|
Eestis lüüakse külmarekordeid
Talvine maantee. Foto: Pärnu Postimees
Praktiliselt iga öö toob Eestis uue külmarekordi. Jõgeva Ilmavaatlusjaamas mõõdeti ööl vastu 8. veebruari selle talve madalaim temperatuur -29,1C (-20,38F) Sellega lõi ilm eelmise öö külmarekordi –26,7 C (-16,1F).
Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) teatel mõõtsid 7.veebruaril seitse Eesti ilmajaama rohkem kui kakskümmend kraadi külma.
Jõgevale järgnes Kuusiku –24,6 C (-kraadiga, aga kõige soojem oli Ruhnus, kus õhutemperatuuri miinimum alanes vaid kümne külmapügalani.
Krõbe külm kestab Eestis veel nädalapäevad, järgmisest nädalast on aga oodata juba pisut pehmemat ilma, lisas valvesünoptik.
VES/Postimees
342 inimest saavad presidendilt teenetemärgi
President Toomas Hendrik Ilves autasustab vabariigi 89. aastapäeva puhul teenetemärkidega 342 Eesti ja välisriigi kodanikku.
Eesti vabariik tänab inimesi, kes on pühendunud oma kutsetööle, teadlasi ja arste, õpetajaid ja vabatahtlikke abistajaid, politsei- ja päästeametnikke, diplomaate ja välismissioonidel osalenud kaitseväelasi, Eesti sõpru ja toetajaid välisriikides, vabadusvõitlejaid ja ajaloo talletajaid, kultuuri hoidjaid ja kohaliku elu edendajaid ning veel paljude eluvaldkondade esindjaid, teatas presidendi kantselei. Eesti Vabariigi 89. aastapäeva eel annetatud teenetemärgid väärtustavad kohusetunnet, vaprust, pühendumist ja väärikust Eesti elu kujundamisel.
Riigipea otsus teenetemärkide annetamise kohta asub Vabariigi Presidendi kantselei koduleheküljel http://www.president.ee/et/ametitegevus/otsused.php?gid=88661.
Kui president Arnold Rüütel andis 2005. aasta vabariigi aastapäeva eel 443 ning mullu seoses Eesti taasiseseisvumise 15. aastapäevaga koguni 834 riiklikku teenetemärki, siis president Ilvese ametiaja esimene auavaldus vabariigile osutatud teenete eest jääb märksa tagasihoidlikumaks. Teenetemärgisaajate nimekirjas ei ole tänavu ka ühtki välismaa riigipead, kes pälvinuks Maarjamaa Risti I klassi ordeni, ega ühtki Eesti kodanikele antava kõrgeima autasu – Riigivapi I klassi ordeni – kavaleri.
Ka Riigivapi II klassi ordenit tänavu välja ei anta, Riigivapi III klassi ordeni saab ainsana akadeemik ja Eesti Teaduste Akadeemia president aastatel 1994–2004 Jüri Engelbrecht. Välismaalastest saab tänavuse kõrgeima autasuna Maarjamaa Risti II klassi ordeni Euroopa Parlamendi liige sakslane Elmar Brok. Andmata jäi ka Valgetähe I klassi orden.
Põhja-Ameerika eestlastest väärisid kõrget autasu järgmised inimesed:
Valgetähe IV klass
Jaak Juhansoo – eestluse hoidja Ameerika Ühendriikides
Einar Sanden – kirjanik
Olev Träss – eestluse hoidja Kanadas
Valgetähe V klass
Mai Kreem – eestluse hoidja Kanadas
Evald Rink – eestluse hoidja Ameerika Ühendriikides
Virve Vaher – eestluse hoidja Ameerika Ühendriikides
Mai Reet Vomm Järve – eestluse hoidja Kanadas
Palju õnne laureaatidele!
VES/BNS
Kihnlased tahavad taas hakata hülgeid küttima
Kihnlased paluvad iidsete kommete säilitamiseks riigilt erandkorras luba hakata pärast enam kui paarikümneaastast pausi taas piiratud hulgal looduskaitsealuseid hülgeid küttima.
Sihtasutuse Kihnu Kultuuriruum juhataja Mare Mätas põhjendas kohalikele kaluritele hüljeste küttimise seadustamist vajadusega säilitada igipõlist traditsiooni. “Kihnu kultuur kuulub UNESCO kaitsealuste pärimus-kultuuride hulka ning kui tahame säilitada omanäolisust nii Eesti kui ka maailma mõistes, on vaja hülgepüük kihnlaste vanima elatusalana taas ellu äratada,” rääkis Mätas lähemalt. “Kihnlased on põlvest põlve harjunud sööma hülgeliha ning kasutama hülgerasva, kuid viimaste aastakümnete püügikeelu tõttu on selle traditsiooniga seotud kombestikku vähemaks jäänud.”
Mätas tõi esile, et nii Kihnus kui ka Manilaiul on hülgepüügist huvitatud umbes 60 kalurit. “Me ei taha hakata hülgeid küttima ärilistel eesmärkidel või siis seepärast, et nad kalu söövad – huvitatud ollakse ikka vaid lihast oma perede tarbeks,” ütles Mätas.
Hallhüljeste ja viigrite küttimine keelustati nende kaitse alla võtmisega 1980. aastal, kuna loomad sattusid reostuse ja üleküttimise tõttu väljasuremise äärele. Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialist Lilika Käis ei välistanud, et kihnlased võivad millalgi taas saada piiratud hulgal hallhüljeste küttimise õiguse. “Enne seda peavad eksperdid analüüsima, kas ja kui palju ning millal oleks neid võimalik küttida, et populatsioon ohtu ei satuks,” tähendas ta, märkides, et kindlasti ei saa hakata taas viigreid jahtima, sest nende arvukus on siiani allpool kriitilist piiri.
Kui uuringutega peaks selguma, et hallhülgeid on võimalik mingil määral lasta, tuleb Käisi sõnul nende küttimiseks muuta kehtivaid seadusi. “Olemas on selline määrus, mis lubab küttida mõningaid kolmanda kategooria kaitsealuseid loomi ning seepärast tuleks hallhülged teisest kaitsekategooriast kolmandasse arvata,” selgitas ta. “Lisaks sellele peaks hallhülge kandma veel ka jahiulukite nimekirja.”
Hülgeuurija Ivar Jüssi hinnangul kannataks praegune ligemale 2500-pealine hallhüljeste populatsioon küttimist. “Kui palju neid küttida võiks, seda on vaja täpsemalt uurida,” sõnas ta. “Soomlased ja rootslasedki peavad neile juba viis aastat jahti.”
Kuna kihnlased saaksid hakata jahti pidama vaid hallhüljestele, siis Jüssi kahtles, kas sealsed kalurid saaksid sellega üldse hakkama. “Kihnlastele olid omal ajal põhisaagiks viigrid, kelle jahtimine ei tule praegu kõne allagi, ning hallhülged moodustasid vaid väikese osa – kõik traditsioonilised hülgepüügi meetodid ja vahendid on paraku välja töötatud ainult viigrite küttimiseks,” osutas ta.
Hülgeküttimise hiilgeaegadel 20. sajandi algul oli Läänemeres ligemale 200 000 viigrit, praegu on neid vaid 5500. “Juba 30ndate algul oli viigreid küttimise tõttu nii vähe alles jäänud, et isegi ruhnlastel ei tasunud neid enam küttida ning nad hakkasid hoopis paadiehitusega tegelema,” märkis Jüssi. Hallhülgeid on Läänemeres praegu 20 000 ringis.
EPL
30 000 AASTAT PUHKUST
Ilmar Mikiver
Hiljuti leidsid arheoloogid Lääne-Aafrikas igivana ehte — vääriskividest koosneva kee. mille on ilmsesti kokku pannud inimkäsi, mitte mingi spontaanne loodusjõud. Moodsaimate dateerimismeetodite järgi valmis kee 70 tuhat aastat tagasi, see on: 30 tuhat aaastat varem kui seni vanimaks peetud inimese kätetöö meie planeedil.
Juhuslikult teatasid inglise arheoloogid samal ajal suurejoonelistest leidudest kuulsa Stonehenge’i “päikesetempli” lähistel Shropshire’i maakonnas. See hiiglaslik kivikalme, mis on dateeritud aastaisse ca. 2 650 eKr, hõlmab mitu korda suuremat areaali kui varem arvati, ja näib olevat olnud mitte ainult arvuka ja hästi organiseeritud ühiskonna matus- ja pidustus-tseremooniate keskus, vaid ka hulgast elamuist koosnev linnasula.
Need leiud kõrvuti näivad ütlevat, et inimkäte osakaal meie planeedi saatuse määramisel suureneb ja tiheneb üha. Albert Einstein võiks ehk öelda, et ei – aeg ise lüheneb. Kirjanik-ajakirjanik Barry Casselman aga arutab seda asja Washington Timesi arvamusteveerul ja jõuab järeldusele, et mis iganes käimas on, head see ei tähenda. Kolmekümne-tuhande aastase pausi kohta, mis kulus Aafrika vanimast arheoloogilisest leiust kuni järgmiseni, kirjutab Casselman:
” (See) kolmekümne-tuhande aastane periood, mille kestel – nagu tunnistab üks lihtne rohmakalt kokku pandud ehteasi – inimelus palju midagi ei muutunud, kaib üle mõistuse meile, kes me elame maailmas, kus peaaegu iga päev leiutatakse mõni uus vahend või menetlus arstiteaduses, füüsikas või astronoomias…Olen üha veendunum, et Lääs lihtsalt salgab maha kõik, mis tõeliselt maailmas toimub. See enesepettus on kõigist kõige ohtlikum viis reageerida neile kiiretele ja intensiivsetele muutustele, mis maailmas on toimumas” (WT, 2. veebr.)
Ei tarvitse ühineda Casselmani diagnoosiga, möönmaks, et Lääne tsivilisatsioon on sajandite vältel oma võlga planeedi vaesemate vastu tõepoolest salanud ja kus võimalik pagenud illusoorsetesse enesepettustesse. Ent tema „üle mõistuse käivat“ väidet, et inimelu 30 000 aasta vältel peaegu ei muutunud, tuleb siiski võtta cum grno salis. Eks näita ju Stonehenge, et selle „puhkeprioodi“ viimaseks viieks tuhandeks aastaks oli inimkond tarvitusele võtnud peaaegu kõik moodsa füüsika ja inseneriteaduse tähtsamad tehnikad nagu hoova kasutamine, raske transport ning kivi- ja puutöö.
Õigustatud on süüdistus, et Lääne tsivilisatsiooni kaks alustala – Põhja-Ameerika ja Euroopa – ei ole sajandite kestel kuigi palju ära teinud Kolmanda maailma väljapäästmiseks vaesuse nõiaringist. Miks ei ole nt. Euroopa, eriti Prantsusmaa, nõustunud lõpetama oma farmerite tarbetut subsideerimist (USA oleks selleks valmis) või jätnud unarusse omandiõiguse juurutamise asumaades, mis ilmselgesti on endiste kolooniate vaesuse peapõhjusteks?
Selle asemel, väidab Casselman, raiskab Lääs monomaaniliselt oma vaimset energiat kõrvalise tähtsusega „abstraktsetele küsimustele“ nagu „loomade õiguslik seisund, surmanuhtlus, Hollywoodi klatsh või nn. poliitiline korrektsus“. Huvitav on Casselmani täheldus, et sellega käib käsikäes ka usuelu mahasurumine ja vaimsete väärtuste ilmlikustumine – samal ajal kui üha suureneb vihavaenu õhutamine Lääne vastu teokraatiliste rezhiimide poolt nagu shi-iitlik Iraan või vahhabiitlik Saudi Araabia.
Inimkael ja inimvaimul on vaevalt olnud aastatuhandeid kestnud „puhkehetki“. Aafrika ehteleiule võib järgneda teisi muudes paikades, mis meie perspektiivi muudavad. Võib-olla oleks loogilisem oletada, et inimkonna ajaloos vahelduvad tegevusrohkemad perioodid laisematega. Isegi keskaeg – tuntud ka Pimeda Ajastu (The Dark Ages) nime all – ei olnudki nii väga „pime“. Sel perioodil (ca. AD 500 – kuni 1500) rajati muuseas Euroopa tähtsaimad ülikoolid, tõlgiti Piibel gooti keelde ja koguni lavastati maailma esimene operett.
Barry Casselmaniga võib aga nõustuda selles, et meil on praegu tähtsamat rääkida kui loomade õigus või Hollywoodi klatsh.
Valimiseelsetest kommentaaridest
Vello Helk 03.02.2007
Valimiseelse propaganda pikenduseks on võrgukommentaarid. On spontaanseid, aga ka sihikindla eesmärgiga. Tihti ei kommenteerita artikli mõtet, vaid mustatakse kirjutajat. Selle kohta ütleb Jacques Rupnik: ”Äge polariseerumine leiab aset kõikjal. Kommunistide poliitilise kultuuri pärand on selles kõige teravamalt tunda: oponent pole keegi, kellega sa vaidled või pead läbirääkimisi, vaid vaenlane, kelle sa pead hävitama” (Eesti Päevaleht Online 8.01.2007).
Eestis on omamoodi demokraatia. Ilmekaks näiteks on sõjahaudade seadus, mida toetas Reformierakond, aga mõistis hukka Keskerakond. Mõlemad on valitsuses, seaduse vastuvõtmine on samal ajal umbusaldus Keskerakonnale, mille ministrid järelikult oleksid pidanud tagasi astuma. Nähtavasti arvab peaminister Ansip, et koalitsioonis võib kumbki pool ajada oma kardinaalselt erinevat asja, võitmaks hääli, ilma et see kõigutaks valitsust.
Allpool noppeid suurest, mõnikord sihist möödalaskvate, aga ka tabavate kommentaaride rägastikust. Eestis on tegelasi, kellele on rohkem lubatud kui teistele. Miks ei osale Savisaar Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisel, ka mitte ministrina, mis peaks olema tema kohuseks? Kui tema partei liidrid käisid Putini partei kogunemisel, ütles ta: “Kui kutsutakse, siis tuleb loomulikult minna”(vt ka VES 25.01.) – miks ei kehti sama 24. veebruari kohta? Kas on Putin tema president või loeb ta end 1991. aastast kolmanda vabariigi varipresidendiks? Talle on vaja skandaale, et olla ajalehtede esiküljel. Pronkssõdur peab seisma Tõnismäel edasi, sest selle kadumine tähendab Teise maailmasõja ümberhindamist ja Eesti okupeerimise tunnistamist. Vahepeal peatatud keelatud rajatiste seaduse eelnõusse lisati Keskerakonna fraktsiooni ettepanek, et see ei puuduta olemasolevaid, seaduslikul alusel püstitatud objekte. Kas Riigikogu ei pane tähele, et tagamõtteks on takistada pronksmehe teisaldamist, aga ka okupatsiooni ja ENSV legaliseerimine?
Vahetevahel ka natuke kibedat huumorit. Rüütel oli küll Keskerakonna ja Rahvaliidu garant, aga valiti hoopis Ilves – tehtud? Kes teisele auku kaevab, ise sisse langeb! Savisaar lasi end pildistada koos Shmiguni ja Veerpaluga, kes on kelle võidu garant? Sportlastel võitu veel pole olnud, küll nohu ja haiget põlve, kas see ei valmista Savisaarele peavalu? Kas saab tehtud 4. märtsil?
Reformierakond on tauninud Keskerakonna koostööd Kremliga, aga see pole mõjutanud nende tegelikku koostööd, ka välispoliitikas. Ansip ütles intervjuus Eesti Raadiole 22. mail, et tema isiklik seisukoht on, et pronkssõdur tuleks selle koha pealt ära toimetada nii kiiresti kui võimalik. Nüüd pole sellega kiiret – kuni Riigikogu valimisteni Reformierakond pronkssõduri kallale ei asu.
Valides Ansipi, aitavad parempoolsed valijad jälle võimule Keskerakonna, nagu Reformierakond tegi seda varemgi. Hiljuti ähvardas reformierakondlane Silver Meikar nõuda Keskerakonna väljaheitmist Euroopa liberaalide hulgast – aga miks mitte valitsusest?
Rahvuslik hõõrumine toidab Keskerakonna poliitilisi huve, mis sunnivad teisi erakondi rahvuslikke positsioone võtma ja venelasi nende tagant eemale peletavad. Ka tegutsevad selles suunas keskerakondlased külvates teadlikku segadust nii venelaste kui eestlaste seas. Eriti torkab see silma igale poole Laari sõimu sisse toomises. Näiteks vene keeles kirjutavad nad oma lehtedes venekeelsetele üht, eestlastele aga teist. Kahjuks on see teadlik ja süstemaatiline tegevus, sest seda seltskonda ei huvita venelased ega eestlased, vaid absoluutne võim ja kontroll ressursside üle.
Need venelased, kes seisavad vastu kommunistliku rezhiimi kuritegelikuks kuulutamisele, sülitavad eelkõige näkku omaenda rahva kannatustele ja näitavad, et nad pole vaevunud tutvuma oma riigi ja rahva ajalooga ega kuulda võtma need õudused üleelanud inimesi.
Eriti elavalt kommenteeriti teadet, et politsei ei leidnud Pravo i Pravda’st vaenu õhutamist (Postimees 8.01.2007). Laimatakse avalikult peaministrit ja valitsust, aga julgeolekuorganid leiavad, et see on täiesti normaalne. Eestlasi on raske solvata, ei lipu rüvetamine, ei punaparaadid ega natsirahvaks sõimamine – kõik on enesestmõistetavalt jokk. Kui nimetad kedagi rongaemaks, oled kurjategija, aga kui ütled kellegi kohta nats, siis ei ole. Või sõltub see sellest, mis parteisse ütleja kuulub? Üksik kõrvarõngas ühe naise kõrvas oli suur vaenu õhutamine, aga nüüd seda pole?
Osa mõtteid esineb minu varemates kommentaarides. On palju kordamisi, ka nagu peataolekut – kuidas saaks edasi? Seda süvendavad mõjuagentide ja Moskvaga sümpatiseerijate kahjurõõmsad kommentaarid. Nende kohaselt tuleb säilitada head vahekorda vene karuga, kes ei kavatsegi talveunne minna, kelle transiidist ja gaasist sõltuvat Eesti majandus, kuigi selle osatähtsus üha väheneb. Kas on unustatud topelttollide fiasko?
Toompeale isamaaline valitsus!
Eemalseisjad märkavad sageli paremini kui inimesed kodumaal, et Eesti on viimase pooleteise aastakümnega väga palju saavutanud. Oleme jälle vabad. Ammu on täide läinud unistus, millesse veerand sajandit tagasi uskusid vaid vähesed. Meie legendaarne suursaadik Ernst Jaakson on avameelselt möönnud, et tegelikke uskujaid oli väga vähe.
Nüüd aga oleme juba kolmandat aastat Euroopa Liidus ja NATO-s, tunneme end Venemaa kõrval kindlamana kui kunagi varem. Siiski on Luuletaja ütelnud: kõik, mis me oleme saanud, oleme saanud vaid selleks korraks. See tähendab, et peame igal hommikul alustama uut pingutust Eesti püsimajäämise nimel selles karmis maailmas.
Isamaaline valitsus pani oma julgete otsustega viisteist aastat tagasi aluse suurele osale meie riigi praegustest saavutustest. Eesti väline edu on silmnähtav: majandus kasvab aastas kümme protsenti, Tallinna südalinna kerkib aina uusi pilvelõhkujaid ja tänaval näeb üha kallemaid autosid. Levimas on mõtteviis – rikkaks saame me niikuinii.
Ent juba on märke, et Eesti võib jääda tukkuma oma auravate lihapottide äärde. Räägitakse küll uutest ohtudest seoses ülemaailmse terrorismiga, ent unustatakse: ega siis vanad ohud sellepärast kusagile kao. Venemaa valitsejate viimase aja avaldused ei ennusta Eesti – Vene suhetele midagi head, hoolimata sellest, et oleme Euroopa Liidu täisliige. Euroopal puudub veel oskus rääkida Moskvaga ühel häälel. Igal Euroopa riigil on Venemaal mängus oma huvid – eriti seoses energiavarustusega.
On selge, et kiiresti muutuvas maailmas suudab Eesti end tõhusalt kaitsta ainult juhul, kui sellele pühendub kogu rahvas – kõik Eesti kodanikud. Eestis kostab ühe silmatorkava võimuerakonna – peaministri, välisministri ja kaitseministri suust arvamus, et tuleb kaotada ajateenistus ja minna üle palgasõjaväele. Seda ohtlikku teed on läinud kahjuks Läti, mis toob vägisi meelde aasta 1919, mil lõunanaabrite riigi päästmine ilma Eesti tääkideta polnud võimalik.
On väga ohtlik, kui Eestis pääseb maksvusele poliitiline filosoofia, mille järgi vabadus on kas kaup või teenus, mida saab vabalt sisse osta. Isegi kui Eestil oleks ülimalt palju raha, ei leiduks meie tööjõuturul piisavalt mehi, kes oleks valmis hakkama palgasõduriks. Praegu ei suudeta välismissioonide jaoks komplekteerida isegi mitte ainsat elukutseliste väeosa – Scoutspataljoni, rääkimata politseinike, piirivalvurite ja päästeametnike puudusest. Sest paljud nendest on lihtsalt läinud Soome või Rootsi ehitusmeesteks.
USA tunnustatud julgeolekuanalüütik Edward Luttwak on hoiatanud: ei maksa arvata, et NATO riikide poliitikud või kindralid tõttavad Eestit kriisi ajal abistama, kui nad CNN-st näevad, et eesti noormehed istuvad baaris ja joovad rahulikult õlut. Eesti noorsoo hulgas on jõuliselt maad võtnud naudingukultus. Elatakse tänasele päevale ja välisele särale. Isamaaline kasvatus koolides on praeguse valitsuse ajal teinud täielikku vähikäiku. Ühiskond on otsekui murenenud ja pihustunud, igapäeva kõnepruugist on kadunud sõna „ligimesearmastus”. Kirikute asemel on kultusekohaks ööbaarid või kasiinod, mida kerkib igale tänavanurgale nagu seeni pärast vihma.
Eesti selline areng ei tohi jätkuda! Läinud suvel hallipäiste eesti sõjameeste kokkutulekul ütles üks Sinimägedes sõdinud väga vana ohvitser: „Küll tahaks veel oma elus näha Toompeal eestimeelset valitsust!” Tema unistuse täideminek oleneb nüüd eesti valijast – kõigist kodanikest. Eesti kodanik on Eesti kodanik, ükskõik, kas ta elab Tallinnas, Tartus või Pärnus – New Yorgis, Torontos või Stockholmis. Kõik kodanikud on seaduse ees võrdsed. Enamgi veel, kõigil on ka ühesugune vastutus oma maa ja rahva tuleviku ees.
Väliseestlastel on üks suur eelis kodumaalastega võrreldes: nad on elanud pea kogu oma elu vabaduses. Vabad inimesed elavad tavaliselt ka kõlbelisemat elu, nad on väärikamad. Ja sellistena tunnevad nad kiiremini ära hea ja kurja erinevuse. Selle suure eelise saavad nad Eesti tuleviku pandiks asetada kaalukausile üks kord nelja aasta jooksul – kui valitakse Riigikogu.
Järgmised neli aastat võivad olla Eestile väga otsustavad. Kutsun Ameerika eestlasi mitte alahindama oma hääle kaalu. Iga hääl loeb! Üheskoos suudame anda oma isamaale väärikama ilme ja teha teoks vana eesti sõjamehe unistuse – tuues Toompeale tõesti eestimeelse valitsuse.
Trivimi Velliste
Isamaa ja Res Publica Liidu
kandidaat Pärnu ringkonnas
Müüdid ja faktid
“Vaba Eesti Sõnas” (25. jaan. 2007) ilmus härra Väino J. Riismandel’i (edaspidi Riismandel) artikkel “Müüdid August Reist ja Hubert Humphreyst”. See kirjutis kritiseeris minu artiklit “Mälestuskilde August Reist (VES 24. august 2006).
Riismandeli artikkel koosneb neljast “müüdist” ja neljast “faktist”, sisuga ja väitega, et müüdid on minult ja faktid Riismandelilt. Nii see ei ole. Esiteks, vaidlusobjektid on olulised, aga ei ole nii olulised, et neid võiks nimetada müütideks. Professor Paul Saagpakk oma Eesti-Inglise sõnaraamatus annab sõnale “müüt” vaste: üleloomulikku maailma käsitav muistend; väljamõeldis; jumalate, sangaritega mütoloogia.
Riismandeli artiklis on nimetatud järgmisi isikuid (nimetan tähestiku järjekorras, et vältida kriitikat): Arvo Horm, Hubert Humphrey, Ernst Jaakson, Johannes Kaiv, Olev Olesk, August Rei, Väino Riismandel, Anne Velliste. Need on küll aktiivsed isikud, aga mitte sangarid. Lugejad, palun vabandage mu vallatut sõnavalikut – ma ei pretendeeri nii kõrgele.
Riismandel esitab müüdina, et minu artikli järgi oli Humphrey asepresident juba a. 1956. See oli minu viga. Arvatavasti olin mõjustatud Ühendriiges esinevast tavast, et siin tihti kõrgisikuid (president, senator, filmitäht, jne.) kutsutakse tema kõige kõrgema saavutatud tiitliga. Minu eksitus ei peaks väärima sõna “müüt”. Ma parandasin selle vea kui saatsin “Vaba Eesti Sõna” artikli avaldamiseks “Eesti Päevalehele” Stockholmis. Sääl toodi kirjutis ära päälkirjaga “Mälestuskilde August Reist, teenekast poliitikust”.
Riismandeli faktid on vähepõhjendatud. Rei ja Hormi Washington D.C.-s Humphrey’ga kohtumise kohta ta kirjutab: “Faktid – Humphrey eluloo kirjeldustes ei ole kuskil nimetatud, et temal kui senatoril oleks olnud mingi osa Eesti Peakonsulaadi tegevuse finantseerimise organiseerimisel. Isegi kui Rei ja Horm kohtusid Humphreyga, mis teadaolevatel faktidel näib olevat küsitav, ei ole teada mingeid dokumente või ülestähendusi”.
On ju selge, et Ühendriikide asepresidendi eluloos ei tooda ära tema rohke tegevuse detaile. Ma kuulusin 1956-1957 aastal ACEN-i (Assembly of Captive European Nations) Eestipoolsesse koosseisu. ACEN-i struktuur oli: US House of Representives-Committee of Foregin Affairs – Subcomittee on Europe-ACEN. ACEN’il olid kokkutulekud, enamuses kord kuus, USA kulul, millistest osa võtsid USA-poolsed vastavad isikud ja liikmesriikide esindajad. Ma osalesin neil kokkutulekuil. Liikmesriigid olid: Albaania, Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia ja Tsehhoslovakia. Neil kokkutulekuil juteldi, arutati ka finantsküsimusi ja üldpoliitilist olukorda külma sõja raames. USA oma kommunismivastases poliitikas (containment policy) oli vilgas andma finantsabi kõigile siinnimetatud riikidele. Välispoliitilistel põhjustel ei avaldatud seda meedias.
Kas Eesti on “maailma naba” (ühe eesti ajakirjaniku termin), et USA tollane finantsabi, selle administratsioon ja organiseerimine tuleb kirjutada USA asepresidendi elulukku?
Ülalmainitud Riismandeli “fakt” märgib ka kas üldse selline kohtumine toimus. Ta ei usu minu informatsiooni: Kas tõesti EV eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesandeis pidi enne või pärast USA-senaatoriga kohtumist end registreerima Riismandelile?
Oma artikli lõpul Riismandel informeerib, et Rei ja Horm kohtusid temaga 1957. aastal US Kongressi Raamatukogus. Ma usun teda. Ajaloolane Vello Helk oma artikleis “Vaba Eesti Sõnas” leiab, et eestlased ja ka väliseestlased peaksid tundma Eesti minevikku, olevikku ja tulevikku.
Praegu tuleb mõelda olevikule ja tulevikule. Nii iga eestlase kui ka väliseestlase kohustus ja au on hääletada eelolevail Eesti Vabariigi Riigikogu valimistel.
Olev Olesk
Mängukirg
Hiljuti Tallinna vanalinnas jalutades märkasin ma, et keskaegse müüri äärde on tekkinud kasiino, selle kõrval aga oli pandimaja. Mis muud põhjust võiks pandimaja asukohal olla kui see, et pugeda sügavale kasiinokülastaja taskusse ja võtta sealt viimanegi sent, mis sinna on jäänud.
Viimastel aastatel on Eestis mängusõltuvuse tõttu kaotanud elu 50 inimest. USA-s peetakse mängurlust haiguseks. Mõni nädal tagasi tappis endine kaitseväelane Janek Lauri oma noore naise ja kaks tütart ning seejärel poos end üles – selle hirmsa teo motiiviks olid suure tõenäosusega just mänguvõlad. Avo Viiol, kes juhatas Kultuurkapitali rahaasju mõned aastad tagasi, mängis kasiinodes maha üle 8 miljoni krooni, enne kui ta tabati ja vangi pandi. Sel põhjusel astus tagasi toonane kultuuriminister. Kummaline on see, et Viiolit kuigi kaua kinni ei hoitud, vaid vabastati õige pea “hea käitumise tõttu”. Tänaseks on ta 8 miljonist kroonist riigile tagasi maksnud mõned tuhanded kroonid. Imestama paneb, et Kultuurkapitali juhtkonnal läks kaua aega, enne kui ta märkas nii suure rahasumma kadumist. Väga raske on öelda, millised kultuuriprojektid jäid selle mehe mängukire tõttu rahastamata. Aga kultuuriinimeste jaoks pole tähtsust sellel, kas need miljonid peituvad kasiinoärimeeste kohvris või oleksid nad olnud peidetud näiteks mõne off-shore firma arvele.
Minu kodu lähedal Kadrioru pargi ääres on kaks kasiinot. Üks neist asub ajaloolises Kadrioru apteegis, mis on muinsuskaitse all. Oma interneti kodulehel teatavad nad, et teenindavad eliiti, aga ma näen väga harva kedagi sinna üldse sisenevat või sealt väljuvat.
Teine kasiino on kaunis puumajas, mis kunagi kuulus ühele mu tuttavale. Enne kui sinna asus kasiino, kinnitasid kinnisvaraga tegelevad inimesed omanikule, et maja on äärmiselt viletsas olukorras ja seetõttu peaaegu väärtusetu. Maaklerid ostsid selle ära naeruväärse summa eest. Ma püüdsin küll omanikule nõu anda, aga kuna ma polnud ekspert, siis muidugi kuulati maaklereid. Nemad teadsid, mida nad tegid – täna maksab see maja mitu miljonit krooni.
Me kõik teame, mis on rahapesu. See on viis, kuidas tuua suured kogused illegaalselt teenitud raha käibesse. Ma räägin siin suurtest rahadest, mis tulevad meie idanaabrilt. Ja mis oleks lihtsam, kui avada kasiinosid. Iga kasiino, kas ta töötab või mitte, võib teenida miljoneid eurosid aastas. Kasiino teenib raha ja maksab selle pealt makse. Selle asemel, et need maksud vastu võtta, peaks riik ütlema: “Pidage! Kuidas te saate maksta nii kõrgeid makse, kui teie kasiinos pole kuude viisi ühtki inimest käinud?”
Samal ajal saavad ka heategevusorganisatsioonid ja poliitilised erakonnad toetusi ja mõtlevad – kas pole nii, et eesmärk pühitseb abinõu?
Mina tahan oma artikliga esitada küsimuse: miks ei võiks Eestist saada selline koht, nagu on Shveits oma pankadega?
Viido Polikarpus
Tallinna Eesti Maja
Ülemisel pildil on Maie Currie Tallinna Eesti Majas novembris, 2006, koos oma venna Tarmo Soomerega, kes on merefüüsik ja Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudi vanemteadur ja poja, Ed Curriega, kelle riigitöö viis teda Tallinnasse.
See oli Eddie esimene kord Eestis ja ta sai kohata oma sugulasi ja perekonnatuttavaid ja nendega toredasti aega veeta.
ALL: Eddiel oli unustamatu koosviibimine Kohilas koos oma onu Urmase ja tädi Margit Soomerega, koos onutütarde Silja, Signe ja Sandraga. Pildilt puudub onupoeg Sulev. Pildil on ka Silja abikaasa Janek Lepik ja nende tütar Anette.
Marie Currrie
Skm. Kristjan Pomm Lakewoodi EV aastapäeva aktuse peakõnelejaks
Vasakult: skm. Tiina Fischgrund, skm. Kristjan Pomm ja EABS-i esimees Priit Parming New Yorgis 1998.a. Foto: Urve Põhi
Lakewoodi Eesti Ühingu juhatus korraldab traditsioonilise EV aastapäeva aktuse pühapäeval, 25. veebruaril 2007 algusega kell 15.00 Lakewoodi Eesti Majas.
Aktuse peakõnelejaks on Eesti Skautide Ühingu endine peaskaut skm. Kristjan Pomm Tallinnast, kes hiljuti lõpetas üheksaaastase teenistuse ESÜ peaskaudina. Skm. Pomm saabub USA-sse Ameerika-Eesti Heatahtliku Seltsi vahendusel tänutäheks tema energilise tegevuse eest, mille jooksul ESÜ on kasvanud rohkem kui tuhandeliikmeliseks skautlikuks noorteorganisatsiooniks. Lakewoodi Eesti Ühing kutsus Pommi omakorda oma EV aastapäeva aktuse peakõnelejaks. Kristjan Pomm viibis 1998.a. Ameerika-Eesti heatahtliku Seltsi kutsel USA-s ja ka Kanadas.
Skm. Pomm sündis Tallinnas 1973.a., lõpetas Õismäe Gümmnaasiumi, Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna internatuuri. Kristjan Pomm töötab ühe naailma suurema ravimifirma (Glaxo-Smith-Klein) Eesti osakonna teraapiaala juhatajana, pühendades ühtlasi ühe päeva nädalas tööle arstina Tallinna Noorte Nõustuskeskuses.
Kristjan Pomm astus taastatud eesti skautlikku liikumisse 1989.a., kuulus 1992.a. Eesti Skautide Maleva Peastaapi, oli alates 1995.a. Eesti Skautide Ühingu Peastaabi programmijuht ja 1997 – 2006 ESÜ peaskaut. Selle üheks aasta jooksul koolitati ESÜ-le tugev alljuhtide kaader, korraldati koos Eesti Gaidide Liiduga kolm suurlaagrit ja arendati välja gaidide-skautide püsilaager. Akadeemiliselt kuulub Kristjan Pomm Fraternitas Tartuensis’e vilistlaskokku ning Euroopa Noorte Programmi Nõukogusse, Eesti NATO ühingusse ja Eesti Noorteühenduste Liitu. Skm. Pommi reisi peakorraldajaks on EABS-i esimees Priit Parming, teda abistavad EABS-i laekur Endel Pool ja liige Valdur Pratka.
LEÜ poolt korraldatud aktusel osalevad Lakewoodi Eesti Gaidid, sopran Luule Prima, klaverisaatja Linda Richters, õpetaja Markus Vaga, Lakewoodi Eesti Kooli juhataja Aino-Liis Tõõtsov (avasõna), Endel Pool (langenute austamine), Laine-Lya Pals (deklamaator), EV poolt tervitab EV peakonsul USA-s hr. Peeter Restsinski, Lakewoodi Eesti Kooli lapsed, rahvatantsurühm “Sügis” Ferdinand Rikka juhtimisel ja LEÜ esimees Tõnu Vanderer (lõppsõna). Lakewoodi Eesti Maja, einelaud ja baar on avatud kella 14.00. Peale aktust on külalistel võimalik köögist osta sooja toitu. Perenaiseks on Virve-Kai Bulla, baaris teenindavad Andres Simonson, Markus Maasikas ja Matti Prima. Pääsmed $15.00.
LEÜ juhatus
NY Seenioride Klubi jõulud ja uusaasta 2007
Lumehelbed, saanisahin, kiriku kellade kutsuv helin….
Jõuluhellus südames, saabusid NY eesti seeniorid busside ja rongidega 12. dets. 11:30 NY Eesti Majja, kus kaunilt ehitud jõulupuu ootas külalisi. Jõulusõnum: “Jumalapoja Jeesuse sünniga omame vaimukindlust, mis jõulurõõmu ja rahu jagab kõigile üle maailma”. Kõlasid tuttavad laulud nagu “Ma tulen taevast ülevalt”, “Oh, sa õnnistav”, “Püha öö”, “Kus on jõulutaat nii kaua?” Eesti retsepti kohaselt maitsvalt valmistatud perekondlik lõuna kohvi ja koogiga oli Soome kokalt Tuomaselt. Lõpulauluna kõlas hoogne “Oh kuusepuu, oh kuusepuu”. Kuusepuu – jõulupuu igihaljas rohelus on saanud elavaks jõulukombe sümboliks IX sajandist, mil Martin Luther öösel kõndides helkiva lume ja tähtede säras sai taevalikust valgusest inspiratsiooni küünalde süütamiseks koduukse ees oleval kuusel, milline traditsioon on nüüd meile jõuluvalguse meenutajaks.
16. jaanuaril kogunesid NY seeniorid uue aasta tervituseks: “Õnnelikku Uut Aastat, head tervist ja kõigile häid soove”… Pastor Thomas Vaga vaimuliku sisenduse teemaks oli helendava tähe juhtimine Kolme kuninga Petlema teekonnal sihi saavutamiseks. On meilgi vajalik eksimatult elus edasi sammumiseks juhtimist ja abi ja selleks on usuline kindlus ja lootus Jumalale.
Konsul Signe Matteuse austav külastus kaunite, päikesesäraliste kollaste roosidega seenioridele koos uusaasta tervitusega, mis kõneles eestluse kindlusest, rahvuslike ürituste tähtsusest ja südamete sõbralikust abist, võeti vastu tänu ja punaste roosidega. Dr. Toomas Sõrra oma uusaasta tervituses soovis seenioridel “alati” olla noored ja terved. Järgnesid tervishoiualased küsimused-vastused-nõuanded ja gripi (flu) vastu süstimine.
Palju tänu praost Thomas Vagale, kes aasta vältel vaimulikku kinnitust on toonud ja Nore Keskkülale, Aime Kiibitsale ning Sirje Urikole abi eest koosviibimiste korraldamisel. Seenioride Klubil toimub Eesti Vabariigi 89. aastapäeva tähistamine 20. veebruaril kell 11:30. Tulge kõik.
Laine Tigane,
esinaine
ERKÜ tervitus Eesti Vabariigi 89. aastapäevaks
Lugupeetavad Ameerika eestlaste organisatsioonid, kogudused ja eestlased kõikjal!
Jälle on saaabunud meile suur tähtpäev, millega oleme viimasel ajal ehk nii ära harjunud, et see ei ärata meis enam suurt tähelepanu. Juba 15 aastat saame seda päeva jälle pühitseda vabade eestlastena, rõõmustades vabakssaanud Eesti Vabariigi üle. Meil juba ununeb, ja noortel varsti ei olegi meeles, kuidas meie varem siin Ameerikas ja mujal maailmas seda päeva tähistasime palvetega, pisaratega, nukrusega ja ka vihaga anastatud Eesti saatuse üle.
Koos rõõmuga viimaste aastate sündmuste üle ei tohi meie unustada minevikku, ei tohi unustada, et meil oli üks siht, mis meid võõral maal koos hoidis; siht, mis tegi meid tugevaks, tugevamaks kui meie arvud oleksid võinud lubada. Võime uhkusega öelda, et eestlaste ja teiste Ida-Euroopa rahvaste tugev mõju USA poliitilistes ringkondades aitas tõhusalt kaasa Eesti NATO liikmeks saamiseks, ja on võimaldanud Eestile ja teistele Ida- Euroopa riikidele abi, tuge ja julgustust siis, kui nendel seda on vaja olnud.
Võite küsida, kas nüüd, kui Eesti on jälle vaba, on meil veel ühist sihti? Kas on enam vaja ühiselt tegutseda? Vastan, et meie ei tohi arvata, et meie ühist jõudu ei ole tulevikus enam vaja. Meie ei saa veel kindlad olla, et Eesti tulevik on kindlustatud või ohustamata. Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, teie poolt valitud esindaja, püüab valmis olla seda ühist jõudu kasutama, kui see peaks jälle vajalik olema. Mõned ehk arvavad, et vajadus ERKÜ-d edasi toetada on kadunud. Kinnitan teile, et see ei ole nii ja olen tänulik kõigile, kes on ERKÜ-d majanduslikult, soovitustega, või vabatahtliku abiga toetanud.
Meie Vabariigi 89. aastapäeva puhul soovin Ameerika eestlaste organisatsioonidele, kogudustele ja eestlastele kõikjal edu teie tegevuses, pidades meeles, et meie ühine eesmärk on eestluse säilitamine ja Eesti Vabariigi õitseng ning julgeolek.
Parimate tervitustega,
Marju Rink-Abel
Esimees
President Ilves: Eesti on võitjate poolel
President Toomas Hendrik Ilvese hinnangul võib Eesti 20. sajandi üle uhke olle, sest on kaks korda võitnud, lisaks Vabadussõjale ka külmas sõjas.
“Eesti on jäänudki võitjate poolele,” ütles Ilves reedel, 2.veebruaril Tartu rahu aastapäeval Estonia kontserdisaalis kõneldes.
Presidendi sõnul peaks see meil lubama suhtuda 20. sajandisse võitjate suuremeelsusega ja kindlustundega ning olema üle kaotaja alandavast hirmust.
“Aga kuidas suhtuda teiste rahvaste võitudesse,” küsis Ilves. “Eriti juhul, kui see rahvas elab siinsamas Eestis koos meiega ja olukorras, kus nende võit ei ole üheselt meie oma?”
Riigipea sõnul väärib tähistamist natsismi purustamine kui kogu Euroopa võit. Ta lisas, et kuid siis painutati pool Euroopat aastakümneteks võõra võimu alla.
President ütles, et kui Venemaale ja ka paljudele Eesti venekeelsetele inimestele tähendab Teine maailmasõda aastaid 1941-1945, mil natsid Nõukogude Liitu ründasid ja lüüa said, siis Eestile nagu Lätile, Leedule ja Poolale algas Teine maailmasõda kaks aastat varem, juba 1939. aasta 23. augustil, kui Stalin ja Hitler liitlastena jagasid Euroopa oma mõjualadeks.
“Kuidas sellise keerulise minevikuga hakkama saada,” küsis Ilves. “Retsept võiks olla lihtne: kõigil on õigus tähistada oma võite ja mälestada oma kaotusi.”
President kinnitas, et Eesti rahvas mõistab Suure Isamaasõja tähendust vene, ukraina, valgevene rahvale.
“Kui aga 9. mail langenute mälestamise asemel hakatakse ülistama okupatsiooni ning koos sellega eitama Eesti rahvale osaks saanud kannatusi, siis seda me taluda ei saa,” kõneles riigipea. Tema sõnul ei pea me üle tähtsustama neid Eesti vastu suunatud meeleavaldusi ja ähvardusi, mis lähtuvad meie naaberriigist.
“Selle asemel tundkem muret, et enam kui 15 aastat pärast iseseisvuse taastamist napib meil teaduslikult läbi uuritud andmeid selle kohta, kes ja mida siis ikkagi täpselt tegi okupeeritud Eestis aastatel 1945-1991,” ütles Ilves. “Seepärast ei tasu ka imestada, miks suur osa Eesti elanikkonnast mõistab meie ajalugu halvasti või teisiti. Põhjalikult läbi uuritud ja erinevatesse keeltesse tõlgitud lähiajalugu on samuti üks püstitamist ootav vaimne vabadus- või mälestussammas.”
Presidendi sõnul tuleb kogu Nõukogude okupatsiooni periood täispikkuses võtta luubi alla.
“Ka need ajad, mis meile meeldida ei pruugi, mil kogu süü ei lasu vaid väljast tulnud okupantide õlgadel,” rääkis riigipea. “Kui me ei taha langeda sellesse samasse ajaloo valikulise käsitlemise lõksu, mida me näeme Idas aset leidmas, peame ka meie ausalt ja igakülgselt uurima Eesti ajalugu kuni augustini 1991.”
Ilves rõhutas, et ajaloo uurimine ja minevikust aru saamine on hoopis olulisem ja vaevanõudvam töö kui mälestusmärkidega sõdimine ning nimetas ebaõiglaseks, kui Eesti poliitikud annavad järele kiusatusele saada lisahääli ja kasutavad ajalugu pigem malaka kui õpikuna.
“Kahjuks oleme seda möödunud aasta kevadest näinud. Nii oleme jõudmas olukorda, kus Eesti ise jagab oma oponentidele padruneid meie enda pihta tulistamiseks,” sõnas riigipea. “Olukorras, kus paljud Eestis elavad noored ei pea Nõukogude Liitu mitte okupandiks, vaid vabastajaks, seisab me ühiskond silmitsi tõsise probleemiga. Seda probleemi pelgalt pronkssõduri kõrvaldamine või paigalejätmine ei lahenda.”
Riigipea sõnul on ainult meie endi suutmatus kokku leppida jätnud Eesti vabaduse eest langenud väärilise austuseta.
“Vabadussammast ei ole siiani,” nentis ta. “See tähendab, et me pole ka osanud tähistada järeltulevatele põlvedele meie võite. Rajagem nüüd Vabadus-sammas lõpuks ometi väärikasse kohta!”
Riigipea kutsus süütama küünlaid Vabadussõjas langenute haudadel ja mälestusmärkide juures nii 2. veebruaril kui 24. veebruaril.
“Heiskame riigilipud ja rõõmustame,” ütles Ilves. “Sest kokkuvõttes, kõigi oma kaotuste ja kannatuste kiuste, oleme võitjad ju meie.” BNS
Algus eelmises VES-s
Venemaa suhtumisest Eestisse
Intervjuu Venemaa-eksperdi Kadri Liigiga
Eesti Vene-poliitika pole kindlasti olnud täiuslik, seda on aeg-ajalt iseloomustanud liigne tundlikkus, mõnikord naiivne persoonidele panustamine… Ent halbade suhete põhilist põhjust näen ma siiski selles, et Venemaa ei soostu aktsepteerima meid sellena, kellena me ise ennast näeme: riigina, mis loodi aastal 1918, mis on üle elanud kolm okupatsiooni (kaks nõukogude, ühe Saksa) ning millel on ise õigus otsustada, millistesse organisatsioonidesse me kuulume ning kus on meil trollipeatused ja kus monumendid. Terve Jeltsini aja nõudis Moskva suhete parandamise hinnana järeleandmisi, mis Eesti jaoks olnuks mõeldamatud: loobumist ajaloolise järjepidevuse põhimõttest, koos kõige kaasnevaga ning loobumist NATOsse minekust. See ei olnud realistlik poliitika, välispoliitikat ei saa teha, nõudes partnerilt oma olemuse eitamist. Putini aja alguses võis täheldada teatavaid realistlikuma lähenemise otsinguid, ent see jäi väga üürikeseks: õige varsti avastas Moskva, et talle ongi mugav säilitada Balti riike kui probleemi, mida saab alati tõstatada näiteks suhetes ELi juhtkonnaga, et viimane ebamugava ja piinliku dialoogi kartuses vastutasuks loobuks Moskvat kritiseerimast.
Kas Teie hinnangul on üldse kunagi reaalne oodata Venemaalt kui N.Liidu õigusjärglaselt okupatsiooni tunnistamist, vabandamist ja okupatsioonikahjude hüvitamist?
Jah, see on reaalne – see saab juhtuda siis, kui Venemaa omaenese ajaloo ja tegutsemisviisi ümber hindab. Aga see ei juhtu niipea.
Eesti keeles on olemas Robert Cooperi raamat “Riikide murdumine,” kus on väga veenvalt näidatud, et lisaks huvidele on riikidel olemas ka identiteedid – ning just need on tihtilugu huvidest võimsamad, määrates ära ka selle, kuidas riik oma huve mõistab ja tõlgendab. Identiteeti on aga võimalik muuta – seda on teise maailmasõja järel teinud nii Saksamaa kui Jaapan; selleks läheb vaja ühiskonna otsust saada teistsuguseks riigiks, kes käitub teistsuguste põhimõtete alusel. Venemaal oli niisuguseks identiteedimuutuseks ideaalne võimalus 1990. aastate alguses ning Jeltsin oleks võinud selle läbi viia. Kahjuks ta ei teinud seda. Võimalik, et ta alahindas sellise vaimse ümbersünni vajadust, võibolla uskus, et see juhtub iseenesest. Igatahes, Venemaa vajus tagasi oma vanasse ilmavaatesse, hakkas taas käituma endise loogika kohaselt ning uue muutumisvõimaluse avanemist tuleb nüüd tõenäoliselt kaua oodata.
Millist funktsiooni täidab Keskerakond Ühtse Venemaa ja Moskva poliitika jaoks? Kas see erakond üldse esindab Eesti riiklikke huve?
Raske kommenteerida – ma ei tea nende koostöö olemusest midagi. Küll aga võib öelda, et Ühtne Venemaa ei ole ju partei – kui parteiks pidada inimeste kogu, keda ühendavad ühised vaated, mida jagab ka see osa ühiskonnast, kes nende poolt hääletab ja keda nad esindavad. Ühtsel Venemaal ei ole mingeid vaateid, ta on loodud selleks, et hääletusmasinana aidata Kremlil oma poliitikat teostada. Inimesed hääletavad tema poolt seetõttu, et Putin – kes on siiralt populaarne – niiviisi tahab. Kui Kremli poliitikas juhtub kannapööre – nagu näiteks 2001. aasta sügisel suhetes USAga – siis muutuvad üleöö ka Ühtse Venemaa veendumused. Seda on väga halenaljakas vaadata.
Ma kujutan ette, et Ühtne Venemaa vajab Keskerakonda omaenese teatavaks legitimeerimiseks – et kui ta suhtleb välismaiste parteidega, siis teeb see ka teda justkui rohkem parteiks. Milleks Keskerakond Ühtset Venemaad vajab, sellest aga ei saa ma üldse aru – kui just tõesti ei ole tegu rahalise toetuse allikaga, nagu kurjad ja umbusklikud inimesed väidavad.
Millisest demokraatiast saab Venemaa puhul rääkida? Võrreldes NL-ga, oleks tegemist nagu kõik korras: ei toimu küüditamisi ega muud sellega kaasnevat? Kuid siiski, mis demokraatiast saab Venemaa puhul rääkida ning kuhu see liigub?
Mina ei pea Venemaad demokraatiaks. Demokraatiat iseloomustab võimude lahusus, Venemaal on aga nii parlament, kohtud kui ka ajakirjandus kõik Kremli teenistuses. Demokraatia element, mis Venemaal veel formaalselt toimib, on perioodilised valimised, ent need on isevärki valimised – igal vähegi olulisemal juhul võidab Kremli soositud kandidaat. Seda viimast saab selgitada nii meediamanipulatsioonidega kui Putini tõelise populaarsusega – inimesed hääletavad nii tema enese kui tema soositud kandidaatide poolt. Ent kui Putin Kremlist lahkub ning tema järeltulija osutub olema vähem populaarne, siis peab see praegune poolautoritaristlik süsteem tõenäoliselt lõppema, tekib valik – kas liikuda tõelisema demorkaatia või tõelisema diktatuuri suunas.
Vanemad inimesed mäletavad seda aega, mil nii suure ja kuritegeliku riigi eesotsas istusid Stalin ja teised kommunistid ning olid tunnistajaks, kuidas ühele inimesele saab nii suur võim kuuluda. Kuid seletage nooremale generatsioonile, kuidas on võimalik, et nii suures riigis nagu Venemaa, kuulub sisuliselt võim ainult ühele inimesele. See on muidugi sajandeid juba selliselt olnud. Kas vene rahvas siis on meeleheitel ning vajab “oma tsaari”, kes neile teed näitaks?
Praeguse “tsaarivõimu” põhjusi tuleb otsida 1993. aastal vastuvõetud Venemaa põhiseadusest. Pärast Jeltsini verist vastasseisu Ülemnõukoguga – mäletate ju parlamendipommitamist 1993. aasta oktoobris! – jäeti põhiseaduse projektist välja mitmed võimude lahusust toetavad sätted ning hirmunult kirjutati seadus, mis andis praktiliselt kogu võimutäiuse presidendile. See tähendas, et teised institutsioonid ei saanudki areneda; parteid jäid sõnakateks jututubadeks, sest tegelikku vastutust neil ei olnud, valitsust nad ju ei moodusta.
Muidugi, “valgustatud” tsaaril oleks olnud võimalust olukorda muuta – aktsepteerides kohtute ja ajakirjanduse iseseisvust ning võttes heaks tavaks moodustada valitsus parlamendivalimiste tulemuste põhjal. Presidendil on ju võimalik seda teha ka ilma, et see oleks põhiseaduses kirjas. Ent sellist presidenti ei ole olnud. Ning ka Vene ühiskonnal ei olnud ei teadlikkust ega otsustavust nõuda teistsugust poliitilist süsteemi.
Kas teil õnnestus kunagi ka Anna Politkovskaja kohtuda? Kas sellele naisele on väärikat järglast Vene ajakirjanike seas?
Me kohtusime põgusalt 2001. aasta kevadel NTV koridorides – siis kui NTV võitles oma ülevõtmise vastu ning teised ajakirjanikud seda kajastasid. Rääkisime lühidalt. Anna arutas, et kas ta oleks kuidagi võimalik maksude maksmisest loobuda – lihtsalt sellel põhjendusel, et riik kasutab tema raha valedeks asjadeks nagu Tshetsheenia sõda, NTV ülevõtmine jne.
Anna-sugust ajakirjanikku Venemaal rohkem enam ei ole. Pole kedagi, kes sedavõrd surmpõlglikult käiks Tshethseenia vahet. Tegelikult ei käi seal eriti üldse keegi. Aga tubilisid ajakirjanikke, kes jätkuvalt faktidest hoolivad, kes oma mõtetele truuks on jäänud ja nendega ka avalikkuse ette ilmuvad, neid iga nii kahe käe sõrmede jagu veel on. Paljud astuvad üles Ehho Moskvõs, nii et lugege Ehho kodulehekülge!
Kas olete isiklikult kokku puutunud selliste vene ajakirjanikega nagu Matvei Gonopolski, Mihhail Leontjev, Leonid Radzihovski? Kui olete, siis palun iseloomustage neid ja nende maailmavaadet pisut.
Olen kõigiga kohtunud, aga väga põgusalt, sestap ei riskiks maailmavaate-teemalistesse spekulatsioonidesse laskuda.
Siiski, seda olen ma tähele pannud, et paljud ajakirjanikud, kes varem omasid süsteemselt läänelikke vaateid, on viimastel aastatel läinud pisut Kremli-meelseks, kui nüüd väga lihtsustatult öelda. Põhjust näen ma selles, et psühholoogiliselt on väga raske oma riigi suhtes pidevalt ja põhjalikult kriitiline olla, isegi kui riik selleks põhjust annab. Patriootlikul kodanikul tekib ikka vajadus mõista ja välja vabandada.
RAAMATUARVUSTUS
Nukkude imeline elu
Nukumeister Mozer, kes teeb imelisi teatrinukke. Mihkel Ulmani raamatule «Nukkude teater» joonistas pildid Jüri Mildeberg.
Foto: Repro?Postimees
Inimeste ja nukkude elu eraldi ja koos on see, millest kõneleb Mihkel Ulmani värske ja ilus lasteraamat.
Tänapäeva oludes, kus lastekirjandus on kujunenud üsna mitmepalgeliseks, tundub uskumatuna, et võib ilmuda niivõrd üllatav raamat, nagu seda on seni eeskätt dramaturgina tuntud Mihkel Ulmani “Nukkude teater”. See raamat on ilus, põnev, romantiline ja värske hingusega. Viimatimainitud värskus on iseäranis kummaline, kuna loo motiivid on tuttavad oi kui ammustest teostest.
Ulmani loos armub prints nöörinukk Emmasse, kelle nukumeister Mozeri hoole ja armastusega valmistas kuningriigi tuhandenda aastapäeva pidustusteks. Tunne kujuneb kahepoolseks, ehkki üks on inimene ja teine nukk, ja ajapikku saab Emmastki inimene. Eri leeridest tegelaste võimatuna tunduv armuühendus on rahvajuttudest, “Romeost ja Juliast” ja muudest allikatest jõudnud lastekirjandusse mitmesuguste eripäraste paaride lugudena. Meenutagem kas või Anderseni väikest merineitsit ja kuningapoega. Olustiku poolest haakub Ulmani lugu iseäranis Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni “Pähklipurejaga” (1816), kus tüdruk Marie kummalisel moel kiindub jõulukingiks saadud nukumehikesse pähklipurejasse. Ka tulevad Ulmani muinasjutu puhul meelde nukuteatri ainest inspireeritud “Pinocchio” (Carlo Collodi, 1881) ja selle nii-öelda taaskasutus Aleksei Tolstoi “Kuldvõtmekeses”, Alice´i seiklused peeglitaguses kuningriigis (Lewis Carroll, 1871), elav nukk Suok kolme paksu lossis (Juri Olesha, 1924) ja veel nii mõnigi “kõneleva mänguasja” motiiviline klassikasse kuuluv teos.
Mihkel Ulmani teatritükkide, filmide ja telesarja stsenaariumid on näidanud, et tal on külluslikult, ehk isegi pööraselt fantaasiat, niisamuti ka äratundmist, mida lapsest ja lapsele kirjutada ning mis sõnu lapstegelasele suhu panna (“Kohkumatud lapsehoidjad”, “Röövlirahnu Martin”, “Me saame hakkama”). On üsna loogiline, et tema esimene lastele kirjutatud raamat on teatri-aineline, ja ootuspärane on seegi, et lugu põnevusest säriseb. Intriig on hästi läbi mõeldud ning kõrvalliinid – nõid Hulda ja apteekri sekeldamised, imekivi kui muinaslooma silm jms – teravmeelsed. Samas on teatrinukkude toimetamises, selles, kuidas nad Emmat aidata ja üksteist päästa püüavad, palju inimlikku soojust. Nukk on väga vana kultuuri-nähtus, ja nukus on alati olnud salapära. On olnud seda, et inimesed on kartnud nukule silmnägu pähe teha, kuna nukk võib niiviisi inimest mõjutada, vaatab talle otsa ja laseb oma väel toimida. Mõte, et nukud salamisi oma elu elavad, kui meie neid ei vaata, on ühtaegu armas ja hirmus ja ilmselt üsna üldiselt levinud. Nukumaailma elavaks kirjutajana astub Ulman eesti lastekirjanduses ühte ritta Irma Truupõllu, Eno Raua, Tiia Toometi ja teiste meistritega.
Millest me siin veel üldse pole rääkinud, on selle imelise raamatu tõesti haruldane väljanägemine. Tume salapärane jürimildeberglik kaas annab teada, et selles nukkude teatris on eriti tähtis üks nukk. Esmapilgul võib tonaalsus tunduda sünge ja pildistik ehk seetõttu lapsekauge, arvab ehk mõni ettevaatlik lapsevanem. Aga vaat, milline seos tekkis – see on sama kunstnik, kes on teinud ETV saadete vaheklipid, leidis laps. Jüri Mildeberg on lapselikult lakooniline ja vaikselt, salamisi humoorikas. Tal peab olema ka üsna eriline mõjujõud, et on suutnud läbi suruda niivõrd harvanähtava kujundusviisi – värvilised pilditahvlid on kaetud poolläbipaistva pärgamentpaberiga.
Nii on raamat sisu ja kujunduse poolest kaunis tervik. Seal on hoitud ühendust vanade klassikaks saanud kunstinähtustega ja samas on jutustamises tänapäeva lapse ootustele vastavat liikuvust ja tegevuslikkust. Näiteks episood, kus nukkude suhtes vaenulik apteeker muutub imevedelike toimel hiireks, tiigriks, maoks, madu-küülikuks, koer-seaks ja muudeks elukateks, on kirja pandud multifilmiliku hooga.
Küps lastekirjandus on kindlasti ühe väikese kultuuri elujõu tunnus. Selliste uute autorite ilmumine nagu Mihkel Ulman annab elu-usku. Hõbedase pea ja roospunase ninaga näitekirjanik piilub kardinate vahelt, ja kõigi silmad säravad, sest paariks tunniks võib jätta kõrvale oma igapäevased mured ja elada kaasa nukkude seiklustele, mis jutustavad inimestest endist, nagu öeldakse raamatu lõpus.
Mare Müürsepp
lastekirjanduse dotsent
Eesti Päevaleht 2. sept. 2006
Raamatut “Nukkude teater” saab osta ka VES-s poest. Hind $23.00, NY tax $1.98, saatekulu #3.00.
Maailma vanim ajaleht kolis lõplikult internetti
Maailma vanim siiani ilmuv ajaleht Post-och Inrikes Tidningar lõpetas ilmumise paberkandjal ja on edaspidi lugejatele kättesaadav ainult internetis, teatas Associated Press. Ajalehe Post-och Inrikes Tidningar asutas Rootsi kuninganna Kristina 1645. aastal.
“Me leiame, et tegemist on kultuurilise katastroofiga,” ütles Hans Holm, kes on olnud ligi 20 aastat ajalehe Post-och Inrikes Tidningar peatoimetaja. “Kuninganna Kristina asutas aastal 1645 ajalehe eesmärgiga informeerida oma alamaid riigi asjadest ning enamjaolt pamflettidest koosnenud esimese lehenumbri kandsid kullerid laiali kõikjale üle kuningriigi,” lisas Hans Holmes.
Ajaleht Post-och Inrikes Tidningar, mille nimi viitab postile ja kodustele sõnumitele, tegeleb tänasel päeval peamiselt kohtute, mõningate riigiametite ja firmade ametlike teadaannete edastamisega.
“Post-och Inrikes Tidningar ei ole kindlasti mõni massimeedia tabloidleht ja ajalehe tiraazh küündis napilt 1000-ni. Siiski oodatakse, et lehe võrguväljaanne saavutab tunduvalt suurema lugejaskonna,” ütles Post-och Inrikes Tidningari praegune toimetaja Olov Vikstrom.
Ajalehe omanikuks oli igal aastal Nobeli kirjanduspreemiat väljastav Rootsi Teaduste Akadeemia, mis müüs lehe hiljuti ühele Rootsi valitsusametile, mis tegeleb firmade registreerimisega.
Vaatamata sellele, et Post-och Inrikes Tidningar muutus võrguväljaandeks, jääb ajaleht siiski World Association of Newspapers maailma vanimate ajalehtede edetabelis esikohale. “Online ajaleht on samuti ajaleht, seega on Post-och Inrikes Tidningar näol tegemist endiselt maailma vanima ajalehega,” ütles WAN-i pressiesindaja Larry Kilman.
VES/EPL
NY Eesti Naiskoori kirikukontsert
Kontsert-jumalateenistus New Yorgi Eesti EV Luteri Usu Kirikus 21. jaanuaril 2007.
Koorijuht Andrejs Jansons, sõnaline osa praost Uudo Tari, orelil/klaveril Erik Veski.
Laureaat kammerkoor – ainus eesti naiskoor Ameerikas – on eesti laululõnga kedranud ja arendanud Väliseestis juba poolsada aastat. Möödunud jõuludel sai koor hakkama isegi kolme minikontserdiga, tänu läti koorijuht Andrejs Jansoni professionaalsele juhatusele. Seekordsestki seitsmest palast oli osa ennelauldud autorite kordamine – Bach, Raidi varasalvest. Teine osa oli koori lemmikhelilooja H.T. Duesbergi loomingust. Kelle Reekviemi võib väsimatuseni korrata. Uudisena pakub Helen Duesberg ka eesti vaimuliku rahvalaulu seadeid. See oleks allikmaterjalina originaalselt huvitav. Ootame senisele: “Kuis pean vastu võtma Sind” lisa. Teostuselt õnnestus kontsert hästi. Sopranid helisesid kõlavalt ja domineerivalt. Altidele oleks tasakaalustamiseks jõudu juurde vaja.
Muusikalist lisa orelil pakkus helik.-jurist Erik Veski – Schuberti (Litanei) Mozarti “Ave verum corpus” ja Händeli “Chaconne” .
Sõnalises osas analüüsis õpetaja Uudo Tari kolme targa kuninga kingituse materiaalset väärtust Jeesuse kingina. Teemal “Targad mehed” (Mt. 2:11). Kulda, viirukit ja mürri, mis on väga kallis, kingitakse ju ikka sellele, keda Sa väga austad ja armastad. Ja see oli Jeesuslaps. Siis sa ei hooli kuludest. Hommikumaa targad langesid maha Jeesust kummardades. Nende kindel usk sundis neid selleks. Olgu see ka meile eeskujuks ja lakkamatuks kohustuseks – kuulata Jumala juhtimist ja käituma selle kohaselt, lõpetas õpetaja.
Koosviibimisel kohvilauas avaldas koguduse esimees Voldemar Lundre siirast tänu naiskoorile, eesotsas maestro Jansonsiga. Koori võime ja pühenduslikkus ning koorijuhi professionaalsus on imetlusväärne, leidis koguduse esimees.
Allakirjutanu lisab siinjuures, et Maestro Jansons on seda saavutanud ilma meie keelt valdamata. See on ainulaadne.
Päev lõppes kauaaegse koguduse toitlustaja, soomlanna Tuula Malmi sünnipäeva tähistamisega, “Palju õnne” lauluga ja lilledega.
Juta Kurman
In memoriam prof. Victor Terras
Prof. Victor Terras oma kabinetis, Brown University, 1995. Foto: Uno Schultz
Hilinemisega sai teatavaks, et 17. detsembril 2006 suri rahvusvaheliselt tuntud kirjandusteadlane, professor Victor Terras.
Victor (Viktor) Terras sündis 21. jaanuaril 1921 Põltsamaal. Pärast Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi lõpetamist jätkas ta õpinguid Tartu Ülikoolis, mille lõpetas slaavi ja germaani filoloogia, indoeuroopa keeleteaduse ning ladina ja kreeka keele alal ülemastmes 1941. Aasta hiljem sai ta samas mag. phil. kraadi ja töötas 1943-44 ladina ja kreeka keele lektorina. Allakirjutanule on ta öelnud, et Tartu Alma Mater’is omandatud kõrgetasemeline haridus andis talle võimaluse Ameerikas kohe teaduslikku karjääri jätkata.
Ometi rippus Viktor Terrase elu esimese nõukogude okupatsiooni ajal juuksekarva otsas. Ta isa oli juba okupatsiooni tõttu kannatanud, ta ema arreteeritud ja Siberisse saadetud. Tulevast professorit ülikooli filosoofiaseminari arreteerima tulnud NKVD-lased siiski kätte ei saanud – tal õnnestus vaikselt tagaukse kaudu lahkuda.
Vahetult pärast sõda töötas Terras Tshehhoslovakkia ja Baieri piiril Ameerika vastuluures, kus ta sai Nõukogude Liitu saatmisest päästa mitmeid eestlasi. Ta saabus USA-sse 1952 ja hakkas tööle vabrikus, nagu kõik emigrandid. 1956. aastal sai ta USA kodanikuks. Ph.D. kraadi kaitses Terras University of Chicago juures 1963 väitekirjaga Fjodor Dostojevskist. Ta töötas University of Illinois’ assistentprofessori ja professorina 1959-66, professorina University of Wisconisin’is 1966-70 ja Brown University’s 1970-88. Alates 1986 oli ta Henry Ledyard Goddard-professoriks slaavi keelte ja võrdleva kirjandusteaduse alal Brown University’s. Ta on samuti olnud AATSEEL-i (American Association of Teachers of Slavic Languages and Literatures) president ja International Dostoevsky Society asepresident ning Kennan Institute for Advanced Russian Studies akadeemilise nõukogu liige. 2001 andis president Lennart Meri talle kui teadlasele ja sõjaliste teenetega vabadusvõitlejale Valgetähe V klassi ordeni.
V. Terras on avaldanud inglise, saksa, vene ja serbohorvaadi keeles umbes 20 raamatut ja mitusada teaduslikku artiklit, muuhulgas koostanud omalaadsete seas kõige põhjalikuma vene kirjanduse käsiraamatu A Handbook of Russian Literature (Yale University Press 1985) ja ülikoolides üle maailma standardõpikuna kasutatava A History of Russian Literature (Yale University Press 1991, 1994). Mõlemas on tähelepanu pööratud ka Eestis tegutsenud vene kirjanikele. Eesti keeles kirjutas ta lühimonograafia Aleksis Rannit (Lund: Eesti Kirjanduse Kooperatiiv1975) ja mitu artiklit.
Tal oli fantastiline mälu: ta võis meenutada tsitaate ja teadis peast terveid luuletusi eri keeltes. Ta luges ka muide kõiki euroopa keeli. Iseloomulik ta eetikale ja sallivusele oli soovitus oma arvukatele üliõpilastele ja doktorantidele: kirjutage taktitundega ja ärge solvake inimesi ega nende mälestust! Terras kuulub kaheldamatult maailma eesti soost tippteadlaste hulka läbi aegade.
Ise tutvusin ma prof. Terrasega 1995. aastal, kui Ameerikas oma teadustööks materjali kogusin. Temaga suhtlemine jättis unustamatu mulje: julgen väita, et ta on tublisti mõjutanud mu ellusuhtumist ja maailmavaadet. Tänu temale avanesid mulle mitmed uksed ja ma sain põhjalikult tutvuda Ameerika akadeemilise eluga.
Victor Terrast jäid leinama abikaasa Rita, temagi kirjandusteadlane, ja advokaadist poeg Alexander Chicagos.
Uno Schultz
Jutuajamine Polli Talu Loomingulise Keskuse juhataja Marika Blossfeldiga
Ülal pildil: Polli talu peahoone. Marika Blossfeldti fotod
All pildil: Teatri proov tantsustuudios
Olime just külastanud Beacon, NY asuvat Dia Muuseumi ja istusime Marika lahedas köögis nautimaks teekõrvale maitsvaid kodutehtud herne-shokolaadi koogikesi. Jutt kaldus Polli Talu Loomingulisele Keskusele Läänemaal.
A: Umbes kümme aastat tagasi leidsid ja ostsid mahajäetud Polli talu ja otsustasid sinna rajada loomingulise keskuse. Nii mõnedki organisatsioonid ja eraisikud aitasid majanduslikult ja oleksid ehk huvitatud, mis sellest on välja kujunenud?
M: Restaureerimise faas on peaaegu lõpetatud. Igal suvel asendasime ühe katuse uue rookatusega. Aitadest said külaliste toad, laudast ateljee hoone. Heinaküüni lammutasime maha ja ehitasime samale kohale uue tantsustuudio. Ka saun on uusehitus, mis valmis alles möödunud suvel. Kasutasin kohapeal saada olevaid looduslikke materjale, kus vähegi võimalik. 1999. a. alates töötavad meil külaliskunstnikud ja toimuvad loengud, kursused, laagrid, etendused ja näitused.
A: Nagu aru saan lähtusid kõikjal ökoloogiliste tõeks-pidamiste ja looduslike süsteemide põhimõttest?
M: Jah, näiteks lammutatud hoone asendasime, vastavalt küll vajadustele pisut suuremaga, sulatades kokku vana ja uut. Nii on sealsel tantsustuudiol vetruv põrand ja lae põiktalade asemel metallkonstruktsioon, et muuta ruumi õhulisemaks. Väljast on aga ehitus traditsiooniline palkmaja. Ka kanalisatsioon töötab bioloogiliselt. Reoveed saavad puhastatud kolme kambri süsteemiga ning ülevool on juhitud imbpeenrasse. Aitades, millest sai kursustel osalejatele ööbimispaigad, võtsime vanad põrandalauad üles, hööveldasime nad puhtaks ja asetasime tagasi. Atmosfääri säilitamise põhimõttel lasin ainult väikesed aknad seintesse teha. Traditsiooniliselt on ju ait aknata.
A: Millises ulatuses ja kuidas kasutatakse Polli Talu Loomingulist Keskust?
M: Polli talu on kujutava, kujundava ja ravikunsti keskus. Meil on kaks põhieesmärki: pakkuda kunstnikele külalis-stuudiot kasutamiseks, mis võimaldab neil teatud aja viibida maal, eemal igapäevastest kohustustest, võimalusega ennast 100% oma loomingulisele tööle pühendada ja loodusest inspiratsiooni ammutada. Koht on selleks ideaalne oma vaikuse, hea aura ja merelähedusega. Ta sobib nii enesetuulutamiseks kui keskendumiseks ja loovaks tööks.
Teine eesmärk on enese arendamine. Korraldame üritusi, mis pakuvad inspiratsiooni ja väljakutset nii hingele, ihule kui vaimule. Selle raames toimuvad mitmesugused nädalalõpu- ja nädala pikkused laagrid, nagu jooga, tai chi, reiki, tants, kokandus ja tervislik toitumine.
Hommikuti pakume joogat, milles saavad ka ümbruskonna elanikud osaleda. Tasuda võib nii raha- kui aiasaadustega.
Polli talu köök on kuulsaks saanud, kuna suur rõhk on pandud maitsvale ja tervislikule toitlustamisele. Kasutame nii palju kui võimalik mahe-põllumajanduse saadusi, kas otse Polli talu aiast, naabertaludest või Pärnu turult. Minu lähimad naabrid varustavad meid värskete munade ja piimaga. Ise teeme jogurtit.
Ülal pildil: Ait – külalistetoad.
All pildil: Trummikursus tantsustuudios.
A: Kes peamiselt tarbivad/osalevad Polli Talu Loomingulise Keskuse programmides?
M: Külaliskunstnikud on peamiselt välismaalased. Lühemat või pikemat aega on suviti külalisstuudioid kasutanud heliloojad, kirjanikud, koreograafid, muusikud, video- ja muidugi maalikunstnikud. Neid on tulnud USAst, Kanadast, Austraaliast ja Euroopast. Enesearendamise kursustest/laagritest on 90% üleestiliselt esitatud ja osavõtt on elav. Pikemate laagrite ajal teeme ka väljasõite tutvumaks Läänemaa kauni loodusega. Ligiduses asub Matsalu rahvuspark oma tohutult suure roostikuga, rannaniitude, soode ja rabadega. Oleme külastanud ka Osmussaart ja Vormsit.
A: Kas ja millist mõju on avaldanud Polli Talu Loominguline Keskus ümbruskonnale ja kohalikele elanikele?
M: Küllaltki palju. Esiteks on nii mõnedki leidnud suviti tööd. Teiseks on inimestel hea meel, et külas midagi toimub. Tendents on ju ikkagi see, et noored inimesed lahkuvad maalt ning otsivad õnne linnades ja välismaal. Kohalikud inimesed tunnevad uhkust Polli talu üle, kuna ta on ilusasti korrastatud ning nüüd juba rahvusvahelise kuulsusega. Meie külaliskunstnikud on alati lahked ning korraldavad oma tööperioodi lõpus kas etenduse või näituse. See toob kohalikule elanikkonnale rahvusvahelist kunsti n.ö. otse ukse ette, mida muidu peaks kaugemalt otsima. Pollil on võimalus ka otse suhelda kunstnikuga, esitada küsimusi ja vestelda, kuigi sageli minu tõlkimise kaudu. Kohalikud inimesed on tihtipeale positiivselt üllatatud kui välismaalasest kunstnik leiab kohalikust loodusest või olust inspiratsiooni oma tööks, ja ülendab näiteks lihtsa talu eseme kunstiks.
A: Kuidas ja missugusena näed sa Polli Talu Loomingulise Keskuse tulevikku?
Füüsilisel tasandil on vaja veel üht teist korda saata: rehealune ootab restaureerimist – sellest tuleb raamatukogu/lugemissaal; aida pööning ootab samuti restaureerimist, sinna saab paigutada veel mõned voodikohad külalistele; kelder vajab restaureerimist, et saaks teda otstarbekalt kasutada; Polli talu maad ootavad korrastamist, jalutusteede rajamist ja puisniidu loomist.
Polli talu töötab praegu ainult suvekuudel. Tulevikus võiks ta töötada aastaringselt. Põhiline missioon ja filosoofia jääb samaks, kuid ürituste taset ja mitmekesisust laseb alati veel arendada.
A. Suur tänu Marika selle ilusa päeva ja huvitava jutu-ajamise eest. Viibisin nagu jälle mõned ilusad hetked Polli talus.
Aime Andra
* The Front Page features an article about North American Estonians who will be honored by the President of Estonia, describing the persons so awarded for maintaining Estonian culture in North America.. The 4th class order of the White Star is awarded to Jaak Juhansoo, Olev Träss and Einar Sanden. The 5th class order of the White Star is awarded to Evald Rink and Virve Vaher of USA and Mai Kreen and Mai Reet Vomm Järve in Canada.
* Ilmar Mikiver writes about a 30,000 year long vacation. Citing an article by Barry Casselman, which appeared in the Washington Times, Mr. Mikiver discusses the trance that the West (both Europe and the United States) have found themselves in the past. The recent discovery of a 75,000-year old piece of jewelry in Africa was a surprise, as it appears to have been made 30,000 years before modern science feels man was able to produce such things. It’s discovery, though, drives home the point that the earliest civilizations thrived in Africa and the East, even up to six hundred years ago. And now, while the West lingers in a state that cares more about Hollywood gossip and political correctness, the East looks poised to take over the reigns of progress again.
* Vello Helk continues his commentary on the political landscape of Estonia and on the upcoming elections. The attitude among some politicians seems to be that their opponents need not be debated or their ideas discussed. Instead they should be attacked like an enemy. This becomes evident in the commentaries that are published. Meanwhile the debate over the “Bronze Soldier” continues, as its future is drawn across political lines. Mr. Helk questions who the Center Party of Edgar Savisaar consider their president – is it Vladimir Putin? Their actions certainly could suggest that. Meanwhile it seems that the Reform Party, although for the removal of the statue, will wait to act until after the March elections.
* The Art and Culture page reviews a recently-published book by Mihkel Ulman, “Nukkude Teater” [The dolls’ theater]. The review paints a grand image of the book, in that, despite its well-known themes, creates a unique vision for children. The book is “beautiful, exciting, romantic, and fresh,” writes the reviewer.
* Page 5 announces that Scout master Kristjan Pomm will be the main speaker at this year’s Lakewood Estonian Independence celebration. * The article on page 10 discusses the Polli Talu Arts Center in Estonia, which features visual, performing and healing arts. The converted farm-stead promotes not only the arts, but also responsible ecological standards. Everything from dance to drumming, to other arts, can be practiced in the summer months. People from all over the world congregate to enjoy the peaceful rural setting.
Prime Minister Calls Estonia to Remember Victims of Holocaust
ER/ves – Estonian Prime Minister Andrus Ansip has asked people to remember the victims of the Holocaust and stressed that crimes against humanity must not be forgotten.
In a statement made on the occasion of the International Holocaust Memorial Day, commemorated on January 27 to mark the liberation of Auschwitz-Birkenau, the Prime Minister said that on this day all the casualties inflicted by the anti-human Nazi regime are remembered.
The mass killing of Jews during World War II was a horrible act, which cannot be erased from the collective memory of mankind, he said.
Mr. Ansip said the tragic word Holocaust has become part of almost all languages of the world, and that through it the terrible fate of Jews will always be remembered.
He added that in Estonia commemoration events will be held in various places during the day to pay respect to innocent victims. This is natural, as no crime against humanity can be forgotten, the prime minister added.
“For us this attitude is self-evident – Estonia suffered during World War II and later from crimes committed by totalitarian regimes, paying for it with its independence. These crimes have no statute of limitation, and the perpetrators of these acts cannot be justified,” he said.
First Volume of National Classic by Estonian Writer Tammsaare to Appear in English
ER – Two Estonian-Americans, Inna Feldbach and Alan Trei, have translated into English the first volume of “Truth and Justice,” a national classic by Estonian writer Anton Hansen Tammsaare.
They have sent some sample chapters of what they call the “sprawling, rambunctious” epic, and a literary journal is publishing one of them. The others are now with Random House in New York, and Arcadia Press in London, the report said.
A representative of the Anton Hansen Tammsaare Museum in Tallinn recalled that Feldbach had talked about translating of the literary work briefly during a conference last year dedicated to the 80th anniversary of the publication of the first volume, which came out in 1926.
The author in The Economist describes “Truth and Justice” as a terrific tale, in five volumes, spanning rural farm life in Tsarist-era Estonia, the Russian revolution and the creation of an independent Estonia. Rumor has it that there was once a translation into English, but it perished during a wartime shipwreck.
“Truth and Justice” or parts of it have been earlier translated into Finnish, German, Lithuanian, Latvian, Russian, Polish, Hungarian, Czech, Dutch, and French. Overall, works by Tammsaare, who lived in 1878-1940, have been translated into approximately 30 languages.
Estonia can be proud… because she won twice
The President of the Republic On the Anniversary of the
Tartu Peace Treaty, 2 February 2007 Estonia Concert Hall
It seems utterly impossible to be able to summarize in two sentences. the entire War of Independence, which ended with the Tartu Peace Treaty and the Republic of Estonia stepping onto the world map.
We do, however, find a short and accurate description in Command of the Day No. 1308 from the Commander of the Armed Forces, which Lieutenant General Laidoner issued on March 28, 1920, the day he resigned his post.
“For thirteen months, Estonia’s army fought an immeasurably large and strong enemy under the most difficult of conditions, repulsed all its offensives, and liberated the land and people of Estonia. The enemy was forced to recognize us as an independent state and to make peace with us.”
In addition to the bravery of schoolboys, volunteers, and Estonian officers and soldiers who had recently fought in the Russian Army, we were helped by the politicians of the day who had the skill and courage to take correct decisions.
Estonian politicians could have used the same courage and skill later, especially in complex times in the second half of the 1930s.
Nevertheless, Estonia can be proud of the 20th century, because she won twice. First, the War of Independence, and secondly in the Cold War. Estonia has remained on the side of the victors. This should enable us to relate to the 20th century with the magnanimity and confidence of victors and to overcome the humiliating fear of the vanquished.
The second of February gives us the right and opportunity to look at our past and speak about how history may affect the present and the future.
We remember our victories. Be it the War of Independence, or the Tartu Peace Treaty, or the re-establishment of independence upon the ruins of the Soviet Union. Every people and nation must remember and commemorate its victories.
How to relate, though, to the victories of other peoples? Especially if one of these peoples lives here in Estonia with us and in a situation where their victory is not at the same time, ours? Moreover, how to treat their victories, when their celebration in fact turns into a celebration of our losses?
The destruction of Nazism—a victory for all of Europe—deserves to be celebrated. Half of Europe, however, was subsequently bent for decades under Moscow’s rule. This meant loss and suffering for Estonia. In the beginning killings, arrests and mass deportations, later persecution, russification, intimidation, and destruction of the spirit.
History can be multi-colored. For Russia and also for many Russian-speakers in Estonia, the Second World War means the Great Patriotic war that took place in the years 1941-1945, when the Nazis attacked the Soviet Union and were defeated.
For Estonia, as well for Latvia, Lithuania, and Poland, the Second World War began two years earlier, on August 23, 1939, when two allies, Stalin and Hitler, divided Europe into their spheres of influence. This was followed by the agreement on the stationing of Soviet military bases, the overthrow of the government, loss of one’s state, and various occupations.
This all lasted until August of 1991. It was only on September 1, 1994, when the last Russian soldier departed, that we could again feel like the masters of our own land.
How to manage with this complicated past? The recipe could be simple: everyone has the right to celebrate their victories and commemorate their losses.
Oswald Spengler said there is poetry to history. Currently we see how history, or rather the understanding of the past, is dividing the people living in Estonia, just like trenches and anti-tank defenses.
The Estonian nation, which lost thousands of sons and daughters in the wars and repressions of the 20th century, understands what the victory in the Great Fatherland War means to the Russian, Ukrainian, and Belarusian people. However, if instead of commemorating the fallen on the 9th of May, people instead celebrate Estonia’s occupation, and in doing so deny the suffering of the Estonian nation, then this we cannot tolerate.
Esteemed countrymen.
Estonia’s historical gaze is trained to see suffering rather than achievements, losses rather than victories. Fear and preconceptions rather than pride and openness dominate in our views. It’s as if in our minds we are still fighting the Second World War, we continue fighting the occupation. Just like another country, not very far from here, finds it necessary to justify its actions during the 20th century.
Unfortunately, Russia does not want to recognize the words of its first president Boris Yeltsin, in Hungary in November 1992, when he said that after the destruction of fascism, another ideology of violence descended on Eastern Europe. President Yeltsin, who apologized for the violence caused by the Soviet Union, said that one must know one’s own history, because without the complete truth, justice cannot be restored, and without the complete truth, there can be neither remorse nor forgiveness.
Yes, truly. Either there is remorse or there isn’t. Just like you cannot demand that someone apology, because apologizing is a matter of conscience, upbringing, and civilisation.
Estonia has repented and apologized for those compatriots who committed crimes against humanity during the German occupation. The courts of re-independent Estonia have administered justice to those who murdered or deported civilians during the Soviet occupation or shot in the back resistance fighters who hid in the forests.
It is insulting when compatriots of President Yeltsin, who offered his apology in Hungary, now accuse Estonians of rewriting history in favor of the Nazis. This accusation is wrong and it is unfair to those who took up arms to protect the freedom won for our nation in the battles of the War of Independence. This insults all those who lost their homes, homeland, families health, and lives in the war unleashed by Germany and the Soviet Union.
Estonia is not rewriting its history. It is writing that which could not be written or even read during the years of occupation, and which the entire western world has known throughout this period.
The problem is rather that Russia’s own historiography continues to labor under Soviet fantasies that no one in the free world takes seriously. Although, they are believed by those who do not have the possibility to read anything else.
Therefore, we do not have to start “explaining Estonia’s history to the world”, as some suggest. The civilized world has known it all along, and in deed based its non-recognition policy on this knowledge.
At the same time, we need not overstate the importance of demonstrations and threats directed at Estonia, which come from our neighbor. Instead let us be concerned that more than 15 years after the restoration of independence, we remain critically lacking in academically examined facts regarding who did exactly what in occupied Estonia in the years 1945-1991.
We should not, therefore, be surprised that a large portion of the Estonian population has a poor or contrary understanding of our history. A thoroughly researched recent history, translated into various languages, is also a spiritual liberty or memorial monument that is waiting to be raised. It would help us all, including our Russian compatriots and those of other nationalities, to understand what actually took place.
The International Commission for the Research of Crimes Against Humanity established by President Meri has compiled and published its first voluminous compendium of over 1,300 pages, which describes events in Estonia in 1940-1945. A description of the second half of the 1940s is expected.
We may not, however, stop there. The whole Soviet occupation in its entirety must be examined. Including the times we may not please, when the blame may not rest only on the shoulders of the occupiers from abroad.
Collaborationism in Estonia is as little examined here as occupation has been in Russia. If we wish not to fall into the same trap of selective treatment history that we see to the East, we must make an honest and thorough examination of Estonian history up to August 1991.
Investigating history and understanding the past, my dear compatriots, is much more important and painstaking work than fighting with monuments. This is a job, moreover, that no one else will do for us.
Ladies and gentlemen.
We speak of injustice, of how Estonia is charged with absurd accusations. Yet it is also unjust for Estonia’s politicians to yield to temptation to garner additional votes and use history as a club rather than a textbook.
Unfortunately, we have seen this too since last spring. Now we are arriving at a situation where Estonia itself is distributing ammunition to our critics to fire at us.
In the case of the so-called Bronze Soldier, a situation has developed, which Augustinus would have characterized when he spoke about history—it is all equally right because it is equally wrong.
In a situation, where many of the young people living in Estonia do not consider the Soviet Union to be an occupier but a liberator, our society is faced with a serious problem. The problem will not be solved simply by removing the Bronze Soldier, or leaving it in place.
Rather let us think about everything we have achieved with our victory 15 years ago. We do not have to worry about absurd and false accusations, about whether and how this will affect Estonia’s accession to the European Union or NATO. We are understood and we are firmly in the European Union and NATO.
We do not need to react to insults and idiocy. We can be above all this. We live in a free and democratic country, which we ourselves have created. Our history, with all its grandeur and its shameful stains, is open.
I call upon the Estonian public and politicians to rally their wisdom and dignity. Let us look toward the future, and see what is important for Estonia, Europe, and world,
We must not, however, forget the past, especially those men and women, to whom we owe our victory in the War of Independence, to whom we owe our country. Only our own failure to come to agreement has left those who fell for Estonian independence without worthy homage. There is still no Liberty Monument. Meaning we also have not been able to mark our victories for future generations.
Let us finally erect in a worthy place our Liberty Monument.
Today and on February 24th, let us light candles on the graves of those who fell in the War of Independence and at the monuments commemorating them. Let us hoist our national flag and rejoice.
After all, ultimately, we are the victors, in defiance of all our losses and tribulations.
|
