Valge vares on äärmiselt haruldane nähtus, kusjuures üks taoline elab Tallinna loomaaias.
Hallvares toitu otsimas Lepistiku pargi allikatest alguse saanud ojas. Ingliskeelne nimi rõhutab musta kapuutsi olemasolu (hooded crow, briti hüüdnimega hoodie), mis on ühtlasi veidi timukat meenutav ja seega kurjakuulutav. Meil räägitakse, et tal on hall vest seljas, ka hallivatimeheks kutsutud. Kuigi seda nimetust seostatakse pigem hundiga, kasutatakse igasuguse halli looma puhul. Vatt võib olla nii üleriie, meeste villane või linane hõlmadega pihtkuub või Muhus nt ka varrastel kootud kampsun. Varese tumedat rinnaesist ja tiibu vaadates joonistub hall vest välja küll. Saarlased kutsusid varest ka nonniks. Nonn tähendab ühteaegu nii varest kui ka hallirüülist nunna. Foto: Riina Kindlam
Teised Tallinna vabas looduses pildistatud sellid (teadlane ütleks “isendid”, specimens) on siiski ka veidi teist nägu ja tegu oma Põhja-Ameerikas elavatest sugulastest.
Kogu suguvõsa on aga äärmiselt intelligentne, uudishimulik ja seltskondlik.
Mugandasin veidi tuntud setode laulu “Oh, sa vaine/vana valgõ jänes”.
Valge vares öeldakse inimese kohta, kes paistab oma välimuse tõttu teiste seast välja, on väliselt erinev.
On küll mõni üksik valge vares! Siinne hele hallvares elab Tallinna loomaaias, kuhu ta toodi, kui sattus teiste lindude rünnaku alla. Tegemist ei ole laus-albinismi, vaid leukismiga, osalise pigmentatsiooni puudumisega, kus silmade värv on liigile iseloomulik, mitte punane. Foto: Inari Leiman, Tallinna Loomaaia kodulehelt
Vareste perre (genus Corvus) kuuluvate lindude sulestiku märksõnaks on must. Eestis elab neli varese liiki: HAKK, jackdaw, (Corvus monedula); HALLVARES, hooded crow, (Corvus frugilegus); KÜNNIVARES, rook, (Corvus cornix) ja RONK ehk KAAREN, raven, (Corvus corax).
Hakk on nendest kõige väiksem, selline 13-15 tolli pikkune, kukal ja selg tumehall (hall vatt või vest on seljas nagu hallvareselgi) ning on ereda, heleda silmaga. Häälitsuseks nagu arvata võiks on “hakk-hakk!” ning ühed rahvasuu nimed on kirikuhakk ja kirikuvallamees. Arvake ära, kus neile meeldib viibida?
Pesitsuskolooniates kirikaia puudes või lausa kiriku tornis, ka mõisaparkides. Sellist pesitsusnähtust nimetatakse rookery, kuna künnivares (rook) pesitseb samuti kolooniates, kõrgel puude ladvus. Rookery on laienenud ka teiste paaritumishooajal kolooniatesse koondunud lindude ja loomade pesitsemisala nimetuseks.
Eesti keeles võiks see põhimõtteliselt olla “hakla” või “künnivaresla”, mõtlen lootusrikkalt.
Künnivarese välimuse teeb eriliseks tema sirgem ja peenem hallikasmust nokk ja sulgedeta piirkond selle ümber. Jalas on tal karvased “püksid”. Rahvapärased nimetused kroogas ja kronkvares tulevad sellest, et künnivarese hääl on madalam kui hallvaresel. Musta värvuse ning sarnasuse tõttu teiste “halvaendeliste” vareslastele on ka künnivarest nimetatud surmalinnuks, kes võis ennustada lahkumist või peeti kellegiks varem lahkunuks. Varesejalad öeldakse halva käekirja kohta. Varese on linn Põhja-Itaalias; selle lähedal asub Varese järv. Foto: Riina Kindlam
Sarnane mõiste, mis on ametlikult olemas on LESILA – see on loivaliste mereloomade (hülged, morsad (walruses)) püsiv koondumispaik maismaal või ajutine merejääl, kuhu nad tulevad päeval magama, lamama (lesima) ning sigima ja sünnitama.
Umbes 17-18 tollise kehapikkusega künnivarese välimuse teeb eriliseks tema pikem ja peenem hallikasmust nokk ja sulgedeta piirkond selle ümber.
“Kurgualuse ja nokatüviku ümbruse paljas nahk on köbruline ja valkjaskollaka värvusega.”
Noorlindudel on ka nokaharjased! Ingliskeelne nimi “rook!” tuleb tõenäoliselt tema häälitususest nagu meie “hakk!” ja “(k)ronk!”.
AGA malend (malenupp) nimega rook (eesti keeles vanker) sarnaneb lossitorniga – mille ümber künnivaresed ja hakid tiirlevad ja kuhu tahaksid varjuda…
Varasemalt kutsuti malendit ka tower, ent “rokh/rukh” tähendab pärsia keeles chariot – sõjavanker, millega nüüd teemast veidi kõrvale põikasime.
Hallvares on Eesti üks kõige enam tuntud linde, sest ta on üsna suur (18-19 tolli), pole kuigivõrd inimpelglik ja teda on pidevalt näha linnas ringi jalutamas ja askeldamas.
Nagu kõik varesed, on ta kõigesööja, “oportunistlik”, kasulikke võimalusi haarav toiduotsija, kohati ka inimloomade silmis julmapoolne, nimelt teiste lindude pojad ja munad on hallvarese meelistoit.
Kuidas häälitseb vares? Kraak-kraak, vaak-vaak või äkki ütleb hoopis jaak?
Lasteraamatud rõhutavad küll VAAKUMIST “vaak-vaak”. (NB! – sõnal on ka teisi tähendusi.)
Nimedena on tal ka teada-tuntud vaak, jaak, varesjaak, sarvnina, raagus, vargahokk.
Vares ja varas on vägagi sarnased sõnad… Ta teab, mis on ilus, mida ihata oma pesa kaunistuseks või äkki õnnetoojaks nagu kaarnakivi inimestele.
Kaarnakivi on rahvausundis sile must kivi, millel arvati olevat maagilisi omadusi.
Uskumuse järgi võis neid leida kaarna pesast, kusjuures kaaren olevat toonud selle Ees-Aasiast Jordani jõelt või mujalt kaugelt soojalt maalt.
Usuti, et kaarnakivi leidja saab targemaks ja suudab mõista lindude keelt.
Kaarnakivi vahendusel püüti ravida ka haigusi (nt silmapõletikku).
“Varesele valu, harakale haigus, musta linnule muu tõbi!” Nii on eesti emad ja isad öelnud aastasadu oma haigeid või haiget saanud lapsi kaisutades ja lohutades. Ainult üks võimekas lind suudaks sellist pakilist kullerteenust osutada.
Erinevalt teistest varestest on ronk ehk kaaren meil põhjapoolkeral üks ühine laialt levinud liik ja märgiline paljude põlisrahvaste mütoloogias.
Ta on ühtlasi ka suurim vares ja värvuline (seltsis passerine), 21-26 tolli.
Mutionu peol olete käinud? “Lendas vares, harakas, kull ja kaaren nupukas.”
Nupukas ei ole eraldi linnuliik, kuigi lapsel võiks jääda mulje, et ta on selles rodus ka nokaga tegelane.
Kaaren on nupukas, suurema nupu (pea, aju) mahuga ja nuputamisvõimega kui enamus linde ja loomi.
Rahvasuu ütleb veel kaarna kohta rongas, krongi-jaagup, kronks, korp, valge lind.
Seda viimast kasutatakse, et mitte otse rääkida. Nagu röövloomi (võsavillem), ei nimetata vahel mõnd röövlindugi päris-, vaid peitenimega, nii näiteks ronga asemel valge lind, varese asemel hall lind, kulli asemel lehvija jne.
“Vanad inimesed ikka rääkisid, et vares polegi lind, vaid nõiutud inimene.”
Mõne rahva uskumuse kohaselt on vares see lind, kes viib inimese hinge surnute riiki.
Tasub igal juhul jälgida, kuhu poole neil nokk parasjagu on, kui mitu korda kraaksuvad.
Terane pilk kutsub igaljuhul teretama. Minu uskumus on, et ma ei möödu varesest teda kõnetamata.
Riina Kindlam,
Tallinn
