VES 50 – 20. detsembril, 2006

<!– .style1 {color: #0000FF} –>

x Jõuluvana New Yorgi Eesti Kooli laste keskel. Kuigi jõuluvana jõudis NY Eesti Kooli sel aastal juba 9. detsembril, koolilaste viimasel koolipäeval, olid kõigil laulud-luuletused selgeks õpitud. Pikemalt kooli jõulupeost edaspidi. Foto: VES

JÕULURÕÕM KÕIGILE

Mis on jõulurõõm? See on rõõm, mis kuulub kõigile inimestele. Tunneme jõulu-evangeelimist taevaliste teadet: “Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale.” Ühes uues sõnastuses seisab: “Ma toon häid sõnumeid suurest rõõmust, mis inimestele osaks saab.” See sõnum oli teade Jeesuse Kristuse, Jumala Poja sünnist. Tema sündis kõigele rahvale, inimestele. See tähendab, et kõik võivad seda rõõmu omandada. Kõigele rahvale tähendab, et Jeesuse Kristuse rõõm oli pakutud kõikidele inimestele. Sellest said osa karjased ja kuningad. Sellest keeldusid Heroodes ja kirjatundjad. Jõulurõõmul pole piire, ei rahvuslikke ega isikulisi. Selline rõõm on ainulaadne siin maailmas. Tõeline Jõulurõõm on Taevast ja Taevas on üle kogu inimkonna. Jõulurõõm on Jeesus Kristus, kes on Jumal meie keskel ja meiega hoolimata sellest, kes või missugused me oleme.
Rõõmutus tuleb sellest, et inimesed ei võta vastu Jumala Poja käest saadaval olevat rõõmu; nad püüavad seda ise luua. Inimesed pööravad ära Jumala Pojast ja teevad iseendist või kellegist teisest kui Kristusest Jeesusest rõõmu andjad. Jeesuse Kristuse rõõm on pakutud siiski kõigile. Sauluse pöördumine ja Pauluseks saamine on kinnitav näide sellest, et Jumala Poeg annab rõõmu igale, kes selle Temalt isiklikult vastu võtab. Heroodes oleks saanud sama hästi kummardada Jeesuslapse sõime ees kui idamaa targad kuningad. Heroodes saatis aga omaks kahjuks sõdurid Jeesuslast tapma, ja Pilaatus andis Jeesuse ristilöömisele! Nad ise kustutasid püha taeva rõõmu oma elust. Jumal annab seda rõõmu aga kõigile, kes seda vastu võtavad.
Olgu jõulurõõm Kristuses nähtav ja tuntav kõigile meie rahva liikmeile ja kõigile inimestele üle maailma Kristuse sündimise pühadel. “Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kelledest Jumalal on hea meel!”.
Praost Thomas Vaga
E.E.L.K. peapiiskopi kohusetäitja

KES ON VLADIMIR PUTIN?

Ilmar Mikiver

Venemaa olevikku ja tulevikku määravate tegurite seas on viiimase paari aasta jooksul märgatavalt tõusnud palgamõrvade (contract killing) ja korruptsiooni osakaal. Tarvitseb vaid nimetada ajakirjaniku Anna Politkovskaja ja pagulasdissidendi, endise KGB töötaja Aleksandr Litvinenko mõrvamisi, mis on püsinud mitu kuud lääne ajalehtede esilehekülgedel. Et neeed signaliseerivad omaaegse saksa natsismi kordusetendust Venemaal, näib olevat vaieldamatu tõik. Lääne vaatlejad kasutavadki ses seoses meelsasti terminit “neonatsism”, kuid seda, mis toimub tänasel Venemaal, võib niisama hästi nimetada “neo-stalinismiks.”
Elame lihtsalt ajastul, kus fashismi ja kommunismi iseloomujooned on kokku sulamas ja võimatu on vahet teha nende kahe võimuhaaramisprotsessi vahel, millest ühte juhtis Adolf Hitler 1930. aastatel Saksamaal ja teist dirigeerib praegu Venemaal Vladimir Putin. Mõlemad on rahva poolt ametisse valitud diktaatorid!
“Ütle, kes on su sõbrad, siis ütlen, kes oled sa ise” kõlab üks vana rahvalik mõttetera. On hale mõelda neile, kes on viimasel paaril aastal osutanud sõprust Venemaa presidendile. Putini poolt hääletanud venelasi iseloomustab vene dissident, praegune külalisprofessor ameerika Hudsoni Instituudis, Andrei Pjontkovski Washington Post’is järgmiselt:
“On saabunud aeg, kus igaüks, niihästi inimsoo praak tänavail kui ka valitsusvõimu intellektuaalsed lakeid (Kremlis) on saanud Kremli deemonitelt – nagu ütleb Dostojevski – “volikirja häbituks käitumiseks”. Mõned sellest privileegist eriti joovastatud ilmsesti otsustasid tähistada oma armastatud presidendi sünnipäeva omal viisil“ (WP, 12. okt.)
Pjontkovski muidugi peab siin silmas ajakirjaniku ja vabadusvõitleja Anna Politkovskaja gangsteri-stiilis mõrvamist president Putini 54. sünnipäeval 7. oktoobril Moskvas. Putini vaimustatuimate õnnitlejate esireas paistis silma vene suurima neo-natsliku organisatsiooni (nn. „Illegaalse Immigratsiooni Vastase Liikumise“) füürer Aleksander Dugin, kes on korduvalt ülistanud Hitleri SS-i ning nimetanud Vladimir Putinit oma liikumise ideoloogiliseks juhiks.
Anna Politkovskaja oli üks neist käputäiest vene ajakirjanikest, kes ei lakanud hoiatamast nii ida kui läänt ohu eest, mida Putini rezhiim endast vabale maailmale kujutab. Tema raamat „Putini Venemaa“, mis on ilmunud ka prantsuse ja inglise keeles, on teinud kuulsaks küsimuse: Kes on Vladimir Putin? Moskva Carnegie Keskuse uurija Masha Lipman juhib Washington Post’is tähelepanu tegurile, mis lähema aasta jooksul võib põhjustada üha uusi palgamõrvu – nimelt lähenevaile üld- ja presidendivalimistele Venemaal. Need ongi juba käivitanud kibeda võimuvõitluse isegi Putinile lojaalsete jõudude endi vahel. Lipman ennustab:
„Samal ajal on rezhiimi lojalistid vihases omavahelises võitluses, eriti kuna lähenemas on 2007/2008. aastate valimised. Igaüks püüab nüüd välja arvestada, mida Putinil kavas olevad ümberpaigutused tähendavad tema isiklikule karjäärile. Nende vastastikused dispuudid lähevad üha ägedamaks ja julmemaks, toetudes üha rohkem korruptsioonile ja kuritegevusele. Kohtu-otsused pööratakse pea peale pististe või täitevvõimu surve abil ning arved konkurentide või vastastega õiendatakse palgamõrvadega“ (WP, 2. dets.)
Selle analüüsi järgi oleneb Venemaal nüüd kõik Vladimir Putini heaksarvamisest – niihästi otsus Kremli praegust vahtkonda muuta kui ka vastupidine otsus: säilitada status quo. Sihtasutuse Heritage Euraasia küsimuste pädev ekspert Ariel Cohen leiab Washington Times’is, et olukord on nagu – kasutades Dickensi sõnu – „kahe linna lugu“, st. duell Moskva ja Peterburi vahel. Cohen kirjutab:
„ On võimalik, et (eespool mainitud mõrvad) on seotud võimuvõitlusega Moskvas, kus ühel pool seisavad nn. „silovik’id“ („võimumehed“), kellest mitmed kuuluvad FSB-sse (julgeolekuteenistusse) või presidendi administratsiooni ega soovi vahtkonna vahetust Kremlis; teisel pool aga enamasti tsiviilrõivaid kandvad Putini kaastöölised Peterburis, kes on koondunud praegu Putini ilmseks järglaseks peetava asepresidendi Dmitri Medvedjevi ümber“ (WT, 30. nov.)
Kuid kui olukord on pigem nagu Lipman kirjeldab – „kõikide sõda kõikide vastu“, – siis võib meil „kahe linna loo“ asemel tegu olla ikkagi vaid „ühe linna looga“. Sest Venemaa järgmise parlamendi ja valitsuse otsustab siis ära Vladimir Putin, ükskõik kas Moskva või Peterburi kasuks.

Tähelepanekuid tendentsidest

Vello Helk 09.12.2006

Pärast vahetust presidenditoolil on vaibumas rusikatega vehkimine. On jäänud enam-vähem põhjendatud nõelatorked, mis kuuluvad poliitilise maastikupildi juurde. Valmistatakse ette järgmise Riigikogu valimisi, propagandamasinad on juba käivitatud. Missugust parteid esindab jõuluvana? Pealesunnitud näärivana traditsiooni pole veel unustatud.
Valimiseelseid lubadusi ei maksa tavaliselt tõsiselt võtta, sest nende murdmiseks leitakse pärast valimisi ikka vabandusi – kui neid üldse meeles peetakse. Valitsuskoalitsioonis on ju esindatud parteid lahkuminevate seisukohtadega, nii et võib väga hästi teeselda ühte asja, tegelikult teha midagi muud. Nagu on öelnud Reformierakonna kohta Mart Laar, et nende taktika on kandideerida Keskerakonna vastu, et nendega pärast koostööle minna, mis on neile korduvalt edu toonud.
Tendentsiks on ka demokraatliku ühiskonna seisukohalt ülimalt ebasoovitav parteistamine. Selle kohta ütleb Mart Nutt, et demokraatlik riik eeldab rahvaesinduse otsuste sõltumatust ametnikest ning ametnike sõltumatust erakondadest. Eestis on paraku toimumas ametnike ulatuslik sundparteistamine, mille tulemusena ministeeriumid (aga ka omavalitsused ja nende ametkonnad) kujunevad poliitilisteks korporatsioonideks vastavalt sellele, milline on ministri poliitiline kuuluvus ning ministeeriumid on jaotatud valitsusparteide vahel ära nagu keskaegsed läänid. Ühest küljest saab ministeeriumist selle läbi partei lüpsilehm, samas dikteerib politiseerunud ametnik valitsusele ja Riigikogule poliitikat, parteist saab ametkondlike huvide esindaja (KesKus 9/2006).
Näiliselt on valitsuses lahkarvamused Tõnismäe pronksmehe suhtes. Selle kuju mahavõtmise aeg paistab aga olevat lootusetult mööda lastud. Tähtsust saab see kuju omada ainult siis, kui eestlased ise talle tähenduse annavad. Mitte keegi teine, sest kas Eesti Vabariik peab oma seaduste vastuvõtmiseks luba küsima Vene Riigiduumalt? Või pronksmehe ümarlauas nende käest, kelle arvates polevat olnud mingit okupatsiooni? Kuidas suhtub Keskerakond oma liikme Vladimir Velmani ütlemisse Ühtse Venemaa kongressil, et EV seadused polegi täitmiseks kohustuslikud? Nagunii ei tunnusta ta Eesti okupeerimist, kas ka mitte Eesti taasvabanemist? Moskva juttu kuulates seob Eesti ise end käsist, varsti ka jalust, tuleb ainult oodata uusi korraldusi.
Venemaa taktika kohaselt võivad kohalike elanike hulgast pärit juhtide esinemised olla rahvusliku alatooniga, kuid ei tohi soodustada rahvusliku ühtsuse kasvu. Kasulikuks relvaks on just teise riigi poliitladvikus kaadripoliitika mõjutamisvõimalus.
Moskva mõjuagendid väidavad, et venevaenulik poliitika reedab Eesti rahvuslikke huvisid. Kas on rahvuslikes huvides ainult Eesti muutmine Venemaa regiooniks? Ärge torkige, ärge ärritage, uluge koos huntidega, tantsige Moskva pilli järgi, see pole küll ühe iseseisva ja endast lugupidava riigi poliitika ega visioon.
On hämmastav, et väikese Eesti ministrite ütlemisi kommenteeritakse peaaegu kohe selle hiigelriigist naabri ministrite poolt. Kas neil polegi muud teha kui ainult jälgida, mida teeb mingi pisike naaberriigike? Või loetakse seda ikka veel oma lapseks, keda on vaja kasvatada ja nuhelda?
”Demokraatliku” Venemaa tööriistad on nagu varemgi salamõrvad, pidevad ähvardused ja santaazh oma naabrite suhtes. Putin on demokraatiat talunud just sedavõrd ja niikaua, kuni see on võimaldanud tema muude, mitte-demokraatlike eesmärkide saavutamist. Aga ta hävitab seda sihiteadlikult. Pisiriik nagu Eesti peab alati otsima varju kellegi suurema külje alt. Parem on siiski olla heades suhetes USA-ga kui Venemaaga.
Putini esimene reaktsioon Politkovskaja mõrvale oli väita, et ohver olevat olnud ilma mingi erilise tähenduseta ning et tema surm oli Kremli jaoks palju kahjulikum kui tema tegevus. Sellega püüdis ta anda mõista, et teda ei tasunudki likvideerida. Sama sõnum tuli Kremlist pärast Litvinenko surma. Tema olevat olnud nii tähtsusetu, et julgeolekul ei tulnud mõttessegi temaga tegelda, veelgi vähem teda likvideerida. See tähendab aga mööndust, et kui neil oleks olnud piisavalt tähendust, siis oleks nende kõrvaldamine olnud õigustatud ja et süsteemil on tahet ja oskust selliste operatsioonide läbiviimiseks. Venemaa ei mõista neid mõrvu hukka, vaid külvab oma hoiakuga tõsist kahtlust selle üle, mis suunas N.Liidu impeeriumi pärija tegelikult liigub. Ei tohi ka unustada, et poole aasta eest võttis Vene riigiduuma vastu seaduse, mis volitab luureorganeid üles otsima ja elimineerima riigivaenlasi igal pool maailmas.

STO-de Tulevik
(Ühe mehe silmist / südamest)

Keskustelu Ülemaailmsete Eesti Päevade (ESTO-de) teemal võib oodata regulaarselt enamvähem iga nelja aasta tagant. Kui säärast poleemikat poleks, mis ikka eesti-pärane, põhjustaks see pigem muretunnet. Õnneks ei tarvitse kellelgi “stressida”, tavakohaselt kõmiseb nii kompuuter kui rubriik juba praegu, enne eelseisvat ESTO 2008 Londonis, Esto-de edaspidisest tähtsusest meie rahvale, olgu see meie kodumaal või võõrsil.
Pihin otsemaid, et kuigi nende ridade autoril puudub objektiivsus, üritan siiski lugejat veenda laiahaardelisemast vaatevinklist kui sellest, mis tugineb vaid nostalgiale.
Stardiks võiksime tunnistada, et ESTO-d, alates esimeste Ülemaailmsete Eesti Päevadest 1972, on mänginud vaidlematut rolli eesti rahva ajaloos. Kuidas? Globaalsed eestlaste kokkutulekud väljaspool tolleaegset ikestatud kodumaad pakkusid ainulaadset võimalust eestlaste välisvõitluse koordineerimiseks (rahvuskongressid) ning vägivalla all kannatava kodumaa olukorra avalikustamiseks rahvusvahelistel foorumitel (meeleavaldused, PR). Teiseks moodustasid ESTO-d pinna eesti rahvuskultuuri säilitamiseks. Kultuur, mis ei käinud läbi tsensuuri “filtri”, ja mis ei paistnud kahvatult läbi raudeesriide. Jah, sellesse eesti kultuuri võis aja möödudes juurduda ka mittesoovitud kõrvalmaiku – rootsi maik, ameerika maik, jne. Kuid samal ajal, lisaks sovjetlikule survele, võis paralleelselt kodumaa kultuuriarengusse trügida ka idavoolusid.  Niisiis eht-eestilikult puhast kultuuriarengut sel ajajärgul üldiselt polnudki. Ekstra: ESTO-d aktualiseerisid seltskondlikku sidepidamist diasporaasse pillatud kaasmaalaste ja nende järeltulijate vahel (tutvused, mida näiteks lõin 17-aastase poisina esimesel Torontos toimunud ESTO-l, ulatuvad tänaseks minu tütre ellu). Ning veelgi: organiseeritud tegevus on ühiskondlikuks liimiks – ESTO-de korraldamine iseenesest köidab ja jäädvustab.  Fakt.
Küsime, mis ajast on ESTO-de ülalmainitud raisons d’etre relevantsust kaotanud?  1976? – (“Mis linn see Baltimore ikka…?”), 1980? (“Rootsi on ju sotside maa.”), 1984? (“Ega esimest saa ju korrata…”), 1988? (“Kas olete hullud – Austraalia!?”),  Vaatamata virisemisele, esimesele järgnevad 4 ESTO-t tabasid kahtlematult kõik siin mainitud eesmärgid. Melbourne ‘88 pakkus erilist huvi, kui kohale sõitnud Eesti Muinsuskaitse Seltsi noor esimees Mart Laar enda sõnavõtus kirjeldas, kuidas Stockholmi ESTO ‘80 mälestusalbum liikus kodumaal põrandaaluseid radu, ning loeti “kapsaks”.
Augustikuul 1991 vallandus aga midagi kummalist – Eesti iseseisvus taastati.  Selle, meie kõigi eluunistuse täitumise tagajärjel kostis soovitusi teatud arvult “väliseestlastelt” globaalsel eestlaskonnal paugu pealt pillid kotti panna. Üks arvas, et USA Connecticuti osariigis elunevad kaasmaalased võiksid vaevaga omandatud kogunemispaiga “Eesti Maa” krundi nüüd maha müüa, ning rahad kodumaale saata.  Täpselt kuhu neid rahasid seal paigutada, polnud selge. Teised arvasid, et suurejoonelisemaid eestlaste kokkutulekuid võõrsil – ESTO-sid – pole enam vaja.  Nüüd võime Eestile anda, mis meil anda on, ning Eestist saada, mille järgi me igatsesime.  Sarnaseid hääli oleme kuulnud iga järgneva ESTO tuleku eel. (New York, Stockholm-Tallinn, Riga), ning kuuleme ka praegu.
Läheme uuesti ESTO põhimõtete juurde:  välisvõitlus vaba Eesti eest, rahvuskultuur, eestlaste globaalne side, eesti rahva olemas-olu / tulevik.  Käsitleme igat eraldi.
Välisvõitlus.  Peaksime küll totrad olema, kui meie rahvusgrupi organiseeritud tegevus ei peegelduks olemasoleva ajastu olusid-vajadusi. Kuna eesti on taas vaba, pole meil tarvis ÜRO ette minna vabadust nõudma Eestile. Väikerahva vabadus pole aga iialgi olnud suuteline end igavesti garanteerima. Mind hämmastab kaasmaalaste lühimälu, kes tunnevad rahulolekut Eesti praeguse poliitilise staatuse üle, nagu oleks see raudne ja muutumatu. Mõnigi neist võis ise kogeda sarnast mugavust, elades kodumaal Eesti “õitseajal”, circa 1935.  Siis polnud ka eesti rahval erilist põhjust närveerimiseks enda maa ja rahva tuleviku üle, eks ju?  Mõte siin ei sõltu paranoiast või pessimismist, vaid ajaloolisest tõest. Teovõimeline, organiseeritud väliseestlaskond on vabaduse kaitserelv, kui kunagi uuesti tarvis juhtub olema. Momendil aga lükkame välisvõitluse eesmärgi ESTO-de prioriteetide tagaplaani.
Rahvuskultuur. Kuna õitseb tänavu vaba, demokraatlik Eesti Vabariiki, keskendub meie rahvuskultuur loomulikult Eesti pinnale. Kodumaad külastades joovastume selle rohkusest. Kuid mujal viibivad kunstnikud ja esinejad võivad aga samas lihtsalt uppuda. Asukohamaade eesti kultuuri instantsid vajavad ju “lava” endi tegevuse tiivustamiseks. Oleme reaalsed: Los Angelesi Eesti Teatril on vähe mõtet viia külakosti Tartusse. ESTO-d moodustavad õige paiga sarnase ettevõtlikkuse rakendamiseks. Mäletan Göteborgi Eesti Rahvatantsu rühma, kelle tegevus kannatas kunagi varjusurma all, kuid elustus sihi “ESTO ‘92 New York” eel. Trupi tegevus jätkus pärast seda mitmeid aastaid.  ESTO-d hõlbustavad sarnast rahvuskultuuri edendamist ka väliseestlaste noorema põlvkonna ringides;  neil on kohapeal võimalus ise kaasa lüüa.
Globaalne side. Saatuse tahtel oleme laiali pillutatud “kui heitunud mesilaspere.” Nii kaua kui eestlasi leidub võõrsil, kipume tahtma omavahel jagada ühiselt endi eksistentsi omapära teiste meiesuguste “marginaalsetega”, kel üks jalg ühes, teine teises kultuuris. ESTO-d on mõeldud neile, kes neist osa võtavad!  Kel pole asja vastu huvi, ärgu tulgu. Leidub tuhandeid (mis on miljonilise rahva kohta küllaltki suur arv), kes siiski tahavad kokku tulla, kes isegi vajavad sarnast kokkusaamist.  Huvitaval kombel juurdub eelolevate ESTO-dele uus variant: tulgu eestlased hoopis kodumaalt kogema, kuidas kaasmaalased mujal maailmas asju ajavad. See pole halb.
Säilivus.  Eesti rahvusel puuduvad radikaalsemad identifitseerimismärgid, näiteks ehk sinine nahavärv, kolm silma v.m.s.  Järelikult tugineb väljaspool Eesti piire meie olemasolu  primaarselt keelele ja kultuurile. Nii kaua kui meid on olemas igas maailmanurgas, omame potentsiaali olla mitmekultuurilise tagapõhjaga edaspidiseks kasuks Eestile ja iseendile. Muidugi on ESTO-dest osavõtjate arv tagasihoidlikumaks jäänud. Samuti kogu väliseestlaskond.  Mis sest? Organiseeritud tegevus aeglustab meie assimileerumist, olgu see tegevus vaimulikul, kultuurilisel, rahvuspoliitilisel või seltskondlikul  tasemel. Seepärast on äärmiselt oluline, et ESTO-d leiaksid aset väljaspool Eestit.  ESTO-de abil, peame meie, asukohamaade eestlased, vastu niikaua kui saame.  Jumal teab, äkki võrsub kunagi meie ridadest Eestile president…
Kui ikka veel leidub korraldavaid eestlaskondi, minimaalne hulk osavõtust huvilisi ning veidi majanduslikku tagatist, siis sündigu ESTOd igavesti.  Printsiibid ei aegu.

Urmas Kärner, esimees
VI Ülemaailmsed Eesti Päevad
ESTO ‘92 New York

Jõululaat New Yorgi Eesti Majas

Pilt jõululaadalt New Yorgi Eesti Majas 9. dets. 2006. Foto: VES

9. detsembri õhtupoolikul kihises Eesti Maja jõulueelses ärevuses. Külastajate hulgas võis kohata hulgaliselt kaugemalt tulnuid ja viimasel ajal harva New Yorgi Eesti Majas käijaid. Suures saalis oli üles seatud kümmekond müügilauda ilusate ja huvitavate käsitööde ja ehete, kokaraamatute, jõulukaartide ja Kalevi shokolaadiga. Silma hakkas Eestist pärit kampsunite, käsitööde ja merevaigust ehete rohkus. Samas leidus müüjate valmistatud huvitavaid näputöid nii enese kui jõulupuu ehtimiseks. Valik oli mitmekesine: kindaid, mütse, salle, ehteid valmistatud veneetsia klaaspärlitest, käsitsi maalitud siidisalle, eestikeelsete pühadesoovide ja pärlitega jõulupuuehteid ja palju muud. Kalevi shokolaadi laua ümbert ei kadunud ostjad. Ka Karin Kärneri menuka kokaraamatu virn vähenes jõudsalt. Sinises saalis oli raamatute odavmüük ja “Vaba Eesti Sõna” kontoris saadaval raamatuid, CD-sid, jõulukaarte… Kuigi sel aastal tundus ostjate osalus olevat pisut väiksem kui eelmisel, sagis võibolla isegi rohkem rahvast järjekindlalt treppidel ja Kungla kohvik kubises kuni viimase kohani maitsvate toitude nautijatest ning kokkusaanud rõõmsameelsetest sõpradest-tuttavatest, kes koju läksid nii mõnegi ilusa jõulukingiga. Kordaläinud õhtupoolik kestis sööklas veel kaua pärast jõululaada lõppemist.
Aime Andra

Seabrooki teated

11. novembri 2006. a. kokkutulek Seabrooki Eesti Majas.
Eevi Truumees, Juhan Simonson, John Fuyuuume, Bruce Peterson ja Dorothea Simonson. Foto: Helgi Viire

Juhan Simonson oli külaliseks Seabrooki Educational and Cultural Center’i iga-aastasel õhtusöögil 12. septembril 2006. SECC kogub kõiki ajaloolisi dokumente eestlaste ja ka teiste rahvuste kohta, kes tulid Seabrooki pärast Teist maailmasõda.
Muuseumis on palju ajaloolisi pilte, kirjutusi ja filme eestlastest. Juhan Simonson andis üle SECC-ile kaks ajaloolist raamatut, kus on ka kirjutusi eestlastest.
Verivorstide tegemine algas hommikul kell 9 ja lõbus koostöö kestis kuni lõunani. Mehed segasid tanguputru ja maitseaineid hoolega suurtes nõudes, millest nii seltsi liikmed kui ka sõbrad olid tegevuses vorstide valmistamisega ja peagi tulid keedetud vorstid katlast välja.
Töö lõpul istuti koos lõunalauas ja maitsti valmistatud jõuluvorste hapukapsaste ja pruunide kartulitega.

Heldur Tammela, Karl Viire ja Olav Hindre. Foto: Emmi Bajars

Traditsiooniline eesti jõulupuu rahvusvahelisel jõulupuude näitusel Ungari Muuseumis

Ungarlaste muuseumis toimunud Ungari ülestõusu näituse ja “Festival of Trees” avamisel eesti jõulupuu juures (vasakult): praost Thomas Vaga, Dorothea Simonson ja Juhan Simonson.

Pühapäeval, 3. detsembril, avati taas traditsiooniline jõulupuude festival New Brunswick’is, NJ, Somerset Street’il asuvas ungari keskuses. See oli 18. “Festival of Trees”, kus oli esindatud mitmete rahvuste jõulupuud. Eestlaste poolt oli festivalil esindatud ka Eesti jõulupuu ehk juba 17 aastat on külastajad saanud imetleda traditsioonilist, õlgedest tehtud ehetega dekoreeritud eesti jõulupuud. Ehted valmistasid 17 aastat tagasi Aino Loigu ja Dorothea Simonson.
Algatus eestlaskonna osavõtuks tehti Juhan Simonsoni poolt, kes oli sel ajal rahvuslike suhete büroo direktor New Jersey osariigi valitsuses ja kellel olid juba pikemaajalised sidemed siinse ungari ühiskonnaga. Sel aastal ehtis eesti jõulupuu Pia Stegers. Varematel aastatel on eesti jõulupuu ehtimisest osa võtnud Viiu Vanderer, Ellen Tehve, Karin Lichter, Maie Palango, Virve Lane ja Airi Vaga.
New Brunswicki linn on tuntud USA ungarlaste keskusena ja nii on ka see linn Ungari keskuse, Hungarian Heritage Center’i asukohaks. Keskuse ehitajaks oli American Hungarian Foundation, kes ostis 1980.a. ungarlaste rajoonis asunud ja tegevuse lõpetanud õmblusvabriku. See renoveeriti arhitekt Laszlo Papp’i projekti järgi. Keskuse avamine toimus pidulikult 21. mail 1989. Üritusest võttis osa Juhan Simonson New Jersey valitsuse ametliku esindajana. Moodsas ungari keskuse hoones asuvad muuseum, arhiiv, raamatukogu, raamatute ja käsitööde äri, konverentsisaal ja administratiivala büroo.
Jõulupuude- ja kunstinäitus on avatud kuni 29. jaanuarini äripäevadel 11 el- 4 pl ja pühapäeviti kell 1-4 pl.
Jõulupuude näitusel on esindatud Eesti, Itaalia, Iirimaa, Jaapan, Kreeka, Läti, Shotimaa, Soome, Taani, Ukraina, Ungari, Valgevene ja USA-s elavad mehhiklased.
Airi Vaga

Ajakirja “Life” eriväljaanne Ungari Muuseumile

Fotol “Festival of Trees” avamisel ungarlaste muuseumis New Brunswickis osalenud (vasakult): Airi Vaga, praost Thomas Vaga, dr. August Molnar, Juhan Simonson ja Dorothea Simonson.

Juhan Simonson kinkis American Hungarian Foundation presidendile, dr. August Molnar’ile 1956. aasta ajakirja “Life” eriväljaande “Hungary’s Fight for Freedom”. Selles 97-leheküljelises publikatsioonis on kirjeldustes ja fotodes dokumenteeritud vapustavaid Ungari revolutsiooni sündmusi. Juhan Simonson ostis selle ajakirjanumbri viiskümmend aastat tagasi, kui ta õppis Pennsylvania ülikoolis Philadelphias.

TÄHTPÄEVI

Praost ja magister Uudo Tari – 75

Ühe isiku vanuse aastaid märgitakse erinevatel viisidel siin maailmas. On rahvaid, kes tähistavad elu-aasta algust, ja on neid, nagu meie, kes pühitsevad sünnipäevi, märkides nii mööda läinud aastaid. Tänasel juubilaril on täitunud 75 aastat. Jah, Tailandis oleks Uudo numbriliselt ühe aasta võrra vanem, mitte aga meie ajaarvestuses! Kuid tähtsam on vast, mis on juhtunud, mida on juubilar teinud, mida ta on saavutanud 75. aasta vältel.
Uudo sündis 19. detsembril 1931. aastal Tartus, kus algas ka kooliteed sama linna 15. algkoolis. Juba noorena oli ta Pauluse Koguduse teenistustel, olles ristitud samas.
Teise Maailmasõja lõpuaastad viisid Uudo koos vanematega Põhja-Saksamaale, Schleswig-Holsteini maakonda. Koolitöö jätkus Lingeni Eesti Gümnaasiumis, kuni lõputunnistuse saamiseni aastal 1950. Juba sama aasta lõpul avanes perekonnal võimalus välja rännata Ameerikasse, Baltimore linna, Marylandi osariigis. Algasid õpingud Gettysburg’i College’s, Pennsylvania osariigis ettevalmistusena seminari astumiseks. Kuid Korea konflikt või sõda katkestas töö ja Uudo igapäevaseks riietuseks sai oliivi-värvi “ülikond”.
Seljataga kahe-aastane sõjaväeteenistus, astus juubilar Marylandi ülikooli, sedakord inseneri teaduskonda. Ta saavutas bakalaureuse kraadi (BS) 1961. a. aeronautika alal ning suundus lennutööstusesse Pratt &Whitney firmasse Connecticutis. Peatselt lisandus inseneri alal teine akadeemiline kraad – magister. Nii möödus 32 aastat tööstuses, kuni erru siirdumiseni aastal 1992.
Oma igapäevase töö kõrval võttis Uudo aktiivselt osa EELK Connecticuti Koguduse tegevusest juhatuse liikmena ja esimehena (16 aastat). See andis võimaluse pöörata ka tähelepanu kiriklikule tööle. Suunatuna abipraost Valdeko Kangro poolt, astus Uudo EELK Usuteaduslikku Instituuti Torontos juba aastal 1988. Sooritanud Konsistooriumi eksamid, ordineeriti ta Torontos 19. juunil 1994. aastal EELK peapiiskop Udo Petersoo poolt EELK USA 1. praostkonna vikaarõpetajaks.
Rohke töö ja tegevus kiriklikul tasandil viis Uudo esialgu New Yorgi EELK Koguduse hooldajaks õpetajaks ja 1997. aastal valiti ta koguduse õpetajaks. Tema kiriklik töö kattis ühtlasi ka EELK Connecticuti Kogudust, olles tolle koguduse hingekarjane juba 1996. aastast alates. Aastal 2001 valiti õpetaja Tari juba 1. USA praostkonna praostiks.
Õpetaja ja praost Uudo Tari on abielus Tiiu R. Laiusega aastast 1957 ja neil on kaks täïskasvanud tütart, S. Heidi ja Monika L. Akadeemiliselt kuulub õpetaja Tari Korporatsioon Ugala vilistlaskonda.
Loodame ja usume, et juubilarile on antud veel küllalt aastaid teenida eestlaskonda Ameerika pinnal.
Ylo Anson

Riskikapital: Eesti majanduskeskkond on alla EL-i keskmise
Euroopa riskikapitali assotsiatsiooni (European Private Equity and Venture Capital Association – EVCA) poolt läbi viidud uuring näitas, et Eesti majanduskeskkonna olukord jääb riskikapitali huve arvestades Euroopa Liidu (EL) keskmisele alla. Eesti, Läti ja Sloveenia kaasati uuringusse esmakordselt ning kõigi kolme riigi näitajad olid uuringu põhjal Euroopa keskmisest allpool. Soome positsioon on Eesti omast veidi parem, kuid samuti allpool Euroopa keskmist.
Riskikapitali arengu jaoks on Eesti maksu- ja õiguskeskkond ebasoodne, peamiselt institutsionaalsetele investoritele kehtestatud maksude tõttu, märkis EVCA.
Kuigi kodumaine fondistruktuur on riskikapitali jaoks soodne, ei ole see maksusüsteem kodumaiste ega välisinvestorite jaoks läbipaistev.
Positiivne on EVCA hinnangul Eesti pensionisüsteem, kus riik ei paku ainult ühte sammast, vaid ergutab investeerima ka teise sambasse.
Uuringus võrdles EVCA kõigi 25 Euroopa Liidu liikmesriigi majanduskeskkondi. Kuigi üldiselt on maksu- ja õiguskeskkond Euroopa Liidu riikides riskikapitali jaoks paranenud, on vahe edetabeli tipus ja lõpus asuvate riikide vahel suur.
Uuringu põhjal on parim majanduskeskkond risikapitalifirmade tegevuseks Iirimaal ning halvim Rumeenias.
Samas Euroopa Liidu (EL) Lissaboni majandusreformi-programmi läbiviimise edukuse alusel reastatud EL-i riikide edetabelis on Eesti 12. kohal.
World Economic Forumi koostatud edetabeli põhjal on 2004. aastal Euroopa Liitu astunud riikide seas Eesti tugevaima esitusega. Eesti informatsiooniühiskond on Euroopas viie esimese seas. Eesti valitsus on maailma parimate hulgas online-teenuste pakkumisega ning kõrge internetikasutuse tasemega, selgub uuringust.
Eesti majanduskeskkond saavutas EL-i riikide seas aga kuuenda koha, seda iseloomustavad võrdlemisi kerged võimalused äri alustamiseks ning vähene seaduslik regulatsioon.
Uute euroliitu astunud riikide seas on oma konkurentsivõimet parandanud ka Sloveenia ja Ungari.
VES/BNS

Lang: europarlament peaks kommunismi ja natsismi võrdsustama
Reformierakondlasest justiitsminister Rein Lang soovib, et Euroopa Parlament võrdsustaks kommunismi ja natsionaalsotsialismi.
Lang teatas 12. detsembril erakonna pressiesindaja vahendusel, et Reformierakonna hinnangul tuleb teha kõik endast olenev, et kommunism kui ideoloogia tunnistataks lähitulevikus kuritegelikuks.
“Meie eesmärgiks peaks olema Euroopa Parlamendi ühene otsus, millega kommunism võrdsustataks natsionaalsotsialismiga,” ütles ta.
Lang esines seisukohavõtuga vastuseks õigusvastaselt represseeritute ühenduse Memento Liit pöördumisele Reformierakonna poole, milles paluti selgitada erakonna seisukohta kommunismi kuritegude suhtes. Ka soovis liit teada, milline on erakonna nägemus represseeritute täiendava abistamise osas.
Reformierakond teatas, et peab esmatähtsaks nende tuhandete meeste ja naiste väärtustamist, kes 1944. aastal järgisid Jüri Uluotsa üleskutset ning asusid kodumaa kaitsele.
“Tegemist on Reformierakonna hinnangul vabadusvõitlejatega ja neid tuleb ka vastava väärikusega kohelda,” teatas erakond. “Nende inimeste tervise ja heaolu parandamiseks tuleb eraldada ka riigieelarvest rohkem ressursse.”
Erakond meenutas, et president Lennart Meri algatusel moodustati 1998. aastal inimsusvastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvaheline komisjon, uurimaks Eestis okupatsiooniajal toime pandud inimsusvastaseid kuritegusid.
Praegu keskendub komisjon just kuritegudele, mis on toime pandud 1944. aastal alanud teise Nõukogude okupatsiooni ajal.
Sellest aastast rahastatakse ja abistatakse komisjoni organisatsiooniliselt justiitsministeeriumi kaudu. Üks ümberallutamise eesmärke oli, et kui teadusliku uurimistöö käigus peaksid ilmnema faktid, mis viitavad konkreetsetele inimsusvastastele aegumatutele kuritegudele, saaks kohe algatada nende uurimiseks ka kriminaal-menetluse.
Langi sõnul ei ole kommunismikuritegude uurimine praegu rahvusvaheliselt kahjuks kuigi hästi koordineeritud.
“Meie arvates tuleks asutada autoriteetne rahvusvaheline uurimiskeskus, mis võtaks kokku kommunistlike rezhiimide poolt toime pandud teod ja hoolitseks selle eest, et teave sellest oleks laialdaselt kättesaadav,” ütles minister.
Langi sõnul on oluline tagada, et ükski konkreetne isik, kes on inimsusvastaseid tegusid toime pannud, ei jääks kohtuliku karistuseta.
BNS

President Ilves vastas venelaste küsimustele

President Toomas Hendrik Ilves (vasakult), tema pressinõunik Toomas Sildam ja Vene raadiojaama Ehho Moskvõ peatoimetaja Aleksei Venediktov sõbralikult vestlemas pärast raadiosaadet. Foto: Postimees

8. detsembril andis president Ilves raadiointervjuu Venemaa ühele populaarseimale raadiokanalile Ehho Moskvõ (Moskva kaja). See on Venemaa üks väheseid sõltumatuid meediakanaleid, mis julgeb kritiseerida isegi president Vladimir Putini poliitikat. Raadiojaama kuulajaskond on kuni 25 miljonit inimest. Raadiojaama peatoimetaja Aleksei Venediktov on aastate jooksul otse-eetris usutlenud maailma erinevate riikide juhte, kuulsaid ühiskonnategelasi, ärimehi ja meelelahutustegelasi. Antud intervjuus vahendas Venediktov Ilvesele vene kuulajate küsimusi.
Postimees avaldas raadiointervjuu lühendatud ja toimetatud kujul. Kogu intervjuud saab kuulata ka internetist, saade on kahes osas: http://www.trio.ee/audio/echo_moskva_1.mp3 ja
http://www.trio.ee/audio/echo_moskva_2.mp3
Kui vaadata avalikku arvamust Venemaal, siis pooled elanikud peavad Eestit mitte eriti sõbralikuks riigiks ja mitmed Eesti poliitikute avaldused süvendavad niisugust suhtumist. Näiteks kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa avaldus, et Eesti naabriks ei ole sõbralik riik ning suhted Venemaaga kujutavat suurt probleemi julgeolekule. Kas see on Laaneotsa isiklik arvamus või te jagate seda?
Esiteks on härra Laaneotsal õigus arvata, mida ta soovib. Kuid kui vaadata avaldusi, mida meie suure naabri poliitikud on läbi aastate teinud väikese Eesti suunas, siis olgem ausad, need pole olnud sõbralikud. Vaatame meie suurust, vaatame meie naabri suurust, ja ehk on siis arusaadav, et inimesed võivad olla kohati põhjendatult murelikud.
Tulles pretensioonide juurde, mis Venemaal on Eesti vastu, siis 30. novembril kiideti (valitsuses – toim) heaks seaduseelnõu, mis võrdsustab natsisümboolika Nõukogude sümboolikaga, ning on isegi öeldud, et selle kasutamine on karistatav. Meile saadeti palju küsimusi, inimesed on pahased ning venekeelsed Eesti elanikud peavad seda ebasõbralikuks zhestiks Venemaa suhtes. Üks Moskva proua esitas näiteks küsimuse, et kui tema mobiiltelefoni helinaks on Nõukogude Liidu ehk ka Venemaa hümn, kas ta pannakse siis kolmeks aastaks vangi?
Venemaa hümn on Venemaa hümn ja nii me seda ka käsitleme. Nimetatud eelnõu on parlamendis ning seda pole veel heaks kiidetud. Mina ei oska öelda, kas eelnõu võetakse vastu või mitte, minul ei ole õigust parlamendis olevaid eelnõusid kommenteerida.
Ent võib-olla asetaks küsimuse teisiti. Eesti kaotas Teises maailmasõjas ligi kolmandiku elanikest. Selles oli süüdi nii Natsi-Saksamaa kui ka Nõukogude Liit. Eestlase vaatevinklist tehti seda kahe sümboli taustal. Seega, miks peaks eestlane hinges eristama üht totalitarismi sümbolit teisest – tagajärg oli ju üks ja sama.
Aga toimus ju Nürnbergi tribunal, kus Nõukogude ohvitserid istusid kõrvuti Ameerika, Prantsuse ja Inglise kindralitega, kes mõistsid natsikurjategijad hukka.
Kui olete nõus uue Nürnbergi tribunaliga, kus vaadatakse üle Nõukogude Liidu inimsusvastased kuriteod, siis palun väga. Minu eelkäija Lennart Meri just ütleski, et meil on selle jaoks uut Nürnbergi vaja.
Me ei räägi ju ainult Eestist. Kuritegusid tehti Poolas, Lätis, Leedus ja Ida-Saksamaal. Te peate aru saama, et ohvrite jaoks pole vahet, millise sümboolika või pagunite all need kuriteod toime pandi. Tegemist on inimsusvastaste kuritegudega ja neid ei saa kuidagi õigustada. Nürnbergis istusid võitjad, aga kuritegusid, mida sooritasid liitlased, lihtsalt ei toodud süüpinki.
Järjekordne skandaal Tallinna ja Moskva vahel on see, et Nõukogude Liidu sõdurile pühendatud ausammas tõstetakse Tõnismäelt ära. Kust see mõte tuli? Kas see on järgmine ebasõbralik zhest Moskva suunas või on tõesti vajadus mälestusmärk ära koristada?
Esiteks pole midagi veel otsustatud. Teiseks ei ole vaja asju näha ainult läbi Moskva prisma. Me oleme iseseisev riik ja võib-olla meid häirivad teatud asjad. Kuid me ei tee midagi, avaldamaks mõju Moskvale. Mina olen huvitatud, et meil oleks Venemaaga sama ratsionaalsed ja pragmaatilised suhted nagu on Läti ja Soomega.
Sõdurist rääkides on Eestis palju neid, keda ausammas häirib, sest tegemist on okupatsiooni sümboliga. Kui parlament, mis esindab rahva enamust, peab seda solvavaks, siis nii ka läheb. Selleks ongi demokraatia.
Eestis elav ettevõtja Feliks on esitanud küsimuse: kas teie arvates ei vääri Tallinna kesklinnas oma mälestusmärki need kümned tuhanded eestlased, kes võitlesid fashistide vastu?
Arvan, et meil on vaja mälestusmärki kõikidele ohvritele. Sõltumata, kus poolel nad sõdisid. Me ei pea sõda surnutega. Ma tahaks, et tegeleksime Eesti riigis asjadega, millel on perspektiivi, mis viib meid edasi. Arutada siin, kuidas üks või teine näeb 60 aastat tagasi toimunut, ei ole just kõige pragmaatilisem viis oma suhteid arendada.
Te ütlesite, et peab vaatama tulevikku, kuid viimased kaks algatust – Nõukogude sümboolika võrdsustamine natsisümboolikaga ning pronkssõduri kõrvaldamine – on tagasivaatamine. See pole tulevik. Miks seda just nüüd on vaja?
Siin on palju põhjuseid, ent ma ei ole pronkssõduri ekspert, tegemist pole minu elu suurima küsimusega. Kuid tänavu maikuus muutus pronkssõdur, mis seni elas vaikselt oma elu, paljude inimeste jaoks okupatsiooni õigustamise ja Eesti riikluse vaenulikkuse sümboliks.
Ma usun, et te saate ehk aru, kui vastik võib sirp ja vasar olla neile paljudele eestlastele, kelle lähedased Nõukogude okupatsioon küüditas või maha lasi. Oleme juba pool saadet rääkinud kujust, mis tegelikult minu ametisse ei puutu. Pigem võiksin rääkida asjadest, mida saan mõjutada.
Me võime samahästi küsida: kas ei ole murettekitav, et meil on naaber, kes näeb igal pool (naaberriikides – toim) demokraatiat julgeolekuohuna, mida tuleks taltsutada kas või gaasihindadega. Autoritaarset riigikorda näeb ta aga stabiilsuse garandina, kus gaasi hind on ebanormaalselt madal.
See on palju suurem probleem kui üks mitte eriti esteetiliselt kujundatud kuju Tallinnas.
Meie kuulajaid Kaasanist huvitab, kus on teie võimu tunnus?
Meil on vabariik, mitte kuningriik. Ainus võimu tunnus, mida president ametlikel üritustel kannab, on ametikett. See (originaal – toim) varastati küüditatud Eesti presidendilt Konstantin Pätsilt ja asub praegu Moskvas. Ketist on rubiinid välja lõigatud.
See varastatud kett on ühe iseseisva riigi presidendi sümbol ning seda ei anta tagasi. Ja ma ei tea, kui kaua pead sa käima varga juures oma vara tagasi küsimas? Kui varas ei anna sulle sinu vara tagasi, siis lõpuks teed järelduse selle varga eetilisest tasemest.
VES/Postimees

KLENK – 2006.

Ain Haas (vasakul) ja Tiit Kao esinemas KLENK 2006 kontserdil. Foto: Hans Ruus
KLENK – Kesk-Lääne Eesti Noorte Koondis.

Tänavuaastane KLENK peeti jällegi tänupüha nädalalõpul 24., 25. ja 26. novembril Detroidi lähedases eeslinnas Livonias, kuhu oli kogunenud üle 40 osavõtja. Majutus ja ettekanded toimusid Marriott Detroit Livonia hotellis, mille asukoht ja juurdepääs oli väga sobiv ja kergesti leitav, sest ta oli peaaegu kohe I – 275 suurtee ja 6 – Mile Rd. nurgal. Hotell on ühendatud sealse suure ostukeskusega. Hotellist võis kohe minna ostukeskusesse, ilma et oleks pidanud hotellist väljuma. Seda võimalust ka paljud kasutasid.
Tänupüha õhtuks, 23. nov. oli kogunenud hotelli juba päris arvukas grupp KLENK’ist osavõtjaid. KLENK’i kamber oli avatud registreerimiseks ja koosviibimiseks, kus kohalik KLENK’i toimkond võõrustas saabujaid minimaalse tasu eest veini ja muude jookidega. Jutuvada kostis juba hotelli koridori teise otsa.
Hiljem siirduti hotelli alumisel korrusel asuvasse restorani, ühisele õhtusöögile, kus muude toitude kõrval võis soovikorral tellida ka traditsioonilist kalkunilõunat, nagu tänupühadel ikka kombeks.
Reedel, 24. nov. hommikul alustati ametliku kavaga.
Ettekandega, mis käsitles Euro – Ameerika kunsti ja maale ameerika indiaanlastest, esines Ool Pärdi. Ta esitles rea maale Georg Catlini ja Bodmeri kogudest ja kirjeldas Saksa prints Maximilian II reisi 1832. a. mööda Ohio, Mississippi ja Missouri jõgesid läbi indiaanlaste territooriumi nende kunsti ja kultuuri otsingul. Maalidest võib järeldada, et indiaani sõjapealiku ehtimine võis võtta kauem aega kui Prantsuse kuningakoja õuedaami riietumine ja paraadirõivastus oli uhkem kui Rooma gladiaatoril.
1840.a. viis Georg Catlin oma maalide kogu Euroopasse. Nüüd on suurem osa nendest töödest U.S.A.’s Washingtoni Rahvusmuuseumis Catlini Galleris.
Bodmeri maalid on püsinäitusel Nebraskas, Joslini kunstimuuseumis. Aastatel, kui need maaliti, ei olnud neil suurt menu, aga nüüd on need väärt miljoneid.
Järgnes Taavo Virkhausi poolt esitatud “Lühike eesti muusika ajalugu”. Taavo esitas ettekande temale omase huumori ja sujuvusega. Tundub, et tema dirigendi omadused kanduvad edasi ka tema ettekannetesse.
Rääkides eesti dirigentidest, märkis ta, et üks Huntsville kohalik kriitik, kes kiitis eesti dirigendi Tõnu Kalami juhitud kontserti, mainis, et eestlastel on vist dirigente “jalaga segada”, sest Taavo leidis omale kiiresti eestlasest asendaja kui selleks tekkis vajadus.
Sealjuures tõi lektor esile, et eestlaste osakaal sellel tööpõllul on kaunis suur: Neeme Järvi on New Jerseys ja Haagis; Paavo on Cincinnatis ja Frankfurtis; Eri Klas Tamperes; Arvo Volmer Estonia Ooperis ja Adelaidis, Austraalias; Tõnu Kalam Chapel Hilli ülikoolis ja Tõnu Kaljuste tihti reisib üle maailma külalis- koorijuhina. Kristjan Järvi on Viini Tonkunstleri orkestri juhataja. Taavo, kutsudes ennast konduktor emeritus, on juhatanud Huntsville, Duluthi ja Rochesteri orkestreid – nii, et meid eestlasi jätkub igale poole.
Vaadates tagasi ärkamisaega ja meie esimesele laulupeole 1869. a., nägime, et Virkhauside panus Eesti muusikalisele arengule on olnud suur. Taavo vanaisa David Otto Virkhaus oli tegev Väägvere puhkpilliorkestri juhatajana, ja võitis seal esimese auhinna. Tema oli siis 32. aastane.
Vanaisa David Otto Virkhaus reisis igal suvel mööda Eestimaad ja asutas külades ja linnades puhkpilliorkestreid. Oma eluajal alustas ta üle saja sellise orkestri.
Taavo isa Adelbert Virkhaus õppis Leipzigis dirigeerimist ja oli esimene elukutseliselt treenitud dirigent Eestis. Koos Nieländeriga asutasid nad esimese Tartu muusikakooli. Hiljem töötas ta Tallinnas, Estonia teatri muusikadirektorina ning hiljem Säde teatris Valgas ja Treffneri Gümnaasiumis Tartus. Ta suri Ameerikas 1961.a.
Taavo tutvustas ka veel tähtsamaid eesti heliloojaid, alates Rudolf Tobiasest (sünd. 1873.a.), kes õppis Peterburis Rimski – Korsakovi käe all komponeerimist ja oli esimene Eesti elukutseline helilooja. Tema tuntum helitöö on “Eks Teie Tea”, kuid tema suurim töö on oratoorium “Joonase Lähetamine”. Taavo lemmiktöö on tema “Sest Ilmaneitsist Ilusast”, sopranile ja orkestrile, mille ettekannet on Taavo ise juhatanud Tallinnas, Tartus ja Vancouveris. Selle esi-ettekanne oli 1913. aastal Eestis, kui Tobias külastas oma sünnimaad.
Koorilaule kirjutasid Miina Härma, Aleksander Läte, Mart Saar, Tuudur Vetik, Enn Võrk, Juhan Aavik ja Eduard Tubin, kes oli meie tähtsaim sümfooniate kirjutaja.
Meie kõige tähtsam praeguse aja helilooja on muidugi Arvo Pärt, kelle tööd on populaarsed igal pool maailmas. Pärti mängitakse igal aastal keskmiselt kahesajal kontserdil, seega rohkem kui igal teisel päeval aastas.
Peale loengut esitas Taavo video oma Kolmanda Sümfoonia ettekandest Tallinna Sümfooniaorkestriga, mida ta ise juhatas 1988.a. Tallinnas. Praegu kirjutab Taavo oma Kuuendat Sümfooniat, mis tuleb esitamisele 2008.a. Huntsvilles.
Peale lõunavaheaega esitas Tiit Kao Kanadast – ettekande – “Kondid ja Luud” (ehk mõtteid ja muljeid rahvapärimusmuusika kohta).
Ta esitas rea eesti rahvalaule, saates ennast erinevatel kanneldel ja tõmbas kuulajaskonna kaasa refräänide laulmisel ja leelotamisel. Märkis, et mõningad regilaulud lähevad kuni 2000 aastat tagasi meie ajalukku ja mõnedes nendest on isegi nimetatud kandle kasutamist.
“Ei ma nuta Saaremaad – nutan Harjumaad, armsaid harju neidusid…” “Nägin Saaremaa põlema…” Suurem osa esitatud lauludest on sisult kurvad.
Järgnes lühike sõnavõtt Endel Reinpõllult, milles ta informeeris koosviibijaid Põltsamaa õp. praost em. Herbert Kurme nimelise mälestusfondi asutamisest stipendiumide võimaldamiseks usuteaduskonna üliõpilastele või lõpetajatele, kes on ennast pühendanud vaimulikuna kohalike koguduste tegevusele vähemalt 2 – 3 aastat. Fondi alustamise mõtte ja ettepaneku tegi Põltsamaalt pärinev ja nüüd Clevelandis omale kodu rajanud Heino Puhk.
Esimene taotluse esitamise tähtaeg on 10. jaan. 2007.a. ja mälestusfondi seis 20. okt. 2006.a. oli 93 075.50 krooni.
Peale ettekandeid näidati KLENK’i kambris veel videofilmi “Gulag 113” mille vaatamisele kogunes päris arvukas pere. Peale õhtusööki kell 8:00 p.l. toimis samas ruumis veel Tiit Kao ja Ain Haasi poolt esitatud kandle ja torupilli kontsert. Mängiti muusikat ja lauldi ühislaule kuni hilisõhtuni.
Laupäeval, 25. nov. hommikul algas tegevus KLENK’i üldkoosolekuga. Arutati järgmise kokkutuleku kohta ja võimalusi. Otsustati, et Chicago on ainukene tõenäoline koht, kus KLENK võiks toimuda. Urve ja Gunnar Auksi püüavad värvata veel kohapealset toetust, nagu Mehis Vahtra, Vello Suigusaar ja Astrid Jaanson. Loodeti, et saavad asjad joonde. Ülejärgmiseks KLENK’iks 2008.a. on juba nõus-olek olemas Indianapolisest.
Esimese ettekandega laupäeva hommikul esines Madis Org – Eestist, reisikirjeldusega “Mida nägid paar eestlast maakera kuklapoolel”.
Läinud tööviisaga Uus-Meremaale, töötasid nad 8 kuud, et koguda raha ja siis reisisid 4 kuud läbi Uus-Meremaa ja Austraalia, Indoneesiasse, Ida-Timori ja lõpuks läbi Tai tagasi Eestisse.
Nad nägid palju ilusat ja mitmekesist loodust, õppisid tundma sealseid kombeid ja rahvaid, kohtasid sealseid eestlasi ja kogesid isegi rahutusi, sattudes kodusõja keerisesse Ida-Timoris, kust nad evakueeriti Austraalia sõjaväe poolt tagasi Austraaliasse. Kui nad lõpuks Taisse jõudsid jäi Madis haigeks. Mingisugune mürgitus, punnid tekkisid kehale ja näkku ja läksid mädanema. Abi sai antibiootikumidega ravides, aga tervis paranes visalt, õieti alles peale tagasijõudmist Eestisse.
Axel Peil, Detroidist, pidas ettekande, kus võrdles presidendivalimisi Eestis ja U.S.A.-s. Ta arutas presidendi otsevalimise küsimust Eestis ja kaalus häid ja halbu külgi hääletamistel, mis toimuvad valijameeste kogus. Otsevalimine annaks suurema osakaalu linna elanikkondadele, kuna valijameeste kogus oleks maarahvas nagu paremini esindatud. Näib, et selle üle saab veel palju jageleda.
Viimase ettekandega laupäeva õhtupoolikul käsitles Jüri Tults KLENK’i 50. aastapäeva ja selle tähistamise albumi väljaandmise küsimust.
Jüri andmetel oli esimene KLENK 1958.a. ja 1960.a. oli kaks KLENK’i, seega oleks siis järgmisel aastal 50. KLENK ja KLENK’i 50. aastapäev oleks siis 2008.a. Ta mainis, et raamatu koostamiseks puudub veel palju materjali ja palus kõigi osavõtjate abi materjali kogumiseks.
Lõppsõnas kandis Linda Einpaul ette Ungari kalvinistliku kiriku piiskopi Laszlo Ravasz’i “UNGARI”, mis on väga südamlik ood oma keelele, mille on tõlkinud eesti keelde Leidi Veskis ja mis kehtib nii ungari kui eesti keele kohta.
Õhtu lõppes “SÕPRUSPEOGA” ja piduliku õhtusöögiga, kus oli veel võimalus suhtlemiseks ja jumalagajätuks kuni järgmise kohtumiseni 2007.a. Chicagos.
Hans Ruus

RAAMATUARVUSTUS

Elu Tallinnas tagasivaates

Erika Aulik. Viru tänav ja teised.
Koostanud ja toimetanud Anne Velliste
Tallinn, Kirjastus Varrak 2004, 542(1) lk.

Nii nagu Fifth Avenue ja Broadway nimetamine toob silmade ette New Yorgi südalinna sära ja Pennsylvania avenüü Washingtonis Valge Maja ja Kapitooliumi, kutsub Viru tänav ellu nii mälestusi kui vaateid Tallinna kesklinnast. Koos Harju tänavaga ja nendevahelise Raekoja platsiga andis Viru tänav Tallinnale aastakümneid erilist omapära ja mainet. Meenutades Tallinnat iseloomustab “Väliseestlase kalender 1973″ seda näiteks järgnevalt:
“Viru tänavat kutsuti Tallinna peatänavaks, kuigi ka Harju tänaval ei olnud liiklust ehk palju vähem. Siin olid ärid, kinod, restoranid, asutuste bürood. Kinod “Helios”, “Bi-Ba-Bo”, “Scandia” või kuidas nende nimed kõik olid, andsid õhtuti oma tuledega tänavale nagu suurlinna sära, kuigi meil kinoreklaamituled ei olnud küll nii kriiskavad nagu Ameerikas.” Väliseestlase kalender 1973, lk. 156
Neid mälestusi elustab lapsepõlves Esimese Maailmasõja alguses Tallinna asunud ja seal sel ajal parimaks peetud tütarlaste koolis, Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis hariduse omandanud Erika Aulik nõukogude ajal aastakümnete kestel kirjapandud mälestustes. Need on hoolikalt organiseeritult esitanud toimetaja Anne Velliste, mis teeb raamatu lugemise ja seal kirjeldatud isikute ja sündmuste jälgimise kergeks ja isegi põnevaks.
Olles alustanud teenistust esiteks juudisoost ärimeeste karusnahaäris Viru tänaval, omas ta hiljem oma äri Harju tänaval ja okupatsiooniaastatel töötas Kirjastuskeskuses. Kõigist neist asutustest ja nendega seotud inimestest on antud elavad ja üksikasjalikud kirjeldused. Kuid samuti ka peaaegu fotograafilise täpsusega kirjeldused majadest, ehitustest ja elavad looduspildid. Viimased kirjeldavad lapsepõlve kodu Läänemaal, vanematekodu Liivalaia/-Kaasani tänavate rajoonis ja hilisema elukoha ümbrust Männiku-Valdeku piirkonnas Nõmmel.
Abiellunud Tallinnas tuntud kultuuri ja avaliku elu tegelase Adolf Aulikuga sattus Erika seltskonda, milles tal olid lähedased kokkupuuted kirjanduse ja kultuuritegelastega. Nende hulgas lähemate sõpradena Marie Under ja Artur Adson, keelemees Johannes Aavik abikaasa Allyga, Friedebert ja Elo Tuglas ja Hermann Evert. Kokkupuuteid oli samuti teiste kirjanduse ja kultuuritegelastega nagu August Mälk, August Gailit, Ants Laikmaa, Juhan Raudsepp, dr. Paul Pedusaar ja rida teisi. Tööalal sattus ta kokku Juhan Sütiste, Paul Amburi, Rudolf Sirge, Mihkel Jürna ja rea teiste kirjastusalal tegelevate inimestega. Tema iseloomustused nendest on üldiselt erapooletud ja ilma erilise poliitilise maiguta.
Teiste sündmuste hulgas leiab kirjeldamist Tallinna pommitamine ja põlemine 9. märtsil 1944.a. Üksikasjalikult on edasi antud tekitatud kahjud erinevates elamisrajoonides ja perekondadele
Aulikutel oli kavatsus põgeneda Rootsi 1944.a. septembris. See ebaõnnestus ja nad pöördusid Läänemaa rannalt tagasi koju. Sama saatus tabas ka Tuglaseid. Kirjeldus sellest teekonnast on sarnane Jaan Krossi omale tema mälestustes. Välja pääsesid aga Adolf Auliku kaks venda perekondadega, kellest on jäänud järeltulijaid. Adolfil ja Erikal endil lapsi ei olnud.
Erika Auliku mälestused on “raamat Tallinnast. Ja see on raamat tallinlastest”, kirjutab eessõnas Trivimi Velliste. Kuid ta on huvipakkuv ka kõigile teistele, kes on huvitatud Teise Maailmasõja eelse Tallinna mitmekülgsusest ja okupatsiooni esimestel aastakümnetel kehtinud oludest. Tabavate ja asjalike isiku- ja suhetekirjelduste tõttu on need väärtuslikuks varaallikaks kultuuriajaloolastele ja sotsioloogidele.

Väino J. Riismandel

* The Front Page features our annual Christmas issue. The devotional is written by Rev. Thomas Vaga, the interim Archbishop of the Estonian Evangelical Lutheran Church abroad. The season is further celebrated with a photo from the New York Estonian School Christmas tree.
* Ilmar Mikiver asks who Vladimir Putin is. With the rise of contract killing in Russia, the situation is getting dire. There has been talk of the increase of neo-nazism, but Mr. Mikiver questions whether there isn’t also a rise in neo-stalinism. In a way, the Putin regime is doing its best to hold on the power. With the upcoming election, the big question will be answered: will Putin try to remain in power? Anna Politkovskaya, who was recently murdered in Russia, was an outspoken critic of this neo-totalitarianism, and had asked exactly who Putin really is.
* Vello Helk discusses the ongoing situation with Russia, warning of signs. The situation and the manner in which Russia is paying attention to Estonia is especially worrying. Why should Russia be worried about what such a small nation has to say, unless they view Estonia as their possession that needs discipline? With the assasination of a prominent critic and journalist, the question of Russia’s motivation is even greater. Of course, the government has denied any involvement. But at the same time, the government also apparently voted to “find and eliminate enemies of state all over the world,” concludes Mr. Helk.
* The transcript of a recent interview that President Ilves gave to the Russian radio station Ehho Mosvko is published on page 3. The station is one of the few independent stations in Russia, and has even been known to criticize President Putin! The questions are direct and blunt with regard to Estonia’s view on Russia and the relationship between the two countries.
* For many years, a traditionally Estonian-decorated Christmas tree is on display in New Brunswick, NJ, at the Hungarian Museum. This year continues that tradition. The article from the event, with photo, appears on page 4.
* Our annual list of Christmas greetings appears on page 5. The names that appear have made a contribution to the Estonian Aid Society in lieue of sending Christmas cards. The money raised goes to help Estonian children, the handicapped, the sick, and elderly around the world and in Estonia.
* The Rev. Uudo Tari celebrates his 75th birthday. A special commemorative article appears on page 9, which includes a short biography.

NATO and EU Need Not Enlarge Hand in Hand — Estonian President in Riga

ER – Estonian President Toomas Hendrik Ilves said that NATO and the European Union (EU) need not enlarge hand in hand, citing the so-called enlargement weariness in the EU.
“It is possible to speak about enlargement weariness in the European Union, but not in NATO where such weariness cannot be felt,” Ilves said, speaking at an international security conference on the sidelines of the NATO Riga summit.
The Estonian head of state added that enlargement of NATO and the European Union does not have to go hand in hand and that countries aspiring to join these organizations would have to set their goals in line with the reality.
“The European Union needs more courage and vision in dealing with neighbourhood problems, while understanding that a danger exists that the European Union’s neighbourhood policy may become a mechanism for exclusion,” Ilves said. “The European Union’s neighbour states should not have to feel as if they are not really like us.”
The president added that NATO and the European Union are the main levers for solving the problems of our environment. “For us, these problems are moral, philosophical, political, as well as economic,” he added.
Ilves met with Nino Burdjanadze, Speaker of the Georgian Parliament. Burjanadze briefed Ilves on the CIS summit in Minsk and the Estonian president spoke about US President George W. Bush’s visit to Tallinn.

Stanley Davis Phillips to Become New US Ambassador to Estonia

ER/ves – President George W. Bush announced his intention to nominate Stanley Davis Phillips to be ambassador extraordinary and plenipotentiary of the United States of America to the Republic of Estonia, the US embassy said.
Mr. Phillips, who is from North Carolina, currently serves as chairman of Phillips Industries, Inc, an investment holding company with textile and furniture interests. He served as secretary of commerce for the State of North Carolina and most recently he served on the National Board of the Smithsonian Institution in Washington, DC.
He was a major fundraiser in the Bush campaign in 2004.
The brother of Stanley Davis Phillips, Earl Phillips Jr., has served as the Barbados-based ambassador of the United States to the Eastern Caribbean.

Estonian biathlete surprises everyone – even herself!

VES – “Unbelievable! It’s so funny: me and an award!” laughed Eveli Saue, who achieved 5th place in the Hochfilzen 15km biathelon race. She joins Indrek Tobreluts as the only other Estonian to achieve 5th place in the sport.
Only after completing all four shooting stages behind did Ms. Saue realize that she was in a good position, after her coach called out to her. Prior to this, she knew she was doing well, having shot perfectly with only one miss. “I knew that I was near the front of the pack, but fifth…”
After the second stage, Ms. Saue had shot perfectly and moved up to 4th place. Since the top skiers had already gone ahead of her, her coach guessed that the position could possibly stick.
But the first target at stage 3 changed that. After her shot rang out, the target remained untouched. For an instant Eveli Saue panicked. But there was no need, as the rest of the shots hid bullseye. The mistake, though, dropped her to twelth.
A perfect fourth round made up for that, and she finished in fifth.
“It’s not my time yet,” the 22-year old Estonian biathlete said afterwards. “My time is still coming.”
Her coach says that she has improved dramatically in a short time. Even so, a fifth place finish was a surprise. But perhaps it has opened her hopes for better finishes in the future.

President Announces General Elections

ER – Estonian President Toomas Hendrik Ilves signed a resolution announcing elections of the 11th parliament on March 4, 2007.
The president said in a statement on the public Eesti Televisioon before announcing the elections that he is making the announcement in a situation where the actions of both governing coalition and opposition parties increasingly exude temporizing indecision and conflict. A situation has arisen where party gains have started smothering national interests, he added.
Voters will actually have to make a “very simple decision” in spring, Ilves said.
“Is this a transaction or a contract? In a transaction, you may receive a concrete thing for your vote. For instance, a higher salary or a one-time subsidy,” he said, warning against misleading conceptions.
According to Ilves, people also should ask why citizens’ trust in the rule of law has become shaky and why the meaning of laws is distorted behind the shield of legal correctness.
“Why do some of our businesspeople knowingly disregard the law and proper behavioural practices, while still enjoying the patronage of politicians? Why is the political debate rampant with language that prompts us to cover our children’s ears when we hear it?”
The president also called on candidates to observe good practices of fair campaigning and refrain from denigrating their rivals.

Civilian, Military Contributions to Afghanistan Important for Estonia

ER – Estonian Prime Minister Andrus Ansip, Foreign Minister Urmas Paet and Defence Minister Jürgen Ligi took part in the NATO summit in Riga, where the central issue was strengthening of the Afghanistan mission.
The allies found that the countries contributing to the southern part of Afghanistan would have to be given more support, and both military forces and financial resources would have to be found.
Military and civilian participation in the reconstruction of Afghanistan are priorities for Estonia.
To achieve success, Ansip said, it is important to have close cooperation between NATO and the European Union in the reconstruction of the Afghanistan society.
“Most NATO countries are also members of the European Union and it is self-evident that the two organizations will closely cooperate,” Ansip said.
The summit gave a clear message of the continued enlargement of NATO and confirmed its open doors policy. Bosnia and
Herzegovina, Montenegro and Serbia were invited to join the NATO Partnership for Peace program.
The allies also recognized the efforts of Albania, Croatia and Macedonia on their course to accession with NATO and gave a high assessment of their contribution to peace operations.
“All the new democracies in Eastern and Southern Europe must have the opportunity of freedom and security,” Ansip said.
The summit underlined that the ongoing reorganizations of the state defence systems must continue in Ukraine and Georgia and those countries’ potential accession depends on their success in meeting the terms required for accession to NATO.
The meeting underlined the need to preserve Georgia’s territorial integrity.
Defence and foreign ministers of countries making contributions to South Afghanistan met in the framework of the summit, in order to discuss improvement of cooperation.
The focus in the foreign ministers’ meeting was on the Afghanistan and Iraq missions.
“Activation of the NATO training mission is of major importance in the strengthening of Iraqi military forces,” Foreign Minister Paet said. “The NATO training mission has to be strengthened both in financial and manpower terms. Activity of the training mission has to be extended also to police forces.”
The allies underlined that the tasks can only be carried out if there is sufficient funding and stressed that the state defence budget of countries of the alliance must increase.