|
EESTI VABARIIK 89
Pildistatud Haanjamaal, talu Plaani Külajärve kõrval. Foto: Inga Sõelsepp www.diaso.ee
“Ehkki vaene on see pind, kuhu saatus on meid paigutanud, kuid sügavale siia oleme me oma juured ajanud. Iga paelõhe, soomülka, raba ja liivakingu sisse on meie tahtmise terasjuur puurinud. Ja siit ei kisu seda välja miski jõud. Meie isade higiga on see pind siin rammutatud. Meie põlvkonna verega on ta vabaks võidetud. Kogu jõudu pingutades loome me siin oma iseseisvat riiki. Täis rõõmu, julgust, tahtejõudu ja uhkust oma maa ja rahva vastu teeme seda tööd adraga. Aga kui vaja, siis ka mõõgaga.
Midagi pühamat, kallimat, ilusamat ja armsamat ei suuda meie mõttelend ette kujutada, kui seda on meie isade maa siin Läänemere kallastel. Temale on pühendatud meie südame puhtamad tunded, meie mõistuse võidud, meie tahtejõu sitkus. Tema pind jäägu igavesti vabaks, et rahulikult võiks temas uinuda põlvkonnad, kes siin oma tööst suurt väsimust puhkavad. Tema õnneks oleme me valmis ohverdama kõik. Kuigi kaduv on meie töövili, jäägu igavesti õnneliku, vaba ja iseseisvana püsima meie isade maa – meie Eesti!”
President Konstantin Päts
Eesti Vabariigi 89. aastapäeva tähistamine
Eesti Vabariigi 89. aastapäeva tähistatakse 23.-24. veebruaril Tallinnas ja Tartus pidulike riiklike tseremooniatega.
Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves annab riiklikud teenetemärgid üle pidulikul tseremoonial ”Eesti tänab” reedel, 23. veebruaril kell 12 Estonia kontserdisaalis.
Laupäeva, 24. veebruari hommikul kell 734 heisatakse pidulikult riigilipp Toompeal Pika Hermanni torni. Lipuheiskamisel osaleb ka Vabariigi President ja kõne peab Riigikogu esimees Toomas Varek.
Kell 10 võtab Vabariigi President Vabaduse väljakul vastu Eesti kaitsejõudude paraadi, mida juhatab ja millel peab kõne kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots.
Kell 11.30 on Vabariigi President ja proua Evelin Ilves Toomkirikus iseseisvuspäeva jumalateenistusel.
Kell 13 annab peaminister Andrus Ansip Toompeal Teaduste Akadeemia saalis kätte tänavused riiklikud teadus-, kultuuri- ja spordipreemiad ning riikliku keeleauhinna.
Kell 18 algab Tartus, Vanemuise teatri- ja kontserdimajas Eesti Vabariigi 89. aastapäevale pühendatud pidulik kontsert, kus president Toomas Hendrik Ilves peab iseseisvuspäeva kõne. Kontserdile järgneb Vabariigi Presidendi ja proua Evelin Ilvese vastuvõtt. Aastapäevasündmustest teeb ülekande Eesti Televisioon.
Presidendi kantselei
PUTINI BUKETT
Ilmar Mikiver
Oma kõnes äsjasel Wehrkunde-konverentsil Münchenis andis Vene president Vladimir Putin kuulajaskonnale üle perfektse buketi pea-peale pööratud tõdedest, mis ilmsesti oli mõeldud Ameerikat ja NATO-t pihuks ja põrmuks tegema, kuid tõenäoliselt vaid süvendas lõhet Moskva ja Lääne pealinnade vahel. Portreteerides Ühendriike ja NATO-t toonis, mida vaatlejad iseloomustasid “vaenulikuna” või “halvustavana”, kutsus Putin Lääne üldsuses esile pigemini suurema kokkuhoiu-tunde, mis on küllaltki haruldane, et mitte öelda ootamatu, praegusel Bushi valitsuse perioodil.
Wehrkunde-konverents Münchenis on koht, kus Lääne kaitse- ja välisministrid kord aastas ebaformaalselt vahetavad mõtteid maailma julgeoleku-seisundi parendamiseks. Korduv süüdistus, mille ümber kogu Putini 10. veebruari kõne oli üles ehitatud, oli Ühendriikide “unilateralism” ehk harjumus langetada ühepoolselt otsuseid ilma teistelt nõu küsimata. Washington Timesi välispoliitika ekspert Helle Dale edastab Putini kõne kokkuvõtte järgmiselt:
“Putini märklauaks oli esmajoones see “unipolaarne” maailm, milles kõik otsused teeb USA. Tegelikult tähendab see (Putini sõnul) “vaid üht asja: ühtainsat võimukeskust, ühtainsat jõudu, ühtainsat otsuste tegemise instantsi, üheainsa peremehe, üheainsa suverääni maailma”…. “Ühendriigid on tunginud välja üle oma majanduslike, poliitiliste ja humanitaarsete piiride ning surunud ennast peale teistele riikidele” (WT, 14. veebr.).
Millega Putin Münchenis hakkama sai, on vaid “karikatuur tänapäeva maailmast ja Ühendriikide rollist selles”, kuid tegelikult näeb see kirjeldus just välja nagu praeguse Venemaa enese tõsieluline portree, märgib Helle Dale. Vaevalt oskas Putin ette arvata, et see kõverpeeglipilt talle bumerangina tagasi tuleb.
Sama lehe juhtkiri nendib päev hiljem, et Putini kõnel oli vaid kaks eesmärki – halvata Ühendriikide hegemooniat maailmas ning purustada Atlandi Liidu üksmeel. Sama teemat arendab ka Washington Posti juhtkiri, võttes kirbule Putini kallaletungi USA-le „hegemoonia“ praktiseerimises. Leht kirjutab:
„Ja seda ütleb juht, kes on rakendanud majanduslikku boikotti Gruusia ja Moldova vastu ning keeranud kinni talvised kütusetarningud Ukrainale ja Valgevenele; kes toetab separatistlikke liikumisi Gruusias ja Moldovas niihästi raha kui väeosadega; ja kes aastal 2004 avalikult sekkus Ukraina presidendivalimistesse, üritades võimule upitada oma meeliskandidaati pettuse teel“ (WP, 13. veebr.)
Süüdistusele, et NATO püüab võtta Venemaad piiramisrõngasse, vastab Wall Street Journali kaastööline Bret Stephens Putinile adresseeritud avaliku kirjaga väga siiralt:
„ Mis puutub Teie küsimusse NATO laiendamise kohta — “kelle vastu on see ekspansioon sihitud? – siis on vastuseks loomulikult: Teie vastu. Teie ei söanda kiusata Balti riike nii, nagu Te kiusate Gruusiat, Ukrainat ja isegi Valgevenet, sest esimesed on Euroopa Liidu liikmed ja neid toetab Ameerika julgeoleku-garantii“ (WSJ, 13. veebr.)
See on ka vastuseks, miks USA pooldab nt. Bulgaaria ja Rumeenia kandidatuuri NATO-sse: See laiendab demokraatlike riikide julgeoleku-ala, sealjuures ohustamata kedagi teist, eriti Venemaad. Sest nagu mitmed vaatlejad meenutavad, ei saa kõnelda Venemaa sissepiiramisest riikide poolt, kel – nagu Bulgaarial või Rumeenial – ei ole Venemaaga ühist piiri.
Originaalse tõlgenduse Putini Müncheni-kõnele annab juhtiv vabariiklane Lindsay Graham. Rõhutades, kui raske on USA-l jõuda oma liitlastega üksmeelele Iraani tuumarelvastumise keelustamise küsimuses, tõstab Graham esile asja positiivset aspekti, öeldes:
„Kui te ootate Putinilt konstruktiivset koostööd Iraani küsimuses, siis on see asjatu vaev. Putin tegi (Münchenis) Euroopa ja Ameerika ühendamiseks ühesainsas kõnes rohkem ära kui ükski meist suutnuks teha kümne aastaga“.
Eesti Vabariigi aastapäev, president ja ajalugu
Vello Helk 17.02.2007
Eesti Vabariik tähistab 89. aastapäeva uue presidendiga, kes on olnud ametis üle nelja kuu. On juba pidanud mitu kõnet, aga veel mitte täielikult Kadrioru põlispuude tagant välja tulnud. Ega tal pole ka lihtne, sest tahab olla nii eestlaste kui ka eestimaalaste president. Kasutas oma uusaastaläkituses üldnimetust „kaasmaalased“. Üldiselt on ta jätnud positiivse mulje, temale pannakse mitmekülgseid ootusi ja lootusi. Parlamentaarses riigis pole presidendil palju võimu. Temalt oodatakse peamiselt vaimu: juhtnööre igapäevaseks tegevuseks, suuniseid ja tähiseid edaspidiseks arenguks.
Tema hoiaku proovikiviks on ka vabariigi aastapäeva või praeguse ametliku versiooni kohaselt iseseisvuspäeva tähistamine. Ümbernimetamine jätab kahtluse, et ei taheta seda samastada eelmise Eesti Vabariigiga. President viis päeva tähistamise Tartusse, põhjendades, et see on kõikide eestlaste pidupäev. On ka loomulik, et seda peetakse kõikjal, aga võimaluste kohaselt – ei tohiks minu arvates kujuneda telkidega rändtsirkuseks. Piisab rändavast võidupühast. Milleks pealinn, kus on vastavad institutsioonid ja ruumid, korralik taust ja traditsioonid päeva väärikaks tähistamiseks? Paraadi peetakse ka ikka Tallinnas. Nüüd on see kujunenud taandumiseks nende eest, kes esindavad vahepealse süsteemi järjepidevust ja haaravad juhust pealinna oma huvides ja reklaamimiseks ära kasutada. Eriti suurejooneliselt korraldab vastuvõtu Rahvaliidu põllumajandusminister, kes ka jagab Euroliidu toetusrahaga jopesid ja asutab teenetemärgi. Paljude tegelaste rind löödi taasvabanemisel puhtaks, punamedalid lauasahtlisse, neile on vaja asendust. Keskerakond tähistab seda Punaarmee aastapäeval. Nagu tavaliselt ei osale Savisaar ise presidendi vastuvõtul. Seekord on rohkem põhjust, kuna ta pole veel avalikult tunnistanud presidendi valimise legitiimsust, mille pani küsimärgi alla pärast Ilvese valimist. Kas loeb ta end ise kolmanda vabariigi varipresidendiks sisemises eksiilis?
Autasude saajate nimekirjas on mitmeid vabadusvõitlejaid, aga jälle mitte Harald Nugiseksi. Viimati esitati ta küll, aga jäi selgusetuks, kes tema nime maha tõmbas. Seekord on saadud sellest üle viisakamalt: pole üldse esitatud. Kas Saksa Rüütlirist on nii kompromiteeriv, et seda saab täiendada ainult tema oma hauaristiga?
Vabariigi aastapäeva kõne sissejuhatuseks oli presidendi sõnavõtt Tartu rahu aastapäeval, milles ta kuulutas Eesti kuulumist võitjate kilda. Erilist tähelepanu pälvis aga tema lepituspüüdlus pronksmehe suhtes: ”Kõigil on õigus tähistada oma võite ja mälestada oma kaotusi”. Seda tõstsid eriti esile pronksmehe kaitsjad venelased, kommenteerisid elavalt ka eestlased. Kõne üldmulje oli sümpaatne, aga kuna Ilves tahab olla kõikide president, on ta ettevaatlik pronksmehe suhtes. Otseselt öeldes on see aga peaprobleemist kõrvalehiilimine. Kui juba tähistada võite, miks mitte mälestada ka N. Liidu ja Saksamaa ühist võiduparaadi Brestis 1939. aastal? Saksamaa seda ju ei tee, kuna tookordsest võitjast sai kaotaja. Pariisi vallutamist 1940. aastal ju ei tohi mälestada? Mis takistab Venemaad mälestamast Bresti paraadi? Kas on siiski natuke ajaloolist südametunnistust?
Eesti Ekspress pühendas 8.02. sellele teemale koguni kaks kirjutist. Esiteks Barbi Pilvre viisakalt iroonilise juhtkirja „Võitjarahva president“ ja teiseks Marek Tamme essee „Kellele kuulub minevik?“ Viimane jagab Ilvese eespool tsiteeritud arvamust, aga väidab, et demokraatlikul riigil ei tohikski olla oma ajaloopoliitikat. Minevik olevat ainult inimeste oma. Kas Eesti riigi esindajad ei tohigi rääkida okupatsioonist? Inimsusevastaseid kuritegusid saavat siiski hukka mõista, aga mitte terveid ideoloogiaid, vaid ainult individuaalseid süüdlasi. Nende süü taustaks on ju mingi ideoloogia! Kas on ka vale mõista hukka natsismi – tema kohaselt väärtushinnang, mis on ette määratud luhtumisele?
Tal olevat olnud raske heaks kiita Eesti suursaadiku sõnavõttu Vene meedias, kus ta esitab eestlasi suure märterrahvana ega soovigi mõista venelaste ohvreid. Märtrirolli esindab aga peamiselt Venemaa ise, keda kogu aeg rünnatavat ja ahistavat, nagu väidetavalt ka venelasi Eestis. Seda ettekäänet on kasutatud naaberriikide ründamiseks ja teistele rahvastele kannatuste valmistamiseks, millest ei tohi rääkida, sest see on ajalugu? Aga on ka Venemaa praegune olevik ja tulevik, sellega põhjendatakse taasrelvastamist. Venemaad häirib põhimõtteliselt igasugune nõukogudevastasus. Putini haldusaparaat heroiseerib bolshevike terrorirezhiimi, mille mutrike ta ise oli. Nii on kõik kommunismi vastu võidelnud endiselt automaatselt Venemaa vaenlased. Kuidas on nad ise mälestanud oma stalinismi ohvriks langenud vanemaid ja vanavanemaid? Kas ei tohi seda teha ka eestlased, sest see on ajaloo politiseerimine? Ootame ära presidendi vabariigi aastapäeva läkituse, sest tema käitumine on kergitanud rea küsimärke.
Ronald Reagan redivivus
Ei ole ime, et – nüüd, kus kiiresti läheneb uue presidendi valimine, ilmub kümneid raamatuid ja sadu artikleid seniste presidentide hindamiseks ja ümber hindamiseks. Mõõdupuuna kasutatakse sagely Kolme Suurt – George Washingtoni, Abraham Lincolni ja Franklin Delano Roosevelti. Hiljuti ilmus trükist ühe silmapaistva ameerika ajaloolase uurimus, mis väitleb küllaltki veenvalt, et selles kuulsushallis on kindel koht ka USA 40. presidendil – Ronald Reaganil.
Teose autor, New Yorgi linnaülikooli (CUNY) ajalooprofessor John Patrick Diggins, vestles hiljuti Washington Timesi (WT) kaastöölise Shelley Widhalmiga, et selgitada raamatu ilmumise põhjusi praegusel ülekoormatud poliitilisel kirjandus-turul. Nii vähe aega kui ongi möödunud president Reagani surmast, on tema elu ja saavutuste ümberhindamine tarvilik juba praegu, kuna ajad on muutunud, väidab prof. Diggins oma uurimuses nimega „Ronald Reagan: Saatus, vabadus ja (võime) teha ajalugu“.
Reagan saavutas võidu oma suhteliselt konservatiivsetele ideedele sellest hoolimata, et akadeemikud ja massimeedia tema tõusuajal (1980. aastail) nihkusid üha enam vasakule. Need olid taktikalised võidud, tänu tema võitvale isiksusele ja kommunikatsioonivõimele. Nüüd on see „vastuvoolu ujumise“ poliitika osutunud USA üheks viimase sajandi suuremaks strateegiliseks võiduks – võiduks, mis lõpetas külma sõja, kummutas kommunismi ja määras uue sihi meie sajandile.
Niisiis nõuavad Reagani saavutused ajakohasemat tõlgendust, kuna muutunud on nende saavutuste taust, rõhutab prof. Diggins. Ta peatub ka küsimusel, kas Reagani maailmavaade oli mingil määral usuliselt mõjutatud? New Yorgi ajaloolase vastuseks on „jah“ ja „ei“.
Reagan kaitses esmajoones usuvabadust, nt. õpilaste õigust koolis palvetada, kuid ei soovinud, et ükski usutunnistus saaks USA-s domineerivaks.
Prof Diggins on pühendanud aastakümneid Ronald Reagani elu ja töö hindamisele. Erilist tähelepanu väärib tema seletus, miks Reagan oma poliitilise karjaari algul astus välja demokraatide parteist ja ühines republikaanidega. Ilmsesti ei teinud ta seda mingeil päevapoliitilistel kaalutlustel, kuna – nagu eespool öeldud – oli see tollal ju otse „vastuvoolu ujumine“. Õpetlane on leidnud, et peapõhjuseks olid Reagani isiklikud arvukad kokkupõrked Hollywoodi kommunistidega ja teisel kohal ta lugemus, st. – antikommunistlik kirjandus, mis sundis noort, uudishimulikku ametiühingu-tegelast (kes Reagan tollal oli) otsima selgust möödunud sajandi kõige hävitavamas pseudo-evangeelimis, marksismis.
Mis aga raamatu retsensenti üle kõige huvitab, on küsimus: Kuidas õnnestus Reaganil rahuviisiliselt lõpetada külm sõda?
Ta tegi seda kannatlikkuse ja diplomaatia-kunsti abiga, seletab Diggins, jätkates: Ta ei järginud nn. pistrikute või oma sõjakamate nõustajate teed, kes keeldusid isegi venelastega rääkimast. Reagan tundis tarvidust rääkida, astuda (vastaspoolega) nn. „püsivasse dialoogi“ ja see hakkaski tulemusi andma. Tema ja (Vene valitsuspea) Gorbatshov said teineteisega hästi läbi. See oli tema sõnul „isiklik diplomaatia“… Ja see oli üks neist vähestest kordadest ajaloos, kus on suudetud vältida sõjalist katastroofi diplomaatiakunsti ning läbirääkimiste teel, ütleb New Yorgi ülikooli ajaloo-professor John Patrick Diggins.
Tema uurimust Ronald Reaganist, „vabadusest, saatusest ning võimest teha ajalugu“ refereerides, kõrvutab retsensent Shelley Widhalm Reaganit „Kolme Suure“ ekspresidendiga ja toonitab, et nood teised — Washington, Lincoln ja Roosevelt – olid „sõjapresidendid“, kuna aga Reagan purustas kommunismi „ilma ühegi pauguta“.
Hiina igivana strateegia-õpetuse järgi on see sõjakunsti ülim saavutus.
Professor Diggginsi raamat toob kadunud presidendi isiksuse ja ideed uuesti tagasi ellu. Vanad roomlased ütelnuks: Ronald Reagan redivivus est.
Ilmar Mikiver
Ameerika Hääl 3.
Minu karjäär Ameerika Hääles/Info-agentuuris läbis üheksa USA presidenti –Eisenhowerist Clintonini. Neist püüdis kõige rohkem sekkuda Ameerika Hääle programmidesse president Kennedy. Üldse Kennedy aeg oli üks kriis teise otsa, mida me uudiste osakonnas nimetasime “crisis-of-the-day.”
Hrushchov järeldas, et tema vastas oli nõrk president. Nii olin ma vaevalt alustanud tööd AH ingliskeelses osas, kui tuli tegeleda Kuuba invasiooni nurjumisega, tuumakatsetega atmosfääris, Berliini müüriga, Vietnamiga ja mitmete muude kriisidega, kuni teise ja suurima Kuuba kriisini.
Meie ülesanne oli jääda harta piirjoontesse. Kuigi hartal ei olnud veel kongressi heaks-kiitu ega presidendi allkirja, oli see meie sisene juhtnöör ja me pidime alati rääkima tõtt. Kuid tollal Valge Maja leidis, et tõel peaks olema ikka hea nägu.
Seati sisse kurikuulus punane telefon, nn. „scramblerphone.“ See helises tihti. Pealt-kuulajatele oli kõne täiesti segane.
Meie uudiseid loeti teletaibil Valges Majas. Üks esimesi valulapsi oli pesapall. Kuna kuubalased jälgisid ameerika pesapalli suure huviga, pidime edastama kõik võimalikud tulemused, ka kõige sügavama kriisi ajal. Ma parajasti kirjutasin kuuba uudiste paketti õhtuses vahetuses, Ladina-Ameerika lauas, kui peatoimetaja peale kõnelust punasel telefonil kutsus mind, et ma olevat tekitanud probleemi. Nimelt minu pesapalli tulemuste hulgas olid „Cincinnati punased.“ Bostoni punaste sokkidega polevat probleemi, sest on ikka sokid, aga Valges Majas olevat rangelt otsustatud, et Cincinnati kohta peab ainult linna nime kasutama. Mõeldi ka „punastele jalgadele“ ja „punastele sukkadele,“ kuid linna nimi jäi peale.
Aeg-ajalt aitasin ka Eesti osakonda. Kui olin õhtuses või öises vahetuses, jätsid nad käsikirja minu jaoks ühele lauale. Ma läksin läbi, võtsin selle ja rääkisin stuudios linti.
Osakonna töölised kasutasid varjunimesid. Kirjade saabumine kuulajatelt oli erakordne sündmus, sest keegi ei julgenud kirjutada. Mõni üksik tuli ja seegi välismaalt, peamiselt Soomest või ida-Saksamaalt. Tavaliselt saime kuulamisest teada erakirjade kaudu sugulastele ja ikka maskeeritult.
Osakonna aadressiks oli „Andres Kask, Box 777.“ Mina kasutasin oma nime. Nii tekkiski suursündmus! Minu nimele saabus kiri, postitatud Tallinnas. Avasin. Kolm lehekülge kehva, looklevat käekirja. Kui ma aga olin lugenud esimese lause, oli mulle kõik selge.
„Armas Vello! Mäletad, kui me poisikestena jooksime Pärnu rannaliivas?“ Probleem oli, et ma ei olnud kunagi poisikesena jooksnud Pärnu rannaliivas! Ega üldse Pärnut külastanud. Seda tegin alles peale taasiseseisvumist, külastades sugulasi. Siis ma palusin demonstratiivselt sugulasi oodata, kui ma olin teinud paar tiiru rannaliivas!
KGB püüe kasutada n.ö. lolli noort kaastöölist oli läinud nässu. Lugedes tervet kirja, saime osakonnas kohe aru, et nende tegelik huvi oli saada andmeid kolleeg Voldemar Veedamist ja tema tegelikku nime, sest küsimused temast olid osavalt peidetud kirja lõpupoole. Veedam oli üks neist kuulsatest eesti viikingitest, kes ületasid Atlandi ja maabusid USA idakaldal. Ta kirjutas „Irma meresõidust“ ingliskeelse raamatu, mis ilmus lühendatult „Reader’s Digesti“ ajakirjas ja raamat tõlgiti vähemalt kahekümnesse keelde. Sellest on ka Eestis ilmunud raamat „Purjetamine vabadusse.“ Peale pensionile jäämist ja paar aastat enne surma käis Veedam veel oma kodulinnas Tallinnas, kus tal aga enam sugulasi ei olnud. Tema peamiseks mälestuseks jäi tema räige vintsutamine Eesti KGB poolt Viru hotellis. Ta jäi sellest piinamisest haigeks ja ei näinudki kuigi palju oma kodulinnast. Sellest tegin ma ka ettekande Ameerika Hääle juhtkonnale.
Vello Ederma
Eesti põlevkivist
Ülemaailmse elektriinseneride ühingu IEEE ajakirja “Spectrum” veebruari 2007 numbris ilmus huvitav artikkel Eesti põlevkivi kohta: “New Tech, Old Fuel”. Artikkel annab ulatusliku ning kvantitatiivse ülevaate Eesti põlevkivitehnoloogiast. Märgitakse ära, et Eesti elektritarbest katab põlevkivi 70-90% – kõrgeim protsent kui ühelgi teisel maal. Artikkel kirjeldab kahte suurt elektrijaama Narva ligidal, Balti ja Eesti, mis varustavad energiaga nii Eestit kui osaliselt ka naabreid.
Põlevkivi sisaldab keskmiselt 43% orgaanilist ainet, 35% mineraaltuhka, 12% niiskust ja 10% süsihappegaasi. Õlitööstuses saadakse põlevkivist 20-22% toorõli. Energia tootmisel jõujaamades on põlevkivi probleemiks (kivisöega võrreldes) tema suur tuhasisaldavus. See teeb põlevkivi pikamaa transpordi – jälle vastandina kivisöele – ebaökonoomseks ning on põhjuseks miks põlevkivi jõujaamad asuvad kaevanduste otseses läheduses. Hoopis olulisem on aga keskkonna rüvetamise probleem. Igal aastal toodab põlevkivi põletamine Eestis 5 miljonit tonni tuhka, mille tõttu Ida-Virumaad ilustavad üle 100 meetri kõrged tuhamäed. Tuhk pumbatakse sinna üles vee abil ja nii laiub tuhamäe tipus sinakas-rohelise veega järv, mis sisaldab kaaliumi, sulfaati, hüdroksüüdi ja tsinki, ühesõnaga – “Mitte siin ujuda ega kalastada!”
Kahjuks pole see kõik. Põlevkivi põletamine heidab atmosfääri saasteosakesi, milles on suur protsent raskete metallide ühendeid. Õhku läheb samuti suurel hulgal vääveldioksüüdi, mis põhjustab nn. happelist vihma, edasi lämmastikoksüüdi (nitrous oxide) ja ligi 10 miljonit tonni süsihappegaasi. Viimased kaks on globaalse kliima soojenemise põhjuseks. Väikeseks troostiks on siin, et Nõukogude ajal oli sedalaadi atmosfääri saastamine kolm korda hullem…
Üks radikaalne lahendus keskkonnaprobleemile oleks põlevkivijaamad sulgeda ning elektrienergiat importida kas Saksamaalt või Venemaalt. Eesti on siiski valinud teise tee. Ameerika firma Foster Wheeler’i Soome osakond arendas välja menetluse, mis drastiliselt vähendab põlevkivi jääkproduktide lendu atmosfääri. Meetod tõstab samal ajal jõujaama kasutegurit, vähendades kütteaine kulu 20% võrra. Sellest hoolimata ei saa Eesti põlevkivienergia tootmist veel pidada puhtaks. Eesti Energia peab igal aastal maksma miljoneid dollareid trahvi EU-le rüvetuspiiri ületamise eest. Lisaks kummitavad endiselt hiiglaslikud tuhamäed. Aga – sedagi probleemi loodetakse erimenetluste abil aastatega lahendada. Nii et edusamme on tehtud.
Artikkel ütleb tunnustavalt, et “eeltoodu näitab, mida saab saavutada vastutustundeliku investeerimise ja pika-ajalise plaanitsemise abil.” Eesti Elektrijaama direktori Ilmar Peterseni sõnadel: “(Põlevkivi) on teistest rippumatu energia allikas. Me peame hindama, et meil on selline varandus ja (seetõttu) meie peamine huvi on teiste asemel just teda kasutada.”
Raul Pettai
Rahvuslikust eneseväärikusest
Nagu üksikindiviidil, on rahvuselgi eneseväärikus ja uhkus, mis koosneb paljudest komponentidest. Nagu üksikisik, nii võib ka rahvus kaotada usu endasse ning langeda depressiooni.
Et tunda uhkust oma rahvuse üle ja omada rahvuslikku väärikust peab üksikindiviid tajuma ennast osana rahvast, selle kultuurist, minevikust ja tänapäevast, tajuma, et riik oleme meie ise. Minevik peab pakkuma pidepunkte, mis võimaldaks tunda uhkust oma eelkäijate ning riigi üle. Neid pidepunkte ja tähtpäevi tuleb rõhutada ja tähistada. See on osa isamaalisest kasvatusest. Kuigi meie ajalugu annab küllaga põhjust meenutada ja tähistada ka võidukaid lahinguid, mitte vaid alandavat allajäämist, seda ei tehta. President Ilves kinnitas koguni, et eestlased armastavad oma rahvast, kuid vihkavad oma riiki. Miks nii?
Vabadussõjas priiuse kätte võidelnud eestlased tundsid uhkust oma riigi ja rahva üle. Rahvuslikkus ja isamaalisus ei olnud sõnakõlks, milleks see tänapäeval tehtud on. Ka okupatsiooniaastatel kandsime seda tunnet oma südames, välja arvatud kollaboristid, kes end nüüd vabadusvõitlejateks teha üritavad. Täna aga, peale paljuski näilist vabanemist Vene Karu käppade vahelt, sest võimu naudivad needsamad kollaboristid, on sellest järel vaid riismed. Seda näitab osa eestlaste hämmastav ükskõiksus rahvusele ja riigile eksistentsiaalsete asjade suhtes.
Nelikümmend aastat genotsiidi, rahva eliidi, mälu ja hariduse hävitamist, venestamispoliitikat ja kommunistlikku ajupesu on meie rahvuse enesehinnangule mõjunud laastavamalt kui me tunnistada tahame. 90-ndate alguse eestlaste enesetunnetuse tõusus oleks olnud võimalik need haavad parandada ja taastada rahvuslik väärikus, kuid seda ei üritatudki. Vastupidi! Kremli toel ohjad haaranud kollaborandid, kellele teiseltpoolt assisteerivad ühetaolist Euroopat propageerivad kosmopoliidid, on sihipärase tööga suutnud naeruvääristada ja hävitada igasuguse rahvusliku eneseteadvuse tõusu. Selmet tunnustada näiteks eestlaste vaprust II Maailmasõja lahingutes ja nende võitlust Eesti vabaduse eest, mille üle iga rahvus uhke oleks, üritatakse võltshäbeliku vaikimisega seostada meie vabadusvõitlust natsiideoloogiaga. Aastaid korrutatakse meile, et meie “sõbrad” ei mõistvat meid ja lastakse Venemaal oma valesid levitada. Vabadusvõitleja mõistegi tahetakse minister Ligi eelnõuga ära solkida, tunnistades selleks igaühe, kes ise tahab – ka kommunistid. Isegi kodaniku õigus ja kohustus oma riiki kaitsta on ekskommunistide juhitava valitsuspartei meelest ajast-arust.
Ma ei kahtlusta, et võimu usurpeerinud endised kommunistid sotsialismiaega tagasi ihkaksid. Selleks on nad käe liialt sügavale riigi kaukasse ajanud ja rahahüvesid maitsta saanud. Seda ei taha ka Venemaa. Küll on nad aga kõigeks valmis võimu nimel. Just seepärast on rahvuslik ühtsus ja eneseteadvus neile ohtlik, sest see pühiks nad minema. Et seda ei juhtuks, ollakse valmis Kremliga salaja poliitilist ja majanduslikku kazatshokki vihtuma, täpselt nagu Kekkonen seda Soomes harrastas. Suurt vahet ei ole, kas tegemist on Keskerakonnaga, kellel Putini parteiga koostöölepe; Reformierakonnaga, kes uue integratsiooniprogrammiga Savisaare kodakondsuse nullvarianti ellu viia püüab, Res Publicaga, kes vabadusvõitlejad natsideks kuulutas ja Lihula ausambarüvetamise korraldas või Isamaaliiduga, kelle seaduseeelnõu, et ka umbkeelsed muulased võimule saaks, heaks kiideti. Näiteid võiks Toompealt tuua palju. Rikuvad nad ju kõik Põhiseadust, omades veel häbematust, et väita end tegutsevat Eesti hüvanguks. Meenutagem või 5,2 protsendi Eesti territooriumi ärakinkimist.
Ma ei pea Toompeal laiutavate endiste punaste ja kosmopoliitide suurimaks kuritööks mitte ärastamist ja riigiröövimist – võim korrumpeerib ja seda juhtub mujalgi. Ka endale privileegide loomine ei ole vaid kommunistide eripära. Nende suurimad kuriteod peituvad minevikus – reeturlikus koostöös okupatsioonivõimudega ja selles, et tänaseks on nad eestlaste rahvusliku eneseväärikuse, enesealalhoiuinstinkti ja poliitilise aktiivsuse suutnud pea olematuks muuta. Riigi ja rahva vahele on tekkinud lõhe. Puudub ühendav idee, mis rahvast liidaks ja edasi viiks. Ükskõiksus ja apaatia on saanud valdavaks. Eesti riik ja rahvas on alistatud demagoogia ja näiliselt demokraatlike vahenditega ning muudetud millekski tühiseks ja paljude meelest lausa mõttetukski.
On mõistetav, et rahva, kellest midagi ei sõltu, pettumus ja rahulolematus kasvab. Näevad nad ju riigiesindajate äärmist selgrootust ja äraandlikkust riigi huvide kaitmisel. Kui lisada äravõetud rahvuslik mälu ja uhkus, siis pole ime, et ka rahva eneseväärikus on kadumas. Seda õhutavad takka need, kes ütlevad, et ise ju valisite oma juhid. Ei valinud! Valisid ringkonnad, kes meile sellise valimissüsteemi lõid, mis võimulolijatele võimu tagab.
On karta, et rahvas, kes demagoogiast ja mesijuttudest uimastatud, ei ärka iseenesest ega ärksamate hõigetest. Rahvas ei ärganud ka peale Pätsi-Laidoneri alistumist ja Eesti okupeerimist venelaste poolt. Ärgati, kui kümned tuhanded olid kadunud ja mõrvatud ning suurküüditamine läbi viidud. Ärgati siis, kui vaenlane oma pere kallale tuli ja ärgati vihaselt. Kui sõjatander Eestisse jõudis, olime tiblad juba poolest Eestist välja löönud. Kas tänapäeva Eestis on ärkamiseks vaja samasugust shokiteraapiat?
Raputusi, mis peaks rahva äratama on olnud palju. Kohati tundub, et üks silm on juba lahti. Kas on, seda näitavad valimised. Näidakem seal, et meie rahvuslik eneseväärikus ei ole kadunud ja väärikaid inimesi, keda valida, veel jätkub!
Henn Põlluaas
Eesti keele ja kultuuri suvekursus: BALSSI 2006- BALSSI 2007
 
Valik pilte Balssi suvekoolist 2006. Fotode autor on Lance Erickson.
Eesti keelt õppis eelmisel suvel Indiana Ülikoolis Bloomingtonis toimunud Balti keele ja kultuuri suvekoolis (BALSSI – Baltic Studies Summer Institute) rekordarv õpilasi. Algajate kursusel oli 12 õpilast, lisaks kaks edasijõudnut teisel kursusel, õpetajateks Mall Pesti ja Piibi-Kai Kivik. Leedu keele vastu oli huvi samuti suur, esimesel kursusel kaheksa ja teisel viis õpilast, õpetajad Daiva Litvinskaite ja Dalia Cidzikaite Illinois´ Ülikoolist Chicagos. Läti keele huvilisi oli möödunud suvel kaks, õpetajaks Dzidra Rodins DePaul’ Ülikoolist. 2006. aasta suur osalejate arv näitab, et Ameerika üliõpilaste huvi Balti riikide ja nende keelte vastu püsib. Võimalused õppida Balti riikides ei ole BALSSI rolli vähendanud, pigem vastupidi.
Keeleõpilaste hulgas on alati neid, kes tulevad kursusele, et oma juurtele lähemale jõuda. Samas olid BALSSI-2006 eesti keele õppurid ülekaalukalt üliõpilased, põhiliselt kraadiõppurid, kes on oma uurimistöö Eesti või eesti keelega sidunud või veel plaanivad seda teha. Kui osa üliõpilastest veel valivad täpsemat teemat, siis teised on selle juba leidnud ja uurimistööga isegi alustanud. Üks politoloogiatudeng on praeguseks juba Fulbrighti stipendiaadina Eestis. Mitu keeleteaduse üliõpilast tahavad uurida eesti keelt, neid huvitavad näiteks võrdlus saksa keelega või keelemuutused infoühiskonnas. Kunstiajaloo doktorand asub uurima ühe eesti kunstniku loomingut, veel üks tulevane politoloog Eesti rolli Euroopa Liidus.
Kursusel osales ka õppejõud, kel kavas uurimisprojekti Eesti internetigeograafiast, samuti doktorand, kelle töö on Eesti e-ühiskonnast, Interneti ja infotehnoloogia kultuuri- ja sotsiaalpsühholoogilistest aspektidest. Et infotehnoloogia areng Eestis köidab Ameerika üliõpilaste ja teadlaste tähelepanu, on selle ala inimesi tõenäoliselt edaspidigi eesti keele ja kultuuri õppijate hulgas. Ehkki inglise keelega saab Eestis hakkama ja infotehnoloogia spetsialistid kasutavad töökeelena inglise keelt ehk rohkemgi kui eesti keelt, ei ole keelt oskamata siiski võimalik Eestis toimuvast sügavamalt aru saada, rääkimata siis ühiskonna või internetisuhtluse uurimisest.
Kuna BALSSI keeleõpe on intensiivne, viis päeva nädalas ja neli tundi päevas, on oluline tundide vaheldusrikkus. Materjali hulk on suur ja kursuse teisel poolel väsimus kerge kallale kippuma. Seetõttu olid sellelgi suvel tundides kasutusel video-lõigud, filmid, muusika, laulud ja isegi rahvatants. Laste Karaoke CD abil õpitud Põdra Maja ümisesid algajad õige pea ka vabal ajal. Mõnus huumor ja õpilaste sõpruskond aga ei tähenda, nagu BALSSIs tõsist tööd ei tehtaks, otse vastupidi. Kaheksa nädalaga võetakse läbi terve akadeemilise õppeaasta materjal. Algajad saavad põhiteadmised keele struktuurist ja omandavad sõnavara ning teadmised igapäevasuhtluseks. Teise kursuse lõpetajad on valmis iseseisvalt pikemaid tekste (näiteks ajaleheartikleid) lugema ja erinevatel teemadel vestlema.
Kommunikatiivne keeleõpe pakub tunnis palju võimalusi rääkimise harjutamiseks. Kodus aga tuleb iseseisvalt korrata ja õppida. Pikkadest päevadest hoolimata leidis enamik osalejaist aega BALSSI kultuuriprogrammi jaoks. Nagu tavaks, on jaaniõhtu hea võimalus kõigil omavahel tuttavaks saada ja kogeda üht põnevat ja omapärast traditsiooni. Sellest polnudki lugu, et Indianas saabub pilkane pimedus ka jaaniöösel: suure jaanitule valgel lauldi, tantsiti ja aeti juttu kaugelt üle südaöö.Kogu kursuse jooksul oli iga nädal kavas film ja loeng. Eesti filmidest kuulusid kavva klassikaline Kevade ja uuema aja klassika Nimed Marmortahvlil. Kuna filmiprogrammi kõik filmid ei mahtunud, huvilisi aga jätkus, vaatas väiksem seltskond eesti keele õpilasi filme veel lisaks reede õhtuti. Ära nähti alternatiivsemat laadi filmid nagu Malev ja Ristumine peateega, ka Estonia Nukitsamehe muusikal ja muidugi Viimne Reliikvia.
Lisaks filmidele said osalejad kuulata loenguid. BALSSI direktori professor Toivo Rauna loeng ”The Baltic States Fifteen Years after Independence: 1935 vs.2006” andis suurepärase ülevaate kahest iseseisvumisjärgsest perioodist Balti riikides. Keeleõpetajad tutvustasid eesti, läti ja leedu keele omapära, Janis Zhakars Indiana Ülikoolist analüüsis ajakirjanduse osa Läti taasiseseisvumisel. Ain Haas Indianapolisest ja eesti-läti rahvamuusikaansambel Siilikesed mitte ainult ei mänginud muusikat, vaid tutvustasid kaasatoodud pille ja nende ajalugu ning lubasid lõpuks huvilistel oma pille lähemaltki uurida. AABS-i (Association for Advancement of Baltic Studies) president Inta Gale Carpenter Indiana Ülikooli folkloristikaosakonnast korraldas AABS-i tutvustava vastuvõtu. Seal said ka üliõpilased oma uurimisprojektide üle mõtteid vahetada. Lisaks keeleoskuse ja kultuuriteadmiste omandamisele on iga suvekooli osaks uued sõbrad ja tuttavad.
BALSSI suvekool nõuab õpilastelt eneseületust ja pingutust. Aga tasu selle pingutuse eest on oskus, mis on maailmas haruldane ja mis aitab avada palju uksi. Seda nii otseses tähenduses, kui silmas pidada intervjueeritavate või kolleegide kabinetiuksi ja uute tuttavate koduuksi Eestis, kui ka kaudselt, võimaldades ligipääsu eesti kirjandusele, kultuurile, eesti keeles väljendatud mõttele.
BALSSI õpetajad lõputseremoonial.
Läbi aastate on BALSSI näidanud, et see on väärtuslik võimalus saada algteadmisi keelest ja kultuurist, nii et teaduslik uurimisprojekt, õppimine või töö Eestis saaks võimalikult kiiresti ja kasulikult alata. BALSSI on võimalik olnud tänu ACLS-i (American Council of Learned Societies) ja BALSSI konsortsiumi toetusele, aga väga oluline on olnud rahvusorganisatsioonide, sealhulgas Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, rahaline toetus. Kasutan siinkohal võimalust BALSSI õpilaste ja õpetajate nimel avalikult tänada Eesti Rahvuskomiteed, kelle rahaline abi on võimaldanud toetada paljusid õpilasi ja seega aidanud suurendada eesti keele oskajate ja tõsiste Eesti-huviliste ringi USAs.
2007. aasta suve BALSSI toimub California Ülikoolis, Los Angeleses. See on BALSSI jaoks eriline ja murranguline suvi. Esiteks liigub BALSSI jälle uude kohta, aga olulisemad on muutused rahastamises. Nimelt on Eesti, Läti ja Leedu teinud oma arengus nii suuri edusamme,et ACLS ei pea enam vajalikuks abistada nende keelte õpet ja suunab praegu oma raha vaesemate ja probleemsemate riikide programmidele. Üleminekuperioodid on keerukad iga institutsiooni jaoks, seega seisab UCLA korraldustoimkond mitmete uute ülesannete ees, piisavate vahendite kindlustamine ilma ACLS-i abita on kindlasti üks olulisemaid. Kursuste ja korralduse kohta saab infot BALSSI 2007 koduleheküljelt http://www.international.ucla.edu/languages/projects/balssi
Loodame, et tulevalgi suvel on kõigil asjahuvilistel võimalus BALSSIs osaleda ja saada endale vajalik keeleoskus, uued teadmised ning väärtuslik kogemus.
Piibi-Kai Kivik
Eesti keele lektor Indiana Ülikoolis
Tallinna-Riia rongiliin võib käivituda 2009. aastal
Riigisisest reisirongiliiklust korraldav Edelaraudtee kavatseb Tallinna-Riia rongiliini avada 2009. aastal, kirjutab Postimees.
Teisipäeval, 20.veebruaril Tartus Tallinna-Tartu-Valga-Riia kiirete rongiühenduste konverentsil pakkus Edelaraudtee arendusjuht Tiit Riisalo välja plaani, mille järgi jõuaks Edelaraudtee 2009. aastaks nii kaugele, et Tallinnast käiks Tartu kaudu Riiga kiirrong, mis jõuaks ühest pealinnast teise nelja ja poole tunniga.
Riisalo sõnul on siin eelduseks kiirus – Tallinna ja Tartu vahe peaks rong sellisel juhul suutma katta kahe tunniga. Praegu sõidab rong Tallinnast Tartusse veerand kuni kolmveerand tundi aeglasemalt.
Kiiruse suurendamise eelduseks on Eesti Raudtee kavad remontida järgmisel kolmel aastal Tartu ja Valga vaheline raudtee nii, et seal saaks reisirongid sõita 120 kilomeetrit tunnis.
Eesti Raudtee infrastruktuuridirektor Arvo Shmiltinsh lubas, et 2010. aasta alguseks saavad reisirongid Tallinnast Valgani sõita 120-kilomeetrise tunni-kiirusega, kaubarongid peavad piirduma 90-kilomeetrise tunnikiirusega.
Samas erineb Edelaraudtee plaan sellest, mida nelja maakonna (Lääne-Viru, Jõgeva, Tartu ja Valga) ühine töörühm kiire rongiühenduse all silmas peab. Neil on eesmärk, et Tartu ja Tallinna vahel saaks mitu korda päevas sõita rongiga pooleteise tunniga ning Riiga viiks rong Tartust kahe tunniga.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi nõunik Anti Moppel ütles, et selle kuu lõpuks peaks valmis saama teostatavusuuring, mis võrdleb eri variante, kuidas Tallinnast rongiga Varssavisse jõuda. Üks analüüsi peamisi küsimusi on, kas Eesti jätkab Vene standardile vastava rööpmevahega või läheb üle Euroopas levinule.
Kaalumisel on ka, kas viia uus raudtee Riia suunas Tartu kaudu või valida uued trassid Tallinna ja Pärnu vahel. BNS
Välisesindustes on hääletanud 1400 inimest
Eesti välisesindustes on 21. veebruari seisuga kohapeal ja kirja teel riigikogu valinud 1405 inimest. Välisministeeriumi pressiesindaja ütles, et esindustes on kohapeal valimas käinud 1237 inimest, kirja teel hääletanuid on 168.
Ettearvatult on enim hääletanuid olnud Helsingis, kus riigikogu käis valimas 339 kodanikku.
Brüsselis käis parlamenti kohapeal valimas 224 inimest, kirja teel hääletanuid oli 51.
Stockholmis valis riigikogu 198, Moskvas 80 ja Peterburi peakonsulaadis 68 Eesti kodanikku.
Valimised esindustes kestavad 22. veebruarini ning 26.-28. veebruaril saab kõikjal maailmas ööpäevaringselt e-hääletada.
Elektroonilise hääletamise võimalust pakub ka enamik Eesti välisesindusi. BNS
Soome lahel oli taas tankeri-õnnetus
Soome lahel oli taas tankeri-õnnetus, mis õnneks reostusohtu ei tekitanud, teatas agentuur STT.
Agentuuri kohaselt põrkas Neste Oili tanker Sten Nordic ööl vastu 20. veebruari Suursaare lähistel jäärennis liikudes kokku ees sõitnud kaubalaevaga. Inimesed kannatada ei saanud ning STT teatel pole ka reostus-ohtu.
Kahekerelisel tankeril on 11.000-tonnine last. Ülemöödunud aastal valminud umbes 180 meetri pikkune laev oli teel Peterburist Hamburgi. Laeval on umbes 20-liikmeline filipiinlastest meeskond.
Vene ametivõimud vaatasid laeva üle ning andsid sellele loa jätkata liikumist Tallinna, kus laeva põhjalikumalt kontrollitakse.
Eelmine ohtlik olukord oli Soome lahel veebruari alguses, kui Kreeka lipu all sõitnud laev Propontis riivas merepõhja.
Puudutus tekitas 100 000-tonnise toornafta lastiga tankerile kaks 20-40 sentimeetri pikkust auku. Nende kaudu voolas ballastitankidesse merevett, kuid naftatankid jäid vigastamata.
BNS
Ilves: pronkssõdur kehastab massimõrvu
President Toomas Hendrik Ilves ütles intervjuus BBC venekeelsele toimetusele, et pronkssõdur solvab eestlasi, kuna see on püstitatud massimõrvaritele.
“Võib-olla pole seda meeldiv kuulata, kuid meie teadvuses kehastab see sõdur deporteerimisi ja mõrvu, riigi hävitamist, aga mitte vabastamist,” ütles Ilves usutluses BBC venekeelse teenistuse Moskva büroo peatoimetajale.
President toonitas, et “me ei loe mitte kellelegi moraali, kuid meid see mälestusmärk solvab, kuna see on monument massimõrvadele – just nimelt niimoodi paistab see inimestele”.
“Ühe rühma bandiite – natsid – lõi välja teine jõuk – nõukogude väed.”
Ilves tunnistas samas, et keelatud rajatiste (Pronkssõduri teisaldamise) seaduse vastuvõtmise taga riigikogus oli erakondade soov võita valimistel võimalikult palju hääli.
President Ilves jättis eelmisel nädalal Riigikogus vastu võetud keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse välja kuulutamata põhjendusel, et see seadus läheb vastuollu Eesti Vabariigi põhiseaduse mitme sättega, ennekõike võimude lahususe põhimõttega. Oma avalduses märkis president Ilves muuhulgas: “Seaduse vastuvõtmise poolt hääletanud Riigikogu liikmed tegutsesid seetõttu teadmises, et president ei saa oma ametivandest lähtuvalt seadust välja kuulutada. Järelikult ajendas osasid poliitikuid soov kasutada nn Pronkssõduri teemat vaid enesele tähelepanu tõmbamiseks, mitte aga tegelda toimivate lahenduste leidmisega.
Pean sellist käitumist vastutustundetuks. Me ju teame, et Eesti 20. sajandi ajaloo kõige saatuslikumad vead said alguse, kui poliitikud valisid oma eesmärkide saavutamiseks teadlikult põhiseaduse eiramise tee.”
President Ilves on korduvalt rõhutanud, et niinimetatud Pronkssõduri küsimuse tasakaalukas lahendamine ja Eesti traagilise ajaloo selgitamine kõigile meie kaasmaalastele on Eesti enda ülesanne.
“Ma kordan veelkord, et sõjas hukkunute mälestust tuleb austada, sõjahaudadel ei tohi tegelda päevapoliitikaga.”
“Ent selle kõige juures on ka rida tõsiseid probleeme,” jätkas Eesti president BBC-le antud intervjuus.
“Näiteks fakt, et 140-miljonilise elanikonnaga Venemaa tundis ennast äkitselt solvatuna sellise superriigi nagu Eesti ees, kus elab veidi üle miljoni inimese. Moskvat hämmastas asjaolu, et eestlased julgesid meenutada ajalugu.”
Ilvese arvates on probleem ka selles, et “Venemaal ei ole siiani tunnistatud fakti, et nõukogude rezhiim mõrvas ja terroriseeris inimesi sellistes riikides nagu Eesti”.
“Rääkides natside käest vabastamisest, unustab Moskva fakti, et eestlaste, lätlaste, leedulaste ja poolakate jaoks tähendab see sadu tuhandeid deporteerituid, kümneid tuhandeid tapetuid,” märkis ta.
“Meie jaoks kehastab NSVL just nimelt seda, aga mitte natsismist vabastamist.”
Ilves nentis, et Eesti-Vene suhetest ei kao probleemid niikaua, kuni Venemaa ülistab nõukogude ajalugu.
“Kui sakslased praegu ülistaksid oma natsistlikku minevikku, oleks ka neil hulgaliselt probleeme teiste riikidega,” märkis ta.
Küsimusele, kuidas Eesti valitsus suhtub Moskva süüdistustesse, nagu rikutaks siin vene vähemuse õigusi, vastas Ilves: “Niipalju, kui mina tean, ei tõstata Euroopas peale Venemaa keegi seda probleemi.”
Pigem olevat presidendi sõnul probleem selles, et mõned inimesed ei suuda loobuda kunagistest privileegidest.
“Eesti kodakondsusseadus on oluliselt liberaalsem kui paljudes teistes Euroopa riikides,” märkis Ilves.
VES/BNS
President Ilves kinnitas Luua Metsakooli õpilastele esinedes oma varasemat seisukohta, et niinimetatud Pronkssõduri küsimuse tasakaalukas lahendamine ja Eesti traagilise ajaloo selgitamine kõigile meie kaasmaalastele on Eesti enda ülesanne.
“Ma kordan veelkord, et sõjas hukkunute mälestust tuleb austada, sõjahaudadel ei tohi tegelda päevapoliitikaga. Mõistan hukka igasugused püüded ülistada või õigustada sõjaohvrite mälestamise ettekäändel Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu tegevust. Sellele tuleb vastu seista väärikalt, seaduse ning heade tavade raamides,” ütles president Ilves.
Ta lisas, et Eesti ei tohi lasta end häirida Venemaa aluseta süüdistustest, nagu hinnataks Eestis ümber ajalugu või ülistataks fa?ismi. “Ma loodan, et Eesti valitsus koos teiste riigiasutustega töötavad välja lahenduse, et Eesti elanikud saaksid mälestada sõjaohvreid haavamata seejuures kellegi tundeid,” ütles riigipea.
President Ilves tegi oma seisukoha keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse kohta teatavaks juba täna, et leevendada seaduse vastuvõtmisega kerkivaid võimalikke pingeid.
Avalduse täistekstiga saab tutvuda presidendi koduleheküljel www.president.ee <http://www.president.ee>
Eesti rahvuskala on räim
Pildil räim (clupea harengus membras) Foto: EPL
Rahvuskala valimise ekspertkomisjon otsustas tunnistada rahvuskalaks räime, kelle poolt hääletas internetihääletusel üle 18 000 inimese ehk ligi 36% hääletanutest.
Eesti Kalaliidu poolt korraldatud rahvus-kala valimisel osales rohkem kui 50 000 inimest, kes andsid kodulehel www.kalateebhead.ee hääle oma eelistusele.
Kuigi mainitud portaalis võitis konkursi räime ees napilt haug, võttis komisjon arvesse ka teistel portaalidel toimunud hääletusi ning ekspertarvamusi. Seitsme poolt ja ühevastuhäälega kuulutati üksmeelselt Eesti rahvuskalaks räim.
“Komisjon soovis teha õiglast otsust. Kuna haugi ja räime vahel toimus enne konkursi lõppu väga tihe rebimine, siis arutatigi komisjonis peamiselt nende kahe kala teemal. Komisjoni üksmeelne otsus oli anda väärikas tiitel räimele kui Eesti rahva põlisele toitjale. Haug on küll väga tähtis kala Eesti harrastuskalameestele, kuid ta ei puuduta nii palju eestlaste elu kui räim,” valgustab otsuse tagamaid Eesti Kalaliidu juhataja ja komisjoni esimees Valdur Noormägi. Räime püütakse eesti vetest ca 40 000 tonni aastas, millest enamus eksporditakse.
Räim (clupea harengus membras) on sajandeid olnud peamine kala eestlaste toidulaual. Ta on suhteliselt väike, hõbedaläikeline kala tume-sinakasrohelise seljaga, heeringa kääbustunud alaliik, kes asustab Läänemere keskosa ning Botnia ja Soome lahte.
Rahvuskala konkurss oli osa Eesti Kalaliidu kampaaniast “Kala teeb head!”, mille eesmärgiks on tõsta eestlaste teadlikkust kala söömise kasulikkusest ning ärgitada eestlasi kalatooteid rohkem tarbima.
Kampaaniat toetavad Euroopa Liit ja Eesti riiklik arengukava.
VES/BNS
Põllumeeste Kogu avaldus Eesti Vabariigi 89. aastapäeva puhul
Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves tegi 15. veebruaril s.a. Jõgevamaal Luual järgmise avalduse (SL Õhtuleht 16. 02. 2007, lk. 3): „Olen otsustanud jätta välja kuulutamata täna riigikogus vastu võetud keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse. Teen seda põhjusel, et see seadus läheb vastuollu Eesti Vabariigi põhiseaduse mitme sättega, ennekõike võimude lahususe põhimõttega.”
Millise EV põhiseaduse sätte või paragarahviga mainitud seadus vastuollu läheb ja kuidas ta võimude lahususe põhimõtet rikub, seda president ei täpsustanud. Kahjuks pole seda praeguseni teinud ka keegi teine.
Samas on Riigikogu vastu võtnud ja EV välisminister Urmas Paet Moskvas allkirjastanud piirilepingu Vene Föderatsiooniga, mis on otseses vastuolus nii EV põhiseadusega kui ka 1920. a. Tartu rahulepinguga (kõnelemata eesti rahva tahtest või ka sellest, et ENSV piiri seadustamine Eesti Vabariigi jaoks oli otseses vastuolus isegi ENSV konstitutsiooniga). Nimetatud otsuse seaduslikkuse suhtes pole ei EV presidendil, Riigikogul ega ka valitsusel mingeid probleeme tekkinud.
Eesti praegused riigijuhid on aga otsekui sülitanud Eesti Vabadussõja kangelaste mälestusele ning ikka veel jätkavad 1939.-1940. aastate kapitulantlikku poliitikat idanaabri suhtes. Teise maailmasõja eelõhtul tulid N. Liidu nõudmised Eesti Vabariigi vastu n.ö. samm-sammult. Kui Eesti juhid oleksid tol ajal teadnud, millega kõik ükskord lõpeb, siis oleksid nad võinud kas või välismaale põgeneda. Niiviisi toimis ju Leedu Vabariigi president Antanas Smetona – selle asemel, et (nagu seda tehti Eestis) saata oma dekreediga Kaitseliit laiali ja panna Johannes Varese valitsus ametisse. Vene propaganda püüabki nüüd näiteks viimatimainitud fakti kasutada tõestusena, et Nõukogude võimu kehtestamine Eestis olevat olnud seaduslik.
Üks meie eelmistest peaministritest (kes nüüd uuesti Riigikogusse kandideerib), kinnitas korduvalt: „Maailm ei mõista meid.” Ju siis on valitsusel vist midagi tegemata jäetud? Hoopis ohtlikum on aga Eesti Vabariigi selliste riigitegelaste käitumine, kes kõigile Venemaa poolt tulevatele valedele ja laimule annavad oma vaikiva nõusoleku. Nähtavasti on neil juba meelest läinud, et ka Nõukogude kommunistliku okupatsiooni aastatel leidus nii Eestis kui ka väljaspool inimesi, kes julgesid tegutseda Eesti Vabariigi iseseisvuse ja omariikluse taastamise eesmärgil. Nüüd aga on riigivalitsemise etteotsa sattunud selliseidki, kellel ikka veel pole selget ülevaadet meie lähiajaloost ning kes ei julge asju nimetada nende õigete nimedega. Andes kõigele seesugusele oma vaikiva nõusoleku, ei säilita me üksnes Nõukogude kommunistliku okupatsiooni sümbolit (nn. pronkssõdurit) mitte ainult Tallinnas Tõnismäel, vaid ka pealesurutud mõtteviisi okupatsioonist vabanenud eestlaste endi keskel. Selle varjus aitame me kaasa stalinismi restaureerimisele nii Eestis kui ka Venemaal. Ja pole kahtlust, et kommunismi/Vene imperialismi taassünd ohustab juba kogu maailma.
Pöördume Riigikogu, Eesti Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse poole üleskutsega lõpetada põhjendamatud järeleandmised Venemaale, vabaneda hirmudest idanaabri ees ning hakata edaspidi Eesti riiki juhtima sellisel viisil, et Eesti ei muutuks Venemaa oblastiks ega ka eesti rahvas kogu maailma naerualuseks.
Põllumeeste Kogu juhatus
Tartus, 16. veebruaril 2007
Dirigent Eri Klas juhatas Seattle’i Sümfooniaorkestrit
Pildil vasakult: Dr. Mart Männik, Dr. Linda-Reet Kask ja dirigent Eri Klas. Autori foto.
Tuntud ja kuulsa eesti dirigendi Eri Klasi juhatusel mängis Seattle’i sümfooniaorkester erakordselt hästi. Nii ütles Seattle’i suurema ajalehe, Seattle Times, muusika- ja teatrikriitik, George H. Pro, peale Eri Klasi kontserti neljapäeval õhtul 16. veebruaril. Kontserdi kavas oli Rimski-Korsakovi “Russian Easter Overture”, mida mängis orkester “with exemplary precision and balance,” nagu ütles George Pro. Kavas oli ka Arvo Pärdi “Tabula Rasa.” Kolmas pala oli Sibeliuse “Swan of Tuonela.” Nädal varem oli Eri Klas juhatamas Vancouver’i sümfooniaorkestrit Kanadas.
Seattle’isse tulles, komistas Eri Klas jääl lennuki vahetamisel New Yorgis ja vigastas oma jalga. Kui dirigent Klas jõudis Seattle’isse, otsisid Seattle’i sümfoonia-orkestri kolleegid talle eesti päritolu arsti, kes saaks Eri Klasi abistada. Kuid enne kui eesti arstid kohale jõudsid, olid kohapealsed ameerika arstid juba oma töö ära teinud.
Pildil on Eri Klas koos kahe eesti päritolu arstiga, Dr. Mart Männik ja Dr. Linda-Reet Kask. Peale laupäevast kontserti, lendas Eri Klas üleöö New Yorki ja sealt edasi Helsingisse, kuhu ta jõuab esmaspäeva hommikul. Esmaspäeva peale lõunat on harjutus ja samal õhtul juhatab Eri Klas Helsingis Tchaikovsky ooperit “Ace of Spades”. Tallinnasse tagasi jõuab Eri Klas neljapäeval, 22.veebruaril ja laupäeval läheb ta Tartusse Eesti presidendi Toomas Ilvese vastuvõtule. Nii mööduvad päevad maailma- kuulsal ja taganõutaval dirigendil Eri Klasil. Eri Klasi mõnusam puhkus on olla omas kodus Meriväljal.
Mart Kask
Kultuurfondi kunstikogu rändab Nõmmele
17. märtsil 2007 kirjutatakse New Yorgi Eesti Majas pidulikult alla akt, millega Eesti Kultuurfond Ameerika Ühendriiges annab oma kunstikogu üle Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandus-keskusele. Kunstikogusse kuulub 24 taiest, nende seas 8 maali ja üks skulptuur, lisaks graafikat. Nimetatagu Karin Lutsu maali „Mängud ja mängitud“, Endel Kõksi õliportreed Henrik Visnapuust, Eduard Rüga, Hermann Talviku, Olev Mikiveri, Agate Veeberi, Arno Vihalemma, Epp Ojamaa, Juhan Nõmmiku jt. töid. See on väärtuslik annetus, mis nüüdsest saab kättesaadavaks ka kodumaal elavatele kunstihuvilistele.
Eeskätt nõuab aga osa üleantavaid teoseid tõsist restaureerimist. Kirjanduskeskus on endale võtnud kohustuse see töö ära teha ning raha selle jaoks on taotletud Eesti Kultuuriministeeriumilt. Loodetavasti võtab ministeerium palvet kuulda ning korrastatud tööd pannakse 2008. a. märtsis seoses Marie Underi 125. sünniaastapäevaga välja näitusel Eesti Rahvusraamatukogus. Pärast seda on kavas viia näitus ka Stockholmi Eesti Majja. Koostatakse ja toimetatakse trükki näituse kataloog.
Mõte anda Kultuurfondi kunstikogu üle Kirjanduskeskusele tekkis 2005. a. novembris, kui siinkirjutaja viibis New Yorgis seoses prof. Felix Oinase mälestusõhtuga. 2006. a. suvel käisid Kirjanduskeskuse Nõmme majas Kultuurfondi esimees Kaare Kolbre ja kunstnik Epp Ojamaa-Kuhn, kes tutvusid kunstikogu tulevase asupaigaga. Tõhusalt on kahe asutuse kontaktide tihenemisele kaasa aidanud Kultuurfondi juhatus, aseesimees Heljo Laev ning Kirjandus-keskuse muuseumiosakonna juhataja Eha Rand.
Siinkohal on sobiv paik Underi ja Tuglase Kirjanduskeskust mõne sõnaga lähemalt tutvustada. Kui kunagine suuri uurimisinstituute koondav Teaduste Akadeemia süsteem 1990. aastate algul lagunes, siis läks hingusele ka senine Keele ja Kirjanduse Instituut. Tollase instituudi kahest kirjandussektorist ning F. Tuglase majamuuseumist moodustuski 1993. aastal see esmapilgul pisut kummalise nimega asutus, mille Nõmme maja renoveerimist toetas toona ka Underi ja Adsoni mälestusfond Stockholmis.
Kirjanduskeskus kui uurimis- ja arendusasutus koosneb tinglikult kahest poolest. Teadustöötajate tööruumid on Tallinna kesklinnas Roosikrantsi tänaval, muuseumiosakond aga paikneb kirjanikepaari Artur Adsoni ja Marie Underi 1933. aastal valminud majas Nõmmel, kuhu 1944. aastal asutasid oma kodu Friedebert ja Elo Tuglas. Hoonet laiendati pärast Tuglaste surma tunduvalt, nii et alates aastast 1976, kui avati Friedebert Tuglase Majamuuseum, leidub selles ka väike konverentsisaal ning tööruum kõigile, kes on huvitatud maja rikkaliku vaimse pärandiga tutvumisest. Omaette väärtus on ümbritsev aed mitme haruldase puu- ja põõsaliigiga ning põletisplatsiga, kus Tuglas Tulekummardaja lõkke ees mediteerida armastas. Tänaseks on ühiselu reeglid nii rangeks muutunud, et lõket tohib aias teha vaid mõned korrad aastas: Tuglase sünnipäeval 2. märtsil, jaanilaupäeval ja Kirjanduskeskuse sünnipäeval 3. oktoobril.
F. Tuglas oli Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliige 1946. aastast ning sellest tulenebki Kirjanduskeskuse omapärane saatus. Nimelt pärandas Tuglas oma raamatukogu ja kunstiväärtused Teaduste Akadeemiale, seda aga tingimusel, et tema elumaja juurde loodaks uurimiskeskus ning võimaldataks seal hoitavat kirjavara ka teistel huvilistel kasutada. Tänaseks, mil Teaduste Akadeemia instituutide hiigelsüsteem on lakanud olemast, on Kirjanduskeskus ainus Teaduste Akadeemia juurde kuuluv uurimisasutus.
Võiks lisada, et väike, aga tubli asutus. Kirjanduskeskuse töötajate seas on kümmekond teadurit, koosseis on valdavalt nooremapoolne. Tehakse individuaalset uurimistööd ning koordineeritakse kohalikke ja rahvusvahelisi kollektiivprojekte, näiteks eesti pagulaskirjanduse ajalugu, 20. sajandi eesti kultuuri üldülevaadet, Balti kirjanike leksikoni ja F. Tuglase kogutud teoseid. Olulisel kohal on Euroopa mõttelugu haaravad teoreetilised käsitlused, Noor-Eesti aegne ja järgne modernistlik kultuur, teater, aga samuti baltisaksa kirjakultuur, mis on tinginud hea koostöö saksa teadlastega.
Kirjanduskeskuse poolt 2006. aastal avaldatud raamatud võiksid iseloomustada mõnd olulist töölõiku: uurimuslik näitusekataloog „Ahvenamaa fenomen. Noor-Eesti kunstnike ja kirjanike loomereisid Ahvenamaale 1906–1913“ (koos Adamson-Ericu Muuseumiga), uurimuste kogu „J. Randvere „Ruth“ 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris“, Liina Lukase mongraafia „Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918“, August Eelmäe „Kõned ja kirjatööd“. Viimane on valik teeneka kirjandustegelase tekste tema 75. sünnipäevaks, raamat, mille mõttelise keskme moodustavad inimesed ja sündmused sellessamas „valges majas mände seas“, kus heljub Underi, Adsoni ja Tuglaste vaim. A. Eelmäe oli F. Tuglase Majamuuseumi, praeguse Kirjanduskeskuse muuseumiosakonna hea isand kuni aastani 2002.
Osakonnas hoitavate köidete arv küünib tänaseks ligi paarikümne tuhandeni, selle tuumaks on F. Tuglase raamatukogu, millele Rootsist on hiljem lisandunud A. Adsoni ja M. Underi raamatud. Üsna tähelepanuväärne on ka Kirjanduskeskuse kunstikogu oma umbes 1100 taiesega. Enamiku sellest moodustab graafika, sealhulgas Eduard Viiralti, Nikolai Triigi ja Oskar Kokoschka illustratsioonid Underi teostele ning Konrad Mägi ja Aleksander Tassa pildid Tuglase tööde juurde. Tuntud autoritest on esindatud veel Ado Vabbe, Andrus Johani, Ott Kangilaski, Märt Laarman, Hando Mugasto, Anton Starkopf jt.
Maalide arv kogus ei ole väga suur, umbes mõnikümmend, kuid sellesse kuuluvad ka eesti portreekunsti absoluutsed tipud, Nikolai Triigi „Konrad Mägi“ (1908) ja Ants Laikmaa „Marie Under“ (1904).
Niisiis ei satu Kultuurfondi kunstikogu Kirjanduskeskusse üle kolides sugugi võõrasse keskkonda. Uute taieste hooldamine ja säilitamine toob muidugi kaasa ka uue vastutuse, kuid selle varjutab suur esteetiline rikastumine.
Loodetavasti tagab teoste kohalolek Eestis nende aktiivsema osaluse kunstiringluses ning ühtlasi publiku teadvuses.
Kirjanduskeskus tänab Eesti Kultuurfondi Ameerika Ühendriiges selle hinnalise kingituse eest.
Jaan Undusk
Eesti luuletaja, luuletõlkija ja esseist Ain Kaalep
 17. märtsil peab New Yorgi Eesti Majas ettekande praeguse Eesti ühest huvitavamast vaimu-inimesest, taasasutatud ajakirja „Akadeemia” esimesest toimetajast Ain Kaalepist Eesti Kirjandus-muuseumi vanemteadur Sirje Olesk.
Ain Kaalep (sündinud 1926. aastal Tartus) on oma elutöö teinud peamiselt luuletaja ja luuletõlkijana. Ta õppis Tartus Treffneri gümnaasiumis, põgenes 1943. aastal Soome ja astus seal sõjaväkke. Tuli koos soomepoistega 1944. aastal Eestisse ja võitles siin pealetungivate nõukogude vägedega Tartu all. Oli aastatel 1944-1945 vangis; sealt pääsemise järel asus Tartu Ülikooli õppima soome-ugri keeleteadust. 1949. aastal heideti Kaalep kui „kosmopoliit taskuväljaandes” ülikoolist välja ning ta pidi omale elatist teenima mitmete juhutöödega.
1956. aastal asus elama Elvasse, kus elab siiamaani. Nõukogude aastatel oli Kaalep vabakutseline literaat, kes teenis elatist peamiselt ilukirjanduse tõlkijana. Veel on ta lühikest aega õpetanud kirjandust Elva keskkoolis, Tallinna Konservatooriumis ning Tartu Ülikoolis. Kaalep oli 1989. aastal ajakirja „Akadeemia” üks taasasutajaid ning kuni pensioneerumiseni 2002. aastal selle peatoimetaja.
Luuletama hakkas Ain Kaalep juba koolipõlves, kuid oma esimesed raamatud sai avaldada alles 1962. aastal. Koos Jaan Krossi ja Ellen Niiduga tõi just tema eesti nõukogude luulesse tagasi kunagise arbujate hõngu ja vaba värsi. Vabavärsi ümber oli palju pahandust ja poleemikat, mis omakorda viivitas Ain Kaalepi loomingu trükkipääsemist ning jättis talle nõukogude aja lõpuni külge „kahtlase” maine.
Luuletajana on Kaalep keeleliselt keeruline ja vormitundlik autor, kelle 1960. ja 1970. aastatel ilmunud kuulekogud (pealkirjadega „Aomaastikud”, „Klaasmaastikud”, „Järvemaastikud”) avardasid oluliselt eesti luule piire.
Kaalep on tõlkinud luulet ladina, vanakreeka, saksa, prantsuse, hispaania, türgi, portugali jne keeltest. Ta on kirjutanud mõned näidendid ning arvukalt kultuuriloolisi esseesid, valik millest on ilmunud raamatutes „Maavallast ja maailmakirjandusest” (1984) ning „Kolm Lydiat” (1997).
Sirje Olesk
Sirje Olesk on Tartus töötav kirjandusdoktor, Eesti Kirjanike Liidu liige, kes on viimase „Eesti kirjandusloo” (2001) üks autoreid. Ta on avaldanud koos kaasautoritega monograafilised albumid Lydia Koidula ja Marie Underi kohta ning arvukalt kirjandusloolisi artikleid, järelsõnasid ja allikapublikatsioone. Tema artiklikogu „Tõdede vankuval müüril” ilmus 2002. aastal.
Ain Kaalepi luuletus „Õnne piir”
(saanud 1986. aastal Juhan Liivi preemia kui aasta parim luuletus)
Tähtsa perekonna surnud põlistanud on graniit.
Vaene haud, nüüd maaga tasa, seisis kord paar sammu siit.
Üksik laps, kes sinna maetud, vaikse nutu varal vaid
oskas jätta jumalaga õde, venda, vanemaid.
Naer jäi selgeks õppimata. Õde õppis küll, ma tean,
sest ta naerugi nii kaua, kuni elan, meeles pean.
Mujale on tema maetud. Temast mina maha jäin.
kaugel, kaugel kalmistutest oma eluteed ma käin.
Sajand algas, sajand lõpeb sahinaga vahtrapuis.
mis sel kalmistul on seismas, juured kinni surnuluis.
Ema, tead, mul siiamaani see ei ole ununend,
et on sinna kalmistule maetud sinu väike vend.
Mõttes satun vahel sinna, ainult mõttes: aeg on napp.
Näen siis, kuis graniiditahke ehtimas on kassitapp.
Näen ka puud, mis oma kaissu võtnud juurtega seal all
väikse poisi on, ja nutta enam vaja pole tal.
Kaugel, kaugel kalmistutest oma eluteed ma käin,
eluteed, kus endalegi vahel tõesti elav näin.
Tead, sa, ema, seda tunnet? See on nii teistmoodi muist.
Seda tuntakse, ma arvan, väga kaugel kalmistuist.
See on see, kui elu ise muudab äkki liblikaks
sinu. Mitte üksnes sinu! Äkki liblikaid on kaks.
Kumb on kumb, ei tea te kumbki, ja te all on õitsev aas.
Üks teist laskub, teine tõuseb: kumb on kumb, ei tea te taas.
Kõik on kerge: ülal pilved, ümber õhk, ja ristikhein
pilvedeni lõhnab lausa. Õnne piir on metsasein.
Aga öö on päeva taga. Öös on teine õnne piir.
Öös on teised lõhnad. Raskelt vajub alla täiskuu kiir.
Kas on piir see, mis ei piira? Elu, ära jäta mind!
Kohutavalt mujal asub öise õnne tasapind.
Ema, tead, et ükskord tahan käia sellel kalmistul,
kaasa võetud see, kes mõistab, mida veel on öelda mul.
Näitan temale graniiti, mis ei ole murenend,
ja vaid enda teada kohta, kuhu maetud on su vend.
Ja siis mõne varjulise pingi juurde ma ta viin.
Siin ta istub siis ja mina panen pea ta sülle siin.
Sajand algas, sajand lõpeb sahinaga vahtrapuis,
mis seal kalmistul on seismas. Õnne piir on õnnetuis.
(Luuletus on ilmunud Ain Kaalepi raamatus „Kuldne Aphrodite ja teisi luuletusi” 1986. aastal)
NY Eesti Kultuuripäevad 31.märts-1.aprill 2007
Esialgne kava
Neljapäev, 29. märtsil kell 8 esineb ansambel Eestist – Rainer Jancis, Toomas Rull, Mihkel Mälgand.
Reedel, 30.märtsil kell 7 avatakse Kultuuripäevad ja kunstinäitused (Rutt Tulvingu graafika ning fotonäitus “Valgus” Eestist. Kell 8 esinevad jazzmuusikud Helin Mari Arder, Ain Agan, Mihkel Mälgand ja
Laupäeval, 31.märtsil toimub foorum “Väliseestlus – kas väljasuremisele määratud?” Avasõna Heino Ainso, ettekanded Jaak Rakfeldt, jt. Toimub arutelu diskussioonigruppides.
Loengud Eesti kaasaegsest kunstist (Heie Treier), 100 aastat Eesti teatrit (Kiti Põld).
Noortelt Eesti näitlejatelt regilaulukava “Vanade aegade hääled ehk õhtutäis laulu, juttu ja pärimust”, esitatakse Eesti pärimuslugusid ja rahvalaulu. Esinevad Linnateatri näitlejad Veiko Tubin ja Alo Kõrve ning kõrgema teatrikooli lõpetavast lennust Robert Annus ja Uku Uusberg.
Võimalik, et õhtuseks tantsuks saabub ka kohale ansambel Eestist.
Pühapäeval uued eesti filmid, lastele auhindadega pärjatud eesti lastefilmid Lotte ja Ruudi.
Ootame teid kõiki!
Kultuuripäevade korraldustoimkond
Kristjan Randalu pälvis Baden-Württembergi 2007. aasta kõrgeima jazziauhinna
Eesti pianist Kristjan Randalu on nimetatud Baden Württembergi Liidumaa jazzipreemia laureaadiks.
Preemia kaaskõnes nimetab zürii esimees Prof. Bernd Konrad Karlsruhes elavat Kristjan Randalu Baden-Württembergi üheks tippmuusikuks, “kelle esitus on ekstraklassist nii klassikalise kui jazzmuusika vallas.”
Jazzipreemia on BW liidumaa üks kõrgemalt hinnatud autasusid kultuurivallas, preemia suurus on 15 000 eurot ning selle avalik üleandmine toimub veel enne suvevaheaega, kinnitab Baden-Württembergi Teadus- ja Kunstiministeeriumi pressiteade.
Reet Weidebaum
Eesti kultuuriatashee Berliinis
* The Front Page celebrates Estonia’s Independence Day. A quote from Konstantin Päts extols the blood and sweat that imbues every part of Estonia’s land, and nothing will ever remove Estonia from its land. The following article describes the events which will be held across Estonia to commemorate the day.
* Ilmar Mikiver discusses Vladimir Putin’s speech in Munich, where he, in essence, said the US sees the world as unipolar, with the United States making all decisions. Regarding NATO, he continued his claims that the organization is expanding in an attempt to contain Russia, which is yet another reason to bolster his claims about the US. Mr. Mikiver notes that Mr. Putin may well be looking into a mirror when speaking, as he runs Russia in the same way. His attitude is unipolar, and he attempts to influence the affairs of neighbor states. Examples are given, such as the recent Ukrainian elections, where Russia has strongly attempted to influence the outcome. NATO expansion is more a result of European nations forming an alliance against Russia’s overt influence, than being influenced by the US.
* Vello Helk discusses the first few months of Toomas Hendrik Ilves’ presidency, noting specifically what he has said in his speeches. Mr. Helk points out that in many ways, President Ilves has been careful with what he has said, even to the extent of saying that every nation has the right to commemorate its victories and remember its dead. The reference can then be applied to the controversial Bronze Soldier. But Mr. Helk points out that this is not always the case. Germany would not commemorate its victory over France and entry into Paris in 1940. But Mr. Ilves walks a fine line, as he attempts to be every Estonian’s president.
* The article on the following page describes President Ilves’ interview with the Russian Editor of the BBC. In his interview, Mr. Ilves says that the Bronze Soldier means mass murder to the Estonians. It does not commemorate the liberation of the Estonian people from Nazism, but rather the replacement of one murderous regime with another. The problem, he notes, is that Russia, to this day, has not accepted the fact that the Soviet regime murdered and terrorized people from nations such as Estonia.
President Ilves Held a Speech at Security Conference in Munich
ER– Could NATO, instead of the European Union, be the carrot for countries that wish to reform, Toomas Hendrik Ilves asked at the prestigious Wehrkunde Security Conference in Munich.
Ilves recalled that the opportunity to join the European Union forced the countries in the so-called great enlargement to make great changes, although this was complicated and often painful for countries that had recently escaped totalitarianism.
“Our success is one of the greatest revolutions in contemporary Europe,” said the Head of State, who spoke about the European Union as a regional model for guaranteeing peace, security, and welfare. “The European Union said that if we want to join them, we must become similar to them. The East Europeans managed to achieve this.”
“However, this scenario is no longer open,” remarked Ilves, who said that the countries with a GDP lower than the European Union average will not be admitted to the union, since many member nations are no longer ready for such an enlargement. “It will be a long time before we can speak of a new enlargement,” the Estonian Head of State predicted.
How to assure that peace, security and welfare, not unreformed and corrupt governments along with human rights violations, reign along the borders of the European Union, asked President Ilves. The EU Neighborhood Policy offers money to reforming countries, but does not provide the prospect of membership in the Union, which would force these countries to make the greatest changes.
“There is one alternative, of course. NATO,” said the Estonian Head of State. “It might just be that NATO membership represents the carrot that the EU cannot offer.”
President Ilves also called on the European Union to work out a uniform energy policy, recalling that the Union got its start as a coal and steel community. At that time, countries that had been at odds were able to surmount their differences, and the European Union needs the same consensus today.
Overwhelming Majority of Estonian People Back NATO Membership
ER – The latest survey of people’s attitude toward NATO membership shows 75 percent of residents of Estonia as being in favour of the country’s membership of the alliance. In the pro-NATO camp, firm supporters of alliance membership made up 29 percent and those rather in favour of membership, 46 percent. Those firmly against membership made up five percent and those rather against it, 12 percent of the population, according to the survey by Turu-uuringute AS.
Support for NATO membership has been stable lately, fluctuating by no more than a few percentage points. Of ethnic Estonians,
88 percent were in favour of NATO membership, compared with
44 percent of non-Estonians. Estonians’ support for NATO membership has been stable in recent years.Support among non-Estonians has changed more over the years. Compared with 44 percent in the latest survey, the rate of supporters among nonethnic Estonians was 51 percent in the previous similar survey, and 43 percent in the survey before that.
Today and History
URMAS PAET
Estonian Foreign Minister
Estonia’s attempts to legally regulate questions related to war graves and war memorials have created a great deal of clamour recently. The initiatives of the Estonian Government and Parliament have unfortunately aroused misunderstandings and malicious comments.
Estonia as a member of the European Union and Council of Europe is a free and democratic state, where the glorification or rebirth of fascism is unthinkable. In our society liberal world view and fidelity to the principles of human rights and political freedom are firmly set. We find that the participants of this long past war should bury the axe and remember the victims, while respecting the sufferings of the opposite side. There are several Soviet war cemeteries and memorials located on battle fields in Estonia. They are all protected in accordance with international conventions and no one is planning to remove them or let them be relocated to Russia. The question surrounding the so-called Bronzeman located in the heart of Tallinn is a little more complicated.
Political monument
For Estonia, the World War II began with the Soviet Occupation and Stalinist repressions at the time while the Soviet Union and Germany were still allies. Estonia remembers this time just as well as it remembers the victory over Germany at the end of the war. Whereas Estonia was never a participant in this war, it was several times the victim of foreign aggression. No battles were held during the occupation of Tallinn in September 1944. By that time Estonia’s capital had been independent for four days and under the administration of the Government of the Republic of Estonia that had declared its independence in 1918. The soldiers of the Red Army tore down our state symbol, the Estonian blue-black-white tricolour, and not the Nazi flag, from the tower of Toompea Castle.
Thus, we consider memorials that are not located in cemeteries or battlefields as political monuments. The Bronzeman is not located in a cemetery or on a battle field. Last year, this monument was the cause of unhealthy political passions – on one side was a group of anti-Estonian forces acting under the cover of congregating to commemorate war losses and on the other side were those opposed to the monument. Physical clashes were prevented only by the police and a several month long ban of gatherings near the monument. The political passions surrounding this monument prove that it is misplaced in one of the city’s central squares. It is unsuitable in relation to the victims of the war and the fallen. And it is not correct in relation to the independent Republic of Estonia and people who almost fifty years suffered under the occupation. We cannot support the glorification of the occupying regime in our own capital nor can we allow the abuse of our history and the memories of the victims of war for political goals. We hope to solve this problem in a civilised way and move the monument to an appropriate and calmer place.
Unfounded accusations
The forces who have instituted a propaganda war against us know that Estonia is a democratic state and thus are trying to interfere in our domestic politics, influence our decisions, even trying to influence the results of the parliamentary elections taking place in March. Unfortunately Russia does not want to recognise a historical reality and internationally recognised fact – the Soviet occupation which stopped Estonia’s development. If this stays the same, we will continue hearing unfounded accusations and condemnations. Parts of Estonia became World War II battlefields and it endured more than three years of Nazi German occupation. Human and moral loses during the war were tremendous – significantly larger than in several other occupied European countries. All peoples living in Estonia suffered – Estonians, Russians, Swedes, Finns and Jews. Here it must be emphasised that during periods where Estonia had de facto sovereignty over its territories, no ethnic persecutions or political repressions ever took place.
Protected war graves
Estonia is not fighting with the dead, let alone with fallen soldiers; we are rather trying to do the opposite by ensuring their peace. Estonia is not hostile towards monuments, however, it is its duty to prevent the generation of hostility and hate around monuments. The Protection of War Graves Act is in conformity to the respective Geneva Convention on which it is based. The Act does not cover specifically a single concrete war grave or monument. All war monuments and cemeteries in Estonia, for all the victims of all nationalities of all wars, are still in their same locations like our culture and customs require. A significant majority of the sites are maintained with the money, care and labour of local governments.
Estonia in principle condemns all totalitarian and tyrannical ideologies. The noise making draft bill banning the use of Nazi and Communist symbols with the goal of provoking hostility does not call for the complete ban of these symbols, but rather only in the case where they incite hostility. The goal of lies and defacing accusations, that carry the character of anti-Estonian propaganda, are to form a completely false image of Estonia. Estonia denotes negatively all totalitarian regimes equally! I am sure that all our friends already know this.
|
