole kümme protsenti üliõpilastest DP-de seast võtma.
Geislingenis organiseeriti tehnilisi kursusi, laulukoore, üsna kõrge tasemega teater, kirjastati raamatuid, jne. Töösundust ei olnud, kuid mittetöötajad ja mitteõpilased olid kohustatud “toimkondades” laagri sisetöödest osa võtma. Reisiti palju, raudteesõit enne 1948. aasta rahareformi oli imeodav.
Kui väljarändamine ülemeremaadesse sai võimalikuks, siis kasutas meist valdav enamus seda võimalust. Normaalse elu sisseseadmise võimalused Saksamaal näisid piiratud olevat ja ka põgenikkudega tegelevad ametiasutused püüdsid meist lahti saada. Enamik laagritest likvideeriti 1950-nendate aastate algul. Meie elutingimustest ülemeremaades näivad kodumaa eestlased paremini informeeritud olevat, see erineb ka üsna palju, olenevalt sellest kus keegi asub.
See artikkel ei ole mõeldud kiidulauluna meie pagulaspõlvele, kuid püüdeks ärgitada kodumaa eestlasi arusaamisele, et põgenikkude elu oli ikka võrreldamatult parem kui Siberisse küüditatute oma.
Henn Soonpää
* The Front Page reports on the 88th anniversary of the Estonian Navy. The Estonian navy was reinstated in 1993, although it counts 1918, when the Estonian Navy was first formed, as its birth. A ceremony was held at Miinisadam base to commemorate the event.
* The second item on the Front Page reports from Switzerland, where the Estonian cultural festival Culturescapes is held. The event, which will feature Estonian artists, musicians, and authors, was organized by Jurriaan Cooiman, who also selected featured artists. The event takes place in Basel, Switzerland.
* Ilmar Mikiver writes about an all-encompassing solution to Iraq. Citing several commentaries, he notes how the feeling among some is to slowly but steadily allow the Iraqi army to take over the role of peace- and order keeper. This must also be handled in a multi-lateral fashion, with nations who hold an interest in the area taking on the effort of aiding in the transition. This includes Egypt, the UN Security Council permanent members, and the UN itself. But the US must lead this charge. But Mr. Mikiver, noting other commentators, asks whether Iraq in specific, and the Middle East in general, is ready to democratize.
* Vello Helk discusses the impact that Estonia’s political appointments has in the eyes of the world. There has been talk of not allowing, or at least dissuading, former communists and Estonian Communist Party members from representing Estonia diplomatically abroad. Yet this suggestion has come from the same group of young people who supported Arnold Rüütel for president. In any case, considering Estonia’s geo-political location, it is important to show the world that the country is not a lackey of Moscow. The ESSR period is over.
* The article on page 3 reports on Vice Admiral Tarmo Kõuts, who was honored recently as he leaves his position. After 16 years of service in the Estonian military, Vice-Admiral Kõuts noted that he now has to become comfortable in his new civilian role. He has noted his interest in being a candidate for the Estonian parliament.
Estonian Units in Afghanistan To Grow to 120 Men
ER/ves – The Estonian contingent in Afghanistan is set to rise to 120 men.
The 81 men strong Estcoy-3 motorized infantry company will start serving in the NATO operation there, replacing infantry platoon Estcoy-2.
The Commander of Estcoy-3 is Maj. Leo Käige.
In addition, a 15-strong ordnance disposal team, EODT-10 under the command of Maj. Üllar Luhaste, a ten-strong logistics support unit and officers and non-coms serving in headquarters will leave for Afghanistan on Nov 5.
Instead of the earlier six-member military observer team MOT a diplomat protection team was sent to Afghanistan and is already performing its duties in its service area. MOT’s replacement with the five-member diplomat protection team, or military police close protection team, was due to the peculiarity of the area and changed duties.
The defence forces have already despatched to the operation area in Southern Afghanistan three more Pasi armoured personnel carriers.
The Estonian units will be serving in the Helmand Province of southern Afghanistan in a British group that belongs to an international brigade under Dutch command and operates in the six southern provinces of Afghanistan.
Last December the parliament extended participation of Estonian defence forces in the foreign mission in Afghanistan by two years, with up to 150 soldiers at a time taking part in the mission.
Estonian military have been serving in the NATO-led peace enforcement operation in Afghanistan since March 2003.
Ex-PM Laar Says Russian Parties Set to Disappear in Estonia
ER – Two-time former Prime Minister Mart Laar has predicted that ethnic Russian parties will disappear in Estonia as Russian-speaking voters will realign in accordance with the left-right spectrum.
“Russian parties won’t be preserved for sure,” Laar said.
He said Russian politicians are going to join ranks with ethnic Estonian politicians according to their world outlook, that is, liberals with liberals, social democrats with social democrats and so on.
Minister Underlines Importance of EU-NATO Cooperation
ER/ves – Speaking at a meeting of EU defence ministers, Estonia’s Minister of Defence Jürgen Ligi stressed the importance of cooperation between the EU and NATO starting from the early phases of planning of operations.
The main topics of the official meeting of EU defence ministers were developing of Europe’s military capacity, operations, and civilian-military cooperation.
Speaking about operations, Mr. Ligi emphasized that aside from the operation regions coordinated action is important also in Brussels.
“Cooperation between NATO and the EU must start already in the very early stage of planning of operations. This is particularly salient in the light of the forthcoming Kosovo civilian mission and possible increased participation by the European Union in Afghanistan,” Mr. Ligi said.
In the framework of the defence ministers meeting a meeting of the steering committee of the European Defence Agency was held, at which the budget of the agency for next year was endorsed.
In addition a decision was adopted to launch a program of research and development in the field of troop protection, to which also Estonia had decided to accede. The aim of the program is to increase the security of troops sent on an operation.
Also spoken about was Estonia’s possible participation in the Danish-led land component of the NATO Response Force in 2010.
US Asst Secretary of State: Russia Should Reach Out to Its Neighbors
ER/BNS – Ahead of US President George W. Bush’s visit to Estonia and NATO summit in the Latvian capital Riga, Baltic News Service interviewed Assistant Secretary of State for European and Eurasian Affairs Daniel Fried.
Q: I would like to ask the first question about the President’s visit to Estonia. What is the purpose of this visit and what would be his message?
DF: President Bush has in almost every trip to Europe visited one of the new democracies of Europe, post-1989 Europe, and he has always been most enthusiastic about his trips there because these are countries that have made the most of their recently regained freedom.
They’re countries who understand freedom because they understand life without it. What countries like Estonia or Poland or Slovakia or Romania have done has demonstrated that freedom’s potential is great, that change can be for the better, and that freedom can take root in places where many thought it could never succeed. Not the people of the Baltic countries, surely. You all knew you were destined to return to Europe, but many outside doubted it.
Now the President will go to Estonia both to celebrate the achievements but also talk about the task that we in the transatlantic community have as members of a free world, to help others who are similarly striving.
Q: Could there be any discussions about global security?
DF: I’m sure there will be these kinds of discussions.
Estonia had a terrible 20th century because the democratic powers of the West did not understand that freedom was indivisible. You know the history. You lived the history. You and your family, every family in Estonia, Latvia, Lithuania, all the way down to the Black Sea. The Western powers did not do what they should have done. The Baltic countries were too far away, we thought. We thought we didn’t have interests there. And look what happened. We all suffered, though we did not suffer equally. The people of Estonia, Latvia and Lithuania suffered more. We will not make that mistake again, and many of us pledged to ourselves in 1989 that we would not make that mistake again. We would not regard the Baltic countries as too far away.
Now you are members of NATO and the European Union. So now, as members of that transatlantic family, we have an obligation to look beyond our shores. That doesn’t mean we have an obligation to intervene everywhere or foolishly, but we have an obligation to look at the world and not forget those who are striving to be free and find ways to help them politically, diplomatically, principally.
Q: In what lies the importance of this summit and what decisions can we expect from it?
DF: First of all, it is a great thing that NATO can have a summit in a country whose membership in NATO ten years ago was regarded as unlikely, to say the least. Now, not only is Latvia a member of NATO, but NATO is having a summit there. It shows how far the frontiers of freedom have advanced.
This ought to be a matter of great pride for the Latvians themselves, first of all. They are the ones who did what it was necessary to do to join the European Union and NATO, not us. The hard work was done by them, by the citizens of Latvia.
NATO is changing from its Cold War incarnation and its Cold War status into an alliance with a greater reach. It has the same mission it always had, which is the defence of its members, the Article 5 defence, and it takes that responsibility seriously. But in the 21st century that responsibility needs to be carried out in places that are unexpected. The first time NATO voted to invoke Article 5 was in response to September 11th, so on September 10th no one expected that two days later it would be invoked for the sake of the United States for an attack which originated in Afghanistan. My God, no one would have thought that.
But that demonstrates that the alliance has to develop more expeditionary capabilities and a kind of global horizon. This does not mean that NATO becomes “global.” NATO remains a transatlantic organization, but its missions may take place where they are needed.
It also seems to be very much in Latvia’s interest to be part of an alliance that can operate at strategic distance. It means you’re part of an alliance which is active, not simply in theory and on paper, but in battle.
The argument that Afghanistan is far away — therefore, we have no interest now — that makes me uncomfortable, because there was once upon a time Latvia was too far away, so to speak. There is no place that is too far away necessarily. NATO must choose where it becomes involved and when it does so choose, it must succeed. However, success is not purely military in Afghanistan. Other factors are critical. It’s an important summit in NATO’s transformation.
And, by the way, Latvia, Estonia and Lithuania are pulling their weight. They are not passive members of the alliance. They are not consumers of security, they are active providers.
Q: How do you see the contribution of the new members of NATO, including the Baltic States?
DF: We are proud to be in an alliance with countries that are sending their soldiers in solidarity along with ours. There are Estonian soldiers in the south. In fact, this morning I talked to one of the heads of our PRTs [Provincial Reconstruction Teams] in Kandahar who mentioned that she sees Estonian soldiers every day and thinks they’re doing a great job. Lithuania has made a success of its PRT in Afghanistan. They took it seriously. Latvia has done a terrific job with its contingent.
Latvia, Estonia and Lithuania don’t have large militaries. You don’t have aircraft carriers. You don’t have big air forces. But what capacities you have, you contribute. I’m very glad, for instance, that NATO has been conducting the air policing missions on a rotating basis.
I’ve had Baltic officials explain to me that because of the resources that frees up, you’re able to participate in NATO operations.
So NATO has lots of fighter aircraft. Other NATO countries contribute what they have to your defence; you contribute what you have on NATO missions. I see this as a model of how NATO should work, with mutual solidarity and
mutualcommitment. It’s a good thing.
Q: When could a new round of enlargement of NATO be expected and who could be the potential new members?
DF: The Riga Summit will not extend new invitations; that we’ve decided. We do believe that NATO enlargement should continue. It has been a great success.
There are three countries in the so-called Adriatic Charter — Albania, Macedonia, and Croatia. These three countries want to join the alliance, they’re part of the Membership Action Plan. President Bush recently said he believes that Croatia will deserve an invitation probably in 2008. That doesn’t mean we exclude it for Albania or Macedonia either. So they’re clearly candidates that we have to look at closely.
Georgia and Ukraine are in a somewhat different category. Ukraine isn’t sure how fast it wants to pursue NATO membership, so let’s give them a chance to think it through. Georgia, they’ve got a lot of work to do and they’ve got a lot of pressure from the Russians and we have to allow their progress to take place slowly, as they build their institutions and settle their conflicts. We can show solidarity with them in support of peaceful solutions to the frozen conflicts and work with them step by step.
Q: What is your opinion on the nervous reaction by Russia to Georgia, Ukraine getting closer to NATO?
DF: I think that NATO’s enlargement has been good for Russia. Let me explain what I mean. NATO membership is a stabilizing factor, both regionally and for countries. The prospect of NATO and EU membership — because they’re really part of the same civilization process of freedom’s advance — has meant that a part of Europe that was seen as unstable and prone to conflict has become very stable. High growth, increasing social peace. Of course, problems. Of course, in some cases poor infrastructure or corruption or various issues. No country is perfect. Clearly trend lines are in the right direction, generally speaking. That is good for Russia. It is good for Russia to have, generally speaking, prospering democracies to its west.
To prove the point, consider the alternative. Suppose all of the countries to Russia’s west were fighting with each other and unstable or nationalistic dictatorships? We know what that kind of Central Europe looks like. We had that in the 1930s. Who wants that? That turned out to be very bad for Russia. It ends poorly for everybody.
So Russia will not thank NATO for enlarging, but NATO enlargement has, in fact, been good for Russia in that sense. No one can seriously believe that NATO is going to attack Russia. That is somewhere between absurd and a silly joke. We want to work with Russia as a partner. I know the Baltic countries want to work with Russia.
You have a lot of history to get through. We never recognized the Soviet occupation of Estonia, Latvia and Lithuania, but Russia is not responsible for that. They could claim, and some have claimed, to have also been victims of communism. The historical record is complicated, but there’s no reason Russia has to take responsibility for what Stalin did. So I don’t accept that NATO enlargement is anti-Russian.
|
