Nord Stream: pahaendeline projekt segastel aegadel
Europarlamendi liikme Tunne Kelami büroo kulude ja kirjadega üllitatud väljaanne "Maailma Vaade" peatoimetaja Mart Helme kirjutas oma veerus hiljuti: "Maailma Vaate järjekordne number ilmub põneval ajal. Rahaturgude kokkuvarise-mine, esimesed riikide pank-rotid, pingete kasvamine uue ja vana Euroopa vahel Euroopa Liidus… see on vaid lühike nimekiri senise maailmakorra lagunemise ilmingutest (2008.) aastal."
Paljuski on uus maailm meie ümber liigestest lahti, s.t. see ei allu enam nendele reeglitele, mis lõid suhtelise stabiilsusetunde külma sõja ajal. Külma sõja periood – see oli kahtlemata vilets aeg idaeurooplastele. Samas va-litses maailmas mingisugune hädapärane tasakaal, üks-kõik kui mitterahuldaval viisil. Valitses suhteline selgus.
Saatusel on sageli kalduvus inimesi nöökida. Eesti taas-iseseisvumine on langenud kuidagi ebaelegantselt ühte uue ajastuga, mil toimub rahvusvahelise areeni ümberjagamine. Tegelikult on see suuresti seotud Nõukogude Liidu näilise kadumisega. Oluline ei ole niivõrd tegelikkus, kui see, kuidas asju serveeritakse kelle poolt. Tajumine – “perception” – on see, mis loeb.
Osa vanadest reeglitest ei kehti enam, ja tuleb pidevalt kohaneda muutlike situatsioonidega. Paradoksaalsel kombel tundub meie suhtes, et rohkem on muutunud Läänes kui Idas. USA rabeleb, et hoida oma kohta maailmas, samal ajal, mil Hiina, India ja Brasiilia tähed on tõusmas. Kliima-muutustest ärme räägimegi. Venemaa lansseerib uue globaalse rahaühiku ideed, püüdes sel teel kõikuvalt dollarilt redel alt ära lüüa. Suured rahvusvahelised moodustised, millega liitusime (pean esmajoones silmas Euroopa Liitu ja NATO’t), ei talita viimasel ajal just nii, nagu eesti talupoja mõistus ja lootused sooviksid. Teiste asjad hulgas on ka need asutused muutustes ega püsi paigal.
Barack Obama orientatsioonid on end meile alles ilmutamas, aga võib juba praegu konstateerida, et Euroopa pole enam olulisim maailmalõik Ühendriikide jaoks. Praeguse Valge Maja taotlused tuumarelvade arvu maailmas vähendada võivad osutuda kahe teraga mõõgaks Ida Euroopa jaoks. See on olnud president Obama lemmikteema juba ülikoolist alates. Mis mind murelikuks teeb on asja “vorst vorsti vastu” aspekt. Venemaa võib rahuldada Obama soovi, aga millised on Moskva ootused Ameerika juhtkonna suhtes? Millise hinnaga?
Väikest lisajulgustunnet annab teadmine, et Ühend-riikide president teatas Venemaale Moskvas juuli alguses olles: „Ajastu, mil impeeriumid võisid kohelda suveräänseid riike malelaudadel paiknevate nuppude moodi, on möödas.“ Õnnetul kombel on situatsioon aga selline, et mida rohkem Washington Moskvale seda küsimust meelde tuletab, seda jonnakamalt Venemaa tegelikkuses käitub. Vene-maa suhe n.ö. „MRP vööndi“ riikidega on samasugune nagu koolijuhataja oma irskavate lastega. Vahetult pärast Obama Venemaa vi-siiti külastas president Med-vedev Venemaa satraapiat Lõuna Osseetias ja praalis „õppetunniga“, mida Mosk-va Gruusiale andnud on. Kindlasti on Medvedevil selles mõttes õigus, et vigu on tehtud.
Kommunismi ideoloogia lasti osavalt pankrotti pankrotimeistritest tulevaste vene oligarhide endi poolt. Kommunismi oht lakkas lääneriikide jaoks olemast (seega tekkis tunne, et võime ühele ajalooetapile kriipsu alla tõmmata ja selle lõppenuks kuulutada), aga mis ei kadunud kusagile on meile, kes me vaidlustatud sanitaarkordonis jätkuvalt elame, vana ja tuntud imperiaalne kese. (Heal?) lapsel mitu nime – alguses Vene, siis “Nõukogude”, nüüd jälle Vene. Nagu põhiolemus oleks vahepeal kuidagi kardinaalselt muutunud. Asjad ei ole nii palju muutunud kui tahaks ja tegelikult on kapitalismile üleminek teeninud vene tuumiku huve hästi. Keegi ei valuta eriti südant Ida Euroopa ja NSV Liidust välja rabelenud riikide pärast peale nende maade elanike endi, ja isegi nemad on tihti küllaltki loiud. Elame kasvava ebakindluse, mitte suure-neva kindlustunde ajastul. Ja loodame enamasti teistele.
Meid eestlasi huvitab spetsiifiliselt olukord Läänemere idakaldal. On saabunud aeg küsida: milliseks kujuneb Läänemere geopoliitiline olukord algaval kümnendil? Kas Läänemeri jääb endiselt vabalt laevatatavaks vee-koguks – Mare Liberum – või kinnitab sellel kanda Venemaa, muutes Balti Mere halvimal juhul pooleldi suletud sopiks – Mare Clausum?
Käesoleva kirjutise kesk-kohas on suur, kuid näiliselt lihtlabane "ese" nagu Eesti rannikuvete lähedale lähi-tulevikus veetav gaasijuhe nimega Nord Stream – "põhjajuga". Nord Streami suhtes on küsimusi ja pretensioone esitatud peaaegu üksnes ökoloogilises tähenduses. Ent keskkonnamuredest rääkimine, kuigi see igasu-guse kahtluseta põhjendatud on, on ikkagi rääkimine vaid aiaaugust ja mitte aiast, ehk peamisest. Asja juurde asu-des: Nord Stream kujutab endast julgeolekuprobleemi eriti Balti riikide ja mingil määral Poola jaoks, ja kaugeltki mitte ainult nn. pehmes tähenduses. Jüri Liimi lakooniline hinnang olukorrale: "Gaasitrassi rajatakse selleks, et õigustada oma militaarset kohal-olekut Balti merel. Planee-ritud sõjaliste jõudude kohalolekuga taastatakse olnud ja kadumaläinud peremehetsemine läänemere akvatooriumis."
Kui arvestada, et Venemaa arendab aina süstemaatilisemat infosõja ja teisi "opera-tiivmängude" tegevust Eesti ja Läti ning teiste tema väidetavas "spetsiaalses huvisfääris" asuvate riikide vastu, nagu näiteks Gruusia ja Ukraina, kes on samuti pideva löögi all, annab see meile palju mõtlemisainet.
Sogase vee alla tõmmatav uus eraldusjoon?
Maailma vesi, kujundlikult öeldes, on siis üpris sogaseks muutunud. Selles õngitseb Putini Venemaa ja eriti energiliselt just Läänemere lokaalsetes ve-tes. Juhin tähelepanu sõnale „energiliselt“. Venemaa on aktiivne väga mitmel rindel, spetsiifilisel viisil, mis on talle või siis agaratele väekoondistele, aga ka luu-reorganisatsioonidele oma-ne. Luuakse ja rahastatakse prioriteete ja projekte ning arendatakse neid sihi-päraselt, samal ajal kui „vastane magab“ ehk elab lihtsalt normaalset elu. Hoitakse mitmeid palle õhus korraga.
Mul on olnud tavalisest veidi parem vaatekoht Nord Streami mängu jälgimiseks. Selle detailidest kirjutaksin aga alles lähitulevikus.
Meid huvitav toru saab kulgema mööda Venemaa sisemaad, sealt kus elavad meie hõimuvelled neenetsid, satub seejärel vee alla Vii-buri juures varasemalt Soome alalt, mis allutati Teise Maailmasõja ajal Venemaa poolt, kulgeb rahvusvahelistes vetes möö-da Soome lahe põhja, jätkudes pikalt mööda Eesti rannakontuuri ning edasi Saaremaa ka Ojamaa vahelt, aga ka taanlastele kuuluva Bornholmi saare ja Rootsi maismaa vahelt Greifswal-dini välja Mecklenburg-Vorpommernis Saksamaa kirdenurgas. Sealt hargne-vad gaasitoru sekundaarsed trassid juba erinevatesse Euroopa riikidesse, kus vajadus maagaasi järele on juba pikemat aega pidevalt suurenenud. Võrreldes lätlaste ja leedulastega jookseb toru hästi pikalt just mööda Eesti merepiiri.
Hiljuti panid venelased lipu arktilise mere põhjale (tsoonis, kus ka teistel riikidel on huvid), markeerimaks oma majandushuvide piiri kulgemist seal. Võiks siis süütu näoga küsida, kas Läänemere suhtes ei esine siin mingit sarnasust?
Järgmine osa sellest sarjast lahkab Euroopa suurt vajadust maagaasi järele, aga ka Gazpromi ja Nord Streami konkreetset olemust.
————–
Jüri Estam esines Münsteris Esto 2009 raames toimunud Rahvuskongressil ettekandega julgeoleku-ohtude kohta, mida Nord Stream Eestile, Lätile ja Leedu kaela tõmmata võib. Käesolev kirjutiste seeria tugineb osalt mainit ettekandele, oluliste uuendustega. Jüri Estam – Tallinnas elav kommunikatsioonikonsultant – kasvas üles USA-s enne sünnikontinendile Euroo-passe naasmist aastal 1979. Ta oli päevapoliitiliste kommentaaride toimetaja, probleemsaadete saatejuht ning dokumentaalfilmide autor enam kui viieteistkümne aasta vältel mitmes suures meediaorganisatsioonis enne ettevõtlusesse siirdumist.
